teisipäev, 17. august 2010

Pisiasjad, mis omavad tähtsust - Rein Raud

Võin vist juba nüüdseks täie õigusega end Rein Raua fäniks pidada. Ta on minu meelest kindlasti praegusel hetkel üks kolmest parimast Eesti meeskirjanikust. Kusjuures tema käes õnnestuvad sama hästi nii lühi, keskmised kui natuke pikemad vormid. Tema tekstid on kuidagi targad ning nad on tihti huvitavalt konstreeritud. Ilma üleliigseta ja täis kilde, mida kõrvataha panna või üles kirjutada. Ja "Pisiasjad..." pole mingi erand. Võibolla ehk parim siiani loetud tema raamatutest. Selles üsna õhukeses lühijuttude kogus on kindlasti oma 20-30 lugu ja mis hämmastav, üks parem kui teine. Päris paljud lõppevad puändiga ning viimne kui üks sisukad ja mahlased lugemiselamused.

Raud kirjutas selle umbes 10 aastat tagasi... umbes minuvanuselt. Hmmm, ta on ka mu koolivend, kuigi lõpetas sellel aastal kui mina alustasin... Kas ehk nende tegurite pärast eriti tunnen temaga mingit hämmastavat seost (ma ei tunne teda, paar korda väga kaude puutusin kokku tema venna ja õega, kes samuti meie koolis õppisid). Temale kordaminevad teemad lähevad ka minule korda ja tema huumorimeel on täpselt minu naerunärvi pihta. Teemad nagu söömine ja toit, vananemine ja surm, armastus ja sõprus, haridus ja eruditsioon, inimeste käitumine ja psühholoogia, headus ja kurjus ning kultuur(id) on just need teemad, mis mindki igapäevaselt mõtetes külastavad. Raua oskus nii tabavalt paari lausega väljedada seda, mida suurem osa kirjanikke kirjutavad lehekülgede kaupa ning ei suuda ikka märki tabada. Ja üldse see, et ta raatsib olla nii terav, teeb temast minu jaoks geeniuse!

Need väiksed "pisiasjad", ehk jutukesed on fantastiliselt head, pildikesed elust ja mujaltki... nimelt Raud kasutab oma lühivormides erinevaid žanre, sh. ka scifit... või kuidas määratleda seda "unetusemüüja" lugu? Mõni lugu ongi mõne rea pikkune, pikemad kolm-neli lehekülge. Mida lühem, seda anekdootlikum või mõistukõnelikum. Absoluutselt iga pisike lugu on pärl, igas loos on kuhjaga mõtlemisainet. Nii intensiivne, et ma lugesin selle raamatu kohe ka teist korda läbi. Mõlemal korral märkasin asju enda jaoks ja ma usun, et kui ma loeksin veel kolmas korda märkaksin veel uusi mõttepoegi.

Tihti mõjuvad need tekstid luulelisena tihti aforismidena. Märgistasin enda jaoks üles pool raamatut häid ütluseid või just neid mõtteid, mida kunagi edasi mõelda. Üritan olla julm montaažitegija ning vähendada neid lõigukesi, mida esialgu planeerisin siia kirjutada tublist. Kuid ma ei saa jätta siiski kirjuramata mõningaid, et anda aimu sellest "tipptasemest".

Kas pole kummaline kokkusattumus - ma tunnen end ise selles lõigus Rein Rauana ning tema on see "D"... viidates sellele juba mainitud vanusevahele:

Kui olin veel üsna noor, lubas mulle minust kümme aastat vanem - siiski ka ise toona veel nii-öelda noorte kilda kuuluv - kolleeg D., et kirjutab kunagi oma isiklikele kogemustele tuginedes vananemise õpiku. Meie maailm, seletas ta, on üles ehitatud sedasi, et inimene peaks temas elades ihaldama jääda igavesti nooreks, kuigi ometi on vananemine ju paratamatu ning selles pole midagi häbiväärset....
...tunneb enamik inimesi kirjeldamatult suuremat hirmu vananemise kui surma ees: viimasega ei pea elama, selle vastu võib teha ka ettevalmistusi - ning kui palju on luuletajad kirjutanud surmast kauneid ja innustavaid ridu, mida lõpuhetkel meenutada, samas kui vananemine on aastakümneid vätav siire vastuvõetamatusse. Mille muuga seletada, küsis ta, inimeste lausa naeruväärset krampumist juba mööduma hakkava noore ea viimaste riismete külge, sisemiste kortsude katmist väliste siltidega?
----

Tõesti surm on ainult hetk... aga see protsess selleni, ehk vananemine kestab aastaid. Ja kui hirmus on see, kui järsku peaks hakkama enda juures märkama vananemise märke. Ma ei mõtlegi niiväga välimuse suhtes... see on paratamatu, aga mina kardan just neid "sisemisi kortse"... Samas ega ka väise vananemisega ei tahaks kuidagi leppida...

----

Küsisin kord ühelt välismaalaselt noormehelt, kes õppis filosoofiat, kas ehk tema kodumaal armastavad filosoofid ka tarkust. Jah, armastavad - kuid vaid iseenese oma, vastas see noormees mulle vaid hetke kaalutlenuna. Eks ole see siiski pisut parem, kui armastada oma rumalust, jätkasin, ent tema ei nõustunud minuga - armastada oma tarkust on sama või isegi hullem, kui armastada oma rumalust, väitis ta, sest enese rumaluse armastaja vähemalt mõistab ise, et ta on rumal, ning selles ainsas mõistmises sisaldub juba nii palju tarkust, et ei jaksagi seda enam õieti armastada.

----

See oli kolme targa lausega terve üks "pisiasi, mis omab tähtsust"... mul on kahtlus, et see "välismaa noormees" on eestlane... nimelt meil kiputakse ka ainult seda "omenda tarkust" armastama :)

----

Muide, mitmed parimate hulka mahtuvad luksuslikud lõunad, mis mulle on kunagi serveeritud, kuulusid ürituste juurde, millel arutati võimalusi kuidagi leevendada globaalseid suurhädasid.

----

Eluline näide - meenub see suurkontsert energiasäästmise teavitamiseks, mille järel selgus, et kogu see valgustus ja telekaamerate ning muude elektrit söövate tegurite kulu oli kohe põrutavalt vinge. Rumalad oleme. Sõgedad ja mugavad ja laisad.

----

Panin need märkused endale kõrva taha. Võimalik, et ma muidu polekski taibanud seda teha, kuid need tulid just selle inimese suust, kelle heakskiitu pälvida lootes olin tol korral tõepoolest maha salanud, mida mul tegelikult oli öelda.

----

Dämit, tunnistan üles - just täna juhtus minuga niisamuti!

----

Mõnede viimase aja tuntud kodumaiste kirjanike teoseid lehitsedes on mul tekkinud sügavaid kahtlusi, kas neid ülistavad kriitikud üldse viitsiksid kõnealuseid raamatuid lugeda, kui neile ei makstaks tellitud arvustuste eest mainimisväärset hüvitist - aeg, kus lugejad nõustusid ise uudisteoste eest korrapäraselt loovutama osa oma sissetulekust, näib igatahes olevat pääsmatult möödas. Uus raamat on meie maal alati olnud enam-vähem ühes hinnas lõunasöögiga mõnes restoranis....

----

Ma olen ka seda mõelnud. Ühtlasi on mul tihti tunne, et inimesed hindavad mingeid asju positiivselt sellepärast, et üldsus arvab nii. Kartes tunda seda, et "neile ei meeldinud", sesat nii tunduvad nad teistele näivat lollide või tobedatena. Ei julgeta eristuda ega oma arvamust välja öelda. Huvitav tähelepanek, et raamatud maksavad ühe restoranilõuna...

----

Mistahes nüridust tegema sunnituna tuleb kohe mõte, et jäänud on ju veel vaid pelgad kolm-nelikümmend aastat mõtestatud elu, liiga vähe selleks, et tegelda ükskõik millega... ja pealegi võib alati ootamatult tulla hetk, mil need aastad mööduvad kõik korraga.

----

Ma tunnetan ka pidevalt, eriti kui minu ealised ja nooremad inimesed surevad, et peab oma prioriteete korrastama. Kogu aeg on lihtsalt nii kiire, et pole seda mahti teha... kuni ühel hetkel ongi juba hilja...

----

Pole suuremat kunsti, kui seada otsekui möödaminnes järjestusse hulk seosetuid, näiliselt tähelepandamatuid ja tühiseid pisiasju, nii et nende koosolust tärkaks nägijat vahetult ja äratuntavalt puudutav tähendus - ning samas teha seda nii, et säiliks illusioon, nagu sündinuks see sõnum taustalt suunava käeta, puhtjuhuslikult, nagu toetuks see ühisus tühjusele, elaks hetkeks ning muutuks erinevateks ja omavahel kokkusobimatutteks mälestuskildudeks selsamal silmapilgul, kui kellegi meel temasse puutub.

----

See ongi KUNST!!! Juhin tähelepanu, et see kõik oli kõigest 1 lause. Ka nii lühikses loos võib puänt saabuda lõpus :)

----

Nii vaimustatud oli V. meie tuttavast äraviskajast, et ulatas mulle enne lahkuminekut sedelikese tema telefoninumbriga. Nüüdseni tuleb see mees mulle meelde iga kord, kui raamaturiiulilt mulle mõni köide pähe kukub - ja iga kord tänan ma mõttes õnne, et sedelike tema numbriga on ammu uppunud paberipahnahunnikuisse mu töölaual. Kuid ta on seal.

----

Minul on omal kodus "äraviskaja" olemas... ohh kuidas tahaks mõnikord, et ta ei viskaks kõike ära. On olnud juhuseid, kus ma olen paberprügi välja prügikasti viies pidanud revideerima prahikotti, et "päästa" mõned olulised ajakirjad või isegi raamatud, millest tema loobuks mängleva kergusega. Minu jaoks tundub see "äraviskamine" katastroof... ja kui palju on ta ilmselt hävitanud nii... kuigi pean ühtlasi tunnistama, et ega ma midagi leidmata otsinud kah pole... niiet kus asub tõde ja õigus selles mõttekäigus? :)))

----

Hoolimata sellest, et mu isiklik vastumeelsus oma keha vastu pidevalt kasvab - samas kui nimetatud ese ise jääb järjest viletsamaks -, tean ma vaid kolme viisi, kuidas temast lahti saada, ning paraku ei sobi ükski neist kas mulle või mu sõpradele ja lähedastele.

----

Täpselt (minu mõtted) :))) tegelikult :(

----

Tuleb ette hetki, kui ma lihtsalt ei saa peeglisse vaadata, sest mulle on talumatu ka paljas mõte, et kogu oma sisemise ahastuse, kogu meelt põletava valu juures sarnaneb mu väline kuju sellele, kes olen tavaliselt.

----

Ei ole tõsi, aga Raud tabab täpselt mind... ja päriselt ka, ma ei mäleta millal end viimati oleksin peeglist "vaadanud"... see oli juba aastaid tagasi...

----

Kui tõesti kord peaks tulema päev, mil ma otsustan minna, aga ei jaksa enam kaugemale, kui llähedasse hiina restorani sööma chop suey'd - siis sel päeval võite tellida mulle pärja.

----

Kas ma ütlesin juba, et Raud kirjutab minu mõtteid, minu eluteooriaid, minu tõekspidamisi, minu hirme, minu rõõme...

----

See raamat läheb mu riiulis kindlale aukohale, kuhugile sinna lemmikluuletajate kanti. Tegemist ühe parajalt haruldase teosega, mille ma poolkogemata antikvariaadist avastasin pärast "Sehkendaja" blogist loetud teksti... hämmastav, et sain ka soovitajale endale veel ühe ekseplari seda delikatessi. Vedas!

Hinnang: 5 (Rein Raud lihtsalt oskab kirjutada! Võtab minul igasuguse kirjutamise isu ära... ma lihtsalt ei küündi... Minu lemmiklooks on ilmselt see jutustus "Anjou veinist". Kui põnev, kui huvitav, kui hästi kirjutatud! Ja seda ütlen mina, kes vihkab kõike kokkusattumuslikku. Kuigi tegelikult selles loos ju polnudki mitte kõige vähematki kokkusattumist :))) Samas ka "unetuselaenaja" ja tegelikult ka kõik need mõnerealised lühikesed lood olid lemmikud... Pea igal leheküljel vähemalt korra, jäi tunne, nagu ta ise ka naudiks oma kirjutatud sõnu. Vaid selline kirjanik kasutab ühe kogumiku sees korduvalt sõna "ebaõdu"... Ja just ebaõdu ta mu puhkeasendit pidevalt otsivale meelele valmistas, sest need leheküljed on paksult täis mõtlemisainet ja lopsakat mängulisust. Üldsegi mitte kuiva filosoofiat.. ent ometi mõjuvad filosoofiliste lugudena. Pisiasjadena, mis omavad tähtsust.)

6 kommentaari:

Sehkendaja ütles ...

Anjou vein oli minu arust Hectori ja Bernardi üks osa - tundus kõik nii tuttav, kuidagi sama interjöör. Kuna lugesin neid raamatuid järjest, siis tundus nähtavasti ka üht-teist dialoogidest. Ja lõpp selline teistmoodi. Pluss sõnademäng.

Tiina ütles ...

Kui tohib tagasihoidliku palve esitada, siis oleks hirmus tore, kui autori tsitaadid kuidagi enda omadest eristada saaks, teistsuguse kirjaviisiga näiteks. Praegu ei saa alati aru, milline on tsitaat raamatust, milline blogi autori oma mõte. Sama asjaga olen ka mõnede varasemate postituste juures hädas olnud.

Danzumees ütles ...

Tegelikult need on teist värvi mul, aga (olenevalt arvutist) ilmselt mitte piisavalt. Mõtlen tulevikus mingi teise lahenduse.

Tiina ütles ...

On jah teist värvi - kui nüüd silmi pingutada. Aga tõepoolest on vahet raske teha.

Anonüümne ütles ...

Kuule, loen siin, et oled mitu eksemplari saanud ja mõtlesin üle küsida, kas postiteenistuse viperused või pole jõudnud saata? ;)

Danzumees ütles ...

Tere Sehkendaja!
Ja HEAD UUT AASTAT!
Sinu eksemplar on ikka mul siin ootel. Ma olen vist aadressi ka kaotanud :(

Mingi Raua raamat on veel Sulle.