Neli korda neli - Hasso Krull

Alaviitega: märts 2007 - september 2008.

Hasso Krull-i neli korda neli korda neli neljasalmilist luuletust on ruudukujuline raamat. Ka luuletustes endas on palju kujundlikkust, matemaatilisusust, järgnevusi, korduseid ja paralleele, paljusust ja ainulisust (nagu tema sama valmimisaastanumbrit kandev esseede kogumik), sümmeetriat... ja kõik see kokku oli minu jaoks üsna "square". Ma ei leidnud ühtegi luuletust, mis mind oleks liigutanud või vaimustanud või kuidagi eriliselt "kohale jõudnud". Võibolla pärsib mu hing matemaatilisust luules? Liiga paljudes luuletustes oli sõnu, mis lülitasid minu jaoks tunded lugemisest välja. Sõnad nagu "perse", "ürgvesi", "kiim", "fallos", mõned viited Kreeka müütilistele ja ajaloolistele tegelastele, need kõik on minu jaoks kuidagi nii eemaletõukavad luulemustri osadena.

Emotsioonitus, mis on mingis mõttes matemaatikaga päris hästi käsikäes ongi see, miks ma ei suutnud kuidagi leida siit enda jaoks midagi naudingulist. Süstemaatilisus on ju isegi mingis mõttes huvitav, kuid luule ei käi sellega käsi käes. Samas oli ju ka Õnnepalu "päevik-luulekogu" mingis mõttes süstemaatiline... aga sealsed kujundid ning tunded jõudsid mulle kohale. Ilmselt pole ma ka piisavalt looduse-inimene, sest loodust oli Krull-i luuletustes päris palju. Kuid loodus "sõnades" ei ole kunagi võimeline olema nii võimas kui päris loodus. Lugudest ja luuletustest looduse kohta ei saa ilmaski kätte seda tunnet näiteks, kui oled kõrgel mäe tipus ning vaatad enda ümber laiuvaid panoraame või kuulates esimesi kevade helisid metsas või kusagil veekogu ääres... See lihtsalt on nii... ja miks siis leppida "sõnadega", kui võib minna õue ja nautida "päris luulet"...

Mõned viited seksi-teemadele, unenägudele, üksindusele, kirjaniku paine näha kõikjal "kirjuta mind" käsku või tungi. Putukad ja taimed, urbaansuse kontrastlikud pintslitõmbed keset neid loodust tulvil pildikesi, jaani-aeg, augud siin ja seal, pühendusega luuletused sõbrale Kalju Kruusale või Uku Masingule, pildikene Stuttgartist.... need kõik jätavad mind külmaks. Need kõik on kuidagi kauged ja tundetud. Isiklikud ehk autorile, kuid mina ei saa nende läbi mingeid emotsioone. Ei saa isegi kirjaniku tundeid sealt kätte. Liiga steriilne on kõik, liiga tavaline ja ilma sügavusteta. Kuigi kaldun arvama, et pigem on mu enda tundemeel või arusaamisvõime nii piiratud, et ei suuda nii sügavalt neid idusid kombata.

Sellest hoolimata imestan Kulka otsust nomineerida see raamat parimate seas ning anda luule kategoorias täied kuus nominatsiooni, jättes ilukirjanduse nominentide arvu vaid 2/3-le maksimumist, kui au oleks väärinud nii mõnedki "teised raamatud" kui see "Neli korda neli". Maitse asi muidugi.

Hinnang: 2- (Huvitav, Krull on mu koolivend... küll umbes 10 aastat vanem, kuid siiski nagu sama generatsiooni mees ja peaks mind "kõnetama" oma luulega küll selles mõttes. Aga võibolla on tema intellekt minu jaoks liiga kõrge ja mina küündimatu? K on tema esseede fän. Ma peaks ka neid proovima, ehk nendega suhestun paremini... Siiski madalaimast hinnangust päästsid raamatu mõned mõttemängud mõnedes üksikutes luuletustes, mis siiski olid minugi jaoks "midagi väärt". Üks koht, mis meeldis, oli midagi sellest, et pilved olid taevas, justnagu nad oleks sinna unustatud, aga täpset sõnastust ei mäleta ega leia kiiruga siia. Aga tõesti, tihti pilved taevas on nagu "keegi oleks nad sina unustanud" :) Siin veel näitena mõned katked või mõtted, mis meeldisid:

Joon kuuvalgel ööl oma varjuga veini

...
voogab ja tõstab koos minuga klaasi.

----------

Mis siis ikka teha. Õlg, seda võib kehitada.
Kehitan.

----------

Puud on metsistunud.
Puud on kasvanud metsa.