Morten Mortensoni aed - Teater Kelm

Teater Kelm logol on küll kõik kolm hobust kummuli, aga minu kolmas elamus Teater Kelm laval toetub kindlalt neljale jalale.

Esiteks LUGU/TEKST - kuigi autoriteks on märgitud suisa 4, siis eeldan, et suuremas osas on see siiski autor-lavastaja Karl Koppelmaa kirjutatud (ülejäänud klassikud teenivad rohkem inspiraatorite ja laenatud lausete kinkijatena). Juba pealkiri on väga tabav, mida võib võtta (vähemalt) kahtpidi - aed kui elu metafoor või siis on Morten Mortenson, viidates nimele - surma kehastus ise... Igatahes laval avaneb vaatajatele Morten Mortensoni elu. Õigemini üks lõik sellest elust. Tekst on üles ehitatud tema elulistele (ja surmaga seotud) mõtetele ja tegutsemistele. Ja sellest elulõigust ning nendest tema filosoofiatest on võimalik teha üsna pikaleulatuvad järeldused ka Morten Mortensoni lavale mittemahtuva (ehk ülejäänud) elu kohta. Autor on seganud (kindlasti ka vaatajate) elust äratuntavaid tegemisi/mõtteid üllatavate teravate ja tabavate ütluste, isegi ülevindipööramiste ja tegutsemistega, mis annavad loole hoo, tegelasele karakteri ja tugeva põhja kogu lavastusele. Meeldejäävaimad, ehk ühtlasi mõjuvaimad on telefoniga helistamine ja valetamine eri inimestele oma asukoha (ja ka muu) kohta, ise pidevalt valedega vahele jäädes ja nendest välja keerutades. Samuti vanurite vabasurma lõik. Ja võib-olla terve etenduse nael - kuidas Morten teatab isa surmast läbi telefoni - "delikaatselt".

Teiseks LAVASTUS - väikeste, lihtsate, aga kavalate vahenditega on Koppelmaa suutnud luua sellise toimiva terviku, mis vaimustab oma koomiliste pärlitega ja muudkui üllatab ja üllatab ja üllatab. Mäng publikuga toimub alguses justkui nimitegelase käimatõmbamiseks ja hoogsa avapaugu andmiseks. Ja see töötab, kuigi osaleb vaid käputäis publikust, saab terve vaatajaskond hetkega kaasa haaratud. Edasi ilmuvad lavale auto, iseliikuv kalmuküngas, vaimud! (ma pidin šoki saama kui üks pikk valge kleit mu seljatagant mind riivates lavapoole läbi õhu hõljus) ja kõik mis on seotud muusikaga. Ei, see pole õudukas, žanri mõttes vast liigitaks selle live-muusikaliste visanditega tragidramöödiaks... kus räägitakse ka surmast, aga koomilises võtmes. Ehk siis sellist žanri ilmselt polegi olemas enne Koppelmaa'd või no ju ikka on, sest midagi pole ju uut siin päikse all, aga igatahes pole midagi sellist tükk aega kohanud teatris  :)

Kolmandaks MUUSIKA - Kristen Kütner'i muusikaline taustakujundus on vägagi suur osa kogu tervikust. Tundus, et see sisaldas nii tuttavaid meloodialõike kui ka tema enda loomingut, improst rääkimata ning kohati vestles see muusika Morten Mortensoniga, kohati oli talle saatjaks ja kohati andis omalt poolt särtsu talle sisse ning muidugi dramatiseeris omalt poolt kogu atmosfääri.

Neljandaks NÄITLEJA - Karmo Nigula on mistahes rollis olnud sümpaatne, mida teda siiani mängimas olen näinud. Siin tuleb tal olla ülejäänud kolme eelmainitud osa siduspunktiks, elustajaks ja tempo ning energia valitsejaks. Ja seda teeb ta tõeliselt hea hooga. Pikemates monoloogides pääseb tema oskus publikut-oma-peos-hoida eriti särama, aga mis on selle rolli võlu minu meelest, on see, et see erineb tema eelmistest tuntavalt. Siiani need esimesed armastajad ja päikselised poisid on Mortenis kusagil peidus, aga justkui kõverpeeglis. Võib-olla Karmo Revolvri-rollile on Morten kõige lähemal, aga seal ei olnud tal nii palju kandimist ega ka veel sellist vanale profile omast tugevat enesekindlust ega ka "kogu saali valitsemist" mängus, nagu tal praegu on. Tundus isegi justkui tüpaaži vastane roll, aga võib-olla pettis ka osavalt ära. Ja seda parem!

Hinnang: 4 (Oleks tahtnud, et see kõik pikem oleks olnud ja see on ju hea märk. Karmo Nigula kandis sõnalise poolega üksi terve nö. mittemono monoetenduse välja. Hea energiaga, tükk ei hakanud hetkekski venima, pidevalt üks üllatus ajast teist taga ja kokkuvõttes oli see morbiidsemate ja kurvemate teemade puudutamistest hoolimata üks lahe, äge ja meelelahutuslik elamus. Kelmikas. Sobis sinna Kelmi saali valatult. Üleminekud stseenist stseeni või siis anekdootlikust eluolukorrast teise andsid aimu mingist hakitusest, umbes nagu ideed oleks üheks jadaks kokku kirjutatud-mängitud, aga tegelikult ei saa ka sõrmega näidata, et kuhugile oleks komistatud - kõik muutus sujuvaks ja põhjendatuks kohe pärast üleminekuhetke esimest hetke.)

PS: Kui pidada väikest Kelmikat edetabelit, siis siiani on minu arvates selle verinoore teatri lavastuste TOP3:
1. Minu India ****
2. Morten Mortensoni aed ****
3. Riverside Drive ***
Kõik kolm on olnud väärt vaatamised. Lisaks on kahasse Kuressaare Linnateatriga tulnud lavale ka auteur Koppelmaa "Savann".

-----------
Tekst lavastuse kodulehelt (foto on leitud guugeldades, autor Ken Mürk):

“Morten Mortensoni aed”
Lavstaja: Karl Koppelmaa
Kunstnik: Johannes Valdma
Muusika: Kristen Kütner
Valgus: Martin Koldits
Laval: Karmo Nigula (Eesti Draamateater)
Esietendus: 16. novembril, Vene 33, kell 19:00

Üks vestlus proovist:
KARL: Elu on ju ikka komöödia?
KARMO: Jah. Elu on lill. Perses on siis, kui ära nopitakse.
KARL: Mis Morteniga juhtub siis selles loos? Ma mõtlen nooremaga. Vanem nopiti ju ära.
KARMO: Tundub praegu, et ta on kuskil teelahkmel ja otsib võimalust, kuidas edasi. Pole rahul oma valikutega.
KARL: Aga mis teda selleni viis? Et lilli on ära nopitud nii palju? Noh, kui nii läbi lillede öelda.
KARMO: Nojah. Ta tahaks teada, mis on elus oluline. Et enne, kui tema lill ära nopitakse, enne kui aed jääb tühjaks, et mille pärast muretseda ja mille pärast mitte.
KARL: Et kuidas edasi elada, kui oled olnud sunnitud tunnistama nii tihti seda, et ring tõmbub koomale.
KARMO: See on üldse huvitav asi, et kust me inimestena võtame selle jõu, et edasi minna, kui midagi läheb halvasti. Seda kurbust on ju elus palju, ka sellist väikest kurbust, mitte ainult suurt. Kust see jõud tuleb, suund tundub mulle kogu aeg edasi, edasi, edasi… aga mis on see, mis tagant kannustab. Seda ma ei tea.
KARL: Oleks ju tore, kui saaks enne oma eluloo valmis kirjutada ja siis elada seda. Et tead, et ainus eesmärk on jõuda stsenaariumi lõpuni.
KARMO: Nii oleks palju lihtsam ju, aga palju igavam ka.
KARL: Tead, et kõik need koomilised stseenid, mis su ellu on kirjutatud, pead ära mängima. Täie tõsidusega. Aga kas suudaks ka kirglikult nii elada…
KARMO: Kirge ei olegi iga päev vaja, pikas perspektiivis küll. Kihvt on ju elada. Aga iga päev ei jaksa selle peale mõtelda.
KARL: Aga mis kogu selle asja mõte on sinu jaoks?
KARMO: Et elu, et olemine on helge ja hea. Et olla või mitte olla valikut ei ole. Keegi pole mulle seda valikut andnud. Ju siis tuleb olla ja maksimaalselt olla.
KARL: Mina arvan, et sellele mitte olemisele ei tasuks üldse nii väga keskenduda, sellele hirmule ja sellele tõsiasjale, kui keegi lähedane ära nopitakse, vaid just vastupidi enda ja oma lähedaste olemisele. Ja kui jõuab kätte minu see hetk, see ära noppimise hetk, siis mina küll tahan, et ei tegeletaks selle äranopitusega, vaid olemise, elu pühitsemisega. Anekdoodid. Laulud. Tantsud. Mängud.
KARMO: Need on ju need asjad, mis meist alles jäävad.

AK-47 - Vanemuine

Kohe kui ma koju jõudsin pärast AK-47 etenduse nägemist NO-teatri proovisaalis, võtsin toengasendi põrandal ja tegin 100 kätekõverdust. Niimoodi mõjus mulle see Reigo Sagori kirjutatud, lavastatud ja mängitud elulooline etendus. Rõhk sõnal "mõjus". Reimo tegi kätekõverdusi tüki jooksul vähemalt 2 x nii palju... lisaks jooksudele ja muudele jõu- ja ilu-numbritele.

Et kõik algusest ära rääkida, tuleb liikuda ajas tagasi nõuka-aega, ehk aastasse 1989. Olin siis veel 15-aastane ja elasin Soomes. Selleks, et 9nda klassi lõpureisile Itaaliasse minna, oli mul vaja sõita Helsingisse, käia ära saatkonnas, teha "nõukogude pass" ja asi vask.... no kui see olekski olnud ainult see passimure... 15, varsti 16-aastane noorsand peab ju varsti sõjaväkke minema... Selleks tuli sama sõiduga ka sõjaväe-sotid selgeks saada. No mis seal siis ikka... kui kästaksegi kusagile Venemaale väeteenistusse, no mis ma teha saan... minna kusagile Soome metsa metsavennaks varju? :)

Ei! Härjal sarvist ning sajaga saatusele vastu. Saatkonnas oma passi oodates, tuli mingi mees leti tagant ootesaali ja palus mul temale järgneda... Mõtlesin veel, et pekki, nad ei saa ju mind kohe praegu otse Venemaale saata... järsku saadavad Afganistaani rindele, sest võib-olla peavad mind riigireeturiks, kuigi kolisime ju välismaale sellepärast, et ema abiellus soomlasega...

Ülipika pimeda koridori teisest otsast paistis valgus. Sellele lähemale liikudes, hakkasid tekkima toast paistvad piirjooned. Seal oli suur laud ja laua taga istus varsti tervet seda ukseava täitev sama pikk kui lai sõjaväe paraadmundris vene vanamees. Astusin tuppa, astusin vaibale... sõna otseses mõttes.

"Taaaaaak"... "unas dlja tibja harošie ja plahie novosti"... No mine pekki... ma ei jõudnud hingata, tervitada ja ammugi mitte kulpi lüüa... kuigi tugev tunne oli sees, et kas ma siiski peaksin nüüd kõike kolme ikkagi tegema....

Nõndaks siis - tal on mul head ja halvad uudised... kummad ma esimesena tahan... Moka otsast vist sain välja, et head... et kui juba tulevad need halvad ka, siis las tulevad võimalikult hiljem - Afganistaan, Iraan, surm või heal juhul ihuliikmetest ilmajäämine või veel paremal juhul lihtsalt venelased orjastavad mu ja mul tuleb taluda mõnitamisi hommikust õhtuni ja miiniväljal olla maatestija jne jne jne.

"Harašooo. Harošije novosti - Soome armee teid ei taha gaspadin K. Ljähete nende armjeesse. Korraliku njõukogude narmjehena rjagite pjärast meile kjõik jära - mis on finskie vajennõe sekretõ. Vot kak. Finnõ kjardavad. Teie nõvkogude spion. Nemad tjeid ei taha."....

Höhh... ma ju ei arvanudki, et nad mind tahaks... Ega ma seda ei kartnud. Ega ma seda ei oodanud. Tühja neist soomlastest. Mis see nende mõni kuud armeed on 2 või 3 aasta asemel kusagil eiteakuspärapõrgus venelaste eesliinil. See on kukesupp. Nagu poistega relvadega luurekamängimine lapsepõlves Elvas või Tamsalus või Tallinna hoovi poistega... Kuigi Tallinnas me vist püsse ei kasutanudki lurtsuks. Aga see pole ju kõik... kohe tuleb see jääkülm vesi kraevahele - HALVAD UUDISED...

Pigistasin lihased pingule ja olin vamis võtma vastu, mis iganes sealt tuleb... Härra tõusis isegi püsti. Tegi paar töntsu sammu minu suunas ja võttis mul kõrvast kinni ja raputas seda hämmastavalt õrnalt ja patsutas põsele. "Vot halvad uudised. Nõukogude armee teid ka ei taha. Õpite meie saladused selgeks ja siis jutustate soomlastele kõik ära".
Ma ei tea kas ta ehmatas mu kõrvad kodeerima tema keelt või hakkasid inglikoorid laulma ja tema sõnad tulid kui taevalik muusika - puhtalt ja ilusalt... Kas ma kuulsin ikka õigesti?
"Da vot kak našõ dela...."

Selline pikk sissejuhatus oli vajalik selgitamaks, miks ma ikka veel siiani "poisike" olen, kuigi juba neljakümnendates... mul nimelt jäigi "meheks saamata"... Aga ühtlasi mantlipärija, ehk keskmine mu kolmest käbist on juba 17 ja tema sõjavägi pole enam mägede taga.

Kohe kui kuulsin, et Reimo Sagor sellise asjaga on lavale tulnud, tekkis tunne, et see on kui taevast just minule saadetud. Ise ma sõjaväeks poega ettevalmistada ei saa, sest võin vaid sõprade juttude pealt aimata, mis värk seal toimub. Tegelikult minu sõpradel oleks nagu justkui olnud see raskem... Nüüd Reimo juttu kuulates jäi mulje, et Reimo ajal oli ka asi distsiplineeritum ja karmim kui praegu... kas see ongi selline pikk ja pidev allamägi? Lähebki kogu aeg kergemaks ja ladnamaks? Kuhu see kõik siis välja jõuab? Lõpuks käiakse sõjaväes ainult kaarte tagumas ja vahet pole milline ning kas üldse munder ja kuidas see seljas on? Sõjaväkke minejale Reimo jutt on pigem lohutav. Jääb mulje, nagu enam seal asi pole üldse eriti karm. Minu poega ta igatahes rohkem ära ei hirmutanud. Oleme talle üritanud sisestada ka seda, et see on kodanikukohus ja parem on ju minna sinna heas tujus ja võtta sellest mis võtta annab, selleasemel, et nukrutseda, et tuleb ja peab millegi ebameeldivaga oma pool aastat sisustama. Inimesel endal ju ka lihtsam selline paratamatu asi ära teha kui pole vihkamist ja hirmu selle vastu. Lisaks ma usun, et distsipliini ja mingite eluliste asjade õppimiseks on sõjavägi tõesti hea ja vajalik. Kas just "meheks saamise kool", aga tugevamaks ja iseseisvamaks saamise kool kindlasti... no vähemalt ma kujutan nii ette...

Tulles tagasi selle "AK-47" lavastuse juurde, siis tegemist oleks nagu suuremas osas eluloo-mängimisega. Mitmed näitlejad on öelnud, et iseennast olla kõige raskem "mängida", aga Reimo puhul mõjub see siiralt ja sümpaatselt. Palju ongi sellist jutustavat, justkui loengulik meenutamine või olukordade väljamängimine, aga väikeste kunstiliste misanstseenidega on tegijad ka kogu lavastust rikastanud ja andnud sellega kunstilisema vormingu kui lihtsalt üks loeng. Kasutatud on ka videot ja ühes stseenis näiteks ka kunstverd, aga kõik on terviku teenistuses ja seega teeb lavastuse huvitavamaks.

Pärast pojaga koju jalutades küsisin, et mis temale meeldis/ei meeldinud. Selles osas, mis ei meeldinud, nimetas ta esimeseks seda, mis minule vastupidiselt just väga mõjus ja meeldis. Nimelt pealkirjaks on ju AK-47 - Kalašnikov. Püss. Lavastuse ühel kõrghetkel on relv pandud hoidjasse, prožektor valgustab just nimelt seda ja Reimo keerutab püssihoidjat. Samal ajal kui Vivaldi "Talv" terve ruumi täidab - võimas kujund, pjedestaalil on inimkonna kõige suurem leiutis, kõige suurem surma külvaja, kõige võimsam jumal!

Mõjuvat on lisaks lavastuslikele nõksudele ka nendes väikestes elulistes lugudes, mis on pärit Reimo lapsepõlve- ja sõjaväeaegadest, aga ka lihtsalt faktides, mida näitleja eetrisse paiskab. Pole näiteks kunagi endale teadvustanud, et iga aasta üle 900 000 inimese kaotab oma elu just läbi sellistele "kalašnikovikuulide"... see tähendab keskeltläbi 1 inimene sureb iga 34 sekundi järel... Mõtlemapanevalt filosoofiline on ka lõik mis sellele faktile eelneb, ehk relva leiutaja - Kalašnikov olevat küsinud preestrilt enne oma surma, et kas tema on kõikides nendes surmades süüdi, mis on tehtud tema leiutisega... samuti nagu vene kirikuisa, nõnda arvan ka mina, et kui see surmakülvaja poleks leiutatud Kalašnikovi poolt, oleks keegi teine selle risti (loe: relva) meile kaela toonud.

Isiklikust seisukohast toon ära veel ühe elulise vahejuhtumi... nimelt lapsena sõda mängides ja alati kui ema või mõni teine vanem inimene mind püss käes nägi, siis ikka manitseti, et kui mängid relvaga, siis ei tohi isegi mängult teist inimest sihtida... Nii on mind ja ilmselt ka paljusid teisi poisse üles kasvatatud ja seda pean ma ka õigeks. Nüüd kui sai siin "Kättemaksukontoris" ükskord mõrvarit mängitud, siis anti ka püss kätte. Paukpadrunid sees, et oleks võimalikult ehtne. Elurajoonis, kus mõrva filmiti, oli siiski vaja võimalikult vähe pauku teha ning seega olid kuulid nö. loetud. Stseeni filmides käitusin samuti, nagu mind on kasvatatud - sihtisin mängult oma ohvrit ja kui aus olla, siis oma ajus sulgesin silmad - lihtsalt lasin, aga kindlasti mööda. Vaevalt olin need paugud ära teinud kui režissöör ütles, et ma lasin ju MÖÖDA! Muidugi lasin... teadlikult lasin... Aga nüüd tuli teha uus duubel. See "mööda"lask olevat kahtlemata ekraanil näha ning selliste möödalaskude peale ohver ei sure. Polnud midagi teha - uus võte... ja seekord südamesse! Nüüd ei olnudki enam võimalik oma aju välja lülitada - pidin ju sihtima ja teadlikult inimest laskma... Ja nii ma siis tõstsin püssi, sihtisin teda südamesse (üsna lähedalt) ja lasin! Tema hakkas elu väljavoolates maha kukkuma ja surema... Milline adrenaliin purskus kehasse. Ma tegin seda! Võtsingi püssi ja lasksingi teadlikult inimese pihta surmavad lasud. Otse südamesse. Pauhh, pauhh ja kutu. Kas nende lapsepõlve sõjamängudega on nii pikk vahe sees või see raske ehtne Smith & Wesson'i 9 milline relv, millest tulidki ehtsad paugud (võrreldes lapsepõlve tongipaukude või suuga tehtud pauhhpauhhidega), aga see mõjus kusagil sügaval... või see imelik psühholoogiline tunne, et ei tunne iseennast ära ning see uskumatus, et ma olen päriselt ka võimeline tõstma relva ja laskma inimesele pihta... See jäi mul vist sõjaväes mittekäimise tõttu kogemata ajal, mil oleksin pidanud seda kogema... Uskumatu tunne jäi. Mitu päeva olin sellise imeliku võimutunde lummuses. Selles oli samaga midagi kurja, adrenaliinilaks, aga ka magus üleolekutunne, mida polegi muul moel võimalik kogeda. Eluks ajaks jääb meelde.

Kuid nagu Reimo oma unistuse esitas, samas selle utoopiaks tembeldades - muidugi oleks tore kui kogu maailmast saaks relvad, pommid ja muud tapariistad hävitada. Maailm oleks ilmselt hoopis teistsugune koht. Olen kahe käega selle poolt. Kuigi kohe tõstab ka peletis-pessimist minus pead, sest eks inimesed on leidlikud ning mõtleksid kohe midagi muud välja... või siis tekiks maailmale kiiresti ülerahvastatus ja leiame endale mingi teistsuguse asendusõuduse... haiguste või millegi muu näol, sest kõik peab ju olema tasakaalus siin ilmaruumis. Nii see on alati olnud ja on arvatavasti ka tulevikus.

Tunnen kuidas mu mõtted hüppavad siia ja sinna ja ikka tunnen, et vaja oleks veel kirjutada sellest ja tollest... Süüria sõjast ja valgetest kiivritest ja hämmingust, et neile Nobel'i rahupreemiat ei taheta anda ja teised, kes väidavad, et selline "terrorirühmitus" ei tohikski seda saada. Mis mõttes "terrorirühmitus"? Nad ju päästavad rusude vahelt lapsi ja haavatuid... ka laibad aitavad välja tuua kui see vähegi on võimalik... Teiste jaoks on nad kontrollimatud... Relvadeta... aga kontrollimatud... Andsin minagi allkirja, et nad saaksid selle rahu-Nobeli, ent ometi on nad juba 2 korda rahvaste petitsioonidest hoolimata aust ilma jäetud... Olgu see siis minu vaikne relvadeta võitlus... olen samasugune terrorist, nagu Valged kiivrid...

Ka praegu kõik need mõtted, mis seoses selle etenduse ja elamusega pähe tulevad, siis tundub, et seda teemat on teatrisse väga vaja. Tahaks isegi rohkemalt ja laiemalt. Näiteks sain alles üle-eelmisel aastal aru, lugedes Steinbeck'i "Vihakobaraid", miks ameeriklastele relvaõigus nii tähtis on (pannes selle kokku eelnevate raamatutega, mis ma näiteks 1900ndate alguse Ameerika kohta olen lugenud). See ongi see kus kohast nad tulevad, mis tähtsus on olnud relvadel ja kuidas see tänapäeva välja kandub. See on neile geenidesse kodeeritud. Saavad seda emapiimaga juba titena sisse. Teisalt oli näiteks imelik Hillary Clintoni valimiskampaanias relvade vähendamise teemat kuulata. Paljastas ju WikiLeaks, et ta ISISele relvasid müüs... No muidugi Donald oli veel hullem kandidaat ja republikaanide relvalembus on ju veelgi tugevamalt teada... Seega on see suurvõimude poliitika ja eriti eeskuju maailmale sellise eesrindliku riigi poolt väga segaseid signaale andev. Teisalt ju Venemaa ja Hiina poolt on asjalood vaatet hullemadki. Kui praegusel ajal sellised riigid sõdima hakkaks, siis ilmselt hävitatakse kogu maakera millegi võimsamaga kui AK-47'd...

Ega ka Reimo oma looga toppinud nina maailmapoliitikasse. Tema lugu on rohkem tema enda (mõtte)maailma keskne. Kammerlik isegi selles mõttes. Mitte nii laialivalguv ega ka otseselt pealetükkiv. Oma tõde ja usku kuulutav, millega samastuda on lihtne. Olin temaga kõiges sama meelt.

Küsisin koju jõudes ka pojalt, et kas ta tahab ikka sõjaväkke minna. Tema vastu, et tal pole ju valikut. Mina jällegi, et aga kui oleks? Siis ta tunnistas, et ei läheks. Kes siis ikkagi tahaks vabatahtlikult relva haarata ja seda surmamängu nii ehedalt mängida... Sõjavägi on siiski midagi hoopis enamat kui relvadega luurekat mängida kusagil Elvas garaažide vahel.
Ühest küljest oli mul ta vastust kuuldes temast kahju, aga teisalt hea meel ka, et ta kogu kodusest kihutustööst armee vajalikkusest just nii mõtleb.

Hinnang: 4 (Mul ei ole tegelikult midagi otseselt ette heita. Reimo Sagori mõtted on igati huvitavad ja ta esitab neid vastuseid otsima kutsudes päris osavalt. Kus kohast tekib poistel see relvahuvi? Huvi sõda mängida? Tunda sõda? Võimuiha? Allutamis- või vallutamisvajadus? Annab see võimaluse tunda end tõelise mehena? Kas see kuidas inimene esimest korda suhestub relvaga on seotud tulevikus sellega, kas inimesest saab elukutseline sõjaväelane? Kuidas Reimo enda huvi on liikunud 14-aastasest poisikesest, kes tundis uhkust sõjaväevormi kandmisest selle 30-aastase noormeheni, kes ta on täna, ehk see, kes tahaks kõik relvad maakeralt kaotada? Kahtlemata on siin tükis rohkem küsimusi kui vastuseid. Aga need küsimused on olulised ja nende üle oleks päris huvitav vaielda, arutada või tõdeda, et nii ongi. Samas sellise teema üle arutledes ei olegi üheseid vastuseid, sest meil kõigil on oma ajalugu seoses relvadega, erinev teadmiste kogu, taustsüsteem, maailmanägemus. Isegi kui mitte otseselt meil endal pole mingit otsest sidet relvadega, siis kaudselt läbi ajaloo ja esivanemate ikkagi. Huvitab see teema meid või mitte... Ja kõigil on meil oma suhtumine relvadesse, sõjaväkke ning sõdadesse. Arvaks, et tavaliselt inimesed ei salli relvasid, ent ometi hirmu pärast on neid vaja, või kas ikka on? Ja mis siis saaks kui meie näiteks esimesena neist täiesti loobuksime... loobuksime ka sõjalisest kasvatusest? Kahjuks pole ka minule nendele küsimustele vastuseid. Vastuseid saab igaüks enda seest otsida ja ega sealgi pole kõigile neile teemadele alati kindlat ei'd ega ja'd,  kõik on ikkagi suhteline. Aga relvade külvatud surmas pole midagi "suhtelist" - see on lõplik ja ühetimõistetav).

-----------
Tekst lavastuse kodulehelt (foto on pärit kultuuriportaalist, autorit polnud märgitud):

AK-47
DRAAMA
VÄIKESE MAJA PROOVISAALIS
KESTUS: 01:15
Reimo Sagori autorilavastus

Lavastaja, autor, näitleja Reimo Sagor
Lavastusdramaturg Deivi Tuppits
Helikujundaja Indrek Asukül
Kunstnik Maarja Meeru

Kui vana sa olid, kui hoidsid esimest korda relva käes?
– Olin tol momendil 18
– Päris tulirelva hoidsin käes 12-13 aastaselt.
– Väga varakult, täpset aega isegi ei mäleta.
– 29
– Olin 14-15 aastane.
– Võib-olla 5-6 aastaselt.
– 15
– 7
– 16

AK-47 on monolavastus, mis räägib noore mehe eneseavastuslikust retkest militaarmaailmas. Üldjuhul arvatakse, et mehed ja relvad on lahutamatud, nii nagu mehed ja autod, mehed ja mobiiltelefonid, mehed ja… Väikestele poistele meeldivad sõjamängud ja enamasti leidub lähikonnas alati üks tore mees, kes aitab valmis teha esimese mängupüssi. Siis saab poisist mees, ta läheb sõjaväkke aega teenima ja kui saatus nõuab, siis tuleb minna ka sõtta. Selleks hetkeks on ta täiskasvanud inimene ja tahab esitada küsimusi: miks ma sõdin, mille eest ma sõdin, kas ma pean sõdima, mille nimel ma pean surema? Kes on mõelnud välja sõja kui konfliktide lahendamise meetodi? Kes on mõelnud välja relvad, mis praegu, 21. sajandil täiesti avalikult ja seaduslikult külvavad meie ümber surma? Kui oled mees, siis pole valikut. Sa pead küsima ja sa pead enda jaoks leidma vastused.

Esietendus 29. mail 2017 Vanemuise väikese maja proovisaalis
Lavastus on valminud Vanemuise teatri toel

2017 Raamatuaasta autahvel

Eelmisel aastal sai lausa häbiväärselt vähe juturaamatuid loetud. Minu täiskasvanud ea kõige väiksem arv aasta kohta - 13! Pole vist siiani kunagi alla 20 raamatu aastas lugenud... Ilmselt seetõttu eelkõige, et tuli teha tööd alal, mille jaoks oli vaja lugeda ja uurida palju materjale ning isegi koostada enda materjale sellise ala kohta, mis oli kuni selle aastani täiesti võõras. Kõva põntsu pani ka suvepuhkuse puudumine. Muidu saab juba ainuüksi suvel vähemalt sama palju raamatuid loetud kui seekord terve aasta jooksul jõudis (kusjuures tundub, et ka sellel aastal pole suvepuhkust oodata). 

Jah, mul on häbi. Õigupoolest ju polegi midagi siin kokku võtta. Tavalise 30-40-50 raamatu seast võib 5 parimat välja tuua, aga 5 parimat 13st on juba peaaegu 40% - see pole mitte "parimad", vaid lihtsalt üldse peaaegu pooled loetud raamatutest...

Ja oleks siis need loetud raamatud olnud kõik väärt lugemist. Ei. Mul on tegelikult tunne, et ajapuuduse järel teiseks suurimaks põhjuseks, miks see loetud raamatute number nii häbiväärselt väike seekord on, ongi see, et loetu ei meeldinud ja siis muudkui venitasin lugemisega. Kusjuures paljude lemmikkirjanike teosed, mis sai just kirjanike ning mitte otseselt kellegi soovitusel kätte võetud, valmistasid pettumuse. Ära jäi ka see mõnus tunne, et kui ühe hea raamatu käest paned, siis tahaks kohe uut alustada... Käsi pigem tõrkus raamatuid haaramast. Lisaks sai ju nii palju lugusid teatrite ja filmide vahendusel endasse kogutud. Nii lihtne on ju pärast väsitavat tööpäeva lihtsalt mingi telesari käima lükata arvutist ning pole vaja oma silmigi realt reale liigutada, rääkimata lehekülgede keeramisest... Eks muidugi teiste nägemused jõuavad meieni läbi nende filtri ja pahatihti  mämmutatakse kõik mõtted ja teemad ja olulisim mugavalt ette ära, et väsinud ajudel oleks eriti lihtne see kõik vastu võtta. Tegelikult oli muidu ka terve aasta üks sisemine segadus ja rabelemine sajal eri rindel ning lugemiseks vajaolevat keskendumisaega oli võimatu leida või tekitadagi, seega jäid kõik plaanitud raamatud järgmist aastat ootama... Mitte, et praegu oleks olukord eriti parem. Aga ma teen teadlikult tööd selle kallal, et luua endale lugemiseks aega, soovi ja jõudu. Eks siis tibusid saab lugeda jälle järgmise aasta alguses...

Sedapuhku täheldan seega üles ülevaatlikult vähemalt need vähesed lugemisedki - nii head kui halvad. Ikka edetabeli vormis, alustades kõige kehvemast lugemiselamusest, jõudes lõpuks kõige parema juurde välja (kuigi ülalkasutatud foto reedab juba esikoha).

Hinnang: 2
13. Michael Cunningham - Snow queen (originaalis ilmus 2014, lugesin originaali)
Üks mu lemmikkirjanikke üllatas fantaasiavaese enesetapulooga. Sõna otsesest mõttes närisin sellest läbi. Ükski tegelane ei meeldinud, kaasa kellelegi ei tundnud, lugu kaasa ei kiskunud ja pigem vastupidi - ärritas kui nõme see on. Lugesin inglise keeles ja võib ju olla, et miski oluline läks kaduma. Samas Cunninghami olen ka varem lugenud inglise keeles ning seal olengi nautinud seda ridadevahelist. Lemmikraamat temalt on endiselt By nightfall. Riiulis on olemas ka "Tunnid" - raamat, mille järgi tehtud filmi olen näinud ning mis läks küll sügavalt kohale. Tihti mõtlen sellele järele veel nüüd - aastaid hiljem. Muidu on eesti keeles ilmunud lisaks Tundidele temalt veel teisigi raamatuid.

12. John Updike - Jookse, jänku (originaalis ilmus 1960, mina lugesin Kristjan Kannikese tõlget, mis ilmus 2009)
Raamat on ilmunud "20. sajandi klassika" -sarjas ning ma isegi mõistan, miks see on "klassika". Stiil on tuntavalt omapärane ning tegemist on tetraloogia esimese osaga, millest kujuneb ilmselt midagi suuremat. Minule tegelased ei meeldinud, mitte keegi neist. Ei suutnud nendega samastuda ega neile ka kaasa tunda. Nõmedad tüübid. Ja peategelane eriti. Naise mahajätmine, uus silmarõõm, siis tagasi ja oh, õnneks enam palju detaile ei mäleta ka, sest pea pole prügikast. Updike-iga olen tuttav varem hoopis meelelahutuslikumast küljest - nimelt Eastwicki nõidade kaudu.

Hinnang: 2+
11. Jonas Jonasson - Mõrtsuk-Anders ja tema sõbrad (sekka ka mõni vaenlane) (lugesin tõlget)
Tundub, et tuleb teha üks pikem paus Jonassoni raamatutega. 100 aastane, kes ronis aknast välja oli 5+ vääriline - värske, andekalt humoorikas, võimas oma mastaapsuselt ja selline seiklus, mille leheküljed liikusid edasi nii kiiresti, et enne ei saanud pidama kui raamat läbi sai. Siis tuli "Kirjaoskamatu, kes päästis Rootsi kuninga"... juba natuke tuttav stiil, aga päris fantaasiarikas sellegipoolest. Natuke ajas muigama ka ning mastaapsust oli, aga juba natuke kitsamalt. Nüüd siis kolmas kohtumine Jonasson'i maailmaga ning tüdimus tekkis juba üsna alguses. Liiga samasugune, enam naljad ei ajanud naerma ning lugu ise on kitsam ja mitte enam nii mitmete kihtidega. Natuke ratsutab eelmistel parematel teostel. Kokkuvõttes üsna igav.

10.Mihhail Bulgakov - Valge kaardivägi
Kui peab nimetama ainult ühe lemmikraamatu läbi maailmakirjanduse ajaloo, siis usun, et minu jaoks on selleks "Meister ja Margarita". Lihtsalt hämmastav, et üks aju on sellise asja suutnud konstrueerida. Samasse kategooriasse liigatan ka Camus "Võõras" ja Steinbeck'i "Me tusameele talv"-e. "Valge kaardivägi" on küll oluline osa ajaloo teadvustamise puzzlest, ent mina sellega ei haakunud. Ilmselgelt oleks vaja olnud rohkem keskenduda, aga see Kiievi kodusõja värk ei kiskunud mind endasse. Närisin läbi ja praeguseks on suuremas osas ununenud. Võib-olla polnud õige aeg seda lugeda või siis lihtsalt on mul Staliniga täiesti erinev maitse. Teadupärast olevat just see raamat olnud Stalini lemmikraamat.

9. Jonas Hassen Khemiri - Kõik, mida ma ei mäleta
Seda kiidavad paljud ja vähemalt rootslased ise on selle raamatu eest kirjanikule ka auhindu andnud. Tõesti omapärane stiil, jutustatud mitmest vaatepunktis ning hüpe inimeselt inimesele toimub ettehoiatamata, samuti ajaliselt nihestatult ning vasturääkivustega - igaüks mäletab asju omamoodi ja enda seisukohast lähtudes. Jällegi ei meeldinud minule ükski nendest inimestest ja mul ei olnud üldse vahet kuidas neil seega läheb, kas peategelane tegi enesetapu või oli ta hukkumine õnnetus. Nende jutustuste ehk vaatenurkade kaudu siis luuakse see taustmaailm. Konstrueeritakse tegelikku tõde... kui see võimalik on. Kõigesse on segatud ka armastus ja immigrandiks olemine. Mitte minu raamat.

Hinnang: 4
8. Jeanette Winterson - Sel pikal ajal
Suur hüpe eelmise raamatu tasemest edasi kõrgemale. Ehk siis keskmise klassi raamatuid otseselt sellel aastal ei lugenudki. Tuleb välja, et kõik kas meeldisid või ei meeldinud. Jeanette Winterson-i fän olen juba tema "Apelsinid pole ainsad viljad" - raamatust alates. Lisaks olen lugenud "Boating for beginners", mis on Noa-laeva loo ja tänapäeva humoorikas mix. Ja Apelsinide (mõtteline) järg - "Why be happy, when you could be normal" Jeanette-i elulugu ja bioloogilise ema otsingud ja muu tema igapäevaellu kuuluv. "Sel pikal ajal" on tegelikult avaraamat sarjale, kus kuulsad tänapäeva kirjanikud on kirjutanud tänapäevases vormis ümber Shakespeare'i teoseid. Mitte otseselt vana Williami lood, aga võtnud tema lugude kandetalad ning asetanud need tänapäeva ning pununud nende ümber oma uue loo. Jeanette Sel pikal ajal raamatus teeb seda "Talvemuinasjutuga". Tuleb tunnistada, et see on minu senistest kokkupuudetest Wintersoni loominguga nõrgim. Samas tema kirjutamisoskus ja vormihaldamine kumab ka siin läbi. Lugu läheb lennates ning selles on palju rohkem kui lihtsalt lugu. Mõtteid äratab, nagu kõik tema tekstid. Siiski kui Wintersoniga tutvumist plaanida, siis tasub alustada kusagilt mujalt.

7. J.K. Rowling - Harry Potter ja Äraneetud laps
Potter-i saaga pidavat olema läbi, aga kuna näidend pole ju otseselt raamat, siis võis Rowling sirge seljaga ikkagi veel ühe loo kirjutada (küll neid tuleb veel... see lehm on nii rahast punnis, et kui ei lüpsa, läheb ju lõhki). Sedapuhku siis Harry on täiskasvanud ja asi areneb edasi laste seiklustega. Aeg nimelt on pea 20 aastat edasi keritud. Vana hea Potteri-maailma on alati tore taaskülastada, ent näidendi vormist tingitud üheplaanilisus siiski on mingiks takistuseks, et päris Rowlingu 7 Harry-saaga raamatu tasemele see ei ulatu, ent on sellest hoolimata üks tore meelelahutus. Ja no vähemalt midagigi uut Potteriga seoses. Rowlingu täiskasvanutele kirjutatav draama pole Potteri küünemustagi väärt. Tema "Ootamatu võimalus" oli uskumatult kehv kirjandus, nagu ameerika sopakad. Samas tema pseudonüümi all avaldatud krimkad on mul veel maitsmata. No sellel aastal on jälle oodata ka uut filmi, mis on seotud Potteri maailmaga, seega nagu öeldud - küll sealtkandist tuleb neid asju veel ja veel...

6. Amy Tan - Köögijumala naine
See paks teos oli juba päris minu maitse. Lugesin seda väga hakitult ja alati tuli meelde tuletada, millest varem juttu oli, see ilmselt mõjus natuke negatiivselt lõpphinnangule, kuid sellest hoolimata läks lugu minule korda. Emade ja tütarde suhted ja muidugi Hiina kultuuriga segatuna. Sugupõlvedevahelised erinevused ja ajastu mõjud. Tänu Amy Tan-i "Õnnerõõmu klubile" olin juba pikalt seda raamatut plaaninud alustada, sest ka see tema tuntuim teos mõjus väga sügavalt. Need raamatud ongi sarnase tunnetusega. Ja kui minule mehena see lugu korda läks, siis eriti peaks see mõjuma emadele ja tütardele. Kindlasti on Amy Tan-i raamatutes palju päris elu sees, sest need on nii ehedad ja vahetud. Nagu elus, on ka raamat täis allasurutud tundeid ja saladusi (ja seda eriti veel asiaatidel!) Ja samuti ka nende tunnete ilmsikstulekut ja saladuste paljastusi. Armastus ei küsi luba tulla ning seetõttu võib see "juhtuda" ka siis kui see juhtuma ei peaks. Ega naistel meestega alati kerge ei ole (ja no vastupidi ju ka). Aga eriti keeruliseks lähevad asjad siis kui liigutakse elama teise riiki või kui mees osutub vägivaldseks... eriti kui Su kultuuris ja/või kasvatuses on mingid takistused, mis ei lase Sul olla lihtsalt nii nagu Sa ise tahaksid jne jne jne. Siin on mida lugeda ja millega silmaringi avardada või emotsionaalset intelligentsust juurde ammutada.

5. Indrek Hargla - Apteeker Melchior ja Gotlandi kurat
Hargla Melchiori saaga raamatud on sellised, mida ootan pikisilmi. Alati kohe kui uus ilmub, ostan ja loen ka kohe läbi. Seegi kord polnud erand. Eriti tore on kui need ilmuvad ilusate ilmade aegu ja lugeda saab õues. Need on kõik ühtviisi lahedad ja lobedad lugemised ning atmosfääritunnetus on mõnusalt eriline - keskaegne Tallinn. Ajastu ja selleaegne kodulinn segatud põnevuse ja kriminaalsete lugudega ning keskaegsete ja tollele ajale kohaselt usuliste teemadega - nauding igas mõttes. Siiani on minu jaoks lemmik sarja teine raamat, kus on peidus ilmselt üks õnnestunumaid õudus-stseene eesti kirjanduses läbi ajaloo üldse (kui mõrvar tuleb apteeki, kus Melchior end samal ajal varjab). Aga tuleb tunnistada, et kuigi tegelaste põhiliinid mingil määral on meeles, siis raamatutes toimunud roimad ja süüdlased on nagu peoga pühitult meelest läinud. Võib-olla kui üle lugeda, siis tulevad jälle meelde. Igatahes oli seekordne raamat jagunemas kaheks, üks mis toimub siin Eestimaa pinnal Melchioriga ja tema tütrega kloostris, ja teisalt mis toimub tema pojaga kaugel välismaal... see kamp, millesse ta poeg on segatud on kahtlane ja asi läheb üldjoontes üha keerulisemaks ning huvitavamaks. Tahaks juba järgmist osa lugeda!

4. Vilhelm Moberg - Sulle antud elupäevad
Moberg on minu meelest natuke nagu Rootsi Tammsaare. Tema Väljarändajate saaga on nagu rootslaste "Tõde ja õigus" (väga-väga soovitatav lugemine!!!). Ise ahmisin kogu tolle sarja täiesti jutti ühe nädalaga, kuigi need neli raamatut on igaüks 500-800 leheküljelised ja tiheda tekstiga. Nii põnev saaga lihtsalt ja terava sulega kirjutatud, mis mõjub tippkirjandusena ka tänapäeva mõistes. See "Sulle antud elupäevad" ei ole otseselt Väljarändajate saagaga seotud, ent selle lugu liigub samadel teemadel. Ka siin on tegemist ühe väljarännanud mehega, kes oma elu viimastel päevadel vaatab elule, valikutele ja otsustele tagasi. Hinnates neid nüüdseks juba sellelt pinnalt kuhu ta oma eluga välja on jõudnud. Meenutades aegu ja suhteid-sidemeid, Rootsist Ameerikasse kolimist ja kolimiseelset elu Rootsis. Kavatsen kõik Mobergid läbi lugeda. Eesti keeles on mul minu teada veel 1 õhuke romaan jäänud...

Hinnang: 5-
3. Miika Nousainen - Maaninkavaara
Raamat jooksmisest ja sellest, mida tähendab kui Su isa sind treenib. Ühtlasi mis tunne võib olla kui su lapsel on annet, aga tal on ka oma elu ja vanema võimuses pole lapse tahet enda omale allutada. Võimuses ju on, aga millise hinnaga? Lugu jutustab ühest perekonnast, kus on ema-isa, poeg ja tütar. Isa on jooksutreener ja jooks on tema jaoks kõige tähtsam. Tüdruk on juba loobunud jooksust, kuna temal nii suurt annet polnud, nagu vennal. Ent see andekas jooksupoiss sureb ootamatult... põhjused on hämarad, kas see oli ikka õnnetus või oli see poja pääsemine sellise maniakaalse ise pihtide vahelt? No tegelikult visatakse see kuidagi õhku kuigi tegelikult ei oma tervikloo kontekstis sügavamat tähtsust. Tähtis on see kuidas isa fookus liigub tütre treenimisele pooleldi poja asenduseks, pooleldi sellepärast, et ta ei või endale lihtsalt midagi parata ja kuna tütar ise ka isa lohutuseks selle välja pakub. Kirjanik võtab läbi väga palju olulist, mis jooksu treenimise juures on oluline. Seal on palju trenninippe ja pühendumise kirjeldust. Muidugi ühel hetkel läheb see kõik üle piiri või peaaegu üle piiri ja peres on muidu ka igasuguseid valupunkte ja mõrasid vanemate vahel jne... Huvitavalt liigub peatükkide kaupa mina vorm erinevateks jutustajateks. Saab aimu kõigi (elavate) pereliikmete mõtetest ja suhtumistest. Igale jooksjale palju äratundimist, inspiratsiooni ja kaasaelamist pakkuv lugu. Lugesin soome keelset versiooni. Varem olen temalt lugenud "Vadelmavenepaikolainen" - Nousiainen'i debüütromaan soome mehest, kes hirmsasti tahtis olla rootslane. Selleks lõi ta ühe rootslase maha ja võttis tolle identiteedi endale. Ka päris hea lugemine oli. Palju meelelahutuslikum ja isegi lõbus, kuigi lähtekohast nii ei arvakski.

2. Fredrik Backman - Britt-Marie was here
Tegelikult rootsi kirjanik ja originaalis rootsi keeles, aga minule jäi ette selle ingliskeelne versioon. Ja hea on, et jäi. Pärast Backman'i "Mees nimega Ove" raamatut, tahaks tema kirjutatud raamatuid rohkem lugeda. Eesti keeles muide on ka üks tema lasteraamat ilmunud.
Britt-Marie on üks keskea kõrgemas otsas proua, kes on terve elu elanud oma mehe elu. Olnud tollele toeks kõiges ning enda soovid ja unistused kõrvale lükanud. Ühest küljest mugav, sest mees on tegelenud rahateenimisega ning Britt-Marie on saanud koduste asjade eest hoolitseda. Kuid siis järsku jätab mees ta maha (see on toimunud enne raamatu algust). Britt-Marie'l tuleb endal eluga hakkama saada. Kuidas seda teha? See pole sugugi lihtne naise jaoks, kes terve elu pole pidanud mõtlema kus kohast raha saada, kuidas inimestega sotsiaalseid suhteid luua... Mingis mõttes tuleb tal nagu elu otsast alustada. Sedapuhku "enda" elu.
Väga filmilikult jooksis kogu lugu silme ees ja mõnus oli lugeda, sest läbi draama oli Backman sidunud teksti sooja elulise huumoriga. Huvitav ka, sest Britt-Marie oli tegelasena selline ühest küljest tuttav, aga teisalt jällegi kauge. Kuid kindlasti tekkis tunne, et tahaks, et tal hästi läheks... Muidugi oli seal ka kohmakat romantikat ning ühel hetkel tuli see ex-mees ka tagasi ta ellu. Eluliselt õigesti komponeeritud, kuigi eks iga suhe on erisugune ning ega need "exid" ju alati tagasi ei tule. Ja kuidas siis käituda? Britt-Marie otsuseid ja tegutsemist oli igatahes nii õpetlik kui ka südamlik lugeda. Umbes nagu Ove tegemisi tolles eelmises Backman'i raamatus.

Hinnang: 5
1. Fjodor Dostojevski - Alandatud ja solvatud (minu loetud versioon pärineb aastast 1939, tõlkija L.Kenn, 580lk)
Dostojevski raamat oli sellel aastal loetud kirjandusest täiesti klass omaette. Kuigi ju ka natuke seebiooperlik, on see siiski igati klassiku vääriline. Ajastuks 1800ndate Peterburg. Erinevad ühiskonnaklassid, peresuhted, kättemaks, romantika ja moraalne ning emotsionaalne vägivald. Ehtne kostüümidraama. On 2 suguvõsa - ühed "alandavad" teisi ja teised ongi siis need "solvatud" - alandatud ja solvatud. Alandajad on pahad ja ilged ning loo käigus selgub veel mitmeid teisi halbu asju, millega nad hakkama on saanud ja milles süüdi. Solvatutel ei ole midagi teha, nad ei ole nii rikkad ega ka võimsad. Neil tuleb oma saatusega leppida ja kanda ka suuremat kurbust ning elulisi raskuseid. Siin ei ole ameerikalikult ilusat lõppu või kaunist armastust. Samas ei rusu see tekst läbinisti, sest kohati nagu tekiks lootus ühes või teises teemas. Väga hästi kirjutatud, samas nii komplitseeritud, aga ka lihtne. Tekst jookseb väga kergelt, ilmselt sellepärast, et inimsuhted on väga huvitavad ning kõik on kergelt ettekujutatav. Pannes selle kokku teiste teostega, mida siiani sellest ajastust on loetud/nähtud, siis tekib üha parem ja tugevam tunnetus ja üldpilt sellest ajast, nendest klassivahedest ja tolleaegsest inimeste tunnetemaailmast. Tollel ajal polnud meelelahutust, inimestel tuli teineteise peal meelt lahutada. Samas polnud ka trennitegemisi, kino, ega üldse sellist vabaaja veetmise võimaluste rohkust, seega vaba aega tuli pühendada peamiselt teistele inimestele. Kuid rahal oli võim ka sellel ajal. Kui Sul oli võimu, olid Sa jumal. Paljudel inimestel, kellel seda raha ja seeläbi ka võimu rohkem oli, läksid ajud sellest segi ning hakkasidki käituma nagu jumalad ning otsustama teiste inimeste tegemiste, elude ja seeläbi isegi saatuste üle.
Mul sai ühtlasi vastu võetud otsus, et Dostojevski tuleks tervikuna läbi lugeda, sh. siiani temalt loetu üle lugeda.

Teater. Muusika. Kino. Teatriankeet hooajast 2016/17

Kultuuriajakiri "Teater. Muusika. Kino"-l on vahva traditsioon igal aastal jaanuarikuu numbris avaldada teatrikriitikute kokkuvõtvad arvamused möödunud tervikhooajast (teatrihooaega loetakse peaaegu terves maailmas natuke teisiti kui "kalendriaastat" - sügisesed esietendused seega lähevad arvesse järgmise aasta ankeedis). Selleks saadetakse ajakirjast ankeet küsimustega ning spikriks nimekiri sellel teatud hooajal esietendunud lavastustega. Olen igal aastal TMK numbritest juba 90ndate keskelt peale just selle teatriankeedi numbri alles hoidnud. Mõnikord on olnud huvitav järgi vaadata sealt asju.

Ka minul oli au seekord selles küsitluses osaleda. Kokku 25 inimest on ankeedile vastanud (teiste seas Jaak Allik, Pille-Riin Purje, Madli Pesti, Ivika Sillar, Lea Tormis, Keiu Virro jne) ning ajakirjas on need kõik ära trükitud. Hea võimalus näiteks saada vihjeid just neilt, kelle arvamused juba nähtud lavastuste osas natuke kattuvad ja alati tuleb välja ka selliseid asju, mis on kuidagi kahe silma vahele jäänud või jäänud ootama seda lüket, et kellegi hea soovituse jõul seda vaatama minna... Kuna mul on kombeks pikalt kirjutada, siis saatsin igaks juhuks TMK-le 2 versioon - 1 lühema (2 A4 lehte) ja teise pikema (3xA4). Ajakirjas trükiti ära see lühem versioon, aga tahaksin ikkagi vähemalt teatrihooaja mõjuvaimate rollide kohta ära tuua ka pikema versiooni, seega panen selle siia blogisse, segatuna ajakirjas avaldatud versiooniga.

Lisaks (edetabelite koostamise fanaatikuna) lugesin kõigi vastustest kokku erinevate lavastuste mainimiste korrad kahele esimesele küsimusele vastatud vastustest (1. Säravaimad hetked ja põnevaimad suundumused hooajal 2016/17 lavastatud dramaturgias ja 2. Parim, olulisim või põnevaim lavastus hooajal 2016/17.) Kui sama inimene mainis üht ja sama lavastust mõlemale vastuseks (sest need on ju ikkagi eri nurga alt küsitud), siis arvestasin siiski seda ühe korrana. Lisaks lugesin kokku ka kolmandale küsimusele vastatud nimede mainimiskorrad (seal küsiti - Mõjusaim lavaline kohalolu hooajal 2016/17). Kuna 25 inimest on näiteks märgatavalt suurem arv inimesi kui Teatriliidu aastanominentide ja võitjate otsustajate kamp, siis näitavad ehk selle TMK teatriankeedi tulemused rohkem ja pareminigi, mis tegelikult teatrit palju ja laiahaardeliselt vaatavatele inimestele korda läks. Toon siin nende edetabelite tipud ära.

Parimad/olulisemad lavastused ja lavastatud dramaturgia:

1.-2. Murru 422/2 - Kinoteater
1.-2. Nodvenatsat - Lavakool/NO99
3.-4. Peks mõisatallis - Must Kast
3.-4. Somnambuul - Rakvere Teater
5.-11. Ei tao - Kinoteater
5.-11. Kolm talve - Eesti Draamateater
5.-11. Ma pigem tantsiksin Sinuga - RAAAM/Vaba Lava
5.-11. Physics and Phantasma - Kanuti Gildi Saal, Teaterhuset Avant Garden, Inkonst, MIMstuudio
5.-11. Praktiline Eesti ajalugu - Tartu Uus Teater
5.-11. Päev pärast vaikust - NO99
5.-11. Väljast väiksem kui seest - Endla
12.-15. Emadepäev - Ugala
12.-15. Midagi on viltu - Kammerteater
12.-15. Praegu pole aeg armastamiseks - RAAAM
12.-15. Revolutsioon - NO99

Mõjusaim lavaline kohalolu:

1. Lembit Peterson - Isa
2.-3. Iggy Lond Malmborg - Physics and Phantasma
2.-3. Martin Veinmann - Saraband
4.-6. Anneli Rahkema - Somnambuul
4.-6. Ester Pajusoo - Mäed
4.-6. Jaan Rekkor - Saraband
7.-17. Aarne Soro - Furby tagasitulek
7.-17. Aleksander Eelmaa - Sümfoonia ühele. Allegro con moto
7.-17. Evelin Võigemast - Inimesed, kohad ja asjad
7.-17. Harriet Toompere - Praegu pole aeg armastamiseks
7.-17. Kristo Viiding - Praegu pole aeg armastamiseks
7.-17. Peeter Tammearu - Köster
7.-17. Piret Laurimaa - Hedda Gabler
7.-17. Raho Aadla - Di
7.-17. Raho Aadla - Mina olen Ra
7.-17. Rain Simmul - Jäneseurg
7.-17. Taavi Teplenkov - Vaimude tund Koidula tänavas


Minu enda ankeet tervikuna nägi välja selline (teiste omi saab lugeda ajakirjast):

1. Säravaimad hetked ja põnevaimad suundumused hooajal 2016/17 lavastatud dramaturgias (pidades silmas nii eesti kui välismaist dramaturgiat, nii sõnalist kui koreograafilist teksti, nii ühe autori kui lavastusgrupi loomingut jne).

Käima lükati Eesti 100 teatrisari. Esimene mari sellelt põõsalt oli veel natuke hapu, aga ootused ja lootused on suured järgnevatele. Hea on tõdeda, et uusi huvitavaid Eesti näitekirjanikke on viimastel aastatel tulnud (Jaaks, Rekkor, Põld, Piik, Põldma, Lill, Liivak, Aedmaa, Koppelmaa, Maaten/Roover, Leesalu ja M.Pihla) ja tuleb sobiva kiirusega juurde nii lavakoolist kui Drakadeemiast. Ei saa just öelda, et autoriteatril oleks päris põuahooaeg, ent ometi tahaks veelgi rohkem omaloomingulavastusi. Eriliselt hea meel on, et noored naised lavastavad teatrites üha rohkem. Üldine tase mõjuvate teatrielamuste pakkumises on viimasel paaril aastal kvantitatiivselt minu jaoks hüppeliselt kasvanud. Kindlasti on ka enda valikud osutunud paremaks, aga kahtlemata on ka üldine tase kõrgemale tõusnud (päris pettumusi on vähe ja üha harvemini).

Koreograafilist teksti nägin kahjuks sellel hooajal vähe ja selle kohta ei oska palju sõna võtta. Minu jaoks on uus huvitav nähtus Raho Aadla ja kavatsen tema tegemistega end rohkem kurssi viia. Tallinna Tantsuteatrisse tõmbab ka kui magnetiga. Ainult ängi ja eneseavastuslikke asju eriti ei taha vaadata. Ilusat ja huvitavat „koreograafiat“ tahaks rohkem ka nüüdistantsu.

2. Parim, olulisim või põnevaim lavastus hooajal 2016/17.

(Selle vastuse raames võib esile tõsta lisaks režiile ka teisi lavastusterviku komponente — stsenograafia, muusikaline kujundus, koreograafia, valgus, video jne —, kuna tihtipeale on neid raske tervikust lahus hinnata või otsustada, millele täpselt võlgneb lavastus oma õnnestumise.)

Mul on lihtne välja tuua 4 lavastust, mis minu jaoks nähtud hooaja 88st erinevast uuslavastusest kõige suurema tervikelamuse andsid – kui nimetada vaid 1, siis nii parim ja põnevaim kui ka üks olulisimaid oli Tartu Uus Teater „Praktiline Eesti ajalugu“ (lavastaja Ivar Põllu). Ent tahaksin välja tuua veel 3 - Lavakooli „Ja peaksin sada surma ma“ (lavastajad Kolditsad ja Türnpu); RAAAM-i „Praegu pole aeg armastamiseks“ (lavastaja Salimsjanov); ja Tallinna Linnateater „Inimesed, kohad, asjad“ (lavastaja Leesalu). Eraldi just puht lavastusliku külje pealt olid ka väga erilised ja põnevad tööd Andres Noormetsa „Suluseis“, Ott Aardami „Gogoli disko“ ning Saša Pepeljajevi „Nodvenatsat“. Nodvenatsat muudkui kasvab ja evolveerub mu sees edasi ning ilmselt ei aita muu kui minna vaadata seda veelkord! Sulev Keeduse Somnambuuli ei saa ka mainimata jätta. Kusjuures teatris meeldis palju rohkem kui kinos.

3. Mõjusaim lavaline kohalolu hooajal 2016/17.

(Näitlejad, tantsijad, esinejad, etendajad, artistid jne, nii üksiksooritustes kui ansamblimängus).

Lembit Peterson ja Liina Olmaru lavastuses „Isa“. Kogu trupp, aga eriti Kristo Viiding ja Harriet Toompere lavastuses „Praegu pole aeg armastamiseks“, Taavi Teplenkov (ja Tõnu Oja ikka ka) „Vaimude tund Koidula tänavas“ ja milline vaimustav võlu on Ester Kuntul „Saraband“is, kus ta paneb vanad profid - Martin Veinmanni ja Jaan Rekkori tegema oma üle mitme viimase aasta parimad rollid. Meeldis Helen Rekkori lavastus ja eriti Tiina Mälbergi roll selles, kuigi lugu ise mitte - „See kõik on tema“. „Eluhinguse“ naistandem. Arvi Mägi, eriti Paljasjalgses Deboras ja Gravitatsioonis. Anneli Rahkema „Somnambuul“is kingib tõelise WOW-elamuse! Olen juba kaua oodanud, et Evelin Võigemast saaks teha ühe sellise peaosa, kus ta saab näidata milliseks sügavalt psühholoogiliseks rolliks ta võimeline on. Kõrval- ja vähemolulistes rollide on saanud juba korduvalt sellest aimu, nüüd ometi ka (mitte-muusikaline) peaosa, mis on ta vääriline - „Inimesed, kohad, asjad“. Riina Maidre ja Guido Kangur „Pärast proovi“. Gogoli disko gäng. Tõeliselt eriline lavastus ja kõik need suuremad ja väiksemad rollid, kahju, et materjal ise polnud päris lavastuse ja näitlejate vääriline. Eraldi tahaks välja tuua Anu Lamp’i asendusrolli lavastuses „See hetk“ (kuigi lavastus ise sai esietenduse juba fookuse all olevast hooajast varem, esietendus Anu minu teada selle rolliga praegu ning see jõud, millega ta oma surevat daami mängib – tekitas külmavärinad ning kustumatu mälestuse!). Andres Raag (ja kogu ülejäänud trupp) Paljasjalgses Deboras. Argo Aadli ja Jan Uuspõllu duett Linnukauplejas pani terve Estonia saalitäie publikut naeru rõkkama, minu sealhulgas. Velvo Väli ja terve Viimase võllamehe trupp. Liisa Saaremäel monoloog Kolmes talves – see tüdruk teeb veel suuri tegusid teatris! Ja laast, aga mitte liist – Tambet Seling „Praktiline Eesti ajalugu“s (kuigi terve trupp, sisu ja lavastus on väga tugev - selle hooaja teatrielamus nr.1).

4. Mille üle eesti teatris uhke olla ja mis võiks olla meie panus kogu maailma teatripilti?

Uhke võiks olla meie teatri elujõulisuse üle. Tehakse ja tehakse kirega. Ka 150 korda aastas teatrit külastav inimene ei tüdine ära, vaid tahab veel ja veel (on olnud aastaid kui 50 lavastust on nii ära väsitanud, et on vaja olnud võtta pikemaid pause)! Uhke võiks olla väga heade lavastajate, näitlejate, heliloojate, kunstnike, valguskunstnike, disainerite, rekvisiitorite ja kõigi endast parimat andvate teatritöötajate üle. Teatrielamusele publiku jaoks annavad oma panuse isegi lavaga otseselt mitteseotud tegurid. Näiteks Tõstamaa Suveteatri kohviku pakkumised on nähtus omaette. Tallinna Linnateatri kassasse keset kuud minnes ja tundes end küll täiesti lootusetuna, on mitu korda õnnestunud saada sealt pilet ikkagi ja lisaks veel väga meeldiva teeninduse saatel. Hea meel on (eriti NO-teatri ning RAAAM-i) saavutuste üle maailma teatripildis. Oleme kaardil! 

5. Mida sooviksite kommenteerida (probleemid, mured, rõõmud, üllatused, vihastamised, tähelepanekud, vihjed teatri tuleviku kohta)?

Eesti 100 projekt on toonud välja mingid imelikud konarused ja jätnud mulje, et teatritel on koostööd teiste teatritega raske teha. Samuti võiks mõned teatrite sisejutud jääda teatrite tagatubadesse. Poliitilised madalalaubalised krooksatused häirivad, nagu kellelgi oleks õigus otsustada mis on kunst ja mis mitte, mida rahvale võiks ja peaks pakkuma ja mida mitte - see on alarmeeriv. Teatrit õnneks meie maal on ja peakski olema võimalikult eriilmelist ja erinevatele maitsetele. Lasteteatri tase rõõmustab! Seda lipulaevana Nukuteatrilt, aga ka kõigilt teistelt, kes lastele midagi pakuvad – lisaks suurtele teatritele ka pisikesed, näiteks Piip ja Tuut ning Teatribuss! Suveteater üldises plaanis pakub üha kunstiliselt kõrgema tasemega ning sisukamaid elamusi.  Järgmine Lavakooli lend on vinge! Koldits ja Türnpu on andnud neil noortel teha selliseid asju, millega nad on saanud publikule iseennast ning oma nägemusi-tahtmisi tutvustada. Tuua end vaatajatele seeläbi lähedasemaks – „omaks“. Ühtlasi andnud võimaluse noortel näitlejatel end tõeliselt avada. Ainult tõeliselt ennast tundes ja olles niimodi avatud ja lahti, võib leida sealt lõpmatult palju erinevaid külgi, mille abil eriilmelisi rolle luua. Kaval ja tark lähenemine õppejõududelt! Sellepärast ootan ka pikisilmi uut Paide Teatrit!

Medeia - Vanemuine

Mul on üsna kahetised tunded Tiit Palu adapteeritud ja lavastatud Euripidese tragöödia värske Vanemuise lavaversiooni kohta. Ühest küljest oli see kunstiliselt väga kõrgel tasemel, seda nii näitlemise, kunstniku- ja valguskunstiku tööde kui ka lavastustöö terviku mõttes. Samas see tekst ise mind ei puudutanud üldse.

Etenduse alguses kui saabub lavale Kärt Tammjärv (kes mängib kõiki kõrvaltegelastest naisi) ning teeb sissejuhatuse, oli kõik veel huvitav. Kusjuures Kärt teeb siin minu arvates ühe oma siiani parimatest rollidest! Siia - Antiik-Kreekasse tema rõhutatult selge ja terav diktsioon sobib kui valatult. Silmad on tal meigitud lummavalt nii, et see muudab terve tema näo eriskummaliseks - isegi nõiduslikuks. Kostüüm, mis tal on seljas on segu tugevust ja õrnust, ühest küljest nagu naissõdalane, teisalt pitsid rõhutamas seda naiselikumat külge. Tema kõlav ja karge hääl loob siiski selgelt kuvandi jõulisest naisest, mida otseselt tema tüpaažiga ei ühenda ja seda parema ning võimsamana mõjub tema mäng.

Edasi saabub lavale Iason - Medeia mees, jõulises Merle Jäägeri kehastuses. Vaimustav, et meest mängib naine, sest seeläbi tekib huvitav duaalsus tema ühest küljest sirgeseljalisest sõdalasest, ent ühtlasi antud olukorrast tingitult sisemise segadusega seoses inimlikke ebakindluse märke varjavast ja neid allasuruvast karmist mehest. Eks meis kõigis ole ju natuke nii yin kui yang peidus, aga Merca mängitud karakteris on nii tugev psühholoogiline tasand, et see paneb suu ammuli teda jälgima ning ümbritsevat maailma unustama. Veri on tal sõjakalt vemmeldamas. Meestemaailma alfaisend, mis siis selllest, et naise esitatud.

Merca lavalt lahkudes saabub sinna lavastuse kõige üllatavam karakter - Korintose kuningas - Külliki Saldre kehastuses. See "mees" on juba palju naiselikum... Kuigi väliselt tõeliselt võimsa mulje jättev, lausa lummavalt ja kuninglikult suur (Küllikile võiks palju tihedamalt sellised - tema väärilisi rolle anda), on ta seesmiselt segaduses ja isegi justkui hirmul, kuigi ta seda kiivalt varjata üritab. Samas mängib ta kuidagi rabedalt ja ebakindlalt (ilmselt esietendusest tingitult? Tema on neljast naisest ainuke, kes sõnadesse paar korda takerdub ning korra jääb isegi mulje, et ta on sõnad unustanud) kuid see tuleb tema karakterile isegi kasuks, sest mis muu kui argpükslik see tema karakteri käitumine ole - saata Medeia riigist välja, kuna Iason tema noore tütrega kurameerib... Ja kes neid Medeia-suguseid naisi teab...

Lõpuks saabub lavale ka nimitegelane, kes on ühtlasi võib-olla ka lavastuse kõige õrnem ja naiselikum tegelane - Medeia. Anudes veel üht päeva, et ärasõiduks asju pakkida ning hüvasti jätta... Maria Annus on alguses õrn kuid ühel hetkel teeb endalegi tugevama sõjamaalingu näkku - pole ta nii õrn midagi ning maksab julmalt ja ilmselt enda võimaluste juures ainsal viisil oma reeturlikule mehele kätte...See pole ka hetkeline hullus, vaid teadlik ja planeeritud tegutsemine... Naine, kes on võimeline kõige hullemaks kuriteoks siin maamunal...

Vapustavalt head rollid ning tugevad ja jõulised karakterid kõigilt neljalt naiselt. Kuigi Medeia on nimitegelane, siis jäi mulje, et Tiit Palu oleks nagu kellaga aega võtnud, et igale naisele jaguks võrdselt lava-aega. Tervikuna jäi mulje, et peaosalist seega polegi. Umbes pooled stseenid on monoloogid ja teine pool stseene ollakse kahekesi dialoogis laval, seega võimas tragöödia on lavastuslikult huvitavalt kammerlikuks aetud. Hiljem originaali kohta lugedes sain teada, et Euripidese versioon pidavatki olema kahe näitleja stseenidele üles ehitatud (päris huvitav taustalugu on selle Euripidese versiooni sünni kohta. Tuleb välja, et Euripidese versioon tekkis tänu tragöödiate kirjutamise võistlusele 431.aastal e.m.a. ning Euripidese versioon olevat sellel võistlusel jäänud viimaseks - võitis Euphorion ja teiseks jäi Sophokles)... Palu oli seega päris palju neist lausa monostseenideks muutnud. Kui poleks olnud neid konarusi Külliki tekstis, oleks ta ehk trupis kõvasti esile tõusnud (see oht on tulevikus olemas), aga nüüd olid kõik võrdsed. Esietendusel saalis istunud Linnar Priimägi küll vaimustus korra Külliki ja korra Merca monoloogidest nii, et justkui spontaanselt keset draamalavastust aplodeeris (vähemalt esimesel korral mõjus see justkui spontaanse vaimustusena)... teisel korral ühines temaga ka keegi kusagil minu seljataga. Sellist asja tihti draamaetenduse ajal ei juhtu (mingis mõttes õnneks, sest tegelikult häirib selline vahejuhtum jälgimist ning kellelgi pole õigust seda kaasvaatajatele teha. Kuid kuna siin naised mängisid tõesti nii võimsalt, siis võib vast selle korra andeks anda, eriti kuna see aplaus tuli stseeni lõppedes ning näitlejate vahetusel laval... Samas tundsin Küllikile kaasa, sest ta lausa ehmatas sellepeale võpatades... tekkis küsimus, et kas näitlejad ikkagi pigem ka ei tahaks, et nende rollisolemist niimoodi häiritakse või on see vastupidi hoopis suur au... teise aplausi ajal see ei mõjunud enam spontaanselt.. kuigi mõlemad stseenid ja esitused olidki eraldi aplausi väärt).

Etenduse lõppedes oli mu arvamus kogu elamusest langenud. Karakteritest, mängust ja muidugi Medeia poolt valmistatud suurest šokist lahtus tunne kiiresti, sest teatrikaaslane oli veelgi kriitilisema hinnanguga. Kuid põhiliselt ikkagi sellepärast, et see tekst puudutas mind lõppude lõpuks millegipärast liiga vähe. Jäi nii ajalises kui kultuurilises mõttes kaugeks (kuigi lapsena ahmisin kõikvõimalikke müüte, saagasid ja Vana-Kreeka ning Vana-Rooma lugusid, siis praeguseks olen neist kuidagi välja kasvanud). Medeia tegu ju küll tõmbas mu kulmud iseenesest kipra ning masendas üdini, aga kokkuvõttes mõjus tervik ikkagi liiga kontsentreeritult vaid kolmele asjale - Iasoni petmisele, kuninga hirmule ning Medeia kättemaksule ja seda oli kuidagi vähe, ehk millegipärast mõjus liiga lihtsana ning panin selle selle süüks, et see lihtsalt ei puuduta mind tänases päevas.

Hiljem Tartust Tallinnasse sõites hakkas mõte paremini tööle. Olin lihtsalt nii visuaalist ja naiste mängust lummatud, et läksin looga kaasa ning ei jõudnudki mõteteni, mis tõmbaks paralleele päris eluga. Need on siiski täitsa olemas, kuigi praeguses eluetapis mind ei kõnetanud. Sellest on tingitud ka minu mõnevõrra tüki tegelikust väärtusest madalam hinnang. Need, kellele loo päris teemad korda lähevad, saavad sellest tükist ka palju rohkem.

Ja mis need teemad on... näiteks naiste ja meeste erinevused (selles mõttes eriti hea mõte lavastajal kõiki, nii mehi kui naisi panna mängima naised! Kuigi lisaks on see ju ka nö. natukenegi "tasa tegemine", sest Antiik-Kreekas mängisid nii naisi kui mehi ainult mehed). Mehed tahavad, et lapsed kasvaksid suureks kusagil kaugel ja kellegi teiste kantseldatuna ja alles siis kui nad juba suured ja mõistlikud on, võiksid nad "olemas olla". (Paraku siis on need lapsed juba nii isast lahku kasvanud, et neil pole vaja enam isa.) Teiseks see, et naised maksavad ikka meestele kätte laste kaudu... tihti pole neil lihtsalt teisi vahendeid. Mõte jooksis ka sinna, et huvitav kas mehed sõdivad aadete ning uhkuse pärast, aga naised enda või pere heaolu pärast. Samas öeldakse ju ka, et sõja tekitajateks on ühel või teisel moel naised - kui Iasonil oleks kodus olnud kõik lihtne ja hea, kas ta siis oleks sõtta läinud? Kas sõjas on võimalik sellised asjad unustada või nö. kõrvale lükata? Kas näiteks Hitleri viha juutide vastu ei olnud tingitud sellest, et üks juudi tütarlaps temast ei hoolinud? Ja milleni see kõik välja jõudis... Samas kui need õiged mõtted ja seosed tükki ennast vaadates ei tekkinud, vaid alles pärast neid nö."otsides", siis oli midagi ikkagi paigast ära (minu jaoks). Peast käis läbi ka mõte, kui juba aru oli saada, et Medeia oma kättemaksu teeb, et tehku see juba ära ja siis tuleks ka etendusele lõpp kiiremini... seega jah, kahetised tunded, nagu alguses ütlesin.

Küll tuleb kiita taevani ja seal tegutseva Zeusini (:-)) lavastuse kunstnik Eugen Tamberg'i ja seda eriti kostüümide (sh.peakatete) ja meigi pärast! Need andsid lavastusele väärtuse omaette, sest kõiki neid nüansse uurida ja vaadata oli kui avastusretk omaette. Samuti mängis palju atmosfäärile kaasa Endlast laenatud valguskunstnik Karmen Tellisaare looming - tunnete võimendamised valguse abil, külmad ja tugevad toonid - veri ja varjud. Fookus ja fookuse hajutamine. Veel üks põhjus, miks selle lavastuse kunstiline väärtus nii kõrge on.

Lemmiksteeniks jäigi Külliki Saldre Korintose kuninga lavale saabumine. Hämarast, aeglaselt, seina äärt mööda (see oli see, mis selle tegelase sees toimus), justkui mõeldes ja kaheldes ning siis kogu hiilguses keskele jõudes (rahva ees ei saa kuningas ju näidata oma nõrkust). Suurimaks ootuste luhtumiseks oli lava keskel kellanöörina põrandale langev köis, millele olid isegi sõlmed sisse tehtud ning üks tegelastest isegi kontrollib nende tugevust... ootad ja ootad... ent keegi seda köitmööda üles ei ronigi... miks need sõlmed?

Hinnang: 3+ (see jutt siin on kirjutatud vaid ühe vaatamise põhjal ning mul on tunne, et kuigi ma iga sõna sealt endasse haarasin, iga liigutust, ilmet ja heli lisaks vaatamisele-kuulmisele endast läbi lasksin - näitlejate rõhutatult selge ja kõlav esitlusviis lausa nõudis tähelepanu teksti väikseimalegi nüansile - siis ometi jäi kokkuvõttes tunne, et midagi läks minust mööda. Midagi olulist, mis oleks lisaks tehnilisele ja kunstilisele poolele andnud sisukuse. Võib muidugi lihtsalt olla põhjuseks, et need teemad ning see lugu mind ei kõnetanud seekord ja sellepärast hakkas mul igav pärast seda kui kõikide tegelastega vähemalt korra olin kohtunud. Siiski julgeks soovitada ka pelgalt visuaalse poole ja näitlejate mängu pärast - see oli elamus. Antiiktekstide ja sügavamate filosoofiliste tekstide mitte-austajatele ning neid kartvatel inimestel võib seda Medeiat vaadates tabada meeldiv üllatus, sest siin on kõik selge, mõistetav ning isegi lihtne.)

Tekst lavastuse koduehelt (siinsed fotod on pärit Vanemuise FB seinalt):

MEDEIA
Draama/Sadammateatris

Euripidese tragöödia ainetel

Lavastaja, teksti autor ja muusikaline kujundaja Tiit Palu
Kunstnik Eugen Tamberg
Valguskunstnik Karmen Tellisaar (Endla)
Osades Maria Annus, Külliki Saldre, Merle Jääger, Kärt Tammjärv

Medeia on Gruusia kuninga tütar. Ta armub argonautide juhti Iasonisse ning aitab tal röövida kuldvillaku. Medeia reedab armastuse nimel oma perekonna ja kodumaa. Medeia ja Iason elavad õnnelikult Kreeka linnas Korintoses. Õnn kestab, kuni Iason armub Korintose kuninga verinoorde tütresse. Medeia peab nüüd klaarima kõik arved.

Selle Kreeka müüdi teemadeks on inimlik üllus ja väiksus, armastus ja kättemaks, ennustused ja needused. Argonautide retkest, kuldvillakust, Iasonist ja Medeiast on kirjutatud lugematu hulk teoseid, sest just müüdid aitavad meil mõista, kes oleme ning kuidas mõtleme ja käitume. Tuntuim kõigist Medeia müüdi tõlgendustest on Euripidese tragöödia, mille teeb eriliseks poolehoid Medeiale, kellel oma üksinduses ja hüljatuses on vähe valikuid.

Esietendus 20. jaanuaril 2018 Sadamateatris

Hullemast hullem - Rakvere Teater

Rakvere Teatris tuli lavale üks väga suure publikumagneti potentsiaaliga - pesueht ja stiilipuhas briti krimifarss, kus amatöörteatri trupp toob lavale uue lavastuse, ent absoluutselt kõik, mis võib nässu minna - nässu ka läheb. Dekoratsioonid lendavad, näitlejatel on eluohtlik laval olla, lava taga töötavad inimesed haaratakse mängu ning kõikide nende lavaliste segaduste vahel toimub ka tolle trupi etendus, kus selgitatakse välja mõrvarit, kes mängitavas näitemängus süüdlane on?!

Esietenduse publik möirgas üha suurema hooga naerda ja eks minagi läksin sellega kaasa, kuigi otseselt "minu huumor" see võib-olla polnudki (seevastu minu teatrikaaslane oli ilmselt saali häälekaim naerja :)). Head näitlejad, hoogne lavastus, üllatused ja ootamatused ning kõike kroonimas (vara küll veel öelda, aga) ilmselt aasta üks naljakamaid stseene, millest vaheajal rääkisid nii inimesed ees, taga kui ka külgedel - järelikult läks see tõeliselt hästi korda!

Ei väsi kordamast, et nii tänuväärne on kui Eestis tuuakse lavale just praegusel hetkel maailma lavalaudasid vallutavaid näitemänge. Antud juhul on tegemist üsna üllatava hitiga Inglismaalt, mis on sealses teatriruumis korjanud kõikvõimalikke auhindu (muuhulgas ka Euroopa mandri kõige säravaima - Olivier'i... parima uue komöödia kategoorias). Lavastus oli Inglismaal nii popp, et kolis muudkui suuremasse ja suuremasse teatrisse ja sellele tehti ka nö. järg - "Peeter Paan läheb nässu". Praegu mängitakse seda West Endis ning on jõudnud ka laia maailma - eelmisel aastal lavastati tükk ka Broadwayl (seal lavastas selle muide J.J.Abrams, kes on ilmselt kõige tuntum "Star Wars" ja "Star Trek" filmide režissöörina). Ja nüüd juba ka Rakverre! Rakveres tõi selle eksimuste komöödia lavale "Rakvere oma tüdruk" Elina Purde. Kui mu mälu mind ei peta, siis praeguseks on see tema teine lavastus Rakvere Teatris. Eelmine oli H.Mäkelä "Hobune, kes kaotas prillid ära". Ka toona mängisid tema lavastuses peaaegu kõik samad näitlejad, ainult Helgi Annasti ja Liisa Aibeli asemel on seekord kaasatud Anneli Rahkema ja Tarmo Tagamets.

Tegelikult on selline "lavaliste segaduste" komöödia täiesti omaette žanr. Vahelduva eduga neid ikka tuleb ka meil Eestis lavale ja selliste sobivate mitmeaastaste pikkade vahedega ei tüüta need ka ära (otse vastupidi - on lausa oodatud!) ning ikka ja jälle naerutavad, kuigi otseseid nö. "uusi" nalju ju nendes eriti polegi ning naljad ei olegi mitte niivõrd tekstilised kuivõrd pigem puhas situatsiooni- ja karakterikoomika. Mitmed aastad tagasi näiteks meenub NO-teatri Ojasoo/Semperi lavastatud Frayn'i "Võtame uuesti!", mida olemuslikult võib sarnaseks liigitada. Toona mõjus see, et publiku vaadet keerati küll laval toimuvale küll lava taga toimuvale (ka 90ndatel Pedajas Draamateatris lavastas sama materjali pealkirja all "Lavalised segadused"), aga Rakvere Teatri Eesti pinnal täiesti uus materjal "Hullemast hullem" võlus sellega, et seda kõike mängib professionaalne teater, kes mängib "amatöörteatritruppi", kes on toomas lavale kriminulli "Mõrv Havershami Mõisas" (1920ndatel toimuva, Agatha Christie Hiirelõks'u taoline üllitis). Ehk ikka vindi otsa keeratakse veel vint, mille otsa veel vint ja siis alles vintide keeramine lahti lähebki... Selles "mitte-proffide" tegutsemises on midagi nii armast ja püüdlikku, kuigi neil kõik pidavalt nihu läheb, et tekib justkui omaette tasand kogu naljatamise ja äparduste jadale lisaks - nad tahavad ju anda endast parimat. Ja seda mõnusam kindlasti ka näitlejatele, ehk pole vaja lihtsalt nalja teha, vaid mängida kedagi, kes mängib kedagi, kes tegelikult tahab oma asja teha tõsiselt, aga lihtsalt justkui "kukub" naljakas välja. Ja publikuna oleme meie ju ka publik, kes on pealtvaatajad nii lavastusele kui lavastuse lavastusele... capisce?! :)

Ma küll ei tea, kuidas seda tükki tegelikult oli lavastada, aga vaadates tulemust, tekib tunne, nagu näeksid seda mõnu ja proovide lõbusust, mis sellise pöörase lavastuse valmimisprotsessi võis saata. "Paneme siia sellise asja", "lõhume selle siin ära", "kuku maha nii või kuku naa", "tõmba siis kardin eest", "võta vaas võtmete asemel", "hoia sina läbi seina küünlaid", "paneme su kappi sellises asendis" jne jne jne. Lavastus kubiseb pisikestest naljakatest detailidest - suurem osa sinna sisse kirjutatud, aga võib arvata, et just tegijate võimekusele ning eelkõige just selle trupi näitlejate tüpaažile omakorda loos veel mõned naljakad lisanaerud. Mul on kodus praegu väikestviisi nukufilmi töökoda - noorem tütar käib Nukufilmi lastestuudios ning toodab nüüd igal vabal hetkel oma vaimusünnitust. Ka selle nukufilmi tegemise juures on loomeprotsessi kõige lõbusamad küljed just nimelt avastuslike detailide lisamine - näiteks kui jänes tõmbab porgandi maast välja, võiks sinna jääda ju must auk ning keegi võib sinna sisse kukkuda või kui tegevuse taustal on tiik ja sellel on part, siis samal ajal kui toimub põhitegevus võib taustal pardiga midagi juhtuda või kuu naeratada/tähed vilkuda/porgandite pealsed liikuda jne jne jne.

Lisaks on kindlasti ka sellise "Hullemast hullem" materjali eduka lavastamise eelduseks otse vastupidine näitemängus toimetavale trupile - see peab olema ülimalt professionaalne ning hästi koostöötav trupp, vaid siis tulevad head ideed ja naljad päriselt ka välja ning jõuavad kohale. Lisaks peab olema palju usaldust nii lavastajal näitlejatele kui vastupidi. Ja täiesti teise tasandi, ehk kõrgema tähenduse ja tähtsuse saabki siin ansamblimäng, sest kõik peavad mängima täpselt (kuigi mõned konarused annaks vabalt ka lavastuses lavalmängiva ebaprofessionaalse trupi süüks ajada :)) ja lisaks teineteist toetavalt igal hetkel ning lisaks veel teisi mitte üle mängides ega ka alt vedades, sest muidu võib tõesti keegi päriselt ka haiget saada. Ja see Rakvere Teatri tõeliselt profil ja heal trupil õnnestub väga hästi!

Kuigi sellise komejandi naljad on kohati lihtsakesed ja kohati ka jämedakoelised (sobib muide ideaalselt ka lastele, sest midagi roppu selles pole! Saadan enda 11, 17 ja 22 aastased järelkasvud ka kõik seda vaatama), on palju ikkagi kinni selles kuidas neid nalju ja kogu koomikat ja sekeldusi serveeritakse. Antud juhul on see lausa kogu nalja võti. Kuigi mõned sõnalised ja peenemad huvitavad viited on ka, näiteks on kasutatud muusikalise kujundusena tuttavate krimisarjade - Sherlock Holmes, Poirot, Pink Panther ning isegi Titanic-u "My heart will go on", ent enne etenduse tegelikku algust teeb tükis mängitava tüki lavastaja (Eduard Salmistu) sissejuhatuse, kus ta muuhulgas mainib, et tema ise on ka lavastuse muusika autor - väike vaene harrastusteater - ikka tuleb lavastajal kõik tööd ise ära teha... kõige lisaks ka peaosalist, ehk mõrvauurijat mängida... :)

Ja kuigi lavastajana oli see, viimastel aastatel justkui laval mingi värske hingamise leidnud Salmistule tüüproll, siis selline lisatasand, et ta mängib lavastajat, kes mängib lavastuses mängitavas, oma lavastatud lavastuses veel omakorda uurijat, see andis talle kätte partii, millesse panna ka uudseid mitte-Salmistulikke noote. Tema kõrval tõuseb teiseks peategelaseks trupi "naisnäitleja", kes lavastuse lavastuses hoopis meest mängib. Täiesti võrratu koomilise pärli pakub Silja Miks selle silutud mustade juuste, vuntside ja rinnakarvadega mehena, kelle õde (alguses Ülle Lichtfeldt, siis Anneli Rahkema ja siis kordamööda ja korraga nad mõlemad) on seotud nii ühe kui teise mõrvatud tegelasega. Silja teeb rolli nii stiilipuhtalt, et isegi kui "justkui kogemata" naiselikult kiljatabki - näiteks liftipõrandast läbi kukkudes, siis just nimelt see, et ta neid eksimusi lavastuse lavastuses "naiselikkuse reetmiseks" nii vähe teeb, tekitab omakorda tunde, kui tõsiselt ikkagi need amatöörid seal oma asja teha tahtsid... mis on juba iseenesest koomiline, aga on ühtlasi oluline, et kogu see jämedam koomika tööle hakkaks ja mõjule pääseks. Kolmanda eriliselt tugeva koomilise pärli pakkus minu jaoks Tarvo Sõmer. Midagi uut nägi ka tema mängus seekord ja see on alati väga positiivne nähtus. Tegelikult on tal siin suisa 2 kõrvalrolli (selles lavastuse lavastuses), aga mõlemas neis on tal isemoodi särts sees. Ja kui näitlejal õnnestub mängida näitlejat, kes peab mängima näitemängus lavastatud näitemängu kahte erinevat tegelast, see on juba midagi! :)

Terve ansambel kõndis kui ühte jalga. Ülle ja Anneli oma tuntud headuses, Peeter Rästas rollile sobivalt amatöörlikult justkui deklameerides teksti edastamas ja Tarmo Tagamets ning Indrek Apisin omalt poolt kogu koomikale hoogu lisades teistest erinevate inimtüüpidena, kes mängib ja kes on sunnitud mängima lavastuse lavastuses mingit "karakterit"...

Vaid heas ansamblis saavad õnnestuda ka sellised naljad, millele sissejuhatuses viitasin - see millest publik kihas vaheajal ning mis suurte kuldsete tähtedega Eesti komöödiataevasse on nüüd kirjutatud :) Nimelt see kuidas "lahkub" Ülle Lichtfeldt lavalt pärast esimest korda teadvust kaotanuna... Terve saal rõkkas naerust! Ja kui siis veel ka kardin eest võeti ja kogu truppi seal taga aktsioonis nägi, ning kõige ees veel teadvusetu ja aluspesus näitlejanna, jalad harki, külili maa ja taeva vahel! Seda lihtsalt peab ise nägema-kogema! :)

Lisapunktid tulevad veel koju mitmetasandilise ja mitmeti laguneva lavakujunduse eest Marion Undusk'ilt ning lavavõitluse ja pantomiimi tandemile Rein Oja-Aleksander Eelmaa! Mis mõrvamüsteerium see on ühes briti mõisas, kus mõõgad on seinal ning ühtki mõõgavõitlust ei toimu, onju! :) Sellel ajal ju telekat polnud meelelahutuseks... ikka natuke vaja ju ka vehelda... ja kui madalaeelarvelise lavastuse butafooriaks olnud mõõkadel terad ära kukuvad, siis ei saa ju lavastus seisma jääda... vehklemine läheb täies hoos ka mõõkade käepidemetega edasi! Samuti ei katkesta seda näitemängu kulgemist, ei põranda allakukkumine, näitlejannade teadvusekaotused, sest kui vaja võib peategelaseks olla ka "naiselik" kellakapp, mis voodinaljal siruli.. mis siis sellest, et peategelast mängiv lavastaja juba ammu nutab või suurem osa trupist lavastuse lavastuses viski asemel kasutatavast "lastele kättesaamatus kohas hoitava" kemikaali joomisest juba päris selget mõistust enam ei oma :)

Hinnang: 4 (Mul polegi midagi kritiseerida. Kõik toimis. Naljad ise polnud sellised targad ja teravad, ega nutti või mõtlemist vajavad. Tegelikult ei ole sellised farsilikud komöödiad üldse minu rida, aga näidendi ideederikkus, lavastaja tempo valdamine, täpsus ja detailide tervikuks koondamine ja näitlejate ennastunustav hoogne mäng tõstis seekordset elamuslikku väärtust tunduvalt! Lisaks on nii tore, kui tükk juba enne selle tegelikku käivitust pihta hakkab, ehk teatri algust hoiatavate kelladena kasutati tuttavat krimi-sarja muusikat ning lavastuse lavastuse lavastaja tänas minu peakohale prožektori põlema pannes "lavastuse metseeni", et kogu see etendus üldse toimuda sai :) "Metseen" on oma rahapaigutusega igati rahul! :) Mis siis sellest, et "paar" "väikest" viperust sisse tuli ;) Eks see prožektor seal põles korraga 4 inimese peade kohal, seega lisaks minule ilmselt tundsid veel 3 või rohkemgi, et nad on tähtsad ninad saalis... ja seda juba enne tüki tegelikku algust... Mõnus oli ka teatrist lahkudes tunda, et Su meel on argipäevast täiesti ära lahutatud ning tuju hea ja mõnus neid nalju ja lahedaid lavalisi segadusi ning jamasid veelkord meenutada ja üle naerda... nagu tõelisel rock-kontserdil kus kitarr pekstakse ribadeks ja trumm lüüakse sodiks ning klaver süüdatakse põlema - seda tasub juba igaühel endal vaatama minna kui palju sellest lavast seal üldse alles jääb sellise teatriturpi "kätes" :) Aga hoidke piip ja prillid! Ja soovitatav on ka kiiver pähe panna, sest "kilde" lendab ja mitte vähe!)

PS. Kõik kes lavastuses mängitava lavastuse tegelasi mängivate harrastusnäitlejatega soovib täpsemalt tutvuda, saavad seda teha Rakvere Teatri FB-lehel!

-------------------
Tekst lavastuse kodulehelt:

H. Lewis, J. Sayer, H. Shields "The Play That Goes Wrong"
HULLEMAST HULLEM
Eksimuste komöödia

Lavastaja Elina Purde
Kunstnik Marion Undusk
Lavavõitlus Rein Oja (Eesti Draamateater)
Pantomiim Aleksander Eelmaa (Eesti Draamateater)
Tõlkija Silja Ild
Osades Indrek Apinis, Ülle Lichtfeldt, Silja Miks, Anneli Rahkema, Peeter Rästas, Eduard Salmistu, Tarvo Sõmer, Tarmo Tagamets

Proovid on lõppenud, kostüümid on valmis, lavakujundus paigas, tekst peas. Lavastaja astub publiku ette ja juhatab pidulikult sisse harrastajate uuslavastuse „Mõrv Havershami mõisas”. Kõik peaks justkui olema valmis suurejooneliseks esietenduseks.

Kuid kuidas etendada 1920ndate mõrvamüsteeriumi, kui traagiline kukub välja naljakalt? Kui osatäitjad saavad vigastada ja dekoratsioon kukub kokku, rekvisiidid kaovad ära, tekst läheb meelest. Iga kord kui tundub, et enam hullemaks minna ei saa, tabab näiteseltskonda uus ehmatus, mis paneb nende anded proovile.

Lavastus toob vaatajani kõik peened nüansid, millest sõltub teatriime võimalikkus. Nii nagu plaanitult, ei lähe tol õhtul miski. Aga lõpuni see lavastus jõuab, maksku mis maksab.

Esietendub 19. jaanuaril 2018 Rakvere Teatris.
Lavastuses kasutatakse lavasuitsu ja valjusid heliefekte.

Oodates - Movement in Principles

Kaks naisterahvast istuvad oma kodudes. Vaatavad televiisorit. Elavad kaasa sellele, mis neile ekraani kaudu tuppa voolab. Passiivne, ühepoolne suhtlemine - televiisorilt inimesele. Kas just tühi, aga tühjapäevane tegevus. Ei vii kuhugi. Alles siis kui tiriseb telefon ja nad "telekamaailmast" välja kisutakse, tuleb ka naistele särts ellu sisse.... Naised on... no ütleme 50+ vanuses (eks igaüks võib ise nende tegelikku vanust guugeldada), see pole oluline, sest tegelikult kehtib sama mistahes vanuse või sugupoole kohta.

Küll aga mängib vanus rolli mälestuste mahus, enda ja elu üle naermise võimekuses ning paraku ka selles kuidas teised meid näevad ja meisse suhtuvad. Aga ka elu prioriteetides - valikutes, millega oma päeva sisustame ja kellega. Kuigi jällegi - tantsijatele on tants oluline - mistahes vanuses. Isegi kui aktiivselt selle treenimisega iga päev ei tegele, on see iga päev meiega justkui kaasas - mõtetes, tegevustes, isegi liigutustes. Tantsijate jaoks paljud asjad elus ongi tants... olgu see siis kasvõi lihtlabane painutus telekavaatamise ajal :)

Ülle ja Reet - balletikooliaegsed kooliõed. Tantsijatel on ikka natuke konkurentsitunnetust omavahel, see on edasiviiv jõud... praegu kindlasti naermist selliste teemade üle sedagi rohkem ja ega lahedad sellekohased paralleelid jää ka etendusest puudu... näiteks nagu pontšikuteostmise lugu :) Samas kumbki naine oma kuulsat elukaaslast tüki sisusse ei kisu. Ja hea ongi, sest see on ikka puhtalt nende kahe naise lugu. Ja kuigi ka mingis mõttes mälestustest, siis ikkagi just tänapäevast... lihtsalt need mälestused on rohkem nagu pagasina või etenduse tekstile viidates siis "kaaslasena" kaasas.

Suuremas osas oli tegemist tantsuetendusega, aga ei kardeta ka natuke juttu ajada ning ka laulda. Kusjuures noore lavastaja poolt on see ideaalselt tempostatud. Nagu ameerika telesaated - just kui peas tekkis mingi küsimus, siis sellele sai ka hetke pärast laval vastuse. Alguses kui tantsuetendusse sõna sisse tuli, mõtlesin, et miks küll... oleks stiilipuhtam kui see oleks täiesti sõnadeta, ent siis saab aru, et need sõnad on rohkem poeetilis-filosoofilist laadi, ehk natuke nagu saatemuusikaks tantsule või isegi pigem "elule". Näiteks kahekõne - "Mis Sa teed?" Ja saades vastuseks "tantsin", tekib küsimus "jälle?" ning sellele vastus "alati"...et mitte öelda "igavesti"... tantsijate värk. Meie seda mõistame, meile läheb see korda. Kuid sellist vaataja pinnalt lavastajaga samal lainepikkusel olemist kohtab veel lavastuses... näiteks vaevalt olin jõudnud mõelda, et Ülle ja Reet ei peaks nüüd kogu aeg ainult oma poolel lava olema kui juba toimuski korraks vahetus - selline "selgeltnägemine" on võimalik ainult kui lavastaja on kõik viimseni läbi mõelnud ja tunnetanud. Kuigi tegemist on ju ikkagi Ülle ja Reeda looga. Samas huvitavalt on saanud selle lavastusega ka lavastajal mingi ring täis, nimelt lavastaja Indrek Korneli enda kunagine esimene balletiõpetaja oli just nimelt Ülle Toming. Nüüd siis Korneli magistritööna valminud lavastuses mängib Ülle ühte peaosadest. Armas :)

Armsust on loos ja laval veel palju. Näiteks Reeda varjutants (tegelikult lootsin, et kuna varjutantsu kasutati nii, et Reet oli kardina taga ja Ülle ees, siis tuleks ka valguses ja varjus "koostants", aga ega kõike ju ka ei saa :)), Ülle imeilusate sõnade ja viisiga laul (mille Ülle ise laulab väga hästi), naiste omavaheline ja koos tantsuga suhtlus jne jne jne. Täiesti üllatavalt oli minu tantsukauge teatrikaaslane etendusega veelgi rohkem rahul kui mina, sest temasõnul oli ometi ühes tantsulavastuses kõik arusaadav ja enda jaoks lahtimõtestatav ning ei tegeletud oma ängidega, ega ka millegi sellisega, mida tervikkonteksti oleks raske seostada (viidates näiteks Vanemuise Maarjamaa laulude tantsu-osale) ning lisaks polnud see monotantsutükk, nagu tihti Eesti tantsuetendused kipuvad olema - siin on olemas dialoog, lavakeemia, suhtlus samaaeglaselt nii publikuga kui ka omavahel. Mõlemad tõdesime, et meie jaoks oli veel üheks suurimaks väärtuseks see, et ei proovitudki olla midagi muud kui see, mida ollakse - nö. endised tantsijad, praegused õpetajad ja lavastajad. Ei peagi tegema peadpööritavaid piruette või konteväänavaid akrobaatikaid, et tants mõjuks ilus ja mõtestatud. Mis siis kui sõrmed on harali siis kui need nii võib-olla olema ei peaks või plied ei lähe sama alla või muidu pole kõik päris sünkroonis või on kardina taga kehaasend natuke kummaline, isegi varju vaadates. Siin on laval siiski kogenud isiksused ning sellised konarused ja ma ei peagi silmas "rõhutatud puusavalu" jms mängimist, vaid just neid mitterõhutatud omapärasid - need on samuti lavastuse osad. Palju enam ongi võimalik dramaatilisi mõtteid tantsus edastada nö. pooside võtmisega ja nendega ei olda selles lavastuses kitsi.

Mõnus oli ka see, et lavastuse lõpuks jõuti tagasi alguse juurde. Nägi kui täpselt ikkagi oli koreograafia paigas ning eks seegi oli nö. üks lugu veel teistele juurde - elu ringkäik - järgmine päev - uus telefonikõne... aga seekord antakse ka teada, mis kõne sisu on... samas võib seda tõlgendada ka nii, et eelmises kõnes (ehk põhiosa etendusest) sisaldus kõik see, mis jäi kahe telefonikõne vahele... Kuigi minu jaoks see esimene kõne ikkagi käivitas sündmuste ahela sellega, et reaktsioonina mindi nö. telekatagant ära.

Tantsuetendustega ongi kõige magusam, et saab kaasa mõelda ja lugu justkui esitajatega koostöös enda jaoks luua. Muidugi selleks peavad tegijad andma piisavalt palju vaatajatele niidiotsi, millest kinni haarata ja "Oodates" trupp seda ka lahkelt teeb. Jätab siiski tõlgendamiseks just piisavalt vaba ruumi, et vaatamine-jälgimine läbinisti huvitavaks ja elamuslikuks kujuneks.

Elamuseks aitas minu jaoks seda lavastust kujundada ka valguskunstnik Oliver Kulpsoo töö - maha asetatud lambid on justkui grimmitoa peegli ümbert ja laest rippuv valgus oli kui mingi kolmas,  kõrvaltegelane laval. Ka stsenograafia oma mitmete lavaosade kasutamisega oli huvitav - 2 "tuba" ühise televiisoriga, lavatagune, ehk kardinatagune ja -esine tasand ja lisaks veel catwalk, kus tantsijad kordamööda tähelepanu nõuavad jne...

Ainult pealkirjast ma otseselt aru ei saanud... kas "oodatakse", et keegi helistaks ja sealt teleka äärest ellu tõmbaks? No tantsimist oodatakse kindlasti alati ja igas olukorras, see on selge, aga pealkirjana peaks andma aimu sisuliselt millegi või kellegi ootamas olemisest... Oodatakse järgmist seiklust? Järgmist mälestust oma mälestuste varasalve? Kõik tunduvad kuidagi kaugelt otsitud ja mitteusutavad... Ootus pääseda rambivalgusesse, aga sellisel juhul ma usun, et see pole mitte Ülle ja Reeda kui inimeste, vaid pigem tegelaste puhul, keda nad esitavad... igat pidi jooksen mõtetega rappa...

Kuid igati õige pikkusega oli see etendus minu meelest, ehk 50 minutit.. Kuigi võrdlusmomendina pikkade ja suursuguste psühholoogiliste draamadega või ka täismahus komöödialugude, sügavate kammerlike draamadega jms (isiklike lemmikžanritega) jääks nagu justkui laiahaardelisusest puudu. Lavastuse ja loo olemuslikkusest johtuvalt seda ei ootagi ja seega pole see mitte kriitikanool, vaid lihtsalt tõdemus. Siin ongi tegemist rohkem hetkelise sisekaemusega endiste tantsijate ellu. Sellest ka järgnev hinnang tervikelamusele:

Hinnang: 3 (ma tegelikult natuke ootasingi sellist etendust, selles mõttes jäid üllatused saamata. Samas meeldiv ju ka tõdeda, et "vastas ootustele" :) Teisalt on hea, et ei hakatud midagi üle mõistuse leiutama ja pingutama midagi, milleks ka väärikus ei luba. Üllatusi pakkusid väiksemad detailid ja ka üldse see, milleks naised võimelised on. Ja seda ka mitte ainult tantsulises mõttes, vaid pigem just kunstnikele ja loojatele iseloomuliku "mina olen kõige parem ja teen ainuõiget asja" tüüpmentaliteedi puudumine ning võime suhtuda sellise eluterve eneseirooniaga kogu vananemisprotsessile üleolevalt ja edasi tantsida! Väga sümpaatne! Mälestuste "kaaslaseks" nimetamine ning mõned teisedki mõtted, mis antakse või mille vaataja ise avastab, see tekitab mõnusalt armsa tunde, milles samaaegselt on varjund kurbi toone, aga ka lohutust... Meeldis!)

--------------------------------
Tekst lavastuse kodulehelt (ka ülevalolev Maris Tomba foto on pärit sealt):

Oodates
Koreograaf/lavastaja: Indrek Kornel
Etendajad/Kaasautorid: Ülle Toming, Reet Paavel
Stsenograaf: Madis Nurms
Valguskunstnik: Oliver Kulpsoo
Heliline tugi: Argo Vals
Juhendaja: Renee Nõmmik
Kestus: ~ 50'
Muusika: Ülle Toming, Leonid Desyatnikov, Sergei Prokofiev, John Williams,Ludwig van Beethoven, ABBA, Adam Benzwi


Kaks armastatud tantsijannat, Reet Paavel ja Ülle Toming, kergitavad eesriiet, et tuua publikuni oma unistused ja hirmud, mälestused ja ootused. Professionaalne tantsumaailm on teatavasti halastamatu – pidevalt asendatakse endised tähed uute ja nooremate kehadega. Ent kuigi kuuekümnendates eluaastates tantsijate füüsis on muutunud, säilib nende kirg ennast liikudes väljendada. Soov rambivalguses särada on visa kaduma.

Selles nostalgiahõngulises lavatöös uuribki lootustandev noor koreograaf Indrek Kornel kuidas leida endale koht pidevalt muutuvas maailmas. Kuidas saaksid ka aktiivsest lavaelust taandunud artistid tunda end vajalikuna ja püsida aktiivsena? Loo jutustamiseks on koreograaf põiminud Leonid Desyatnikovi, Sergei Prokofievi, John Williamsi ja Ludwig van Beethoveni teoseid tantsijatele oluliste tekstidega.

“Tantsime ennekõike iseendast, oma meenutustest. Me ei saa sellest üle ega ümber, see on pika aja jooksul talletatud. Natuke on nalja lavale toodud, mõned naljakad hetked, mõned kurvemad.” Ülle Toming

Etenduse suunab postmodernistlikele rööbastele kunstnik Madis Nurms, kes miksib minevikust pärit mälupilte ultramoodsate materjalidega. Tantsijad seisavad oma eksistentsi eest stiliseeritud vormide osavõtmatus maailmas ja nii kerkib loo arenedes pinnale aina rohkem isiklikku… Tulemuseks on liigutav ja eneseirooniline, kuid samas optimistlik tantsuetendus.