Patriku vaimuvälgatused vol.102 ja muud õhtused toimetused

Patrik kasutab sõna suuvooder asemel SUUPUUDER

Täna oli S.-i koolis lastevanemate koosolek. Näidati kooli uut ujulat ja võimlat. Võimas oli. Ilus, uus ja puhas. Üldse ilus kool. Koosolekul arutati, mida tehakse veel enne klassi lõppu. Mul oli kuidagi kurb ja avaldus koolist välja võtmise kohta seoses Rootsi kolimisega oli näpu vahel. Kurb oli, samas kuidagi hea ka. Algab uus algus. Kus kõik on uus. Lisaks on ju tore, et Patrik saab ka samasse kooli suurema õega. Nii hea ja kindel tunne. Kes teab, kas Patrik sellesse Eesti kooli oleks saanud oma õe jälgedesse...ei tea.

Kõigele lisaks tutvusin täna ka oma Stockholmi kontori kaastöötajaga. Tundub, et on üks jutukas sell. Laevanduse taustaga. Peter on nimi.

Nii see on (kui teile nii näib)

Minu üks lemmiklavastajatest, Adolf Šapiro, käis jälle Eestimaal oma kunsti jagamas. Tuli ja tegi jälle midagi vapustavat. Samas nii ebašapirolikku. Tehniliselt poolelt tuleb koos lavastajaga kiita taevani kohe alguses ära kunstnik Vladimir Ašhon ja kostüümikunstnik Kristine Pasternaka.

Jälle sain osaks maagilist teatrivõlu ja kus mujal kui ikka oma lemmikteatris. See kaks tundi ilma vaheajata kulus nii kiiresti ja omapäraselt, et lausa magus on meenutada.

Taevalava oli saanud endale valge kuue ja pingid olid naljakalt nihutatud, seda kõike lavastuslike efektide jaoks, ning konferansjee Elisabet Tamm-e lõbuks, ehk et ta saaks karjuda rumalale rahvale, et nood ei kõnniks üle lava (see bambini on lasteaias, mamma mia ja arrivederci ning muud itaaliapärased hõiked andsid ka meeleolu juurde, väga lahe!).

Elisabet Tamm, kes toimis ka kui etenduse juht kandideeris selle rolliga ka Teatriliidu selle aasta parima naiskõrvalosa näitleja tiitlile. Ja kui imestada, et kuidas etenduse juht sellise au ära teenis, siis imestada pole vaja kui etendus nähtud...

Nagu pealkirjastki võib aimata, on tegemist mingisuguse müsteeriumiga. Ehk sisulises mõttes natuke kriminulli laadse näidendi tegevus toimub väikeses Itaalia linnakeses, kuhu on hiljuti kolinud keegi ametnik koos oma naise ja ämmaga. Mitmed tahud selle omaettehoidva perekonna elukorralduses köidavad aga naabrite uudishimu ja lõpuks on kohalik seltskond viimseni ärevusest haaratud, et nende „saladust" välja uurida. Intriigidemöllus ei saa lõpuks enam keegi aru, kes valetab ja kes räägib tõtt.

Kahtlemata ei tasu sealt minna kriminulli moodi lahendust otsima. Ehk kes on süüdi? See pole selles tükis üldse oluline. Ja see on oluline, ehk siis see, et süüdlane pole oluline. Sest tegelik nauding selles lavastuses on just nimelt lavastaja trikkides, kunstilises pooles ja näitlejate mängus.

Kõik algas juba enne etendust, kui Elisabet Tamm tuli kohvikusse, et teatada, et keegi näitlejanna vajab rahustamist ja sellepärast etendus hilineb. Lavastus ongi üles ehitatud kui teatriproov. Kus vahepeal ka ooperit lauldakse. Ehk üks tõeline tohuvabohu. Ja see on taotluslik.

Näitlejatest kerkisid esile minu jaoks Elmo Nüganen - keda üle tõsiselt pika aja jälle laval sai näha. Viimati vist juba oma viis aastat tagasi Ay Carmelas... tema tõsine ja intrigeeriv väimees Ponza mõjus just nii nagu vaja. Täpselt omalaadse karakterina selles kompotis. Anne Reemann on peaaegu alati kulda väärt (peale muusikali). Tema kuju mõjus koomilisena ning torusoeng andis uue dimensiooni kunstilisele toonile. Piret Kalda Sinjoora Cini roll oli igati asjakohane. Just omas elemendis. Selline nipsakas uudishimulik sissetrügija (meenub Palju õnne argipäevaks roll). Ka Anu Lamp teeb hea rolli, kuigi kui on näinud Ita Ever -it seda rolli tegemas, siis kahvatub kahjuks see Ita kõrval. Aga kahtlemata on tegemist vapustavalt hea rolliga. Veel meeldis Indrek Sammul, kes tõi sisse pisut enam palaganilikku koomikat, kuid siia see sobis. Ehk ongi žanrimääratlusena õige kunstiline palagan. Ehk midagi enamat kui need tavalised palaganid. Siin oli mida vaadata ja mille üle naeda või mõelda. Ja kuigi Roman Baskin ei kuulu just mu lemmiknäitlejate hulka, ei meeldinud ta mulle ka üldiselt selles lavastuses, kuid see dialoog peegliga oli hea! Kuid seda peamiselt tänu lavastuslikule efektile. Üldse oli peeglit hästi ära kasutatud. See punane tuba ja seal toimuv, mida sai näha ainult läbi peegli, see oli huvitav element. Küll mitte täiesti originaalne, kuid vana hea uues kuues.

Ja selle kõik kirjutas Pirandello. Keegi kes pole kaugeltki minu lemmik, kuid võibolla pole ma temale nii laialdaselt tähelepanu pööranud (hetkel meenub ainult 6 tegelast autorit otsimas). Siiski ka selles asjas usun, et Pirandello on minule söödavaks teinud just nimelt lavastaja Šapiro.

Igati vägev etendus. Hinne 5-

Toon siinkohal ära ka minu nähtud Šapiro lavastuste top-i (Eestis lavastatud etendustest on nägemata ainult esimene - Kirsiaed):

6. Kolmekrossiooper (Linnateater)

5. Nii see on (kui teile nii näib) (Linnateater)

4. Elav laip (Draamateater)

3. Kolm õde (Draamateater)

Ja esimest kohta jagavad:

1.-2. Isad ja pojad (Linnateater)

1.-2. Kes kardab Virginia Woolfi? (Pärnu Endla)

Tule Šapiro ikka Eestisse lavastama - me armastame Sind!!!

Eesti otsib superstaari 3.finaalsaade

Kui Aigi Vahing iga saatega natuke ikka paremaks muutub, siis Jüri Nael muutub üha naeruväärsemaks. Seda mitte humoristlikus mõttes. Huvitav kas ta ise ei vaata oma saateid üle? "Kes on järgmine esineja näm-näm-näm Luisa" ja teised sellised "Raimondoooooooooooooo" , "Teie ees on Luisaaaaaaaaaaaaa" karjed. No miks rahvast piinatakse sellisega?

Mis veel häiris oli Mihkel Raua erapoolsus Nele esinemisel. Nele laulis nii õudsalt, kui mitte kunagi varem. Aga teadagi on Mihkel Raud ja Nele ema töökaaslased Eesti Päevalehes. Kas mitte sellepärast ei tulnud kiitev kommentaar, millegile nii kehvale, milletasemelist on seni suutnud pakkuda ainult Rivo.

Ehk siis pikemalt seda laule ümbritsevat amatöörlust ja jura mitte kirjeldades, siin on minu arvates top7 alatest kehvimast:

Nele Kirsipuu - Appi, ta ehk on tõesti liiga noor selle võistluse jaoks. Kuigi ma pole veel päris kindel kas üldse mingit lauljalootust temast on. Kleit oli tõesti armas, aga varem olen ma tundnud häbi ainult Rivo ja Taavi laulmise pärast, siis nüüd võib liita sellesse nimistusse ka Nele. Kuidas tõemeeli keegi võib talle hääle anda?

Rivo Kingi - No vokaalselt seda meest hinnata ei saa. Samas ta polnud kõige kehvem seekord. Seda tänu lauluvalikule. Sangar seiklusfilmist on lihtsalt nii hea laul.

Taavi Peterson - Jätkub karjumisekarjäär. Nüüdseks on ka originaalsuseloor kadunud, sest karjumine saatest saatesse on juba ära tüüdanud. Kas tõesti midagi normaalselt kõlavalt temalt ei ole tulemas? Täielik pettumus.

Raimondo Laikre - Eelmise korra õnnestumine oli ehk siiski erand. Seekord tagasi tundetuks baarilõõritajaks. Laulu alustades veel käsi taskusse, nagu pohhuist. Viisipidamisega vähemalt probleemi polnud nagu mõnedel teistel....köhhöm....Nele, Rivo ja Taavi....köhhöm...

Anna-Liisa Supp - TOp 3 alustab jälle A-L. Seekord olid väiksed vokaalsed apsud ja probleemid. Kuid kahtlemata koos oma koomilise hoiakuga ja väga hea lauluvalikuga tuli sellest auga välja. Esitus oli tore ja pühapäevaliselt mõnus. Ta peaks õppima ainult natuke pikemate lausetega vastama, sest see võistlus nõub ka karakteri näitamist, muidu on võita raske.

Luisa Värk - Tema senistest esinemistest kahtlemata kehvem esinemine (ka tammumine oli tagasi). Kuid tema ise säras see eest rohkem kui ülejäänud (va. Birgit) kokku. Jätkub tandemi Birgit-Luisa võistlus tiitli eest. Seekord siis...

Birgit Õigemeel - kas see on nüüd rohkem ka tema ampluaa, aga tõeliselt nii vokaalses kui esinemisoskuses teistest üle. Ilus laul veel pealekauba ning riietus... - võitjatüüp!

Pagana pihta!

Just kui olin ühe inimese jaoks kirjutanud V-tähega sünnipäevaluuletuse ning see kaardile kanti, nõuti ka teise inimese jaoks S-tähega luuletust. Niimoodi tellimuse peale ja sulest välja pigistamisega head asja ei saa. teadsin seda juba ette. See peab tulema kusagilt sügavamalt.
Panen selle tulemuse siiski siia kirja, võibolla töötlen seda kunagi ümber ja sellest võib ka asja saada. Kuigi kahtlen.

Sada sinist siidisaba
Sulle siristavad serenaadi.
Sulle, (siia nimi), saadame säravaid saluute!
Suurepäraseid soove,
sillerdavaid sinililli.
Sajad soojad suudlused sünnipäevaks
Siiralt südamest!

Sünnipäevaluuletus V-tähega inimesele

Viissada valgusaastat vanaduseni,
Vaimuvalgust võrratult!
Vett-vilet-valu vingelt vähem.
Viisakusteks viitsimisi.
Võimu vallatut vulinat (siia ees- või perekonnanimi) veskile,
Verstaposti vapustavat vastuvõttu vaaditäie viinaga!

PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS!

Rootsi kolimiseni on jäänud 24 päeva

Kummaline on see kahe koha vahel olemine. Aeg liigub nii aeglaselt kui minekut ootad. Iga minut on tund, iga tund on 10 tundi. Patriku jaoks on see minemise protsess eriti valuline. Kui ta sellele mõtlema hakkab, siis tal tuleb nutt peale. Laps ei saa samamoodi aru...et kui juba on minek, siis miks me minna juba ei või. Nüüd on siis selge, et kolimine toimub 29.05. Enne seda on vaja veel 100 asja korraldada, aga 100 asja on ka juba korraldatud. Ehk mis siis mahub veel viimase kolm+ nädala sisse enne välismaale kolimist.

Eelkõige muidugi trenni ja teatrit. Mu kaks kallikest, mis maha jäävad. Trenn tuleb ka kiiremas korras Rootsis paika panna. Selleta ei saa ja kõik läheb ruttu rooste ka. Teatriga on lood kehvemad. Rootsis saab Eesti teatrit harva. Pigem sisustan kõik Eestis külas käimise õhtud alati teatriga. Veel enne ärasõitu olen krabanud nii palju nänni kui võimalik. Täna Linnateatris Šapiro Nii see on kui Teile nii näib, 12-ndal Kuidas ma sõitma õppisin, 16-ndal Von Krahli Teater ja Kajakas ning 22-sel Linnateatris Kivid minu taskutes. Lisaks tahaksin ka juunis tulla Ronka vaatama, aga seda piletit mul veel taskus pole.

Siis muidugi järgmise nädala eurovisioonilained. 10-ndal ja 12-ndal. Ja kultuuriga ongi nagu hetkel kõik.

Korralduslikust poolest tuleb esmaspäeval S-i lastevanemate koosolek ning sinna saan kaasa viia ka lapse koolist ära võtmise avalduse. Praegu käivad kolimisfirmad kraami kogust üle vaatamas. Et saaksid hinda pakkuda. Lisaks on vaja viia läpakas remonti. Ja siis veel mantel keemilisse. Autoga ära käia ülevaatusel. Kolida osalt asju Kaiu. Kaius lammutada vundamenti, saagida puid ja hekseldada üht õunapuud. Stockholmi Eesti kooli tuleb lapsed ette näidata, et nad saaksid otsustada, kas P läheb eelkooli või esimesse klassi ning kas S läheb viiendasse või kuuendasse. Oh, ma loodan, et P. saab eelkooli ja S kuuendasse. Aga eks ta muidugi ole pedagoogide pärusmaa, kuidas kõige targem oleks tegutseda. Pakkimine meil juba on käimas mõnes mõttes. S.-i voodi lammutasime tükkideks. Osalt vanakraami nagu vana telekas ja arvutiekraan tuleks viia realiseerimiskeskusesse. Arvutiekraan on päris uus ja heas töökorras. Päris kahju teisest. Kui kellegil on vaja andke märku...

Ja tegelikult on neid nipetnäpet asju veel ja veel, aga nüüd tuli kiire - investeeringute töögrupi seminar Olümpia hotellis...peab jooksma.

Ma ei saa inimestest aru

Ma olen ilmselt mingi kiiksudega inimene, ma ei mõista inimesi. Juhtum järgmine: Aitasin korraldada üht noorte inimeste reisi Saksamaale. Oli vaja tellida lennukipiletid. Kõigepealt üks kuupäev, siis kuupäeva muudatus. Siis maksmisevormi küsimine ja arvete klattimine. Kokku sai vahetatud ligemale 10 korda kirju ning ligikaudu 5 korda helistatud Lätti. Ehk päris palju sebimist. Alati ei saanud vastuseid ka kohe ning siis oli vaja veel üle küsida jne. Nagu see asjaajamine käib. Nüüd kus ettemaks tehtud ja kõik nagu organiseeritud, selgub, et üks lastest ei taha lennata ja kogu süsteem tehakse ümber. Oh, ei tea mis kasvatuslik aatompomm see nüüd oli. Lapsel piisab ainult natuke nuriseda ning kõik tehakse ette taha tema järgi. Selle lapse kasvatusse tuleb nüüd küll suuremat sorti viga minu meelest.

Teine asi mis mind ärritab on see, kui Sa näed vaeva, ehk palumise peale võtad aega ja koondad mõtted ja kirjutad pikalt (väga pikalt) need paberile lootes sellega aidata kedagi. Saadad ära ja see teine pool, see kellel nagu oli seda abi vaja, see lihtsalt ei vasta. Ei saada lühikest aitäh-i, ei saada lühikest vastust, et see ei sobi. Või kasvõi, et tal on hetkel hullult kiire, aga ta paari nädala pärast võtab selles asjus ühendust. Või mida iganes. Minu meelest näitab see inimese täielikku ükskõiksust ja ülimat kasvatamatust. Ma olen täiesti pettunud selles inimeses. Ja vahet pole mis ta nüüd arvab või peaks kirjutama. Sellest on juba nädal möödas, aga ei kippu ega kõppu. Ma tegin omalt poolt samal päeval selle mis minult paluti. Meil kõigil on kiire. Meil kõigil on omad prioriteedid, kuid e-mailile lühike vastus kirjutada ei võta küll rohkem kui 30 sekundit. Ah, võibolla olen mina imelik, et ma niimoodi käitun ning ootan teistelt sama...

Igatahes on veel jäänud 25 päeva Rootsi kolimiseni ja ma ei jõua seda ära oodata. See pool minekul olemine sööb närvid seest ja sellepärast ka ärritavad kõiksugused ebaviisakused mind rohkem kui tavaliselt. Inimesed on imelikud.

Eesti otsib superstaari 2.finaalsaade

Pühapäevaõhtul, kui midagi targemat nagunii teha pole, kui lugeda, lapsi kantseldada või vaadata kuidas TV3 jälle ämbrisse astub. Ei olnud ka see pühapäeva erand. Superstaarisaade on teinud oma järjekorde etteaste ning jööb vaid imestada, millist rämpsu telešõud lubatakse eetrisse. Kuidas nad nii ebaproffessioonalsed inimesed sinna tegijateks on palganud, see ületab igatahes minusuguse mõistusepiiri. Kõigepealt saatejuhid, eriti Jüri Nael. Ma pean iga kord hääle vaikseks keerama, et mitte seda õudust tuppa lasta. Lisaks mul on kuri kahtlus, et tema poolt oli ka finalistide alguse liikumine. Tundus, et lauljatel oli häbi sellist nõmedat liikumist sinna nimedelugemise taustale teha, aga kui on kästud ning superstaariks saamisehimu nii suur, siis ei jöö ju midagi üle.

Oh, teiseks žürii. Milleks, oh milleks nad seal istuvad ja tunnevad ennast ebamugavalt ning tekitavad piinlikkust ka vaatajates. Kui neil pole midagi öelda mõistlikku, siis nad võiks ju olla vait. Võtku õppus American Idol-ist vaadaku vähemalt üks saade ära võibolla sellest oleks abi. Heidi Purga paneb üldse kohatut teksti. Vahepeal tundub, et ta on mingi mõtte valmis mõelnud, siis paiskab mikrofoni saades selle eetrisse, kuigi kontekst ja sidus tegelikkusega absoluutselt puudub. Seda võib muideks näiteks üle kontrollida vaadates viimase saate Birgiti esitust ja siis kuulata, mis Purgal on öelda. Miks nad peavad ütlema midagi kui nad ei oska või kui neil pole midagi öelda, ei mõista.

Ja kolmandaks kogu see õudus, mis toimus saate lõpus. Jumal, kas on tõesti nii raske välja keerutada sellest, et tulemused hilinevad. Nii ebaprofessionaalset saadet pole ikka väga väga kaua näinud.

Aga nüüd peamise juurde, ehk muusika... ja selle saate võistluslaulud alates kehvemast:

8. Rivo Kingi. Ooo õudust. Ma arvasin, et eelmine saade kuulsin selle saate põhja. Aga ei. Ta suutis seekord veel kehvemini laulda. Lisaks veel väita, et Hero on Nickelbacki laul...Ta peaks ikka kontrollima, kelle laulu ta laulab. Tundub, et ta ei suudagi laulda valesse helistikku eksimata. Eriti pärast seda kui originaal on just eetris kõlanud, oli seda tõsiselt piinlik kuulata. Selles puudus igasugune elu ja kõla. Ma ei mõista, kuidas selline tegelane sai finaali. See tõmbab kogu saate taseme alla. Rivo lihtsalt pole laulja. Ma laulan pingutamata duši all ka paremini seda laulu või kasvõi Põdral maja metsa sees. Jube!

7. Mariann Saar. Aretha oli liiga suur tükk hammustamiseks. See on nagu mina, kes läks teatrikooli sissepääsueksamitele Hamletit tegema. Lollid oleme mõlemad, aga mina oli toona noor ning enam nii ei teeks. Ja Mariann on praegu noor, vaevalt et ta teeks niimoodi 10 aasta pärast. Muidugi kummaline, et teama kõige suurem vääratus viisipidamises sattus ka sellesse l
iku mida telefoninumbritega näidati. Kas see oli kogemata? Tegelikult see oli monteerija viga, järjekordne aps aprude reas. See ilmselt läks talle maksma ka edasipääsu. Muidu tema kime hääl pole ka otselt minu maitse. Liiga tasapaks.

6. Nele Kirsipuu. Hmm, eelmisel nädalal olin veendunud, et kindlasti tõuseb ta tuleval nädalal kõrgemale kohale minu tabelis. Aga oh häda. Nele vajab inglise keele diktsiooni õpetajat (eyes, thing, you..... see oli jube väänamine ja keele moonutamine, andestamatu). Miks ta küll ei laula midagi tantsulist ning näita oma tõelisi võimeid. Paluks veel põsemikrit, et käed oleks vabad. Miks oh miks. Ja see maitselage riietus. Tõeline pettumus. Muidugi see vahepeal noodi kõrvalt laulmine ning tempos mitte püsimine tekitas tunde, kas tal taktimõõdust aimu on? Õudne.

5. Taavi Peterson. Tema puhul tuleb mängu mingisugune omapära. Ta oleks nagu Rannapi sugulane. Selline hull mees metsast, kelle kunstist paljud aru ei saa (mina nende hulgas), aga rahvale on ikka tsirkust vaja läinud. Minu jaoks on ta samas kastis nende kahe mehega, kes eelvoorus laulsid Kasatšokki ja Need ei vaata tagasi. Üks külahull on lavale lastud. Muusikaliselt mannetu, sest häält ju mannetu. Aga samas vähemalt midagigi omapärast. Oh, neid nelja, 5-8 koht, ei saagi hinnata, nad tuleks kõik sealt saatest ära saata.

4. Anna-Liisa Supp. Hmmm, Beyonce laul oli Anna-Liisa jaoks natuke liiga raske. Seda peab laulma häälega, mis on võimsam, kogenum, enesekindlam. Samas 5+ lavalise presentatsiooni eest. Kuidagi õigena tundus see. Häält kahtlemata Anna-Liisal on ning tegeliku lootus võiduks veel säilub, ainult et ta peaks julgemalt vastama küsimustele ning olema julgem ning vabam ka laval. Patriku lemmik, aga mitte laulja vaid välimuse pärast. Hmm...juba kuue aastaselt pikad blondid juuksed avaldavad talle muljet.

3. Raimondo Laikre. Selle saate tõeline üllataja. Hääl lausa helises seekord. Natuke oli vahepeal kiirustamist tunda, ehk "Pitch" polnud paigas. Aga muidu päris kobe Elton John-i tõlgitsemine. Ning see polegi ehk nii kerge kui võib ette kujutada. Ise ta on küll natuke naljakas, mitte üldse tiigri moodi, pigem...ah ma jätan ütlemata, maitse asi. Aga laulmisoskused on tal olemas. Loodetavasti oskab ka tulevikus nii hästi laule valida, nagu seekord.

2. Birgit Õigemeel. Väga võimas esitus. Tüdruk säras ja suutis ka selle lauluga oma häälevõimeid näidata. Vokaalses mõttes ehk oligi saate parim. Kuid minu jaoks ei lase teda seekord esimese kohale panna ingliskeelne viga. "THE", mis kordub laulus mitmeid kordi, sest see on ka pealkirjas. See häiris päris pahasti. Ja kui ei oska inglise keelt tuleks mõnes teises keeles laulda või küsida nõu põne targema käest, näiteks inka õpsilt. Ei, see on mu isiklik kiiks. Mind lihtsalt jäi see häirima seekord ning ei või midagi sellele parata. Tegelikult oli üldjoontes Birgit tasemel, peajagu üle nendest, kes seljataha jäid. Mõni pole laulja tema küünemustagi väärt, mida ta hoolega koukis, kui ootas, mis žüriil talle öelda on. Naljakas, et me oma maneeridest teadlikud pole, eriti laval ja eriti telesaates, mida vaatab sadu tuhandeid inimesi. Oh, jälle ma nokin ta kallal ja tegelikult ta mulle ju väga meeldis!!!

1.Luisa Värk. Yeeeeee!!!! Luisa ruulis seekord täiega. Mitte lihtsalt ainult sellepärast, et ta laulis oma haigusele vaatamata päris puhtalt kogu laulu ära. Ta oli laval kõige vabam, tal oli mingisugunegi liikumine, mis sobis väga hästi lauluga. Tema laul kui laul oli parim. Son of a preacherman....hmmm milline mõnus laul! Ta nägi kõige parem välja ja tagatipuks oli tal ka parim film. Nonii, sellest võistluses on ilmselt kujunemas Vestmanni ja Piibelehe võistlus, kord on Vestmann all ja Piibeleht peal, siis jälle Piibeleht all ja Vestmann peal. Birgit ja Luisa teevad võislusest vaatamisväärilise. Jumal tänatud, et on kaks inimest, kelle pärast saadet vaadata. Luisa vanaisa Sass tegi õieti, et lapselapse telepurki pistis. Temast võib asja saada!

Oscar ja Roosamamma. Kirjad jumalale

E.-E. Schmitti raamatu järgi lavastas Üllar Saaremäe OSCAR JA ROOSAMAMMA.KIRJAD JUMALALE.

Viimasel ajal üks popimaid tükke. Sest kõik etendused müüakse kiiresti välja. Imekombel õnnestus meil näha see Keila Kultuurikeskuses. Saal oli küll täis vaninimesi. Teglikult nii palju, et kogu saalis levis selline omapärane vanainimeste lõhn. Aga see ei häirinud üldse. Kaks tundi ühe vaheajaga läks kiiresti.

Tegelikult käib selle lavastusega kaasas omapärane aura. Ehk teglikult pidi ju peaosa mängima Dajan Ahmetov, kuid hukkus traagiliselt autoõnnetuses enne oma aega. Oma enneaegset surma ootab ka see peategelane selles lavastuses. 10-aastane Oscar on haige. Tal on vähk. Tema viimaste elupäevade päike on nunnu haiglaõde Roosamamma, kes pakub Oscarile välja mängu – elada iga järgmist päeva nii, nagu oleks see kümme aastat. Teismeliseiga, armumine, abieluvõlu ja -valu, laste sünd ja lahkumine kodust, vanaduse helge väsimus – need pakuvad Oscarile rõõmu ja annavad julguse vaadata vastu oma saatusele.

Tegelikult meie läksime seda vaatama ikkagi Ines Aru pärast. Ärge saage valesti aru. Üllar Saaremäe oli väga hea. Tema mängus oli kaks kummaliselt head komponenti. Minu meelest ta mängis seda osa nagu Dajan oleks mänginud ning teisalt see oli kuidagi nii ehe roll, ehk tõesti nagu mõni tõsine 10 aastane poiss. Aga jah, Ines...ooo Ines. Ta on nii nunnu, et kuigi see lavastus mulle päris pisarat silma ei suutnud tuua (saalis oli nutjaid küll ja küll), siis ma peaaegu oleksin hakanud pisaraid poetama Ines Aru monoloogi ajal etenduse lõpus. Sellepärast, et tema ise nuttis ja oli nii siiralt kurb, nagu ta olekski see haiglaõde, Roosamamma ning leinaks Oscarit. Ta oli nii kurb, nii armas, et ma oleksin tahtnud minna ja teha talle Kalli-kalli ja öelda, et tegelikult see kõik on üks suur näitemäng. Et Oscar on tegelikult Üllar Saaremäe ja et ta ootab lavakardina taga, et pärast tema monoogi tulla lavale kummardama. Ta oli niiiiiiiii nunnu. Minu jaoks selle lavastuse põhiväärtus.

Jah, eks minugi mõtted vahepeal uitasid Dajanile. Ning samas elasin kaasa sellele Oscarile, kes oma olukorras pidi vaatama näkku nii surmale, kui sellele, kuidas tema ümber olevad inimesed paranesid või vähemalt omasid lootust. Ning ka seda kuidas tema vanemad seda kõike üle elavad, sest nad ei saa midagi asjale parata. Tõeliselt kurb tükk. Tundus, et iga väiksemgi naljatilk mis selles tükis oli, rahvas lausa janunes selle järele ja naeris iga pisemagi valguskiire peale. Sellised me juba oleme, tahame natukenegi rõõmu tunda. Mis sest et olustik on äärmiselt masendav ja lootusetu.

Jah, halbade lavastuste kett on purunenud. See lavastus polnud ju mingi tippteos. Rohkem ehk sobikski kuuldemänguks, kui ei oleks Ines Aru ja tema Kätšimutti Roosamammat. Ning neid ilmeid ja seda sügavust. Vapustav ümberkehastusmisvõime ka sellises vanuses. Tõeline meister, tõeline anne! Ma armastan Ines Aru!

Hinne 4 (ometi midagi üle keskmise!!!!) Keilasse võiks teine kordki minna teatrit vaatama, kui ainult pileteid oleks kusagilt Piletilevist või Piletimaailmast võimalik osta...

Võibolla peaks ise ka kirjutama - kõrgemale...lihtsalt huvi pärast, et lugeda, mida ma kirjutaksin...hmmm...peab mõtlema...

Luuletus lahkuvale töökaaslasele

Töökaaslaseid lahkub pidevalt, eriti suuremates ettevõtetes. Mu sulest tuli selline luuletus välja. Võibolla sobib see ka kellegile teisele, armsa töökaaslase viimase päeva kaardile...

Ei ole Sina ega meie, inimesed need
Kes unustavad aja ühise
Ja kriipsu tõmbavad eilsele ning sellele,
Et kunagi ristusid me teed.

Seepärast (sisesta sobiv tänavanimi) majast mööda sõites
Või siis kui minevik sul hinges tõstab pead
Sa vahest meie juurde uita mõttes
Ja ka meie mõtteis mälestusi läidad reas.

hmmm....pole just superilus...aga äkki läheb ikka hinge ja ikkagi rohkem kui lihtsalt tuult tiibadesse soovida...

Üks variant oleks ka selline mugandus Doris Kareva luuletusest (eriti see algus on superilus):

Ei ole lahkumisohtu neil,

kes elus ei kohtu.

Kuid mis ka ei muutu, ei juhtu,

see tuluke kestab, ei kustu,

ei väärata valitud teelt
me oleme ühtsama usku,

ühtsama erimeelt.

Eesti otsib superstaari 1.finaalsaade

Hehh, Eestis on minu skaala järgi minu teadliku elu ajal olnud ainult 1 Superstaar ning tema on ka kahjuks tänaseks juba surnud - LENNART MERI...

Kuid TV3 on võtnud ette, lootuses, et Eestist kooruks välja oma Kelly Clarkson või Carrie Underwood või vähemalt Chris Daultry, formaadi, mis annab tänavamuusikutele, kuulsuseihalejast noortele või lihtsalt koorilauljatele võimaluse endast märku anda meie pisikeses muusikute konnatiigis. Kahtlemata olen ma nõus, et selliseid saateid on vaja ning reality tv austajana, pakub see ehk minulegi huvi või vähemalt võimaluse oma kriitikameelt teritada.

Esimene finaalsaade tegelikult üllatusi ei pakkunud. Juba eelsaadete põhjal oli teada, et kõik finaali pääsenud tüdrukud on paremad kui poisid. Hämmastav, kas tõesti ei leidu normaalse häälega meeslaulja hakatisi Eestist. Või nad lihtsalt ei läinud proovima. Või on meeste puhul oluline hääle küpsus. Palju neid häid Eesti meeslauljaid üldse on? Võibolla ei lähe vaja teise käe sõrmigi, et neid üles lugeda...

Finaalis osalejaid oli 9. Alustan siin enda meelest kehvimast ja jõuan lõpuks kõige paremani välja:

9. Rivo Kingi - See oli muusikaliselt avasaate põhi. Ei ole tal ei häält ei tegu ja kahjuks ka mitte viisipidamist. Võibolla peaks ta laskma mikrofoni valjemaks reguleerida ja ise laulma vaikselt, et vead poleks nii kergelt märgatavad. Hiljem veel tunnistada ka ise, et alustas vales helistikus, see oleks pidanud rahvale piisama, et mitte talle hääli anda, aga ju see sõprade sugulaste ring on tal sellevõrra suur, et napilt jäi veel pinnale. Igal juhul väga kurb, et finaali pääsenu võib nii kehval tasemel laulda. Stilist tegi ka temaga küll imet, sest enne oli ta ikka väga lõnguse moodi.

8. Mihkel Ratt - Esimene välja langeja. Ma pean tunnistama, et kuulasin ainult tema laulu algust. Ta laulis viimasena ning pärast nii paljusid keskpärasest kehvemaid esitusi enam ei jaksanud nii kehva lauljat kuulata. Kui pärast välja langemise otsust näidati lõiku ka mehe eelvooru esitusest, siis hämmastas mind tema helistiku kõrvalt laulmine eriti pikkade nootidega kõlas see rohkem karjumisena. Kuidas küll selline edasi eelvoorust pääses jääb igavesti müsteeriumiks minu jaoks.

7. Raimondo Laikre - Tema meenutab mulle mõnd väga väga kehva hotelli lauljat kes kusagil nurgas huilgab oma õnnetut laulukest, aga kõik tegelikult sooviksid pigem lihtsalt klaverimuusikat taustaks kui sellist mõtetut lauljat või peaks ehk ütlema lauljat, kes ainult enda meelest on laulja. Kõigi teiste jaoks taktimõõtu mitte tundev isik, kes küll püsib helistikus, kuid kelle hääl on täiesti karakterita. Igav ja kuiv nagu Õnne leib, mis on kohe kohe hallitama hakkamas.

6. Taavi Peterson - Appi. Võibolla on see selline kunst, millest mina aru ei saa ning on ainult sellistele kõrgema sfääri muusikageeniustele nagu Rannap. Kuid vähemalt oli ta originaalne. Loomulikult ei saa siin rääkida mingist viisipidamisest või isegi noodistikus püsimisest. Sest peamiselt oli tegemist ikkagi karjumisega. Kuid ehk seegi on üks laulmisvorme. Ja ma ise küll ei suudaks niimoodi oma häälepaeltele valu anda. Selle eest "Respekt". Ahjaa lauluvaliku eest ka väike pluss!

5. Nele Kirsipuu - Teda on mul natuke raske hinnata. Endine Palestra tantsija, kellega mu trennikaaslased ilmselt endiselt väga tihedalt läbi käivad. Sest ta pühendas ka oma laulu neile. Eelmise aasta Palestra Draamateatri kontserdil sattus ta meie kõrvale istuma ning ma küsisin, et miks ta enam trennis ei käi ja tema vastuseks oli, et ta ei jaksa millegile nii sügavalt pühenduda. See valmistas mulle tema suhtes suure pettumuse, sest tal minu meelest on tõesti lavalist sarmi ning ta tantsib kahtlemata 10 korda paremini kui laulab. Ma tean mis tema puhul rahvale mõjub. See, et ta on nii noor ja et temast tuleb häält välja. Selle saate hinnangu põhjal mängib kahtlemata minu jaoks rolli see, et fonogrammiga oli mingi jama ja ta alguses pahasti takerdus laulmisega. Teiseks oli tal kohati probleemi viisipidamisega, eriti pikemate ja kõrgemate nootidega. Kolmandaks oli tal väga vale lauluvalik. Kõik ju teavad All out ouf love laulua ning paratamatult võrdlevad seda originaaliga. Eriti kui nii üks ühele inimene seda matkib. Ei mingit isikupärasust. Ja ometigi ma tahaksin nii väga Nelele pöialt hoida. Loodetavasti järgmises saates ei ole ta nii copycat ja valib targemalt oma laulu ja hoiab end endale sobivas helistikus. Tuult tiibadesse...aga arvesta, et ka laulmisele peab jäägitult pühenduma, mitte kergemalt võtma, kui laiskus peale tuleb. Sest see on kohe kuulajale aru saada, kui inimesel puudub hing tagant. Lisamärkusena pani mind imestama ka mõtlematus, pühendada sellise pealkirja ja sisuga laul oma parimatele sõpradele - ei saanud sellest pühendusest selles mõttes aru.

4. Mariann Saar - Üllataval kombel jäi ta rahva silmis kolme kehvema hulka. Ok, oli ju temalgi probleeme viisipidamisega, kuid juba märksa vähem kui eelmainitutel. Laul ise võimas, kuigi kohatud jee jeed seal vahel mõjusid imelikuna. Jäi mulje, nagu ta ise poleks oma esitust varem läbi kuulanud. Siiski oli siin mingil määral tunda omapära, kuigi see vaevu vaevu närvilise ja liigtõsise kesta alt välja paistis. Ta oli minu jaoks eelvooru saates märksa tugevam kui seekord, kuid see annab ainult lootust parematest tulevastest lauludest.

3. Anna-Liisa Supp - Siit algab ehk nö. comfort zone. Ehk siis kolm esimest tõesti pidasid viisi ning nendele pole eriti midagi ette heita. Anna-Liisa puhul oli tunda sellist tugevat lavatunnetust, mis väljendus kohati juba valmis laulja pooside ning mugavustundega laval. Tal on huvitav hääl, kuid stilist peaks temaga tööd tegema, sest sellisest särast jäi nagu midagi puudu, mis oli olemas temast kahel paremal esinejal. Siiski, teda ehk kuulaks tulevikus ka sellisel juhul kui temast "superstaari" ei peaks saama. Midagi temas on...ehk tulevates saadetes selgub - mis?

2. Luisa Värk - Väga vinge! Siin oli sära, stiilne esitus, stiilne rõivastus. Kuigi liikumise trenn jäi vist tegemata, sest Luisa tammus jalalt jalale pea kogu oma esituse. See, ehk sellepärast, et ta alles hiljem sai teada oma finaalisosalemisest. Kena tütarlaps, karakteriga ning kindlasti isana läks mulle hinge, et ta selle Chicago laulu oma isale pühandas. Oleks mul ka võimalik oma laste isana kunagi midagi sellist tunda. Igal juhul on see võistlus minu jaoks hetkel kolme inimese võistlus - Luisa, Anna-Liisa ja...

1. Birgit Õigemeel - Se oli juba kõrgem klass. Siin oli noodid nii puhtad ja esitus nii särav, et originaal kahvatub kohati selle kõrval. Ilusad pikad välja lauldud noodid. Parim laul, parim laulja, parim esitus, parim riietus...täied punktid kõikide elementide kohta. Kui tal ainult jaguks kõikide erinevate laulude jaoks seda ilusat häält, head maitset ja nii kuni Superstaarini välja. Võimas! Palun mulle veel! Esimese saate põhjal peajagu teistest ees. Tema pärast ei jõua oodatagi, mis järgmises saates tulla võib, mida ta siis laulab...Keegi tulla võib oli superhea valik ning pühendus emale 18-aastaselt tütarlapselt samuti ilus ja nunnu. Kuigi ma temaga päriselt ei nõustu - ema ei ole iga inimese jaoks siin ilmas kõige tähtsam. Ema peab selleks oma käitumisega ikka sellise austuse vääriline olema. Võibolla inimesed nagu Birgit, kelle emad on sellised, ei oskagi muud olukorda ette kujutadagi. 18-aastaselt mõtlesin ehk minagi nii lapsikult ja naaivselt...tänaseks olen.......kogenum.

Žüriilt oleks oodanud julgemat lähenemist. Sellest saatest on puudu Simon Cowell, kes nii American Idols-is kui Inglaste X-factoris annab kogu saatele oma väärtuse juurde. Samuti oli TV3 poolt suur ämber valida sellised saatejuhid. Nad ehk annavad sellise kodukootud saate imidži kogu ettevõtmisele. Kuid formaat on maailmas kõvasti laineid löönud ning selline mannetu pülvepal tegemise maitse jääb peamiselt tänu saatejuhtide ebakompetentsusele (camoon lilluvad seal ringi kaameras esituste ajal, samas see tekst mis sealt tuleb on ikka kohati nii kohatu, kohati nii mõttetu, kohati nii tobe, et isegi vaatajana hakkab mul nende pärast häbi. Uskumatult õudne.

Sellepärast loodetavasti tulevikus valivad nad kellegi teise seda saadet vedama. Kellegi, kes oleks naljakas või vähemalt stiilne nagu Ryan Seacrest või kellegigi, kes oskab normaalset teksti eetrisse öelda. OK, saade siiski on peamiselt laulude päralt ning sellepärast ootan huviga, mida need tüdrukud järgmisel nädalal meile ette kannavad. Eriti Birgit ja Luisa. Sest usun, et superstaar on üks neist kahest...võibolla on oma sõna sekka öelda ka žürii lemmikul Anna-Liisal...

Foto taha pühendus ja sünnipäevaluuletus

Töökaaslastel olid luulemured. Üks tahtis fotole meenutusrida, teine sõbrantsile sünnipäevaluuletust...

Selle annavad nelja aastased vahvad poisid oma viie aastasele sõbrannale:
Mälestuseks see foto väike,
Ole ikka meie päike!
Võta vastu see kallistus pikk,
mille annavad Timo ja Mikk

x x x x x

Selle annavad sellised napilt paarikümnesed oma kahekümne kaheseks saanud sõbrantsile:
Evelin, oh Evelin
küll Sa oled õnneseen.
Endal vanus kõrge,
kuid talje ikka peen.

Mehed kukuvad kui loogu,
parem kinke täna toogu.
Et nüüd kuis oled juba NIIII vana,
oleks ka homme mida meenutada.

Palju õnne sünnipäevaks!

Eilne korterijaht Stockholmis....

Käisin siis lennuga ära. hommikul 7.55 läksin teele ja 7.55 jõudsin kohale. paar tundi tööleruttavas Stockholmis avanevate poodide aknaid vaadates. Mõtlesin isegi kuhugi korraks istuda, aga kuna kõht oli hullult täis ei saanudki nagu õieti mahti maha istuda.

Esimene korter oli meie eellemmik. Ehk fotode põhjal tundus kõige normaalsem. Ette rutates, seda ta ka oli. Lahe inglise mees, kes oma soomlannast abikaasaga plaanivad Vancouverisse kolida. Köök oli kogu korteri peamine väärtus. Ja tegelikult köök oli nii nunnu, et etterutates võib ka öelda, et see oligi see kõige parem koht. Teised korterid olidki nagu enamvähem lihtsalt üle vaadata. Üllatuseks olid ka kõik ülejäänud päris normaalsed. Kuigi ei küündinud selle esimese tasemeni. Hinna suhtes oli nii üles kui alla.

Täna aga selgus, et korteri omanik pole päris kindel, kas ta tahabki meile seda korterit anda. Sellepärast, et mul on 3 last. No ma ei tea. teinekord teeb 1 laps rohkem paha korteris kui teised kümme. Minu omad on üpris normaalsed. Enamvähem ju kuulavad sõna ja pole mingid hullud seinte ja mööbli määrijad. Aga jah, eks ta ole õigus valida, kellele annab. Teisipäeval ta veel näitab seda korterit kellelegi. Eks siis näis.Ma loodan, et need vaatama tulejad ei ole rahul kas hinna või muuga. Ma tõsiselt loodan, et meie saame selle ikkagi. Kuigi kergelt on hing solvunud ja tahaks ise uhkusest nina upakile tõsta. Aga no oli nunnu korter ei saa midagi öelda...kuigi jah, kappe oli vähe ja toad olid pisikesed.

Korterite vahemaad käisin kõik jala, niiet tänaseni tallad valusad. Ainus sõit oli viimasest korterist kesklinna, et edasi lennujaama rongile rutata. Seal metroos sisenes üks mees, kellel olid juukse kasimata ja välja kasvanud. silmad olidki juuste taga. Tal oli nokamüts peas ja kulunud mustast nahast mootorrattusi tagi seljas. Mustad teksad. Aga tagi all oli tal roosa nabapluus, kus peal olid Powerpuff girls. See kogu kupatus mõjus nii koomilisena, et panin tähele ka teisi inimesi imetlemas seda kummalist kuju. Aga võibolla see ongi tänapäeva meestemood. Mood 2007.

Vabandust!!!

Eile õhtul oli Kristin rahutu. Tahtis nagu magama jääda, aga ei saanud kohe kuidagi. Saatsime suuremad lapsed ka jalust ära magama, sest kära oli palju ja tööst ja trennist väsinud ning K.-l tuli just mingi film telekast, mida ta ei saanud üldse vaadata, sest S. ja Patrik pidevalt kemplesid omavahel. Lõpuks uinus ka beebi (Ok, kas just Kristini kohta on enam paslik öelda beebi, aga see on juba teine teema, minu jaoks on ta veel vähemalt aasta beebi).

K. tõstis beebi teise tuppa oma voodisse magama. Muusika aga oli liiga kõva ning ta ärkas kohe varsti jälle üles, midagi nagu vaevas teda, aga kuna ta ju veel peale emme eriti midagi öelda ei oska, siis ei saa ka aru, mis tal mureks. Varsti aga uinus ta uuesti ja K. sai jälle filmi vaadata. Või noh, õigemini minuga suhelda... Järsku hakkas beebi ukse taga keegi kolistama...Patrik tuli oma toast välja ja kolistas tooli juures. K. sai pahaseks, sest beebi oli ju nii vaevaga uinunud ja hõikas talle, et Patrik - marss magama.

Läks tund või isegi kaks ja me hakkasime ka magamistoa poole minema. Ja seal - nurga taga oli kiri...Patrikult. Kõik tähed ilusasti maalitud ja alla nimi kirjutatud. Vaesekene...ei julgenud küsida....
Kirjas seisis -

PALUN JUUA

PATRIK


Mu süda kukkus saapasäärde. Vaene nupsukene. Ma jooksin kohe kööki ja viisin talle suure klaasi vett...aga muidugi magas ta selleks ajaks juba sügavat und. Mul oli temast niiiiiii kahju. Minust saab nüüdsest 1000 korda parem isa. Miks, oh miks see nii läks. Mul on niiiii kahju...väike armas Patrik pidi janusena magama jääma. Ilged ema-koll ja isa-koll on sellised võimuvalitsejad, et laps ei julge küsida ka. Õudsad inimesed! Vabandust Patrik!!! Kalli-Musi oled!

MTÜ R.A.A.A.M - Sõdur

Käisime K.-ga Eesti Nukuteatris vaatamas MTÜ R.A.A.A.M -i viimast teost...

Mart Kivastik, Ain Lutsepp, Roman Baskin, Ervin Õunapuu - Laidoneri viimased tunnid - kas ei tundu mitte võidukombinatioon? Selle õnge läksin ka mina.

Ma lihtsalt ei saa aru, mis lainele ma viimasel ajal olen sattunud...Under, Klammi sõda, Sõdur...Ok, ainult Under-i puhul pean ma end sihtgrupiks, kuid mul oleks nagu keskmisest kehvema teatri needus peal. Sõdur oli neist veel kahtlemata kõige kaugemal minu maitsest heast teatrist.

Kusjuures põhjuseks polnud kindlasti näitlejad - seda bläkki jagavad lavastaja ja kirjanik. Kas veel igavamalt oleks võimalik selle asja lavale tuua. Oleks siis vähemalt Laidoneri nainegi kuidagi mängu sisse toodud või midagigi muud kui Baskini sitasöömisjutt ja Lutsepa enesetapp. Kestvusega 1 tund ja 20 minutit oli seal ajaliselt vähemalt pool liiga palju ja sisu poolest mitte kümnendikkugi, mida oleks oodanud.

Lutsepp kehastaski Laidoneri, kes oli vangistuses. Eraldatud oma naisest. Tervis kehva, uhkus murtud. Baskini roll oli küürakas ülekuulaja või pigem valvur. Mõlemad sõdurid, kuid eri tasandil. Üks kõrge ja murtud, teine madal ja püsti-uppis, oma võimu kehtestamas nõrgema üle. Ma võin muidugi otsida ja kujutada endale ette psühholoogilisi aspekte, dilemmasid ning mõelda enda jaoks, et see oli kahe eriastmelise sõduri dialoog pärast seda kui nende positsioonide vahekord on muutunud 100%. Kuid nende kahe karakteri vahel puudub ühine ajalugu, seega jääb ka konflikt magedaks ja poolikuks. Milleks sellist jama vaja on? Kellele see korda läheb? Jah, saal oli täis hallipäiseid, kes seda aega mäletavad ehk, kuid ma kahtlen kas nemadki sellest "lavastusest" muud said kui võimaluse kodust välja tulla ja näha lähedalt kaht Eesti tippnäitlejat kahvatus ja igavas lavastuses.

Muidugi rändasid siis teatriajal mõtted hoopis mujale. Meie ees reas istusid Mart Laar oma naisega, nende kõrval Katrin Saukas, üksi...siis Ülev Aaloe oma prouaga ja nende kõrval Linnateatri direktor Raivo Põldmaa, üksi. Siis Üllar Saaremäe ja tema kõrval Jaak Allik. Esimeses reas istus Savisaar, aga temal polnud ei Viljat, ega seda noort tüdrukut kaasas, keda ajakirjandus talle pähe näikse määrivat. Laar istus ja vaatas vaikides...samuti Savisaar. Ma tegelikult nägin Savisaart selja tagant ja mõtlesin küll kas see on tema. Siis aga garderoobis selgus, et see tõesti oli Edgar. Laari naine rääkis Katrin Saukasega juttu. Katrin Saukas ise ei plaksutanud millegipärast lõpus. Ei tea kas talle samuti ei meeldinud nagu minulegi, nagu mingi haltuuravärk, või ta sai millegist aru, millest mina ei saanud ja sellepärast oli nii mõtlik, et jättis plaksutamata. Ülev Aaloe naine köhis pool etendus, niiet see häiris päris kõvasti. Aga no mis Sa teed kui kurku ärritab, mitte kui midagi...Ja Ülev on nii nunnu. Üks mu lemmikuid raamatutõlkijaid! Ta on ju rootsi keele superproff. Põldmaa hämmastas mind, et ta naeris igasuguste tobedate roppuste peale. Ega ta ka lõpus eriti plaksutada ei tahtnud, aga ikka plaksutas... Saaremäe ja Allik olid sellevõrra minust kaugemal, et nende reaktsiooni ma ei näinud. Ehh, teatri sai siis pigem saalist vaatajate pealt kätte. Eluteatri. Naljakas ja ülimalt tobe.

Ahjaa, kavaleht meeldis küll väga! Eriti see Laidoneri kiri Stalinile ja Stalini reaktsioon...

Hinne 2- (või pigem 1+, aga näitlejatest on kahju)

Võrdne jaotamine

Arutasime lastega, et millisesse korterisse kolime Stockholmis. Kindlasti kesklinna, aga suure tõenäosusega 3 toalisse. Ehk siis minu loogika järgi 1 on minu ja K. magamistub, teine on lastetuba ja kolmas elutuba. S. läks sellest nii närvi, et tema tahab oma tuba ja miks ta ei saa ja miks me ei koli suuremasse jne jne. Ma ütlesin, et isegi kui koliksime neljasesse, siis üks tuba oleks Patrikule ja tema ning Kristin peaksid olema koos ühes toas, sest tüdrukud ikka koos. S. läks sellest üha rohkem leili ja endast välja.

Patrik palus siis ka sõna ja pani asja paika. Et emme, S. ja Kristin on ühes toas ning tema issiga teises, siis on naised koos ja mehed koos :)

Tegelikult on asjalood siis niia kaugel, et järgmine nädal on kindel plaan minna neid kortereid vaatama. Hetkel on 4-5 varianti, mida tegelikult polegi ju nii vähe...aga piltide peal on raske öelda, mis nad endast kujutavad. Tundub, et seal arvutatakse ruutmeetreid kuidagi teistmoodi, eks siis näis. Mulle meeldivad andmete ja asukoha järgi kõige rohkem üks korter Drottninggatan -il ja üks otse vanalinna südames. Asukohale lisaks on peamine, et oleks nii suur, et me viiekesi ära mahume ja et köök oleks korralik ja mahukas. Ainult ei tea, kuhu auto saab seal parkida...

Klammi sõda

Teisipäeval käisime Rahvusraamatukogus teatrit vaatamas. Ühtlasi oli see minu teada meie esimene VAT teatri külastus.

Tegemist on interaktiivse lavastusega, kus vaatajad pannakse osalisteks ning osa kisutakse lausa nimeliste tegelastena teksti sisse. Ei, kisutakse on vale sõna - ma pean tunnistama, et ma ei tundnud kordagi ennast ahistatuna, et ma peaksin midagi ütlema või et minult oleks seda nõutud. Vahepeal mõtlesin küll, et ütlen mõne targema sõna nende valdavalt koolilastest koosneva publiku tähelepanekutele. Aga otsustasin siiski vaikida. Ehk põhjuseks see, et ma läksin ikkagi teatrit vaatama, mitte selles osalema, kuigi ma teadsin juba eelnevalt, et seal midagi sellist saab toimuma.

Mis mind selle etenduse juures häiris oli see, et minu jaoks on selline kool võõras ja väga ebausutav. Selline kool, kus iga teine õpetaja ameleb mõne õpilasega kusagil põõsas, kus õpetajatel on haiglane himu olla õpilaste seas populaarne. Ma ei usu, et sellises mastaabis sellist perversset kooslust esineb mõnes Eesti koolis. Ok, tegelikult annan ma selle andeks, sest lavastuse ehk teatri jaoks võib võtta kunstilise vabaduse võimendada selliseid emotsioone tekitavaid sisulise ülepaisutusi. Kuid mida ma andeks anda ei saa, et see siis mängitakse hiljem reaalse mõtete otsimise interaktiivse mänguna välja. See on minu meelest ebaaus.

Etendus, mida ma nägin, seal osales üks naisterahvas, kes avas ka minu lahenduse mängides selle vaatajate jaoks ka ette. Miks nii raske on vabandada ja kas õpetaja peab olema autoriteetne ning kindel oma otsustes? Mis piirini võib ta olla familiaarne ning kui palju me lapsevanematena sekkume laste koolis käimisele ning tunneme huvi, mis seal tegelikult toimub. Mina selle õpetaja asemel oleks igal juhul olnud meelekindel. Ma oleks kutsunud kokku lastevanemate koosoleku. Oleksin kaasanud haridusministeeriumi ning näidanud ja tõestanud oma õige hinde paneku. Kui mul poleks alust, siis oleksin juba esimesel päeval vabandanud ning lahkunud kas teise kooli või teisele ametile. Sest Klammi puhul oli tegemist ju eriti sellise õpetajaga, kelle jaoks see amet oli kutsumus ning tal oli sügav tahe õpetada.

Marika Vaarik näitlejana tegi superrolli. Väga psühholoogilise lähenemise ja sügava tunnetutuslikkusega õpetaja ameti raskemate päevade kohta, see oli vapustav! Margo Teder, kes oli nagu publiku-innustaja ehk cheerleader - tema oli samuti sümpaatne, kuid tema puhul polnud tegemist näitlemise vaid konferansjee ametiga.

Kahtlemata polnud ma selle tüki sihtgrupiks ja see kõik oli minu jaoks natuke mõtetu. Mulle meeldib, kui lavastus ise paneb mõtelma, mitte et punnitame nüüd kollektiivselt mingied mõtteid ja arvamusi välja. See ei ole minu rida. Mõnele teisele inimesele läheb see kindlasti korda. Ja tegemist on ju oluliste teemadega, millest kahtelmata peab rääkima ja millele peab mõtlema. Ka mina olen ju lapsevanem. Aga kõik see kokku jättis see lavastus siiski elukauge tunde ning mõtted mis tekkisid kustusid samaga kui see interaktiivne osa lõppes....võibolla jätkub mõtelmine nendes klassides koos õpetajatega, kust oli kohale tulnud suurem osa publikust. Aga ma tunnen, et ka nende jaoks oli see etendus siiski elukauge ja teema võõras. Eestis ikkagi vist austatakse õpetajaid nii palju, et tema autoriteeti ei panda küsimuse alla. Samas süsteem on ka üpris lollikindel, et Sa pead tõesti eksamipaberile joonistama mingeid roppusi vastuste asemel, et oma vajalikest punktidest ilma jääksid. Lisaks on alati olemas parandustööd ja mis kõik veel...

Igal juhul oli etenduse lõpp teada kohe algusest - esimesest tunnist peale. Lavastus ongi üles ehitatud kümnele koolitunnile ning sellele kuidas kogu teema sella kümne koolitunni jooksul areneb.

Hinne 3 pika pika miinusega (aga Marikale 5).

Siin kokku tõmmatud teksti lavastuse kodulehelt sisu kohta:
Õpetaja Klamm seisab silmitsi klassiga, kes on kuulutanud õpetajale vaikimisboikoti. Nende kaasõpilasel jäi puudu üks ülikooli pääsemiseks vajalik ainepunkt. Õpetaja keeldus õpilasele vajalikku hinnet panemast, sest too polnud seda väärt. Noormees sooritas enesetapu ja kaasõpilased leiavad, et õpetaja on selle eest vastutav.

Kas sellele olukorrale on lahendus? Kas õpetaja on süüdi? Kas õpilane ise on süüdi, et ta tühise ainepunkti pärast nööri kaela pani? Kas vaikimismüür murtakse, või peab õpetaja lahkuma? Kai Henseli näidend uurib vägivalla põhjuseid süsteemis, mida iseloomustavad sõltuvus ja allasurumine.

Luiged

Lugesin kusagilt, et Stockholmis leiti ühe naise korterist 11 luike. Lärm ja hais oli kasvanud üle mõistuse suureks ja naabrid kutsusid politsei. Alguses arvati, et tegemist on kahe luigega, kuid kui uks maha murti selgus, et seal on tervelt 11 luike. Osalt olid neist küll haiged.

Luiged on tegelikult imelised linnud. Nad paarituvad terveks eluks, kuigi esineb ka lahutusi, eriti pesitsemise ebaõnnestumisel (kõigele lisaks teatakse, et nad pole ka truud!). Nad võivad elada üle 30 aastat vanaks.

Üldiselt peetakse luikesid vihasteks ja tugevateks lindudeks. Sellepärast ka sellel Rootsi naisterahval hakkas neist kahju ja ta võttis nad enda juurde.

Minule meenub alati luikedega seoses see, kui käisime K. ja S-iga Estoonias umbes 4 - 5 aastat tagasi Luikede järv -e balletti vaatamas. Kaie Kõrb tantsis Valget luike ja kõik oli kuidagi majesteetlik. Kaie Kõrb on parim baleriin, keda ma oma silmaga näinud olen. Tema graatsia ja õrn kuju oli kui loodud selle osa jaoks. Mul tulevad külmavärinad paljalt sellele etendusele tagasi mõtlemisest. Vapustav elamus. Kõigele lisaks oli see ka ühtlasi mu sünnipäev, tõeline mälestusterohke etendus, kusjuures siiamaani on ka see kujundus meeles. Ja väikeste luikede tants on nii armas ja muusikaliselt geniaalne!

Ei tea kas Kadriorgu on uued luiged ka toodud, eelmised surid paar aastat tagasi vanadussurma. Kadrioru park on nii armas oma madalate lühtritega ja värviliste purskkaevudega. Aga samas mulle meeldis ka minu lapsepõlve Kadriorg, kui sai käia vaatamas päikesekella ja talviti uisutamas. Oh luiged luiged - luiged läinud lumi maas....

Ok, ma tean, et ma pole vormis...

Täitsa metsas, täitsa metsas. Nii õnnetuks teeb...
Eilne esinemine läks täitsa metsa. Täitsa.
Pole ma midagi nii proff, et lihtsalt lähen ja ilma korraliku proovita teena ära.
Oleks ma ikka teadnud, et see põrand mind niimoodi takerdab. Ja mis kõige hullem,
ma ei osanud ka midagi peale hakata siis kui järg ära kadus. No mitte midagi ei tulnud pähe.
Seisin seal laval nagu opakas. Tants on nii kiire ja kombinatsioonid vahelduvad nii ruttu. Ja see metsaminek kestis terve igavik. Et lisaks sellele, et ei oska ja ei suuda olen veel loll ka.

Võttis tegelikult igasuguse tantsimise isu ära. Ilmselt pole minusugusel lavale asja. Mulle meeldibki rohkem treeningsaalis kui laval. Ma lihtsalt olen niimoodi ehitatud. Midagi pole teha.
Lavale peaks ikka minema need, kes on heas vormis...nagu meie tüdrukud. Nad on nii vapustavad.

Õhtu lõppes trenna sünnipäevaga ja lisaks tegime Pirkko noortefilmi natuke. Minu roll oli jagada auhind võitjatele ja selle jaoks pidin improviseerima kõne. See ei tundunudki kõige hullem. Kuigi ega ise ei näinud musta materjali. Kui juba oli selline metsapoole päev...kes teab. Aga filmiga on see hea asi, et seda saab teha ümber ja uuesti, aga see mis laval toimus, seda ei saa tagasi kerida. Ohhhhhh....

Tuli välja, et tervelt 6 töökaaslast olid ka seda etendust vaatamas. Siin mõned (valdavalt) negatiivsed kommentaarid:

- mina olen liiga paks ja mul läks sassi tantsu keskel ja Liisi tantsis mu hullult üle. Pikk tants ja muidugi oli ka minul liikumist, aga jäi mulje, et Liisi liigub ja mina rohkem nagu ei jaksa.
- Kärdi soolotantse on liiga palju ja nad on kõik sarnased ja ta mõjub imelikuna seal vahel oma seelikutes, aga Sambas oli ta lahe.
- Kristina on ebamaine ja tantsib õudsalt nagu vedrujänes. Kõik ta liigutused on ülevõimendatud. Sellepärast võtab ka kogu tähelepanu enda peale ja see häirib.
- Tantsud pole modernsed ega lahedad, noored võiksid noorekamaid tantse tantsida
- Joanna P. väikestest oli nii vihase ja tigeda ja väsinud näoga (tantsimine tundus tema jaoks nagu suur vaev), et rikkus kogu pisikeste rõõmsate näguderea ära, aga muidu on pisikesed lahedad ja vapustavalt võimekad. See, et neid on nii palju ja et nad teevad kõik korraga.
- Hannele on väga vinge ja kena
- Jacksoni tants oli ikka kõige parem ja Can-Can ja toolidega Krissu ja Käti tants
- Mari soolo oli ka hästi ilus ja mõjus tõelise kunstina
- see on nii nunnu kui väikesed lapsed tantsivad
- mehi võiks rohkem olla. Lahe, et üks päris mees ka laval oli.
- keegi tagareas ei suutnud oma jalga tõsta kui teistel oli jalgu tiesti üleval ja see torkas silma
- Palestra puhul on ikka vinge see, et kiirelt liigutakse sünkroonis, seda võrreldes teiste tantsurühmadega.
- Tantse oli nii palju, et pole ime, et mõnikord read segi läksid.
- Tigedad pensionärid ei sobi sellist kontserti vaatama. Sest publik tahab elavalt kaasa elada.

Uhhuhh...nii palju kriitikat, et kui öeldakse, et kokkuvõttes oli väga ilus ja lahe...siis tekivad psühhoprobleemid.
Igatahes hakkan ma Rootsis kõvasti dieeti pidama. Võibolla juba ennegi, kui kõik asjad laabuvad ja rahunevad. Sest närvipinge ajab mu sööma.

Segased mõtted

Nädalavahetus läks kiiresti, hoolimata sellest, et 3 päeva oli ju töölt vaba.

Neljapäeva õhtu läks trennis. Võhmakas, nagu viimasel ajal neljapäeviti kombeks. Tore, et Küllo ja Viktoria jälle kohal olid. Külli, Kai ja Kristel ka, aga nemad on enavähem alati. Liisi ema ka. Thea ja Terje puudusid. Hmmm...kas ma unustasin kellegi, vist mitte. Igatahes oleme viimasel ajal teinud trenni nurgast nurka ja see pidev liikumine on märksa väsitavam kui tantsimine ühel kohal.

Reedel tegime Surnuaia-tuuri. Lisaks saagisin puid ja vaatasime realiteid. Trenni ei jõudnud ja sellepärast oli häbi ja tegelikult tilkus süda verd, sest esmaspäeval ju esinemine. Aga no kohe midagi polnud teha, sest lihtsalt ei jõudnud. Realititest jälgime hetkel American Idol -it. Kus kukkus Gina välja, kuigi ta oli üks parimaid seal. Samas 4 kõige lemmikumat on veel mängus sees. Meestest Blake Lewis ja Chris Richardson ning naistest Melinda Doolittle ja Jordin Sparks. Algusest peale on küll selline kindel tunne, et võitja on kas Melinda või Lakisha...eks näis...
Siis Next Pussycat doll. See tibide võistlus on küll südant pahaks ajav õudukas. Aga mulle meeldib sealt üks tantsijatüdruk Mariella ja hoian talle pöialt, samas usun, et võitjaks osutub Chelsea või Melissa (see must Melissa-seal on 2 Melissat). Siis Survivor: Fidji. Kus kukkus lõpuks Rocky. Minu lemmikud on Cassanda, Edgardo, Alex ja Earl. Võibolla veel keegi, aga hetkel konkreetset võitjat ei oska öelda. Usun, et Earl või mis selle musta vanema mehe nimi on. See on üpris norm. Nii hea, et ka Lisi minema hääletati.
Edasi - Apprentice. Seal ei oska küll algusest peale kellegi poolt olla kui Heidi. Lihtsalt ei mõista seekordset saadet. Seal on kõik imelikud tegelased kokku sattunud. Ja see Nicole armulugu...see on nüüd läbi, sest peika saadeti minema. Amazing race -is on kindlad lemmikud missid. Nad on alati rõõmsameelsed, toredad ja mängivad kogu südamega. Eric on ka lahe, aga Danielle, tema tiimikaaslane on küll õudukas ja vaeseke on nii rumal, et valus vaadata...Ei jõua ära oodata, millal Charla ja Mirla või mis nende nimed on - sealt kukuvad. Mustadel pole ka õigust seal olla...nad juba korra võitnud...Hmm...siis Top design- mis on nüüd üpris lõpu lähedal. Kaks parimat Matt ja Andrea on viimase kolme hulgas. Usun, et Matt võidab. Top chef-is usun ja loodan, et võidab Lee Ann, aga võibolla osutub võitjaks hoopis Harold, Tiffany või Stephen. American Next top model -is kukkus lemmik, ehk Felicia, ehk Baby-Tyra välja. Nüüd on lemmikutest järel Renee, Brittany ja üllatus üllatus, viimasel ajal ka venelanna Natasha. Kuigi alguses oli ta õudukas. Kõige jubadamad on kaks paksu, kellest üks nüüd õnneks kukkus. Loodan, et see teine ilgukott ka sealt kiiresti kaob. Viimasena Australia's next top model. Seal on karmid plikad. Ajavad teistel magade kulmukaruvu ja mida kõike...Aga kõige kenamad on Lara, Me...pagan nime ei mäleta -see kes alguses oli toas kui teised saabusid ja siis veel S tähega tüdruk, aga see nende suur lemmik Ebony on minu meelest õudukas. igatahes on see saade väga kiire, saadetakse mitu tükki korraga kui vaja ja üldse kuidagi selline ägedab kui teiste riikide supermodelli võistlused. huhh...ongi vist kogu reality-sadu.

Laupäeval käisin linnas trennis. Tegime kogu kontserdi läbi. Ei läinudki kõige hullemini, ainult, et tegime jälle natuke tantsu ümber ja see võib saatuslikuks osutuda laval. Eks näis. Õhtul sõime ja vaatasime telekat ja jutustasime niisama. Lugeda ei jaksanud üldse terve nädalavahetus.

Pühapäeval panin suvekummid alla, saagisin puid ja tagasi linna. Kogu moos. Täna siis Salmes lavale...