Pildiloleva stseeniga algabki "tekstiline osa" etendusest :) See on ka etenduse ainus nö. viga, minu meelest. Nimelt kohe alguses on kõige naljakam lugu ära. Edasi justkui jääbki ootama midagi sama naljakat. Tuleb ju huumorit küll, aga mitte "NII" naljakat. Samas kes ütles, et see komöödia peaks olema. Minu meelest oli seda kurbust vaatet lõppkokkuvõttes rohkemgi. Huumori mõttes meenus mulle selle tükiga seoses Linnateatri Hecuba pärast. Selline sketšideks jaotatatud ülesehitus ka. Ühes sketšis mängib Tanel Ingi venelast ning seegi tõi meelde Veiko Tubini aktsendiga trammikontrolöride õpetaja. Kuid see, kus Hecuba rändab tõeliselt naerutava huumori radadel, toob Mee hind sisse palju tõsiseid noote, nagu näiteks üksindus, töökohakaotamise võimalus, inimeste isekus ja enesekesksus. Mõni sketš pole (ja ei peagi olema) karvavõrdki naljakas.
Et kõik algusest ära rääkida, siis Aardami autoriteater on kahtlemata võit Ugalale. Hea tükk, head näitlejatööd, saab naerda, saab kurbust hinge, saab kaasa mõelda ja tõmmata siduseid enda eluga. Tegelasteks küll mehed ja natuke ju "meeste värk" see mesinikuamet, aga arvestades saalis naeruturtsatuste rohkust naiste poolt, siis kõnetas see tükk ilmselt ühtviisi nii naisi kui mehi. Mõned naljad ning lood olid juba tuttavlikud, näiteks "turundus-ajurünnak" ja "saastamarket". Aga mõlemad siiski sellevõrra nihkes nendest juba kuuldud naljadest, et häirima küll ei hakanud.
Nagu mainitud, meeldis mulle kõige rohkem see algus. Aarne Soro tõsise näoga rääkimas mee hinnast. Tegemas justkui koolitust, meile - publikule. Justkui tõesti iga kell hakkaks üks ühele mõnega asju klaarima publiku hulgast :) Sellele lisaks sai teada "uuelaadsetest" - moodultarudest :))) ja kuidas mesilasi nendesse kolida - see olevat imelihtne. Soro karakteris oli parajat kohmetust, kuid siiski siirast maamehevaimu, kes tõsimeeli tahab oma mesilastejuttu ajada, sest ise teab ja tunneb seda teemat läbi ja lõhki. Ja kui keegi publikuhulgast oleks Raplast olnud, oleks ta saanud Soro vennale mee ära viia :)
Järgmine stseen on juba natuke tõsisem. Mees tegeleb pesu pesemisega. Meelis Rämmeldi karakter peab "pesu valvama"... õigemini seda, kuidas masin peseb, sest enne lõppu võib see lendu minna :) Ka see karakter, nagu Soro oma, on kergelt äpulik. Kui ta siis oma märjad riided lõpuks taru-pesumasina sees välja võtab ning need selga paneb, astub sujuvalt järgmisse stseeni, kus mõeldakse Käru alevile turunduskontseptsiooni...
Väga kurvaks kujuneb Tanel Ingi metsamehe lugu, kes eriti ei reisi ja inimestega ka kokku ei saa, kuigi ilmselgelt sellest unistab. Mees, kelle jaoks jopeluku tõmbamise heli on seltsi eest. Ühes teises stseenis on Ingi natuke vajamõistusega mees, kes Aarne Soro tegelase lastega peitust mängib, aga Soro "leiab" ta siis, kui lapsed juba mitu tundi tagasi kooli läksid - vaene mees oli ikka alles peidus... Tegelikult oli sketš hoopis kartulisortide äratundmise mängust :)
Üheks hingeminevaimaks stseeniks kujunes minu jaoks Martin Mill-i lugu vanaisast ja vanaisa antud meepurgist. See viis ka loo niiöelda ringiga kokku. Kui esimeses stseenis Aarne Soro rääkis mee hinnast eurodes ja sentides, siis Martin Mill rääkis mee hinnast rohkem mee väärtuse seisukohalt. Mis hinnaga mesi tekib ja mis hind sellel vanaisa antuna hingelises vääringus oli - eriti selles valguses mis meega juhtub...
Et mitte kõiki stseene ette ära rääkida mainin vaid seda, et mesilasedki lendavad ringi ning filosofeerivad oma lühiajalise elu üle, ehk tõesti siit ja teisest otsast mesilastest ja nendega seonduvalt, kuid ühtlasi mesilastarudest, mis on ju mesilaste kodud ning allegooriana elame meie inimesedki nö. oma tarudes. Kärjekapslid ükteisega kõrvuti nagu inimesed ja nende hõlmatav ümbrus. Kärgedena on meie korterid kõrvuti, justkui mesilastena sumiseme isegi ühe inimese juurest teise juurde, tehes tööd, nagu mesilasedki, mõtlemata oma lühikesele ajale, mis meile antud on. Peame rabama sellest hoolimata. Ja kui palju me tegelikult kuuleme teineteist selles suminas? Ma mõtlen tõeliselt kuuleme?
Kui Mill jäigi kuidagi taustale, siis Ingi kurvameelsed rollid pääsesid küll mõjule. Lisaks oli temal ka teine tüüp mehi, kellel küll mingis mõttes ühine nimetaja olemuslikult, kuid tegelikult olid ikka erinevad inimesed/mesilased - venekeelne kauplusetöötaja, ehitusmees, mumm... Minule siiski kõige rohkem meeldis see öine mees oma jopelukuga - nii kurb, sest selliseid inimesi ju on päriselt ka olemas...
Hinnang: 4 (mu teatrikaaslasele nii palju ei meeldinud - kuigi meeldis ka, aga minule puges hinge küll. Mõned naljad olid ikka päris head ja mõned teemad tekitasid kurbust. No mida veel ühelt healt tükilt tahta. Jah kahtlemata pole tegemist mingi sügava šedöövriga, ega ka isegi mitte väga originaalse tekstiga ja ka lavastuslikus mõttes pole midagi erilist või uut. Kuid ka pretensioonitud, lihtsad eesti meeste lood võivad hinge pugeda. Ikkagi autoriteater ja ju ta kirjutades või lavale tuues tahtis neid (meid :) -kui rääkida eesti meestest) just täpselt nii näidata. Hirmus meeisu tuli kah. Isegi salamisi lootsin, et Aarne oma esimeses loos publikule mõne purgi maha ka müüb :) Polegi juba pikka aega pidanud ostma seda "kulda", ikka on kusagilt kellegi maainimese käest saanud purgi või paar. Aga tükki soovitan küll soojalt - muhe, mõnus, kurvameelne ja kohati naljakas ka. Kõrva paitas ka Ivar Põllu poolt tehtud muusikaline kujundus. See sobis. Positiivne tunne jäi tervikuna ning autoteel tagasi sai neid kurbuse ja üksinduseteemasid arutatud veelgi natuke. Kuigi mõttetööd nõudva asjaga tegemist polegi. Lihtsalt üks läbi ja lõhki hea Eesti tükk - meest ja meestest.)
Tekst lavastuse kodulehelt:
Lavastaja: Ott Aardam (külaline)
Kunstnik: Kaarel Eelma (külaline)
Muusikaline kujundaja: Ivar Põllu (külaline)
Valguskunstnik: Tiina Barbo
Osades: Tanel Ingi, Meelis Rämmeld, Aarne Soro, Martin Mill
Mõnikord on selline tunne, isegi siis, kui kõik on korras, isegi siis, kui ilm on ilus, kui tööpäev on selja taga, isegi siis, kui lapsed mängivad kõrvaltoas, isegi siis võib ta ligi hiilida, selline... selline rumal... tunne või... ei tea, kas see on teistel ka nii... tahaks teada... kangesti tahaks... aga see on nagu mesilastaruga, tahaks näha, kuidas nad seal sees elavad ja toimetavad, võib ju lennuavast sisse piiluda, aga midagi ei näe - pime ja halvemal juhul võid nõelata saada. Aga kui olekski mõni taru seest valgustatud, kas siis prožektoriga nagu teatris või taskulambiga, siis, ma arvan, näeks seal hoopis midagi muud, kui ootasid- aga see oleks ju... äkki ajaks hoopis naerma, see oleks ju väga hea.
Esietendus väikeses saalis 19.veebruaril 2011
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar