Ma ei tea kui tihti saan siia midagi üles tähendada lähinädalatel, sest astun kohe uksest välja, et sõita rongiga lennujaama. Sealt edasi Helsingisse ja sealt edasi ootab mind Hiina.
Terve trobikond teatrielamusi muudkui tuhmuvad mu mälus, aga ehk jõuab siiski midagi vahepeal ka üles tähendada, mis viimasel ajal nähtud. Ette ruttavalt võib ära öelda, et parim elamus neist oli Tartu Uue Teatri "Ird, K." Kuid üldisemas plaanis kuidagi kesine teatriaasta jätkub...
Hiinast olen tagasi juuni alguses ja siis tuleb kohe ka Eestisse sõita. Seal toimub üks tööaasta suursündmustest. Ning pärast seda korraks veel Rootsi, aga siis saab siinse tolmu taldade alt ära pühkida ning pere juurde kodumaale kolida täiega. Eks muidugi Rootsi ei jää kunagi kaugeks. Keele ja sidemete pärast ning kindlasti ka töö tõttu saab nii lennuki kui laevaga seda vahemaad veel väisata nii et vähe pole.
Aga praegu siis kraam kohvrisse ja teele. Jooksukingad ja dressid tulevad ka kindlasti kaasa, et saaks Shanghai varahommikus trenni teha ning hiina keeles välja trükitud aadressid, sest seal pidavat inkaga kehvad lood olema... Ainus hiinakeelne väljend, mida tean on "Ni hao" (ehk "Tere")... eks näis kaugele sellega hakkama saab ;)
Kuvatud on postitused sildiga Elu Rootsis. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Elu Rootsis. Kuva kõik postitused
kolmapäev, 19. mai 2010
kolmapäev, 5. mai 2010
Hommikune jooks
Mu naisel soovitati teha aeglasema jooksuga treeninguid ja selle "programmi" raames meelitas ta minu ka endaga jooksurajale :) Muidu ta minuga joosta ei taha, sest tal tekkivat konkurentsitunnetus ja siis ta peab liiga kiiresti jooksma, et näidata milleks ta võimeline on ja iga hinna eest minule ära teha. Noh, mõeldud tehtud. Viimati jooksingi San Franciscos nädal aega tagasi ja kõigele lisaks ma polegi mingi eriline jooksuinimene. No ei ole kohe seda rutiinse trenni vaimu. Ma tahan rohkem erinevaid tantse tantsida või teha hästi vaheldusrikkaid asju. Või mängida pallimänge.
Seega äratus oli 5:45 ja enamvähem otse voodist riidesse ja välja. Elan siin Södermalmis, Medborgarplatseti ääres. Hommikune õhk oli veel värske ja inimesi vähe. Nii ongi hea. Kuid Kungsträdgardeni juures oli juba üks prügiauto, mis tõi tavalise Stockholmi lõhnad mu teadvusesse tagasi.
Jooks ise oli 12 km. Medborgarplatsetist üle Götgatani mäe, edasi Slusseni juurest alla, Gamla Stani, ehk vanalinna külje pealt Kungsträdgardeni nurgast Grand Hoteli kõrvalt Strandvägenile, sealt Djurgardeni külje pealt Hiina saatkonna tagant kuni viimase sillani. Sealt üle ja läbi Djurgardeni tagasi Östermalmi. Ja sama teed tagasi Södermalmi, ehk koduni välja. 1 tund ja 20 minutit pidevat jooksu. Olin läbi kui läti raha, liftis üles sõites jalad all värisesid. Aga ma ei kõndinud sammugi. Jooksin vapralt lõpuni. Ei vingunud ka. Samas teades, et kui naine oleks hoo üles võtnud ja kiiremini hakanud jooksma, oleksin ma ka kohe kõndimisele üle läinud.
Huvitav, et absoluutselt kõik inimesed, kes vastu jooksid, olid tõsiselt sõna otseses mõttes ilusad. Jooksjatest rohkem veel oli rajal kõndijaid. Nemad kõik ilusad polnud, ent siiski kummaline, et kõik need tervisesportlased olid kõhnad inimesed või enamvähem vormis. Pakse inimesi, kes oleks pidanud seal rajal olema, neid polnud näha. Ja nii ongi. Tervist oskavad väärtustada tervislikud, kenad inimesed. Ja "väärtustamise" all mõtlen ma seda, et ka ette võtta midagi oma tervise nimel.
Djurgardeni lõpus sõid mingid piisoni moodi loomad karjamaal - ja seda paarikümne minutilise jooksu kaugusel kesklinnast :) Üks mees jooksis meist mööda ka, aga ei tea ju kui pikalt ta selleks ajaks jooksnud oli, meil oli juba umbes 4 kilti seljataga. Samas terve selle 12 kilomeetri jooksime ikkagi enamvähem ühtlases tempos. Naine vahepeal unustas enda ja hakkas tempot ka tegema, aga pulsikell tuletas meelde, et ta peab hoidma aeroobsete võimete parandamiseks eriti rahulikuna oma jooksu. Tegelikult terve jooksu ei mahtunud pulss 70-80% sisse maksimumist. Ikka kippus see tal minema sinna 160 kanti. Minul pulsikella pole, mina oma numbreid ei teagi. Kulutatud kalorite määraks näitas talle enamvähem 1000, minul kindlasti rohkem, sest minul kaks korda rohkem seda va kehakaalu vaja edasi liigutada, selleks kulub ju ka rohkem kaloreid.
Muidugi möllas kõrvades iPod. Mul on selline playlist, mida ma juba umbes 2 kuud kuulan pidevalt. Aga kõige paremad jooksu jaoks olid need 4 Amy MacDonaldi laulu, mis seal listis. Tema rütm, kuigi ju rohkem selline rokilikum muss, lihtsalt sobib ideaalselt jooksmiseks. Ümbrust jaksasin vaadata minnes, tagasi joostes olin nii läbi endaga, et keskendusin mõtetele, mis mind veel natuke edasi viiks ning teades iga sammuga, et kui ma korrakski kõndima hakkan, siis tagasi jooksule üleminek muutub võimatuks.
Tavaliselt ma jooksen tunduvalt lühemat maad. Ohohhh, praegu meenus, et kell 18 on täna ka ujumine.... ehk siis saab veel paar tundi "sporti" teha pärast tööd... no, ilmselt suurem osa sellest ajast läheb saunas, sest ma olen lihtsalt nii väsinud ja läbi. Ja homme hommikul peab ju jälle jooksma minema. Septembris on Hamburgis jooks, millesse ka sai oma jalad lubatud. Ei taha seal häbi tunda, et ei jaksa kümmet kilomeetrit joosta enamvähem tempokalt.
Üks asi, millest ma aru ei saa, on kepikõndijad. Miks nad oma keppidega peavad vehkima - no mitte ei mõista (nagu muidu käsi ei oskaks liigutada :)). Nad on ka kõige ebaviisakamad hommikustel radadel (!) ja ka kõige koledamad (:))) selle "hommiku tähelepanek"). Nagu ogarad oma keppidega :) Ühel hetkel jooksime mööda ühest 80-90 aastasest vanahärrast, kes ka hoogsat kõndi arendas, aga temal olid käes hantlid. Nii äge! Tahaks ise ka olla selline tubli vanainimene, kui endal enam jõudujaksu jooksmiseks ei ole.
Mõtted, nagu mainisin, olid keskendunud sellele, et peaks ikka lõpuni vastu, mis ju üllataval kombel õnnestus ka. Aga vahepeal tuli meelde Jens Lapiduse raamat Snabba cash, kus ka kohe raamatu alguses üks inimene jookseb seal Djurgardeni sillalt üle ja keerab jooksjate rajale ja seal talle aetakse kott pähe, seotakse kinni ning visatakse autosse. Tuli ehedalt meelde. Minul küll selles kohas ei mänginud Madonna iPodis, nagu raamatutegelasel, ent ometi lahe seose-tunne tekkis selles kohas joostes.
Korralikel jooksjatel on seljas muidugi korralikud jooksuriided. Ka minu naisel on jooksusärk, jooksujakk, jooksupüksid ja isegi jooksusokid, jooksutossudest rääkimata. Ta naljatades ütlebki, et tal jooksevad jooksuriided ise. Ma siis mõttes ka vahepeal lohutasingi ennast, et noh, tal jooksevad riided, aga ma pean ise töö ära tegema :) Vastujooksnud inimestel olid ka suuremal osal korralikud jooksuriided seljas. Kui ma jõuan 100-nda jooksutrennini, siis ma luban, et ostan endale ka jooksupüksid. Kui aga vastu ei pea, siis ei kuluta ka raha.
Tegelikult peaksin ma kirjutama hoopis oma Ameerikmuljed üles... aga ega needki tulemata jää. Nii palju lihtsalt toimub kogu aeg ja töö tuleb ka ära teha. Homme vaja jälle Eestisse sõita ja täna sai Hiina viisa jaoks paberid sisse antud... aeg lihtsalt kaob liivana sõrmede vahelt. Sellepärast peabki jooksma hommikuti 6-7:30, et siis päev otsa tööd teha ja kui siis veel õhtul jaksu on, siis saab ka lugeda mõne lehekülje - uneajast... Teatriisu on koos viimase NO-tükiga läinud, aga ehk reedel, sama teatri poliitilise palaganiga tuleb jälle tagasi :)
Seega äratus oli 5:45 ja enamvähem otse voodist riidesse ja välja. Elan siin Södermalmis, Medborgarplatseti ääres. Hommikune õhk oli veel värske ja inimesi vähe. Nii ongi hea. Kuid Kungsträdgardeni juures oli juba üks prügiauto, mis tõi tavalise Stockholmi lõhnad mu teadvusesse tagasi.
Jooks ise oli 12 km. Medborgarplatsetist üle Götgatani mäe, edasi Slusseni juurest alla, Gamla Stani, ehk vanalinna külje pealt Kungsträdgardeni nurgast Grand Hoteli kõrvalt Strandvägenile, sealt Djurgardeni külje pealt Hiina saatkonna tagant kuni viimase sillani. Sealt üle ja läbi Djurgardeni tagasi Östermalmi. Ja sama teed tagasi Södermalmi, ehk koduni välja. 1 tund ja 20 minutit pidevat jooksu. Olin läbi kui läti raha, liftis üles sõites jalad all värisesid. Aga ma ei kõndinud sammugi. Jooksin vapralt lõpuni. Ei vingunud ka. Samas teades, et kui naine oleks hoo üles võtnud ja kiiremini hakanud jooksma, oleksin ma ka kohe kõndimisele üle läinud.
Huvitav, et absoluutselt kõik inimesed, kes vastu jooksid, olid tõsiselt sõna otseses mõttes ilusad. Jooksjatest rohkem veel oli rajal kõndijaid. Nemad kõik ilusad polnud, ent siiski kummaline, et kõik need tervisesportlased olid kõhnad inimesed või enamvähem vormis. Pakse inimesi, kes oleks pidanud seal rajal olema, neid polnud näha. Ja nii ongi. Tervist oskavad väärtustada tervislikud, kenad inimesed. Ja "väärtustamise" all mõtlen ma seda, et ka ette võtta midagi oma tervise nimel.
Djurgardeni lõpus sõid mingid piisoni moodi loomad karjamaal - ja seda paarikümne minutilise jooksu kaugusel kesklinnast :) Üks mees jooksis meist mööda ka, aga ei tea ju kui pikalt ta selleks ajaks jooksnud oli, meil oli juba umbes 4 kilti seljataga. Samas terve selle 12 kilomeetri jooksime ikkagi enamvähem ühtlases tempos. Naine vahepeal unustas enda ja hakkas tempot ka tegema, aga pulsikell tuletas meelde, et ta peab hoidma aeroobsete võimete parandamiseks eriti rahulikuna oma jooksu. Tegelikult terve jooksu ei mahtunud pulss 70-80% sisse maksimumist. Ikka kippus see tal minema sinna 160 kanti. Minul pulsikella pole, mina oma numbreid ei teagi. Kulutatud kalorite määraks näitas talle enamvähem 1000, minul kindlasti rohkem, sest minul kaks korda rohkem seda va kehakaalu vaja edasi liigutada, selleks kulub ju ka rohkem kaloreid.
Muidugi möllas kõrvades iPod. Mul on selline playlist, mida ma juba umbes 2 kuud kuulan pidevalt. Aga kõige paremad jooksu jaoks olid need 4 Amy MacDonaldi laulu, mis seal listis. Tema rütm, kuigi ju rohkem selline rokilikum muss, lihtsalt sobib ideaalselt jooksmiseks. Ümbrust jaksasin vaadata minnes, tagasi joostes olin nii läbi endaga, et keskendusin mõtetele, mis mind veel natuke edasi viiks ning teades iga sammuga, et kui ma korrakski kõndima hakkan, siis tagasi jooksule üleminek muutub võimatuks.
Tavaliselt ma jooksen tunduvalt lühemat maad. Ohohhh, praegu meenus, et kell 18 on täna ka ujumine.... ehk siis saab veel paar tundi "sporti" teha pärast tööd... no, ilmselt suurem osa sellest ajast läheb saunas, sest ma olen lihtsalt nii väsinud ja läbi. Ja homme hommikul peab ju jälle jooksma minema. Septembris on Hamburgis jooks, millesse ka sai oma jalad lubatud. Ei taha seal häbi tunda, et ei jaksa kümmet kilomeetrit joosta enamvähem tempokalt.
Üks asi, millest ma aru ei saa, on kepikõndijad. Miks nad oma keppidega peavad vehkima - no mitte ei mõista (nagu muidu käsi ei oskaks liigutada :)). Nad on ka kõige ebaviisakamad hommikustel radadel (!) ja ka kõige koledamad (:))) selle "hommiku tähelepanek"). Nagu ogarad oma keppidega :) Ühel hetkel jooksime mööda ühest 80-90 aastasest vanahärrast, kes ka hoogsat kõndi arendas, aga temal olid käes hantlid. Nii äge! Tahaks ise ka olla selline tubli vanainimene, kui endal enam jõudujaksu jooksmiseks ei ole.
Mõtted, nagu mainisin, olid keskendunud sellele, et peaks ikka lõpuni vastu, mis ju üllataval kombel õnnestus ka. Aga vahepeal tuli meelde Jens Lapiduse raamat Snabba cash, kus ka kohe raamatu alguses üks inimene jookseb seal Djurgardeni sillalt üle ja keerab jooksjate rajale ja seal talle aetakse kott pähe, seotakse kinni ning visatakse autosse. Tuli ehedalt meelde. Minul küll selles kohas ei mänginud Madonna iPodis, nagu raamatutegelasel, ent ometi lahe seose-tunne tekkis selles kohas joostes.
Korralikel jooksjatel on seljas muidugi korralikud jooksuriided. Ka minu naisel on jooksusärk, jooksujakk, jooksupüksid ja isegi jooksusokid, jooksutossudest rääkimata. Ta naljatades ütlebki, et tal jooksevad jooksuriided ise. Ma siis mõttes ka vahepeal lohutasingi ennast, et noh, tal jooksevad riided, aga ma pean ise töö ära tegema :) Vastujooksnud inimestel olid ka suuremal osal korralikud jooksuriided seljas. Kui ma jõuan 100-nda jooksutrennini, siis ma luban, et ostan endale ka jooksupüksid. Kui aga vastu ei pea, siis ei kuluta ka raha.
Tegelikult peaksin ma kirjutama hoopis oma Ameerikmuljed üles... aga ega needki tulemata jää. Nii palju lihtsalt toimub kogu aeg ja töö tuleb ka ära teha. Homme vaja jälle Eestisse sõita ja täna sai Hiina viisa jaoks paberid sisse antud... aeg lihtsalt kaob liivana sõrmede vahelt. Sellepärast peabki jooksma hommikuti 6-7:30, et siis päev otsa tööd teha ja kui siis veel õhtul jaksu on, siis saab ka lugeda mõne lehekülje - uneajast... Teatriisu on koos viimase NO-tükiga läinud, aga ehk reedel, sama teatri poliitilise palaganiga tuleb jälle tagasi :)
pühapäev, 14. märts 2010
Kirju koer, ehk Mehed köögis vol. 2
Eile otsustasime kauaaegse plaani pojaga ellu viia. Kunagisest Leopoldi saatest alguse saanud hullustus - Kirju koer - oma kätega valmis meisterdada... Ja kuna poeg ka seda asja armastab, siis tegelikult tegime esimesed sammud selle projekti läbiviimiseks juba Eestis. Nimelt ostsime sealt kaasa suhkruga kondenspiima. Poisile meeldib vaadata ja unistada igasugustest toitudest, mida me koos võiksime valmistada - lugedes raamatut "Poisid köögis".
Ainuke jama, et noh, tema puhul ongi see nii, et talle meeldib rohkem "unistada" tegemisest. Aga siis kui mina kõik vajalikud ained koju tassin ning köögis nö. ettekujutatava põlle ette panen ja sama "fantastilise" "abi"kokamütsi pähe sean... siis oleme köögis - mina, kokaraamat ja toiduained. Aga kes on puudu... just nimelt... "peakokk".
Ma meelitasin ja keelitasin ja ütlesin, et maitseme seda või teist... ja proovime, kas on piisavalt magus ja et ta võib segada või kallata... aga ei olnud õnne... vähemalt seekord veel mitte. Ehk järgmisel korral... Niiet pealkiri sai jällegi eksitav... ei olnud "mehi" köögis oli ainult "mees".
Üleval fotol on 200 graami võid (see ehe või - 82% rasvasisaldusega). Ma panin sisse supilusikatäie suhkrut, kuigi tegelikult seda pole sinna vaja panna, sest "koer" on niigi ülimagus. Minule lihtsalt meeldib kui suhkruterad pärast hamba all krõmpsuvad. Näiteks panen ma mannavahule ka suhkrut sellepärast peale.
Siin segasin juurde 2 supilusikatäit ehtsat kakaod. Mitte seda suhkurstatud kakaojoogi-mixi vaid tavalist, tõelist (mõrudat) kakaod.
Ja kui lisatud on ka terve purk kondenspiima (see on see u. 400g siniste kirjadega vana hea kondenspiim, kuigi käib ju ka igasugune muu variant kah), siis näeb möks välja selline. Maitse on ka juba täiesti paljalt söödav :) Jah, kasvõi "paljalt"... kui oled oma armsamaga koos köögis möllamas... või miks ka mitte siis kui üksi, nagu mina... Aga purustades illusioonid (you nasty mrrrrrrrr)... mul olid ikka riided seljas :) "Peakokk" oleks võinud ju tulla kontrollima, et kas abikokk teeb ikka korralikult tööd...
Ma olen küll kusagilt kuulnud... targematelt, et kirurgitöö tasub jätta proffide hooleks... tõesti... Noh, ma ei uskunud seda (? :)) ja tegingi oma seekordse suurima vea. (Alati kuula ja usalda endast "targemaid"!) Kuna mul ei olnud marmelaadi ja keegi kusagil naminami või toidutare foorumis või hoopis kusagil kokaraamatus on soovitanud, et võiks ka kummikarusid kasutada. People!!!! Ärge uskuge seda!!! Kuigi nende kummikarudega on vahva igasuguseid mänge mängida. Näiteks panna kaks karu omavahel igasugustesse naljakatesse poosidesse, siis "Kirju koera" sisse nad EI SOBI!!! Nimelt kogu see muu möks saab selline sobivalt ühtmoodi pehme ja "näritav" ja kui seda siis süüa pärast, siis jäävad need kummikaru-tükid suhu keerlema, sest need ei sula ega kao suust nii kiiresti kui ülejäänud osa koogist.
Ja mis me sellest õpime - Ei tasu kuulata alati igasuguseid soovitajaid (a la - panna kummikomme "Kirju koera" sisse), aga tasub uskuda rahvatarkust ja targemat rahvast (ei tasu kirurgi mängida, kui pole selleks õppinud).
Möks koos kummikommidega näeb selline välja... oh kui ma oleks vaid teadnud... kuigi eks ta on söödav ka koos nende mõmmi-tükkidega. Tegelikult ma soovitaksin hoopis selle ülimagusa asjanduse sisse otsida mingit hapumat sorti marmelaadi. Ja kui ei meeldi hambaall krudisev suhkur, siis muidugi ilma suhkruse katteta marmelaadi. Aga mina võtan järgmine kord just nimelt hapud, pehmed marmelaadid - suhruga ja jätan selle supilusikatäie suhkrut alguses võile lisamata.
Siis peaks võtma paar pakki (à 180g on nad vist tänapäeval, ehk 2 pakki kokku 360 grammi) Eesti küpsiseid. Aga neid ma ei taibanud Eestist kaasa osta. Seega kasutasin hoopis šokolaadiga kaetud Digestive (Rootsis müüakse vähemalt Lidl-is). Need pole niiii muredad nagu tavalised Digestivid, sest šokolaad hoiab neid koos. Aga ma ei tea, kas neid Eestis üldse ongi saadaval. Samas ma olen üldsegi veendunud, et need "mitte nii magusad" Eesti küpsised ongi ehk kõige parimad "kirju koera" küpsised. Ja nad ei murene ka nii hullusti.
Sellise suurusega tükikesed umbes. Ja sellest pole üldse hullu, et nad on nii erineva suurusega ja isegi see, et osalt on lihtsalt puru. Kõik sobib. All is good...
Segasin sisse ka veel purustatud tumedat šokolaadi. Need on mõnusad kõvad pisikesed tükid, mis siiski sobivad sellesse taignasse. Paljud soovitavad ka pähkleid sisse panna. Mina pole eriline pähkli-sõber. Järgmine kord võibolla proovin tükeldada neid india-pähkleid jogurtis. Need on superhead ja sobiks ehk tõesti nagu "pralineelikumaks" seda kogu kooki tegemaks. Aga kindlasti sobivad ka sarapuupähklid või mistahes muud sordid. Võibolla isegi M&Msid... kuigi mina ei julge soovitada.... kes teab, pärast on mingi sama jama nagu nende kummikarudega. M&Msidel on ju see kõva suhkrustatud koor ümber... aga kindlam on lihtsalt mandleid või india pähleid tükeldada sisse. Müüakse ka ju purustatud mandleid ja pähleid - veelgi lihtsam.
Üllatus-üllatus. Kapi peal oligi mul pakk viilutatud, röstitud mandleid. Panin neid kilele ühe joru, millele siis tõstsin lusikaga ka oma "koera" toormaterjali. Niimoodi, et kui ka need mandlid peaks mind hiljem häirima, siis on need ainult pinnal ja saan lihtsalt jätta selle osa söömata. Järgmine kord võin julgelt mandlid otse sisse segada. Need sobisid imehästi sinna.
Möks koos kummikommidega näeb selline välja... oh kui ma oleks vaid teadnud... kuigi eks ta on söödav ka koos nende mõmmi-tükkidega. Tegelikult ma soovitaksin hoopis selle ülimagusa asjanduse sisse otsida mingit hapumat sorti marmelaadi. Ja kui ei meeldi hambaall krudisev suhkur, siis muidugi ilma suhkruse katteta marmelaadi. Aga mina võtan järgmine kord just nimelt hapud, pehmed marmelaadid - suhruga ja jätan selle supilusikatäie suhkrut alguses võile lisamata.
Siis peaks võtma paar pakki (à 180g on nad vist tänapäeval, ehk 2 pakki kokku 360 grammi) Eesti küpsiseid. Aga neid ma ei taibanud Eestist kaasa osta. Seega kasutasin hoopis šokolaadiga kaetud Digestive (Rootsis müüakse vähemalt Lidl-is). Need pole niiii muredad nagu tavalised Digestivid, sest šokolaad hoiab neid koos. Aga ma ei tea, kas neid Eestis üldse ongi saadaval. Samas ma olen üldsegi veendunud, et need "mitte nii magusad" Eesti küpsised ongi ehk kõige parimad "kirju koera" küpsised. Ja nad ei murene ka nii hullusti.
Sellise suurusega tükikesed umbes. Ja sellest pole üldse hullu, et nad on nii erineva suurusega ja isegi see, et osalt on lihtsalt puru. Kõik sobib. All is good...
Segasin sisse ka veel purustatud tumedat šokolaadi. Need on mõnusad kõvad pisikesed tükid, mis siiski sobivad sellesse taignasse. Paljud soovitavad ka pähkleid sisse panna. Mina pole eriline pähkli-sõber. Järgmine kord võibolla proovin tükeldada neid india-pähkleid jogurtis. Need on superhead ja sobiks ehk tõesti nagu "pralineelikumaks" seda kogu kooki tegemaks. Aga kindlasti sobivad ka sarapuupähklid või mistahes muud sordid. Võibolla isegi M&Msid... kuigi mina ei julge soovitada.... kes teab, pärast on mingi sama jama nagu nende kummikarudega. M&Msidel on ju see kõva suhkrustatud koor ümber... aga kindlam on lihtsalt mandleid või india pähleid tükeldada sisse. Müüakse ka ju purustatud mandleid ja pähleid - veelgi lihtsam.
Üllatus-üllatus. Kapi peal oligi mul pakk viilutatud, röstitud mandleid. Panin neid kilele ühe joru, millele siis tõstsin lusikaga ka oma "koera" toormaterjali. Niimoodi, et kui ka need mandlid peaks mind hiljem häirima, siis on need ainult pinnal ja saan lihtsalt jätta selle osa söömata. Järgmine kord võin julgelt mandlid otse sisse segada. Need sobisid imehästi sinna.
Tegelikult oli mul plaanis ka natuke Blossa glögi sisse tilgutada. Rahvas soovitab, et kui tahad, et sul tuleks hoopis "kuri koer" ja mitte "kirju koer", siis selle saamiseks panna brändit või konni (loll, mitte neid rohelisi elukaid vaid konjakit) või rummi ka või hoopis kõiki kolme segu sisse. Mul aga läks see osa täiesti meelest... natuke ka sellepärast, et äkki läheb siis liiga palju ja pärast poiss ei võta suu sisse.
Ja oligi valmis. Selle taignaga tuli 2 sellist pätsi. Pikkus umbes 30 senti. Keerasin selle toidukilesse. Kuigi väga edukalt võib seda panna pätsistuma ka tavalise küpsetuspaberi sisse.
Mina jätsin üleöö külmkappi, aga tegelikult umbes 3-4 tunni pärast võib ilmselt julgelt hakata maiustama. Hullult magus on, aga mõruda kohvi kõrvale õhuke viil on ideaalne :)
Tunnistan üles - sõin mitu paksu käntsakat :) Ja jõin seda unustatud "glögi" hoopis kõrvale. Nüüd on hea olla :))) Poiss aga pole siiani julgenud maitsta. Hirmutasin ta vist ära sellega, et ütlesin, et need va kummikarud sinna sisse ei sobi... Praegugu hõikasin, et kas ta ei tahaks natuke "kirjut koera"... ta ütles, et "preagu ei taha". Hmmm kas ehk süümekad? Või lihtsalt "peakokk" OMA toite ei söö, umbes nagu mõned primadonnatsevad Hollywoodi näitlejad väidavad, et nad oma filme ei vaata :)))
Eelmisest, blogis kajastatud "koduse kokakunsti" kogemusest, ehk siis kui "me pojaga tegime" magusaid majoneesiküpsiseid, võib lugeda siit.
laupäev, 13. märts 2010
Kas shopping on ka osa kultuuri? ehk kahe Eesti mehe tavaline Rootsi "püha laupäev"
Poole tunni pärast algab Rootsi Melodifestivaleni ehk Eurolaulu finaal. See on selline püha siin, et kui me kella 6 ajal poest tulime olid tänavad juba tühjad. Ma ei saanud esialgu arugi, et mis värk õieti on :)
Et anda läbilõige kogu päevast, peaksin alustama eilsest ööst. Ma ei jäänud jälle kuidagi magama. On jälle üks unetuse-periood käsil...
Hommikuks olin siiski uinunud, sest silmad tegin lahti kui päike näkku siras kell 11:00 :) Lõppude lõpuks nii pikka und polegi tükil ajal olnud. No vähemalt 7 tundi tuli vist küll ära :)))
Lapsele tegin nuudlid juustuga ja (eesti) viineritega. Ise muidugi sõin ka. Poiss tahab ainult ketšupiga, aga endale tilgutasin Worchesteri kastet ja natuke tomatit kõrvale. Lisaks magustoiduks pannkooke vahtrasiirupiga, aga poiss loobus magustoidust. Edasi - mõnedele e-mailidele vastused ja poodlema...
Muidu käime siin Coop-is või Hemköpis, mis meil kohe maja all asuvad. Vahel harva ka Ringeni ICAs. Aga korra kaks kuus sõdame ka linnast välja Kungens kurvasse. Ja täna oli just see päev. Kõigepealt nagu ikka Ikea... seal algas eile rea, ehk allahindlus. Muidugi ei saanud sealt tühjade kätega välja minna. Ikka mõni mänguasi lapsele (3-aastasele Eestisse) - roheline suur krokodill (59,- panen hinnad juurde, et oleks kunagi vahva lugeda, millised hinnad "olid"... Rootsis ostetud asjade juures SEK-id ja Eestist ostetud asjade juures EEK-ides. SEK-i kurss on ümmarguselt 1,5, kuigi viimasel ajal pigem 1,6) ja kaks väikest hiirt (à 9,-), uued veiniklaasid (39,-), 10 patareid (17,-) ja 100 teeküünalt maksab neil ainul 27 krooni... Naisele kingiks murakamoosi (49,-), mul endal murakasoolikat pole, sellepärast ei oska mõista, et mis selles niiväga erilist on ja miks see nii röögatult kallis on :) Midagi erilist seekord seal ei näinudki. Enne Ikeast ärasõitu pidi muidugi ka 5 kroonise hot dogi endale pintslisse panema... "poiss nõudis" :) Aga nii nagu ma olen aru saanud teevad kõik rootslased. Mõned käivadki seal peamiselt söögi pärast... :)
Edasi SuperGross-i. Sattusin kusagilt kunagi lugema mingist foorumist, kus arutleti, et ma pidavat kuuluma "teise eestisse", (sellepärast, et käin korra nädalas odavamates suurtes toidupoodides nagu SuperGrosso ja Willys :)) Noh, kui nii siis nii. Olen "vaene eestlane"... Ise tegelikult teen seda sellepärast, et jääks raha rohkem raamatute ja teatri ning kontserdipiletite jaoks. Aga noh, Östermalmi snoobide või muidu madalalaubalistele peavad jääma ka omad lõbud tundmaks üleolekut meie, ehk "teise eesti" inimeste üle...
SuperGrossost ostsin Eestisse lastele kaasa suured šokolaadijänesed (a 12,-) - munadepühad on selgelt tulekul, arvestades poodide kaubavalikut - suurte pappmunade kuhilatega. Lisaks Melodifestivaleni kõrvale kartulikrõpse - nii minu kui mu vanamehe lemmikud on viimasel ajal äädikamaitselised Estrellad. P tahtis ka Kex šokolaadi ja ma ostsin veel igapäevakraami à la piim, liha, kanamunad (10 krooni maksid 12 muna!) ja muu selline. Lisaks meeldib mulle nende maailmatoitude sein. Ostan sealt alati midagi erilist maitsmiseks - seegi kord. Ja lisaks Teriyaki kastet, kui see otsa saab (nagu praegu), lisaks suure pudeli vahtrasiirupit (29,-, eestis vaatasin, et pisike pudelike maksis üle 100 krooni...). Ahjaa teel Kungens kurvasse hüppasime isegi (ja nüüd rikkurid värisege) läbi Lidl-ist. Sest seal on Digestivi küpsised alla 6 krooni pakk. Samuti Heinzi kilone ketšup alla 20 krooni. Eestis viimati ostsin ka neid kallimalt :) Viga on selles, et pärast seda kui me hakkasime Heinzi kasutama, ei suuda teisi ketšupeid suhu võttagi.
Lisaks tegime plaani, et teeme "poisid köögis" projekti raames täna õhtul homseks kirjut koera. Ostsime Eestist eelmine kord spetsiaalselt kondenspiima kaasa, kuid ülejäänud kraami oli samuti vaja poest osta ning toidukile oli ka otsas...
Vanamees väsis täiega ära ning nõudis koju. Kell oligi juba märkamatult peaaegu 6.
Sellest tekkiski pealkirjas kõlanud küsimus, et kui palju on shoppamine kultuuri osa, sest viimasel ajal on sellest kujunenud nagu mingi sündmus... et "nüüd lähme poodi"... Noh, raamatute ostmine on ehk kindlasti "kultuuri" osa, aga kas toidu ka? :))) Eelmisel Eesti-reisil õnnestus isegi paarist antikvariaadist läbi hüpata. Apollost muidugi ka, aga seal ma käin nagunii alati..
Antikvariaatidest parimad leiud olid Arto Paasilinna uus raamat "Tule taevas appi" (100,-), Ilmar Laaban-i "Sõnade sülemid, sülemite süsteemid" (125,-) - see on see paks kogumik, kus on Rroosi Selaviste lood sees ja üldse palju lahedaid sõnademänge... (praeguse hetke lemmik Rroosi ütlus "Olen iseenda nimekaim nimekaim" :)) Jüri Üdi "Käekäik"(45,-) - kuigi ma kahtlen, et kõik need luuletused on juba olemas selles mustas paksus kogumikus, Carl-Johan Vallgren "Härra Bachmanni brošüüri jaoks" (40,-), Kalev Kesküla "Külma kodumaa" (50,-) - mees võitiski oma uuema raamatuga kulka kirjanduse sihtkapitali aastapreemia, Teatrielu 2008 (120,-), Ave Alavainu "Kes meist on Napoleon? (15,-), Agnes Antonini "Vermeer - Loomingu täielik ülevaade" (120,-), Justin Petrone "Minu Eesti" (100,-) ja Stephen King "Lisey lugu" (100,-). Lisaks läksin päris ahneks (sai ju tulumaksu ka natuke tagasi) ja ostsin kaasa mõned tänavused Kulka kirjanduse aastanominendid (päris mitu lasteraamatukandidaati oli puudu). No selline shopping ehk on kindlasti osa kultuuri? Noh vähemalt sellise "teise eesti " esindaja jaoks, nagu mina...
Ahjaa seda unustasingi kirjutatada, et pärast hommikust söömist ja enne poodi minekut lugesin Virginia Woolf-i "Orlando"-t paar tundi. See on täiesti uskumatult naiselik tekst ja väga ilus, justkui romaan aga nii luulelise proosa ja kirjeldustega... Üldse olen viimasel ajal hakanud teadlikult uurima naiste hingeelu ja olen üritanud neid mõista paremini. Ma tunnen, et mida aeg edasi, seda vähem ma saan naistest aru (kunagi arvasin, et olen päris proff :) Oh seda nooruse rumalust :))) Aga praegu no mitte ei mõista. Võibolla mingeid tahke, aga kokkuvõttes on naiste mõttesüsteemid minu jaoks müsteerium). Ja vaevalt, et ma kunagi täielikule arusaamisele jõuangi, aga ma igatahes üritan nii kaugele kui suudan. Selles suhtes huvitakski mind näiteks Simone De Beauvoir-i raamat "Teine sugupool".... see ilmus Avatud Eesti Raamat sarjas 1997 kirjastuselt Vagabund (vist ainus naiskirjaniku raamat, mis selles filosoofilise sisuga raamatute sarjas on ilmunud?!). Räägitakse, et raamatul olla ülikehv tõlge või toimetamine, aga sellest hoolimata, kui keegi oleks nõus sellest loobuma ja selle minule müüma, oleksin väga huvitatud ja tänulik!!! (raamatud@hotmail.com)
Nüüd aga Melodifestivalen, mis muideks toimub Globenis, mis paistab mu praegusesse kirjutamistoaaknasse ka ära :)
Esimene laul seal on saatejuhtide poolt lauldav Eye of the tiger, taustaks cheerleaderid tantsivad ja teevad trikke... vinge ja sähvakas show ikka alati neil see... mina hoian pöidlaid 4 blondile - bändile nimega Timotej (mitte et see laul oleks minu muusikamaitse). Kuigi eelsoosikuks peetakse vist paari aasta tagusel Rootsi otsib superstaari 4. või 5. kohale jäänud Anna Bergendahli.... kelle laul on ehk minugi meelest teiseks parem. Minu rootslasest töökaaslase lemmik on Ola (sinna midagi Rolf Roosalu kanti). Ise oleks veel rahul kui Andreas Johnson võidaks... Rootsi eurovisiooni muusikaline tase on kõvasti parem kui Eestis, aga sellel aastal pole otseselt ühtki minu maitse kohast laulu. Kuid nende show on alati tasemel koos taustatantsijate ning vinge valgustuse ja hea kaameratöö ning professionaalse korraldusega, milleni Eestis on veel väga pikk tee :) Samas Eestis (õnneks?!) ei võeta seda Eurovisiooni nii tõsiselt nagu siin :)
Et anda läbilõige kogu päevast, peaksin alustama eilsest ööst. Ma ei jäänud jälle kuidagi magama. On jälle üks unetuse-periood käsil...
Hommikuks olin siiski uinunud, sest silmad tegin lahti kui päike näkku siras kell 11:00 :) Lõppude lõpuks nii pikka und polegi tükil ajal olnud. No vähemalt 7 tundi tuli vist küll ära :)))
Lapsele tegin nuudlid juustuga ja (eesti) viineritega. Ise muidugi sõin ka. Poiss tahab ainult ketšupiga, aga endale tilgutasin Worchesteri kastet ja natuke tomatit kõrvale. Lisaks magustoiduks pannkooke vahtrasiirupiga, aga poiss loobus magustoidust. Edasi - mõnedele e-mailidele vastused ja poodlema...
Muidu käime siin Coop-is või Hemköpis, mis meil kohe maja all asuvad. Vahel harva ka Ringeni ICAs. Aga korra kaks kuus sõdame ka linnast välja Kungens kurvasse. Ja täna oli just see päev. Kõigepealt nagu ikka Ikea... seal algas eile rea, ehk allahindlus. Muidugi ei saanud sealt tühjade kätega välja minna. Ikka mõni mänguasi lapsele (3-aastasele Eestisse) - roheline suur krokodill (59,- panen hinnad juurde, et oleks kunagi vahva lugeda, millised hinnad "olid"... Rootsis ostetud asjade juures SEK-id ja Eestist ostetud asjade juures EEK-ides. SEK-i kurss on ümmarguselt 1,5, kuigi viimasel ajal pigem 1,6) ja kaks väikest hiirt (à 9,-), uued veiniklaasid (39,-), 10 patareid (17,-) ja 100 teeküünalt maksab neil ainul 27 krooni... Naisele kingiks murakamoosi (49,-), mul endal murakasoolikat pole, sellepärast ei oska mõista, et mis selles niiväga erilist on ja miks see nii röögatult kallis on :) Midagi erilist seekord seal ei näinudki. Enne Ikeast ärasõitu pidi muidugi ka 5 kroonise hot dogi endale pintslisse panema... "poiss nõudis" :) Aga nii nagu ma olen aru saanud teevad kõik rootslased. Mõned käivadki seal peamiselt söögi pärast... :)
Edasi SuperGross-i. Sattusin kusagilt kunagi lugema mingist foorumist, kus arutleti, et ma pidavat kuuluma "teise eestisse", (sellepärast, et käin korra nädalas odavamates suurtes toidupoodides nagu SuperGrosso ja Willys :)) Noh, kui nii siis nii. Olen "vaene eestlane"... Ise tegelikult teen seda sellepärast, et jääks raha rohkem raamatute ja teatri ning kontserdipiletite jaoks. Aga noh, Östermalmi snoobide või muidu madalalaubalistele peavad jääma ka omad lõbud tundmaks üleolekut meie, ehk "teise eesti" inimeste üle...
SuperGrossost ostsin Eestisse lastele kaasa suured šokolaadijänesed (a 12,-) - munadepühad on selgelt tulekul, arvestades poodide kaubavalikut - suurte pappmunade kuhilatega. Lisaks Melodifestivaleni kõrvale kartulikrõpse - nii minu kui mu vanamehe lemmikud on viimasel ajal äädikamaitselised Estrellad. P tahtis ka Kex šokolaadi ja ma ostsin veel igapäevakraami à la piim, liha, kanamunad (10 krooni maksid 12 muna!) ja muu selline. Lisaks meeldib mulle nende maailmatoitude sein. Ostan sealt alati midagi erilist maitsmiseks - seegi kord. Ja lisaks Teriyaki kastet, kui see otsa saab (nagu praegu), lisaks suure pudeli vahtrasiirupit (29,-, eestis vaatasin, et pisike pudelike maksis üle 100 krooni...). Ahjaa teel Kungens kurvasse hüppasime isegi (ja nüüd rikkurid värisege) läbi Lidl-ist. Sest seal on Digestivi küpsised alla 6 krooni pakk. Samuti Heinzi kilone ketšup alla 20 krooni. Eestis viimati ostsin ka neid kallimalt :) Viga on selles, et pärast seda kui me hakkasime Heinzi kasutama, ei suuda teisi ketšupeid suhu võttagi.
Lisaks tegime plaani, et teeme "poisid köögis" projekti raames täna õhtul homseks kirjut koera. Ostsime Eestist eelmine kord spetsiaalselt kondenspiima kaasa, kuid ülejäänud kraami oli samuti vaja poest osta ning toidukile oli ka otsas...
Vanamees väsis täiega ära ning nõudis koju. Kell oligi juba märkamatult peaaegu 6.
Sellest tekkiski pealkirjas kõlanud küsimus, et kui palju on shoppamine kultuuri osa, sest viimasel ajal on sellest kujunenud nagu mingi sündmus... et "nüüd lähme poodi"... Noh, raamatute ostmine on ehk kindlasti "kultuuri" osa, aga kas toidu ka? :))) Eelmisel Eesti-reisil õnnestus isegi paarist antikvariaadist läbi hüpata. Apollost muidugi ka, aga seal ma käin nagunii alati..
Antikvariaatidest parimad leiud olid Arto Paasilinna uus raamat "Tule taevas appi" (100,-), Ilmar Laaban-i "Sõnade sülemid, sülemite süsteemid" (125,-) - see on see paks kogumik, kus on Rroosi Selaviste lood sees ja üldse palju lahedaid sõnademänge... (praeguse hetke lemmik Rroosi ütlus "Olen iseenda nimekaim nimekaim" :)) Jüri Üdi "Käekäik"(45,-) - kuigi ma kahtlen, et kõik need luuletused on juba olemas selles mustas paksus kogumikus, Carl-Johan Vallgren "Härra Bachmanni brošüüri jaoks" (40,-), Kalev Kesküla "Külma kodumaa" (50,-) - mees võitiski oma uuema raamatuga kulka kirjanduse sihtkapitali aastapreemia, Teatrielu 2008 (120,-), Ave Alavainu "Kes meist on Napoleon? (15,-), Agnes Antonini "Vermeer - Loomingu täielik ülevaade" (120,-), Justin Petrone "Minu Eesti" (100,-) ja Stephen King "Lisey lugu" (100,-). Lisaks läksin päris ahneks (sai ju tulumaksu ka natuke tagasi) ja ostsin kaasa mõned tänavused Kulka kirjanduse aastanominendid (päris mitu lasteraamatukandidaati oli puudu). No selline shopping ehk on kindlasti osa kultuuri? Noh vähemalt sellise "teise eesti " esindaja jaoks, nagu mina...
Ahjaa seda unustasingi kirjutatada, et pärast hommikust söömist ja enne poodi minekut lugesin Virginia Woolf-i "Orlando"-t paar tundi. See on täiesti uskumatult naiselik tekst ja väga ilus, justkui romaan aga nii luulelise proosa ja kirjeldustega... Üldse olen viimasel ajal hakanud teadlikult uurima naiste hingeelu ja olen üritanud neid mõista paremini. Ma tunnen, et mida aeg edasi, seda vähem ma saan naistest aru (kunagi arvasin, et olen päris proff :) Oh seda nooruse rumalust :))) Aga praegu no mitte ei mõista. Võibolla mingeid tahke, aga kokkuvõttes on naiste mõttesüsteemid minu jaoks müsteerium). Ja vaevalt, et ma kunagi täielikule arusaamisele jõuangi, aga ma igatahes üritan nii kaugele kui suudan. Selles suhtes huvitakski mind näiteks Simone De Beauvoir-i raamat "Teine sugupool".... see ilmus Avatud Eesti Raamat sarjas 1997 kirjastuselt Vagabund (vist ainus naiskirjaniku raamat, mis selles filosoofilise sisuga raamatute sarjas on ilmunud?!). Räägitakse, et raamatul olla ülikehv tõlge või toimetamine, aga sellest hoolimata, kui keegi oleks nõus sellest loobuma ja selle minule müüma, oleksin väga huvitatud ja tänulik!!! (raamatud@hotmail.com)
Nüüd aga Melodifestivalen, mis muideks toimub Globenis, mis paistab mu praegusesse kirjutamistoaaknasse ka ära :)
Esimene laul seal on saatejuhtide poolt lauldav Eye of the tiger, taustaks cheerleaderid tantsivad ja teevad trikke... vinge ja sähvakas show ikka alati neil see... mina hoian pöidlaid 4 blondile - bändile nimega Timotej (mitte et see laul oleks minu muusikamaitse). Kuigi eelsoosikuks peetakse vist paari aasta tagusel Rootsi otsib superstaari 4. või 5. kohale jäänud Anna Bergendahli.... kelle laul on ehk minugi meelest teiseks parem. Minu rootslasest töökaaslase lemmik on Ola (sinna midagi Rolf Roosalu kanti). Ise oleks veel rahul kui Andreas Johnson võidaks... Rootsi eurovisiooni muusikaline tase on kõvasti parem kui Eestis, aga sellel aastal pole otseselt ühtki minu maitse kohast laulu. Kuid nende show on alati tasemel koos taustatantsijate ning vinge valgustuse ja hea kaameratöö ning professionaalse korraldusega, milleni Eestis on veel väga pikk tee :) Samas Eestis (õnneks?!) ei võeta seda Eurovisiooni nii tõsiselt nagu siin :)
kolmapäev, 17. veebruar 2010
Long live love! ehk aitab juba sellest talvest...
Tööpäev lõppes veerand tundi tagasi ja ma sätin täna varem koju. Homme on raske päev ja üldse on raske aeg viimasel ajal. See lumesadu ei näi ka kunagi lõppevat vist. Siin Stockholmis pole vähemalt külm nagu Eestis, aga piisavalt külm, et sellest talvest juba täiega kõrini olla. Ma ei viitsi isegi Olümpiamänge vaadata, sest need on "tali"mängud. Nagu seda talve oleks vähe ümberringi... Muidugi Kiku (tal sama hüüdnimi nagu minu oma pisikesel "Kiku"-l) hõbemedali üle on hea meel. Kiku enda pärast. Nii lahe, et meil eestlastel on vähemalt mõned "omad" kellele pöialt hoida.
Kuna mul sellest talvest aga kõrini on, otsustasin panna ühe mälestuskillu viimasest suvest teksti algusesse (selle minu "Kiku"ga). Eile õhtul pidin otsima teatud fotot ja siis lappasin neid suviseid kaadreid läbi ning tegelikult võiks üldse ühe seeria sooje mälestusi üles riputada.
Ent talvest hoolimata, on ometi inimestel justkui kevad südames. Täna üks päält 40ne mees keksis siin nagu noor varss. Armunud, silmis sära ja sädemeid lendamas neljas ilmakaares. Nii, nii valmis oma südant kinkima, kui ainult see ÜKS väiksemagi märguande annaks :) Üks teine, üks naine, sätendab ja muhiseb õnnelikkuses, niiet see lausa nakatab. Kevad on vähemalt inimeste südametes juba valmis saabuma :) Ka mina saan varsti oma plikside juurde Eestisse. Veel nädal aega oodata. Pilet juba olemas...
esmaspäev, 18. jaanuar 2010
Salvador Dali näitus Dalí Dalí (Moderna Museet 17.01.10)
Täna oli viimane võimalus osa saada Salvador Dali näitusest Dalí Dalí, Stockholmi Moderna Museet-is, ehk Moodsa Kunsti Muuseumis. See oli minu jaoks esimene kord oma 2 ja poole aastase Rootsis elamise jooksul, kui sinna majja satun. Ometi olen tihe muuseumide külastaja. Ei tea, kas sellepärast, et sinnaminekul jääb tee peale Rahvusmuuseum (ja seal ma olen mitu korda käinud) või miks, aga lihtsalt pole varem jõudnud. Ometi oli see mu to-do listil juba siis kui Rootsisse kolimine oli alles ees. Noh, napilt oleks ka seekord minemata veel jäänud. Nimelt leidsin Dali näituse reklaami täiesti juhuslikult reedesest Metro lehest. Ja ma viimasel ajal eriti polegi lugenud seda lehte. Ju see oli saatuse sõrm, mis mind juhatas seekord :) Samaga avastasin, et Amy MacDonald-i kontsert on Stockholmis järgmisel esmaspäeval! Ja nüüd on mul ka pilet sinna juba olemas :)
Otsisin kohe riiulist üles Dali enda kirjutatud Geeniuse päeviku, et ettevalmistada oma visiiti maailmakuulsa kunstniku töödega esmakordseks päriselus kohtumiseks. Võibolla olen kusagil varem ka tema tööd näinud, aga teadlikult küll ei meenu, et oleksin. Ja sellist asja ju peaks mäletama... Päevik on päris kummaline, aga mõnusalt loetav. Päris lõpuni ei jõudnud enne vajalikku aega, aga ei jäänud kui mingi 40 lehekülge lõpust, mille loen nüüd kohe otsa.
Igatahes muuseumi jõudes sain paraja ehmatuse osaliseks! Sellist kassajärjekorda pole ma elades näinud mistahes muuseumis. Tuli meelde Madonna-kontsert :) Dali on ikka tõeline superstaar! No muidugi lisaks veel see fakt, et tõesti tegemist on ju nö. viimase võimalusega, sest järgmisel päeval võetakse näitus maha ja see rändab kuhu edasi.
Järjekord läks siiski piisavalt kiirest. mingi 20-30 minutiga sain oma pileti kätte ning edasi tuli piltidevaatamise sappa astuda. Näitus oli jagatud kahte suurde saali. Esimeses saalis olid Dali 30ndatest pärit tööd. Ja teises saalis ka muudest aegadest ning lisaks igasuguseid muid tema poolt viljeletud kunstivorminguid peale maalimise ja graafika.
Minu jaoks terve näituse lemmiktööd, kui nii võib öelda on siin. Ehk kõige pealt TOP 3:
1. Hitler Masturbating
See väike pärl oli peidetud ühe suure teleekraani kõrvale, millest lasti Dali intervjuud ning massiliselt rahvast passis seda ekraani ja ma pidin lausa turnima, et selle väikese maalini pääseda :) Jäi küll mulje, et üsna paljud näituse külastajad üldse seda lahedat Dalilikku naljanumbrit ei näinud. Raamatus Geeniuse päevik kirjutab Dali, et ta kahel korral oleks "peaaegu" Hitleriga kohtunud. Lisaks on Dali öelnud, et tema kinnismõte Hitleri suunal on alati südames olnud apoliitiline :) Aga Hitler oli Dali meelel tugevasti. Ma kujutan ette, et kui Hitler oleks maali valmimise ajal (see valmis muideks minu sünniaastal) olnud elus, siis Dali oleks vabalt võinud selle Hitlerile endale saata või kinkida.
Tegelikult on see masturbeeriv Hitler kuunstilises mõttes üsna eba-Dalilik minu meelest. Ja võibolla sellepärast ka niimoodi silma torkas. Muigele ajas kahtlemata :) Dali olevat öelnud (minu vabatõlge): “Alati kui ma hakkasin Hitleri nahkrihma maalima, mis läheb tema vöölt risti üle õla, pehmus mida väljendab tema sõjavarustuse tuunika ja Hitleri selle alt punnitav liha viis mind hoidvasse ja Wagnerlikku ekstaasi, mis pani mu südame taguma ja ekstreemselt harukordsesse erutatud ärevilolekusse, mida ma pole kogenud isegi armatsemisel." :) Ühel teisel korral tunnistas Dali, et näeb Hitlerit kui masohhisti, kes on otsustanud alustada sõda ja kaotada see sangarlikus stiilis.
Ka Lenini kuju ärritas Dali tundemeeli. Sellest võib lugeda nii tema päevikust kui ka sellel näitusel sai tõendi selle kohta, sest ühel maalil olid väiksed Lenini pead maalitud klaverile.
2. Sleep
See on jällegi just see stiil, mida Dali minu jaoks maalikunstis esindab. Selline sürrealistlik, värviline, temale tüüpiliste harkidega ning mingis mõttes sarnase suure ninaga inimene (tema ise). Rääkides Dali "tüüpilistest" elementidest, siis sellel näitusel ma üritasin tema ninasarviku sarvi leida tema maalidest, leidsin, aga siiski üpris vähe. Küll aga nägin elevandi pealuusid siin-seal :) Sellepärast oligi nii lahe, et sai tema päevikut veel enne näitust lugeda :)
Ma riputaksin sellise, mingis mõttes teatraalse maali küll omale magamistuppa meeleldi. Kahju, et ei saanud selle reprot, see oleks olnud lahe. Maalitud 1937, esindab samaga veel üht Dali kinnismõtete sangarit - Freud-i. Sama stiili on ka teised sürrealistid kasutanud. Eriti see unemaailma kehatus ning une, ehk reaalsusest äraolemises "toetamine". Ja need mahedad, mõnusad värvid on tõeline "puhkus silmale".
3. Dali Vermeer's Lasemaker-i reproduktsioon / Dali The paranoiac-critical study of Vermeer's Lacemaker. (ehk topeltteos, mis toimivad tervikuna)
Kurb muidugi, et arvutiekraanilt ei saa sellest geniaalsusest nii hästi aru, nagu reaalselt neid maalituna kõrvuti vaadates, natuke silmi vidutates ja hägustades. See on üks Dali geniaalsuse tunnustest, et ta oskas neid tervikuid huvitavalt jagada elementideks ning nende abil edastada sama pildi. See maal mõjus kahtlemata minu jaoks veel tugevamalt, kuna olin Dali kinnismõtetest ning samuti tema Vermeeri versiooni avamisest teistele lugenud tema "Geeniuse päevikust". Seda mis talle imponeeris Vermeeri Pitsikudujas (näiteks see, et nõela teravikku pole näha jne) ning kuidas ta seda ümber reprodutseeris. Vermeer oligi üks tema suurtest lemmikutest, kuigi mitte nii suur eeskuju nagu Picasso, keda Dali pidas oma "teiseks isaks". Kuid hämmastaval kombel näen ma Dali maailma ja see tundub minu jaoks palju huvitavam kui see meie tegelik maailm.
Edasi veel mõned tööd, mis olid näitusel üleval ning mis ühel või teisel põhjusel meelde jäid:
The enigma of Wilhelm Tell
See oli ainus maal, mille reprosid oli veel viimasel päeval alles muuseumi müügipunktis. Ja eks sellest saab aru... no kes sellist perversset asja endale seinale tahaks :) Noh, muidugi originaali veel, aga repro? :) Mina küll mitte.. Igatahes oli Wilhelm Tell ka üks tegelane, kes Dali mõtetes pidevalt külas. Teda vist intrigeeris see isa-poja värk. Tal oli vist oma isaga ka eriline suhe. Breton ja ka mingid teised sürrealistid olid selle maali peale raevu sattunud. Minul aga hakkas lihtsalt paha. Mul oli tegelikult pool ajast seal näitusel olles süda paha. Kõik see emotsioon ja võimsus ning kummalised teemad ja perverssused kokku ajasid mul vist sisikonna segi. Lisaks väsisin ma emotsionaalselt täiesti ära. See "Wilhem Tell", oli tõeliselt massiivne, kattis pool esimese saali ühest seinast. Ja jälle need kargud...
Metamorphosis of Narcissus:
Veel üks näide Dali mängimisest detailidega ning kujundite kokkusobitamisega nii, et need kas tekitaksid tervikuna mingi teise moodustise või vastupidi, mingi tervik oleks detailideks jaotatult mingite eraldi eksisteerivate elementide summa. Võimas!
Debris of an Automobile Giving Birth to a Blind Horse Biting a Telephone:
Järjekordne Dali perverssus. Kusjuures maal oli muidu palju tumedam ning ohtukuulutavam kui see siin arvutiekraanil tundub. Pime tänav on atmosfäärina oluline tunde-tekitaja. Avatud tagumik annaks justkui aimu otse vastupidisest, ehk et sünnitajaks on hobune, mitte auto. Loogilisem oleks ka (aja mõttes - enne oli ju hobune ja siis tuli auto)... Aga Dali mängiski tihti loogiliste vastuolulisustega. Ehk siis järjekordne sissevaade "Dali maailma".
Couple with their heads in the clouds.
See on kuidagi nii positivne ja ühendamas nii Dalilikku maastikku (temale tüüpiline kaelkirjak jalutamas esiplaanil), kuid ühtlasi täiesti omapärane teos, mis koosneb kahest erinevast maalist, mis on raamitud mõlemad samuti natuke omapäraselt... (see nägi välja nagu vasest raam) Aga mis minule mõjus, oli selle teose pealkiri ning nende kujude asend ning see mõte mida seeläbi Dali edastab. Mis on meie sees ja et "paar" on selgelt koos ning "samast ainest" ja "samal lainel". Võibolla ka sarnaste unistustega... ehk kokku igatahes "armunud paar".
Ja viimasena näide ka hoopis millesti muust kui maalikunst või graafikast, millest peamiselt näitus koosnes. Seal oli ka Dali disainitud riideid, filme, kujusid, elemente, eksperimente ning muud Daliga seonduvat. Kuid samuti olid esil Dali kujundatud ehted. Ja sellega oma mälestusteringi Dali näituse külastamisest lõpetangi:
Kuid rääkides veel Stockholm Moderna Museet-ist, siis sinna tasub ka nende püsinäitust minna vaatama. Ma arvan, et kindlasti võttis see Dali virrvarr mul silme eest kirjuks ning ma ei suutnud enam piisavalt hästi nende püsiväljapanekusse keskenduda. Ent midagi jäi meelde ikka. Nagu näiteks Peter Tillberg-i "Blir du lönsam lille vän" aastast 1972, Mis kaunistab ka Jonas Gardelli raamatu "Koomiku lapsepõlv" originaalversiooni kaant. Või kõigest 26 aastaselt enesetapu teinud Lena Svedbergi triptühhon vendade Kannedyte ning Lyndon B. Johnsoniga. Kuid eriti maailmanimedega kunstnike tööd, nagu näiteks Warhol, Picasso, Pollock (selle mehe kunstist pole ma kunagi aru saanud, ei saanud ka nüüd originaalis pikalt passides seda tööd), Miro, Max Ernst, Matisse, Modigliani või Edvard Munch. Kõik nad on selle muuseumi seinte vahel olemas ja mitmed neist mitmete ja mitmete töödega. Ehk Picasso oli see kõigekõigem minu jaoks isiklikult. Naljakas kokkusattumus. Ka Dali Geeniuse Päevikus olevas "kunstnike edetabelis", oli Picasso tipus :) Või oli see nüüd Raffael... igatahes pidas Dali Picassost väga lugu.
Sellistel näitustel käies tekib paratamatult tunne kui palju vaesemad on inimesed, kes ei viitsinud Dali näitust vaatama minna. Kusjuures lahe oli, et kohalik eestlaste kogukond oli küll agaralt esindatud. Jooksin seal kokku isegi kahe P klassikaaslase perega. Minu 9 aastane aga jäi koju. Ta küll lubas tulla kaasa minuga, aga kui asjaks läks siis teatas, et ta ikka ei tahaks. Ja pärast seda kui ma olin Dali raamatut lugenud, kunstniku kinnismõtetest kaka, peeretuste ja igasuguste perverssuste kohta, siis mõtlesin, et ehk ongi targem poissi mitte sundida seekord kaasa tulema. Kas ta olekski sellest kõigest aru saanud? Kahju muidugi, et vanem laps ei näinud. Temas on Daliga hämmastavalt palju sarnast (alates muidugi kunstnikukäest), aga sellest kirjutan täpsemalt kui Dali Geeniuse Päeviku raamatu lõpuni loen ja selle üle arutlen.
reede, 15. jaanuar 2010
Uued ja vanad hobid
Mul on trenažööri elektroonika katki. Sõita temaga ju veel saab ja teen seda ka, aga tahaks ikka kiirust teada ja läbitud maad ja kulutatud kaloreid ja nii edasi. See teadmatus kahtlamata teeb sõitmise natuke ebameeldivaks. Sellel aastal aga olen leidnud uue armastuse - ujumise. Viimase 2 nädala jooksul olen käinud 8 korda ujumas! Täna ka läksin töölt kell 18 minema, pojale koju juua ja süüa, ning basseini :) Nii hea tunne on pärast ujumist ja sauna. Nagu uuestisündinud. Ainult, et rattaga sõit millegipärast mõjub kehakaalule jõulisemalt kui ujumine. Ometi ujudes oleks nagu rohkem lihaseid töös. Aga muidugi trenažööriga ma sõidan tavaliselt 50 km korraga ja kõvas tempos (täisraskusel 40-43 km/h), aga ujun ma ju ikka suhteliselt lõdvalt ning pidevalt puhates vahepeal ning teekond ei saa ju ka eriti pikk... võibolla paar kilomeetrit tuleb korraga ära, mitte rohkem. Saun selle eest aitab küll kaasa. Sest kui saunas käia, siis ikka mõjub kaalule ka.
Eile õhtul käisin tantsutrennis üle tõeliselt pika aja ja üldse esimest korda Rootsis. Siin oli Stockholmi Danscenteris avatud uste päev ning proovisin paari stiili - Popping-ut ja Streetdance-i. Eestiga võrreldes oli lahe see, et no kas just pooled, aga tublisti üle veerandi olid mehed. Eestis tegelevad tantsimisega peamiselt naised. Aga minu meelest on tants ikka selline kus peaks nii mehi kui naisi olema. See näeb kuidagi stiilsem välja siis. Tantsimisest rääkides, selgus, et ilmselt tuleb mul Eestis märtsikuus vist jälle lavale astuda :) Selles vanuses on küll selline tunne, et kas ikka tohiks enam? Ja iga kord on selline tunne nagu see jääkski viimaseks... nii ka seekord...
In this age advanced,
every time I dance,
I feel like,
this will be my last chance
to experience the dance trance.
:) see räpp tuli nagu iseenesest minust välja just nüüd just siin ja täiesti live-is, :)
Anyway, tantsida tahaks tegelikult küll ja regulaarselt ja õppida uusi koreograafiaid, uusi stiile ning ennast veel arendada. Selles suhtes ongi see "So you think you can dance" lahe saade, et seal nii palju erinevaid stiile on. Minule see Tantsud tähtedega eriti pinget ei paku. Kuigi on ju sealgi erinevad peotantsu-stiilid, aga ikkagi üsna ühekülgsed võrreldes kui panna sinna kõrvale veel poppingud, lockingud, crumpid, breaktantsud, bollywood ning muud etnilised tantsud, ballett ja lüüriline hiphop ning mis kõik veel... ikka tükk maad huvitavam!!!!!
Teisalt tulles tagasi enda tantsutreeningumõtete juure, siis kas selles vanuses enam tegelikult ongi mõtet? Samas ei oska ma ka endale lihtsalt vett peale tõmmata... Špagaat läheb ju veel läbi häda soojenduse järel maha ning mõned pöörded suudab ka pingutades ära teha. ja pagana pihta, aga seal noorte seas tuli miskit ikka välja kah ning nii tunneb ennast ka veel palju nooremana :)
Popping oli minu jaoks midagi täiesti uut! Üldsegi mitte minu stiil, kuid minu meelest tuli nagu midagi välja küll. Seal oli aga sellised tegijaid, et mul oleks ikka väga, väga palju õppida. Streetdance-is ma ikka oma nurga rahvale tegin silmad ette. Mina, kes ma Eestis trennis olen tõeliselt aeglane haarama koreograafiat, olin siin Rootsis päris äss :) Ja meelde jäi kah kuidagi paremini kui rootslastele. Mis sellest et rahvast oli saal puupüsti täis ning ma õieti ei näinudki, mida see treener seal ees tegi. Kahju ainult et see trenn nii kallis on ning ainult korra nädalas. Muidu võiks tõesti proovida. Aga teinekord on vaja töö pärast ka ära olla ning siis ei teagi kui palju üldse saakski trenni. Targem oleks hoopis osta SATS-i kuukaart ju sinna ikka jõuab ning siis ei ole kinni mingites päevades ega kellaaegades. Oleks küll igavam, aga kindlam. Jõusaali-meest minust küll ei saa, aga korra paar võiks nädalas vahelduseks kangi ka väänata. Kunagi sai ju aasta aega 5 korda nädalas seda tehtud ja täiesti kõrini sellest, aga nüüd vahelduse mõttes, võiks ju jälle proovida. Kuigi ma tean juba ette, et minu jaoks on see liiga nüri. Ma tahan tsahh tsahh, hüpe ja pööre ja hoogu, powerit, muusikat ja trikke. Siis ma tunnen, et olen olemas... Satsis on aga nii jõusaal kui jooksumasinad ja lisaks veel mingid rühmatreeningud, mis pole küll tants, aga midagigi... ja seal möllab muusika ka taustaks pidevalt. Muidugi tegelikult kui ma seal proovimas olen käinud, siis olen trenni teinud ikka oma iPodi muusika järgi :)
Täna ujusin küll kõlarist tuleva Lady Gaga Bad romance-i taktis :) Päris pull oli. Tegelikult mistahes sport on ikka muusikaga tehes palju mõnusam. Unustab selle väsimuse ka lihtsamalt :) Muidugi kui on hea muusika. Tunnen viimasel ajal kuidas vajan uut ja tugeva rütmiga laule. Ei viitsi kohe neid läilasid lugusid, ega mingit vana ja ülileierdatud kraami kuulata, isegi suurte lemmikute vana muusikat. Aga see on kindlasti mingi faas. Kui kogemata jälle mõnda jutustavat nutulugu kuulen, mis mulle soonde otse surub, võin jälle leida tee tagasi ka nutulaulude juurde. Aga praegu ma ei viitsi. Olgu see siis disco, rap, tümps, salsa, tango, rumba, mõni etniline rütm või tavaline pop, aga sellel peab olema hea biit. Ja mida uuem muss, seda parem. Vanad täiega ära tüüdanud. Sellest ei saa seda head powerit kätte nagu headest uutest lugudest.
Sellest meenuski, et peaks jooksma ka minema mõni päev. Joosta on ka muusika saatel ikka teine tera. Varsti lähevad ilmad ka soojaks ning lumi sulab ära, ehk saab siis hoo jooksmisele ka sisse. Täna oli juba Stockholmis +2 kraadi... Uisutama on ka saanud paar korda, aga lapsega koos uisutamine, no see on rohkem selline lapse lõbu kui enda oma :) Muidugi lapse silmis sädet nähes ja seda rõõmu, see korvab kõik. Isegi igapäevamured :)
Täna nägin lehes pool kogemata reklaami, et sellel nädalavahetusel on võimalik viimast korda näha Stockholmi Moderse Kunsti Muuseumis (Moderna Museet) Salvadori Dali tööde näitust. Otsin veel täna enne magama minemist Dali Päeviku raamaturiiulist üles, ehk jõuab veel nädalavahetuse jooksul enne pühapäeva lõunat selle läbi lugeda. Siis oleks päris lahe minna muuseumi ning oma silmaga selle geeniuse töid vaadata. Kusjuures ei pea üksi minema kah, sest poeg lubas kaasa tulla :) Lugemisega on muidu viimasel ajal natuke kehvasti olnud. Ei ole üldse aega ega keskendumisjõudu. Sellel aastal kaks nädalat juba läinud, aga mul alles poolteist raamatut loetud. Õnneks oli see aasta esimene selline pärl (M.Tikkanen "Sajandi armastuslugu"), et tegelikult on "lugemisaastale" sobilik lugemismaania sees küll põletamas.
Ahjaa... paar nädalat tagasi pojale ostetud poti-nartsissid hakkasid ka õitsema. Ma ei suutnudki neid enne ära tappa :) Võibolla saab minust veel rohenäpp kah, aga seniks võtan ette oma teatriaasta kokkuvõtte ja katsun kääridega need kõige paremad välja lõigata ning esile tõsta. Pärast endal ka lihtsam meenutada, et mis sellel aastal need kõige lemmikumad olid :) Sai veksel välja antud kunagi, et 15.jaanuari hilisõhtul... ja lubaduste täitmine... kas seda võiks ka "hobina" võtta? :)
Eile õhtul käisin tantsutrennis üle tõeliselt pika aja ja üldse esimest korda Rootsis. Siin oli Stockholmi Danscenteris avatud uste päev ning proovisin paari stiili - Popping-ut ja Streetdance-i. Eestiga võrreldes oli lahe see, et no kas just pooled, aga tublisti üle veerandi olid mehed. Eestis tegelevad tantsimisega peamiselt naised. Aga minu meelest on tants ikka selline kus peaks nii mehi kui naisi olema. See näeb kuidagi stiilsem välja siis. Tantsimisest rääkides, selgus, et ilmselt tuleb mul Eestis märtsikuus vist jälle lavale astuda :) Selles vanuses on küll selline tunne, et kas ikka tohiks enam? Ja iga kord on selline tunne nagu see jääkski viimaseks... nii ka seekord...
In this age advanced,
every time I dance,
I feel like,
this will be my last chance
to experience the dance trance.
:) see räpp tuli nagu iseenesest minust välja just nüüd just siin ja täiesti live-is, :)
Anyway, tantsida tahaks tegelikult küll ja regulaarselt ja õppida uusi koreograafiaid, uusi stiile ning ennast veel arendada. Selles suhtes ongi see "So you think you can dance" lahe saade, et seal nii palju erinevaid stiile on. Minule see Tantsud tähtedega eriti pinget ei paku. Kuigi on ju sealgi erinevad peotantsu-stiilid, aga ikkagi üsna ühekülgsed võrreldes kui panna sinna kõrvale veel poppingud, lockingud, crumpid, breaktantsud, bollywood ning muud etnilised tantsud, ballett ja lüüriline hiphop ning mis kõik veel... ikka tükk maad huvitavam!!!!!
Teisalt tulles tagasi enda tantsutreeningumõtete juure, siis kas selles vanuses enam tegelikult ongi mõtet? Samas ei oska ma ka endale lihtsalt vett peale tõmmata... Špagaat läheb ju veel läbi häda soojenduse järel maha ning mõned pöörded suudab ka pingutades ära teha. ja pagana pihta, aga seal noorte seas tuli miskit ikka välja kah ning nii tunneb ennast ka veel palju nooremana :)
Popping oli minu jaoks midagi täiesti uut! Üldsegi mitte minu stiil, kuid minu meelest tuli nagu midagi välja küll. Seal oli aga sellised tegijaid, et mul oleks ikka väga, väga palju õppida. Streetdance-is ma ikka oma nurga rahvale tegin silmad ette. Mina, kes ma Eestis trennis olen tõeliselt aeglane haarama koreograafiat, olin siin Rootsis päris äss :) Ja meelde jäi kah kuidagi paremini kui rootslastele. Mis sellest et rahvast oli saal puupüsti täis ning ma õieti ei näinudki, mida see treener seal ees tegi. Kahju ainult et see trenn nii kallis on ning ainult korra nädalas. Muidu võiks tõesti proovida. Aga teinekord on vaja töö pärast ka ära olla ning siis ei teagi kui palju üldse saakski trenni. Targem oleks hoopis osta SATS-i kuukaart ju sinna ikka jõuab ning siis ei ole kinni mingites päevades ega kellaaegades. Oleks küll igavam, aga kindlam. Jõusaali-meest minust küll ei saa, aga korra paar võiks nädalas vahelduseks kangi ka väänata. Kunagi sai ju aasta aega 5 korda nädalas seda tehtud ja täiesti kõrini sellest, aga nüüd vahelduse mõttes, võiks ju jälle proovida. Kuigi ma tean juba ette, et minu jaoks on see liiga nüri. Ma tahan tsahh tsahh, hüpe ja pööre ja hoogu, powerit, muusikat ja trikke. Siis ma tunnen, et olen olemas... Satsis on aga nii jõusaal kui jooksumasinad ja lisaks veel mingid rühmatreeningud, mis pole küll tants, aga midagigi... ja seal möllab muusika ka taustaks pidevalt. Muidugi tegelikult kui ma seal proovimas olen käinud, siis olen trenni teinud ikka oma iPodi muusika järgi :)
Täna ujusin küll kõlarist tuleva Lady Gaga Bad romance-i taktis :) Päris pull oli. Tegelikult mistahes sport on ikka muusikaga tehes palju mõnusam. Unustab selle väsimuse ka lihtsamalt :) Muidugi kui on hea muusika. Tunnen viimasel ajal kuidas vajan uut ja tugeva rütmiga laule. Ei viitsi kohe neid läilasid lugusid, ega mingit vana ja ülileierdatud kraami kuulata, isegi suurte lemmikute vana muusikat. Aga see on kindlasti mingi faas. Kui kogemata jälle mõnda jutustavat nutulugu kuulen, mis mulle soonde otse surub, võin jälle leida tee tagasi ka nutulaulude juurde. Aga praegu ma ei viitsi. Olgu see siis disco, rap, tümps, salsa, tango, rumba, mõni etniline rütm või tavaline pop, aga sellel peab olema hea biit. Ja mida uuem muss, seda parem. Vanad täiega ära tüüdanud. Sellest ei saa seda head powerit kätte nagu headest uutest lugudest.
Sellest meenuski, et peaks jooksma ka minema mõni päev. Joosta on ka muusika saatel ikka teine tera. Varsti lähevad ilmad ka soojaks ning lumi sulab ära, ehk saab siis hoo jooksmisele ka sisse. Täna oli juba Stockholmis +2 kraadi... Uisutama on ka saanud paar korda, aga lapsega koos uisutamine, no see on rohkem selline lapse lõbu kui enda oma :) Muidugi lapse silmis sädet nähes ja seda rõõmu, see korvab kõik. Isegi igapäevamured :)
Täna nägin lehes pool kogemata reklaami, et sellel nädalavahetusel on võimalik viimast korda näha Stockholmi Moderse Kunsti Muuseumis (Moderna Museet) Salvadori Dali tööde näitust. Otsin veel täna enne magama minemist Dali Päeviku raamaturiiulist üles, ehk jõuab veel nädalavahetuse jooksul enne pühapäeva lõunat selle läbi lugeda. Siis oleks päris lahe minna muuseumi ning oma silmaga selle geeniuse töid vaadata. Kusjuures ei pea üksi minema kah, sest poeg lubas kaasa tulla :) Lugemisega on muidu viimasel ajal natuke kehvasti olnud. Ei ole üldse aega ega keskendumisjõudu. Sellel aastal kaks nädalat juba läinud, aga mul alles poolteist raamatut loetud. Õnneks oli see aasta esimene selline pärl (M.Tikkanen "Sajandi armastuslugu"), et tegelikult on "lugemisaastale" sobilik lugemismaania sees küll põletamas.
Ahjaa... paar nädalat tagasi pojale ostetud poti-nartsissid hakkasid ka õitsema. Ma ei suutnudki neid enne ära tappa :) Võibolla saab minust veel rohenäpp kah, aga seniks võtan ette oma teatriaasta kokkuvõtte ja katsun kääridega need kõige paremad välja lõigata ning esile tõsta. Pärast endal ka lihtsam meenutada, et mis sellel aastal need kõige lemmikumad olid :) Sai veksel välja antud kunagi, et 15.jaanuari hilisõhtul... ja lubaduste täitmine... kas seda võiks ka "hobina" võtta? :)
neljapäev, 14. jaanuar 2010
Esimest korda...
Täna käisin elus esimest korda Rootsis juuksuris. Ühtlasi oli see minu jaoks esmakordselt, kui meesterahvas mu juukseid lõikas.
Nimelt homme õhtul alustan esimest korda Rootsis tantsutreeningud ja mõtlesin, et selleks puhuks tuleb oma märkamatult tekkinud lokid jälle maha ajada. See mõte on mul olnud juba paar päeva, aga kõik juuksurid, mis ette sattusid, küsisid sellist hingehinda, et ma ei raatsinud kuidagi mingi 300-500 SEK-i tavalise juukselõikuse peale kulutada. Ühes kohas tegelikult maksis ka ainult 120, ent seal oli ülipikk järjekord, et oleksin kunagi ma-ei-tea-millal tulevikus pidanud tagasi minema. Liiatigi oli see mingi juuksuriõpilaste salong :)
Täna aga töölt tulles leidsin enamvähem normaalse hinnaga juuksurifirma üpris kodu lähedalt, Södermalmist, Götgatanilt. Olen sealt ikka mööda kõndinud ja nüüd siis astusin sisse ka. Kolm tooli, kolm meest pidevalt lõikamas (Stockholmis tundub olevat mitu juuksuriäri igal väiksemalgi tänaval, aga kõikidele näib pidevalt jaguvat kliente). Natuke värvilised mehed, võta siis kinni, et mis rahvusest keegi, aga igatahes kõik kolm erinevast. Sain paari minuti pärast toolile. Elav järjekord ja pärast mind saabus veel kolm inimest - olin just õigel ajal "sisse astunud". Istusin sinna, härra küsis, mida ma soovin. Aga see, mis ma tahtsin jäi tema jaoks ebaselgeks. Ütlesin, et külje pealt lühikest, pealt natuke pikemat, aga ikkagi lühikest. Lisaks võiks olla kergelt mohawk, üle pea. Ta küsis abi minu seletuse dešifreerimiseks naaberjuuksurilt. See küsis siis omakorda minult üle, et mida ma tahan. Ta ütles minu veelkordse seletuse peale, et kas ma ikka tean, et mohawk on "so yesterday"? (Mul hakkas kohe Toni Braxton kõrvus laulma :)) Küsisin, et mida ta siis soovitab? Ta pakkus Beckhamit, sest ma pidavat olema "tumedajuukseline Beckham" :) Noh, ma ei ole kursis kuidas hiireviuksuhäälega jalgpalluri praegune soeng just parajasti välja näeb, aga ütlesin, et ok. Siis paluti, et kas ma saaksin veel oodata kuni tema või kolmas mees vabaneb... vahemärkusena peaks mainima, et see kelle tooli mina istusin, see oli umbes 50-aastane halli habemega härra, teised kaks sellised umbes 30 aastased.
Veerand tunni pärast sain siis uuesti toolile. Ja lõikus läks lahti. Jube käbedalt lõikas. Ta alustas tagant kuklast ja tegi alumise "raami korda". Siis tegi pea pealt juuksed märjaks ning kammis mu Hitler-jugendiks ja lõikas edasi. Umbes kümme minutit pärast lõikuse alustamist ütles, et ma näen tõeliselt hea välja ka niimoodi. Et kas jätame nii :) Mina ütlesin, et EI, lõikame ikka lõpuni. Viie minuti pärast ütles ta jälle, et ma end vaataksin, kui ilus ma olen, et jätame nii? Mina ikka, et lõpuni-lõpuni. Natuke alla poole tunniga olimegi seal, kuhu siis jõudma pidime. No pagan, ma pole kunagi olnud lõikusega rohkem rahul! Nii kiiresti ja korralikult lõigatud... lisaks on see tõesti midagi soengulaadset - mitte lihtne siil, ega masinaga üle pea aetud "lühikese juuksed". Siis ta veel sättis ja seletas kuidas ma saaksin kammida ja erineval moel kujundada neid lühikesi juukseid, mis mulle pähe jäid (hämmastav, sest need on ikka päris lühikesed!). Lisaks see pidev komplimentide rahe, millega ta mind üle külvas. Kusjuures ta ei olnud üldse gay-tüüpi, ega miskit, vaid siiralt (ilmselt olen ma liiga kergeusklik) tulistas heatahtlikult häid sõnu :) Mina lahkusin salongist, ei pannud mütsigi selle külmaga pähe ja jõudsin mitu korda lähedale koju kõndimise jooksul märgata naiste pilke endal. Pole vist mõtet öeldagi, et tundsin ennast üliseksikalt :)))
Mõnikord piisab enesetunde kergitamiseks ka juuksurikülastusest - sain nii palju veel (lisaks soengule) selle raha eest, mille juuksurile lõpuks maksin ja ometigi oli see summa matemaatiliselt rohkem kui topelt võrreldes selle summaga, mis tavaliselt Eestis lõikus maksab :) Aga iga kord kui ta ütles mulle, "ilus mees", ütles mulle Aarne Üksküla "vaimukõrvas" oma lause "Indrek"-u filmist: "Ilus mees - kalkun!" Ei tea, kas tavaline Eesti mehe alaväärsuskompleks või iga hinnaga jalad maas hoidmise kaisemehhanism eneseimetluse libedale teele astumise eest, aga peeglisse vaadata ikka ei julge. Nartsissism on saatanast :)
Nimelt homme õhtul alustan esimest korda Rootsis tantsutreeningud ja mõtlesin, et selleks puhuks tuleb oma märkamatult tekkinud lokid jälle maha ajada. See mõte on mul olnud juba paar päeva, aga kõik juuksurid, mis ette sattusid, küsisid sellist hingehinda, et ma ei raatsinud kuidagi mingi 300-500 SEK-i tavalise juukselõikuse peale kulutada. Ühes kohas tegelikult maksis ka ainult 120, ent seal oli ülipikk järjekord, et oleksin kunagi ma-ei-tea-millal tulevikus pidanud tagasi minema. Liiatigi oli see mingi juuksuriõpilaste salong :)
Täna aga töölt tulles leidsin enamvähem normaalse hinnaga juuksurifirma üpris kodu lähedalt, Södermalmist, Götgatanilt. Olen sealt ikka mööda kõndinud ja nüüd siis astusin sisse ka. Kolm tooli, kolm meest pidevalt lõikamas (Stockholmis tundub olevat mitu juuksuriäri igal väiksemalgi tänaval, aga kõikidele näib pidevalt jaguvat kliente). Natuke värvilised mehed, võta siis kinni, et mis rahvusest keegi, aga igatahes kõik kolm erinevast. Sain paari minuti pärast toolile. Elav järjekord ja pärast mind saabus veel kolm inimest - olin just õigel ajal "sisse astunud". Istusin sinna, härra küsis, mida ma soovin. Aga see, mis ma tahtsin jäi tema jaoks ebaselgeks. Ütlesin, et külje pealt lühikest, pealt natuke pikemat, aga ikkagi lühikest. Lisaks võiks olla kergelt mohawk, üle pea. Ta küsis abi minu seletuse dešifreerimiseks naaberjuuksurilt. See küsis siis omakorda minult üle, et mida ma tahan. Ta ütles minu veelkordse seletuse peale, et kas ma ikka tean, et mohawk on "so yesterday"? (Mul hakkas kohe Toni Braxton kõrvus laulma :)) Küsisin, et mida ta siis soovitab? Ta pakkus Beckhamit, sest ma pidavat olema "tumedajuukseline Beckham" :) Noh, ma ei ole kursis kuidas hiireviuksuhäälega jalgpalluri praegune soeng just parajasti välja näeb, aga ütlesin, et ok. Siis paluti, et kas ma saaksin veel oodata kuni tema või kolmas mees vabaneb... vahemärkusena peaks mainima, et see kelle tooli mina istusin, see oli umbes 50-aastane halli habemega härra, teised kaks sellised umbes 30 aastased.
Veerand tunni pärast sain siis uuesti toolile. Ja lõikus läks lahti. Jube käbedalt lõikas. Ta alustas tagant kuklast ja tegi alumise "raami korda". Siis tegi pea pealt juuksed märjaks ning kammis mu Hitler-jugendiks ja lõikas edasi. Umbes kümme minutit pärast lõikuse alustamist ütles, et ma näen tõeliselt hea välja ka niimoodi. Et kas jätame nii :) Mina ütlesin, et EI, lõikame ikka lõpuni. Viie minuti pärast ütles ta jälle, et ma end vaataksin, kui ilus ma olen, et jätame nii? Mina ikka, et lõpuni-lõpuni. Natuke alla poole tunniga olimegi seal, kuhu siis jõudma pidime. No pagan, ma pole kunagi olnud lõikusega rohkem rahul! Nii kiiresti ja korralikult lõigatud... lisaks on see tõesti midagi soengulaadset - mitte lihtne siil, ega masinaga üle pea aetud "lühikese juuksed". Siis ta veel sättis ja seletas kuidas ma saaksin kammida ja erineval moel kujundada neid lühikesi juukseid, mis mulle pähe jäid (hämmastav, sest need on ikka päris lühikesed!). Lisaks see pidev komplimentide rahe, millega ta mind üle külvas. Kusjuures ta ei olnud üldse gay-tüüpi, ega miskit, vaid siiralt (ilmselt olen ma liiga kergeusklik) tulistas heatahtlikult häid sõnu :) Mina lahkusin salongist, ei pannud mütsigi selle külmaga pähe ja jõudsin mitu korda lähedale koju kõndimise jooksul märgata naiste pilke endal. Pole vist mõtet öeldagi, et tundsin ennast üliseksikalt :)))
Mõnikord piisab enesetunde kergitamiseks ka juuksurikülastusest - sain nii palju veel (lisaks soengule) selle raha eest, mille juuksurile lõpuks maksin ja ometigi oli see summa matemaatiliselt rohkem kui topelt võrreldes selle summaga, mis tavaliselt Eestis lõikus maksab :) Aga iga kord kui ta ütles mulle, "ilus mees", ütles mulle Aarne Üksküla "vaimukõrvas" oma lause "Indrek"-u filmist: "Ilus mees - kalkun!" Ei tea, kas tavaline Eesti mehe alaväärsuskompleks või iga hinnaga jalad maas hoidmise kaisemehhanism eneseimetluse libedale teele astumise eest, aga peeglisse vaadata ikka ei julge. Nartsissism on saatanast :)
teisipäev, 1. detsember 2009
Saavutustest ja Stockholmi filmifestivali paremik...
- Nüüdseks olen aasta aega elanud ilma Coca Cola-ta!!! Ja selle aasta jooksul olen võtnud kaalus alla 50 kg (muidugi mitte ainult tänu cocacolast loobumisele :))! Hambad ei lagune enam nii kiiresti! Tunnen ennast paremini... aga tõele näkku vaadates, siis vahest tuleb endiselt hirmus himu selle "narkojoogi" järgi :) Rahuldan seda "vajadust" segades mullidega vett mõne mahlaga - see pole küll see, aga aitab raskest hetkest üle :)
- Mu 9-aastane poeg hakkas lõpuks ometi ujuma!!! Olen temaga nüüd juba augustist peale umbes korra nädalas käinud basseinis ja täiesti viimasel hetkel, kui olin juba lootust kaotamas ja kuulutamas selle "Võimatuks missiooniks", võttis mees julguse kokku ja ujus selle vaevalise meetri-kaks ilma toeta... ja sellest sai julguse kätte ning pärast 3 tunnist basseinis ligunemist pani juba päris pika maa omal jõul :) Muidugi palju lihtsam oleks olnud ta mingisse ujumiskooli panna. Tegelikult ju registreerisingi ta juba ühte ujumiskooli, aga siis tuli Eestisse sõit ette ja ta ei saanudki minna ning mina otsustasin, et küll ma selle talle ikka kuidagi ise selgeks õpetan :) Noh, aastate töö sai väärilise tasu! MINU üks elueesmärke sai täidetud - poiss UJUB! :)
- Jõudsin Stockholmi filmifestivalil ära vaadata kokku umbes veerandsada filmi. Kummaline, aga kõik mu 4 lemmikut on tänavu millegipärast ingliskeelsed filmid... Siin on ka väike edetabel, ehk TOP 4 (need eristusid kui parimad):
1. Up in the air
2. Whip it
3. Precious
4. An education
ja neile otsa võiks siis veel "ära mainida" ka "City island"-i ja "A serious man"-i...
- Mu 9-aastane poeg hakkas lõpuks ometi ujuma!!! Olen temaga nüüd juba augustist peale umbes korra nädalas käinud basseinis ja täiesti viimasel hetkel, kui olin juba lootust kaotamas ja kuulutamas selle "Võimatuks missiooniks", võttis mees julguse kokku ja ujus selle vaevalise meetri-kaks ilma toeta... ja sellest sai julguse kätte ning pärast 3 tunnist basseinis ligunemist pani juba päris pika maa omal jõul :) Muidugi palju lihtsam oleks olnud ta mingisse ujumiskooli panna. Tegelikult ju registreerisingi ta juba ühte ujumiskooli, aga siis tuli Eestisse sõit ette ja ta ei saanudki minna ning mina otsustasin, et küll ma selle talle ikka kuidagi ise selgeks õpetan :) Noh, aastate töö sai väärilise tasu! MINU üks elueesmärke sai täidetud - poiss UJUB! :)
- Jõudsin Stockholmi filmifestivalil ära vaadata kokku umbes veerandsada filmi. Kummaline, aga kõik mu 4 lemmikut on tänavu millegipärast ingliskeelsed filmid... Siin on ka väike edetabel, ehk TOP 4 (need eristusid kui parimad):
1. Up in the air
2. Whip it
3. Precious
4. An education
ja neile otsa võiks siis veel "ära mainida" ka "City island"-i ja "A serious man"-i...
esmaspäev, 23. november 2009
Kuidas ma Susan Sarandoniga koos filmi vaatasin
Käisin täna Sture kinos Egiptuse juurtega Rootsi režissöri Tarik Saleh uusima filmi "Metropia" linastusel (Stockholmi Filmifestivali raames). Pärast filmi oli kohtumine režissöriga, kes seletas 6 aastat kestnud animatsiooni tegemise tagamaid. Tavaliselt kui mulle film ei meeldi, siis ma ei jää nende tegijate lugusid kuulama, aga seekord oli mul samas kinos ka kohe järgmine seanss tulekul (Whip it - millest kujunes üks mu selle aasta lemmikfilme) ning aja parajaks tegemiseks otsustasin siiski kuulama jääda. Mees oli päris muhe ning küsimused ja vastused põnevad. Nimelt multikas teevad hääli teiste hulgas Vincent Gallo, Stellan Skardgard, Udo Kier ja Juliette Lewis. Selliste inimestega koostööst on alati huvitav kuulda-teada saada.Pärast kohtumist režissöriga tuli siiski kõigil saalist lahkuda enne järgmist linastust. Ja nii ma siis hakkasin oma kahte mantlit teineteise peale sättima (mul on viimasel ajal nii külm, et kasutan "vana kaalu" kossakat musta mantlit oma uue peal :)) Kui järsku taipasin, et see, kes mu kõrval on, ei ole keegi muu kui SUSAN SARANDON ise!!! Talle anti tänavusel festivalil elutööpreemia ja teada oli, et ta linnas viibib, aga ega ei oska ju arvata, et ta Sinu kõrvale mingil hetkel satub! Pean tunnistama, et ma oli šokeeritud ning üllatunud kui hea ta välja näeb! Ta on ju sündinud aastal 1946, ehk 63 aastane, aga ta on kõhna ja vormis ja nägu pole kaugeltki oma vanusele vastav! Prillid olid küll ees ja kuuksepahmakas ka, aga ma ei pakuks talle rohkem kui 40-45. Esimene mõte, mis mul tekkis, oli see, et ta on nii lühike :) Ta ootas režissöri ning me olimegi praktiliselt viimased, kes saalist ootasid välja pääsemist. Kuna saal oli välja müüdud, siis see võttis tõeliselt kaua aega, aga mul polnud vahet. Nii põnev oli teda kuulata :) Muuhulgas kiitis režissöri ning ütles, et too võiks stand-up koomikuna tööd saada :) Sättis oma krässus juustele bareti peale ning tema pisike, oscari võitnud superstaarist kuju oligi mu elust kadunud sama kiirest kui ta sinna sisse oli sadanud :)
Oma külaskäiguga Stockholmi suutis ta pisikese skandaaligi korraldada. Või no mis skandaali, lihtsalt midagi, mis inimesed temast rääkima pani. Nimelt pakuti talle kohtumist kuningaga, aga Susan keeldus. Tal on USA-s oma pingpong-klubi ja ta soovis kuninga asemel hoopis kohtuda Rootslasest maailmakuulsa pingpong mängijaga :) Õige, ikka tuleb teha seda, mis enda jaoks rohkem pakub :) Oma elu ja elame ju ainult korra. Lahe tüüp, kuigi ta meeldis mulle juba enne - olen alati tema filmid üritanud kinos ära vaadata, aga pärast sellist isiklikku kokkupuudet vaatan ta filme ilmselt igavesti hoopis teise tundega :) Ja eks ta üks neid kõige paremaid naisnäitlejaid terves maailmas ongi!
Hea võimalus meelde tuletada need filmid, mis mul temaga seoses esimesena meenuvad, ehk niiöelda TOP10 (järgmiseks mängib ta ju "Minu armsad luud", ehk "Lovely bones" filmis vanaema):
1. Thelma & Louise
2. The witches of Eastwick
3. Stepmom (see video käis meil kodus vahet pidamata - südamlik ja armas film!)
4. Dead man walking (selle eest ta Oscari saigi)
5. Igby goes down
6. Bull Durham
7. Little women
8. Alfie
9. Client
10. Rocky Horror Picture Show
...Hunger, Elizabethtown, Banger sisters, Shall we dance, Cradle will rock jne jne jne...
reede, 31. juuli 2009
Danzumehe blogi sünnipäev :)
Hämmastav, aga blogi esimene sissekanne sai tehtud 31.07.06. ehk siis täpselt 3 aastat tagasi :)
Hetkel on sada asja kirjutamata ning pole aega teha ka tavapärast näitlejate kokkuvõtet, aga teen seda kindlasti peatselt. Täna käisin Amy MacDonald-i kontserdil ning olen täiesti selle lummuses ning ülehomme lähen Lady Gaga kontserdile ja esmaspäeval Eestisse ja teisipäeval arvuti uuesti remonti jne jne jne...
Elu on nii kiire suvel, et lihtsalt ei jõua blogi pidada...
Hmmm... ja mida kõike põnevat on juhtunud... üleeelmisel nädalal näiteks pissis elus lõvi mu auto peale :) mis siis veel muudest asjadest rääkida :) Elu on hetkel PERE, TÖÖ, DIEET, UUED KODUD, MAAMAJA ja AED, TEATER, KIRJANDUS, MUUSIKA, FILM, KOKANDUS ja kõiksugu muu draama ning seiklused veel sellele peale. Tantsida saab viimasel ajal liiga vähe, aga augustis ehk natukenegi... Igatahes on kõik nii põnev ja huvitav praegu!
Hetkel on sada asja kirjutamata ning pole aega teha ka tavapärast näitlejate kokkuvõtet, aga teen seda kindlasti peatselt. Täna käisin Amy MacDonald-i kontserdil ning olen täiesti selle lummuses ning ülehomme lähen Lady Gaga kontserdile ja esmaspäeval Eestisse ja teisipäeval arvuti uuesti remonti jne jne jne...
Elu on nii kiire suvel, et lihtsalt ei jõua blogi pidada...
Hmmm... ja mida kõike põnevat on juhtunud... üleeelmisel nädalal näiteks pissis elus lõvi mu auto peale :) mis siis veel muudest asjadest rääkida :) Elu on hetkel PERE, TÖÖ, DIEET, UUED KODUD, MAAMAJA ja AED, TEATER, KIRJANDUS, MUUSIKA, FILM, KOKANDUS ja kõiksugu muu draama ning seiklused veel sellele peale. Tantsida saab viimasel ajal liiga vähe, aga augustis ehk natukenegi... Igatahes on kõik nii põnev ja huvitav praegu!
esmaspäev, 15. juuni 2009
The big "40"
Kunagi ma mõtlesin, et see on võimatu. Tegelikult sellepärast saigi seda pidevalt edasi lükatud. Ennast kätte võtta on ju nii raske. Inimene on ju mugav ning oma rutiinides ja harjumustes kinni. Lükkasin ja lükkasin edasi, kosusin ja kosusin. Kuni ühel päeval 2008. aasta novembris (Stockholmi filmifestivali ajal) otsustasin lõpetada limonaadide, eesotsas Coca cola joomise ära. Kaalule erilist efekti see kohe ei avaldanud. Siis läksin julgeks ja tegin uusaastalubaduse - "Pärast kella 18-t enam ei söö!".
Pidasin ja pean endiselt sellest reeglist kinni... ja praegu on ju juba JUUNI keskpaik! Alguses oli raske, aga nagu kõige muuga, harjusin ära. Mis seal siis ikka, söön napilt enne kuut ära ja õhtu ongi söögivaba. Muidugi aastaid olen söönud midagi eriti head Eurovisiooni vaadates ja Oscarite jagamist samuti... aga tegelikult on ka need ju ikka ainult enda otsustamisest kinni. Siis hakkas ka kaalunumber kiiruga kahanema. Järgmine samm oli lubada endale televiisorit vaadata ainult ratta sadulast :) Kaalunumbrid võtsid tõelise kukkumishoo sisse.
Aga sellest polnud mulle ikka veel küllalt. Kuidagi oli vaja veel kaasa aidata. Meenus kunagi kuuldud arstide jutt, et piim ei ole inimese jook. Kaltsiumi saab ka juustust, kohupiimast, jogurist ja muidugi vahest klaasike pannkoogi või maasikate kõrvale võib ka piima võtta, justkui "terviku osana". Ja tegelikult ainus vedelik, mis inimorganismile on hädavajalik ongi vesi. Ja mis kõige parem - vees on 0 kalorit. Ehk siis ei tee inimest paksemaks, kohe mitte kõige vähematki! Sellepärast otsustasin loobuda kõikidest muudest jookidest (kohviga mul vedas, seda ei joo ma nagunii, kuigi kui kohvi sisse ei pane piima, koort ega suhkrut on sealgi minu teada 0 kalorit). Ja kusjuures alguses oli üliraske, sest ma armastasin ainult "maitsega jooke" ja ma pole kunagi üldse "vee-inimene" olnud. Tegelikult ma ei joonudki kuni senimaani paljast vett... absoluutselt mitte. Ikka mahla, piima või midagi muud, vahest üliharva ka "kangemat". See otsus aga tasus kohe mitmeti ära. Näonahk läks täiesti korda - vistrikud kadusid. Lisaks õppisin arvestama kaloritega. Ehk kõik mis päeva jooksul sisse söödud/joodud, tuli ratta peal õhtul maha sõita. Ja kui jaksu on, siis veel natuke rohkem. Lisaks arvestasin muidugi juurde muudki kõndimisel ja muidu kulutatud kalorid.
See ongi minu jaoks kogu dieedipidamise kunst. Pole vaja mingeid imedieete ega mingeid dieediraamatuid või ma ei tea mida veel. Kui ei söö rohkem kaloreid kui jõuab kulutada päeva jooksul, siis kilod paratamatult ise kukuvad. Nii lihtne see ongi! Ei maksa seletada, et makaronides on liiga palju kaloreid või et kommi või kooki ei tohi süüa. Võib küll, aga pärast peab sellevõrra suurema ringi tegema jalutades või joostes või ratta seljas. Ma tean millest ma räägin, sest rekordpäevadel tegin üle 20000 sammu. Ainult sellepärast! Ja isegi Pizza-söömise võib nii ära kulutada! Sest millestki päriselt loobunud ma ju tegelikult pole ja ei taha ka loobuda (välja arvatud limonaadid - neid pole tõesti organismile vaja!)
Ma tean, et mu 40 kilo on kukkunud mõnevõrra kiiremini kui ehk peaks. Aga ma olen tõeliselt vaeva näinud selle nimel. Nii palju vaeva (näiteks kilomeetreid ratta seljas), et ma ei võta kunagi neid kilosid endale tagasi! Pool sellest kogu massist kukkus tegelikult esimese 2 kuuga. Alguses lihtsalt läheb ruttu. Kõik see sisse ahmitud üleliigne toit tuli välja ja alles siis läks kaalu kukutamine raskemaks ja vaevalisemaks. Ehk siis teine pool on kukkunud 3 ja poole kuuga. Peaaegu kaks korda nii kaua kui esimene 20.
Mul on alati dieediga olnud põhieesmärgiks, et ma tahan ennast paremini tunda. Ja sellepärast olen täpselt jälginud oma enesetunnet. Kusjuures kõigepealt kadusid igasugused peavalud. Siis selja-, jala- ja kõik muud mured (ainult tolmuallergia ongi jäänud, aga see pole ilmselt seotud kehakaaluga). Kusjuures ma jaksan nüüd kõike palju rohkem ja paremini ja kauem. Olen rõõmsam ning mu enesetunne on tavaliselt ikka päris laes :) Olen alati esimene kui on vaja kusagile jala minna. Kasvõi poodi süüa ostma või prügikasti alla konteinerisse. Pargin oma autot ka linnast välja, et ei peaks lühikesteks sõitudeks seda üldse kasutama. Kõnnin jala ja see on niiiii mõnus! Enne oli hea, tööle ja kou kõndisin kokku 6 km, igal tööpäeval. Nüüd kui elan kontorile nii lähedal (kuni augusti keskpaigani), siis pean õhtuti päris korralikke jalutuskäike ette võtma.
Pole ma ju veel oma eesmärki saavutanud, plaanis on "veel" 8 kilo alla võtta. Siis olen oma pikkuse kohta ideaalkaalus. Mõned räägivad mingitest jämedatest või paksudest kontidest. Tegelikult on see müüt. Täiskasvanud inimese luumass erineb teistest sama pikkadest inimestest +-1 kilo. Seega see on täielik jama. Mõnele inimesele muidugi sobib välimusele natuke rohkem kehakaalu, eks see ole iga inimese enesetunde küsimus. Mina usun, et see vana "ideaalkaalu valem", ehk pikkusest sentimeetrites lahutada 110, saabki selle kõige keskmise ja normaalseima kaalu. Kuigi ma tõesti juba praegu tunnen end päris hästi. Igatahes miljon korda paremini ju 40 kilo raskemana. Ja minu pikkuses on kehamassiindeksi järgi normaalkaaluks 67-90 kilo ning sinna vahemikku ma nüüd oma kaaluga juba mahungi!
Lisaboonuseks asjale on veel see, kui teised inimesed komplimente hakkavad vaikselt tegema. Viimasel ajal olen juba üsna kummalistest kohtadest ja peaagu iga päev saanud positiivset tähelepanu. See innustab veel omakorda oma eesmärki saavutama. Ja muidugi uute riiete ostmine. Ma olen siiani enamvähem oma suurte "kott-riietega" käinud igal pool - vööga kokku ja käib kah :) Aga nädalavahetusel võtsin kätte ja ostsin ühtkomateist "uut". Endise XXL-i asemel kannan nüüd M-i. Proovisin ka üht ülikonda. Kui enne oli mu numbriks 58, siis nüüd 52! Aga otsustasin siiski ülikonna Eestist osta - peab ikka igal võimalusel oma maa tootmist toetama. Teksade mõõtu enam ei mäleta, igatahes üle 40 (vist 42) oli see W(aiste), aga nüüd ostsin 31, kuigi 30 läks ka jalga... aga teksade ostmisel mängib rolli ka lõige. Pikkus on ju ikka sama :)
Ja kõige lõpuks on see kaalulangetamine ka päris lahe meelelahutus. Ma mõtlen just hommikune kaalul käimine. Väike hasart tekib isegi. Minu kaal näitab 100 grammise täpsusega ja siis on ikka asja ette olnud eelmise päeva pingutus, kui 100 grammigi on kukkunud :) Muidugi on terveks eluks vajalik ka erinevate toiduainete kalorisisalduse uurimine. Ühtlasi kuulutasin boikoti peaaegu kõikidele toiduainetele, kus kalorid pole peale märgitud. Isegi valmis-salatitele. Muidugi restoranis süües ja mõnede eriliste lemmiktoodete puhul teen ka erandeid (need on tõesti paar väga valitud asja - sushi näiteks). Igatahes on see kõik maru põnev ja annab päevale särtsu juurde. Mina olen küll rahul!
Ning ma palun, kui tunned mind ja kui mind näed, ära hakka rääkima, et "lõpeta nüüd küll dieedipidamine, sa oled juba küllalt kõhna". Jah, ma tean täpselt kui kõhn ma olen, eriti hommikul vannitoa peegli ees :) Siiani on mul veel raskuseid ennast peeglist vaadata, seda ma vist ei õpigi kunagi päriselt ära. Ei tea, kas "meeste värk" või siis liiga pikk oli see madala enesehinnangu periood. Ikka ainult kiiruga juukseid sealt saabki vaadatud. Aga mul on dieediga "eesmärk" ja ma plaanin seda ka täita. Seega ei maksa peale pressida oma arvamust (eriti sellist, mis pärsiks teise inimese eesmärkide saavutamist). Kusjuures sellised kommentaarid tavaliselt baseeruvad võrdlusel varasemaga, mitte otseselt inimese tegeliku olemisega. Seega ma võtan alla veel täpselt 8 kilo. Ja siis olen rahul ning alustan järgmist projekti - "Kaalu hoidmist"!
Võibolla isegi mõnikord söön siis pärast kella kuut, aga ennem tuleb avastada tasakaal, et kaalu juurde ei tuleks.
Ja tulge nüüd veel ütlema, et EESTI MEHEL POLE ISELOOMU!!! On ikka küll... kui tahab! :)))
laupäev, 14. veebruar 2009
Ilusat sõbrapäeva!
Kallis sõber!Ilusat Valentinipäeva!
S: Danzumees (a.k.a. Valentin)
(fotol on K küpsetatud mustika-vaarikakook, mis viis keele alla...õnneks sõrmed jäid alles, et blogiski vähemalt "Head Sõbrapäeva" soovida :))
kolmapäev, 11. veebruar 2009
Mees, kes kõndis omapead
P esimest korda "omaalgatusel" käis iseseisvalt ise otsustades poes. Ostis kommi. K ütles, et kui ta koju tuli teatas uhkelt, et ta arvutas kokku kui palju maksab, kui palju tal raha on ja kui palju ta tagasi peab saama. Ja ega ta ainult endale kommi ei ostnud vaid ikka klassivennale ja sõbrale R-ile ka! Ja mis peamine... komme ja raha tagasi saades, oli tal meeles öelda "Tack!"
P on üldse "poodidest" huvitatud. Kui me siia kunagi kolisime, kus me praegu elame, armastas ta pidevalt käia lambipoes. Ehk kui me olime kuhugi minemas, siis tema jooksis ette tänavaotsas asuvasse poodi ning uuris nende lambivalikut :) Kui siis meie sinna ukseni jõudsime, lehvitas mõnikord rõõmsameelne müüjatädi samal ajal kui poiss uuris mõnda nende toodet huviga :) Järgmiseks tekkis tal huvi meie tänaval ühel keldrikorrusel asuva tšellode ja viiulite valmistamise - ja remonditöökoja vastu. Neil on seal suur aken, millel tihti kardinaid ees pole ning poiss tihti koolist tulles "unustas" end sinna vaatama, niiet K kodus imestas, et kuhu poiss jääb :)
Siis ükskord kui P-iga jalutamas käisime... natuke meie tänavast edasi asub ühel kõrvaltänaval kalapüügivahendite kauplus. P teatas, et ta on mõned korrad koolist tulles kõndinud edasi sinna poodi ja et seal müüakse kalastusvahendeid :) Kutsus, et ma võiksin ka temaga sinna neid asju minna vaatama :)
Üks komme, mis P-l "vanasti" oli... nimelt autos ta jutustas meile oma väljamõeldud lugusid (tegelikult mõtles ta neid jutustamise käigus välja ja seega venisid "lõputa juttudeks...ehk kuni kuhugi kohele jõudsime). Nüüd kus auto pikemat aega juba remondis, pole ta neid lugusid saanud jutustada. Kuna aga tung "lugusid luua" nii suur, tuli ta õhtul enne magama minekut meie tuppa ühe paberilipikuga. Ise seletas, et ta kirjutas meile ühe "autoloo" :)
Lugu ise oli järgmine (kirjapilt muutmata):
Kuu ja Päikse lugu.
Kuulapse nime lugu. (see rida on maha tõmmatud)
Küüs!
Ja küüs kuu.
Mina küll sellit nime
ei pane Küüs.
Oma uuele tähele.
Passa on äki sopiv nimi. ei päike.
KLUU on sopiv nimi.
(alla oli joonistatud päike, tähed ja kuu - kõigil silmad ja suu ka).
Saa nüüd siis sotti, et mida ta sellega täpselt mõtles...Passa on rootsi keeles "sobima"...huvitav kas see on kuidagi tema mõttetegevusega seotud...ei tea... Kuigi tegelikult ma saan loost aru küll :) Ainult, et mitu lauset on vahelt ära jäetud...et ei oleks "ameerikalikus stiilis", kus kõik on ette ära nämmutatud... et lugejale jääks oma mõtete arendamiseks ka ruumi :)))
Siia lõppu mõtlesin, et kirjutan ühe kuuldud jutu, millel otseselt pole meie perega mingit pistmist, aga juhtub ikka igasuguseid asju :))) Nimelt ühest naisest ja mehest... Naine oli minemas ühte pikemasse komandeeringusse. Kuna hetk oli veel aega enne lennujaama ruttamist, võttis ta ette koeraga väikese jalutuskäigu. Mõnda aega jalutanud, kõndis mööda üks kuri koer. Koer läks naise koerale kallale ja hammustas toda täiega kõrvast. Koeral hakkas kõvasti verd voolama... naine lohutas koera ja aeg liikus märkamatult edasi. Järsku kella vaadates, pidi ta koju tormama, et haarata kohvrid ning lennujaama kihutama. Koju jõudes, kohe koridoris, koer raputas ennast, nagu koerad ikka raputavad näiteks kui nad märjad on (verd oli ju kõvasti voolanud)...niiet et verised kõrvad laperdasid ning pritsisid kogu esiku verd täis. Naisel polnud aga aega hakata koristama. Kohvrid kaasa, mehele musi ja oligi läinud. Mees võttid siis ämbri ja rätiku ning läks koridori koristama. Seal ta siis hõõrus neid seinu ja põrandat, kui ukse taha tulid just äsja nende kõrvale kolinud uued naabrid, et kutsuda naist ja meest külla "tutvumisõhtule". Mees pesi suure rätikuga seal seda verd koridori seintelt ja põrandalt ning ütles: "Mu naine sõitis mõneks ajaks ära" :)))
P on üldse "poodidest" huvitatud. Kui me siia kunagi kolisime, kus me praegu elame, armastas ta pidevalt käia lambipoes. Ehk kui me olime kuhugi minemas, siis tema jooksis ette tänavaotsas asuvasse poodi ning uuris nende lambivalikut :) Kui siis meie sinna ukseni jõudsime, lehvitas mõnikord rõõmsameelne müüjatädi samal ajal kui poiss uuris mõnda nende toodet huviga :) Järgmiseks tekkis tal huvi meie tänaval ühel keldrikorrusel asuva tšellode ja viiulite valmistamise - ja remonditöökoja vastu. Neil on seal suur aken, millel tihti kardinaid ees pole ning poiss tihti koolist tulles "unustas" end sinna vaatama, niiet K kodus imestas, et kuhu poiss jääb :)
Siis ükskord kui P-iga jalutamas käisime... natuke meie tänavast edasi asub ühel kõrvaltänaval kalapüügivahendite kauplus. P teatas, et ta on mõned korrad koolist tulles kõndinud edasi sinna poodi ja et seal müüakse kalastusvahendeid :) Kutsus, et ma võiksin ka temaga sinna neid asju minna vaatama :)
Üks komme, mis P-l "vanasti" oli... nimelt autos ta jutustas meile oma väljamõeldud lugusid (tegelikult mõtles ta neid jutustamise käigus välja ja seega venisid "lõputa juttudeks...ehk kuni kuhugi kohele jõudsime). Nüüd kus auto pikemat aega juba remondis, pole ta neid lugusid saanud jutustada. Kuna aga tung "lugusid luua" nii suur, tuli ta õhtul enne magama minekut meie tuppa ühe paberilipikuga. Ise seletas, et ta kirjutas meile ühe "autoloo" :)
Lugu ise oli järgmine (kirjapilt muutmata):
Kuu ja Päikse lugu.
Kuulapse nime lugu. (see rida on maha tõmmatud)
Küüs!
Ja küüs kuu.
Mina küll sellit nime
ei pane Küüs.
Oma uuele tähele.
Passa on äki sopiv nimi. ei päike.
KLUU on sopiv nimi.
(alla oli joonistatud päike, tähed ja kuu - kõigil silmad ja suu ka).
Saa nüüd siis sotti, et mida ta sellega täpselt mõtles...Passa on rootsi keeles "sobima"...huvitav kas see on kuidagi tema mõttetegevusega seotud...ei tea... Kuigi tegelikult ma saan loost aru küll :) Ainult, et mitu lauset on vahelt ära jäetud...et ei oleks "ameerikalikus stiilis", kus kõik on ette ära nämmutatud... et lugejale jääks oma mõtete arendamiseks ka ruumi :)))
Siia lõppu mõtlesin, et kirjutan ühe kuuldud jutu, millel otseselt pole meie perega mingit pistmist, aga juhtub ikka igasuguseid asju :))) Nimelt ühest naisest ja mehest... Naine oli minemas ühte pikemasse komandeeringusse. Kuna hetk oli veel aega enne lennujaama ruttamist, võttis ta ette koeraga väikese jalutuskäigu. Mõnda aega jalutanud, kõndis mööda üks kuri koer. Koer läks naise koerale kallale ja hammustas toda täiega kõrvast. Koeral hakkas kõvasti verd voolama... naine lohutas koera ja aeg liikus märkamatult edasi. Järsku kella vaadates, pidi ta koju tormama, et haarata kohvrid ning lennujaama kihutama. Koju jõudes, kohe koridoris, koer raputas ennast, nagu koerad ikka raputavad näiteks kui nad märjad on (verd oli ju kõvasti voolanud)...niiet et verised kõrvad laperdasid ning pritsisid kogu esiku verd täis. Naisel polnud aga aega hakata koristama. Kohvrid kaasa, mehele musi ja oligi läinud. Mees võttid siis ämbri ja rätiku ning läks koridori koristama. Seal ta siis hõõrus neid seinu ja põrandat, kui ukse taha tulid just äsja nende kõrvale kolinud uued naabrid, et kutsuda naist ja meest külla "tutvumisõhtule". Mees pesi suure rätikuga seal seda verd koridori seintelt ja põrandalt ning ütles: "Mu naine sõitis mõneks ajaks ära" :)))
reede, 6. veebruar 2009
Suurim Pink-i fän siinpool Uuraleid
Meie 2-aastasest, ehk Kikust, on saanud Pink-i fän... hommikul kui ärkab nõuab Pink-Fu -d. (see "fu" tuleneb ilmselt ühest multika dvd-st "Kung Fu panda"). Ja kui korra see juba talle masinasse panna, oskab ta seda ise taaskäivitada. Täna näiteks ärkasin ma hommikul kell 7 juba Pinki taktis ja kui töölt koju jõudsin...laulis elutoas ei keegi muu, kui Pink. Osalt laulud on tal juba pähe kulunud ning ta laulab neid (oma veidra hääldusega) kaasa :)
P-ga loeme praegu M.Ulman -i Võlur taskus...P-le meeldib, minule mitte. S, kes seda kunagi paar aastat tagasi luges, kiitis küll väga. Eks näis, võibolla ma lihtsalt ei ole veel "sisse saanud".
S sai koolis täna "rootsi keele töö" MVG, mis on Eestis võrne hindega 5!!! Wow... ja keegi õpetajatest oli talle öelnud, et enam ei saa S-i keelest üldse aru, et ta rootslane ei ole. Poolteist aastat aega läkski ja tüdruk tõlgib juba rootsi keelest teaduslikke tekste...imestasime K-ga mõlemad mingit A4 suurust planeetidest, tähtede tekkimisest ja kosmosest tõlgitud teksti.
P-il on ka sellel aastal pinginaabriks üks täis-rootsikeelne poiss, kes eesti keelt ei räägi ja seega tema keel ka areneb tasapisi. Küsisin täna, et kuidas nad siis suhtlevad omavahel ja P ütles, et rootsi keeles :) Neil on homme koolis disko ja oi kui tähtis see on! Seal peab ju oma raha kaasas olema ja tantsida saab ja mis kõik veel :) Ainult et "kindlat tüdrukut" veel ei ole, seega täpsemaid plaane veel P-l polnud, kellega ta kindlasti tantsida tahaks. Peaasi, et teistele oma ägedaid liigutusi saab õpetada ja näidata :)
K jalutab mulle tavaliselt iga päev tööle vastu... ta on nii heas vormis ja nii ilus... Ta üldse nii tubli, et müts maha. Sõidab rattaga 50 km iga päev ja on sellega mulle suureks eeskujuks ning inspiratsiooniallikaks :) Ainuke jama, et ta tahab hirmsasti Eesti tagasi... Eks mina ju ka... aga ma olen tegelikult viimasel ajal leppinud olukorraga, sest ma tunnen kui palju ma saan ära teha ja kui palju aidata ning see on hea tunne. Ja lapsed on ka kuidagi rahul - sõbrad, kool ja kodus ju ka meil omavahel kõik ok.
Teisipäeval käisin töö pärast Uppsalas ning seal on üks pood kus müüakse "Peterburgi delikatesse"... sain koju tulles oma tibusid üllatada, sest sealt sai osta ka lätlaste "Karums kohukesi"!
Aga tulles tagasi tänase päeva juurde, siis see oli üks üdini sürr päev. Algas küll ühe toreda ja väga töise kohtumisega enne tööpäeva algust. Aga hiljem kujunes igasuguste "kutsete" päevaks ja mingite "juttude" päevaks, mis pole üldse mõeldud minu kõrvadele... mul on lapsest peale olnud selline efekt teatud tüüpi inimeste üle, et nad lambist hakkavad mulle oma "liiga" isiklikke jutte rääkima. Jutte teemadel, mida ma võibolla ei peaks kuulma ega teadma :) Ja ma ise seejuures ei küsi ega provotseeri neid jutte mulle rääkima. Absoluutselt mitte, pigem vastupidi...Nüüd ma ei saa magada osaliselt selle "koorma" pärast.
Vastukaaluks oli nii hea saada mõnegi sõna vahetada (mis siis sellest, et peamiselt töistel teemadel) "the one and only" KM-iga. Kummaline, aga juba esimest korda kui ta meie toa uksest kunagi sisse astus, siis oli selge - see on "minu inimene". Olen nii rõõmus, et mul on au teda tunda ja oma sõbraks pidada....ok...on öö (kell kaks) ja ma olen vist hetkel mitmetel põhjustel liiga emotsionaalne :))) Hakkan niimoodi veel heietama siin ei-tea-mida...
Aga lõpetuseks tsipa emotsioonitumal teemal...olen jõudnud oma trenniga nii kaugele, et sõidan iga päev rattaga 30 km. Pole siiani, alates novembrist, ühtki tilka limonaadi, ega coca colat ega muid suhkururikkaid mulliga jooke joonud. Viimase kuu aega tegelikult peamiselt joon vett. Pärast kella kuut endiselt ei söö. Ehk mu selle aasta ainuke "uusaastalubadus" on täiega jõus! Lisaks rattasõidule liigun muidu ka palju rohkem ning söön "võimalikult" vaheldusrikkalt ja tervislikult...kuigi korra olen sellel aastal ka pizzat söönud :))) Ei taha ju otseselt millestki "tavalisest" loobuda (erandina limonaadid), lihtsalt vähendada koguseid ja süüa õigel ajal ning rohkem "kalorivaesemaid" asju. Ja tänahommikune saldo (alates 01.01.09) - täpselt 10 kg on kukkunud! Muidugi mu eesmärgini on veel kõvasti, KÕVASTI maad, aga suund on sees ja tee sirge :) Ja mul on tunne, usk ja lootus, et ma saan sellega hakkama. Selle kuu eesmärk on kukutada 4 kilo, ehk nädalas 1 kg. Maikuuks tahaks teatud põhjustel ikka enam-vähem vormi saada (tervitused trennale:))!
P-ga loeme praegu M.Ulman -i Võlur taskus...P-le meeldib, minule mitte. S, kes seda kunagi paar aastat tagasi luges, kiitis küll väga. Eks näis, võibolla ma lihtsalt ei ole veel "sisse saanud".
S sai koolis täna "rootsi keele töö" MVG, mis on Eestis võrne hindega 5!!! Wow... ja keegi õpetajatest oli talle öelnud, et enam ei saa S-i keelest üldse aru, et ta rootslane ei ole. Poolteist aastat aega läkski ja tüdruk tõlgib juba rootsi keelest teaduslikke tekste...imestasime K-ga mõlemad mingit A4 suurust planeetidest, tähtede tekkimisest ja kosmosest tõlgitud teksti.
P-il on ka sellel aastal pinginaabriks üks täis-rootsikeelne poiss, kes eesti keelt ei räägi ja seega tema keel ka areneb tasapisi. Küsisin täna, et kuidas nad siis suhtlevad omavahel ja P ütles, et rootsi keeles :) Neil on homme koolis disko ja oi kui tähtis see on! Seal peab ju oma raha kaasas olema ja tantsida saab ja mis kõik veel :) Ainult et "kindlat tüdrukut" veel ei ole, seega täpsemaid plaane veel P-l polnud, kellega ta kindlasti tantsida tahaks. Peaasi, et teistele oma ägedaid liigutusi saab õpetada ja näidata :)
K jalutab mulle tavaliselt iga päev tööle vastu... ta on nii heas vormis ja nii ilus... Ta üldse nii tubli, et müts maha. Sõidab rattaga 50 km iga päev ja on sellega mulle suureks eeskujuks ning inspiratsiooniallikaks :) Ainuke jama, et ta tahab hirmsasti Eesti tagasi... Eks mina ju ka... aga ma olen tegelikult viimasel ajal leppinud olukorraga, sest ma tunnen kui palju ma saan ära teha ja kui palju aidata ning see on hea tunne. Ja lapsed on ka kuidagi rahul - sõbrad, kool ja kodus ju ka meil omavahel kõik ok.
Teisipäeval käisin töö pärast Uppsalas ning seal on üks pood kus müüakse "Peterburgi delikatesse"... sain koju tulles oma tibusid üllatada, sest sealt sai osta ka lätlaste "Karums kohukesi"!
Aga tulles tagasi tänase päeva juurde, siis see oli üks üdini sürr päev. Algas küll ühe toreda ja väga töise kohtumisega enne tööpäeva algust. Aga hiljem kujunes igasuguste "kutsete" päevaks ja mingite "juttude" päevaks, mis pole üldse mõeldud minu kõrvadele... mul on lapsest peale olnud selline efekt teatud tüüpi inimeste üle, et nad lambist hakkavad mulle oma "liiga" isiklikke jutte rääkima. Jutte teemadel, mida ma võibolla ei peaks kuulma ega teadma :) Ja ma ise seejuures ei küsi ega provotseeri neid jutte mulle rääkima. Absoluutselt mitte, pigem vastupidi...Nüüd ma ei saa magada osaliselt selle "koorma" pärast.
Vastukaaluks oli nii hea saada mõnegi sõna vahetada (mis siis sellest, et peamiselt töistel teemadel) "the one and only" KM-iga. Kummaline, aga juba esimest korda kui ta meie toa uksest kunagi sisse astus, siis oli selge - see on "minu inimene". Olen nii rõõmus, et mul on au teda tunda ja oma sõbraks pidada....ok...on öö (kell kaks) ja ma olen vist hetkel mitmetel põhjustel liiga emotsionaalne :))) Hakkan niimoodi veel heietama siin ei-tea-mida...
Aga lõpetuseks tsipa emotsioonitumal teemal...olen jõudnud oma trenniga nii kaugele, et sõidan iga päev rattaga 30 km. Pole siiani, alates novembrist, ühtki tilka limonaadi, ega coca colat ega muid suhkururikkaid mulliga jooke joonud. Viimase kuu aega tegelikult peamiselt joon vett. Pärast kella kuut endiselt ei söö. Ehk mu selle aasta ainuke "uusaastalubadus" on täiega jõus! Lisaks rattasõidule liigun muidu ka palju rohkem ning söön "võimalikult" vaheldusrikkalt ja tervislikult...kuigi korra olen sellel aastal ka pizzat söönud :))) Ei taha ju otseselt millestki "tavalisest" loobuda (erandina limonaadid), lihtsalt vähendada koguseid ja süüa õigel ajal ning rohkem "kalorivaesemaid" asju. Ja tänahommikune saldo (alates 01.01.09) - täpselt 10 kg on kukkunud! Muidugi mu eesmärgini on veel kõvasti, KÕVASTI maad, aga suund on sees ja tee sirge :) Ja mul on tunne, usk ja lootus, et ma saan sellega hakkama. Selle kuu eesmärk on kukutada 4 kilo, ehk nädalas 1 kg. Maikuuks tahaks teatud põhjustel ikka enam-vähem vormi saada (tervitused trennale:))!
laupäev, 31. jaanuar 2009
IMAX: Cosmic collisions / Kosmilised kokkupõrked (USA 2006)
Lõpuks ometi jäid lapsed nõusse minu muuseumikülastamisettepanekuga! Ainult, et mitte otseselt "muuseumi" külastamise, vaid ainult Naturhistoriska (Loodusloomuuseumi) IMAX kinoga :) Noh, eks ma olin õnnelik sellegi üle - peaaasi, et läheme!Tegelikult tuli mul hirmus planetaariumi külastamise isu vaadates Lukas Moodysson-i "Mammut" -filmi. Seal sellele pisikesele tüdrukule ka hirmsasti meeldis planetaariumis käia ning need filmid tundusid nii põnevad ja fantastiliselt ilusad...mul on ka juba pisikesest poisist peale hirmsasti meeldinud planeete vaadata ning üldse kõike, mis seotud kosmosega. Selles on midagi sõnul seletamatut võimsat ning ilusat. Mõeldud-tehtud! Tirisin oma "tited" kaasa, K jäi Kikuga koju, sest Stockholmi IMAX kino on alla 5-aastastele keelatud. Ja nad on üpris täpsed ning karmid selle asjaga seal (viimane kord ei lubatud ning meil jäi solidaarsuse mõttes siis kõigil käimata. Kuigi ajal, mil meil oli ainult S...siis veel sellist piirangut polnud).
Valisin filmiks "Cosmic collisons", sest see tundus hetkel kavas olevatest kosmosefilmidest kõige huvitavam. Kuigi paari nädala pärast on oodata uut "digitaalse planetaariumi" showd, ehk IMAX filmi - The Search For Life: Are We Alone? (kuigi see tegelikult pärineb juba aastast 2002).
Cosmic Collisions kestab kõigest napilt 25 minutit, kuid on selline kompu silmadele! Alustades tähesajust, kui näitleja Marie Richardson teatab, et kosmilised kokkupõrked võivad olla nii head kui halvad, koledad ja imeilusad ning need on ning saavad ka tulevikus mõjutama maakera ning elu.
Film on fantastiline digitaalne reisi läbi aja ja ruumi. Teekond viib palju kaugemale tavalisest turvalisest tähisest öötaevast.
Vapustavad teaduslikud simulatsioonid ning visualiseeritud kosmos, mille on arendanud välja Ameerika Loodusloomuuseumi teadurid ning NASA astrofüüsikud. Muuhulgas saab näha dramatiseeritud lugusid sellest, kuidas tekkis meie päikesesüsteem, millised plahvatused ja kokkupõrked on kujundanud päikesesüsteemi ning maakera arengut ning kuidas meie galaktika edasi areneb. Teaduslikult tõestatud materjal teadaolevate kokkupõrgete kohta visualiseerib kuidas dinosaurused välja surid, kuidas tekkis kuu, kuidas Linnutee Andromedaga miljardi aasta pärast muutub üheks...
NASA satelliitidega uuritud päikesetormide toimumine ning selle mõju maakerale avaneb samuti sellel fantastiliselt suurel lae-ekraanil. Nii hea meel, et lapsed nägid ka, et näiteks just need päikesetormid ongi virvatulede, ehk aurora borealise põhjustajaks. Samuti näidati komeedi mõju ning seda kuidas komeedist võibki tekkida maale vaatemäng justkui "sajaks tähti". Üks huvitamaid asju on muidugi see, kuidas tekkis kuu umbes 5 miljardit aastat tagasi, kui üks planetoid vastu maad põrkas. Kuidas sellel ajal polnudki veel maal vett ja tänu sellele plahvatusele ehk kokkupõrkele tekkis maakera uuesti ning alles siis tekkis ka vesi.
Paratamatult paneb see mõtlema ning isegi hirmu tundma, et mis siis saab kui mõni asteroid oma tavaliselt pöörlemiselt orbiidilt väljub ning hakkab maa suunas lendama. See, mis Mehhiko lähistel kunagi kukkus 65 miljonit aastat tagasi ja dinosaurused hävitas, see oli oma läbimõõdult kõigest 11 km suurune. Ja tegelikult hävitas 75% maakeral olnud elusast loodusest. Pool aastat pärast seda olevat maakeral olnud pilkane pimedus, kõik põles ära ning tossu kui palju. Film pakub ka variante, kuidas teadlased ette kujutavad, et nad suudavad maakera tänapäeval kaitsta ning sellise asteroidi liikumissuunda muuta. Muidugi kogemused ju puuduvad ning kindel see poleks, kuid nad arvavad, et mõnesaja kilomeetri kaugusele nad maakerast suudavad selle siiski ajada. Hirmus oleks küll kui järsku selline info teatatakse!
Teine mõte, mis kummitab on see, et kui suur on ikkagi Linnutee ning kui palju erinevaid "päikesesüsteeme" võib leiduda ja kui ikka näiteks vesi lõpeb otsa seal võõral planeedil, võõras päiksesüsteemis või misatahes "süsteemis" ning ei tea ju ka kui suure ajupotentsiaaliga need elukad seal siis võivad olla...ehk selline science fiction pole tegelikult üldsegi mitte võimatu....pigem on see võimalik :) Ja selliseid Linnuteid ja Andromedasid ja muid galaktikaid on universumis ju lõpmatu arv! Nii põnev on ikka see maailmaruum ning samuti teadus, mis seada kõike uurib!
Küsisin ka, et mis P arvab...kas ta ei tahaks saada astronoomiks? Ta vastas, et ta kardab kõrgust. Ma muidugi seletasin, et astronoom ei pruugi üldse kõrgele minna, ta saab satelliitide ning igasuguste aparaatidega ka siin maapeal väga edukalt uurida kosmost. See pani mehe mõtlema küll! S aga üllatas mind täiesti kõige selle infopagasiga mida ta teadis. Näiteks sellest kuidas tähed tekkisid ja kogu see filmi info oli tal juba ammu teada ning tema jaoks "lastejutt" :)
Hinnang: 4+ (visuaalselt fantastiline, aga oleks võinud pikem olla! Mõnus, et ühtki inimest, ega teadlast polnud filmis. Ainult kosmos, planeedid ning "kokkupõrked". Ülimalt soovituslik!!!!)
Trailer:
laupäev, 24. jaanuar 2009
Kõrvaleheidetud...
Eile õhtul, nagu tavaliselt, sõitsin rattaga oma 25 km ära, käisin duši all ning olingi valmis lastele lugema. Meil on üks väga hea ja naljakas raamat pooleli - "Petra lood" (K-ga loeme Enright-i Kokkutulemist, mis on otsekui vastand - täielik möga, mis ei liigu kuidagi edasi, sest see kõik on lihtsalt nii rõve ja vastik).
Kui ma oma näo elutuppa ilmutasin, istusid kaks suuremat tibu arvuti taga ja tuba täitsid jaapanikeelsed multikahääled. Tibud ise olid end sättinud arvuti taha...ja muidugi jälle oli käimas see "Bleach", millest ma tegelikult siiani täit sotti pole saanud.
Ma ei jõudnud veel midagi öeldagi, kui juba teatati, et täna on õhtujutuvaba õhtu. Ehk täna me ei loe. Mu süda murdus, sest tavaliselt on P ikka jätnud oma multikad pause peale ja oleme ikka "nui neljaks" lugenud. Ja kui mõelda, et see raamat mis meil pooleli on, see tundub olevat, naerupahvakuid ja seniseid kommentaare arvestades hetkel aasta parim...
Mind on kõvale lükatud, nagu vana mänguasi. Istusin siis köögis ja vaatasin vanu ajakirju, kuna magamistuppa ka ei julgenud minna, sest K üritas Kristinit magama saada. Mõne hetke pärast, kui Kristin oli uinunud, tuli ka tema imestama, et kas mul juba loetud?
Pärast kui juba voodisse olin pugenud, küsisin K käest, et kas peaksin minema ja head ööd kalli tegema ja soovima ilusaid unenägusid, arvas K: "Usu mind, nad ei taha meid praegu seal näha..."
Nojah...ma oleks nad ju samaga magama ajanud, nad oleks seda kindlasti "mitte tahtnud"... aga kuidagi kurb oli ikka, et see nüüd nii läks. Õhtu oli kohe kuidagi poolik. Homme õhtu üritan uuesti. Loodetavasti, siis minuga "mängitakse" jälle...
Kui ma oma näo elutuppa ilmutasin, istusid kaks suuremat tibu arvuti taga ja tuba täitsid jaapanikeelsed multikahääled. Tibud ise olid end sättinud arvuti taha...ja muidugi jälle oli käimas see "Bleach", millest ma tegelikult siiani täit sotti pole saanud.
Ma ei jõudnud veel midagi öeldagi, kui juba teatati, et täna on õhtujutuvaba õhtu. Ehk täna me ei loe. Mu süda murdus, sest tavaliselt on P ikka jätnud oma multikad pause peale ja oleme ikka "nui neljaks" lugenud. Ja kui mõelda, et see raamat mis meil pooleli on, see tundub olevat, naerupahvakuid ja seniseid kommentaare arvestades hetkel aasta parim...
Mind on kõvale lükatud, nagu vana mänguasi. Istusin siis köögis ja vaatasin vanu ajakirju, kuna magamistuppa ka ei julgenud minna, sest K üritas Kristinit magama saada. Mõne hetke pärast, kui Kristin oli uinunud, tuli ka tema imestama, et kas mul juba loetud?
Pärast kui juba voodisse olin pugenud, küsisin K käest, et kas peaksin minema ja head ööd kalli tegema ja soovima ilusaid unenägusid, arvas K: "Usu mind, nad ei taha meid praegu seal näha..."
Nojah...ma oleks nad ju samaga magama ajanud, nad oleks seda kindlasti "mitte tahtnud"... aga kuidagi kurb oli ikka, et see nüüd nii läks. Õhtu oli kohe kuidagi poolik. Homme õhtu üritan uuesti. Loodetavasti, siis minuga "mängitakse" jälle...
teisipäev, 20. jaanuar 2009
Oh küll ma olen tubli :)
Yess...tänase päeva seisuga on sellel aastal kaal kukkunud 6 kg! See tähendab, et ma olen samas kaalus nüüd kui 2 aastat tagasi ja see on ju ka juba midagi :)
Aga ma olen ka oma uusaastalubadust suutnud pidada, ehk pärast kella 18 ma ei söö. Mu limonaadistreik kestab täies hoos, nüüd peaks juba oma 2 kuud täis saama, mille jooksul ma pole ühtki koolat, fantat, spite'i, ega ka tavalisi limonaade suust sisse võtnud (väike patt oli uusaastaöö šampus, aga see pole ju limonaad ning see oli ka "erand"). Lisaks olen üldse hakanud rõhku panema salatite söömisele ja tervislikele eluviisidele. Katsun ikka kella üheks magama minna, kuigi sellega vahest libisen...eriti nädalavahetustel ja eriti huvitava raamatu või filmiga. Ja muidu ka liikuda rohkem. Iga päev kõnnin töölt koju umbes 5 km.
Liikumisest rääkides, sain K-lt inspiratsiooni....ta sõidab ju iga päev vähemalt 50km rattaga (juba vist pea paar kuud, IGA päev!!! Maakodus olles käis ta jooksmas...jooksis 12 km, igal hommikul - NII TUBLI!)... ma olen nüüd kaks päeva 25 km sõitnud...ja seegi ju midagigi. Eks ma suurendan km määra, kui kaalule enam ei mõju. Kuid need viimased kaks päeva on kaalule mõjunud kogu 6-st kilost 1,2 kg... järelikult sellel kalorite kulutamisel on ikka loogika täiesti olemas. See vist ongi see kõige olulisem, mida järgima peaks. Ehk kui kulutan rohkem kaloreid kui suust sisse ajan - küll need kilod ka siis kuluvad. Kõiki vastupidiseid väiteid ma lihtsalt ei usu :)))
Aga ma olen ka oma uusaastalubadust suutnud pidada, ehk pärast kella 18 ma ei söö. Mu limonaadistreik kestab täies hoos, nüüd peaks juba oma 2 kuud täis saama, mille jooksul ma pole ühtki koolat, fantat, spite'i, ega ka tavalisi limonaade suust sisse võtnud (väike patt oli uusaastaöö šampus, aga see pole ju limonaad ning see oli ka "erand"). Lisaks olen üldse hakanud rõhku panema salatite söömisele ja tervislikele eluviisidele. Katsun ikka kella üheks magama minna, kuigi sellega vahest libisen...eriti nädalavahetustel ja eriti huvitava raamatu või filmiga. Ja muidu ka liikuda rohkem. Iga päev kõnnin töölt koju umbes 5 km.
Liikumisest rääkides, sain K-lt inspiratsiooni....ta sõidab ju iga päev vähemalt 50km rattaga (juba vist pea paar kuud, IGA päev!!! Maakodus olles käis ta jooksmas...jooksis 12 km, igal hommikul - NII TUBLI!)... ma olen nüüd kaks päeva 25 km sõitnud...ja seegi ju midagigi. Eks ma suurendan km määra, kui kaalule enam ei mõju. Kuid need viimased kaks päeva on kaalule mõjunud kogu 6-st kilost 1,2 kg... järelikult sellel kalorite kulutamisel on ikka loogika täiesti olemas. See vist ongi see kõige olulisem, mida järgima peaks. Ehk kui kulutan rohkem kaloreid kui suust sisse ajan - küll need kilod ka siis kuluvad. Kõiki vastupidiseid väiteid ma lihtsalt ei usu :)))
laupäev, 17. jaanuar 2009
Rahulik reede
Tööl oli täna kohtumisi, messikülastus ning kreeka pähkleid ja komme. Nimelt India restoranis kohtumine ühe toreda inimesega, et rääkida natuke lähima aja plaanidest ja hoida "sidet" üleval. Millegipärast oleme TV-ga viimastel kordadel kuidagi India restoranis hakanud kohtuma :) Tema tegi välja ja ma muidugi sõin jälle Tikka Masala-t...olen juba selline tavade ori mõnedes kohtades ja vahest. India restoran on üks neid kohti.
Kohtumiselt otse edasi kohtusin TK-ga ja põrutasime messile. Üks väga kummaline mess. Esiteks oli seal küll absoluutselt kõike ja teiseks seda kõike oli tõeliselt palju. Messikülastajaid oli ka palju. Ma rääkisin natuke eestlastega juttu ning enne lahkumist ostsin mõned sisustusajakirjad K-le kaasa...kõigest 10 krooni tükk :)
Tagasi tööle. Üks väga hea e-mail LL-ilt Tallinnast ning muidugi töö, töö, töö. Pärast viit jalutas K mulle vastu ning me läksime otse kinno. Kino on siin naljakas. Enne seansi algust tuli üks tütarlaps, kes mikrofoniga teatas, et me aitaks neil koristada pärast filmi ja viiksime oma sodi ise ära. Ja muidugi ütles ta mõne sõna filmi kohta - Curious case of Benjamin Button. Suur šokk oli see, et kestvus on 2 tundi ja 45 minutit! K ei jaksanudki kuni lõpuni. Seal umbes kolmanda tunni ajal ma tundsin kuidas ta lausa piinleb. Korraliku armastava mehena, vaatasin ta piinlemist kõrvalt ning....lasin tal kuni lõpuni piinelda. Noh, ega see ehk tõesti mingi eriti hea film ei olnud, aga vaadatav...ikkagi armastusest :) Natuke "pikk" oli see küll. Ja muideks kindlasti kandideerib parima filmi Oscarile tänavu. Päriselt! Kuigi see pole minu meelest seda väärt. Ja lisaks sain taaskord tunda kuidas mulle meeldib Cate Blanchett ja kuidas mulle ei meeldi Brad Pitt. Ma tean, et välimusel ei ole vahet, aga see kuidas ta oma alahuult pruntis hoiab ning paksu meigikorra all ei liigu ükski lihas...ma ei saa aru, kuidas teda naised ilusaks meheks peavad (mitte et ma ise ilusam oleks, kaugeltki mitte :)). Keemia oli neil seal küll olematu, ning tegelikult isegi vaene Cate ei sobinud minu meelest oma kehatüübiga just sellesse rolli - baleriiniks.
Pärast kino metrooga koju. Õues oli üpris külm ja metroos hea soe. Ja rahvast hästi palju. K itsitas midagi, mida ta mulle paljastada ei tahtnud. Pärast kahte eskalaatorit...vabandust kolme, kui arvestada ka veel seda, mis õues on üles minnes...Kodupoest läbi ja piim kaasa. Lapsed olid korteri pahupidi keeranud ning istusid arvuti taga ja vaatasid Bleach-i...see on mingi anime, aga ma polegi veel täpsemalt uurinud, et mis värk on. On see üldse neile sobilik. Igatahes kamandasin arvutipausi majja ning hakkasin Leelo "Kristiina see keskmine" ette lugema. Pärast lugemist kolisin K juurde magamistuppa ning lapsed jätkasid arvutiga.
K-ga vaatasime American Idol-i uue hooaja teist osa. K kustus veel enne lõppu. Mina kirjutasin eelmise lastele loetud raamatu blogisse. Tekkis tunne, et ma ei oskagi midagi õieti kirjutada...ja kas peakski, sest see ju lasteraamat. Mis minul üldse asja selle kohta mingit arvamust avaldada...aga noh, mingi märgi lugemisest tahaks oma "päevikusse" maha jätta...
Ahjaa, vahepeal tegi mind nii rõõmsaks Aidi kommentaar. Ja ma lugesin tema viimase loo tema blogist uuesti läbi. Tagaajus tiksumas mõte, et kas kirjutan RL-ile kirja või kirjutan päeva kah veel bloggi üles. Nüüd seda teksti kirjutades tunnen, et tegin vale valiku, sest see reede oli kuidagi tavaline ja rahulik, mis temast ikka kirjutada... Eriti kuna Jõulupildid ikka veel arvutisse laadimata ning aastakokkuvõte ikka veel pooleli :) Sama vana laul...
Juhul kui jäi küsimus õhku...Kreeka pähklid ja kommid andis mulle mu ainuke kohalik kolleeg - HG. Ta sai need mingilt firmalt uue aasta puhul ja ta ei taha et need tal seal pidevalt laual nõuavad, et ta neid sööks. Kuna ta pakkis need mulle kaasa, siis loomulikult tassisin ära koju, lastele. Hmmm, nagu mingi loom.... kõik mis võimalik - vaja koju tassida, oma "urgu" - lastele. :)))
Kohtumiselt otse edasi kohtusin TK-ga ja põrutasime messile. Üks väga kummaline mess. Esiteks oli seal küll absoluutselt kõike ja teiseks seda kõike oli tõeliselt palju. Messikülastajaid oli ka palju. Ma rääkisin natuke eestlastega juttu ning enne lahkumist ostsin mõned sisustusajakirjad K-le kaasa...kõigest 10 krooni tükk :)
Tagasi tööle. Üks väga hea e-mail LL-ilt Tallinnast ning muidugi töö, töö, töö. Pärast viit jalutas K mulle vastu ning me läksime otse kinno. Kino on siin naljakas. Enne seansi algust tuli üks tütarlaps, kes mikrofoniga teatas, et me aitaks neil koristada pärast filmi ja viiksime oma sodi ise ära. Ja muidugi ütles ta mõne sõna filmi kohta - Curious case of Benjamin Button. Suur šokk oli see, et kestvus on 2 tundi ja 45 minutit! K ei jaksanudki kuni lõpuni. Seal umbes kolmanda tunni ajal ma tundsin kuidas ta lausa piinleb. Korraliku armastava mehena, vaatasin ta piinlemist kõrvalt ning....lasin tal kuni lõpuni piinelda. Noh, ega see ehk tõesti mingi eriti hea film ei olnud, aga vaadatav...ikkagi armastusest :) Natuke "pikk" oli see küll. Ja muideks kindlasti kandideerib parima filmi Oscarile tänavu. Päriselt! Kuigi see pole minu meelest seda väärt. Ja lisaks sain taaskord tunda kuidas mulle meeldib Cate Blanchett ja kuidas mulle ei meeldi Brad Pitt. Ma tean, et välimusel ei ole vahet, aga see kuidas ta oma alahuult pruntis hoiab ning paksu meigikorra all ei liigu ükski lihas...ma ei saa aru, kuidas teda naised ilusaks meheks peavad (mitte et ma ise ilusam oleks, kaugeltki mitte :)). Keemia oli neil seal küll olematu, ning tegelikult isegi vaene Cate ei sobinud minu meelest oma kehatüübiga just sellesse rolli - baleriiniks.
Pärast kino metrooga koju. Õues oli üpris külm ja metroos hea soe. Ja rahvast hästi palju. K itsitas midagi, mida ta mulle paljastada ei tahtnud. Pärast kahte eskalaatorit...vabandust kolme, kui arvestada ka veel seda, mis õues on üles minnes...Kodupoest läbi ja piim kaasa. Lapsed olid korteri pahupidi keeranud ning istusid arvuti taga ja vaatasid Bleach-i...see on mingi anime, aga ma polegi veel täpsemalt uurinud, et mis värk on. On see üldse neile sobilik. Igatahes kamandasin arvutipausi majja ning hakkasin Leelo "Kristiina see keskmine" ette lugema. Pärast lugemist kolisin K juurde magamistuppa ning lapsed jätkasid arvutiga.
K-ga vaatasime American Idol-i uue hooaja teist osa. K kustus veel enne lõppu. Mina kirjutasin eelmise lastele loetud raamatu blogisse. Tekkis tunne, et ma ei oskagi midagi õieti kirjutada...ja kas peakski, sest see ju lasteraamat. Mis minul üldse asja selle kohta mingit arvamust avaldada...aga noh, mingi märgi lugemisest tahaks oma "päevikusse" maha jätta...
Ahjaa, vahepeal tegi mind nii rõõmsaks Aidi kommentaar. Ja ma lugesin tema viimase loo tema blogist uuesti läbi. Tagaajus tiksumas mõte, et kas kirjutan RL-ile kirja või kirjutan päeva kah veel bloggi üles. Nüüd seda teksti kirjutades tunnen, et tegin vale valiku, sest see reede oli kuidagi tavaline ja rahulik, mis temast ikka kirjutada... Eriti kuna Jõulupildid ikka veel arvutisse laadimata ning aastakokkuvõte ikka veel pooleli :) Sama vana laul...
Juhul kui jäi küsimus õhku...Kreeka pähklid ja kommid andis mulle mu ainuke kohalik kolleeg - HG. Ta sai need mingilt firmalt uue aasta puhul ja ta ei taha et need tal seal pidevalt laual nõuavad, et ta neid sööks. Kuna ta pakkis need mulle kaasa, siis loomulikult tassisin ära koju, lastele. Hmmm, nagu mingi loom.... kõik mis võimalik - vaja koju tassida, oma "urgu" - lastele. :)))
esmaspäev, 12. jaanuar 2009
"Peaaegu" viimane luuletus
Veetsin eilse öö merel. Pere jäi koju. Merel möllas korralik torm ning lained olid nii kõrged, et mingil hetkel puges hinge hirm. Ei tea, kas saangi Neptuni meelevallast enam tagasi kallite ja armsate juurde.
Olin just kirjutanud järjekordse luuletuse K-le ning mõtlesin, et kui tõesti lained saavad laevast võitu ning mind leitakse uppunult, siis leitakse ka see luuletus. Ei tea, mida K oleks siis mõelnud, tundnud.
Kuigi mul pole kombeks siia oma luuletusi üles riputada. Eriti kuna mu luuleanne ei kannata kriitikat :) mõtlesin, et teen erandi ja kirjutan selle peaaegu mu viimaseks jäänud, K-le pühendatud armastusluuletus -e siia ikkagi üles.
-------------------------------------------------
Ei oska öelda ma enam
kus lõped Sa
ja algan ma
Sa terves ilmas minu jaoks
kõige kenam.
Jah, Sind ma armastan!
Me justkui üks oleksime
ning kui viibin Sinust kaugel -
mõttes tasa
kordan Sinu nime,
õnnest pisar palgel -
Sina oledki mu elu ime.
Tasa helised
mu mõttelõnga pehmes koes.
Silmad sinised
ja säravad
kui minu mõtteid loed.
Neis mustreis leida võid vaid end
nii metsik, nii rahulik -
kuid peamine,
et õnnelik me lend.
Ja teadmine
see tunne ongi armastuse leid.
Ei võtta saa mind Sinult keegi
ja loodan
saatus mullegi on Sinu loonud.
Ka saja aasta pärast veelgi,
vaid Sind
ma oma südamesse olen koonud.
---------------------------------------------
Mõtlesin küll, et kas võib võtta luuletusse keelelise vabaduse ning kasutada sõna "koonud" "kudunud" mõttes, kuid nüüdseks olen kontrollinud ning mitmed Suured Luuletajad on ka seda teinud, miks siis minagi ei tohiks :)
Igatahes on hea jälle kodus olla. Terve pere on koos ja terved...ptüi, ptüi, ptüi (üle vasaku õla).
Istusime just laua ümber ning arutasime, mida õhtuga ette võtta. S-il on õppida, mina loen täna kindlasti lastele Despereaux lõpuni, K sõidab rattaga ja kõik muu on lahtine...filmid? teater? tv?... raamat on meil K-ga ka pooleli... reisilt tõin ka mitu uut jälle juurde :) kõige parem meel oli Rootsis 80-ndatel välja antud eesti keeles (Helga Nõu tõlkes) Kerstin Thorvall -i "Õhtujutud Andresest, varsti 4" üle. Illustreerinud on selle Ilon Wikland ning selles raamatus on lood 3-aastasest Andresest, kellel on suur vend Mati ning muidugi isa-ema. Lisaks elab tema majas juba neljane Lisabet ning muidugi satuvad nad seal kõiksugustesse sekeldustesse. Tundub nii nunnu ja suurtest piltidest hoolimata päris tekstirikas. Olen üritanud neid Rootsis eesti keeles välja antud raamatuid leida, aga need on päris haruldased ja naljalt keegi neid ära müüa ei taha...mõned üksikud siiski olen suutnud oma (laste) riiulisse saada.
Raamatutest rääkides (loe:kirjutades)... Aidi Vallik on kirjutanud ühe raamatu, millel nimeks "Koletise lugu". Kristinile meeldib neid Moritz -a joonistatud pilte sealt vaadata. Kaanel on üks orav, kes end selle nunnu koletise eest end puu taha varjab. Kui Kristinilt küsida, et kes see on? Vastab ta, et ORAV. Ja kui veab, siis küsimusele, et mis häält orav teeb? Saab vastuseks: Määää :) ...aga mis häält oravad teevad??? :))) Tsiki-priki :)))
Tellimine:
Postitused (Atom)