Nimi:
Asukoht: Raplamaa, Estonia

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

pühapäev, veebruar 06, 2011

Piloot - Ugala


Kolm on kohtu seadus. Mul on juba paar korda varem õnnestunud Piloodile piletid osta, siiani siiski seda nägemata. Kord Ugalas jäeti näitleja haigestumise tõttu ära ja teinekord Tallinnas külalisetendus täpselt samal põhjusel. Mõlemal korral küll Ugalast helistati ja vabandati, mis oli väga kena neist. Kuid sellest hoolimata ei jätnud ma oma jonni ning käisin ja vaatasin ära. Eriti veel sellepärast, et minule meeldib kui "teiste teatrite külalised" mängivad erinevates teatrites. Tallinna teatrites juhtub seda kuidagi harvem. Selline verevahetus annab lavastustele põnevust juurde. Toimib justkui ühe lavastusliku komponendina :)

Pilooti oli kutsustud mängima Theatrumist Maria Peterson. Või kas ikka kutsuti? Ehk hoopis võttis Petersoni kaasa tüki lavastaja Andri Luup, kes endakirjutatud ja Teatriagentuuri näidendivõistlusel eripreemia võitnud näidendi ise Viljandis lavale tõi? Ugala kodulehe fotode järgi saab näha, et tegelikult on Maria enne mänginud ka hoopis väiksemas ja vähem olulisemas - "ajakirjaniku" rollis. Minu nähtud versioonis oli ta hoopis Barbara, ehk peategelase "pereisa Toivo" abikaasa (ajakirjaniku rollis astus üles Liina Olmaru, kes fotodel on just nimelt Barbara rollis).

Kui nüüd otse öelda, siis ma tegelikult ei saanud sellest "külalise kasutamisest" seekord aru. Oleks Maria Petersoni rolli vaja olnud teatud tüpaažiga näitlejat või oleks tal mingi teatud sobilik aura näitlejana, mis just nimelt sellesse rolli vaja vms.... Samas, ega ma ei kurda ka, Maria mängis väga hästi ning nagu mainisin, minule sellised truppide segamised meeldivad väga. Lihtsalt ma ei saanud sellest otsusest aru, see peab ju ometi millelgi baseeruma... Samas ma ei saanud paljudest teistest asjadest ja valikutest ka aru. Kuid need on pigem kriitika näidendi teksti suunal. Nimelt selles tekstis on liiga palju "liigset", nö. mõttetut ja tühipaljast sisu. Mõned tegelased on lihtsalt ühe lause või pisikese seosega sisse kirjutatud. Neile võib kunstlikult mingi tagapõhja mõelda, kuid need ei toeta tervikut. Alates perepojast, kes lihtsalt eksisteerib - "vegeteerib"? Ausalt öeldes olin näitlejate nimesid lugedes meeldivalt üllatunud, et tükis osaleb Vallo Kirs. Oleks tahtnud teda ka "mängimas" näha, aga tema lihtsalt istub terve tüki. Muidugi võib siin otsida seost, et noored mehed lihtsalt vegeteerivadki kas arvuti taga või lihtsalt tahavad ennast eraldada "kändude" toimetamistest või mida iganes. Tükk ei suutnud sellevõrra huvi ausalt öeldes selles suunas tekitada, et oleksin tahtnudki tema tegevusetuse tausta mõelda. See lihtsalt pole oluline. Samas on ka palju muud sellist tegevust, mis lihtsalt on olemas ja peaks justkui kuhugi liikuma või viima, kuid ei ta liigu ega vii kuhugi. Lihtsalt on nö. sisu täiteks.

Loo lähtekoht iseenesest on huvitav. On pereisa, kelle pere elust tahetakse teha reality dokumentaalsarja. Samas kui mehe naine on teda just maha jätmas ning eks need stereotüüpsete soo-käitumismallidel baseeruvad pinged viivadki etteaimatava plahvatuse suunas. Kui palju me peame aktsepteerima eeldatavat soorolli? Mis õigus on kellelgi nõuda meilt mingis rollipiiris olemist? Ja samas kummaline, et me kõik loksume oma rollidesse ning siis justkui eeldame, et maailm lähebki nii edasi. Seda mugavamaks me muutume ka oma rollides ning seda nõudlikumaks teiste vastu, ehk justkui üleolevamaks oma õiguste ja mugavustega. Seda bilanssi võiks pidada omamoodi psühholoogiliseks valemiks :)

Autor ise on selle tüki kõige tabavamalt lahtimõtestatud - me kõik tahame olla kuningad omaenda kuningriigis. See aga eeldab, et kõik ülejäänud alluvad meile... millega muidugi teised ju nõus pole... Või muidugi ju näiliselt võib sellega nõus olla, kui see teenib hoopis selle kaasamängija eesmärke. Samas ühiskond on mingitest ajaloolistest teguritest kaldu meeste ülemvõimule ning seda ju täiesti ebaõiglaselt. Naised ei pea ega tohigi sellega leppida. Sest need kes lepivad, aitavad ka meestel edasi seda maailma kallutada. Meil meestel muidugi mehisus keeb üle ja tunneme seda enam end kunnidena.


Lavastaja Luup meeldib mulle palju rohkem kui näitekirjanik Luup. Lavastusena on tegemist päris põnevalt omapärase tükiga. Lisaks lavastust toetavad kunstilised lahendused, mille tagamaade kohta on raske arvata, kas need on lavastaja ettekirjutatud mõtted või puhtalt kunstniku ideed. Näiteks see pahupidi riiete värk toetab sisulist mõtestatust. Mina lugesin sellest välja koos kohmaka tegelaste otsekohesusega, et nad kandsid oma "sisu" koos kõikide sisemiste kiiksudega, mis tavalises elus jäävadki inimeste sisse, nö. väljaspool. Kahtlemata andis see natuke ka koomilisust juurde, kasvõi näiteks lipendavate batšokkide või kummaliste taskute näol, mis muidu jäävad silme eest varjatuks. Ja eks me sellised kummalised olevused olemegi nö."seestpoolt", ainult tavaliselt me ei näita seda välja.

Lisaks see rahulolematus sellega, mis meil on. Ikka tahame seda, mis teistel ning usume, et see "ongi" hea. Nii lihtne on mõelda, et "vahetame" ära, tegelikult kui saadakse see teine, siis rahulolematu inimene tahab varsti nagunii jälle midagi uut ja paremat. Võibolla saab isegi aru, et see mis enne oli, on ikka parem. Me inimloomad oleme ainult nii lühinägelikud, et vaatame heal juhul tänasele päevale järgnevat päeva ja ehk veel ka mõnda järgmist, kuid ei mõtle asjadele suuremas plaanis. Tunded muidugi üldse pärsivad mõtlemist, pahimal juhul (loe:tavaliselt), üldse välistavad selle. Samas lapse või laste pärast kooselamise poolt ma ka ei ole. Elame siiski ainult korra ning ise oma suhtes õnnetuna elades muudame ka laste lapsepõlve õnnetumaks. See muidugi ei tähenda seda, et suhte pärast ei tasuks tööd teha ning kompromissideks valmis olla kui vaja. Lihtsakäeliselt ei tasu ka kunagi alla anda.

Näitlejatest rääkides ma juba facebookis hõikasin maha, et kui mul tõesti oleks olnud võimalus "Piloot"-i näha eelmisel aastal, siis oleks platseerunud Kadri Lepp ja tema "Herta" mu viie lemmiku naiskõrvalosa rolli seas. Selles rollis on näha tema juba pikalt kadunud olnud mängulustilisust. Meenub tema kooliaegne "Tšehhov ja šõubisnes" ja seda kõige positiivsemas mõttes. Ugala publiku Kuldõun läks igal juhul tänavu õigetesse kätesse! Etendust vaadates ma pidevalt lausa ootasin, et Herta jälle tuleks mängu... Terav, mehine, karm, otsekohene - "sõdurnaine" :) Nagu väike tank, kes läheb ja võtab ja teeb nii nagu tahab. Huvitaval kombel on ta enda kõrvale sellise erilise äpu mehe leidnud või on see - eluline tõde - vastaskohad tõmbavad on siin tükis piltlikult elustunud? Indrek Sammul-i tegelane nutva ja sabassörkiva mehikesena on tegelikult ilmselt hea mees, kuid kahtlemata hoopis teiselt planeedilt kui tema naine. Kindlasti palju sobivam mees hoopis Barbarale, kes justkui idealiseerib selliseid emotsionaalseid ja kõigele mõtlevaid mehi. Kuid eks seal ole ka üsna õrn piir tossikese ning Barbara ideaalmehe vahel. Ja kas naised ikka tegelikult ka tahavad "selliseid" mehi või neid on lihtsalt lihtne idealiseerida? Pereisa Toivo rollis teeb minu meelest ideaalselt temale sobiva rolli Tanel Ingi. Ingi mängib hästi, kuigi tema puhul ei ole sellist üllatuslikku momenti nagu näiteks Kadri Lepa puhul. Ingilt justkui ootakski "sellist Toivot", kui nii üldse selliste kiiksudega tegelaste puhul võib öelda :)

Liina Olmaru meelas reporterineiu ning Meelis Rämmeldi kergelt kahtlane teleprodutsent ning Luule Komissarovi "ema" on kõik head rollid. Noor tütarlaps, kes Toivo ja Barabara tütart mängib on veel liiga toores minu karmi kriitika jaoks ja sellepärast jätan üldse kommenteerimata. Martin Mill, Janek Vadi ja Anne Valge rollid on marginaalsed, kuigi teevad head tööd. Pigem oli mul probleem nedne tegelaskujudega. Miks näiteks Anne Valge roll tükki sisse oli kirjutatud? Lihtsalt ei saa aru. Täiteks?

Meelega jätsin Arvo Raimo viimaseks, sest ma täiesti armastan teda. Kui nii võib ühe näitleja kohta öelda, keda isiklikult ju üldse ei tunne. Aga ta lihtsalt on niiiiii armas :) Ja ta mängib ka alati sellise sügavuse ning kohalolekuga. Seekord ajas Luule teda laval naerma ning ta pidi seljaga publiku poole kiiresti lavalt lahkuma (õnneks tüki sisu nõudis seda samuti :)).


Hinnang: 3+ (Mõnus pühapäevane meelelahutus. Ei mõjunud pika ega lohisevana, kuid tekst oleks võinud olla palju kontsentreeritum ja prahist puhastatud. Kui selle teksti oleks lavastanud keegi teine kui autor ise, oleks ta ilmselt kärpinud ja juurde pannud kus vaja ning oleks saanud palju parema asja. Tüki suurim väärtus on Kadri Lepp. Tema karakternäitlemine on puhas nauding. Kõige naljakam asi kogu tükis. Lavastuslikult natuke teistsugune kui teised nähtud tükid ja see on lahe. Huvitavalt hall oli kogu lavakujundus, isegi tegelaste kostüümid olid sellised plassid, ehk sellepärast, et karakterid hästi välja joonistuksid?)

Ohhhh, Hertat vaataks veel... :))))


Tekst lavastuse kodulehelt:

Andri Luup "Piloot"

Lavastaja: Andri Luup
Kunstnik: Laura Pählapuu
Mängivad: Tanel Ingi, Kadri Lepp, Maria Peterson (külalisena Theatrumist), Meelis Rämmeld, Liina Olmaru, Luule Komissarov, Anne Valge, Arvo Raimo, Indrek Sammul, Martin Mill, Janek Vadi, Keir Tetsmann (Ugala noortestuudio) ja Vallo Kirs (TÜ VKA)

Koomilises võtmes kirjutatud lavaloo tegevus leiab aset siin ja praegu. Kesksel kohal üks pere, kes valitakse “pilootprojekti” raames olema nn näidisperekond. Mis on aga austava nimetuse taga tegelikult?

“Autor on mõelnud selle tekstiga eelkõige konflikti välise ja sisemise vahel,” ütleb autor-lavastaja Andri Luup. “Ju siis on talle tundunud, et seda on tänapäeval silmatorkavalt palju. Eeldatavasti tajub iga inimene vahel sama ja leiab oma elust samasuguse kokkupuutepunkti.

Meil kõigil on aeg-ajalt soov olla pigem väline ja muljetavaldav, olla silmatorkav ja elada uhkemalt. See on pilguheit, koomilise ja südamliku nurga alt, inimesele ja tema soovile olla väike kuningas oma kuningriigis.”

Näidend “Piloot” pälvis 2009. aastal Eesti Teatriagentuuri korraldatud näidendivõistlusel eripreemia.

Etendus on kahes vaatuses ning kestab 1 tund ja 50 minutit
Esietendus 17. aprillil 2010 väikeses saalis

Sildid: ,

7 Comments:

Blogger Kiku said...

Ka mul üks pilet on luhta läinud ja pikalt olen üritanud leida sobivaid kuupäevi. Kuid siiani pole vaatama saanud. Muidugi uusi tükke tuleb nõnda palju peale, et peaks mõtlema kas üldse peakski.

Kuid tahtsin kommenteerida seda külalisnäitleja kasutamist Maria Petersoni näol. Muidugi on tore kui kaasatakse kedagi võõrast ja värsket truppi. Kuid olen tähele pannud ikkagi seda, et abikaasad-elukaaslased paratamatult kaasavad oma kaasad enda etendustesse. Nii ju ka sel juhul. Teada on ka see, et Ingomar Vihmar võtab alati Kleer Maibaumi mängima külalislavastusesse erinevates teatrites ning küll on ka Peeter Tammearu Triinu Meristet peaosi palju mängima pannud. Ja eks neid näiteid on veel. Mõneti arusaadav - proovigraafiku ühildamine peres ja ka sissetuleku kindlustamine. Kuid mulle kui teatrikülastajale jääb ka paratamatult vahel küsimus, kas selline valik on selle rolli jaoks kõige parem või osutuks ta valituks kui lavastaja abikaasa muudel põhjustel.

07 veebruar, 2011 13:44  
Anonymous Maria said...

Et vähendada asjatut peamurdmist, siis selle tüki puhul oli nii, et eks ta (Andri) selle osa natukene minu peale mõeldes kirjutas. Alguses tegi pikalt proove Liina Olmaru, olin sel ajal Londonis õppimas. Kui naasin, siis oli jäänud 3 nädalat proovide lõpuni ja kahtlesin ka ise, kas peaksin mängima. Kuid ei tahtnud ka alt ära hüpata. Ugala poolt oli ka suur toetus ja ikka on tore teistes kooslustes kaasa teha ja see oli ja on mulle väga tore kogemus. Noh nii:) Kõige paremat! Maria

07 veebruar, 2011 20:01  
Blogger Danzumees said...

Eks ta ju ole, et kui iseennast lavastajarolli panna ja kui minu elukaaslane oleks näitleja ning ta sobiks oma tüpaažilt, vanuselt ja ka muidu, siis ju ikka kasutaks teda. Eriti, aga kui veel ise oleks kirjutanud mingi karakteri "temale" mõeldes. Selles mõttes ju valik igati õigustatud. Kui jällegi panna end näitlejarolli, siis ma usun, et mina oleksin isegi solvunud natuke, kui sobivuse korral minule seda rolli ei pakutaks...

Aitäh, Maria, et valgustasid! Teile ka jõudu-jaksu Viljandivahet sõitmisel ning muidugi ka tulevikulavastustes! "Üks suvepäev" tõotab ka midagi väga huvitavat!

08 veebruar, 2011 21:33  
Blogger flat spoon girl said...

Täiesti sisu ja analüüsi kohta mitte-käiv küsimus minu poolt: kas see etendus sobiks 8.klassi õpilastele vaatamiseks? Olen klassijuhatajapraktikant ja õpilased soovivad väga teatrisse minna ja nii vaatasingi üle pika aja Ugala repertuaari.
M

15 veebruar, 2011 16:45  
Blogger Danzumees said...

Selles mõttes sobib kindlasti, et roppuseid ega selles vanuses inimestele sobimatuid teemasid seal pole. Küll aga kas see just kõige parem tükk on, seda ma ei oska öelda. Samas arutlemist ehk saaks küll. Seal on üks tegelastest ka umbes selleealine.

15 veebruar, 2011 19:07  
Anonymous simmo said...

milline optimistlik arvamus 'ainult korra' elamise osas:D vb oleme hoopis l6putus sansaara-rattas..

peale regulaarset eba6nnestumist (nt kuhugi etendusele saada) ma vist m6tleks, et ehk on s6num selles, et pole m6tet end sinna pressida

http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopic.php?p=33930&sid=61086cf60e02f4f3a0a7c06993623d15
(noh, oli seal 90te alguse Trt-s ka nende noormeeste klassivend, kes selleks ajaks jalaluu murdis, kui ta s6brad metsas surmaputke s6id)

21 veebruar, 2011 23:39  
Anonymous Anonüümne said...

Kikule
Tänan. Äkki tood Tammearu - Meriste kohta mõne näite?

11 jaanuar, 2013 17:05  

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default