Nimi:
Asukoht: Raplamaa, Estonia

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

neljapäev, veebruar 17, 2011

Hedda Gabler - Von Krahli Teater/VKA 8.lend


Kuna tegemist on etendusega, milles tegutsevad erinevad koosseisuvormingud, siis pean kõigepeal alustama selle versiooni kirjeldamist, mida mina nägin, tuues ära põhitegelaste tausta ning nendes rollides suurema kaaluga ning vähema kaaluga näitlejad.

Hedda Tesman (Gabler) - Naine, kes tahab, et kõik mehed oleks temast sissevõetud. Kujutab ette, et tema on maailma naba ning tahab, et kogu (meeste)maailm pöörleks ümber tema. Femme fatale. - peamiselt Ragne Veensalu, vähem Liis Lindmaa

Jørgen Tesman - Akadeemik, Hedda abikaasa. Natuke möku, kuid heatahtlik ning armastab Heddat. On siiski leppinud naise külma natuuriga. Üsna võrdselt Tõnis Niinemets ja Ivo Reinok. Kuigi Reinok vast siiski rohkem.

Ejlert Løvborg - Jørgeni akadeemiline rivaal, kellesse Hedda on kunagi olnud armunud. Hedda loodab, et Ejlert oleks temasse sees. Peamiselt Ott Kartau, väga väga vähe ka Madis Mäeorg

Thea Elvsted - Hedda ja Jørgeni sõber, Ejlerti muusa, samas ise kirjanik Ejlertisse armunud. Peamiselt Kirsti Villard, vähem Mari Pokinen

Brack - Tesmanite sõber. Samuti Heddast huvitatud. Rohkem Siim Sups, väga vähe ka Kait Kall.
Berte - Tesmanite teenijanna. Ainult Loore Martma.

Minu nähtud versioonis Katre Kaseleht kaasa ei teinud.

Ideaalis, kui need karakterid oleksid vaid ühe näitleja rollid, siis ma oleksin eelistanud versiooni, kus Hedda oleks Liis Lindmaa ja Thea Mari Pokinen, Jørgen Tõnis Niinemets ja Ejlert Ott Kartau, Berte Loore Martma ning Brack Siim Sups. Minu meelest nemad oleksid lihtsalt paremini sobinud just nendesse rollidesse võrreldes oma kaksikrollilistega.

Kuna juba näitlejatest seekord liikvele läksin, siis enne sisu juurde asumist olgu siis teemaks kõigepealt just nimelt need Viljandi noored näitlejaõpilased. Tihti ongi kõige põnevam kursatöödena alles lavale jõudvate tükkide puhul just näitlejate potentsiaal ning arengu jälgimine. Esiteks peaks ütlema, et see kursus muutub lavastus lavastuse järel üha huvitavamaks. Nüüd võin mina juba üpris kindlalt rääkida kahest oma selle kursuse lemmikust - Liis ja Mari. Ka see etendus kinnistas mu arvamust. Nendes kahes on midagi sõnulseletamatut erilist. Samas pean tunnistama, et ma olin tõeliselt üllatunud Ragne Veensalu Heddas. Ma ei uskunud, et see temas sees olemas on. Väga usutav ja täielikult pühendunud ning konarusteta roll. Või täpsem oleks vist öelda, et need mõned konarused, mis olid, need tegid asja just nimelt huvitavamaks. Kuid mis peamine, ta suutis selle rolli minu meelest vastu oma tüpaažile usutavalt välja mängida. Just nende konaruste pärast ma poleks osanud oodata, et ta nii julgelt, selgelt ning põnevalt selle - ühe paljude naisnäitlejate unistusterolli - lahendab. Minu jaoks oli mõnes mõttes isegi häirivaks teguriks see, et Liis Lindmaa seal kõrval nii jõuliselt just Hedda kehastuses vaid varjuna Ragne kõrval toimetas. Ilma Liisita oleks Ragne pääsenud veelgi rohkem mõjule. Kui võtta, et Hedda oma püssidega oli/on tõeliselt klassikaline Femme Fatale, siis Lindmaa oli ja on minu meelest kogu kursuselt just kõige sobivam kehastama Heddat. Näiteks kui ta käis Thea (Pokineni) sabas, et tolle juukseid põlema panna - see oli tõesti hirmuäratav! Ma tõesti tundsin, mida Thea tundis. Samas kui ka Ragne tegi ju selle misanstseeni hästi, oli tema Hedda siiski natuke tütarlapselikum, mitte see "karm bitch", kes mõjub kargena, nagu Lindmaa Hedda seda tegi. See vajab ilmselt mingit kehahoiakut või olemuslikku Hedda tabamist mingil täiesti teisel tasandil kui seda tahtega on võimalik teha. Kuid nagu ütlesin, ka Ragne tegelikult mõjus Heddana usutavalt. Eriti õnnestunud oli minu meelest tema lõpp ja eriti stseenid, kus Liis ei olnud ta kõrval. Ja kindlasti natuke pikemates monoloogides - kusjuures need on omakorda raskemad välja mängida. Ma kartsin ja kartsin, et tekib mingi apsakas, kuid ta ei langenud rollist välja hetkeksi. Ta näitles justkui kedagi, kes ta absoluutselt ei ole, kuid see mõjus sellest hoolimata. Ta ise uskus, et ta on Hedda ja sellest piisas. Ragne areng on olnud minu meelest sellel kursusel kõige suurem ja kiirem võrreldes Kuningas Lear-i aegadest. On tunda, ja õnneks mitte häirivalt, kuidas ta tahab näidelda, tahab olla hea, tahab näidata milleks ta võimeline on. Ja Hedda on selleks oivaline tõestusmaterjal. Jah, vinge. Ja selle tüdruku arengut on põnev edasi jälgida.

Terve lavastuse kõige huvitavama karakteri pakkus minule Mari Pokinen. Just karaktermängu seisukohalt. Tema moonutatud hääl, justkui suuga tehtud keegi teine inimene, oli midagi erilist. Oleks ta korragi eksinud, oleks see roll kaotanud hetkega usutavuse, kuid Mari hoidis nagu vana proff oma Thea just sellisena, nagu ta selle alustas. Milline nauding on vaadata hästi ja terviklikult "loodud" karakterit. Kirsti Villard mängis ka hästi, kuid rohkem nagu võrreldes Mariga nii, et Mari luges luuletust peast ja loomulikult, Kirsti aga raamatust ja ilmekalt. Kui see võrdlus nüüd kellelegi teisele midagi üldse ütleb. Kirsti Thea oli selline tavaline Thea, mis pole ju ka paha. Samas tema mõned emotsioonipursked, mis väljendusid kas karjatuste või hüüetena, meeldisid mulle väga ning andsid Kirsti huvitavamas küljest aimu! Just sellist ehmatavat või pigem ootamatut särtsu, ehk heas mõttes üllatuslikku rollilähenemist oleks tahtnud rohkem ka tema ülejäänud karakterisse. Mingit eripära. Mingeid konarusi. Aga jällegi oli tegelikult süüdlaseks justnimelt Mari tema kõrval, kes seda eripära pakkus ning Kirstilt tähelepanu röövis, isegi kui põhiliselt oli just Kirsti hääles.

Meestega olid lood natuke kaugemal minu maitsest. Ma ei näinud neist kedagi just 100% õigena oma rolli, ega ka täieliku õnnestumisena rolli loomises. Kui, siis kõige lähemal sellele oli Tõnis Niinemets Hedda akadeemikust, heatahtliku, armastust ootava mehena. Aususe kehastusena, kelle südametunnistus on olnud puhas ja kui temas ongi pisike kadeduseuss oma eduka kolleegist sõbra vastu, siis mitte sellepärast, et tema naine seda meest armastab, vaid just nimelt karjääri ja tolle andekuse pärast. Ja kui ta selle kadeduse pärast midagi korraks mõtlebki paha teha, tahab ta selle paha järgmisel silmapilgul heaks ning õigeks jälle muuta. Ta on oma uurimistöödesse mattunud ja kolleegist-sõbrast Ejlertist justkui tõesti grammivõrra andetum. Ka sotsiaalses mõttes kergelt äpu. Kuid samas jällegi ilmselgelt hea poeg oma vanematele ja armastav abikaasa. Kui vaid Heddagi teda armastaks. Reinok mõjus kergelt naiselikuna selles rollis ja millegipärast jäi mulje, et ta oleks nagu vägisi sellesse vormi surutud. Samas ei saa talle ka otseselt midagi üldisemalt või näitlejatehniliselt ette heita. See lihtsalt pole minu nägemus sellest tegelasest. Kellegi teise jaoks võib selline tüüp just sobida. Niinemets oma prillide ning aimatava s-veaga oli tüpaažilt küll tunduvalt lähedasem. Tema babyface-lik olemus ainult andis ära selle kiredraamaks vajaliku teatud vanuse, mis just nimelt näiteks naiste puhul ei tulnud pähegi. Kuid tema oli meestest seekord (üllataval kombel?!-selles mõttes, et varem polegi teda tähele pannud) kõige loomulikum ning sobivaim.

Ejlertit mängis peamiselt Ott Kartau, tegelikult tema kaksitegelane oli ehk kõige rohkem kogu tükis kõrvale jäetud. Selles suhtes ei oskagi ma Madise kohta mitte kui midagi öelda. Katsun tema nime pähe õppida ja näo järgmine kord kokku viia, aga selleks peaks ta mingi suurema rolli tegema ja sellega hästi ka hakkama saama. Samas Ott mängis kuidagi kuivalt ja kohalolematult minu jaoks. Ei uskunud ma tema armastust ei Theasse, ega ka seda, et ta kunagi oleks Heddaga plaani pidanud. Võibolla see olen lihtsalt mina. Ka siis kui ta püssi võttis ja läks - ta ei suutnud äratada emotsioone. Võibolla oleks talle olnud vastu vaja just nimelt Liisi, see oleks ehk ka Oti heas mõtte käima tõmmanud? Samas eelistan ma siiski teda Madisele. Hetkel veel teadmata põhjusel. Võibolla sellepärast, et varasemate tükkide puhul on ta üks meeldejäävamaid õnnestujaid olnud... Pokineni Theaga justkui korraks midagi Otil tuli välja, aga see jäi siiski vaid sellesse ühte stseeni. Siim Sups Brackina oli päris hea, kuigi selline naljakas soeng - ma ei tea, miks kunstnik sellise otsuse on teinud. Kait Kall oli küll lakutud juustega, kuid väga üheplaaniline. Samas, ega ta ka eriti sõna ei saanud. Brack kui tegelane oli minu jaoks üldse igav ning ebaoluline. Teenijanna Berte on mingis mõttes tänamatu roll. Lihtsalt kuuluta, kes tuleb ja vahepeal natuke seleta asja ja toimeta ning tolkne seal laval. Kuid nüüdsest ma tean kindlasti kes ja milline on Loore. Ma ei teagi miks, aga ta tundus mulle sümpaatne. Loodetavasti saab ta rohkem mängulisema rolli järgmine kord. Kuuldavasti oli tema ka lavastaja assistent.

Kui hakata mõtlema Ibseni ja millises ajastus see tüki taustaks olev lugu on kirjutatud (Ibsen avaldas selle 1890 ning see sai esietenduse 1891), siis oli üldse see ajaga mängimine natuke arusaamatu. Selge ju, et see oli toodud mingisse praegusele ajale lähemasse aega (mööbli mõttes 60ndad, 70ndad? Riiete mõttes 80ndad, 90ndad või isegi praegune aeg?). Soengud, riided ja teatud asjad olid justkui ühest ajastust. Teenijanna käitumine, mobiiltelefonideta elu, melodraamatilisus justkui tsipake vanemast ajastust. Selles suhtes ei olnud lavastaja saavutanud sellist ajastuloogilist ja taustsüsteemi konkreetset konsensust. Kuid samas lätlasest lavastaja, Mara Kimele kiituseks peab mainima, et kogu kontseptsioon, kuidas kõikidele jagub rolle ning kõigile mänguaega ja rõhke, on väga kaval ja ühtlasi lavastusliku trikina päris positiivselt omapäraselt mõjuv. Samas ju kõik näitlejaõpilased saavad võimaluse näidelda ja oma oskuseid proovile panna ja näidata, mis puust nad ikkagi tehtud on. Tekib tasand, et "mitu inimest" kõik me tegelikult oleme - me pole ju ainult see, kes meist välja paistab. Me ehk oleme oma olemusega füüsiliselt vaid ühes kohas, kuid meie vaim tihti hõljub terves ruumis. Aga mõnikord saavad ka meie minad üheks. Eriti jõulisematel hetkedel.

Mind tegelikult see Bracki tegelaskuju eriti ei huvitanud, sest ta jääb selles versioonis täiesti nagu kõrvale. Tema kirg Hedda vastu ei tule nii jõuliselt esile kui ehk peaks. Pigem seisneb selle tegelase olulisus vaid sõnumitoojana. Kuigi ta ju on keset seda armuneli(viis?)nurka, aga peamiseks tõuseb ikkagi Hedda kirg Ejlerti suunas, samuti Thea kirg Ejlerti suunas. Ning Ejlerti kirg oma kirjatöö suunas. Ka tema tegelik eelistus naiste suhtes jääb kuidagi ähmaseks. Justkui iga vaataja jaoks tõlgendatavaks. Kas see, et ta tegi Theast oma teose peategelase, on piisavaks tõlgitsemismaterjaliks, et ta teda ka rohkem armastas või tegi ta seda siiski vaid kui muusat? Kas ja kui suur vahe selles üldse olla võib? Lükkab ta ju naise isegi endast eemale... Ja see traagika... millepärast ta ikkagi seda tegi? Ja kas Ibsen tahtis oma tekstiga näidata, et naised peavad ikka mehe töö ära tegema või on see rohkem naislavastaja rõhuasetus. Kuna ma pole Hedda Gablerit kunagi lugenud, siis ma ei oska seda hinnangut Ibsenile anda. Kaldun siiski uskuma, et Ibsenit või selliseid meesklassikuid olekski hea just nimelt naistel lavastada, sest nad toovad sellele mõttelise vastukaalu, mis ajastu meestel võibolla oli liiga tugevalt meeste poole kaldu. Nüüd selle lausega ma ilmselt suutsin ülekohut teha nii Ibsenile kui ka meeslavastajatele, kes Ibseniga on teinud läbi aja suuri õnnestunud lavastusi. Kusjuures guugeldades sain teada, et maailma lavadel on Heddat mänginud sellised superstaarid nagu Cate Blanchett, Lena Endre, Ingrid Bergman, Isabelle Huppert kui ka Maggie Smith. AAAAHHHH, kas kujutad ette Isabelle Huppert-i Hedda Gablerina - match made in heaven - vat see on justkui Ibseni loodud roll TEMALE! Tegelikult ma usun, et Hedda peakski olema natuke juba kogenum naine, kellel oleks pettumustest ja tegeliku armastuseta elust saadud kortse silmade ääres ja sellist karmust ning naiselikku, aastatega sissejuurdunud ussi. Samas kõrki ning üleolevat daami. Ja kahtlemata ohtlikku femme fatale-i, mida kõik kardavad... kasvõi natukene. Sest ohtlik ongi ahvatlev.

Kuid kui järele mõelda, siis armastus või armastusetus pigeb võibki inimesest teha koleda. Kui mina oleksin sellises olukorras, kahe naise vahel ning kaotanud oma elu õnnestunuima töö... kas ma ikka haaraks püstoli järele? Kas ma tormaksin bordelli, kui on olemas keegi, kes mind armastab? Mis oli selle mehe probleem? Ehk ongi see vaid mõistetav ajastu melodramaatilise ülereageerimisena? Need seal laval on ju "põhjamaalased!" :) Sellised kired ja Hedda temperament on justkui mõne rohkem lõunapoolsest rahvusest naisel.

Lahe, et nina all laual olnud raamatu "On culture" oli kirjutanud Ejlert Løvborg. Kostüümid tundusid ka olevat kostüümikunstniku omalooming. Seal oli nii mõnigi huvitav leid ja lahendus. Lisaks see akvaariumite kasutamine - isegi veranda mõjus "akvaarimina". Kas sellel ideel oli ka mingi sügavam tagapõhi, see jäi siiski lahtiseks. Kui mõelda, siis see torm keerutati üles justkui teeklaasis, ehk on see selline sümboolne seos? Kuigi võibolla polegi vaja sellele tausta taha mõeldagi. Pigem just inimeste kiremöllude karmid teod - aga kui palju seda tegelikult esineb... kuigi võibolla kunagi esines rohkem... Selles teatriversioonis jäi liiga palju vaataja otsustada ning välja mõelda - Miks kõik nii? Miks Hedda Ejlerti enesetappu tegema saatis? Ja kas üldse toimus enesetapp? Ja miks see oli tahetud lahtiseks jätta? Järjekordset nii palju küsimusi, kuid vastused tuleb igal vaatajal endal välja mõeldal.

Armastus juba oma loomult on nii egotsentriline tunne. See on ilmselgelt vastuolus iseendaga. Ja kas see siis üldse võib eksisteeridagi. Aga tegelikult ma kaldun arvama, et see ongi võimalik ainult olukorras kus üks pool teist rohkem armastab. Vaid sellisel juhul on armastus tuntav, see loob iha ning tekivad tõukumised-tõmbumised. Tekivad emotsioonid, probleemid ning kogu muu sissekodeeritud süsteem. Lõpetan enne kui muutun filosoofiks :) Minge neid noori vaatama, see tasub... see on siiani selle aasta parim tükk minu meelest ning see on klassika.

Hinnang: 4 (Kuigi Idiootidega sama hinnanguga, on need kaks lavastust teineteisest väga kaugel. Ma usun, et üldisemalt arvatakse, et Idioodid oli huvitavam ja justkui erilisem tükk. Kuid ma kaldun arvama, et minule meeldis see Ibseni klassika omal moel täiesti teisest küljest täpselt sama palju. Jah, ma ka ehk ei saanud nii tugevaid emotsioone kui Idiootidest, kuid samas lavastuslikust küljest oli ikka põnev ning noored näitelejad huvitavad. Žanr, ehk psühholoogiline draama võiks ju nimetada mõlema kohta ja ometi polnud need justkui samast žanrist tükid. Kahtlemata oli Hedda konkreetsem ning sirgjoonelisem - siin ei ropendata ning keegi ei võta ennast alasti - suur pluss minusuguste jaoks :) Kuid mõlemas möllavad omamoodi kired, mõlemas otsivad inimesed seda miskit enda jaoks... Mina soovitan Heddat vaadata küll mitmel põhjusel - esiteks muidugi huvitavad noored näitlejad, teiseks omamoodi lahendatud klassikaline Ibsen, kolmandaks pakub see psühholoogilise kiredraamana kindlasti mõtteainet selle žanri austajatele. Kas ka äratundmisrõõmu, seda siiski mitte. Vähemalt minule küll mitte.)


Tekst lavastuse kodulehelt:




Jazzin´ Hedda...

Henrik Ibsen on (1828-1906) moodsa draama looja ning elava inimliha proossasse pigistada suutnud sõnaportretist. Ta sihtis enda sule ja kaastunde just sel ning samal hetkel eluvõitlust võitleva keskkodanlase kaitseks. Kaardistamiseks tõtt tuleviku üleolevatele hindajatele ning seega ka provokatsiooniks.

Või siis kergemalt ja tänapäevasemalt väljendudes - näitekirjanik Ibsen heitis uuriva pilgu "kaasaegse inimese" psühholoogiliste vastuolude julma tsirkusesse.

"Hedda Gabler" - nii feministide, aristokraatliku lastetoaga ja uhkeid teatridekolteesid kandvate daamide, märkmekaustikut seelikuvoltide vahele peitvate teatriteadlaste, samas ahnete ja mässavate teismeliste ning samuti kõigi teiste teatrit armastavate naiste kaitsepühak astub Von Krahli teatri lavale 5. veebruaril Läti legedaarse psühholoogilise draama spetsialisti, lavastaja Mara Kimele intrigeerivas versioonis. Mara Kimele on lõpetanud Moskva GITIS´e 1969. aastal. Anatoli Efrose õpilane ja Alvis Hermanise õpetaja Mara Kimele on üks tugevamaid ja täpseima vormiga psühhologilise draamazhanri valdajaid Baltimaades.

Kas Hedda Gabler, tuntud ka kui "naissoost Hamlet", on aastal 2011 idealist, olude jõuetu ohver, vabanev feminist või manipuleeriv kaabakas?

Hiljuti Juhan Ulfsaki lavastuses "Idioodid" jõuliselt üles astunud TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia teatrikunsti 8. lennu Von Krahli kursuse "Hedda Gabler" võib zhongleerida nende kõigi iseloomujoontega, sest kogu trupp seisab igal etenduseõhtul korraga laval. Kuna Mara Kimele alustas proove 2 koosseisuga, oli plaanis mängida erinevatel õhtutel erinevate koosseisudega. Aga sellest logistilisest strateegiast sündis midagi hoopis uut - jazzversioon dramaturgiateose komplitseeritud pärlist, kus kogu trupp korraga laval. Ehk siis:

Henrik Ibsen / Mara Kimele

HEDDA GABLER

Lavastaja: MARA KIMELE (Riia Uus Teater)
Kunstnik: EPP KUBU
Lavastaja assistent: LOORE MARTMA (TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia teatrikunsti 8. lend)
Valguskunstnik: OLIVER KULPSOO
Tehniline teostus: ALLAN RÄIM, JANNO "JOHN" JAANUS, ENAR TARMO

LAVAL TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia teatrikunsti 8. lennu Von Krahli kursus: Kait Kall, Ott Kartau, Katre Kaseleht, Liis Lindmaa, Loore Martma, Madis Mäeorg, Tõnis Niinemets, Mari Pokinen, Ivo Reinok, Siim Sups, Ragne Veensalu ja Kirsti Villard.

Esietendus laupäeval, 5. veebruaril 2011 kell 19 Von Krahli Teatris, Rataskaevu 10, Tallinn

Vaid 15 etendust: 8., 9., 11., 12., 14., 15., 16., 20., 21., 22., 28. veebruaril ja 1., 3., 4., 5. märtsil algusega kl 19, Von Krahli Teatris, Rataskaevu 10, Tallinn

Sildid: , ,

0 Comments:

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default