Keisri hull - etendus

30.10. tulid mulgid pealinna rahvale külla. Vene Draamateatris pakuti teatrigurmaanidele, klassikaaustajatele ja muidu muhedatele koolilastele ja nende õpetajatele - vana hea Jaan Kross -i Keisri hull -u Peeter Tammearu ja Jaak Alliku nägemuses.

Pean tunnistama, et juba kohe alguses läksin suure eelarvamusega seda tükki vaatama, sest kusagilt, ei-tea-kus-kohast, on jäänud tundmus, et selle tükiga eriti rahul ei olda. Ja kohe kava ostes saingi paugu...mu kolme lemmikut Ugala näitlejat Kadri Lepp -a, Maria Soomets -a ja Priit Võigemast -i polegi selles lavastuses. Ok, pole hullu - see eest lohutuseks Leila Säälik, Peeter Jürgens, Peeter Tammearu ja Karol Kuntsel ning viimasel ajal meeldima hakanud Aarne Soro ja Meelis Rämmeld. Viimased kaks ongi seni parimad Viljandi Kultuurikolledži kasvandikud, hmmm hetkel vist isegi ainukesed seni sellest koolist tulnud "tõelised" näitlejad - minu arvates.

Järgmine pauk - selliseid tegelaskujusid nagu Jette ja Anna üldse etenduses pole....need liinid Jakobiga aga olid minu meelest kõige rohkem mõtlemisainet pakkuvamad. Enne kui etendus algas - tabasin end mõttelt - appi ma tahan siit ära... ja vaheajal ka ei saa ära minna, muidu näitlejad näevad, et ette ritta on tekkinud 2 tühja kohta...

Esimene vaatus läks lahti... ja mul tulid külmavärinad... see muusika, need kivisse raiutud aastaarvud - äkki siiski on loota midagi Niskamäe kirgede sarnast meistritööd.
Ja mu esimene palve saigi täidetud kohe esimese stseeniga - Ugala pakkus omapoolse variandi, kuidas Timotheus von Bock surma sai. Täpselt sellise, nagu ka mina arvasin raamatut lugedes. Edasi hakkas tutvumine karakteritega - kes on kes ja kes keda mängib. Ja millistena neid on näinud lavastaja. Ok, ilmselt ei valiks ma kedagi neist näitlema neid osi, mida nad on valitud mängima - kõik peale Leila Säälik -u ja Peeter Jürgens -i. Nemad olid küll õiged inimesed õigel kohal - tsaari ema ja LaTrobe.

Vaheaeg. Vene Teatris pakutakse vapustvalt ahvatlevat šokolaadikooki. Aga kuna teater oli tervenist täis müüdud, oli järjekord nii pikk, et vaheaja lõpuks oli ikka veel saba. Ahjaa ja need punase kalamarja kanape -d olid ka jube ahvatlevad...aga mul jäi see lõbu ära.

Teine vaatus...uskumatu...see pinge mis järsku lavale tekkis. Need näitlejad oleks nagu saanud mingi süsti. Mäng läks alles nüüd lahti! Ma ei usu, omaenda kõrvu kui ma ütlen, et Triinu Meriste tegi oma elu rolli, tänu sellele Eeva viimasele stseenile. Ta nuttis päriselt. See kõva koore alt välja tulnud naine - kes väljapoole pidigi endale selle kooriku kasvatama, et madalast positsioonist kõrgemasse trüginud - läbi abielu - sellel ajal neid mõnitusi vastu võtta - selleks pidigi ennast kuidagi kaitsma. See meeleheide ja kurbus mis tema pisaratest läikivatest silmadest paistis kui ta rääkis, et jah, ta oskas viiulit mängida, kuid ainult ühte lugu ja ta polegi pärast Võisikule tulemist viiulit harjutada saanud, sest lihtsalt polnud aega enda jaoks. Ilmselt on see ka tänapäeva emade suur koormus ja valu kõikide teiste pärast, aga mitte enda. Ning siis märkavad, mingis vanemas eas, et elu läheb mööda, aga ei jõudnudki nagu midagi teha - enda jaoks...see oli nii kurb....

Lõpus jõutakse algusse tagasi ja näidatakse Timo hullust. Timo -t kiusavad tema ikvibi -d ja inkvibid. Lõpuks näeb ta ise, et teda tapab keiser Aleksander, kes teadupärast oli hoopis surnud aastal 1836 - siis oli valitsejaks juba Nikolai. Aga eks see Bock neid surnuid ja elavaid läbisegi seal nägigi. Minu tõlgendus on asja kohta ikkagi selline, et tsaar saatis küll ukaasi, aga tapjaks oli ikkagi see, kes etenduse alguses juba sellega hakkama sai.

Mis siis kokkuvõttes meeldis selles etenduses:
Näitlejatest Triinu Meriste (viimane stseen oli vapustav)!!! Aarne Soro (tõesti temale omane tõlgendus Jakob -ist, kuid minu ettekujutlusest täiesti erinev)!!! Leila Säälik (ehtne "vene" aadliproua)!!! Peeter Jürgens, Peeter Tammearu(tõeliselt hästi tabatud hullu pilk ja hästi mängitud välja meeleolud sellega, et vahepeal olid juuksed lahti ja sorakil, vahepeal jälle korralikult kammitult kasitud), Karol Kuntsel (kohjuks on tal ikka Artemoni mekk man, aga tema kõlav hääl on ikka väga vinge), Ott Aardam, Andres Tabun (sain hakkama lavastuse ainukese koomilise stseeniga hindega 5+. Jobu Manteuffel-i roll, ehk ka raamatus see ilge tegelane - kes käib vägisi Bock -i pabereid läbi uurimas, aga leiab sealt nojah...ma ei hakka nii peensusteni minema) ja Meelis Rämmeld.

Super hea oli kostüümikunstnik ja üldse kunstilised lahendused (aastaarvudega kivid). Kindlasti ka grimm!!!!Super-grimm!!! Huvitav kes selle tegi, pole ju võimalik, et näitlejad ise.
Lõppkokkuvõtteks, jäin etendusega päris rahule, selline tugev 4- hindeks - usun, et kuna sai just alles see raamat loetud, siis kõik oli nii täpselt meeles ja ootasin pidevalt midagi, mida raamatust mäletasin. Samas oli vahva jällegi neid häid stseene raamatust otse enda ees laval toimumas näha. Sellist Eesti klassikat on alati tore näha. Palun veel!

Lapse tunnistus

Nonii...tamasseri rauad on nädalaks sahtlisse pandud ja köster saab tervelt 7 päeva oma närve puhata...kui täpsem olla siis koos eelneva nädalalõpuga kokku 9 päeva.

Ja kui ma S-i tunnistust vaatan, siis ei saa muud öelda kui et TUBLI TÜDRUK!
Viienda klassi esimene veerand on läbi ja need pisikesed kolm nelja mis viite vahele ära eksisid...see on päris hea saavutus! Kirjandus, mis samuti neli oli, tuli veel nii, et jooksvad hinded olid neljad-viied pooleks. Mata neli oli kindlalt välja teenitud...ka sellega pole tegelikult muret, sest peamine, et ta asjadest aru saab ja järje peal on. Kolmas neli oli Loodusõpetus, aga seal see endine klassijuhataja - Sarapuu - vist eriti teda ei salli. Seda oli mitmest tööst näha ka algkoolis. Mäletan, kuidas ta sellelt samalt Sarapuu -lt sai kirjatehnika nelja, kui töö oli veatu ja ilmselgelt S-i poolt sügava pingutusega tehtud. Oh, neid kordi oli küll ja küll, kus me imestasime, et miks ta õpetaja nii karm on või kus mõni klassiõde käis nutmas Sarapuu -le ja siis hinne paremaks muutus... S oli küll solvunud, aga pugema ka ei hakanud. Tubli tüdruk!

Mäletan kuidas ise olin küll paras pugeja, aga nii pruuni keelega tüdrukuid nagu need 2 tüüpi seal S-i klassis on, nii hulle pugejaid meil küll polnud. Võibolla ka S liialdab, aga samas kui ta seletas kuidas üks neist jäi ajaloo kontrolltöös spikerdamisega vahele... oh ma loodan et praegune õpetaja selle kõrva taha paneb ja vastavalt ka hindab neid esipingi plikasid. See eelmine klassijuhataja oli ikka päris sõge selle koha pealt. Samas mida klass vanemaks, seda raskemaks läheb nendel pugejatel oma pugemisega hinnete saamine. Sest kõik pugemist ei armasta, nagu näiteks Sarapuu...

Ahjaa, lisaks kõigele avaldati seal tunnistusel S-ile kiitust...niiet nüüd on vist küll ilusat hinnete-aastat oodata!

Keisri hull - raamat

Selle raamatu kätte võtmist ajendas peamiselt täna õhtusele Ugala külalisetenduse pileti ostmine. Ja-jah, Ugala on täna Vene Draamateatris külas. Saal pidavat välja müüdud olema...

Tegelikult on mul hirm...viimane suurteose instseneering Ugalas, mille Tallinna-külaskäigu tunnistajaks oli mul häbi olla, oli Triumfikaar. Õnneks oli raamat loetud, et üldse millestki aru sai. Ja seda mu Eesti teiseks lemmiku teatri poolt esitatuna...

Ei, see hirm polnud ainukeseks põhjuseks, miks ma selle raamatu ette võtsin. Peamisteks põhjusteks hoopis:
1. Ma pole varem ühtki Jaan Krossi raamatut lugenud.
2. Evelyn soovitas, et see on väga hea raamat.
3. See raamat on juba mitu aastat mu lugemisriiulil istunud.
4. Teema on huvitav.
5. Eesti kirjaniku raamat, mis on tõlgitud soome, rootsi, vene, ungari, bulgaaria, leedu, tšehhi, slovaki, norra, prantsuse, hollandi, hispaania, portugali, saksa ja inglise keelde.
6. Kross on pidevalt Nobel -i auhinna kandidaat.

Raamat ise jutustab loo päeviku vormis ühest mehest, kes koos oma õega või õigem ehk oleks öelda - tänu oma õele satub madalamast seisusest kõrgemasse klassi - läbi õe abielu. Mees, kellega õde abiellus, kuulutas keiser hulluks. Raamatut läbiv poleemika ongi ühel tasandil see, kas Timo on hull või mitte. Teisel tasandil käsitletakse päevikukirjutaja enda suhteid ja sidemeid.

Raamatu võiks tinglikult jagada kolmeks, kui vaadata Jakobi silmade läbi. Alguses, kui ta on Jettega, lõpus kui ta on Annaga ja siis see vahepealne osa. Ma pean tunnistama, et minu jaoks peitus raamatu väärtus just nendes osades, kus jakob naistele mõtles, mitte siis kui ta andunult Timo elukäiku ja kirjutisi analüüsis ja selgitas. Pean tunnistama, et ma ootasin ja lootsin, et ta kohtub jälle Jettega. Tundub, et tema enda jaoks jäigi "Jette" elu armastuseks.

Ajaliselt vältab päevik peamiselt 10 aastat 1827-1837. Lõpus hüpatakse ka 22 aastat edasi. Keeleliselt stiililt tõesti nagu oleks raamat kirjutatud 1800-ndate lõpus või 1900-ndate alguses. Selles mõttes väga osav. Meeldis ka see, et autor ei pidanudki lõpus tähtsaks välja tuua, kas Timo oli hull või mitte vaid lisada vürtsiks veel teise mõtlemisaine. Kes tappis Timo või kas ta tegi enesetapu? Mõnikord mulle meeldib, kui lahendused jäetakse õhku rippuma, näiteks nagu Maag -is. Seal on mul kindel arusaam sellest, kas nad seal lõpus jäid kokku või mitte, aga Keisri hullus oleks soovinud teada saada - mis ja kuidas. Tegemist, nagu ma aru sain on mingil määral ajalool baseeruvate tegevustega. Või oli ka järelsõna kirjaniku meelevaldne kunst? Või oligi see otste lahti jätmine sellepärast et ärgitada inimesi uurima. Ei nii keeruline see siiski vast pole. Aga võibolla olen mina loll?

Igatahes 413 lehekülge läks praktiliselt 3 päevaga - kõva häälega ette lugedes. Ju seegi ütleb midagi sellest kui huvitav see raamat oli. Mingis mõttes meenutas ta mulle seda aega ja kirjakeelt, millega Turgenjev kirjutas Aadlipesa. Sellele tasemele see raamat küll ei küündinud, sest sellist habrast ja õrna armastust ei ole vist küll keegi suutnud kirjutada raamatusse. Võibolla on ka, aga lihtsalt see raamat pole mulle ette sattunud. Aga Keisri hull oli ikkagi omal kohal ja huvitav pildike auga Tammsaare järel teiseks kuulsama Eesti kirjaniku sulest. Minu edetabelis Kross küll teiseks veel ainult selle raamatu põhjal ei tõusnud, aga ilmselt tuleks lugeda Wikmani poisid ja siis ta tõuseks ka mitu pügalat üles poole...oh mind edetabeli hullu.
Täna õhtul siis näeb, kuidas Ugala seda raamatut mõistab ja kas nad suudavad ka lahenduse välja pakkuda või mängivad ainult sellele "hull või mitte hull" teemale välja...loodetavasti mitte.

Maailma parim tunne

Hommikul kui Patriku lasteaeda viin ja enne kui tema rühma läheb ja mina tööle sealt lahkun - teeb ta mulle kalli ja annab põsele musi - täiesti iseenesest. Siis on tunne, et ta armastab mind PÄRISELT!
See on maailma parim tunne!

Kui Serru küsib minult mõnda sõna inglise keeles või kuidas arvutatakse ruumalat või mis värvide segamisest saab rohelise või kui ma tema lemmiklaulu sõna sõnalt autos kaasa laulan - ja ta selle peale ütleb, et issi on maailma kõige TARGEM!
See on maailma parim tunne!

Kui ma töölt koju tulen ja Kristin istub oma lamamistoolis, otsides silmadega pidet minul. Ja kui ma siis saadan talle kolm õhumusi ja ta selle peale häälega naerdes kõkutama hakkab...
See on maailma parim tunne!

Ja kõige parem tunne maailmas on see kui õhtul, ok, tavaliselt keset ööd voodisse magama lähen ja Katsu ütleb, et ta mind ootas. Ja tunda, et Sul on siin maailmas tervelt 4 inimest, kes Sind nii palju armastavad...see täidab ka ennast nii palju armastusega, et see on maailma parim tunne!

Devil wears Prada, My Super Ex-girlfriend, World Trade center ja veel mõndagi...

Eile siis lõpuks oli see õnnis päev, mil "lõpuks ometi" nägin kaua oodatud THE DEVIL WEARS PRADA -filmi. Ja ütlen kohe ära...et ootamine tasus ära. See film oli tõeliselt midagi minule. Ok, ehk tõesti võiks pidada seda ka naistekaks, aga ju mulle siis naistekad - vähemalt sellised hästi tehtud naistekad - meeldivad. Oma värvikülluselt ja urbaanselt stiililt meenutas ta mulle filmi nimega Alfie (Jude Law - peaosas), samas oli selles filmis ka palju Sex and the city -likku mõnusat kaasaelamist (ainult ilma seksiteemadeta). Kusagil poole filmi ajal märkasin, et olin nii filmi sündmustikku sisse elanud...et ei märganud ega mõelnud millegile muule, kui sellele mis filmis toimub. Niimoodi neelas ta mu enda sisse, et ma oleks nagu ise seal selle maniakk bossi lükata-tõmmata.
Pean tunnistama, et ootasin Meryl Streep-i tegelaskujult stseene, kus ta karjub oma alluvate peale ja ühesõnaga saab ennast igati välja elada...tegelikult oli ta hoopis välja-peetud. Kaval madu naise kehas, kes vaikselt siugles juurde ja siis nõelas ka vaikselt, aga mürgiselt. Samas tekitas ta minus hoopis kahju-tunde ja ei jätnudki otseselt sellist muljet, et ta nüüd mingi jube ilgus oleks. Kuigi, eks ta neid enda elu negativisme elas ju teiste inimeste peale välja ning tahtis ka ümbruskonna inimeste elud untsu keerata ning neile ebameeldivaid tundeid tekitada. Pärast tundi ja kolmveerandit - jäi mul tunne, et kui kahju, et ma selle nüüd näinud olen ja et seda juurde ega lisa ei saa.
Peale Meryl-i oli filmis veel paar väga head rolli. Esimeseks kindlasti Stanley Tucci, oma vaikse homo-moemehena. Tundub, nagu see tuli tal nii loomulikult. Kuigi päriselt on ta ju hoopis teistsugune. Siis Emily Blunt. Ma ei mäleta kus ma teda varem olen näinud...aga juba eelnevalt on ta mulle meeldinud, temas on midagi sarnast Cloè Sevigny -ga. Siin filmis teeb ta tõeliselt hea karakterrolli.
Peategelast mänginud Anne Hathaway oli küll sobiv ja kena tütarlaps rolli...aga samuti nagu tema tegelaskuju...ilmselt oleks miljonid tüdrukud soovinud seda tööd...aga ta lihtsalt valiti kuigi ta poleks just parim variant. Ei, ega ta seda filmi ära ei rikkunud ja ega ta kehvasti näidelnud...lihtsalt selline tavaline keskmine ameerika nooremat sorti naisnäitleja...nothing special, ehk sellepärast, et kõik ta ümber olid nii pagana head.
Sisu poolest nii palju, et üpris äsja kooli lõpetanud tütarlaps, kes unistab ajakirjaniku karjäärist, satub tööle ühe moeajakirjanduse tipu assistendiks...alguses on äpu, pärast väga hea...ja kõigest sellest, mis selle töö jooksul toimub tema eraelu kui ka tööeluga. Ja sellest, kuidas terve meie elu on täis otsuseid, mõned kergemad, mõned raskemad, mõned targad, mõned lollid...aga need on alati meie enda otsused...ja tihti peaks ikkagi vaatama oma hinge enne otsustamist...et mis see endaga kaasa toob ning millised on alternatiivid. Tänapäeva elurütm on aga nii kiire, et tihti laseme kas enda eest otsustada (ka see on meie otsus) või teeme järelemõtlematuid vigu vigade otsa.
Hinne 5 ja FYC: Best film (sellele ta küll vist kahjuks löögile ei pääse, aga minu aasta-tippe saab ta kindlasti olema), Best actress (Meryl Streep), Best supporting actor (Stanley Tucci), Best adapted screenplay, Best costume design. Oh, Streep peaks olema küll kindel kandidaat, aga võitu ma ei usu. Ta on ikka elav legend!

Veel enne seda suursündmust, mida just eelnevalt kirjeldasin vaatasin filmi nimega My Super Ex-girlfriend. Seda küll paljalt Uma pärast ja sellepärast, et ei viitsinud mõelda, lihtsalt vaadata midagi naljakat ja lihtsameelset. Kui Uma seal lendama hakkas üpris filmi algminutitel...siis mõtelsin hetkeks ka filmi katkestada...kuid õnneks jäi see tegemata. Tegemist väga lihtsakoelise tobeda batman, ämblikmees ja muu sellise ameerika-käkerdis-filmiga. Kuid kokkuvõtteks haaras see mind just nendel põhjustel endaga kaasa, millepärast ma seda filmi üldse vaatama hakkasingi. Täiesti lihtne, tobe filmike. Milles tänu reklaamile üpris üksikasjalikult kogu sisu ette teada. Poiss kutsub tütarlapse kohtama - tütarlaps osutub maailmapäästvaks supertüdrukuks ja pealekauba haiglaselt armukadedaks - poiss taipab, et armastab hoopis teist tüdrukut ja jätab supertüdruku maha - supertüdruk haub kättemaksu - poiss ei anna alla ja saab lõpuks oma armastatud tüdruku - ka supertüdruk leiab uue kuti...ah, nagu öeldud, sisu polegi selle filmi juures tähtis. Tore oli jälle Uma -t näha, järgmine kord teeb ta kindlasti midagi sisukamat, nagu Kill Bill või Pulp fiction...Hindeks 3+ FYC: võibolla kostüümid, aga siiski mitte...

Just paar tundi tagasi lõpetasime Plazas World Trade Center -i vaatamise. Oh my god. Ma isegi ei saanud silma vesiseks. Ameeriklased on ikka päris tobedad. Sorry, aga see sentimentaalne üledramatiseeritud aeglane rämpsfilm...ei või olla tõsi, et selle tegi Oliver Stone - sama mees kelle käekiri on ka JFK ja Natural born killers. Ei, ma lihtsalt ei usu seda. Oliver hakkab vist vanaks jääma. Kas mitte see öka, millel nimeks Alexander, polnud tema eelmine film. Appi, mis selle selliga on juhtunud? Film oli minu jaoks läbi põrunud kohe oma esimesel minutil. Siis kui kell pool neli politseinikust Nick Cage ärkas ja võttis kapi pealt püssi ja valmistus tööle minekuks. Katsu sosistas, et päris õudne, kui kodus on niimoodi relv. Ma sosistasin talle vastu, et ilmselt pole tal kodus lapsi ja siis lihtsalt laiskusest ja väsimusest jätnud relva laokile. Aga kohe edasi selgus, et mehel on kodus 4 last vanuses 4 - 15. See pole lihtsalt loogiline. Edasi kogu see venitamine. Nad olid nagu mingid uimakollid. Politseinikud pole sellised, vähemasti filmi-politseinikud küll mitte. Ameerika sõõrikutesööjatest paksud väikeküla politseinkud küll, aga mitte peaaegu tundmatuseni kõhnunud Nicholas Cage. Oh, see terve film venis nagu ila. Läila ja soe tatt. Absoluutselt kõik oli ette teada ning isegi näitlejad ei saanud mängida. Kui, siis see Gyllenhaali tüdruk oli ehk kaastunnet esile kutsuv, aga eranditult kõik ülejäänud, Maria Bello kaasa arvatud, mõjusid väga võltsina. Ja siis see usuhull merejalaväelane...ok, ma saan aru et see inimene eksisteerib päriselt ja ta pidi filmis olema...mind lihtsalt häirib kuidas see tegelane filmi süžeesse sisenes ja kuidas teda portreeriti. See oli sama tase nagu Pearl harbour -is see neegrimees - Cuba Gooding Jr. Oh, eriti kui on näinud United 93 - siis see, enamvähem sama teemat lahkav WTC on ikka mitu klassi kehvem film. Hinne 2 ja täiesti ebasoovitatav.
FYC: Sound ja Sound effect editing...siiski midagi oli filmis ka tippklass - helitehnikud ja heli montaaž - super!

Pärast kino tõime Serru linnast koju. Ta käis klassiga Jurmala veepargis. Lisaks Riias Lido -s ja tagasi saabusid täpselt südaööl. Ahjaa hommikul enne kui tööle läksin, viisin ta ka bussipeale - niiet päev on olnud hommikusest kell 6 ärkamisest kuni praegu - öösel kella kaheni...ja selle sees käisin ka veel trennis. Täna juhtus see küll ainult tänu energiajoogile "Burn". Lausa imeline power tuli sellest. Ma olin laip kui Kadriorgu jõudsin, aga tsiki-briki energiajook sisse ja trenn läks keskmisest isegi tunduvalt paremini. Trenna ütles mulle mingi hetk, et pöörded hakkavad tulema...aga mis peamine ma jaksasin pingutada ja olin ise rahul oma suutmistega ja oskustega. Nüüd ei teagi, kas energiajooki peaks ka teinekord kasutama, aga ei, see on vist libe tee, sellest võib vist ka sõltuvusse sattuda ja siis ei jaksagi ilma selleta trenni teha...

Nüüd ei teagi seda, et kas ma pean homme sinna Virusse Merineitsi restorani esinema minema või mitte. Natuke tobe situatsioon küll, ei saa midagi oma asju planeerida. Aga trennat ka ei taha alt vedada - sisemine hääl ütleb, et tuleb ikka minna...ja nagunii oli plaanis homme Serru pärlipunumise kursusele vedamise lisaks ainult Keisri hull -u edasi lugeda ja ei midagi muud erilsemat...niiet eks siis näis...Astoria esinemisest pidid kusagil mingid vinged fotod olema, eriti mu harkhüppest. Aga ma ei usu...see oli kindlasti ainult Liisi heatahtlik ülehindamine...

Stiilipeod ja Ants Tael

Täna on Patrikul lasteaias stiilipidu. Teemaks on päikese-/vihma- -printsid/-printsessid. Eile kui ma Patrikul lasteaias järel käisin läks minust mööda naaberrühma ema oma pojaga. Vaatas plakatit ja küsis oma poja käest: "Noh, kumb Sa olla tahad? Päikese- või Vihmaprints?" Poiss ei mõelnud pikemalt vaid vastas kohe: "Lumeprints". Tüüpiline, kas pole... Aga see ema läks sellest lausa närvi ja kiskus ta kaasa ning trepilt oli veel kosta, et kuidas see poiss aru ei saa, et sellist varianti polegi. Omamoodi naljakas, kuigi poisist oli kahju. Tema kunstiline silm nägi ennast just nimelt lumeprintsina ette. Aga elus on tihti nii, et ei saa alati seda, mida parajasti soovid. See ongi "harjutusi iseseisvaks eluks", mida juba lasteaiast (loomulikult) Sulle eluks kaasa antakse.

Patrik (õnneks) valis vihmaprintsi rolli. Katsu ema õmbles talle eelmine nädalavahetus, kui maal käisime, keebi. Sellise tumesininsest sametist. Katsu oli käinud Abakhanist riiet toomas, ta ise oli nii uhke selle üle, et sai sellise asjaga, nagu "riide ostmisega" hakkama. Kuldset riiet ostis ka - välgu kujutise jaoks. Eilne hilisõhtu tegimegi Katsuga oma stiilipeao, ehk siis meil oli "lõika-liimi-õmble-värvi" stiilipidu. Millest meie kahekesi ainult osa võtsime. Mina lõikasin krooni ja välgukujutise. Katsu värvis krooni halliks ja õmbles välgu keebile. Mina tegin kroonile sätendava helesinise ja hõbedase liimiga vihmapiisad peale. Tõeliselt äge kostüüm sai. Ma usun, et Patrik võib küll ennast seal uhkelt tunda.

Muidu sai eile veel Ants Tael -a tantsukoolis jalga keerutatud. Viisin Serru trenni ja siis läksime Avega vanalinna. Avel oli kõht jube tühi ja mõtlesime, et jalutame Kompressorisse, sest peaaegu tund oli veel trennini aega. Nukuteatri vastas jäi meile ette mingi Kuldne Lõvi. Hakkasime juba sisse uurima minema, kui mingi mees vastu tuli välireklaam kaasas. Ave oli juba sisenemas, aga ma jõudsin teda hoiatada - sellel välireklaamil olid poolalasti inimesed. Küsisin siis sellelt reklaami kandvalt mehelt, et mis koht see Kuldne Lõvi on? Sain kange venekeelse aktsendiga vastuse - stripbar. Noh, thanks aga no thanks...astusime edasi. Paari sammu pärast sattus ette vahva koht nimega Quam Quam. Selline omamoodi Tartu vanalinna tunne tuli. Tartus on selliseid hubaseid, väikseid, hämaraid, stiilseid pisikesi restosid rohkem. Olime ainukesed kliendid (hiljem tuli küll mingi naistebande ka). Me sammusime otse taha baari - seal oli tööl baari-Kristjan. Aga mingi tütarlaps tuli kohe menüüdega meid lauda juhatama. Menüü osutus üpris normaalseks - mitte mingi hingenöörija. Pakitod 45-60 krooni, salatid 60-110. Supid ja midagi veel, päris normaalne. Ja kuna aega polnud ka kuhugi edasi jalutada, siis otse loomulikult jäimegi sinna.

Taela juurde, Mustpeade majja, jõudsime ka õigeaegselt. Ja kuigi meil pidevalt see jama, et tahame mõlemad kaptenid olla laevas ning mõlematel oma arvamus igast liigutusest, siis läbi raskuste tähtede poole. Mul on juba selline tunne, et Rumbas, Jive-is ja Sambas rokime juba täiega. Tahaks isegi raskemaid kombinatsioone. Aga see eest klassikalised Aeglane valss ja Foxtrot nõuavad veel kõvasti harjutamist. Ma usun, et ka need lähevad paremini kui suuremal osal seal, aga eriti aeglane valss tundub kuidagi eriti raske. Ja eks meil mõlemal ole ka omad head ja vead, kuid lõppkokkuvõttes tunnetab Ave jube hästi muusikat ja saab "tihti" minust paremini nendest kombinatsioonidest aru, seega olen ma ikka õnnega koos, et ta nõustus mu partneriks tulema...ainult, et nüüd esimest korda tekkis selline tunne, et kuhu siis nüüd edasi...trenne on veel järel 3-4 korda...aga tahaks ju veel edasi areneda. Kuidas saadakse võistlustantsijaks? Ja ma juba 33, kas nii vanadel on üldse mingit mõtet arendada midagi selles vallas...tahet oleks küll, natuke hakkab oskusi ka tulema... peaks Reeda käest küsima...

Pärast tööpäeva, pärast lõika-liimi-värvi stiilipidu ja pärast Amazing race-i, kus kukkus mu lemmikpaar (jalata tüdruk) välja. Kummaline nädal - supermodellides kukkus ka mu lemmik - A.J. välja... puudub veel, et Erki Nool Tantsud tähtedega -saatest seekord välja läheks...ja ongi kõik kolm reality saadet, mida hetkel jälgin - kaotanud need, kellele pöialt hoidnud. Pärast kõike seda, oli aga elevus veel sees, et magama ka ei tahtnud ja nii me siis vaatasime veel ühe filmi ka õhtu lõpuks - My Super Ex-Girlfriend. Uma ruulib...aga filmist kunagi teine kord...

Telekapäev

Eile oli telekavaatamise õhtu. Kuna trenn jäi ära ja ilm oli kole ka jooksma minemiseks - vaatasin kohe kaks saadet...
Project runway finaal - Jeffrey, Uli, Laura ja Michael... Selgus, et Jeffrey polnud siiski sohki teinud ja temal lasti ka siiski osaleda. Tema kollektsioon oli väga innovaatiline, aga samas terviklik. Kõik osad peale kahe, oled hästi seotud omavahel, pluss inspiratsiooni oli ammutatud jaapani õudukatest. Mis oli ka positiivne.
Teisena Uli, jälleoma hõljuvate hõlstidega. Kuigi samas kõik oli väga ilus ja stiilne, ilmselt ülisobilik Miami kliimasse. Nina ütles ka, et pärast runway show-d tuli rahvas küsima, et kuidas Uli-ga ühendust saab, et temalt riideid tellida.

Järgmiseks, mu lemmik, Laura. Ja tema riided lihtsalt on võimsad ja glamuursed ja galantsed. Ja kuigi võibolla tõesti ei olnud seal midagi innovaatilist märgata, ega ka tema tavalisest stiilist eralduvat, olid ta riided siiski kõige ilusamad.

Viimasena Michael, kes tuli välja olevat olnud kohal olnud rahva lemmik. Aga minu meelest jättis see üpris sigrimigri maitsetu kollektsiooni mulje. Street Safari, oli ju iseenesest hea idee, aga teostus jäi kuidagi kehvaks. Mõni sportlikum asi ehk oli silmatorkav, aga muidu torkas silma ainult see segadus, kus minu meelest oli isegi mitte sobivate tekstuuridega kangaid kokku õmmeldud.

Žürii saatiski Michael-i esimesena välja, siis Laura, siis Uli ja võitjaks "kahjuks", kuigi tema riietes oli tõesti kõige rohkem näha "disain"-i, osutuski Jeffrey. Seda ma kartsin, aga niiväga lootsin, et Laura siiski võidab.

Teine saade, mis eile loosi läks oli Next America's Top Model. Seitsmes hooaeg ja ikka sama jama. Sellest saatest kukkus mu hetke lemmikuim A.J. välja. Aga ta oli ka kehva seekord, midagi pole teha. Ta kohe üldse ei pingutanud. Ja tegi veel imelikke nägusid, kui Tyra ta Jaeda-ga viimaseks jättis. Jaeda pääses juba kolmandat korda järjest üle noatera. Vaesekene. Samas kui see kole tüdruk - Melrose särab kõikide ülesannetega, mis talle ette antakse. Poleemikat tekitas ka fakt, et üks kaksikutest teatas, et ta on lesbi. Teine kaksik tõmbus kohe kooriku sisse, aga nende pildid alati õnnestuvad ja nad tunduvad olevat lahedad tüübid. Mulle meenub nendega seoses Porvoo Mari ja Anne. Ja see on nurrrr.

Lõpetuseks üks Ilmar Trull -i luuletus, mis on ehk kuidagitpidi sobilik nende modellide ja kleitide juurde (Project runway saatejuht ju veel kõige lisaks ka Heidi)...

Õue suundus Heidike,
seljas kena kleidike

Tuppa tulles kleidike
oli määrdund veidike.

Või mis määrdund veidike!
Oli päris must ja kole.

Kas on hea laps Heidike?
Päris hea ta vist ei ole.

Või mis hea? On mokas kleit!
Heidi on üks hukas eit!

Extras ETV-s ja Kate Winslet

Eile kuulsin õigemini lugesin, Kate Winslet -ist...ta olevat nii uhke, et võttis osa Statistid -e sarjast, ehk originaalkeeles Extras, mis ETV-st jookseb. Täna kuulsin, et ta oli just eelmise nädala saates. Damn.

Temalt on oodata ka Little children filmi ja All the king's men ja Holiday koos Cameron Diaz -e ja Jude Law -ga. Ja siis ta teeb veel häält Flushed away multikas.

Yesss!

Kate Winslet on sama hea kui Meryl Streep või Nicole Kidman või Jüri Krjukov...või Aarne Üksküla...
Hehh...Meryl ongi tema suur iidol. Eelmisel aastal oli ta kulgloobuste jagamisel läinud Meryli juurde ja olnud täiesti selge peaga ja puha ja öelnud, et "Ma armastan Sind nii väga, et tahaksin Sinuga keelekat teha!" Meryl oli vastanud "Ok!"...asi selleni polnud siiski läinud...

Grbavica ja Friends with money

Viimastel päevadel olen jõudnud suisa kaks filmi läbi oma silmaluukide laskta ajumasina jahvatamiseks.

Esimeseks käesoleva aasta Berliini filmifestivali võidufilm GRBAVICA.
Pelkiri, kui õieti aru sain viitab linnajaole. Tegemist Bosnia Herzegovinaga, ning nende selle aasta parimaks filmiks tituleeritu ning samaga ka Oscar saadetis. Film ise on kurb. Räägib looa ühest emast, kes proovib leida võimalust pakkuda oma tütrele võimalust kaasa lüüa klassiekskursioonil. Tütar ise on ebameeldiv ja mässumeelne. Ehk siis tavaline tiiner. Ei austa ema, kisub kõigiga riidu ja kehtestab iseennast. Ema rabab tööd mitmes kohas nii päeval õmmeldes kui õhtul baaris ettekandjana, ikka et raha kokku ajada. Mitte mingit hullu raha, vaid lihtsalt ikka seda klassiekskursiooni raha. Omamoodi üritades sellega olla tütrele nii ema kui isa eest, kuid samas jättes tütre täiesti laokile. Filmi peamiseks haripunktiks on (vaatajatele juba algusest arusaadav tõik), kes on tegelikult tüdruku isa? Sõjast laastatud Bosniat vaadates tekib paratamatult kurb. Ikka õudne, mida kõik need inimesed üle on pidanud elama. Kummaline, et kuigi ka nemad on sarnased välimuselt ja muidu meile, on siiski tuntav kultuuriline erinevus ning see, kuidas need inimesed seal mõtlevad ja käituvad hoopis teisiti. Samas selline sõjajärgne elumõtte otsimine on omane ka Grbavica -s. Täpselt nagu näiteks Hemingway Ja päike tõuseb -raamatus. Film mulle ei meeldinud. Võibolla sellepärast, et mul polnud sellist meeleolu võibolla sellepärast, et tegelaskujud olid enamvähem kas ebasümpaatsed või siis ma ei osanud neile kaasa elada. Emast võibolla oli natuke kahju. Aga mis mulle meeldis oli selle filmi lõpp. Aga seda ma siinkohal ei hakka lahti seletama. Hindeks 3. Oscarikandidatuur jäb ilmselt unistuseks...

Teine film on päris käesoleva aasta Sundance -i filmifestivalilt. Kuid samas tegemist üpris tavalise Hollywoodi sõprusfilmiga. Näitlejad kõik A-klassi auhinnanominendid või USA telestaarid. Isegi mõni britt moe pärast sinna ära eksinud.
Filmi ise rääkis loo neljast üpris erinevast naisest. Neid kehastasid Jennifer Aniston (Friends -idest), Catherine Keener (Being John Malcovich), Joan Cusack (kuulsa venna kuulus õde), Frances McDormand (Fargo). Jennifer on pidevalt õiget kohta otsiv melanhoolne pilve-tõmbaja, Catherine näitekirjanik, kellel mehega probleeme ning samas tahab kõigile meeldida, kuid kadestab oma sõbrannasid, Joan on rikas, kes ei süvene millesegi eriti kuigi vahest tahakski, Frances kuulus ja edukas riiete disainer, kellele ei meeldi õigemini, kespeab mõtetuks oma juukseid pesta ning on abielus kapihomoga. Kõik nad on omamoodi kurvad kuid nagu elus ikka, leiavad ka oma õnneraasud ja päikesekiired vahest üles. Ja elu, vaatamata oma üles ja allamägedele liigub ikka edasi ja maa keerleb ümber päikese. No ma ei tea, üpris mõtetu film oli. Vist naistekas. Hinne 3-

FYC: Best actress - Catherine Keener või Frances McDormand...aga vaevalt et nad löögile pääsevad...vähemalt nende rollidega.

Nädalalõpp on läbi...

Nädalavahetusel käisime maal. Peamiselt sellepärast, et Patrikule sai lubatud. Reede õhtul jõudsime nii hilja, nii umbes poole üheteistkümne ajal kohale, et ega siis enam jõudnudki miskit erilist teha kui magama...siiski siiski...läpaka juhtme olin koju unustanud ning nii paljukest kui aku lubas vaatasime selle aasta Bosnia Herzegovina oscari saadetist - Berliini Filmifestivali peaauhinna võitjat Grbavica -t. See jäi siis aga pooleli.

Laupäeval käisime Patrikuga õunu korjamas. Sibulõunad on nii mahlakad ja head. Aga vihma sadas ja okstelt tuli nii palju vett, et ega me eriti viitsinudki seal poolhämaras aias rohkem kui väikese korvitäie neid ubinaid tuppa vedada. Siis hakkasime lugema. Lugesin kokku võtteks 190 lehekülge Jaan Kross -i Keisri hull -u Katsule ette. Poolde öösse lugesin. Ega polekski lõpetanud, kui tema poleks magama jäänud. Igaljuhul Jakobist, Jettest, Timost ja Eevast siis kui raamatuga lõpule jõuan. Järgmiseks esmaspäevaks on piletid Ugala külalisetendusele ka. Uurisin, et Timo -t mängib Peeter Tammearu, Eevat Triinu Meriste, Jakobit Aarne Soro, Aleksander I-st Meelis Rämmeld, aga teiste kohta ei leidnudki infot. Huvitav mida siis Priit Võigemast, Maria Soomets, Kadri Lepp ja Karol Kuntsel seal teevad?

Pühapäeval panime varakult linnapoole vurama, sest Katsu ema ootas külalisi ning me ei tahtnud ette jääda. Pealegi olid kõik toidud sibulaga. Pühapäev läkski kuidagi raisku. Keset päeva viisin trenna sadamasse, sest Palestral on täna Finlandia - talos kontsert. Õhtul vaatasime terve perega Tantsud tähtedega. Aga ega seal midagi uut. Need kes oskavad tantsida, need oskavad, ja kes ei, need ei oska. Gerli Padar pidi olema peotantsu trennis kunagi käinud. Ei tea kas see on aus või mitte. Aga ega seegi aus saa olla, et Vilja Savisaar viimaselt kohalt žüriipunktidega välja ei kukkunud. Ta pidi saama päris kõrge koha inimeste hääletamisel, sest Viljast kõrgemal olevad edestasid teda vähemalt 2 punktiga. Ja miks Tähismaa kahe viimase seas oli, seda absoluutselt ei mõista. Igal juhul ei hinda rahvas tantsu vaid midagi muud. See ongi põhjuseks. Kuigi Reet Linna oleks sealt kukkunud nagunii kohe varsti. Parimate alles jäänud tantsijate top:
1. Gerli Padar
2. Mikk Saar
3. Ingrid Tähismaa
4. Erki Nool
5. Aivar Riisalu
6. Vilja Savisaar
Aga üpris tõenäoliselt kukub järgmine kord Ingrid. põnev ongi ehk see, et kellega koos ta seal kahe kehvema hulgas on.

Grbavica -st ja Keisri hullust varsti lisa...

Driving lessons

Briti film, mis viimasel ajal on natuke haibitud üles. Eelkõige näitlejate pärast. Kesksetes rollides on Rupert Grint (tuttav Harry Potter -i sarja filmidest Ron -ina), Laura Linney (ameerika tädi, kes jõudnud ka oscarile kandideerida - viimati Liam Neesoni kaasana filmis Kinsey) ja kolmandana Julie Walters (kes viimati kandideeris oscarile filmist Billy Elliot). Näitlejaandambel oligi väga tugev, kuigi karakterid olid peamiselt must-valged. Natuke Ameerikaliku moega film. Kuid kaadrid Šotimaal on võimsad.

Sisuks sellise tugevalt uskliku pere poeg hakkab seltsiks käima ühel endisel näitlejannal. Too on natuke ekstentriline. Poisi ema on aga sügavalt usklik ning oma poissi hoiab ja aksvatab sügavalt usklikus vormis iseenda mõttemaailma järgi. Mis kohati on päris kohatu. Samuti ei aktsepteeri ta poja sõprust ja töötamist endise "vabade elukommetega" näitlejanna juures. POiss jääbki nagu kahe risttule vahele. Soovides tegelikult olla meele järgi mõlemale aga see pole võimalik. Kogu selle tegevuse keskel saab poiss tegellikult mitmeid elu-õppetunde.

Kokkuvõttes tundus film keskmisest parem, soe ja isegi mõtlemapanev. Sest valikud on tihti sellised, mis mõjutavad mitmeid inimesi. Samas elu on piisavalt lühike, et seda mitte ära raisata teiste tahtmiste täitmisele. Igaüks meist on isiksus ning igaühes meist on peidetud talente, mis võivad hakata õitsema just tänu huvitavatele inimsuhetele. Hindeks 3+.
Oscari FYC: Julie Walters Best supporting actress; Laura Linney Best supporting actress; Best original music.

Eile Astorias

Meie mini-tantsukontsert leidis aset Astoria Palace -s. Kogunesime kell 20.15 peaukse juures. Sealt viis turvamees meid tagaukse kaudu riietusruumidesse. Ma sain terve meeste riietusruumi enda käsutusse, kuigi seda vist kasutasid ka kelnerid, sest igasugu teksaseid ja ülikondi rippus seal. Tüdrukud pidid jagama nii umbes 12-kesi riietusruumi. Väiksed venitused ja korra mõttega tants läbi ning oligi kell üheksa, et "lavale" minna.

Ootasime VIP baaris oma esinemisjärjekorda, et siis õigel hetkel sealt välja hüpata. Jaan Toots mingi mehe ja kahe preiliga istusid samuti seal baaris. Mingi hetk, kui Toots oma sõbraga lahkusid jäid need preilid sinna meie esinemist vaatama ja kommenteerima, et ise küll ei jaksaks niimoodi tantsida. Ja et kui niimoodi oskaks, siis saaks kohe tööle. EI tea mis nad sellega mõtlesid.

Kõigepealt oli Cher -i Stronger. Tüdrukud tegid nii perfektselt, et see oli vapustav. Kristina viskas kolmekordse pöörde asemel neljakordse ja jalad tõusid sendise täpsusega samale kõrgusele kõigil. Vapustav sissejuhatus.

Siis minu ja Liisi - Jackson. Esiteks, ei saanud tantsu korralikult alustada, kuna mul polnud sobilikku "peidupaika". Jalutasin siis tantsusammul lavale ja läks lahti. Liisi puterdas kusagil ja see ajas minu tantsu ka sassi. Ja siis puterdasin ise ka korra. Trenna ütles küll, et seda polnud paista. Aga väsimus tuli küll kohe sisse. Ma muidugi pingutasin üle ka natuke alguses. Oleks võinud tsipagi rahulikumalt võtta. Kõige tobedam, et hing jääb kinni kui paned täiega. Siiski lõpp hea kõik hea. Lavalt kõndisin ära omal jalal. Liisi viskas taga kohe käpuli, sest õhku lihtsalt polnud. Ma oleks ka tahtnud nii teha nagu tema, aga ma ei saanud sest see oleks minusuguse suure mehe kohta imelik välja paistnud. Liisi vahetas rocki riideid ja Mariann ja Anna Maria aitasid. Ma tegin talle tuult, sest ta pidi veel Call me the breeze -i tantsima minema. Ei kadestanud teda kõige vähematki. M-People Movin on up jäigi nägemata, aga hiljem kuulsin, et see läks ka väga võimsalt.

Viimasena siis Rock. See vana J.J.Cale -i Call me the breeze, ilmselt Bian Setzeri versioonis. Juba see laul on nii äga, aga tants veelgi ägedam. Pöörded, hüpped, vahetused - nii tantsuline koreograafia kui kombinatsioonid on viimase peale, maailma tippklass. Ja kõik panid nagu viimast - tõeliselt vinge. Täiesti uhke olla Palestraga seotud. Kuigi ma pean tunnistama, et sellises situatsioonis, kus vaatajad on samal tasandil, ehk siis mitte konkreetselt laval esineda, on kuidagi tobe. Vähemalt isiklikult minu enda jaoks ja sellises situatsioonis, kus enne ja pärast mind esinevad lapsed. See jätab jube kummalise mulje. Üldse on laste esinemine ööklubis minu meelest natuke imelik, mis sest et kinnine üritus ja tegemist on kunstiga, mitte mingi aelemise ja väheste riietega kekutamisega. Ööklubis siiski kunst degradeerub. uhhh, ma ei tea kas selline sõna on üldse eesti keelest olemas, aga see sobis siia vahele. Kuigi see seltskond seal oli igati soliidne ja peo korraldaja tuli veel pärast tänama ja muudkui ülistas meie treenerit ja tüdrukuid ja isegi mind ka natuke. Ta mäletab Palestrat juba 70-ndatest ja on sellest ajast peale olnud suur austaja. Aga kokkuvõtteks jäi mulle ikkagi sisemine tunne, et sellises situatsioonis minu meelest minu tantsimine sinna vahele ei sobi. Järgmine esinemine on 28.10. (loodetavasti see on teistsugune ja loodetavasti on siis rohkem võhma. Peaks vist mingi energiajoogi ennem sisse kulistama, see peaks päris tõhusalt aitama, sest muidu on need joogid minule võõrad. Siiski, paar korda olen saanud neist veel enne abi - Draamateatri kontserdi eelsetes trennides ja Georg-i filmi võtetel).

4 head nalja!

Pastor pöördub koguduse poole: "Kallid sõbrad! Täna räägin ma valetajatest. Kes teist on lugenud Matteuse 69. psalmi?"
Tõuseb kätemeri.
"Suurepärane!" rõõmustab pastor.
"Et sellist psalmi üldse olemas pole, on tänane jutlus täiesti omal kohal!"


:-) :-) :-) :-) :-) :-) :-) :-) :-) :-)


-Ema, olen juba viieteistaastane, kas võin ka hakata end meikima, lõhnastama ja rinnahoidjat kandma?
-Ei, Oskar!


:-) :-) :-) :-) :-) :-) :-) :-) :-) :-)


WC's on kiri: "Ärge loopige prahti WC pottidesse, kasutage prügikasti!"
Ja selle all: "Proovisin, prügikast ei mahu potti.


:-) :-) :-) :-) :-) :-) :-) :-) :-) :-)


Mees: "Millist vorsti sa küll ostsid! Sellega vóib toita vaid koduloomi.
Meil pole ju kassi vói koera.
"Naine: "Ära haugu!"

Tänane esinemine ja eilne Ants Tael

Täna õhtul esinen kell 21.00 Astorias, kus peaks olema mingi private party - ainult 60 inimest. Eile õhtul pärast Ants Tael -a trenni käisime Avega põrandat checkimas. Jube äga koht iseenesest. Selline ovaalne saal parkettpõrandaga ja võimsa lühtriga. Me arvasime, et seal pole üldse ruumi, aga ruumi on rohkem kui vaja. Ainuke asi, et minu sisenemine ei saa kusagilt peidust toimuda, vaid sellega peab midagi välja mõtlema. Kummaline on ka see, et rahvas istub nagu külgede peal, aga eks siis need kes tantsu tahavad vaadata, näevad ka sealt või siis liiguvad ettepoole.

Praegu just helistas, mingi inimene mulle ja sõimas täiega mul näo täis! Muudkui jahus mingitest arvetest ja multilift -ist ja Jõe tänavast ja Euromaja -st. Madala häälega naisterahvas. Oli jube jube kuri. Ma siis lõpuks küsisin, et vabandage kuhu te helistate...ta hakkas kohmitsema ja luges ette minu numbri...siis oli vakka natuke aega ja siis ütles, oi vabandust....ma vaatasin rida allapoole...
huhh..minu raputas küll läbi...ma mõtlesin, et Teine maailmasõda või Nagasaki pomm on minu süü.

Eilsest Taela tantsutunnist veel niipalju, et Rumba tuleb juba päris hästi. Ave tegi isegi kahekordseid pöördeid ühekordsete asemel ja täiesti tunnetus on ka sees. Jive ja Samba on ka sellised enamvähem juba...aga foxi ja aegalase valsiga on veel tegemist. Tangot on jube lahe tantsida. Ma ennem polegi täheldanud, et Tango mulle nii eriti meeldiks...õigemini enne olin nagu rohkem Argentiina Tango fänn, aga nüüd kui selle ristsammu õppisime, siis see muutis tantsu palju lahedamaks ja mõtestatumaks, sest nurgast saab nii kergelt ära keerata ja samuti teistele inimestele otsa tantsimisest on kergem hoiduda. Ja kui ennem arvasin, et tša tša juba päris läheb, siis seekord võtsime mõned uued sammude kombinatsioonid ja kõik muutus jälle huvitavamaks ja raskemaks.

Kui koju jõudsin, oli kell juba pool üksteist, siis kõik lapsed juba magasid ja me naisega hakkasime vaatama DVD pealt Driving Lessons -i filmi. Sellest aga edaspidises...

Uno

Eilne väärtfilm ETV-st oli nagu löök rusikaga silmaauku. Ehk siis ere näide kõrgest põhjamaade filmitasemest. Hindeks 4+, aga teised sama taseme filmid kahvatuvad selle Aksel Hennie meistriteose kõrval. Hennie on üldse üks multitalent, nimelt on ta Uno režissöriks, stsenaristiks ja kõigele lisaks ka peaosatäitja. Ning kõik kolm ametit teeb ta ära väga kõrge professionaalsusega.

Sisuks tänapäeva Norra allilm, ehk narkoärikad ja pisisulid ning maffioosnikud. Tegevus toimub Oslos, ümber ühe jõusaali-gängi. 25-aastane mees annab olude sunnil üles oma kambajõmmi ja saab sellega kogu omakandirahva viha endale kaela (eriti ülesantud poisi isa võtab asja tõsiselt ja meelsasti näeks vasikat tänavarentslis hinge vaakumas). Lisaks kõrvalliin, kus sõber, kes samuti satub põlu alla, osutub selliseks agpüksiks nagu tegelikult temast võibki arvata. Sest inimesed käituvad kriisiolukorras täpselt nii nagu neil on kriisiolukorras kombeks käituda. Kui oled argpüks, siis oled argpüks.

Julmalt realistlik pilt sellest, et ei maksa siduda ennast igasuguste kahtlaste tüüpidega. Sa ei teagi kuidas see võib Sulle hiljem haiget teha. Selle realismi kõrval oli filmi suureks väärtuseks ka selle muusika. Kui ma tiitritest õieti välja lugesin, siis Tom McRae vastutas nende haldjalike kitarriballaadide eest, mis nukrust filmi toonidesse tõi.

Film linastus kunagi ka Pöff -il, kuid kahjuks jäi see tookord nägemata. Samuti on film võitnud mitmeid festivaliauhindu ja Norrakate enda Amanda parima režii eest. Lugesin kusagilt, et mõned sündmused sellest filmist on Aksel Hennie enda elust maha kirjutanud ning et kirjutamist alustas ta juba 1996 -dal aastal, ehk siis päris ekraanile jõudis see esimeste sõnade kirjutamisest alates arvestades 8 aastat hiljem. Väga lahe on ka Oslot nende eest ära jooksmiste taustalt ära tunda. Ja norra keelt natukenegi rootsi keele baasil purssida läbi ajumasina.
Väga äge ja vinge!

The Cave of the yellow dog

Mongoolia eelmise aasta oscari-saadetis. Iseenesest kui dokumentaalfilm Mongoolia nomaadide elust. Nende tavadest, kommetest ja maailmavaatest. Kuid tegemist oli siiski mängufilmiga. Kuigi tegelastel ja näitlejatel olid samad nimed.

Mis mulle selle filmi juures meeldis, olid need võimsad kaadrid avarustest. Selline himu tuli endal kusagil mägede vahel niitudel joosta ja kisada või kuulata vaikust.

Lugu ise oli lihtsakoeline. Kaamera jälgis ühe pere, eriti selle pere vanima tütre tegemisi. Lugu koopast pärit kollasest koerast on vana lengend, mille vanaema väiksele tüdrukule jutustab. Ka see legend on lihtsakoeline ning isegi mitte nii väga huvitav. Kuid mingit sisemist soojust õhkus sellest filmist. Ma pean tunnistama, et minu jaoks toimis film isegi sellisel tasandil, et ma sain ka paar head kasvatusnippi.

Mulle meeldib headus ning see läheb mulle hinge. Karm isa, aga hea isa, kes nõuab, et laps peab koera maha jätma, et see ei tooks õnnetust nende perele kaasa jõuab oodatud lahenduseni. Kuid samas ei ole sellel lahendusel ameerika roosamannasuhkrut küljes. Raisakullide stseenid olid samuti võimsad. Kultuurierinevusi märgata ja näha on hariv ning see, milliste probleemidega nemad seal kokku puutuvad on hoopis teised kui meie omad. Võta siis kinni kellel on suuremad, kellel väiksemad.

Lihtsuses peitub teinekord jõud, aga mina olen rikutud ning ootan igalt poolt nii filmidest, teatrist kui raamatutest ja muidugi eelkõike elust endast sügavust, mitmetahulisust, samastumisvõimalust ja mõtete tulva. Sellepärast ka märksa kehvem hinne, kui tegelikult see film väärt on... 3+

Lastest

Patrik ütles hommikul, kui S.-i kooli viisime, et Ega ta viisi ei saa, kodus kui emme temalt sõnu küsis, siis ta ei osanud midagi. Eks näis...

Kristin hakkas eelmine nädal ennast kõvasti kõhult selili ja tagasi keerutama. Lisaks sellele on tal mingi haaramise algoskus ka nüüd olemas...
Kuid arsti juures oli muret tekitav see, et ta polnud sentigi kasvanud - mõõt ikka 62cm ja kaalus ka ainult 200 grammi juurde tulnud kuu ajaga. Nüüd on uus mõõtmine kohe. Ma arvan, et arstid külvavad niisama paanikat. Ma kodus mõõtsin ja ta oli 65 senti. Beebidega ikka ju nii, et vahest panevad hooga, vahest võtavad natuke rahulikumalt. Küll ta kasvab. Nüüd naine ka üritab talle veel lisaks lutipudeliga piima sisse toppida - ei, minu meelest pole sellest tolku. Küll beebi ise teab kui palju talle toitu on vaja. Kui ta näljas on küll ta siis häält teeb. Pole see midagi nii nagu arstid väidavad, et ta on nii nõrk, et ei jõua. Pole ta nõrk midagi. Kints on nii paks, et vaevalt ulatuvad sõrmed ümber. Ja kui talle lutipudeliga võlts-piima suhu toppida, siis teeb sellist mürglit, et oioioi.

Meie toast, töö juures, on ka üks inimene beebiootel. Nii lahe! Kuigi Eesti iive olevat septembris jälle negatiivne. Ei tea kauaks meid Eestlaseid siin maapeal...

Adolf Rühka lühikene elu

Pühapäeval 15.oktoobril külastasime Draamateatri väikest saali, kus esimeses reas, keskel, sai pisikese killukese juurde nähtud Eesti Teatri ajaloost. Ehk sellest ajast kui Vanemuine oli Eesti teatri A ja O ning August Wiera oli teatri eestvedajaks.

Etendus algabki ühe etenduse lõpuga sellest ajastust. Noor Rühka on kohtukirjutaja ning armub ühte tütarlapsesse, kuigi kohalik rikkur proua Sava soovib Adolfit endale väimeheks. Adolf on aga armunud kõige rohkem teatrisse. Ta on päeval kohtukirjutaja, õhtuti näitleja ja öösiti näitekirjanik. Armastus ei jõuagi õieti õide puhkeda, kui Adolf jääb ilma oma naisest ning naise tuberkuloos viib ka tema enda hinge.

Tegemist on justkui komöödiaga, samas ka traagikaga. Selline lõpuks ne rõba ne mjasa. Ohtlik tee näidendi jaoks. Tegelikult annab etendusele tema väärtuse lavastus. Ingomar Vihmar on saanud hakkama millegagi, mis on viimasel ajal Eesti teatris üpris omapärane - on leidnud originaalse võtme lavastamiseks. Kunstnikutöö Pille Jänese poolt oli nii mõneski juba tuttav tema eelnevatest töödest, nagu näiteks kardinate kasutamine (Tšapajev ja pustota), kuid kuna etendus koosnes sellistest väikestest stseenidest ehk pildikestest, siis kardinate ette ja ära tõmbamine andis plaane juurde. Mängitigi justkui kolmes vahes.
Selle kunstnikutöö assossatsiooni lisaks leidsin veel mõned. Esimesena meenub Peategelast mängiva Risto Kübara labiilne mänguviis, kes kogu aeg silub oma pintsakut tuttav aastal 1997 nähtud ühest teises Andrus Kivirähk -i näidendist Jalutuskäik vikerkaarelt. Seal oli üks teine toores ja roheline labiilne noorsant - Mait Malmsten. See, ehk tõotaks Kübar -ale suurt tulevikku. Noh, eks elame näeme. Ma ei saa aru, mis häda on nendel noortel näitlejatel oma kätega. Mäletan kuidas Riina Maidre ei osanud oma kätega midagi peale hakata etenduses Naine valgers. Nüüd nägin sarnast Mirtel Pohla -lt (Kandideeris teatriliidu parimale naiskõrvalosa auhinnale selle rolliga). Hoiab ja kangutab oma käsi või tagurpidi...ei saa aru.
Veel meenus mulle etendust vaadates film Moulin Rouge. Sealgi oli vaene kirjanik ja tiisikuse haige tütarlaps. Mingi sarnasus kumas minu jaoks läbi. Kõigele lisaks tundsin Rühkas ära iseenda. Nii mõnigi tema unistus või soov või ka suhtumine on minule sarnane. Sellist asja ei mäletagi millal viimati sain teatris kogeda.
Etendus kandideeris ka aasta tagasi Kultuurikapitali parima lavastuse auhinnale. See jäi küll saamata ja ega ta seda väärt polekski olnud. Kuid hoolimata sellest, et ma seda etendust kellegile soovitada ei julge, läks see minu jaoks enamvähem korda. Hindeks 4- või 3+.
Näitlejatest tegid parimad rollid vanad head Ülle Kaljuste ja Lembit Ulfsak. Ülle oli nii majesteetlik ja grandioosne ning tema hääl kõlas ja kajas läbi kere. Lembit aga jättis kummardama tulemata. Ilmselt pidi ta ruttama Tantsud tähtedega etendusele, sest ta seal kuulutab oma häälega järgmiseks toimuvat. Aga tema karjapoiss oli ehk kõige kurbnaljakam kogu etenduses. Aleksander Eelmaa ja Ivo Uukkivi ei saanudki palju esil olla, kuigi ma ei tea mis põhjusel olid nad samuti teatriliidu eriauhinna nominendid. Külli Reinumägi oli väga hea preili Jakobsonina. Pärast seda telelavastust, kus ta endale mehe välja mõtles ning Sagadi mõisas etendunud Kolm õde, on Küllil ikka eriline koht jäänud südamesse. Ta võib edaspidi olla kui halb tahes, mulle ta ikka meeldib. Tore oli ka näha Panso kooli esimese lennu veterani Tõnu Aav -a. Ta on päris kobe ja osav ning tõenäoliselt saab tema kunsti veel aastaid nautida. Loodetavasti ei tõmbu ta teatrist ära nagu kursavend Üksküla. Veel paar aastat tagasi tegi Tõnu Aav minumeelest ühe üldse oma parimatest rollidest, nimelt Shaw Südamete murdumise maja -s.

Tõeliselt vanamoodsalt kunstipärane oli ikka see algus, seda lõiku tahaks uuesti näha! Draamateatril päris mitu head asja seal üleval katuse all, väiksese saalis repertuaaris. Väga head on ka näiteks Õmblejannad või siis Õhtusöök sõpradega. Neid julgeks kindlasti

soovitada...

Tantsud tähtedega ja reality tv

Eile nägin minagi seda kodumaist versiooni Dancing with the stars - saatest. Inglastel on see hoopis Strictly come dancing või midagi sellist ja sommidel Tanssit tähtien kanssa vms.... Kõigepealt osalejatest. Ingrid Tähismaa - minu jaoks üpris mõttetu kuulsus, aga avatants ja quickstep - no polnud päris vigagi. Ta oli trenni teinud ja vaeva näinud ning au ja kuulsust talle selle eest. Vahepeal komberdas korraks, aga muidu hindaks 6-ga. Mikk Saar - Tuli välja, hakkas nagu tantsima, aga tegelikkuses need paar esimest sammu keskele lava olidki ainuke rumba, mis ta tegi. Muidu muudkui sirutas, vahepeal tegi mingeid pöördeid, aga kus on Rumba? Mina hindaks 2-ga. Aivar Riisalu - Riismaa on selgelt kange ning üritab anda endast kõik. Kui ta natukenegi krambist vabaneks oleks hinne ka kõrgem, kuid samas polnud ka midagi vapustavalt halba, vähemalt pärast seda sirutuste maratoni, oli hea jälle tantsu vaadata. Minu hinne on 4. Vilja Savisaar - Appiiiiii. Ma ei saanud naeru pidama. Eelmises saates oli see naine tantsinud või? Mina ei usu. Sellised puujalad all, komberdab vaeseke nii et tundub, et kohe kukub ise oma puujalgade otsa. Ja miks selline maitsetu kostüüm. Jubedus kuubis. Tantsu eest hindeks 1, sest 0-i pole võimalik panna. Erki Nool - Noh, spordiäss, kuidas siis kappamine õnnestub? Wow, päris hästi. Isegi nurgast ristsamm ja puha. Tegemist on treenitud mehega, kes oskab võistlust võtta võistlusena. Senistest ehk suurimgi üllataja. Ma ootasin hoopis kehvemat taset, aga polnud päris vigagi. Muidugi mitte nii hea kui Tähismaa, aga parem kui Riisalu. 5 punkti. Indrek Tarand - Oh my god! See kangetel jalgadel seismine ja partneri tantsimise mitte toetamine ja peas sammude lugemine...appi. OK. vähemalt jagus nii palju mõistust, et kui ikka üldse ei tule, siis pole mõtet ka Viljat teha, et komberdada nagu peata kana. Kuigi ega palju puudu ei tulnud. Ja oleks piisanud kasvõi ühest rumba ruudustki ja asja, mis laval toimus oleks võinud liigitada mingisuguseks tantsu-moodi asjaks. 2 punkti. Gerli Padar - See tüdruk oskab tantsida. Teadjad räägivad, et tal on ka varem kogemusi sellisest tantsust. Ja muidugi muusikalides tantsimine. Ja seda oli ka tantsust näha. Sest esimest korda saate jooksul võis ka tantsu nautida. Siin olid juba trikidki sees ning tantsulaval elektrit. Tundub, et ka partneriga on hea klapp. Teistega võrreldes 7 punkti. Reet Linna - Noh, ma olen teda näinud ka varem tantsimas, mis siis nüüd lahti. Tundub, et Korotin tahtis ise esineda ning ära teha...sellepärast tegi Reedale koreograafia, kus too ei saagi rumbat tantsida vaid peab leppima mingi Korotini ümber tammumisega. Kahju. Tundub, et tal potentsiaali olekski, kuigi paar korda pani selline muusikainimene rütmist päris mööda. Ei tea, kas ta lihtsalt laulab või on ikka rütmitaju ka...Sama tase nagu Saar-e poisil ja Tarand -i härral 2-punkti. Aga, ega seda võistlustantsu niisama paari nädalaga selgeks polegi võimalik saada. Sellepärast säravad ehk need inimesed kergemini, kellel mingisugunegi tantsu- või vähemalt aeroobikatrenni kogemus olemas. Naistel ju teadupärast seda rohkem...ehk usun, et finaalis kemplevad Ingrid ja Gerli. Kuigi kui rahvas oma tahtmist saaks, siis ilmselt Riisalu viiks karika koju. Mina aga esimese saate tulemusena hoian pöidlaid hoopis Erki Nool-ele. Tal pole muusikaga varem pistmist olnud ja temal ehk kõige raskem seal, aga quickstep tuli küll päris paljulubavalt välja. Kui nüüd arvestada puhtalt selle saate rütmikust, ehk siis mitte seda, kes kui palju eelnevalt kogemusi omab, siis oleks edetabel järgmine: 1.Gerli 2.Ingrid 3.Erki 4.Aivar 5.Mikk 6.Reet 7.Indrek 8.Vilja Ei saanud ma aru ka Heinmetsa kallal nokkimisest. Polnud tal viga midagi. Kena ja naeratav saatejuht. Sobis sinna Mart Sandri kõrvale küll. Ja härra Sander oli veel eriti nagu kala vees. Igati meeldiv. Küll aga jäi žürii minu jaoks müsteeriumiks. Ei saanud ma kellegi punktipanemisest lõpuni aru. Kõige lähemalt minuga ehk hindas Kaie Kõrb, aga ta oli liiga neutraalne. Jüri Nael-a (kustutasin oma nõmeda kommentaari ta kohta...lugedes 16 aastat hiljem seda teksti siin ei tunne iseennast ära, aga no kui niimoodi vaadates mõtlesin, siis mis teha... vähemalt olen praeguseks targem ja tunnistan oma patroniseerivat jobusust...käisin ju ise ka Ants Tael-a juures trennis ja tean kui raske see on algajatele ja eriti nendele, kes ei selle, ega muusikalise kuulmise järgi liigutamisega varem kokku puutunud...eks see saade olegi ju nö. "tsirkus rahvale"...ent ühtlasi pean mainima, et peale seda esimest hooaega pole järgnevaid vaadanudki, ega ka siinse sulgudes kommentaari kirjutamise aegset, ehk 2022 aasta oma... meediale tänu mõningaid osalejaid tean, aga ei tea enam kes seal žüriiski on...loodetavasti mitte nii karmid kui mina aastal 2006...kuigi saate, ehk "hea televisiooni" mõttes oleks vist just vajalik.) ja Klandorf oli selline imelik. Ants Tael -a kohta ma ei julge midagi öelda, ta on sellel alal selline korüfee, et ju tal olid omad põhjused niimoodi hindamiseks, kuid siiski jäid need kohati minu jaoks müsteeriumiks. 

 Nüüd aga teiste reality sarjade lemmikute juurde. Nädalalõpus sai vaadatud ka Project runway esimene pool finaalist. Jeffrey-t kahtlustatakse, et ta on teinud ebaausat mängu...ja ma usun, et kus suitsu seal tuld. Pluss ta ei läinud üldse endast niimoodi välja, nagu minnakse siis kui ei olda süüdi. Oh, see pätt on ikka pätt. Laura on ikka lemmik, mis sellest, et tema selle kogu jutu välja tõigi. Aga ma oleks ka tema asemel pannud oma kahtlused suure kella külge. See on ju võistlus lõppude lõpuks. Minu edetabel finaalis on järgmine: 1.Laura 2.Michael 3.Uli 4.Jeffrey Kuigi ma tegelikult loodan, et Jeffrey saab veel enne lõppfinaali disklaffi. Edasi America's next top model. Ma eriti ei hinda selliseid reality sarju, kus tegemist on väga vähe oskustega. Ja rohkem nagu mingi armastuse või ilu hindamisega. See on liiga subjektiivne. Aga selle sarja võlu on ehk siiski oskus ennast üleval pidada ja oskus siiski fotodele huvitav jääda. Iga saatega üha enam olen ma A.J. poolt. Kuigi seekord on hämmastavalt mitu, kelle poolt ka nagu olla. See ehk annabki särtsu natuke. Ja muidugi ka fakt, et Melrose mulle üldse kohe ei meeldi. Ta ei sobi kohe üldse minu meelest, aga ma arvan, et nad lasevad ta finaalini välja. Tegelikult on ta üks paras intigant ja sellepärast eriliselt antisümpaatne. Minu edetabel järgmine, pärast viiendat saadet: 1. A.J. 2.Brooke 3.-4. Kaksikud: Amanda ja Michelle 5.CariDee 6.Eugena 7.Anchal 8.Jaeda 9.Melrose Amazing race-is ootan ikka veel millal nad tiiruga Pärnusse jõuavad, sest selles hooajas nad käisid ja suvel olla neid Pärnus nähtud... Seal olen endiselt jalata tüdruku poolt. Kuigi tal seal vist oma mehega mingi hullem kamm, sest too ei viitsi enam võistelda. Aga kui mitte nemad, siis loodan, et hiina-vennad. Nad ka sellised toredad ja abivalmid, isegi kaasvõistlejaid heausklikult aitasid. Ja viimaseks kodumaine Kohver. Ega seal polegi midagi muud rääkida, kui et loodan, et oma (endine) tuttav Anneken Meerits võidaks. Tobe, et need teletegijad tema ropendamised kokku on korjanud. Ta pole üldse nii ropp, kui saatest paistab. Tegelikult päris tore tüdruk oli. Kahju, et ta neid jobusid kaaslaseid seal pidi kasutama, sest aeg ja reeglid nõudsid, sest tegelikult tegi ta ikka ise kõik ära ja leidis ise nii lipu kui lahendused. Go, Anneken, Go! Teistest nagu ei teagi kelle poolt olla. Võibolla see Priit, ta on vähemalt doktorant. Ja oli natukenegi oma nõu ja jõuga Annekenile abiks. Teiste nimedki pole õieti meelde jäänud. Ei tea kui kaua seda saadet viitsibki vaadata. hehh...tean...nii kaua kui P nõuab...talle see saade meeldib...6 aastase mõttemaailmale sobilik...

Järgmine samm näitlejakarjääriredelil

Täna, õigemini nüüdseks juba eile, startisime hommikul kell 07.00 Atko bussiga, suunaga Imavere. Sealses jaanalinnufarmis, ehk siis Sassi talu aladel, toimusid uue Tele 2 -reklaami võtted. Hommikul kui kohale jõudsin, olid teised juba seal, aga bussijuht ei leidnud Saue tänavat üles ning start pisut hilines.

Igatahes bussi maha istudes võtsin kaasa pakitud raamatu "Middlesex" ning olles lugenud seda nii umbes 10 lehekülge - kustusin. Mingi haigusevimm on juba paar päeva sees kummitanud ja see oli ka ilmseks unemaale vajumise tõukajaks.

Kohale jõudsime umbes pooleteise tunniga ning kohe algas hommikusöök - pirukad, kohv ja kommid. Sassi talu peremees soovis meile teretulemast. Vaatasime natuke linde ja sõime pirukaid, ise silmanurgast uurides kaaskodanikke, kes reklaamis osalevad. Tuttavaid nägusid oli täpselt 2 - Laine Mägi, kes oli eesti keelse reklaami peanäitleja ja režissör Marko Raat. Lisaks olid pundis lätlased ja leedukad, sest reklaame oli plaanis filmida kolm tükki, igaüks eri keeles ning eri riigi näitlejaga.

Suureks üllatuseks kobisime oma bussi ja asjadega hoopis farmist eemale, mingi konstrueeritud aiakese juurde, ühe punakaskollase vahtra juurde, kus lindudest polnud kippu ega kõppu. Plaan oli eraldi filmida seal, "värvilise tausta juures" ja siis eraldi linde, kuna lindude juures värve polnud.

Reklaami tekst oi selline kahemõtteline. Meie, nii umbes kuuekesi vahtisime üle aia turismigrupina "jaanalinde", samal ajal kui Laine Mägi mobiiltelefoni rääkis lauseid ´a la Tal on imeilusad silmad, ja kui pikad ripsmed tal on...Aga tead, ta aju on väiksem kui ta silm...ei ma pole ta mune veel näinud...
Ehk siis kahemõtteliselt - ja meie pidime teda siis taha piiluma, et kas jutt käib meie või jaanalindude kohta.

Tegime täpselt 11 võtet. Ahjaa, ennem riietati meid kärtsumatesse värvidesse. Mina sain mürkrohelise pintsaku, mis napilt mulle selga läks. Aga kuna me polnud üldplaanis, siis detailid nagunii paistma ei jäänud. Nii me seal siis vahtisime vahtrapuud ja maja, nagu jaanalinde näeks...ja pidevalt piidlesime üle õla. Sama ka läti ja leedu näitlejaga.

Külm oli, vihma sadas...aga eks me üritasime naljadega tuju ülal hoida ja kõik olid maru vaprad ja pidasid vastu. Režissör Raat katsus ka meie eest hoolitseda, et me ikka hüppaks ja endale sooja teeks ning andis näpunäiteid kuidas täpsemalt näidelda. Tema tööstiil on hoopis teistsugune kui Peeter Simm -i oma. Kui Simm andis käsklusi kõva häälega nii, et kõik teaks kuidas ja mis, siis Raat tuli igaühe juurde isiklikult ja rääkis vaikselt, eriti sisendades olukorda kus me parajasti oleme, et kõik loomulikum tunduks. Ma ei oskagi äelda, kuidas paremini on, sest mõlemat pidi said asjad tehtud - ja ikka nii nagu režissör tahtis - sest tegemist on ju tema kunstilise nägemusega. Kui kõik oli tehtud ja kiskus juba pimedaks, ilmus välja lätlaste punt, kes nõudis, et nendega ka vene keelne versioon tehtaks ja ei miskit muud kui tegime veel oma viis võtet. Mis see siis ära ei ole. Foonil oleval vahtrapuul vähenes lehti silmnähtavalt...

Võtted lõppesid nii umbes kolmveerand kuus, kui kippus juba hämarduma. Jaanalindudega koos kaadrid jäidki tegemata, sest linnud kartsid hirmsasti kui neile nii suure kamba ja prožektoritega ligi mindi. See lahendus jäigi siis filmimeeste enda otsida - ilmselt filmivad nad linde lihtsalt eraldi ning hiljem komponeerivad montaažiga midagi kokku. Meile anti süüa veel kord, tänud Imavere kõrts -i cateringile...tõeliselt maitsev kartulisalat oli, kuigi kõht oli veel lõunaks pakutud makaronidest täis.

Enne veel kui kojusõit võis alata, sõitis meie "cable guy" generaatori kraavi. Ta vaeseke oli küll üleväsinud moega. Ja olenemata jutukast sõidukaaslasest, kes juba kogenud reklaaminägu, kustusin ka tagasisõiduteel peaaegu kohe pärast sõidu alustamist.

Aga Tallinnasse sisse sõitsime kell 19.51 ning kraade näitas sissesõidusilt +11. Kas tõesti polnudki vähem, tabasin end mõttelt. Aga lõpp hea, kõik hea. Nii umbes üheksaks olin kodus. Homme pidid neil jätkuma võtted kusagil baaris või restoranis, ilmselt tegelastega, kellele helistati sealt jaanalinnufarmist...aga seal juba hoopis teised inimesed...ja soojad olemised.

Oh kui lahe vaheldus jälle igapäevatööle!!!

100 filmi

Usun, et ainult järgneval 100 filmil on sellel aastal kaasa rääkida kui Oscareid hakatakse jagama (lisaks veel dokumentaalfilmid, lühidokid, lühimultikad ja mitte-inglise keelsed filmid)...

Akeelah and the bee
All the King's men
Ant bully
Apocalypto
As you like it
Babel
Barnyard
Black dahlia
Blood diamond
Bobby
Borat
Breaking & entering
Bug
Candy
Cars
Casino Royale
Catch a fire
Charlotte's web
Children of men
Curious george
Curse of the golden flower
Da Vinci Code
Deliver us from evil
Departed
Doris and Bernard
Dreamgirls
Driving lessons
Eragon
Everyone's hero
Factory girl
Fast food nation
Flags of our fathers
Flushed away
For your consideration
Fountain
Fur
Garfield 2: the tale of two kitties
Good German
Good shepherd
Good year
Half Nelson
Happy feet
History boys
Hoax
Holiday
Hollywoodland
Home of the brave
Ice age 2
Illusionist
Inconvenient truth
Inland empire
Invincible
Jesus camp
Jindabyne
Lady in the water
Lassie
Last king of Scotland
Little children
Little miss sunshine
Man of the year
Marie Antoinette
Miss Potter
Mission impossible 3
Monster house
Nativity story
Notes on a scandal
Notorious Bettie Page
Open season
Over the hedge
Painted veil
Pan's labyrinth
Perfume: the story of a murderer
Pirates of the caribbean 2
Prairie home companion
Prestige
Pursuit of happiness
Queen
Quinceanera
Requiem
Rescue dawn
Running with scissors
Scanner darkly
Science of sleep
Scoop
Seraphim falls
Sherrybaby
Shortbus
Snowcake
Spinning into butter
Stranger than fiction
Superman returns
Thank You for smoking
This film is not yet rated
United 93
War tapes
Venus
Wild
Volver
World trade center
X-men 3

Prairie home companion

Uus Meryl Streep-i film. Õigemini peaks vist ütlema, et uus Robert Altman -i film, sest tegemist oli väga tüüpilise Altmani kollaažiga, kus tähti rohkem kui taevas. Ja kõik kindlasti jälle pool tasuta sellest osa võtnud, sest teiste tähtede (kaasa arvatud režissöri) külgetõmbejõud on nii suur Altmani filmides.

Tegemist ühe legendaarse raadio-show kulissidetaha vaatega. Tähtedeks country-lauljad, keda esitasid Meryl Streep-i lisaks Lily Tomlin, Woody Harrelson, John C.Reilly, isegi Lindsay Lohan ja mõned päris lauljad. Lisaks veel esinevad filmis Kevin Klein, Virginia Madsen, Tommy Lee Jones ning kindlasti veel mitmed, kelle nime ma hetkel ei mäleta.

Tore, et La Lohan sellise rolli on ette võtnud. Ta polegi mulle kunagi varem nii sümpaatsena tundunud. Woody Harrelson üllatas oma laulmisoskusega, aga filmi nael oli minu jaoks ikkagi Meryl. Ta särab oma kohalolekuga igale filmile väärtust juurde. Laulmas olen teda küll varemgi kuulnud mitmel korral. Eriti õnnestunult filmis Postcards from the edge.

Film kandideeris ka Berliini filmifestivalil Kuldsele Karule, aga võitis ainult Saksamaa Morgenpost -i lugejate žürii auhinna. Oscaritele ilmselt tal küll asja ei ole, kuigi Meryl võiks ka kõrvalosas kandideerida, aga tundub, et peaosa üks koht viiest on nagunii temale reserveeritud rolliga filmist Devil wears Prada. Kui siis ehk mõni lauluke voolab originaalsena sealt välja. Eriti lahe oli Harrelsoni ja Reilly duett "Bad jokes", aga see ei pruugi olla originaal.

Muidu kogu tegevus toimuski laval, lava taga ja ühes kohvikus. Mis omamoodi andis juurde teatraalsust. Lisaks ingel, kes inimeste seas ringi jalutas ning lõpus pisuke kõlks, et kelle see ingel sealt kohvikust kaasa viis. Sellest sai siis aru selle järgi, mis koos tiitritega ekraanile tuli - üks inimene oli puudu - mõnus, et kõik pole ette ära nämmutatud, vaid saab ise ka avastada midagi. See ehk selle filmi väärtus lisaks Meryl -ile oligi...

Hall

Täna tööle tulles tuli mu ees üks töökaaslane. Tal on hallikad juuksed, hallikas habe. Hallid püksid ja hall jope. Päris hall mees - nagu hiir. Ainult portfell oli pruun ja kingad mustad. Kui ma lifti astusin, siis teretades vaatasin talle otsa, tal oli hall nägu ka. Ma pole isegi kindel mis ta nimi on, sest ta on selline hall hiireke, kes millegagi silma ei torka.
Täna on isegi ilm hall. Vaid mõni üksik päikesekiir piilub läbi hallide pilvede. Aknast välja vaadates paistab hall kohtumaja ja autod vuravad mööda Liivalaiat, ikka edasi ja tagasi. Mööda halli asfaltteed.

Esimesed oscar kandidaadid....

8 lühidokumentaali on poolfinaalis kandideerimas 3-lepäris kandidatuuri kohale.

Tähestiku järjekorras:
“The Blood of Yingzhou District” - Aasta hiina laste elust, kes on kaotanud oma vanemad AIDS -ile. Traditsioonilised kohustused oma pere ja küla ees tekitavad hirmu haiguse pärast.
“Dear Talula” - Lori Benson on New York -i kesklinnalane, kellel diagnoositi rinnavähk 14 kuud pärast tütre Talula sündi.
“The Diary of Immaculée” - Lugu ühe naise üleelamistest Rwanda genotsiidi ajal
“Phoenix Dance” - Homer Avila, suurepärane tantsija, kes kaotas jala vähiga. Film räägib sellest kuidas ta jätkab ikkaig oma unistuste elluviimist teise tantsija abiga.
“Recycled Life” - Dramaatiline ja emotsionaalne lugu tuhandetest inimestest kes on elanud ja töötanud kõige suurematel ja kõige mürgilisematel maaaladel Kesk-Ameerikas - Guatemala City Prügimäel, viimase kuuekümne aasta jooksul.
“Rehearsing a Dream” - Film talendikatest 17 aastastest kunstnikest, kes nädal aega mentorlusest selliste kunstnikega nagu Mikhail Baryshnikov, Vanessa Williams and Michael Tilson Thomas.
“A Revolving Door”
“Two Hands”

Kandidaadid teatatakse Teisipäeval 23.jaanuaril 2007, kell 15:30.
Gaala ise toimub 25.veebruaril hollywoodis, Kodak Theater -is.

Armastus, reklaam ja tantsuhullus

Eilne päev oli eriline kolmel põhjusel:
1. Mul oli naisega aastapäev. Eile algas meil 13. aasta koos. Jah - 12 aastat on selja taga ja armastus on ikka sama suur ja ilus. Vast ehk suurem ja ilusamgi kui varem. Sest vaatamata kõigele, unistame me mõlemad ikkagi veel ajast, kus me saame kogu aja ainult teineteisele pühendada ja teha kõike ja alati koos. Paraku oleme veel mõlemad noored ja isegi mitte ainult nooruse soovidest tulenevalt, ihates kogeda, näha ja osata kõike, vaid ka põhjusel, et meil on kolm last - jääb meil pidevalt "ajast teineteisega" puudu. Võibolla see liidab meid veel omakorda kõvemini. Sest pidevalt on igatsus teineteise järele. Ma arvan.......ei, usun..........ei, tean, et ma elan oma elu lõpuni temaga koos. Arvaku teised sellest mis tahavad. Mina olen enda maailma keskpunkt ja kuigi ma ei pea ennast väga isekaks, siis seda ma tean mis minule on hea. Ja minul on hea just temaga. Sellepärast ma ei taha seda isegi millegagi ohustada ja püüan hoida suhet puhta ja pühana. Ja seda absoluutselt mitte tema, laste või millegi muu kui iseenda pärast. Oh, kallis - MA ARMASTAN SIND!

2. Tööpäeva lõppedes helistati mulle Filmifirmast... kutsusid ühte reklaami näitlema. Filmimine toimub laupäeva hommikul kella 7-st õhtul kell 21-ni. Sõidame välja Jaanalinnufarmi. Mina pean mängima turisti. Ei teagi hetkel rohkem sellest. Ahjaa, ainult seda, et seda reklaami siis hakatakse Kanal 2 -s näitama.

3. Eile õhtul käisin Taela Tantsukoolis. Võtsime läbi Tango, Rumba, Samba, Foxtrot -i, Jive -i ja kõige lõpuks ka kõige raskem - aeglane valss... Ma usun, et Rumba ja Sambaga läks meil Ave -ga päris ludinal. Samba ajal öeldi spetsiaalselt meile, et võime ka kahele poole pööret teha. Ehk see oli nagu midagi tunnustuse sarnast. Et just ainult meile nii öeldi...õudne tunnustuse vajadus, ei saa aru kust see tuleb. Ants Tael ise pole eriti meile tähelepanu pööranud, aga see tütarlaps, kellega ta seal neid tantse õpetab...tema on meid tihti aitamas ja meie detaile lihvimas. See on nii armas ja tore. Kusjuures ta ise tantsib nii kergelt, et teda on lausa super juhtida, kuigi mingil emotsionaalsel tasandil on ju tegelikult tema see, kes juhib... Ei teagi, mis ta nimi on Kas Grete või midagi sellist, sest Tael kutsub teda haldjaks ja kui nime ongi öelnud, siis sellevõrra ebaselgelt, et pole sellest sotti saanud. Aga Rumba ja Jive tulid juba päris hästi ja muidugi ka Samba - seda ilmselgelt tänu Palestra trennidele ja Reet Kreigerile. Kõige raskemad on Aeglane valss ja Foxtrot. Seda ilmselt sellepärast, et Palestra tantsudes on kõige vähem just nende tantsude samme ja rütme. Rocki polegi me veel võtnud, kuigi Jive on päris lähedane sellele. Tael ise on ni lahe. Saan aru kuidas ja kui palju ta on minu treenerit Reet Kriegerit mõjutanud. Mingi sisemine sära, mis neist välja kiirgub tantsuga ja asja huvitavaks teeb, see ongi ilmselt see liim, mis mind tantsu külge on kleepinud ja kleebib üha tugevamalt.

Eesti teater

Lähtudes viiest viimasest aastast, kus ma olen olnud Eesti Teatri suurkulutaja ja igal aastal vaadanud ligemale 20-30 etendust. Otsustasin teha Teatrite top-i aastal 2006:

1. Tallinna Linnateater - Minu lemmik ja koos teisel kohal oleva Ugalaga peajagu üle teiste. Hetkel teatri lemmiknäitlejad on Anne Reemann, Anu Lamp, Elmo Nüganen, Ene Järvis, Evelin Pang, Marje Metsur, Piret Kalda, Rain Simmul.
Hetkel parimad lavastused on Ay Carmela, Eesti teatri laulud, Et keegi mind valvaks, Isad ja pojad, Tõde ja õigus.
Lisaks üks lavastus, mis esimesena headest mängukavast kadunud tükkidest meenub: Palju Õnne Argipäevaks.

2. Viljandi Draamateater Ugala - Armas teater alates sellest kui XX lend sinna läks.
Hetkel teatri lemmiknäitlejad on Peeter Jürgens, Luule Komissarov, Karol Kunsel, Kadri Lepp, Hilje Murel, Maria Soomets, Leila Säälik, Priit Võigemast.
Hetkel parimad lavastused on Onu Vanja ja Koturniad.
Lisaks üks lavastus, mis esimesena headest mängukavast kadunud tükkidest meenub: Niskamäe kired.

3. Eesti Draamateater - Tase langeb pidevalt, sest mängukava on valdavalt palaganide päralt.
Hetkel teatri lemmiknäitlejad on Tõnu Aav, Ita Ever, Ülle Kaljuste, Maria Klenskaja, Kersti Kreismann, Ain Lutsepp, Mait Malmsten, Merle Palmiste, Margus Prangel, Anti Reinthal, Tiit Sukk, Harriet Toompere, Lembit Ulfsak, Viire Valdma.
Hetkel parimad lavastused on Syrrealistid, Õmblejannad, Õhtusöök sõpradega.
Lisaks üks lavastus, mis esimesena headest mängukavast kadunud tükkidest meenub: Ämbliknaise suudlus.

4. MTÜ R.A.A.A.M
Üks lavastus, mis esimesena meenub: Põrgu-wärk

5. NO99
Üks lavastus, mis esimesena meenub: Padjamees

6. Vanemuine
Üks lavastus, mis esimesena meenub: Adolf

7. Rakvere teater
Üks lavastus, mis esimesena meenub: Rosencrantz ja Guildenstern on jälle surnud

8. Noorsooteater
Üks lavastus, mis esimesena meenub: Romeo ja Julia

9. Emajõe suveteater
Üks lavastus, mis esimesena meenub: Frankenstein

10. VAT Teater
Üks lavastus, mis esimesena meenub: Teener

11. Rahvusooper Estonia
Üks lavastus, mis esimesena meenub: Carmen

12. Eesti Nukuteater
Üks lavastus, mis esimesena meenub: Viplala

13. Von Krahli teater
Üks lavastus, mis esimesena meenub: Luikede järv

13. Pärnu teater Endla
Üks lavastus, mis esimesena meenub: Valged hirved

Hinnang on tehtud ainult nende teatrite kohta ja etenduste kohta, mida ma olen külastanud viimastel aastatel. Sellepärast ei leia siit tabelist selliseid teatreid nagu Teoteater, Kuressaare Linnateater, Pärimusteater Loomine, Vana Baskini teater, Salongteater või Theatrum. Usun, et nii Von Krahl, Loomine kui Theatrum võiksid olla päris kõrgel kohal...

Piletid, mis kapi otsas ootavad oma realiseerimisaega:
15.10. Adolf Rühka lühikene elu - Draamateatris
30.10. Keisri hull - Ugala Vene Draamateatris
10.11. Lõõmav pimedus - Ugalas
20.11. Aarete saar - Ugala Draamateatris
23.11. Anna Karenina - Ugalas
29.11. Gösta Berlingi saaga - Draamateatris
02.12. Marilyn - Ugalas

Piletiostu plaanid:
Linnateatris - Meeletu, Nii see on kui teile nii näib, Tõde ja õigus 4.osa, Impro 3, Rätsep, Naeruta paik, Meeletu.
Ugalas - Väike Tjorven Soolavareselt, Naise võtmine.
Draamateatris - Minu oivaline lahutus, Müügimehe surm, Kiirgav linn, Kuu aega maal.
MTÜ R.A.A.A.M - Misjonärid.
No99 - Hirvekütt, Nafta.
Vanemuine - Chess, Tähed hommikutaevas, Tühirand, Beautiful bodies, Suur kuri hunt.
Rakvere teater - Oscar ja Roosamamma kirjad jumalale, Isa, Vargamäe kuningriik.
VAT Teater - Elvis oli kapis, Meeste varjupaik.
Eesti Nukuteater - Vapper keefir.
Vana Baskini teater - Väljaspool hooaega, Krokodill.
Theatrum - Valged ööd.
Pärimusteater Loomine - Tagasipööre keelatud, Vana Tooma pilgu all
Pärnu Endla - Koduabiline, Viimane näitus, Martini ja Mary lugu, Vee mälu
Estonia - Juudit

Kurb ja paha...

Mul on täna paha tuju.
Eile oli jube hea tuju töölt lahkudes. Käisin 5 naisega eile lõunal Viru keskuse Magic Buffet -s. Ja otse loomulikult sattus mu naise sõbranna mind nägema. Ja siis edasi rändas see ka minu naise kõrvu. Naljakas väike küla see meie Tallinn. Sai mu naine naerda, sain mina ja ka minu töökaaslased.

Just enne töölt lahkudes tuli MSN-i minu ainuke tänu-internetile-leitud-sõber. Ta elab Inglismaal ja kuigi me viimasel ajal pole tihti suhelnud, mõtlen ma tema peale tihti ning mingil kummalisel kombel isegi igatsen, et ta ei elaks nii kaugel. Kuigi me sõprussuhe on toiminud ainult läbi mitte-isiklikul-kohtumisel. Ehk siis jututubade, e-mailide, sms-ide ja isegi hääle-teadete. Kuigi me teame, millised me välja näeme, ma olen teda näinud ja tema mind, ei või ikkagi öelda, et ma teaksin milline ta täpselt on. huhhhh, kas saab veel segasemalt selgitada? Aga kuigi jutuajamine jäi lühikeseks ja oli suhtes 5/1, mina muudkui rääkisin, tema vastas vahepeal...oli nii tore teada, et ta ikka olemas on ja mäletab oma "vana" sõpra. Panin tema blogi ka linkide alla.

Pärast tööd siis koju ja väiksed musid oma musidele ning kustusin veel pooleks tunniks ja edasi trenni. Trenn oli selline võhmakas, et ma olin kohe omadega läbi. Aga ka see oli jube hea! Ma armastan tantsimist. Armastan oma trenni. Saan sellest powerit ja vaheldust ja jõudu tavalisteks igapäevasteks toimetusteks. Ja mis peamine saan ka targemaks, sest õpin pidevalt seal uusi asju.

Tuju rikkus ema. Helistas mulle purjus-päi. Oli vihane, et ma trenni ajal tema kõnedele ei vasta. Siis käsib endale järele tulla. Ma küsin, et kuhu ja ta pistab kohe karjuma, et miks ma ei saa talle järele tulla, kui tal on nii harva mu abi vaja. Mul aga oli vaja lihtsalt teda, et kuhu, sest ma ei teadnud kas ta oli kodus või kus kohas. Sest kell oli üheksa läbi...Läksin siis "talle järgi". Ta oli täiesti purjus ja nuttis jälle kõike taga. Ma saan ju aru, et tal on hirmus raske, sest tema vennaga on asjad väga pahasti. Aga siis ta hakkas sõimama ja maha tegema mu naist. Ja see ei meeldi mulle mitte kõige vähemat. See on minu valik ja ma olen uhke oma valiku üle ja õnnelik ja täna on mul naisega tähtpäev - 12 aastat oleme koos olnud. Ju me siis sobime ja meil on koos hea. Kõige parem. Täna peaks oleme maailma õnnelikumaid päevi, aga ema suutis seda niimoodi varjutada ja pilvi mu päikselisse taevasse punuda. Milleks...mida ta üritas saavutada sellega? Meil on koos 3 maailma kõige paremat ja armsamat last. Meil on koos hea ja me hoiame kokku. See, et mu naine mu emale ei meeldi - see ei ole kellegi teise asi kui tema enda oma. Ja siis kõik see jutt, et kuidas ta minuga vaeva nägi...ta häälest kostis isegi kibestumist, et pidi ta oma noorust selle peale kulutama ja et ta ikka väga tahaks nüüd midagi vastu saada. Aga paraku see nii ei tööta. Laused nagu - muidugi, Sa ei tea midagi sest Sul on "kolm tervet last", kõlas ka nagu umbes, et "kahju, et sul ei ole haiget last, et siis Sa saaksid täiega vaeva näha". Kõige rohkem ärritab mind see, et kõiges on süüdi minu naine. Tema on mind ässitanud "kogu maailma" vastu ja mind ära mürgitanud. Et ma ise ka muutumas "oma naise sarnaseks". Nagu ma ise oma peaga oma otsuseid ja valikuid ei teekski. Nagu ma ise oleksin "nii loll", et kõik mis ma teen on mu naise tahe ja nõudmine. See on madaluse tipp. Ja ma ei saa austada ühtegi inimest, kes minust nii halvasti mõtleb. Sorry - ole kes sa oled. Kasvõi ema, aga kui sa arvad et ma olen nii loll, siis miks mina Sinust peaksin teisiti arvama.

Jah, mul on kahju, et kõik inimesed omavahel aru ei saa. Aga palun austust ja headust, see ongi intelligentsuse ja mitte-matslikkuse tunnus, et oskad aktsepteerida ka Sinu enda arvamustest erinevaid arvamusi ning seda, et teised inimesed teevad oma valikud ja otsused ise.
Kõigele lisaks ta(ema) ei kuula mind üldse. Nii kui ma suu avasin, ei saanud ma oma seisukohta öelda, sest ta nõudis, et ma vahele ei segaks. Kui ma siis midagi ütlesin, siis ta tegeles mingi riidehilbu otsimisega või muu sellisega ja oli selgelt näha, et ta ei kuula mind. Oh ja see asjade kulutus - kui tähtis ikka on raha...see on tal ka jube oluline...
Ja nüüd on selline masendus peal, et tahaks koju oma kallite muside juurde ja hoida neid kõvasti-kõvasti kaisus ja kallistada ja unustada, et maailmas eksisteerib veel miski peale meie, trenni, raamatute, teatri ja kino. Nii kurb on olla...

Top 10

Tegin ühe pisikese ekperimendi...iseenda tundma õppimiseks...

Võtsin Internet Movie Data Base -st inimeste hääletatud top 250 filmid ja kopeerisin need exceli -faili. Valisin välja 30 parimat. Nendest kustutasin 10 kehvemat. Kui jäi järgi 20 parimat, siis hakkasin välja valima enda maitse järgi paremuse järejekorras top 10 -t.
Tulemus on selline:

1. Pianist (2002) - Polanski üllatus Oscar (kuigi mina just talle pöidlaid hoidsingi). Adrian Brody juudist pianistina fašistliku Saksamaa õudsate sündmuste keskel.
2. Sixth Sense (1999) - Bruce Willisega mõistusega kummitusfilm, mida ilmestab ka Toni Collette. Umbes samast ajast pärineb ka üks teine üli-hea kummitusfilm - The Others...
3. Vita è bella, La (1997) - Nägin seda Stockholmis rootsi keelsete subtiitritega. Kogu see kinoelamus oli igati meeldejääv. Ja kui osavalt oli seotud koomika ja traagika. Nutma ajas. Jällegi juudi-teema...
4. Silence of the Lambs (1991) - 5 põhi Oscarit - parim film, parim stsenaarium, parim nais ja mees peaosa, parim režissör. Vinge saavutus, seda on sutnud ka 6. kohal olev film. Jodie Foster ja Anthony Hopkins mängisid selle filmiga minu südamesse. Tõelised talendid koos! Ja kui põnev sisu!
5. Amadeus (1984) - Eluloofilmide eluloofilm. Kostüümid, muusika, ajalugu. Vapustav elamus!
6. One Flew Over the Cuckoo's Nest (1975) - Vaata 4. koha filmi selgitust. Lisaks veel Jack Nicholson ning hullud - üks mu meelisteemadest. Hullud tekitavad minus alati hirmu. Võibolla sellepärast, et lapsepõlves viis mu buss alati hullumaja juurest läbi kui ma "Linna" sõitsin...
7. Eternal Sunshine of the Spotless Mind (2004) - Kate Winslet, Kaufman ja Gondry omapärane lugu ja muidugi ka Tom Wilkinson. Tõeliselt huvitavate sisupööretega ebatavaline film. Samas, mingil kummalisel kombel kurb.
8. L.A. Confidential (1997) - Russell Crowe ja parim "politseifilm" mida eales olen näinud. Lisaks väga hästi värvidega loodud atmosfäär - sellised mahagoni moodi toonides.
9. Schindler's List (1993) - Jälle need juudid. Ma olen ise 1/16-ndik juut, ehk siis tavaline valge inimene nagu iga teine. Sakslased korjasid koonduslaagritesse neid, kes on vähemalt 1/4 juudid kui ma õieti mäletan. Ehk siis minu vanaisa oleks läinud...aga ikkagi puudutab see nende teema mind, vist natside inimlikkuse puudumise pärast. Maailm teab ja mäletab ju suuremaidki genotsiide, aga eks juutidest režissörid, nagu Spielberg ja Polanski on selle teema suutnud andekalt mõjuvaks muuta.
10. Some Like It Hot (1959) - Marilyn Monroe ja Lemmon/Curtin tandem. Vapustav - iga hetk, sest džassis on ainult tüdrukud...

Kummaline - siin polegi mu lemmikfilmid reas, kuigi eranditult kõik 10 on väga, väga head. Samas oli muidugi piiravaks teguriks ka see, et suuremat osa minu lemmikutest polnudki üldse IMDB tabelis. Tegelikult peakski püsti panema oma top 100 - saaks tabelite koostamise nälga maandatud...sellest siis varsti.

Tühi telemaastik

Tööd on ülepeakaela palju. Kõhu sain küll täis. Pärnu maantee Patrick-us. Nii hea sealihakaste oli. Siia maani on mõnus maitse suus. Ja nii tore, et seal on iga 6. lõuna tasuta.
Täna on trenn - seda ootan ka väga.

Ja õhtul vaatan naise ja lastega kindlasti televiisorit. Eile tuli see Tähtedega tantsimise saade, aga ma ei teadnudki - ja magasin maha, sest ma ei vaata enam üldse telekat. Isegi uudiseid, ega filme. Filme vaatan küll DVD-de pealt, aga see on ka kõik. Raamatud on nii palju huvitavamad. Lugesin ka Pilveatlast edasi, aga selle lõigu tekst kus ma olen praegu, on väga raske. Kõvasti ette lugedes tundub täiesti, et keel on vahepeal krussis. kuigi raamat on väga hea ja huvitav.

DVD-delt jälgin ka Amazing Race -i (10.hooaeg- pärast kolmandat saadet on lemmikuks proteesjalaga tütarlaps oma mehega), Project runway -d (3.hooaeg -enne finaalsaadet on lemmikuks 5 lapse ema Laura - tema disainid on olnud kõige elegantsemad ja stiilsemad) ja America's next top model (7.hooaeg - pärast teist saadet on lemmikuks kaksikud, ei teagi kumb, sest nende erinevused ei ole veel välja tulnud ja Brooke tundub ka lahe ja rõõmsameelne) saateid. Ja see ongi hetkel kogu mu telemaastik. Ootan väga jaanuaris algavat Apprentice-i 6.hooaega ja järgmise aasta mais algavat So You think You can dance -i 3.hooaega.
Oi-oi-oi, siiski on kaks asja, mis mind televiisoris ka veel paeluvad. Üks on Marko Matvere krimisari Ohtlik lend ja reedeõhtused teatriõhtu -d. Hmmm, kas ma tõesti midagi pole unustanud?
Ei - nüüd on tõesti kõik.

3 mitte - ühendriikide (mitte - inglise keelset) filmi

See nädalavahetus oli filmirohke -
1. Water
2. Wang ui-namja (The King and the clown)
3. Leiutajateküla Lotte

1. Tänavuaastane Kanada saadetis Ameerika Filmiakadeemis "võõrkeelsele" Oscarile kandideerima saadetud filmi kirjeldaks järgmised sõnad: Ilus, ajalooline, kurb, armastusfilm.
Tegemist Deepa Mehta hindi keelne lugu, mis leiab aset 1930ndate Indias. Lugu leskedest, kes tollel ajal olid sunnitud elama mõnevõrra tavainimestest eraldatuna - tulenevalt usust. Nimelt indias on kombeks, et tüdrukud juba sündides lubatakse ära abieluks ning tihti abielluvad juba päris noorelt, ehk näiteks 7 aastaselt - see on seal täiesti tavaline. Ja tihti abiellutakse väga vanade meestega. Kui see mees aga satub surema, enne kui päris kooselugi algab, siis naine jääb lesena leinama, teda kuni oma elu lõpuni. Nendega ei olnud soovitatavalt tegemist teha. Selles filmis üks mees armub ühte leske ning sündmuste kulg on midagi Romeo ja Julia loo taolist. See kõik on seotud sümboolselt veega, ehk jõega, mis linnast läbi voolab, joogiveega ja ka vihmaveega. Kaadrid on muinasjutuliselt ilusad. Usun, et sellel filmil on väga head võimalused saada 5 hulka kandideerima. Sest veel mõni päev pärast filmi on see tunne mul meeles, mis mind valdas "Water" -it nähes.
2. Korea värviküllane ajaloole toetuv film, rääkis ühest rändavast esinejate trupist ning 15.sajandi kuningast. Kuidas karm kuningas armus ühte väga naiselikku noormehesse sellest esinejate trupist ning sellest haiglasest võitlusest nii iseenda kui ka ümbritevaga, et kõik oleks nii nagu ise heaks ja õigeks arvad. Kuningal oli ilmselt igav ning ta ei usaldanud oma ümbritevaid inimese, sellepärast ta läkski otsima seiklust, tahtes ka sedasi ennast kehtestada ning panna teised alluma enda meeleoludele. Samas oli ka trupi siseselt mingi imelik sõprus/armu suhe peategelaste vahel.
Üldiselt oli see natuke liiga muinasjutu omane ja ülepakutud. Liiga legendiline. Muidugi kostüümid ja värvikirev pilt oli silmale tore, kuid julmus ja homoseksualism jällegi eemaletõukav. Tugevalt tuntav oli nii filmitegemise traditsioonide erinevus meist põhja eurooplastest kui ka erinev kultuuriline taust ja väärtushinnangute erinemine. Siiski akrobaatiline koreograafia ning ilus kunstnikutöö andsid filmile väärtust. Siiski ma ei usu, et see film Akadeemia tähelepanu osaliseks saab. Lõuna Korea pidas seda siiski selle vääriliseks, et saata see neile hindamiseks. Kuigi kuulsin, et neil oli eelvalikus ka Kim Ki Duk-i uus film...
3. Selle aasta Eesti Filmi suursündmust käisin koos oma poja ja tütrega vaatamas. Katri jäi Kristiniga koju. Ja mis nauding see oli. Poolteist tundi kulus kui linnutiivul. Selline mõnus väike filmike, mis ei tee paha kellegile ja isegi paar korda ajas muigama. Ei saa rääkida mingist erilisest filmiajaloo suurteosest, isegi mitte ühest parimast multifilmist, kuid omamoodi oli kõik seal armas. Sisu ei tahakski ümber jutustada, sest siis peaks tegema seda läbi detailide. Ma pole tervenisti seda esimest Lottet vist vaadanudki, ikka lõiguke siit ja lõiguke sealt laste selja tagant, aga üllatus, üllatus - mõlemad lapsed ütlesid, et see esimene Lotte on palju parem. Minul aga võrdlusmoment puudub otseselt ja minu jaoks külbas küll. Eriti head hääled olid Aarne Üksküla ja Peeter Tammearu mutid ning Peeter Oja jänes Adalbert. Kahte viimast ei tunnistanudki ise ära vaid pidin spetsiaalselt lõputiitritest järgi vaatama. Lotte häält tegi Evelin Pang ning väga äge oli pisikeses hääle-rollis ka Marko Matvere - ta on ikka super andekas ning igati pull inimene!

Thank You for Smoking

Üllatavalt originaalne Ameeriklaste tehtud film. Selle filmi väärtuseks ongi stsenaarium. Kõik muu ei torkanud eriliselt silma ei suurepärasusega, ega ka häirinud. Aaron Eckhart ja Maria Bello ning teised rohkem ja vähem tundmatud näitlejad olid kõik sümpaatsed, kuid nende roll ei olnud särada, vaid edastada seda natuke kiiksuga omapärast lugu.

Tegemist oli suitsutootmise firmade esindaja elupildiga. Ehk siis inimene, kes peab poolträäkima suitsetamisele ning luua ühiskonnale pilti, et suitsetamine pole üldse nii hull ja ebatervislik. Samuti lobbyt tegema valitsusele, et suitsutootjad saaksid ikka rikastuda ja suitsetamine oleks pop.

Sisu ei tahakski rohkem täpsemalt ümber kirjutada. Tahaksin rääkida veast, mida märkasin...nimelt kui relvahull sööb juustuga võileiba pubis ja alkoholihull võtab ampsu, siis juust tuleb pealt ning võileib läheb koledaks...järgmisest stseenis näidatakse võileiba, mida polegi nagu puudutatud. juustu sisse torgatud ameerika lipp on samuti korrektselt nagu tikk püsti...sest see on oluliselt seotud filmi sisuga...hämmastav, et nad sellise apsaka läbi lasid.

Kui mu mälu mind ei peta, sai film esilinastuse Ameerikas Sundance-i filmifestivalil, mis tegelikult peaks tähendama seda, et tegamist ei ole mingi suure Hollywoodi stuudio filmiga ning see on tulnud ilmselt käesoleva filmi iroonilist tematikat arvestades filmile vägagi kasuks.

Siiski väga hea muusika on ka leitud...kas just nüüd hea...aga sobiv. Vahepeal lasti ka sellist 60ndate eesti filmi stiilis muusikat - labadabadabadabadaba....

Raamatud ja Kirjandus

Viimasel ajal on järgnev küsimustik vallutanud blogimaailma. Mõtlesin ka osaleda, enda seisukohtadega:

1. 1 raamat, mis on muutnud Su elu? Karu-Aabits...õppisin selle järgi lugema - muutis mu elu.
2. 1 raamat, mida oled lugenud mitu korda? Astrid Lidgren - Pipi Pikksukk
3. 1 raamat, mille võtaksid kaasa üksikule saarele? Piibel - võibolla jõuaks selle seal läbi lugeda...
4. 1 raamat, mis ajas Sind nutma? Silvia Rannamaa - Kadri/Kasuema
5. 1 raamat, mis ajas Sind naerma? Bridget Jones 2:Täitsa lõpp - teine pool raamatust on selline naerupidu (tahaksin ära märkida ka Mikael Niemi - Popmuusika a la Vittula...see lõpus olev sünnipäev oli pööraselt naljakas)
6. 1 raamat, mille oleksid tahtnud ise kirjutada? Jonas Gardell - Koomiku lapsepõlv
7. 1 raamat, mis oleks parem jäetud kirjutamata? Ma pole seda küll lugenud, aga pakuks Koraan, sellest on nii palju paksu pahandust tulnud...
8. 1 raamat, mida hetkel loed? David Mitchell - Pilveatlas (koosneb mitmest loost ja mõned neist on päris head)
9. 1 raamat, mida tahaksid lugeda? Audrey Niffenegger - Ajaränduri naine
10. Kus kohas veel see küsimustik on üleval? Hollywood Reporteri blogis

Romeo ja Julia

Üks vana võlg on vaja klaarida. Nimelt 24.septembril sai külastatud uuenenud Nukuteatri õuel Romeot ja Juliat. Enne kui etendusest rääkida, peaks mainima seda nahhaalsust, et tehakse laste-noorte etendus ja reklaamitakse seda pere-etendusena, aga raha kooritakse pileti eest sama palju kui mõne välismaise artisti kontserid eest. Täiesti jultunud käitumine, minu meelest. Muusikal ise oli päris hea. Ei tea, kas väärtus kasvas selle kalli hinna tõttu, aga igal juhul oli muusika hea ja sellest tegelikult ka piisas. Termikas ise on olnud selline lahe bänd, kes seni on tundunud, et teeb muusikat muusika ja laheduse pärast...see on kandunud ka kuulajani. Tooksingi oma hinnangu ära plusside ja miinustena...see oleks ehk kõige lihtsam, kergem ja kiireim viis mälestustele abiks jätta. + Terminaatori muusika ja laulud. CD, kus eriti hea versioon Tõnis Mägi esituses laulust "Tee seda veel" Hele Kõre - tõeline muusikalistaar. Ilus puhas hääl, millega ta on võimeline Pipi Pikksuka laulu jazzi võtmes laulma. Kustnik Iir Hermeliin. Väga mõnus kahe tasandiline ja päris mitme plaaniline lavaehitis ning vanad maalid - sobiv. Jass ise oma pungi soenguga kargamas mööda lava nagu Duracel-jänes. Nukuteatri näitlejad - Laura Nõlvak (tantsis paremini kui koreograafia õppetooli tantsijad), Lee Trei (äge ja kena), Taavi Tõnisson (parim nukuteatri näitleja - alati huvitav ja tore) ja Livika Hanstin (lumekuninganna - jäine ja külm - sobib nii mõnessegi etendusse, just sellist karmi tädi mängima, kuid samas võib tal olla ka hell süda). Kaire Vilgats - Võimas! Kõik mis ta teeb (loe: laulab) muutub kullaks.

- Kristjas Kasearu - samasugune hädine mees nagu Koit Toome, ainult et hääl on veelgi kehvem. Jüri Naela koreograafia - tõeline õudukas. Ta juba plagieerib iseenda plagiaat-tantse. Tõeline originaalsuse kriis. Fame -i pole vist küll mõtet vaatama minna. Koreograafia õppetooli õpilased. Õudne, kas see ongi Eesti tantsu tulevik - paksud tüdrukud laval tantsimas - ausalt öeldes hakkas natuke piinlik seda seal vaadata. Rain Simmul -i roll, aga mitte osatäitmine. See oli piin sellest möllus. Lõpp - miks tahtis Julia Romeole mäkra mängida. Milleks pidi ta osalema näitemängus, kus teda surnuks tembeldati. Miks...oleks siis öeldud, et vanemad käskisid või midagigi. Lõpp oli üldse segane ja kole. Ma saan ju aru, et tragöödia - aga lugege Shakespear'i - see oli tundlikult ja suurepäraselt kirjutatud, milleks see nüüd niimoodi ära solkida. Ohh, kuigi need miinused tulid nüüd viimasena, siis tegelikult muusika ja laulud olid ikka väga head! Ning see ongi ju muusikali puhul kõige olulisem...sellepärast kokkuvõttes oli see ikka väga hea etendus, olgugi, et liiga kallis.