Kes kardab Virginia Woolfi? - NO99

Mida ja kuidas kirjutatada lemmiknäidendi järjekordsest lavaletoomisest? Raske. Olen seda draamatükki vaadanud kõige rohkem võrreldes mistahes teise näidendiga. Peamiselt Šapiro Endlas umbes 30 aastat tagasi lavastatud tüki televersiooni. Vähemalt korra aastas, mõnel aastal mitu-mitu korda. Aarne Üksküla George ja Linda Rummo Martha on Eesti Teatris legendaarsed, nagu ka terve Šapiro lavastus, unustamata "külalisi" - noort uut õpetajat Villem Indriksoni ja hiirekest Tiia Kriisat.

Sisu on ilmselt tuttav suuremale osale draamast ja teatrist huvitatud inimestele. Psühholoogilise teatri musternäide - hiline õhtu ja öö, kui aastaid abielus paar kutsub külla mehe uue kolleegi. Kusjuures ülikoolis, kus mehed mõlemad õppejõududena töötavad, on naise isa "loodud". Naine on võimukas ja uhke ja kõigele lisaks tundub ka armastavat alkoholi ning oma mehe närvidel mängida. Mees on aastatega treenitud naisele võrdseks "elu-võitlus" partneriks. Kes ühelt pool on justkui alandlik väimees ja ilmselt mitte kõige andekam õppejõud või vähemalt mitte "vääriline" järeltulija naise isale. Külla tulev noorpaar on värskelt linna kolinud. Mees on just alustanud ülikoolis ning tundub, et tal on potentsiaali ja mitu korda sellest rohkem ambitsiooni. Õhtu edenedes võõrustaja-proua õhutusel tekivad juba mõtted, et miks mitte kunagi isegi üle võtta vanema kolleegi teaduskond... noor naine on "hiireke" - koduproua, kellel etenduse käigus ilmneb, et on omad saladused...mida vagam vesi, seda sügavam põhi...

Kogu tükk ongi üks suur psühholoogiline "mäng". Vanem paar mängib omavahel "lapsega" mängu, mille reeglid selguvad mängu edenedes. Vanem naine mängib oma mehega võimumängu. Tänu tema isale on nad oma elujärjega nii heas kohas kus nad on. Vanem mees mängib saladuste avastamise mängu. Vanem naine mängib ka seksuaalset mängu mõlema mehega. Noorem naine mängib varjumängu oma mehe ees, hoides selle eest saladuses üsna olulisi elulisi asju. Noorem mees mängib unistuste mängu - varjatud ambitsioonid, noore mehe jahi ja vallutuskirg...
Ja muidugi ei jää see kõik ilma lõpuplahvatusteta.... Ei tahagi rohkem neid kaarte avada, kui kellelgi peaks olema see lugu teadmata. Igatahes väga omapärane ning andekalt kirjutatud draama suure D-ga :)


No-teatris polegi nii "tavapärast" teatrit, selles kõige paremas mõttes, juba tükk aega näinud. Viimati vist oli selleks McDonagh-i Padjamees. Kuid tegelikult midagi "tavalist" ei olnud ju ei see "Padjamees", ega ka "Kes kardab Viriginia Woolfi?" Aga sellised, mis oma sisult on nii ebatavalised, et nad on midagi erilist, ongi need kõige paremad tükid! Ja nagu juba mainitud on kahtlemata "Kes kardab Virginia Woolfi" minu siiani kõigi aegade lemmikdramaturgia. Praeguseks ajaks võib sellele kleepida sildi "Klassika"! Albee-l on ju ka teisi häid tekste, ka eesti keeles 1972 ilmunud kogumikus on need peamised hitid sees olemas. Ojasoo tükk järgib minu arvates täpselt originaali ja mis seal ikka nii väga muuta... muidu see polekski enam "see"!


Lavastajal on minu meelest selle tükiga väga täpselt kõik kätte ära antud. Sest peamiselt selle tüki puhul teeb ära tekst ise ja muidugi on see ülimalt vinge näitlejate meistriklassi etendamise võimalus. Sest kui saad George-i ja Martha-ga hakkama, siis saad ilmselt vist mistahes rolliga. Ja kahtlemata pole kerged ka need külaliste rollid - eriti hiirekese oma.

Ja see, millega saavad hakkama Marika Vaarik ja Hendrik Toompere jr., see pole grammigi vähemat kui tippklass! Juba aastaid igal pool üle maailma võidavad teatriaasta parimate näitlejate auhindu nende rollidega "õnnestujad", seepärast olen veendunud, et ka meie Teatriliit ei saa nendest kahest superrollist mööda vaadata, kui auhindade jagamiseks läheb. Nii Marika kui ka Hendrik panevad vist küll kogu oma hinge mängu. See power ja see kohatine lahmimine ning kohatine filigraanne peensusteni aetud psühholoogiline duell, mis tõuseb tormina ja siis vaikselt ootab uut tormi - seda vaadata ja olla selle tunnistajaks - see on teatriajalugu otse silmade ees! Kuigi ma olin veendunud ja üpris eelarvamustega, et Aarne Ükskülat ja Linda Rummot ületada polegi võimalik. Ja kas nüüd Vaarik ja Toompere jr. ületada suutsidki, aga vähemalt võrdväärsed karakterid suutsid nad igatahes luua! Esimeses reas oli selline mõnusalt ja ehtsalt ebameeldiv tunne, nagu oleks isegi osaline selles vastikus tülide laviinis, ent ometi kuna nad olid seal ahtasse kõrgendatud põranda ja madaldatud lae vahele pressitud, seeläbi muideks sai tunda ka lavastaja- ja kunstnikukätt - õhk ehk atmosfäär oli seda paksem ja tiinem. Ja kui tühjaks see superpaar ennast mängib - kogu energia pannakse täiega mängu... lõpus oli tunne, nagu nad oleks läbinud maratoni - selline emotsioonide torm ja seda ka vaataja jaoks :)

Ka Mirtel Pohla jätkab oma heade rollide paraadi. Kuigi ta otseselt ei mõjunud sellise ehtsa "hiirekesena", nagu tekst ehk ette näeb, kuid tema üliemotsionaalsus oli täpne ja õnnestunud. Tema suure saladuse ilmsiks tulemine (kusjuures mõnus, et seda ei nämmutata rohkem ette, vaid selle saab ikkagi publik selle teksti seest ise välja noppida) ning see närvesööv pillimine... kindlasti üks aasta parimaid naiskõrvalosasid. Ja Sergo Vares sekundeerib samuti igati hästi. See roll on ehk kõige vähemate plaanidega, kuid seda mitte Sergo tõlgitsuse pärast, vaid juba ise rollitekstina (minu meelest).

Hinnang: 5 (Meistriklass igal tasandil! Polegi palju sellest rääkida, igaüks peaks nende vapustavalt heade rollide ja selle psühholoogilise teatri klassika tunnistajaks ise olema! Kohustuslik igale teatrisõbrale!)

Tekst lavastuse kodulehelt:

Kes kardab Virginia Woolfi?
Albee / Ojasoo / Semper

Edward Albee näidend on üks ilusamaid armastuslugusid, mis kunagi kirjutatud. Loo sünopsis on samas lihtne: vanem mees ja vanem naine on abielus. Neile tulevad külla noorem mees ja noorem naine. Ja... puhkeb põrgu. Algab psühholoogiline tulevärk, kus heleda leegiga põlevad väsimus, tüdimus, vihkamine, pettumine ja üksindus, kuid kus tuhka eemale pühkides tulevad nähtavale lojaalsus, kirg, usk ja armastus. See on lugu, kus kaks inimest on liiga targad ja liiga meeleheitel, et raisata oma aega ühiskondlike konventsioonide ja moraalinormide peale. Siin käib võitlus elu ja surma peale.

Inimlike soovide peenanalüüsis, mida Albee valdab suurepäraselt, küsitakse muu hulgas, kas inimese soov olla õnnelik on piisav selleks, et suuta elada õnnelikku elu? Kas inimese tahe suudab üle trumbata tema kui bioloogilise olendi ettemääratuse? Millised kired on madalad: kas need, mis põletavad, või need, mis kustuvad visinal? Kui siirus on õigem kui teesklus, siis miks teeb ta rohkem haiget?

1960ndate avangardi klassikasse kuuluv näidend äratab siiamaani tähelepanu kõige erinevamate nurkade alt. Kord juhitakse tähelepanu Albee teksti ühiskonnakriitikale, kus teiste seas kritiseeritakse liigratsionaalset maailmapilti, erinevaid sotsiaalseid petukaupu ning üleüldise moraali võimalikkust. Siis jällegi nähakse näidendi esteetilist läbipõimitust, kus näitlejatel avaneb George'i, Martha, Nicki ja Honey kaudu võimalus uurida inimest ning enese näitlejavõimeid.
"Muide," küsitakse ühes ammuses intervjuus Edward Albee käest. "Kuidas te leidsite oma näidendile pealkirja?" Ja Albee vastab:
"Oli üks saluun, kus ma ikka käisin, ning sellel saluunil oli allkorrusel üks suur peegel, kuhu inimesed oma graffiteid sodisid. Kusagil 1953. või 1954. aastal jõin ma ühel õhtul seal õlut ning nägin, kuidas keegi oli vist seebiga peeglile sirgeldanud: "Kes kardab Virginia Woolfi?" Kui ma hakkasin näidendit kirjutama, tuli mulle see meelde. Ja muidugi tähendab "Kes kardab Virginia Woolfi" – kes kardab elu ilma /.../"

Lavastajad, kunstnikud ja muusikalised kujundajad Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper
Osades:

Hendrik Toompere jr (külalisena Eesti Draamateatrist), Marika Vaarik, Sergo Vares, Mirtel Pohla

Laval suitsetatakse / Lavastus ei ole soovitatav alla 16-aastastele.

Esietendus 7. novembril 2009 Teatris NO99

Etenduse pikkus umbes 3 tundi ja 10 minutit, üks vaheaeg.

Pressifotod: Ene-Liis Semper