neljapäev, 22. juuli 2010

Kivist külalised - Kaks Musketäri


Hinnang: 5- (Jah, tõesti - nii kõrge hinnang... Kõigi virisejate kiuste, sest ilmselt nägin mina mingit hoopis teist tükki, hoopis teisel korral, kui need, kes räägivad "jalaga tagumikku naljadest" või "nukkudeta nukuteatrist täiskasvanutele" või virisevad muidu, sest suvelavastuste kergsuse üle on nii lihtne vigiseda... Võibolla olen ma tõesti keskmisest lihtsameelsem ning minu seosed pinnapealsed? Võibolla aga ma lihtsalt oskan nautida ka mängu võlu - kui näitlejad lähevad hoogu ja teevad asja täiega? Kui lavastaja ei ole lihtsalt lugu lavale keevitanud, vaid tuleb lagedale ilmselgelt korraliku mõttetöö tulemusena tõeliselt uhke ideede paraadiga? Siin-seal on seda virinat tõesti paisutatult välja pritsitud, kuid õnneks oli saalis ka piisavalt palju naeruga minuga koos kaasakõõksujaid ning lõppude lõpuks ka üpris palju neid, kes siiski pidasid seda heaks ja hoogsaks teatriks. Ja kahtlemata oli seal ju ka neid "kergemat sorti" nalju, kuid põhiliselt siiski väga terav ja irooniline ning samas mahlakas tekstipõhine huumor. Õnnestunud nalja teha on nii raske, minusuguse üliarenenud kriitikameelega tüübi jaoks eriti... kuid ometi oli "Kivist külaliste" huumor minu jaoks just HEA ning naljakas. Midagi Kivastikulikku, kuid ühtlasi ka natuke Kivirähkilikku. Tegelikult tõigi see tükk ning selle lavastuslik tase mulle meelde Viinistu hiilgeajad, ehk Kivastiku "Külmetava kunstniku portree" ja "Põrgu wärk"-i. Samas kõige lähedasem oma huumorimeelelt oli see hoopis Kivirähk -i, samuti kirjanikest rääkinud "Keiserlik kokk"-ale. Ja ma usun, et suundaandvalt võibki usaldada arvamust, et kui Keiserlik kokk meeldis, siis meeldib ka "Kivist külalised" ning vastupidi. Ja lihtsamaid nalju ongi vaja kasvõi soojenduseks... või vahepaladeks, et siis see peenem huumor ning sisukus sealt vahelt paremini välja paistaks. Minu jaoks üks suve parimaid ning terve aasta siiani parim komöödia.)

Aga lihtne on ka öelda lihtsalt, et "meeldis" ja kõik... aga miks ja mis meeldis... millest selline kõrge hinnang? Aga palun... kuna negatiivset on öelda seekord väga vähe, ehk natuke võib nuriseda mõnede, mitte eriti kriitiliste detailide üle, nagu näiteks... hmm no tõesti mõni nali oli ju natuke lihtsake :) Saksa kirjanike nimekirja joostes ma ilmselt pilgutasin silmi sellel ajal kui sealt jooksid läbi Patrick Süskind ja Bernhard Schlink.... samas jooksis sealt läbi Bernhard Kellermann, kes on samuti sündinud 4.märtsil nagu Eduard Vilde... ja muideks samal päeval peab sünnipäeva ka Mart Kivastik (mina ise panin napilt päevaga mööda :)) Aga nüüd siis täpsemalt, milliseid mõtteid ja tähelepanekuid seekordsest teatriELAMUSEST enda sisse pikemakski jätsin, ehk millepärast see tükk minule korda läks:

* kohe alguses on juba mobiili-hoiatus "lavastatud"... no ei hakanud ka "selle" peale kellegi mobiil etenduse ajal tirisema :)
** see "õnnede" teema. Loob justkui tunnetuse ajastu-atmosfäärist. Kunagi kutsuti naist mehe "õnneks"... kuhu see ütlus tänapäevakontekstis kadunud on ja miks? :))) Eriti kõnekana kõlas see manifestatsioonina Katlamaja kõrgemalt tasandilt Hilje Mureli suu läbi: "Mina olengi sinu uus õnn".
*** Lihtsa maainimese lihtne loogika - Helena Merzini suu kaudu Vilde emana: "Lugema ta juba õppis, asi see nüüd siis mõni raamat kirjutada on."
** jube äge poliitikute-trio :)) nii majakinkimise teema populistlikke tagamaid avades kui ka hiljem "vanainimest" katsuma minnes :) Üks ütleb: "anname kirjanikule maja, siis nad arvavad, et me loeme ka!" ja teine täiendab (sest nad ei saa ju lubada, et rahvas mõtleks sinna ütluse otsa - "raha"): "...raamatuid"
* Lemmikstseen Sulev Teppartiga on see, kui ta mõisahärrana trepist alla tuleb ja Tõnu Oja kupjana tema ees lömitab ning mõisahärra ütleb selle peale nagu muuseas: "Aitab nüüd sellest, Jürka!" Ise justkui ebameeldivust tundes teise alandlikkusest kuid hoides ümbet nooti ja hoiakut.
** Kasukates "lehmad"... ja see kuidas Hilje teeb "Muu" ja siis annab piima :) Pisike detail, aga väga tabav.
***Roosa titemütsiga Eduard Vilde Tiit Suka kehastuses. No see on tõesti selline lihtsam ja kulunud nali - suur mees ja beebimüts, ROOSA beebimüts peas... aga töötab just nimelt "soojendusena" ikka.
**Tundsin iseennast Tõnu Oja isa-rollis ära. Minulegi meeldib numbreid kokku arvutada.. eriti rahanumbreid :)
* Isa õpetab Eedi V-le hobustega kauplemist - see ongi äritegemine, Ostad odavalt hobuse, kellel ribid väljas, toidad tal ribid peitu ja müüd kallilt maha jne...
** Kogu elu mammonat kokku ajada ja mis sellest siis lõpuks tolku oli - sussid püsti ja eit takkajärgi ning pojal isa teenitud rahaga seoses emotsionaalsed väärtused puuduvad. Iseasi kui palju sellel isal seal kirstus siis lõppude lõpuks oligi...
*** Näidend tõstatab igipõlise küsimuse, et kumb see siis ikkagi olulisem ja tähelepanuväärsem on, kas sportlane, kes teeb tippsaavutuse, kuid kelle rekord kindlasti kunagi purustatkse või jääb võit unustustehõlma versus kirjanik, kes pakub lugemisrõõmu võibolla aastasadadeks võibolla isegi muutudes klassikuks ning mõjutades tuhandeid inimesi?
** Kõik loojad soovivad tunnustust, seeläbi teavad ka ise, et see mida nad loovad, läheb inimestele korda ehk, et nad teevad õiget asja. Mingis mõttes annab see oma töö väärtustamisele kinnitust ja enesekindlust edasisele loometööle. Muidugi efekti on raske ette aimata, auhinasaamise mõju võib olla ka ruineeriv ning tekitada loojale sisemisi pingeid - sest ootused iseendale kasvavad kättesaamatutesse kõrgustesse. Sellepärast ongi ehk parem, kui auhindade saamine toimuks vanemas eas. Pean eelkõige kirjandust silmas. Samas auhindamisel peab ju ikka aus olema, muidu kaob auhinna enda väärtus.
* Ka Ed.Vilde näol oli tegemist tüüpilise kirjanikuga. Ehk mehega, kes tahab ise kuulsaks saada ning ei lase naisel oma asjade ning huvidega tegeleda. On ju maaiilmakirjandusest kuhjaga selliseid näiteid. Esimesena meenub näiteks Märta Tikkanen, kes niiväga tahtis kirjutada, kuid kelle mees selle nii raskeks tegi. Aga kui mõelda Eesti kirjanike peale, siis huvitav on näiteks see, et Aino Pervik viimastel aastatel nii palju kirjutab ja tihedalt uusi raamatuid välja annab. Mitte nagu siis, kui veel Eno Raud elus oli... naisterahvast painavad muidugi emakohustused ning kirjanikust mehe toetamine ja tema tujudele allumine. On ju saanud lugeda, et maailmakirjanduse suured nimed on tihti olnud parajalt hullude kiiksudega. Lisaks on paljusid kummitanud loojatele tüüpilised haigused, nagu alkoholism. Ja see on kirjanikuprouade argipäev. Murel mängib muidugi asja hoopis koomiliseks - kibeledes oma õmblusmasina äärde... Kuid kui kõrht hakkab selja külge kleepuma, sest raamatud ei müüd, siis on õnneks lubati naine ka tagasi õmblusmasina äärde... aga ühtlasi, üsna paljutähenduslikult oli ta ka mehe jaoks kadunud... Kuigi päriselus olevat see esimene naine teda vist päris pikalt kiusanud. Tükis seda välja ei tooda, kuid hiljem kardina tagant kostev õmblusmasina hääl ei ole viiteks sellele tõigale?!
** Näidendis ongi tegemist põhimõtteliselt Eduard Vilde elulooga. Titest kuni raugani... või peaks ütlema kivist külalise eluloo elustumisega?! Väga informatiivne kavaleht on muideks! Muuseas sai teada, et Eduard Vilde ja Eduard Bornhöhe olid lähisugulased, mis tegelikult on ka näidendi teksti sisse kirjutatud, aga kas sellest kava lugemata aru saabki, seda ma laval esitatud tektsiliselt enam ei mäleta... Kusjuures tegelikult jääbki selline mulje, et Kivastik on võtnud mõned Vilde olulisemad elu keskpunktid ning huvitavamad teemad ja muutes neid natuke ülepaisutatuks ja sidudes juhtumid huumori ja paroolimõõtu kildudega. Vahepeal läks kildude lendamine isegi nii tihedaks, et kõige parema tahtmise juures ei suuda neid kõiki meenutada. Aga võrdkujuna minu meelest justkui tüki luustik on elulugu ning peale kasvatatud liha see kõik see vinge huumor ning nahk, mis kõike koos hoiab - lavastaja väga mitmekülgne lähenemine. Ongi teater kui Eduard Vilde ise :) Inimese võrdkuju :)
*** Ma pole olnud eriline Helena Merzini austaja varem. Pigem vastupidi, olen ta vist üsna kindlalt paigutanud "minule mitte meeldivate naisnäitlejate" kausta... aga nüüd Eduardi ema rollis on ta tõeliselt hea! Teades ikka kuidas oma käredahäälset meest taltsutada, kui näiteks on vaja, et too pojale raha annaks... See kontrast suurilmadaamiga, andis veel erilise mõnu meigita kauni naise loomulikule ilule ja väga sümpaatse ning rahuliku ja armsa emakarakteri loomisele. Jah, Linda, ehk "teise õnne" roll pole nii hea, aga emastki piisab! Samas, seal kui Linda ja Eduard rongiga sõites kõiguvad, tundsin ma neid ainusilmi vaadates, kustkui ma isegi kõiguks rongisõidurütmis!
** Polegi vist mainunud, et peale Tiit Sukk-a, kes mägib Eduard Vilde-t, pole kedagi muud konkreetselt ühes rollis. Ülejäänud näitlejad on kõik 3-4 rollis.
* Oja "isa", kes pojaga pahandab, et too kirjanikuks tahab saada, pannes talle suuremad lootused ning see sügav kahetsus, mis tema hinge poeb, et poja eluvalikut kritiseerib ning seejärel kramplikult temast kinni haarab, see pani mõtlema, et me mehed olemegi sellistes situatsioonides vaatet naistest härdamad ja nõrgemadki. Naised teavad, et tuleb teha, mis tuleb teha :) (võrdle: "mees teab, mis mees teeb")
** Esimese vaatuse lõpus olev Ameerikasse sõit "Titanic"-uga on natuke ülepaisutatud - mina sain sellest kohe esimesel hetkel aru, kui Sukk käed laiali ajas ja ma usun, et kõik teised ka - Celine Dion-i "My heart will go on" oli ilmselge liialdus... aga muidugi kui juba liialdada, siis ikka täiega :) Vaatuse lõpus on ehk selline sobivalt lubatudki...
*** "Luuletaja ei saa olla luuletaja kui ta (luuletamisega või) eluga rahul on" "Siis hakkab ta draamakirjanikuks..." vms... Eks seal oli paras annus seda kirjanikuameti üle ironiseerimist, ehk oma naba vaatamist :) Aga selline huumor tundub minule sobivat :) (võrdle: Linnateatri "Hecuba pärast" näitlejate naba vaatamisega)
** Ülimalt lahe ja hea oli elava muusika kasutamine. Sellega kaasnenud "heliefektid", näiteks "esimese õnne" silmapilgutus ning toetav meeleolutekitamine andis kõvasti lisaväärtust ja oli justkui üheks lavastuslikuks komponendiks :)
* Oi kuidas mulle meeldis see Silver Vahtre kujundus - terve Viinistu katlamaja täis raamatuid.... ma oleks tahtnud neid uurida ja lapata, et mis raamatutega on tegu :) ja need raamatupakkidest kasvavad "pilvelõhkujad" - nii õige ja õnnestunud lahendus! Ka koolistseenis raamatupakkid, mis jätsid mulje Ameerikamaa kõrghoonetest - unistas ju Vilde just nimelt Ameerikast...
** Hilje Mureli poliitik: "Sure juba kiiremini!"
*** Markus Luik: "Ma kaitsesin naist!" samas ise ka kirjaniku eest varjudes :)
** "Ma kardan vanainimesi!" - Kivastiku kirjanikud läbi poliitikute silmade on nagu loomad. Haruldused, kes tavaliselt on juba surnud. Ja hoidku selle eest, kui mõni peaks veel elama.
* Vestlus Vilde ja tema peatse esimese abikaasa vahel: "Ma olen kuulus, ta teadis mu nime!" "Ta luges seda ju Su talle ulatatud kirjatöölt". "Sa ei ole mu õnn, kui Sa kõik kohe ära rikud". Aga "õnn teadupärast tähenab selles tükis "abikaasat" :)
** Teppart Kristjan Palusaluna oli väga õnnestunud valik ning lahe väike nali, eriti muidugi sellepärast, et Teppart ise selle juures nii tõsine on :)
*** Markus Luik mängib Juhan Liiv-i, kes näidendis ka oma "Tasa, tasa..." luuletuse loomisvalud üle elab. Tegelikult oligi Liiv Vilde tuttav ja nende eluteed ristusid. Mehed on muidugi täiesti olemuslikult erinevad.
** Laval sajab vihma ja sajab lund ja kogu lava koosneb erinevatest lavadest, iga koht natuke erinev ja on neil ka erinevad tähendused. Kuid tegevustik nende lavade ja isegi tasandite vahel on väga orgaaniline ja vaga hästi lavastatud. Kardinate kasutamine tõi mulle meelde Pille Jänese kujundused, aga tegemist on muidugi Vahtrega.
* Naljakas, et Riiat peeti ka sellel ajal "suurilmaks" nagu New York-i ja ülejäänud maailma metropole.
** "Kusagil on maa, kus kirjutamisega võib ka ära elada." (Kirjanike L'Dorado:))
*** Kool ja Niebelungide laulu dramatiseerimine.
** Ameerikas on kolme värvi inimesi - valged, punased ja mustad. Valged, need on nagu meie, punaseid kutsutakse punanahkadeks, aga musti ei kutsutagi kuidagi.
* Minu jaoks tõesti oli see huumor mitmel korral parajalt peen ning mitte üldsegi "jalaga tagumikku". Füüsiline koomika ju praktiliselt puudus - kõik oli tekstipõhine. Ma ei saa sellest "väitest" üldse aru antud lavastuse kontekstis.
** Lavastuslike efektidega pole Aare Toikka olnud kitsi, nii palju erinevaid elemente sai viimati näha Pepeljajevi "Margaritas ja meistris". Põlev raamat, mullid tünnist ja muud sellised tõesti ehk mingis mõttes "nukuteatrilikud" pisiefektid olid minu meelest kõik justkui toetavad ja "soojendavad" nendele suurematele lavastslikele efektidele.
*** Sisse oli toodud ka see, et Liiv pidas end Poola kuningaks :) aga Vilde loomingust mainiti tüki tekstis ära siiski vaid tema NÄIDENDID "Pisuhänd" ja "Tabamata ime". Või ma lihtsalt ei pannud tähele "Külmale maale", "Mahtra sõda", "Prohvet Maltsvet" ja "Mäeküla piimamees" kautamist ühel või teisel moel... kuigi jah "piimamehe" vihjed olid lehmadena ju Vilde kodustseenides sees... kuigi ma usun, et see on natuke kugelt otsitud seos. Kui see tasand oleks ka tekstis olnud kasutatud, siis oleks ka minu hinnang olnud kindlasti ilma miinuseta.
** Tekst ning lugu oli üldse mitmetahuline ja -nurgeline. Täpselt nagu üks elulugu on. Lisaks viiakse publik ÜHEL LAVAL mitmesse riiki, väga mitmesugustesse olukordadesse - maale, linna ning seda kõike läbi Eduard Vilde 68 aastase elu. Kõige hämmastavam ongi asja juures see, et kõik see toimub ühel ja samal suurel laval ning sellisele mastaapsusele peabki lähenema trikkide ning suure fantaasiaga - muidu see lihtsalt ei töötaks. Aga "Kivist külalistes" on minu meelest väga vingelt kogu kompositsiooniga hakkama saadud.
* Ooo... see "Saksa mäng"... mida ikka läbi tüki Eedi mängis oma "õnnedega" :) Üks paremaid koomilisi misanstseene ning eriti rõhutan jälgides Mureli intonatsiooni ja nägu kui ta Eedi V. esimese õnnena ütleb: "Jälle seda Saksa mängu?" Ma ei saanud naeru pidama :))))))
** Eduard Vilde unistas kaua Ameerikast, ongi ju Ameerika "unistuste maa", kus kõik on võimalik... ja siis kui ta lõpuks sinna jõudis, siis tõdes, et tegelikult ei ole seal pudrumäed ja piimajõed ootamas. See on "dollarimaa" ja üks suur kaubanduskeskus, kus ilma kahisevata pole midagi teha. Ilma selleta ei olegi sa inimene.
*** Tuletati meelde ka Vilde ja Wilde-i kaksikmonumenti - Üks neist asub Iirimaal ja teine Tartus. Ja "kus on tegijaid, seal on virisejaid" (võrdle: "Kus tikku seal tuld" :)) Tükis oli viriseja kehastuseks Tõnu Oja homode vihkaja. "Mees, kes istub pederastiga samal toolil, on ise ka natuke nagu pederast". Provokatiivne (Oscar Wilde oli ju teada-tuntud homoseksuaalne inimene), ent tegelikult nende sõnade taga on nii palju veel...
** Vilde jõuab oma elu jooksul teadmisele, et kultuur ja kirjandus on ka äri. Täpselt nagu isa "hobusemüük" - kirjutad raamatud, müüd ära, kirjutad uue raamatu müüd ära jne. Sukk mängib seda küll avastusõhinaga, ent tema hääles ja olemuses on tugevalt tunda ka pettumusenoot. Ma olen pikemat aega tundnud Sukk-a rollides korduvust ja isegi sellist vanal rasval liugu laskmist. Ka seekord saab kuulda näiteks tema ullikeselikku naermist, mis meenub näiteks Aristokraatidest ning elemente tema Pansost (ümmargused prillidki jälle ees... Vilde kuulsamatel fotodel on ta hoopis näpitsprillide laadsete prillide kandja -tihti koos ketiga, selles suhtes imelik valik kunstniku poolt - kõvakübarad ja muu Vildelik on küll... aga üks olulisemaid, ehk priilid - need ei klapi kuidagi), kuid siiski on tema mängus seekord mingit uutmoodi värskust. Ja kasutatud elemendid varasematest rollidest on justkui "greatest hits" ning kõik need sobivad tema Vildesse. Ja mäng ise on hoogne ja mis peamine "lõbujanuliselt mänguline".
* Päris hea alapealkiri on tükil: "Hakkad elama ja ei teagi kuidas see lõpeb"
** Valgusrežii on kohati huvitavalt revüülik, kuid üldse on hea, et valgusega mängiti kaasa ning see on lavastusliku komponendina sees kogu selles muidu mitmetele tahkudele mõtlevad tervikus. Ja minu meelest see pole "liiga" palju, vaid just sellise "koomilise teksti" puhul - mida rohkem seda uhkem ja ägedam!
*** Hilje Murel tumedate juustega on täiesti teine naine, kui heledatega. Hämmastav tranformatsioon - see pole ainult parukas vaid terve olemus. Eks make-up mängib ka rolli, ent tõesti isegi näojooned muutusid koos parukaga (seda oleks ilmselt vaja olnud ka Palmiste puhul Põrgupõhjas... aga võibolla blondist brünetiks muutumine ongi usutavam ja loomulikum kui vastupidi? samas mustade juustega hilje Murel pidigi mängima "võltsi" poliitikut ja seläbi mängis "parukas" justkui rollile kaasa...ei tea). Ning olemus, selle muudab näitlejatehnika valdamine... ja see õnnestub Murelil väga hästi!
** Publiku sees oli ka mu kolleegist kirjaniku tütar ja ma mõtlesin mitmes kohas, et tema teab minu tekkinud küsimustele vastuseid omast käest. Samuti tunneb ta kindlasti ära need looja frustratsioonid ja dilemmad, mida Kivastik on teksti sisse osavalt selle huumori varju kirjutanud. Usun, et seda äratundmist ja siduste loomist ongi vaja, kas siis omast käest või läbi kirjanduse, et päriselt seda tükki nautida.


Tekst lavastuse kodulehelt:
Kivist külalised

Lavastaja Aare Toikka (VAT Teater)
Kunstnik Silver Vahtre
Autor Mart Kivastik.
Näitlejad: Hilje Murel (Eesti Draamateater), Helena Merzin, Tõnu Oja (Eesti Draamateater), Tiit Sukk (Eesti Draamateater), Sulev Teppart ja Markus Luik (Vanemuine)

Etendused toimuvad Viinistu Kunstimuuseumi Katlamajas
Hakkad elama ja ei teagi, kuidas see lõpeb

Vildega oli algusest peale kõik teistmoodi kui tavaliselt. Ta ei olnud sündides mitte väike roosa krimpsus imik, vaid ülikonnas ja vuntsidega ümmarguste prillidega onu. Ta oli kohe sünnilt punane, sotsialistlik tüüp, ei sallinud mõisnikke, kuid armastas ENSVd, millest tal aimugi polnud, ja kirjutas kooliõpilaste suureks meelehärmiks tohutul hulgal kohustuslikku kirjandust. Ta ei olnud inimene, vaid klassik! Eesti kirjanduse klassik, “Mahtra sõja” autor, “Pisuhänna” looja... mitte poiss, vaid monument.

Tegelikult võttis Leenu 4. märtsil 1865. aastal sülle mitte mälestusmärgi, vaid tavalise lapse, kellele pandi nimeks Eedi. Eedi kasvas maamõisas, kus ta isa oli kubjas, ja tundis elust rõõmu. Elust nagu meil kõigil! Ta õppis lugema ja kirjutama, pisut paremini kui me kõik, aga ei midagi erilist. Eedi käis koolis, pani pidu ja jõi õlut, aga rabas ka tööd teha. Võttis esimese naise ja teise, ikka nagu meil kõigil. Ja tal olid suured lootused... ikka veel nagu meil kõigil! Kuni mingil hetkel ta taipas, et ta ei olnud enam inimene, vaid kirjanik. Esimene Eestis! Mitte enam nagu me kõik.

Kuigi selline teadmine võib esialgu olla ehmatav, ei osanud Eedi halba aimata, vaid tuiskas edasi, otsides kohta, kus kirjanikke vaja on. Selline koht pidi ju kusagil olema! Kui ta seda Eestist ei leidnud, otsis ta Riiast, siis Berliinist ja Taanist ja mujalt Euroopast, isegi Ameerikast. Aga ei leidnud! Ta ei leidnudki kohta, kus teda vaja oleks olnud, teda, Eedit, Eesti kirjanikku.

Kui Eedi lõpuks koju tagasi jõudis, oli ta jõud raugenud. Ta seisis Tallinna raudteejaama perroonil rahvahulga ees. Väike Eedi, oma ema armas laps, halliks läinud, tervis suurest rändamisest täiesti läbi, haigete silmadega, pime nagu Homeros. Eedile tundus, et nüüd ongi ta leidnud oma riigi, kus teda on väga vaja, kus kirjanikul on hea elada. Ja rahvas...

6 kommentaari:

merleke ütles ...

Mina olen ka ilmselt üks nendest, kes nägid hoopis teist tükki kui sina. Täna vähemalt. Ma arvatavasti ei eksi, kui ütlen, et kogu etenduse jooksul ei olnud ainustki kohta, kus keegi saalis oleks naernud või kõõksunud. Pigem oli alatasa kuulda toolidega nagistamist. Esimese vaatuse ajal olin lootusrikas, aga vaheajaks olin veendunud, et kui ka teises vaatuses kuhugi välja jõutakse, ei päästaks see lavastust ja näidendit ometigi. Labaseks oleks seda lavastust nimetada pisut liiga julm, aga enamik sinu nimetatud kohti ei ole naljakad ka nüüd, kui olen lugenud sinu selgitusi.

Nõus, et Vilde looming jäi tagaplaanile, aga nt "Mahtra sõda" oli ju olemas. Kas see katkend, mida väike Eedi mõisnikule raamatust ette luges, ei pärinenud mitte "Mahtra sõjast"? Mul pole raamatut käepärast ja lugemisest on paarkümmend aastat möödas. Ja kui mõisnik kutsus seejärel Eedi isa mõisa, see võiks olla pärit "Mäeküla piimamehest"? Jällegi, ma lihtsalt ei mäleta kõiki detaile raamatuist.

Vilde oli vasakpoolne ja see oli tema pagulusse sattumise peamine põhjus. Mis värk ikkagi selle Palusaluga oli? Palusalust sai ju olümpiavõitja pärast Vilde surma. Järelikult tema küll maja Vildelt ära ei võtnud.

Hoopis rohkem kui faktide moonutamine häiris mind tegelikult, et pealkiri ja sisu ei haakunud. Teisisõnu, tekst ei jõudnud kuhugi välja.

Tiit Sukk kordas oma Panso-rolli; kiidusõnu tuleb jagada mõlemale naisele, kes tegid olematu materjaliga tõesti, mis suutsid.

Danzumees ütles ...

Võibolla tõesti on erinevatel õhtutel erinev keemia? Minu jaoks kaotasid need faktid (Palusalu tõesti võitis kulla 1936 ja Vilde suri vist 33?) täiesti oma tähtsuse. Olulisemaks tõusis kirjanduse ja spordi saavutuste kõrvutamine. Umbes sama case nagu filmiga Moulin Rouge, kus eelmise sajandivahetuse tegevustikku on paigutatud laulud, mis on ilmunud peaaegu sajand hiljem jne. Sest mängulust, mis näitlejates keema läks laval muutis kõik need kohad naljakaks.

Kivist külalised on minu meelest viide sellele, et Vilde on külalisena Iirimaal oleva kujuna ja Wilde külalisena Tartus oleva kujuna. Minu meelest oli see sisuga igati kooskõlas. See oli niiöelda tegevustiku käivitajaks ning ühtlasi oli see ka lõpus kokku sidujaks. Ka see meeldis mulle mõttena :)
Sukk oli tõesti natuke nagu tema Panso, aga ühtlasi oli temas palju ka tema teistest rollidest. Ja kokku mõjus minu jaoks täiesti uudsena. Kuigi olen tema rollides viimasel ajal ridamisi natuke pettunud just sellepärast, et ta midagi uut ei paku, siis seekord sain justkui läbi selle mänguhoo just seda mida olen tema mängust oodanud juba pikemat aega - silmade sära, kui nii võib öelda.

Mis puudutab Vilde Mahtra sõda ja Mäeküla piimameest, siis ilmselt jäid ka need mul lihtsalt märkamata, sest läksin selle mänguhooga niimoodi kaasa, et ei pannudki tähele :) Aga seda parem see tükk siis ju on :)

Ja tekst jõudis ju igati kuhugi välja - lugu kestis ju sünnist surmani ja raamistikuks siis see kujude värk...
Aga see, et etenduse jooksul polnud ainustki kohta kus rahvas oleks kuuldavalt naernud, no siis nad pidid olema liimist lahti või siis oli neil mingi eriline hoog tollel korral sees kui mina tükki nägin, ma ei tea.

Nüüd kus aega on ka kulunud nägemisest, siis kõige mõjuvamaks on jäänud see seos, mille lõin just Kirjanike naiste kurva saatusega, mille Kivastik ikkagi nii hästi tükis esile toob. Kas seegi Sulle korda ei läinud? Inimlikud väärtused ning inimsuhted oli minu jaoks vist see, mis mõjus. Ja siis see kurbnaljakas sisu, mis lavastajatrikkidega nii ohtralt üle oli valatud. Muideks Päevalht või mingi teine ajaleht kiitis ka tükki, niiet päris üksi ma seda siiski ei nautinudki. Kuigi olen väga palju nurinat kuulnud ja ilmselgelt suurem osa inimestest pole selle tükiga rahul. Sama värk oli ju Kivirähki Keiserliku kokaga. Ilmselt on see enda tujust ja sellest kinni, et kas laskuda detailidesse või minna lihtsalt selle mänguhooga kaasa.

merleke ütles ...

Vilde ja Wilde'i kujud raamina võinuks töötada, aga kuna räägiti ainult meie rahvakirjanikust, siis ei tekkinud tervikut sellestki kujundist. Asi läks algusest peale tasakaalust välja. Liiatigi oli Wilde'i ingliskeelne jutt ülepaisutatud. Ei läinud mu jaoks pealkiri ja sisu kokku. Pealegi kui ma selle lavastuse pealkirja esimest korda lugesin, assotsieerus kõigepealt Puškini "Kivist külaline". :)

Ma ei oska öelda, kas mulle läks korda kirjanike naiste kurb saatus, küll aga läks mulle korda mõlema näitlejanna mäng. Helena Merzin ja Hilje Murel olid superhead! Minu jaoks nad päästsid, mis päästa andis, tõestasid, et mängu iluga on võimalik muuta üldmuljet.

Ega ma tahagi öelda, et selle tükiga ei tohi rahul olla! Minu jaoks on see lavastus ebaõnnestunud, süüdi on selles eelkõige tekst. Ma ei ole eriti arvustusi juhtunud lugema. Päevalehest lugesin Andres Laasiku artiklit, kus ta kirjutas, et looming jäetakse kõrvale.

Danzumees ütles ...

Mul on tunne, et Sul on miski, mis seda tükki vaadates hakkas häirima ja teised kunstilised valikud muutusid ka nö. "vigadeks" ja ebameeldivateks ja vastuvõetamatuteks. Mind näiteks ei häirinud see Wilde-i invliskeelne tekst kõige vähematki. Eiriti kuna Luik veel nii hästi keelt rääkis. Selles tükis polnudki absoluutne tõde tähtis (nagu näiteks juba mainitud Keiserlik kokk... aga sama hästi ka näiteks Boulgakoff, mis Sinulegi minu mäletamist mööda meeldis). Ma läksin kohe algusest kaasa Tõnu Oja mänguga ja siis avastasin ridamisi väikseid mängulisi nüansse, ilmeid, pingutamist nende kõikide mängus. Minu nähtud õhtul lustisid nii mehed kui naised täiega ja mõnus oli selle tunnistajaks olla.

Mis puutub veel võrdlusse Vilde ja Wilde-ga, siis selle on oluline side ka sellega, et Wilde on ju tunnustatud ümber maakera, aga Vilde mitte. Ja see võibolla ongi kõige suuremaks tunnustuseks talle nö. maailmas, et tema kuju on koos Wilde-ga Iirimaal... See oli nagu sisse- ja väljajuhatamine sellesse Vilde ja ilmselt paljude kirjanike kuulsusejanu-probleemi. Igaüks ju tahab tunnustust oma tööle... Ja ka nüüd, mida rohkem ma räägin ja ehk justkui ka kaitsen seda tükki ning lavastust ja sealhulgas ka Kivastiku teksti, seda rohkem see minule endale meeldima hakkab :)

Puškiniga ma seost ei tabanud ja sellepärast ei häirinud ka see.

Arvustusi ma ka pole jõudnud lugeda, lihtsalt mitmed töökaaslased on seda näinud ja siit-sealt olen kuulnud nurinat. Seega ma ilmselgelt nägin ja leidsin seal midagi just enda jaoks. Ja selline huumor... see poliitikute kamp näiteks... see on minu meelest natuke Kivirähi huumoriga sarnane ja minule läheb see hästi peale. (Näiteks see kui Luik ise varjub kuhugi trepi taha ja pärast tuleb lagedale jutuga - et tema kaitses naist :))))

Ja ega ma ka ei taha väita, et see tükk peaks kõigile meeldima, absoluutselt mitte.... aga jalaga tagumikku nalju ma sealt küll ei leidnud (nagu on väitnud mõned teised inimesed... mitte Sina). Minu meelest oli selles ehtsat mängulusti ja sellist ägedat andmist- stseenid läksid voolavalt edasi ning lavastaja oli kõvasti lahedaid leide sisse pannud. Mina ka ei märganud Vilde loomingut, aga ju seegi on näitajaks, et me lihtsalt vaatasime erinevalt lähtekohalt või -positsioonilt seda tükki. Minu omalt vaadates oli tegemist väga hea asjaga, Sinu omalt jällegi mitte.

Tõeliselt huvitav, et millest see täpsemalt tuleneb...

Anonüümne ütles ...

Jäin tükiga väga rahule. Üles kerkis rida mälestusi ja tekkis kentsakaid seoseid :) Kunagi keskkoolis pidin kirjutama uurimustöö Vilde näidendite kohta ning olles töö ühtseks tervikuks vorminud, katsin pappkaaned isegi punase kangaga. Eks ma käisin ka Teatri- ja Muusikamuuseumis, lugesin Noorte Häält; sain teada, et kunagi kasutati Tabamata ime lavakujunduse finaalis suuremas koguses õhupalle. Kuni praeguseni ei teadnud ma, mida selle teabega pääle hakata, aga nüüd ma lihtsalt jagan oma elamust teiega :) Seebimullidele lisaks meeldis ka muu. Mõte eksles Arendti, Kitzbergi, korraks isegi Kaur Kenderi radadel. Päris kõike oma salasoppe ei avalda, lihtsalt veelkord - mulle väga meeldis ;)

Anonüümne ütles ...

Mina jällegi nõustun merlekesega. mis inimlikest väärtustest või veel enam -suhetest saab juttu olla tüki juures, mis koosneb sketshide visanditest? ilmselt, kui seda tükki oleks mänginud mõne teatrikooli kolmas kursus oma noorusliku energia ja vahetusega, oleks see olnud kuidagigi andeksantav. sel kujul oli see lihtsalt kurb. võibolla sattusin merlekesega samale etendusele, sest - kuigi hiirvaikses saalis ma küll ei istunud - jäid ka potentsiaalsed "kindlapeale" naljakohad saalipoolse vastukajata. ega selles ei ole midagi halba, et inimesed endale suvel lisaraha teenivad. aga seda kunstiks pidada nüüd küll ei saa. kui sa, Danzumees, sellele maailma ja mõtte taha suutsid mõelda, siis igatahes oled sa ise kõvasti lootustandvam näitekirjanik, kui antud tüki oma. ja see on tegelikult ka hästi mõeldud:)