Jonas Gardell - Tillfällig gäst i ditt liv - Scalateatern

Täna õhtul olime mina ja minu lemmik rootsi kirjanik "ajutised külalised teineteise elus". Scalateatri saal oli puupüsti rahvast täis, ainult esimeses reas oli 2 vaba kohta, mille Jonas ka kohe palus teistel täis istuda. Meie kõrval istunud mammid otsustasidki võimaluse ära kasutada. Ainult et see osutus ehk mõnes mõttes veaks. Jonas haaras mitmel võimalusel kinni sellest nö. ettemaksust ja narris ning noris nende kallal mis jaksas.

Milline fantastiline inimene ta on! Nii andekas!!! Pärast seda kui olin lugenud tema "Koomiku lapsepõlv" raamatu, ahmisin ka kõik ülejäänud tema eesti keeles ilmunud raamatud. Nüüdseks olen ka paar rootsi keelset veel juurde ostnud, kuna millegipärast on eesti kirjastused ta täiesti arusaamatult jätnud kõrvale oma väljalaske plaanidest. Kui ma ei eksi, siis viimane (Preeriakoerad) ilmus Varraku "Moodne aeg" -sarjas u. 6 aastat tagasi. Kuid tema põhiteosega seotud raamatud "Ett ufo gör entre" ning "Jenny" on siiani ilmumata :(

K ju rootsi keelt ei räägi või noh, natuke viisakusväljendeid ning mõningaid olulisi sõnu teab, kuid ta oli kohe nõus minema Gardelli vaatama, kui talle sellest mainisin (lugesin ju Koomiku lapsepõlve talle kõvasti ette ning fännime Gardelli koos). Muidugi sellega ta rahul ei olnud, et kohad võtsin teise ritta. Sest mis siis, kui Jonas tuleb tema üle nalja viskama ning ta ei saa aru :)))

K nägi täna kohe eriliselt ilus välja. Ma ei teagi mis see temaga on... teised naised lähevad vananedes üha inetumaks, aga minu K muudkui aga õitseb üha kaunimalt. Ilmselt on see armastus :)

Show algas sellega...vabandust...see polnud ju mitte show, vaid koopis "tutvumiskuulutus"...noh, igatahes algas see sellega, et Jonas jagas esimeses reas istujatele vihmakeebid kätte. Edasi tõi lavale kaks suurt ämbritäit vett, et kui keegi piisavalt kõvasti ei plaksuta või siis õigetes kohtades...see saab ka "külma dušši osaliseks". Hiljem selgus, et plaksuta või mitte...vett saad nagunii kraesse :)

Ma pole kunagi oma elus monoetendusel nii vapustavalt head lava täitmist näinud. See peaks olema lausa kohustuslikuks kõigile näitlejatele vaadata, kuidas teha monotükki!!! Kogu saalitäis rahvast muudkui rõkkas naerda ning tõsistel hetkedel polnud nuttki kaugel. Kuid kõike seda tegi ta sellise professionaalsusega, et see on lihtsalt vapustav ja sõnulseletamatu. Ning ta pole ju mitte näitleja, vaid kirjanik!!! Ja milline kirjanik! Need naljad olid tal tõeliselt originaalsed kuid paljud olid ka lihtsalt naljakaks "näideldud"! Mul lihtsalt pole sõnu. Little Britain-i mehed on tema kõrval Taga-Kalmõki harrastusteatri lapsed :) (viitan sellele Gardelli kiirestirääkimise sketšile, mis natuke meenutas Little Britain-i "Yes, but no but, yes" Vicky-t :)

See nimilõik, ehk me kõik oleme teineteise eludes ajutised külalised, see pole tema enda välja mõeldud, seda olen kunagi ammu kusagilt raamatust lugenud...kuid need naljad...Eks koomikud oma teksti ammutavad ju peamiselt oma igapäevaelust...pole ka Gardell selles suhtes erand. Tema 22 aastat kestnud suhe Mark Levengood-iga oli ehk peamiseks allikaks. Üldse on kummaline, et muidu ju ühiskonnas üldiselt vaadatakse gay-kultuurile väga viltu, kuid Jonas Gardell koos Mark Levengoodiga on Rootsis täiesti fenomenaalne paar. Nimelt neid avalikkus aktsepteerib 100%! Etenduses sai Marki kulul nalja näiteks tema kiilaspäisuse pärast. Jonas imestab, miks Mark alati hotellitubadest šampoonipudelikesed koju kaasa võtab? Või siis miks ta ostab "volüümi-andvat" Wellaflexi? Samuti ei jäänud naljad tulemata Mark-i rikkuse üle, ega sellega ühinduvalt hetke maailma majandusolukorra üle samuti.

Mingiks hetkeks on ta käpuli maas esimeste ridade inimestega suheldes ja norides, publiku nii ära hirmutanud...noh ja muidugi need veeämbrid ka, et kui ta palub kõigil tugevalt hetero-meestel käed püsti tõsta, siis keegi mees ei julge seda teha :) Sellest saab muidugi lisanalja... Gay ja poliitika-teemad...ahjaa, enne seda kogu ämbri-saagat tulebki Gardell lavale "Stockholmi lääni kultuurivastutava ametniku" rollis. See on üks kuri tädi, kes teeb nägusid rohkem kui 1000 minutis. Selle esimese 5 minutiga ongi juba Gardell tõestanud ära, et näiteks Eesti teatrist polegi temale kedagi vastu panna. Isegi nendele aktsioonidele, mis ta seal laval ette võtab... NO99 on ju ütleme 10% Gardelliga võrreldes sellist vahvat teatrikeelt kasutanud, kuid nende aktsioonid on jäänud ikka väga tagasihoidlikuks võrreldes Gardelli omadega. Ma ei mõtle seda üldsegi mitte pahasti ega halvustavalt, minule meeldib ka stavaline sõnateater, vaatet tihti rohkemgi veel....Aga muideks see on hämmastav kuidas see "stand-up stiil" egutab ning kogu saali kui ühes rütmis hingama paneb. Mõnele muidugi ei meeldi vaadata teatrit nii, et peab kogu aeg kartma, et lavalt temaga kuidagi interaktiivselt suhtlema hakatakse, aga minule küll meeldib (K-ga koos olles olen küll solidaarne ning hoian ka ennast tagasi. Nagu näiteks seegi kord...iga kord kui Gardell oleks justkui tulnud meiega suhtlema, siis vaatasin mujale või hoidusin pilkudega kaugele "ära"...korra ta ju ka tuli ning lihtsalt noogutas mulle näkku vaadates:))

Mingil hetkel hakkas ta ka nukkudega mängima. Tal oli Jeesus nukk ja Carola-näoga Maria Magdaleena. Siis muidugi küsis ta, et kas publik tahab näha, milliste nukkudega Mark soovitas tal publiku ette tulla...kuigi ta hästi ei julge neid välja võtta...muidugi rahvas tahtis...esimene oli selline kunst-dildo, millel oli silmad ja kõrvad külge kleebitud ja riided ümber (või olid need munandid?). Seda palus ta siis muidugi ühel esimese rea proual natuke aega käes hoida :) niikaua kui ta "kunstliku naise suguelundi koha" välja võttis, mis oli samuti nukuks moondatud :) Neid seksiteemalisi nalju tuli tal kui varrukast. Mitu korda võttis ta ka auguga lasteraamatut meenutava pappraamatu välja ning teatas, et Mark hoiab seda oma tööjuures lauasahtlis. Seal oli siis banaanikohaga pilt ja vorstikohaga, keskel "õiges kohas" auk jne... seda raamatut ta ikka mitu korda võttis välja... see oli tal hinge peal :) Ahjaa, enne kogu ürituse algust jooksis laval ekraanile fotode rida. Mis kulmineerud ühe mehe fotoga, kes oli oma sugiti auto subutisse torganud... sellele ta viitas ka selle raamatuga seoses :)

Taustabändiks olid tal luukere-nukud ning lisaks näitlemisele ja laulmisele ta ka tantsis. Üks sketš oli selline, et ta ütles, et ta on 45 aastane ning eriti enam tantsimas ei käi, aga kui käib, siis tantsib nii mis jaksab. Ja siis ta tunneb, et see "touch" ning oskus pole kuhugi veel kadunud. Ja siis kõik noored mehed vaatavad teda, et wow, too mees oskab hästi tantsida. Kuni talle selgus tõsiasi, et see, mida need noored mehed ütlevad tema tantsime kohta on hoopis: "Kurb!" :) Oh, ega seda niimoodi seletades ei saagi naljaks nimetada, aga minule endale tulevad küll elavalt need tema tegemised seal laval meelde...see näo väänamine...ta meenutab mulle millegipärast kotkapoega :)

Üldse meenutas see tükk mingis kummalises mõttes NO teatrit. Näiteks Periklesest tuntud elektrooniline tekst...Ja see tekst mängis ju etendusele väga hästi kaasa ka Gardelli-tutvusmiskuulutuse õhtul. Isegi kui kogu pull otsa sai, sai tänu sealt jooksvale tekstile veel terve kõhutäie naerda.

Keset tükki oli ka selline dramaatilisem osa. Kus Gardell rääkis oma suhtest emaga. Kuidas ta viis oma lapse vanaemaga kohtuma, ning tema ema (endal on 4 last) ütles, et "oh, küll ta oleks õnnelik, kui temal ka ükski laps oleks". Nimelt Gardelli emal on pahaloomuline dementia. Ning põhimõtteliselt ei mäleta ta mitte kui midagi. Vahest kui Jonas käib tal külas ning hoiab oma ema käsi enda käte vahel ja nad koos laulavad, siis tunneb ta, et nad on ikka veel koos ning ta on hetkeks pääsenud "läbi" selle dementia koore. Eelmisel aastal pidi ta ema surema. Kuid ootamatult paranes. Kõik küsisid ta käest siis, et "miks Sa ära ei surnd?" Gardelli mamma ütles, et ta ootab kui tulevad järgmised inglid, siis ta läheb nendega kaasa. Nii kurb ja südamlik...aga seda kõvemini sai naerda teises osas, pärast seda südamlikku osa...Ja Gardell ei lasknud tempol hetkekski vaibuda. Kuni lõpuni välja. Kus ta rootsi-neiu kostüümis, suurte rindadega lavale ilmub. Kollased patsid peas...ahjaa enne seda tuli ta ju alasti pimapakki pakendatud. Laulis laulu: "Ma olen inetu ja Sina oled minu sarnane, aga kui silmi kissitada, siis oleme "peaaegu" ilusad :)".

Ning muidugi esitas ta ka oma leivanumbri "Aldrig ska jag sluta älska dig", ehk "Kunagi ei lakka ma Sind armastamast". Rahvas jorutas kõik kaasa laulda. Selline soe õhkkond tekkis :)) Ma vaatasin korraks oma pingirida ning absoluutselt kõik tõsimeeli laulsid sõna-sõnalt kaasa :)

Ahhhh, ja nüüd olen siis ta elavalt ära näinud...nii lahe!!! Pärast koju tulles avastasin, et ta peab ka blogi. Siin on näiteks üks naljakas juhtum temaga eelmisel aastal H&M-is...

Hinnang: 5 (kui mul kunagi veel peaks tekkima võimalus minna vaatama tema "teatrit" või on "performance" õigem sõna selle kohta, siis teen seda kindlasti. Nii kaua aga loen tema raamatuid...peakski selle vana LR-is ilmunud "Koomiku lapsepõlv" -e välja kaevama. See on kahtlemata üks kümnest, läbi aja parimast raamatust! Soovitan nii tema "tutvumiskuulutust" kui ka tema raamatuid!)

Üks tema lugu tuli veel meelde: Jonas pöördub saalis istuvate naiste poole. "Teile, naistele publiku hulgas, on mul üks asi öelda. Te arvate, et oma mehes leiate täiusliku armastaja, truu sõbra ja fantastilise isa. Naised! Ega mehed ei ole Kinder-munad!"

Ja siin on lõpetuseks väike maitse sellest, mis seal teatris täna toimus (kui rootsi keel raskusi ei valmista):

Lahkumiste aeg

Kõigepealt suri Paul Newman. Temal ju eluiga ka juba omajagu, kuid kahju oli küll. Hollywood ja ameeriklased olid kui üks mees ning nutsid koos.

Siis lahkus Hendrik Toompere seenior. Kelle nukumängude saatel ka mina ning minu kaks vanemat last üles olen kasvanud. Nii kurb.

Siis otsustasid lahku minna Madonna ja tema mees Guy Ritchie. Tühja neist täiskasvanutest. Need jõuavad veel mitu korda kokku ja lahku minna teiste, uute inimestega. Kuid kõige rohkem on kahju ju lastest. Nende sidemed on ju mõlema vanemaga tugevad. Närvidele see ju nagunii ei mõju hästi.

Gerard Depardieu poeg Guilleaume suri kõigest 37 aastaselt.

Täna jõudis teade, et Urmas Ott on surnud. Olen temaga kunagi lapsepõlves kohtunud. Isegi miteml korral. Kuna laulsin nii ansamblis kui kooris, siis ühel korral sattusid temaga kokku Linnahallis esinedes ning üks kord Estonia kontserdisaalis. Estonias jutustas ta meie "bändiga" kõik pikad vaheootamise ajad. Kuna kontsert võeti ka telesse, siis ta ootas ka lava taga meiega koos.

Viimane info tuli Dagmar Normet-i kohta. Kummaline, aga ostsin just tema mälestusteraamatu, viimane kord kui Eestis käisin. On ju ta mõnes mõttes minu kooliõde, mis sest, et umbes 35-40 aastat enne mind seal koolis õppis. Ta on alati jätnud väga daamiliku mulje oma teleesinemistel ning ka fotodel.

Hirmus aeg. Lahkusid ka ju selle väikese tüdruku vanemad ja jätsid oma lapse lihtsalt maha.

Kui ma ise kunagi siit ilmast lahkun, siis loodan, et see toimub ka kusagi oktoobris, ehk soe suvi on möödas ning talvekülm pole veel kohal. Hirmus mõelda.

Lahkumiste aeg.

Hellboy - Get smart - Leatherheads

Guillermo del Toro on kahtlemata üliandekas režissör. Tema Paani labürint on kirjutatud kuldsete tähtedega filmiajalukku ning samuti miks ka mitte see Põrgupoiss (koos oma järjega). Eriti kui arvestada seda positiivset kriitikat, mida film on ümber maakera nautida saanud.

Minule see film kõigest hoolimata ei meeldinud. Kuidagi lohises ja igav oli mul ka. Ega ma tavaliselt selliseid file ei viitsigi vaadata. Aga selles valguses, et näiteks "Tha Dark Knight", mis oma žanrilt ehk võiks Hellboyga kokku liigitada, on üldse siiani selle aasta parim film, siis lootsin, et kes teab, võibolla olen mina muutunud või on sellised filmid kuidagi muutunud minu aitse kohaseks? Aga kahjuks mitte, DK oli erand. Kuigi mõned allegooriad olid ju ka Hellboy -s vägagi andekad... ning natsiteema, mis oli sisse toodud, see on minu jaoks alati mõjuv, mis siis sellest, et vägagi sellise muinasjutulise olemusega :) Ja muidugi efektid ning kunstnikutöö olid ju täiesti vapustavad. Kõigest sellest heast ja ilusast hoolimata tundsin, et ma olin nagu üle kogu sellest sarvede saagimisest ning punaseks meigitud mehikestest, kellel üks käsi tugevam kui teine...uhh, ma võibolla polnud lihtsalt lainel, aga filmiga lõpule jõudmine oli tõeline piin...ma ei jõudnud seda lõppu ära oodata. Samas mu 8 aastane poeg oli vägagi vaimustuses filmist ja tema jaoks oli see isegi põnev :)

Hinnang: 2 (Kardan, et järg jääb mul küll vaatamata, kui just laps ei nõua.)



Mäletan lapsepõlvest, kui koolist tulles, vist oli igal argipäeval Soome televisioonist selline sari, millel nimeks Maxwell Smart, agent 86... või midagi sinnapoole. Igasuguste James Bondilike vidinatega mehikene, kes C.O.N.T.R.O.L -i jaoks K.A.O.S-ele kaikaid kodaratesse üritab ajada. Arvestades seda kui äpu ja rumal ta on, siis oli see ime, millise õnnega ta on õnnistatud ning lõppude lõpuks üle kivide ja kändude saabki oma ülesannetega hakkama. Selle kõige juures aitas teda Agent 99, kes oli Maxwelli armunud ning oli nö tema mõistuse hääleks.

Filmi Maxwell nii käpard pole. Kuigi filmis kasutati ära kõik tema sellised telesarjast tuttavad laused ning naljakad omapärad, siis Steve Carrell ei mõjunud pooltki nii koomilisena, ega ka äpuna. Ikkagi kerge plagiaadimaik oli küljes. Võibolla sellepärast, et võrdlusmoment oli nii tugev, ei saanud ka filmi täies mahus nautida.

Film rääkis iseenesest loo kuidas Smart sai agendiks ning tema esimesest kohtumisest ning -tööülesandest koos Agent 99-ga. Agent 99-t esitav Anne Hathaway oli küll hea leid oma rolli. Sest ühtviisi armsalt mõjusid nad mõlemad oma 40 aastat tagasi sama rolli teinud näitlejannaga.

Hinnang: 3+ (selline keskmine Hollywoodi meelelahutus. Otseselt igav ei hakanud, paar korda sai suu ka muigama. Ei midagi erilist, aga aja viidab ära küll)



George Clooney ja Renee Zellweger on keset Ameerika jalgpalli liigastumise algusaastaid kusagi 1920ndatel. Lugu ise räägib ühes vanast ässast, kellel õnnestub meelitada oma võistkonda tõeline publikumagnet. Nimelt sõjasangar, kes lisaks oma kuulsusele sõjatandril mängib ka tõeliselt hästi Ameerika jalgpalli. Muidugi pole kõik nii ilus nagu peale paistab ning sangari nime tegelikult mees ei väärigi. Zellweger mängib ajakirjanikku, kes on palgatud seda kõike paljastama. Selle käigus aga armuvad nad (loomulikult) Clooneyga.

Filmil on ilus kunstiline pool. Ajastuhinges prop - autod ja muu ning loomulikult kostüümid ja soengud. Keemia on minu meelest olematu, kuigi mõlemad näitlejad on väga profid ning saavad ikkagi asjaga hästi hakkama. Minu meelest on nad mõlemad ka oma välimuselt kuidagi just sobilikud sellesse ajastusse. On ju nad mõlemad ka varem oma filmides kusagil selles ajastus üles astunud.

Hinnang: 3+ (samuti nagu Get Smart, oli see selline keskmine Ameerika meelelahutus. Eriti midagi ei pakkunud, kui just ehk tunnetuse, kuidas Ameerika Jalgpalli reeglid tekkisid ning milline see võitlus elus püsimiseks sellel ajal oli. Sest meelelahutus ja sport tegi ju oma esimesi samme alles sellel ajal. Inimesed alles avastasid raha tegemise võimalusi läbi spordi...)

Himlens Hjärta (Taeva süda - Heaven's heart)

Bergmanlik kammerdraama kõigest 4 näitlejaga. Tegemist on kahe abielupaariga, Lars (Mikael Persbrandt) ja Susanna (Lena Endre) on elanud oma turvalist abieluelu juba paarkümmend aastat. Kõik liigub oma radapidi. Neil on head töökohad, ilus kodu, tubli tütar ning turvaline suhe. Nende sõbrad, Ann (Maria Lundqvist) ja Ulf (Jakob Eklund) on samuti juba pikalt abielus, kuigi neil lapsi pole ning Ann-il on kadunud huvi intiimsuhte vastu. Samas kui Ulf sellest puudust tunneb. Ehk siis mingisugused suhte esimesed mõranemise tunnused on juba olemas.

Ühel õhtusöögil võetakse jutuks abielu petmine. Mõlemates paarides on üks, kes peab seda loomulikuks ning teine, kes on täiesti selle vastu. Nõnda avastavad Lars ja Ann oma hingesuguluse. Kuna Ann-i ja Ulf-i abielu erimeelsused omakorda kasvavad, siis tülid, lahkuminekud ning sinna juurde käiv psühhodraama on paratamatu. Eriti hea on see mäng, mida Susanna oma mehe ja Ann-iga ühel hilisemal koosistumisel mängib. Teades, et mis toimumas on ja milliste valetajatega - abikaasa ning parima sõbranna näol tal tegemist on.

Sellised abieludraamad on ju kõigile vähem või rohkem filmide ning raamatatute kaudu tuttavad. Teatraalselt on lavaks ehk tegevuspaikadeks korterid ning praktiliselt katkematul dialoogil baseeruv film. Mille tugevalt eluline ja realistlik dialoog ongi see, mis filmi nii tugevaks teeb.

Lisaks on ka kõik neli Rootsi tippnäitlejat oma elu parimas vormis ja see ainult kindlustab filmi tugevust. Lõpp on samuti huvitav, sest Euroopa filmile kohaselt ei tea ju tegelikult kuidas see kõik ikkagi lõpeb. Kes keda maha jätab, kui madalale ollakse valmis langema, et ainult oma turvalist ja head pereelu säilitada. Tugevatest saavad nõrgad ja nõrkadest tugevad. Elu on karm ning julm ja tundub nagu igaüks oleks tegelikult ainult enda huvide eest isekalt väljas.

Hinnang: 4 (Kahtlemata äratab film palju küsimusi, et kas see või teine tegi ning käitus õieti. Samuti, kas armastus võib sellised konarused eluteel üle elada? Mis tegelikult meie eludes on oluline? Kui tihti me oleme asjad lõpuni läbi mõelnud, isegi kui otsused puudutavad meie kogu ülejäänud elu ning kui palju me tegutseme hetke ajendil, nö "võimalusest kinni haarates"? Kas sõprus on püha või tekib teatud vanuses tunne, et kui ma nüüd ei tee nagu ma ise tahan, kasvõi üle laipade...kas see on piisavaks õigustuseks iseenese ees? Kas uhkus on tähtsam kui armastus või võib sellest armastuse nimel taganeda. Kas võib andeks anda inimesele, kes on suutnud Su hingele haiget teha? Palju, ja rohkemgi veel elulisi küsimusi, millele selle filmi tegevust nö."kõrvalt vaadates", saab inimloomuse hämaramaid alasid natuke valgustades enda jaoks vastuseid leida. Samuti võibolla näha ning mõelda teiste inimeste probleemide üle, et kasvatada iseenese intelligentsust ning oskust hinnata seda mis meil olemas on. Kaitsta seda "oma" kurja eest ning võibolla ka vaadata inimloomust, mis käitub ju lõppude lõpuks tihti üpris etteaimamatult...just sellisel tasandil (antud juhul ehk "keskea kriis -is"). Võibolla on mõtekas mõnede asjade puhul jaanalinnu kombel pea liiva alla panna ning võtta see sealt välja, kui oht on möödas? Võibolla mitte usaldada ka lähedasi nii sinisilmselt? Sellised filmid on väga väga head, mis ühtlasi õpetavad ning panevad ka mõtlema, kuid samas annavad võimaluse tunda seda õnne, et ei pea ise nende küsimustega reaalselt silmitsi seisma parajasti! Soovitan igale täiskasvanule. Eriti neile, kellele psühholoogiline (Stanislavkilik) teater meeldib!)

Härra Padakonn - Wimberg

Alapealkirjaga "Kuus värssjutustust ühest toredast onust", ongi täpselt seda, mida lubatakse. Üle pika aja polegi uusi selliseid laste värssraamatuid kätte sattunud. Ikka need vanad head, oma ilusate joonistustega ja suure formaadiga on need mida lapsed ettelugemiseks nõuavad.

Härra Padakonnaga on hea tuju garanteeritud! Kõik värsid on kerge humoristliku alatooniga, mitte padunaljakad, kuid mul on tunne, et kerge irve oli mu näol esimeset leheküljest kuni viimaseni. Samas mina ju pole selle raamatu "sihtgrupp"...aga kui rääkida lastest... Ma lugesin selle ju tervele perele ette, kui Eestist tagasi koju jõudsime ning kaasaostetud raamatuid lahti pakkisime. Esimene laps lahkus oma tegemiste juurde juba teise värsi jooksul. Teine pööras arvutisse umbes kolmanda ajal ning kolmas oli K süles ning segas kogu aeg vahele "oma juttudega" nii et isegi K ei saanud keskenduda kuulama :) Ma ei tea, võis ju olla ka vale hetk lugemiseks, ma ei tea... aga kui see neile ikka hullult oleks meeldinud, siis küll nad oleks ka kuulama jäänud. Minule tegelikult meeldis sisulises mõttes. Kuigi selliseid ju on juba 13 tükki tosinas, oli Wimbergi stiilis ja riimides ikka midagi vahvat ja tsipa isegi omapärast. Kasvõi see vahepealne "riimituski", et stiil oleks muutuv ning huvitavam...andis minu meelest särtsu juurde, kuigi lapsed ilmselt on minuga eriarvamusel :) Aga Wimbergi kirjutatavaid lastesaateid vaatavad nad küll meeleldi.

Mis aga mulle selle raamatu juures kõige rohkem meeldis, olid need Katrin Ehrlich -i joonistatud pildid. Ta on suutnud ka suured inimesed nunnult ja armsalt joonistada. Ja üldse väga kena kujundus on kogu õhukesel teosel.

Sellega jõuan selle kõige negatiivsema juurde, mida selle raamatuga seoses öelda. 50 lehekülge, millest suurem osa ongi joonistused. Mõnedel lehtedel ju tekst hoopis puudub. Lugesin ta ilmsekalt ette umbes veerand tunniga. Ning hind, kui ma õieti mäletan, oli 129 krooni!!! Samas kui palju rohkem materjali sisaldav ning sisulises mõttes ka palju huvitavam Vesta-Linne hinnaks on 79...lisaks on Vesta-Linne puhul ju veel tõlkija tasu ja õiguste tasu... Ok, ma saan aru, et kodumaine kirjandus on ikka oma ja väärtuslikum...aga lapsed ei saa ju sellest küll aru. Ei tea, võibolla ma olen ülekohtune. Sest kui ma ise kirjutaksin lasteraamatuid, siis ilmselt ka hindaks oma tööd ja vaeva nii palju, et tahaks sellele maksimaalset hinda :)

Siin on kaks väikest näidet, nendest vahvatest riimidest:

Härra Padakonn
lahkemastki lahkem on.
Kellelegi paha
Padakonn ei taha.
Kellelegi kurja
Padakonn ei soovi.
Teiste tööd ta nurja
ajada ei proovi.

Mõnikord mõned sõimavad
teisi lehmaks või seaks.
Padakonn aga jääb
ikka vahvaks ja heaks.

------------------------------

Äkki süttib tuli
ja Padakonn hüüab:
"Käes oled, suli!"
Hüüab nii ja vibutab
kärbsepiitsa:
"Tee ruttu, et kaod
minema siit sa!"

"Ui-ui-ui," haliseb kummitus,
"ära löö!
Ma enam
ei söö!
Ausõna, ma luban. Ega's ma
pole valetaja!
Olen üle ilma tuntud
maletaja!
Ja kõva käsi teisteski
lauamängudes!"

Hinnang: 3+ (see hinnang on kõik asjad kokku arvestades, nii negatiivsed kui positiivsed küljed. Sisulises mõttes, kui neid värsse oleks olnud rohkem, oleksin ka kõrgemalt hinnanud kogu raamatut...ning muidugi ka see, et lapsed ei viitsinud seda kuulata...see on ju ka mingi näitaja...)

Hüvasti, Hendrik Toompere seenior!

Palju neid meie hulgas on, kelle kõrvu poleks paitanud Hendrik Toompere seeniori kähisev ja mehine ning väga "hundilik" hääl. Nii minu kui ka minu laste lapsepõlves on ühe osana ka Hunt Kriimsilm. Mul kõlab praegugu kõrvus tema 9 ameti laul: "Ma olen juht, ma olen autojuht ja keegi must mööda ei saa..."

Hendrik oli kõigest 62 aastane. Teatrisse tulnudki otse nukkudega mängima - läbi Ferdinand Veike õppestuudio. Ja vähemalt terve minu eluea on ta olnud ka Eesti Riikliku Nukuteatri esinäitleja. Lapsena mäletan, et see polnudki õige tükk Nukuteatris, kui Toompere polnud kavalehel mõne tegelase taga...

Kui ma Nukuteatri kodulehelt tema rollideprismat lugesin ja üritasin meenutada, et mis tükke ma temaga näinud oles, siis eredalt on meeles tema "Pessi ja Illuusia" Pessi, kuid kõige rohkem on ta ikka meeles Hunt Kriipsilma rollist ja Leopoldi Postikana -na. Postikana oli selline tulesäde ja äge lind. Huvitav, kas ta päris elus ka nii äge oli? Näitleja paneb ju ikka oma hinge oma nukkudesse...

Kui jätta kõrvale tema otsene teatritegevus, siis minu elul isiklikult on kaks nö.kokkupuudet temaga. Esiteks lapsepõlves, elas ta minuga samas kandis. Ning ma mäletan, kuidas me poistega ei julgenud minna team juurde mardi- ja kadrisanti jooksma. Olime seal lähedal, kuid otsustasime asjast siiski loobuda - ikkagi "hunt" ju :) Teine mälestus on seotud pigem tema pojaga. Nimelt Hendrik Toompere juunior oli see, kes hoidis esimesel koolipäeval abituriendina minu käest kinni. Siis keegi ütles, vist ema, et selle poisi isa on Hunt Kriimsilm...või oli see toona mõni muu tema telestaarist tegelastest...sest neid on ju veel ja veel...
On tegelikult ka veel kolmas kogemus, aga siis ta oli niiii kuri...nimelt oli ta esinemas mu töökoha laste jõulupeol ja lapsed kiusasid teda...tulid nukke käppima. Ja muidugi oli ta siis väga kuri... Oh ei olnud ju kerge see amet, aga vastu pidas ta tervelt 35 aastat!!!

Õnneks on meil ju olemas tema lahedat häält DVD-del ja CD-del, aga see muidugi ei asenda teda ennast. Sest rohkem midagi uut ei saa me ju temaga enam kunagi näha ei kuulda. Head aega, hundu!

Tedremäng - Leelo Tungal

Leidsin Viljandi antikvariaadist 4 pisikest, armsat Leelo Tungla luuleraamatut. Ühe lugesin kohe otsast otsani läbi, justkui ühe hingetõmbega. Ning siis muidugi need parimad veel kordi ja kordi üle ja üle. Leelo Tungal on üldse üks selle aasta suur särav täht kirjandustaevas, eelkõige tema "Seltsimees laps" raamatu pärast. See on üks viimastel aastatel kirjutatud Eesti kirjanduse tippteoseid. Nüüd, mitu kuud pärast selle lugemist, avastan ikka veel ennast vahest sellele raamatule, loole ja pisikesele Leelole mõtlemast. Tema lasteluuletuste austajad oleme terve perega juba aastaid...kui täpne olla siis umbes samast ajast kui sai S-ile hakata ette lugema...umbes 12-13 aastat tagasi :)

Nüüd siis see pisike, täiskasvanutele mõeldud luuletuste kogu. Alapealkirjaks ongi "Luulet 1979-1980". Ma ei tea, kas asi on ahmimises, kuid selliseid VÄGA hinge pugevaid luuletusi selles raamatus polnudki, küll aga mõned väga hea riimiga ja mõni maalis luuleloost lausa pildi silme ette. Samas peaaegu kõik need luuletused on ikkagi üpris head (minu maitse). Mis sellest, et ma päris ühele lainele paljudega neist ei jõudnudki. Paljude luuletustega on tihti nii, et loen neid uuesti ja uuesti, enne kui tajun mis mõte luuletuse taga on või siis seostan selle enda eluolukorraga või mingi juhtumi, kogemuse või mälestusega.

Minu kolm lemmikut luuletust selles raamatus:

Kuni suunurk suudab tõusta kõrgele
kuni jätkub hambaid tummalt ristata
kuni pisarnääre veel ei nõrgene
seni tuleb naer
sa suhu pistad ta

Äkki pole ummikseinu ülepea
ükski müür ei küüni taevavõlvini
Mõnel ikka õnnehein on üle pea
kuskil siiski
meri veel on põlvini
----------------------------------------

EMA

Suured lapsed
varbale ei astu
Suured lapsed
käivad omapead
Pisikesest murest
vabaks lastud
suure vastu
valmistuma pead
Kõigega
võib lõpuks olla päri
kui vaid elu
kestab edasi
On see oma hajutatud
veri
mis sind erkvel
hoiab sedasi?
Veretunne
pidevalt ja tasa
piinab
ilma aru andmata
nagu jäänuks igast lapsest
osa
siiani veel
ilma kandmata
-----------------------------------------

HÜVASTI

Ma parem lähen
ükskord ka ükskõikne
Kõik siin on jäik
käik jäljeridagi
Las siinsed usuvad et teavad kõike
Nad teavad
et ei usu
mitte midagi
----------------------------------------

Lõpetuseks paar salmi ühest luuletusest, mis mulle ka kuidagi "kohele jõudsid":

Üha raskem on hoida armastust
kui ümber on armumängud
kui mängides taganeb armas sust
kui targemaks saades just kängud
kui ihu on odav ja võimetu vaim
ja sõnad on ikka samad
kui siis oled osavaim võimekaim
mil sõneled kakled või manad

Nii vabadust varjad ja rõõmsat meelt
sõnu veeretad keerutamaks
Tunded tunnevad täpset ja vana keelt
mõistus võltsib nad keerukaaks

Hinnang: 3+ (Luuleraamatule hinnangut anda tundub kuidagi kohatu. Mina ju ei tea, mida kirjutaja on tundnud neid luuletusi kirjutades ning millised allegooriad või mõtted neisse on luuletaja põiminud. Aga hindan seda siiski iseenda lähtekohast. Ehk kuivõrd palju see luulekogu minu tundeid liigutas ja kui palju oli seda head, mis just minule arusaadav oli. Millegipärast just see "Ema" luuletus tundus mulle eriti tugev. Kuigi ma ju ise pole last "kandnud"...aga ma suhestun sellesse ikkagi nii, et osa minu lapsest koos sünniga tuli ilmale ka minust...ning osa temast jäi ka minu sisse... kui nüüd mõni "ema" sellega ei nõustu (a la "mida ikka üks mees sellest asjast võib teada"), siis seda võib ju ka kutsuda empaatiavõimeks...aga ikkagi pole see mitte empaatia, vaid reaalne tunne)

Linnapea - Ugala

Ugala on Viljandi linna 725.aasta juubeliks lavastanud tüki ühest linnapeast (August Maramaa, kuni 1921. aastani August Marfeldt), kes lausa neli valitsuskorda valiti linnipeaks - 1919-1921 ja siis veel 1927-1939.

Sõites Viljandisse arutasime autos, et mida me teame Viljandist ja nö linna ajaloost ja pärimustest. Kõigepealt tuli meelde Viljandi paadimees...siis Mulgimaaga seonduvad rahvarõivad...siis Viljandi rippsild...muidugi Ugala teater ja viimaks lossivaremed. Ehk siis teadmised Viljandist on praktiliselt 0. Pole ka ime, sest mul pole mingeid muid sidemeid Viljandi linnaga, kui ainult see suur armastus Ugala teatri vastu. Ja hirmuga mõtlen, et nüüd kus Maria Soomets, Hilje Murel ning Priit Võigemast on läinud...et kas see armastus jätkub...kui tugevad tükid seal saavad olema just minu maitset arvestades...muidugi seal on ju alles ikka Leila Säälik, Luule Komissarov, Kadri Lepp, Karol Kutsel, Andres Tabun, Peeter Jürgens, Triinu Meriste, Peeter Tammearu (ta peaks küll rohkem mängima!!!), Arvo Raimo, Aarne Soro ja nüüd ju ka Indrek Sammul ning Liina Olmaru ja veel kolm uut ja huvitavat näitlejat viimasest lavaka lennust - Juss Haasma, Andres Oja ning Martin Mill. Ehk huvitavavaid ning ka suurimaid lemmikuid küll ja küll võrreldes mõne teise teatriga.

Otsuse tegemisel "Linnapea" -d vaatama minna, oligi kõige suuremaks teguriks Andrus Tabun, kes on viimasel ajal lausa komeedina lemmikute meesnäitlejate hulka põrutanud - eelkõige tema rollid lavastustes "Keisri hull" ja "Runar & Kyllikki". Lisaks oli Ugala kodulehel kohe järgmise nimena nimetatud Kadri Lepp...see aga osutus küll liialduseks, sest Kadri Lepp -a roll on seal küll väga tilluke - laulev inglike, kes tegevusest iseenesest osa ei võtagi. Maramaa naist mängis Triinu Meriste, kes oli väga kena ja hingestav oma suurte säravate silmadega. Kogu etenduse parim stseen oligi see, kui Maramaa oma naisega lava eesäärel, otse minu käeulatuses (istusime ees ja keskel) meenutasid hetke kui nad armusid. Armastus on ju ilus ning andis kogu etendusele sellise tipphetke, mis tegelikult oleks sellise sisu ja põhimõttega etenduse puhul tulema hoopis kusagilt mujalt, minu meelest.

Ka esimeses vaatuses oli üks misanstseen, mis mul külmavärinad tõi ning hinge läks - nimelt see, kui Peeter Jürgens, ehk eelmine linnapea annab oma volitused üle. Minule isiklikult jäigi kogu etendusest mulje, et see eelmine linnapea tegi oma ajaga palju rohkem ära - tõi elektri Viljandisse, mis on ju eriti oluline. Lisaks kõik need parkide ja ma ei tea mis kõige rajamine. Maramaa saavutused etendusest välja ei tule. Pigem oli ta ideede mees, aga mitte nende elluviija. Kuigi dokumentaalmaterjalidest, mida nüüd pärast etendust olen lugenud, siis peetakse teda just vastupidi - elluviijaks.

Etendusel on kaks asja mida ma põhjuseks pean, et see tükk minule ei meeldinud. Esiteks see "konflikti puudumine", nagu mainis keegi naisterahvas teises reas, minu selja taga. Just sisulises mõttes hakkas mul igav. Ja eriti lõpp oli venitatud. See, et rahvasaadik linnavolikogu istungit segab ja nõuab vastuseid, sellest ei piisa "põnevuse" tekitajaks. Kuigi Aarne Soro mängis väga hästi, peaksid nad seal Ugalas märkama, et nad liiga tihti panevad ta just sellistesse küla-räuskajate rolli. Inglise keeles kutsutakse seda vist"type-casting", aga esiteks saaks Soro hakkama ka teistsuguste rollidega ning teiseks on ju ka Ugalas teisi, kes vahest võiksid selle rolli enda kanda võtta. Muidugi Aarne teeb selle rolli alati suure hoo ja lõbuga ning see jõuab publikusse.

Teine põhjus miks mulle see tükk ei meeldinud oli see "seatud liikumine". Selline kooris-näitlemine on minu meelest tobe ning kunstilises mõttes ei sobinud kohe üldse kuidagi sellesse konteksti. Võibolla just nende räppimise liigutuste pärast ja nende jubedate grimasside pärast, mida Janek Vadi igal võimalusel tegi. Kuna ta oli sellest külarahvast kõige sõnakam, võttis ta kuidagi liiga palju tähelepanu enda peale selles hallis massis ja see rikkus kogupilti. Teine, kes silma torkas oli mingi pisikest kasvu noormees, kes mõjus väga kummaliselt selles kogu kolleegiumis. Ilmselt mõni VKA õpilane, aga no igatahes esimene kohtumine oli nüüd küll väga negatiivne. Muidugi, kes teab...võibolla on ta uus-Juhan Viiding? :) Igatahes sellesse tükki ta küll ei sobinud.

Kui üldse rääkida näitlejatöödest, siis peaosaline Andres Tabun on ikka nii võimsa hääle ja olemisega, et ta sobis nagu loodud sellesse rolli. Lisaks oli see mõnevõrra tõsisem ja tavainimese-lähedasem roll, kui näiteks tema eelmainitud superrollid. See kuidas tal silmad lähevad märjaks kui ta oma naisega vestleb nende armastuse algusepäevadest ja see kuidas ta on oma lastega. See tundub nii võimsalt hea. Just "Võimas" on minu meelest õige sõna kirjeldama seda rolli. Lisaks on ta oma kiilaspeaga saranane ka Maramaale mingis mõttes.

Triinu Meriste ja Carita Vaikjärv on ehk naistest enim esil. Mõlemad sobivad oma rollidesse ning teevad head ja usutavad rollid. Carita kohe sobib sellistesse tõsisema tagapõhjaga rollidesse rohkem (samuti nagu näiteks minu meelest tema siiani parim roll - Niskamäe kirgedes). Ja Triinu Meriste on pärast Anna Karenina-rolli olnud alati vähemalt hea, kuid seekord ei midagi erilist.

Teistest, kes meelde jäid - Arvo Raimo - samuti nagu Meriste, alati hea, kuid seekord ei midagi erilist... Arvi Mägi - päris hea, aga seekord ei midagi erilist...Peeter Jürgens - vapustavalt hea, nagu alati nii ka seekord!!!, Tanel Ingi - peaaegu sama häirivalt grimassidele mängiv nagu Janek Vadi, kuid tema tegelaskuju oli ka natuke selline ebameeldiv ning sellepärast ehk see selline rollijoonis oli ehk mõnes mõttes isegi sobilik :)

Kogu asjast jäigi selline natuke pingutatud mulje ning ma usun, et võibolla peaks selle jaoks olema Viljandist pärit või sellega rohkem seotud olema kui näiteks mina, et sellest etendusest midagi saada....võibolla tundub see parem, kui tead neid taustasid rohkem...ehk seda, mis teatritükis välja ei tule. Ning sellega koos oleks pilt täiuslikum?!

Üks viimane mürgipritse läheb kostüümikunstniku suunas. Miks nendel inimestel seal olid krõpsudega kartulikotid peale aetud? Ometi oleks olnud hea võimalus ja lisaks vägagi sobilik võimalus kasutada Mulgi-kuube? Oleks olnud väärikam ning ka rohkem "Viljandi"...Muidu selles kujunduses jäi ka kuidagi "Viljandi"-st puudu. punane värav ja sinised valgustaustad meenutasid mulle hoopis jaapanit :) Inglitiivad sobisid küll hästi...see detail oli mõnus...eriti kuna kaks inglihäälset tütarlast seal ringi käisid, käsi lehvitasid ning inglihäälega laulsid :) Üldse peaks vist mainima, et nii mõnigi vana hea "vanaema-aegne" laul seal esitati muu teksti vahele sobivalt.

Hinnang: 2+ (Koju sõites Viljandist mõtlesin, et mida ma nüüd siis rohkem Viljandi kohta tean...ega eriti midagi juurde küll ei saanud. Teatrielamusena ka selline alla keskmise....kui poleks seda "armastusestseeni", mis etenduse kontekstis polnudki ju oluline...siis oleks hinnang olnud märksa kesisem. Viimati nii kehva tükki Ugalalt nägin umbes 10 aastat tagasi...see oli Triumfikaar. Selles suhtes pole ehk siiski veel paanikaks põhjust, sest näitlejad teevad ju ka sellisest kehvakesest tükist natukenegi midagigi. Taskus ootavad veel realiseerimist piletid etendustele "Kolm õde" ja "Börs ja börsitar". Ja uut "Poks"-i tahaks ka näha...ning mul on selline tunne, et see uus tükk mis varsti välja tuleb -"Grafiti", on oma sisult kuidagi sarnane Haneke filmile "Cache"...ehk tundub päris huvitav!!!)

Tagasi kodus

Seekordne Eesti reis läks täiesti töötähe all. Õudne tormamine mööda Eestit! Aga lisaks sellele sai muidugi kõigil kolmel õhtul teatris käidud - Paides, Viljandis ja Tallinnas. Teel Eesti ning teel tagasi vaatasin ka õige mitut filmi, kuid ainult üks neist osutus ka tõeliselt vaatamise vääriliseks...kirjutan neist kõigist siiski mõne rea varsti kohe, et jääks märk maha...

Eestis oli sügis nädala-paari jagu kaugemal kui siin. Aga ühtviisi värvikirevad on nad mõlemalpool merd. P jäi maal olles haigeks ja õue ei saanudki muidu kui esimesel päeval. S aitas K-l puud riita kuuri alla sättida. Ja Kristin kakerdas niisama ringi.

Teatriõhtu ajal käisime küll ise teatris, aga see Buratino on mul juba vanast ajast ka lindi peal olemas. Kuid järgmisel kahel nädalal tulevad ETV-st tükid, mida ma niiväga tahaksin näha - Endla Võikollane üü ja NO99 Nafta!!! Nafta ajaks sõidan ka ilmselt Eesti jälle tööasjus, siis saan lindistada ka :) Telekas algas ka üks suur uus teatrisari - Tuulepealne maa. Loodan väga, et nad selle ka arhiivi üles panevad...hetkel on seal viimane päev, just päev enne kui see telekast tuli, ehk 8.10.

Väga suure ja erilise kultuurielamuse pakkus ka mulle Anu Lamp, aga sellest pean ma kohe eraldi kirjutama!

Muidugi tassisin kaasa terve hunniku uusi raamatuid. Kõige suuremateks silmarõõmudeks ammu taga otsitud Grisham -i Vennad ja Eco Eilse päeva saar...mis mõlemad minu teada juba ammu välja müüdud, aga Viljandi raamatupoes nad lihtsalt seisid riiulil ning ootasin minu ostma tulemist :) Kuid sama hea meel on muidugi kahest uuest Moodsa aja sarja raamatus ja Zafon -i "Tuule vari" nimelisest teosest! Samuti ilmus kordustrükina Robb-i Salamõrtsuka õpilane - esimese raamatu esimene osa... mul oli nii kahju, et eelmise trüki ajal venitasin nii kaua selle otsmisega, et sai enne otsa, kui ma nii kaugele jõudsin... Lisaks Teatrielu 98, ja 99, mis Viljandist samuti pool tasuta kätte sattusid. Siiani olen ostnud kõik Teatrielud alates 2000-st aastast...mõtlesin, et piirdungi nendega, aga kui nii odavalt midagi nii head ja huvitavat pakutakse, siis ma vastu ka ei hakka :) Kõige lisaks veel Väino Aren -i portreeraamat ja hulgaliselt lasteraamatuid. Teiste hulgas ka uus Vesta-Linne - "Vesta-Linne on murest murtud" , Uus Sune "Tubli, Sune!", DiCamillo "Tiiger virgub" ja "Kõik Winn-Dixie pärast" ja Wimberg -i "Padakonn", mille ma jõudsin juba hetk tagasi tervele perele ette loetud - see on nii lühike (50lk ning osadel lehekülgedel on ainult pildid). Antikvariaadist sain ka ühe kotitäie kraami (Moberg, Goosebumprid S-ile, Aino Talvi ja Rudolf Nuude portreeraamatud, Leelo Tungla neli väikest luuleraamatut 60ndatest, 70ndatest ja 80ndatest). Postiga oli tulnud uus LR raamat...ehk lugemist on nüüd terve maa ja ilm...nagu mul juba enne poleks olnud :) Aga raamatupoes tekib mul nii tugev omanikuinstinkt, et kõik huvitavad asjad lihtsalt pean endale oma "urgu" tarima :) Lugesin Bukahooliku kodulehelt, et ta ostis ka Anne Lange Tõlkimise aabits -a...ma ei teadnudki, et selline on välja antud (A.Lange on mu tõlke-iidol)! Ma olen vahest oma lõbuks tõlkinud üht koma teist. Ehk siis just nimelt lastele ettelugemiseks rootsi- ja ingliskeelseid raamatuid. Järgmiseks korraks jäi seega veel raamatuostuhimu rahuldamiseks materjali :) Iseasi kas bilanss enam lubab :(

Üldse hämmastas mind see inimeste ostuhullus. Ma käisin Kristiine Apollos ja ei leidnud autole parkimiskohta. Samuti oli igal pool mujal rahvast poodides nagu murdu. Ehk ei ole see majandus siis kodudesse veel mõjunud (loodetavasti siis pole asi nii hull, kui mingi seitsmes meel mõista annab). Inimestel on ikka veel raha kärud kuhjaga täis laduda...

President 1939 - Estonia teater

Estonia teatri kammersaalis, ehk teatri lae all, 5.korrusel mängitakse "ajalugu". Kammerlikult, kõigest 4 näitleja/tegelase osavõtul. 3 tähtsat meest - Tõnu Tepandi (President Konstantin Päts), Eero Spriit (Sõjavägede ülemjuhataja Johan Laidoner), Jüri Aarma (Peaminister Kaarel Eenpalu) ja üks "pehkinud ajudega" vene mõrd - Katrin Saukas (Ülekuulaja, NKVD julgeolekutöötaja Ivašina). Ja olengi välja toonud ühe tegelase kirjeldamisega esimese põhjuse, miks minule see etendus meeldis ja meeldis väga!

Kohe etenduse algusest peale, kui näitlejad pole veel lavale tulnud ja muusika hakkab mängima ning taustaseinale lastakse ajaloolisi kaadreid, tulevad mul esimesed "külmavärinad". Edasi suur viha rangis jalgadega vene julgeolekutöötaja vastu...siis jälle külmavärinad kindral Laidoneri, ehk Eero Spriit -i võimsa mängutehnika peale. Ja nii kogu etendus - mingil hetkel ei pannudki enam tähele, kus lõppesid vaimustus-külmavärinad, kus algasid vihatunded ühe või teise teema vastu. Milline tunnetemäng!

Kõik neli näitlejat on täiesti vapustavad! Eelkõige juba kiidetud Eero Spriit, kes mõjubki kui Laidoner - sirge seljaga sõjaväelane, kellel kindel siht ja sirge rüht. Kõlava häälega mängib ta kõik üle justkui täietes kogu kamersaali Laidoneri vaimuga. Tekkis tunne, et Laidoner on "oma", et tema on see mõistuse hääl.

Samuti väga erilise rolli teeb Tõnu Tepandi Konstantin Päts -ina. Terve etenduse aja hoiab ta oma suunurki pätsulikult allapoole. Tõsi, võibolla tõesti välimuselt ei sarnane ta Pätsule sellegipoolest, kuid see pingestatus ning vahepeal rahulik, vahepeal raevus mängustiil mõjus tugevalt. (Isiklikult arvan, et Eesti teatris on olemas ka väga Päts -iga välimuselt sarnane näitleja, nimelt Indrek Taalmaa. Samas Taalmaa on ka välimuselt väga sarnane Paul Pinna -ga :))

Jüri Aarma Eenpalu on natuke pehmem teistest meestest ja klanitud olekuga, millegipärast mõjus ta mängustiil sarnaselt Robert Knepp -i, ehk T-bag-i omaga ameerika telesarjast Prison break. Sellele tundmusele aitasid kaasa ka need väiksed vuntsid nina all. Ta mängis selles "kolmnurgas" väga olulist kompnenti. Kahe vaatuse vahepeal tekib huvitav pilt, kus president Päts on justkui kahe isiksuse vahel hoidmas kainet mõistust ning rahulikumat meelt, hetkel kui vägede ülamjuhataja ning valitsusjuht omavahel "ei klapi".

Ja unustada ei saa ka etenduse ainukest naisnäitlejat - Katrin Saukas mängib jalga vastu maad prõmmiva, ebameeldiva naisuurija rolli just selliseks vastikuks ja vihameelt väärivaks, et sellele tegelasele tahaks nende meeste nahas kätega kallale minna.

Millegipärast mõjus seda etendust vaadates nagu oleks võimalus olla kärbsena seinal ja ise kõrvalt jälgida kuidas nii olulised otsused sünnivad. Kuigi "sünnivad" on ju vale sõna, sest tegelikult olid mehed "sunnitud" sellised otsused vastu võtma. Kuidas sa ikka 100 tuhande mehega võitled miljonite vastu? Lisaks sellised pisikesed laused nagu see, et venelastel oli juba valmis 10000 vangilaagri kohta eestlaste jaoks.

Ja oli hetki, kui tundsin lausa iseennast ühe või teise tegelase nahas...kõige rohkem just Laidoneri.

Lavastuse põhilisemaks konfliktiks on 28. septembril 1939, kui Eesti delegatsioon sõlmis Moskvas NSV Liidu juhtkonnaga Vastastikuse Abistamise Pakti – „baaside lepingu“. Selles nö.dokumentaaldraamas avanevad Eesti 1939. aasta sündmused. Algab ja lõpeb kogu sisuline tegevus vangistatud Konstantin Pätsi, Johan Laidoneri ja Kaarel Eenpalu ülakuulamistega. Kuigi kõige lõpus esitab Päts veel olulise mõtteärgitaja, kuidas nende selleaegseid otsuseid tänapäeval hinnata. Tagantjärele tarkus ka ei pruugi olla selles kõsinuses "tarkus". Nemad ju toona ei teadnud üldse, mis saab? Nad uskusid lepetesse. Kas me saame hukka mõista otsuseid, mis viisid selle "õudusunenäoni", mida Eesti pidi "nõuka-ajal" üle elama... kui lõpptulemus on tänapäeva Eesti? Kui hullusti oleks siis läinud, kui oleks otsustatud vastu hakata? Kui oleks välja kuulutatud mobilisatsioon? Kas oleksi enam Eestit?

Etendus äratab nii palju teemasid, mille üle arutleda, mille üle tunda uhkust eestlasena olemise üle või ka tänapäeva probleemidega tõmmata paralleele. Arutasime K.-ga vähealt 2 tundi selle tüki sisuliste mõõdete üle. Jõudes välja Gruusia sõjani ja selleni kui oluline on Eestil toetada Gruusiat. Kui kogu maailm pööraks Gruusiale selja ning sellele tähelepanu ei pööraks...siis oleks Gruusia täpselt selles olukorras, milles oli ka Eesti aastal 1939. Lisaks see pronksehe teema...sellest võib lõpmatuseni polemiseerida, ka selle etenduse valguses. Oma arutlustega jõudsime ka nii kaugele, et tõime sisse meie ühe lemmikfilmi "Emadest parim" (Den bästa av mödrar). Soomlased ju saatsid oma lapsed Rootsi sõja eest pakku. Eestlased seda küll ei teinud. Kas meil polnud kuhugi saata või on eestlane oma loomult nii erinev, et lapsest ei loobu nii lihtsalt? Kui ma enda seisukohalt peaksin sellist asja otsustama, siis ma pigem lähen koos oma lastega!

Hinnang: 4+ (nii palju arutlemist ja tundeid ühe tüki vastu ja selle ärgitusel oli viimati seoses GEP-iga. Kellele Eesti ajalugu vähegi korda läheb ning on huvi neid olulisi hetki nii lähedalt oa nahal tundes üle elada, see saab sellest etendusest väga vinge elamuse. Muidugi mõni ajaloolane võib ning juba ongi "mitte rahul olla" ajaloolise täpsusega. Kuid teatris on lubatud "kunstilised vabadused" ja minusuguse keskmisest võhikuma inimese pani huvi tundma nii nende sündmuste täpsema kirjelduse kui ka nende inimeste täpseate elusaatuste kohta. See on ju minu Eesti ning oma ajalugu peab ikka teadma...isegi kui teiste riikide ajalugu korda ei lähe. Sellest meenus, et etenduse sündmuste ajal Poolat enam ei olnud ning teine mailasõda ju algas Sakslaste tungimisega Poola...aga kummaline, et edasi mitte Sakslane ei olnud see, kes kuulutas sõja Inglismaa ning Prantsusmaa vastu vaid just nimelt vastupidi. Oh nüüd ma siin jälle heietan ning arutan edasi küsimusi mis see etendus äratas. Ajalugu on nii huvitav ja põnev, et minu jaoks ei tekkinud kõige väikseimatki kahtlust, et kas "ajalootundi" on teatrilavale vaja?! Seda on väga vaha! Eriti selliste huvitavate ülesehituste ning sisukate mõtetega lavastusi. Ma justkui iseenesest tõusin etenduse lõpus aplodeerimiseks seisma...kuigi mõned teised jõudsid seda teha juba enne mind. Kuid kui selliste pool"kõvade" tükkide puhul tõustakse seisma ning sellega koos pean seda ju vastumeelselt tegema ka mina, nagu näiteks "Voldemar"-i puhul, siis vahest on ka hea seisma tõusta, kui etendus seda tõesti "väärt" on. Ja suhkruna põhjal veel üks aasta paremaid meesrollide näitlejaid - Eero Spriit)

Siin on veel ka üks link Mart Laar-i nägemusele etendusest ning nendest sündmustest. Kuid ma soovitan seda lugeda ikkagi alles pärast ise selle etenduse vaatamist! Ma ise hakkan ka seda alles nüüd lugema! Sest kui väga täpselt teada "kuidas tegelikult see kõik oli" siis ei pruugi teatrisaalis nii põnev olla ;)

Voldemar - Eesti Draamateater

Minu vanune Voldemar Panso, kelle grimmi taga oli päris elus minust noorem Tiit Sukk, sõidab rongiga Kivimäelt Balti Jaama. Ta on just lõpetanud Gitis -e ning on teel oma esimese lavastuse esietendusele. Temaga koos vagunis sõidavad veel 2 suvalist meest, Lemmergas ja August- kes on kangesti Taavi Teplenkovi ja Guido Kanguri nägu ning üks tütarlaps, kes meenutab mulle Mari-Liis Lill -e aga vastab hoopis nimele Helmi. Loomulikult ei puudu ka konduktor, kes Viire Valdma häälega kuulutab peatuseid ning sekkub rongi reisijate ellu nende pileteid komposteerides.

"Voldemar" oli eelkõige minu jaoks "lavastaja lavastus". Ehk siis Merle Karusoo on loonud väga huvitava 1955. aastal toimuva 2 ja poole tunnise rongisõidu, vahemaa, mille ehk päris elu teeks jala umbes sama kiiresti :) Kuid selle etenduse jooksul tegelikult avatakse Panso pool elu. Aluseks tema päevikud, artiklid ja info tema elu kohta. Panso oli ka lavastaja Karusoo enda õpetaja. Seega ta teadis millest ta oma etendusega räägib. Millest, miks ja kuidas.

Panso, suur lavastaja, paneb ka oma sõidukaaslased teatrit tegema. Jagab oma esietenduse-viina ning rahvas läheb mänguga kaasa. Guido Kanguri tegelasest saab nii Panso isa, Ants Lauter kui ka mõned teised tegelased; Taavi Teplenkovist saab Kaarel Karm ning samuti mitu muud selle aja inimest. Mari-Liis Lill, kui rongi ainuke naisreisija, peab ära tegema etenduse kõik naisrollid, millest kandvaimad ehk Panso ema ja Ellen Liiger-i rollid.

Vaatasin seda etendust Paide Kultuurikeskuses. Minu koht oli 19.reas, mis Piletimaailma saaliplaani järgi pidi asetsema seina ääres. Ei sõnagi selle kohta, et seina ääres, aga kõrgel rõdul, kus on veel ees kõrge äär. Esimene vaatus kulgeski rohkem üle selle ääre küünitamises ning jäi mulje, nagu näitlejad mängiksid loiult. Polnud nagu mingit pinget sees. Süüdistasin juba end liiga kõrgete ootuste püstitamises, sest olen seda etendust tahtnud näha juba umbes aasta või rohkemgi veel.

Õnneks leidusid alt, teisest reast vabad kohad ning teisel vaatusel oli ka kohe teine maitse! Mäng läks lahti! Ja ikkagi, see rong-lava oli liiga kaugele lavasügavusse ehitatud ning näitlejad mängisidki seal "taamal" ning sellepärast jäi minu jaoks selline hea kontakt saamata. Lisaks häiris mind pidevalt see, kuidas Paide rahvas naeris kõva häälega iga kord kui keegi lavalt "perse" ütles või mõne tobeda anekdoodi rääkis...selles "perse" sõnas ilma otseselt ümbritseva naljaka mõtteta ei ole ju midagi naljakat...(mulle meenub sellises olukorras alati Beavis ja Butthead, kes naeru kihistasid iga kord kui midagi lihtsalt tobedat nägid või kuulsid).

Sellest hoolimata, oli ka minu jaoks naljakaid hetki või peaks ütlema misanstseene. Kuid praeguseks on need suuremalt jaolt kahjuks juba ununenud. Mis mulle meelde on jäänud on näiteks see kõneharjutus - Köster korstnas, kortsten köstris...seda on tõeliselt raske mitu korda kiirest järjest öelda :)
Veel jäi meelse see nüanss, et kui Panso rongi-etenduses oli tegemist küüditamisega, siis samal ajal pidi "Panso-rong" peatuma, et "lasta teine rong mööda". Väga kõnekas pisike detail, aga see annab natuke seda taustatunnetust. Veel mulle meeldis see kotleti söömise "tants"...see kui Voldemar ja ma ei mäleta, kas see oli Ruts Bauman, kellega nad seal sööklas nende kahvlitega õhku endale suhu kühveldaasid...huvitav kas see oli Karusoo idee? või näitlejate enda? või kellegi kolmanda? Aga see oli vahva!

Meelde jäi ka hakkliha tegemine, aga see mind naerma ei ajanud... üldse harva ajab mind füüsiline koomika naerma (kuigi ju ka see kahvlitega mängimine oli ju just nimelt füüsiline koomika).

Mulle nii väga eeldis Guido Kangur selles etenduses. Tema Lauter oli nii ehe ja ka muidu avanes temas selle ühe etenduse jooksul minu jaoks mitu uut tahku. Teplenkov oli ka hea. Kaarel Karm-i hääletooni isegi tabasin tema suust mingil hetkel. Tiit Sukk tegi noore Panso kuidagi omapäraselt, kuid täpselt selline ta ju võiski olla. Mari-Liis Lill oli Ellen Liigeri rollis, "armununa" mõnus. Emana mitte nii väga veenev, aga pole ka otseselt midagi suuremat ette heita. Tema madal hääl on minu meelest tema isiksusega kuidagi huvitavas vastuolus. Ja see teeb ka ta rollid selles etenduses tsipa huvitavamaks.

Ahjaa...see suudluste mäng oli ka vahva! Kaval kah Panso poolt...huvitav, kas Ellen oligi ta elu armastus? Peab ta päevikud läbi lugema!!! need ootavadki juba kodus riiulil :)

Hinnang: 3+ (tahaks seda kunagi uuesti vaadata, nii et näeks teistmoodi esimest vaatust. Võibolla saaks siis ka hinnet tõsta. Kuid midagi nendel näitlejatel oli ka selle esimese vaatuse ajal...midagi oli liimist lahti... Sellest hoolimata, kui unustada kõik need tobedad väiksed koledad sõnad, millega Kivirähk on püüdnud odavalt publikut naerma ajada, siis leidus seal ka geniaalseid sõnademänge. Ja väga vahvalt on leitud selline rongimiljöö Panso elu välja mängimiseks. See kõik kuidagi oli päris originaalne ja kahtlemata ka Eesti teatriajaloo ja kultuuri otsijale mitte igav. Ahjaa Valdma mulle eriti ei istunud. Tema stiil mõjus kohati isegi võikalt ebaprofessionaalsena. Ja ometigi ta ise meeldib mulle ja on ikka varem oma rollides väga meeldinud...)

Laulud tähtedega

Tänu TV3 -e interneti TV-le, õnnestus minulgi näha uut Eesti reality sarja. Ei tea, kas see mis internet-i oli upitatud...see üle 2 tunnine lahmakas saade, mis on justkui põlve peal tehtud...kas see oli ikka päris või mingi harjutusversioon?! :))

Appi kui ebaproffilt kogu see asi neil välja kukkus! Kõige hullem on see žürii, kes muudkui pani täiesti segast. Tundus, et nad on veel rohkem närvis kui lauljad! Saatejuhid ka alguses puterdasid, aga kusagil poole peal said oma asja jooksma. Kas neil pole sõnu ette kirjutatud või milles viga? Ja muidugi kogu jubeduse krooniks oli saate kunstnik. Ma ei mõtle mitte stuudiokunstnikku, sest kui midagi kiita, siis just nimelt üpris ameerikalikku stuudiot ning kaameramehi. Aga appi kui jube stilistitöö! Ei tea kes need inimesed seal riidesse pani. Sellel puudub vist igasugune ilumeel. Või on ta mingites mõneaasta tagustes stampides kinni - jõle! Kõige krooniks veel TV3 saate kodulehekülg, mis on sama amatöörlik nagu kõik muu. Aga karmidest sõnadest hoolimata, loodan ma ikka, et see kõik on alguse kohmakus ning asi saab paari-kolme saatega normaalse hoo sisse.

Lauljad olid aga väga vahvad! Ja see ongi ju selle saate juures peamine! Päris mitu paari laulsid väga hästi või siis huvitavalt...või siis laulis see õige "laulja" hästi. Muidugi eks tase on ebaühtlane, sest mõned osalejatest on vanad koorilauljad või muidu laulmist siin või seal proovinud...suurem osa aga sellised, kes tõesti nagu kalad kuival maal oma laulmisega.

Minu meelest tegi rahvas nii kahe kehvema paari valimisel õige valiku kui ka lõpuks saatsid õige paari saatest välja.

Minu isiklik top, alates kehvemast:
09. Ines Karu ja Kristjan Kasearu (esimese laulu põhjal oleksin nad 8. kohale pannud, aga see pikk ööööööööööööö selle teise laulu lõpus oli kõrvadele ikka liiga valus:) Lisaks see tobe asi, mis Inesele selga oli aetud ei toonud ka hääli juurde, sest ta nägi palju kehvem välja kui ta tegelikkuses on. Irooniline, et tema ise oli see, kes kunagi mingis telesaates teiste laulmist hindas... tekkis küsimus, et kuidas sellisel lasti üldse muusikat hinnata:))

08. Toomas Tõniste ja Kadi Toom (Kadist oli tehtud riietega nagu mingi mammi, ei tea miks?! Tõniste oli küll kõige kehvem laulja kogu kambast, aga tema teisele laulule tehtud seade töötas paremini selle paari kasuks.)

07. Elis Aunaste ja Rolf Roosalu (Jube jama laulu valisid. Ei sobinud kuidagi üldse. Elis nägi kena välja, kui ainult tema nägu ja juuksed kaadris olid. Ja ega noorel Aunastel seda muusikavärki veres pole kah, aga energia ja säraga annab paljud miinused plussiks muuta. Roosalu pole ka just mu lemmikuid, aga selles kontrastis oma paarilisega mõjus ta hästi.)

06. Ingrid Tähismaa ja Pearu Paulus (Küll sellel Ingridil on ka vaja ronida igale poole ennast näitama, see natuke ületab minu meelest normaalsuse piiri ja ma ei saa sellest aru. K ütles, et ju ta oma töö pärast peab... Pearu oli päris hea, aga Ingrid arvab endast vist rohkem, kui tal tegelikult seda häält on. Kõigest hoolimata mul on tunne, et võibolla on neil potentsiaali tabelis tõusta. Eks järgmine saade näitab rohkem.)

05. Ester Tuiksoo ja Mait Maltis (Nende puhul kuidagi mängis olulist rolli ilmselt nende lauluvalik ning see, kelle järel ning enne keda nad laulsid. Ja see oli mitme asja kokkumäng, miks mulle tegelikult mõjus nende esitus oodatust palju parem. Ma ei tea sellest Tuiksoost palju midagi. Mingite imelike tegemistega ta poliitikas hakkama on saanud, aga kes mulle üldse lauljana ei meeldi on Mait Maltis. Eelarvamustevaba nagu ma olen...näe seda laulu ja selles kontekstis meeldis mulle kuulata. Minu meelest selle lauluga läks nagu kogu saade hoogsamaks.)

04. Valdo Randpere ja Eda-Ines Etti (Mulle meeldib Inese laulumaneer. See ühtib minu maitsega. Valdo oli nii lahe, et laulis rootsi keeles esimese salmi ja lisaks tinistas kitarri kaasa. Ja üldse jättis muheda ja toreda inimese mulje. Viskas veel natuke nalja kah. Ainult et kes küll valis Inesele riided? Appi ma ei või...selle saate naiste riided peaks kõik panema kuhugi ühele esitlusele ning panema pelkirjaks "Kuidas ei tohi noori naisi telesaates riietada!")

03. Evelin Mikomägi ja Ithaka Maria (Need tüdrukud oskavad laulda! Ithaka Maria inglise keele väänamine "planned" asemel "plained" natuke häiris, ja häiris ka see, et nad oleksid selle musi alguses või lõpus ära teha...oleks olnud ehtsam, vabam ja lahedam...aga ma usun, et nad niipea välja ei kuku. Kuigi eks palju oleneb ka lauluvalikust. Igal juhul mõjub kahe naise duett kuidagi värskendavalt seal teiste nais-mees paaride vahel.)

02. Linnar Priimägi ja Marju Marynel Kuut (Saate üldse parim laulja oli minu meelest Marju Kuut. Omapärane ja kummaline...mis siis...aga tal on "tämbrit" ja ükskõik kes tal seal kõrval oleks olnud, temaga duett oleks ikka mõjunud vähemalt "huvitavana". Hea lauluvalik kah. Linnar on kummaline, aga selline 70ndate saksa stiilis laulmine või isegi kuidafgi sosistavas stiilis laulmine on kuidagi talle paslik..ei tea, kas ta fännib Amanda Lear-i? Mitte, et selle laulu ta kuidagi sarnaselt oleks esitanud, lihtsalt millegipärast tekkis mul assotsiatsioon. Aga nii põnev on teada saada, millega nad järgmisel korral esinevad...ja loodetavasti Marju võtab natuke rohkem laulmist ka enda peale...)

01. Margus Tsahkna ja Birgit Õigemeel (kogu õhtu parim paar. Mõlemad laulsid fantastiliselt hästi, justkui nad oleks mingis kõrgemas liigas. Väga meeldis ka lauluvalik. Võibolla oligi kogu õhtu parim laul see "Mr.Bojangles", peale selle, et kõige paremini lauldud. Ei teagi sellest Tsahknast muud kui et ta on poliitik ja IRL-is, aga seda poliitikat ma väga täpselt ei tea, mida ta seal ajab.)

Nationalmuseum ja Skeppsholmen

Ajasin oma muuseumi-bande jälle kokku. Üllatus-üllatus, vastunurinad jäid seekord tulemata! Olen juba mõnda aega kibelenud Rahvusmuuseumi, ehk siis Stockholm Nationalmuseum -i vaatama, millist kunsti need rootslased teinud on. Aga ikka on midagi vahele tulnud. Nüüd aga on kogu linn täis "Lura ögat!" ehk eesti keeles "Peta silma!" või peaks ütlema "Silmapete!" näituse reklaame. Kunstitööd läbi aja, mis niiöelda vaadates tõesti inimese silmadele vingerpussi mängivad.

Kuningalossi juures avaneb Rahvusmuuseumile selline vaade. Saksa arhitekt August Stüleri 19.sajandil projekteeritud, Veneetsia ja Firenze renessanss-stiilis, 1866.aastal Blasieholmeni lõunakaldale valminud majas asub Rootsi suurim kunstikogu.

Rahvumuuseumi eest saab päris häid fotosid teha tervest kuningalossi hiilgusest!

Peta silma näituse üks tõmbenumbreid on see poiss, kes maali seest üritab välja pugeda.

Šokeeriv ja originaalne. Lura ögat -näitusel oli nii maale, kujusid, pildiinstallatsioone kui ka näiteks video, kus mererannal tulevad lained liivasele kaldale. Horisontaaliga kohakuti on kõis, mida silm ei näe, kui just otse ei vaata seda...mingil hetkel siseneb filmi tütarlaps, kes justkui kõnniks mööda horisonti! P lemmik oli "õhus iseenesest seisev telliskivi". Valgusega väga osavalt tekitatud maagiline efekt.

See siin on maal...kuigi jääb mulje, nagu tegemist oleks reljeefse teosega. Ei....see on tõesti täiesti tasasele pinnale maalitud!

Lisaks rändavale näitusele on esil ka hulganisti "aardeid". Ehk eredad näited Rembrandt-i loomingust. Esimene on "Vana naise portree" ja teine "Apostel Peetrus". Need sellised mahedad pruunid toonid on Rembrandt-ile nii omased minu meelest.

Rembrandt-i "Atoportree". Hirmus pisikene maalike. võibolla 10 x 10 cm...

Kui ma saaksin kogu majast ühe maali endale valida, siis oleks see Rubens-i "Veenuse jumaldamine". Vapustav elamus on seda lihtsalt vaadata ja nautida neid inglikesi ning detailiderohkust. Sellel maalil on kuidagi eriline aura ja atmosfäär, mida ma ei oska sõnadega seletada. See oli ka K lemmikmaal sellel näitusel. Talle jättis see tunde nagu "tited oleks pots ja pots maha sadanud ja mõned on alles kukkumas".

Need siin ongi "Tõde, Aeg ja Ajalugu", maalitud Francisco Goya Y Lucientes -e poolt. 1787.aastal.

Üks uhkemaid maale - Prantsusmaa kuninganna Marie Antoinette ja kaks tema lastest jalutamas Trianon-i pargis, 1785

Teatriaustajana jäi mulle loomulikult silma Jules Bastien-Lepage -i "Sarah Bernhardt".

Rootsi kunst - Nils Forsberg -i Sangari surm, 1888

See, aulas suurelt kõrguv "Karl XII surnukeha kojutoomine" on Gustaf Cederström -i meistriteos. Tundus, et just nimelt kohalikke oli maali ees eriti tihti ja palju.

Selle, Hanna (Hirsch) Pauli maali "Frukostdags" (Hommikusöögiaeg) eest ei saanud ma kohe kuidagi minema. See kuidas puude vahelt paistab hommikune päike lauale ning nõudelt peegeldub seda imelist valgust. Kogu see tausta-loodus ning köögi-teenijanna oma põllega ja see tool ja pink. See kõik on nii maagiline. Minu suureks rõõmuks õnnestus mul osta selle maali koopia (paberil). Tahan selle riputada oma maamaja köögi seinale! Ja siis muudkui passin ja passin :) Maalil on lähedalt vaadates näha kuidas tegelikult on sinna valgele kohale plätserdatud maali...aga kui imelise efekti see annab kaugelt vaadates...täiesti uskumatu...ning tegemist polnud ju "silmapette" näituse osaga. Vaid muuseumis samal ajal eksponeeritava "Üks maal - tuhat lugu" näituse eksponaadiga. Kuigi see kuulub Nationalmuseum -ile endale.

See Marcus Larson -i "Kosk Smålandis", 1856. aasta maal, oli S-i lemmik. P -i üks kahest lemmikust maalist oli see samuti. Teine mis P-le meeldis oli Juudit ja Olovernes (karm Juudit ja Olovernese pea korvikese sees). Üldse see on kuidagi tüüpiline, et nii minule lapsena kui ka minu lastele, kui vist üldes lastele tunduvad meeldivat rohkem sellised loodusmaalid.

Muuseumi 3.korrusel olidki maalid ning skulptuurid. Lisaks sellele "Peta silma" külalisnäitusele, oli põhirõhk Rootsi kunstil 18.sajandist kuni 20.sajandi alguseni, kuid esindatud on ka 17. ning 18.sajandi Hollandi ja Flaami ning 18.sajandi Prantsuse kunst. Korrus allpool oli "Kellade näitus" ning peamiselt Rootsi käsitöö ja disain.

P palvetas seal...ei tea mis ta sellest jumala-asjandusest ja usust üldse arvab või mõtleb. Igal juhul jumalaga seotud maalid muutsid ta mõtlikuks.

See ongi üks eksponaate 2.korruse rändnäituselt, ehk kell, mis on pärit 1600-ndatest. Kellakappide juures küsisime P-i käest, millises muinasjutus üks tegelane ronis kellakappi? Ta arvas ära pika mõtlemise peale. Aga kui näitusel jõudsime eebenipuust sekretäri juurde, küsisime, et millises muinasjutus olid ühel tegelasel "juuksed mustad kui eebenipuu". Selle vastusega jäi ta jänni. Aga selliste trikkidega annab laste muuseumikülastust teha huvitavamaks küll :)

Lapsed pidasid küll vapralt vastu (kolm ja pool tundi muuseumis rändamist!), aga kuna oli plaanis pärast muuseumi minna kastanimune korjama, siis P mingil hetkel ütles suures hirmus "Kes siis öösel kastanimune korjab!?" :)
Jalutasime muuseumi juurest üle silla Skeppsholmen -ile ning avastasime end keset värvilist lehesadu ja kõige ehtsamat, ilusat Rootsi sügist. Tegime terve seeria P-st pilte keset lehti. Siin paar näidet...

Kastanimune leidsime kokku kõigest 12 (ega me väga palju seal saarel ringi kah ei käinud, sest kõik olid väsinud). Kuigi siin fotol on näha lehti, siis millegipärast kastanite alt oli kõik piinlikkuseni puhtaks koristatud. Polnud ei mune ei lehti :) Aga vahtrate ja muude mäeveeru peal olevate puude all oli lehti palju. Samas puud ei jäta veel üldse raagus muljet...ehk siis seda värvilist sügist on veel loodetavasti kauaks!

Kristin ronis ka mäe otsa. Mul ei õnnestunud temast kuidagi näoga fotot teha, sest ta oli pidevalt upakil ning tahtis ikka kõrgemale ja kõrgemale :)

Skeppsholmen -i pardid. Sõbralikud ja inimestega ilmselt harjunud.

"Issi, koju!" Ehk siis kui ise ei mõista, siis on vaja suund kätte näidata :)

See Carl Larsson -i maal oli üks esimesi, mida Nationalmuseum -is nägin. Kuna selle reprosid või õigem oleks öelda paberkoopiaid müüdi fuajee kaupluses, siis sellisena näeb ta nüüd välja minu koduseinal! Selle akvarelli nimi "Siis kui lapsed on magama läinud". See on nii armas!!!!! Tegemist on tüüpilise Rootsi koduga 19.sajandist. Nurgas on kamin, aknal kasvavad taimed. Selline pikk pingimoodi tool ja ümmargune lauakene. Ema teeb veel õlilambi valguses näputööd ja isa loeb raamatut. Nii sossu ja eluline...leidsin kohe IKEA-st ka sobiva raami sellele. Nagu saatus!

Üldse oli üks vahva ja meeldejääv päev terve perega. Mul tuli mitu korda külmavärinad selle näituse maale vaadates. Sain sellise kultuurilaengu, et praegu neid ridu kirjutadeski võin veel ühe või teise tunde endale peale manada. Võimas elamus! Kui tihti ikka oma elus saab nautida kunsti sellistelt surmeistritelt nagu Gauguin, Cezanne, Renoir, Manet, Delacroix, Roslin, Chardin, Boucher, Rembrandt, de La Tour, Lorrain, El Greco, Perugino ning muidugi Rubens! Nad kõik on Nationalmuseum -i seintel olemas!

Restul e tacere - Rest is silence

Rumeenia tänavune Oscari-saadetis "Parima Võõrkeelse Filmi" kategooria nominatsiooni kandidaadiks on justkui kättemaks eelmise aasta üldse ühe parima filmi "4 kuud, 3 nädalat ja 2 päeva" akadeemiapoolsele mööda-vaatamisele. Kuidas nad said sellist viimaste aastate üht realistlikumat ja parimat filmi mitte hinnata nominatsiooni vääriliseks, kui see tegelikkuses oleks pidanud olema üks peapretendente võidule?! Eriti kui võrrelda suurema osa nende filmidega, mis lõpuks kandideerima pääsesid?!

Restul e tacere, ehk inglise keeles Rest in silence või siis eesti keeles Puhka vaikuses on lugu Rumeenia filmikunsti algusaastatest. Nimelt peamiselt pöörleb tegevus nende Iseseisvussõjast rääkiva, umbes 1910. aastal vändatud filmi ümber. Filmikunstis võhikumatele tehakse puust ja punaseks ette, kuidas filmiäri käis ja eks ta ju käib ka täna natuke ikka nii, kuigi mastaabid on erinevad. Kollanokk režissör ning suur ja võimas rahamees jagavad maid ja võimu. Asjasse segatakse ka kuningas ja kogu asi on pidevalt kuidagi ehku peal, et kas see film üldse sünnib ja kuidas ning milliste vahenditega. Teatri-inimeste usku filmile pöörata oli sellel ajal raske ning paljud ei aktsepteerinudki kuni lõpuni "liikuvaid varje seintel". Samas mõned auahned näitlejad said aru, et kui neid filmilindile ei jäädvustata, siis kaovad nad ajapikku unustuste hõlma.

Film üritab olla nii ajalooline draama kui ka farsiga flirtiv komöödia. Kuid lõppkokkuvõttes ei tööta kummalgi tasandil. Näitlejad on võltsid ning kogu film jätab sellise võltsi maigu suhu, nagu oleks kõik kuidagi üle paisutatatud ja üritatud teha midagi täpipealt stsenaariumi järgi, ilma kunstiliselt töötavate, realistlikumaks muutvate lahenduste ära kasutades. Ehk hädavajalikele kõrvalkalletele mitte järele andes. Kurb, sest tehniliselt on film perfektne. Kunstilise poolega pole raha kokku hoitud ja kuigi ma siin näitlejate töö pihuks ja põrmuks tegin, siis üks vanema generatsiooni Rumeenia näitlejanna Ioana Bulca, Rumeenia teatrilegendi Aristizza rollis teeb vapustavalt hea pisikese sutsaka.

Film hakkabki tegelikult elama alles umbes pärast tund ja nelikümmend viis minutit alguse segadust ja võltsi soperdamist. Ehk siis viimane pool tundi, kui on Rumeenia kultuurilise tausta ning kummalise näitlemisstiiliga harjunud ja sisulises mõttes saabub teadmine kui oluline see film on Rumeenia rahva jaoks, tekib ka mingisugunegi kaasaelamise tunne. Ühtlasi võib ehk anda andeks ka need sobimatud kunstilised liialdused nagu näiteks multifilmi vormi kasutamine sellise filmi keskel ja ülimalt võlts vihm ning lumi, mida filmis samuti kuidagi amatöörlikult on näidatud.

Hinnang: 2- (ei meeldinud see film kohe mitte. Oleksin hinnanud suisa ühega, kui oleksin oma kannatamisele alla andnud ning mitte pingutanud kuni lõpuni välja. Aga ilmselt kui ma oleksin rumeenlane, laulaks ma siinkohal hoopis teistsugust laulu. Ma ei julgeks seda filmi kellelegi teisele kui rumeenlasele soovitada...)

Restul e tacere

Öökoll..loll, loll

Kell hakkab jälle öösel 3 saama ning ma ei maga. Homme pean kell 8 ärkama, et kella 9-ks tööle minna. Jah laupäeval! Üks mess toimub ning ma lubasin kolleegile appi minna...

Aga miks ma ei maga, sellest ma ei saa ise ka aru...ma lihtsalt ei jää magama. Mõtted rändavad peas ning hirmus tahe on jõuda kõiksugu asju teha - näha, lugeda, kirjutada ja ma ei tea mida veel! Kui kaua niimodi vastu peab, et ööunele kulub 3, 4 või kõige rohkem 5 tundi?! Ma ei tea.

Täna pärast tööd sain P.-le tema igatsetud Pokemon kaardid. See on mingi vahetuskaartide mäng, millest ma tegelikult eriti aru pole saanud. Igatahes maksavad nad kohutavalt ja pisikestel poistel on vaja neid võimalikult palju.

P luges täna jälle ühe raamatu läbi. Ta on hakanud neid järjest, üks teise otsa lugema, see teeb nii heaks meele! Eks muidugi vahepeal peab ka vaatama kuidas Club Penguin-is Pingviin elab, aga see tema kasvav huvi lugemise ja raamatute vastu on nii teretulnud Kus ta pääseb...meil on tuhandeid raamatuid ning ta peab ju varem või hiljem ka need kõik läbi lugema :)! Ta on hakanud ka õppima oma koolilaua taga. Seal on ju hiired ning siis õppides saab vahepeal pilgu peale visata, mida Lasse ja Bosse parajasti ette on võtnud. Kuigi me alguses kartsime, et Lasse on nii nääpsuke ning õrn, et teda võibolla meile kauaks polegi. Aga tänaseks pole hullu midagi. Kosub nagu teinegi. Ja mõnikord on isegi aktiivsem ja kiirem!

P-i viimase aja suurimaks avastuseks on tšello-mängimine. Neil on koolis muusikariistade mängimise õppetunnid ning P-le on määratud tšello! Ja P on sellest ülimalt vaimustuses. Lisaks on tema lemmiktunniks puutöö. Kui keegi talle teisipäeviti vara järele läheb, siis on kodus mehel nutt lahti, sest ta eelistab alati varakult koju jõudmisele koolis puutöö tegemist! Ometigi tal on siin kodus ka oma puutöölaud ja kõik vajalikud vahendid. Ta meisterdabki igasuguseid vahvaid väikseid mehikesi nendega. Täna, ehk tegelikult alati reedeti on neil koolis kinoõhtu ja siis on meil samuti temale järele minemine rangelt keelatud enne kella viite. Kuigi ta viimasel ajal on ka juba päris ise kooli läinud, siis koju toob teda tavaliselt õde S kui temal tunnid lõppevad. Sest kool ise kestab esimeses klassis vähe ja ülejäänud on pikkapäevarühma rida. Ainult et terve klass käib pikas rühmas. Seal on neil omad kursused ja lahedad tegemised...korra nädalas ujumine ja minu teada on ka see puutöö rohkem nagu pikapäevarühma rida.

S-ist on olnud viimasel ajal tõeliselt palju abi. Kui me K-ga tahame välja minna või näiteks täna tuli K mulle tööle vastu ja me käisime koos autol järel, siis saime S-i peale loota Kristini hoidmises. Aga arvuti taga on S küll üleliia palju. Ta lihtsalt unustab end täiesti arvutisse, kui kord sinna sukeldub surfima. Kuigi vahest tegeleb ka joonistamisega. See joonistusplaat, mille kaudu saab otse arvutisse joonistada...see on osutunud tema jaoks päris popiks ja kasulikuks vahendiks. Ja minu meelest ta joonistab tõesti hästi!

Kristin kisub endal kõik riided ära ning käib porgandpaljalt ringi. Riided nagu oleks talle vaevaks. Sellel nädalal ta lasteaias ei käinud, sest oli tõbine. Kui ta voodisse ronib, siis paneb oma näo minu näo vastu ja ütleb mulle õrnalt musutades ning mina talle vastu: "Minu sõbee", mis tähendab "minu sõber". Musitada meeldib talle hirmsasti. Ja nüüd on uus trend... ma ei tea kus kohast on meie koju sattunud "Hello Kittie" lauvärvide komplekt. Ja muidugi peab ta "õhtuks" ikka oma silmad ära värvima :) Ma ei saa aru, kus kohast see tuleb, sest K värvib ennast väga harva ja S mitte kunagi. Ju see on see tema sisemine tibi (oh ma ühest küljest loodan, et temast kasvaks plikalik tüdruk, aga teisalt mingit päris tibi-elukat ka ei taha. Enivei, olgu mis on, tulgu mis tuleb...minu armastus on tal alati käepärast olemas. Täpselt nagu ka teistel lastel) :)

Naljakas, aga Kristin on P-i suurim fänn, P on omakorda S-i suurim fänn. Aga S ei fänni kedagi. Kuigi viimasel ajal on ta üha rohkem ja rohkem huvitatud meiega, ehk siis minu ja K-ga "hängimisest".

Jill Johnson kontsert Berwaldhallen 02.10.2008

Töötan nüüd juba mõnda aega ühe Rootsi mehega samas toas. Ehk räägin päevast päeva peamiselt rootsi keeles, välja arvatud kõned Eesti või mõned ärikohtumised või kõned, mil tuleb rääkida inglise keeles. Samuti mängib meil taustaks Rootsi raadio. Hommikust õhtuni. Täna hommikul tehti seal intervjuud rootslase Max Martin -iga, kes on kirjutanud näiteks Britney Spears-i Hit me baby one more time...või siis Backstreet Boys-i suurema osa toodangust jne jne. Backstreet boys-i laulu "Shape of my heart" idee on pärit Lisa Miskovsky -lt, kes on ka laulu kaasautor. Sellega seoses mainiti ka kontserdisarja, mis on täna, homme, ülehomme Berwaldhallenis. Rootsi Raadio Sümfooniaorkestri "kodusaalis". Ühes maailma tippklassi klassikalise muusika saalidest, mis on ehitatud kalju sisse ning mille akustika on maailmakuulus.

Nimelt on tegemist minu ja K lemmiku Rootsi laljatari Jill Johnson -iga, kelle kontserdil astub külalisesinejana üles ka seesama Lisa. Ma polegi juba K-d kuhugi välja lõbutsema viinud paar nädalat ning otse loomulikult tormasin ma lõuna ajal lähimasse ATG-sse ja ostsin õhtuks piletid! Interneti teel pakkus mingeid jube kehvi kohti, aga otse ostes selgus, et rõdu esimeses reas - otsevaatega lavale, on sobivasti 2 kohta meie jaoks!

Jill Johnson on see tütarlaps, kes 1998 aastal Eurovisioonil Rootsit esindas ning kelle laul "Kärleken är" (Armastus eksisteerib)


sai Eestilt parimad, ehk täied 12 punkti! Sealt me ta avastasimegi ning mingil komandeeringul ostsin ka tema esimese CD "När hela världen ser på" (mis on muideks siiani meie plaadimasinas tihe külaline). See plaat jäigi tema viimaseks rootsikeelseks pop-plaadiks (üks jõululauludega plaat on ta veel ka rootsi keeles). Edasi liikus Jill country ja blues muusika suunas. Ning laulud olid eranditult inglise keeles. Sellega koos kadus ka natuke meie huvi, kuigi ikka pidevalt kuulasime seda vana head plaati... Nüüd viimastel aastatel on aga Jill hakanud õige tihedalt uusi plaate välja andma...nüüdki 22.oktoobril on ilmumas tema uusim CD ja see on juba 4 järjestikune aasta, kui temalt uus CD tuleb...ning ega ta ka meie huviorbiidist välja pole jäänud. Laulud nagu "Cowboy up", "Crazy in love", "Hopelessly devoted" ning viimati selle aasta suur hitt, vana Dolly Partoni laul "Jolene"...kõik näitavad tema vapustavat hääleoskust, talenti ning professionaalsust.

Kuni tänaseni pole aga meil teda live-s võimalust näha olnud.

Saabusime Berwaldhallenisse bussiga...üpris õigeks ajaks. Kontsert algas ning lavale saabus üle poolesaja-pealine Sveriges Radios Symfoniorkester. Dirigendiks rootslaste armastatud Anders Berglund, kes oli kunagi aastaid ka Rootsi "eurovisioonidirigent". Muusika hakkas kõlama ja lavale astus Jill Johnson. Maani uhkes mustas õhtukleidis, suur must rosett õla peal - tõeline õhtu kuninganna! Kõlas big band versioonis "Crazy in love". Edasi Grease-st tuntud ballaad "Hopelessly devoted".


Edasi Jilli enda, aasta tagasi kirjutatud bluusilugu "You're looking for me".
Ja oligi kord külalisesineja, ehk Lisa Miskovky käes. Avastasin ta enda jaoks selle sama rootsi raadiokanali kaudu alles sellel sügisel. Sest nad seal tihti lasevad tema laulu "Another shape of my heart":


Kuid sellel kontserdil seda laulu ta ei esitanud, vaid hoopis "Lady Stardust" ning "Brand new day". Mõlemad laulud, koos valgustuse ning Lisa noore, pikajuukselise tütarlapseliku olekuga tekitasid sellise muinasjutulise atmosfääri, et ma oleksingi peaaegu sellesse muinasjutu-metsa ära eksinud...see oli nii kaasakiskuv ja ILUS! Mul tulid külmavärinad ning suurest naudingust märkasin mingil hetkel et passin iga tema pisematki liigutust nagu soolasammas. Olen avastanud enda jaoks täiesti uue lemmiku!!! Siin on mõlemad kontserdil kõlanud laulud:




Kõigest tütarlaps ja tema kitarr...sellele kontrastiks järgnes üks hoogne ja vahva instrumentaallugu orkestrilt... Aaron Copeland-i Hoedown, koos hobusekapjade plaginaga...Jill on ju ikkagi country-laulja "first and foremost".

Enne vaheaega tuli Jill veel tagasi, et laulda "Desperado", "Baby don't go" (duett koos Jill-i bändijuhi Göran Eriksson-iga) ning kuna eelmine duett nii hästi õnnestus, palus Jill Görani veel kord duetile ning seekord siis "vana hea" Love hurts.

Esimene vaatus oli sellega lõppenud ja me läksime K-ga Pepsile. Teine vaatus tuli natuke country-maigulisem, kuid mitte tervenisti. Algas see üldse instrumentaaliga - John Williams-i Cowboys Overture-iga, filmist "The cowboys". See oli minu jaoks kontserdi kõige igavam lugu ja ühtlasi kõige pikem :)

Teisel vaatusel saabus Jill lavale uhkeimast uhkemas punases õhtukleidis, kus riiet oli rohkem kui mõne ballisaali kõikides kardinates kokku :) Kuid sätendav ja särav ja oma häälega kõike võitev. Laulud "That's life" ning "Moon river" viisid vanurid seitsmendasse taevasse, kuid minu jaoks oli Moon river tema esituses ka päris hea, kuigi muidu see laul mulle ei meeldi :)

Nüüd kutsus ta Lisa tagasi lavale. Tuli välja, et nad on ka eraelus sõbrad ja mõlemad austavad teineteist väga. Duetina esitati "To know him is to love him". Lisa laulud olidki sellega lauldud ning Jill lahkus suure orkestri eest ja puges üle juhtmete ühte saali otsa..."oma bändile" lähemale, et austust avaldada oma ühele suurele eeskujule - Bonnie Raitt -ile, lauluga tema repertuaarist "Papa come quick". Hoogne ja vapustavalt hea tunnetusega lauldud. Edasi - A Capella versioonis Neil Young -i "Love is a rose". Ja oligi viimase laulu esitamise ärvardus õhus. Kava järgi "viimane" - Jolene:

Rahvas läks lolliks! Mina kaasa arvatud...kuid selline "toolidel istudes lolliks minemine" pole ikka "päris see". Ma oleks nii tahtnud püsti karata ja tantsima hakata.

Ja läkski kummardamiseks...kuid õnneks taustalaulja ning orkester ja ansambel ei liikunud kuhugi...ehk lisaloo lootus oli üpris tõenäoline täituma...

Ja kõigist oma lauludest....valis ta lisalooks "Kärleken är"!!!!!!!!!!!! Tõeline õhtu kroon ja ehk ka selle aasta kontserdilaulude kroon. Mul olid pisarad peaaegu silmis... ja siinseal saalis oligi kuulda taskurätikute sahinat ning nutuseid nuuskamisi. Muidugi laulis ta seda eriti rahulikus ja tagasihoidlikus seades, mis kõige paremini tundesoont pitsitas.

Laul läbi, oli käes tõeline lõpp. Ainult et rahvas ei liikunudki paigast..muudkui plaksutasid ja plaksutasid. Oma 5 minutit vähemalt :) Ei jäänud Jillil muud üle kui kõigiga koos lavale tagasi tulla. Ta vabandas, et tal kõik ettevalmistatud laulud ja lisalugu juba esitatud. Aga talle laulda meeldib ja las orkester mängib "vad som helst" :) Orkester hakkas mängima kontserdi esimest lugu ning nüüd olid juba kõik nii soojaks lauldud, inimesed plaksutasid kaasa ning õhus oli hoopis teistmoodi elekter. Umbes, et see eelnev oli eelsoendus ja proov ning nüüd tulebki päris... Aga sellega ikkagi oligi kontsert läbi. Tõeline superelamus! Muidugi need väiksed jutuajamised publikuga laulude vahele ja üliarmas Lisa Miskovsky ning see värvidega tunnete loomisele kaasa aitamine. Kõik oli kuidagi täiuslik...ning muidugi Jill-i hääl, mis on midagi täiesti erilist!!!

Ma läheks iga kell uuesti nende mõlema kontserdile! Siin lõpetuseks minu telefoniga võetud 15 sekundiline näide, saalis valitsenud õhkkonnast. Kvaliteet on ülikehv, aga ikkagi autentne :)