Vahepeatus

Ei.... ma sedapuhku ei räägi Uusbergi fantastiliselt heast lavastusest, vaid lihtsalt annan märku, et elan ja hingan.

Tegelikult on mingi blokk ees kirjutamisel. Ehk ei tea, kas sellel kõigel siin on üldse pointi. Omamoodi tahaks kogemustest jälje maha jätta, aga nii palju juhtub kogu aeg, et kuidagi ei jõua. Võibolla peaks keskenduma ainult teatrile, ehk jõuaks siis... Viimane "Teater, muusika, kino" viitas ka siinsele blogile, mis andis nagu natuke tõuget, et ehk siiski peaks jätkama. Kuid vestlused teemal, et kriitika on tegijatele valus ning mina ei oska ka oma kogemustest "ainult" positiivsetest asjadest rääkida, niimoodi jääks ju kogu pilt poolikuks. Ja sedasi ei paistaks "hea" ka nii hästi välja... a mis õigusega üldse kritiseerida "loojaid". Ma ju üdini austan igat inimest, kes suudab midagi "luua". (Meenub üks kunagine kirjandusõpetaja, kes ei tahtnud kellegi kirjandile alla täispunktide anda.)

Ei tee seda ju siin ka "ametlikult", ehk ei vali sõnu, ega ka mõtle läbi ega ka struktureeri oma kirjutisi. Kirjutan just nii nagu parajasti pähe tuleb ning mida tegelikult ning ausalt tunnen ja arvan. Ehk sisse lipsab ka isiklikke märkuseid ning tobedaid mõtteid, mida hiljem kahetsen, et välja olen paisanud. Aga lõppude lõpuks, kellele seda kõike ikkagi vaja on? Kas minule endalegi... ma enam ei tea.

Katsun nüüd siiski kokku võtta ennast ja vähemalt natuke jätkata, eks näis, võibolla tuleb ind tagasi. Kirjutamata on ju nii Baskini projekti "Aiapidu" kui ka Ugala "Arturi laulud ja aastad"... üks päris hea... teine... no mitte eriti... ja terve rida loetud raamatuid ning filme... Sügiseks olen ka planeerinud juba päris pika rea kõiksugu kultuuri. Kui "Aiapeoga" ühele poole saan, siis teen mingi kokkuvõtte ka suveteatrist... sellel aastal oli saak küll üsna kasin - vaid 17 lavastust... (eelmisel aastal oli neid rohkem kui topelt nii palju... ei olnud nagu valikut ning samas võimalusi töö pärast). Kuid siiski oli ka selliseid lavastusi, mis kogu aasta teatripildis tugevat rolli mängivad.

Ka Draama-festival oli seekord just ajal, mil minule ei sobinud kuidagi Tartusse sõita... ja eks mul suurem osa neist asjadest seal oli ka juba nähtud... Alliku lavastatud "Tapatöö jumal"-at oleks küll tahtnud väga näha... kardan, et nad selle varsti kavast maha võtavad... aga Saaremaale sõit on ju minusuguse jaoks hoopis raske (kuigi neljapäeval ma töö pärast just sinnapoole oma sammud seangi)...

Viimasel ajal olen avastanud ka "Facebook"-i ning sealt leidnud üles mitmed armsad ja head ja huvitavad inimesed. Soovitan kõigile soojalt! See on nii populaarne üle maailma, et mida rohkem inimesi seal sees olemas, seda lähemal me teineteisele kõik oleme. Ja lähedus on ju positiivne, või kuidas Teie arvate? Mina igatahes olen leidnud üles nii parima sõbra kui ka mitu klassikaaslast. Lisaks veel palju häid inimesi nii praegusest ajast kui ka aastate tagant. Ja inimesed on huvitavad!!!

Kes tunneb mind, saatke vihje raamatud@hotmail.com, et teaksin "nägude maailmas" "sideme" luua.

Mehed köögis vol.1 - Magusad majoneesiküpsised

Ok, kultuurifanaatikud, kes siia blogisse on eksinud... Sedapuhku ei saa siit teatrit, kino, kirjandust, muusikat ega ka mitte telesaadeteinfot. Jutustaks hoopis kunstist, nimelt kokakunstist :)

Täna saab mu tütar 14 aastaseks ning hommikusest telefonikõnest selgus, et nad seal kaugel - teise riigi teises kodus - söövad tema lemmiktoitu - lasagnet. Meie mehed (st. mina ja mu poeg) oleme juba pikemat aega pidanud ka ühist kokkamise-plaani ning selline peomeeleolus päev, kui päike Stockholmi taevas sirab - isegi võiks öelda mõnusalt suviselt - ja plixid seal väikest viisi pidutsevad (päris sünna otsustasime pidada järgmisel nädalavahetusel, kui meil õnnestub ka kodumaad väisata), tundub justkui ideaalne kokakunstniku tööpõlluga tutvumiseks.

Juba enne veel, kui chikad ära kodumaale kolisid ning isegi enne veel kui me tagasi Söderisse kolisime, küpsetas K minu leitud retsepti järgi "magusad majoneesiküpsised". Need läksid lastele niimoodi peale, et ma sain vist paarist plaaditäiest ainult 1-2 küpsist... Sellest ajast peale on pidevalt meeles mõlkunud ning P-le ka pidevalt lubatud, et ükskord võtab tema kulbi ja mina poti ning "teeme ära". Ja see päev jõudis siis nüüd lõpuks kätte. Ühtlasi mõtlesin, et miks ka mitte alustada blogis uut "teemat", ehk siis kokakunsti saladuste avastamist... seegi ju tegelikult nö. osa kultuurist :) Jääb märk ka maha, et mis on hea ja mida teinekord uuesti teha.


Kõigepealt retsept:
200 g majoneesi
2 dl suhkrut
1 tl vanillisuhkrut
5 dl e. 280 g nisujahu
1 tl söögisoodat

Olgu ette ära öeldud, et ma tegin poole koguse (siinsetest mõõtudest) ja sain täpselt nii palju küpsiseid nagu ülevalt fotolt on näha, ehk siis kahele kõhnale mehele täiesti piisavalt!

Kõigepealt tuleb majonees, suhkur ja vanill omavahel korralikult läbi segada. Edasi lisada jahu ning sooda. Minul soodat polnud kodus ning kasutasin K nõuande kohaselt küpsetuspulbrit. Panin seda siiski "poolest koguses" natuke rohkem, see on vist soodast lahjem. Olgu ka öeldud, et ma tegin enam-vähem silma järgi tavalise teelusikaga. Ainult jahu ja suhkrut mõõtsin detsimeeter-mõõdikuga. Majoneesi oli mul 600ml purk Vita d'Or-i ja ma panin umbes pool purki. See on selline paksemat sorti majonees, umbes nagu Hellmans-i oma (aga maitselt isegi natuke soolasem). Eelmine kord, kui ma õieti mäletan, siis K tegi tavalise Eesti provatsaaliga. Tema taigen oli palju vedelam ja selline nätske, mis sõrmede küljest lahti ei tulnud, minu oma aga selline hästi õline ning tuli ilusti lusika küljest lahti. Aga nagu mainisin, siis ka eelmine kord tulid nii superhead, et tegelikult lõpptulemust arvestades-võrreldes, polegi vahet millist majoneesimarki kasutada...

Tavaliselt olen ma suur taignamaias, aga seda - majoneesi järele kuidagi õliselt ja soolaselt haisvat möksi ma küll suhu panna ei suutnud :) Isegi ahjus olles tulid veel sellised kahtlased aroomid... Ette rutates võib öelda, et kui plaadid ahjust välja võtsin, siis oli juba päris hea "küpsiste lõhn" :)

Tainas valmis, panin ahju sooja ning taigna külmkappi hetkeks seisma. Ahi peab olema 18o kraadi ning nagu ülevalt piltidelt näha, peaksid need taignakakukesed olema isegi veel väiksemad kui mina tegin. Ma võtsin teelusikaga, sest ei tahtnud sõrmi määrida (see on see "tüüpiline mees" minus vist :)), vajutasin kahvliga natuke lömmi ka ja panin ühele plaaditäiele tulevastele küpsistele peale kaneelsuhkrut ja mõnedele kohe päris kaneeli. Ja kuigi mõlemad plaaditäied tulid väga head, siis järmine kord ma siiski kaneeli ei paneks. Aga see on muidugi maitseasi. Sama korraga sai ju ikkagi niimoodi kaht natuke teineteisest erineva maitsega küpsist.

Retsepti järgi peavad plaadid ahjus olema 10 minutit, aga mul läks pealmise plaadiga 12 minutit ja teist plaati hoidsin veel paar minutit otsa. Võibolla sellepärast, et ma nad korraga ahju lükkasin, aga tegelikult, eks ahjud on kõik natuke ummamuudu erinevad...

Ja need mis sealt ahjust siis välja tulevad on absoluutselt oivalised krõmpsud küpsised. Kuigi alguses kui nad veel kuumad, siis on veel tsipake pehmed. Hetkega aga teeb toatemperatuur oma töö ja küpsised muutuvad "küpsisteks" :) Väga vabalt võiks taignasse panna ka mandlipuru või pähkliterasid või kellele maitseb, siis hakitud rosinaid. Siis oleks nende maitse (ma kujutan ette) midagi Valeri küpsiste suunda...

Niimoodi jääb neile küll õrn pikantne maitse, kuid tegelikult ega sellest eriti aru ei saa, et nad oleks majoneesiga tehtud. Ja seda võib päriselt ka uskuda, sest mu poiss ei söö mitte kui midagi, mis on "millegi erilise maitsega". Ma ladusin need kaussi ning aknale veel tuulduma... ja mõne hetke pärast olidki pooled neist otsas :)

Postituse pealkiri sai siiski mõneti eksitav... Poiss, kes küll hommikust peale käis peale, et "teeme-teeme juba", sättis end tegemise hetkeks arvuti taha Marble Blast Gold -i mängima ja sõbraga MSNis lobisema. Kui ma ükskord kööki jõudsin, vajalikud toiduained välja võtsin ning "suurt kokka" kohale kutsusin, lubati, et "kohe-kohe tulen" - hea mees muidugi see kes lubabki. Tegelikult oli ju esialge plaan selline, et mina olen abikokk ning tema on see, kes ained kokku segab ning kontrollib, et kõik oleks nii nagu peab.... Aga võibolla see toimibki nii, et abikokk teeb kogu töö ära ning peakokale jääb rohkem selline kontrollfuktsioon - ehk on keegi kes kamandaks, et töö tehtud ka ikka saaks :)

Kui küpsised ahjus juba olid, tuli P, pani käe mulle õlale ja ütles, et nii tore on koos küpsetada :) Ma siis võtsin pildistamise jaoks tema koju toodud kastani... et niimoodi on tema "touch" ka küpsistel :)

Aga kuigi kogu jutust ning sellest kiidulaulust oma enda "kunstile" juba välja võis lugeda, siis ma ikkagi ei väsi kordamast. et need on tõeliselt maitsvad küpsised - lihtne valmistada ja kiiresti valmis! Julgeb kindlasti ka külalistele pakkuda!

Hinnang: 5 (Esimene kokandussaade... ja kohe täistabamus!)

Lisamärkus: mul oli aken lahti ning alt pargist kostus superhead muusikat. Kaks blondi Rootsi tüdrukut kitarridega laulsid Tina Turneri "Proud Mary"-t ja Rihanna "Umbrella" -t a capella ning täiesti omas versioonis, selliste armsate ja superheade häältega.... kostus siia kõrgustesse välja... Küpsised, hea muusika ning päikesepaiste - milline pühapäevane idüll!!!

Onu Tomi onnike - NO99

Kui rääkida "Onu Tomi onnikese" tükiga seonduvast päris alguste algusest, siis esimeseks peaks vist mainima, et raamatut pole ma varem lugenud. Soomes elades oli see meil küll kohustuslikuks kirjanduseks, kuid mäletamata põhjust jäi see mul ikkagi lugemata (ju oli mingi asendusraamat, mille ma siis lugesin). Küll aga mäletan lapsepõlvest seda raamatut maal riiulis (samasuguse kaanega nagu see, mida etenduses ette loeti).

Mingil hetkel jõudis teadvusesse, et NO-teatri tänavuaastane suvetükk ongi just nimelt see, ilmselt neegritest ja orjakaubandusest ja töörassimisest rääkiv maailmaklassika. Olin esimesest hetkest elevil ning ootel - pidasin seda kogu suve põnevaimaks teatritükiks, ostsin pileti ka esikale esimestel päevadel, et ei peaks pärast kahetsema... Umbes sellel ajal tulid mingid jutud NO-teatri ees viljakasvatamisest, mida võib veebi kaudu jälgida - lahe - jälle midagi erilist - ootused kerisid veelgi rohkem üles... ei tea, kas sellel kõigel on mingit seost etendusega? NO-teatrist ei tea ju kunagi... Äkki hakkavad neegrid seda vilja lõikama tükis või midagi...

Kodulehele ilmunud reklaamtekst oli segane - Ei saanud sotti, kas oodata on midagi väga originaalset ja kreisit või klassikale truuks jäämist. Tundus, et kreisit, kuigi teatripoolne soovitus käis kusagilt läbi, et pole mõtet tormata raamatut lugema...


Igatahes kolisin suvel oma "Eesti-kodu" praktiliselt NO-teatri naabriks - hea lähedal käia, sest nagunii on plaanis kõik nende tükid ära vaadata... ja ega teisedki teatrid kaugele jää (ok, ausalt öeldes oli see ikka paljas juhus...mulle lihtsalt meeldib nii mõelda :))) Esietendusepäeval läksime ikkagi tsipa varem teele... mis siis sellest, et umbes 3 minutiga kohal olime. Esimene positiivne üllatus oli "kavaleht". Olen juba pikemat aega K-le rääkinud, et miks Eestis ei tehta selliseid raamatu-moodi kavalehti, nagu mujal maailmas. Ja "lõpuks ometi" on mu palvet kuulda võetud... "mõtete lugejad" (viides ka näiteks "Kes kardab Virginia Woolfi" etenduse näitlejatevalikule - Ohhhh kuidas ma lootsin, et Marthat hakkab mängima Marika Vaarik ja hiirekest Mirtel Pohla... ning meeste valikuga olen ka igati rahul - George-i rollis Hendrik Toompere jr ja tema "uus kooleeg" ning hiirekese mees - Sergo Vares - väga vinge "valik", aga eriti rõõmus olen ma Marika Vaariku üle. See on kahtlemat üks mu kõigi aegade lemmiknäidendeid ja Marika või Martha rollis imesid teha! Nüüd aga tagasi Onu Tomi onnikese juurde...) :) Kava oli mitmest kohast päris põnev ja lugemist väärt - kõige paremad veel need vähesed neegrinaljad... Eriti see konna ja neegri lugu :))) Aga tegelikult oli seal nii mõndagi veel - artikleid, koomikseid ja mida kõike...

Üks teemasid, mille peale pidime äärepealt ka kihla vedama oli see, et kas Risto Kübar võtab end jälle paljaks või mitte. K arvas, et võtab, mina ütlesin et mitte. Etterutates võib vist öelda, et mina oleksin selle kihlveo võitnud :) Sellega on ka see teema ehk tulevikuks ammendatud. Ei - ta ei võta igas rollis end pool või päris alasti :)

Saalis ootas meid vanade magamismattidega kaetud lava....ilmselt ei lähe (väljas, maja ees ja "Tasa, vili kasvab" -siltide taga) vilja korjamiseks. Heal juhul korjatakse "puuvilla", millega need magamismatid on täidetud... jällegi võib etterutates öelda, et mul oli jälle õigus :) Dämn, ma olen päris hea... või on siis tõesti etteaimatav seekord see alati nii etteaimamatu NO teater...

Aga täpselt nii palju mul seda selgeltnägemise-kunsti oligi... ma arvasin, et tükk saab olema täiega kreisi... ei saanud... tuli hoopis sõna otseses mõttes "raamatu teksti järgiv" lugu mustade orjade elust. Lugu on muidugi hea, isegi kurb. Tubli ning südamliku tööorja Onu Tomi lahkumisest oma heast kodust, kus oli hea peremees, tõelise orjapiiskuri piinamise alla... ja sealt edasi kuni "paratamatu lõpuni" välja. Lisaks veel mitmeid kurbi kõrvallugusid mustade õiguste puudumisest... eriti valus muidugi see, mis puudutab lapsi... ka need võeti neilt ära ning müüdi maha... Orjadel ju polnud mingit "vara"... "varal" endal pole ju "vara" - nagu seda sellel ajal võeti. Ka orjade lapsed kuulusid "peremeestele". Mõned valged olid muidugi ka "head" ja mõned mustad "pahad". Nagu see maailm meil on ikka... ka tänapäeval... miski pole päriselt must-valge.

Tükk kui selline, ma mõtlen just lavastuslikult, ei oleks pakkunud mulle küll mitte kui midagi, kui sellega koos poleks olnud seda kunstnikutööd. See andis lavastusele oma mõõtme, võiks öelda oma "erilisuse". See oli nagu vundamendiks ka pudikeelte rääkimisele... inimesed ju rääkisid erinevaid keeli ning kõik kõigist alati aru ei saanud. Selles suhtes oli ka vaataja hetketi mõne tegelasega samas olukorras ning sai otsustada käitumise põhjal, mida üks või teine tüüp räägib - see töötas lausa harukordelt hästi. Tulid meelde kunagised tummfilmid, kus kogu tegevus edastati lihtsalt liikumisega, vaid vahele näidati "teksti". "Ettelugeja" ja Onu Tom oligki siis see "vahetekst", sest nende jutt oli alati publikule mõistetav. Tomi "keel", kui nii võib öelda, oli kuulaja/vaatajaga sama... ehk neegrid, need oleme meie (siit võib teha omad filosoofilised järeldused - ehk kavalalt on sisse kodeeritud see, et vaataja on Tomiga ühel poolel... kõikide nende võõramaakeelsetega eri tasandil :)

Kuid jah, Semper on loonud oma kunstilise nägemusega ning andnud karakteritele nagu mingid värvid - mitte et näitlejad samuti neid värve ise ei oleks loonud, kunstnik lihtsalt on aidanud nö luua neid või siis rõhutada - milline sümbioos rolliloomiseks... Näitlejatest rääkides, siis kogu trupp oli väga hea. Mis mulle silma või õigemini kõrva torkas oli see, et oma "pudikeelt" rääkisid kõik justkui mingi "oma" aktsendiga. Näiteks Inga Salurand justkui midagi slaavipärast, Mirtel Pohla kuidagi jaapani keelega sarnast, Rasmus Kaljujärv -e "keeles" oleks justkui olnud itaalia keele mõjutusi. Ainult Maarika Vaarik pani puhast eestilikku "pudi"... Ei, tegelikult oli seal mitmeid varjundeid - eelkõige prantsuse, sest ka paljud mustad ju sellel ajal rääkisid prantsuse keelt... ja kõrgem klass samuti... jah, tema nii keel kui mäng oli kuidagi eriliselt tabav! Samuti on Mähar, alati kindel tase! Huvitav oli näha Eva Klemets-it mängimas üle pika aja ning natuke suuremas rollis. Viimati vist saingi teda näha eelmise aasta suvetükis "Ruja". Tema vallatu must pisike plika oli lahe ning tõeliselt temperamentne pisike neegritüdruk :) Samuti oli Risto Kübar hea oma naljaka, valgete juustega paruka ja hobusehammastega :) (see mask oli ikka tõeliselt naljakas). Rasmus Kaljujärve mask oli midagi sinna "loomariigi" suunda viitavat - tegelane ju ka tegelikult üks paras "siga"... Mirtel Pohla "tüdrukud" ka tabavad - kuidagi erinevad olid küll tema ja Klemetsi karakterid - kuigi nad on oma suuruselt üsna segaminiaetavad ja nägusid ju näha polnud. Inga Saluranna ja Sergo Varese rollid väga esile ei pääsenud, või igatahes praeguseks ei mäletagi midagi rohkemat kui seda Saluranna "aktsenti".

Selline "ettelugemine" kindlasti ärritab paljusid, kes ootavad "teatri" moodi teatrit ning jälestavad raamatust teksti ettelugemist lavalt. Kuid kas kunsti, ka teatrikunsti üks ülesandeid polegi mitte "heas mõttes" ärritada... Kui ärritas miskitpidi mingit närvi või tunnet või tundmust, siis võib tüki kordaläinuks lugeda(?)! Minule igatahes selline "jutustav" kuid ühtlasi ka mainstreamist kõrvalekalduv lahendus meeldis. Ja ma olen teatri suhtes üsna konservatiivse maitsega... Kuigi mõnes mõttes võiks ju ka öelda, et hoopis "konservatiivsusele" oligi selle ettelugemisega vint veel otsa keeratud...

Lõppu oli sisse toodud veel üks dimensioon, nimelt Neil Armstrong oma lauluga "What a wonderful world". Ehk paratamatult läksid mõtted sellele, milliseks lootuse kehastuseks võis see laul ja Armstrong ise mustade olukorras olla sellel ajal, kui Armstrong või ka teised mustad lauljad omal ajal kuulsa inimesena normaalset raha teenisid ning isegi mingit austust said - isegi "valged" austasid neid. Nad olid "peaaegu et inimesed"... kuigi võibolla võtsid ka sellel ajal suurem osa "valgeid" seda nii, et klounil võib lasta end lõbustada... ei tea. Minule on see laul alati meeldinud - selles on nagu mingit kevadet ja helgust...või justnimelt lootust. Selle laulu sõnum on justkui kontrastiks sellele julmusele, mis laval toimus, kuid samas mõjus see mulle ka kui Onu Tomi hinge peegel - just nii ilusa ja hea hingega see tegelane ju oligi (And I think to myself, what a wonderful world. The colors of a rainbow - so pretty in the sky, are also on the faces - of people going by. I see friends shaking hands, saying "How do you do!" They're really saying "I love you".... või kuidas need sõnad seal lähevadki täpselt...)

Hinnang: 4 (Millegipärast tuli mulle assotsiatsioon pulmadega - ehk ebausk, mida öeldakse on pruudil vaja altari ette astudes, et tulevane kooselu oleks igati õnnelik - "old, new, borrowed and blue", ehk siis "old" -video kasutamine NO-tükis, vanad madratsid lava põrandal ja vana hea Louis Armstrongi lugu; "new" - lavastus tervikuna ja võiks ka öelda, et lähenemine ning need maskid; "borrowed" - millegipärast meenus natuke "Kuningas Ubu" kunstiline lähenemine... justkui oleks sealt ideid "laenatud" ja viimasena "blue" - seda võib võtta kui "tunnet" mitte "värvi", ehk "kurbust", mis tükis sügaval sees oli. Igatahes on sellega ka nagu jälle mingi ajajärk NO-teatris läbi saanud...ehk "80ndad"... numbriks ju lavastusel sedapuhku "NO80"... ilmselt on algamas "abieluiga"... ja niimoodi on hea ja kindel seda "abielu" alustada, sest tükil olid "kõik tingimused täidetud" :) Igatahes soovitan eriti neile, kellel raamat lugemata! Aga muidugi ka kõigile teistele NO teatri omapära austajatele. Otseselt selle raamatu lugemise isu küll ei tekitanud - sisu nii "puudutav" ka ei olnud, kuid just nende maskide pärast oli siiski kogemus "eriline". Eraldi tasuks veel tähele panna Semperi "kostüüme" neegritele, mulattidele ning valgetele... see mulattide "mummudega" värk oli omakorda koomiline...Cool!!! Kokkuvõttes sinna suveteatrite TOP5- piirimaile...)

Tekst lavastuse kodulehelt:

Onu Tomi onnike
Beecher-Stowe / Ojasoo / Semper

"Onu Tomi onnike" on orjandusvastane romaan, mis pärast avaldamist 1852. aastal mõjutas tugevalt Ameerika Ühendriikide avalikku arvamust. Orjuse patud nähti nüüd läbi, tõsteti relvad hädamere vastu ning neegrite ahelad sõlmiti lahti. Lihtsast ja sentimentaalsest loost sai müüt, millest toitusid miljonid.

Tänasel päeval on müüt murenenud. Esiteks sai klaariks, et orjus ei kadunud tänu moraalsele revolutsioonile, vaid majanduslikule paratamatusele: masinad tegid paremini tööd kui neegrid. Teiseks ei ole kuhugi kadunud töö kaudu inimeste alandamine, rassism, töö ahistav loomus ja nii edasi. Ning kolmandaks sai juba 60ndatel selgeks, et Onu Tom ei olnud mitte vabadusvõitleja, vaid verevaene kompromisside otsija. Kuid enam ei aita palvetamine ning leppimisele kutsumine, nagu tegid Martin Luther King ja Onu Tom. Nüüd on vaja midagi enamat – midagi, mis ei lepi allumise, alandamise ja tööorjusega.

"Onu Tomi onnike" on traagiline lugu neegerorjast, kes müüakse julmadele peremeestele. Aeg-ajalt tärkab ka lootuskiir, mõni hea sõna, mõni hea peremees, enam-vähem okei töö, kuid siis lõpeb kõik – kõlab viimane silp sõnast "dollar" ning Onu Tom on taas maha müüdud. Uus amet, endised alandused.

Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi lavastus toetub Harriet Beecher-Stowe'i samanimelisele romaanile. Osades Andres Mähar, Marika Vaarik, Eva Klemets (külalisena), Mirtel Pohla, Rasmus Kaljujärv, Risto Kübar, Inga Salurand, Sergo Vares.

Esietendus 8. augustil 2009.
Etenduse pikkus umbes 2 tundi ja 45 minutit, üks vaheaeg.

NB! Lavastus ei ole mõeldud lastele!

Eesti eelmise sajandi TOP 200 raamatut ja TOP 100 lasteraamatut ja Rootsi 100 parimat raamatut + 1 boonus raamatutabel

Mul on selline tunne, et pole seda enne siia riputanud, aga üks vana ja huvitav tabel, mille hääletamise teel kunagi Eesti kirjanikud ja muud kirjandustegelased kokku meisterdasid. Kui ma ei eksi, siis see avaldati vist kunagi ajakirjas Luup või siis Eesti Ekspressis... mitte enam ei mäleta - kopeerisin selle toona Exceli- faili ja nüüd avastasin jälle :) See on minu meelest päris heaks lähtekohaks lugemisvalikute tegemisel. Ehk "200 raamatut, mida iga eestlane peaks olema lugenud enne surma", või siis "Eesti 20.sajandi TOP raamatud":) Tegelikult on tabelis veel 10 raamatut, aga need said 2 või vähem häält ja ma ei hakka neid siia ümber kopeerima. Ahjaa... pealkirja järel on punktide arv - see on ka mingiks indikaatoriks):

1. A.H. Tammsaare «Tõde ja õigus» - 548
2. O. Luts «Kevade» - 502
3. K. Ristikivi «Hingede öö» - 449
4. J. Kross «Keisri hull» - 424
5. A. Gailit «Toomas Nipernaadi» - 413
6. V. Luik «Seitsmes rahukevad» - 371
7. E. Vilde «Mäeküla piimamees» - 368
8. A.H. Tammsaare «Põrgupõhja uus Vanapagan» - 353
9. - 10. A. H. Tammsaare «Kõrboja peremees» - 303
9. - 10. M. Unt «Sügisball» - 303
11. J. Kross «Kolme katku vahel» - 276
12. K. Ristikivi «Rohtaed» - 251
13. A. Kivikas «Nimed marmortahvlil» - 240
14. F. Tuglas «Väike Illimar» - 223
15. F. Tuglas «Felix Ormusson» - 213
16. B. Kangro «Jäälätted» - 203
17. K. Ristikivi «Rooma päevik» - 199
18. A. Gailit «Ekke Moor» - 186
19. - 20. M. Metsanurk «Ümera jõel» - 171
19. - 20. E. Vilde «Mahtra sõda» - 171
21. E. Tode «Piiririik» - 169
22. E. Vilde «Külmale maale» - 163
23. - 24. J. Kross «Paigallend» - 149
23. - 24. K. Ristikivi «Rõõmulaul» 149
25. M. Unt «Tühirand» - 144
26. A. Kalmus «Juudas» - 138
27. A. Mälk «Hea sadam» - 136
28. - 29. E. Bornhöhe «Tasuja» - 132
28. - 29. M. Saat «Võlu ja vaim» - 132
30. M. Traat «Tants aurukatla ümber» - 131
31. A. Gailit «Karge meri» - 126
32. - 33. V. Uibopuu «Janu» - 120
32. - 33. V. Uibopuu «Keegi ei kuule meid» - 120
34. K. Rumor «Krutsifiks» - 117
35. M. Unt «Öös on asju» - 116
36. A. H. Tammsaare «Ma armastasin sakslast» - 115
37. J. Undusk «Kuum» - 108
38. - 39. N. Baturin «Karu süda» - 106
38. - 39. J. Kross «Professor Martensi ärasõit» - 106
40. I. Talve «Maapagu» - 105
41. K. A. Hindrey «Urmas ja Merike» I-II - 101
42. M. Traat «Puud olid, puud olid hellad velled» - 99
43. J. Semper «Armukadedus» - 95
44. K.A. Hindrey «Sündmusteta suvi» - 92
45. M. Traat «Karukell, kurvameelsuse rohi» - 86
46. A. Kalmus «Jumalad lahkuvad maalt» - 84
47. A. Jakobson «Vaeste-Patuste alev» - 82
48. E. Vetemaa «Pillimees» - 76
49. K. Ristikivi «Nõiduse õpilane» - 75
50. E. Mihkelson «Matsi põhi» - 74
51. - 52. A. Gailit «Leegitsev süda» - 73
51. - 52. I. Talve «Maja lumes» - 73
53. B. Alver «Viletsuse komöödia» - 70
54. A. Hint «Tuuline rand» - 67
55. - 56. L. Meri «Hõbevalge», «Hõbevalgem» - 66
55. - 56. I. Talve «Juhansoni reisid» - 66
57. - 58 K.A. Hindrey «Loojak» - 63
57. - 58. E. Mihkelson «Nime vaev» - 63
59. - 60. M. Kõiv, V. Vahing «Endspiel: Laskumine orgu» - 61
59. - 60. A. Valton «Arvid Silberi maailmareis» - 61
61. - 63. A. Kalmus «Toone tuuled üle maa» - 60
61. - 63. B. Kangro «Taeva võtmed» - 60
61. - 63. M. Metsanurk «Jäljetu haud» - 60
64. A. Mägi «Karvikute kroonika» - 58
65. H. Kiik «Tondiöömaja» - 57
66. T. Õnnepalu «Hind» - 55
67. - 68. P. Sauter «Luus» - 52
67. - 68. M. Traat «Üksi rändan» - 52
69. - 70. V. Luik «Ajaloo ilu» - 50
69. - 70. Ü. Mattheus «Läheb ega peatu» - 50
71. - 72. A. Mälk «Surnud majad» - 49
71. - 72.G. Helbemäe «Ohvrilaev» - 49
73. - 74. N. Baturin «Leiud kajast» - 48
72. - 74. M. Traat «Minge üles mägedele» I-V - 48
75. - 77. N. Baturin «Kuningaonni kuningas» - 47
75. - 77. M. Mutt «Hiired tuules» - 47
75. - 77. K. Ristikivi «Õige mehe koda» - 47
78. - 79. E. Vetemaa «Kalevipoja mälestused» - 46
78. - 79. A. Mälk «Õitsev meri» - 46
80. - 82. A. Beekman «Kartulikuljused» - 44
80. - 82. M. Kõiv «Kolm tamme» - 44
80. - 82. V. Uibopuu «Kaks inimelu ajapöördeis» - 44
83. - 84. M. Metsanurk «Tuli tuha all» - 43
83. - 84. A. Mälk «Tee kaevule» -43
85. E. Mihkelson «Korter» -42
86. - 87. H. Kiik «Arve Jomm» - 41
86. - 87. J. Parijõgi «Semendivabrik» -41
88. - 92 A. Thoen «Hallide mägede maa» -40
88. - 92. K. Ristikivi «Viimne linn» -40
88. - 92. B. Kangro «Kuus päeva» -40
88. - 92. E. Vilde «Prohvet Maltsvet» -40
88. - 92. V. Õun «Uus evangeelium» - 40
93. - 95. J. Kross «Tabamatus» -39
93. - 95. O. Luts «Tagahoovis» -39
93. - 95. T. Vint «Lõppematu maastik» -39
96. - 98. F. Tuglas «Käsu Hansu noorus» -38
96. - 98. A. Valton «Teekond lõpmatuse teise otsa» -38
96. - 98. K. Ristikivi «Lohe hambad» -38
99. - 102. M. Unt «Mattias ja Kristiina» - 37
99. - 102. J. Peegel «Ma langesin esimesel sõjasuvel» - 37
99. - 102. Kuusberg «Südasuvel» - 37
99. - 102. L. Anvelt «Vabanemiskatse» - 37
103. E. Krusten «Nagu piisake meres» - 36
104. - 106. R. Sirge «Maa ja rahvas» - 35
104. - 106. A. Kitzberg «Ühe vana tuuletallaja...» - 35
104. - 106. A. Kork «Neli musketäri» -35
107. - 108. M. Metsanurk «Taavet Soovere elu ja surm» -34
107. - 108. O. Luts «Soo» -34
109. - 112. A. Gailit «Isade maa» -33
109. - 112. E. Toona «Lotukata» -33
109. - 112. A. Vanapa «Riiulid» -33
109. - 112. T. Vint «Kojamehe naine» -33
113. - 118. J. Ehlvest «Ikka veel Bagdadis» -32
113. - 118.O. Luts «Suvi» -32
113. - 118. M. Metsanurk «Kutsutud ja seatud» -32
113. - 118. T. Raudam «Tarzani seiklused Tallinnas» -32
113. - 118. E. Vetemaa «Munad hiina moodi» -32
113. - 118. A. Viirlaid «Ristideta hauad» -32
119. - 120. G. Helbemäe «Sellest mustast mungast» -31
119. - 120. M. Unt «Kuuvarjutus» -31
121. K. Ristikivi «Tuli ja raud» -30
122. -124. G. Helbemäe «Õekesed» -29
122. -124. B. Kangro «Joonatan, kadunud veli» -29
122. -124. K. Ristikivi «Imede saar» -29
125. -126. M. Unt «Mõrv hotellis» -28
125. -126. A. Valton «Õndsusesse kulgev päev» -28
127. -128. M. Raud «Kirves ja kuu» -27
127. -128. K. Ristikivi «Põlev lipp» -27
129. E. Nõu «Pidulik marss» -25
130. - 134. Eessaare Aadu «Linnupriid» -24
130. - 134. M. Raud «Turg» -24
130. - 134. H. Susi «Sarviku sulased» -24
130. - 134. A. Valton «Üksildased ajas» -24
130. - 134. E. Vetemaa «Monument» -24
135. - 142. M. Berg «Ma armastasin venelast» -22
135. - 142. J. Kruusvall «Sügisdivertisment» -22
135. - 142. M. Kõiv «Aken» -22
135. - 142. A. Mägi «Uputus» -22
135. - 142. A. Mälk «Läänemere isandad» -22
135. - 142. L. Promet «Primavera» -22
135. - 142. B. Russow «Liivimaa kroonika» -22
135. - 142. E. Toona «Puuingel» -22
143. R. Kolk «Küla põleb kahest otsast» -21
144. - 145. H. Raudsepp «Viimne eurooplane» -20
144. - 145. V. Uibopuu «Markuse muutumised» -20
146. - 150. E. Bornhöhe «Vürst Gabriel» -19
146. - 150. V. Gross «Tiivasirutus» -19
146. - 150. A. Kalmus «Prohvet» -19
146. - 150. R. Kaugver «Nelikümmend küünalt» -19
146. - 150. M. Traat «Pommeri aed» -19
151. - 152. I. Jaks «Talu» -18
151. - 152. E. Vetemaa «Möbiuse leht» -18
153. - 154. H. Nõu «Kass sööb rohtu» -17
153. - 154. M. Unt «Via regia» -17
155. - 160. T. Kallas «Corrida» -16
155. - 160. H. Kiik «Eluraev» -16
155. - 160. J. Kärner «Naine vaesest maailmast» -16
155. - 160. R. Morn «Tee ja tõde» -16
155. - 160. A. Mälk «Taeva palge all» -16
155. - 160. E. Tode «Printsess» -16
161. - 163. H. Nõu «Tiiger, tiiger» -15
161. - 163. J. Pärn «Oma tuba, oma luba» -15
161. - 163. R. Sirge «Häbi südames» -15
164. - 166. A. Jakobson «Igavesed eestlased» -14
164. - 166. S. Kivisildnik «Loomade peal katsetatud inimene» -14
164. - 166. M. Mutt «Rahvusvaheline mees» -14
167. - 174. B. Kangro «Peipsi» -13
167. - 174. L. Kibuvits «Kass arvab, et...» -13
167. - 174. E. Kippel «Suure nutu ajal» -13
167. - 174. J. Liiv «Vari» -13
167. - 174. A.H. Tammsaare «Elu ja armastus» -13
167. - 174. M. Traat «Hirm ja iha» -13
167. - 174. E. Vetemaa «Tulnuk» -13
167. - 174. E. Õunapuu «Olivia. Meistriklass» -13
175. - 176. B. Kangro «Emajõgi» -12
175. - 176. V. Vahing «Sina» -12
177. - 179. M Berg «Seisab üksi mäe peal» -11
177. - 179. E Peterson-Särgava «Lähme linna kirjutama, oma elu kergendama» -11
177. - 179. H. Susi «Hall malev» -11
180. - 181. V. Adams «Esta astub ellu» -9
180. - 181. K. Ainver «Ainult üks aasta» -9
182. - 186. V. Gross «Müüa pooleliolev individuaalelumaja» -8
182. - 186. J. Kross «Wikmani poisid» -8
182. - 186. A. Mägi «Karneval» -8
182. - 186. R. Sirge «Rahu! Leiba! Maad!» -8
182. - 186. R. Sirge «Tulukesed luhal» -8
187. - 189. T. Kallas «Eiseni tänav» -7
187. - 189. A. Saal «Vambola» -7
187. - 189. M. Saat «Mida teha emaga?» -7
190. M. Metsanurk «Vahesaare Villem» -6
191. - 196. L. Anvelt «Eluhirm» -5
191. - 196. L. Anvelt «Viirastusi valges öös» -5
191. - 196. A. Jakobson «Vana kaardivägi» -5
191. - 196. J. Jõerüüt «Raisakullid» -5
191. - 196. J. Kross «Rakvere romaan» -5
191. - 196. P. Krusten «Vehklemõisa aednik» -5
197. - 199. A. Kork «Sulid ja võmmid» -4
197. - 199. J. Liiv «Armas Liisi!» (kirjad L. Goldingule) -4
197. - 199. Ü. Mattheus «Kuma» -4
200. - 203. U. Masing «Rapanui vabastamine» -3
200. - 203. K. Ristikivi «Surma ratsanikud» -3
200. - 203. A. Viirlaid «Seitse kohtupäeva» -3
200. - 203. T. Vint «Väikelinna romaan» -3

Kui hääletus toimuks praegu, siis oleks nii mõnedki kirjanikud nimistus sees. Usun, et näiteks Kivirähk-i "Rehepapp" kui ka "Mees, kes teadis ussisõnu"; Rein Raud "Pisiasjad, mis omavad tähtsust" ja "Hector ja Bernard"; Jaan Kross "Tahtamaa"; Leo Kunnas "Sõdurjumala teener"; Mats Traat "Haamri all"; Eeva Park "Lõks lõpmatuses"; Jan Kaus "Tema"; Tiit Aleksejev "Valge kuningriik"; Ene Mihkelson " Katkuhaud"; Jaan Kaplinski "Seesama jõgi"; Mehis Heinsaar "Rändaja õnn" ja mu oma suur lemmik Leelo Tungal "Seltsimees laps" ja kuna tegemist tundub olevat täiskasvanute "juturaamatutega", siis luule ja lasteraamatud ei kvalifitseeru... kuigi kus läheb piir laste ja täiskasvanute raamatute vahel? Viidates näiteks "Kevade"-le...
Hmmm, tegelikult ongi Eno Raud "Naksitrallid" 2 häälega jagamas kohti 204. - 209...
--------------------------------

Aga siin on siis veel lisaks sajandi TOP100 lasteraamatut:

01. Oskar Luts - Kevade
02. Aino Pervik - Kunksmoor. Kunksmoor ja kapten trumm
03. Silvia Rannamaa - Kadri
04. Eno Raud - Naksitrallid
05. Oskar Luts - Nukitsamees
06. Eno Raud - Sipsik
07. Edgar Valter - Pokuraamat
08. Marta Sillaots - Trips, Traps, Trull'i sari
09. Ellen Niit - Pille-Riini lood
10. Ernst Enno - Üks rohutirts läks kõndima
11. Jaan Rannap - Agu Sihvka annab aru
12. Julios Oro - Hiir rätsepaks
13. Karl Ristikivi - Semud
14. Irma Truupõld - Rohelise Päikese maal
15. Silvia Rannamaa - Kasuema
16. Aino Pervik - Arabella, mereröövli tütar
17. Karl Ristikivi - Sellid
18. A. H. Tammsaare - Meie rebane
19. Tiia Toomet - Vana aja lood
20. Richard Janno - Vutimehed
21. Enn Kippel - Meelis
22. Jüri Parijõgi - Tsemendivabrik
23. E. Peterson-Särgava - Ennemuistsed jutud Reinuvader Rebasest
24. Jaan Rannap - Viimane Valgesulg
25. Richard Roht - Jutte loomadest
26. Vladimir Beekman - Aatomik
27. Juhan Jaik - Kaarnakivi
28. Elar Kuus - Memmemusi
29. Viivi Luik - Kõik lood Leopoldist
30. Ellen Niit - Rongisõit
31. Ellen Niit - Triinu ja Taavi uued ja vanad lood
32. Hando Runnel - Mõtelda on mõnus
33. Karl Eduard Sööt - Lapsepõlve Kungla
34. Ansomardi - Jalgsemaa Kitse-eide muinasjutud
35. Karl August Hindrey - Lõhkiläinud Kolumats
36. August Kitzberg - Lastejutte
37. Iko Maran - Londiste, õige nimega Vant
38. Ellen Niit - Krõlli-lood
39. Harri Jõgisalu - Maaleib
40. Jaan Kross - Mardileib
41. Heljo Mänd - Karuaabits
42. Eduard Vilde - Minu esimesed triibulised
43. Juhan Jaik - Pombi-sari
44. Juhan Jaik - Võrumaa jutud
45. Boris Kabur - Rops
46. Jaan Lattik - Meie noored
47. Jüri Parijõgi - Jutte
48. Jaan Rannap - Koolilood
49. Friedebert Tuglas - Väike Illimar
50.Karl August Hindrey - Jaunart Jauram
51. Karl August Hindrey - Kill Martuse lood
52. Karl August Hindrey - Pambu-Peedu
53. Kalju Kangur - Timbu-Limbu õukond ja lumemöldrid
54. Felix Kotta - Tublid loomad
55. Viivi Luik - Tubased lapsed
56. Mihkel Mutt - Näärivana
57. Ellen Niit - Suur maalritöö
58. Eno Raud - Roostevaba mõõk
59. Leelo Tungal - Vana vahva lasteaed
60. Alide Dahlberg - Mutionu pidu
61. Lehte Hainsalu - Pikurilli
62. Karl August Hindrey - Lõhkiläinud Kolumats
63. Harri Jõgisalu - Kärp
64. August Kitzberg - Lastenäidendid
65. Elar Kuus - Jänesepoeg, kes luuletas
66. Henno Käo - Dondijutud
67. Viktor Masing - Sinasõprus tammega
68. Heljo Mänd - Toomas Linnupoeg
69. Ellen Niit - Karud saavad aru
70. Ellen Niit - Midrimaa
71. Ellen Niit - Suur suislepapuu
72. Helga Nõu - Pea suu!
73. Jüri Parijõgi - Jaksuküla poisid
74. Jüri Parijõgi - Külaliste leib
75. Holger Pukk - Rohelised maskid
76. Asta Põldmäe - Mitmekesi maateral
77. Jaan Rannap - Nublu
78. Richard Roht - Laaned ja veed
79. Paul-Eerik Rummo - Kokku kolm juttu
80. Paul-Eerik Rummo - Lugemik, lugemiki
81. Karl-Eduard Sööt - Lastelaulud
82. Silvia Truu - Silja - sari
83. Leelo Tungal - Kristiina, see keskmine
84. Robert Vaidlo - Lood Kukeleegua linnast
85. Heino Väli - Hundikäpp
86. Heino Väli - Silver Ükssilm, Felslandi hirmus mereröövel
87. Ott Arder - Mine metsa!
88. Ernst Enno - Juss oli väike peremees
89. Karl-August Hindrey - Piripilli-Liisu
90. Karl-August Hindrey - Seene-Mikk
91. August Jakobson - Suur onu ja väike vennapoeg
92. August Jakobson - Ööbik ja vaskuss
93. Juhan Kallak - Summ-summ
94. Reinhold Kamsen - Küll on kena kelguga
95. Jaan Kaplinski - Kes keda sööb, kes mida sööb
96. August Kitzberg - Piibelehe neitsi
97. Andrus Kivirähk - Kaelkirjak
98. Andrus Kivirähk - Sirli, siim ja saladused
99. Henno Käo - Kui mind üldse olemas ei oleks
100 . Uno Leies - Tipp ja Täpp
101. Iko Maran - Pikk päev
102. Heljo Mänd - Oakene
103. Heljo Mänd - Pillerpall
104. Jüri Parijõgi - Teraspoiss
105. Eno Raud - Kalevipoeg
106. Richard Roht - Väleküüs ja Tuhknai
107. Hando Runnel - Mere ääres metsa taga
108. Karl-Eduard Sööt - Upa, upa oalill
109. Irma Truupõld - Öömori okaslinn

Kui tabel koostataks nii, et ka selle sajandi 10 aastat tuleks sisse, siis võib aimata, et nimistust võiks leida ka näiteks sellised raamatud (see on mu enda prognoos:)):
Aino Pervik - Maailm sulelise ja karvasega; Paula-sari
Leelo Tungal - Marjajuur lume all
Aidi Vallik - Ann -i sari
Andrus Kivirähk - Lotte raamatud; Limpa ja mereröövlid
Heino Kiik - Kuresaapad
Henno Käo - Printsuss; Napakad jutud
Katrin Reimus - Haldjatants
Piret Raud - Sanna ja salakütid
Jaan Rannap - Nelja nimega koer
Ilmar Trull - Iseloomuga loom; Järvevaht ja joogivesi
Jaanus Vaiksoo - Neli hommikut ja üks õhtu
Kristiina Kass - Käru-Kaarel; Petra lood
Peeter Sauter - Laiskade laste raamat
---------------------------------------------

Rootslaste rahva suur hääletus, kus osales 21000 inimest, toimus 1997 ning tulemus oli järgmine (Kirjutan sulgudesse järele ka eestikeelse tõlke, kui mul parajasti meelde tuleb, et see on ilmunud - täiendused ja kommentaarid on igati teretulnud!!!):

1. Romanen om utvandrarna - Vilhelm Moberg (1949-59) (Väljarändajate -sari)
2. Pippi Långstrump - Astrid Lindgren (1945) (Pipi Pikksukk)
3. Bröderna Lejonhjärta - Astrid Lindgren (1973) (Vennad Lõvisüdamed)
4. Romanserien "Stad" - Per Anders Fogelström (1960-1968)
5. Nils Holgerssons underbara resa genom Sverige - Selma Lagerlöf (1906-07) (Nils Holgerssoni ilmeline teekond läbi Rootsi)
6. Emil i Lönneberga - Astrid Lindgren (1963) (Vahtramäe Emil)
7. Röde Orm - Frans G. Bengtsson (1941-45) (Orm punane)
8. Mio min mio - Astrid Lindgren (1954) (Mio mu Mio)
9. Ronja rövardotter - Astrid Lindgren (1981) (Röövlitütar Ronja)
10. Juloratoriet - Göran Tunström (1983) (Jõuluoratoorium)
11. Jerusalem - Selma Lagerlöf (1901-02) (Jeruusalemm)
12. Aniara - Harry Martinson (1956)
13. Simon och ekarna - Marianne Fredriksson (1985) (Simon ja tammed)
14. Händelser vid vatten - Kerstin Ekman (1993)
15. Ondskan - Jan Guillou (1981) (Kurjus)
16. Jack - Ulf Lundell (1976)
17. Den allvarsamma leken - Hjalmar Söderberg (1912) (Tõsine mäng)
18. Mor gifter sig - Moa Martinson (1936)
19. En komikers uppväxt - Jonas Gardell (1992) (Koomiku lapsepõlv)
20. Böckerna om Bert - Anders Jacobsson/Sören Olsson (1987- ) (Bert-i sari)
21. Kejsaren av Portugallien - Selma Lagerlöf (1914) (Portugali keiser)
22. Strändernas svall - Eyvind Johnson (1946)
23. Nässlorna blomma - Harry Martinson (1935)
24. Doktor Glas - Hjalmar Söderberg (1905) (Doktor Glas)
25. Dvärgen - Pär Lagerkvist (1944) (Kääbus)
26. Den som vandrar om natten - Marianne Fredriksson
27. Jag saknar dig, jag saknar dig - Peter Pohl
28. Anna, Hanna och Johanna - Marianne Fredriksson
29. Böckerna om Sune - Anders Jacobsson/Sören Olsson (Sune -sari)
30. Din stund på jorden - Vilhelm Moberg (Sulle antud elupäevad)
31. Vinterviken - Mats Wahl
32. Tordyveln flyger i skymningen - Maria Gripe (Sitasitikas lendab videvikus)
33. Villospår - Henning Mankell (Valejälg)
34. Vägen till klockrike - Harry Martinson (Klockrike teekond)
35. Markurells i Wadköping - Hjalmar Bergman (Markurell)
36. Barabbas - Pär Lagerkvist (Barabbas)
37. Agnes Cecilia: en sällsam historia - Maria Gripe
38. Molnfri bombnatt - Vibeke Olsson
39. Vendetta - Jan Guillou
40. Den femte kvinnan - Henning Mankell
41. Mördare utan ansikte - Henning Mankell (Näota mõrvarid)
42. Ormens väg på hälleberget - Torgny Lindgren (Mao tee kalu peal)
43. Böckerna om Alfons Åberg - Gunilla Bergström
44. Alla vi barn i Bullerbyn - Astrid Lindgren (Bullerby lapsed)
45. Trägudars land - Jan Fridegård
46. Vem älskar Yngve Frej? - Stig Claesson (Kes armastab Yngve Freyd?)
47. Steget efter - Henning Mankell
48. Saknaden - Ulf Lundell
49. Den vita lejoninnan - Henning Mankell
50. Rid i natt - Vilhelm Moberg (Ratsuta täna öösel)
51. Bombi Bitt och jag - Fritiof Nilsson Piraten
52. Madicken - Astrid Lindgren (Madlike)
53. Gentlemen - Klas Östergren
54. Lars Hård - Jan Fridegård
55. Raskens - Vilhelm Moberg
56. Gäst hos verkligheten - Pär Lagerkvist (Maailmas võõrsil)
57. Kallocain - Karin Boye (Kallokaiin)
58. Kvartetten som sprängdes - Birger Sjöberg
59. Hans nådes tid - Eyvind Johnson (Tema helduse aeg)
60. Rövarna i Skuleskogen - Kerstin Ekman
61. Hummelhonung - Torgny Lindgren (Kumalasemesi)
62. Janne, min vän - Peter Pohl (Janne, mu sõber)
63. Bara en mor - Ivar Lo-Johansson (Ainult ema)
64. Ett drömspel - August Strindberg (Unenöomäng)
65. Bränt barn - Stig Dagerman (Kes kõrvetada saanud...)
66. Stjärnor utan svindel - Louise Boije af Gennäs
67. Bock i örtagård - Fritiof Nilsson Piraten
68. Blindgång - Marianne Fredriksson
69. Böckerna om Karlsson på taket - Astrid Lindgren (Karlsson katuselt)
70. Comédia infantil - Henning Mankell
71. Herr Arnes penningar - Selma Lagerlöf (Härra Arne varandus)
72. Miranda och pärlhalsbandet - Kerstin Sundh
73. Romanen om Olof - Eyvind Johnson
74. Vävarnas barn - Per Anders Fogelström
75. Pappan och havet - Tove Jansson (Muumitroll)
76. Tjuven - Göran Tunström (Varas)
77. Häxringarna - Kerstin Ekman
78. Vinter i paradiset - Ulf Lundell
79. Coq rouge - Jan Guillou
80. Böckerna om Kulla-Gulla - Martha Sandwall-Bergström
81. Vi på Saltkråkan - Astrid Lindgren (Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses)
82. Evas bok - Marianne Fredriksson
83. Skuggan över stenbänken - Maria Gripe
84. Fru Björks öden och äventyr - Jonas Gardell
85. Kvinnor och äppelträd - Moa Martinson
86. Merabs skönhet -Torgny Lindgren
87. Frestelsernas berg - Jonas Gardell
88. Böckerna om Pettson och Findus - Sven Nordqvist (Pettson ja Findus -sari)
89. Statarna - Ivar Lo-Johansson
90. Fiendens fiende - Jan Guillou
91. Dikter - Karin Boye
92. Kyssen - Ulf Lundell
93. Barnens ö - P C Jersild (Laste saar)
94. Utvald att leva - Jerzy Einhorn
95. Clownen Jac - Hjalmar Bergman
96. Löwensköldska ringen - Selma Lagerlöf (Löwensköldi sõrmus)
97. Mormor gråter och andra texter - Jonas Gardell
98. Syndafloden - Marianne Fredriksson
99. Efter floden - P C Jersild
100. Århundradets kärlekssaga - Märta Tikkanen (Sajandi armastuslugu)

Kui hääletuks toimuks praegu, siis oleks tabelis kindlasti ka Stieg Larssoni triloogia, millest Lohetätoveeringuga tüdruk on juba eesti keeles ka ilmunud ning kohe ilmuvad ka järgmised osad. Hetkel on kõige suurem kirjandusfenomen siinmail Lars Kepler -i "Hypnotisören". Selle õigused müüdi 30-sse riiki jube enne raamatu rootsi keeles ilmumist :))) Rootsi krimkadekultuur ruulib nii Rootsis kui terves maailmas (Mari Jungstedt, Arne Dahl, Camilla Läckberg, Henning Mankell, Håkan Nesser, Stieg Larsson, Åsa Larsson, Liza Marklund, Maj Sjöwall, Karin Alvtegen jne, jne, jne)!
--------------------------------------

Bonusena veel üks nimekiri aastast 2006, mis kinnitab niigi teada-tuntud raamatute olulisust.
Nimelt Briti raamatukogutöötajate "30 raamatut, mida iga täiskasvanud inimene peaks olema lugenud".
Sellest hoolimata on mul veel mõned neist lugemata... õnneks siiski üksikud :)

Harper Lee - Tappa laulurästast...
Piibel
JRR Tolkien - Sõrmuste isand
Charles Dickens - Jõululaul
Charlotte Bronte - Jane Eyre
Jane Austen - Uhkus ja eelarvamus
EM.Remarque - Läänerindel muutuseta
Phillip Pullman - Tema tumedad ained triloogia
Sebastian Faulks - Linnulaul
John Steinbeck - Viha kobarad
William Golding - Kärbeste isand
Mark Haddon - Kummaline juhtum koeraga öisel ajal
Thomas Hardy - D'Urbeville'ide Tess
AA Milne - Karupoeg Puhh
Emily Bronte - Vihurimäe
Kenneth Grahame - Tuul pajuokstes
Margaret Mitchell - Tuulest viidud
Charles Dickens - Suured lootused
Audrey Niffenegger - Ajaränduri naine
Alice Sebold - Armsad luud
Khalil Gibran - Prohvet
Charles Dickens - David Copperfield
Paulo Coelho - Alkeemik
Mihhail Bulgakov - Meister ja Margarita
Yann Martel - Pii elu
George Eliot - Middlemarch (seda vist polegi veel eesti keeles?)
Barbara Kingsolver - The poisonwood bible (seda vist kah pole?)
Anthony Burgess - Kellavärgiga apelsin
Aleksander Solženitsõn - Üks päev Ivan Denissovitši elus

Panin kõrvaltulpa linke juurde erinevate raamatutablite kohta - Näiteks 2 erineva aastakäigu "1001 raamatut, mis peaks elu jooksul olema läbi loetud" (mul on olemas ka Rootslaste versioon sellest raamatust, ehk kunagi jõuan need üles kirjutada...seal on umbes kolmandik rootsi kirjandus, seega eestlaste jaoks mõnevõrra tundmatu, aga seda põnevam) ja muudki huvitavat. Loodetavasti kuluvad need tabelid marjaks ära...

Augustikuu teemaja - MTÜ Kell kümme

Marko Matvere on üks neid nimesid Eesti teatris, kes alati mu "huvi" mistahes tüki vastu äratab. Võibolla on see sellepärast, et ma ei mäleta temalt ühtki kehva rolli. Jah, on olnud tükke mis pole just kõige paremad või siis vastasnäitlejad, kes on rikkunud lavastuse üldpilti või siis lavastajad, kes ei ole suutnud luua piisavalt tugevat tükki tema ümber, kuid Marko ise on alati üle keskmise. Vähaemalt minu jaoks ja vähemalt nendes tükkides, mida minul on õnnestunud näha. Seda ka seekord, Marlon Brando poolt kuulsaks mängitud Sakini rollis. Matvere rääkimisstiilis on isegi natuke Brandolikkust sees kuid samas roll on ikka tema enda oma. Võibolla on see austusavaldus võibolla lihtsalt selle taseme näitlejate rolliülesehitus on sarnane. Huvitav oleks teada, kas Marko on näinud Brando-t selles rollis või mitte. Mina vaatasin filmi umbes 10 aastat tagasi TNT-kanalilt. Ja meeles ongi vaid Brando laisalt logelemas jaapanlaste keskel ning see tema rääkimismaneer.

Roman Baskin on leidnud ideaalse koha teatritegemiseks - Varbusel asuva Eesti Maanteemuuseum -i ehk endise hobupostijaama hoovi. Sinna "ehitatud" Okinawa saare külakene oli kuidagi armas ja ilus. Tegelikult kui mõtlema hakata, siis koht ise andis juba kunstnikule väga palju kätte, mõned deokratsioonid ka ning töö oli täiuslik!

Ja vastupidiselt suuremale osale inimestest, lõpebki mu positiivne kriitika siinkohal ära. Lavastaja Baskin ei kuulu mu lemmikute lavastajate hulka (kuigi vaatan alati tema lavastusi "puhta lehena", ehk eelarvamustevabalt ja lasen oma arvamusel uuesti ja uuesti tekkida - näiteks "majas sees" nähtud "Aiapidu" oli päris hea, aga sellest täpsemalt järgmistes blogipostitustes). Samas ma ei oska tema lavastustele lavastustehnilisest seisukohast midagi ette heita. Pigem on tegu tema valikute mittesobivuses minu mõttemaailma või nägemusega. Või siis rõhutab ta asju, mis ei jõua mulle kohale või need ei puuduta mind nii. Ma ei ole sellest veel täpselt aru saanud. Näiteks tema lavastatud "Täiskuu 2" ei meeldinud mulle samuti, kuigi paljudele meeldib (kuid kunagine "Norman Vallutaja" Jüri Krjukoviga peaosas meeldib küll). Ja nüüd siis see "Augustikuu teemaja"... milleks see tükk, miks see mulle üldse korda peaks minema? Naerutamise pärast? Katsun lahtimõtestada, miks ma olin üks vähestest, kes lõpuaplausi ajal püsti ei seisnud ning miks tõesti "oleksin" pidanud oma uuele kinnisideele "kõik tükid lõpuni ära vaadata" erandi tegema ja vaheajal koju ära sõitma...

Etendus algas ja ma olin täiesti elevil - Matvere, huvitavad näitlejad, kes varem pole näinud, Jaapani-teema, uus huvitav mängukoht, tundus et peaks naerda saama... Päris head eeldused ühele etendusele... Kui ma paar esimest nalja olin kätte saanud ja tuli kolmas ja neljas... sain aru, et naljad rändavad kõik ühes suunas - ehk siis kultuuride erinevuse teemal - aga ma olen seda ju ülikoolis õppinud ja oma ametis näen ning kuulen iga päev. Muie kadus vaikselt mu näolt... selge, see on jälle "selline" komöödia... (Kuigi mäletan, et ma vist kergelt korra ka teise vaatuse ajal millegi peale muigasin.) Aga jah, mäletan, et mulle kunagi lapsena, vanaema-vanaisaga maal külasse esinema tulnud truppide "selliseid naljatükke" meeldis vaadata küll. Need naerutasid nii rahvast kui ka mind. Nüüd rahvas naeris, mina aga tundsin piinlikkust või kaastunnet ehk siis hoopis muid tundeid kui "naerma ajamist". Ja faabulate ning sisukuse, leidlikkuse ja mõttesügavuste nautijana ning austajana (ka komöödias) ei leidnud ma siit "Augustikuu teemajast" midagi sellist. Jah, võiks ju tõmmata mõttelisi võrdlusi okupantide ja okupeeritavate seostega, mida meie oma Eestis oleme pidanud üle elama... aga need "naljad" oleksid ehk mõjunud tõesti "selles ajas" paremini ning puudutavamalt. Sellel ajal oleks saanud ühte ja sama nalja üht ja teistpidi rääkida ning iga kord oleks see lahe tundunud (meenuvad näiteks Priit Aimla humoreskid, mis "sellel ajal" olid nii peened, kuid tänases päevas üldsegi mitte). Samuti võib ehk parallele tõmmata ameeriklaste tegevusele lähis-idas. Ehk seeläbi üldisele Ameerika sõjakultuurile kui niisugusele... kui selline asi nagu "sõjakultuur" üldse olemas on :) Paraku olen ma viimasel ajal nii hea teatri, kirjanduse kui filmikunsti kui kõiksuguste muude meediumite ja miks ka mitte tipptasemel kontsertidega ära rikutud, et see kogu ettevõtmine seal ilusas ümbruses mõjus siiski natuke palaganina minu jaoks.

Ma olen viimastel aastatel näinud ja avastanud, et mulle võib ka amatöörteater meeldida (kuigi suurema osa elust olen kaljukindlalt arvanud, et seda on vahva teha-aga hirmukole ja piinlik vaadata), viidates näiteks eelmise aasta Ellunägude Rasputinile ja tänavusele Pro3-e Ontika mõisas etendunud Mtsenski maakonna leedi Macbethile. Ja need kaks on ju lausa hiilgavad õnnestumised, eriti võrreldes Augustikuu teemajaga. Kuigi mul on siiski tunne, et see polnudki otseselt nende harrastusnäitlejate süü vaid pigem lavastaja oma. Ma olen oma elus palju jaapanlastega kokku puutunud... ja tegelikult ma arvan et igaüks, kes jaapani turismigruppe näiteks linnas on jalutamas näinud, siis vastupidiselt Jaak Alliku kiidulaulule, see mida mina laval nägin, oli ikka üks eestlaste "grupp", kes üritas olla "midagi muud", aga välja kukkus nagu ikka, ehk üldse mitte jaapanlaste moodigi... Ja ometi oleks pisitillukeste vahenditega saanud seda kõike parandada... kui raske on näiteks silmadele teha "pilusilmne" meik või kasvõi hoida silmi kissis? Lihtsalt riietega ikka ei loo seda atmosfääri. Oli siiski üks, kes sellega hakkama sai ja tegi professionaalide kõrval nendega minu jaoks täiesti võrdse rolli... Geiša, keda mängis Mairi Jõgi. Kuigi kusagilt jäi silma, et tema polegi harrastusnäitleja vaid VKA näitlemise eriala lõpetanu. Aga tema mängu vaadates ma mõtlesin, et kas talle oli siis rohkem tähelepanu pööratud lavastaja ja kunstiku poolt, kuna tal on kesksem roll või siis tõesti oli tema keskendumine või pingestatus kuidagi parem kui teistel ning minu jaoks oli ta isegi selles mõttes nagu "avastus". Kui nüüd selle positiivse noodi juures jälle tagasi "kiitvale" lainele lainele keerata, siis minu meelest sobis ka Raivo Adlas oma rolli ideaalselt. Tema sellised kärkivad-karjuvad tegelased on justkui nagu päriselt, ehk täiesti usutavad. Kas see just "head näitlemisoskust" näitab on iseküsimus - tegemist on ju siiski väga kitsa rolliprismaga. Aga jah, siin oli ta HEA. Samuti ei pidanud pettuma Margus Grosnõi-s. Noor, luider, alguses aktiivne ja "võõras kohas vette visatud" USA sõduripoiss, kelle jaapanlased kiiresti, märkamatult ja kerge vaevaga panevad tegema seda, mida nemad tahavad. Kuigi lõpuks, kui ta juba oleks pidanud nautima seda "piirkonna kunni" staatust, siis see tasand tema mängust välja ei tulnudki. Ta oligi kogu aeg selline närviline ja liiga kiirete liigutustega (natuke üheplaaniline). Ehk selle Okinawal oleku mõju tema tegelases otseselt märgata ei olnud. Pisike detail ja võib tunduda, et ma nokin liiga väikse tera kallal, aga see oleks loonud minu jaoks mingi tasandite erinevuse ja andnud tükile huvitavama hingamise. Kuigi siiski tervikuna mulle meeldis tema närvitsemine, kui seda nüüd just "meeldimiseks" võibki nimetada.

Nüüd kus on varsti kuu aega möödunud tüki nägemisest, siis mis veel on meelde jäänud -

1) Matvere autoga kihutamine. Ma ei saanud aru, et miks see seal sees oli ja mõjus see ju tõeliselt hullu riskimisena. Ja ta tõesti pidurdas selle auto vaevalt enne kivimüüri... aga kuna mulle ei imponeeri sellised asjad, siis ometi jättis see mind külmaks ning mõjus odava populaarsuse saavutamise katsena (Helen Rekkori vette viskamine "Vihurimäes" oli kuidagi lahedam mõte Baskinil ja isegi see akna lõhkumine seal Alatskivil). Mäletan, et mõtlesin, et kui tekstilist sisu pole, et siis on vaja selliste nippidega mõjuda.

2) Torkas silma üks vene nimega mees nendest harrastusnäitlejatest, kes just otseselt selles rollis ei meeldinud, aga ma usun, et kui mõned lavastajad teda näeks või eriti filmirežissörid, siis tal oleks šansse saada häid karakterrolle. Tema kummaliselt lõbusameelne, kuidagi eriline olemine meenutas mulle natuke Urmas Kibuspuud. Mitte mängustiililt, vaid lihtsalt stiililt.

3) uhh, tegelikult meenub, et õhtu oli nii ilus ja tükk "oleks" võinud olla ka hea, aga ei olnud seda mitte. Ma tavaliselt viisakusest ikka tõusen seisma kui lõpus seistes aplodeeritakse, isegi kui asi just pole seda väärt. Aga kui asi on ikka "nii jama", siis ma lihtsalt ei suutnud. Ja ma olen ka juba nii vana, et meelekindlust olla aus enda ja teiste vastu piisab nii et jääb ülegi :) Samas tõesti mõtlesin, et Täiskuu meeldis ju ka paljudele... et sedagi peeti "heaks suvelavastuseks". Jaak Allik nimetas ju Augustikuu Teemaja isegi "Ideaalilähedaseks"... Noh, ma olen selgelt teisel arvamusel. Lausa vastupidisel. Vaadates sellel aastal nähtud tükkde nimekirja, siis nähtud 55 lavastuse hulgas on ta kindlasti selle viimase 5 hulgas. Kahjuks... Võibolla olid tõesti ootused ka liiga kõrgel? Tagant järele on ikka väga raske selgusele jõuda, milles oli viga. Eriti just selles valguses, et kõigile teistele tundub see tükk meeldivat (õnneks K ütles ka, et me võiks vaheajal koju minna.)

4) Tegelikult kui nüüd mõelda, siis tõesti, kui oli näinud esimese vaatuse, siis ega teises midagi uut ei tulnud... lõpp oli ju enamvähem teada...

5) Oleks oodanud rohkem seda kissis silmadega naeratavat jaapanlast, kes näkku naeratab, aga tegelikult teeb ikka seda mida ise tahab. Sellist jaapanlaslikku ullikese naeratamist tegi ainult Mairi Jõgi. Teised küll üritasid, aga see oli siiski midagi muud :) Ülepingutatud soov anda endast kõik ei mõju alati vajalikku pingena rollisoorituses. Sellel on suur vahe.

6) Maailmas on tükk ju võitnud kõik olulisemad suurimad auhinnad, mida mõni teatritükk võib saada. Lisaks kandideeris Marlon Brando kunagi selle sama materjalli põhjal tehtud filmiga Oscarile. Äkki oli viga hoopis tõlkes? Peaks vist selle filmi uuesti üle vaatama. Äkki see annab ka vihje, miks see Baskini versioon mulle ei meeldinud...mida ma ei näinud, mida kõik teised nägid? Lisaks on ju tegemist mingis mõttes tõsielulise kogemusega... ja seegi on tavaliselt "minu pärusmaa"...

Hinnang: 1+ (pluss on eelkõige Matverele ja Jõgile, aga ka harrastajatele, et neil jätkuks aega ja tahtmist ja eelkõige rõõmu iseendale tegeleda teatritegemisega. Kui ma oleks teadnud, mis mind ees ootab, oleksin selle vahele jätnud - pagana pikk sõit oli kah sinna ja veel pikem tagasi, sest see tükk ei lõppenud, ega lõppenud ja siis nad muudkui tulid uuesti ja uuesti kummardama kah, kuigi ainult vist esimtes ridades veel keegi plaksutas... küll ma olin vihane endale, et ei võtnud K pakkumist vastu ja läinud poolepealt minema. Lootsin ikka, et äkki tekib teises vaatuses uus hingamine... aga ei, sama jura sama teema ümber läks edasi. "Ainult" sama teema ümber. Ei mingeid erinevaid tasandeid või huvitavaid leide või mõtlemis- või arutamisainet kojusõiduks. Ehk siis kokkuvõttes ilmestab üks sõna täpselt mida ma arvan selle tüki kohta: JAMA. Sorry, ei tahtnud olla nii karm, aga nii ma arvan. Aga peab meeles pidama, et ma olen oma arvamusega "erand").

Tekst lavastuse kodulehelt:

Eesti Maanteemuuseumis

Varbuse hobupostijaama õuel
Autor: John Patrick

Lavastaja: Roman Baskin

Kunstnik: Ann Lumiste
Peaosas: MARKO MATVERE
Ameerika Armee on Maailmasõja võitjana saanud käsu juurutada ühes väikeses Jaapani külas demokraatiat ja läänelikku maailmavaadet . Üks peategelasi, Jaapani väikese mägiküla elanik Sakini - MARKO MATVERE kehastuses, tutvustab oma külarahva suhtumist ja arusaamu järgmiselt:

-Okinawa ajalugu vallutajate väärikast reast jutustab. Neljateistkümnendal sajandil meil au Hiina piraatidele alistuda. Kuueteistkümnendal sajandil Inglise misjonäridele. Kaheksateistkümnendal sajandil Jaapani sõjapealikele. Ja kahekümnendal sajandil Ameerika mereväele. Okinawal hästi vedanud. Kultuur siia toodud ... Ei vaja minna tooma. Palju õppinud. Kõige tähtsam: ülejäänud maailm Okinawa ei ole. Maailm tore vaheldusrikas. Näide. Okinawas ... ustel lukku pole. Halb komme, kui naabrit ei usalda. Ameerikas ... lukud ja võtmed suur tööstus. Järeldus? Halvad kombed, hea äri. Okinawas ... avalikus kümblusvannis palja daamiga päris sobib ennast pesta. Palja daami pilt kodus ... päris sobimatu. Ameerikas ... palja daami kuju pargis preemia saab. Aga paljas luust ja lihast daam pargis trahvi saab. Järeldus? Pornograafia geograafia küsimus. Okinawalased alati usinad valitsejaid kuulama. Sügav soov hõõrdumist vähendada. Õppida lihtne ei ole. Vahel valus. Aga valu inimese mõtlema paneb. Mõte inimese targaks teeb. Tarkus elu talutavaks teeb. Nii et ... Me väikese loo räägime, mis suurepärane näide, kuidas Okinawa heast tahtest demokraatia vastu võtab.

-Kui küsitakse, nagu tavaliselt ikka tehakse, et miks just see lugu, siis selle materjalivaliku suhtes on mul öelda vaid seda: kui üldse leidub dramaturgias, eriti veel komöödiakirjanduses autorit, kes vaataks maailma nii eluterve rõõmu ja soojusega , siis on see John Patrick, oma kummalise huumorimeele ja omanäolisust ja endaks jäämist väärtustavate eluhoiakutega.
nii arvab lavastaja Roman Baskin

Etenduse trailer:

Handling the undead - John Ajvide Lindqvist

Midagi väga kummalist on Stockholmis juhtumas. Elektrilised masinad ei lülitu välja, isegi kui need stepslist välja tõmmata. Järgmiseks tekib inimestele tugev peavalu. Ja siis mõned minutid hiljem on see kõik kui peoga pühitud. Ei tea, mis selle tekitajaks oli või mis asi üldse juhtus... aga see alles raamatu sündumused käivitabki - nimelt ärkavad linna surnukuuris üles teise ilma lahkunud inimesed. Tuleb välja, et ka hiljuti maetud inimesed on oma haudades jälle silmad avanud ning tahavad "koju"...

John Ajvide Lindqvist on Rootsi kirjanik, kes eelmisel aastal vallutas terve maailma oma raamatuga "Let the right one in" ning eriti tänu raamatu järgi valminud, palju auhindu ning kriitikute kiidulaulu pälvinud filmile. Nüüd siis tõlgiti juba teine tema raamat inglise keelde - ja loodetavasti trend jätkub... kuigi sedapuhku enam nii vinge asjaga polegi tegemist. Või õigemini on suuremas osas - kuni viimaste lehekülgedeni, ehk lõpplahenduseni kõik väga huvitav ning justkui paha-aimavat lõppu lubav... kuid lõpus vajub lugu täiesti ära. See vinge lõpp vingele loole jääb tulemata ning sellepärast ei oskagi suhtuda sellesse raamatusse. Kuidas hinnata raamatut, mis on ülimalt hea ideega, põnev ning kasvatab põnevust, aga lõpus tõmmatakse asi kokku nagu üks suur lurr (meenub Alice Seboldi raamat "Armsad luud", mis samuti oli põnev ja hea, kuni selle tobeda lõpplahenduseni). Ehk siis lõpus ei tule midagi originaalset, ega sellist, millepärast Lindqvist-i pidada targaks ja osavaks kirjanikuks nagu kogu eelnenud loos. Samas see kogu lugu on küll ikka väga hästi üles ehitatud. Kuna tegevus liigub mitmes liinis, siis muidugi paratamatult on mõni liin põnevam ja just minu jaoks huvitavam (ehk siis see ajakirjanikust vanamees, kes ise oma värskelt maetud lapselapse üles kaevab ja sellega põgeneb).

Lugu muidugi pole nii üheseletuslik ning ainult nendest "zombidest". Sisse on pandud pisikesi kilda ka filosoofilisematest teemadest. Näiteks ajakirjanik, kes satub ise ajakirjanduse huviorbiiti... kuidas ta suhtub sellesse, kui tema eraelu tahetakse hakata surkima. Usu-teema - seoses surnutega on see vaatet "kohustuslik" sisse tuua. Eriti kuna tegemist on (kuni selle lõpplahenduseni) mingisugust realismi taotlev lugu... kuigi muidugi mis realism see on kui surnud üles ärkavad. Aga kogu see dokumentaalne stiil muudab asja tõesti usutavaks.

Samuti on põnev lugeda, et mida valitsus teeb ja kuidas, kui selline nö. katastroof ilmneb. Mingis mõttes annab raamat ka aimu tänapäeva Stockholmlaste mõtteviissidest ja kuidas nad fukntsioneerivad. Üks oluline teema oli ka lapse arusaamine surmast ning suhtumisest emasse, kes tema lemmikloomal pea otsast tõmbab. Ja siis muidugi isa ja tütre vahelised suhted, kes on omavahel kunagi tülli läinud ning nüüd täiskasvanud elus võrdsetena teineteise vastas seisavad. Mõlemad tahad teha, mida oma peaga õigeks arvavad ja kuna põhisrgumendiks on ühe poeg ja teise tütrepoeg, kuid jõuvahekord on õigusliku vahekorraga vastupidine, siis kuidas ja mis selles saab on huvitav lugeda.

Otseselt õudsaks asi ei lähegi. Justkui riivab õudust, kuid siiski jätab selle piiri ületamata. Ehmatab, kuid taandub kohe. Selline rütmitunnetus on ka osava kiraniku talendi demonstreerimine. Ahjaa, siiski ühes kohas, enne seda tobedat lõppu, läheb asi siiski ka õuduse poolele. Kui üks mõrvatud surnu veest välja tuleb... Kuigi see õudus surnute näol on pidevalt olemas.. kogu aeg on tunne, et nüüd kohe läheb asi hullemaks...

Aga need zombied on heatahtlikud, ajudeta ja liiguvad valguse suunas :)

Raamatu peamiseks väärtuseks pean seda, et kuna kõik raamatu tegelased on kellegi kaotanud ja nad suhtuvad sellesse mõneti erinevalt, siis paratamatult viib see mõtted sellele, et kuidas ise selles olukorras käituks. Kuna valitsus üritas eraldada uurimiseks kõik uuesti elluärganud, siis ma usun, et ma tahaksin "oma surnut" natuke aega hoida sellest ja vaadata kuidas asi areneb. Samas juba rohelisemaks muutuv laip, kes kangelt kodus liigutab... see oleks parajalt rõve küll. Samas ei tea ju ka, võibolla oleks just hea lasta riigil asja uurida ning aidata surnud normaalsesse ellu?

Ühtlasi ju liiguvad mõtted selles suunas, et kelle siis surnust üles tahaks ärkavat. Mina valiks oma Tamsalu vanaema. Ma ei teagi otseselt miks. Võibolla sellepärast, et elus olles ma ei lasknud teda endale piisavalt hingele lähedale. Ja ometi tegelikult tema armastas mind väga. Ma olen ka temale kõige rohkem mõelnud... Aga võibolla on see sellepärast, et tema oli ka minu "esimene kaotus" teispoolsusele...

Kolm lõiku, et anda aimu sellest kuidas kirjanik kirjutab. Esimeses lõigus üks lahe mõte... vastukaaluks jumalateooriale ja inimese arenemisele ahvist :) Teises lõigus näide dokumentaalsest väljavõttest - selliseid oli pidevalt...nö ajaline ülevaade kokkuvõtlikult, mis toimus Stockholmis elavate surnutega. Ning viimases lõigus poja ja isa vaheline vestlus ema kohta... no mis sa sellises olukorras ütleks lapsele... ok, sellist olukorda ei tule kunagi ette... aga nii realistlikuna tundus see kõik küll... nagu olekski kunagi selline asi võimalik :):

An image suddenly loomed in his mind: the greenhouse effect. Yes. The Earth as a gigantic greenhouse. With us planted here millions of years ago by aliens. Soon they’ll be back for the harvest.
...
23:55 Databases are correlated: numbers of deceased unburied in the greater Stockholm are going back two months, yields a total of exactly 1042 people.
23:57 It is decided that the unthinkable must be investigated. A delegation with sound amplification and digging equipment is dispatched to the Stockholm Woodland Cemetery in order to listen to the graves, possibly with a view to opening them.
23:59 and on: Emergency psychiatric units begin to receive relatives who have had breakdowns upon being reunited with their dead.
...
Magnus took back his cards, sorted through them for a while. Then asked, „Is she dead?“
„Yes, but...she’s alive.“
Magnus nodded. „So when is she coming back?“

„I don’t know. But she is coming back. Somehow.“

Hinnang: 4 (Otsustasin minna seda teed, et hindan raamatut selle suurema osa alusel. Vaatan sellele lõpule läbi sõrmede, sest tegelikult oli raske raamatut käest panna - see oli nii hästi ülesehitatud ning nii põnevalt kirjutatud.Endal jooksid pidevalt omad teooriad kõrval, et kuhu see lugu võiks edasi areneda ja välja jõuda... Korraliku lõpuga oleks võinud olla tegemist ühe parima selle aasta raamatuga, nüüd aga ei julgegi seda kellelegi soovitada. Samas raamatus olid kindlasti need omad "hetked"...)

Üks ülistav kriitik ütles raamatu kohta nii ja minu meelest väga tabavalt... selles suhtes arvan ka, et mu hea hinnang sellest lõpust hoolimata on õigustatud:
‘Handling the Undead’ is an important addition to horror literature, achieving what a good piece of horror should: mirroring our society at its extremes and forcing us to reflect on where we are today and how tomorrow could be.

Ahjaa, ja Ajvide Lindqvist on praegu siin Rootsis edetabelite tipus raamatuga "Inimsadam"... kriitikud ülistavad taevani ja räägivad, et see olevat veel kõige parem tema raamatutest... ehk siis Rootsi oma Stephen King. "Lase õigel tulla sisse" on muideks Rootsi koolides 9.klassis kohustuslik kirjandus! Igati õigustatult ka minu meelest!

Mtsenski maakonna leedi Macbeth - Pro3

Ülle Lichtfeldt on ikka sellises vormis praegu, et vaata ja imesta! Roll rolli järel õnnestumised. Ja nüüd siis leedi Macbeth veel otsa... ei jõua lausa ära oodata, millal saab tema "Kui Harry kohtas Sallyt" näha. Kui nüüd ei hakka auhinnarahe tema suunda sadama, siis on küll kummaline.

Nimelt Ontika mõisas juhtus jälle üks teatriime. Ühes õhtus sulasid üheks ilus ilm, hea lavastus, huvitav mängukoht, ülimalt head näitlejad ja põnevad rollid ning mis kõige olulisem - kirglik ning kütkestav lugu! Kindlasti selle suve üks kolmest kõige õnnestunumast lavastusest (ja ühes neist teistest kahest oli samuti Lichtfeldt peaosaliste seas...).

Kui tegemist poleks õuelavastusega ja kui poleks olnud suvi, siis ei oleks saanud aru, et see on "suvelavastus". Nii kõrge kunstiline tase ja huvitavad leiud... ja mis kõige imelisem - amatööride osalusel! Harva kui mulle amatööride või nende osalemisel tükid meeldivad (kuigi eelmine aasta oli ka üks suur õnnestumine - Rasputin... kusjuures kummaline, aga ka seal oli Lichtfeldt ühes rollis... hakkab juba vaikselt tunduma kummaline... tal on ilmselt kuldsed käed - muudab kõik oma osalusega tükid heaks :) Noh, tegelikult ei saa kõik loorberid kah ainult talle jagada. Korraliku lavastuseta läheks lugu kaduma ning näitlejadki ei saaks oma rolle korralikult teha. "Mtsenski maakonna leedi Macbeth"-i lavastaja Eili Neuhaus ütles kusagil intervjuus, et see lavastus on tal juba aastaid meeles mõlkunud. Ja ei saa muud kui imestada - rahvasuul on ikka õigus olnud - kaua tehtud kaunikene. Kogu lavastuse kompositsioon ning osadeks jaotatus - alates inglikoorist, abielust, armukesest ja uuest abielust, külarahvaga suhtlemisest, väikse poisi pärandusest kuni mängukoha vahetuse, teravatel kividel paljajalu kõndimise ning väljapeal jooksmiseni välja - Neuhaus on tõesti pannud mitu rauda ühes etenduses korraga tulle ning see muutis selle tüki nii mitmetasandiliseks ja elavaks. Justkui oleks tegemist debüütlavastusega, kus nii palju huvitavaid ideid mängu tuuakse. Ma sain kohe esimestest stseenidest aru, et mis sellest, et Macbeth ja kerged eelarvamused sellega seoses... kuid see asi saab vinge olema! Ja saigi!

Muidugi vähem oluline kui õnnestumised tehnilistel ehk lavastuslikes punktides, pole ju ka õnnestunud dramatiseering. Juba üle-eelmisel sajandil, Vene kirjaniku Nikolai Leskovi poolt kirjutatud loo (mis muideks on ilmunud ka eestikeelses tõlkes raamatuna), muutis vägagi teatrikõlbulikuks Urmas Lennuk. Dialoog ning tere lugu ja eriti see mitmekihilisus - suhete, surmade ning eri seisuste vahel. Rõhutamaks seda kõike ka kaks korrust esimesel laval ja kaks erinevat lava kogu etenduses.



Lisaks Üllele on veel üks teine näitleja, kes samuti väärib loorbereid - Ines Aru. Kui võimas ta häälematerjal ikka on! Milline kohalolek, milline vaimustav roll! Avastasin end keset etendust ootamast, et millal ta jälle oma inglikestega tuleb... Ma lihtsalt suu ammuli passisin ja imetlesin iga tema laval veedetud sekundit, liigutust või miimikat. Tema puhul võib küll rääkida ühest Eesti teatri suurnimest! See on ikka fenomenaalne mida ta ka Mtsenki Macbethis teeb. Samaaegselt annab ta ka niivajaliku humoorika varjundi oma järjekordse tulemisega surnute riigist elavate hulka, kuid ühtlasi ka ülimalt kurva tooni mures emana, oma tütre moraalituse ning vägivaldsete otsuste pärast. Oli ka hetki, kus ta lausa plikalikult kavalalt muigas oma kuulsat Ines Aru muiet. Kuid kõige vingem tema juures on kõigest hoolimata tema hääl!

Kristjan Sarv on liikumas õiges suunas. Pärast teatrikooli lõpetamist ei suutnud ma üldse tema rolle vaadata, kuid nüüd juma õige mitmendat rolli teeb ta mingi erilise hoo ning vajaliku teravusega, mis temas kui näitlejas on maha keeratud - ta lihtsalt mõjub kuidagi lodevana oma tekstiedastamises. Justkui mõni hambaal, kes laiama on lavale tulnud :) Kuid nüüd on vaikselt see külg temast kadumas ja tema karatereid võib võtta realistlikena. Selles tükis on temas nagu mingi elekter sees. Üks aasta meeldejäävamaid stseene on see kui ta ühe käega Ülle suudluseks üles tõstab. See kirg ning pinge, mis mõlema silmades ja tegelikult kogu keres on sellel hetkel... see on näitlemise tippklass. See on näitlejana enda ohverdamine rollile ning kaugeltki mitte kõikide näitlejate jaoks jõukohane.

Indrek Saar osaleb lausa kaksikrollis ning need on täiesti eristatavad teineteisest. Ta võiks rohkem selle poliitika ajamise asemel laval olla. Temagi tundub säravat viimasel ajal kõikides oma rollides (esimesena meenuvad jälle see Ellunägude Rasputin ja ka Kuressaare Linnateatri Reigi õpetajas tehtud kohtuniku roll.) Ja head on kahtlemata ka Peeter Jakobi ning Marin Mägi, kuid nende rollid jäävad siiski suurema tähelepanuta, kuna Ülle, Ines, Kristjan ja Indrek teevad täiesti arvestatavad rollid kogu aasta parimate seas. Nii palju siiski jääb pikemaks meelde, näiteks see koht kus Jakobi inglitega liitub - tema bravuurikaim stseen -purjutamine - see mind natuke ärritas, aga ma ei saanudki aru, et kas ärritas see tegelane või see kuidas Jakobi seda mängis. Marin Mägi dialoog Kristjan Sarvega on koomiline ning taaskord saab kinnitust, et Mägi on kahtlemata üks parimaid noori naisnäitlejaid hetkel teatrites. Tema tekstis oli mingi lahe lause, mida ma kramplikult üritasin meeles pidada, aga nüüd - kuu aega hiljem pärast vaatamist, see ikkagi mul enam meeles ei ole...

Mõnusalt autoritruudusele kaasaaitavalt venelikkust sisse toovad harrastusnäitlejad on usutavad ja mingis mõttes nostalgilised - nende sabistamine rakmetega või miks ka mitte balalaikamäng muudab selle tõesti justkui vene mõisaks. Mõnus, et ka lauluvalik oli selline tuttavamate vene laulude hulgast - ehk siis vana hea "kammallii di kamallaa di kammallii di kammallaaa"... vüi kuidas see nüüd läkski :) Kahju et etendusel ei olnud kavalehte... oleks saanud nendega rohkem tuttavaks. Eraldi peab ära mainima ka Ines Aru sabas liikuva "inglite koori". Vene nunnud baabad ilusates koorikostüümides - no nagu täpp i peal!

Kellel jäi see tükk teatrisuvest nägemata, siis peab lootma, et järgmisel aastal ka mängitakse, sest see on tõesti nägemist väärt! Lugu ise lühidalt ongi vene võtmes Macbeth-i lugu, kuid neid pisikesi naudingulisi komponente on seal nii hulgaliselt. Lisaks sisuliselt elulised taasavastused, nagu näiteks see naiste käitumismudel - et ise ajavad enda juurest ära, samas kui tegelikult tahavad hirmsasti, et see äraaetav ei läheks kuhugi.... jällegi üks tippstseene sellest lavastusest. Ja mitmes kohas ju ärritas ning ajas tuka turri mõni vana aja inimeste rumalus - näiteks see lapsesaamise uskumus - et piisab vaid jumala palvetamisest, et naine rasedaks jääks, jms. Tõesti tükis on piisavalt palju avastamist ka veel teiseks vaatamiseks...

Hinnang: 4+ (peaaegu 5-... õige natukene vajus minu jaoks lõpp ära. Võibolla selle kohavahetusega tekkis pingelangus ja ühtlasi liikus sellest kohast edasi lugu oma paratamatu Macbeth-i lõpuni, mitte et selles midagi valesti või pahasti oleks, lihtsalt kadus see fookus karakteritel kuidagi ära, liigseks sagimiseks läks muidu nii konkreetselt voolavas lavastuses ja loos. Võibolla ei sobi mulle ka seistes teatrivaatamine... ei oskagi täpselt sõrme ühele asjale suunata. Aga kogu etendus on ikka selline pärl, et sellepärast tasus see pikk sõit Tallinast Ida-Virumaale end kuhjaga ära! Lavastaja, näitlejad, kunstnik ning dramaturg ja muidugi kõik osalejad, kes selle lavastuse sünnile kaasa aitasid - kõigile sügavad tänukummardused! Sellist suveteatrit just vaja ongi - kõrgetasemeline igas väikseimaski nüansis!)

Tekst lavastuse kodulehelt:
MTÜ PRO 3 esitab – "Mtsenski maakonna leedi Macbeth"
Autor: Nikolai Leskov
Lavastaja: Eili Neuhaus
Dramatiseering: Urmas Lennuk
Kunstnik: Reili Evart
Tõlkija: Friedrich Kõlli
Muusikaline kujundus: teater Tuuleveski Jõhvist, slaaviühingu Läte naiskoor Kundast
Mängivad: Ülle Lichtfeldt (Rakvere Teater), Ines Aru, Marin Mägi (Rakvere Teater), Indrek Saar, Peeter Jakobi, Kristjan Sarv, teater Tuuleveski, slaaviühingu Läte naiskoor

Kirglik lugu raasukesest õnnest ümbritsetuna eheda vene rahvusliku ilu ja ehtsusega. Lugu valikute vabadusest, võimalikkusest - enda sees ja enda ümber. Erakordne võimalus näha mängimas eesti ja vene näitlejaid üheskoos, ühes loos. Selle tulemusena avaldub unustatud tõsiasi - pole tähtsust rahvusel, nahavärvil, usulistel tõekspidamistel - tähtis on olla inimene. Tähtis on märgata inimest ja tähtis on jääda inimeseks.

Urmas Lennuki dramatiseeringu tegevus leiab aset Venemaal XIX sajandi keskpaigas. Lugu keskendub rikka kaupmehe naise - Katerina Izmailova - traagilisele armastusele. Võttes naiselt kõik peale tema armastuse, muutub armastus liiga suureks, et elavate ilma ära mahtuda. Siis tuleb oma armastusele elavate ilmas ruumi teha. Liiga suur armastus tapab.
Etendused Ontika mõisas, kestus: 2 h 15 min.


Etenduse trailer:

Ma armastasin teda - Anna Gavalda

Anna Gavalda kaks eelnevat loetud raamatut ("Koos, see on kõik" ja "Ma tahan, et keegi mind kusagil ootaks" - mõlemad on ilmunud eesti keeles) meeldisid mulle väga. Ei teagi, et miks ma selle kolmandaga nii kaua venitasin. Oleks pidanud juba ammu kätte võtma. Sest kui kirjanik on "nii" hea, siis on kõik tema looming hea... ja nii oligi! Järjekordne mõtteid äratav teos, mis mängib lugeja tunnetel. Andes võimaluse karakteritele kaasa elada ja kujutada end nende olukordadesse. Gavalda teeb seda mängleva kergusega. Eriti arvestades seda, et tegemist on lühiromaaniga (paar-kolm tundi vist kuluski lugemiseks).

Iseenesest on tegemist kahe inimese dialoogiga armastusest ja õnnest, kuid selle jutuajamise sees on nii mitu kihti ning lugu või õigem oleks vist öelda, et selle kaudu avanevad taustad, mis mängivad kogu raamatu loos oma rolli.

Mu lugemisest on juba natuke aega möödas ja sellepärast on praeguseks meeles ainult need peamiselt kõnetanud teemad. Ei taha neid siin ridamisi välja tuua vaid hoopis oma mõttearendused või tunded üles märkida.

Eelkõige muidugi see võõras või kompromiteeriv tunne, mis tekkis läbi selle, et vanamees tahtis oma ex-miniale selgitada ümber nurga kui tubli oli ta poeg, et julges vastu võtta otsuse oma naine maha jätta. Et tema omal ajal seda ei suutnud. Ma ei saanud sellest vanamehest aru. Ma oleks selle naise asemel talle virutanud vastu vahtimist vist.

See naise ja temast lahku läinud mehe teema ongi nagu rohkem taustal pidevalt küdemas. Peamiselt keskenduks nagu lugu vanamehe armusuhetele. Sellele kuidas ta ei suutnud oma naist maha jätta ja ometi tõmbas teiste naistega ringi... ehk siis pettis ja tegi oma naisele haiget nii mis jaksas. Ma ei suutnud talle kuidagi kaasa tunda, ega tema moraalitsemist või taganutmist taluda. See ärritas mind nii, et ma mingil hetkel isegi mõtlesin, et ma ei taha seda raamatut lõpuni lugeda. Kuid tegelikult polnudki minu jaoks "see" raamatu point. Raamatu point saabus alles kahel viimasel leheküljel. Kirjutan selle lõigu siia ka. Nimelt kogu loo kontekstis polegi see niiväga oluline, aga tegelikult isegi lühiloona justkui mõistukõne igale lapsevanemale... ja kui läheb hingepihta, nagu minul läks, siis on ilmselt põhjust sellele loole tagasi mõelda, kui jälle lastel keelata midagi:

"Ühel päeval, juba tükk aega tagasi, läksin oma väikese tütrega saiapoodi. Seda juhtus harva, et ma oma tütrega saiapoes käisin. Seda juhtus harva, et ma tal käest kinni hoidsin, ja veelgi harvem, et ma temaga kahekesi olin. Ilmselt oli pühapäeva hommik, saiapoes oli rahvast, inimesed ostsid maasikakorvikesi ja vahukoorekooki. Väljudes küsis mu tütar, et ma saiakontsu talle annaksin. Ma keeldusin. "Ei", vastasin ma, "ei. Laua ääres saad". Läksime koju ja istusime lõunalauda. Väike kena perekond. Mina lõikasin saia. Mulle meeldis seda teha. Tahtsin oma lubadust pidada. Aga kui ma kontsu tütrele ulatasin, andis ta selle oma vennale. „Aga sa ju ise ütlesid, et tahad seda...“ „Enne tahtsin jah,“ vastas ta oma sülerätti lahti voltides. „Aga see maitseb praegu täpselt samamoodi,“ käisin ma peale, „see on täpselt seesama...“ Ta pööras pea kõrvale. „Ei, aitäh.“"

See pani mind tõsiselt mõtlema, et millised allasurujad me lapsevanemad tihti oleme. Et mis õigusega me lastel selliseid asju keelame. Ise teeme küll mis tahame, alati ja kohe... Kui näiteks sellel mehel, kes tütrega saiapoes käis oleks endal olnud vastupandamatu saia-isu sellel hetkel, siis vean kihla, et ta oleks endale tüki murdnud... aga laps tahtis - siis ei anna... "lapse iseloomu kasvatamine", mõtles ta ehk sellel hetkel. Jah, eks mindki vanaema keelas alati, et toiduga õue ei minda... see oli kunagi, enne kogu seda burgerigeneratsiooni, mingiks käitusminormiks, et tänaval ei sööda. Okei... Aga see kuidas see vanamees seda mõtles ning et see talle aastateks hinge jäi... see tähendab ikkagi, et ta tundis, et käitus valesti. Kui jälle mõelda lapse seisukohalt, siis kui ilus ja armas ja hea oli see olukord - isaga pühapäevahommikul saiapoest koju jalutades - käsikäes... ja kui siis veel seda mõnusat värsket saiakontsu saaks närida... see maitse oleks olnud just siis ja selles olukorras hoopis midagi muud kui hiljem laua ääres... onju?! Ja nii lihtne ongi teisele haiget tegemine, lapse tahte allasurumine omaenda tahtele või isegi mugavusele ehk siis mõeldes asjadele ainult enda seisukohalt...

Loo mõttes võikski tõmmata paralleeli sellega, et ta oleks ka ise pidanud hoiduma armusuhtest teise naisega. Nii palju on ikkagi inimese enda otsustamisest kinni. Tundsin seda eriti tugevalt kui otsustasin, et ei taha enam paks ja ülekaaluline olla. "Otsustasin" seda! Ja siis võtsin 50 kilo alla. See OLI minu otsustamisest kinni. Sama lugu on ju armusuhetega... ma armastan oma naist ja olen temaga juba 15 aastat koos olnud. Olen näinud kõrvalt teiste inimeste suhteid lagunemas... valede tekkimist ja muud sellist jama... Ka mul on olnud võimalusi (Keegi kunagi ütles, et kui mees ei peta oma naist, et see on "võimaluse puudumine"... vaidlen sellele tugevalt vastu!), isegi viimasel ajal on neid võimalusi ette sadanud... aga mina olen otsustanud mitte rikkuda seda head, mis mul on oma naisega. Ma ei taha ja ei viitsi end halvasti tunda. Sellepärast ma ei mõistnud seda vanameest selles raamatus. Kusjuures tihti on veel ju ka nii, et alguses armutakse ülepeakaela... jäetakse oma pere maha, aga siis avastatakse kui saabub igapäevarutiin, et ega see uus naine ka midagi nii erilist ei ole... tavaliselt veel seda, et vana oli isegi parem - rohkem ühiseid mälestusi ning noores suhtes ksvatakse täiesti teistmoodi kokku kui hilisemas elus... muidugi on ka erandeid ja siis tõesti ei tasu oma kooselu venitada, kui selles olemasolevas suhtes pole hea olla. Muidugi kogu see teema on märksa sügavam, kui siin jõuab nende mõne reaga selgitada, mis kõik nende mõtete juurde veel kuulub. Võibolla peaks kunagi pikemalt sellest kirjutama...

Raamatu stiili juurde tagasi tulles, siis selliseid Gavaldalikke loetelusid on ka selles raamatus ja minule need meeldivad. Lisaks selliseid vahvaid tabavaid sõnapilte või tundemetafoore. Või ka humoristlikke elulisi kilde võib tekstist leida mitmeid. Ning need lihtsad, lühikesed laused võivad kergelt jätta mulje ka lihtsameelsetest elufilosoofiatest või -teooriatest... kuid Gavald teksti taga on siis palju rohkem kui esialgu paistab.

Toon siinkohal ära 4 lühikest näidet raamatust just selliste vahvate Gavalda sõnakõlksude kohta:

„Tüdrukud“ käis ka minu kohta... Jooksime kilgates trepist üles. Nii hea on olla kaheksa-aastane.

(siis kui vanamees kutsus oma ex-miniat ja tolle väikseid tütreid)
***

„Tal polnud nime, me ütlesime ikka „Kus ta n’d on?“, sest ta oli kogu aeg kuhugi kadunud... Sellepärast ta muide surma saigi... Oh jah... Kuidas me teda küll armastasime... Joonistused olid suurepärased. „Kus ta n’d on?“ oli pikkade mustade vuntside ja puhmaskulmudega pruun foksterrier.
***

Ah jaa, ma ei öelnud teile, et juhtumisi olin ma selle poisi naine. Teate küll, naine, see praktiline asjake, keda igale poole kaasa veetakse ja kes naeratab, kui teda kallistatakse.

(selliste lausete alusel võib seda raamatut ehk õigusega pidada ka naistekaks? Ent minule kui mehele läks see ka korda.)
***

Ma olen olnud suur argpüks ja nüüd korraga olen ma silmitsi mõttega oma surmast ja... Ei, ma palun, ära katkesta mind... Mitte praegu. Las ma teen selle rusika lahti. Kas või natukenegi.

(just see rusika võrdsustamine olukorraga - huvitav, et seda pole varem kasutatud... nii tabav minu meelest... nagu luule)
***

Veel soovitan tähelepanu pöörata lõigule raamatus, kus naine (Chloe) ütleb, et Kas armastus on ainult bullshit... et see ei see ei saagi toimida... ja vanamees (Pierre) vastab talle, et muidugi saab. Aga selle nimel peab võitlema. Iga päev natuke. Samas peab julgema olla sina ise, otsustada olla õnnelik... - see lõik on just täpselt õige... Gavalda paneb selle nii lihtsasse keelde. Kahe inimese dialoogi - just nii olen minagi seda täheldanud, et korraliku ja toimiva ja hea suhte nimel peab tööd tegema. Mitte lasta kõigel omasoodu minna. Aga inimesed on ju loomult laisad... ja nii palju annab kaasa aidata omaenda otsustega! Ka otsusega "olla õnnelik"!

Gavalda kirjutas selle raamatu pärast omaenda lahutust, seega ta teab, millest ta räägib. Otsides justkui õigustust ka teisele poolele... üritada mõista ka seda mõistetamatut. Tark naine. Vapustavalt hea tekst!

Tegemist on Gavalda esimese "romaaniga". Mis siis sellest et lühiromaaniga. Originaalis ("Je L'Aimais") ilmus 2002. Ja minu jaoks on see juba kolmas täistabamus! See tähendab seda, et tulevikus loen ka kõik temalt ilmuvad raamatud!

Hinnang: 5- (Gavaldal on oskus luua oma raamatutesse sisemaailmu ning karaktereid, ning tundlikke tasandeid inimeste vahele, mis ei tohiks küll kedagi külmaks jätta, sest tema tegelastel on vead või voorused, mis üht või teistpidi peaksid mingil tasandil puudutama igaühe hinge. Tegelikult sobiks selline dialoog ka hästi teatriks või kuuldemänguks. Lisaks väga hea tõlge Triinu Tamm-elt! Ei jõua lausa ära oodata, et millal järgmise Gavalda raamatu eesti keeles saab kätte võtta!)

Gavalda on kunagi ühes intervjuus öelnud:

"Je l'aimais [Someone I Loved], was a story about the courage it takes to be happy. I seem to like characters who are fragile, wounded, adrift. I think most people are like that. The ones that aren't are either hiding it or are utter fools. I think our sensitive side is the essence of being human. Between those who never doubt their situation on this planet and those who ask themselves every day why they're here and how it all makes sense, of course I prefer the questioners."
(Foto on pärit 2008.a. aprillist)

Tekst kirjastuse kodulehelt:
Anna Gavalda oskus puudutada sõnadega inimese hinge leiab järjekordset tõestust tema teises raamatus „Ma armastasin teda”. Anna Gavalda proosa on elegantne, kuid sisutihe; õhuline, kuid sügav; siiras, ja samas kaalutletud – ent kohati on tema sõnad teravamad kui noad. Lühiromaan „Ma armastasin teda” on dialoogivormis jutustus kahe inimese armastusest. Abielust, mis on lõppenud. Armastusest, mis kestab edasi.
Anna Gavalda on tänapäeva prantsuse kirjanduse üks huvitavamaid noori autoreid, kes vallutas oma esimese raamatuga “Ma tahan, et keegi mind kusagil ootaks” raamatumüügi edetabelite esikohad mitmeteks kuudeks. Seda võrratut jutukogu on tõlgitud juba 38-sse keelde.