Kui me nüüd ei sure, ei sure me kunagi - Ugala

Ugala teater saab järgmisel aastal 100 aastaseks ja praegu on käimas teatri 100.hooaeg. Uhke ja aukartust äratav number!

Sellega seonduvalt on käesoleval hooajal eriliselt sobilik vaadata tagasi Ugala ajalikku ka mõne vastavasisulise lavastusega. Ja nagu saatus - leiti majaraamat, mida Ugala teatri inimesed pidasid aastatel 1936-1937. Sellele tuginedes kirjutasid ja lavastasid Liis Aedmaa ja Laura Kalle ühe sõnulseletamatult ägeda, laheda, naljaka, muusikalise, vahva, informatiivse, armsa ja kõigele lisaks ka ilusa lavaloo Ugala väiksesse saali!

Olen etenduse nägemisest täiesti teatrimaagia poolt võlutud nii mitmel tasandil ja katsun kogu seda elamust vähekenegi lausetesse raiuda.

Esiteks pean alustama eelarvamustest. Mul ei olnud üldse mingisuguseid erilisi ootuseid sellelt lavastuselt. Kui kuulsin ja lugesin etenduse kohta enne selle nägemist, kujunes tunne, et tegemist saab olema mingi rohkete lauludega mänguga 30ndate Viljandi Ugalast, ehk teatritegijatest, kellest keegi tänapäeval eriti midagi ei tea ja siis selle ümber ilmselt punutud laulukestega lavastus, kus sisu on neljandajärguline ja oluline ongi peamiselt muusika...

Ja oh seda üllatust, milleks see etendus tegelikult kujunes!

See pole mitte suurejooneline sünnipäevakontsert, ega ka mitte suure-eelarveline efektidega lavastus. Pigem hoopis vastupidi. Kammerlik ja teatavas mõttes isegi tagasihoidlik. Aga kui sisu on nii tugev ja tegijad annava endast kõik ja rohkem veel, siis on ka tulemus vastav - üks aasta parimaid ja huvitavamaid teatrielamusi teatrit austavatele ja armastavatele inimestele.

Jah, muusika on siin väga oluline (suurepärane muusikaline kujundus Peeter Konovalovilt, keda tänu selle mahule võiks vabalt pidada ka kolmandaks autoriks), aga sugugi mitte ainult! Revüülik on lavastus kahtlemata - muusika ja mõned vähesed tantsuliigutused... Aga lisaks veel ka luulet ja väga tugev sisuline pool. Pisikesi faabulaid täis, ühe suurema Ugala-ajastupildi sees, mil teater alles otsis oma maja ning polnud veel isegi "täiskasvanueas".

Esimene vaatus tegelikult veel sellist vaimustus ei tekitanud, milleni lõpuks välja jõudsin. Kuigi ka juba esimeses on selged märgid sees, et siin on tervikus midagi enamat peidus. Vaheajale minnes mõtlesin, et kõik on tore, aga tõesti oleks see tuttavatest teatritegijatest, oleks kõik veelgi huvitavam. Ainus tuttav nimi, mis lavalt läbi käis (peale Peeter Konovalovi, kes siin on loos sees iseendana ja märgitakse ära, et ta saabus Ugalasse pool sajandit pärast lavaloos toimuvaid tegevusi) on Rein Malmsteni oma, kuna üks parukas, mida trupp kasutab, olevat kuulunud Reinule. Korraks isegi lootsin, et ehk jõuavad nad teises vaatuses kusagile tänapäevale lähemale või käib ehk Aarne Üksküla või Heino Mandri, kes ka seal majas töötanud, mingiski mõttes loost läbi... Ei, see pole see tükk.

 Esimese vaatuse isiklikuks tipphetkeks kujunes Laura Kalle mängitud Vanemuisest Ugalasse saabunud primadonna Terje, kes Martin Milli loodud Ugala lavameister Tsekot taga ajas vastavasisulise lauluga.

Teine vaatus, aga käivitus kohe veelgi suurematel tuuridel. Ja sisaldas ühe teatriaasta suurimatest komöödiapärlitest - kui Jaan Malk alias Arnold Sepp alias Martin Mill, 1937.aasta Ugala näitlejaid lavastama tuli, enda kirjutatud näidendiga. Trikk on selles, et Jaan Malk oli näitleja ja näitekirjanik, aga kasutas teatrikriitikuna salanime Arnold Sepp, kes siis Sakala-ajalehes räuskas ja tegi maha näitlejaid, kes tema enda maitse järgi laval ei mänginud. See on üks pikemaid "lõike" etenduses (õnneks) ja sisaldab endas kõverpeeglit või ka teatri kui lavastuse mikrokosmose absurdlik-paroodilist essentsitilka, kus on sees niiii palju ja mis ajab niimoodi naerma, et muidu hämmastavalt kuiv, kange ja elutu publik, kellega koos ma seda vaatasin, ei saanud ka naeru pidama. Paljuski selles lõigus lisaks vaimukale tekstile ning ülevõlli lavastuslikule poolele mängis suurt rolli ka Martin Mill'i vaimustav-koomiline karikatuurne ning energiast särisev karakteriloome tegelasele. Bravo!

Kuid mitte ainult, see kütab juba nii kuumaks õhustiku, et kui mustaksvärvitud juustega Mari (jällegi suurepärases mänguhoos loodud Laura Kalle poolt) läbi linna teatrisse tuleb, olles unustanud riided selga panna ning suurte prillide läbi vaatab imestuses ringi ja ei saa aru, miks kõik teda vaatavad - siis selline lihtsam huumor ajab juba ka täiega naerma.

Teatavas lavastusliku-stiili mõttes tõi meelde Laura lavakooli kursakaaslaste "Elagu, mis põletab" ja Laura enda osalusel suures osas sama kamba ja mõnede Tallinna Linnateateri lisandustega tehtud "Siuru õhtu 100", mis mõlemad võlusid ja olid vastava teatriaasta parimate teatrielamuste seas. Tundub, et see on võiduvalem, sest nõnda saab tõesti mitmekilisi ja mitmeid lugusid sisaldavad lavalood luua. Millel on lisaks veel tõsieluline maik küljes - sest tegelased on päriselt elanud ja kuigi lavaloo jaoks dramatiseeritud, siis saab oma vaimusilmas ette kujutada, kes ja kuidas ja miks tegutsesid tollel ajal ja ajastul.

Tegelikult jäigi tervikust mulje, kui kolossaalsest ja ilmselt palju aega ja tööd ja läbimõeldud-katsetatud mõtteid sisaldavast uurimus-kirjutamis-lavastamistööst, millega on hakkama saadud. Laval särasid kõik 6 põhiosalejat ja lisaks on siin veel hetkeks justkui veel ühe üllatusena laval ka seitsmes.

Laurast õhkub siin meelekindlust. Temas on särtsu ja hoogsust, mängides välja nii tolleaegse primadonna Terje kui ka kõigi meeste lemmiku Lydia. Parukat ja riietust muutes, on hetkega hoopis keegi teine (Mari Kiin'i karakter). Nõnda hoiabki ta pisut psühholoogilisemat mängujoont oma põhitegelases Lydias ja kõik need teised saavad igaüks isemoodi ja vahva karikatuurivarjundi. Ringo Ramul oma 101%lise kohaloluga sümpatiseerib ka. Tema põhikarakteris võib näha karakterrollilikke nõkse. Kuid agara noore mehena võis ta kanda ilmselt tolleaegseid esimese armastaja rolle ning see tekib juba vaatajale kõrvalaimamisena, ehk loo laiendusena vaataja peas. Neid karakterilt õhkavaid taustsüsteemi mõtteid, mida otseselt sõnades välja ei tooda, võib siit igaüks kodeerida veel ja veel. Mina igatahes mõtlesin. Tipnedes Ringo tegelase Jaan Malk'i austusega ning "sitasitika" mängimisega tolle ekstsentriku näitemängus - üks naeruastme kõrgendaja veelgi, kogu stseenile!

Jaana Kena, proua Söödor, kes ennast teatri primadonnaks peab on (nagu Lauragi) juba oma lauluoskuste poolest varasemastki tuntud. Samuti teame teda kui head karakternäitlejat, kelle anne eriti (kergegi) huumorivarjundiga tegelastes on positiivses mõttes esile tulnud. Nad on seal kõrvuti suure Tarvo Vridoliniga ka visuaalselt hea paar. Tarvo võib-olla oligi trupi tagasihoidlikum ja kuna ka pikim, siis tihti teise taga... Kuigi ka temale jagub neid säramisstseene - ei saa ilmselt pikka aega silmad sulgedes ja tükile mõeldes vaimusilmast tema parukaga "headust", kes Jaan Malgu jaoks lõpuks nii eriti "hea" ei olnudki... Jaana jällegi teeb suured silmad, mis on sama ümmargused kui tema nägu ja käbedalt kopsib jalgadega vastu maad ning lavastuses on kohe elu veelgi rohkem sees.

Ja Martin Mill... muidu Tsekona nii tagasihoidlik ja kuigi luulelise hingega värsisepp, kes neid oma riime siiski ei ole kitsi ka teistega jagama... kuid siis ilmub tema Jaan Malk - kõvakaabu peas ja pikk sall ümber kaela - natuke markantne ja kas mitte nii soome keeleliku varjundi kui ka pisut gay-liku härrasmehe olekuga... milline karakter ja mis kilde siis hakkas lendama - tõesti pane või kiiver pähe! :) Mõlemad mehed lihtsalt olid sellised, et nad teadsid, mida nad tahavad ja sestap oli neil raske "leppida" millegi muuga. Mõlemad küll täiesti erinevad, nagu siga ja kägu.

Peeter Konovalov, nagu mainisin saadab siin elusa muusikaga laval klaveril ja kuigi ise sekkub tegevustikku vaid teise vaatuse sissetulekul hilinemisega, siis ometi on tema kohalolu pidevalt tuntav. Ma ei tea, kas need laulud on ka juba varem olemas olnud või kui palju ja kes neid sõnu ja viise on kirjutanud, aga mitmed neist lauludest on nii sisuga integreeritud, ent ometi täiesti arvestatavad laulud oleks ka eraldiseisvatena. Meelsasti kuulaks ka muidu nii "Terje Tseko taga-ajamise", "Puhviku" kui ka "Naised, kes kohtlevad mehi kui tolmulappe" laule veel ja veel.

Liina Unt on viinud lava pöördseisusesse, ehk meie koos näitlejate oleme hoopis "laval" ja vaatame kardinate tagant lavasügavusest saali. Kuigi siin on neid muudatusi ja lavateisendusi mitmesuguseid. Kuid eriti meeldisid kostüümid ja naiste elegantsed ajastukohased soengud, mis tegelikult annavad nii palju ajastutunnetust kogu lavaloo sisekliimale. Ja eks juurde aitavad ka detailid... ühes stseenis näiteks on Laural pärlikeed, mis oli veel 30ndatel pop. Paljudki 30ndate ilusamad asjad omakorda olid pärit 20ndatest, mis omakorda hakkasid vaikselt alla jääma rangemale ja saksapärasemale ning hiljem 40ndatel juba sõjaga kaaseva stiiliga kadusid täiesti. Ja nii ilusaks teevad need 30ndad nii Laura kui Jaana.

Sander Aleks Paavo soojad ja mahedad valgustoonid mängivad ka kaasa ning režiid on ka kohtvalgustitega (soolikate stseen) kui ka värvimängu (kujuse punane) ja seegi omakorda tõstab seda detailide määra, mis lavastustervikule tagasi mõeldes, kui tegelikult juba vaadates pähe torgatas, kuidas inimeste seisupostitsioonid, erinevad ideed nii joonistamised, luuletused kui füüsiline ja mis kõik veel siia sisse on kootud - imeline ja vaimustav.

Ning siis see lõpp. Kuigi tollel ajastul Ugala etendusi külastanuid on ilmselt meie seas vaid väga vähesed, siis ometi tuli nostalgiasoojus ja armas tunne viimasest stseenist - (õnneks) mõned asjad siin ilmas ei muutu ka läbi aegade ja inimeste.

Hinnang: 5-
Olen kahevahel, kas 4+ või 5-
4+ tundub siiski jäävat liiga väikseks ja 5st jääb nagu natuke puudu. Kui esimene vaatus oleks olnud võrdne teisega ja kui sisu mõttes ajalises mahus oleks jõutud tänapäevale lähemale, kus tõesti Rein Malmsten näiteks ka tegelaste seas oleks olnud, siis usun, et hinnangult oleks isegi see miinus sealt tagant kadunud. Kuid tõeliselt suure elamuse pakkusid need 5 näitlejat + muusik ja kogu see lugude paraad, millest üks Ugala ajastu, ehk 83 aastat tagasi, natukenegi kaardistatud sai. Tollel päeval kui vaatasin, sattus olema eriliselt tuim kaaspublik. Tekstiski oli nii mahlaseid ütluseid ning seoseid, aga vaid väheseid naeruturtsatusi kostus siit-sealt nendele pisematele teravustele. Tundsin end kohati kui võõrkeha, kes selle looga nii tugevalt kaasa läks, et mingitel hetkedel ei lasknudki häirida ning naersin südamest. Suuremad naljastseenid õnneks said siiski laiemalt naerude osaliseks ka. Lootsin nii väga, et etenduse lõppedes tõustaks plaksutama ja oleksin ka ise siis meelsasti seistes aplodeerinud. Ise ma siiski seisvat aplausi algatama seesmiselt ei tormanud (nagu paar kolm korda sellel aastal on juhtunud). See ongi see hinnangu mõttes kahtluseuss. Kas ikkagi 4+ või 5-
Teisalt on Ugalal olnud lausa suurepärane aasta. Ma ei tea, kellele kuulub au nende otsuste eest ja kes kõik need materjalid on sellel aastal valinud, aga nimetame näiteks "Once", "Sumkindlad asjad siin elus", "Etturid", "Saja-aastane, kes...", "Kuidas minust sai Haphomah"... täiesti vapustavalt head lavalood ja lavastused reas... Ugala on 2019.aastal nii elujõuline ning üldsegi mitte see "provintsiteater", millest siinses lavastuses räägitakse... Ent siis tuleb see pisike kammerrevüü "Kui me nüüd ei sure, ei sure me kunagi" ja võidab veel kõige suurema tüki mu südamest kõikidest nendest siinmainitud, sellel aastal esietendunud Ugala suurepärastest lavastustest...
Hämmastav!

Ehk mis ma tegelikult tahan öelda - Minge julge(malt) vaatama kui mina! Eriti soovitatav kui selleks võtta üks päev Viljandis. Minna kusagile heasse kohta sööma, ahmida pisut Viljandi õhku ja seda inspireerivat ümbrust ning pärast teha teatrimajas kaasa see muusikalis-koomiline retk aastate taha ning ühtlasi luua seoseid ning tunnetada veelgi tugevamalt kus kohast me tuleme ja kuhu oleme välja jõudnud. Naudig on garanteeritud. Aitäh Ugala!

Tekst teatri kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Siim Vahuri ja Heigo Tederi fotod):

Kui me nüüd ei sure, ei sure me kunagi

Liis Aedmaa ja Laura Kalle

---

Etendus on kahes vaatuses ning kestab 2 tundi ja 20 minutit (koos vaheajaga).

Esietendus: 30. november 2019

LAVASTUSE TUTVUSTUS

Rohkete lauludega lavastus ajast, mil Ugala teater alles 17-aastane oli

Ugala teatri trupp pidas 1936. aasta oktoobrist 1937. aasta juunini majaraamatut, mille külgedelt leiab sissekandeid erinevatest juhtumistest, sonette, vemmalvärsse ja isegi ühe satiirilise värsspoeemi. Nüüd, 83 aastat hiljem astuvad need lood ning loojad raamatu tolmunud lehekülgede vahelt ellu ja fööniksina kerkib meie ette tollane Ugala teater – need inimesed oma väikeste ja suurte rõõmude ning murede, mõtete ning tunnetega, mis pahatihti mõjuvad ootamatult äratuntava ja lähedasena, nagu vaadatuna mõnest kummalisest kõverpeeglist.

Me saame osa nende proovidest, etendustest, ringreisidest, armumistest ja nöökamistest, kuid ka ühiskonna- ja kultuurikriitilistest mõttekäikudest.

LAVASTUSMEESKOND

Lavastajad

Liis Aedmaa ja Laura Kalle

Helilooja ja muusikaline kujundaja

Peeter Konovalov

Kunstnik

Liina Unt (Endla teater)

Valguskujundaja

Sander Aleks Paavo

Mängivad

Jaana Kena, Laura Kalle, Martin Mill, Ringo Ramul, Tarvo Vridolin, Peeter Konovalov ja Aili Nohrin

Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus - Ugala

Assa välk ja pauk! Ja siuhh ja sauhh ja särts karmauhh!
Ugalal avati ilusalt ümmargune juubelihooaeg - 100.! Ja veel nii võimsa avapauguga - teatrietendus, nagu mõni rockkontsert - laval plahvatavad dünamiidid, pritsib sädemeid ja pauguvad raketid! 100-aastane viljandlane Allan Karlsson nimelt hüppab  vanadekodu aknast alla ja tema Forrest Gumplik seiklusrikas teekond võib alata! Bussijaamast "kaasatulnud" kohvris on 2 miljonit eurot ning igasugused põnevad sõbrad kleepuvad juba ise külge. Samaga kui Allan mööda kodumaad koos raha ja sõprade ning Silviga(!) seikleb, rullub lahti ka Allani 100 eluaastat. Püromaanist pommiehitamise fanaatik näitab ära, et siin elus "õigel ajal õiges kohas" olemisest piisab, et elada täisväärtuslikku ja väga vingelt seikluslikku elu. Päevagi elus töötamata, kohtub ta oma eluteel nii Jossif Stalini kui ka Mao Tse Tungiga, Albert Einstein'i idioodist vennast Herbertist rääkimata.

Kõik Jonas Jonassoni suurepäraselt vallatu romaani superstaarid kahjuks Allani lavateele ei satu, kuid see on hind, mida dramaturg Priit Põldmal maksta tuli, et võimatuna näiv missioon - nii fantaasiarikas ja fenomenaalselt globaalse ning ajalise diapasooniga teos (üks minu läbi aegade lemmikraamatuid) koospüsiva, pidevalt humoorikaid üllatusi pakkuva ja igati mänguliselt ja Eesti ümbertõstetuna toimivalt saaks lavakõlbulikuks. Polnud ju ka rootslased ise, raamatu järgi vändatud filmiski neid kõiki kuulsusi oma ekraanilukku toppinud. Ja, et Ringo Ramul, kõiki Ugala tehnilisi ja füüsilisi lavavõimalusi ärakasutav, hoogsa ning muusikat, tantsu ja draamat siduva suurlavastuse sellest välja suudab voolida, mille ajas hüppamise stseenide üleminekud ning ka kogu selle kirju tegelaskonna paraadi, vahetused ja rännakud NIIIII ägedalt ja üllatusterohkelt lahendab - WOW!!!

Lavaltoimuva süda ja keskne reisijuht publiku jaoks on muidugi Ugala-teatri juubilarist eakaaslane, 100-aastane Allan Karlsson ise, keda kehastab kõbusaks ja fantastiliselt ehedaks 100-aastaseks meigitud Aarne Soro. Ei tea, kes Ugala meikijate-tiimist (Merle Liinsoo, Ülle Konovalov, Merle Saluveer ja/või Katharine Toomik) selle meistriteosega hakkama said, aga tuleb tunnistada, et üha enam ja enam on kuulda, et selle tiimi maagilised sõrmed teevad suisa imetöid (viitan siin ka näiteks R.A.A.A.M.i "Juudit"i Olovernese peale!) Võtan mütsi maha ja siiralt imetlen terve Ugala meiginaiskonna tööd! Ka teised (väga mitmed) tegelased, keda osalt ju tunneb terve maailm nägupidi, on lahendatud kõikvõimalike parukate ja huvitavate meigikujundustega, mis mõjuvad nii tabavalt kui ka selle eheduse läbi koomilisust tõstes. Kindlasti võib süüdistada paljudes vaimukustes ning tervik- ja detailkontseptsioonides ka lavastuse kunstnikku Annika Lindemann'i.

Kuid tulles tagasi Aarne juurde. Oma loodud hallipäise, kepsakas tudikese mängib ta kõigi vaatajate südametesse. Kuigi Allan kohtab oma teekonnal nö. "igasuguseid", siis kõige rohkem jäid meelde Martin Mill'i mängitud karikatuursed naljatilgad... Andy Warhol'i ikonifitseeritud "Einstein keel suust väljas" leid annab kaugemaleulatuvad mõtted, et kas ehk Einstein'il tõesti oli kaksikvend, sest teda peeti ju "hulluks"... aga ehk ongi tegemist kahe inimesega - see keelenäitaja oli hoopis tõesti tema idioodist kaksikvend Herbert? :) Mill paneb mõnuga üle ääre iga tegelasega, aga see on seekordse trupi võti. Nad kõik on natuke karikatuursed, sest ongi ju üle-võlli uskumatu lugu, seega täiesti lubatud ja annabki hoogu kogu klaperjahile juurde.

Kadri Lepa tantsiv Mao Tse Tungi kallim, Andres Tabuni suur hiina juht ise, Tarvo Vridolini omaaegne Korea suur liider, koos oma "pojaga" Laura Kalle kehastuses, Janek Vadi vene spioon, Luule Komissarovi endisest Viljandi kooliõpetajast "maffia-ristiema" ning Terje Pennie ropendav, aga lõbus "Silvi"-omanik - kõik need ja kõigi nende teised vaimukad tegelinskid käivad Allani eluteelt ja vaatajate jaoks lavalt läbi. Ning muidugi Silvi ise, keda lavale oleks tahtnud PALJU rohkem! Kui juba selline on loodud ja Viljandisse toodud... tuleb ilmselt kunagi uuesti minna vaatama, et saaks Silvit veel uuesti näha! :)

Eriliselt äge Stalin vajab, aga suisa eraldi äramärkimist! Oleg Titov - bravo!!!

Vinge oli ka rokiliku kõlaga live-bänd, mis lavalae alt seda kõike saatis. Muusika integreeritus oli väärtus omaette (muusikalise kujunduse autorid Lauri Lüdimois ja Arno Tamm). Laura Kalle lauluannet ja -oskust saab ka nautida. Eriti jäi kõrva üks laul Nõukogude Liidu tõusust ja langusest! :) Mari-Riin Paavo valguskujundus jääb hetkel, kui sellel aastal on nähtud 107 erinevat lavastust, esimesena TOP10 parimate valguskujunduste edetabelist välja. Mis, aga iseenesest on väga tugevate valguskunstinketööde-aastal sellest hoolimata loorbereid väärt. Ja "valgust" ning "värve" on siin kõikvõimalikke, ka stseeni keskmes, tuues veelgi välja kuivõrd palju võimalusi lavastajal, kunstnikel, näitlejatel ja muidugi valguskunstnikel selle võimsalt suure Ugala lavaga mängida on võimalik!

Rahvas seisis lõpus püsti ja aplaus ei tahtnud raugeda! Seda enam, et lavastajal oli ka sünnipäev esietenduse päeval. Ka mina tõusin ja seda eelkõige Priidu dramaturgiale, Ringo lavastustööle, make-up tiimile, muusikutele ja Soro ning Milli (ja teiste näitlejate) mängu pärast. Ugalal on uus hit-lavastus!

Hinnang: 4+ (kui üldse sisu ei teaks, ehk see kõik oleks täiesti uus ning viimse mõtteni ootamatu, siis võib-olla oleks grammivõrra veelgi kõrgem hinnang, kuigi tegelikult siin seda sisu on dramaturg loonud autori tekstile natuke juurde ka. Nagu öeldud, siis tõeliselt imekspandav tulemus, et üldse on suudetud selline lugu teatrilavale seada. Vabalt võiks näidendiversiooni müüa ka teistele riikidele Jonassoni loal ja usun, et võiks kaubaks minna küll, kui igaüks saaks mugandada teatud kohad oma riigis enda alltekstide ja kohanimedega! Aga selleks peaks muidugi ka olema vastavalt julgete ja heas mõttes hullude visioonidega lavastaja, kes suudaks sellise loo nii mitmekülgselt ja fantaasiarikkalt lavale panna. Rääkimata supertrupist, nagu Ugalas kaasatud oli. Ja seda ägedam, et tõesti oma maja näitlejad kõik olemas, et nii erinevaid tüüpe luua ja suurem osa neist ju loob neid siin lausa mitu tükki! :) Äge ja kift oli! Selline "kift", mis paneb naerulihased pidevalt tööle :))

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Siim Vahuri tehtud fotod):

Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus
Jonas Jonasson

100. HOOAJA AVALAVASTUS

Peadpööritav rännak läbi saja aasta

Etendus on kahes vaatuses ning kestab 2 tundi ja 35 minutit.

Esietendus: 14. september 2019

LAVASTUSMEESKOND

Alusteose tõlkija

Kadri Papp

Dramatiseerija

Priit Põldma (NUKU teater)

Lavastaja

Ringo Ramul

Kunstnik

Annika Lindemann

Muusikaline kujundus

Lauri Lüdimois ja Arno Tamm

Koreograaf

Oleg Titov

Valguskunstnik

Mari-Riin Paavo

Osades

Aarne Soro, Andres Tabun, Tarvo Vridolin, Terje Pennie, Janek Vadi, Kadri Lepp, Luule Komissarov, Martin Mill, Laura Kalle, Oleg Titov, Aili Nohrin, Siim Tubli, Ardo Tammoja ja Ivari Visnapu

Muusikud

Arno Tamm, Marvin Mitt, Kalev Välk, Mart Nõmm ja Marko Mägi

LAVASTUSE TUTVUSTUS

Viljandi eakatekodus on kõik valmis Allan Karlssoni 100. sünnipäevaks. Kohale on tulnud linnavalitsuse ja ajakirjanduse esindajad, tellitud on tort, eakatekodu elanikud on pannud selga oma kõige pidulikumad riided. Kui peoseltskond Allan Karlssoni tuppa siseneb, pole juubilari ennast aga kusagil. Saja-aastane Allan Karlsson on akna kaudu põgenenud.

Järgneb peadpööritav ja plahvatusterohke tagaajamine läbi suvise Viljandimaa, aga ühtlasi ka rännak läbi Allan Karlssoni elu ja lähiajaloo sõlmpunktide. Oma elutee jooksul satub Allan paljude 20. sajandi pöördeliste sündmuste osaliseks. Ta kohtub Francisco Franco, Harry Trumani, Jossif Stalini, Kim Jong Ili ja veel mitmete suurkujudega, aga ka teadlaste ja hullukeste, kurjategijate ja politseinikega. See on musta huumori ja elava muusikaga vürtsitatud lugu väikesest inimesest, kes suudab suurte sündmuste keskel jääda iseendaks ja uskuda kõige kiuste inimlikku headusesse. Või nagu Allan Karlsson ise armastab öelda: “On, nagu on, ja tuleb, mis tuleb”.

Ugala 100. hooaja avalavastus „Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus” põhineb Rootsi kirjaniku Jonas Jonassoni 2009. aastal ilmunud esikromaanil. Lavastuse on dramatiseerinud Priit Põldma (NUKU teater). See elujaatuse tippteoseks nimetatud romaan on tänaseks tõlgitud ligi 40 keelde. 2013. aastal esilinastus Rootsis romaanil põhinev komöödiafilm ning praegu valmistatakse samal teosel põhinevat filmi ette Ameerikas. 2018. aastal kirjutas Jonas Jonasson teosele ka järje “Saja ühe aastane, kes mõtles, et ta mõtleb liiga palju”.

Tere, kallis! - Vanemuine

Eelmisel laupäeval jõudis lavaküpseks Vanemuise 150nda, ehk eesti teatritest uhkeima numbriga juubelihooaja, esimene uuslavastus. Avalöök tehti verivärske kodumaise näidendiga "Tere, kallis!" Tegemist on autoriteatriga, sest auteur Tiit Palu on ise ka oma kirjutatud loo lavastajaks. Ja kui "esimene linnukene" näitab ära hooaja taseme, siis on tulekul tõeliselt eriliselt hea ja vinge juubelisõit!

Tunnen, et olen Tiit Palu autorikäekirja läbi hammustanud, nimelt tema näidendid näivad olevat kirjutatud stseeniti ja siis kokku seotud ning näib, nagu ka "Tere, kallis!" käekiri koosmeb sellistest stseeni-pusletükkidest, millest on loodud üks suur pilt, ehk tervik, seega tunneb ka siit stilistiliselt Palu ära. On juhtunud, et see stiil jätab tunde kummalistest üleminekutest või meelevaldsest kokkutraageldamisest, aga antud juhul, on see üks autori õnnestunumaid kui mitte üldse tema siiani parim ja terviklikum näidend. Teemad liiguvad siin risti ja rästi ning vihje või sisend, mis antakse ühes kohas, seotakse kokku alles mõne aja pärast mõnes teises dialoogis või stseenikatkendis, samas kui mõnele tegevusele, leiab aluse mitu stseenilõiku tagasi. Nii näiteks saab lavastus alguse ühe pikema monoloogiga ja peaaegu viimaste steenideni välja, jääb see alguses tekitatud küsimärk nagu õhku rippuma, kuid autor ongi selle teadlikult nii sättinud, sest seos, seletus ja taustaparalleel tuuakse sisse alles päris lõpu eel. See on märk väga osavast ja läbimõeldud, trikkidega tekstist. Kui selle alguse, Robert Annuse jutustava monoloogi lõpus siseneb hetkeks imeilus muusika ja tunned kuidas korraks liigutatakse Sind pea külmavärinateni, sest aimad mingit ilusat lahendust, ilusa(te) hinge(de) paljastumist monoloogile järgnevad lavaloos, tõstatub ootusärevus ja see hetkega kõrgendab Su meelelolu ning väike teatriime ongi märkamatult sündinud. Ja seda kohe algmeetritel! Ja sellele lisaks, nagu mainitud - saada enne finišit väljateenitud autasu oma ootuse eest, ehk info kuidas sellesse alguse teksti sisuni jõuti, siis tahaks küll ühe medali dramaturgi kaela riputada. Lisaks kõik need pisikesed ütlused, nagu "ma avaldan Sulle emakeeleõpetajate saladuse" või kui "kuldsete kätega" mees tahab aidata õpetajal vihikuid "parandada"... nii palju keelelisi mänge ja kalambuure, mis annavad mõnusa naudingu ja avastamisrõõmu igale tekstijälgijale.

Eelkõige on "Tere, kallis!" armas. Täiesti isemoodi romantiline komöödia. Lisa-eripära on autor-lavastaja sisse toonud omapäraste ja õrnalt absurdilike varjunditega inimlike käitumuslike kohmakustega. Kirjanduslikult nutikate tekstide austajad saavad siit veel lisalõbu tänu ohtratele sisupööretele, mis hoiavad muide koomika ja dünaamika üha hoogsamaks muutuvana läbi lavastuse kuni lõpuni välja. Sellepärast näiteks, esimene vaatus tekitas võib-olla mõned küsimusmärgid valikuotsuste kohta, kuid kuna teises vaatuses teatavad valikud jätkusid, siis muutusid need hoopis stilistikaks ja huumor pääses üha rohkem ja rohkem võidule.

Ei mäletagi, millal sai viimati, Tartus, pärast etendust autosse istudes ning praktiliselt terve kodutee nii õhinal arutatud teatrikaaslasega, a la "kas Sa seda märkasid?" "kas sa selle seose tegid?" Tuli välja, et ei märganudki kõike, aga tänu neljale silmale saime sellest tervikust veelgi rohkem ja seoste loomine jätkus veel ka pikalt pärast etendust!

Kuigi tegemist on komöödiaga, ehk nö. "kergema" žanriga ja seda võib ka vabalt lihtsalt sellisena võttagi ning lasta headel näitlejatel oma meelt lahutada, kuid tõelise naudingu pakub see ikkagi (minu arvates) alles siis kui minna Tiidu tekstinüanssidesse sisse.

Üks terve teatriaasta naudingulisemaid hetki oli teise vaatuse alguse kahe naise arutelu sellest, kuidas masendusest üle saada. Selles lõigus Maria Annuse tegelane paugutab luuletuste alguseid, nagu kahurist, vau! :) Üks teatriaasta naljakamaid hetki sündis misanstseeniga, kus Karol Kuntseli ja Maria Annuse tegelased kahepeale oma külalisele "tütart esitavad". Karol/Viktor pugedes Maria/Pille seljataha ja püüdlikult oma varbad välja sirutatult jalaga vibutades, sest tütar on näost ema nägu, aga varbad on tal isa omad... Järsku on see ootamatult saabunud külaline teda Austraaliat külastades näinud? No täiesti hüsteeriliselt naljaks, kuidas näitlejad selle välja mängivad. Mainimata Robert Annuse loodud tegelase pisut kummastunud, aga ka tegelasest lähtuvalt pisut opakat pilku. Ja takkapihta tõdemust, et vist nägigi :)

Läbikomponeeritus saab täiesti erakordsed mõõtmed, ehk kui pakutakse misanstseene, milliseid saabki luua vast vaid lavastaja, kes on ise oma teksti autor, nagu näiteks siis kui purjus Viktor(Karol) hakkab suure suuga paljastama - "mis on armastus?" Aga tema õde Sirje (Katrin Pärn) jõuab hoopis oma teoga seda näidata, mis see armastus tegelikult on... Taibades vaatajana veel üht väikest sidusust venne-õe lapsepõlvelooga, mida samati tegelane eelnevalt jõudis paljastada - no lihtsalt imearmas.

Ka kammerliku, suuremas osas praktiliselt ühe lühikese aja jooksul toimunud loo kõik 4 näitlejat loovad karakterid, mis mõjuvad ning on "teatud" tüübid meie ümbert, omades võib-olla kahtlaseltki palju dramaatilistel eesmärkidel paisutatud omadusi meist endist.

Karol Kuntseli Viktor on torssis, pehme mööbli kaupmees, kes usub sellesse, millega ta tegeleb, aga millegipärast mööblikauplemine ei lähe just parajasti kõige paremini. Karoli karakterist võib siiski aimata müügimehe jooni. Ta on juba mõnda aega koos elanud oma naisega ning on tänaseks päevaks juba kaotanud palju sellest armusädemest, mida noore armununa tuntakse. Elu on loksunud kindlale rajale ja keskeakriis ning tunne, et see noorus on läinud, tekitab veel kibestumist juurde. Samas kui alla anda veel ei tahaks.

Maria Annus'e Pille, Viktori naine, on emakeele õpetaja ja kannatab ka vahetevahel depressiooni käes. Nad Viktoriga tegelikult armastavad teineteist, aga igapäevarutiin ja elumured ning -mügarikud on selle matnud sügavale enda alla. Pillegi pole rahul oma eluga, sest ta abiellus ühe mehega, aga nüüd elab "teisega", kuigi füüsiliselt on tegemist sama inimesega.

Viktori õde Sirje, Katrin Pärn'a kehastuses saabub külla oma allesleitud boyfriend'iga. Sirje kiirgab headust, kuigi on hoidnud omaette ja vennagagi pole ta kohtunud juba pikka aega.

Peeter, kes on selleks poiss-sõbraks, on Robert Annuse loodult isemoodi maailmarändur, kes tahab samuti head, kuid on igas mõttes nagu võõrkeha Pille ja Viktori kodus ja elus. Kuid sajab sisse sajaga ja nii, et pererahvas ei saa sellele midagi parata.

Pärast etendust Vanemuise väikse maja ees autosse istudes, vaatasime teatrikaaslasega teineteisele otsa, tegime suured silmad ja "ohhoo" suu - "nägid Sa mida Katrin Pärn laval tegi?" paiskus meie mõlema huultelt samaaegselt! Karol Kuntsel tegi ühe oma elu parimatest rollidest hiljuti Strandbergi lavastatud "Naiste kool"is, ehk mänguvorm on tal hea. Siin on ta mõnusalt karikatuurselt torisev ja siis jälle nipsust meeleolumuutev (kui näiteks mõni asi on tema meelt mööda), kuid teisalt on selles kõiges väga tugevalt Karol'i tavapärast lavaloomet. Minule Kuntsel meeldib ja sellepärast nautisin tema mängu ka siin. Sama võib öelda ka Maria loodud Pille-rolli kohta. Hetketi, kui ta karakter ise kammitsetusest pääseb, siis Maria viib oma tegelase ka õhinasse ja karakteri püsiseisusest nii üles kui alla, kuigi ka Pille on saanud juba tuttavalt hea Maria-lahenduse. Robert Annus on nüüdsest Vanemuise ridades tagasi. Kuigi natuke on kahju ka, et ta enam Eesti Draamateatri kosseisus ei ole, siis tegelikult kasutasid lavastajad teda seal majas juba pikemat aega vaid väga vähe. Siin avardab ta natuke oma varasemate rollide mänguvälja ja loob Peetri näol ühe üsna omapärase loomuga tegelase, kuid stiilipuhtalt, ehk see tüüp ongi selline natuke omamoodi inimene. Eks autor on ju ka omalt poolt juba kätte andnud ohjad ning suuna, mille najale Peeter ehitada.

Kuid eriliselt vaimustav oli "taas"avastada Katrinit! Kui mõelda Katrini (tihti jõuliste naiste) rollideprismale, siis see Sirje on midagi täiesti uut temalt. Malbe, kõrgendatud meeleoluga, vast isegi neljast tegelasest kõige rohkem taustamängija, kuigi antud lavastuses on tegemist küll kõigi nelja puhul peaosadega. Kuid sellist Katrinit pole varem näinud ja see on näitlejameisterlikkuse kõige eredam näitaja, kui suudetakse mängida nii, nagu see ei näi "mänguna", kuid samas LUUES midagi oma varasemate rollidega võrreldes täiesti uut. Ma ei ole kunagi täheldanud seda, et Katrin minu lemmiknäitlejate sekka kuuluks, aga mul on tunne, et ma seda öeldes juba kordan ennast ning iga aasta kui teda mängimas juhtun nägema, leiab tema rolli ka minu aastakokkuvõtete tippude seast. Võib-olla on aeg sellest juba laiemalt ja sügavamalt aru saada - Katrin on üks meie parimaid näitlejaid ja juba pikemat aega kõrgvormis. Sirje paneb naeratades leebelt silmad pisut vidukile, vaatab oma stseenis osalevat partnerit ning on heldimus ise ja ühtlasi heldib ka vaataja. Sest mida muud need laval askeldavad näitlejate loodud karakterid on, kui publiku kanal neljanda seina taga toimuvasse maailma.

Kõike seda kokkuvõttes käis mul peast läbi, et kas kutsuda seda Tiit Palu näidendit Uku Uusbergi (sõnamängud) ja Andrus Kivirähki (huumor, mis kaldub kohati ka eluabsurdi) sümbioosiks, sest mõlema autori loomingust on siin teatavaid elemente, kuid jõudsin lõpuks siiski selleni, et tegemist on Tiit Palu endanimelise tunnetusega näidendiga. Lavastajana on tal siin ka eredaid hetki, aga kuna kogu tegevus on pressitud väga kontsentreeritult väiksele mängualale Vanemuise väikse maja võrdlemisi suurel laval, siis on ka lavastaja mängumaa pigem piiratud. Tegemist intiimselt vaid nelja näitlejaga, kes omakorda paljudes stseenides osalevad vaid kahe kaupa või kolmekesi. Kui nad kõik neljakesi seal on, siis tekib teatav kokkupressituse tunne, mis pole sugugi öeldud siis negatiivses mõttes, otse vastupidi - nad on sunnitud sinna ninapidi kokku, mis loob teatava kammerliku efekti. Kuid lavastaja kapsaaeda viskaks siiski ühe kivi - kunstnik Eugen Tamberg on loonud küll huvitava (teksti sisuga seonduvalt) raketti meenutava konstruktsiooni, mille sees kogu tegevustik toimub, aga vähemalt minu istekohalt (ja ma istusin siiski üsna keskel, kus oli üks suurem auk, ent sellest hoolimata) oli alati keegi näitlejatest oma näoga mõne musta raudtoru taga, mis muutis vaatamise pisut ebamugavaks. Kogu etenduse aja ei saa ju ennast kõigutada pidevalt, et hoomata, mida üks või teine teeb. Usun, et see probleem võib olla veelgi häirivam külgmistel toolidel istudes. Samas kui jällegi saali kaugemates osades võib selle tervikpildi hoomamine olla täiesti okei (minule lihtsalt meeldibki istuda võimalikult lava ligidal ja tunnetada end osana tegevustikust). Kunstnik on siiski suutnud (muidu mõneti raskele lavale) veel ideid sisse tuua ning ka kogu see "kodu-konstruktsioon" oli kriitikast hoolimata huvitavalt külgtrepi ja ukseava, peeglite ning suure rõngaga keskel, stiilne kunstiliselt (olgugi et pisut ebapraktiline vaataja jaoks).

Hinnang: 4 (senise teatriaasta, kui on nähtud juba üle 100 lavastuse, on "Tere, kallis!" minu TOP20 suurima teatrielamuse piirimail. Mõnus ja väärt meelelahutus. See, mille kohta ütleksin "hea eestimaine teater". Eesti tegijad, eesti autor, eesti tegelased, kuigi võiksid samahästi sobituda mistahes euroopa või angloameerika kultuuriruumi - keskealised inimesed oma väljakujunenud ja vananemisest üha võimenduvate kiiksudega. Vaadata ja teksti avastada puhas nauding. Romantiline komöödia, mis omab küll teatud žanritunnuseid, kuid ometi on täiesti omamoodi. Kuigi kummalisel kombel on see kõik natuke tuttav ka. Ja ma ei väsi rõhutamast oma vaimustust, et eriti tugev on siin tekst. Jah, Tiit Palu tekstist saadud nauding ja kõigi näitlejate, aga eriti Katrin Pärn'a mäng olid vähemalt minu jaoks seekordse teatrielamuse suurimateks positiivseteks mõjutajateks. Usun, et kui inimesed seda vaatamas käivad ja seeläbi soovitavad teistele, siis ilmselt saab sellest Vanemuise jaoks üks korralik menuk. See on just selline "lihtne ja kerge ja kindel teistele soovitada", kuna me kõik vajame oma ellu sellist teatrit, kus saab näha teiste elulisi, äratuntavaid igapäevamuresid, läbi romantilise, koomilise ja armsa kõverpeegli.)

Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed Heikki Leis'i tehtud fotod on pärit Vanemuise FB seinalt):

Tere, kallis!

• DRAAMA
• VÄIKESES MAJAS
• KESTUS: 02:20

Tiit Palu lüüriline komöödia

Autor ja lavastaja Tiit Palu
Kunstnik Eugen Tamberg
Valguskujundaja Imbi Mälk

Osades Maria Annus, Katrin Pärn, Robert Annus, Karol Kuntsel

Pille ja Viktor on väga korralikud inimesed. Nad teevad kõvasti tööd ja peavad lugu puhkusest. Nad on teineteisega harjunud ega mäletagi enam hästi, mis neid kokku sundis. Kas selleks võis olla armastus?

Ühel reede õhtul, mil nad on maailma eest oma koju varjunud, saabuvad ootamatud külalised. Kohe saab selgeks, et rahulik ja vaikne nädalavahetus on põhjalikult rikutud. Külalisteks on Viktori kaksikõde Mari ja tema värske peigmees Peeter, kes on äsja saabunud ümbermaailmareisilt. Selgub, et maailm on suur ja huvitav ja armastus siiski olemas.

Elu võib olla raske ja kerge, igav ja huvitav, ilus ja kole. Igaüks saab teha oma valiku. Hea, kui keegi annab õigel hetkel vajaliku müksu.

Esietendus 21. septembril 2019 Vanemuise väikeses majas

Naised - Apollo Film Productions

Head komöödiat teatris teha on žanritest kindlasti üks raskemaid, sest inimestel on väga erinev huumorimeel ja -maitse. Auteur Gerda Kordemets on loonud ja toonud Apollo Kino teatrilavale varem “Mehed” ning nüüd on siis naiste kord, ehk järje nimeks on võrdõiguslikult “Naised”. Kui tavaliselt on järgedega nii ja naa, pigem sünnivad need mingitest materjalijääkidest või on esimese, ehk originaali edasitöötlus, siis ütlen kohe otse välja, et minule meeldis hoopis see “Naised” rohkem kui "Mehed". 

No naised üldises plaanis meeldivad minule muidu ka rohkem - seega lihtne ja loogiline :) 

Alguses läks küll natuke aega, enne kui naeru soojaks sai, aga üha uus anekdootlik nali järgnes muudkui eelmisele ja nõnda said 3 head eesti meesnäitlejat minugi näo irvele :) 

Eks seal oligi nalja nö."igale maitsele" ja seega kõik need naljad ka naerma ei ajanud, aga teise vaatuse ajal hirnus saal üldises plaanis päris korralikult, seega rahvale meeldis kahtlemata! Ja miks ta ei pidanudki meeldima kui Jan Uuspõld ja Tiit Sukk võidu teineteist huumoriga üle trumpavad. Veikko Täär oli muidugi ka nalja tegemas, aga tema tõi sisse ka tõsisemaid hetki, sest tema kanda oli peoperemehe roll ning eks päris elus ju ka see, kes peo on kokku kutsunud, sellel tuleb olla ka teatavas mõttes "korrapidaja" - muidu võib juhtuda, et peo käigus ei jää majast midagi järele. Lisaks ootas Veiko oma pruuti... ent siis järsku läks elekter ära... 

Teise tasandina on loosse segatud 3 turvameest, kes selles majas oma mätta otsast korda peavad. Ja nagu sellest poleks vähe, külastab meid ekraanil veel "kolmas tasand", ehk Sigmund Freud, kes nagu ilmutus vahepeal sekkub mõtteavaldustega meeste elu. Kõigil kolmel tasandil mängivad kolm sama näitlejat - jah, ka ühe Sigmundi rollis on nad kordamööda kõik kolmekesi.

Etendusi reklaamiv klipp ning piletilevi-pilt oli mõneti eksitav, sest vähemalt mina ootasin, et mehed ka naisi mängivad, aga ei, siin seda lõbu, mis reklaamis - samade näitlejate mängitud naispooled - ei pakuta ning naised ei sekku üldse lavapealsesse tegevustikku. Naised olid neil üht ja teistpidi kõrvalteemaks, kuigi põhiteemadeks on meestel ikka mehed ise. Sedagi mitme kandi pealt - meestevaheline sõprus keskeas ja muidu ka meeste asjad, nagu “kui pikk kellelgi on ja kas see on ikka normis” :) Aafrika meestel ju keskmisest pikem ja Tiidul oli peas kõikide riikide “keskmised” :)

Gerda on selle lavastuse teksti sisse kirjutanud ka oma "laululoo" - nimelt eestindatud ülilaheda versiooni, vanast vene "Kolm musketäri ja D'Artagnan" filmist pärit Paka paka pa radujemsja na svojom.... Mis eestindatuna sai sõnad - paka, paka pakiraam jne :) Minu jaoks see oligi üks etenduse lahedamatest steenidest-ideedest, millele vürtsi lisasid laste musketärikostüümid oma tillukeste keepidega, mille suured mehed loomulikult endale selga ajavad. Teise lemmiksteenina tahaksin välja tuua Tiidu ja Jani Argentiina tango! Wow! Ma pidin kohe spetsiaalselt autor-lavastajalt järele uurima, kes selle tantsu seadis, sest ometi pole ju võimalik, et mehed oma intelligentsist argentiina tangot niimoodi suudavad lavale panna... Hehee, süüdlane on Stasys Brilis! Aga tants tuleb neil tõesti hiilgavalt välja!

Parimad stseenid laul ja tants - ehhei, tegemist ei ole muusikaliga :) Lihtsalt nii juhtus ja eks seal lõbusaid hetki on veel ja veel. Kuigi muusika on ka hea. Nimelt Markus Robamilt järjekordselt suurepärane helilooming, mis on küll taustal praktiliselt märkamatu ja paneb seda sealt tähele praktiliselt ainult eraldi sellele tähelepanu pöörates. Seda ma ka vaadates tegin ja sellepärast tean esile tõsta! :)

Nägin saalis ka töökaaslast ning järgmisel päeval kontoris uurisin, kuidas temale meeldis ning sain enam-vähem sarnase vastuse oma enda teatrikaaslasega, naised nagu ühest suust mainisid esimeseks, et no Jan Uuspõld tegi ju jälle Jan Uuspõldu ning selles mõttes saadi seda, mida arvati (kumbki pole eriline Jan'i fän)... See kindlasti on teadlikule vaatajale kindlustundeks, et kui Uuspõllu naljategemise stiil meeldib, siis on kindel tema asju vaatama minna. Minuga on hoopis jällegi nii, et on tema tegemisi, mis kohe üldse pole minu rida, nagu "Ürgmees" ja "Isa", ehk selline püstijalakomöödia stiil (Jan teeb seda väga hästi, aga nende seniste lugude tekst pole mind kõnetanud, ehk maakeeli "naerma ajanud"), seevastu on tal olnud teatris mitmeid väga häid rolle, millest esimesena meenuvad "Mesimees" ning hiljutisem - Theatrum-i "Talvevalgus". "Naistes" Jan meeldis minule. Ma ei ütleks sugugi, et see päris "tavaline" Jan oli. Hetketi küll, aga midagi oli ka uut. Täpselt, nagu Tiidus ja Veikkos. Neil kõigil kolmel on teatav lavaline kohalolu erineva energia ning erineva stiililise tunnetusega. Kuid siin on Gerda suutnud nad panna tegema tugevalt ansamblitööd ning nõnda ei pääse keegi kolmest kuidagi rohkem esile, vaid kogu mängu võlu peitubki sellises omavahelises lavamängulõbus. Pidev pingpongitamine, vahepeal üks-ühele, siis jälle üks kahe vastu ning vahepeal ka igaüks omast suunast, aga keskpõrandale kokku. Kuigi jah, eks omamoodi ju ongi neil kõigil kolmel oma slepp kaasas ning pakun, et (eriti Tiidu ja Jani puhul) just sellepärast neid massidena vaatama tullaksegi, et näha just seda, mida oodatakse. See on turvaline ja kindel.

Kui kinos tehakse teatrit, siis sellel on omad eelised ja raskused. Raskuste all mõtlen näiteks lavaseadet ja tavamõistes kunstniku pakutavaid lisaväärtusi atmosfääri tekkeks, nagu rekvisiidid ja tegelikult kogu stsenograafia, samuti valguse seadmise piirangud ning heli, millel pole teatrilava pakutavat kõlakoda, vaid suisa hädavajalik on kasutada mikrofone, et hääl jõuaks tervesse saali. Mikrofonidega mäng tekitab jällegi kõlaritest tuleva heli ning see otse loomulikult ei saagi olla orgaaniline, ehk hääl ei tule alati tegelaselt, vaid justkui mujalt. See vajab harjumist, aga muidugi hea tekst paneb selliseid asju unustama. Kui näidatakse kino, siis ekraanil on inimesed üleelusuurused ning nõnda tuleb heli ka justkui kinolina tegelastelt. Kino"laval" toimetavad näitlejad on siiski väga koha-kesksed ja saalist vaadates pisikesed ning seega on ka heli suund väga selgelt adutav. Samas suur kinoekraan taustal annab jällegi võimalused, mida teatrilavad ei võimalda. Ja õnneks Gerda kasutab ka seda lavastusele vajatava atmosfääri loomiseks. Suur ja võimas avar ekraan taustal toimib ideaalselt näiteks tuledesäras linnapildi edastamiseks. Samuti toimuvad need "Sigmund Freud'i sekkumised" ekraani vahendusel ja mis eriti hea ning toimiv - tegevust laval on segatud ekraaniltoimuvaga. Samaaegselt on tükis seiklemas 2 kolmikut - turvamehed ning pidulised ja selleks, et nad saaksid seal risti-rästi ja kordamööda askeldada on lavastajal justkui kaks tasandit lavastamiseks ning kõige kokkusidumiseks. See ongi vast "Naiste" lavastajatöö nutikaim osa.

Kui lavastaja on ise ka autoriks, siis teab vaataja, et see jõuab temani nii, nagu ilmselt autor on oma peas selle valmis mõelnud. Ilmselgelt toimib Gerda koostöö Tiidu, Veikko ja Janiga suurepäraselt. Ta tunneb Tiitu ja Veikkot läbi eelmiste tööde ilmselt ka väga hästi ning teab, milleks nad võimelised on ja see on tulemusest paista. Samas võib see ka lõksuks osutuda, sest ei oska nõuda midagi teistsugust, midagi etteaimamatut. Muidugi töötegemise mõttes on jällegi "omade" näitlejatega tööd teha mõnusam - kujutan ette kui lahedad need proovid neil võisid olla, sest selliste tüüpidega on kindlasti lõbu laialt ka protsessis, tulemuseni jõudmisel. Ja kolm meest omavahel on ju kõik lavakaaegsed kursavennad 18.lennust! Sellise koostöö tunnistajaks olemine publiku seast on veel omaette väärtusega. Esietendus oli juba 2018. aastal, ehk lihtne matemaatika ütleb, et etendus oleks ka justkui juubel - täpselt 20 aastat lavaka lõpetamisest! 

Hinnang: 3 (Eks ta ole tõsi, et sellise kergema ning kuigi tervikuks seotud, siis siiski sketšilise ülesehitusega meelelahutuse kohta on raske hinnangut avaldada ja arvamust kirjutada - mõned naljad meeldisid ja toimisid, aga mitte kõik, sest eks huumorimeel ja -maitse on kõigil ju erinev. Gerda Kordemetsa puhul võib siiski alati kindel olla, et labaseks lugu ei lähe ning sisu ja sõnumid on ka olemas, kuigi siin on needki üsna "kerged".
Ideaalne tööpäevajärgne meelelahutus, kus eriti millelegi mõtlema ei pea, vaid võib oma lõbustamise usaldada heade näitlejate hoolde, kellel aastatepikkusest koomikutrennist juba meistripaberid taskus - nad saavad sellega väga hästi hakkama.
Saalid on täis ja energia on mõnus, millega tegelased lava täidavad. Praeguse seisusuga saab näha veel vähemalt Tartus. Soovitada julgen eelkõige neile, kes kodumaisest koomikast lugu peavad ning ei lähe sealt otsima midagi sügavat. Elulisi äratundmisi ka kõige vahele ja kinoekraanilt lisanduvat atmosfääri, aga peamiselt ikkagi meeste mõnus lustlik mäng on see, mis kastanid tulest toob.)

PS. Ei raatsi siingi lõpetuseks jätta jagamata selle etendusega seoses üht luuletust, mille kirjutasin ka Instasse.

Nimelt Tiidu aafrikameeste riistade-juttu kuulates saalis, tuli mul hoopis Juhan Liivi luuletus ”Aafrika mehed” meelde, mida etenduse eelsel õhtul lapsega tema etlemisvõistluseks sai ōpitud:

“Armas sõber Pimbo-Pambo,

saatsin Sulle palmiviina.

Mõtle, mis mul saatnud piina:

viina tõi Sul ilus Odu-

tüdrukut ei tule kodu?

Kas Sa viina kätte saanud?”

“Saanud, joonud, armas Kamba!

Ole terve- ah, vaat seda,

eksitus, näe, ütlen sulle-

mõtlesin, et kōik on mulle:

viina mina ära jõin,

tüdruku siis pääle sõin.

Tervitusi saadan sulle.”

Tekst lavastuse kodulehelt:

“NAISED”

Naised räägivad omavahel muidugi meestest. Vähemasti arvavad niimoodi mehed. Aga kellest räägivad omavahel mehed?

Ta on oma suurt armastust oodanud ja otsinud kogu elu.
Ja just sel õhtul, kui on otsustanud väljavalitu naiseks paluda – täiesti erilisel ja eksklusiivsel viisil – juhtub midagi. Midagi, mis vallandab pöörase sündmuste ahela; midagi, mis muudab selle õhtu käiku totaalselt.
Alati on hea, kui sellistel hetkedel on su kõrval parimad sõbrad, kes on lohutamisel kõigeks valmis ega pea paljuks isegi valetamist ja vassimist.

"Naised" on koomiline fantaasiamäng kolmest meesnäitlejast, kes kehastuvad sel õhtul üheksaks erinevaks tegelaseks.

Mängivad: Tiit Sukk, Jan Uuspõld ja Veikko Täär.

Autor ja lavastaja Gerda Kordemets 

helilooja Markus Robam, 

produtsendid Jevgeni Supin, Veiko Esken, Tanel Tatter ja Ivar Vendelin.

Garaaž - PolygonTeater/Vana Baskini Teater

Nägin Tõnu Oja teatrilaval viimati rohkem kui pool aastat tagasi. Igatsus tuli juba peale. Mine ja vaata või mõnda tükki, mis juba nähtud... Lõpuks ometi hakkasid PolygonTeatri sotsiaalmeedias liikuma jutud, et kohe-kohe on tema uus tükk tulekul ja nüüd märtsis jõudis ka kohale!

Myllyaho on eestlastele tuttav ilmselt eelkõige tänu Vanemuises lavastatud triloogiale - Paanika, Kaos ja Harmoonia. Õnnestus minulgi neid kõiki kolme näha, kuigi eriti hästi neist ükski minule tolles ajas ja selliselt lavastatuna ei meeldinud. Maitse asi, sest Paanikast sai Vanemuisele tõeline kassamagnet, mis lõppude lõpuks püsis mängukavas 7 aastat ja mängiti kokku 100 korda!

Nüüd siis on naaberriigi üks tippnäitekirjanikke leidnud tagasitee meie lavalaudadele. Sedapuhku uue - "Garaaž"iga ning PolygonTeatri ja Vana Baskini Teatri ühistööna, Tamur Tohveri lavastatuna. Autor on öelnud, et idee näidendile sai ta sellest, et õppis noorena autoremondilukksepaks ja töötas rekaderemondis. Garaaž tundus hea asukoht ka sellepärast, et talle meeldivad realistlikud esitused, kus käsitletakse üksikinimeste muresid. Ette sattus ka auteur'i (Soomes ta lavastas ise selle Garaaži) elumoto: "Tähtsaim on leida ilu elus."

Selles loos tegelased otseselt ilu ei otsi, aga oma ellu mõtet ja õnne küll. Lugu jutustab kahest garaažis töötavast (vana)mehest (mõlemad umbes 60ndates), kes on tegelikult juba ammused tuttavad, aga elu on nad vahepeal eri suundadesse lükanud. Oll (Andrus Eelmäe) on töö kaotanud endine koolidirektor. Haritud, erudeeritud ja kuidagi peenekoelisem. Jaak (Tõnu Oja) oleks nagu tema vastand - eluaeg autosid putitanud, firmaomanik ja kahtlemata jämedakoelisem. Elu on oma keerdkäikudega ju kummaline ja nõnda on leidnud Oll olude sunnil töökoha Jaagu alluvuses - tolle Garaažis. Jama ainult selles, et äri ei lähe hästi ning on vaja leida mingi teine teenimisvõimalus. Kuniks Jaagu naine talle ideeseemne pähe istutab. Suurte rahade lootuses ja PewDiePie'de ning teiste internetis roppu raha teenivate eeskujul, otsustatakse hakata juutuuberiteks! Neil meestel juba on üht-teist autoremondist videote kaudu teistele õpetada!

Vahva lähtekoht! :) Kui ma seal Salme-saalis istusin (muide üldsegi mitte kõige sobivam paik selle loo etendamiseks - soovitan kindlasti seda teistesse Eesti saalidesse minna vaatama, kui vähegi võimalik. Salme saal üldse on minu arvates kehv koht teatritegemiseks, oma kõrge lava ja ebameeldiva saaliaura tõttu. Seal sobib etendada minu arvates ainult kuidagi nõuka-teemadega seotud asju. Lisaks on tegemist "Garaažiga", seega oleks palju parem kui lava oleks väiksem, intiimsem ja publikule lähemal. Oleksin tahtnud tunda seal natuke õli lõhna või vähemalt tunda, et seal võiks õli ja kummide järgi haiseda... lavastaja Tamur Tohver muidugi teeb, mis saab, et seda ehedust natukenegi luua ja nõnda saab näha ka midagi visuaalselt ägedat - Jaak/Tõnu saeb mootorsaega metalset mootorit nii, et sädemeid pillub ja ühel hetkel aetakse lavale ka korralik vana motikas!), torkas midagi kummalist silma! Minu ümber istus vähemalt sama palju mehi kui naisi! Teatris! Järelikult 60sed mehed kõnetavad teisi mehi ja eks muidugi "Garaaž" on ju muidu rohkem ikka meeste pärusmaa ka päriselus :)

Tegelikult ei mäletagi, millal viimati oleks saanud teatris näha üht korralikku "meestekat", aga seda "Garaaži" võib küll vist täie õigusega üheks sellistest pidada! Muheda huumoriga, vast siiski rohkem keskealisele ja vanemale vaatajale, aga samas siis kui nalja sai, siis saalis häälekamalt naersid just nimelt naised! :)

Tõnu Oja on siin täiesti oma sõiduvees ja sellist ägedat hoogu ja särtsu täis praktiliselt iga stseenis! Andrus Eelmäe oli minu jaoks teatrilaval uus tutvus. Etenduse eelreklaame vaadates mõtlesingi, et julge otsus võtta kahemehetükki mängima täiesti võõras näitleja. Nüüd tagantjärgi targana olen kuulnud, et tegelikult on tal juba palju kogemusi ning viimastel aastatel inimestele saanud tuttavaks ka telesarjarollidega, seega oli ta lihtsalt minu jaoks võõras. Kuigi perekonnanime vihje abil tundsin selgelt temas ära oma kaks suurt lemmikut - Herta Elviste ja Lembit Eelmäe :) Tänu oma vanemate välimusele, oli mul teda veel kuidagi eriliselt huvitav vaadata-jälgida. Samas kui mu teatrikaaslane oli väga kriitiline just Andruse mängu aadressil. Tema arvates oli see amatöörlik, aga no mina olen muidu selliste asjade suhtes eriti tundlik ning võta või mürki, aga mina temas grammigi amatöörlikku ei leidnud. Teatrikaaslane on naisterahvas ja nagu viimasel ajal on selgunud, siis tal on üldse mingi kiiks vanameeste nägemisega teatrilaval - talle nad lihtsalt ei meeldi :) Seevastu Tõnu Oja meeldis talle väga (küsisin miks ja sain vastuseks: "Sest mulle meeldib Tõnu Oja ja see kuidas ta mängib. Mulle meeldib ta stiil ja teda on mõnus laval vaadata"), niiet võta siis kinni mida need naised tegelikult mõtlevad või kuidas nendesse asjadesse suhtuvad. Nagu juba jõudsime järeldusele, see siin on meestekas ja peab eelkõige meestele meeldima... meie saame nendest asjadest seekord paremini aru :)

Suhestusin tegelikult isiklikult pinnalt selle looga enda suureks üllatuseks tavalisest tugevamalt. "Üllatuseks" sellepärast, et ma ise ei ole suurem autode putitaja, ega ka mitte garaaži-inimene. Kuid lapsepõlves, Elvas, tegi vanaisa tihti garaažis töös. Poleeris oma žigulli ja eks nad seal tegid ka haltuurat meestega. Vanaisa jaoks oli tema auto tema uhkus. Vabade päevade hommikutel läks garaaži ja alles õhtul tuli koju. Lõuna ajal laskis vanaema mul talle kodust süüa ja juua viia. Garaažid asusid umbes 1km kaugusel Arbimäe korterelamutest... Mitmed aastad hiljem, kui ma juba Soomes elasin, oli meie naabrimees tööl kohalikus Shelli-tanklateketi keskuses. Ta käis ja vedas kütust tanklatesse suure rekaga. Sõitsin temaga mõned korrad kaasa ja siis sai igasuguste automeeste tegemiste-toimetamiste köögipoolt näha. Kõik need paljaste tissidega naistekalendrid ja õlised riided ning isegi teatud kõnepruuk (siiani on meeles nende "soovitus" minusugusele 16-aastasele: käytä, käytä Näkkiä, ei tarvi täkkia, eikä tuu nii äkkiä... kes ei tea, siis "Näkki" oli Soome popim kondoomimark, võib-olla on ka tänapäeval, enam ei ole kursis). Tööd tehes tõsised mehed, aga omavahel käis pidev lõõpimine. Naistele tehti komplimente ning tanklates töötavad naised pakkusid alati tasuta kohvi ja saiakesi... Sellised nostalgiamõtted kiskusid "Garaaž" ja teatav Soome-tunnetus minust välja. Kuigi jah, Tamur on päris korralikult seda eestistanud ning Soomes mitte-elanud inimene võib-olla sealt seda "Soomet" enam läbi ei hammustagi... aga tegelikult kõik need laulude ja filmide üle vaidlemised ning nii mõnigi detail veel on vägagi soomeliku geneetikaga :)

Kolmas ühendus oma eluga saabus hoopis täiskasvanud east. Lavaloos oli see ilmselt minu lemmikkoht kogu etenduses. Nimelt Jaak/Tõnu on tahtnud oma naisele Vuitton'i kotti osta, aga on ikka ja jälle letiääres põnnama löönud. Tundes, et ta ehk pole piisavalt kõva mees, et sellist ostu teha.. või siis on üldse sellise garaaži-macho-mehe jaoks naistekotikese ost natuke üle piiri :) Vaatajateni tuuakse see video vahendusel, mis laiendab ja muudab põnevalt mänguruumi. Käisin minagi kunagi oma naisele seda va Vuittoni kotti ostmas, aga no me oleme Jaaguga täiesti eri puust. Minu jaoks polnud kauplemine ja valimine mingi mure :) Eks see tekitas ka alatajus rahulolu... me ju ikka tahame näha, et teised on milleski "nõrgemad" ka... kuigi autoasjades poleks jällegi minust Jaagule vastast :)

Tundsin siin-seal ka lavastajat sellest loost ära, eriti kõik mis puudutas joogat ja õnne-teemat. Ja vast see õnneteema oligi kogu loos kõige olulisem. Õnne leidmine, selle äratundmine ja selle hoidmine. Õnn on ju eri inimeste jaoks täiesti ise asi. Mõni on õnnelik ja tunneb end tähtsana omades head haridust, hea palgaga töökohta, teise jaoks pole mitte haridus tähtis, vaid see, et tead piisavalt, et elus hakkama saada ja palgaga töökoht ei sobiks kohe mitte, vaid kõik tuleks ikka endal otse teenida ettevõtjana, mitte kedagi "orjates". Üks pole teisest parem, ega ka halvem. Kõik lihtsalt liiguvad enda rada ja näevad asju nii, nagu need sellelt rajalt paistavad. Tihti ei teenigi kõige rohkem see kõige paremini haritud. Ja teisalt jälle ei pruugi see harimata inimene aru saada, mida annab rahulolu osata ja teada asju või siis jääb just sellistes raskemates olukordades teadmistest-oskustest puudu, kuidas äri jälle rajale saada. Tähtis on ennast austada ja teistest ka üritada aru saada. Me inimesed oleme selles suhtes veidrad loomad ja meid on nii palju erinevaid kui palju on üldse maailmas inimesi, et teineteist mõista on enda kännu otsast väga raske. Ja siis on eriti tore, kui mõnega neist inimestest tekib sõprus. See sidusus, et teha lollusi koos või kasvõi lihtsalt arutada maailma asju avatult, et teine inimene võib Su maailma laiemaks, suuremaks ja ühtlasi ka õnnelikumaks muuta. Õnn on peidus väga mitmetes kohtades. Alati ei pruugi kohe arugi saada kus. Mõnikord saab sellest alles siis aru kui on juba liiga hilja. Õnn on ka see, kui saad jah hilja aru, aga võid teha korrektuurid ja õnne tagasi saada...

Tüki lõpus tundsin, et täitsa lõpp, aga ma olen vist ikka päriselt keskealine. Tundsin ära end juba otsapidi ka vanameheks saamas, sest see lõpp läks isegi hinge... Jällegi üks ootamatu üllatus ja seda mitte niivõrd loos toimuva mõttes, vaid just iseennast avastades.

Jaak Vaus on tegelikult loonud nii ehtsa garaaži kui seda Salme Kultuurikeskuse lavale on võimalik luua. Kuna lavastus läheb mööda Eestimaa lavasid rändama, siis kindlasti töötab see veel tunduvalt paremini väiksematel lavadel, kus publikul on vaadates võimalik end garaaži seinal kärbsena tunda. Samas arvan, et see tükk on piisavalt massidele huvipakkuv, et kas seda tegijad päris pisikestele lavadele saavadki panna...

Mait Rebane, ehk Maitre Bane kitarrimuusika oli megahea. Muusik ise istus hämaras laval, aga mind ei häirinud see kõige vähematki. Pigem sobis sinna just nimme. Live's kujundades nii tabavalt - natuke rokilikud lood ja helid, mis käivad justkui vanade autode ja motikatega ideaalselt kokku.

Hinnang: 4- (Soovitaks pigem 50+ vanuses inimestele, aga võib vabalt meeldida ka noorematele, nagu näiteks minule. Ma endale seda ei julgeks soovitada, sest oleneks parajasti tujust ja vastuvõtlikkuse valmidusest. Kui mängitaks suvel kusagil päris garaažis, siis soovitaks veelgi tugevamalt... Kuid lõppkokkuvõttes kuidagi helge ja mõnus elamus oli see minu jaoks. Huvitav, et "Garaaž"i esietendus just nimelt naistepäevale sattus... Elu iroonia :) Nagu kogevad ka mitmes mõttes selle etenduse kaks meestegelast "elu irooniaid". Ja kuigi laval otseselt naisi pole, on naised tegelikult kogu aeg üht või teistpidi meestel jutuks või meelel. Etendus on heas mõttes meestekas, mida naised võivad julgelt oma mehi vaatama viia, sest siin on nii mõndagi millega paralleele vedada. Lisaks tubli annus tänapäevamaailma suundumusi ning koomika varjus, ka sügavamaid mõtteid ja elulist teksti. Inimese edasipüüdlikkust ja õnneotsingute või -hoidmise igavest koormat, mida me tahamegi kanda. Elu kummalisi korrapäratusi, mis ometi on korrapärased, nagu näiteks ettevõtluse/hariduse teema... ja ka sõpruse teema - alati ei pea sõbrad olema sarnased. Erinevus võib tegelikult olla hoopis omavahel klappimise aluseks ja võib teha sõpruse põnevamaks, harivamaks ning inimesena arenemise mõttes kasulikumaks ja sõprusest saadava õnnetunde seda suuremaks. Õnn võib olla mõnikord ka väga lihtne.)

Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed fotod on pärit PolygonTeateri FB lehelt):

Polygon Teater koos Vana Baskini Teatriga
Mika Myllyaho
GARAAŽ
Laval Tõnu Oja (Eesti Draamateater) ja Andrus Eelmäe
Lavastaja ja tõlkija: Tamur Tohver
Lava ja kostüüm: Jaak Vaus
Helilooja ja elav esitus: Mait Rebane
Valgus: Tamur Tohver                                                                              
Video: Henri Viies
Produtsent: Aarne Valmis         
Kaasprodutsent: Kristel Treier
lavastaja assistent Alice Siil, teavitus Georgi Viies, objektide teostus Mihkel Kivi, pildid Mats Õun
Esietendus 8. märtsil 2019 Salme Kultuurikeskuses, Salme 12, Tallinn

ETENDUSEST LÄHEMALT

Mika Juhani Myllyaho (s. 30.detsembril 1966 Keraval) on tuntud soome teatrilavastaja, näitleja ja dramaturg. Kansallisteatteri juhataja aastast 2010. Eesti vaatajale on Mika Myllyaho tuntud Vanemuises edukalt lavastatud triloogia “Kaos”, “Harmoonia” ja “Paanika” lavastuste kaudu. “Garaaź” on uue triloogia esiknäidendiks, millele on samuti oodata järge.

Jaagul on väikelinnas autoparandustöökoda.Ta on terve oma elu olnud ettevõtja ja elatanud peret autosid remontides. Napilt enne pensionileminekut on ta jõudnud pankroti äärele. Kaasaegsed autod vajavad kaasaegseid paranduseadmeid ja arvuteid, mis on kallid ja eeldavad oskusi. Pankrot on aga ennekõike väga isiklik kaotus –     viimane asi, mida Jaak elus kogeda sooviks. Töökojas töötab ka Oll. Jaak on võtnud Olli töökotta abiliseks, et aidata lapsepõlvesõpra, kes on läbipõlemise tõttu tagandatud koolijuhataja kohalt. Mõlemad mehed on kuuekümnendates, umbes sealtsamast, kus nende tsiklid või autodki.

Oll ületab ennast, käiakse läbi jooga ja meditatsioon, Jallu ületab ennast ja suudab osta hirmkallist butiigist… Aga see jäägu üllatuseks. Mehed võtavad üheskoos ette võitluse Garaaži eest, milles ootamatud tegelased on mootorsaag, mis käivitub päris mitu korda eri põhjustel ja Ford Mustang töölisele L-nagu laborer (ing k)…!  Koos algab tõeliselt lõbus road-movie: mehed otsustavad You Tube’ riteks hakata, Facebook’i klikke koguneb mühinal, uusi kundesid ka.

Lavastusmeeskond eesotsas kogenud lavastaja Tamur Tohveri ja tähendusliku kunstniku Jaak Vausiga pakub askeetlikku, kuid efektset mängukeskkonda. Omaaegsest punkansamblist “Vennaskond” välja kasvanud Mait Rebane on kirjutanud igati haaravad helimaastikud, millistes road-movie tempokas rock’n’roll vaheldub mõnusa toomas-nipenaadiliku sisevaatlusega. Omamoodi näitajaks kogu lavastuse juures on seegi, et kogu meeskond eesotsas produtsendiga teab täpselt, millest räägib: paljuski enda elukogemusest. Sest see maskuliinne seltskond on ühel või teisel moel seda elu omal nahal kogenud, olgu koomilisemast või nurkamast küljest.

Ühtäkki saab sellest vahetegemisest sünonüüm kogu ühiskonnale, minevikule ja tulevikule, parteile ja valimistele. Valgekraed, kes skaudilaagris väljakäiku kukkusid, haiseks justnagu siiani. 

Maailm on võrdne ja nagu ei ole ka. Maailm on nostalgiline ja nagu ei ole ka. Künismi ei taju, aga natuke kahju ja ilus ja valus on… ehkki 120 minutit on üpris tihe ja lõbus tulistamine nagu tõelises road movies ikka. Road-movie, kus aga ei sõideta kuhugi, maailm kihutab Garaaźi sisse- ja meie läheme sellega tuurile minevikku. Et jõuda tulevikku. Kui ollakse keskeas, on see hääbumine või algab just alles siis parimal moel  rock’n’roll?

Lavastaja Tohver: “Ma olin otsimas lavastust Vana Baskini Teatri tarbeks, kuhu Aarne Valmis mind lavastama kutsus. Kindlasti mitte aga komöödiat ja kindlasti mitte niiväga ka “eakaaslastest”. Kuid juhtus nii, et Kansalisteatteri’t külastades anti mulle kaasa värskeim näidend, mis neil riiulis. Ja selleks sattus olema “Garaaź”. Seda lugedes taipasin ühtäkki, kui palju on east sõltumata meie hulgas neid, kes tegelikult ei soovi kõigega kaasa joosta. Kes on elanud oma elu ausalt ja soovivad ausalt, et neid selle eest hoitakse ja antakse rahus olla. Ühtäkki taipasin, et seda on vähe soovitud, kuid raske saada- seda sisemist rahu. Kuidagi hakkas kõigepealt just see mu sees keerutama ja seejärel nende 60ste “vanameeste” jõulisus ja vitaalsus, rõõm ja elutahe. Ja ma leidsin, et olen tabanud naelapea pihta. Nõnda kujunes ka mõnus MEESkond, kes kõik 50-60 ringis… nii et: veeretame kivisid, ehk rock and roll!