Mr Gwyn - Alessandro Baricco

Jasper Gwyn on kirjanik ja ajakirjanik. Ta viib Guardiani toimetusse nimekirja, kus toob ära 52 asja, mida ta enam kunagi teha ei kavatse. Esimene neist oli, et ta ta ei kirjuta enam kunagi ühtegi artiklit Guardianile ja viimane, et ta ei kirjuta kunagi enam ühtegi raamatut. Ehk siis senise eluga korralik lõpparve...
(niipalju saab lugeja teada juba esimesel leheküljel)

Kuid kui Sul on selline tung kirjutada, et Sa isegi raamatu kirjutamisega oled hakkama saanud, siis kirjutamisega lõpparve tegemine polegi nii lihtne kui kirjanik mõnel hetkel endale ette võib kujutada.

(kui Sa ei taha sisust midagi rohkemat teada, sest selle raamatu lugemise üks võlu ongi see, et pidevalt ei tea, mis järgmiseks saab, siis ära loe seda äravärvitud teksti ja jätka sealt kus tekst on jälle "must")
Jasper Gwyn (kirjanik kasutab justkui austusest raamatus ikka tervet tema nime temast kirjutades) leiab asendustegevuseks "portreede" kirjutamise (Jasper Gwyn ise nimetab seda "ärakirjutamiseks"). Selleks üürib ta stuudio, kuhu paneb oma kliendid alasti ringi jalutama mõned tunnid päevas ja siis käib neid vaatamas ja lõpuks kirjutabki  mõneleheküljelise portree sellest inimesest.

Lisaks Jasperile Gwynile on raamatu tegelasteks tema agent Tom Bruce Shepperd, kes teatud aja möödudes kui kirjanik end täiesti eraldab avalikust elust ja raamatute kirjutamisest, on tema ainus tõeline sõber. Rebecca, kes alguses on Tomi assistent kuid Jasper Gwyn laenab teda endale esimeseks portreeritavaks, ehk niiöelda katsejäneseks kuid hiljem saab temast Jasper Gwyni assistent. Lisaks on väiksemaid kõrvaltegelasi, nagu näiteks ateljeele lambid müünud mees, Tomi naine Lottie ja muidugi "kliendid", keda Jasper Gwyn portreerib.  Kõige põnevamaks ja markantsemaks tegelaseks osutub, aga Jasper Gwyni ettekujutatav "sõbranna" - vihmakindla rätikuga vanem daam. Daam, kellega Jasper küll kohtub ka päriselus ja tänu kellele ta üldse hakkabki just nimelt "inimesi" portreerima. Kirjanik saab ikka temalt head nõu ka pärast seda kui daam siit ilmast lahkunud on... ent Jasper Gwyni "ilma" alles jääb. Ka siin on Baricco stiilne, sest "vihmakindla rätikuga" daam on tabavalt vihmases briti kliimas elava daami võrdkuju :)

Kahjuks neid "portreesid" Alessandro Baricco oma raamatulugejatega ei jaga, sest ka portreeritavad peavad allkirjastama lepingu, et nad ei anna neid kellelegi kolmandale lugeda. Samas kõik kliendid on väga rahul oma portreedega. Ja need maksavad tõeliselt palju raha... (nagu ka ilmselt korralikud maalitud portreed).

Baricco stiil on väga omapärane. Laused on tihti lühikesed ja kogu tegevustik on kuidagi kiiksuga. Ilmselgelt sellepärast, et peategelane Jasper Gwyn on üsna omapärane inimene. Kunstnik. Kui ma alguses raamatut lugema hakkasin, siis mõtlesin, et kui keegi algaja kirjanik sellise käsikirjaga läheks mõne kirjastaja juurde, siis ta saadetaks sealt kohe tagasi, sest see kõik tundus nii lapsikult  ja kuidagi konarlikult kirjutatud, kuid mida raamat edasi, seda stiilsemaks kõik muutus ja varsti sai juba aru, et omapärane lakooniline stiil teenis lihtsalt atmosfääri tekkimist. Samas pidevalt oli õhus tunne, et mida järgmiseks juhtub, millega see kõik lõpeb... Lugeja liigub looga edasi justkui Jasper Gwyni sõbrana, kes näeb kõrvalt, mida ta teeb, aga ei tea mida ta järgmiseks ette võtab, samas tunnetades just neid asju, mida ka need Jasper Gwini kõrvaltegelased - mõeldes just, et "küll sa varsti ikka mingi raamatu välja annad" ja "ei sa suuda olla kirjutamata... isegi see portreede kirjutamine on ju "kirjutamine"". Selle vahega, et Baricco laseb oma raamatute lugejatel varem aru saada asjadest kui Jasper Gwyni kaastegelastel (näiteks seda, kes on Jasper Gwyni alias).

Kokkuvõttes tundus Jasper Gwin, nagu üks tõeline, kuigi ekstsentriline inimene. Kunstnikuhing, kes tahaks küll mingi tasandil olla inimestega "kontaktis", aga ta ei osanud seda reaalses elus teha, ainult oma kirjutamise kaudu. Samas tahtsid teised, teda ümbritsevad inimesed tema müürist läbi murda, ent tegelikult ei suutnud seda neist keegi. Kuigi mõnigi kasutas igasuguseid samme selleks. Kõige lähedamale jõudiski ehk agent Tom, aga ka tema oli Jasperi turvalises kauguses. See kõik viib kirjanik Gwyni üha kaugemale nii siit elust kui ka ühtlasi raamatu sisust (alguses algavad tema kadumised mõneks päevaks portreerimiste ajal, kuni lõpuks ta täiesti kuhugile ära kaob).

Huvitav teekond. Stiilne.

Hinnang: 4 (Baricco raamatu järele haarasin peamiselt tänu temalt varem loetud "Novecento"-le. Loetud on temalt ka "Siid". Eesti keeles on üldse teda päris palju välja antud - Veretult, Ookean meri, See lugu, Emmaus... ja kindlasti on plaanis lugeda ka kõik need ülejäänud.)

Minu loetud versioon on kirjastuse Pegasus 2013.aastal välja antud . Itaalia keelest tõlkinud Mailis Põld (minu meelest hästi tõlgitud). Originaal ilmus 2011.

Roosi nimi - Umberto Eco

Semiootiline, ajalooline, filosoofiline, kriminaalne, Umberto Eco originaalis 35 aastat tagasi (1980) välja antud raamat, mille lugu leiab aset 1327. aastal, ühes Itaalia kloostris, on jõudnud tänaseks tõusta juba klassika staatusesse. Seda peetakse üheks neist "raamatutest, mis elu jooksul tuleks läbi lugeda" ning on mitmete ja mitmete riikide rahvahääletustes valitud üheks sajast olulisimast teosest 20.sajandil, paljudel juhtudel ka üheks olulisimatest läbi kirjandusajaloo. Eks osaliselt sellepärast sai see ka minul kätte võetud. Polnud siiani Eco-t lugenudki ning ka see häbiväärne auk harituses tuli lõpuks ometi ju täita. Teisalt on Hargla oma Melchiori-lugudega ajanud hamba verele selle ajastu lugude järele. Kolmandaks, olin kunagi lapsepõlves raamatu järgi tehtud filmi näinud (Sean Connery ja Christian Slateriga peaosades) ning mäletasin, et filmi õhustik meeldis ja just seda ajaloolist põnevust olekski tahtud suvistesse õhtutesse.

 

Lugu saabki alguse sellest, kuidas ühte suurima raamatukoguga kloostrisse saabuvad endine inkvisiitor William koos oma noore noviitsi Adsoga. Kuna samal ajal on salapärastel asjaoludel surnud üks kloostri munkadest. Abt palub neil lahendada see juhtum, kuna Williami taust õigluse jaluleseadmisel on teada-tuntud. Tegelikult on tegemist vaid esimese surmaga, millele riburada järgeb veel mitmeid, enne kui süüdlane avastatakse.

 

Tegemist pole siiski lihtsa ja tavalise krimilooga, vaid kogu lugu ilmestab see õhustik ja aeg, milles tegevus toimub. Sisse on pikitud just tollel ajal ajaloost teadaolev paavsti ja keisri vastasseis, frantsisklaste ja domiinklaste tüli; filosoofilised vestlused, eriti teoloogiliste seostega (näiteks Kristuse vaesuse teema ning kas Kristuse uskujad-järgijad saavad lubada endale mingitki rikkust ja heaolu); munkade armuafäärid nii omavahel kui uskmatute tüdrukutega. Palju ongi lahatud poleemikat, mis ilmselt tollel ajastul kirikurahvast kõnetas, ehk ketserite põletamine ja antikristuse "ootamine". Samuti kummitab kogu kloostri- ja seal elavate munkade ajalugu ka loomulikult võimuvõitlus. Tollel ajal ju televiisorit, internetti ning isegi eriti palju raamatuid polnud, seega raamatute tähtsus oli täiesti teisel tasandil. Raamatud ning raamatukogu on ka üheks läbivaks kujundiks ja võiks öelda, et isegi tegelaseks kogu loos.

 

Ma küll otseselt ei kilju vaimustusest, eriti kuna see raamat sai loetud otse pärast Camus "Võõras"-t, mis on üks aasta ja üldse mu senise lugemuse parimaid raamatuid, aga midagi selles kõiges nagu oli ka väga erilist... Kahjuks liiga palju oli selle hea vahel ka seda kastet või vahtu, milles tahkem kraam sees on. Eks muidugi ajastuatmosfääri loomiseks ongi vaja kirjeldada seda ja teist ning luua tausta. Raamatu suurimaks miinuseks peangi selle rütmi, mil igavad ja minu jaoks mõttetud osad vahelduvad põnevatega. Ja põnevate all ei pea ma silmas ainult seda kriminaalloo poolt vaid päris mitmeid huvitavaid olemuslikke küsimusi visati ka õhku, mille üle mõelda, kuidas ise nendesse teemadesse suhtuks. Samuti see kuidas inimesed suhtusid teineteistesse ja milline üldse oli elu hind ja sisu ja olemuslikud küsimused 14nda sajandi kloostris. Ja tõesti, see kriminaalne pool oli kogu loos igati põnev ja huvitavalt struktureeritud. Ja seda kuni lõpplahenduseni välja. Sest mürgitamised olid vägagi kavalalt lahendatud. Ja kuna lõpplahendused on raamatutes üks olulisemaid komponente minu jaoks, siis annan ma mõnevõrra isegi andeks neid tühje tegevusosasid (näiteks uue inkvisiitori kohtupidamine ja kõik need piibliga sarnased lõppematud loendused ning ka näiteks Adso unenägu jne jne jne). Lisaks kogu see kloostrimiljöö. Raamatukogu, mis on labürint sõna otses mõttes. Mõrvad, mis järgivad ettekirjutist, oli samuti huvitav. Sest niimoodi saab ka lisaks mõrvari avastamisele mõelda, et kuidas ja kes järgmiseks tapetakse. Lisaks oli mõnusalt kokku seotud kogu lugu sellega, et seda jutustas minajutustajana sakslasest noviits Adso kuid enam mitte nooviitsina, vaid vana mehena. Sest ühtlasi oli ta kirjutas kroonikana kogu selle "kloostrikülastuse" üles.

 

Millegipärast jäi siiski tunne, et tolleaegsest kloostrielust jäi küll ilmselt üsna vale tunnetus, sest raamatu munkadel oli seal ikka päris hea ja lahe elu. Muudkui sõid ja suhtlesid seal omavahel. Arvaks küll, et tegelikult oli see elu ikka märgatavalt karmim ja vaesem. Samas ehk rikkamad kloostrid, nagu selles loos südmuspaigaks olevas, said mungad endale ka ühtlasi enamat endale lubada... selles mõttes ma vastu vaielda ei julge. Huvitav kooslus erinevaid rahvuseid oli sinna ka kokku voolanud... isegi Uppsalast oli Benno kohal :) Ja huvitaval kombel vilksatab raamatust läbi ka Melchior... kuigi see on ilmselgelt keegi teine kui Hargla raamatutest tuttav tegelene...

 

Tegemist on ka väga teatraalse kriminulliga, eriti kui see mitmetest muudest teemadest puhastada, sest kogu tegevustik toimub praktiliselt kloostris ning lavale oleks seda ehk päris lihtne seada. Iseasi jällegi kuidas lõpplahendust lavale tuua, see võib olla juba märksa keerulisem väljakutse.

 

Hinnang: 4 (Eesti keeles on Ecolt ilmunud veel "Baudolino, "Eilse päeva saar", "Foucault' pendel", "Kuus jalutuskäiku kirjandusmetsades", "Minipäevik", "Lector in fabula", "Noore romaanikirjaniku pihtimused", "Reis hüperreaalsusse", "Ilu ajalugu" ja "Inetuse ajalugu". Kindlasti plaanin lugeda veel nii mõnegi nendest.)

Minu loetud versioon ilmus Eesti Päevalehe raamatu sarja 1. saamatuna 2005.aastal. Merike Pau poolt tõlgitud (väga hästi tõlgitud minu meelest - võimas töö). Raamat sisaldas ka pikka ja korralikult analüütilist järelsõna Juri Lotmani poolt. Algupärane raamat anti välja 1980, pealkirjaga "Il nome della rosa".

Meie oma tõde, meie oma õigus - Vanemuine

Tammsaare "Tõde ja õigus"-e 1.osa on saanud Urmas Lennukilt veel ühe dramatiseeringu. Mina kuulun kahtlemata nende inimeste sekka, kes vähemalt siiani pole väsinud nendest (ja eriti Lennuki) ümbertöötlustest. Seekordki pakub Urmas Lennuk palju mahlakat ja elavat ning elusat enda loodud teksti Tammsaare tegelaste suuläbi. Kuigi lugu ise ju tuttav eestlaste enese tööga tapmise lugu... lootuses, et kui teha tööd ning näha vaeva, siis tuleb ka armastus... taipamata, et kui teha tööd ja näha vaeva, siis ei märkagi kui ja kas armastus tuli või oli, sest järsku on surm silme ees ja ongi kogu lugu...

Sa näed ja sa vaatad ja sa mõtled, aga miski on meis eestlastes nii sügavalt meie sisesüsteemidesse kodeeritud, et me ei saa seda elu ilma töösse end uputamata elada- see on meie lunastus, see on meie vabandus, see on meie jumal. Ja me ei saa aru, et elus on palju tähtsamaid asju, õigemini saame, aga paratamatult läbi töö on ka raha meie jumal. Ilma rahata ei saa... oleme ju laenude ja igapäevakulude orjad... ja kui mitte nende, siis ahnuse, edasipürgimise, rahulolematuse kehastused. Ja seda ei saa kellelegi teisele ette heita, sest igaüks ise on ka selles samas patus süüdi. Ja isegi täna vaadates seda klassikal baseeruvat lugu, liiguvad mõtted vahepeal kogu sellele töömahule, mis on vaja kiiremas korras kas juba veel samal õhtul pärast teatrit või kohe järgmisel päeval esimese asjana ette võtta ja ära teha... kui rumalad me olla võime... nagu orav rattas... nagu klappidega hobune... Ja ometi Tammsaare on selle meile puust ja punaseks teinud...

Vanemuise lavastus mõjub. Täpsemalt öeldes siis "Tanel Jonase" lavastus mõjub. Selles on lavastuslikke leide, mille päritolu võib olla ka tekstipõhine, aga Taneli kapsaaeda võib neid plusse igal juhul ka istutada mitmeid. Alates stseenide ja misanstseeride üleminekutest. See annab mitmes kohas mõnusa voolavuse ning tegevuse sidususe. Mis minule isiklikult väga meeldis oli see kuidas etenduse algusmeetritel vana Andres läks üle nooreks Andreseks ning samuti päris lõpus kuidas see noor vanaks jälle muutus. Kui millegi kallal nuriseda, siis mõned kunstilised valikud. Pidasin seda siiski ajastutükiks ja kui ettekandja närib nätsu või ühel tegelasel on teksased jalas, siis need muidugi võisid ju olla, aga millegipärast mõjusid need pisidetailid võõrastavad või ehk isegi ebausutavad just sellel ajal, selles kohas. Samuti kui nähakse mõnes kohas detailidega vaeva, ehk saunanaisele pannakse küll hallid kulmud näkku ja rippuvad rinnad, ent küüniuste tagant nähtavale tulevad suured rohelised exit-märgid, siis ei saa päriselt aru nende teatud kohtades detailide taga-ajamisest ent teistes kohtades lõpuni läbimõtlematusest.

Põnev oli näha ka viimase lavaka-lennu noori näitlejaid kandvamates rollides. Veiko Porkanen noore Andresena sobis väga hästi rolli - tõsine töömees, Vargamäe noorperemees, kes oma Krõõdalt poega ootab. Kuid pärast korduvaid etteheiteid tütarde ilmaletoomise järel kui naine lõpuks poja sünnitab ning seejärel taevasse lahkub, oleks nõus ka sellega kui lõpuks sündinud ja kauaoodatud poeg hoopis tütar oleks kui ainult oma naise tagasi saaks... Kärt Tammjärv pole päriselt "minu" Krõõt, kuid samuti huvitav lahendus ja kuigi ta heleda hjäälega polnudki, siis igati ingellik. Jaanika Arum, kes oli minu lemmik sellest lennust, on tegelikult praegu sama hea kui tema kursakaaslased ja ma ei teagi kas sellepärast, et olla võrdne teistega või sellepärast, et teised on järgi arenenud või oli tema oma karakteritest kõige kaugemal ning kuidagi tehislikum. Mõningast rabedust liiga tehtud diktsiooniga (eriti Tammjärv) või kerge ülepingutuse (eriti Arum) ja justkui oodatavate lahendustega võtavad nende kolme karakterilt ehk grammivõrra usutavust ja ka põnevust ära, ent nad kompenseerivad selle silmade sära ning värsketele lavajõududele omase selgelttuntava tegemistahtega. Kogenumad näitlejad torkasid minu jaoks oma headusega seetõttu ehk enamgi selles lavastuses silma. Minu jaoks tegi seekord ehk trupi parima rolli Karol Kuntsel Pearuna, aga võibolla lihtsalt on Pearu Lennuki üks lemmiktegelasi ja tema tekst ning teistest elavam karakter pääsevad muu masendavama olu sees ja kõrval rohkem esile ning mingis mõttes pakuvad vajalikku tasakaalu ülejäänud atmosfäärile. Samuti meeldisid minule kõik stseenid Maria Soometsa ja Priit Strandbergiga. Eriti nende esimene omavaheline - äpu Jussikese lähenemine Marile. Nii mõnus koomiline lõik kogu selle tõsise teema ja tegevustiku vahel. Ning sellest hetkest toimus minu jaoks see murdumine ning arusaam, et see tükk on ikka väga hea. Aga samuti ka Mari tagasitulek ühel õhtul koju kui ta on juba poolel teel perenaiseks. Maria Soometsa ja Priit Strandbergi kurbade kujude mäng läheb hinge ning muudavad need kaks tegelast minu jaoks kogu tüki tähtsaimateks. Aivar Tommingase mõnevõrra rahulikum ja isegi võiks öelda nüansivaesem karakter võrreldes tema tavaliselt värvikate tegelastega sobib ideaalselt vanaks Andreseks. Ta on ikka uskumatult hea ja just täpselt doseerinud oma karakteri põlemist ning mittepõlemist just vastavalt vajadusele. Riho Kütsari sauna-Madis toob samuti mõningaid kergemaid noote sisse ja ka tema suhu on Lennuk passitanud Pearuga võrdselt just seda mahlakamat teksti. Kütsar siiski päris nii suure mõnu ja hooga seda karakterit ei tundu võtvat, nagu Kuntsel oma Pearut. Või ka näiteks tegelikult oli sauna-Madis täiest Rakvere Teatri Albus mängitud Velvo Väli Pearu kaliibriga laheda selli tüüp, aga jah, kahjuks Kütsar ei vii Madist nii kaugele, ega võta endale nii suurt tükki. See ei pruugi ilmselt olla ka tema enda valik vaid lavastuslikku tervikut arvestades lavastuslik valik.

Eraldi tuleks mainida ka valguskujundaja Tõnis Järsi valgusrežiid, mis mitmel tasandil ja erinevates saali osades toimuva tegevustiku ja atmosfääri loomisele kaasa aitas.

Ja ometi on minu meelest esimene "Tõe ja õigus"-e osa (kolmanda osa järel) saaga igavamast otsast, siis ehk just tänu Lennuki dramatiseeringule on see täiesti samavõrdne nii psühholoogilisel tasandil kui need põnevamad osad, ehk teine, neljas ja viies osa. Loodetavasti saab ka neid tulevikus näha tema uusversioonidena Vanemuise või mõne muu eesti teatri laval. Mina küll neist ei väsi kui tekst nii hea on. Saal oli ka viimse kohani välja müüdud. Olgu mainitud ka see, et näitlejad plaksutati 4 korda kummardama ning oli ka inimesi, kes püstiseistes aplodeerisid.

Hinnang: 4+ või 5- pole veel otsustanud lõplikult, igatahes selle aasta siiani lemmik-teatrielamus nähtud 10st lavastusest. Suurimad plussid - Urmas Lennuki tekst, AH Tammsaare sisu, Tanel Jonase lavastus, Karol Kuntseli Pearu, Maria Soometsa Mari, Priit Strandberg Juss ja Aivar Tommingase Andres. Stseenidest meelidisid kõige rohkem vana Andrese üleminek nooreks Andreseks ja Jussi ligiajamine Marile. Igati väärt uusversioon! Nähtud etendus Tartus Sadamateatris 08.04.2015

Tekst lavastuse kodulehelt:

Meie oma tõde, meie oma õigus

• Draama
• Sadamateatris
• Kestus: 02:40

Anton Hansen Tammsaare / Urmas Lennuk
Lavastaja Tanel Jonas
Kunstnik Kristina Lõuk
Muusikaline kujundaja Priit Strandberg
Valguskujundaja Tõnis Järs
Osades Veiko Porkanen, Karol Kuntsel, Kärt Tammjärv, Jaanika Arum, Maria Soomets, Riho Kütsar, Priit Strandberg, Aivar Tommingas

Vanemuise teatri selle sajandi esimene Tammsaare alustab “Tõe ja õiguse” esimesest osast. Noor Andres ja tema noor naine Krõõt jõuavad Vargamäele, kõik on veel ees, kõik on veel võimalik. Aga millisel määral? Kui oleks võimalik kõike uuesti läbi elada, teades oma tegude hinda ja tagajärgi – kas oleksime valmis midagi teisiti tegema? Või vähemasti olnut ümber hindama?
Tanel Jonas:
Me elame selleks, et lõpus oleks kõik hästi. Kui ma ütlen lõpus, siis ma mõtlen LÕPUS. Ja kui ma ütlen kõik, siis ma mõtlen KÕIK. Õige lõpp on ikka õnnelik. Vastupidise ees on mul hirm. Ma usun, et Sinul ka. Aga ega teistmoodi vist ei saagi: hirm ongi see, mis meid edasi ajab. Selle poole, et lõpus oleks kõik hästi. Ja kui ei ole, siis öeldakse vist epic fail. Või elukatastroof. Kuidas soovite. Aga mida siis teha? Kas kahtlustada või usaldada? Armastada või vihata? Lasta sead naabrimehe rukkisse või sillutada öö otsa teed, et ta saaks oma surnud eide ilusasti kalmistule viia?
Eks need valikud tuleb endal teha. Ja siis lõpus selgub, kas sai õigesti või läks viltu.
Esietendus 19. veebruaril 2015 Sadamateatris

Eesti Teatri Aastaauhinnad 2014 - kommentaaridega

Traditsiooniliselt tunnustab Teatriliit rahvusvahelisel teatripäeval, 27. märtsil, eelmisel, ehk sedapuhku siis 2014. aastal, parimaid esietendunud lavastusi-etendusi.
Tuleb tunnistada, et olen nomineeritute nimekirjaga tänavu üllatavalt rahul. Eks puudujääke on ka, aga ega kõik ju ei mahu. Tänavu on õige mitmed kandidaadid mul endal nägemata, ent juba see, et suuremas osas nendest nominentdest, mis nähtud on, on head, võib juhinduda oma valikute tegemisel piletiostu otsuseid tehes sellel aastal, nende nägemata tükkide suunal. Kindlasti tahaks näiteks veel näha selliseid tükke nagu Rakvere Teatri "3 õde" ja Tallinna Linnateatri "Hiirtest ja inimestest". Theatrumi "Joobnud" ja VAT Teatri "Brand" piletid said juba hangitud ka.
Mõtlesin, et võiks oma ennustused ja lootused ka välja tuua ning mõne kommentaari juurde kirjutada, ehk siis siin see nominentide nimekiri on: 

LAVASTAJA AUHIND
Žürii: Ott Karulin, Kalju Orro, Peeter Raudsepp, Krista Tool, Luule Epner, Madli Pesti, Pille-Riin Purje
* Andres Noormets – «Deemonid» (Vanemuine), «Mandel ja merihobu» (Endla) ja «3 õde» (Rakvere teater)
* Lembit Peterson – «Joobnud» (Theatrum)
* Raivo Trass – «Viimase öö õigus» (Rakvere teater)
* Juhan Ulfsak – «Kadunud sõbra juhtum» (Teater NO99)
* Ingomar Vihmar – «Zebra» (Tartu Uus Teater)

Kommentaar:
Deemonid oli päris hea, kuigi mõnevõrra tagasihoidlikum kui "Kes kardab Virginia Woolfi". Võrdlus on meelevaldne, sest pean neid mõnevõrra sarnasteks ning kindlasti samasse žanri kuuluvateks. Mandel ja Merihobu oli kaugelt liiga raske minu jaoks. Raskusest tingitult tundus see ka igav minule, kuigi Karin Tammaru mängitud roll avas teda minu jaoks mingi uue kandi pealt. 3 õde on veel nägemata, ent selle kavatsen veel kindlasti ette võtta. Tundub, et seekord on ometi Eestis lähenetud Tšehhovi klassikale kuidagi teistmoodi. Tavalist klassikalist vist enam ei jaksaks mõnda aega uuesti vaadata... Kadunud sõbra juhum minule isiklikult ei meeldinud. Ei meeldinud selle sisu pärast, aga vorm oli võimas. Lavastaja võibolla selles mõttes isegi vääriks loorbereid kuigi ma ise neid kahte asja suudan eristada ainult kangutades. Lagle lõik seal sees oli ainuke, mis oli hea, aga kompottina lavastus väga mitmetahuline ja igasuguseid leide täis. Vihmari Zebrast olen meelega hoidunud, sest mul on harva mõni Vihmari lavastus meeldinud. Nüüd kui selle sisu lugesin, siis tundub see olevat psühholoogiline draama, ehk minu lemmikžanr... võibolla peaks ikkagi seda vaatama.. Petersoni Joobnule ostsin ühed viimastest kevadistest piletitest. Need etendused on peaaegu täiesti välja müüdud kuigi seda mängitakse üsna palju. Ju siis rahvale ka meeldib.... Raivo Trassi lavastatud Suumanile näidendi eest auhinna toonud draama pärast sõda omanike tagasitulekust mõjus just lavastuslikust seisukohast. Seal oli rabedaid momente, näiteks isa vaimuga seonduv ja mõnindaid asju oleks tahtnud rohkem rõhutatult, aga samas võibolla ikkagi see publiku usaldamine, et publik saab ka niimoodi aru, selles ehk peitubki Trassi lavastuse tugevus.
Ennustan: Juhan Ulfsak
Loodan: Andres Noormets... samas kuna ma päriselt siiski aasta parimaks neid lavastusi ise ei pea, siis loodan, et Petersoni lavastus oli nii tugev, nagu tema lavastused tavaliselt on ja seega võiks tema auhinda ka väärida.


MEESPEAOSATÄITJA AUHIND
* Pääru Oja – «Hõimud» ja «Vennas» (mõlemad Eesti Draamateater)
* Indrek Ojari – «Hiirtest ja inimestest» (Tallinna Linnateater)
* Tambet Seling – «Eedeni aed» (Endla)
* Ivo Uukkivi – «Brand» (VAT Teater)
* Priit Võigemast – «Surnud hinged» (Tallinna Linnateater) «Muuseas: ma armastan sind» (Teater NO99)

Kommentaar:
Pääru roll Hõimudes on nii hea, et see tekitab külmavärinaid. Ta läheb nii teema ja oma karakteri sisse, et võibolla see jääb minu käesoleva aasta lemmik peaosaks. Tambet Selingi rolli nägin eelmisel aastal ja see oligi minu meelest parim eelmisel aastal esietendunud lavastuste meespeaosadest! Wow! Nii mitmekülgne roll läbi nii mitmete erinevate emotsioonide. Raske roll, aga tõeliselt hästi lahendatud! Ojari Hiirtest ja Inimestest rolli kohta olen kuulnud ainult ülistavaid kiidusõnu, aga endal kahjuks veel nägemata. Uukkivi ja Võigemasti "Surnud hingede" rollid saavad mul nähtud aprillis.

Ennustan: väga raske, kui endal nii mitmed nägemata. Aga ehk tõesti nii oluline ja hea roll, nagu Pääru Ojal on... samas nii noortele ei taheta nii vara sellist au veel anda... Valiks siis Võigemasti.
Loodan: Pääru Oja või Tambet Seling. Mõlemad olid aasta parima nimetust kahtlemata väärt.

NAISPEAOSATÄITJA AUHIND
* Marin Mägi-Efert – «3 õde» (Rakvere teater)
* Anne Reemann – «Igatsus» (Tallinna Linnateater)
* Külliki Saldre – «Madisoni maakonna sillad» (Vanemuine)
* Garmen Tabor – «Hääled» (Theatrum)
* Karin Tammaru – «Mandel ja merihobu» (Endla)

Kommentaar:
Reemann oli hea, üks minu eelmise aasta lemmikuid, samuti ka Saldre ja Tammaru. Aga kui Saldrelt ja Reemannilt juba ootadki selle taseme rolle, siis Tammaru mingis mõttes üllatas kui hea ta olla võib! Ma loodan, et see ei kõla solvavalt, lihtsalt ma tõeliselt siiralt üllatusin. Marin Mägi-Efert ja Garmen Tabori rollid on mul nägemata, kuigi mõlemaid tahaks väga näha, sest mõlemad on huvitavatest lavastustest. Saldre elustab Meryl Streep-i filmirolli ja ma ei ütleks, et ta sugugi suurele Merylile alla jääks. Aga Reemann on mu suur lemmik selles kategoorias, seega pöidlaid paratamatuöt hoian temale.

Ennustan: Karin Tammaru (samas ma ei tea, miks ei võiks Külliki Saldre seda võita sama hästi, või keegi teistest nominentidest, kõik on nii võrdselt head)
Loodan: Anne Reemann

MEESKÕRVALOSATÄITJA AUHIND
* Henrik Kalmet – «Imede aasta» (R.A.A.A.M),  «Harakale haigus ...» (Tallinna Linnateater) ja «Varesele valu ...» (Eesti Draamateater)
* Lauri Lagle – «Kadunud sõbra juhtum» (Teater NO99)
* Ain Lutsepp – «Keskmängustrateegia» (Eesti Draamateater)
* Gert Raudsep – «Mu naine vihastas» ja «Tõde, mida ma olen igatsenud» (mõlemad Teater NO99)
* Tarmo Song – «Joobnud» (Theatrum)

Kommentaar:
Siit on selgelt Ott Sepp puudu Fanny ja Aleksandrist. Nägemata on Tarmo Songi ja Ain Lutseppa rollid. Gert Raudsep minu jaoks midagi erilist Mu naine vihastas tükis ei tee võrreldes teistega, võibolla siis Tõde, mida olen igatsenud oli nii eriline, aga seegi on mul nägemata. Lauri Lagle oli oma tüki tugevaim lüli, aga rollina siiski mitte "aasta parim". Henrik Kalmetit on viimasel ajal ja igal pool liiga palju. Ta oli hea küll Imede aastas, aga seal oli minu arust Helgur veelgi parem, Varesele valus oli ta ka hea, aga sealgi oli teisi paremaid, ent ehk siis nende rollide prisma kokku oli kahtlemata nominatsiooni vääriline. Samas ka tema saatuseks võib osutuda, et ta alles nii värskelt lavakast on tulnud...

Ennustan: Lauri Lagle (või kui žürii tahab Joobnut esile tõsta, siis ehk Tarmo Songile või kui nad on valmis noorematele näitlejatele auhindu andma, siis Henrik Kalmet)
Loodan: puhtalt valides enda arust nendest nähtud rollidest parima - Henrik Kalmet

NAISKÕRVALOSATÄITJA AUHIND
* Ines Aru – «Üks pealuu Connemaras» (Rakvere teater)
* Kaie Mihkelson – «Vennas» (Eesti Draamateater)
* Liina Olmaru – «Joobnud» (Theatrum)
* Külli Teetamm – «Armastus ja raha» (Tallinna Linnateater)
* Katariina Unt – «Brand» (VAT Teater)

Kommentaar:
Olmaru ja Katariina Unti rolle pole kahjuks näinud, aga ülejäänud 3 on VÄGA head. Ines Aru ehk ei saa nii palju otseselt mängida, aga iga teha lavahetk on kulda väärt. Mihkelsoni ema roll kahe venna kõrval oli väga tugev ja Külli Teetamm on juba ammu teatriliidu aastaauhinda väärt ja seekord oma tüpaažist järjekordselt kuidagi väljuvat rolli mängides tõestas ta uuesti kui HEA ta ikka on!

Ennustan: Kaie Mihkelson
Loodan: Külli Teetamm (kuigi sama rõõmus oleksin kui Ines Aru võidaks)

KUNSTNIKU AUHIND
* Vladimir Anšon, Reet Aus, Gleb Filštinski – «Igatsus» (Tallinna Linnateater)
* Reet Aus, Mikk-Mait Kivi, Oliver Kulpsoo – «Millest me räägime, kui me räägime armastusest ehk Barbarella» (Von Krahli teater)
* Lilja Blumenfeld, Rene Liivamägi, Sander Põldsaar – «Joobnud» (Theatrum)
* Pille Jänes – «Brand» (VAT Teater), «Surnud hinged» (Tallinna Linnateater) ja «Keskmängustrateegia» (Eesti Draamateater)
* Aigars Ozolinš – «Meie aja kangelane» (Endla)

Kommentaar:
Nähtud on ainult Igatsus ja see oli tõeliselt tugevate kunstiketöödega. Seega kommenteerida ma ei saagi siin.

Ennustan: Pille Jänes
Loodan: Anšon, Aus, Filštinski

SÕNALAVASTUSTE MUUSIKALISE KUJUNDUSE AUHIND
Žürii: Olav Ehala, Tõnu Kõrvits, Märt-Matis Lill, Ardo Ran Varres
* Hendrik Kaljujärv – muusikaline kujundus NO99 lavastusele «Kadunud sõbra juhtum»
* Ove-Kuth Kadak – muusikaline kujundus Tallinna Linnateatri lavastusele «Armastus ja raha»
* Von Krahli trupp, Jakob Juhkam, Ott Kartau – originaalmuusika lavastusele «Barbarella»
* Toomas Lunge – originaalmuusika lavastustele «Üle linna Vinski» ja «Karid ja kõrgused»

Kommentaar:
Ma ei annaks seda kummalegi nähtud nominendile, ehk ei Kadunud sõbra juhtumile ega ka Armastus ja rahale... liiatigi on mõlemad "muusikalised kujundused" võrreldes "originiaalmuusikaga", mis on ülejäänud nomineeritute statuut.

Ennustan: Von Krahl
Loodan: Toomas Lunge või Von Krahl... ei tea kumba eelistada, sest ei näinud neid tükke ega seega pole ka muusikat kuulnud.

2 MUUSIKAAUHINDA
Žürii: Alvar Loog, Kristel Pappel, Auri Jürna, Pille Lill, Madis Kolk
* Jassi Zahharov – «Reigi õpetaja» (Vanemuine)
* Hanna-Liina Võsa – «Ooperifantoom» (Vanemuine)
* Arne Mikk – «Pikk jõulueine» (rahvusooper Estonia)
* Veronika Portsmuth ja Reeda Kreen – «It Is Getting So Dark»  (MTÜ Nordart Group Ühing)
* Lavastusmeeskond, orkester ja trupp – «Korduma kippuvad küsimused» (Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia)

Loodan: Jassi Zahharov või Hanna-Liina Võsa

BALLETIAUHIND
Žürii: Enn Suve, Irina Härm, Oleg Titov, Jane Raidma, Kristiina Garancis
* Sergei Upkin – «Medea» ja «Uinuv kaunitar» (Eesti Rahvusballett)
* Luana Georg – «Medea» ja «Uinuv kaunitar» (Eesti Rahvusballett)
* Alena Shkatula – «Medea» ja «Uinuv kaunitar» (Eesti Rahvusballett)
* Jonatan Davidsson – «Uinuv kaunitar» ja «Pähklipureja» (Eesti Rahvusballett)


TANTSUAUHIND
Žürii: Heili Einasto, Kaja Lindal, Anu Ruusmaa, Leenu Nigu
* Ruslan Stepanovi «Klapp» (Tallinna Tantsuteater)
* Mari-Liis Eskussoni «Vägisi» (Sõltumatu Tantsu Ühendus)
* Kenneth Flak ja Külli Roosna «Blood Music» (Sõltumatu Tantsu Ühendus)
* Tiina Ollesk ja Rene Nõmmik «...and Blue» (Fine 5 ja Vaba Lava)


ETENDUSKUNSTIDE ÜHISAUHIND
Tunnustab erinevaid etenduskunste (sõna-, muusika-, balleti-, multimeediumi- ja tantsuteatrit) põimivaid lavastusi, mis oma otsingulisuses avardavad teatrikunsti väljendusvahendeid. Žürii: Ott Karulin, Madli Pesti, Alvar Loog, Auri Jürna, Kaja Lindal, Anu Ruusmaa, Enn Suve
* Hendrik Kaljujärv – «Rising Matter» (Kanuti Gildi SAAL)
* Labürintteatriühendus G9 – «Heleaines» ja «Mõtteaines» (mõlemad Tartu Uus Teater)
* Kinoteater
* kadrinoormets – «Siseturism» (Rakvere teater), «darks in blues» (Augusti TantsuFestival) ja «procedure of beauty» (Sõltumatu Tantsu Lava)

Kommentaar: Jesss! Kinoteater!!!!!! Hoian pöidlad peos :)

ALGUPÄRASE DRAMATURGIA AUHIND
Žürii: Heidi Aadma, Riina Oruaas, Reet Weidebaum, Siret Paju, Sven Karja
* Martin Algus «Väävelmagnooliad»
* Eero Epner «Esimene lugemine: Ministri viimased päevad»
* Indrek Hargla «Testamenditäitjad»
* Piret Jaaks «Näha roosat elevanti»
* Mari-Liis Lill ja Paavo Piik «Varesele valu...» ja «Harakale haigus...»
* Andra Teede «Estoplast»

Kommentaar: Hargla tükki oleks tahtnud näha, aga nad oleksid seda kasvõi korra võinud ka Tallinas mängida, sest lihtsalt polnud saarele mineku võimalust... see jäi sellest aastast küll himutama... Mari-Liis Lille ja Paavi Piigi projekt on küll loorbereid väärt. Aga Piret Jaaks on kirjutanud nii heade puäntidega loo, et minu pöidlahoid kuulub temale!

REET NEIMARI nimeline KRIITIKAAUHIND
Nomineerib Eesti Teatriliidu juhatus
* Kadi Herkül – retsensioonide eest Eesti Rahvusringhäälingu kultuuriportaalis.
* Madli Pesti – asendamatu välisteatri vahendaja, lisaks avaldanud kriitikaartikleid kodumaisest teatrist, kajastades nii sõna- kui tantsuteatrit.
* Ott Karulin – Eesti teatri järjepideva ja tundliku kajastamise ning teatrikriitika žanrilise mitmekesistamise eest.
* Alvar Loog – järjepidev teatrikriitik, kellel õnnestus tekitada elav ning vastukaja pälvinud arutelu teatri ja performance’i piiridest.
* Pille-Riin Purje – 2014. aasta jooksul erinevates meediakanalites ilmunud retsensioonide eest.

Kommentaar: Kui Pille-Riin on nomineeritud, siis ma ei saa kellegi teise poolt olla :) Ta lihtsalt on nii hea. Kuigi kõik 5 on igati head kriitikud, kõik küll mitte just minu jaoks arvamusliidrid, sest maitsed ei ühti, aga kirjutada nad oskavad. Loog tundub eriline Teatriliidu lemmik olevat, ta on vist iga aasta siin nimekirjas.

RAHEL OLBREI nimeline AUHIND
Professionaalse balletikunstiga tegelevale lavastajale/koreograafile, repetiitorile ja pedagoogile pikemaajaliste väljapaistvate tulemuste eest balletilaval. Žürii: Enn Suve, Irina Härm, Oleg Titov, Jane Raidma, Kristiina Garancis
* Ülo Vilimaa – Vanemuise peaballettmeister, balletisolist, koreograaf ja balletijuht
* Rufina Noor – Vanemuise balletisolist, pedagoog ja repetiitor
* Viktor Fedortšenko – Estonia balletisolist, Tallinna balletikooli pedagoog ja Eesti Rahvusballeti repetiitor

Kommentaar: Hoian Vilimaale pöidlaid.

SALME REEGI nimeline AUHIND
Kunstiliselt silmapaistva ja lastepärase töö eest. Žürii: Kirsten Simmo, Eva-Liisa Linder, Silvia Soro, Katri Pekri, Taavi Tõnisson
* Helen Rekkor – tervikliku lavastajatöö eest varjuteatrilavastuses «Üle vee» (Vaba Lava).
* Ajjar Ausma, Helen Reitsnik, Päär Pärenson ja Tiina Mölder – autorsuse ja esituse eest vaatajaid kaasavas tantsulavastuses «Käik» (Zuga ühendatud tantsijad / Sõltumatu Tantsu Lava).
* Sandra Lange – fantaasiaküllase lavastaja- ja kunstnikutöö eest mustkunsti ja visuaalteatri elemente siduvas lavastuses «Võlupood» (NUKU Teater).
* Polina Stružkova – lavastajatöö eest põlvkondadeüleseid väärtusi toetavas atmosfäärilavastuses «Poiss, kes ei kartnud midagi» (Vene Teater).
* Leino Rei – tundliku lavastajatöö eest tajudega mängivas lavastuses «Siil udus» (Tartu Uus Teater).

Loodan: Leino Rei või Sandra Lange

LAVASTUST ETTEVALMISTAVA TÖÖTAJA AUHIND
Žürii: Liina Unt, Sirli Bergström, Taavi Varm, Enar Tarmo, Margus Vaigur, Külli Root
* Malle Kaalep – värvija. Detailitäpse, professionaalse töö eest, mida hindavad kõrgelt nii eesti kui välismaa kunstnikud ning mis on muutunud omaette kvaliteedimärgiks terves Eesti teatris. (Rahvusooper Estonia)
* Reigo Tammjärv – pealavameister. Loominguliselt ja insenertehniliselt keerulisi lahendusi nõudva töö eest Teater NO99 lavastuste ettevalmistamisel ja rahvusvahelistes koostööprojektides. (Teater NO99)
* Teet Ehala – lavastusala juhataja. Teatritundliku meeskonnajuhtimise ja lavakujundustele leidlike lahenduste loomise eest. (Ugala)


ETENDUST TEENINDAVA TÖÖTAJA AUHIND
Žürii: Liina Unt, Sirli Bergström, Taavi Varm, Enar Tarmo, Margus Vaigur, Külli Root
* Kadri Tammiste – etenduse juht. Lavastuste kindlakäelise hoidmise eest: töökalt, täpselt, nõudlikult, abivalmilt, sõnakalt ja naeratavalt. (Eesti Draamateater)
* Oliver Kulpsoo – valgustaja-tehnik. Lavastuste «Life Is Very Hard», «Solarise needus» ja «Millest me räägime, kui me räägime armastusest ehk Barbarella» välja toomise eest. (Von Krahli teater).
* Anu Konze – vanemgrimeerija. Kunstniku nimetuse vääriliste tööde eest teatris ja filmis ning linnateatri grimmiosakonna oskusliku juhtimise eest. (Tallinna Linnateater).


HALDUS- JA ADMINISTRATIIVTÖÖTAJA AUHIND
Žürii: Liina Unt, Sirli Bergström, Taavi Varm, Enar Tarmo, Margus Vaigur, Külli Root
* Heili Lindepuu – produtsent ja juhataja. Professionaalse eesti kaasaegse tantsu hoidmise ja arendamise eest selle erinevates vormides ja väljundites, täites näilise kergusega suurt osa teatri ameteid lavastuse idee sünnist kuni järelaruandluseni. (Tallinna Tantsuteater)
* Lea-Liisbet Peterson – trupijuht. Professionaalse töö eest trupijuhina, inimliku panuse eest kollektiivi hinge ja südametunnistusena, kes säilitab rahu ka kõige keerulisemates olukordades, ei talu silmakirjalikkust ega ülekohut ning annab vajadusel räbaldunud kunstnikuhingedele psühholoogilist abi. (Rahvusooper Estonia)
* Malle Kuningas – maja perenaine. Teatrimajas nii olulise sooja õhkkonna hoidmise eest, nõudlikkuse eest nii enese kui teiste suhtes, osates oma tagasihoidlikul moel nõuda ka kolleegidelt korrektsust ja heaperemehelikku käitumist. (Endla)

Teatriaasta 2014

Teatrikuu on täies hoos ning igati viimane aeg on ka minul teha kokkuvõte eelmise aasta teatrielamustest. Nagu ikka lähtun mitte 2014. aastal esietendunud tükkidest, nagu Teatriliit oma auhinnakandidaatidega, vaid loomulikult ikka nendest lavastustest, mis minul selle aastanumbri sees näha õnnestus. Olgu kohe öeldud, et teatrisse jõudsin seekord tunduvalt vähem kui viimastel aastatel. Eelmisest aastast tervelt 18 etendust vähem ning rekordaastast peaaegu poole vähem kordi, ehk saldoks kogunes kõigest 45 erinevat lavastust. Teatrikülastuste vähesusel on mitmeid põhjuseid, alates ajapuudusest ja Eestist eemal elamisest (seetõttu oli möödunud teatriaasta minu jaoks ka tavalisest tunduvalt Tallinna-kesksem), lõpetades üleüldiselt valivamaks muutumisega. Tänu sellele, et tegelesin tavalisest rohkem taustauuringuga ning jätsin eelarvamuste tõttu teatud tegijate etendusi rohkem kõrvale, õnnestus mul alla "3-" hinnanguga tükke vältida sellevõrra hästi, et neid sattus ette kõigest 9 (45st, seega 20% siiski) ning neist 9st üks teatrikülastus ei olnud minu enda valitud ja isegi piletit ei ostnud ma sellele ise. Eraldi tuleks ära mainida, et neist 9st kaks oli NO-teatri lavastused ja kaks Endla omad. Ja kui Endlas õnnestus näha ka 3 lavastust, millel hinnanguks "4" ja "5", siis NO-teatri puhul olidki ainsateks teatrikülastusteks need kaks aasra 3 kehvema teatrielamuse hulka kuulunud etendust. Samas veelgi kitsim kui varem olin ma hinnangu "5" jagamisel. Ja need kaks etendust, mis nö. 5 tärni saidki, olid mõlemad koos miinusega. Selle eest hinnangu 4, nii plusside, miinuste kui lisanditeta, pälvisid 22 lavastust, mis on peaaegu pooled kõikidest nähtud tükkidest. Seega kokkuvõttes võib ju nuriseda liiga väheste tõeliste sähvatuste pärast, aga kokkuvõttes oli elamusi küll. Ja kui lavastus tervikuna polnud tugev, siis leidsin tihti häid rolle või kunstilisi ja lavastuslikke lahendusi, mis samuti teatrikülastuse piisavalt huvitavaks või mõnusaks tegid.

Täpselt nagu ka eelmisel aastal, avaldan oma arvamused edetabelite vormis. Mainimata ei saa jätta, et eks see maitse kõigub ajas ning võibolla aasta pärast ma seaksin need nimed mõnevõrra teistsugusesse järjekorda, aga usun, et lemmikud jäävad ikka lemmikuteks ning võitjad võitjateks. Nagu igal aastal, nii ka kindlasti seekord, peavad paljud sellist lahterdamist kunstiga jõhkraks ja võibolla ka ülekohtuseks, aga mina võtan seda mänguna ja lähtun lavastuste puhul võrdlustest, et millist tükki ma pigem uuesti vaataksin või julgemalt soovitaksin ning tegijate puhul lihtsast faktist, kes/mis rohkem meeldis - see on ka kõrgemal positsioonil.

Lisaks pean eraldi mainima, et suurem osa esietendustest jäi ju nägemata ja loodan parimad neist näha veel käesoleval aastal ja sellisel juhul võib neid näha siin nimekirjades aasta pärast. Kuna olen hobi-teatrifanaatik, siis muidugi ei jõua ma korduvalt neid etendusi vaadata (rahakott ka ei peaks vastu) ja kahjuks ei leia selleks ka piisavalt aega, sest uusi lavastusi tuleb ju pidevalt lavadele juurde. Tavaliselt pole ka võimalusi algmaterjali ja telgitaguste uurimiseks. Kõik siin on puhas isiklik arvamus ning kui maitse ühtib, siis saab siit ehk hea annuse inspiratsiooni ja vaatamisvihjeid või siis vastupidi kui maitse ei ühti, siis on lihtne hoiduda eemale just nendest tükkidest, mis minule meeldivad...

Arvesse lähevad need 45 lavastust/etendust, mis esmakordselt sai nähtud ajavahemikus 01.01.-31.12.2014.

PARIM ETENDUS

20. Raha ja armastus (Tallinna Linnateater)
19. Varesele valu (Eesti Draamateater)
18. Kass tulisel plekk-katusel (Eesti Draamateater)
17. Hamlet (Kell Kümme)
16. Tsepeliin (Tõstamaa Suveteater)
15. Igatsus (Tallinna Linnateater)
14. Armastus ei hüüa tulles (Kell Kümme)
13. Tsaar Saltaan (VAT Teater)
12. Massohisti pihtimus (VAT Teater)
11. Vaikus (Endla)
----------
10. Vennas (Eesti Draamateater)
09. Madissoni maakonna sillad (Vanemuine)
08. Kajakas (Vanemuine)
07. Imede aasta (RAAAM)
06. Kassirabal (Tallinna Linnateater)
----------
05. Manifest 3: Petitsioon pereväärtuste vastu (Kinoteater)
04. Kollaborandid (Eesti Draamateater)
03. Üks pealuu Connemaras (Rakvere Teater)
02. Eedeni aed (Endla)
01. Fanny ja Aleksander (Vanemuine)

Kommentaar:
Kui alustada sellest tagumisest otsast, siis "Raha ja armastus" Linnateatri skaalal küll eriline šedööver ei olnud. Tähelepanuväärne oli Külli Teetamme roll ning lavastuslikult huvitavad lahendused, aga mitmed neist "lahendustest" hakkasid ka pikapeale tüütama (näiteks videolõigud). Samuti teema ei läinud minule korda ja isegi häiris.
Draamateatripoolne depressiooniteemaline kaksiklavastuse osa "Varesele valu" oli heas mõttes eriline. Nii oma kontseptsioonilt kui ka lavastuslikult üldiselt. Lisaks "päris lood", mida etendati mõjusid. Eredaimalt näitlejatest jäi meelde Ursula Ratasepp ja tema kurbus. Ma ei teagi kas filmirollide toel või miks, aga Ursula mäng on hakanud minule jälle väga meeldima.
Draamateatri suvelavastus "Kass tulisel plekk-katusel" Laitse Graniitvillas oli näitlejate meistriklass. Tõelise üllatuse pakkus Paul Newmani rolli elustanud Ingomar Vihmar, kes ei mänginud üle, vaid oli just täpselt selline, nagu vaja. Kersti Heinloo on tüpaažilt justkui loodud kass-Maggieks, aga ta ei suutnudki ennast päriselt tollel korral lahti mängida. Ta isegi jäi justkui taustakujuks. Ei tea, kas põhjuseks liiga tugev Elizabeth Taylori poolt tehtud roll või isegi kunagine Ülle Kaljuste Maggie, aga midagi oli seekord Kerstiga lahti. Samas oli see roll ju täiesti okei ja tuge pakkusid ka teised oma tugevate rollidega - Hilje Murel, Kersti Kreismann kui ka Tõnu Oja ja Martin Veinmann.
Rakvere linnuses Roman Baskini poolt taaselustatud ja kaasajastatud "Hamlet" oli niiiii vale nii mõneski mõttes. Kuid tugev alustekst ning Üllar Saaremäe jahmatavalt tugev peaosa (kui ta on hea, siis ta on ikka VÄGA hea, viidates ka näiteks mõne aasta tagusele Cyranole) tõstsid selle teatrielamuse ning kogu projekti igati õigustatud õnnestumiseks.
Gerda Kordemets on tõstnud Tõstamaa igasuvisele teatrikaardile ja seegi kord just kohane kohaga mängimine ja lugu, mis areneb just seal kus seda mängitakse, pakkusid õdusa suveõhtu mõnusa loo ja hea mänguga.
Tallinna Linnateatri "Igatsus"-e ootused olid liiga suured ja see sai ehk ka natuke saatuslikuks, miks tükk ei trooni kusagil kõrgemal positsioonil. Lavastus ju igati tugev ja eriti hea näitlejate ansambel. Ja eks ta ju hea teater oligi. Vene lugu, kuigi Briti kirjaniku kirjutatud, on Boyd siiski tabanud "tunnet". Eredaima rolli pakkus Anne Reemann, kes selle rolliga pälvis ka oma kolleegide tunnustuse aasta parimana.
Ohtu mõisas nähtud "noortekat" - Armastus ei hüüa tulles, vaatasin 39 kraadise palavikuga. Teatrisse minnes muidugi ei teadnud, et asi nii hulluks läheb, aga sellises olekus tundus see armastuslugu armas. Isegi teiste kirutud Linda Vaheri mäng mind ei häirinud. Ja Priit Pius oli hea, nagu alati. Elasin nende suhte arengule kohe agusest peale kaasa.
VAT Teatri "Tsaar Saltaan" on lavastuslik ilutulestik. Nii lahedalt mänguline mitmete ja mitmete huvitavate lahenduste ja leidudega. Mina kuulun sellesse generatsiooni, kes ootas ja lootis, et pühapäevahommikuse pikema lastefilmina näitaks ETV just seda multikat ning kuidas üldse on võimalik 40 merest tõusvat vägilast lavale tuua, selleks on ju ikka nutti vaja. Tekst ka luuleriimis, mis kogu selle laheda lavastuse veel omakorda eriliseks tegi. Puterdada, ega vähegi režiist kõrvale kalduda sellise tükiga pole võimalik. Ja kui mõnusalt paigas kõik need detailid ja nüansid olidki. Lahe, lahe elamus! Järele mõeldes on ka muie näol :)
Ja "Masohhisti pihtimus" on ju samuti VATilikult mänguline. Trupiga on veel liidetud Raivo E.Tamm, kelle eripärane mäng keerab omakorda vinte juurde. Mõnusalt lopsakas sisu ja ilusti lahtirulluv lugu, mis algab lõpus ja jõuab lõpuks sinna välja ka. VAT Teater on tõusnud minu jaoks Linnateatri kõrvale teiseks teatriks, kus ma naljalt ühtki lavastust vaatamata ei raatsi jätta.
Endla "Vaikus"-t tahtsin hirmsasti kuidagigi mahutada aasta 10 parima teatrielamuse sekka, aga kuidagi ei õnnestunud. Juhtumisi nägin ilmselt lavastuse viimast esitust ja oh kui eriline see kõik oli. Juba see kuidas publik seda ümberringi madalamal toimuvat tükki oli paigutatud vaatama. Nagu lõkke ümber. Ja lõke põles tunnete mõttes ereda ja suure leegiga. Lugu on küll soomlase kirjutatud, aga sama hästi võisid need eesti mehed ja naised seal sõja-ajal olla. Väga tugev trupp tervikuna. Raske on kedagi eraldi välja tuua, sest tõesti olid kõik väga-väga head. Kui just peab, siis Ireen Kennik oma allasurutusega jäi hingepaeltesse kõvasti kinni. Märksõnadeks lavastuse tutvustusest: sõprus, armastus, viha, elujanu, ausus, ahnus, reetlikkus... Inimtunded äärmuslikes olukordades muidugi võimenduvad ja tulevadki paremini esile ja see tükk läks igati hinge.
Õnnepalu kirjutatud Draamateatri väikse saali tükk "Vennas" (mis võitis kunagi Monomaffia ja Eesti Teatri Agentuuri näidendivõistluse) läks samuti hinge. Kammerlikult 3 näitlejaga - ema Kaie Mihkelson ja pojad Pääru Oja ning Indrek Sammul on tugev trupp ning elustavad kirjadel baseeruva loo laval väga tervikliku ning sujuvana. Lavastajaks Aleksander Eelmaa.
Vanemuise "Madissoni maakonna sillad" meeldis minule nii raamatu kui ka Meryl Streep-i ja Clint Eastwood-i poolt romantilise draama klassikaks mängitud filmina. Teadsin lugu, teadsin sisu ja hea meel oli, et nautisin samavõrra ka teatriversiooni. Eelkõige tahtsin vist näha Külliki Saldre elustatud Meryl Streep-i filmis mängitud rolli. Ja nagu film nii ka teater suutis mulle pisaragi silma tuua. Nõrk, ma tean, aga järelikult mõjus!
Tšehhovi Kajakat on ju nähtud juba õige mitmetes versioonides ning ausalt öeldes pole see minu jaoks üldse lemmikute seas Tšehhovi loomingust. Aga ju viga ongi siiani olnud selles, et "õige" versioon lihtsalt pole "õigel ajal" minu ette sattunud. Vanemuise suvetükk "Kajakas" oli nauding igas mõttes. Näitlejatööd eesotsas Külliki Saldre, Maria Soometsa ja eriti Merle Jäägeriga olid imeliselt head ja sügavalt läbitunnetatud (meestest tuleks kindlasti vähemalt mainida ka Karol Kuntselit ja Volki). Ja minu meelest on eriliselt oluline ja ilus kunstnikutöö Silver Vahtre poolt ja Maarja Meeru kostüümid ning Andres Sarve valgustus, mis väga hästi raamistasid seda head Tiit Palu lavastust.
Jäneda tallis elustunud Madis Kalmeti lavastatud "Imede aasta" on kasvanud minu sees veel tunduvalt suuremaks ja paremaks ajaga. See Aleksejevi kirjutatud eesti sõjast jalga lasknud eesti sõdurpoiste lugu segab endasse armastuskolmnurga, ajastule ja oludele kohased rasked otsused ning inimsaatuse saatuslikkuse. Alati ei olegi kõik enda teha...
Linnateatri "Kassirabal" lahterdab inimesed kaheks, need kes ei talu Iiri ängi ja need, kes leiavad sellest masendusest draama sügavaima olemuse ning parema sõna puudumisel - naudivad - seda valu või õigemini kuidas tegijad need tunded vaatjateni suudavad tuua. Väga valus lugu, usun, et üks aasta valusamaid. Lisaks Elisabet Reinsalu mäng, mis tundub lausa uskumatult valusana... Niimoodi see karakter läbi tunnetada, võiks arvata, et see mõjub näitleja enda psüühikale. Kuid lisaks pakub lavastus veel kamaluga häid rolle - Anne Reemann, Priit Võigemast, Külli Teetamm, Allan Noormets jne.
Kinoteatri kolmas manifest polnudki ju otseselt teater selle traditsioonilises mõttes. Eluteater, seda küll. Aga selle eest "Elamus" suure E-ga! Tegijate päriselu ja eelkõige ju ikkagi "eluvalu" teatrina võtta, võib isegi tunduda solvav. Aga väga palju mõtteid äratas. Ka väga sügavaid ja väga isiklikke.
"Kollaborandid" on hea partner mõni aasta tagasi samas teatris lavastatud "Boulgakoff"-ile. Sedapuhku suurel laval ja kui Draamateatril suurel laval midagi õnnestub, siis on see juba eriti suur asi. Minu jaoks on nende parimad tükid ikka väikses saalis või isegi majast väljas etendunud, tavaliselt. Aga Karusoo on Bulgakovi seekordse kemplemise Staliniga ikka tõeliselt ilusalt lavastanud. Just lavastajatöö oligi tüki puhul kõige silmatorkavam ja erilisem, sest Toompere jr, Kangur ja teised ju elustavad oma rollid uuesti ning teevad seda sama hästi kui Boulgakoffis, aga seekord on nii palju rohkem veel.
Suveteatri suurimaks elamuseks kujunes Rakvere Teatri "Üks pealuu Connemaras". Ühe minu ja ilmselt ka paljude teiste eestlaste lemmiknäitekirjaniku Martin McDonagh-i näidend lavastati osaliselt katuse alla ja osaliselt õue. Mõnusalt sobilik suvel (muidugi kui ilmaga veab, aga kui veab, siis annab see palju juurde). Ines Aru, Hannes Kaljujärv, Velvo Väli ja võrdlemisi uustulnuk Imre Õunapuu pakkusid mõnusalt hoogsalt ning särasilmselt mängitud ühe iiri loo, kus varem surnud naise surmaga seotud kahtlused on õhus ning eluoht külastab tegelasi praeguses ajas.
"Aasta puänt" tuli kindlasti Endla külalisetenduselt "Eedeni aed". Õnneks polnud ma filmi näinud ja seega tuli kogu asi ikka täiesti kolakaga vastu vahtimist. Ja lisaks Tambet Seling-u ja Kaili Viidas-e mäng. Ühe külmus ja teise valu, mis õhkasid mitte ainult näoilmetest, vaid kogu mängust. Kardan paljastada väiksematki vihjet, et mitte rikkuda seda elamust... inimsuhted ja nendega manipuleerimine... armastus... tegelikult seda tükki vaataks küll uuesti selle silmaga, mis juba teab, kuidas asjad lähevad. Heas mõttes pingeline kogu tükk.
Aastat jääb troonima Ingmar Bergmani klassika, mille elustas Ain Mäeots (dramatiseering kahasse teksti tõlkija Ülev Aaloega) Vanemuise väikse maja lavalaudadel. Sellest hoolimata, et see pole päris tavapäraselt "puhas ja konkreetne" Mäeotsa lavastus, vaid sisaldab ka selliseid natuke rabedamaid kohti (kogu see laste tagasivarastamine), oli selle eest päris mitmeid lavastuslikke avardusi, mis minu meelest õigustasid end, nagu näiteks kaks korrust laval või publiku sekka saali ulatuv lava esiots. Näitlejate jätmine terveks lavastuse ajaks lavasügavusse peaks olema üks kirjutamata keeld lavastamisel. See annab ikka nii palju dünaamilisust ning ka lavaltoimuva vaatajatele lähemale toomisele juurde ka mingitel teistel tasanditel kui lihtsalt ruumiliselt. Ja milline rollide prisma! Mitmed aasta parimad rollid tehti just nimelt selles lavastuses - Mait Malmsten vastiku kiriku- ja kasuisana, Liina Tennosaar vanaemana, Ott Sepp oma hoogsa ja üha hoogu keriva vingemast vingema monoloogiga, Elina Purde, Eva Püssa jne jne Ja mainimata ei saa jätta ka lapsi, eriti Aleksandrit mänginud poissi. Kuid kahtlemata tugev alustekst ehk eelkõige lugu ise on ikka pool võitu minu südames. Teise poole annavad tegijad ja sedapuhku oligi tegemist tõelise teatrisündmusega. Kusjuures filmi kordusvaatamisest polegi nii väga kaua aega, ent sellest hoolimata mõjus see perekonnasaaga võimsalt tunnetele.


PARIM LAVASTAJA

15. Aleksander Eelmaa (Vennas) - Eesti Draamateater
14. Erki Aule (Veerake) - Oma Lava/Von Glehni Teater
13. Vallo Kirs (Kahe isanda teener) - Ugala
12. Christian Röhmer (Masohhisti pihtimus) - VAT Teater
11. Madis Kalmet (Kassirabal) - Tallinna Linnateater
----------
10. Gerda Kordemets (Tsepeliin) - Tõstamaa Suveteater
09. Paavo Piik ja Mari-Liis Lill (Varesele valu) - Eesti Draamateater/Tallinna Linnateater
08. Laura Mets (Eedeni aed) - Endla
07. Ain Mäeots (Fanny ja Aleksander) - Vanemuine
06. Tiit Palu (Kajakas) - Vanemuine
----------
05. Üllar Saaremäe (Üks pealuu Connemaras) - Rakvere Teater
04. Madis Kalmet (Imede aasta) - RAAAM
03. Andres Noormets (Vaikus) - Endla
02. trupp (Tsaar-Saltaan) - VAT Teater
01. Merle Karusoo (Kollaborandid) - Eesti Draamateater

Kommentaar: Karusoo lavastus oli sõna otseses mõttes "ilus". Leidlik kunstiline tervik, kus mitmeid lavastuslikke leide veel kõigele lisaks. VAT Teatri trupi enda poolt loodud-toodud multifilm lavale oli fantaasiarikas mänguline lustimine. Noormetsa Vaikus eriline ja mõjuvate vahenditega rikastatud.


PARIM MEESPEAOSATÄITJA

10. Henrik Kalmet - Imede aasta (RAAAM)
09. Helgur Rosenthal - Imede aasta (RAAAM)
08. Imre Õunapuu- Üks pealuu Connemaras (Rakvere Teater)
07. Sten Karpov - Hiired pööningul (Endla)
06. Ingomar Vihmar - Kass tulisel plekk-katusel (Eesti Draamateater)
----------
05. Raivo E.Tamm - Masohhisti pihtimus (VAT Teater)
04. Hannes Kaljujärv - Üks pealuu Connemaras (Rakvere Teater)
03. Mait Malmsten - Fanny ja Aleksander (Vanemuine)
02. Tambet Seling - Eedeni aed (Endla)
01. Üllar Saaremäe - Hamlet (Kell Kümme)

Kommentaar: Igal muul aastal oleks Tambet võtnud esikoha kergelt oma kurva rolliga, ent Saaremäe Hamlet oli midagi enamat kui lihtsalt roll. See oli midagi sõnad-ei-piisa-seletamaks-head. Hamlet on minu meelest üks raskemaid rolle üldse ja teha seda niimoodi hooga ning veel ka nii eriliselt. Avastasin end suu ammuli lihtsalt passimast seda imet. Mait Malmsten on igati õigustatult kutsutud Vanemuisesse ning teeb samuti midagi väga erilist. Kuigi rolli tegelane on vastik ja ebameeldiv tüüp ning võibolla seetõttu ka lihtsamalt emotsioone äratav, siis Mait mängib selle täiega välja ja tulemuseks on õnnestumine ja tüki tervikut rikastav roll. Aga tõesti, Tambet Seling ja tema kurva kuju rüütel. Raevuv, pettunud, kuid enne ju ka õnnelik, armunud... milline tunnete skaala ühe rolli jooksul. Lisaks see miski, mis keeb pinna all, mis annab rollile tema mina, tema iseäralisuse, selle paneb Tambet samuti oma tegelase naha alla. Ja see on imeline.


PARIM NAISPEAOSATÄITJA

10. Katariina Ratasepp - Tsaar-Saltaan (VAT Teater)
09. Harriet Toompere - Wabadusrist (Eesti Draamateater)
08. Merilin Kirbits - Titanic (Endla)
07. Kadri Adamson - Titanic (Endla)
06. Ireen Kennik - Hiired pööningul (Endla)
----------
05. Evelin Võigemast - Raha ja armastus (Ugala)
04. Anne Reemann - Igatsus (Tallinna Linnateater)
03. Külliki Saldre - Madisoni maakonna sillad (Vanemuine)
02. Kaili Viidas - Eedeni aed (Endla)
01. Elisabet Reinsalu - Kassirabal (Tallinna Linnateater)

Kommemtaar: Naispeosadega see aasta ei hiilanud. Tegelikult tõelist teatrimaagiat pakkus minule vaid Elisabeti valus ja vaimustav roll, mis oli minu jaoks konkurentsitult aasta parim naispeaosatäitmine. Kaili tuleb kohe tema järel, kuid samuti kindlal teisel kohal. Edasi Külliki ja Anne vahel tuli juba mõelda, kumb on järgmine jne. Kui Elisabet Reinsalu pärast seda rasket tükki kummardama tuli, olin isegi üllatunud, et ta naeratada suutis ja sellest rollist nii kergelt välja oli tulnud, sest kes seda tükki on näinud ja näinud kuidas ta selles rollis peab oma rasket taaka kandma ning selle välja kandma, see ilmselt ka nõustub, et roll on ikka hullult raske ning Elisabet teeb sellega midagi uskumatut.


PARIM MEESKÕRVALOSA
 
10. Indrek Sammul - Wabadusrist (Eesti Draamateater)
09. Mait Malmsten - Laul, mis jääb (Eesti Draaamateater)
08. Kaarel Targo - Arabella (Ugala)
07. Velvo Väli - Üks pealuu Connemaras (Rakvere Teater)
06. Peeter Tammearu - Hamlet (Kell Kümme)
----------
05. Margus Jaanovits - Utoopia rannik 3 (Ugala/Vanemuine)
04. Martin Mill - Kahe isanda teener (Ugala)
03. Allan Noormets - Kassirabal (Tallinna Linnateater)
02. Guido Kangur - Kollaborandid (Eesti Draamateater)
01. Ott Sepp - Fanny ja Aleksander (Vanemuine)

Kommentaar: Ott Sepp, kes oma monoloogi pidades muudkui rohkem ja rohkem näost punaseks läks ja üha rohkem ja rohkem hoogu üles keris... see oli pärl. See jääb kauaks meelde. Samas üldse sobilik Rootsi onkel... ja ma tean, ma olen neid näinud... väga tabav just selles ajastus kuhu Bergman tegevustiku oli loonud. Guido Kangur oma Staliniga oli samuti lopsakalt mänguline, tundub, et ta alati suudab teha mingi liigutuse või žesti, mis ta rolli siiski värskeks ja uueks muudab. Ma ei väsi seda imetlemast. Allan Noormets on pikalt justkui seisev vesi olnud ning pean tunnistama, et ma ei osanud oodata temalt seda, milleni ta küündib Kassirabal. Tõeline üllatus. Allan on tagasi!


PARIM NAISKÕRVALOSA

10. Liina Tennosaar - Fanny ja Aleksander (Vanemuine)
09. Anu Lamp - Skangpoomijad (Tallinna Linnateater)
08. Elina Purde - Fanny ja Aleksander (Vanemuine)
07. Merle Jääger - Kajakas (Vanemuine)
06. Ireen Kennik - Vaikus (Endla)
----------
05. Külliki Saldre - Utoopia rannik 3 (Ugala/Vanemuine)
04. Külli Teetamm - Kassirabal (Tallinna Linnateater)
03. Külli Teetamm - Armastus ja raha (Tallinna Linnateater)
02. Ines Aru - Üks pealuu Connemaras (Rakvere Teater)
01. Anne Reemann - Kassirabal (Tallinna Linnateater)

Kommentaar: Anne Reemann tõi seda vajalikku kergemat nooti oma üle-ääre-purskuva karakteriga ja kui hoogsalt ning mõnusalt ta selle tüübi elama pani. Ines Aru on legend ja samaga oma parimas vormis endiselt. Ma ei väsi teda ootamast üha uutes tükkides, ta pole kunagi isegi keskpärane, alati tipptase. Külli Teetammega oli mul pikka aega fenomen, et kui nägin, et tema mängib, siis ei tekitanud see minus mingeid emotsioone ning iga kord imestasin kui hea ta alati on. Nüüd läheksin juba ka lihtsalt ainult tema pärast midagi vaatama. Tema terav ja puhas diktsioon, lai mänguväli karmidest tippjuhtidest kuni vanade teadjanaisteni välja - milline imeline näitlejanna. Tema teeb veel suuri rolle Eesti teatrimaastikul!


PARIM ANSAMBLIMÄNG

10. Eedeni aed (Endla)
09. Kass tulise plekk-katusel (Eesti Draamateater)
08. Igatsus (Tallinna Linnateater)
07. Vaikus (Endla)
06. Imede aasta (RAAAM)
----------
05. Massohisti pihtimus (VAT Teater)
04. Kajakas (Vanemuine)
03. Kassirabal (Tallinna Linnateater)
02. Fanny ja Aleksander (Vanemuine)
01. Tsaar-Saltaan (VAT Teater)

Kommentaar: Tsaar Saltaan ongi paljuski ülesehitatud ansamblimängule ning kõik peavad oma kõrre pessa kandma, muidu see lavastus ei toimikski. Ja justkui sekundilise täpsusega rullivad Vatikad selle etenduse vaatajate silme ees lahti ning selles on maagiat. Just nimelt selles nende ansamblitöös. Juba mitmendat aastat järjest (eelmisel aastal oli parimaks selles kategoorias "Faust").


PARIM MUUSIKALINE LAVASTUS (keskmisest draamalav. enam muusikat/laulu)

Kommentaar: nähtud muusikaliste lavastuste vähesuse tõttu, loobun tänavu sellest kategooriast.


PARIM KOMÖÖDIA (ka komöödiasugemetega)

03. Kahe isanda teener - Ugala
02. Titanic - Endla
01. Tsaar-Saltaan - VAT Teater

Kommentaar: Tegelikult ainult 3 esimest tasus siin välja tuua, teised oleks vaid "täiteks". Head nalja on ikka endiselt väga raske teha. Täiesti naljavaene aasta oli...


PARIM AUTORITEATER

02. Mari-Liis Lill ja Paavo Piik - Varesele valu (Eesti Draamateater/Tallinna Linnateater)
01. Gerda Kordemets - Tsepeliin (Tõstamaa Suveteater)

Kommentaar: Ka autoriteatriga oli mõnevõrra põud. Viimastel aastatel on lavastajad rohkem oma kirjutatud ja väljamõeldud lugusid lavale toonud kui 2014. Samas võib olla, et minu valik lihtsalt osutus sellel aastal autoriteatrikaugeks. Tegelikult olen suurema tõenäosusega rahul just autoriteatrit vaadates. Selles on teatavat ehedust ja autentsust, mis tõlgendustes on siiski vaid tõlgendus.


PARIM EESTI ORIGINAALTEKST

05. Indrek Hargla - Wabadusrist (Eesti Draamateater)
04. Paavo Piik/Mari-Liis Lill - Varesele valu (Eesti Draamateater/Tallinna Linnateater)
03. Gerda Kordemets - Tsepeliin (RAAAM)
02. Tõnu Õnnepalu - Vennas (Eesti Draamateater)
01. Tiit Aleksejev - Imede aasta (RAAAM)


AASTA AUDIO-NÄITLEJA

mehed:

05. Tõnu Oja (Suurenokaline lind/Rio)
04. Janek Joost (Paha lind/Rio)
03. Tõnu Oja (treener/Kuidas taltsutada lohet)
02. Andero Ermel (Blu/Rio)
01. Mikk Jürjens (Kokutis/Kuidas taltsutada lohet)

naised:

03. Mirtel Pohla (Linda/Rio)
02. Liisa Pulk (Astrid/Kuidas taltsutada lohet)
01. Evelin Võigemast (Pärl/Rio)


PARIM TELETEATRI- ja TELESARJA-ROLL

mehed:

05. Tõnis Niinemets - Süvahavva
04. Margo Teder - Süvahavva
03. Ivo Uukkivi - Süvahavva
02. Andrus Vaarik - Süvahavva
01. Uku Uusberg - Süvahavva

naised: 
05. Terje Pennie - Süvahavva
04. Mari-Liis Lill - Süvahavva
03. Doris Tislar - Süvahavva
02. Ene Järvis - Süvahavva
01. Katariina Unt - Süvahavva

Kommentaar: Kuna ainus eestimaine sari või teleteater, mida sellel aastal vaatasin, oli Süvahavva, siis paraku kõik rollid pärinevad sealt.


PARIM FILMIROLL

Kommentaar: Seekord jääb kategooria täitmata, sest nägin ainult 2 Eesti filmi - Risttuules ning Väikelinna detektiivid ja Valge Daami saladus. Meenuvad küll Ülle Kaljuste, Lembit Ulfsak, Priit Võigemast, Hilje Murel, Laura Peterson...

PARIM KUNSTNIKUTÖÖ

10. Liisi Eelmaa - Vennas (Eesti Draamateater)
09. Jaanus Laagriküll - Kassirabal (Tallinna Linnateater)
08. Rosita Raud - Eedeni aed (Endla)
07. Pille Kose - Tsaar Saltaan (VAT Teater)
06. Reet Aus - Igatsus (Tallinna Linnateater)
----------
05. Kristi Leppik - Üks pealuu Connemaras (Rakvere Teater)
04. Gerly Tinn - Fanny ja Aleksander - kostüümid (Vanemuine)
03. Pille Jänes - Kollaborandid (Eesti Draamateater)
02. Vladimir Anšon - Igatsus - lava (Tallinna Linnateater)
01. Silver Vahtre - Kajakas (Vanemuine)

Kommentaar: Vahtre Kajaka kunstnikutöö oli muinasjutuline. Aus ja Anšon tegid väga hea töö Igatsusega. Jänese Kollaborandid oli niiii ilus.


PARIM SUVELAVASTUS
 
05. Tsepeliin (Tõstamaa Suveteater)
04. Armastus ei hüüa tulles (Kell Kümme)
03. Kajakas (Vanemuine)
02. Imede aasta (RAAAM)
01. Üks pealuu Connemaras (Rakvere Teater)


PARIM TELEST NÄHTUD LAVASTUS ("Mida varem pole näinud")

Kommentaar: Sedapuhku telekast ei näinudki uusi tükke.


PARIM LASTE- ja NOORTELAVASTUS

05. Käbekärp (Von Krahli Teater, vanusele 5+)
04. Hüvastijätt juunis (Endla/Lavakas, vanusele 16+)
03. Hiired pööningul (Endla, vanusele 4+)
02. Arabella (Ugala, vanusele 6+)
01. Armastus ei hüüa tulles (Kell Kümme, vanusele 15+)


PARIM MUUSIKA(LINE KUJUNDUS)

05. Olav Ehala - Arabella (Ugala)
04. Jarek Kasar - Skangpoomijad (Tallinna Linnateater)
03. Peeter Konovalov - Kassirabal (Tallinna Linnateater)
02. Peeter Konovalov - Kahe isanda teener (Ugala)
01. Ago Soots - Tsaar Saltaan (VAT Teater)


PARIM LAVASTUSLIK või MUU IDEE TEATRIS

05. Kriminaalne õhtusöök - teatri ühendamine söömise ja sööjatega (Gurmeeteater)
04. Veerake (magamine/voodi)
03. Vaikus - viia lava publiku keskele ja publikust madalamale (Endla)
02. Varesele valu - huvitav teatrite koosmäng ja näitlejate vahetus ning ka selle vahetuse ajal mäng (Eesti Draamateater/Tallinna Linnateater)
01. Tsaar Saltaan - kõik need kümned lavastuslikud trikid, alates sünnitamisest kuni linnulennuni välja. Tõeline lavastuslike ideede ilutulestik! (VAT Teater)


PARIM TEATER 2014

05. Endla
04. Ugala
03. Tallinna Linnateater
02. Eesti Draamateater
01. Vanemuine

Kommentaar: Nagu ikka kvalifitseeruvad parima teatri tiitlile ainult need teatrid, kuhu jõudsin vähemalt kolmel korral. Vanemuine oli tõeline üllataja ja lisaks ka aasta parima teatrielamuse pakkuja. 5 seas on tervelt 2 teatrit, mis eelmisel aastal 5 sekka ei mahtunud - Vanemuine ja Endla. Samas tuleb tunnistada, et oma üldisteks lemmikteatriteks pean hetkel Tallinna Linnateatrit, VAT Teatrit ja Rakvere Teatrit. VAT ja Rakvere jäid 2014.aasta parima teatri tabelist juba sellepärast välja, et jõudsin mõlemasse teatrisse ainult kahel korral, muidu oleksid nad sees. 2015.ndal aastal tahaks küll rohkem kolme lemmikteatrit külastada ning ka Ugalas on väga palju nägemata.


SUURIM POSITIIVNE ÜLLATAJA/AVASTUS

10. Kersti Tombak - Tsepeliin
09. Rait Õunapuu - Kahe isanda teener
08. Raivo Rüütel - Veerake
07. Robert Annus - Varesele valu
06. Allan Noormets - Kassirabal
----------
05. Karin Tammaru - Mandel ja merihobu; Vares
04. Eva Püssa - Fanny ja Aleksander
03. Merle Jääger - Kajakas
02. Ingomar Vihmar - Kass tulisel plekk-katusel (näitlejana)
01. Ireen Kennik - Hiired pööningul; Vaikus


PARIM UUSTULNUK LAVAL (keda pole "tähele pannud" või keda polegi õnnestunud varem näha)

05. Aurora Aleksandra Künnapas - Kassirabal
04. Mikk Kaasik - Fanny ja Aleksander
03. Kristjan Lüüs - Arabella
02. Imre Õunapuu - Üks pealuu Connemaras
01. Kaarel Targo - Arabella


PARIM TEATRIVÄLJAANNE EESTIS

05. RAMP
04. Teater Muusika Kino
03. Sirp
02. Eesti Teatriagentuuri koduleht www.teater.ee/
01. OP! (ETV)


KULDNE PORIKÄRBES (Kõige halvem tükk - sellel õhtul kui mina teatrisse sattusin)

05. Aiamajas (Eesti Draamateater)
04. Woyzeck (Endla)
03. Kadunud sõbra juhtum (NO99)
02. Mandel ja merihobu (Endla)
01. Mu naine vihastas (NO99)

Lavaka 26.lend

Vaatasin Lavaka 26.lennu saadet ja pean tunnistama, et ma pole üle pika aja jälle ühe sealse lennuga saanud erilist kontakti (viimane kord oli sarnaseid raskusi 22.lennuga, millest tänaseks on sirgunud siiski sellised head tegijad, nagu Sergo Vares, Laura Peterson, Ursula Ratasepp, Inga Salurand, Ragne Pekarev ja Lauri Lagle, kui nimetada vaid mõningaid.. ja mõned neistki on alles avanud uusi külgi endast viimase aasta jooksul, minu arvates - Mari-Liis Lill ja Tõnn Lamp näiteks). Olen neid ka mõnevõrra vähem vaatamas käinud (nähtud on "Pedagoogiline poeem", "Enesetapja", "Hüvastijätt juunis", lisaks osade neist osalusel "Mu naine vihastas"), aga võibolla ka just nimelt sellepärast, et see kursus pole mind lihtsalt köitnud ja teatrisse tõmmanud ja ausalt öeldes polegi ükski neist neljast tükist mulle eriti meeldinud, kaugeltki mitte üle keskmise meeldinud (parim vast ehk hoopis tänu Marika Vaarikule just see kõige toorem "Pedagoogiline poeem"). Ka selles "Lendude" saates oli palju sellist häirivat, mis minule teatri juures tihti ei meeldi... karjumist, NO-likku paljaks võtmist, helidega mängimist ja sellist "karjumist" ja mõttetut ropendamist (ei saanudki aru, et miks nad endast just sellise "jälje" maha tahtsid jätta?), mis on just NO ja eriti Ojasoo lavastustele iseloomulik. Tundub, et kursus on vähemalt poolte osas ka kõvasti oma juhendaja nägu. Õnneks lendavad paljud neist "pesast" kaugele ja saavad ehk tänu sellele kõikvõimalikke mõjutusi, mis muljuvad, kujundavad ja muudavad nad rohkem enese järgi iseloomulikemateks. Isegi nagu natuke kahju on neist, kes No-sse lähevad...

Ainuke noor näitleja, kes minu jaoks sellelt kursuselt piisavalt valmis on, et päriselt midagi teiste teatrites eesootavate valmis näitlejatega võrdset võiks kohe pakkuda on Jaanika Arum (nüüdsest Vanemuises). Tema saates räägitud (wc-s) monoloog, oli ka minu jaoks kogu saate kõige parem lõik. Teiste jutt, peale tema ja Linda Vaheri oma ma enam eriti ei mäletagi juba järgmisel päeval. Põhimõtteliselt rääkisid nad sellest, mida nad on õppinud-avastanud-leidnud Lavakas. Lisaks olen vaimustuses sellel kursusel valmistunud lavastajast nimega Laura Mets (nüüdsest Endlas), seda küll kõigest ühe lavastuse põhjal veel hetkel ("Eedeni aed", mis on siiani käesoleva aasta üks kolmest lemmik-teatrielamusest, aga suure huviga ootan tema "Titanic"-ut).

Lendude saates olid need värskelt valminud näitlejatibud veel kuidagi eriti rabedad, sest suurem osa neist takerdus sõnades ja diktsiooni pingutamine muutis nende rääkimistonaalsuse mingis mõttes liialt tehtuks ning ühtlasi omavahel kummaliselt teatud mõttes kõlalt sarnaseks. Peale Jaanika ja Laura, hakkan esialgu ülejäänutest suurema huviga jälgima järgnevate näitlejate loometööd: Marian Heinat (Vanemuine), Linda Kolde (Vanemuine), Rea Lest (NO99), Jörgen Liik (NO99), Veiko Porkanen (Vanemuine), Helena Pruuli (NO99), Jarmo Reha (NO99), Reimo Sagor (Vanemuine) ja Linda Vaher (??).

Saates üllataski mind kõige positiivsemalt Linda Vaher. Pole teda varem tähele pannudki (esimest korda "Mu naine vihastas" tükis, aga kuna see teatrielamus oli tervikuna väga ebameeldiv, siis põhimõtteliselt peale alguse ja lõpu ning Eva Klemetsi, tahan ma kõik selle tükiga seonduva unustada võimalikult kiiresti. Linda Kolde-s on olemas mingi sõnulseletamatu x-faktor, mis teeb temast huvitava ja hetkel tundub, et ta on igatahes lavale loodud. Tegelikult Marian Heinati, Helena Pruuli, Kärt Tammjärve (Vanemuine) ja Simeoni Sundja (NO99) suhtes ma ei oska päriselt seisukohta veel võtta (no peale Laura ja Jaanika tegelikult ju veel kellegi teise kohta ka tegelikult mitte). Ma ei saa aru, kuhu suunda nende töö neid edasi viib. Vaja oleks justkui näha neid midagi rohkemat tegemas, mis näitaks, et nendes on sisu ja variatsioone (Tammjärv mulle tegelikult meeldis "Hüvastijätt juunis" ja Simeoni Sundja siiani eredaim hetk oli minu jaoks juba enne tema lavakasse astumist Vargamäel Elmo Nüganeni lavastatud Tõe ja õiguse 3.osa dramatiseeringus). Hetkel siiski pole neil neljal veel oma nägu minu jaoks. Rea Lest tundus kunagi Pedagoogilises poeemis kursuselt kõige huvitavamana, ent järgnevates tükkides pole ta millegi erilisega silma paistnud (mäletan küll, et mul oli kahju, et ta ei olnud suuremas rollis "Enesetapjas", aga ka seal kõrvalise tegelasena ta tegelikult mõjus vähemalt pooltest oma kursakaaslastest huvitavamana). Jörgen Liik võiks olla päris huvitav näitleja üsna peatselt, ta tulebki minu jaoks näitlejatest huvitavuse poolest võibolla kohe Jaanika järel ja võibolla on ka kõige isenäolisem neist kõigist (temaga esmakohtumine toimus teisena, pärast Simeoni Sundjat - Kinoteatri püstijalakomöödias ning juba seal, õppides alles 2.kursusel, oli ta lahe). Laia ampluaaga näitleja tundub temast kasvavat - komöödiast traagikani ja kõik mis seal vahepeal.

Olgu ka öeldud, et kaks kõige nõrgemat lüli minu meelest sellel kursusel on kummalisel kombel kursuse kaks pikimat meest (poissi?) - Markus Dvinjaninov (Vanemuine) ja Roman Maksimuk (Vene Teater). Romani puhul ilmselgelt keelelise omapärasuse tõttu, kuna ta eestikeelses teatris ja eriti just noore näitlejana mõjub väga võõristava ja isegi ühekülgsena. Õnneks saab tema töökeeleks siiski vene keel ja ma usun, et tehnilise pagasi sai ta lavakast korraliku kaasa ning seeläbi leiab enda koha ka eesti teatrimaastikul, aga just nimelt venekeelses teatris... võibolla teistest kiireminigi, seda ma eestikeelse teatri pinnalt teiste eestikeelsete näitlejatega võrreldes hinnata ei oska. Aga Dvinjaninovi puhul jäi küll selline tunne, et ta sai kooli tänu isale ja hetkel ma temas midagi enda jaoks huvitavat ei näe (meenub Tõnn Lamp, kelle lavaolemust oli samuti pikalt raske alla neelata, aga kes viimasel ajal pakub päris tihti just temale sobivaid huvitavaid karaktereid). Aga eks Markusel ole hea võimalus tõestada vastupidist ning iseennast päris teatris üles leida ja seeläbi arenedes saada tegijaks. Ragnar Uustali kohta ma ka ei oska hästi seisukohta võtta. Ta on teatud "tüüpi"... teda on justkui "liiga palju" laval kohal... ülevoolavalt...ja see hetkel veel liigne intensiivsus, millega ta laval on, mis karakterist karakterisse veel edasi kandub, vajaks mingit murdvat rolli ja ta võib olla hetkega hoopis keegi teine, kellena ta veel praegusel hetkel tundub laval.

Jarmo Reha olemusel on kontuurjooned juba paigas. Tema teatav traagiline olemus "Hüvastijätt juuni" minule meeldis, aga siiski oli sellest veel liiga vähe, et teda veel kindlamalt lahterdama hakata. Lendude saates olid nad kahekesi Linda Koldega "dušiall"... ja just nemad kahekesi tunduvad millegipärast hetkel kõige minu jaoks huvitavamad, ehk nad on seal kusagil ähmases olekus, et ei tea, mida neist oodata, ent ometi mõlemal on lavalist kohaolekut ja teatavat eripära. Veiko Porkanen ja Reimo Sagor on samuti koos minu jaoks niiöelda ühel riiulil. Mõlemad tunduvad huvitavad, aga ei saa neist veel kindlalt sotti. Nad mõlemad võiksid olla päris huvitavad karakternäitlejad kui nad suudavad jääda tüpaažcastingusse langemata. Reimos on selline pahapoisi tunnetus, kes tuleb pimedal tänaval ja annab vastu molli ning võtab kogu su raha ära ja Veikos justkui otse midagi vastupidist - keegi, kes sobiks tulevikus pereisaks või selliseks aeglaseks, kindlaks Eesti meestüübiks mõnda Eesti klassikasse, a la Vargamäe Andres. Ja just nagu Kärt Tammjärv on samuti üks neist, keda ma veel hetkel lahterdada ei oska. Ma ei saa veel aru tema olemusest. Saates ta oli ka kuidagi näota, see haiguste-vigastuste loetelu ei pääsenud mõjule, kuigi selles oli mingi alge olemas... aga paratamatult tuli hoogne Eva Klemets oma ravimitega meelde Lagle lavastatud "Kolmapäevast" ja Katariina Tamm oma riidekapisisuloeteluga ("Võidab see, kellel on kõige hullem mees") ja selles võrdluses jääb noor näitlejatibu veel kahtlemata alla... Samas midagi temas justkui on olemas ka ja sellepärast jätan sügavamad analüüsid seekord ära. Samuti nagu Marian Heinati kohta... ta on küll praegu kaldu rohkem sinnapoole, et ta on meeldinud mulle oma vähestes senimängitud rollides, aga kuna midagi silmatorkavat pole ta veel teinud, siis temast midagi enamat rääkida ma ei oskagi. Andra Teede-l on minu kodus luuletajana austaja olemas, aga dramaturgi või näitekirjanikuna on ta minu jaoks veel võõras, seega ma ei saa hinnangut tema kohta veel üldse anda.

Ei hakka täpsemat edetabelit koostama, aga kui hinnangut anda sellele kui valmis keegi on minu arvates või kui huvitav on keegi näitlejatöö stardis, ehk erialahinne kooli lõppedes just minu mätta otsast, siis jaguneksid hinnagud järgnevalt:

5/5-
Jaanika Arum
Laura Mets

4+
Jõrgen Liik

4/4-
Reimo Sagor
Rea Lest
Linda Kolde
Linda Vaher
Jarmo Reha
Veiko Porkanen

3+
Marian Heinat
Helena Pruuli
Kärt Tammjärv

3
Simeoni Sundja
Ragnar Uustal

3-
Markus Dvinjaninov

Roman Makismuki ja Andra Teede jätan nimme hinnanguta, sest ma lihtsalt ei oska või ei saa seda teha.

2 ei julgeks anda kellelegi, sest mina ei oska küll kedagi neist välja praakida ega päris lootusetuks tunnistada. Ajalugu on näidanud, et ka mõnest kõige lootusetumast on hiljem sirgunud midagi väga head... ja mõned vajavadki rohkem aega, et näitlejaliha näitlejaluudele kasvatada... võibolla peaks näiteks 10 või iseegi 20 aasta möödudes tegema uue ülevaate... Igatahes soovin kõigile uutele lavajõududele jõudu ja jaksu, palju põnevaid rolle ning iseenda leidmist nii sõna otseses mõttes kui ka Eesti teatripildis!

Kasutasin natuke ka seda Postimehes ilmunud Heili artiklit nimede meenutamiseks ja infoks, kes kuhu teatrisse läheb (samuti pärineb ülalkasutatud Jaanus Lensmenti foto samast artiklist): http://www.postimees.ee/2833005/kool-labi-nuud-edasi-lavadele

Kirjandusaasta 2013

Juba õige mitu viimast aastat olen raamatuid lugenud häbematult vähe. Samuti nagu ka sellel ja eelmiselgi aastal. Kogu aeg mõtlen, et kohe-kohe tekib aega ka raamatute jaoks rohkem, aga ikka lähen kergema vastupanu teed ja lükkan hoopis mõne filmi käima vabal hetkel kui tegelikult võiks hoopis raamatut lugeda... Suvi on võibolla ainuke aeg, mil nädalavahetusel toas arvutitaga istuda kohe üldse ei taha ja lugemine on ju see, mida edukalt annab ka õues teha ja sellepärast koonduvadki pikemad lugemishetked ning suurem läbiloetud raamatute arv just nimelt aasta keskele. Mingil määral küll ka jõulude ajaks kui tekib järjekordne paanika, et sellel aastal tuleb jälle kasin lugemissaak. Samas on sellisel vähesel lugemisel see eelis, et pettumusi tuleb vähem ette ning kui juba lugemiseks läheb, siis saab ikka korralikult mõttega ja kaasaelades loetud. Endiselt loen suurema osa raamatutest kõva häälega ette, et keegi teine saaks samuti minuga koos raamatu loetud. On see siis laps(ed) või naine, aga üksi ja vaikselt oma peas loen praktiliselt ainult võõrkeelset kirjandust ja luulet.

Sellel aastal õnnestus mul lugeda isegi 3 raamatut rohkem kui eelmisel. Lasteraamatutega jäid näppu pigem juba varem loetud raamatud ning mitmed jäid ka pooleli. Selle eest oli 5 tärni lugemiselamuste protsent hämmastavalt kõrge - tervelt 7 raamatut! Ja kui arvestada juurde ka 4-tärnised, siis kokku teeb neid rohkem kui pooled kõikidest loetud raamatutest, mis omakorda näitab valimisoskuse paranemist :) Naiskirjanike raamatuid 9, meeskirjanike 18. Dokumentaalkirjanduse pähe võib tingimustega liigitada ainult 3 raamatut. Nalja sai 8s raamatus, kriminaalse kaldega ja muidu põnevust või seikluseid pakkusid 13 :)

Kuna selle kirjanduse määr on nii väike, mille hulgast aasta parimate valikuid teha, siis on nimekirjad ka tavapärasest lühemad. Ainult ühes või teises mõttes väärt asjad olen üritanud välja tuua.

Arvesse lähevad seega 27 raamatut, mis esmakordselt loetud ajavahemikus 01.01.-31.12.2013.


PARIM EESTI AUTORI(TE) RAAMAT

1. Mihkel Raud - Musta pori näkku
2. Indrek Hargla - Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja
3. Rein Raud - Vanem Paksem Tigedam
4. Tõnu Õnnepalu - Mandala
5. Andrus Kivirähk - Konna musi

Kommentaar: Mihkel on mu koolivend  (kuigi mõned aastad vanem) ja tema kooliaegne suur armastusobjekt Killi on meie peretuttav ja üks megalahe tüdruk. Käisin ka mõnikord Kirjanike Maja hoovis mängimas ja eriti raamatu esimeses pooles tunnetasin kuidas see riivamisi ka minu eluga kokku puutub. Ehk just sellepärast mõjuski see nii-nii põnevalt, võibolla põnevamalt kui kellegi lugeja jaoks, kes kaugema distantsiga tegevustikku loeb. Samas tegelikult oli üldse põnev seda tolleaegset Eesti meelelahutusmaailma telgitagust lugeda. Eks sai endalgi seal (küll raamatust hilisemal ajal) natuke osaletud, ka jällegi riivamisi tuttav teema... Mihkel puistab küll raamatu üle klišeedega, aga need on elust enesest ja niimoodi mahlakalt lopsakalt teksti ülepuistamine nendega mõjub lahedalt ja muudab teksti veelgi kirevamaks. Tihti tabab ta oma piltlikustamisega täiesti naeka pihta. Minu eelarvamus, et see raamat on ainult purjutamisest ja roppustest, tõukas ehk varem seda raamatut kätte võtmast, aga tegelikult on see eelarvamus asjatu. Jah, eks rockenrolli juurde kuulub ju ka sex, drugs ja all that sh*t... aga see kõik sellises kontekstis oli minu jaoks põhjendatud, sest ilma poleks ju autentne ja nii see kõik ju oligi?! :) Igatahes on Mihkli sulg terav... loodetavasti ka muust kirjutades kui oma enda elust. Ilmselge, et ka see käbi (nagu Rein ja Piretki) pole suure Eno kännust kaugele kukkunud :) Hargla jätkab väga heal liinil oma Melchioriga. See on vist ainus Eesti kirjandussari, mille uusi osi ootan ma pikisilmi. Siiani on mu lemmikuks sarja teine osa, kus lõpus on nii hullult põnevalt õudne lõik apteegis (kui mõrvarit pimedas külla oodatakse), nagu seda oskavad kirjutada vaid tõeliselt maailma tippõudukate kirjanikud a la Stephen King. Aga ka see neljas osa pakkus palju põnevat, nii eraldi kaasusena kui kõige ümbritseva edasiarenguga. Mihkli vanema venna Reinu lühijuttude kogumik oli mõnevõrra ebaühtlane. Ebaühtlasem kui näiteks tema Pisiasjad, mis omavad tähtsust (kus kõik lood on väga head), aga samas seal on paar lugu, mis on kohe eriti meisterlikud - näiteks start-up-i idee - kodulehekülg kadunukeste kaastundjatele, mis muuhulgas irvitab välja ka mõningaid tänapäeva sotsiaalmeedialolluluseid. Aga kuna lugusid on seal päris palju, siis ka häid puänte on palju. Tegelikult oligi terve novellikogu kui üks paras puäntide pillerkaar :) Õnnepalu Mandala oli minu jaoks nagu eestlaste tantsuõhtu - alguses ei saa minema, pärast ei saa pidama. Ei saanud alguses kuidagi sisse sellesse kassi jutustamisse. Aga lõpuks oli see kokku kuidagi nii Õnnepalulikult armas. Eriti maamajas suvel seda lugu lugedes. Jah, mul on tunne, et see ümbrus kus Mandalat lugesin, andis veel natuke juurde. Kivirähki lastekas oli lahe. Ei midagi väga uut, aga lihtsalt üks lahe lugemine. Lapsele ka meeldis :)


PARIM TÕLKERAAMAT

1. Jonas Jonasson - Saja-aastane, kes ronis aknast välja ja kadus
2. Andrei Kurkov - Võõra surm
3. Khaled Hosseini - Lohejooksja
4. F.Scott Fitzgerald - Suur Gatsby
5. Karin Alvtegen - Häbi

Kommentaar: Sellel aastal sai kõigi aegade TOP100 lemmikraamatute nimekiri täiendust vähemalt 4 raamatu jagu. Jonas Jonassoni pöörane ja naljakas seiklus läbi viimase 100 aasta ajas kohe korralikult naerma ja seda oli raske hetkekski käest panna, enne kui see läbi sai. Lugu liigub kahes ajas. Üks suur lugu toimub tänapäeval kui üks 100 aastane oma sünnipäeval otsustab omavoliliselt vanadekodust lahkuda ja võtab ette retke läbi Rootsimaa. Korjates enda ümber ühe paraja bande tegelasi ja haarates käigu pealt kaasa ühe suure rahakohvri, mis muidugi ajab taga-ajama raha enda omaks pidavad kriminaalid. Kuid sellest seiklusest lahedamakski osutuvad tagasihüpped ajalukku. Lugudesse kuidas meie 100 aastane kohtub kõikvõimalike ajaloo suurkujudega oma seiklusrikkal eluteel ja lollide ning hullude vedamiste läbi sõbruneb nii mõnegi tüübiga, keda me kõik ajaloost tunneme, nagu näiteks Stalin või Reagan jne jne jne... Pööraselt naljakas on vist kõige tabavam sõnadepaar kirjaldamaks seda raamatut :) Kurkovi teistmoodi põnevik on uskumatult andekalt kirjutatud ja pakub emotsioone otsast otsani. Originaalsus põnevikemaastikul ja kahtlemata ka tõeliselt hea puänt on üpris harvad viimasel ajal. Ja eriti kui veel mängu on segatud imearmas koduloom, sorry... lind... nimelt pingviin... kelle ilmeid ja olemist võib pidevalt elavalt ette kujutada... see on lihtsalt raamat, mida täpsemalt lahtiseletada oleks patt ja seda lihtsalt peab lugema! Hosseini Lohejooksja on paljude kiidetud ja armastatud raamat. Emotsioonaalselt väga mõjuv. Julm. Kaasakiskuv. Karm. Raske on see sõjaregioonide inimeste elu. Kui keerulised võivad olla inimeste saatused. Ja lõppude lõpuks oleme me ju kõik ikkagi inimesed. Väga mõjuv raamat... ja valus. Fitzgeraldi Suur Gatsby sai loetud sobivasti enne filmi. Õnneks, sest raamat on, nagu tavaliselt ikka, hoopis sügavam. Film mõjus küll tänu sellele päris igav raamatu kõrval... isegi natuke nagu käkk ja ebaõnnestumine. Aga raamat on täieõiguslik klassika. Inimsuhetest ja päris huvitavalt kirjutatud kõrvaltvaataja pilgu läbi. Kuigi ka kõrvaltvaataja sekkub tegevustikku... Alvtegen on minu meelest parim Rootsi krimikirjanik. Ja mitte lihtsalt parim, vaid peajagu üle teistest. Kõik tema raamatud on head ja ootan ning loodan, et ka tema uusim juba eesti keelde tõlgitaks... muidu tuleb see tõesti rootsi keeles ette võtta. Need tema raamatud polegi nagu otseselt krimkad, vaid pigem väga eripalgelised ja mitmetasandlikud põnevuslood. Kusjuures seesamune "Häbi" oli võibolla veel kõige nõrgem tema raamatutest, ometigi väga hea raamat seegi ja see räägib ilmselt juba iseenda eest. Ka tema puhul võib rääkida, et kirjanduslik veri voolab tema soontes, nimelt ta on Astrid Lindgreni vennatütar... kuigi jah, žanr on midagi hoopis muud... :)


PARIM LASTERAAMAT

1. Andrus Kivirähk - Konna musi
2. Henno Käo - Mina, emme ja teised

Kommentaar: Siin need 2 uut lastekat on. Muidu olen ikka Kulka aasta parimad lasteraamatu nominendid üritanud ette lugeda lastele, aga nüüd kui ise Rootsis elan ja lapsed Eestis, siis esiteks jõuan ettelugeda tükk maad vähem ja samas uute lasteraamatute ostmine ei tundu ka enam nii ahvatlev, sest noorim laps on juba 7 ning vanemad lapsed enam ju lastekaid kätte ei võta. Kahju kuidagi, aga c'est la vie. Sellepärast saavad valituks ikka need kirjanikud, kes juba ennast tõestanud on. Kahjuks... Käo raamat oli küll natuke kahtlane ja ma tükk aega mõtlesin, et kas tahan seda üldse välja tuua. See ei ole otseselt minu maitse heast lasteraamatust. Üsna kurva alatooniga ja mitmes kohas tahaks nuriseda selle kallal, aga olgu. Kivirähki raamat on suurte piltidega ja vähese jutuga. Aga see jutt ise on just sobilik ühekorra lugemiseks. Ei pea katkestama ega "jätkama" järgmisel korral...


PARIM DRAAMA-RAAMAT
Mitte näitekirjandus vaid sisulise žanri mõttes.

1. Khaled Hosseini - Lohejooksja
2. F.Scott Fitzgerald - Suur Gatsby
3. Karin Alvtegen - Häbi
4. Sofi Oksanen - Kui tuvid kadusid
5. Markus Zusak - Raamatuvaras

Kommentaar: Oksaneni raamat oli tema senistest vast ehk natuke kehvem, aga sellegipoolest pakkus ühe põneva lugemise. Võibolla just see põnevus oligi peamine. Ülejäänust jäi natuke vajakkas. Inimlikkusest... aga hea lugemine sellegipoolest. Dramaatiline. Zusaki Raamatuvaras sai just jälle sobivasti enne filmi loetud ja hea oligi. Väga omapäraselt kirjutatud. Jutustajaks surm... kuigi vist rohkem noorteraamatuks peetav, oli see minu meelest täiesti ka täiskasvanute kirjandus. Natsi-Saksamaast... dramaatilisus on juba teemas endas.


PARIM PÕNEVUS/KRIMKA-RAAMAT

1. Jonas Jonasson - Saja-aastane, kes ronis aknast välja ja kadus
2. Andrei Kurkov - Võõra surm
3. Indrek Hargla - Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja
4. Suzanne Collins - Näljamängud
5. Anders De La Motte - [geim]


Kommentaar: Ma pean tunnistama, et Näljamängud oli üllatavalt hea ja põnev lugemine. 3. osa on veel ees ja mul on selle üle ainult hea meel. Kirjanduslikus mõttes täiesti loetav, mitte mingi Twilightusugune kräpp. Ja mis peamine põneviku mõttes - päriselt põnev. Ei saanud paksu raamatut kuidagi käest panna... paari päevaga sai loetud praktiliselt jutti. Ehk siis õhtul hiliste tundideni ja hommikul kohe kätte... Ja Andres De La Motte triloogia esimene osa oli ka põnevikuna väga toimiv. Mõnus, et tegevus toimus Stockholmis ja selles mõttes pakkus ka äratundmisrõõmu. Aga mis peamine põneviku puhul, lehekeeramine oli lihtne ja kiire... mitte ei saanud rahu, enne kui sai teada, mis edasi saab... Kindlasti loen ka järgmised kaks osa, mis on mõlemad ka eesti keeles nüüdseks ilmunud. Ja nagu ikka pole kummagi raamatu puhul ainult see põnevus, mis köidab, vaid ikka ka karakterid ja nendega muu, selle põnevuse vahel ja ajal toimuv ka. [geim]is mängitakse ühte mängu... üks mees leiab telefoni, mis talle hakkab ülesandeid jagama... alguses näib asi süütu mänguke, aga asi võtab ühe tõsisemaid pöördeid... hakkavad mängu piirjooned tekkima ja lugeja saab seda kättemaksu ja põgenemise-tagaajamise mängu kaasa teha.


PARIM RAAMAT, KUS SAAB KA NALJA
Ei pruugi olla otseselt naljaraamat, piisab kui on ka lihtsalt natuke head sooja huumorit

1. Jonas Jonasson - Saja-aastane, kes ronis aknast välja ja kadus
2. Kurt Vonnegut - Galapagos
3. Caitlin Moran - Kuidas olla naine?

Kommentaar: Kõik Vonneguti raamatud on lahedad. Sedapuhku küll mitte otseselt naljaraamat, aga kreisit ülevõlli, elust suuremat huumorit (mingi nurga alt) siiski... Galapagos pole ka just kõige parem tema raamatutest, aga minusugusele fännile sellegipoolest igati meeltmööda. Sama kreisid tegelaskujud ja sündmustepöörded nagu ikka tema raamatutes. Sedapuhku siis reis rikkuritele Galapagosele erilisi loomaliike vaatama. Suurem osa tegelastest küll juba märgitakse varakult tärnidega ära, et siis pole vaja šokeeruda kui hiljem nad ühel või teisel põhjusel hinge heidavad. Ja see kes hinge ei heida, sellest saab sugupulli moodi sugumees ja tema järglaseid saab täis terve saar... Caitlin Morani naer läheb rohkem sinna võõkohast allapoole, aga kohati on ka õnnestunud vaimukusi. Siiski mitte otseselt minu maitse ja seda raamatut esimesena soovitama just kellelgi ei torma. Aga naersin küll... kuigi rohkem pakub võibolla naistele lõbu,


PARIM LUULERAAMAT

Kommentaar: See aasta lugesin vaid poolikult või vanu luuleraamatuid, seega eri saagi midagi siin välja tuua.


PARIM DOKK-KIRJANDUS

1. Mihkel Raud - Musta pori näkku

Kommentaar: Ainus mis väärib esiletõstmist... elulugu-raamatute aeg hakkab vist ümber saama, pigem ongi huvitavad sellised pildikesed, millestki suuremast, näiteks nagu ajastust... Samas teatritegelastest ma ei väsi... viimane raamat mille ostsin oli Lavastajaraamat 2...


PARIM VÕÕRKEELNE KIRJANDUS

1. Kristina Carlson - William N. päiväkirja

Kommentaar: Üsna õhuke raamat. Päevik. Teadlase surmaeelne päevik. Ta elab 1800/1900 sajandivahetusel Pariisis. Vaesuses. Vanaduses. Kuigi kurva alatooniga, on vanuris siiski teatavat alalhoiuinstinkti ja nagu kõik teadlased (ja tihti ka kultuuuritegelased, loojad) just nende teadus see kõige õigem ja vajalikum... ja ühtlasi ollakse kõige vääramini mõistetud... Sisusus Põhjamaadega on olemas ja kummaline ajastutabavus on raamatus olemas. Toonid külmalilla ja kivihall. Me kõik jääme vanaks...


KULDNE PORIKÄRBES
(Kõige suuremad "pettumused")

1. J.K. Rowling - Ootamatu võimalus
2. John Grisham - Protsessijad
3. Orson Card - Enderi mäng

Kommentaar: Uskumatu kui kehva raamatu suutis Rowling kirjutada täiskavanutele. Kui ma ei teaks, siis ma arvaks, et see on mingi Sanda Brown-i, Danielle Steele-i või muu sellise Ameerika pahnatootja toode. Hämmastav kui igav ja üheplaaniline. Grisham on ka ikka muidu põnev olnud, aga sedapuhku närisin vaevaga asja lõpuni, lootes, et midagigi see pakub - ei pakkunud. Enderi mäng-u peaks lahjaks Näljamängude plagiaadiks kui see poleks enne Näljamänge ilmunud... Aga ma usun, et võibolla sellel ajal kui ta ilmus võis ta värske ja scifilikku põnevust pakkuv. Praeguses ajas kui on nii palju põnevaid, kas scifiraamatuid, siis muutus see tüütavaks ja tihti lausa igavaks. Võibolla pakub põnevust ka poole noorematele kui mina, ehk siis kahtlemata ei ole ma sihtgrupp...

PARIM NOVELLIKOGU

1. Rein Raud - Vanem Paksem Tigedam
2.Aleksander Puškin - Belkini jutustused

Kommentaar: Puškin ei olnud nii hea kui ma oleks oodanud, aga sellegipoolest Puškin. Ma otseselt ei leidnud haakumispunkte ja ilusat vene romanssi ning romantikat, mida raamatukaas oleks eeldanud, aga tegemist on ju erinevate lugudega ja selles mõttes oli ka head. Raud oli rohkem minu meelt mööda, aga sellest juba rääkisin...

Terve aasta jooksul loetud raamatute edetabel. Mida kõrgemal kohal on raamat, seda tõenäolisemalt kannan ma seda enda peas ja südames sügavamal ja kauem endaga kaasas:

26. J.K. Rowling - Ootamatu võimalus (1)
25. John Grisham - Protsessijad (2)
24. Orson Card - Enderi mäng (2)
23. Bill Bryson - Ei siin ega seal(2)
22. Liza Marklund - Punane hunt (2)
21. Rachel Cusk - Arlington park (3)
20. Aleksander Puškin- Belkini jutustused (3)
19. Andrus Kivirähk - Konna musi (3+)
18. Caitlin Moran - Kuidas olla naine (3+)
17. Kristina Carlson - William N.päiväkirja (3+)
16. Suzanne Collins - Lahvatab leek (3+)
15. Daniel Kehlmann - Maailma mõõtmine (4-)
14. Kurt Vonnegut - Galapagos (4-
13. Tõnu Õnnepalu - Mandala (4)
12. Rein Raud - Vanem Paksem Tgedam (4)
11. Anders De La Motte - [geim] (4)
-----------
10. Markus Zusak - Raamatuvaras (4)
09. Suzanne Collins - Näljamängud (4)
08. Sofi Oksanen - Kui tuvid kadusid (4+)
07. Indrek Hargla - Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja (4+)
06. Karin Alvtegen - Häbi (5)
05. Mihkel Raud - Musta pori näkku (5)
04. F. Scott Fitzgerald - Suur Gatsby (5)
03. Khaled Hosseini - Lohejooksja (5)
02. Andrei Kurkov - Võõra surm (5)
01. Jonas Jonasson - Saja-aastane, kes ronis aknast välja ja kadus (5)