Olles lugenud suurema osa Ingmar Bergmani raamatutest ja näinud tema filmidest ning kuuldes eelmisel aastal Hiiumaal, Soonlepa Karjamõisas esietendunud auteur Andri Luup'i Bergmanist inspireeritult kirjutatud-lavastatud ja sobivasti Bergmani 100ndaks sünniaastapäevaks esietendunud "Muna" kohta kommentaare, kus tuuakse välja, et see ongi tõesti Bergmanlik, mõtlesin ma üleolevalt (suurest austusest Bergmani vastu), et on ta jeee... Samas tekkis hirmus uudishimu. Kuid kauge asukoht ning juba teisele suurele saarele, ehk Saaremaale tehtud teatriplaanid ei andnud võimalust seda Hiiumaa oma, enda silmaga näha (leidmaks oma kahtlustele õigustust ja näha siis) seda psühholoogilist peredraamat (mis on ju üks huvitavamaid teatrižanre, muidugi juhul kui see on hästi tehtud). Õnneks sellel aastal see võimalus siiski tekkis. Olgugi, et lavastuse kõige viimasele etendusele.
Bergman teadupärast ammutas paljuski oma loomingusse ainest omaenda suurest suguvõsast. Pereliikmete omavahelised suhted, mingi traagilise, õnnetu, inimpsüühikast tulenevast ebamoraalsest käitumisest, teost või tegudest tekkiv dramaatiline ja mõjuv inimsuhteid pingutav ja neid tihti ka lõhkuv lugu. Ja tõesti - just sellisega ongi Andri ja tema trupp selles põnevas mängukohas publiku ees!
Mul on auteuri loominguga selgelt love-hate suhe ja see "Muna" langes kahtlemata sinna "LOVE" poolele ning selle kõige suurem tugevus avaldubki just nimelt teatavas bergmanlikkuses, ehk dramaturgias. Nüüd, kus viimane etendus on mängitud, võib vast ka siin tekstis tüki sisuga mõnevõrra avatumate kaartidega mängida. Sestap lisaks loo lähtekohale võib mõnevõrra sügavamalt süüvida ka selle haripunkti sisulistesse nüanssidesse.
Ehk siis Hiiumaal (võib olla ka mistahes teine saar, mistahes maailma otsas) asuvasse (suve?)kodusse on kogunenud kuulsa helilooja (Jan Uuspõld) lähikondsed pidama tema sünnipäeva. Lugu algabki sellega, kui (vanem) tütar (Kärt Tammjärv) sinna oma võrdlemisi värske poissõbraga (Risto Vaidla) saabub. Boyfriend'i veel hästi tundmata määrab ta tollele (vanematele mulje avaldamiseks) "mängida" arsti (vastutasuks määrab poiss tüdrukule mängida "juristi", kui nad kunagi hiljem tema vanematele külla lähevad). Peole on saabunud ka pereisa poolvend (Helvin Kaljula) ja kohal on ka tema noorem tütar (Elisabeth Peterson) ning muidugi ringi sahmiv ning sünnipäevatoimetusi askeldav abikaasa (Maria Peterson).
Mehed on kõik natuke omamoodi, aga naised, ehk ema ja tütred nii mitmeski mõttes sarnased. Kõik kolm on kuidagi elavaloomulised ja energiat täis, võiks isegi öelda kergelt labiilse närvikavaga, kuid tunnetuslikult, ehk lavamängitult omavahel ka seetõttu just nimelt ema ja tütred. Kuigi kõigil kolmel naisel on oma sisemised põhjused käituda just nii, nagu nad selles loos on. Mehed seevastu on igaüks üsna erinevast puust. Pereisa on selgelt depressioonis ning on otsustanud enam mitte rääkida. Tema poolvend on nagu laksu all, kahtlaselt positiivne ja tekitab ebameeldiva ja häiritud aura õhku. Noor peigmees tundub olevat ainuke normaalne ja ratsionaalne selles elektrit täis õhuga saaretalus. Ja siis muidugi see suur muna, mis seisab keset perekonna elutuba, sest "keegi tuttav skulptor kinkis ja pole seda kusagile panna". Muna, mis ühest küljest sümboliseerib miskit, mis on seal kõige vahel, nagu miski, millega ei tegeleta, nagu "elevant ruumis". Teisal on ju "muna" midagi, millelon kõva ja kaitsev koor ümber ja mis varjab täielikult kõike, mis seal koore all peidus on... nagu see siinne või mistahes pere - pealtpoolt on kõik ilus, aga sisu ei näe, ega tea keegi väline. Kui seda muna pigistada, siis see katki ei lähe, aga kukutad selle maha või koksad millegi terava vastu ja ongi muna koor katki ja pahimal juhul täiesti kildudeks ning munaga ka kõik...
Autor on kasutanud ka mitmeid sõnamänge oma tekstis, mis hoiavad dialoogid särtsakad ning mõnusalt avastuslikud, kuigi kogu loo suurimaks väärtuseks pean ikkagi selle lõpplahenduse traagikat. Nagu ka Bergmani lugudes tihti, on vanemate armastuse või armastusetuse ohvriks igati süütud lapsed, nii ka siin. Pereisa sügavama (sõnatu) depressiooni käivitumise põhjuseks nimelt on üks leitud kiri. Armastuskiri. Kiri, mille abikaasa on kirjutanud kellelegi teisele. Ja selleks on mehe poolvend. Sellise asja ilmsikstulemisel on muidugi tagajärjed ja üheks neist on naise sisekaemuslik ülestunnistus, et ta oma meest ei armasta. Pole võib-olla kunagi armastanudki... Samas on nad ilmale toonud lapsed... Lapsed, kes on sündinud armastusETUSest. Ja kas nad kunagi ka oma last (lapsi) on armastanud? Kanna sellist avastust siis oma hinges, kui juhtud olema üks nendest lastest... Lavaloos on see toodud välja plahvatusena, milles avaldub ka autori erakordne mitmetasandiliste kihtide kokkusidumisoskus. See mõjub avastusliku ja ühtlasi emotsionaalse, ehk hingeminevana.
Ja neid "kihte" on siin ju veel mitmeid. Pereisaks ju helilooja, suur kunstnik, kellel ilmselt aega ja armastust jagunud ainult või igatahes peamiselt oma muusikale (paralleele võib tõmmata ka teiste suurte loojatega). Noorem tütar vajab samuti armastust ning on valmis seda nuruma iga hinna eest igalt poolt, sest tal on sellest ju puudus ja seda juba pikalt. Ka temast aimub teatavat labiilset närvikava, mida reedavad näiteks aegaegsed häirivad naerupursked. Küps roll noorelt Elisabethilt, kuigi minu vaatenurgast mõjus ta isegi pisut liiga noorena selle "võrgutajana" seal. Kuigi kui nad Ristoga kahekesi laval olid, siis oli kõik ok.
Arst, kes tegelikult ongi arst, ehk Risto Vaidla karakter hoiab ohje peaaegu lõpuni ilusti omades kätes, kuni lõpu eel see hull perekond lööb ka tema peakohal lained kokku ning vaene mees annab alla. Risto mängib seda realistlikus võtmes, ilma eriliselt "mängimata", ta pigem "on" see noormees ning antud juhul, kus tal tulebki "olla" ainuke normaalne laval, siis see on mänguvõtmena väga sobiv tee. Helvin Kaljula, kui ta alguses lavale tuleb, toob täiesti isemoodi noodi lavastuse sisekliima-meloodiasse. Kui alguses on kõik veel kuidagi tõsine ja selgelt draamalavastusega tegu, siis Helvini karakter ja tegelikult ka näiteleja mängumaneer on natuke teisest ooperist. Ühest küljest, arvestades, mis edasi saama hakkab, ehk kokkuvõttes võib žanriliselt pidada seda lavastust tragikomöödiaks, siis selline mängustiil on arusaadav; kuid minul vaadates ja teadmata seda veel tollel hetkel, tekitas see hoopis häirivat võõritust. Mis mõttes tuleb keegi ja hakkab niimoodi naervalt ja kerglaselt seal rääkima-olema... Samas andis see häirekellasid juurde - midagi on ikka pahasti paigast ära selles perekonnas. Ja mees ise ju sellel hetkel ei teadnud veel, mis temale saadetud kirjaga on juhtunud ning tema saabus ju ikkagi sünnipäevale... Rollijoonisele on selged põhjendused olemas, ent ometi mõjus see natuke valesti... võib-olla liigselt läbimõeldud ja sellepärast natuke imelik? Samas võib see olla ka väga isiklik siinse vaataja dilemma ja pean siinkohal ära märkima, mis minu kõige suurem ja ilmselt ka ainuke etteheide kogu lavastusele on... Ühtlasi on see midagi, mis on ka kõige ebabergmanlik kogu kontekstis - ehk "komöödia", mis elus ju ikka raskemate teemadega vaheldumisi ja käsikäeski käib, kuid sellises olukorras ja sellise sügavuse juures ma leian oli see siiski üleliigne. Kunstilises mõttes müts maha, et lavastaja on asja niimoodi kaksipidi mänginud välja, aga traagika, mis on loos, justkui nõuab üdini tõsist lähenemist, et see ka tõesti sügavale kurbusesse välja jõuaks... (Pean tunnistama, et kuna ma ei olnud nõus selle kergemaks tõmbamisega, siis ei lasknud ennast sellest ka otseselt mõjutada ning hoidusin sellega kaasaminemast ning seega tundsin isegi häiritud, kui keegi teises reas publiku seas hüsteeriliselt naerma purskas ühes tegelikult kurvast kohas ning lasin enda emotsioonidel muudkui kaevuda tegelikult kurbusega kaasa ja kaasa, sügavamale ja sügavamale... ja sellepärast usun, et sain sellest suuremagi emotsiooni lõpuks kätte kui mitmed teised).
Ja sellepärast oli mul seda Helvini kerglast karakterit ka ilmselt raske seedida. Kuid üks, keda polnud üldse raske seedida ja kes laval üha rohkem ja rohkem on hakanud meeldima - Kärt Tammjärv. Tema energia ja tulesädemelik liikumine mööda lava on selgelt üks kogu lavastuse alustalasid. Tema "vanem tütar" paljuski kannab ja kandis ka mind endaga kaasas selles loos. Olles ise lahutatud vanemate laps ning nähes teatavaid märke temas (nooremast, üledramaatilisest) endast ja ühtlasi mitte samastudes pereisaga, kellega ma isana, ega ka enda pereolukordadega sarnasust antud juhul ei tundnud, siis Kärt oli minu mina selle loo sees. Teatraalselt ülepaisutatult, kuigi lõpus väga õigetele valukohtadele vaatajate hingedes vajutades. See munaotsa-monoloog on üks teatriaasta võimsamaid haripunkte, mida kuulates kuuled kuidas endagi hing katki käriseb. Lapsevanemad on vastikud egoistid ja "elavad enda elu", arvestamata mida nad seda tehes võivad laste hingedele teha.
Neid lapsevanemaid siin kehastamas Maria Peterson ja Jan Uuspõld. Mees ja naine, kes teineteist ei armasta nii, nagu vastaspool seda ootaks, vajaks... Jani sõnatu roll annab näitlejale võimaluse mängida oma mõtteid ja reaktsioone ning isegi sõnatuid dialooge välja mängida ilmete, kehahoiakute ja sõnatute maneeridega. Autorile veel suur tänu, et ta mängis publiku ootustega kuni lõpuni välja, et millal see mees murdub ning ühegi sõna poetab. Nii mõnigi kord ise ei oleks küll suutnud vait püsida ja kogu aeg kumas ajus, et küll ta siis lõpus ütleb midagi paljutähenduslikku... aga ei - autoril on sama tugev joon kui tema tegelasel ning väga mõnus, et ta suudab sellest ahvatlusest hoiduda see tegelane rääkima panna. Mariat nägin täiesti uues valguses. Neurootiline ja minule tundus, et hämmastaval kombel isegi teist nägu kui ta muidu on olnud. Võõras. Kuid see vaid tõstab mängu väärtust, kui näitleja oskab mängida laval hoopis teisiti, hoopis teiseks kehastudes kui muidu varem on teda näinud.
Kunstilises mõttes on siin kõik väga stiilne ja ilus. Alates sellest mängukohast - Soonlepa karjamõis - mille laest pidevalt siin-seal saepuru sabises peale ja seda nii tegelastele kui publikule... aga me olime seal nõnda selles loos, selles kohas koos - "ühe katuse all" sõna otseses mõttes. Tervet lava katmas suur kangas ja lava keskel võimas suur muna. Helilooja kodus loomulikult ka klaver ja sünnipäevatoitude laud ning siin seal mõned toolid - rohkem polegi vaja. Kuid lisaks karmilt kandiline lavasügavik, kõik must-hall-valge esteetikaga, millele soojem puidupruun vaid õrnalt kuma andmas. Ja kogu selles stiilses maakohas on ka tegelased stiilselt ja sünnipäevalikult riietatud - mehed pintsakute ning naised samuti väga stiilsed. Teatavas mõttes kontrastlik, aga tõesti just "stiilne" on kõige õigem sõna kirjeldamaks kuidas see kõik välja nägi (kunstnik Kaarel Eelma, kostüümikunstnikud Maria Peterson ja Andri Luup). Ja muidugi valguskaart, mille autor Helvin Kaljula liigub vastavalt vajadusele hämaramatel luumenitel üsna tihedalt ja see loob atmosfääri, samas on ülekuulajalikult ere, siis kui rohkem inimesi laval või tõesti paljastused on paiskumas välja. Helilooja Tõnis Leemets toetamas isegi võrdlemisi vähese muusikaga, kui arvestada, et kogu lugu käib helilooja-pere ümber, kuid see mis on, see läheb just õigesse kohta.
Soovitaksin, kui seda veel mängitaks, aga paraku jäi mulje, et kuigi ka sellel suvel "muna" peategelase all katki ei läinud, siis ilmselt said siiski Muna-etendused otsa. Ent nagu Karjamõisa peremees pärast seda viimast etendust tabavalt tegijatelt soovis... ja ma tsiteerin vabalt ja umbes sõnu valides: "Nüüd me teame, kumb oli enne, kas muna või kana... Loodetavasti tulevikus saab laval ka "Kana" näha!" :)
Hinnang: 4 (Bergman ju elas ka Fårö saarel, teisalt jälle tema üks abikaasadest, ehk Käbi Laretei oli pianist - see oleks, nagu sümbioos neist kahest, kes väljendus loo pereisas. Eks selliseid lugusid ole ka varem olnud, kus abikaasad leiavad armastuskirju, mis on kirjutatud teistele, kuid see seotuna sellise Bergmanliku perekondliku draamaga, just sellisel moel oli minu jaoks mõjuv. Tekst on hea ja tekst on mitmetasandiline ning rõhub mõnedele olulistele teemadele, millele on ikka aegajalt vaja mõelda. Samas mind ärritas natuke see komöödia, mis käib siin traagikaga käsikäes, aga see on rohkem ilmselt isiklik probleem, et seda sedasi pakutult ei suutnud nii kergelt seedida, kui võib-olla ilma oleks. Kuid teisalt muutis see kogu lavaloo ikkagi millekski originaalsemaks, kui Bergmanist ja vast mujaltki inspireeritust. Alati on hea märk siis kui vaadatav lugu annab võimaluse endal mõelda, et kuidas ise antud olukorras reageeriks? Ehk näiteks siis kui leiaks oma armastatu armastuskirja kellelegi teisele? Ja kui see keegi teine on veel Su enda sugulane? Või kui saaksid teada, et Su teine poole polegi Sind kunagi tegelikult armastanud? Ja kas saaksid siis aru, et oled võib-olla ise kõiges süüdi, sest oled jäägitult pühendunud millelegi hoopis muule? Isegi kui millegi suure saavutamine seda nõuab ja läbi selle oled arvanud, et kogu Su perel on hea ja parem? Kõike siin tükis välja ei öelda ja selline edasine tõlgendus on iga vaataja enda teha. Sest tangot tantsitakse ju ikka kahekesi... paraku kui natuke liiga lähedaselt tantsida, siis sellest tangost võivad sõltuda ka lapsed ja teisedki.
Ja tegelikult olekski tahtnud teada, et kuidas nad sealt lõpukohast nüüd edasi liiguvad? Kas pere laguneb? Kas lapsed, eriti vanim, suudab vanematele andestada kunagi? Kuidas ema seda seletab? Kas see miski, mis oli ema ja ta mehevenna vahel on täiesti vaibunud? Ja kas peigmees tegigi pärisel lõpu, ehk sellest suhtest ka vanemal tütrel asja ei saanud? Kas vilksatas ehk mingi kahtlus noorema peretütrega vestluses sisse ja seal lõi midagi susisema? Küsimusi rohkem ja veel... Ka see on mõnus, sest annab vaatajale vabad käed tunda end jumalana ning arvatavad elulood oma peas paika panna, kuigi kunagi ju ei tea, sest elu võib igasuguseid üllatavaid pöördeid sisse visata ja me inimesed oleme nii ettearvamatud.
Vaadates mõtlesin küll, et dramaturg on siin nõksu tugevam kui lavastaja, olgugi, et see on antud juhul samas isikus, aga ju lihtsalt sellepärast, et lugu, ehk sisu tungib kusagile sügavamale ja koor on ikka natuke kõvem ja hoiab seda siin küll hästi koos, kuid selleks, et see sisu sealt kätte saada, tuleb koor kasvõi natukenegi ühest otsast katki lüüa.)
Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed fotod on tehtud Tuuli Tammla poolt ja need on pärit Theatrumi FB lehelt):
Muna
Autor ja lavastaja Andri Luup
Kunstnik Kaarel Eelma
Helikujundaja Tõnis Leemets
Valguskunstnik Helvin Kaljula
Produtsent Ere Naat
Kunstnik Kaarel Eelma
Helikujundaja Tõnis Leemets
Valguskunstnik Helvin Kaljula
Produtsent Ere Naat
Osades: Jan Uuspõld, Maria Peterson, Kärt Tammjärv (Vanemuine),
Risto Vaidla (NUKU), Helvin Kaljula, Elisabeth Peterson
Esietendus 11.08 Hiiumaal Soonlepa
karjamõisas
Ühel väikesel saarel on maja, kus elavad tuntud
helilooja Miikael, tema abikaasa Iida ja tütar Uuma. Heliloojal on tulemas
sünnipäev, kui täiesti ootamatult kaotab ta kõnevõime. Miikael ei suuda enam
sõnagi öelda ja ta ei teagi, mida öelda ja kellele. Tundub, et tal on juhtunud
midagi tõsist ja ta ei suuda seda sõnastada. Peo eelõhtul tuleb mandrilt
sünnipäevale ka vanem tütar Kiira koos kusagilt leitud peigmees Marioga, keda
ta soovib tutvustada. Aga isa ei räägi midagi ja kui inimene ei räägi, pole
kindel, kas ta kuuleb. Tema naine Iida on suures segaduses, sest ta soovib, et
kõik läheks hästi, aga sünnipäev kisub vägisi kiiva. Tumma meest turgutatakse
pigem sõnade kui tegudega ja peitu pugenud armastust otsitakse tikutulega taga
– ühel inimesel ilmutab see hääbumise märke, teisel tahab sisemine kevad
tärgata, aga armastusest lõplikult aru saada on keeruline. Pinget ei leevenda
ka Miikaeli vaimukas poolvend Silver, kelle pidevad loomanaljad olukorda palju
lahedamaks ei tee. On munadepühade aeg. Muna sümboliseerib midagi, mis on
väliselt korras, aga mis sealt välja koorub, see alles selgub.
