Inglourious Basterds / Vääritud tõprad (USA-Saksamaa 2009)

Režissör ja stsenarist (auteur): Quentin Tarantino
Olulisemad näitlejad: Christoph Waltz, Brad Pitt, Mélanie Laurent, Diane Kruger, Daniel Brühl, Eli Roth, Michael Fassbender, Til Schweiger, Martin Wuttke, August Diehl, Sylvester Groth, Christian Berkel, Mike Myers

Loo lähtekoht: Film saab alguse natside poolt okupeeritud Prantsusmaal, kus Saksa ohvitser (juudikütt) otsib natside eest põgenenud ja end varjavaid juute. Üks tüdruk pääseb ta käest justkui üle noatera. Kolm aastat hiljem on tüdrukust saanud kino-omanik ja tema vanemad tapnud nats on turvaülemaks Göbels-i tehtud filmi esilinastusele, mis olukordade jada tulemusena peaks toimuma justnimelt selle tüdruku kinos. Kohale on tulemas ka Hitler ise. Samal ajal on jõuk ameeriklasi (ja nendega liitunud sakslasi) niitmas brutaalselt mööda Prantsusmaad natside skalpe, külvates hirmu ning luues legende natside seas. Rühmituse hellitusnimi on "Basterds" ehk siis "tõprad". Samuti on aga märksa tsiviliseeritumad britid punumas plaane, kuidas Hitlerile "ära teha" ja sõda lõpule viia. Kõik teavad, mis on toimumas selles Prantsusmaa pisikeses kinos ning kõik punuvad oma plaane kuni "suurürituseni välja".

Wow!!! Mu aasta oodatuim film oli igati ootamist väärt! Tarantino on väärikas nimi teiste suurte tänavuaastaste auteur-ide nimistus. Teiste hulgas Woody Allen-i ja Pedro Almodovari uued filmid on mul juba nähtud ning Tarantino on igati õigustatult teisete suurnimedega ühes reas. Kusjuures "Inglourious basterds" paneb veel pika puuga teistele ära kah. Muidugi ees on veel muuhulgas Michael Haneke Cannes-i peapreemia võitnud Das weiße Band, mis peaks siinmail linastuma novembrikuus. Cannes-i festivalil osales ka Tarantino film ning võttis sealt ka igati vinge - parima meesnäitleja - võidutiitli kaasa - Christoph Waltz -ile. Waltz ongi selle filmi suurim üllataja ning võiks öelda "avastus". Siiani peamiselt saksakeelsetes riikides telenäitlejana tuntud Waltz on nii hea oma rollis, et ma praktiliselt ootasin pidevalt, et millal jälle temaga stseenid filmis tulevad :) Temas on mingit James Woods-ilikku paha mehe karismat, või Geoffrey Rush-i karakternäitleja meisterlikkust. Iga liigutus näib justkui detailideni läbimõeldud ning see teebki ehk tema karakterist kergelt õõvastava. Võibolla see täiuslik pedantsus muutis tema karakteri isegi kergelt pervertseks. Kuid samas nii naudinguliseks vaatajale - milline mahlakas vastuolu - deemonlik. Temast mängustiilist õhkab mingit värskust ja samas Tarantino laseb tal ka mõnuga olla selline ühelt poolt erudeeritud, tark ning igat olukorda kontrolliv, aga samas tegelikult üks ilge ja vastik nats. Selle karakteriseeringuga seoses ilmneski minu jaoks filmi ainuke oluline viga. Nimelt kuidas nii tark ja iga sammu läbimõtlev mees nii lihtsalt haneks tõmmatakse? See on justkui "natuke" uskumatu, igatahes mina seda ei osta päriselt. Samas, eks temagi oli ju lõppude lõpuks inimene :) Ja inimesed on ju ahned ning ostetavad. Igatahes ma ei uskunud või ei saanud aru sellest, et miks ta tahtis riskida ning loobuda oma mugavast ja austatud positsioonist Hitleri käsilasena selle nimel, et sõda lõpetada ja endale mugav elamine Ameerikamaal kaubelda...

Tarantino paneb ikka täie mõnuga. Tema lapsik üleliialdamine ja julgustükk julgustüki otsa, kas siis skalpeerimistega šokeerimine või võttes vabaduse muuta ajalugu filmikunsti nimel - see kõik tasub end ära ning muudab tema filmid ennalt ettearvamatuteks ning põnevaks jälgida. Tegelikult oli ju film 2 ja pool tundi pikk, kuid minul ei hakanud küll hetkekski igav. Mulle nii väga meeldib ka tema esteetiline maitse. Kunstiliselt prantslaslik sisustus ja need punased, kollased sooja-pruuni-toonilised värvingud, mis loovad atmosfääri (mõneti sarnane Almodovari soojade kuid ühtlasi tugeva värvivalikuga). Kui kasvõi vaadata seda filmi alguses olevat prantslase maakodu - kõik need pisikesed detailid - näiteks natüürmortlik korv õuntega ukse ees või toas olev mööbel või uksest paistev loodus - see õhkas justkui Prantsusmaad. Ometi stseenis osalev sakslane, isegi rääkides prantsuse või inglise keelt, on ehtsalt "sakslane" ja sellepärast ka kontrastne prantsuse väikses talukeses.

Kuid mitte ainult tegevustik ning karakterid pole Tarantinol põnevad ja värvilised vaid ka see dialoog, milles oli peidus hulganisti kilde ning osavat sõnademängu. Kuigi mingid teemad on juba tuttavad tema varasematest filmidest. Muidugi vägivald kui selline on ikka läbivaks jooneks olnud tema loomingus, kuid siin on jälle ka kättemaksuteema tugevalt sees. Ja selline "mõnuga" kättemaks - ehk natsidele natside palk. Irooniliselt otsekoheselt teostavad seda kättemaksu ka mitmed juudid ise (Eli Roth näiteks - juudikaru :)). Kuid õnnestunud karaktereid oli ju filmis palju. Lisaks Waltzile tahaks eraldi ära märkida Mike Myers-i, keda ma esimesel silmapilgul ei tundnudki ära... seal hämaras ja kaugel kaadris... alles kui kaamera natuke lähemalt võttis, sai muutumise meistri järjekordset karakterit imetleda :)

Tõbraste jõugu liidrit mänginud Brad Pitt ei ole minu lemmiknäitlejate nimistus ning ega ta selle rolliga midagi vapustavalt erilist ju ei teegi, et sinna nimistusse pugeda, aga pean tunnistama, et ta oli päris ok. USA lõunaosariiklase murrakut mehiselt sülitav Apatši Aldo (huvitav kas see grammatiliselt valesti kirjutatud filmi pealkiri on ka viide sellele mõnusale aktsendile? Või tahtis lihtsalt Tarantino eristadada selle filmi samanimelisest, 70ndate lõpul valminud eelkäijast - tegemist on ju mõnes mõttes sarnasel ajal ja samuti natsi-Saksamaal toimuva filmiga), kes nõuab oma igalt sõdurilt vähemalt 100 skalpi. Väänab itaalia keelt, mis jaksab :) Selles filmis taaskohtub ta ka oma Trooja-filmi kolleegi Diane Kruger-iga. Kruger mängib Bridget von Hammersmark-i, kes "on Saksa kuulus filminäitlejanna, kuid ühtlasi briti spioon". Sellised lahedad Tarantinolikud filmivälise elu paralleelid ja austusavaldused, mis ta on sidunud oma filmi, andsid justkui omakorda ühe tasandi nende sisuliste seikluste jälgimisee juurde. Ehk siis Hammersmark-i juurde tõmbaksin paralleeli Marlene Dietrich-iga. Aga filmis veel palju selliseid vahvaid paralleele. Sellepärast peaks seda filmi veel mitu korda vaatama, et need kõik üles leida! Ühe oma "leidudest" võin veel siin näitena ära tuua - see Tuhkatriinu "kingasobitamine" näiteks... jne, jne :))) Lisaks veel sellised vahvad "salapolitsei" detailid, nagu näiteks see baaristseenis aru saamine, miks ikkagi tegemist polnud sakslasega (see sõrmede värk). Sellised detailid ja kui neid on veel ohtralt, näitavad minu jaoks stsenaristi nutikust ning mis eriti hea - kitsi ta nende nutikustega pole! (Vahet polegi, kas hinnangut ka päriselt võiks sõrmede näitamise järgi nii kindlalt päris elus teha. Jälle ju üks hea põhjus Tarnatinol filmis korralikud tapatalgud korraldada :))

Kaks näitlejat olen unustanud ära märkida - Michael Fassbinder, kes tegi ülihea rolli alles hiljuti filmis "Hunger", on siin samuti võrreldes selle Hungeri-rolliga peaaegu äratundmatuseni muutunud Briti ohvitseriks. Ja Daniel Brühl, kellel pärast "Goodbye Lenin" filmi on kindel koht erinevate maailma režissöride (või casting directorite?) mälus. Ning teda tunduvad ka erinevate riikide filmimehed tihti siia-sinna kutsuvat viimsel ajal (ta olevat sündinud hoopistükkis Hispaanias!). Ja mina olen sellega küll ülimalt rahul. Hmmm... kolmandaks veel ka imetillukeses rollis prantslasest baaripidajana, saksa tippnäitleja Christian Berkel - sama mees kes tuttav filmidest Valküür, Das Experiment, Zwartboek, Flightplan ja Der Untergang (Downfall). Ehk siis tõeline "tähtede paraad", ka pisipisikestes kõrvaosades - seegi märk Tarantino detailsuseni aetud täiuslikkusest :) ! Samas suurem osa näitlejaid kindlasti jookseb tormi, et saaks võimaluse suure auteuri filmis osaleda... (Huvitav kes ja kas neist Euroopa näitlejatest saabuvad järgmise aasta lõpus Eestisse - Euroopa filmiakadeemia auhindade jagamisele? Kes neist on kuumad mõnedes Euroopa filmides järgmisel aastal... chances are, et mõni ikka...)

Muidugi võib alati seada küsimuse alla, et kas on ikka vaja nii palju vägivalda? Kõik need kuulirahed, skalpeerimised, pesapallikurikaga pea tagumised ja muu? Samas sõda tõigi need monstrumid inimestes välja. Ja kättemaksu mõnu. Ma kujutan ette, et mitmed juudid, kes seda filmi vaatavad ja kes tunnevad ja teavad, mis natsid tegid, tunnevad mingis mõttes ennast selles filmis kättemaksu realiseerimas. Olgugi et siis ainult samastudes karakteritega ja oma illusioonides. Isegi mina, kes pole juut, aga näinud ja kuulnud oma elu jooksul piisavalt palju teema kohta, tundsin endas seda loomalikku samastumist... ja ühtlasi ka ju mingis mõttes häbi. Ehk kui palju erinev ma tegelikult oleksin selles olukorras olnud? Ükskõik ka natside poolel või juudi sõdurina leitnant Aldo Raine jõugus.

Usun, et film korjab nii mõnegi Oscarikandidatuuri. Kui mitte keegi muu, siis vähemalt Christopher Waltz, aga mina kiidaks ka montaaži, kaameratööd ja miks ka mitte kunstnikutööd. Eraldi Oscarit muusikavalijale ei anta, kuigi ka see vääriks kindlasti loorbereid. Mis siis sellest, et kuidagi ajastule sobimatult 70ndatelik, oli see ju ka liiga tüüpiliselt Tarantinolik, kuid filmile atmosfääri loova elemendina siiski väga huvitav! Tarantinolik on ehk mingis mõttes ka see filmi peatükkideks jaotamine. Minule selline stiil istub - tekitab raamatulugemise tunde... ja see on igati positiivne!

Hinnang: 5 (tegelikult ega ma seda filmi eriliseks mõtete ärgitajaks või tunnete tekitajaks peagi. Selles suhtes on selline kõrge hinnang "sellisele" filmile minu poolt väga suur erand. Nimelt võtan ma seda filmi ikkagi meelelahutusfilmina. Olgugi, et tegemist oli liigse vägivallaga ja mitmeski mõttes sügavate teemadega. Arvestades tausta ja kasvõi filmiski aset leidvate surmade arvu on see ameerikalikkus minus lausa hirmuäratav. Ja ometi on see tugevalt meelelahutuslilk ja kuidagi originaalne kogu see Tarantinolik filmikunsti extravaganza. Mahlane, nagu sügisene õun :) Ja mulle maitsevad need Tarantino õunad... "Modern Mastrepiece". Igale stsenaristile või dramaturgile hea õppematerjal. Uskumatult vinge film! Siiski ehk mitte igale maitsele... paljudele kindlasti on ka see liigne vägivald, liiga üle võlli näitlemine või ajaloo moonutamine liiga suur amps alla neelamiseks. Minule meeldisid kõik need komponendid ning eriti kõik kaadrid kus osales Christopher Waltz. Ja alati plusspunktid, kui Hitler ise on ka mängus. Siin ikka klassikaliselt raevunud ja markantselt ülinärviline. Nagu teda ikka kujutatakse... ju ta siis oligi selline :) Aga muidugi Tarantino ei piirdu ainult "kõige suuremaga". Ekraanil on ka Göbels, Göring ja Bormann... kõik ühes kinos...kõik ühte ja sama filmi vaatamas :) Ning lisaks vilksab läbi ka Winston Churchill :) Tere tulemast Tarantino mõttemängude vahvasse maailma! Lõpustseeni peale oleks tahtnud hakata plaksutama :) Haige. Olen. Tean. Aga mitte nii fucked up nagu Tarantino ise :))

Filmi trailer:

GEP ETVs

ETV näitab 11.septembril ühte minu viimaste aastate lemmiklavastust!

NO-teatri "ГЭП ehk Garjatšije estonskije parni"

Minu arvamust, pärast tüki nägemist Baltoscandali festivali raames, võib lugeda siit.

Olegu tänatud ETV "otsustajad", et Teatriõhtu sügisel jätkub! See on minu meelest ainus asi, mida üldse 100% alati tasub vaadata Eesti kanalitelt :)))

Tekst ETV kodulehelt:
Teleteatri hooaja avab Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi palju auhindu pälvinud menulavastus eestlaste iibe teemadel. Prognooside kohaselt väheneb eestlaste arv lähemate aastate jooksul muljetavaldava hooga. Meid ei sünni järjest juurde. Emapalk ei ole aidanud. Ja me ei naerata lastele endiselt, me ei ehita juurde lasteaedu ning me küsime endiselt: aga milleks see kõik? Eesti nimel, ütleb lavastus "GEP ehk Garjatšije estonskije parni". Tiit Ojasoo lavastus kõneleb eestlaste väljasuremisest ja laste defitsiidist. Selles olukorras otsustab kamp noormehi, kes on aru saanud, et eestlaste päästmiseks on hetk kas nüüd või enam mitte kunagi, teha meeleheitliku, aga õige sammu. Moraalselt on nende tegu vastuvõtmatu, eetiliselt kahtlane, kuid eesmärki silmas pidades ainuõige. Kes meist tahaks muutuda anonüümseks? Lavastaja Tiit Ojasoo, kunstnik Ene-Liis Semper. Osades Rasmus Kaljujärv, Sergo Vares, Gert Raudsep, Inga Salurand, Elina Reinold, Jaak Prints, Mirtel Pohla, Tiit Ojasoo, Andres Mähar, Risto Kübar ja Tambet Tuisk.

Augustilõpu teatriuudised, ehk peamiselt teatrite sügishooaja uuslavastustest...

UGALA

Ugalal algab juubelihõnguline „teatriaasta“. Nimelt on tegemist juba 90.hooajaga!

Trupist on lahkunud Juss Haasmaa ja Jaanus Kask, kes jätkavad tööd teatris rollilepingutega. Haasmaa osalebki juba Eesti Draamateatri uues tükis alates oktoobri lõpust. Ugala peakunstniku kohale asub alanud hooajast Jaanus Laagriküll. Tema kujundus Küünlad põlevad lõpuni väärib minu meelest käesoleval aastal loorbereid :)

Uuslavastusi on selle hooaja esimesel poolel planeeritud 4. Titov lavastab Andus Kivirähki „Limpa ja mereröövlid“, kus osalemas peaaegu kogu trupp. Esietendus peaks toimuma 2.10. Põnevas kohas – Hariduse tänava tehasehoones (Lennukitehases) toob Taago Tubin lavale Lotta Lottassi „Kogujad“. Tegemist on kahe näitleja-tükiga. Osades on Tanel Ingi ja Janek Vadi. Lavale saabub tükk esimest korda 8.10.

Ingo Normet toob lavale Kay Pollaki loo „Nii nagu taevas“. Mäletan, et see film ajas mu kunagi nutma ning tegemist on ju lausa oscarikandidaadiga! Kui Normet selle mõnusalt lavale toob, siis on oodata tõelist pärli ja suurt hitti Ugala mängukavva!!! Saab nii naerda kui nutta :) Huvitav, kas peaosas on Andres Tabun, Peeter Tammearu või Indrek Sammul... kõik kolm sobiks ideaalselt...

Ja neljandaks Leino Rei jõululavastus lastele, mille kohta hetkel rohkem infot pole. Loodetavasti mängitakse ka eelmise aasta jõulutükki veel. Selline tunne jäi, et seda kiideti ning minul ja minu lastel jäi see nägemata.

Lisaks on Ugalal plaanis hakata avama iga kuu viimasel laupäeval teatrikohviku uksed. Ehk siis teatritegijad pakuvad seal oma eriretseptide järgi valmistatud hõrgutisi ning sinna kõrvale ka midagi hingele ja vaimule. Kohvikumuusikat Viljandi muusikutelt ning lubatakse ka täiendust kohvikuliste teadmistele Viljandist ja Ugalast. Nii põnev! Kui vaid jõuaks ja saaks sinna Viljandimaale just sobivalt mõnikordki :)

Meeldetuletuseks suvine infokild, ehk eelmise hooaja Kuldõunad 2009: lavastaja Peeter Tammearu (lavastus "Vanamehed seitsmendalt"), kunstnik Jaanus Laagriküll (kujundus lavastusele "Küünlad põlevad lõpuni"), näitlejanna Luule Komissarov (vanaema ja poksitreener lavastuses "Poks") ja näitleja Juss Haasma (Artur Rinne lavastuses "Arturi laulud ja aastad").

ENDLA

Ka Pärnu lavalauad näevad 4 uuslavastuse esietendust selle hooaja esimesel poolel. Kõigepealt üks vaimukas, hell ja südantsoojendav armastuslugu – Esimesed suudlused, mis saab alguse ühistest mängudest lapseeas, kulgeb läbi teismeliste maailmavalu, kooliaja, abielu, laste kasvatamise ning kestab kustumatult üle kuuekümne aasta. Osalemas ainult 2 näitlejat – Piret Laurimaa ja Sepo Seeman. Loo autoriks on Jay D.Hanagan ja lavastajaks Madis Kalmet. Kunstnikuna on külalisena kaasatud Liina Tepand.

Teiseks Joanna Owsianko „Tiramisu“. Mille lavastab Enn Keerd ning kunstnikutöö eest hoolitseb Silver Vahtre. Osades suurem osa teatri „kaunitare“ :): Karin Tammaru, Piret Laurimaa, Carmen Mikiver, Ireen Kennik, Kaili Närep, Triin Lepik, Kaili Viidas.

Roy Strideri „Mässajad“ lavastajaks on Andres Noormets. Osades: Sten Karpov, Lauri Kink, Priit Loog, Jaanus Mehikas, Tambet Seling, Liis Laigna, Marta Pulk (külalisena). Tegemist on lavastusega teisitimõtlejatest, kes tunnevad missioonitunnet maailma heaks midagi ära teha ning ühinevad seetõttu G8 vastase protestiliikumisega.

Jõuludeks pakub Endla lastele ja suurematelegi auteur-lavastust „Väikesed ajarändurid“. Tegemist on lavastaja Tiit Palu enda kirjutatud looga. Kunstnikuks Silver Vahtre ja osades suurem osa Endla teatri näitlejaid. Tutvustuseks ütleb teatri koduleht: Kauge ja lähedane minevik on käeulatuses, tulevik lausa siinsamas. Vajuta ainult nupule! Ajaloolised ja fantastilised tegelased astuvad lavale ning ajarändurid saavad vastused oma küsimustele selle kohta, miks on asjad just nii ja mitte teisiti. Kas midagi saab muuta? Kuidas mõtlesid lapsed tuhat aastat tagasi ja millega mängivad saja aasta pärast?

Veljo Reinik lahkub trupist :(

THEATRUM

Sügiseses mängukavas on jälle Teatriliidu aastaauhindade jagamisel võidutsenud LINN ja MAARJA KUULUTAMINE. Saab ise veenduda, kas Marius Peterson oli väärt võitu Priit Võigemasti vinge Ruja rolli ees ja kuidas on lood Petersoni lavastusega, kas see on midagi nii erilist, et vääris loorbereid Nüganeni mastaapse Wargamäe Wabariigi asemel :)

CABARET RHIZOME

Oodata on uuslavastust Võmmid: viimane partii
See on lugu kahest mehest, keda võiks nende välimusele ja varustusele toetudes nimetada kas eradetektiivideks või salapolitseinikeks. Nad istuvad koos oma ribikardinatega ruumis ja kuulavad lindistusi, murdmaks lahti üht, ainsana mõistatuslikuks jäänud mõrvamüsteeriumi. Iga uus vihje on järjest mitmetähenduslikum, iga mõeldav lahenduskäik näib liiga absurdne, et tõeseks osutuda.

Ka sel korral hoiduvad näitlejad liigsest sõnakasutusest, kuid uue lisandusena mängukavasse toob "Võmmid" lavale senisest intensiivsema ja tihedama sõnavaliku. Käivitavaks jõuks on popkultuuri sidumine millegi "kõrgendatult intellektuaalsega" - tüüne, põnev ja robustselt glamuurne detektiivimaailm leiab oma vormilised ja sisulised seosed Samuel Becketti "Krappi viimase lindi" ja "Rockaby"ga, kus inimene laval on väliselt rohkem kuulaja kui rääkija.
Lavastajaks on Johannes Veski, mängivad Joonas Parve ja Anatoli Tafitšuk. Tekstidega toetab Jim Ashilevi.

LOOMINE

Novembris-Detsembris on oodata kultuuriajaloolase Loone Ots-s näidendit "Keisrinna hull ehk Mees, kes rääkis tõtt“. Lavastus sünnib koostöös Tallinna Toomköubi ja Tallinna Linnamuuseumiga. Etenduspiagaks põnev Kiek in de Kök ning etendatakse seda tükki bastioni käikudes. Lavastajaks Anne Velt.

LINNATEATER

Taastatakse Põrgulava legendaarne lavastus Mauruse koolist ehk A.H. Tammsaare tekstil põhinev „Tõde ja õigus. Teine osa“, seda näeb laval taas 4. septembrist. Tegemist on tõelise maiuspalaga Eesti teatrite repertuaarimaastikult!!! Kellel veel nägemata, siis soovitan ülimalt soojalt!

Sama kuu lõpus tuleb Eestisse Adolf Šapiro, kes kohandab uuesti Taevalavale Luigi Pirandello „Nii see on (kui teile nii näib)“. Ka see oli äge! Etendus läks lahti juba enne tegelikku lavasaali sisenemist ning ei lõppenud näitlejate kummardamisega :)

Ja kuigi varem teatati, et sellel poolaastal pole midagi uut oodata, siis teater siiski tahab oma austajaid ka millegi värskega mängugavas kostitada ning Elmo Nüganen toob lavale A.H. Tammsaare tõlgenduse „Ma armastasin sakslast“. Nii põnev! Spekulatsioon, kes mängivad Ericat ja Oskarit saab kohe ja siit alguse.... Mina loodan Erica rollis näha Elisabet Tamm-e (Evelin ja Hele on vist hetke seisuga mängust väljas?) ja Oskari rollis kas Priit Võigemasti või Argo Aadlit. Võigemastil polegi oma koduteatris peaosarolli hetkel... (kui nüüd Ohvrit mängides ei kvalifitseeru peaosana?). Aga teistele teatritele niidab mees ülistavat kriitikat oma superrollidega (pean silmas Vanemuise Ruja ja NO-teatri Pea vahetust). Teater jätkab kunstilises plaanis omamaise klassika ja eestlase südametunnistuse teemadel. Oktoobrist liitub teatri püsitrupiga näitleja Andrus Vaarik, kes on koduteatris taas ringiga tagasi :)))

Muusikarindel on Linnateater alati tegus olnud ja hetkel on salvestamisprotsessis ka plaat Valter Ojakääru lauludega.

Trupist lahkus Jaanus Rohumaa :(

VON KRAHLI TEATER

Sügisel on tulekul Riina Maidre ja Maike Londi kontsertetendus,
Jan Kausi / Märt-Matis Lille «Rüütel» (multimediaalne ooper) lavastajaks Mart Koldits,
Peeter Jalakas lavastab William Shakespeare’i «Kuningas Lear» (koostöös Viljandi Kultuuriakadeemia tudengitega)

EESTI NOORSOO- JA NUKUTEATER

5. augustil jagati Eesti Nuku- ja Noorsooteatris kolleegipreemiaid. Hooaja 2008-2009 Lipulaevaks ehk parimaks lavastuseks valiti Jevgeni Ibragimovi lavastatud „Kuldvõtmeke ehk Buratino senitundmatud seiklused“. Minu meelest oli see ka TÕELISELT LAHE TEATRIELAMUS!!! Soovitan kõigile lastega seda vaatama minna! Hooaja Pärliks ehk parimaks naisnäitlejaks valisid kolleegid Ingrid Isotamme, Ladvaõunaks ehk parimaks meesnäitlejaks sai Taavi Tõnisson. Parima kõrvalosatäitja preemia Rusikas Silmaauku võitis Anti Kobin. Parim külaline oli Buratino lavaloo valguskunstnik Laurent Maljean Prantsusmaalt. Hooaja parim administratiivtöötaja ehk Töömesilane oli kirjandustoimetaja Anna-Liisa Õispuu, parim tehniline töötaja ehk Osavnäpp lavatööline Georg-Sander Männik. Hooaja Suurimaks Üllatajaks osutus teatri muusikajuht Kaire Vilgats.

Käesoleval hooajal täitub teatri aastakümnete pikkune unistus – veebruaris 2010 avatakse NukuKunsti Keskus ehk NuKuKe, mille üheks olulisemaks osaks saab kaasaegne teatrinukkude nukumuuseum.

Lastelavastused on eelkõige suunatud lastele, seetõttu on nüüdsest lapsevanemale kui lapse saatjale hind sümboolne 25 krooni, õhtused lasteetendused on aga täishinnast suisa poole hinnaga.

Hooaja jooksul jõuab Eesti Nuku- ja Noorsooteatri lavale vapustav number uuslavastusi, nimelt tervelt 16!!!. Septembris esietendub eesti rahvajutul põhinev „Võlurätik“, mille lavastab Jevgeni Ibragimov ja kus teeb nukukunstniku debüüdi Tauno Kangro. Jõuludeks tuuakse lavale kaks uuslavastust – vana hea „Väike nõid“ uues renoveeritud saalis Jevgeni Ibragimovi lavastuses. Nii lahe idee panna Iiris Vesik väikest nõida mängima... lisaks teeb kaasa ka Marko Matvere... tema lauldud Nõia elu on ju juba täiesti legendaarne!!! Teine jõulutükk on Jaan Tätte lastenäidendi „Tere“ Köismäe tornis Allan Kressi lavastuses mängivad Agnes Aaliste ja külalisena Tarmo Prangel.
Villu Kanguri «Otsast alates» lavastab Reeda Toots ning esietendus peaks toimuma 26.11
Lisaks jätkab Nuku- ja Noorsooteater muusikalide lavaletoomist ning kevadel võib oodata uue mastaapse muusikali esietendust. Maikuus jõuab lavale Astrid Lindgreni armastatud lasteraamatul põhinev koguperelavastus „Meisterdetektiiv Blomkvist“, mille lavastab Vahur Keller. Hooaja lõpetab iga-aastane Tallinn Treff Festival, mille seekordseks põhiteemaks on tänavateater.

VANEMUINE

Inglismaal kõrgelt hinnatud lavastaja Barrie Rutter alustas Vanemuise teatris William Shakespeare’i tragöödia „Kuningas Richard Kolmas“ proove. Eesti teatriloos on tegemist esimese korraga, kui Shakespeare’i teose lavastaja tuleb klassiku kodumaalt. 17. oktoobril Sadamateatris esietenduv „Kuningas Richard Kolmas“ esietendub 17.10 ning on ühtlasi Vanemuise teatri algava 140. hooaja esimene lavaküpseks saav sõnalavastus.

Kuningas Richard Kolmandana astub lavale Jüri Lumiste, teistes osades teeb kaasa peaaegu kogu Vanemuise draamatrupp, lisaks külalisnäitlejaid Võrust ja Saksamaalt Augsburgi Linnateatrist ning mujalt. Lavastuse helikujunduse teeb Barrie Rutteri kauaaegne koostööpartner Conrad Nelson, kunstnik on Lilja Blumenfeld. Shakespeare’i tekst hakkab kõlama Anu Lambi värskeltvalminud tõlkes.

31.oktoober alustab lavateed ”Ämbliknaise suudlus” muusikaliversioon. Draamaversioon Jüri Krjukovi ja Ain Lutseppaga on siiani üks mu kõigi aegade suurimaid lemmikuid. Heliloojaks on John Kander, laulutekstid on tõlkinud Leelo Tungal, proosatekstid (uus nimi?) Andrus Lauringson.Lavastajaks Saksamaalt külaline Roman Hovenbitzer. Ka kunstnik, valguskunstnik ning koreograaf on külalised välismaalt. Rollides Tanja Mihhailova, Lauri Liiv, Koit Toome, Siiri Kodres, Karmen Puis, Märt Jakobson, Taisto Noor, Jaan Willem Sibul, Tõnu Kattai ja balletirühm. Ehk siis lugu sellest kuidas kommunist ja homo ühes vangikongis istuvad. Teine vestab esimesele lugu Ämbliknaisest, kommunist aga paljastab omi saladusi... Isiklikult olen ülimalt kurb selle rollijaotuse pärast... ma ei näe neid tegelasi üldse sellistena. Kahju. Aga eks siis nüüd on ainult võimalus positiivselt üllatuda või tõdeda, et „mis ma ütlesin“ :)

Novembri lõpus tuleb Tallinna Nokia kontserdisaalis lavale uusversioon (juba korra Tartus) lavastatud Evita-st. Seekord lavastajaks Georg Malvius ning Evita rollis Maarja-Liis Ilus. Jällegi ei kattu mu nägemus peategelase valikust... Nii Madonna filmiversioonist kuulsaks lauldud roll kui ka Siiri Sisaski fantastiliselt hea roll Tartu Raekojaplatsil... mõlemad olid täistabamused... Maarja-Liis on aga siiani näitlemist vajavate rollidega julmalt-külmalt ridva alt läinud. Muusikali sisuks on Argentiina presidendi Juan Peróni naise Eva Peróni elu, jutustatuna teise moodsa ikooni, Ché Guevara, poolt. Huvitav, kas Marko Matvere mängib jutustajat või Juan Peron-i? Ehk siis heliloojaks Andrew Lloyd Webber ja libretist iks Tim Rice. Tõlkijad Peeter Volkonski ja Hannes Villemson . Kunstik ja valguskunstnik Malviuse tuntud-teada kaaslased - Ellen Cairns (Šotimaa) ja Palle Palmé (Rootsi) Koreograaf Igor Barberic (Horvaatia). Osades: Maarja-Liis Ilus, Marko Matvere, Vaiko Eplik, Aivar Tommingas. Apppiiii, ega Vaiko ometi Juan-i ossa pole pressitud... see oleks tõesti kummaline :) Kaastegev teatri ooperikoor, sümfooniaorkester ja bänd ning balletirühm. Esietendus 27. novembril 2009 Tallinnas Nokia kontserdimajas.

Lastele pakub Vanemuine Uusbergi lavastatavat, „vana hea tuttavat ETV ekraanilt“, ehk siis „Kuidas kuningas kuu peale kippus”. See on vana Pärsia muinasjutu ainetel ning Joachim Knauthi samanimelisest näidendist inspireeritud uus lugu lastele. Nii neile, kes lapsed olnud, kui neile, kes on praegu lapsed. Kunstnikuna on külas Jaanus Laagriküll ja osatäitjad: Maarja Mitt, Markus Luik, Martin Kõiv, Ao Peep, Tanel Jonas, Janek Joost. Lavastuses kõlavad ka vanad head telelavastustest tuttavad Peeter Volkonski viisistatud laulud Dagmar Normeti sõnadele. Esietendus 29. novembril 2009 Vanemuise suures majas.

Martin Crimp-i Linn, on Briti nüüdisaegse draama ühe tuntuma autori, Eesti teatrisse esmakordselt jõudev koomilis-müsteeriumi vormis värske näidend (esietendus Londonis 2008). See toob vaataja ette hulgaliselt küsimusi ja mõistatusi. Kuigi Crimpi käekiri on täiesti originaalne ja ainult talle ainuomane, võime temas soovi korral näha mitme inglise dramaturgi (Harold Pinter, Michael Frayn) mantlipärijat. Absurdselt sürreaalse stiili ja napi, lihvitud dialoogi kaudu ehitab autor üles maailma, mis on jõudnud kokkuvarisemise äärele. Nagu kohane parimale inglise näidendile, leidub siin tubli annus mustemast veel mustemat huumorit. Esietendus 5. detsembril 2009 Sadamateatris.

Koduperenaine Clair unistab suudlusest – kuid mitte kohe ja kindlasti mitte oma mehe suudlusest. Tema abikaasa Chris plaanib pühitseda oma töökoha vahetust. Naabrinaine Jenny tuleb kaebama aias lärmavate laste üle – kuid aed on tühi ja lastetoa võtmedki kadunud. Mida see jamps peaks tähendama?! Lavastaja Robert Annus, tõlkija Laur Kaunissaare, kunstnik Pille Jänes, valguskunstnik: Jaanus Moor. Osatäitjad: Maria Soomets, Margus Jaanovits, Merle Jääger, Hanna-Brigitta Jaanovits.

Ja veel aasta viimasel kuul peaks osa saama ühest huvitavast koolitusprogrammist...auteurid Rein Pakk ja Ain Mäeots toovad lavale oma tüki nimega „Don Juan“. Ainult, et Don Juan ei ole inimene, ka mitte kübara ja mõõgaga tegelane kaugete aegade Hispaaniast. Don Juan on programm. Koolitusprogramm, mille läbija saab teada kuidas armastada, keda armastada, kuidas saada armastatud, kuidas olla edukas armastaja ja armastada võimalikult efektiivselt, mis on seks armastusega ja ilma ja vastused veel paljudele olulistele küsimustele. Lavakujundajaks Rein Pakk ise, kostüümikunstnikuks Triinu Pungits, valguskunstik Andres Sarv ja Videokunstnik Kaiko Lipsmäe. Osatäitjad: Ott Sepp, Ragne Pekarev, Jüri Lumiste, Marika Barabanštšikova, Rein Pakk, Eva Püssa ja esietenduse kuupäevaks on lubatud 12.detsembril 2009. Vanemuise väikeses majas.

ESTONIA

16. septembril kolmandat hooaega käivituv projekt „Estonia teatribuss“ alustab seekord teekonda neljal päeval neljast linnast: Jõhvist, Tartust, Viljandist ja Pärnust. Soodsalt ja mugavalt pääseb bussi peale lisaks veel Kohtla-Järvelt, Rakverest, Põltsamaalt, Mäost, Võhmast, Türilt, Paidest, Pärnu-Jaagupist ja Märjamaalt, kokku kolmeteistkümnest sihtkohast.
Bussiga tulijatele pakub teater nautimiseks uusi ja menukaid etendusi: 16. septembril muusikali „Minu veetlev leedi“, 17. septembril ooperit „Maskiball“, 18. septembril balletti “Kolm musketäri” ja 19. septembril ooperit „Tosca“.

RAKVERE TEATER

Järgmine hooaeg on Rakvere Teatri 70 aasta juubel. Rakvere Teater avati 24. veebruaril 1940 pitsballiga ning järgmisel päeval mängiti Kitzbergi näidendit "Tuulte pöörises".

Septembris esietendub Rakvere Teatris Nora Ephroni ja Marcy Kahani romantiline komöödia "Kui Harry kohtas Sallyt", mis räägib kohtumistest ja lahkuminekutest, sõprusest ja armastusest ning abiellumisest. Autorite soovil täiendavad lavalugu reaalsete inimeste kohtumislood. Teater kogus tavainimestelt videosse salvestatud lugusid. Kõikidest saadud lugudest tehakse DVD, mis on ühtlasi lavastuse kava. "Kui Harry kohtab Sallyt" romantilist esipaari mängivad Ülle Lichtfeldt ja Tarvo Sõmer, lavastab Jaanika Juhanson. Esietendus on 19. septembril Rakvere Teatri suures saalis.

Hooaja esimesel poolel esietendub sellele tükile lisaks Rakvere Teatris veel kolm uuslavastust. Erki Aule lavastab eesti rahvalike naljandite põhjal rahaahnusest ja kavalusest rääkiva naljaloo lastele "Kaval-Ants ja Vanapagan" ning Üllar Saaremäe lavastab eneseabiõpikute põhjal "Elu ja kuidas sellega toime tulla". Jõule tähistab Rakvere Teater Narnia lugude maaletooja Andry Ervaldi näidendiga "Jäneste kirik", mille peategelasteks on asju kokku kuhjavad hullunud jänesed, kes tahavad kogu maailma muuta kaubanduskeskuseks. Jäneste vastas seisab aga kindlameelne jääkaru Aaron. Lavastajaks Urmas Lennuk.

Postimehe andmetel lisaks veel ka Juhan Smuuli "Polkovniku lesk" Toomas Suumani lavastusena.

Trupi lahkusid Peeter Jakobi ja Jaanika Juhanson :(

Järgmise Baltoscandalini jääb ju ka nüüd vähem kui aasta - juulis 2010 toimub 11. rahvusvaheline teatrifestival Baltoscandal.

Rakvere teater tundub hetkel olevat täielikus tippvormis! Suve kolmest parimast nähtud lavastusest (vaatasin neid kokku 17) kaks olid vähem või rohkem Rakvere teatriga seotud – Toatüdrukud ja Mtsenski maakonna leedi Macbeth (oma suveteatri kokkuvõtte teen septembri esimestel päevadel), kuigi MMLM oli PRO3 projekt, olid palju näitlejad just nimelt Rakvere teatrist.

COCA-COLA PLAZA

London National Theatre sari nimega NT Live, mille raames edastatakse teatrietenduse otseülekanne ligikaudu 230 kinoekraanile üle maailma. 1. oktoobril saab vaadata William Shakespeare'i näidendil põhinevat lavastust "Lõpp hea, kõik hea" Clare Higginsiga peaosas. 2010. aasta alguses tulevad esitamisele lavastus pealkirjaga "Rahvas", mis põhineb Terry Pratchetti samanimelisel novellil (lavastaja Mark Ravenhill), ja Alan Bennetti uus näidend "Kunstisõltuvus", milles astuvad üles Michael Gambon (Harry Potteri filmidest tuttav Dumbledore!!!), Alex Jennings ning Frances de la Tour.

EESTI DRAAMATEATER

Hooaja esimestel kuudel on oodata on kaht uuslavastust: Peter Quilter-i “Hiilgav”, mille toob lavale Ingomar Vihmar. Tegemist on komöödiaga, mille peaosas Ita Ever. Teistes osades Jan Uuspõld, Guido Kangur, Ülle Kaljuste, Britta Vahur, Maria Klenskaja. Kunstnik Riina Degtjarenko ja muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres. “Hiilgav” esietendus Londonis 2005. aastal ja tänaseks on näidendit lavastatud rohkem kui kahekümnes riigis. Nii mõnus kui värsket maailmadramaturgiat Eestis lavale tuuakse! Esietendub 3. oktoobril 2009 suures saalis.

Tundub, et ka Lauri Lagle jaoks oli ”Popmuusika a ala Vittula” lavaletoomine liiga suur tükk... kunagi ka Ugala loobus sellest. Ei tea kas need naljad ja üllatused ei toimi laval sama moodi nagu raamatus või millepärast seda pidevalt proovitakse lavale tuua, aga esietendusi kunagi ei jõuta - raamat on lausa suurepärane... Aga Lagle uueks lavastuseks on hoopis „Sinul on meretäis hirmu“, mille ta on ise kirjutanud kahasse Maria Lee Liivakuga. Kunstnik Laura Kõiv (külalisena), valguskunstnik Airi Eras (külalisena) ja muusikalised kujundajad Tauno Makke ja Sten Tigane. Osades: Kristo Viiding, Märt Avandi, Juss Haasma (külalisena), Mihkel Roolaid, Hilje Murel, Margus Prangel, Kaie Mihkelson, Ivo Uukkivi, Anti Reinthal, Mari-Liis Lill, Kersti Heinloo. Tegemist on looga sellest, kuidas üks mees jõuab sinna, kuhu ta lapsena minna tahtis, kuigi ei mäleta enam, miks. Ja kuidas talle siis meelde tuleb. Ühtlasi on see lugu sellest, mismoodi me lapsena unistasime ja millisena oma unistusi täna mäletame: teistsugustes värvides, moondunud detailides, aga ometi võimelised uuesti tundma seda piiritut usku, et meid pole üksi jäetud, tulevik ootab meid, kosmos hoiab meil silma peal. Ka siis, kui oleme päris üksi. Lisaks on see lugu neljast poisist, kes unistavad ärasaamisest ja teevad bändi ja kelle jaoks päriselt on kõik veel võimalik: olla The Beatles või The Smiths või Sigur Rós. Ainult et need on nemad, ja see on nende tulevik. Ja veel on see lugu sellest, et elus on alati muusika, aga muusikasse sekkub alati elu, ja lugu armastuse otsimisest ja kaotamisest ja leidmisest tema erinevates vormides. Ja ühtlasi on see lugu sellest, kuidas me läbi kõikide nende mälestuspiltide jõudsime siia, kus me praegu oleme. Esietendus 31. oktoobril 2009 suures saalis.

Lisaks on oodata esietendusi sellel aastal veel Merle Karusoolt - Meir Z Ribalow’ «Vihmatants», 7.11 ja Ivo Eenslalult - David Woodi «Piparkoogimehike» 28.novemril

Uudis ehk seegi, et Draamateatril on nüüdsest pühapäeviti “vaba päev”, ehk säästupoliitika raames on kehtestatud 5 päevane töönädal – teisipäevast laupäevani. Nii kurb, sest pühapäev on ju nii lahe teatris käia!

NO99

NO saalis esietendub 25.septembril lavakate esituses Pepeljejevi lavastatav Meister ja Margarita. Tegemist muidugi Bulgakovi klassiku mugandusega Pepeljajevi liikumise-maailmas. Oh.. mu lemmikraamat.... lavale tuua ON SEDA VÕIMATU... isegi kui lubatakse õhutrikid ja ma ei tea mis veel appi võtta. Kuid sellest hoolimata võib tegemist olla elamusega :)

Ja üks minu kõigi aegade lemmikuid - Edward Albee «Kes kardab Virginia Woolfi» saab NO-teatri kava kaunistama. Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper -i nägemused on alati teretulnud Eesti teatripilti :) Hmmm, kes võiks olla George ja Martha? Teatril endal on ainult 1 Martha vanusele sobilik naine - Marika Vaarik... Aga George??? Keegi nendest "noortest" otseselt ei sobiks... äärmisel juhul veel Gert Raudsep või Andres Mähar, aga siis ei sobiks jälle Marika Vaarik Marthaks... Loodetavasti neil on julgust kutsuda mõni külaline George-i rolli...nagu näiteks Andrus Vaarik... siis oleks "Vaarikud koos" :) Või siis Rekkor, Taalmaa või Elmo Nüganen või Hendrik Toompere või hoopis Tõnu Kark? Ei, ei... Andres Tabun paneks küll vist George-i rolli kõige suuremate tähtedega (Üksküla järel muidugi) Eesti teatri ajalukku :) ... või siis Sulev Teppart või Aivar Tommingas??? Hiireke võiks olla väga edukalt Mirtel Pohla ja tolle mees kestahes NO teatri meestest (kõige meelsamini Jaak Prints... aga sama hästi sobiks selleks ka näiteks Sergo Vares - nad ju seal kõik "sobivas eas")... põnev saab see igatahes olema!!!! Miks mitte panna üldse jõuvahekorrad vahetusse? Oh, ma olen kindel, et isegi kui Ojasoo ja Semper otsustavad minna traditsioonilist rada pidi, saab sellest ikkagi hea asi... see teksti lihtsalt on ülikõva!!! Lisaks Ugala "Nii nagu taevas" ja Linnateatri "Ma armastasin sakslast"... on see KKVW minu jaoks üks kolmest kõige oodatumast sügise uuslavastusest. Ja mis siis sellest, et Üksküla ja Rummoga Šapiro lavastus on niiiii legendaarne, et see on mul praktiliselt pähe juba kulunud :) Ja muidugi Linnateatri versioon Ülle Ulla ja Raivo Trassiga oli ka superhea! Seal oli ju "hiirekeseks" ülimalt sobiv Piret Kalda!!!

VAT TEATER

1.oktoobril esietendub VAT Teatris soome näitekirjaniku Reko Lundani lugu „Tarbetud inimesed“. Lavastajaks Peeter Raudsepp, Kunstnik Silver Vahtre. Osades Katariina Lauk, Marilyn Jurman (külalisena), Margo Teder ja Tanel Saar.

Veel on hooaja jooksul oodata «Robinson ja Crusoe», Aare Toikka lavastatuna ja Mare Sabolotny «Kirjaklambritest vöö» Rein Aguri lavastusena. Neljandaks Laura Ruohoneni «Üksik saar» samuti Toikka lavastusena.

VÕRU LINNATEATER

Sügisel tuleb üks uuslavastus - "anonüümne MEES/anonüümne NAINE"" Marianne Kütt-i ja Tarmo Tagamets-a ühistööna. Esietendus 19.11. Mul veel nägemata "Koomiku lapsepõlv", mida ikka väga ootan ja loodan sügisel näha...

MUUSIKAL 24

Jõuluprojekt ehk muusikaline etendus kogu perele "Päkapikkude jõuluime. Lavastajaks Anne Veesaar, muusikaline juht Maiken.
Kui ema ja isa peavad olema jõuluööl tööl ning lapsed jäävad üksinda koju, siis võib juhtuda nii mõndagi imelist. Siis võivad ülemeelikud päkapikud laste mänguasjadele jõulupeo korraldada. Nii ärkavadki ellu laste vanad lemmikud Buratino, Tuhkatriinu ja Kaisukaru ning ilusad uued Barbied ja Supermees. Kuid paraku ei laabu kõik päkapikkude plaani järgi ja uued mänguasjad ei soovigi hakata vanade mänguasjadega sõbrustama. Ning kui siis ilmub välja kuri Nukupüüdja, on vaja iga mänguasja abi tema vastu võitlemiseks. Laulude, tantsude ja jõuluimedega täidetud etenduses teevad kaasa Kadri Adamson, Susan Lilleväli, Bert Pringi, Eva Püssa, Norman Salumäe, Anneli Pilpak, Taavi Immato, Ott Lepland, Peeter Veltmann, Madis Milling, WAF-i laulukoor ja tantsijad.

TEOTEATER

12.12. on planeeritud muusikaline jõuluetendus esietendus kogu perele - PÄÄSTKE JÕULUD!
Stsenarist ja lavastaja Piret Viisimaa, helilooja Ivar Malmet , kunstnik Aime Unt (külalisena), koreograaf Karmen Ong (külalisena), kostüümid Jana Wolke, fonogrammid Allan Räim ja OÜ Trumm, heli ja- valgusrežii Alar Simmermann.

Mis saab siis, kui JÕULURÕÕM on ostuhulluses ära unustatud ja nii asjade sisse uputatud, et ei paista enam välja? Mis saab siis, kui Kratt jõulud ära ostab ja Jõuluvana ning päkapikud peavad hakkama Krati tahtmist mööda uutmoodi jõule pidama –jõuluroaks saab barbecue ja jõulujoogiks coca-cola, Jõulutaat sõidab ATVga ja päkapikud on riietatud nagu Barbie´d... Mis saab siis, kui Jõuluvana tuleb laste juurde hoopis hommikul ning laule ja luuletusi kuulda ei taha? Mis saab siis, kui kingitusi saavad ainult need lapsed, kelle vanematel on palju raha? Mis saab siis, kui väike päkapikutüdruk Mannu müüb selle nimel, et jõulud endiseks saaks, Kratile oma hinge....
Kas me sellist jõulu tahtsimegi???

MUUD UUDISED

Suvel lahkus 82 aasta vanuses üks Eesti teatri suunimesid - Lembit Eelmäe (26.09.1927 Holdre vald – 02.07.2009 Tartu). Viimati õnnestus mul teda laval näha Vanemuise väikses majas, kus ta tegi täiesti fenomenaalse suurrolli lavastuses ”Vladimiri väljak“ (koos elukaaslase Herta Elvistega). Kuid minu teadvusse tuli ta „teatrifilmi“ rolliga „Põrgupõhja Uus Vanapagan“. Seda legendaarset lavastust võib hetkel vaadata ka ETV kullafondist: http://etv.err.ee/arhiiv.php?kullafond_id=91

Teatriõhtu vahendusel olen teda näinud 1970ndatel lavastatud Lutsu ja Liivese „Tagahoovis“, 80ndate alguse Ugala Kihnu Jõnnis ja terves reas Vanemuise legendaarsetes tükkides. Kuid tegelikult minu jaoks tema rollide rolliks jääb (väga tihti meie videomakki külastav teatrisalvestus) 1989 aastal lavastatud Yliruusi „Magamistoad“ – Brežnev. Lapsena ma kartsin teda. Suur ja jorisev ja ilmselt vanapagana rolli pärast hirmuäratav, kuid täiskasvanuna õppisin armastama seda karakternäitleja talenti, mis on vaid väga vähestel. Igatahes on väga kurb, et teda enam ei ole... aga inimeste südametesse jääb ta igavesti elama. Samuti tema mõned rollid meie videomakkidesse ja kinosaalidesse ning teleekraanidele meid vaimustama...

Tartus on septembri alguses jälle Eesti Teatri suursündmus, ehk siis festival Draama 2009. Kava ja muu info: http://www.draama.ee/ ja festivali blogi: http://draama2009.wordpress.com/

Raadioteater pühendab mitmes vormis Jüri Krjukovi 55.sünniaastapäevale minu meelestki ühe Eesti kõigi aegade parima meesnäitlejaga salvestatud raadioteatreid ning kuuldemänge ja –jutujärge. Täpsem kava: http://raadioteater.err.ee/

Kon-Tiki, Teoreetiliselt peaks kõik hästi minema - 2 musketäri

Aah... suvi, Käsmu ja meri... ideaalne ilm vabaõhu-etenduse jaoks... see kõik oli nagu loodud... teater ja selle sisu polekski nagu enam kõige olulisem selles kontekstis. Nüüd tagasi mõeldes, siis tõesti polnudki oluline, et see lugu minu jaoks tegelikult nii eriti paeluv polnud. Kogu see kooslus töötas ja sellepärast jäin liiga vähesest sisukusest hoolimata rahule selle elamusega. Kui poleks seda va dieeti, siis oleks olnud ülimalt huvitav proovida ka neid ahvatlevaid "temaatilisi" toite, mida kohalik catering pakkus - haisupp ja mis seal veel oli :)

Kiitma peab kindlasti ka kunstilisi lahendusi. See parv, mis Kon-Tiki-t esindas oli kuidagi armas ja ehe. Kuigi nagu kavastki selgus, on ikka palju väiksema paadikesega Käsmu rannas tegemist. Kuid lavana töötas ideaalselt. Näitlejad rääksid mikrofoni ning tavaliselt tapab see igasuguse orgaanilisuse ning võtab kogu ehtsuse etenduselt, kuid antud olekorras oli see muidugi õigustatud, sest parv oli oma 10 meetri kaugusel esimestest publikuridadest. Lisaks lindude hääled, kes samuti olid teatrisse tulnud... rääkimata mere häältest :)

Kui näitlejatest rääkida, siis millegipärast mõjus mulle eriti hästi Raivo E.Tamm-e vaikne, kuid mingis mõttes korralik norrakas. Umbes selliste norrakatega olen ka mina kokku puutunud. Jan Uuspõld hoidid nagu kogu seda vestlust ning pidevat actionit üleval oma õlgadel ja hea, et ta pundis oli, sest just sellist saginat oligi vahepeal vaja. Margused Tabor ja Prangel on mõlemad heas vormis, kuid Kon-Tikis nad just eriti midagi mängida ei saagi. Ega keegi ei saa. Toimub pidev aja maha passimine, täpselt nagu päriselt sellistel laevaekspeditsioonidel. Kui tuult ei ole ning laev ei liigu, siis lihtsalt passitaksegi niisama.

Dramaturgilises mõttes meeldis see ajaga mängimine. Ehk päevade kulumine. Keegi midagi tegi ja oligi päev läinud. Logiraamat tõestuseks :) Selline laisalt kulgev lugu, laiskade meeste osalusel ja ilmgi oleks nagu olnud laisk - pilved ei liikunud, laineid polnud ollagi...

Ma pole kahjuks Thor Heyerdahl-i raamatut ka lugenud, et tuua võrdluseid valikute kohta, mis etendusse oli kaasatud ja mis mitte. Aga paraku ei äratanud teatriversiooni vaatamine ka isu seda raamatut niipea kätte võtta...

Meenub veel norrakate ja rootslaste nägelemine... seegi ju väga eluliselt õige. Margus Tabor rootslasest naerualuse meeskonnaliikmena ei mõjunud küll rootslasena, aga seegi polnud oluline. Kuna karakaterit ei jõudnud keegi seal otseselt luua, siis ei ole talle mitte kõige vähematki ette heita.

Väga lahe, et oli otsustatud sisse tuua ex machina... Garmen Tabori näol. Tema "mammi" (või viirastus?) mõjus nagu päiksetera. Nagu täpp punast valgel paberil. Naised on ikka meestest erinevad. No lihtsalt on. Ja hea et on :)

Chill värk igas mõttes... näitlejatel oli loodetavasti ka chill seda teha :)

Hinnang: 3 (hinnang oleks tunduvalt madalam, kui poleks olnud ideaalset ilma. Seda va iva oli liiga vähe minu jaoks. Näitlejad tegid väga tublit tööd ning mõnus, et kaasatud oli ka üks naine. Andis sellise kauaoodatud särtsu lõpus sisse. Kokkuvõttes vahva mõnus õhtupoolik. Teatri mõttes ei soovitaks, aga elamuse mõttes küll.)

Isiklik märkus: Kuna vaatamisest on juba rohkem kui kuu aega, siis ei tule detailid enam meelde. Aga fotodelt saab ehk kõige paremini aimu sellest õhustikust.

Tekst lavastuse kodulehelt:

Kon-Tiki

Neli entusiasti asuvad teaduslikel eesmärkidel ületama balsapuust parvega Vaikset Ookeani. Teoreetiliselt peaks kõik hästi minema.

Autor: Toomas Hussar

Näitlejad:Jan Uuspõld (Eesti Draamateater)

Margus Prangel (Eesti Draamateater)

Raivo E Tamm

Garmen Tabor

Margus Tabor (Linnateater)

Lavastaja: Toomas Hussar

Kunstnikud: Liina Keevallik, Mari-Ann Mardo
Etenduse koht: Käsmu Meremuuseum (Mereäärne õueala, lava ehitatud merele)

Toomas Hussari vabaõhunäitemäng “Kon-Tiki” Käsmu Meremuuseumi rannas on inspireeritud Thor Heyerdahli menukast reisikirjast “Kon-Tiki ekspeditsioon”, mis on eesti keeles ilmunud sarjas Maailm ja mõnda. Tegu on kuulsa ekspeditsiooniga 1947. aastal, kui ületati Vaikne ookean balsapuust parvel eesmärgiga tõestada teooriat võimalikust migratsioonist Ameerikast Polüneesiasse. Näidend ei taotle dokumentaalset tõde, pigem on tegemist autori fantaasiaga, kus vaatamata tühjusele ja meelepettele peaks teoreetiliselt kõik hästi minema.

Madonna - Sticky & Sweet Tour 2009 - Tallinna Lauluväljak

Sellest on nüüdseks juba möödas 3 nädalat... Uskumatu, aga minu kehva mäluga - ma mäletan seda kõike nagu eilset :), ehk siis 04.08.09. oli lõpuks see kauaoodatud ja pikki aastaid "unistatud" päev käes! Ma olen olnud Madonna-fän enamvähem 25 aastat, ehk sellest ajast, kui ta Soome TV-st tulnud muusikasaates "Hittimittari" mööda Veneetsia kanaleid gondliga sõites paadininal end minu südamesse tantsis :) Nojah, eks lapsena oli see fänlus märksa suurem ja tugevam ja minu jaoks igas mõttes ka olulisem. Vahepeal on Madonna teinud ka plaate, mis pole 100% minu maitse, kuid igal plaadil on ALATI mitu laulu ka “minu jaoks” olnud.

The Sticky & Sweet Tour on tema kaheksas maailmaturnee. "Hard Candy", ehk CD, millega seoses see korraldati on Madonna 11. stuudioplaat. 2008.aastal, kui tuur oma alguse sai, saavutas see mitmeid rekordeid. Nimelt on see kõigi aegade enim raha sissetoonud sooloartisti kontsertturnee, samuti lõi ta Madonna eelmist turnee rekordit (Confessions Tour), saavutades kõigi aegade kõige enim teeninud naisartisti kontsertturnee positsiooni.

Otse loomulikult olen peaaegu kõiki tema tuure näinud videokassettidelt või DVD-delt, kuid päris live-s täispikka Madonna kontserti näha pole mul siiani olnud võimalust. Pileti ostsin kohe esimesel päeval - mul vedas, sest sain totaalselt umbes olevatest "liinidest" läbi ühe tunniga ning fännitsooni pilet oligi olemas :)

Lauluväljakule (sappa) jõudsin umbes 2 tundi enne kontserdi kavandatud algust, ehk umbes kell 17:30. Tund aega järjekorras "tühja seismist" (korraldajate mõistuses sai ikka tõeliselt kahelda), suutsin K meelitada sohitegemise-teele ning ühe hetkega olimegi väravatest läbi. Hirm, et lava ette trügida pole enam võimalik, oli selleks ajaks ikka täielikult närvid seest söönud (kell oli ju juba 18:30)... niiet suur oli üllatus, kui selgus, et inimesed (loe:lätlased ja mõned sommid ka), kes lava äärde olid varakult laagrisse läinud, istuvad lihtsalt maas ning neid ei huvita, kui "mõned" tüübid üle nende kepslevad ning võimalikult hea positisiooni nagu muuseas endale vallutavad :) Ok, päris lava ligi siiski "kohe" ei saanud... kontserdi algushetkel pidi leppima umbes 4.-5. reaga. Sellest hoolimata otse pika ”lava-catwalk”-i keskel otsas, ehk kogu lava oli sellest kohast justkui peopeal :)

Enne kontserdi algust ilmusid lava ette Madonna tantsijad, kes fännidega (ja vist mingite tuttavatega) juttu ajasid ning natuke hiljem ilmus sinna ka Madonna manager ja plaadifirma partner Guy Oseary. Guy on Madonna sõber ning firmapartner olnud juba õige palju aastaid ning selles mõttes oli lahe kuulata ning jälgida, mis teda huvitab... ta nimelt filmis ja pildistas õige palju. Paljud fotod ja mõni videogi on üleval Madonna ametlikul kodulehel ning Oseary Youtube-i kanalil. ”Danzumees”ki vilksab seal kusagil fotodes ning ka videos kusagil taamal :) (”I’m so vain, I know”:))) Oseary põhitähelepanu kuulus alguses ühele mehele, kes oli ennast Madonna pilte täis tätoveerinud :) Sealt kus mina enne kontserti seisin, võis vaid aimata, miks too oma keha Osearyle paljastab :) aga nüüd sai videolt täpsemalt ka teada :)))

Anyway, tund enne soojendusesinejat läks neid Madonnaga seotud inimesi ning ettetrüginud lätlaseid ja soomlaseid kuulates/vaadates üllatavalt kiiresti. Ja kui DJ Paul Oakenfold lavale saabus rahvast üles kütma, liikus järsku kogu mass lavale märksa lähemale ning kontserdielamuseks vajalik ärevus ning rütm oli hetkega veres :) Tants läks lahti... Pauli sämplimise visuaalseks meelelahutuseks oli mingi suure afroga must mees lavale ringi tuijama lastud :) Oakenfold on Madonnaga koostööd viimasel ajal päris palju teinud. Ta on ka septembris ilmuva Madonna juba kolmanda "greatest hits" plaadi mixija ning kui ma ei eksi, on ta seal isegi laulukirjutamisega osalenud.

Ja umbes siis kui vaikselt hämarduma hakkas, oli ka suurhetk käes – Madonna ON kohal :)

Kontserdi võiks tinglikult jagada 4ks vaatuseks (nii on korraldajadki seda ametlikult kinnitanud):
1) "Pimp". Austusavaldus 1920ndate ja ka praeguse aja gängsterite ja sutekate ajastutele. Madonna saabub lavale Riccardo Tisci disainitud riietuses.

2) "Old school". 80ndate tantsustiilid ja vanemad Madonna laulud (uuendatud kuues).

3) "Mustlased". La isla Bonita Rumeenia rahvamuusikaga segatult.

4) "Rave". Laserid, techno ja tõeline lõpuspurt.

Edaspidine on oma mälu värskendamiseks kogutud mälupildikesed kontserdist, ehk siis sisenen ning liigun oma "meenutusega" edasi laulude järgi, mis kontserdil kõlasid:

Show algab 3D videoanimatsiooniga "The Sweet Machine", valmistatakse komm ("Hard candy"), mis liigub mööda tehase tootmiseradu. Kergelt psühhedeelilikult triibuline ja ühtlasi modernselt digitaalne. Ühel hetkel hakkab videoekraan ribideks jagunema – venima kõrgustesse… Ekraanikildudel hakkavad vilkuma tähed C A N D Y S H O P ja samaga kui video lõpeb, algabki esimene laul -"Candy Shop". Madonna ilmub lavale ekraani tagant paljastuval, keerleval M troonil istudes – jalad harkis, üks jalg üle käetoe, käes jalutuskepp – pimp värk ju :) Meestantijatel on torukübarad ja frakid seljas ning puhastavad oma taskurätikutega Madonna jalge eest trepiastmeid :) Madonna hääl on kontserdil ikka vana tuntud alt, mitte nagu viimaselt plaadilt kuulates võiks arvata… Mitmed “liikumiskohad” tulebki Madonna laul lindilt ja Madonna ise ütleb oma jämeda häälega sõnad vahele. Aga muidugi suurema osa laulab ta ikka otse. Aga mis peaasi – tants on vinge!!!! Madonna on heas vormis ning aimata võib, et igale laulule on oma “tantsukava” ja koreograafia on täielik TASE!!! Madonna tantsib oma meestantsijatega täiega kaasa!

Madonna läheb trummari juurde (võtab lonksu juua) ja tervitab ”Alright Estonia” :) Mängima hakkab "Beat Goes On". Madonna on aga ikka lavasügavuses... mingi naine tantsib seal temaga trummide juures... siis liigutakse teise lava äärde, kus on taustalauljad ja kitarristid ning üks breikar, Tagaplaanil laulab videol kaasa Pharrell. Üks mees ja üks naistantsija liituvad kambaga ning lõpuks ometi tulevad nad sealt kaugelt lava etteotsa!!! Ja siis ühe ”piip piip” ajal, mis laulutekstis sees, sõidab lavale ekraanide tagant vana, valge ja stiilne Rolls-Royce. Valges frakis must tantsija loovutab oma valge torukübara Madonnale. Videos hakkab räppima Kanye West. See kõik on nii stiilne ja loomulikult voolavalt elegantne ning stiilne!

Kahjuks ei ole võimalik mul seda kontserdi alguse videot üles laadida, sest blogspotil on 100MB piirang (ja see on juhtumisi 133), aga siin ja edaspidi minu enda mobiiliga tehtud ülesvõtted... sellepärast on ka kvaliteet allpool igasugust arvestust, ent saab ehk mingitki "aimu" :)

Taustaräppimine annab muidugi võimaluse Madonnal lihtalt tantsida... täiesti selline tunne tekkis, et oleks nagu klubis tantsimas ja nautimas mõnusat aega ning Madonna tantsib lihtsalt samas klubis :) Ja kuna (minu meelest) see ”Beat goes on” on kuidagi 80ndatelik, siis ka tantsuliigutused on päris mitmed klassiklalised 8ondate-90ndate videotest ning tantsuklubidest. Viimaseni läbimõeldud! Madonna kõnnib läbi auto uste ühest lavaäärest teise ja lehvitab ning tundub justkui isegi nautivat seda melu. Laulu lõpuks lükkab Madonna auto lavalt kätega minema :)

Madonna võtab kusagilt otse meie eest, lava ja publiku vahelt ühelt lavamehelt elektrikitarri ning paneb selle üle pea ning hakkab mängima "Human Nature". Laul on muudetud jazz-i stiili, kuni ühel hetkel liigub edasi funk-i. Vapustavalt stiilne! Ühel hetkel ilmub lavale video vahendusel Britney Spears ja ütleb “It’s Britney bitch” vms.

Justin hõikab paar korda Madonna ja Madonna ise tiktakitab… lava ees keskel tõuseb Madonna jalge all poodium - "Vogue" on läbi teinud uuenduskuuri ning on nö. esimese vaatuse ("Pimp") viimane laul (kõvasti on sisse miksitud 4 minutes-it). Peaaegu alasti taustatantsijad tulevad vogue-ima. Naistantsijatele on ihuvärvi aluspesu, sellepärast jab mulje nagu olekski ainult mustad kriipsud kriitilistes kohtades. Kõigil samasugused mustad parukad peas… Kui meestantsijad liituvad, on liigutused tavalise Vogue kohta ikka väga palju kiiremad. Kusjuures kui ma kunagi tantsimas käin, siis umbes nii ma tantsingi nagu need mehed… Nii palju mõjutusi olen oma liikumisse paratamatult või alatauliselt Madonnalt saanud… c’est la vie… Siin on pisike lõik Voguest:



Üleminekuks mängib videoekraanidel "Die Another Day", Madonna mängib taustavideos poksijat. Tantsijad laval korraldavad ka vaatemängulise poksimatši.

Järgmine vaatus on "Madonna ajalugu", mis on inspireeritud 80ndate New York-i kultuuriilmingutest. Madonna tuleb lavale "Into the Groove"-ima – punases kelmikas plikalikus seelikus, hüppenööriga lavale keksides. Mul tulid külmavärinad, sest kogu see valguseshow, mida võimendatakse videoekraanide vilkumisega on lihtsalt fantastiline! No niimoodi kisub tantsima, et ma ikka täiega hüppasin kaasa! Laulu on korralikult mixitud, nagu ka tegelikult kõiki teisi "eelmiste plaatide" lugusid. Kes ikka kontserdile läheb plaadiversioone kuulama... nii on ikka maru lahe ja äge, et laulud on tehtud "eriliseks". See annab minu meelest kontserdile veel erilise väärtuse. DJ sämlimislaual on post, mille umber Madonna muidugi tantsib. Kuigi mitte mingit nõmedat sex-tantsu nagu stripparid, vaid lihtsalt pigem keerleb ümber posti. Tantsijad on ka kelmikalt värvilised nin kogu action toimub jälle lavasügavuses. Nokamütsid ja dressid – tänavakultuur... Madonna tutvustab, et tegemist on DJ Inferno -ga. Tantsijad korraldavad double dutch-i. Ja Madonna muidugi hüppab ning kutsub kõiki hüppama – automaatselt tuli trenn meelde... me ka vahest hüppasime double dutch Kadrioru pisikeses saalis :) Ja tõesti kõik vanad ja noored ja kõik mu ümber hüppasid täiega!!!! Nii lahe... isegi publik hingas Madonnaga samas rütmis :)




Videoekraanidel hakkavad lööma südametuksed (ma arvasin, et nüüd tuleb ”Heartbeat”... aga Madonna hakkas hoopis korrutama ”Celebration, celebration”...hehhee… “vana hea” “Holiday” :) ainult et technobiidiga :) Ja niiiii rõõmsameelne tantsukava…sama värvikas kui nende riided! Kusjuures nende mustade meest jalad vahepeal liikusid ikka nii kiiresti, et mul tekkis kahtlus, kas ma ise suudakski seda järgi tantsida :)

Järsku ilmub lava ees justkui maa alt Michael Jackson :) Üks Madonna tantsijatest tantsib nagu Jackson ning Madonna avaldab oma endisele kolleegile austust. Tituleerides MJ üheks muusikaajaloo suurimaks (“One of the greatest artists world has ever known”). Kogu rahvas plaksutab kaasa, sest Madonna käsib ja teeb seda ise ka! Holiday sai täiesti vinge teistsuguse kõlaga mineku sisse ning nii Madonna kui tantsijad panevad veel ägedema hoo sisse (nagu see üldse enam võimalik oleks!!) Siis hakkab tuletõrje sireen! Ja lahti läheb korralik ROCK-kontsert!!!

Ehk edasi teine "tõeline Madonna klassik" "Dress you up", mis millegipärast ajas lava eesotsas olnud Madonna fänklubiliikmed erilisse pöördesse :) Tegelikult olid üldse vanemad laulud kuidagi "fänklubi" erilise tähelepanu all. Ja Dress You up oli peaaegu heavymuusika, ehk siis korralik trummi- ja kidrarokk. Ametlik info teatab, et sisse olevat mixitud isegi Sex pistols-it :) Laul lõpeb Madonna kitarrijämmimisega :)

Videoekraanil hakkavad jooksma lõigud Madonna vanadest muusikavideotest, eriti igasugustest erinevates stiilidest, mida Madonna kunagi on oma juuste ja riietusega eksponeerinud. Madonna teatab, et ”This ones’ for the ladies”. ”Ladies, have I got a story for you!” Ja jälle saabuvad lava eesotsas kusagilt alt Madonna-kloonid. Igas neljas nurgas üks, kes on end riietanud mõnda "Madonna ajaloost" äratuntavaks "Madonnaks" :) Muidugi on lauluks "She's Not Me", kuigi laul sisulises mõttes on muidugi mingist naisest, kes ta mehe on üle löönud... Need neli stiili pärinevad tema muusikavideotest. Ehk vastavad soengud ja vastavad kostüümid - "Open your heart", "Material girl", "Vogue" ja "Like a Virgin". Tantsijad on nagu nukud, aga tõesti keegi pole neist MADONNA :) Ma tegelikult arvasin, et üks neist on hoopis mees, aga kui Madonna tal juused krunnist lahti kiskus, siis selgus, et ikka on naine :)

Madonna haarab endale ”Like a virgin” loori ja taustaks laulab ”Last night a DJ saved my life”… Madonna roomab lavalt…. Taustal videoekraanil sõidab metroorong kuni uksed jäävad lava keskele... tantsijad astuvad rongilt...

Teise vaatuse lõpetab "Music", millesse on mixitud "Put your hands up 4 Detroit" (Madonna on ju sealt pärit) ja "Last night a DJ saved my life" (mis ehk on samuti omalaadne austusavaldus...iga väikseimgi detail on ju viimseni läbi mõeldud).

Tõeliselt pikk ja korralik tantsukava! ... Madonna ja tantsijad astuvad rongile, rongiuksed sulguvad ja läinud nad ongi...

Vaatuse vahepeale pakutakse "Rain" video uusversiooni, kus väike haldjas leiab varju vihma eest õielehe alt. Laulu sisse on mixitud ka Eurythmics-i "Here comes the rain again"...ma mõtlesin, et huvitav kas Annie Lennox saabub külalisena lavale :)
Kaks jaapani stiilis tantsijat liiguvad ja tantsivad mööda lava.

Kolmas vaatus saab alguse sellega, et lava ees laskub kardin alla. Mis katab ümaralt lava keskosa. Seal sees on aimata Madonnat kapuuts peas. Lauluks on "Devil Wouldn't Recognize You". Madonna laulab seda lamades klaveril. Üks must mees mängib klaverit ja see kõik on nii salapärane ja muinasjutuline. Kardin on ühtlasi videoekraan, millel justkui sajab vihma.


Kardin kaob ja Madonna laseb oma kapuutsiga kuue maha. Tikanditega kleidike on jälle natuke plikalik, aga hästi armas. Madonna tuleb treppimööda laulu lõppedes klaverilt alla. Madonna lahkub lavasügavusse koos ”jaapanlastega”. Aaah.... see klaveriga laul on üks kogu kontserdi ilusamaid hetki.... kuidagi romantiline...

Edasi algab hispaaniakeele tund, ehk siis Madonna esitab viimaselt plaadilt laulu "Spanish Lesson", ”Madonna ütleb, et ”let’s get this party started” :) Hehhh.... see on ju juba ammu täies hoos :)))) Tantsijad on mustades kapuutsidega ürpides…. Selle laulu ajal esitab üks mees soolo flamenco mõjutustega tantsusoolo.

Madonna tuleb lava ette ning võtab jälle kitarri. Ilmselt on talle enne öeldud, et Eestis on tema viimase plaadi viimaseaja ehk kuumim lugu just nimelt "Miles Away" ning Madonna pühendaski selle Eestile "Estonia, this one is for you".

Pärast seda, käsib Madonna “Take off your shirts, give me love” :) ja "La isla Bonita" lauluga saabub lavale (Ukraina) mustlaslaager (Kolpakov trio). Koos lauldakse mustlaspulma laulu "Lela Pala Tute". Appi, need tantsud seal mustlasvanril on viimasepeale tasemel!!! Endiselt hõppab laul tagasi La isla bonita-le…ja siis jälle Lela Pala Tute… nii lahe pidu! Ühel hetkel liigub mustlaslaager lava etteotsa ja viiuldajad panevad Madonnasse ka pöördeid juurde :) Kusjuures seal lava ees ääres oli täpselt selline tunne, nagu oleks osa sellest mustlaspeost :) Täiesti fenomenaalne!!!

Laulu lõppedes hakkavad "mustlasmehed" (ukrainlased) laulma...Madonna oma ainsa valge meestantsijaga istub ühes lavanurgas ja võtab tollega napsu. Samal ajal muidugi suheldes lavaäärse publikuga. Lavatähelepanu aga vallutab mustlastüdruk oma tantsuga. Ukraina trio esitab ühe traditsioonaalse laulu - "Doli Doli".

Pärast laulu võtab Madonna kitarri ja mingi mees minust paremal karjub "Madonna I love you" ning ma mõtlen, et miks mina sellepeale ei tulnud... ilmselt sellepärast, et K on ju seal kõrval ning ma ei taha selliseid lauseid hõigata mõnele "võõrale naisele", mis siis sellest, et ma mõtleksingi kõigest tema muusikat... Igatahes oli see üks väheseid kordi kogu kontserdi ajal, kui Madonna kohmetus ning kaotas kergelt kontrolli. Ta nagu üritas hakata uuesti kitarri tinistama ja see mees karjus uuesti. Madonna küsis sellepeale: "Ok, Estonia are you ready to go forward" või midagi sellist. Rahva positiivse vastuse peale sai kontsert muidugi edasi minna :) AAaahh oleks tahtnud, et Madonna midagi ka rohkemat räägiks….

Sealt järgneb Webberi kirjutatud ja Oscari võitnud laul "You must love me" filmist Evita. Uskumatu…üks laul ka natuke rahulikumas võtmes :) Seda on lausa vaja, sest tantsimise vahele on ka mõnus lihtsalt täiega kaasa laulda ja Madonna vaatas mulle selle laulu ajal mitu mitu korda silma sisse :) Ees kontserdivaatamise rõõmud… Kusjuures ta laulis seda laulu otse ja ta hääl on ikka tõeliselt tasemel.... kogu sellest pikast igaõhtusest laulmisest hoolimata – ikka täiesti hämmastav! Füüsilisest vormist rääkimatagi. Selles ei kahtle vist keegi maamunapeal. Oleks ma 51 aastaselt sellises sormis ja suudaks tantsida nii… igatahes on see eesmärk :)

Tik-tak-tik-tak-get stupid….
Vaatus lõpeb sellega, et kõlaritest ütleb Madonna "Get Stupid" ja taustaks mängib video globaalse soojenemise teemadel. lisaks ka muid keskkonnakaitse temaatikat. Ekraanil vilksab ka Barack, Hitler, Al Gore, Michael Moore, Oprah, Bill Clinton... Get up – it’s time – you don’t hav a luxury of time.... tika-tak-get stupid....

Ja algabki viimane vaatus. Madonna laulab dueti virtuaalse Justin Timberklake-iga. Justin on piklikel ekraanidel ja Madonna tantsib tema ümber ja ronib "talle otsa" :) Ka Timbaland on videovormis laval ja "4 minutes" ei mõjugi minu meelest nii hästi "live"-s kui ma ootasin ja arvasin, kuigi muidugi oli see ikkagi ülihea! Kogu kontserdi vältel oli muideks kasutatud seda "tik-tak" kellaliikumise lauset sellest laulust.

Ja läheb lahti tõeline reivimine!!!! Remix laulust "Like a Prayer" ja video ekraanidel taustaks laused ja mõtted Biiblist, Koraanist ja Talmudist. Kummaline, aga Madonnal on järsku tukk! :)

Ilmselt parukas, või oli tal enne parukas?…. See kelmikas tukk muudab ta palju nooremaks… Kui laulusõnad läheb “When you call my name”… tõuseb lava Madonnaga meetri võrra kõrgemale….keskmine kardin laskub alla ja katab Madonna. Läbi selle on teda ikkagi näha…

Ning minu "favourite song ever", mitte ainult Madonnalt vaid üldse, ehk siis "Frozen" oli saanud täiesti uue kuue. Ma ei tundnud seda esimeste taktide põhjal äragi ja ometi on see mul une pealt peas :) Tegemist oli tõeliselt vinge rave-versiooniga. Stiilne, originaalne, üllatav! Külmavärinad... täiesti sõnatuks tegevalt lahe – omaenda tuned on elamus omaette :) Freaky! On hetketi aru saada, et Madonna on tantsuliigutustest tsipa väsinud, aga seda vist iga silm ei tunnetagi. Tal on ka hullud kontsad all, aga sellest hoolimata hüppab ja liigub nagu mugavate tossudega :) Sisse on miksitud ka ”Open your heart”-i tugevalt (Frozeni sõnad lähevad ”when your hearts’ not open...ehk sobiv side... ”Open” your heart-iga). Laulu lõpetab Madonna maa alla kadumine pika ja korraliku tantsukava lõpuks...

Madonna hakkab laulma "Ray of Light"-i. Saabub tagasi maa alt koos kitarriga ja kamanadab kõik hüppama ja käsi kokkulööma.... Laulu lõpetab tõeline kidraga jämmimine ning korralik lasershow. Üle lauluväljaku inimeste läksid rohkelised laserkiired ja rääkimata nendest lavavalgustitest mis kõik suurendasid efekti.

Ja oligi käes SUUR finaal, "Give it 2 me", algab lavasügavuses. ”Nothing’s gonna stop me – what are you wating for, nobodys’ gonna show you how – why would let someone else to do what you can do right now” (see on minu uus moto!!!! Ja see ka – got no boundaries and no limits - if there’s excitement – put me in it :) Ah kui lahedalt sobib see kontserdi lõpulauluks - Don’t stop me now, Don’t need to catch my breath, I can go on and on and on…. Appi, kuidas ma oleks tahtnud ise seal laval olla Madonnaga jämmimas…. Tantsida nagu poleks homset :)

Madonna võtab ühelt taustatantsijalt mustade sarvraamidega prillid. Siis teatab Madonna, et ”This is your last chance”... Ühel hetkel läheb Madonna lava kõrvalt alla ning hiljem kuulsin, et ta oli kellelegi seal mikrofoni andnud ning too ei osanudki laulda. Oli kohe tunda, et ta liigub lava etteotsa ning selleks hetkeks mul juba enam vahet polnud ning ma trügisin ikka täiesti ette otsa. Madonna tuligi ning toppis ka mulle mikrofini nina alla. Ma muidugi laulsin (karjusin) täiega. Kuldne mikrofoni oli :) Ja Madonna vaatas mulle jälle silma sisse. Sellel hetkel küll "ainult minu" :) Tal olid prillid ees ning ta oli kuidagi eriliselt pikalt seal... Aga kätt ei andnud, hoidis mikrofoni just sellevõrra kaugel, et hullud fännid seda mikrofoni temalt ära ei rabaks :)

Ja siis lava tagaotsas hõikas Madonna ”Give it to me, Good night”....ning show lõppeski nende sõnadega – ekraanile ilmus Game Over. Ja läbi ta oligi. Alguses muidugi oli hetkeks, väga lühikeseks hetkeks, ehk 10 sekundit tunne, et peaks karjuma lisalugusid, aga millegipärast oli kohe selge, et sellega ongi nüüd kõik lõppenud. Madonna kindlasti juba kihutamas lennujaama suunas, et kiiresti oma pere juurde Helsingisse jõuda. Järgmine kontsert toimuvat seal ning tema pere pidavat seal teda ootama...

Kontserdil kõlanud laulude list:

1. "The Sweet Machine" (video-sissejuhatus) (sisaldab elemente lauludest "Manipulated Living", "4 Minutes", "Human Nature" ja "Give It 2 Me")

2. "Candy Shop" (videolõigud "Green Pink Caviar")

3. "Beat Goes On"

4. "Human Nature" (sisaldab elemente laulust "Gimme More")

5. "Vogue" (sisladab elemente lauludest "4 Minutes" ja "Give It To Me")

6. "Die Another Day" (Remix) (video-vahepala)

7. "Into the Groove" (sisaldab elemente "Toop Toop", "Body Work", "Jump", "Apache" ja "Double Dutch Bus")

8. "Holiday" (sisladab elemente lauludest "Celebration" and "Everybody", lõigud Michael jacksoni lauludest "Jam", "2000 Watts", "Billie Jean", "Another Part of Me" and "Wanna Be Startin' Something")

9. "Dress You Up" (sisaldab elemente laulust "My Sharona" and lõike lauludest "God Save the Queen" and "Mickey")

10. "She's Not Me"

11. "Music" (sisaldab elemente laulust "Put Your Hands Up 4 Detroit" ja lõike lauludest "Last Night a DJ Saved My Life" ja "Heartbeat")

12. "Rain" (Remix) (video vahepala) (sisaldab elemente laulust "Here Comes the Rain Again" ja lõiku laulust "Hung Up")

13. "Devil Wouldn't Recognize You"

14. "Spanish Lesson"

15. "Miles Away"

16. "La Isla Bonita" (sisaldab lõike laulust "Lela Pala Tute")

17. "Doli Doli" (Kolpakov Trio soolo) (tantsu-vahepala)

18. "You Must Love Me"

19. "Get Stupid" (video vahepala) (sisaldab lõike lauludest "Beat Goes On", "Give It 2 Me", "4 Minutes" ja "Voices")

20. "4 Minutes"

21. "Like a Prayer" (sisaldab elemente laulust "Feels Like Home")

22. "Frozen" (sisaldab elemente lauludest "I'm Not Alone" ja "Music (Deep Dish Dot Com Remix)" ja lõike lauludest "Open Your Heart" ja "Hung Up")

23. "Ray of Light"

24. "Give It 2 Me" (sisaldab elemente laulust "Fired Up!" (Club 69 Mix))

Kogu kontsert kestis enam-vähem täpselt 2 tundi. Madonna oli superheas vormis 51 aastase kohta, kuid oli selgelt näha ka kuidas ta mõne tantsu ajal väga ära väsis. Muidugi eks need videovahepalad võtsin mingitel hetkedel natuke hoogu kontseril maha, aga samas andsid Madonnale kindlasti vajalikku hingetõmbeaega (ja muidugi ka riietevahemiseks võimaluse). Kostüüme oli ju mitmeid ning isegi soeng muutus kontserdi käigus :) Nimelt vahepeal oli tal tukk, aga vahepeal jälle mitte :) Juuksed on ju alati olnud üks oluline komponent Madonna stiilide juures.

K küsis minult, et kas Madonna on minu meelest ka seksisümbol. Aga kummalisel kombel pole ma teda kunagi otseselt selleks pidanud. Pigem on ta nagu arvamusliider või ema-aseaine. Tal on alati tugevad arvamused asjade kohta, mis on mind mõtlema pannud või isegi mu mõtlemist mõjutanud. Minule tema lauluhääl meeldib, on alati meeldinud. Nooremana oli see kuidagi kõrgem ja nüüd natuke madalam. Aga eks plaatide on ta hääl mixitud ikka selliseks noorusaastate kõrgusele. Sellepärast ongi live- esinemist vaadat kuulata ka kuidagi teistmoodi.

Kusjuures olles näinud lugematuid intervjuusid ja tema olekut nii siin kui seal telesaates, siis oli seda elusalt enda ees vaadates mingi kummaline reaalsuselaks. Et see ja selline tõeliselt MADONNA ongi :) Piletihind oli ju kolossaalne, aga see kontsert oli nii palju rohkem väärt kui mingid tühised rahasedelid. Siiski hea meel, et sellel hetkel kui kunagi pool aastat tagasi piletimüük lahti läks, et oli just võtta see vajalik summa.

Ma pole ühtki kontserti vist kunagi näinudki nii lähedalt. Ühtki superstaari ammugi mitte (palju neid ”superstaare” üldse maailmas ongi.... Ja millegipärast on minu jaoks see oluline, et kui mingit kontserti (või ka teatrit) vaadata, siis olla võimalikult lähedal... niimoodi on nagu selle laval toimuva asja sees...ja see ongi midagi "erilist". Minu jaoks igatahes on see nii.

Siit tillukesest videolõigust (ma taipasin liiga hilja hakata filmima), üsna kontserdi lõpus, saab aimu, kui lähedale Madonnale ma lõpuks jõudsin... ma isegi ei pidanud zoomima :)

Nii sellele või mistahes Madonna kontserdile olen ma alati valmis minema. See kogemus on tegelikult sõnulseletamatu ja ma ei vahetaks seda mitte millegi vastu mitte kunagi! Pärast kontserdi on tervel tema viimasel plaadil ka justkui teine (loe: uuestiavastatud) mekk küljes. Vingemat elamust annab juba ette kujutada. ”once in a lifetime baby, once in a lifetime”. Kahju kohe igaühest, kes ei olnud minu nahas tollel augustikuu õhtul. Aga mul endal on küll jube mõnus mõnuleda nendes mälestustes. Haige... ma tean, aga haiglaselt hea tunne on sellele kõigele tagasi mõeldes :) Huvitav kaua see tunne säilub ja kaua sellesse võib jälle tagasi hüpata mistahes hetkel kui tuju tuleb? :)

Kui üldse millegi üle nuriseda, siis Maddy oleks võinud natukenegi rohkem publikuga suhelda. Nii jäi temast natuke “valmistoote” tunne. Õnneks see hämmingusse sattumine “I love you Madonna” peale… muidu olekski olnud nagu robotlikult kalkuleeritud kuni viimse detailini kõik :) Ja muidugi lisalood ju oleksid võinud ka olla… see on nagu vaatajate austamine ja vaatajate aplausile vastu tulemine vms… Aga sellest hoolimata oli ikkagi kõigi aegade kontsert minu jaoks.

Kui Lauluväljakult koju hakkasime jalutama oli lahe vaadata seda massi, kes liikus mööda sõiduteed nii, et autod ja bussid ja kogu liiklus seisis. Nagu oleks aeg seisma jäänud, aga hea nii, sest ”maailmapäästmiseks on ju ainult 4 minutit” :)

Hinnang: 5 (mul pole enam midagi lisada – selline tunne oli kogu aeg, nagu ma oleks mingil Madonna peol koos Madonnaga.... see OLI kõigi aegade kõige vingem kontsert kus ma elus olen olnud. Punkt. :))

Two lovers / Kaks armukest (USA 2008)

Režissör: James Gray

Stsenaarium: James Gray ja Ric Menello

Olulisemad näitlejad: Joaquin Phoenix, Gwyneth Paltrow, Vinessa Shaw, Moni Moshonov, Isabella Rossellini, Elias Koteas

Film osales 2008.aastal Cannes-i Filmifestivali võistlusprogrammis ning kandideeris Prantsumaa Cesar-ite auhindade jagamisel parima võõrkeelse filmi auhinnale.

Loo lähtekoht: Naine armastab meest, kes armastab teist naist, kes armastab teist meest.

Üle pika aja üks film, mis edasi kulgedes pidevalt minuga vestles, selles mõttes, et üha uusi ja uusi mõtteid äratas. Esimeseks näiteks situatsioon, kus naine on abielus mehe armuke. Kas oleks mõtet paluda mõnda teist meest kõrvalt vaatama, kas see abielus mees jätab tõesti, nagu lubanud, oma pere maha ja tuleb selle naise juurde kunagi? Kas selleks peab oleme teine „mees“, kes seda kõrvalt vaatab või on teine naine adekvaatsem hindama? Samas kas tõesti on võimalik usaldada sellises olukorras seda teist inimest. Tal võivad ju omad huvid olla mängus või lihtsalt kas sellises olukorras on võimalik oma otsuseid teha „teise inimese“ arvamuse kohaselt. Ta ei pruugi ju ehk teadagi kogu tagaplaani ning sellel kõrvaltvaatajal võivad olla omad motiivid mängus.

Ja kui mõelda üldse armusuhetele inimestega, kes on abielus. Kas inimesed, kes seda teadlikult teevad on lihtsalt enesekesksed, moraalitud jobud ja kas nad ei mõtle sellele, kui nad ise oleksid selle armastatu abikaasa asemel? Või kas armastus pühitseb abinõud ning annab vastavad õigused. Elame ju ainult korra ning igaüks oma elu. Kas see ehk nõuabki elutähtsates küsimustes meilt ülimat isekust? Kuidas üldse armastus ja isekus kokku sobivad? Kas selline suhe pole siiski juba kohe algusest peale invaliidne? Samas inimene, kes astub teadlikult sellisesse suhtesse järgib ju oma südant ning sunnib alla mõistuse? Vastasel juhul oleks ta ju lihtsalt teadlikult paha ning ilge...

Mulle meeldib kui filmides või üldse tekstides esitatakse dialoogides selliseid küsimusi, mida ma võin ka iseendale esitada ning nende tegelastega kaasa mõelda ja oma seisukohti avastada. Siin filmis küsitakse küsimus, et kui Sa saaksid teha oma elus mida tahes, et mida Sa siis teeksid... jah, vana kulunud küsimus juba, kuid siiski on vahel, ma mõtlen mingi aja tagant huvitav selle üle järele mõelda. (Hetkel, kui ma saaksin ja oskaksin, siis ma teeksin filme. Mind paelub selle juures kõik, alates stsenaariumi kirjutamisest kuni montaažiotsusteni välja. Ja ma kindlasti tantsiksin. Tantsiksin nii palju kui vähegi võimalik. K ütles, et tema oleks aednik. Nikerdaks ja kujundaks aedasid (või siis ainult meie enda aeda?) ja lisaks tegeleks ka jooksmisega... Kes meist realistlikum on :) )

Kuigi keegi filmis ei sure, ega keegi ei saa füüsiliselt viga, oli see ikkagi üks kurvema lõpuga filme, mida ma näinud olen (vahel võib hingeline valu olla füüsilisest palju suurem). See kuidas mees lõpus käitub... on täiesti ilmne, et ta teeb suure vea. Ja ometi me kõik teeme sarnaseid vigu... sellisel suhtel ei saa loogiliselt võttes kuidagi olla tulevikku ja ometi on ju näiteid küll ja küll, et sellised suhted võivad ajahambale veel eriti hästi vastu pidada. Kui üks suhte osapooltest on suhtes mõistuse mitte südamega... ei tea kas mingi aja vältel võib sundida ka ennast mõistusega armastama. Armastus võib ju ka tekkida läbi ühiste kogemuste ning läbielamiste, elamuste ja ühendavate juhtumite ning siduda seda tugevamini kokku. Või on see siiski vaid midagi armastuse laadset? Või ikkagi „päris armastus“?

Kuigi oli ju ette teada, et see naine ei tule... seda oli ette tunda, nagu ameerika filmidega tihti... oli siiski see mingis mõttes ebaameerikalik film. See kulges kuidagi väga rahulikult ning mitmes kohas jäi siiski see üllatusmoment õhku rippuma, et mis edasi ja kuidas... Seda mehe valu seal mererannas tundsin vaadates küll nii ehtsalt, nagu ise elaksin seda kõike läbi. See on üks suurimaid valusid – kui armastad inimest, kes Sind ei armasta... ei teagi kumb on valusam, kas see, et Su armastatu Sind ei armasta või see, et ta armastab kedagi teist. Kui ta armastab kedagi teist ja armastab ka sind, siis on ju vähemalt lootus? Kuigi kas see pole siiski vaid „tühi lootus“... sest ta on valinud ju kellegi teise siiski enne sind? Kui ta Sind üldse ei armasta, siis oleks ehk ka endal kergem sellest üle saada ja oma eluga edasi minna? Samas nii üht kui teistpidi on see just selle olukorra teadasaamise hetkel väga valus. Üks valusamaid asju ühe inimhinge jaoks... mõni inimene ei suudagi seda üle elada. "Liiga valus valu".

Samas see tumedate juustega naine (Vinessa Shaw)... tema ütlused millegipärast ehmatasid mind. See kuidas ta ausalt ning otsekoheselt esimest korda oma „huviga“ välja tuli (hinges hüüatasin talle "tubli tüdruk!":) Nii peabki). Ja eriti see, kuidas ta nähes arme mehe käel ütles (sügavalt hingest...kinkides talle kindad...ehk midagi "praktilist" - seegi on märk sellest, milline naine ta on ja kuidas ta tahab suhtesse siseneda - otsekui vastand sellele teisele "fucked up", aga kahtlemata palju huvitavamale blondile naisele), et ta „tahab tema eest hoolitseda“. Psühholoogiliselt kummaline sellejuures on see, et filmi vaadates mõjub see kuidagi armsalt. Ma mõtlen, kelle jaoks poleks see magus, kui keegi südamest ja kogu oma armastusega tahaks „Sinu eest hoolitseda“... Kuid päris elus mõjuvad sellised ütlused ja sellised naised hoopis kuidagi maniakaalsetena (vähemalt minule kui mehele). Minul tekiks küll alateadlik hirm või trots sellise pealetükkiva naise suhtes (ei tea, kas see on selline ürgmehelik alatajuline tunnetus, ehk kohe suhte alguses naise vastu austuse saavutamiseks vajalik moment, et naine peab olema enda jaoks justkui "võidetud" või et ta on mehe seisukohalt jahimehelik saavutus... loe:saak?). Ja ometi mõtteliselt oleksin ma „müüdud“, kui keegi „tahaks minu eest hoolitseda“... Päris elu ja filmi elu on oma psühholoogiates selles suhtes nagu kaks eri maailma...

Tehnilises mõttes meeldis mulle, kuidas filmis kaamera liikus. Kuidas pärast ühe naisega magamist andis kaamera liikumine mõista, et mees vaatab aknast oma „päris“ armastatu akent... See on ehtsalt just see, mida väljendab ingliskeelne väljend „poetry in motion“. Tippnäitejad teevad oma tavapärast, laitmatut tööd ja millegipärast nende rollitäitmised kui sellised polegi justkui olulised. Mitte see ei kõneta, mind seda filmi vaadates, vaid just need mõtted ja pinnapealsest märksa sügavamal peidus olevad tunded, mille need fantastilised näitlejad muidugi kõik vaatajale kätte mängivad.

Kuid ka režissör toob hästi välja kõik oma kirjutatud mõtted, sest tegemist on iseenesest viimastel aastatel üha rohkem austust ja kuulsus niitva auteur-iga, mis siis sellest, et stsenaarium on teise mehega kahasse kirjutatud. Situatsioonid, mis emotsioone tekitavad, nagu näiteks see, kui tumedajuukselise tüdruku isa kogu rahva ees teatab, et tegemist on tema tütre „boyfriend“-iga, kuigi see „boyfriend“, tegelikult tema tütart ei armasta... Režissör teab, et vaataja teab, seega on seda selline kaval paradoks ning filmivaataja jaoks kuidagi võõrastav vaadata, kuidas naine nii rõõmsalt vaatab oma armastatut, kuid mees tegelikult ju ainult „mängib tema tunnetega“. Sellepärast on see veel eriti valus. Või hiljem kui see sama „isa“ küsib mehelt, et mis tal kotis on... aga kotis on sõrmus „teisele naisele“, mitte tema tütrele... jälle üks kummaline tundmus...justkui vaatajana ei tohiks ka seda teada, mis selle kogu loo taustal on ja ometi ei mõistnud ma seda meest hukka, ta ju "tõeliselt" armastas teisat naist... oli niiöelda "olukorra ohver" ning pigem oli mul temast hoopis kahju... kahju sellepärast, et ma arvasin kuidas see kõik lõpuks läheb, samas elades kaasa tema ilmselgelt valedele lootustele ja otsustele...kahju ka sellepärast, et minuga on filmi mõttes nii osavalt manipuleeritud. Mina elan ju ikka kaasa peategelasele ning tema soovile saada oma armastatu endale, mitte mõnele kõrvaltegelasele, kellel on ju ka samasugune õigus armastusele ja oma õnnele.

Ning selliseid võõraid kultuure ei mõista ma kõige vähimatki, kus vanemad võtavad endale õiguse sekkuda oma laste armusuhetesse. Eriti veel oma ärilistel eesmärkidel...kuigi see teema polnudki minu jaoks selles kogu loos oluline. Oluline on ikkagi see, et me ei või parata oma tunnetele midagi.... kui kedagi armastad, siis tõesti oled nõus loobuma tema nimel kõigest. Ja kui armastad kedagi sellist, kes armastab kedagi kolmandat, siis oled valmis kuni viimse võimaluse või lootuskiireni proovima, et sellest ikkagi midagi asja saaks. Kuid kui „päris" või vastuarmastust ei ole, siis on inimene võimeline ka südame asemel peaga otsuseid vastu võtma. Mis siis muud üle jääb... edasi peab ju elama... Kurb, aga karm ja kalkuleeritud reaalsus.

Millegipärast hakkas mind kummitama mõte „sisemisest rahust“...mida me inimesed ju ikka teadlikult või alateadlikult taga ajame. Tegelikult on see mind kummitanud juba pikemat aega, mitte ainult seoses selle filmiga. Kuid seegi, et saaksime koos olla oma armastatuga on ju üks selle „hingerahu“ komponente. Kuid viimasel ajal olen hakanud mõtlema, et ma ehk teadlikult ei tahagi seda päris „hingerahu“. Ei, muidugi ma tahaks, et kõik oleks hästi ja et armastus õitseks ning ma ise ja kõik mu ümber oleksid õnnelikud ja rõõmsad ja „rahul“. Kuid ometi, selline nö.rahutus on justkui edasiviiv jõud. Rahu on ju nagu mingi pingetus või tüüne olek. Aga siis seisab kõik paigal ning pikapeale ehk muutub igavaks ning ma usun, et mina küll manduksin ja mu tunded muutuksid liiga steriilseks ja võibolla üldse sureksid välja. Ja sellepärast töötabki alateadvus hoopis selles suunas, et neid segadusi hinges tekitada. Võibolla on üldsegi olemas kaks alateadvust, mis omavahel sidumata tegutsevad? Sellest hoolimata loogiliselt võttes tahaks, et inimsuhetes oleks mingisugune „rahu“... ja alateadlikult on ju kõik, näiteks raamatute ostmine ja lugemine või teatris käimine, mingi hingerahule lähenemine... ehk et kui on on nähtud, loetud või kogetud, siis on justkui linnuke kirjas ning võib selle koha pealt rahul olla? Võibolla on see ehk siiski kultuuri seisukohalt kaugelt otsitud seos. Kuid ka oma hingeseisundiga on see ikkagi nii, et kui ideena oleks ju ideaalne, et kõik on tasakaalus ning hing rahul, siis sellepoole ju teadlikult püüdlekski. Aga ka tagantjärele vaadates, siis tegelikult on palju põnevam elu just nendel hetkedel, kui midagi on tasakaalust väljas. Mul on millegipärast tunne, et sellises seisundis on inimesed ka palju loovamad ning arenevad jõudsamalt inimesena. Nüüd liikusin vist otseselt filmi teemadest natuke liigagi kaugele. Ja ega seda kogu „hingerahu“ teemat siin mõne reaga lõpuni käsitleda polegi võimalik. Mul on tunne, et selle filmi lõppedes või õigemini oma elusid jätkates, sisemist rahu ei saa neist inimestest lõppude lõpuks mitte keegi , aga muidugi kõik on võimalik... keegi ei tea, kuidas elus edasi läheb. Üks mis kindel, armastust järgides saame vähemalt hingerahu, ehk teadmise, et oleme omalt poolt andunud võimaluse oma armastusele. Kurb selle asja juures on see, et keegi teine inimene võib selle hingerahu meilt röövida või olla üldse selle „hingerahu“ isandaks ning trampida selle jällegi „oma“ hingerahu saavutamisel lihtsalt oma jalge alla. Samas võibolla oligi filmitegijate mõte lihtsalt tuua vaatajate ette dilemma, et kas inimene peaks olema rahul talle väljapakutud armastusega või sellest hoolimata ajama taga oma armastust? Inimese hing on ikkagi oma loomult „rahutu“...

Isiklik märkus: Discos tantsimise stseene vaadates, tekkis endal ka hirmus tantsuisu... jäi ju firma suvepäevadelgi jälle „korralikult“ tantsimata... ma ei mõista, miks neid süldibände alati suvepäevadele vaja on... mina igatsen ja vajan DJ muusikat tantsupõrandal palju rohkem. Live bändid on minu meelest kontserdielamuse, mitte tantsimise jaoks. Ja „kontserdid“ võiksid siiski juba „õhtuse tantsimise ajaks“ olla ära peetud :) IMHO... oh küll ma oleks seal klubi tahtnud olla... :)))

Hinnang: 5- (ma ei teagi, et miks see miinus. Võibolla sellepärast, et oli kummaline vaadata nii vanu inimesi ikka veel kodus vanemate leival elamas. Kuigi ometi ju on selliseid inimesi küll ja küll. Võibolla see võõra kultuuri sissetoomine oli minu jaoks natuke liiast. Võibolla seda poleks just sinna olnud vaja. Või siis lõpuni käsitlemata jäetud blondi naise (Michelle, ehk Gwyneth Paltrow) „ravimite“ võtmise teema, aga ega eluski kõik asjad pole lõpuni selged, ega lõpuni käsitletud...seega reaalsuse mõttes oli see hoopis selle filmi vooruseks. Tegelikult on neid vigu otsida sellisest heast filmis siiski üsna mõttetu, jah neid oli, aga mis siis (viide näiteks seksistseenile katusel). Kuid ühtlasi oli see kõik ikka märksa elulisem kui suurem osa filme – inimesed sõid, vaatasid televiisorit, rääkisid telefoniga jne... Ma usun, et igaüht, kes on oma elus suhetes olnud, leidab siit filmist mõtlemisainet ja võrdlusmomente oma mõttemaailmaga küllaga. Ja kui endal polegi just selliste juhtumite ning situatsioonidega midagi sarnast olnud, siis arendab see ehk „kõrvalvaataja“ pilku nii enda suhtele kui tulevastele otsustele. Mina soovitan filmi väga, kuigi tean, et kõigile sellised aeglaselt kulgevad, sügavad armastuse- ja suhtefilmid(?) ei sobi. Ja paljud otsivad ju armastusfilmidest ilu, headust ja õnnelikku lõppu... neile see film pole ammugi mõeldud. Minu jaoks on aga tegemist ühe meistriteosega. Vaatamisel soovitan kindlasti kaasa mõelda...)

Filmi trailer:

Aitäh! :) Minevikku ja tulevikku vaadates...

Aitäh kõikidele heade ja ilusate sõnade eest blogiaadressil. Sain oma arvuti lõpuks ometi remondist tagasi ja oi-kui-hea, et nüüd korras on ja saab normaalselt jälle kirjutada :)
Vahepeal on kõiksugust kultuuri ahmitud ning plaanis on ka kõigest vähehaaval midagigi kirjutada. Olgugi, et need muljed ei ole enam värsked vaid pigem just see olulisem, mis meelde on jäänud. Hetkel lõpetasin ühe suurepärase lõuna ning nägin KM-i :) ja muidugi ka teisi - ümber maakera töötavaid töökaaslaseid :)

Kui nüüd kõikidele kirjutamata juttudele mõtlema hakata, siis Kon-Tikit näiteks sai juba oma kuu aega tagasi vaatamas käidud. Aga ma olen meelega hoidunud peaaegu kõikidest teiste inimeste arvamuste lugemisest, et hoida omad mõtted mõjudest puhtana.

Suve suurim elamus - Madonna kontsert, mida vaatasin "esireast" ning filmisin ja pildistasin ja jagan seda materjali lahkesti ka teistega. Elamused alates enne kontserti toimunud asjadest kui viimase lauluni välja :) Lisaks Lady Gaga ja Amy MacDonaldi kontserdid. Amy kontserdi kohta mul palju materjali pole, aga Maddy ja Gaga näiteks tuuride kontserdialgused võtsin mobiilikvaliteediga üles.

Suve teise poole teatritükidest, kes jõuab, tasub minu meelest sõita Ontika mõista Mtsenski maakonna leedi Macbethi vaatama - tõeliselt vinge elamus. Romantiline, elektrit täis, fantastiliselt heade rollide paraad ning lisaks ka mõtteid ärgitav ning vestlusteemasid kojusõiduks ning hilisemakski.... Plusspoolele kannan ka Aiapeo (majas sees toimunud) ja "alati huvitava Ojasoo/Semperi" No-teatri Onu Tomi onnikese. Kusjuures kummaline, aga suve üks esimesi teatritükke - "Imearst" on ka terve suve mu sees kasvanud...ja seda mängitakse veel Septembris. Ma ainult ei tea, kas Volkonskiga või mitte...sest just nimelt Volkonski kurb ja sügav roll on hakanud mu sees mõtete ja tunnete juuri ajama.

Kinofilmidest pakkus tõelise elamuse Pixari viimane multikas UP, ehk Üles... kiskus pisaragi silma :) ning andunud Potter-i fännina, ei pettunud ma loomulikult ka viimases Harry seikluses. See oli märksa tumedamates toonides ning täiskasvanulikum kui ma lugedes mäletasin.

Raamatutest olen hetkel vaimustuses Enn Vetemaa Monumendist (täiesti fantastiliselt hea TEKST!!! Ja see oli tema esimene raamat!!! Mul tulid lugedes lausa külmavärinad lihtsalt sellepärast, et see tekst oli niiiiii hea!) ja katsun lugeda ära kõik Karin Alvtegeni raamatud (kaks raamatut on veel jäänud). Mingi kummaline himu on lugeda ka rohkem soome keeles, sest Soome kirjandus on kuidagi nii huvitav hetkel... ja muidugi "Let the right one in" kirjaniku teine ingliskeelde tõlgitud raamat...mis oli nii huvitav kuni viimaste lehekülgedeni, aga sellestki ehk natukese aja pärast, kui saab tagasi "tavaellu". Hetkel olen Eestis töölainel ja mul on uus "Eesti kodu"...NO-teatrist 2 minuti kaugusel ja Draamateatrist 4 minuti kaugusel :) Maal on aias veel marju vaja korjata (sõstrad ja tikrid) ja kirsse ja veel üht-koma-teist ja ehk saan ka kasvuhoone valmis...

Sellel nädalal on ees sütel kõndimine ja ma ei tea mis ime asjad veel...

Aga natuke veel ja siis kirjutan ehk kõigest täpsemalt, kui nüüd arvuti töötab ja kusagilt selle aja saab näpistada. Elu on ikka hullult põnev ja kiire... tahaks veel ka Saueaugule Küüni täitmist vaatama jõuda ja ehk veel midagigi... enne augusti lõpus toimuvat "Rootsis kolimist". Jah, ka seal tuleb jälle oma kodinad ühest linnaosast teise toimetada... ja lapsed kooli saata... poisil hakkab kool juba 19.augustil. Aga nüüd tagasi töömaailma :)))