Sajandivahetus 1899/1900, baltisaksa mõisad, mõisnikud, parunid, parunessid ning muidugi ka mõisaprouad. Ajal ja ajastul, mil puudusid moodsad tehnilised vidinad, televiisorid, internet ja sotsiaalmeedia ning inimeste suurim meelelahutus oligi teiste inimestega koosviibimised, suhted ja suhtlemised, uhked riided ja suured söömingud. Seal leiab aset ka siinse lavastuse armukolmnurk, kus omaaegne "playboy" ripsutab tiibu nii ühe kui teise naisega, kuid millel lõpuks on mõistagi seetõttu ka dramaatilised tagajärjed.
Oh seda suursugusust ja ilu! Ajastulikkust ning suuri tundeid!
Ent kui etendus algas ja mõtlesin, et kui kahju, et orkestriauk on kaetud ja siin lavastuses kasutatakse salvestatud muusikat... Mõtlesin, et koreograafia on tagasihoidlik, trupp pole teadmis suur ja kõige suuremad trupitantsud on 6 tantsijatepaariga... Põhirõhk kunstilises kujunduses on videol, valgus on valdavalt hämarapoolne... Enne kui aru sain, et Tiit Härm, kes on lavaloo ammutanud Lätis sündinud ja 1855 - 1918 elanud balti-saksa kirjaniku Eduard von Keyserlingi samanimelisest jutustusest ning lavastanud ning koreograafeerinud selle niiöelda "tõusvas joones", ehk pidevalt intensiivistades kuni haripunktini välja (seejärel on veel üks ilus soolo), siis lõppude lõpuks ei märganudki millal ei pannud enam tähele, et muusika tuleb kõlaritest (Estonia helisüsteem on ka nii tasemel, et selline unustamine siiski on võimalik kui laval toimuv on sedavõrd köitev!), millal koreograafia muutus lisaks tundelisusele ka tehniliseks (kaval võte lavastajal, nõnda oled loo sees ja ei saa arugi, et jutustatakse ju sõnadeta, ehk tantsides, sest tantsuga saabki edastada rohkem kui asju välja öeldes) ja lisaks Taavi Varmi videotaustale lisandusid Maarja Meeru loodud rasked ja uhkelt suured puitornamentika detailid, mis omakorda rõhutasid mõisamiljööd - kogu visuaal muutus "elusaks". Ka Margus Vaiguri mõneti isegi koreografeeritud valguskujundus, mängis oma vahetustega nii märkamatult emotsioonidele kaasa - soojade kollaste, siis jällegi hallikassiniste spottide kooriga ja eriti-eriti meeldis varjude mäng, mil näiteks videos oli suured puud, aga justkui nende vahelt paistev valgus lavapinnale jõudis koos ikkagi realistlike vastavate varjudega. Ühes lõigus, lavastusega kooskõlas, mõjus valgus lisatasandina läbi valguspeegelduse soolotantsu ajal kontrastina - "tagurpidi tantsivate inimestena" tagaseinas, mis omakorda mõjus just selles hetkes, just selles stseenis vajaduslikult ärevust tekitavalt. Just selline on detailideni läbimõeldud valguskujundus, mis tõesti mängib tervikule lavastust ülesehitavalt kaasa!
Tiit Härm on selgelt väga kõrge esteetikanõudega tantsijate loodavale esitusele. Lavastustervik ongi tantsuline, niisama kõndimist on vaid päris alguses ja absoluutse vajadusega minimaalselt vahepeal. Iseäranis võlus näiteks üks tantsuline, kõrgel varvaste kõnd, mida Ketlin Oja tegi ühelt poolt lava teisele edasi-tagasi, samal ajal kui endal on kübar viltu-sätitult peas, astudes ka ise vahepeal varbalt maha nii mõnusalt meelega viltu (nö. demi- teise positsiooni), mängides seejuures juurde kehahoiaku ja kavala ilme aktsentidega. Meelde jäi esimese vaatuse kuuvalgusstseenis, kui Ali Urata Ketlini kõrgele peakohale (ja korduvalt) tõstab, siis ta teeb seda täiesti sirgetele sirutatud kätele! Nii ilus, tundena õrn, aga teostusena jõuline. Ja koreograafilises mõttes keerulisema tehnika naudingut pakub teise vaatuse alguse 6 mehe tantsus, mil kahekordsed õhuspöörded lõpetati paigalseisva, liikumatu pliéga, ent ometi ei lõiganud-peatanud need tantsu, vaid sealt edasi mindi uuele kordusele nii sujuvalt edasi ning siis sai juba oodata veel seda pabahhi! Ja nii mitu korda järjest (õnneks!) Kusjuures korra on see lisatud natuke hiljem ka peategelase tantsu, mis ehitab mõttesilla tolleaegsete noorte meeste vahel. Kuid oma koreograafi-terviklikkuse ning tantsuliste suuremate-väiksemate karakterlike ideede juures on lavastaja-Härm helde ka just kõige huvitavamate balletilavastustele omaste lavastuslike detailidega. Olgu selleks siis ühes stseenis napilt enne lavalt lahkumist Ketlini kelmikus... Mahleri muusika valsirütmilises osas väike konkreetne valsisamm ülejäänud tantsu sees, nagu täiesti muuseas puistatud sisse... Ali kui suudleb Anna Roberta väljasirutatud jalgapidi paar-kolm korda mööda reit... või "härjavõitluse mängud" magamistoas! Puhas nauding neid noppida sealt oma elamuspagasisse.
Kõik 3 põhitantsijat (mu peegeldus põhineb teise koosluse esietendusel) on lavastaja targa ülesehituse ideaalses teenistuses. Kõik nad "kasvatavad" ja pingestavad oma tantsu läbi lavastuse - kuni oma tegelase finaalini välja. Kuigi lootsin peaosas näha üht oma praeguse aja isiklikku lemmiktantsijat (Jevgeni Grib), aga olude sunnil (esimese esietenduse ajal, mil oli tema peaosas, olid juba varasemalt kindlad plaanid tehtud ühe teise teatri esietenduse vaatamiseks), mängis saatus tegelikult ise huvitava kaardi kätte, nimelt olen Ali Urata't näinud vaid paar korda varem kesksemates rollides ning tema sobivus just siinsesse rolli on kaugele näha! Jõuline, tumedate juustega, pisut müstiline. Vaheajal paratamatult kuulsin kuidas kohvikus etendusest elevil prouad arutasid, et "tema küll eestlane ei ole", aga olid ühtviisi vaimustuses tema sobivusest naisi hullutava - kütkestava, noore ja jõulise paruni rolli. Ja ega ka see tegelane ju otseselt "eestlane" ei olnudki. Balti-sakslane. Kui lavastuses tema tantsud algasid natuke raskema jalaga, hüpped mitte nii kõrged, pöörded mitte nii efektsed, siis mida etendus edasi, seda lendavamaks muutusid ka need hüpped, seda rohkem tuli neid (spagaadis) õhusseismisi ja paar korda isegi jahmatava kõrguse ning hooga! Ja kuigi, nagu ütlesin, oli tegemist oli teise koosseisu esietendusega, siis Ali mängis/tantsis kõrvalosa ka esimeses koosseisus (Daschhausenit), siis oli see tema jaoks ikkagi lavastuse "teine etendus" ning kohal oli ka "teise etenduse needus" ning kõige dramaatilisem sündmus, ehk praktiliselt tegelase finaal, läks natuke nihkesse heliga. Ent ka vaatajana ning üldse mitte teades selle lavastuse koreograafiat, ega muusikalist kujundust, oli aimata mingit segadust muusika katkemisega (seega võis see olla tingitud hoopis helitehnilisest viperusest), kuid see ei vähenda kohe absoluutselt tervikust arusaamist, ega ka elamuslikku dramaatilisust. Eriti kuna peale seda on veel ka niiöelda epiloog juba selgitav-vastavas toonis.
Küll tekitas see "epiloog" huvitavaid küsimusi seoses sisuga, ehk selle tantsis Ketlin Oja tegelane, ilma teise naiseta... Mis teisest naisest sai? Kas ta hoidus siis juba täiesti eemale... kas tema jaoks oligi tegemist ainult ühe kõrvalhüppega... Või polnud teda seal enam tema enda mehe pärast? Huvitav kui lugu jätab lõpus mõtlemisainest ka koduteele!
Ja need parun Dietz'i 2 naist (arvata võib, et sellel armujanulisel parunil oli neid ehk veelgi rohkem, aga selle loo keskmes siiski 2 :)), printsessilik Ketlin Oja ja nukulik Anna Roberta, mõlemad sellised kaunitarid! Mõlemad tegelikult ka huvitavalt erinevad. Ketlini tegelane kohati kelmikas, koketeerivgi, siis jälle suurelt armunud, enda poolt puhta ja kõike ülendava armastuse sees. Eelmainitud kuuvalgusstseen tõi meelde ühe oma lemmikfilmi "Titanic" Leonardo DiCaprio ja Kate Winsleti tegelaste armumisstseeni la(e)val, siin siis noore paruni ja noore parunessi õhtuses majas, ilmatusuurest lossiaknast paistva lumesajuse täiskuu käes ilusa armastustantsuga, kus Ketlini paruness Fastrade (kellega on just hiljuti kohtutud ühel koosviibimisel, milles süttinud sädemest, tõusebki siin lõigus tõeline leek), tõuseb parun Dietzi kätel oma suure armastuseõnnega pilvede kõrgusele! Imeilus!
Sealjuures nii Ketlini kui ka Ali ja Anna Roberta puhas "näitlemine" on väga meeldivalt kõnekas, ehk miimika ja kehahoiakud, millega tõesti sõnadeta, aga ilmeksimatult arusaadavalt jutustatakse seda lugu lisaks tantsule. Kindlasti arusaadav ka tantsukaugematele inimestele. Anna Roberta Lydia mitte lihtsalt ei "lõbusta" end (oma parun Daschhausenist mehe äraolekul) nö. "naaberparuniga", vaid kehakeel annab mõista, et seal on ka sügavamad tunded mängus. Igatsus, ootus, vajadus selle armukese järele... Kui Ketlin Oja tantsitud roll oli puhtama, ausama, suure armastuse noodistikuga, siis Anna oma on teistmoodi kirglike, võiks isegi öelda just selle "keelatud armastuse" nüanssidega.
Väiksematest rollidest tõuseb üsna lõpudraamaks esile ka Marcus Nilson, petetud mehena, aga temale väga palju siin põhikolmiku kõrval siiski ruumi ei jäeta. Kuigi mehena tundsin talle kaasa, oli lavastuse rõhuasetus siiski üllatavalt hoopis teise kaldega, mida juba igaüks peab ise vaatama minema ning omad järeldused-elulised paralleelid tegema.
Muidu on alati meeldiv näha John Halliwell'i tantsimas, tal on oma, tugev lavaline aura (sarm), aga ka tema oli vist teise etenduse needusega puudutatud, sest kolme kokapoisi tantsus, mis on ka üks vast nõudlikumaid, jäi ta kahe teise sünkroonist vaevuaimatavalt mõnede liigutustega välja (seda vast ilmselt nägi ainult see, kes väga täpselt jälgis - pole ju ka veel nii sissetantsitud). Kuna ei tunne veel hästi kõiki Estonia tantsijaid nimepidi (ning kavalehe järgi ei saa ka taustategelasi kokku viia - nii palju tiitlitega erinevaid tüüpe), siis hoopis üks teine jäi seekord positiivselt silma. Kuid eriti ilus oli vaadata kõiki kuue mees-naine paaridega tantse. Nii teravalt üheskoos, lihvitult filigraanselt täppis teineteisega. Ja kui koreograafia pole parajasti kõige nõudlikum (nagu näiteks juba eelnevalt mainitud 6 mehe tants enne mustlasnaise liitumist), siis just täpsus ja viimseni väljapeetud koosmõju on see mis annab vaimustava efekti, nagu just tegid need kuus paari. Lisaks oli üks naiste tants, mille tõlgitsesin "udu" tõusmiseks (ei lugenud kavalehte, vaid kõik siin kirjutatu on puhas minu enda loonägemiselt väljaloetu), mille kostüümid (nagu kostüümid läbivalt Maarja Meerul selles lavastuses) olid karakteritloovad, aga minu jaoks jättis tantsuline kooskõla natuke soovida. See on tants, mis ei peagi erutama efektidega, vaid just oma malbuse, hõljuvuse ja iluga, aga siin nad vedasid (õige) pisut koreograafi alt. Kuid taaskord tahan rõhutada, et tegemist oli teise esietendusega, ehk midagi tavavaataja jaoks silmatorkavat kindlasti mitte!
Nadežda Antipenko mustlasnaise pisiroll on lõbusalt kergemat meeleolu sissetoov ja väike hea nüanss, kuigi oleks tahtnud tema tegelase enamatki sekkumist või looarenduse seotuses osa, paraku see jäigi vaid väikseks vinjetiks, mille eklektilisuse kallal võiks isegi norida, kui see poleks pakkunud teatavas mõttes kummalist silda lapsepõlves nähtud ballettidesse. Sest lavastaja oli selle lõigu lõpu lahendanud nii, nagu kunagi tihedamaltki balletistseene lõpetati (ent viimasel ajal kahjuks tihti enam mitte). Pean silmas seda, kuidas mustlanna liitub meestega ja taga lavanurgas valguse kadudes muutuvad nad kõik siluettideks hetkeks, kuni pimedus nad neelab - veel üks silmailu pakkuv režiivälgatus.
Mahleri muusika suurejoonelisust ning mängulisust ei maksa isegi eraldi välja tuua (kes meist siis ei tea selle ilu!), kuid sellesse lavastusse valituski valikus peitub üllatusi... Näiteks tema eesti keeles "Sepapoisid" lauluna tuttav lastekaanon, mille Mahler enda 1.sümfoonia jaoks ümber töötles (tegeliku autori üle vaieldakse tänapäevani ja sellepärast tihti lihtsalt kutsutakse seda "traditsionaaliks"), kuid Mahler andis sellele leinamarsiliku võtme, ent siin, ülejäänud muusikaga sidususes pole üldsegi tegemist niiöelda kurva muusikaga, vaid pigem ootusärevust tekitavaga, isegi kerglasema noodistikuga mitmete hilisemate teiste - dramaatilisemate - tantsude muusikast. Kuid ühtlasi nii mõnus äratundmine (peas siiski laulsin vaadates seda ingliskeelsete sõnadega kaasas "Are you sleeping, are you sleeping, brother John, brother John, morning bells are ringing, morning bells are ringing, ding-ding-dong, ding-ding-dong", ehkki oleks pidanud laulma "Bruder Jacob, bruder Jacob"...). Mahler kui austria päritolu ja baltisakslastega germaani-rahvusgruppi kuuluv oli muusikaga ju otse loomulikult mõjutajaks kõigele ja siin selles loos tõesti igati ideaalseks põhjaks.
Võib vaid imetleda, et küll meil on alles head tantsijad Estonias. Ja Tiit Härm, rõhudes just eelkõige ilule pakkuski nende tantsijate läbi nii kirglikku lugu, aga ka imetlusväärselt ilusat tantsu. Ballett oma olemuslikult on just ideaalne selliste lugude jutustamiseks, kus kirg vaheldub puhta armastusega, ühe või kahe inimese tundelisused suurte atmosfääri emotsioonidega (näiteks nii ilus vananaisesuvi, koos värvika Taavi Varmi videost tuleneva taustaga ühes pildis!). Minu jaoks oli see nauding, tajudes parallellina aja kulgemisele ka aastaaegade muutuseid sügisest talve, läbi sajandivahetuse, mis ka väga efektselt videos lavastuses toimuvaga integreeritakse! Tekitas isu rohkem ja tihedamalt ballette külastada!
Hinnang: 4
See on tantsu ausse tõstev, ilu ausse tõstev, inimtundeid esiletõstev balletilavastus. Kergesti tõlgendatav, aga väga huvitavate otstega lavalugu. Tants, mis ei efektitse ilmaasjata palju ning ei esita kõrgeid nõudmisi (peale peaosaliste ning mõnede tantsude nüanssides) tehniliselt niivõrd palju kuivõrd esitab kõrged nõudmised tantsijate täpsusele, terviku ilu saavutamiseks. Mu tunded on hetkel veel liiga erksad ja detailidesse laskuvad, aga kui üldistada, siis ajaloolise kostüümidraamana on lavaltoimuv paljutähenduslik ja isegi mitmekihiline ning kõik see on "kohalejõudvalt" tantsitud-esitatud. Aga inimsuhted, mis on seotud inimlike nõrkuste, ehk antud juhul petmisega ja sellest tingitud järeljuhtumitega ju alati ongi keerulised! Seda ei juhtu just tihedalt, kui Eestis saame näha ballettide maailmaesietendusi või värskeid uue koreograafiaga suurmeistrite töid. See on just üks selline võimalus. Soovitan.
Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed Rünno Lahesoo fotod pärinevad teatri FB seinalt):
Õhtused majad
Ballett kõneleb tunnetest, nende ilust ja valust ning hingelisest ja meelelisest armastusest.
Kestus 1h 45min, üks vaheaeg
Tiit Härmi ballett Gustav Mahleri muusikale
Eduard von Keyserlingi samanimelise jutustuse ainetel
Maailmaesietendus Rahvusooperis Estonia 18. märtsil 2022
Muusika salvestuselt. Rahvusooper Estonia kasutab alates 2021/2022 hooajast loomuliku ja dünaamilise kõla saavutamiseks teatrisaalis 22 spetsiaalset kõlarit.
Tiit Härmi loojakreedo on alati olnud inspireeritud usust ilu lohutavasse jõusse ja ballett on tema jaoks selle ilu üks selgemaid avaldumisvorme. Soov küündida reaalsest ja argisest, ajuti labasestki maailmast kõrgemale, püüelda suurte tunnete ning ülima ilu poole on iseloomustanud Härmi nii tantsija kui lavastajana.
„Õhtused majad“ räägib balti-saksa põlistes mõisates valitsevast eleegilisest ilust eelmise sajandi vahetusel. Ballett kõneleb tunnetest, nende ilust ja valust ning hingelisest ja meelelisest armastusest. See on lugu kahest kirgliku elusädemega noorest, kes teineteise poole püüeldes loodavad koos ületada baltisaksa aadli meele- ja elulaadi sumbunud inertsi ning elada julgelt ja vabalt.
Padureni mõisa noor paruness Fastrade saabub koju pärast pikemat äraolekut. Kodus on kõik endine, kinnistunud kombeid ja elurütmi järgiv. Naabermõisa noor parun Dietz lahutab meelt prassimisega, jahilkäikude, kaardimängu ja salasuhtega parun Dachhauseni naise Lydiaga, leidmata millestki kestvamat rahuldust. Ta korraldab lõbustusi ümberkaudsete mõisate noortele, vastukaaluks nende igavale vegeteerimisele. Ühele sellistest koosviibimistest ilmub ootamatult Fastrade. Mõlemas tärkab lootus, et teineteisega koos võib midagi nende elus määravalt muutuda. Dietz teeb spontaanse otsuse siduda oma elu Fastradega. Nende suhtes kohtuvad ennastohverdav armastus ja taltsutamatu eluenergia...
Mahleri ja Keyserlingi loomingut ühendavad ühine elu- ja tegevusaeg ja kummagi sügav pühendumine oma maailmataju perfektsele väljendamisele kunstis. Mahleri muusika dramaatiline kirglikkus maalib balletilavale sügavad tunded, kire ja armastuse.
KOREOGRAAF JA LAVASTAJA
Tiit Härm
VALGUSKUNSTNIK
Margus Vaigur (Endla)
VIDEOKUNSTNIK
Taavi Varm
KUJUNDUS JA KOSTÜÜMID
Maarja Meeru (Vanemuine)
