Hinnang: 5- (Jah, tõesti - nii kõrge hinnang... Kõigi virisejate kiuste, sest ilmselt nägin mina mingit hoopis teist tükki, hoopis teisel korral, kui need, kes räägivad "jalaga tagumikku naljadest" või "nukkudeta nukuteatrist täiskasvanutele" või virisevad muidu, sest suvelavastuste kergsuse üle on nii lihtne vigiseda... Võibolla olen ma tõesti keskmisest lihtsameelsem ning minu seosed pinnapealsed? Võibolla aga ma lihtsalt oskan nautida ka mängu võlu - kui näitlejad lähevad hoogu ja teevad asja täiega? Kui lavastaja ei ole lihtsalt lugu lavale keevitanud, vaid tuleb lagedale ilmselgelt korraliku mõttetöö tulemusena tõeliselt uhke ideede paraadiga? Siin-seal on seda virinat tõesti paisutatult välja pritsitud, kuid õnneks oli saalis ka piisavalt palju naeruga minuga koos kaasakõõksujaid ning lõppude lõpuks ka üpris palju neid, kes siiski pidasid seda heaks ja hoogsaks teatriks. Ja kahtlemata oli seal ju ka neid "kergemat sorti" nalju, kuid põhiliselt siiski väga terav ja irooniline ning samas mahlakas tekstipõhine huumor. Õnnestunud nalja teha on nii raske, minusuguse üliarenenud kriitikameelega tüübi jaoks eriti... kuid ometi oli "Kivist külaliste" huumor minu jaoks just HEA ning naljakas. Midagi Kivastikulikku, kuid ühtlasi ka natuke Kivirähkilikku. Tegelikult tõigi see tükk ning selle lavastuslik tase mulle meelde Viinistu hiilgeajad, ehk Kivastiku "Külmetava kunstniku portree" ja "Põrgu wärk"-i. Samas kõige lähedasem oma huumorimeelelt oli see hoopis Kivirähk -i, samuti kirjanikest rääkinud "Keiserlik kokk"-ale. Ja ma usun, et suundaandvalt võibki usaldada arvamust, et kui Keiserlik kokk meeldis, siis meeldib ka "Kivist külalised" ning vastupidi. Ja lihtsamaid nalju ongi vaja kasvõi soojenduseks... või vahepaladeks, et siis see peenem huumor ning sisukus sealt vahelt paremini välja paistaks. Minu jaoks üks suve parimaid ning terve aasta siiani parim komöödia.)
Aga lihtne on ka öelda lihtsalt, et "meeldis" ja kõik... aga miks ja mis meeldis... millest selline kõrge hinnang? Aga palun... kuna negatiivset on öelda seekord väga vähe, ehk natuke võib nuriseda mõnede, mitte eriti kriitiliste detailide üle, nagu näiteks... hmm no tõesti mõni nali oli ju natuke lihtsake :) Saksa kirjanike nimekirja joostes ma ilmselt pilgutasin silmi sellel ajal kui sealt jooksid läbi Patrick Süskind ja Bernhard Schlink.... samas jooksis sealt läbi Bernhard Kellermann, kes on samuti sündinud 4.märtsil nagu Eduard Vilde... ja muideks samal päeval peab sünnipäeva ka Mart Kivastik (mina ise panin napilt päevaga mööda :)) Aga nüüd siis täpsemalt, milliseid mõtteid ja tähelepanekuid seekordsest teatriELAMUSEST enda sisse pikemakski jätsin, ehk millepärast see tükk minule korda läks:
* kohe alguses on juba mobiili-hoiatus "lavastatud"... no ei hakanud ka "selle" peale kellegi mobiil etenduse ajal tirisema :)
** see "õnnede" teema. Loob justkui tunnetuse ajastu-atmosfäärist. Kunagi kutsuti naist mehe "õnneks"... kuhu see ütlus tänapäevakontekstis kadunud on ja miks? :))) Eriti kõnekana kõlas see manifestatsioonina Katlamaja kõrgemalt tasandilt Hilje Mureli suu läbi: "Mina olengi sinu uus õnn".
*** Lihtsa maainimese lihtne loogika - Helena Merzini suu kaudu Vilde emana: "Lugema ta juba õppis, asi see nüüd siis mõni raamat kirjutada on."
** jube äge poliitikute-trio :)) nii majakinkimise teema populistlikke tagamaid avades kui ka hiljem "vanainimest" katsuma minnes :) Üks ütleb: "anname kirjanikule maja, siis nad arvavad, et me loeme ka!" ja teine täiendab (sest nad ei saa ju lubada, et rahvas mõtleks sinna ütluse otsa - "raha"): "...raamatuid"
* Lemmikstseen Sulev Teppartiga on see, kui ta mõisahärrana trepist alla tuleb ja Tõnu Oja kupjana tema ees lömitab ning mõisahärra ütleb selle peale nagu muuseas: "Aitab nüüd sellest, Jürka!" Ise justkui ebameeldivust tundes teise alandlikkusest kuid hoides ümbet nooti ja hoiakut.
** Kasukates "lehmad"... ja see kuidas Hilje teeb "Muu" ja siis annab piima :) Pisike detail, aga väga tabav.
***Roosa titemütsiga Eduard Vilde Tiit Suka kehastuses. No see on tõesti selline lihtsam ja kulunud nali - suur mees ja beebimüts, ROOSA beebimüts peas... aga töötab just nimelt "soojendusena" ikka.
**Tundsin iseennast Tõnu Oja isa-rollis ära. Minulegi meeldib numbreid kokku arvutada.. eriti rahanumbreid :)
* Isa õpetab Eedi V-le hobustega kauplemist - see ongi äritegemine, Ostad odavalt hobuse, kellel ribid väljas, toidad tal ribid peitu ja müüd kallilt maha jne...
** Kogu elu mammonat kokku ajada ja mis sellest siis lõpuks tolku oli - sussid püsti ja eit takkajärgi ning pojal isa teenitud rahaga seoses emotsionaalsed väärtused puuduvad. Iseasi kui palju sellel isal seal kirstus siis lõppude lõpuks oligi...
*** Näidend tõstatab igipõlise küsimuse, et kumb see siis ikkagi olulisem ja tähelepanuväärsem on, kas sportlane, kes teeb tippsaavutuse, kuid kelle rekord kindlasti kunagi purustatkse või jääb võit unustustehõlma versus kirjanik, kes pakub lugemisrõõmu võibolla aastasadadeks võibolla isegi muutudes klassikuks ning mõjutades tuhandeid inimesi?
** Kõik loojad soovivad tunnustust, seeläbi teavad ka ise, et see mida nad loovad, läheb inimestele korda ehk, et nad teevad õiget asja. Mingis mõttes annab see oma töö väärtustamisele kinnitust ja enesekindlust edasisele loometööle. Muidugi efekti on raske ette aimata, auhinasaamise mõju võib olla ka ruineeriv ning tekitada loojale sisemisi pingeid - sest ootused iseendale kasvavad kättesaamatutesse kõrgustesse. Sellepärast ongi ehk parem, kui auhindade saamine toimuks vanemas eas. Pean eelkõige kirjandust silmas. Samas auhindamisel peab ju ikka aus olema, muidu kaob auhinna enda väärtus.
* Ka Ed.Vilde näol oli tegemist tüüpilise kirjanikuga. Ehk mehega, kes tahab ise kuulsaks saada ning ei lase naisel oma asjade ning huvidega tegeleda. On ju maaiilmakirjandusest kuhjaga selliseid näiteid. Esimesena meenub näiteks Märta Tikkanen, kes niiväga tahtis kirjutada, kuid kelle mees selle nii raskeks tegi. Aga kui mõelda Eesti kirjanike peale, siis huvitav on näiteks see, et Aino Pervik viimastel aastatel nii palju kirjutab ja tihedalt uusi raamatuid välja annab. Mitte nagu siis, kui veel Eno Raud elus oli... naisterahvast painavad muidugi emakohustused ning kirjanikust mehe toetamine ja tema tujudele allumine. On ju saanud lugeda, et maailmakirjanduse suured nimed on tihti olnud parajalt hullude kiiksudega. Lisaks on paljusid kummitanud loojatele tüüpilised haigused, nagu alkoholism. Ja see on kirjanikuprouade argipäev. Murel mängib muidugi asja hoopis koomiliseks - kibeledes oma õmblusmasina äärde... Kuid kui kõrht hakkab selja külge kleepuma, sest raamatud ei müüd, siis on õnneks lubati naine ka tagasi õmblusmasina äärde... aga ühtlasi, üsna paljutähenduslikult oli ta ka mehe jaoks kadunud... Kuigi päriselus olevat see esimene naine teda vist päris pikalt kiusanud. Tükis seda välja ei tooda, kuid hiljem kardina tagant kostev õmblusmasina hääl ei ole viiteks sellele tõigale?!
** Näidendis ongi tegemist põhimõtteliselt Eduard Vilde elulooga. Titest kuni raugani... või peaks ütlema kivist külalise eluloo elustumisega?! Väga informatiivne kavaleht on muideks! Muuseas sai teada, et Eduard Vilde ja Eduard Bornhöhe olid lähisugulased, mis tegelikult on ka näidendi teksti sisse kirjutatud, aga kas sellest kava lugemata aru saabki, seda ma laval esitatud tektsiliselt enam ei mäleta... Kusjuures tegelikult jääbki selline mulje, et Kivastik on võtnud mõned Vilde olulisemad elu keskpunktid ning huvitavamad teemad ja muutes neid natuke ülepaisutatuks ja sidudes juhtumid huumori ja paroolimõõtu kildudega. Vahepeal läks kildude lendamine isegi nii tihedaks, et kõige parema tahtmise juures ei suuda neid kõiki meenutada. Aga võrdkujuna minu meelest justkui tüki luustik on elulugu ning peale kasvatatud liha see kõik see vinge huumor ning nahk, mis kõike koos hoiab - lavastaja väga mitmekülgne lähenemine. Ongi teater kui Eduard Vilde ise :) Inimese võrdkuju :)
*** Ma pole olnud eriline Helena Merzini austaja varem. Pigem vastupidi, olen ta vist üsna kindlalt paigutanud "minule mitte meeldivate naisnäitlejate" kausta... aga nüüd Eduardi ema rollis on ta tõeliselt hea! Teades ikka kuidas oma käredahäälset meest taltsutada, kui näiteks on vaja, et too pojale raha annaks... See kontrast suurilmadaamiga, andis veel erilise mõnu meigita kauni naise loomulikule ilule ja väga sümpaatse ning rahuliku ja armsa emakarakteri loomisele. Jah, Linda, ehk "teise õnne" roll pole nii hea, aga emastki piisab! Samas, seal kui Linda ja Eduard rongiga sõites kõiguvad, tundsin ma neid ainusilmi vaadates, kustkui ma isegi kõiguks rongisõidurütmis!
** Polegi vist mainunud, et peale Tiit Sukk-a, kes mägib Eduard Vilde-t, pole kedagi muud konkreetselt ühes rollis. Ülejäänud näitlejad on kõik 3-4 rollis.
* Oja "isa", kes pojaga pahandab, et too kirjanikuks tahab saada, pannes talle suuremad lootused ning see sügav kahetsus, mis tema hinge poeb, et poja eluvalikut kritiseerib ning seejärel kramplikult temast kinni haarab, see pani mõtlema, et me mehed olemegi sellistes situatsioonides vaatet naistest härdamad ja nõrgemadki. Naised teavad, et tuleb teha, mis tuleb teha :) (võrdle: "mees teab, mis mees teeb")
** Esimese vaatuse lõpus olev Ameerikasse sõit "Titanic"-uga on natuke ülepaisutatud - mina sain sellest kohe esimesel hetkel aru, kui Sukk käed laiali ajas ja ma usun, et kõik teised ka - Celine Dion-i "My heart will go on" oli ilmselge liialdus... aga muidugi kui juba liialdada, siis ikka täiega :) Vaatuse lõpus on ehk selline sobivalt lubatudki...
*** "Luuletaja ei saa olla luuletaja kui ta (luuletamisega või) eluga rahul on" "Siis hakkab ta draamakirjanikuks..." vms... Eks seal oli paras annus seda kirjanikuameti üle ironiseerimist, ehk oma naba vaatamist :) Aga selline huumor tundub minule sobivat :) (võrdle: Linnateatri "Hecuba pärast" näitlejate naba vaatamisega)
** Ülimalt lahe ja hea oli elava muusika kasutamine. Sellega kaasnenud "heliefektid", näiteks "esimese õnne" silmapilgutus ning toetav meeleolutekitamine andis kõvasti lisaväärtust ja oli justkui üheks lavastuslikuks komponendiks :)
* Oi kuidas mulle meeldis see Silver Vahtre kujundus - terve Viinistu katlamaja täis raamatuid.... ma oleks tahtnud neid uurida ja lapata, et mis raamatutega on tegu :) ja need raamatupakkidest kasvavad "pilvelõhkujad" - nii õige ja õnnestunud lahendus! Ka koolistseenis raamatupakkid, mis jätsid mulje Ameerikamaa kõrghoonetest - unistas ju Vilde just nimelt Ameerikast...
** Hilje Mureli poliitik: "Sure juba kiiremini!"
*** Markus Luik: "Ma kaitsesin naist!" samas ise ka kirjaniku eest varjudes :)
** "Ma kardan vanainimesi!" - Kivastiku kirjanikud läbi poliitikute silmade on nagu loomad. Haruldused, kes tavaliselt on juba surnud. Ja hoidku selle eest, kui mõni peaks veel elama.
* Vestlus Vilde ja tema peatse esimese abikaasa vahel: "Ma olen kuulus, ta teadis mu nime!" "Ta luges seda ju Su talle ulatatud kirjatöölt". "Sa ei ole mu õnn, kui Sa kõik kohe ära rikud". Aga "õnn teadupärast tähenab selles tükis "abikaasat" :)
** Teppart Kristjan Palusaluna oli väga õnnestunud valik ning lahe väike nali, eriti muidugi sellepärast, et Teppart ise selle juures nii tõsine on :)
*** Markus Luik mängib Juhan Liiv-i, kes näidendis ka oma "Tasa, tasa..." luuletuse loomisvalud üle elab. Tegelikult oligi Liiv Vilde tuttav ja nende eluteed ristusid. Mehed on muidugi täiesti olemuslikult erinevad.
** Laval sajab vihma ja sajab lund ja kogu lava koosneb erinevatest lavadest, iga koht natuke erinev ja on neil ka erinevad tähendused. Kuid tegevustik nende lavade ja isegi tasandite vahel on väga orgaaniline ja vaga hästi lavastatud. Kardinate kasutamine tõi mulle meelde Pille Jänese kujundused, aga tegemist on muidugi Vahtrega.
* Naljakas, et Riiat peeti ka sellel ajal "suurilmaks" nagu New York-i ja ülejäänud maailma metropole.
** "Kusagil on maa, kus kirjutamisega võib ka ära elada." (Kirjanike L'Dorado:))
*** Kool ja Niebelungide laulu dramatiseerimine.
** Ameerikas on kolme värvi inimesi - valged, punased ja mustad. Valged, need on nagu meie, punaseid kutsutakse punanahkadeks, aga musti ei kutsutagi kuidagi.
* Minu jaoks tõesti oli see huumor mitmel korral parajalt peen ning mitte üldsegi "jalaga tagumikku". Füüsiline koomika ju praktiliselt puudus - kõik oli tekstipõhine. Ma ei saa sellest "väitest" üldse aru antud lavastuse kontekstis.
** Lavastuslike efektidega pole Aare Toikka olnud kitsi, nii palju erinevaid elemente sai viimati näha Pepeljajevi "Margaritas ja meistris". Põlev raamat, mullid tünnist ja muud sellised tõesti ehk mingis mõttes "nukuteatrilikud" pisiefektid olid minu meelest kõik justkui toetavad ja "soojendavad" nendele suurematele lavastslikele efektidele.
*** Sisse oli toodud ka see, et Liiv pidas end Poola kuningaks :) aga Vilde loomingust mainiti tüki tekstis ära siiski vaid tema NÄIDENDID "Pisuhänd" ja "Tabamata ime". Või ma lihtsalt ei pannud tähele "Külmale maale", "Mahtra sõda", "Prohvet Maltsvet" ja "Mäeküla piimamees" kautamist ühel või teisel moel... kuigi jah "piimamehe" vihjed olid lehmadena ju Vilde kodustseenides sees... kuigi ma usun, et see on natuke kugelt otsitud seos. Kui see tasand oleks ka tekstis olnud kasutatud, siis oleks ka minu hinnang olnud kindlasti ilma miinuseta.
** Tekst ning lugu oli üldse mitmetahuline ja -nurgeline. Täpselt nagu üks elulugu on. Lisaks viiakse publik ÜHEL LAVAL mitmesse riiki, väga mitmesugustesse olukordadesse - maale, linna ning seda kõike läbi Eduard Vilde 68 aastase elu. Kõige hämmastavam ongi asja juures see, et kõik see toimub ühel ja samal suurel laval ning sellisele mastaapsusele peabki lähenema trikkide ning suure fantaasiaga - muidu see lihtsalt ei töötaks. Aga "Kivist külalistes" on minu meelest väga vingelt kogu kompositsiooniga hakkama saadud.
* Ooo... see "Saksa mäng"... mida ikka läbi tüki Eedi mängis oma "õnnedega" :) Üks paremaid koomilisi misanstseene ning eriti rõhutan jälgides Mureli intonatsiooni ja nägu kui ta Eedi V. esimese õnnena ütleb: "Jälle seda Saksa mängu?" Ma ei saanud naeru pidama :))))))
** Eduard Vilde unistas kaua Ameerikast, ongi ju Ameerika "unistuste maa", kus kõik on võimalik... ja siis kui ta lõpuks sinna jõudis, siis tõdes, et tegelikult ei ole seal pudrumäed ja piimajõed ootamas. See on "dollarimaa" ja üks suur kaubanduskeskus, kus ilma kahisevata pole midagi teha. Ilma selleta ei olegi sa inimene.
*** Tuletati meelde ka Vilde ja Wilde-i kaksikmonumenti - Üks neist asub Iirimaal ja teine Tartus. Ja "kus on tegijaid, seal on virisejaid" (võrdle: "Kus tikku seal tuld" :)) Tükis oli viriseja kehastuseks Tõnu Oja homode vihkaja. "Mees, kes istub pederastiga samal toolil, on ise ka natuke nagu pederast". Provokatiivne (Oscar Wilde oli ju teada-tuntud homoseksuaalne inimene), ent tegelikult nende sõnade taga on nii palju veel...
** Vilde jõuab oma elu jooksul teadmisele, et kultuur ja kirjandus on ka äri. Täpselt nagu isa "hobusemüük" - kirjutad raamatud, müüd ära, kirjutad uue raamatu müüd ära jne. Sukk mängib seda küll avastusõhinaga, ent tema hääles ja olemuses on tugevalt tunda ka pettumusenoot. Ma olen pikemat aega tundnud Sukk-a rollides korduvust ja isegi sellist vanal rasval liugu laskmist. Ka seekord saab kuulda näiteks tema ullikeselikku naermist, mis meenub näiteks Aristokraatidest ning elemente tema Pansost (ümmargused prillidki jälle ees... Vilde kuulsamatel fotodel on ta hoopis näpitsprillide laadsete prillide kandja -tihti koos ketiga, selles suhtes imelik valik kunstniku poolt - kõvakübarad ja muu Vildelik on küll... aga üks olulisemaid, ehk priilid - need ei klapi kuidagi), kuid siiski on tema mängus seekord mingit uutmoodi värskust. Ja kasutatud elemendid varasematest rollidest on justkui "greatest hits" ning kõik need sobivad tema Vildesse. Ja mäng ise on hoogne ja mis peamine "lõbujanuliselt mänguline".
* Päris hea alapealkiri on tükil: "Hakkad elama ja ei teagi kuidas see lõpeb"
** Valgusrežii on kohati huvitavalt revüülik, kuid üldse on hea, et valgusega mängiti kaasa ning see on lavastusliku komponendina sees kogu selles muidu mitmetele tahkudele mõtlevad tervikus. Ja minu meelest see pole "liiga" palju, vaid just sellise "koomilise teksti" puhul - mida rohkem seda uhkem ja ägedam!
*** Hilje Murel tumedate juustega on täiesti teine naine, kui heledatega. Hämmastav tranformatsioon - see pole ainult parukas vaid terve olemus. Eks make-up mängib ka rolli, ent tõesti isegi näojooned muutusid koos parukaga (seda oleks ilmselt vaja olnud ka Palmiste puhul Põrgupõhjas... aga võibolla blondist brünetiks muutumine ongi usutavam ja loomulikum kui vastupidi? samas mustade juustega hilje Murel pidigi mängima "võltsi" poliitikut ja seläbi mängis "parukas" justkui rollile kaasa...ei tea). Ning olemus, selle muudab näitlejatehnika valdamine... ja see õnnestub Murelil väga hästi!
** Publiku sees oli ka mu kolleegist kirjaniku tütar ja ma mõtlesin mitmes kohas, et tema teab minu tekkinud küsimustele vastuseid omast käest. Samuti tunneb ta kindlasti ära need looja frustratsioonid ja dilemmad, mida Kivastik on teksti sisse osavalt selle huumori varju kirjutanud. Usun, et seda äratundmist ja siduste loomist ongi vaja, kas siis omast käest või läbi kirjanduse, et päriselt seda tükki nautida.
Tekst lavastuse kodulehelt:
Kivist külalised
Lavastaja Aare Toikka (VAT Teater)
Kunstnik Silver Vahtre
Autor Mart Kivastik.
Näitlejad: Hilje Murel (Eesti Draamateater), Helena Merzin, Tõnu Oja (Eesti Draamateater), Tiit Sukk (Eesti Draamateater), Sulev Teppart ja Markus Luik (Vanemuine)
Etendused toimuvad Viinistu Kunstimuuseumi Katlamajas
Hakkad elama ja ei teagi, kuidas see lõpeb
Vildega oli algusest peale kõik teistmoodi kui tavaliselt. Ta ei olnud sündides mitte väike roosa krimpsus imik, vaid ülikonnas ja vuntsidega ümmarguste prillidega onu. Ta oli kohe sünnilt punane, sotsialistlik tüüp, ei sallinud mõisnikke, kuid armastas ENSVd, millest tal aimugi polnud, ja kirjutas kooliõpilaste suureks meelehärmiks tohutul hulgal kohustuslikku kirjandust. Ta ei olnud inimene, vaid klassik! Eesti kirjanduse klassik, “Mahtra sõja” autor, “Pisuhänna” looja... mitte poiss, vaid monument.
Tegelikult võttis Leenu 4. märtsil 1865. aastal sülle mitte mälestusmärgi, vaid tavalise lapse, kellele pandi nimeks Eedi. Eedi kasvas maamõisas, kus ta isa oli kubjas, ja tundis elust rõõmu. Elust nagu meil kõigil! Ta õppis lugema ja kirjutama, pisut paremini kui me kõik, aga ei midagi erilist. Eedi käis koolis, pani pidu ja jõi õlut, aga rabas ka tööd teha. Võttis esimese naise ja teise, ikka nagu meil kõigil. Ja tal olid suured lootused... ikka veel nagu meil kõigil! Kuni mingil hetkel ta taipas, et ta ei olnud enam inimene, vaid kirjanik. Esimene Eestis! Mitte enam nagu me kõik.
Kuigi selline teadmine võib esialgu olla ehmatav, ei osanud Eedi halba aimata, vaid tuiskas edasi, otsides kohta, kus kirjanikke vaja on. Selline koht pidi ju kusagil olema! Kui ta seda Eestist ei leidnud, otsis ta Riiast, siis Berliinist ja Taanist ja mujalt Euroopast, isegi Ameerikast. Aga ei leidnud! Ta ei leidnudki kohta, kus teda vaja oleks olnud, teda, Eedit, Eesti kirjanikku.
Kui Eedi lõpuks koju tagasi jõudis, oli ta jõud raugenud. Ta seisis Tallinna raudteejaama perroonil rahvahulga ees. Väike Eedi, oma ema armas laps, halliks läinud, tervis suurest rändamisest täiesti läbi, haigete silmadega, pime nagu Homeros. Eedile tundus, et nüüd ongi ta leidnud oma riigi, kus teda on väga vaja, kus kirjanikul on hea elada. Ja rahvas...
Sildid: Teater
