Eesti eelmise sajandi TOP 200 raamatut ja TOP 100 lasteraamatut ja Rootsi 100 parimat raamatut + 1 boonus raamatutabel

Mul on selline tunne, et pole seda enne siia riputanud, aga üks vana ja huvitav tabel, mille hääletamise teel kunagi Eesti kirjanikud ja muud kirjandustegelased kokku meisterdasid. Kui ma ei eksi, siis see avaldati vist kunagi ajakirjas Luup või siis Eesti Ekspressis... mitte enam ei mäleta - kopeerisin selle toona Exceli- faili ja nüüd avastasin jälle :) See on minu meelest päris heaks lähtekohaks lugemisvalikute tegemisel. Ehk "200 raamatut, mida iga eestlane peaks olema lugenud enne surma", või siis "Eesti 20.sajandi TOP raamatud":) Tegelikult on tabelis veel 10 raamatut, aga need said 2 või vähem häält ja ma ei hakka neid siia ümber kopeerima. Ahjaa... pealkirja järel on punktide arv - see on ka mingiks indikaatoriks):

1. A.H. Tammsaare «Tõde ja õigus» - 548
2. O. Luts «Kevade» - 502
3. K. Ristikivi «Hingede öö» - 449
4. J. Kross «Keisri hull» - 424
5. A. Gailit «Toomas Nipernaadi» - 413
6. V. Luik «Seitsmes rahukevad» - 371
7. E. Vilde «Mäeküla piimamees» - 368
8. A.H. Tammsaare «Põrgupõhja uus Vanapagan» - 353
9. - 10. A. H. Tammsaare «Kõrboja peremees» - 303
9. - 10. M. Unt «Sügisball» - 303
11. J. Kross «Kolme katku vahel» - 276
12. K. Ristikivi «Rohtaed» - 251
13. A. Kivikas «Nimed marmortahvlil» - 240
14. F. Tuglas «Väike Illimar» - 223
15. F. Tuglas «Felix Ormusson» - 213
16. B. Kangro «Jäälätted» - 203
17. K. Ristikivi «Rooma päevik» - 199
18. A. Gailit «Ekke Moor» - 186
19. - 20. M. Metsanurk «Ümera jõel» - 171
19. - 20. E. Vilde «Mahtra sõda» - 171
21. E. Tode «Piiririik» - 169
22. E. Vilde «Külmale maale» - 163
23. - 24. J. Kross «Paigallend» - 149
23. - 24. K. Ristikivi «Rõõmulaul» 149
25. M. Unt «Tühirand» - 144
26. A. Kalmus «Juudas» - 138
27. A. Mälk «Hea sadam» - 136
28. - 29. E. Bornhöhe «Tasuja» - 132
28. - 29. M. Saat «Võlu ja vaim» - 132
30. M. Traat «Tants aurukatla ümber» - 131
31. A. Gailit «Karge meri» - 126
32. - 33. V. Uibopuu «Janu» - 120
32. - 33. V. Uibopuu «Keegi ei kuule meid» - 120
34. K. Rumor «Krutsifiks» - 117
35. M. Unt «Öös on asju» - 116
36. A. H. Tammsaare «Ma armastasin sakslast» - 115
37. J. Undusk «Kuum» - 108
38. - 39. N. Baturin «Karu süda» - 106
38. - 39. J. Kross «Professor Martensi ärasõit» - 106
40. I. Talve «Maapagu» - 105
41. K. A. Hindrey «Urmas ja Merike» I-II - 101
42. M. Traat «Puud olid, puud olid hellad velled» - 99
43. J. Semper «Armukadedus» - 95
44. K.A. Hindrey «Sündmusteta suvi» - 92
45. M. Traat «Karukell, kurvameelsuse rohi» - 86
46. A. Kalmus «Jumalad lahkuvad maalt» - 84
47. A. Jakobson «Vaeste-Patuste alev» - 82
48. E. Vetemaa «Pillimees» - 76
49. K. Ristikivi «Nõiduse õpilane» - 75
50. E. Mihkelson «Matsi põhi» - 74
51. - 52. A. Gailit «Leegitsev süda» - 73
51. - 52. I. Talve «Maja lumes» - 73
53. B. Alver «Viletsuse komöödia» - 70
54. A. Hint «Tuuline rand» - 67
55. - 56. L. Meri «Hõbevalge», «Hõbevalgem» - 66
55. - 56. I. Talve «Juhansoni reisid» - 66
57. - 58 K.A. Hindrey «Loojak» - 63
57. - 58. E. Mihkelson «Nime vaev» - 63
59. - 60. M. Kõiv, V. Vahing «Endspiel: Laskumine orgu» - 61
59. - 60. A. Valton «Arvid Silberi maailmareis» - 61
61. - 63. A. Kalmus «Toone tuuled üle maa» - 60
61. - 63. B. Kangro «Taeva võtmed» - 60
61. - 63. M. Metsanurk «Jäljetu haud» - 60
64. A. Mägi «Karvikute kroonika» - 58
65. H. Kiik «Tondiöömaja» - 57
66. T. Õnnepalu «Hind» - 55
67. - 68. P. Sauter «Luus» - 52
67. - 68. M. Traat «Üksi rändan» - 52
69. - 70. V. Luik «Ajaloo ilu» - 50
69. - 70. Ü. Mattheus «Läheb ega peatu» - 50
71. - 72. A. Mälk «Surnud majad» - 49
71. - 72.G. Helbemäe «Ohvrilaev» - 49
73. - 74. N. Baturin «Leiud kajast» - 48
72. - 74. M. Traat «Minge üles mägedele» I-V - 48
75. - 77. N. Baturin «Kuningaonni kuningas» - 47
75. - 77. M. Mutt «Hiired tuules» - 47
75. - 77. K. Ristikivi «Õige mehe koda» - 47
78. - 79. E. Vetemaa «Kalevipoja mälestused» - 46
78. - 79. A. Mälk «Õitsev meri» - 46
80. - 82. A. Beekman «Kartulikuljused» - 44
80. - 82. M. Kõiv «Kolm tamme» - 44
80. - 82. V. Uibopuu «Kaks inimelu ajapöördeis» - 44
83. - 84. M. Metsanurk «Tuli tuha all» - 43
83. - 84. A. Mälk «Tee kaevule» -43
85. E. Mihkelson «Korter» -42
86. - 87. H. Kiik «Arve Jomm» - 41
86. - 87. J. Parijõgi «Semendivabrik» -41
88. - 92 A. Thoen «Hallide mägede maa» -40
88. - 92. K. Ristikivi «Viimne linn» -40
88. - 92. B. Kangro «Kuus päeva» -40
88. - 92. E. Vilde «Prohvet Maltsvet» -40
88. - 92. V. Õun «Uus evangeelium» - 40
93. - 95. J. Kross «Tabamatus» -39
93. - 95. O. Luts «Tagahoovis» -39
93. - 95. T. Vint «Lõppematu maastik» -39
96. - 98. F. Tuglas «Käsu Hansu noorus» -38
96. - 98. A. Valton «Teekond lõpmatuse teise otsa» -38
96. - 98. K. Ristikivi «Lohe hambad» -38
99. - 102. M. Unt «Mattias ja Kristiina» - 37
99. - 102. J. Peegel «Ma langesin esimesel sõjasuvel» - 37
99. - 102. Kuusberg «Südasuvel» - 37
99. - 102. L. Anvelt «Vabanemiskatse» - 37
103. E. Krusten «Nagu piisake meres» - 36
104. - 106. R. Sirge «Maa ja rahvas» - 35
104. - 106. A. Kitzberg «Ühe vana tuuletallaja...» - 35
104. - 106. A. Kork «Neli musketäri» -35
107. - 108. M. Metsanurk «Taavet Soovere elu ja surm» -34
107. - 108. O. Luts «Soo» -34
109. - 112. A. Gailit «Isade maa» -33
109. - 112. E. Toona «Lotukata» -33
109. - 112. A. Vanapa «Riiulid» -33
109. - 112. T. Vint «Kojamehe naine» -33
113. - 118. J. Ehlvest «Ikka veel Bagdadis» -32
113. - 118.O. Luts «Suvi» -32
113. - 118. M. Metsanurk «Kutsutud ja seatud» -32
113. - 118. T. Raudam «Tarzani seiklused Tallinnas» -32
113. - 118. E. Vetemaa «Munad hiina moodi» -32
113. - 118. A. Viirlaid «Ristideta hauad» -32
119. - 120. G. Helbemäe «Sellest mustast mungast» -31
119. - 120. M. Unt «Kuuvarjutus» -31
121. K. Ristikivi «Tuli ja raud» -30
122. -124. G. Helbemäe «Õekesed» -29
122. -124. B. Kangro «Joonatan, kadunud veli» -29
122. -124. K. Ristikivi «Imede saar» -29
125. -126. M. Unt «Mõrv hotellis» -28
125. -126. A. Valton «Õndsusesse kulgev päev» -28
127. -128. M. Raud «Kirves ja kuu» -27
127. -128. K. Ristikivi «Põlev lipp» -27
129. E. Nõu «Pidulik marss» -25
130. - 134. Eessaare Aadu «Linnupriid» -24
130. - 134. M. Raud «Turg» -24
130. - 134. H. Susi «Sarviku sulased» -24
130. - 134. A. Valton «Üksildased ajas» -24
130. - 134. E. Vetemaa «Monument» -24
135. - 142. M. Berg «Ma armastasin venelast» -22
135. - 142. J. Kruusvall «Sügisdivertisment» -22
135. - 142. M. Kõiv «Aken» -22
135. - 142. A. Mägi «Uputus» -22
135. - 142. A. Mälk «Läänemere isandad» -22
135. - 142. L. Promet «Primavera» -22
135. - 142. B. Russow «Liivimaa kroonika» -22
135. - 142. E. Toona «Puuingel» -22
143. R. Kolk «Küla põleb kahest otsast» -21
144. - 145. H. Raudsepp «Viimne eurooplane» -20
144. - 145. V. Uibopuu «Markuse muutumised» -20
146. - 150. E. Bornhöhe «Vürst Gabriel» -19
146. - 150. V. Gross «Tiivasirutus» -19
146. - 150. A. Kalmus «Prohvet» -19
146. - 150. R. Kaugver «Nelikümmend küünalt» -19
146. - 150. M. Traat «Pommeri aed» -19
151. - 152. I. Jaks «Talu» -18
151. - 152. E. Vetemaa «Möbiuse leht» -18
153. - 154. H. Nõu «Kass sööb rohtu» -17
153. - 154. M. Unt «Via regia» -17
155. - 160. T. Kallas «Corrida» -16
155. - 160. H. Kiik «Eluraev» -16
155. - 160. J. Kärner «Naine vaesest maailmast» -16
155. - 160. R. Morn «Tee ja tõde» -16
155. - 160. A. Mälk «Taeva palge all» -16
155. - 160. E. Tode «Printsess» -16
161. - 163. H. Nõu «Tiiger, tiiger» -15
161. - 163. J. Pärn «Oma tuba, oma luba» -15
161. - 163. R. Sirge «Häbi südames» -15
164. - 166. A. Jakobson «Igavesed eestlased» -14
164. - 166. S. Kivisildnik «Loomade peal katsetatud inimene» -14
164. - 166. M. Mutt «Rahvusvaheline mees» -14
167. - 174. B. Kangro «Peipsi» -13
167. - 174. L. Kibuvits «Kass arvab, et...» -13
167. - 174. E. Kippel «Suure nutu ajal» -13
167. - 174. J. Liiv «Vari» -13
167. - 174. A.H. Tammsaare «Elu ja armastus» -13
167. - 174. M. Traat «Hirm ja iha» -13
167. - 174. E. Vetemaa «Tulnuk» -13
167. - 174. E. Õunapuu «Olivia. Meistriklass» -13
175. - 176. B. Kangro «Emajõgi» -12
175. - 176. V. Vahing «Sina» -12
177. - 179. M Berg «Seisab üksi mäe peal» -11
177. - 179. E Peterson-Särgava «Lähme linna kirjutama, oma elu kergendama» -11
177. - 179. H. Susi «Hall malev» -11
180. - 181. V. Adams «Esta astub ellu» -9
180. - 181. K. Ainver «Ainult üks aasta» -9
182. - 186. V. Gross «Müüa pooleliolev individuaalelumaja» -8
182. - 186. J. Kross «Wikmani poisid» -8
182. - 186. A. Mägi «Karneval» -8
182. - 186. R. Sirge «Rahu! Leiba! Maad!» -8
182. - 186. R. Sirge «Tulukesed luhal» -8
187. - 189. T. Kallas «Eiseni tänav» -7
187. - 189. A. Saal «Vambola» -7
187. - 189. M. Saat «Mida teha emaga?» -7
190. M. Metsanurk «Vahesaare Villem» -6
191. - 196. L. Anvelt «Eluhirm» -5
191. - 196. L. Anvelt «Viirastusi valges öös» -5
191. - 196. A. Jakobson «Vana kaardivägi» -5
191. - 196. J. Jõerüüt «Raisakullid» -5
191. - 196. J. Kross «Rakvere romaan» -5
191. - 196. P. Krusten «Vehklemõisa aednik» -5
197. - 199. A. Kork «Sulid ja võmmid» -4
197. - 199. J. Liiv «Armas Liisi!» (kirjad L. Goldingule) -4
197. - 199. Ü. Mattheus «Kuma» -4
200. - 203. U. Masing «Rapanui vabastamine» -3
200. - 203. K. Ristikivi «Surma ratsanikud» -3
200. - 203. A. Viirlaid «Seitse kohtupäeva» -3
200. - 203. T. Vint «Väikelinna romaan» -3

Kui hääletus toimuks praegu, siis oleks nii mõnedki kirjanikud nimistus sees. Usun, et näiteks Kivirähk-i "Rehepapp" kui ka "Mees, kes teadis ussisõnu"; Rein Raud "Pisiasjad, mis omavad tähtsust" ja "Hector ja Bernard"; Jaan Kross "Tahtamaa"; Leo Kunnas "Sõdurjumala teener"; Mats Traat "Haamri all"; Eeva Park "Lõks lõpmatuses"; Jan Kaus "Tema"; Tiit Aleksejev "Valge kuningriik"; Ene Mihkelson " Katkuhaud"; Jaan Kaplinski "Seesama jõgi"; Mehis Heinsaar "Rändaja õnn" ja mu oma suur lemmik Leelo Tungal "Seltsimees laps" ja kuna tegemist tundub olevat täiskasvanute "juturaamatutega", siis luule ja lasteraamatud ei kvalifitseeru... kuigi kus läheb piir laste ja täiskasvanute raamatute vahel? Viidates näiteks "Kevade"-le...
Hmmm, tegelikult ongi Eno Raud "Naksitrallid" 2 häälega jagamas kohti 204. - 209...
--------------------------------

Aga siin on siis veel lisaks sajandi TOP100 lasteraamatut:

01. Oskar Luts - Kevade
02. Aino Pervik - Kunksmoor. Kunksmoor ja kapten trumm
03. Silvia Rannamaa - Kadri
04. Eno Raud - Naksitrallid
05. Oskar Luts - Nukitsamees
06. Eno Raud - Sipsik
07. Edgar Valter - Pokuraamat
08. Marta Sillaots - Trips, Traps, Trull'i sari
09. Ellen Niit - Pille-Riini lood
10. Ernst Enno - Üks rohutirts läks kõndima
11. Jaan Rannap - Agu Sihvka annab aru
12. Julios Oro - Hiir rätsepaks
13. Karl Ristikivi - Semud
14. Irma Truupõld - Rohelise Päikese maal
15. Silvia Rannamaa - Kasuema
16. Aino Pervik - Arabella, mereröövli tütar
17. Karl Ristikivi - Sellid
18. A. H. Tammsaare - Meie rebane
19. Tiia Toomet - Vana aja lood
20. Richard Janno - Vutimehed
21. Enn Kippel - Meelis
22. Jüri Parijõgi - Tsemendivabrik
23. E. Peterson-Särgava - Ennemuistsed jutud Reinuvader Rebasest
24. Jaan Rannap - Viimane Valgesulg
25. Richard Roht - Jutte loomadest
26. Vladimir Beekman - Aatomik
27. Juhan Jaik - Kaarnakivi
28. Elar Kuus - Memmemusi
29. Viivi Luik - Kõik lood Leopoldist
30. Ellen Niit - Rongisõit
31. Ellen Niit - Triinu ja Taavi uued ja vanad lood
32. Hando Runnel - Mõtelda on mõnus
33. Karl Eduard Sööt - Lapsepõlve Kungla
34. Ansomardi - Jalgsemaa Kitse-eide muinasjutud
35. Karl August Hindrey - Lõhkiläinud Kolumats
36. August Kitzberg - Lastejutte
37. Iko Maran - Londiste, õige nimega Vant
38. Ellen Niit - Krõlli-lood
39. Harri Jõgisalu - Maaleib
40. Jaan Kross - Mardileib
41. Heljo Mänd - Karuaabits
42. Eduard Vilde - Minu esimesed triibulised
43. Juhan Jaik - Pombi-sari
44. Juhan Jaik - Võrumaa jutud
45. Boris Kabur - Rops
46. Jaan Lattik - Meie noored
47. Jüri Parijõgi - Jutte
48. Jaan Rannap - Koolilood
49. Friedebert Tuglas - Väike Illimar
50.Karl August Hindrey - Jaunart Jauram
51. Karl August Hindrey - Kill Martuse lood
52. Karl August Hindrey - Pambu-Peedu
53. Kalju Kangur - Timbu-Limbu õukond ja lumemöldrid
54. Felix Kotta - Tublid loomad
55. Viivi Luik - Tubased lapsed
56. Mihkel Mutt - Näärivana
57. Ellen Niit - Suur maalritöö
58. Eno Raud - Roostevaba mõõk
59. Leelo Tungal - Vana vahva lasteaed
60. Alide Dahlberg - Mutionu pidu
61. Lehte Hainsalu - Pikurilli
62. Karl August Hindrey - Lõhkiläinud Kolumats
63. Harri Jõgisalu - Kärp
64. August Kitzberg - Lastenäidendid
65. Elar Kuus - Jänesepoeg, kes luuletas
66. Henno Käo - Dondijutud
67. Viktor Masing - Sinasõprus tammega
68. Heljo Mänd - Toomas Linnupoeg
69. Ellen Niit - Karud saavad aru
70. Ellen Niit - Midrimaa
71. Ellen Niit - Suur suislepapuu
72. Helga Nõu - Pea suu!
73. Jüri Parijõgi - Jaksuküla poisid
74. Jüri Parijõgi - Külaliste leib
75. Holger Pukk - Rohelised maskid
76. Asta Põldmäe - Mitmekesi maateral
77. Jaan Rannap - Nublu
78. Richard Roht - Laaned ja veed
79. Paul-Eerik Rummo - Kokku kolm juttu
80. Paul-Eerik Rummo - Lugemik, lugemiki
81. Karl-Eduard Sööt - Lastelaulud
82. Silvia Truu - Silja - sari
83. Leelo Tungal - Kristiina, see keskmine
84. Robert Vaidlo - Lood Kukeleegua linnast
85. Heino Väli - Hundikäpp
86. Heino Väli - Silver Ükssilm, Felslandi hirmus mereröövel
87. Ott Arder - Mine metsa!
88. Ernst Enno - Juss oli väike peremees
89. Karl-August Hindrey - Piripilli-Liisu
90. Karl-August Hindrey - Seene-Mikk
91. August Jakobson - Suur onu ja väike vennapoeg
92. August Jakobson - Ööbik ja vaskuss
93. Juhan Kallak - Summ-summ
94. Reinhold Kamsen - Küll on kena kelguga
95. Jaan Kaplinski - Kes keda sööb, kes mida sööb
96. August Kitzberg - Piibelehe neitsi
97. Andrus Kivirähk - Kaelkirjak
98. Andrus Kivirähk - Sirli, siim ja saladused
99. Henno Käo - Kui mind üldse olemas ei oleks
100 . Uno Leies - Tipp ja Täpp
101. Iko Maran - Pikk päev
102. Heljo Mänd - Oakene
103. Heljo Mänd - Pillerpall
104. Jüri Parijõgi - Teraspoiss
105. Eno Raud - Kalevipoeg
106. Richard Roht - Väleküüs ja Tuhknai
107. Hando Runnel - Mere ääres metsa taga
108. Karl-Eduard Sööt - Upa, upa oalill
109. Irma Truupõld - Öömori okaslinn

Kui tabel koostataks nii, et ka selle sajandi 10 aastat tuleks sisse, siis võib aimata, et nimistust võiks leida ka näiteks sellised raamatud (see on mu enda prognoos:)):
Aino Pervik - Maailm sulelise ja karvasega; Paula-sari
Leelo Tungal - Marjajuur lume all
Aidi Vallik - Ann -i sari
Andrus Kivirähk - Lotte raamatud; Limpa ja mereröövlid
Heino Kiik - Kuresaapad
Henno Käo - Printsuss; Napakad jutud
Katrin Reimus - Haldjatants
Piret Raud - Sanna ja salakütid
Jaan Rannap - Nelja nimega koer
Ilmar Trull - Iseloomuga loom; Järvevaht ja joogivesi
Jaanus Vaiksoo - Neli hommikut ja üks õhtu
Kristiina Kass - Käru-Kaarel; Petra lood
Peeter Sauter - Laiskade laste raamat
---------------------------------------------

Rootslaste rahva suur hääletus, kus osales 21000 inimest, toimus 1997 ning tulemus oli järgmine (Kirjutan sulgudesse järele ka eestikeelse tõlke, kui mul parajasti meelde tuleb, et see on ilmunud - täiendused ja kommentaarid on igati teretulnud!!!):

1. Romanen om utvandrarna - Vilhelm Moberg (1949-59) (Väljarändajate -sari)
2. Pippi Långstrump - Astrid Lindgren (1945) (Pipi Pikksukk)
3. Bröderna Lejonhjärta - Astrid Lindgren (1973) (Vennad Lõvisüdamed)
4. Romanserien "Stad" - Per Anders Fogelström (1960-1968)
5. Nils Holgerssons underbara resa genom Sverige - Selma Lagerlöf (1906-07) (Nils Holgerssoni ilmeline teekond läbi Rootsi)
6. Emil i Lönneberga - Astrid Lindgren (1963) (Vahtramäe Emil)
7. Röde Orm - Frans G. Bengtsson (1941-45) (Orm punane)
8. Mio min mio - Astrid Lindgren (1954) (Mio mu Mio)
9. Ronja rövardotter - Astrid Lindgren (1981) (Röövlitütar Ronja)
10. Juloratoriet - Göran Tunström (1983) (Jõuluoratoorium)
11. Jerusalem - Selma Lagerlöf (1901-02) (Jeruusalemm)
12. Aniara - Harry Martinson (1956)
13. Simon och ekarna - Marianne Fredriksson (1985) (Simon ja tammed)
14. Händelser vid vatten - Kerstin Ekman (1993)
15. Ondskan - Jan Guillou (1981) (Kurjus)
16. Jack - Ulf Lundell (1976)
17. Den allvarsamma leken - Hjalmar Söderberg (1912) (Tõsine mäng)
18. Mor gifter sig - Moa Martinson (1936)
19. En komikers uppväxt - Jonas Gardell (1992) (Koomiku lapsepõlv)
20. Böckerna om Bert - Anders Jacobsson/Sören Olsson (1987- ) (Bert-i sari)
21. Kejsaren av Portugallien - Selma Lagerlöf (1914) (Portugali keiser)
22. Strändernas svall - Eyvind Johnson (1946)
23. Nässlorna blomma - Harry Martinson (1935)
24. Doktor Glas - Hjalmar Söderberg (1905) (Doktor Glas)
25. Dvärgen - Pär Lagerkvist (1944) (Kääbus)
26. Den som vandrar om natten - Marianne Fredriksson
27. Jag saknar dig, jag saknar dig - Peter Pohl
28. Anna, Hanna och Johanna - Marianne Fredriksson
29. Böckerna om Sune - Anders Jacobsson/Sören Olsson (Sune -sari)
30. Din stund på jorden - Vilhelm Moberg (Sulle antud elupäevad)
31. Vinterviken - Mats Wahl
32. Tordyveln flyger i skymningen - Maria Gripe (Sitasitikas lendab videvikus)
33. Villospår - Henning Mankell (Valejälg)
34. Vägen till klockrike - Harry Martinson (Klockrike teekond)
35. Markurells i Wadköping - Hjalmar Bergman (Markurell)
36. Barabbas - Pär Lagerkvist (Barabbas)
37. Agnes Cecilia: en sällsam historia - Maria Gripe
38. Molnfri bombnatt - Vibeke Olsson
39. Vendetta - Jan Guillou
40. Den femte kvinnan - Henning Mankell
41. Mördare utan ansikte - Henning Mankell (Näota mõrvarid)
42. Ormens väg på hälleberget - Torgny Lindgren (Mao tee kalu peal)
43. Böckerna om Alfons Åberg - Gunilla Bergström
44. Alla vi barn i Bullerbyn - Astrid Lindgren (Bullerby lapsed)
45. Trägudars land - Jan Fridegård
46. Vem älskar Yngve Frej? - Stig Claesson (Kes armastab Yngve Freyd?)
47. Steget efter - Henning Mankell
48. Saknaden - Ulf Lundell
49. Den vita lejoninnan - Henning Mankell
50. Rid i natt - Vilhelm Moberg (Ratsuta täna öösel)
51. Bombi Bitt och jag - Fritiof Nilsson Piraten
52. Madicken - Astrid Lindgren (Madlike)
53. Gentlemen - Klas Östergren
54. Lars Hård - Jan Fridegård
55. Raskens - Vilhelm Moberg
56. Gäst hos verkligheten - Pär Lagerkvist (Maailmas võõrsil)
57. Kallocain - Karin Boye (Kallokaiin)
58. Kvartetten som sprängdes - Birger Sjöberg
59. Hans nådes tid - Eyvind Johnson (Tema helduse aeg)
60. Rövarna i Skuleskogen - Kerstin Ekman
61. Hummelhonung - Torgny Lindgren (Kumalasemesi)
62. Janne, min vän - Peter Pohl (Janne, mu sõber)
63. Bara en mor - Ivar Lo-Johansson (Ainult ema)
64. Ett drömspel - August Strindberg (Unenöomäng)
65. Bränt barn - Stig Dagerman (Kes kõrvetada saanud...)
66. Stjärnor utan svindel - Louise Boije af Gennäs
67. Bock i örtagård - Fritiof Nilsson Piraten
68. Blindgång - Marianne Fredriksson
69. Böckerna om Karlsson på taket - Astrid Lindgren (Karlsson katuselt)
70. Comédia infantil - Henning Mankell
71. Herr Arnes penningar - Selma Lagerlöf (Härra Arne varandus)
72. Miranda och pärlhalsbandet - Kerstin Sundh
73. Romanen om Olof - Eyvind Johnson
74. Vävarnas barn - Per Anders Fogelström
75. Pappan och havet - Tove Jansson (Muumitroll)
76. Tjuven - Göran Tunström (Varas)
77. Häxringarna - Kerstin Ekman
78. Vinter i paradiset - Ulf Lundell
79. Coq rouge - Jan Guillou
80. Böckerna om Kulla-Gulla - Martha Sandwall-Bergström
81. Vi på Saltkråkan - Astrid Lindgren (Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses)
82. Evas bok - Marianne Fredriksson
83. Skuggan över stenbänken - Maria Gripe
84. Fru Björks öden och äventyr - Jonas Gardell
85. Kvinnor och äppelträd - Moa Martinson
86. Merabs skönhet -Torgny Lindgren
87. Frestelsernas berg - Jonas Gardell
88. Böckerna om Pettson och Findus - Sven Nordqvist (Pettson ja Findus -sari)
89. Statarna - Ivar Lo-Johansson
90. Fiendens fiende - Jan Guillou
91. Dikter - Karin Boye
92. Kyssen - Ulf Lundell
93. Barnens ö - P C Jersild (Laste saar)
94. Utvald att leva - Jerzy Einhorn
95. Clownen Jac - Hjalmar Bergman
96. Löwensköldska ringen - Selma Lagerlöf (Löwensköldi sõrmus)
97. Mormor gråter och andra texter - Jonas Gardell
98. Syndafloden - Marianne Fredriksson
99. Efter floden - P C Jersild
100. Århundradets kärlekssaga - Märta Tikkanen (Sajandi armastuslugu)

Kui hääletuks toimuks praegu, siis oleks tabelis kindlasti ka Stieg Larssoni triloogia, millest Lohetätoveeringuga tüdruk on juba eesti keeles ka ilmunud ning kohe ilmuvad ka järgmised osad. Hetkel on kõige suurem kirjandusfenomen siinmail Lars Kepler -i "Hypnotisören". Selle õigused müüdi 30-sse riiki jube enne raamatu rootsi keeles ilmumist :))) Rootsi krimkadekultuur ruulib nii Rootsis kui terves maailmas (Mari Jungstedt, Arne Dahl, Camilla Läckberg, Henning Mankell, Håkan Nesser, Stieg Larsson, Åsa Larsson, Liza Marklund, Maj Sjöwall, Karin Alvtegen jne, jne, jne)!
--------------------------------------

Bonusena veel üks nimekiri aastast 2006, mis kinnitab niigi teada-tuntud raamatute olulisust.
Nimelt Briti raamatukogutöötajate "30 raamatut, mida iga täiskasvanud inimene peaks olema lugenud".
Sellest hoolimata on mul veel mõned neist lugemata... õnneks siiski üksikud :)

Harper Lee - Tappa laulurästast...
Piibel
JRR Tolkien - Sõrmuste isand
Charles Dickens - Jõululaul
Charlotte Bronte - Jane Eyre
Jane Austen - Uhkus ja eelarvamus
EM.Remarque - Läänerindel muutuseta
Phillip Pullman - Tema tumedad ained triloogia
Sebastian Faulks - Linnulaul
John Steinbeck - Viha kobarad
William Golding - Kärbeste isand
Mark Haddon - Kummaline juhtum koeraga öisel ajal
Thomas Hardy - D'Urbeville'ide Tess
AA Milne - Karupoeg Puhh
Emily Bronte - Vihurimäe
Kenneth Grahame - Tuul pajuokstes
Margaret Mitchell - Tuulest viidud
Charles Dickens - Suured lootused
Audrey Niffenegger - Ajaränduri naine
Alice Sebold - Armsad luud
Khalil Gibran - Prohvet
Charles Dickens - David Copperfield
Paulo Coelho - Alkeemik
Mihhail Bulgakov - Meister ja Margarita
Yann Martel - Pii elu
George Eliot - Middlemarch (seda vist polegi veel eesti keeles?)
Barbara Kingsolver - The poisonwood bible (seda vist kah pole?)
Anthony Burgess - Kellavärgiga apelsin
Aleksander Solženitsõn - Üks päev Ivan Denissovitši elus

Panin kõrvaltulpa linke juurde erinevate raamatutablite kohta - Näiteks 2 erineva aastakäigu "1001 raamatut, mis peaks elu jooksul olema läbi loetud" (mul on olemas ka Rootslaste versioon sellest raamatust, ehk kunagi jõuan need üles kirjutada...seal on umbes kolmandik rootsi kirjandus, seega eestlaste jaoks mõnevõrra tundmatu, aga seda põnevam) ja muudki huvitavat. Loodetavasti kuluvad need tabelid marjaks ära...

Augustikuu teemaja - MTÜ Kell kümme

Marko Matvere on üks neid nimesid Eesti teatris, kes alati mu "huvi" mistahes tüki vastu äratab. Võibolla on see sellepärast, et ma ei mäleta temalt ühtki kehva rolli. Jah, on olnud tükke mis pole just kõige paremad või siis vastasnäitlejad, kes on rikkunud lavastuse üldpilti või siis lavastajad, kes ei ole suutnud luua piisavalt tugevat tükki tema ümber, kuid Marko ise on alati üle keskmise. Vähaemalt minu jaoks ja vähemalt nendes tükkides, mida minul on õnnestunud näha. Seda ka seekord, Marlon Brando poolt kuulsaks mängitud Sakini rollis. Matvere rääkimisstiilis on isegi natuke Brandolikkust sees kuid samas roll on ikka tema enda oma. Võibolla on see austusavaldus võibolla lihtsalt selle taseme näitlejate rolliülesehitus on sarnane. Huvitav oleks teada, kas Marko on näinud Brando-t selles rollis või mitte. Mina vaatasin filmi umbes 10 aastat tagasi TNT-kanalilt. Ja meeles ongi vaid Brando laisalt logelemas jaapanlaste keskel ning see tema rääkimismaneer.

Roman Baskin on leidnud ideaalse koha teatritegemiseks - Varbusel asuva Eesti Maanteemuuseum -i ehk endise hobupostijaama hoovi. Sinna "ehitatud" Okinawa saare külakene oli kuidagi armas ja ilus. Tegelikult kui mõtlema hakata, siis koht ise andis juba kunstnikule väga palju kätte, mõned deokratsioonid ka ning töö oli täiuslik!

Ja vastupidiselt suuremale osale inimestest, lõpebki mu positiivne kriitika siinkohal ära. Lavastaja Baskin ei kuulu mu lemmikute lavastajate hulka (kuigi vaatan alati tema lavastusi "puhta lehena", ehk eelarvamustevabalt ja lasen oma arvamusel uuesti ja uuesti tekkida - näiteks "majas sees" nähtud "Aiapidu" oli päris hea, aga sellest täpsemalt järgmistes blogipostitustes). Samas ma ei oska tema lavastustele lavastustehnilisest seisukohast midagi ette heita. Pigem on tegu tema valikute mittesobivuses minu mõttemaailma või nägemusega. Või siis rõhutab ta asju, mis ei jõua mulle kohale või need ei puuduta mind nii. Ma ei ole sellest veel täpselt aru saanud. Näiteks tema lavastatud "Täiskuu 2" ei meeldinud mulle samuti, kuigi paljudele meeldib (kuid kunagine "Norman Vallutaja" Jüri Krjukoviga peaosas meeldib küll). Ja nüüd siis see "Augustikuu teemaja"... milleks see tükk, miks see mulle üldse korda peaks minema? Naerutamise pärast? Katsun lahtimõtestada, miks ma olin üks vähestest, kes lõpuaplausi ajal püsti ei seisnud ning miks tõesti "oleksin" pidanud oma uuele kinnisideele "kõik tükid lõpuni ära vaadata" erandi tegema ja vaheajal koju ära sõitma...

Etendus algas ja ma olin täiesti elevil - Matvere, huvitavad näitlejad, kes varem pole näinud, Jaapani-teema, uus huvitav mängukoht, tundus et peaks naerda saama... Päris head eeldused ühele etendusele... Kui ma paar esimest nalja olin kätte saanud ja tuli kolmas ja neljas... sain aru, et naljad rändavad kõik ühes suunas - ehk siis kultuuride erinevuse teemal - aga ma olen seda ju ülikoolis õppinud ja oma ametis näen ning kuulen iga päev. Muie kadus vaikselt mu näolt... selge, see on jälle "selline" komöödia... (Kuigi mäletan, et ma vist kergelt korra ka teise vaatuse ajal millegi peale muigasin.) Aga jah, mäletan, et mulle kunagi lapsena, vanaema-vanaisaga maal külasse esinema tulnud truppide "selliseid naljatükke" meeldis vaadata küll. Need naerutasid nii rahvast kui ka mind. Nüüd rahvas naeris, mina aga tundsin piinlikkust või kaastunnet ehk siis hoopis muid tundeid kui "naerma ajamist". Ja faabulate ning sisukuse, leidlikkuse ja mõttesügavuste nautijana ning austajana (ka komöödias) ei leidnud ma siit "Augustikuu teemajast" midagi sellist. Jah, võiks ju tõmmata mõttelisi võrdlusi okupantide ja okupeeritavate seostega, mida meie oma Eestis oleme pidanud üle elama... aga need "naljad" oleksid ehk mõjunud tõesti "selles ajas" paremini ning puudutavamalt. Sellel ajal oleks saanud ühte ja sama nalja üht ja teistpidi rääkida ning iga kord oleks see lahe tundunud (meenuvad näiteks Priit Aimla humoreskid, mis "sellel ajal" olid nii peened, kuid tänases päevas üldsegi mitte). Samuti võib ehk parallele tõmmata ameeriklaste tegevusele lähis-idas. Ehk seeläbi üldisele Ameerika sõjakultuurile kui niisugusele... kui selline asi nagu "sõjakultuur" üldse olemas on :) Paraku olen ma viimasel ajal nii hea teatri, kirjanduse kui filmikunsti kui kõiksuguste muude meediumite ja miks ka mitte tipptasemel kontsertidega ära rikutud, et see kogu ettevõtmine seal ilusas ümbruses mõjus siiski natuke palaganina minu jaoks.

Ma olen viimastel aastatel näinud ja avastanud, et mulle võib ka amatöörteater meeldida (kuigi suurema osa elust olen kaljukindlalt arvanud, et seda on vahva teha-aga hirmukole ja piinlik vaadata), viidates näiteks eelmise aasta Ellunägude Rasputinile ja tänavusele Pro3-e Ontika mõisas etendunud Mtsenski maakonna leedi Macbethile. Ja need kaks on ju lausa hiilgavad õnnestumised, eriti võrreldes Augustikuu teemajaga. Kuigi mul on siiski tunne, et see polnudki otseselt nende harrastusnäitlejate süü vaid pigem lavastaja oma. Ma olen oma elus palju jaapanlastega kokku puutunud... ja tegelikult ma arvan et igaüks, kes jaapani turismigruppe näiteks linnas on jalutamas näinud, siis vastupidiselt Jaak Alliku kiidulaulule, see mida mina laval nägin, oli ikka üks eestlaste "grupp", kes üritas olla "midagi muud", aga välja kukkus nagu ikka, ehk üldse mitte jaapanlaste moodigi... Ja ometi oleks pisitillukeste vahenditega saanud seda kõike parandada... kui raske on näiteks silmadele teha "pilusilmne" meik või kasvõi hoida silmi kissis? Lihtsalt riietega ikka ei loo seda atmosfääri. Oli siiski üks, kes sellega hakkama sai ja tegi professionaalide kõrval nendega minu jaoks täiesti võrdse rolli... Geiša, keda mängis Mairi Jõgi. Kuigi kusagilt jäi silma, et tema polegi harrastusnäitleja vaid VKA näitlemise eriala lõpetanu. Aga tema mängu vaadates ma mõtlesin, et kas talle oli siis rohkem tähelepanu pööratud lavastaja ja kunstiku poolt, kuna tal on kesksem roll või siis tõesti oli tema keskendumine või pingestatus kuidagi parem kui teistel ning minu jaoks oli ta isegi selles mõttes nagu "avastus". Kui nüüd selle positiivse noodi juures jälle tagasi "kiitvale" lainele lainele keerata, siis minu meelest sobis ka Raivo Adlas oma rolli ideaalselt. Tema sellised kärkivad-karjuvad tegelased on justkui nagu päriselt, ehk täiesti usutavad. Kas see just "head näitlemisoskust" näitab on iseküsimus - tegemist on ju siiski väga kitsa rolliprismaga. Aga jah, siin oli ta HEA. Samuti ei pidanud pettuma Margus Grosnõi-s. Noor, luider, alguses aktiivne ja "võõras kohas vette visatud" USA sõduripoiss, kelle jaapanlased kiiresti, märkamatult ja kerge vaevaga panevad tegema seda, mida nemad tahavad. Kuigi lõpuks, kui ta juba oleks pidanud nautima seda "piirkonna kunni" staatust, siis see tasand tema mängust välja ei tulnudki. Ta oligi kogu aeg selline närviline ja liiga kiirete liigutustega (natuke üheplaaniline). Ehk selle Okinawal oleku mõju tema tegelases otseselt märgata ei olnud. Pisike detail ja võib tunduda, et ma nokin liiga väikse tera kallal, aga see oleks loonud minu jaoks mingi tasandite erinevuse ja andnud tükile huvitavama hingamise. Kuigi siiski tervikuna mulle meeldis tema närvitsemine, kui seda nüüd just "meeldimiseks" võibki nimetada.

Nüüd kus on varsti kuu aega möödunud tüki nägemisest, siis mis veel on meelde jäänud -

1) Matvere autoga kihutamine. Ma ei saanud aru, et miks see seal sees oli ja mõjus see ju tõeliselt hullu riskimisena. Ja ta tõesti pidurdas selle auto vaevalt enne kivimüüri... aga kuna mulle ei imponeeri sellised asjad, siis ometi jättis see mind külmaks ning mõjus odava populaarsuse saavutamise katsena (Helen Rekkori vette viskamine "Vihurimäes" oli kuidagi lahedam mõte Baskinil ja isegi see akna lõhkumine seal Alatskivil). Mäletan, et mõtlesin, et kui tekstilist sisu pole, et siis on vaja selliste nippidega mõjuda.

2) Torkas silma üks vene nimega mees nendest harrastusnäitlejatest, kes just otseselt selles rollis ei meeldinud, aga ma usun, et kui mõned lavastajad teda näeks või eriti filmirežissörid, siis tal oleks šansse saada häid karakterrolle. Tema kummaliselt lõbusameelne, kuidagi eriline olemine meenutas mulle natuke Urmas Kibuspuud. Mitte mängustiililt, vaid lihtsalt stiililt.

3) uhh, tegelikult meenub, et õhtu oli nii ilus ja tükk "oleks" võinud olla ka hea, aga ei olnud seda mitte. Ma tavaliselt viisakusest ikka tõusen seisma kui lõpus seistes aplodeeritakse, isegi kui asi just pole seda väärt. Aga kui asi on ikka "nii jama", siis ma lihtsalt ei suutnud. Ja ma olen ka juba nii vana, et meelekindlust olla aus enda ja teiste vastu piisab nii et jääb ülegi :) Samas tõesti mõtlesin, et Täiskuu meeldis ju ka paljudele... et sedagi peeti "heaks suvelavastuseks". Jaak Allik nimetas ju Augustikuu Teemaja isegi "Ideaalilähedaseks"... Noh, ma olen selgelt teisel arvamusel. Lausa vastupidisel. Vaadates sellel aastal nähtud tükkde nimekirja, siis nähtud 55 lavastuse hulgas on ta kindlasti selle viimase 5 hulgas. Kahjuks... Võibolla olid tõesti ootused ka liiga kõrgel? Tagant järele on ikka väga raske selgusele jõuda, milles oli viga. Eriti just selles valguses, et kõigile teistele tundub see tükk meeldivat (õnneks K ütles ka, et me võiks vaheajal koju minna.)

4) Tegelikult kui nüüd mõelda, siis tõesti, kui oli näinud esimese vaatuse, siis ega teises midagi uut ei tulnud... lõpp oli ju enamvähem teada...

5) Oleks oodanud rohkem seda kissis silmadega naeratavat jaapanlast, kes näkku naeratab, aga tegelikult teeb ikka seda mida ise tahab. Sellist jaapanlaslikku ullikese naeratamist tegi ainult Mairi Jõgi. Teised küll üritasid, aga see oli siiski midagi muud :) Ülepingutatud soov anda endast kõik ei mõju alati vajalikku pingena rollisoorituses. Sellel on suur vahe.

6) Maailmas on tükk ju võitnud kõik olulisemad suurimad auhinnad, mida mõni teatritükk võib saada. Lisaks kandideeris Marlon Brando kunagi selle sama materjalli põhjal tehtud filmiga Oscarile. Äkki oli viga hoopis tõlkes? Peaks vist selle filmi uuesti üle vaatama. Äkki see annab ka vihje, miks see Baskini versioon mulle ei meeldinud...mida ma ei näinud, mida kõik teised nägid? Lisaks on ju tegemist mingis mõttes tõsielulise kogemusega... ja seegi on tavaliselt "minu pärusmaa"...

Hinnang: 1+ (pluss on eelkõige Matverele ja Jõgile, aga ka harrastajatele, et neil jätkuks aega ja tahtmist ja eelkõige rõõmu iseendale tegeleda teatritegemisega. Kui ma oleks teadnud, mis mind ees ootab, oleksin selle vahele jätnud - pagana pikk sõit oli kah sinna ja veel pikem tagasi, sest see tükk ei lõppenud, ega lõppenud ja siis nad muudkui tulid uuesti ja uuesti kummardama kah, kuigi ainult vist esimtes ridades veel keegi plaksutas... küll ma olin vihane endale, et ei võtnud K pakkumist vastu ja läinud poolepealt minema. Lootsin ikka, et äkki tekib teises vaatuses uus hingamine... aga ei, sama jura sama teema ümber läks edasi. "Ainult" sama teema ümber. Ei mingeid erinevaid tasandeid või huvitavaid leide või mõtlemis- või arutamisainet kojusõiduks. Ehk siis kokkuvõttes ilmestab üks sõna täpselt mida ma arvan selle tüki kohta: JAMA. Sorry, ei tahtnud olla nii karm, aga nii ma arvan. Aga peab meeles pidama, et ma olen oma arvamusega "erand").

Tekst lavastuse kodulehelt:

Eesti Maanteemuuseumis

Varbuse hobupostijaama õuel
Autor: John Patrick

Lavastaja: Roman Baskin

Kunstnik: Ann Lumiste
Peaosas: MARKO MATVERE
Ameerika Armee on Maailmasõja võitjana saanud käsu juurutada ühes väikeses Jaapani külas demokraatiat ja läänelikku maailmavaadet . Üks peategelasi, Jaapani väikese mägiküla elanik Sakini - MARKO MATVERE kehastuses, tutvustab oma külarahva suhtumist ja arusaamu järgmiselt:

-Okinawa ajalugu vallutajate väärikast reast jutustab. Neljateistkümnendal sajandil meil au Hiina piraatidele alistuda. Kuueteistkümnendal sajandil Inglise misjonäridele. Kaheksateistkümnendal sajandil Jaapani sõjapealikele. Ja kahekümnendal sajandil Ameerika mereväele. Okinawal hästi vedanud. Kultuur siia toodud ... Ei vaja minna tooma. Palju õppinud. Kõige tähtsam: ülejäänud maailm Okinawa ei ole. Maailm tore vaheldusrikas. Näide. Okinawas ... ustel lukku pole. Halb komme, kui naabrit ei usalda. Ameerikas ... lukud ja võtmed suur tööstus. Järeldus? Halvad kombed, hea äri. Okinawas ... avalikus kümblusvannis palja daamiga päris sobib ennast pesta. Palja daami pilt kodus ... päris sobimatu. Ameerikas ... palja daami kuju pargis preemia saab. Aga paljas luust ja lihast daam pargis trahvi saab. Järeldus? Pornograafia geograafia küsimus. Okinawalased alati usinad valitsejaid kuulama. Sügav soov hõõrdumist vähendada. Õppida lihtne ei ole. Vahel valus. Aga valu inimese mõtlema paneb. Mõte inimese targaks teeb. Tarkus elu talutavaks teeb. Nii et ... Me väikese loo räägime, mis suurepärane näide, kuidas Okinawa heast tahtest demokraatia vastu võtab.

-Kui küsitakse, nagu tavaliselt ikka tehakse, et miks just see lugu, siis selle materjalivaliku suhtes on mul öelda vaid seda: kui üldse leidub dramaturgias, eriti veel komöödiakirjanduses autorit, kes vaataks maailma nii eluterve rõõmu ja soojusega , siis on see John Patrick, oma kummalise huumorimeele ja omanäolisust ja endaks jäämist väärtustavate eluhoiakutega.
nii arvab lavastaja Roman Baskin

Etenduse trailer:

Handling the undead - John Ajvide Lindqvist

Midagi väga kummalist on Stockholmis juhtumas. Elektrilised masinad ei lülitu välja, isegi kui need stepslist välja tõmmata. Järgmiseks tekib inimestele tugev peavalu. Ja siis mõned minutid hiljem on see kõik kui peoga pühitud. Ei tea, mis selle tekitajaks oli või mis asi üldse juhtus... aga see alles raamatu sündumused käivitabki - nimelt ärkavad linna surnukuuris üles teise ilma lahkunud inimesed. Tuleb välja, et ka hiljuti maetud inimesed on oma haudades jälle silmad avanud ning tahavad "koju"...

John Ajvide Lindqvist on Rootsi kirjanik, kes eelmisel aastal vallutas terve maailma oma raamatuga "Let the right one in" ning eriti tänu raamatu järgi valminud, palju auhindu ning kriitikute kiidulaulu pälvinud filmile. Nüüd siis tõlgiti juba teine tema raamat inglise keelde - ja loodetavasti trend jätkub... kuigi sedapuhku enam nii vinge asjaga polegi tegemist. Või õigemini on suuremas osas - kuni viimaste lehekülgedeni, ehk lõpplahenduseni kõik väga huvitav ning justkui paha-aimavat lõppu lubav... kuid lõpus vajub lugu täiesti ära. See vinge lõpp vingele loole jääb tulemata ning sellepärast ei oskagi suhtuda sellesse raamatusse. Kuidas hinnata raamatut, mis on ülimalt hea ideega, põnev ning kasvatab põnevust, aga lõpus tõmmatakse asi kokku nagu üks suur lurr (meenub Alice Seboldi raamat "Armsad luud", mis samuti oli põnev ja hea, kuni selle tobeda lõpplahenduseni). Ehk siis lõpus ei tule midagi originaalset, ega sellist, millepärast Lindqvist-i pidada targaks ja osavaks kirjanikuks nagu kogu eelnenud loos. Samas see kogu lugu on küll ikka väga hästi üles ehitatud. Kuna tegevus liigub mitmes liinis, siis muidugi paratamatult on mõni liin põnevam ja just minu jaoks huvitavam (ehk siis see ajakirjanikust vanamees, kes ise oma värskelt maetud lapselapse üles kaevab ja sellega põgeneb).

Lugu muidugi pole nii üheseletuslik ning ainult nendest "zombidest". Sisse on pandud pisikesi kilda ka filosoofilisematest teemadest. Näiteks ajakirjanik, kes satub ise ajakirjanduse huviorbiiti... kuidas ta suhtub sellesse, kui tema eraelu tahetakse hakata surkima. Usu-teema - seoses surnutega on see vaatet "kohustuslik" sisse tuua. Eriti kuna tegemist on (kuni selle lõpplahenduseni) mingisugust realismi taotlev lugu... kuigi muidugi mis realism see on kui surnud üles ärkavad. Aga kogu see dokumentaalne stiil muudab asja tõesti usutavaks.

Samuti on põnev lugeda, et mida valitsus teeb ja kuidas, kui selline nö. katastroof ilmneb. Mingis mõttes annab raamat ka aimu tänapäeva Stockholmlaste mõtteviissidest ja kuidas nad fukntsioneerivad. Üks oluline teema oli ka lapse arusaamine surmast ning suhtumisest emasse, kes tema lemmikloomal pea otsast tõmbab. Ja siis muidugi isa ja tütre vahelised suhted, kes on omavahel kunagi tülli läinud ning nüüd täiskasvanud elus võrdsetena teineteise vastas seisavad. Mõlemad tahad teha, mida oma peaga õigeks arvavad ja kuna põhisrgumendiks on ühe poeg ja teise tütrepoeg, kuid jõuvahekord on õigusliku vahekorraga vastupidine, siis kuidas ja mis selles saab on huvitav lugeda.

Otseselt õudsaks asi ei lähegi. Justkui riivab õudust, kuid siiski jätab selle piiri ületamata. Ehmatab, kuid taandub kohe. Selline rütmitunnetus on ka osava kiraniku talendi demonstreerimine. Ahjaa, siiski ühes kohas, enne seda tobedat lõppu, läheb asi siiski ka õuduse poolele. Kui üks mõrvatud surnu veest välja tuleb... Kuigi see õudus surnute näol on pidevalt olemas.. kogu aeg on tunne, et nüüd kohe läheb asi hullemaks...

Aga need zombied on heatahtlikud, ajudeta ja liiguvad valguse suunas :)

Raamatu peamiseks väärtuseks pean seda, et kuna kõik raamatu tegelased on kellegi kaotanud ja nad suhtuvad sellesse mõneti erinevalt, siis paratamatult viib see mõtted sellele, et kuidas ise selles olukorras käituks. Kuna valitsus üritas eraldada uurimiseks kõik uuesti elluärganud, siis ma usun, et ma tahaksin "oma surnut" natuke aega hoida sellest ja vaadata kuidas asi areneb. Samas juba rohelisemaks muutuv laip, kes kangelt kodus liigutab... see oleks parajalt rõve küll. Samas ei tea ju ka, võibolla oleks just hea lasta riigil asja uurida ning aidata surnud normaalsesse ellu?

Ühtlasi ju liiguvad mõtted selles suunas, et kelle siis surnust üles tahaks ärkavat. Mina valiks oma Tamsalu vanaema. Ma ei teagi otseselt miks. Võibolla sellepärast, et elus olles ma ei lasknud teda endale piisavalt hingele lähedale. Ja ometi tegelikult tema armastas mind väga. Ma olen ka temale kõige rohkem mõelnud... Aga võibolla on see sellepärast, et tema oli ka minu "esimene kaotus" teispoolsusele...

Kolm lõiku, et anda aimu sellest kuidas kirjanik kirjutab. Esimeses lõigus üks lahe mõte... vastukaaluks jumalateooriale ja inimese arenemisele ahvist :) Teises lõigus näide dokumentaalsest väljavõttest - selliseid oli pidevalt...nö ajaline ülevaade kokkuvõtlikult, mis toimus Stockholmis elavate surnutega. Ning viimases lõigus poja ja isa vaheline vestlus ema kohta... no mis sa sellises olukorras ütleks lapsele... ok, sellist olukorda ei tule kunagi ette... aga nii realistlikuna tundus see kõik küll... nagu olekski kunagi selline asi võimalik :):

An image suddenly loomed in his mind: the greenhouse effect. Yes. The Earth as a gigantic greenhouse. With us planted here millions of years ago by aliens. Soon they’ll be back for the harvest.
...
23:55 Databases are correlated: numbers of deceased unburied in the greater Stockholm are going back two months, yields a total of exactly 1042 people.
23:57 It is decided that the unthinkable must be investigated. A delegation with sound amplification and digging equipment is dispatched to the Stockholm Woodland Cemetery in order to listen to the graves, possibly with a view to opening them.
23:59 and on: Emergency psychiatric units begin to receive relatives who have had breakdowns upon being reunited with their dead.
...
Magnus took back his cards, sorted through them for a while. Then asked, „Is she dead?“
„Yes, but...she’s alive.“
Magnus nodded. „So when is she coming back?“

„I don’t know. But she is coming back. Somehow.“

Hinnang: 4 (Otsustasin minna seda teed, et hindan raamatut selle suurema osa alusel. Vaatan sellele lõpule läbi sõrmede, sest tegelikult oli raske raamatut käest panna - see oli nii hästi ülesehitatud ning nii põnevalt kirjutatud.Endal jooksid pidevalt omad teooriad kõrval, et kuhu see lugu võiks edasi areneda ja välja jõuda... Korraliku lõpuga oleks võinud olla tegemist ühe parima selle aasta raamatuga, nüüd aga ei julgegi seda kellelegi soovitada. Samas raamatus olid kindlasti need omad "hetked"...)

Üks ülistav kriitik ütles raamatu kohta nii ja minu meelest väga tabavalt... selles suhtes arvan ka, et mu hea hinnang sellest lõpust hoolimata on õigustatud:
‘Handling the Undead’ is an important addition to horror literature, achieving what a good piece of horror should: mirroring our society at its extremes and forcing us to reflect on where we are today and how tomorrow could be.

Ahjaa, ja Ajvide Lindqvist on praegu siin Rootsis edetabelite tipus raamatuga "Inimsadam"... kriitikud ülistavad taevani ja räägivad, et see olevat veel kõige parem tema raamatutest... ehk siis Rootsi oma Stephen King. "Lase õigel tulla sisse" on muideks Rootsi koolides 9.klassis kohustuslik kirjandus! Igati õigustatult ka minu meelest!

Mtsenski maakonna leedi Macbeth - Pro3

Ülle Lichtfeldt on ikka sellises vormis praegu, et vaata ja imesta! Roll rolli järel õnnestumised. Ja nüüd siis leedi Macbeth veel otsa... ei jõua lausa ära oodata, millal saab tema "Kui Harry kohtas Sallyt" näha. Kui nüüd ei hakka auhinnarahe tema suunda sadama, siis on küll kummaline.

Nimelt Ontika mõisas juhtus jälle üks teatriime. Ühes õhtus sulasid üheks ilus ilm, hea lavastus, huvitav mängukoht, ülimalt head näitlejad ja põnevad rollid ning mis kõige olulisem - kirglik ning kütkestav lugu! Kindlasti selle suve üks kolmest kõige õnnestunumast lavastusest (ja ühes neist teistest kahest oli samuti Lichtfeldt peaosaliste seas...).

Kui tegemist poleks õuelavastusega ja kui poleks olnud suvi, siis ei oleks saanud aru, et see on "suvelavastus". Nii kõrge kunstiline tase ja huvitavad leiud... ja mis kõige imelisem - amatööride osalusel! Harva kui mulle amatööride või nende osalemisel tükid meeldivad (kuigi eelmine aasta oli ka üks suur õnnestumine - Rasputin... kusjuures kummaline, aga ka seal oli Lichtfeldt ühes rollis... hakkab juba vaikselt tunduma kummaline... tal on ilmselt kuldsed käed - muudab kõik oma osalusega tükid heaks :) Noh, tegelikult ei saa kõik loorberid kah ainult talle jagada. Korraliku lavastuseta läheks lugu kaduma ning näitlejadki ei saaks oma rolle korralikult teha. "Mtsenski maakonna leedi Macbeth"-i lavastaja Eili Neuhaus ütles kusagil intervjuus, et see lavastus on tal juba aastaid meeles mõlkunud. Ja ei saa muud kui imestada - rahvasuul on ikka õigus olnud - kaua tehtud kaunikene. Kogu lavastuse kompositsioon ning osadeks jaotatus - alates inglikoorist, abielust, armukesest ja uuest abielust, külarahvaga suhtlemisest, väikse poisi pärandusest kuni mängukoha vahetuse, teravatel kividel paljajalu kõndimise ning väljapeal jooksmiseni välja - Neuhaus on tõesti pannud mitu rauda ühes etenduses korraga tulle ning see muutis selle tüki nii mitmetasandiliseks ja elavaks. Justkui oleks tegemist debüütlavastusega, kus nii palju huvitavaid ideid mängu tuuakse. Ma sain kohe esimestest stseenidest aru, et mis sellest, et Macbeth ja kerged eelarvamused sellega seoses... kuid see asi saab vinge olema! Ja saigi!

Muidugi vähem oluline kui õnnestumised tehnilistel ehk lavastuslikes punktides, pole ju ka õnnestunud dramatiseering. Juba üle-eelmisel sajandil, Vene kirjaniku Nikolai Leskovi poolt kirjutatud loo (mis muideks on ilmunud ka eestikeelses tõlkes raamatuna), muutis vägagi teatrikõlbulikuks Urmas Lennuk. Dialoog ning tere lugu ja eriti see mitmekihilisus - suhete, surmade ning eri seisuste vahel. Rõhutamaks seda kõike ka kaks korrust esimesel laval ja kaks erinevat lava kogu etenduses.



Lisaks Üllele on veel üks teine näitleja, kes samuti väärib loorbereid - Ines Aru. Kui võimas ta häälematerjal ikka on! Milline kohalolek, milline vaimustav roll! Avastasin end keset etendust ootamast, et millal ta jälle oma inglikestega tuleb... Ma lihtsalt suu ammuli passisin ja imetlesin iga tema laval veedetud sekundit, liigutust või miimikat. Tema puhul võib küll rääkida ühest Eesti teatri suurnimest! See on ikka fenomenaalne mida ta ka Mtsenki Macbethis teeb. Samaaegselt annab ta ka niivajaliku humoorika varjundi oma järjekordse tulemisega surnute riigist elavate hulka, kuid ühtlasi ka ülimalt kurva tooni mures emana, oma tütre moraalituse ning vägivaldsete otsuste pärast. Oli ka hetki, kus ta lausa plikalikult kavalalt muigas oma kuulsat Ines Aru muiet. Kuid kõige vingem tema juures on kõigest hoolimata tema hääl!

Kristjan Sarv on liikumas õiges suunas. Pärast teatrikooli lõpetamist ei suutnud ma üldse tema rolle vaadata, kuid nüüd juma õige mitmendat rolli teeb ta mingi erilise hoo ning vajaliku teravusega, mis temas kui näitlejas on maha keeratud - ta lihtsalt mõjub kuidagi lodevana oma tekstiedastamises. Justkui mõni hambaal, kes laiama on lavale tulnud :) Kuid nüüd on vaikselt see külg temast kadumas ja tema karatereid võib võtta realistlikena. Selles tükis on temas nagu mingi elekter sees. Üks aasta meeldejäävamaid stseene on see kui ta ühe käega Ülle suudluseks üles tõstab. See kirg ning pinge, mis mõlema silmades ja tegelikult kogu keres on sellel hetkel... see on näitlemise tippklass. See on näitlejana enda ohverdamine rollile ning kaugeltki mitte kõikide näitlejate jaoks jõukohane.

Indrek Saar osaleb lausa kaksikrollis ning need on täiesti eristatavad teineteisest. Ta võiks rohkem selle poliitika ajamise asemel laval olla. Temagi tundub säravat viimasel ajal kõikides oma rollides (esimesena meenuvad jälle see Ellunägude Rasputin ja ka Kuressaare Linnateatri Reigi õpetajas tehtud kohtuniku roll.) Ja head on kahtlemata ka Peeter Jakobi ning Marin Mägi, kuid nende rollid jäävad siiski suurema tähelepanuta, kuna Ülle, Ines, Kristjan ja Indrek teevad täiesti arvestatavad rollid kogu aasta parimate seas. Nii palju siiski jääb pikemaks meelde, näiteks see koht kus Jakobi inglitega liitub - tema bravuurikaim stseen -purjutamine - see mind natuke ärritas, aga ma ei saanudki aru, et kas ärritas see tegelane või see kuidas Jakobi seda mängis. Marin Mägi dialoog Kristjan Sarvega on koomiline ning taaskord saab kinnitust, et Mägi on kahtlemata üks parimaid noori naisnäitlejaid hetkel teatrites. Tema tekstis oli mingi lahe lause, mida ma kramplikult üritasin meeles pidada, aga nüüd - kuu aega hiljem pärast vaatamist, see ikkagi mul enam meeles ei ole...

Mõnusalt autoritruudusele kaasaaitavalt venelikkust sisse toovad harrastusnäitlejad on usutavad ja mingis mõttes nostalgilised - nende sabistamine rakmetega või miks ka mitte balalaikamäng muudab selle tõesti justkui vene mõisaks. Mõnus, et ka lauluvalik oli selline tuttavamate vene laulude hulgast - ehk siis vana hea "kammallii di kamallaa di kammallii di kammallaaa"... vüi kuidas see nüüd läkski :) Kahju et etendusel ei olnud kavalehte... oleks saanud nendega rohkem tuttavaks. Eraldi peab ära mainima ka Ines Aru sabas liikuva "inglite koori". Vene nunnud baabad ilusates koorikostüümides - no nagu täpp i peal!

Kellel jäi see tükk teatrisuvest nägemata, siis peab lootma, et järgmisel aastal ka mängitakse, sest see on tõesti nägemist väärt! Lugu ise lühidalt ongi vene võtmes Macbeth-i lugu, kuid neid pisikesi naudingulisi komponente on seal nii hulgaliselt. Lisaks sisuliselt elulised taasavastused, nagu näiteks see naiste käitumismudel - et ise ajavad enda juurest ära, samas kui tegelikult tahavad hirmsasti, et see äraaetav ei läheks kuhugi.... jällegi üks tippstseene sellest lavastusest. Ja mitmes kohas ju ärritas ning ajas tuka turri mõni vana aja inimeste rumalus - näiteks see lapsesaamise uskumus - et piisab vaid jumala palvetamisest, et naine rasedaks jääks, jms. Tõesti tükis on piisavalt palju avastamist ka veel teiseks vaatamiseks...

Hinnang: 4+ (peaaegu 5-... õige natukene vajus minu jaoks lõpp ära. Võibolla selle kohavahetusega tekkis pingelangus ja ühtlasi liikus sellest kohast edasi lugu oma paratamatu Macbeth-i lõpuni, mitte et selles midagi valesti või pahasti oleks, lihtsalt kadus see fookus karakteritel kuidagi ära, liigseks sagimiseks läks muidu nii konkreetselt voolavas lavastuses ja loos. Võibolla ei sobi mulle ka seistes teatrivaatamine... ei oskagi täpselt sõrme ühele asjale suunata. Aga kogu etendus on ikka selline pärl, et sellepärast tasus see pikk sõit Tallinast Ida-Virumaale end kuhjaga ära! Lavastaja, näitlejad, kunstnik ning dramaturg ja muidugi kõik osalejad, kes selle lavastuse sünnile kaasa aitasid - kõigile sügavad tänukummardused! Sellist suveteatrit just vaja ongi - kõrgetasemeline igas väikseimaski nüansis!)

Tekst lavastuse kodulehelt:
MTÜ PRO 3 esitab – "Mtsenski maakonna leedi Macbeth"
Autor: Nikolai Leskov
Lavastaja: Eili Neuhaus
Dramatiseering: Urmas Lennuk
Kunstnik: Reili Evart
Tõlkija: Friedrich Kõlli
Muusikaline kujundus: teater Tuuleveski Jõhvist, slaaviühingu Läte naiskoor Kundast
Mängivad: Ülle Lichtfeldt (Rakvere Teater), Ines Aru, Marin Mägi (Rakvere Teater), Indrek Saar, Peeter Jakobi, Kristjan Sarv, teater Tuuleveski, slaaviühingu Läte naiskoor

Kirglik lugu raasukesest õnnest ümbritsetuna eheda vene rahvusliku ilu ja ehtsusega. Lugu valikute vabadusest, võimalikkusest - enda sees ja enda ümber. Erakordne võimalus näha mängimas eesti ja vene näitlejaid üheskoos, ühes loos. Selle tulemusena avaldub unustatud tõsiasi - pole tähtsust rahvusel, nahavärvil, usulistel tõekspidamistel - tähtis on olla inimene. Tähtis on märgata inimest ja tähtis on jääda inimeseks.

Urmas Lennuki dramatiseeringu tegevus leiab aset Venemaal XIX sajandi keskpaigas. Lugu keskendub rikka kaupmehe naise - Katerina Izmailova - traagilisele armastusele. Võttes naiselt kõik peale tema armastuse, muutub armastus liiga suureks, et elavate ilma ära mahtuda. Siis tuleb oma armastusele elavate ilmas ruumi teha. Liiga suur armastus tapab.
Etendused Ontika mõisas, kestus: 2 h 15 min.


Etenduse trailer:

Ma armastasin teda - Anna Gavalda

Anna Gavalda kaks eelnevat loetud raamatut ("Koos, see on kõik" ja "Ma tahan, et keegi mind kusagil ootaks" - mõlemad on ilmunud eesti keeles) meeldisid mulle väga. Ei teagi, et miks ma selle kolmandaga nii kaua venitasin. Oleks pidanud juba ammu kätte võtma. Sest kui kirjanik on "nii" hea, siis on kõik tema looming hea... ja nii oligi! Järjekordne mõtteid äratav teos, mis mängib lugeja tunnetel. Andes võimaluse karakteritele kaasa elada ja kujutada end nende olukordadesse. Gavalda teeb seda mängleva kergusega. Eriti arvestades seda, et tegemist on lühiromaaniga (paar-kolm tundi vist kuluski lugemiseks).

Iseenesest on tegemist kahe inimese dialoogiga armastusest ja õnnest, kuid selle jutuajamise sees on nii mitu kihti ning lugu või õigem oleks vist öelda, et selle kaudu avanevad taustad, mis mängivad kogu raamatu loos oma rolli.

Mu lugemisest on juba natuke aega möödas ja sellepärast on praeguseks meeles ainult need peamiselt kõnetanud teemad. Ei taha neid siin ridamisi välja tuua vaid hoopis oma mõttearendused või tunded üles märkida.

Eelkõige muidugi see võõras või kompromiteeriv tunne, mis tekkis läbi selle, et vanamees tahtis oma ex-miniale selgitada ümber nurga kui tubli oli ta poeg, et julges vastu võtta otsuse oma naine maha jätta. Et tema omal ajal seda ei suutnud. Ma ei saanud sellest vanamehest aru. Ma oleks selle naise asemel talle virutanud vastu vahtimist vist.

See naise ja temast lahku läinud mehe teema ongi nagu rohkem taustal pidevalt küdemas. Peamiselt keskenduks nagu lugu vanamehe armusuhetele. Sellele kuidas ta ei suutnud oma naist maha jätta ja ometi tõmbas teiste naistega ringi... ehk siis pettis ja tegi oma naisele haiget nii mis jaksas. Ma ei suutnud talle kuidagi kaasa tunda, ega tema moraalitsemist või taganutmist taluda. See ärritas mind nii, et ma mingil hetkel isegi mõtlesin, et ma ei taha seda raamatut lõpuni lugeda. Kuid tegelikult polnudki minu jaoks "see" raamatu point. Raamatu point saabus alles kahel viimasel leheküljel. Kirjutan selle lõigu siia ka. Nimelt kogu loo kontekstis polegi see niiväga oluline, aga tegelikult isegi lühiloona justkui mõistukõne igale lapsevanemale... ja kui läheb hingepihta, nagu minul läks, siis on ilmselt põhjust sellele loole tagasi mõelda, kui jälle lastel keelata midagi:

"Ühel päeval, juba tükk aega tagasi, läksin oma väikese tütrega saiapoodi. Seda juhtus harva, et ma oma tütrega saiapoes käisin. Seda juhtus harva, et ma tal käest kinni hoidsin, ja veelgi harvem, et ma temaga kahekesi olin. Ilmselt oli pühapäeva hommik, saiapoes oli rahvast, inimesed ostsid maasikakorvikesi ja vahukoorekooki. Väljudes küsis mu tütar, et ma saiakontsu talle annaksin. Ma keeldusin. "Ei", vastasin ma, "ei. Laua ääres saad". Läksime koju ja istusime lõunalauda. Väike kena perekond. Mina lõikasin saia. Mulle meeldis seda teha. Tahtsin oma lubadust pidada. Aga kui ma kontsu tütrele ulatasin, andis ta selle oma vennale. „Aga sa ju ise ütlesid, et tahad seda...“ „Enne tahtsin jah,“ vastas ta oma sülerätti lahti voltides. „Aga see maitseb praegu täpselt samamoodi,“ käisin ma peale, „see on täpselt seesama...“ Ta pööras pea kõrvale. „Ei, aitäh.“"

See pani mind tõsiselt mõtlema, et millised allasurujad me lapsevanemad tihti oleme. Et mis õigusega me lastel selliseid asju keelame. Ise teeme küll mis tahame, alati ja kohe... Kui näiteks sellel mehel, kes tütrega saiapoes käis oleks endal olnud vastupandamatu saia-isu sellel hetkel, siis vean kihla, et ta oleks endale tüki murdnud... aga laps tahtis - siis ei anna... "lapse iseloomu kasvatamine", mõtles ta ehk sellel hetkel. Jah, eks mindki vanaema keelas alati, et toiduga õue ei minda... see oli kunagi, enne kogu seda burgerigeneratsiooni, mingiks käitusminormiks, et tänaval ei sööda. Okei... Aga see kuidas see vanamees seda mõtles ning et see talle aastateks hinge jäi... see tähendab ikkagi, et ta tundis, et käitus valesti. Kui jälle mõelda lapse seisukohalt, siis kui ilus ja armas ja hea oli see olukord - isaga pühapäevahommikul saiapoest koju jalutades - käsikäes... ja kui siis veel seda mõnusat värsket saiakontsu saaks närida... see maitse oleks olnud just siis ja selles olukorras hoopis midagi muud kui hiljem laua ääres... onju?! Ja nii lihtne ongi teisele haiget tegemine, lapse tahte allasurumine omaenda tahtele või isegi mugavusele ehk siis mõeldes asjadele ainult enda seisukohalt...

Loo mõttes võikski tõmmata paralleeli sellega, et ta oleks ka ise pidanud hoiduma armusuhtest teise naisega. Nii palju on ikkagi inimese enda otsustamisest kinni. Tundsin seda eriti tugevalt kui otsustasin, et ei taha enam paks ja ülekaaluline olla. "Otsustasin" seda! Ja siis võtsin 50 kilo alla. See OLI minu otsustamisest kinni. Sama lugu on ju armusuhetega... ma armastan oma naist ja olen temaga juba 15 aastat koos olnud. Olen näinud kõrvalt teiste inimeste suhteid lagunemas... valede tekkimist ja muud sellist jama... Ka mul on olnud võimalusi (Keegi kunagi ütles, et kui mees ei peta oma naist, et see on "võimaluse puudumine"... vaidlen sellele tugevalt vastu!), isegi viimasel ajal on neid võimalusi ette sadanud... aga mina olen otsustanud mitte rikkuda seda head, mis mul on oma naisega. Ma ei taha ja ei viitsi end halvasti tunda. Sellepärast ma ei mõistnud seda vanameest selles raamatus. Kusjuures tihti on veel ju ka nii, et alguses armutakse ülepeakaela... jäetakse oma pere maha, aga siis avastatakse kui saabub igapäevarutiin, et ega see uus naine ka midagi nii erilist ei ole... tavaliselt veel seda, et vana oli isegi parem - rohkem ühiseid mälestusi ning noores suhtes ksvatakse täiesti teistmoodi kokku kui hilisemas elus... muidugi on ka erandeid ja siis tõesti ei tasu oma kooselu venitada, kui selles olemasolevas suhtes pole hea olla. Muidugi kogu see teema on märksa sügavam, kui siin jõuab nende mõne reaga selgitada, mis kõik nende mõtete juurde veel kuulub. Võibolla peaks kunagi pikemalt sellest kirjutama...

Raamatu stiili juurde tagasi tulles, siis selliseid Gavaldalikke loetelusid on ka selles raamatus ja minule need meeldivad. Lisaks selliseid vahvaid tabavaid sõnapilte või tundemetafoore. Või ka humoristlikke elulisi kilde võib tekstist leida mitmeid. Ning need lihtsad, lühikesed laused võivad kergelt jätta mulje ka lihtsameelsetest elufilosoofiatest või -teooriatest... kuid Gavald teksti taga on siis palju rohkem kui esialgu paistab.

Toon siinkohal ära 4 lühikest näidet raamatust just selliste vahvate Gavalda sõnakõlksude kohta:

„Tüdrukud“ käis ka minu kohta... Jooksime kilgates trepist üles. Nii hea on olla kaheksa-aastane.

(siis kui vanamees kutsus oma ex-miniat ja tolle väikseid tütreid)
***

„Tal polnud nime, me ütlesime ikka „Kus ta n’d on?“, sest ta oli kogu aeg kuhugi kadunud... Sellepärast ta muide surma saigi... Oh jah... Kuidas me teda küll armastasime... Joonistused olid suurepärased. „Kus ta n’d on?“ oli pikkade mustade vuntside ja puhmaskulmudega pruun foksterrier.
***

Ah jaa, ma ei öelnud teile, et juhtumisi olin ma selle poisi naine. Teate küll, naine, see praktiline asjake, keda igale poole kaasa veetakse ja kes naeratab, kui teda kallistatakse.

(selliste lausete alusel võib seda raamatut ehk õigusega pidada ka naistekaks? Ent minule kui mehele läks see ka korda.)
***

Ma olen olnud suur argpüks ja nüüd korraga olen ma silmitsi mõttega oma surmast ja... Ei, ma palun, ära katkesta mind... Mitte praegu. Las ma teen selle rusika lahti. Kas või natukenegi.

(just see rusika võrdsustamine olukorraga - huvitav, et seda pole varem kasutatud... nii tabav minu meelest... nagu luule)
***

Veel soovitan tähelepanu pöörata lõigule raamatus, kus naine (Chloe) ütleb, et Kas armastus on ainult bullshit... et see ei see ei saagi toimida... ja vanamees (Pierre) vastab talle, et muidugi saab. Aga selle nimel peab võitlema. Iga päev natuke. Samas peab julgema olla sina ise, otsustada olla õnnelik... - see lõik on just täpselt õige... Gavalda paneb selle nii lihtsasse keelde. Kahe inimese dialoogi - just nii olen minagi seda täheldanud, et korraliku ja toimiva ja hea suhte nimel peab tööd tegema. Mitte lasta kõigel omasoodu minna. Aga inimesed on ju loomult laisad... ja nii palju annab kaasa aidata omaenda otsustega! Ka otsusega "olla õnnelik"!

Gavalda kirjutas selle raamatu pärast omaenda lahutust, seega ta teab, millest ta räägib. Otsides justkui õigustust ka teisele poolele... üritada mõista ka seda mõistetamatut. Tark naine. Vapustavalt hea tekst!

Tegemist on Gavalda esimese "romaaniga". Mis siis sellest et lühiromaaniga. Originaalis ("Je L'Aimais") ilmus 2002. Ja minu jaoks on see juba kolmas täistabamus! See tähendab seda, et tulevikus loen ka kõik temalt ilmuvad raamatud!

Hinnang: 5- (Gavaldal on oskus luua oma raamatutesse sisemaailmu ning karaktereid, ning tundlikke tasandeid inimeste vahele, mis ei tohiks küll kedagi külmaks jätta, sest tema tegelastel on vead või voorused, mis üht või teistpidi peaksid mingil tasandil puudutama igaühe hinge. Tegelikult sobiks selline dialoog ka hästi teatriks või kuuldemänguks. Lisaks väga hea tõlge Triinu Tamm-elt! Ei jõua lausa ära oodata, et millal järgmise Gavalda raamatu eesti keeles saab kätte võtta!)

Gavalda on kunagi ühes intervjuus öelnud:

"Je l'aimais [Someone I Loved], was a story about the courage it takes to be happy. I seem to like characters who are fragile, wounded, adrift. I think most people are like that. The ones that aren't are either hiding it or are utter fools. I think our sensitive side is the essence of being human. Between those who never doubt their situation on this planet and those who ask themselves every day why they're here and how it all makes sense, of course I prefer the questioners."
(Foto on pärit 2008.a. aprillist)

Tekst kirjastuse kodulehelt:
Anna Gavalda oskus puudutada sõnadega inimese hinge leiab järjekordset tõestust tema teises raamatus „Ma armastasin teda”. Anna Gavalda proosa on elegantne, kuid sisutihe; õhuline, kuid sügav; siiras, ja samas kaalutletud – ent kohati on tema sõnad teravamad kui noad. Lühiromaan „Ma armastasin teda” on dialoogivormis jutustus kahe inimese armastusest. Abielust, mis on lõppenud. Armastusest, mis kestab edasi.
Anna Gavalda on tänapäeva prantsuse kirjanduse üks huvitavamaid noori autoreid, kes vallutas oma esimese raamatuga “Ma tahan, et keegi mind kusagil ootaks” raamatumüügi edetabelite esikohad mitmeteks kuudeks. Seda võrratut jutukogu on tõlgitud juba 38-sse keelde.

Soundtrack of my life - 80ndate TOP100

Astusin 80ndatesse 6 aastasena ja lahkusin sealt 16-sena. Ehk sellesse vahemikku jääb ka aeg, kus ma teadlikult hakkasin kuulama muusikat.. Ühtlasti on see ehk just see muusika, mis on mind selliseks inimeseks nagu ma tänasel päeval olen, kujundanud - kõige rohkem minu isiksust mõjutanud. Kuigi 80ndate muusika tänasel päeval enam polegi just see, mida otseselt enda lemmikuks pean. Aga kes teab, võibolla sellest "esimesest" tabelist innustust saanuna võtan kunagi ette ka 90ndate ja miks ka mitte 2000ndate muusika ning koostan ka neist läbi 100 laulu oma enda "elu soundtracki". Samas "julgen tunnistada", et kõik need laulud, mis siia nimekirja mahuvad, meeldivad mulle ka tänapäeval. Ehk siis minu jaoks on nende puhul tõeliselt tegemist klassikutega, mis ajahambale kasvõi nostalgilise väärtuse jõul vastu peavad. Siiski kordan veelkord, et tegemist pole mu praeguse hetke lemmiklaulude nimekirjaga.

Retsept, ehk kuidas ma seda nimekirja koostasin:
Kõigepealt kirjutasin üles laulud iga aasta kohta, mis meeldisid 80ndatel (1980, 1981, 1982 jne). Sain natuke üle 900 laulu. Peamiselt küll samade artistide laulud... Selleks, et nimekiri saaks erinäolisem kui lihtsalt rida Madonna, George Michaeli, Richard Marxi ja Roxette-i laule, otsustasin kustutada peaaegu kõikide artistide "topelt laulud". Peale mõningate oluliste erandite, ehk siis nende kõige suuremate lemmikute, kelle laule oli tõeliselt palju selles esialgses nimistus. Neile lubasin ka teise laulu tabelisse jäämist. Loomulikult juhul kui need mahtusid 100 parima hulka. Ehk siis eelmainitutele lisaks veel Depeche Mode, Elton John, Sting, Neneh Cherry, Pet shop boys ja Skid Row. Lisaks kustutasin ka mõned sellised laulud, mis otseselt mu eluga ei haaku vaid "lihtsalt" omal ajal meeldisid. Sõelale jäi natuke üle 154 laulu. Millest koostasin siis selle lõpliku edetabeli. Kuigi see edetabel ei ole oma ajastus adekvaatne, ehk see on praegusel hetkel mu arvamus nende headuse ja minu elu kontekstis olulisuse kombinatsioonist. See kui palju tegelikult need mulle 80ndatel meeldisid ja mind mõjutasid, seda enam 100% kindlalt ei mäleta, ega või ka väita. Võin vaid aimata.

Igatahes otsustasin sellise nimekirja koostada ning märkida juurde suuremale osale lauludest, et miks nad mu eluga on seotud või mis olukorrast ma neid mäletan või miks nad mulle meelde on jäänud. Ikka võimalikult palju ajastu kontekstis, ehk siis 1980-1989, aga kui vaja siis hüppan sealt välja kah... ehk on kunagi lastelastel huvitav seda lugeda... mul oleks küll oma vanavanemate muusikaeelistusi lahe teada :)

100. Sandra - Maria Magdalena
Tegelikult on neid Sandra tolleaegseid "kuulsaid" laule 2. Teine on "In the heat of the night". Kunagi oli mingi pop Saksa kontserdisari Peter's Pop show (vms.), mida kaudu ilmselt ka Sandra minuni jõudis. Kummalise välimusega tädi, kes hiljem lõi laineid ka oma abikaasa projekti, ehk bändi - Enigma - lauluhäälena.

99. Guns 'n roses - Welcome to the jungle
Mäletan, et ma pole kunagi eriline Guns 'n' roses fän olnud. Kuid ometi just see laul läks peale. Olin päris üllatunud iseendas, et ma olen selles suhtes eelarvamustevaba. Ehk vabalt võib mõni laul ka selliselt artistilt või ansamblilt minule meeldida, kelle muu muusika mulle üldse ei istu. Hiljem, 90ndatel siiski oli üks vahe, kus neilt siiski tuli mitu ballaadi, mida sellel ajal vähemalt kuulasin meeleldi (November rain näiteks).

98. Sarah Brightman & Steve Harley - Phantom of the opera
Sarah Brightman-i fänlus tekkis mul alles 90ndate lõpus, Rootsis elades, kuid see üks klassikaline Webberi laul on siiski paratamatult mingi ajastu märk. Brightman oli (ja võibolla on siiani) Webberi muusa. Ma õppisin selle sõna - "muusa", justnimelt sellest kontekstist.

97. Duran Duran - Wild boys
Kõik mu lapsepõlve nö. vanemad tüdrukud, ehk ema-isa sõprade lapsed ja ka mu enda sugulased, kes olid minust vanemad ja tütarlapsed - kõik nagu ühe puuga löödud - fännisid mingil hetkel Duran Durani. Minule meeldis ainult see laul tollel ajal. Kusjuures video oli ka vinge. Duran Duran nägi üldse kõvasti vaeva oma videotega. Mingil hetkel läks aga punt pooleks. Tekkis kaks uut bändi. Kuni siis tulid peamehed jälle kokku ning lõpuks jätkati ikka Duran-i nimel all...

96. Marju Länik - Varjude mäng
See Maggie Reilly hitiks lauldud laul toob mulle meelde vanaisaga koos Tamsalus Marju Läniku plaadi ostmise. Sellega oli mingi kummaline värk, et kas see laul oli ainult plaadil ja kassetil polnud või vastupidi. Või oli mõne muu lauluga nii, igatahes peamine on vanaisa, Tamsalu ja see mänguasjade-plaatide pood selles üle raudtee olevas hallis majas.

95. Falco - Rock me Amadeus
Saksakeelne muusika pole mulle kunagi eriti istunud. Falco kavalpea segas oma Jeanny laulus kaks keelt kokku ja sellest tekkis ka tähelepanu. Muidu Nena 99 õhupalli lugu oli ka kuum saksakeelne laul... ja juba 90ndatel Berliini elades, meldisid ka mitmed muud saksakeelsed laulud.

94. John Parr - St. Elmo's fire
Kirjutasin kuulmise järgi selle laulu sõnad omal ajal üles ning õppisin selle laulu pähe. Ema laskis mul seda siis esitada oma külalistele. Hämmastav, et ma julgesin...

93. Pet shop boys - Heart
Vampiirivideo oli minu meelest geniaalne. Kasuisa õudukaid vaadata ei lubanud, väitis, et siis ei saa me magada. Võibolla oli mu väikevennal sellised probleemid, minul küll mitte. Sellest sai alguse kuni täiskasvanueani kestev kella 10-ne magamamineku reegel. Haige, ütlen ma... Aga minu teada Tallinna kontserdil nad seda laulu ei laulnudki... kõigi aegade lemmikuim PSB laul ilmus aga hoopis 90ndatel - Jealousy...

92. Kare Kauks & Mahavok - Tunnete keel
Kare oli nii värske kui ta eesti popmuusikasse tuli. Aastaid olid maid jaganud ainult Anne Veski ja Marju Länik... nii hea, et tuli keegi ja tegi pagana hea häälega mõned Mahavoki laulud klassikuteks. "On läinud aastad" sõnad sai ka üles kirjutatud ning ma kujutasin ehtsalt ette seda kodust ära minekut ja siis aastate pärast tagasitulekut... kui romantiline oli see kujutlustes... ja elu läks hoopis teisiti...

91. Cher & Peter Cetera - After all
Kuulsin seda laulu esimest korda pleierist (raadio pealt), sõites bussiga Tamperre tööle. Nimelt töötasin juba enne keskkooli ühes sealses videolaenutuses.

90. Neneh Cherry - Buffalo Stance
Neneh oli cool, videod olid tal omapärased. Kummaline, et kõik sugulased tal siin Rootsis elavad. Ei teagi kus ta ise pesitseb?

89. Soul II Soul - Back to life
See laul jõudis minuni Tartumaal. Onupojal külas olles videolt vaadates. Alguses see ei meeldinud mulle, kuid aastatega on armsaks kulunud. Seda kuulates tuleb automaatselt Laeva meelde ning onupoeg ja tema ema ja nende elamine seal...

88. Roxy music - Jealeous Guy
See oli umbes aastal 1988, kui me koju Mtv saime. See oli esimene video, mis ma sealt nägin.

87. Queen - I want to break free
Freddy Mercury hääl, need I say more.

86. Robert Palmer - Johnny & Mary

85. Status Quo - In the army now
See oli kuum sõna siis kui me Lasnamäel elasime - 8.korrusel.

84. Tina Turner - Private dancer
Kasuisa lemmiklaulja. Kuid see laul jõudis minuni juba enne tema astumist meie ellu. Sellel ajal ei saanud ma videost hoolimata mitte kui midagi aru sellest, et Tina mängib raha eest tantsijat... ehk eskorditeenust pakkuvat daami. Aga tema kummalised juuksed ja temalikud tantsuliigutused on ikka lahedad. Ka tänapäeval. Tallinnas sai kunagi tema kontserdil ka käidud.

83. Peter Gabriel & Kate Bush - Don't give up
Kõik keda ma tean, on seda laulu maha teinud. Minule aga just nimelt on see hinge pugenud. Kallistavad Peter ja Kate videos on nii nunnud :)

82. Mike Oldfield & Maggie Reilly - Moonlight Shadow

81. UB40 - Red red wine
Punane, punane vein--- ma jõin viimati alkoholi juulis, K sünnipäeval, enne seda jaanipäeval ja enne seda aastavahetusel. Ei tea kas lapsepõlve mõjutused või mulle lihtsalt ei maitse... kuigi vahest tuleb küll isu. UB 40 laul toob paratamatult ühe endise lähedase alkoholiprobleemid meelde - eriti ühe öö, kui ma teda voodisse tassisin ja kui ta mul selle eest näo täis sõimas. Valus on siiani.

80. Prince - Purple rain
Videolaenutuses oli see video... Madonna esimeste muusikavideote kassett kah. Need kaks kassetti olid millegipärast maagilised mulle.

79. Expose - What You don't know
Tellisin spetsiaalselt nende plaadi USA-st. Oli mingi periood, kui ma tellisin kogu oma muusika USA-st (Corina, Lizette Melendez jne jne), sest Euroopas neid ei müüdud. Hiljem lõi Expose laineid ka siin maailmajaos. Tänaseks pole neist keegi pinnale jäänud...

78. Linda Ronstadt & Aaron Neville - Don't know much
Võiks öelda, et vanainimeste muusika. Aga mulle on terve elu ka Heli Lääts meeldinud. So what!?

77. Pet shop boys - Domino dancing

76. Kim Wilde - You keep me hangin' on

75. Taylor Dayne - Tell it to my heart
Soomes elades ja kui Nelonen-i kanalilt hakati ka peale filmide midagi muud näitama, siis üks esimesi saatesarju oli seal Timo TA Mikkonen-i magasinisaade, kuhu vahele oli tipitud ka muusikavideod. Üks neist ka see. Nokia kodu... Nelonen-i kanali algusaasta... kui kauge see kõik tundub praegu.

74. Michael Jackson - Thriller
See video on alati olnud üks neid "kõigi aegade". Eriti sellepärast, et mu lemmik õudusfilmide-näitleja Vincent Price seal häält teeb sellel ajal kui need zombid maa alt välja tulevad...

73. Kon Kan - I beg your pardon
Soomes elades oli pühapäeviti või oli see nüüd reedeti (reedeti oli vist ikka Tapani Ripatti edetabelisaade) kolmetunnine saade raadios, mida kõik kohalikud noored kuulasid. Esimene tund oli soovilaulud, teine tund oli saate oma edetabel ja uued lood kohalikus raadiojaamas ja kolmas tund usa ja inglismaa edetabelite uued lood. See laul oli ka seal oma-tabelis sellel ajal. Selle saate kuulamine oli kohustuslik ja alati! Ma olin ka alati kassetiga maki ees valvamas, et mõni hea lugu linti saada...

72. Erasure - A little respect
Sellega seoses meenub sõber Marko, kelle emale meeldis Erasure. Vaatasin Marko suunas üles, sest ta oli suur naistemees juba sellel ajal kui mina alles "second base"-ist unistasin.

71. Bryan Adams - Heaven
Nüüdseks on ka see mees elusalt laulukaare all ära nähtud... see laul oli ka repertuaaris. Kuigi mu lemmikud Adamsi lood tulid alles hiljem... Heaven-i sõnad olid ükskord ajakirja Suosikki lehekülgedel. Suosikki oli midagi erilist. Eriti 80ndate alguses ja keskel. Plakatid, kleepsud ja info muusika ning filmide kohta... seda kõike sellises mahus ei saanudki kusagilt mujalt.

70. Bon Jovi - Wanted dead or alive

69. Bananarama - Cruel summer
Samblapõllu spordilaager.

68. Gazebo - I like Chopin

67. Men without hats - The safety dance
Austraalia ja tantsimine.

66. Cliff Richard - Some people
Cliffiga seoses sain teada, mida tähendab sõna tsölibaat. Eurovisioon on ka temaga ühendatud. Aga see laul on tegelikult üks tervest reast jõuluaegsetest number üks briti hittidest. Mis omal ajal tähendas seda, et seda müüdi sama palju kui ülejäänud aasta edetabeli tippe kokku.. vüi noh, see on nüüd väike liialdus, aga ikkagi. Võid olla selline 50-aastane tsölibaati pidav kummaline mehike ja ikkagi meeldida inimestele.

65. Cure - Lullaby
Midagi täiesti ebaminulikku. Tegelikult hakkas mulle Cure meeldima alles hiljem. Millegipärast meenub temaga üks klassiõde, kes kolis Ameerikasse, aga tuli sealt tagasi. Ta tahtis klassist ainult kolme tüdrukut ja kolme poissi kirjasõbraks ja mina polnud nende hulgas. Olin solvunud. Südame põhjani. Siiani mäletan... kuigi hiljem kui ta tagasi tuli, saime hästi läbi ja solvumine läks ka üle... aga siiani on meeles :)

64. Texas - I don't want a lover

63. Camouflage - The great commandment
Lahe oli avastada, et keegi teine võib ka Depeche Mode-likku muusikat teha...

62. Bangles - Manic monday
Hittimittari saade Soome televisioonist oli iga nädal kohustuslik. Sealt sai kaasa eluks nii mõnegi olulise laulu...

61. Elton John - Nikita
Gert ja tema videomakk.... lapsena oli alati lahe neile külla minna... 80ndate keskel polnud eriti paljudel videomakki. Neil olid ka mõned muusikavideotega kassetid. Nikita oli ka seal... Esimene tutvumine Elton Johni muusikaga. Madonna Lucky star oli ka seal -mäletan kuidas arutleti, et kas ta kõrvarõnga tähel on viis sagarat või rohkem. Gerdil külaskäimisel oli alati eriline hõng küljes.

60. Foreigner - I want to know what love is
Seegi plaat on mu cd kogus. Tänasel päeval see laul enam nii ei mõju, kui siis kui olin alles ennast ja oma esimesi armastusi leidmas.

59. The Police - Every breath You take

58. Icehouse - Hey little girl
See laul jõudis minuni ringiga... märksa hiljem. Kuid seda tugevamini.

57. Laura Branigan - Self control
Aarne Oidi lapselaste juures külas. Nende ema ja minu ema olid töökaaslased. See laul oli neil videol. Nende vanemad lahutasid ja minu omad ka. Aga võibolla mängib mälu mulle trikki siinkohal.

56. Chris DeBurgh - Lady in red
See oli rohkem ema lemmik kui minu oma, ent hiljem on see mulle ka hakanud meeldima. Isegi praegusel ajal rohkem kui siis... vanadus?

55. Cindy Lauper - Time after time
Mustamäe korteris. Sõpruse pst. Maailmatu palju sõpru hoovis. See oli see väike hetke lapsepõlvest, mis oli tõeliselt ilus lapsepõlv. Ema ja isa ka veel koos. Ja kõik oli ilus ja soe ja päiksepaisteline. Isegi alt onu tegi läbi rõduääre nukuteatrit. Aaaaaaah...

54. Bonnie Tyler - Total eclipse of the heart
Viru varietee töötajate poolsed kivist koridorid. Sealne töölistesöökla ja jutud, et Bonnie Tyler käis Eestis... ja leidis endale vene peika :) Kasuisa plaadikogu, Nokia allkorrus. Hirmu-koobas.

53. FR David - Words
Tšehhi lõbustuspark ning Kristiina, kes rääkis, et see on tema lemmiklaul. Ja kui see nende klassiõhtul tuli, siis ta lülitas end täiesti välja ja vaatas aknast välja. Meil oli see ka isa punase Lada kassetil. Meie punane Lada oli omal ajal kuum sõna :) Sellest ei saa keegi aru, kes pole selles ajatus elanud :)

52. Samantha Fox - True devotion
Tamperes videolaenutuses tööl. Käiasin seda laulu pikalt ja pidevalt.

51. Simply red - If You don't know me by now

50. Joan Jett & The Blackhearts - I Love rock n'roll
Tänu sellele laulule sain teada, mis asi on jukebox. Joan Jett-il oli vinge hääl.

49. Jennifer Rush - I come undone
Rääkides vingetest häältest. Üksvahe kogunesime sõpradega Terhi juures. Tal oli see plaat. Ta läks oma poissõbrast lahku ja palus mind endaga kööki kaasa. Istus mulle vastu ja ütles, et mul on ilusad silmad. Esimene tüdruk, kes seda on öelnud. Ma ütlesin, et ta valetab. Järgmiseks ütles, et kas ma ei tahaks teda endale tüdruksõbraks. Et ta jättis minu pärast oma poisi maha. Mul läks jänes põue ja põgenesin...

48. Rock Hotel - Rockabilly rock
Trenn ja sealsed inimesed. Ja see kuidas ma need sõnad üles kirjutasin ja alati oma meelest jube hästi ning kiiresti kaasa laulsin... muidugi ka trenni-plixide ägedalt tantsitud Kalev-i kommireklaam. Trenna ja ka poisterühma trenna, kes ise reklaamis tantsis. Lemmikrida läks umbes nii: Kui ülikoolis käisin, olin filoloog. Folkloori korjasin igalt poolt. Nii Muhu saarel kui Setumaal, laulis iga eit ja taat - See on on rockabilly, rockabilly, rockabilly rock...

47. Suzanne Vega - Marlene on the wall
Kurvad üksikud tüdrukud on mulle ikka südamesse läinud. Vega teine laul - Luka niisamamoodi.
46. Simple minds - Belfast child
Iirimaa, kuhu ma jõudsin alles sellel sajandil... aga kummaline, et see atmosfäär, mis selles laulus on, et seda ma seal päriselt tundsingi.

45. The Nits - In the Dutch mountains

44. Michael Jackson - Billie Jean
Liisi... aga see juba nüüd hiljem, praegusel sajandil. Ometi on see laul alati mulle meeldinud.

43. Metallica - One
Jälle Gert ja tema Metallica kassett. Mustamägi.

42. Janet Jackson - Rhythm Nation
Janet ja tema tantsud on olnud inspiratsiooniks paljudele. Mina tema tantsukunsti polegi nii hullult fänninud, pigem just seda plaati... aga tema lood on tihti just sellise rütmiga, mis minul jalad tantsima kisub.

41. Lionel Richie - Hello
Ema lemmiklaul kunagi. Mulle läks video hinge - see pimeda skulptori teema...

40. Paula Abdul - Cold hearted
Vinge koreograafia. Eriti bridge-i osa laulust on vinge. Mäletan, et sellel ajal oleksin hirmsasti ise ka tahtnud seal muusikavideos tantsijaks olla.

39. Sting - Russians
Elamine Lomonossovi tänaval ja üleval "ministriproua" juures värviteleka vaatamine. Madisel oli see laul lindistatud. Küll ma tundsin kaasa vene lastele..."I hope that russians love their children too"...

38. Billy Idol - Sweet sixteen
Minna Nokia Keskkoolis oli veelgi suurem Billy Idoli fän kui mina... noh, ma otseselt fän polnudki, lihtsalt mitmed tema laulud meeldisid.

37. Berlin - Take my breath away
Top guns ja Tom Cruise... õnnestus seda filmi näha üsna sellel ajal kui see kuum oli... ometi ei läinud mulle see eriti korda... rohkem nagu naiste rida või nii. Aga see laul on jäänud küll elama sealt filmist oma elu. Ka selle CD ostsin kunagi antikvariaadist... ainult et see oligi ainuke hea lugu sellel plaadil...

36. Scorpions - Still loving You
Ükskõik mis Scorpionsi laul meenutab mulle üht hoovi-poissi - Ardot. Ja ma ei teagi, kas ta just eriline Scorpionsi fän oligi... aga ta kuulas neid, või kuulas neid tema vanem vend? Igatahes tema pärast kuulsin ka mina neid esimest korda. Ja oi kui heavyna nad sellel ajal tundusid... tegelikult ju tavaline mahe meloodiline rock, tänapäeva mõistes :) Ehhh, ikka meenub see kuidas me Ardoga mingile rock-kontserdile läksime. Temal mantel seljas ja muidu oma tavaliste riietega, aga minu ükski riietus ei kõlvanud kuidagi. Ei üks ega teine :) Jäigi lõpuks vist minemata... või käisime korraks, enam ei mäleta... toimuma pidi see igatahes 21.keskkoolis. Seda mäletan küll, et nii võõrastav oli minna kuhugi võõrasse kooli sellel ajal. Nagu spiooni või reeturi tunne oli... ei tea miks. Oma 7.Keskkool oli ikka üliarmas :) Praegu on küll selles Hariduse tänava majas hoopis üks teine kool.

35. Whitney Houston - I wanna dance with somebody
Kake-l oli Whitney esimene plaat. Alati kui ma Sini-t käisin hoidmas, nägin seda plaati, aga kunagi ei kuulanud. Whitney on üks vingemaid... kuigi minu lemmikud tema laulud tulid alles hiljem.

34. Phil Collins - Against all odds (take a look at me now)

33, Tears for fears - Woman in chains
Naiste peksmine toob meelde selle kui ma ema ja kasuisa vahele ükskord astusin ja ütlesin, et enne lööd mind, aga mu ema sa ei puutu. Ma ei suuda kunagi ühegi naise suunas kätt tõsta. Meenub ka üks endine töökaaslane, keda ma üritasin oma mehest võõrutada... aga ta pidevalt kukkus samasse ämbrisse... tuli jälle sinise silmaga tööle.. nii hirmus!

32. Wham! - Wake me up before You go go
Oh seda heatahtlikku ja värvilist 80ndate popmuusikat. Suured batšokid, säärised, kaherealised pintsakud, tupeeritud soengud ja wham-i wake me up.... nii tugev ajastu märk :)

31. Ann Wilson & Robin Zander - Surrender
Heart-i tumedapealine Wilsoni-õdedest, vapustavalt ilusa dueti-ballaadi naispoolena - tema pärast juurdus see mulle ühel pimedal ööl Tamperes südamesse. Umbes Pirkkala kandis tegelikult... seal kandis, kus minust peaaegu oleks võinud kokk saada.

30. Neneh Cherry - Kisses on the wind
Tampere kesklinn. Nokia bussipeatus. Tantsisin pleierit kuulates, kui järsku märkasin, et mingid filmivad mind kaameraga... ei tea, mis asja nad tegid... või kus see filmijupp tänasel päeval kusagil riiulil lebab või on hoopis prügimäele jõudnud.

29. Belinda Carlisle - Leave the light on
Võitsin kunagi raadiost mingid plaadid Bruce Willise oma näiteks. Kuid kõige tavalisemalt ostsin oma cd-d ühest antikvariaadist, kuhu mingil muusikakriitikul oli kombeks oma verivärsked cd-d viia, kui kriitika kirjutatud... nõnda leidsin ka Belinda cd- sealt. See laul oli minu jaoks tolle plaadi parim, kuigi meeldis mitu laulu sealt.

28. Michael Sembello - Maniac
See on üks neist lauludest, miks ma olen Danzumees :)

27. Sting - Fragile
Mitme ilusa tüdruku lemmiklaulja ja laul (üks näiteks, kelle nimi algab S tähega ja elab praegusel ajal Saksamaal). Mulle on Sting vahelduva eduga meeldinud. Ehk siis mõned laulud väga-väga, mõned jälle üldse mitte.

26. Depeche Mode - Blasphemous rumours
Jumalateotuslikud kuulujutud - milline vinge pealkiri laulul, kas pole? Üks ajastu vingemaid ansambleid. Vabalt võiks koostada Top 100 Depeche mode laulud ning kõik need oleksid head ja kuulamist väärt ka tänasel päeval. Minu tuttavatest suurim Depeche Mode-i fän oli Emakosken Yläaste klassikaaslane Tommi. Mina õppisin Deppareid kuulama natuke hiljem... keskkooli ajal.

25. Def Leppard - Pour some sugar on me
Def Leppardi kontsert kaksikutega Helsingis - üks võimsamaid kontsertelamusi. See majalammutamisvideo ja nende omapärane sound on mulle alati meeldinud. Mitu CD-d ka riiulis...

24. Sam Brown - Stop
Olen selle laulu sõnu tsiteerinud koolikirjandis. Aga kui esimest korda kuulsin, ei meeldinud see mulle üldse.

23. Jennifer Rush - The power of love
Wow, milline hääl. Ja milline raisku lastud muusikaline tulevik. Kurb.

22. Alphaville - Big in Japan

21. Shannon - Let the music play
Lasnamägi ja kodune turg. Hit-kassetid mida iseseisvumise aja alguses müüdi.

20. Elton John - Candle in the wind
Marilyn Monroe oli midagi erilist ka minu jaoks poisikesepõlves. Kuigi teda enam polnud, oli ta sellest hoolimata olemas... kasvõi läbi Madonna või läbi Marilyni filmide, mida ma Soome televisioonist alati vaatasin. Elton John-i austusavaldus talle, millest hiljem sai ka austusavaldus Dianale... minu jaoks on ja jääb see ikkagi Marilyn-i lauluks...

19. Eurythmics - Who's that girl
Annie Lennoxi parim laul. Parukas peas (Anniel ikka), vaatasime seda videot filosoofitunnis 8.klassis, Soomes.

18. A-HA - Hunting high and low
Ma pole kunagi olnud eriline loomade sõber. Mulle on see laul ikka meloodia pärast hinge läinud.

17. T'Pau - China in Your hand
T'Pau plaadi ostsin Stockholmist. Ei mäletagi täpselt, et ka siis kui umbes 16 aastaselt Maariti ja Eskoga esimest korda käisin või mõni aeg hiljem koos klassikaaslastega. Igatahes olin selle lauluga tuttav juba märksa varem... Sest mäletan kuidas arutasin enne keskkooli minu klassis käinud Tommiga (kes oli hardcore Depeche Mode fän), et see punapea, kes China in your hand-i laulab on vinge...

16. Martika - Toy soldiers
Praegu võin seda mõistusega võtta ning endale teadvustada, et mul oli mingi nõrkus poisikesena ladina-naiste vastu. Nende kuumus või miski. Aga Martika, niipalju kui ta laulis meeldis ikka rohkem mulle muusika kui oma välimuse pärast. Nokia keskkoolis sai Petri ja teistega ikka vahetundidel muusikateemasid arutatud... sellel ajal oli ka Martika mu suurimate lemmikute seas.

15. Heart - Alone
Helsingi Anttilast ostetud Heart-i cd... imetlesin seda sõites Porvoosse kooli. See Alone oli küll märksa vanem laul ja seda seal plaadil polnudki. Kuid lisaks "All I wanna do..."-le on just Alone nende lauludest minu jaoks eriliselt südamelähedane. Kahtlustan, et teen siinkohal üldse sohki, sest see laul jõudiski minuni ilmselt pärast seda, kui ma 90ndatel päriselt Heart-i fäniks sain...

14. Depeche Mode - Strangelove
Sõit EBS-i suvepäevadele. Kuulasime terve tee Depeche mode-i greatest hits-i. Teistel oli mingi muu lemmiklaul, aga minul just see. See juhtus 90ndate lõpus, aga 80ndatel tegime hoovi poistega ise Hittimittarit ja panime lauludele hindeid. Naabri-Mati tegi mu Depeche Mode-iga tuttavaks. See oli sellel ajal vinge kraam. Meie tabelis lõi laineid ka People are people.

13. Carly Simon - Coming around again
Jällegi üks ilusamaid laule ja mitte ainult 80ndatel vaid üldse.

12. Abba - The winner takes it all
Mu vanematel oli kunagi üks Abba plaat, mida meie lapsehoidjad kõik armastasid. Mina sellel ajal veel muusikast ei jaganud midagi, aga selle plaadi kaant armastasin ma küll passida... Seal oli midagi maagilist - joogikõrred :) Aga Winner takes it all laul toob meelde hoopis Porvoo ja kaksikud Anne ja Mari. Ja kuidas me ükskord Helsingist Porvoosse sõitsime või oli see nüüd vastupidi ja kuulasime seda laulu ning lugesime, et mitu korda see selle autosõidu jooksul tuleb - 29 korda tuli, aga sedagi ei mäleta, et äkki oli tegemist edasi-tagasi sõiduga... ja kas see oli üldse kaksikutega või hoopis Marjo ja Jukkaga? Igatahes see on laul, mis ei tüüta kunagi ära.

11. Cars - Drive
Üks kurvemaid lugusid. Usun, et see on mu emotsionaalset intelligentsust kõvasti arendanud. Selle ja selliste laulude fännimise pärast lapsena, olengi ma ehk selline mees, kes kinos nutta võib ning vahest mõne laulu pärast täiesti segi võib minna.

10. Roxette - The look
Klassivend Petri ja temale tänu olin ma Roxette-iga rohkem kursis juba enne teisi. Tal oli Rootsi muusika kogu ja muidugi oli ta selle üle uhke. Tellis ja kogus ja lõpuks läks ülikooli ka rootsi keelt õppima. Ta oli kahtlemata mu kõige parem sõber keskkooli ajal.

09. Skid Row - Youth gone wild

08. Skid Row - 18 and life
18 ja elu... ma olin selle laulu populaarsuse ajal küll alles 15-16, aga sellises vanuses tahetakse end ikka vanemana tunda... Sebastian Bach ja meloodiline rock. Suurem osa mu tolleaegsest plaadikogust esindas just seda muusikastiili. Tuleb meelde Emäkosken Yläaste ja väikelinna kooli rõõmud ja mured ühe tundliku teismelise jaoks. Sellepärast, et ma tean, mida see tähendab - sellepärast mulle vist meeldis ka nii hirmsasti Jonas Gardelli Koomiku lapsepõlv. Your crime is time...

07. Richard Marx - Endless Summer nights
Mingil hetkel läks koolis popiks rentida klassiõhtu jaoks mõni suvilamaja. Need maksid umbes 1000 markka öö eest. Esimesel sellisel klassiõhtul jämmisin koos klassiõde Kristaga. Järgmisel päeval aga ei tahtnud temast enam midagi teada... Meil oli tollel "järgmisel päeval" (mis ilmselt oli hoopis esmaspäev, pärast reedest pidu) ekskursioon Nokia kummitehasesse. Teised klassiõed ajasid takka, et ma pean vähemalt Kristaga rääkima. Muidu too ei saa aru, ega tea, mis värk on. Ma siis rääkisin ja vabandasin, et teda tegelikult ei armasta.. mühkam selline olin. See laul oli üks eelmise õhtu tunnete sütitajaks. See laul on siiani tegelikult üks lemmikuid ning õnneks alati enam ei tuletagi toda õnnetut olukorda meelde.

06. Richard Marx - Right here waiting
Üks ilusamaid armastuslaule läbi aja. Olen alati tunnetanud läbi selle laulu ka sarnaseid maitsejooni K-ga. Talle meeldib see laul veelgi rohkem kui mulle. Minu lemmik RM-i laul on 90ndatest pärit Hazard.

05. Roxette - Listen to Your heart
Roxette-iga seoses tuleb meelde klassivend Margus ja see miks me parandamatult tülli läksime. Kui tobe tegelikult. Siiani on suhted katki ja kurb meel sellepärast. Kuigi see toimus juba 90ndatel... tükk aega pärast seda kui ma talle sünnipäevaks Roxetti originaalkasseti kinkisin. Ajal mil juba CD-sid kuulati.. aga tal oli sellel ajal kassetimängija. Listen to your heart puges aga mu südamesse Nokial.

04. George Michael - A Different corner
Tahtsin endale ka viiepäevast habet ja valgeid riideid... Üks ilusamaid laule kuni tänaseni välja... Inimestele ikka öeldakse, et nad on kellegi staari või kuulsa inimese nägu. Minule on kõige rohkem just George Michael-it pakutud...eriti selles vanuses kui ma kõrvarõngast kandsin poisikesena. Aga lisaks on mulle pakutud Elvist ja Koit Toomet... viimati aga alles umbes kuu või kaks tagasi öeldi, et ma pidin Urmas Sõõrumaa nägu ja moodi olema :)

03. George Michael - Father figure
See laul on ülimega seksikas. Aga isa-teema mistahes vormis on mulle ilmselt sellest ajast peale kui isa meie pere maha jättis läinud kuidagi teisiti ja eriliselt hinge.

02. Madonna - Cherish
Klassiekskursioon Itaaliasse. Ostsin seal oma esimese Like a Prayer kasseti. Käisime klassiga igal hommikul rannas jooksmas ja mul mängis see muidugi pleieris... Selles videos on Madonna ka rannas. Kogu see reis on jäänud kuidagi üheks "reiside reisiks"... Veneetsia, Firenze ja ka see kuurortlinnake, mis oli meie peamiseks peatuskohaks. Nii palju juhtus - jalgpalliskandaal, maffiamehe põgenemine hotelli kõrvalmajja, õine külaskäik mänguasjapoodi, esimest korda kogu kambaga purjutamine ja muidugi need jäätisekohvikud... aga eelkõige Madonna ja esimene tõeline armastus Veneetsia kanalitel :)

01. Madonna - Look of love
Soome kolimine ja esimene oma vinüülplaat - Madonna "Who's that girl"-soundtrack. Sellel õhtul oli juba pime ja sadas laia lund, kui Sirpa selle mulle ostis. Olin tegelikult juba selleks ajaks planeedi suurim Madonna fän :) Aga see plaat ja eriti see laul on minu jaoks olnud ilu kehastus. Mitte enam, aga sellel ajal küll. Lapsepõlve armastuse idealiseerimine... oh, olgem ausad, pole ma sellest tänasenigi väljunud :)