High School Musical: On stage! - Eesti Noorte Muusikaliteater

“Niii nunnu!” kui laenata õpetaja Darbuse sõnu Eesti Noorte Muusikaliteatri tänavusuvisest (NB! Disney) muusikalist, milleks on “High School Musical: On stage!”. 

Tegemist on ju juba alusmaterjali teise tulemisega meie teatrilavadele (eelmine oli, ja muide sama hea Uustani ja Roosilehe tõlkega, Eesti Noorsooteatris juba tervelt 12 aastat tagasi, kuhu see aeg küll lendab?!). Sähvakas, särtsuv, hoogne ja vallatu noortekas, kus kossuässast poiss ja kooli uus, tarkurist plix avastavad end ühise väljakutse eest - kooli muusikali - castingult. Enne muidugi juba tunded teineteise vastu annavad endast märku. Kuid kõik loomulikult ei lähe lepase reega, sest päris raskeks osutub laulmist + kahekesi-aega oma varasemate ning muude tegemiste ja kohustuste ees sõpradega ühildada. Aga loo moraal on vast pigem see (ja vägagi laia kõlapinnaga ning kaugeltki mitte ainult noortele), et tuleb julgeda, tuleb teha ja kes teeb, see jõuab. Peale etendust Türi Kultuurikeskuse ees (kus etendused toimusid) kogemata kohatud klassiõde, kes oli tulnud vaatama oma (muusikalilaagris osalenud) 10-aastase tütrega, kes just pisut kurtiski, et tütrel on anne olemas, aga julgust pole... milline otsene eluline paradoks! Sisu juurde tagasi liikudes, siis oluline alltekst veel seejuures on, et tuleb ka endale mõelda, ent samas ei tohi teisi alt vedada, selleks tuleb leida see tark, viisakas ja õige tee. Sest peaaegu kõik siin ilmas on inimeste enda valikutest kinni. Mitmed kõrvaltegelased toovad veel paljud väiksemad liinid sisse ning sestap saab (ju isegi üsna) trafaretne (mitmetest, koolinoortest rääkivatest sarjadest-filmidest tuttav) keskne liin veel palju mõttepoegi juurde ning tervik muutub täidlasemaks ning märksa huvitavamaks kui pindmiselt paistab.

Ma ei tea, kas mul on üldse kriitikaks mingitki alust või endal siin julgust, sest tõesti oli selline suur heldimuse-tunne, et noored teevad ju kogu hinge ja südamega, pannes endast kõik välja laval ning seda on publikus selgelt ka tunda. Tegelikult loovad ju ühtlasi kasvulava ka suurtele muusikalilavadele, aga endal neil ka ülimalt kõrged kunstilised ambitsioonid. Võiks nuriseda nii mitmegi asja üle kui luubiga detaili minna (mikrofonid niivõrd väiksel laval eriti, aga ju siis kogu suure trupi kõigi hääled…eriti teksti edastuse osas veel ei kanna; osade poiste hääleseade vajaks vast pikemat tööd, eriti, et need kõrgemad noodid nii rasked ei tunduks... või leida julge falsetiseade või muuta partituuri...kuigi arvatavasti jällegi Disney-materjali puhul poleks see lubatudki... jne jne jne), aga samas lõpp”toode” (kasutan seda sõna, sest tegijad ise kasutasid seda ka ning Disney puhul ju see alati natuke ka "toode" on) on ju igati tore ning just sõnad "hoogne" ja "särasilmne" tulvad esimesena keelele, mis tõmbab kogu saali kaasa elama ja mis Sa siis ikka koogi koostisosade üle virised kui kook ise on nõnda maitsev!

Siinkirjutaja on ka otsesest sihtgrupist väljas, ent minu lapsepõlve vastavasisuliste lemmiksarjade "Beverly Hills 90210" ja "My So-called life" armastus sai sellegipoolest meelde tuletatud... Mitte vast nii hea kui viimane, aga täiesti võrdväärne Beverly Hillsiga küll (HSM-i ajal olin juba sellest east väljas ja lapsed polnud veel nii suured, et huvituks ning sellepärast ka kogu laulude kavalkaad pole nii hinges kui arvatavasti praegustele noortele, ehkki filmi peaosadest Vanessa Hudgens ja Zac Efron on nimed, mis minule ütlevad ka nii mõndagi ning telesarjas osalenud Olivia Rodrigost on saanud ju tõeline popmuusika sensatsioon mitmete Grammyde ja edetabelitippude vallutustega). Nüüd keskeakriisis on nagu uue ringiga “Dear Evan Hansen”id ja muu selline jälle huviorbiidis ja võibolla seetõttu leidis hoopis läbi mingi teise suhestumisprisma kaudu tee üles ka High School Musicali loo (lugude) sisekihtide vahele.

Olen seda ka varem öelnud, et Eesti Noorte Muusikaliteatri üks suurimaid salarelvi on koreograaf Marie Loviise Mänd (seekord ta ise laval ei ole) ja vast just see liikumine annabki õige särtsu ja hoo (loomulikult koos muusikaga) ka siinsele lavalisele tervikule. Seekord eriti cheerleadrid, kelle seas ka näiteks eelmise suurema ENMT muusikali, ehk Libahundi hundikarja Lisandra Leemets. Temaga on siinses lavastuses liitunud Viona Vipper, Brittany Krijer ning varasemalt ka lauljate-näitlejate poolelt tuttavad Lisette Taube ja Elis Tallmeister + mõned tantsupoisid ka püüavad efektidega silma ning nad kõik kutsuvad esile vaimustust. Keegi näiteks tegi vingeid saltosid ja välja suutsin nimeliselt peilida ühe väga hea kehatunnetusega- Fred Vahtel’i. ENMT üheks lemmikuks kujunenud Herta Soro oli seekord miskipärast hoopis taustamal, kuigi hiphopparitegi seast sai korra noorelt talendilt sellegi tantsustiiliga sinapeal olemise aimu kätte.

Lavastuslikult on need Türi muusikalid läinud üha paremaks, kogu lava suuruse (ehk täpsemalt just selle "väiksuse") haldamine režiijooniste loomisel ning seeläbi oskuslik terve saali ära kasutamine ning misanstseenide kokku klapitamise kunst ei ole siin enam tavateatrite tasemest üldse erinev! Lavastajatoolis sedapuhku Mark Oja, kes esietenduse lõppedes tõi välja, et tervelt 5 korda on see tema unistus HSM lavale tuua edasi lükkunud, aga nüüd siis ometi! Minu (siiani ENMT) lemmikus, ehk “Sofia”s (seal oli originaallugu ja originaalmuusika) oli ju veel igasuguseid (esietenduse põhjal) konarusi, ent praeguses, mis (Sofiaga sarnaselt) küll laulude õppimise ja tausta- ning detailide loomise ja arenduse mõttes pikem protsess, ent osiste kokku panemise mõttes kõigest nädalase laagriliku hommikust hommikuni laulu- ja tantsutrennide vili - no ikka absoluutselt hämmastav tase tervikul! Ju sellel laagrilikul kambavaimul on ka oma roll mängida hiljem laval, miks need noored niimoodi vaimustavalt üheskoos hingavad, et tervikus traagelniidid puuduvad ja ansamblitunnetus on seeläbi ka täiesti omaette klassist. Kuid kindlasti on siin ka lavastaja täpne silm seda ohjes hoidmas, et need tasandid ja plaanid publikule (märkamatult) usutavad ja vastuvõetavad tunduksid, vastasel korral hakkakski vaatajana tähele panema asju, mida ei peaks. Ja kui varem veel, siis HSM-is no isegi mitte kordagi ei märganud enam midagi loo voolavust takistamas ning kordagi ei liikunud mõte sellele, et ahhaa, siis on nii või naa proovitud midagi lavale panna. Lavastus on igati terviklik, viimistletud, produtseeritud, nagu mõni raadiotes mängitav välismaine pop-laul.

Peaosades (juba mitmetest muusikalidest tuttav) Kärt Anton ja (võrdlemisi uus tutvus) Petrik Vint. Kärt on nii särav, isegi kui tema mängitav tegelane ise on tagasihoidlik. Selles peitub ka tema karakteriloome võlu. Kärt selgelt tunnetab ja teab, kuidas ta laval välja paistab (ning kõlab) ja selle professionaalsusastmega ka stseenides laseks ta tihti isegi nagu partneril võtta rohkem ruumi laval, mis omakorda töötab hoopis tema kasuks, sest seda huvitavamalt ta seal ise mõjub ja nagu ise seda tõmbamata, tõmbab just endale tähelepanu. Selline ongi kõige orgaanilisemas vormis partnermäng mis teeb noorele näitlejale ainult au. Rääkimata sellest, et loomulikult ka muusikaliselt saab Kärt täiega särada, kogemused räägivad siin enda eest - puhas nauding! Petrik on partnerina olemas, mis on olulisuse mõttes nr.1... mõneti vast isegi ootamatu valik (mitte vist klassikaline "iga-tüdruku-unistus", rohkem võiks sealt kõrvalt kerge paha-poisi-vaibiga Joosep Järve või Karl Pärloja rohkem olla “selline”... samas peategelane peakski ju ikka (ühes korralikus Disney-noortekas) olemagi "hea" ja seda temast õhkub. Aga lõppude lõpuks siinkohal, mis mina ka tean…küsige parem plikade käest ja olulisem ehk ongi hoopis see, et temast kumab ehedust sellise tegelase rollis, nagu ta ei peakski kedagi mängima, sest hetkekski ei kahelnud lavale vaadates, et Petrik=Troy. Ent kõigi kolme kesksema meesnäitleja omamoodi edu pant on ka slepivabadus, sest ei osanud ei Petrikult, Joosepilt ega ka Karlilt nende rollides midagi oodata, ega neile ootuseid asetada või võrrelda. Karl oli ju hoopis üks mu huntidest Libahundis (sõnadeta tantsuroll), aga päris huvitavalt kontrastlik oma siinset tegelast mängides (kiitus seejuures ka sellele, kes iganes oskas just tema sellesse rolli valida).

Lisaks saab siin lavastuses kohtuda ka mitmete ENMT varasemate muusikalide suurimate tähtedega - Janet Jamie Vavilov ja Kaia-Liisa Kesler’iga eesotsas. Janet lihvib oma Libahundist veidi tuttavat pahalase-rolli veelgi nüansirikkamaks, samas on pintsli jämedus on seekord hoopis teine, aga ühtviisi mahlaselt kaasakiskuv vaatajale suhestumiseks (me ju teame selliseid tüüpe ka päris elust või mis?!). Ent tegelikult oma vennaga muusikali-castingul osaledes ning tema mitmetest suhtumisvarjunditest tekib ka huvitavalt keerulisema ning sügavama taustaga tegelane, kui see, mis lavalt silmadeni jõuab. Kaia-Liisa’t oleks tahtnud palju rohkem ja see on ju hea märk! See üks laul, kus tal suurem osakaal, seal ju ometigi (vaimustav hääl, mis ühtviisi sobib nii pop- või miks ka mitte isegi rock-lugudesse kui muusikali!) ning kõikjal siin siiski pigem toetava sõbra rollis. Aga omakorda nõnda jällegi just need vahvad sähvakused siin-seal vahel pääsevad eriti mõjule, kus ta tegelane on hetkekski keskmes... kokkuvõttes väike, aga igati vinge ja meeldejääv roll. 

Noor Ryan, ehk Ralf Oliver Purje on ilmselt oma lavatee alguses ning kõik, alates diktsioonist, lõpetades partneritunnetusega (tal vedas, et eelkõige Janet teda ses osas ohjes hoidis natukenegi ning ei lasknud vastumängijana pallil kukkuda) vajab veel väljaarendamist, aga mis on olemas- peotantsija-kehatunnetus, julge enese maksmapanemine nii tervikus kui ka väiksemate misanstseenides ning ilmselge lavaline sarm (mis teatud vanuseni sh. praeguses teda veel kannab sinna nunnumeetri-kategooriatesse) ja seda on juba rohkem kui paljudel. Ka varasemast tuttav Richard Sepajõe on siin raadio DJna pisikeses sutsus, aga vast olulisemgi on tema lavatagune roll ja sedagi on tugevalt tunda. Ehk kui õigesti aru sain, siis on ta kõigil näitlejatel aidanud läbimõtestamisega arendada karakteriloomet (miks keegi laval on see, kes ta on ja miks ta just nii tegutseb - see, mida professionaalid ju teevad ise oma kehastatava rolliga ka ning kui varem veel võis märgata ENMT lavastustes kellegi soleerimist või arusaamatust, et kas ta on terviku teenistuses, siis siin tõesti kõik oligi päris - ehk seda tööd ei saa kohe kuidagigi alatähtsustada, pigem ka suurtes teatrites, kui näitleja on lavastaja poolt jäetud üksi pusima ning too on pindmiselt ära petnud, vaatab lavalt publikusse tegelane, kes ei teagi kes ta on ja miks ta on). Üks, kelle tahaks veelgi esile tuua kui väga huvitava lauluhäälega, millest saab aimu vaid paari taktiga, ent tema nime ei teagi, aga ta tegelane seal salaja tegeles tšellomänguga... 

Ma võiks neid nimesid siin kiidusõnade saatel loetlema jäädagi, sest trupis on  pea 40 näitlejat ning on stseene, kus nad peaaegu kõik on korraga laval, aga ainsad, keda kohe mitte ei tohi veel siin mainimata jätta, olid vast vähemalt esikapubliku reageeringute põhjal valdavalt seekordse lavastuse lemmikuteks... Ühtlasi vast ka trupi kogenumast otsast - preili Darbuse rollis Kaarel Orumägi ja treeneri ning peategelase isa rollis Sulev Võrno. Oma mälusahtlites tuhlates, tuleb tõdeda, et polegi neid kumbagi (vist) veel teatrilaval varem näinud. Kuigi ju mõlemad on teada-tuntud oma varasemate teiste tööde kaudu. Sulev siiani rohkem impro- ja muusika radadelt ja teleekraaniltki. Üldse on meeldiv, et aasta-aastalt ENMT vanuselised vahed eristuvad üha rohkem ja rohkem, sest ongi ju ikka lugudes erinevas vanuses inimesi. Lisaks tahan meeldiva tähelepanekuna tõstatada just noorte seisukohalt, et siin ei pöörata tähelepanu keha positiivsusele või -negatiivsusele (tuleb mõnikord meelde kui kunagi 90ndatel tantsisin back’i popstaaride trennides, aga kui esinemiseks läks, öeldi minule, et Sina oled liiga paks lavale!) Siin sellist nõmedust ei jagata ja õige on! Aga tulles tagasi Sulevi ja Kaarli juurde…Siis Sulevil ja ilmselt ka just vanuse tõttu, on siin vajalikku autoriteeti ning ta justkui ei peagi seda mängima, sest noorte kõrval saab ta selle juba olemuslikult kätte, aga korraks ning vaid ühes misanstseenis võttis just tema mäng ja no kirjutatud rollist tingitult ka hinge hellaks - kui ta oma poja teist hobi aktsepteerib. Aga “mänguliselt” just need Kaarliga duett-duellid, kus tema mehena kahe jalaga maas ning Kaarli loodud naistegelane ikkagi just tema ümber - mitte ei “kädista”, vaid “müristab”! Kusjuures (ma leian, et) nii hea, et Kaarel ei mängi seda naist mitte drag-queenilikult (a la West End muusikal "Kinky boots"), vaid täiesti psühholoogiliselt pinnalt naist (vanatüdruklikku, teatrist suisa seestunud õpetajannat). Ehkki paratamatult kisub mõnes kohas ka karikatuurseks (ja hea ongi, sest just nõnda paneb ka publiku naerust möirgama), aga seejuures ikkagi kaotamata usutavust (kuigi vist ühes kohas ja nimme, laskis ta ka täiesti vabaks ja see nii hästi sobiski just sellesse stseeni nõnda). Väga vahva ja omalt poolt veelgi särtsu lisav. 

Hinnang 4 (no tegelikult 4- kanti, aga just selle arenguhüppe ning tunnustuse tõttu tahaks kuidagi eriti neid ergutada jätkama, sest nii on ju vaid taevas piiriks, kui areng tõesti iga korraga muudkui jätkub. ja noortekana, arvestades milline suur huvi seda sellel suvel saatis, siis sihtgrupp kindlasti hindaks seda veelgi heldemalt ja kõrgemalt! Siin ju täiesti profiteatrite tasemel. Eks peavadki ju need siinsed tegelased olema noored ja kogenematud ning osavalt niimoodi jällegi trupis erinevate kogemuste ja taustaga esinejaid mixides on ühtlasi saavutatud just see õige ja usutav "High Schoool"i aura. Ja seda näitas ka noorem kaaspublik, et laval räägitakse just nende "linnukeelt", millest võibolla kõik vanemad lõpuni aru ei saagi, ega peagi saama, ent vanemad saavad jällegi just enda tasandilt vaadata ning leiavad ka täiesti (häda)vajalikud omad asjad üles, kasvõi noortest arusaamise ja nende oma raja otsimise olulisuse.

Mistahes eas muusikalisõpradele üks igati vahva vaatamine, kus kõige paremas mõttes noorte mängunälg paneb ka kõigi mängijate silmad lausa pimestavalt särama ning kogu särtsakas-sähvakas show on kahtlemata ka kaugemalt Türile-sõitu ning just selles saalis finaalis tekkivas täiesti erilises energiaväljas olemise kogemist väärt! Vähemalt esietenduse saal elas ka pidevalt täiega kaasa (ent usutavasti sellise loo ja lavastuse etendusi polegi võimalik lihtsalt tuimalt vaadata), mis tõstab Türi Kultuurikeskuse katuse 2 meetrit HSM etenduste ajal veelgi kõrgemale, et hoogsatest rõõmuendorfiiniplahvatustest tekkiv elektrit täis atmosfäär saali ära mahuks! Lõpus ju veel korra kõigi laulude popurrii ning kummardamiste ajal saab plaksutada nii rütmi kaasa kui ka tegijatele kogu südamest. Ja kui siis kõlab kisakoori hüüd "Metskassid üheskoos, pidu läheb käima täies hoos"" ei ole enam ainult lavalolijad need "metskassid", vaid kõik saalisviibijad!

Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed fotod on pärit ENMT FB seinalt ja need on pildistanud Heikki ja Edith Avent):

Disney originaalmuusikal

"HIGH SCHOOL MUSICAL: ON STAGE!"

Aastavahetusel kohtuvad suusabaasi peol korvpallimeeskonna kapten Troy ja nutikas uustulnuk Gabriella, kelle vahel tekib ootamatu säde. Peale talvevaheaega avastavad noored, et neist on saanud koolikaaslased. Gabriella kirg laulmise vastu sütitab ka Troy’d ning ühiselt osaletakse kooli kevadmuusikali prooviesinemisel. Gabriella sõbrad on aga veendunud, et tüdruku huvi muusikali vastu takistab teda õpingutel tulevase keemiaolümpiaadi jaoks. Sama arvavad ka Troy meeskonnakaaslased, kes teevad omalt poolt kõik, et noormees keskenduks saabuvale korvpallivõistlusele. Noorte teekonnale seavad omakorda takistusi ka “jääkuninganna” Sharpay ning tema koreograafist vend Ryan, kelle jaoks on roll kevadmuusikalis tähtsam kui elu. Säravad karakterid, kaasahaarav muusika ning modernne Romeo ja Julia lugu teevadki “HIGH SCHOOL MUSICAL”ist ühe 21. sajandi armastatuima muusikali mis on hullutanud noori juba alates 2006. aastast.

Muusikaliversioon põhineb Peter Barsocchini kirjutatud Disney originaalfilmil.

Libreto autor: David Simpatico

Laulud ja laulutekstid: Matthew Gerrard ja Robbie Nevil; Ray Cham, Greg Cham ja Andrew Seeley; Randy Petersen ja Kevin Quinn; Andy Dodd ja Adam Watts; Bryan Loiuselle; David N. Lawrence ja Faye Greenberg; Jamie Houston

Muusika adaptsioon ja arranžeering: Bryan Louiselle

Laulusõnade tõlkija: Kelly Uustani /  Libreto tõlkija: Andres Roosileht

Lavastaja: Mark Oja

Kunstnik ja muusikajuht: Kaarel Orumägi

Koreograaf: Marie Loviise Mänd

Kostüümikunstnik: Rebecca Christal Õunap

Dekoratsioonikunstnik: Edgar Orumägi

Grimm: Eliise Reimaa ja Karoliina Lepik

Valguskunstnik: Karl Vilks

Helirežissöör: Sulev Liiva

Inspitsent: Tauri Truu

Administraator: Liia Orumägi

Projektijuht: Kauro Tafitšuk

OSADES:

Kärt Anton, Petrik Vint, Kaia-Liisa Kesler, Linda Toom (23.07-24.07 ja 06.08-07.08) või Janet Vavilov (21.07-22.07 ja 02.08-05.08), Joosep Järve, Ralf Oliver Purje, Kristi-Liis Orupõld, Karl Pärloja, Mia Rosenberg, Kaarel Orumägi, Sulev Võrno, Richard Sepajõe, Priidu Leinus, Reio Leinus, Martin Loo, Anna Danilson, Sandra Sasorin, Oliver Veimer, Raina Luht, Lisette Taube, Brittany Krijer, Artti Vain, Marta Soro, Elis Tallmeister, Christofer Lusmägi, Herta Soro, Frank Tigane, Fred Vahtel, Lisandra Leemets, Eliise Ra Tõemäe, Andra Halgma, Kertu Kangro, Tanel Ronimois, Viona Vipper ja Dorian Pihl

Libahunt - Eesti Noorte Muusikaliteater

Esimesed libahundi märked pärinevad kusagilt aastast 50 m.a.j. mil imperaator Nero ajastul Vanas-Roomas Petronus selles kirjutas. Libahunte jahiti ja nende üle peeti agaralt kohut eriti keskajal. Samamoodi, nagu nõidadega. Kõige hilisemad sellised "kohtud" toimusid teadaolevalt praegustel Baierimaa ja Austria aladel 1700ndatel. Sealt edasi on libahunditeemat käsitletud ja uuritud folkloori osana. Rahvapärimuste osaks on see saanud kohe 18ndast sajandist alates ning tänapäeval on see ka lahutamatuks osaks meie popkultuuris, 

August Kitzberg kirjutas oma tuntuima ja hinnatuima teose ning Eesti kuulsaima "Libahundi" 1900ndate alguses (loetav ka veebis siin). Esieteduse sai see 1911 Endla teatris. Täpselt 100 aastat pärast seda esietendust, ehk niiöelda "juubeliks", tõi toonase nimega Eesti Nuku- ja Noorsooteater selle välja muusikalina. Muusikaautoriteks Jaagup Kreem ja Tiit Kikas, laulusõnad Jaagup Kreemi poolt ja lavastajaks ning libreto autoriks Neeme Kuningas. Kui seda toona vaatamas käisin, siis kuigi muusika meeldis, ei leidnud sealt ühtegi tugevalt mällusööbivat laulu ning kogu lavastus oli üleprodutseeritud ning minu jaoks puudus sellest "hing", mistõttu tänaseks päevaks ongi seetõttu suuremas osas mälust kadunud. Meeles on vaid lava ülesehitus, lammaste-huntide kontseptsioon ja minu arvates 2011. Eesti teatriaasta üldse parimad kostüümid Grete "Stitch" Laus'ilt. 

Kerime sellest nüüd kiirluubis edasi veel 9 aastat - tänasesse päeva. Türi Kultuurikeskuses tõi selle Kreemi ja Kikase muusikali välja Eesti Noorte Muusikaliteater. Paar aastat tagasi, kui noori muusikalitegijaid esimest korda vaatamas käisin, juba siis imestasin, millist kõrgetasemelist ja "suurt" muusikaliteatrit nad seal (võrdlemisi) "pisikesel" laval Türil teevad, kuid hämmastusin seekord samamoodi. Ühest küljest on ju tegemist teatrit armastavate noortega, kellel puudub teatriharidus, ehk neid võiks nimetada ka harrastusteatriks, teisalt jällegi kõrge (ja ma pean siin silmas MÄEKÕRGUNE!) muusikaliselt professionaalne tase nii vedajatel kui ka kogu trupil on, et olgu või harrastusteater, aga sama palju ka professionaalne. Tänapäeva Eestis see piir ongi nii hägune, et sellele eraldi tähelepanu pööramine tundub juba täiesti mõttetu /vrdl Salme Teater, LendTeater jne). 

Lavastajaks ja kunstnikuks (ja üheks muusikaliteatri vedajaks) Kaarel Orumägi, kelle lavaline ülesehitus mõnevõrra meenutab ka Neeme Kuninga oma, muidugi mastaapsus (ja eelarve) on tunduvalt väiksem. Muutes selle kõik palju publikulähedasemaks ja seega oli sellesse aegruumi vaatajana kuidagi lihtsam isegi siseneda ja nõnda ka need tegelased palju ligemal, imades tegevustikku kaasa, nagu oleks ise vaatajana üks nende seast.

Lugu järgib Kitzbergi Libahunti alguses päris üks-ühele, aga lõppu on mõnevõrra detailides rohkem muudetud. Vahemärkusena ja kuna minu teatrikaaslaseks oli 14-aastane, sain kuulda, et see polegi tänapäeval enam koolis kohustuslik kirjandus... kahju, tõeliselt kahju. Tegemist on klassikaga, mis kõnetab läbi aegade ja eriti tänapäevases Eestis, kus võõraviha on tugevalt argipäeva osa (viidates isegi ühele võimuloleva erakonna põhipoliitikale) ning ENMT tegelikult teeb suuremagi teene meie ühiskonnale selle näidendi lavastamisega noorteni toomisel kui lihtsalt pakkudes head meelelahutust. Loo sisu haakub kihiti veel mitmeti meie tänapäeva maailmaga. Ühe paralleeli, millele paratamatult vaadates mõte viis, on see, et peretütar Mari on nagu Eesti meedia. Kui see, kedagi mustab, siis kohu rahvas, nagu oinakari kaasa määgib ja nõnda ongi vaene meediahammaste vahele jäänu "väljatõrjutu" ning kogu rahva vihameele osaline. Kuigi tegelikult võib see olla vaid ajakirjanike üleskeerutatud torm või väga isiklik ja üldse mitte kõikide osapoolte seisukohti arvestav vaatenurk. Vaene Tiina on ohver ja ta ei saa sellele midagi parata. Kõik tahavad teda "ristile lüüa" (kõnekas teoloogiline paralleel, mis Orumägi lavastuses veel eriti selgelt esitatakse). 

Jah, ka siin on pere, kus enda pojale Margusele (Jaagup Tuisk) lisaks kasvavad kaks tütart - Tiina (Kaia-Liisa Kesler) ja Mari (Janet Vavilov). Tütred on kasulapsed ja kommetekohaselt tuleb Margusel üks neist kasuõdedest endale naiseks võtta. Pere soosib Mari, kes on rohkem nende endaga sarnane - valgete juuste ja siniste silmadega. Margust tõmbab, aga rohkem Tiina - salapärasem, pruunide juuste ja pruunide silmadega temperamentsem ja huvitavam kaunitar. Mari oma suures kadeduses tembeldab Tiina libahundiks ja paneb ka teised kartma ja vihkama kahtlast ja võõrast tüdrukut. Tiinal ei jää muud üle, kui minnagi metsa - huntide juurde elama. Ent nagu tunnetega ikka - neid inimene ise sundida ei saa. Samamoodi, nagu võõraviha ei saa endas reguleerida (see on pikaajalise kasvatuse ja sotsiaalse lähikonna suhtumise, harituse ja laia silmaringi sümbioosi teema), ei saa ka suruda alla endas armastust. Ja see tõmme ei kao Tiina ja Marguse vahel... kuni traagilise lõpplahenduseni välja...

Lammaste (külarahvas) ja huntide (võõraste) võrdluse tabas Kuningas omal ajal nukuteatri lavastuses nii hästi, et paratamatult tekkis see võrdlus ka Orumägi lavastust vaadates. Siin see polnud küll kostüümide, ega ka muul moel lavastuslikult väljatoodud, ent ometi olid need inimesed, nagu lambad... oinapead, kui täpsem olla. Seejuures huvitav dilemma vaatajana. Ühest küljest identifitseerid end tsiviliseerituma külaelanikuna, kes ei ela ju "metsas"... teisalt, aga mentaalselt oled Tiina ja metsaliste poolt - nemad on ju "väljatõrjutud"... Antud lavastuses tuleb veel mängu selline faktor, et hundid on siin tõeliselt ägedad - nende koreograafia ja lavaline kohalolek on nii võimas ja õhku sellisel määralt elektrit paiskav, et sellest võib päriselt särtsu saada! Tabasin end isegi mõttelt, et kui mina oleks Tiina, siis ma oleks suurima hea meelega metsa jooksnud ja nende huntidega hommikust õhtuni tantsu löönud - tühja neist, kes minuga olla ei taha ja mind ei austa - ongi igavad ja lollid :)

Ja no vapustav lihtsalt, millised tantsud ja tantsijad! Koreograafia autoriteks Marie Loviise Mänd ja Karl Jakob Bartles ning "hundid" - Elis Reis, Herta Soro, Lisandra Leemets, Maris Ootsing, Eghert-Sören Nõmm ja Karl Pärloja! Vaadates ootasin pidevalt, millal hundid jälle stseeni sisenevad - neid oleks tahtnud palju tihedamalt näha... Tegelikult üsna alguses, kui 1 hundiplikadest laval seljataha õhku jala spagaati tõstab, tulid külmavärinad ja need värinad tulid etenduse jooksu korduvalt ja korduvalt! Ja üldsegi mitte ainult huntide peale, vaid ka külarahva liikumine ja mõned tantsulisedki kombinatsioonid seal sees oli puhas nauding!

Toona nukuteatris olid rivaalideks Liisi Koikson (Tiina) ja Hanna-Liina Võsa (Mari) - suured muusikalistaarid ja lauljad, keda terve Eesti teab, tunneb ja armastab. Seekord vastavates osades Kaia-Liisa Kesler ja Janet Vavilov... võibolla veel mitte nii tuntud nimed (arvestades nende andekust), on see vaid ajaküsimus. Uus põlvkond noori näitlevaid lauljaid on peale kasvanud ja kasvamas ja selle tunnistajaks olla on nii rahuldustpakkuv, ka näiteks selle "Libahundi" näol. Ja see on tegelikult tõeline ime, mida "imemees" Kaarel Orumägi on tänaste Koiksonite ja Võsadega teinud! "Imemees", sest see on lihtsalt ime kui kiiresti ja suurelt (loe: kõrgetasemeliselt) ta on suutnud (nagu varrukast) sellise muusikaliproduktsiooni kokku panna (seejuures ilma suurte teatrite eelarveta). VAU! Eks see annab tunnustust tema juhioskustele ja oskusele koguda nii vinge ja tahtmist täis andekas "kamp" enda ümber ja muidugi ka kogu teatri meeskonnale (teatri direktor Kauro Tafitšuk ja tema tiim), sest "teater" on harva ainult 1 inimene (kui Sa pole just kohvriga Heino Seljamaa, eks ;)), eriti kui võtta ette sellise mastaabiga lavastusi teha. Ja see tiim on tõesti andekas. Juba mainitud nukuteatri kostüümid on ENMTs saanud noore Rebecca Christal Õunap'i nägemuses samuti väga tugeva stiilitunnetusega huvitava ja tervikliku lahenduse, kõrvutades ja sidudes rahvuslikku ja rock'n'rolli, unustamata mängulisust ja karateriloomele abistavat kätt ulatamast. Väga vinge töö! Ka kogu juuste ja meigilahendus on hästi läbimõeldud ja nii üht kui teist stiili ja võtet kasutav - kasvõi ainult naispeaosalistel, aga ka näiteks hullul Jussil - ajastuga käiakse mõnede punupatside puhul vabalt ringi (kes üldse ütleb, et see toimub siin lavastuses ajaloos ja miks ka mitte hoopis kaugel postapokalüptilises tulevikus?!), aga see mitte ei häiri silma, vaid pigem rikastab üldpilti (grimmivägede juhiks Eliise Reimaa). Karl Vilksi valguskunst anna ühe korraliku rockkontserdi mõõdu välja, kuigi valguskaardile on seadnud selged piirangud saali prožektorite paiknemise asukoht, sestap mõni lava ees ääres nägu võib jääda korraks varju. Aga need piirangud teeb valguskunstnik rohkem kui tasa oma efektidega. Näiteks ühe laulu ajal laserlikud pöörlevad valgustid laulja seljatagant, mis on lavastuslikku väärtust tõstvad juba iseenesest. Sulev Liiva helirežii on tase omaette. Kuigi nii väikses saalis oleks pigem tahtnud ilma mikrofonideta heli kuulata... kasvõi vaid lava üld helivõimendusega või mingi teise lahendusega, sest see maksab lõivu orgaanilusele ning tekitab efekti, et keegi teeb heli ühes kohas, aga see kostub kõlaritest. Antud juhul muidugi siinkirjutaja ei ta, kas ja milliseid erinevaid lahendusi prooviti.

Lavakunstnikutöös võib selgelt eristada kaht äärmust - Pererahva kodu ja kogu konstruktsioon, mis on profiteatri tasemel ühel pool ja siis euroalustest ehitatud trepp teisel pool, mis vähemasti minu jaoks oli kogu lavastuse ainuke tõeline kriitikanoolt vääriv osis. Oleks seal siis mingi kangas üle või midagigi... Mõtlesin veel, et järsku on vaja neid teineteise peale pandud alustest tekkivaid auke ja vahesid, et sealt läbi paistavad pimedas metsas kilavad hundisilmad või sellel on mingi mõte sees, et see nii on jäetud, aga ju lavastaja/kunstniku silmad ei jõua ka kõikjale... või siis lihtsalt prooviti erinevaid lahendusi ja miski muu ei toiminud ka. Ei tea. Aga ega keegi muusikali ju lavakujunduse pärast vaatagi... see on siinkirjutaja perfektsionistisilm, mis ainult temale endale ilmselt pinnuks "silmas". Seevastu üldiselt on lavastaja astunud suure sammu edasi ka vaid paariaasta taguse "Sofia"ga võrreldes. "Käärid" on üles leitud ja ebavajalik on paremini kõrvaldatud. Kontsaklobinad on kadunud ja näitlejuhtimisel on ebamugavused ning ebaühtlused täiesti kadunud - kõik on sujuv ja haketeta ning palju paremini on kasutusel stseenide väljakasvamine eelmisest ja seda vähem tuled kustu ja põlema üleminekuid. See siin on juba kogemustega lavastaja kätetöö.

Muusikali minnakse ikka vaatama laulude ja mängu pärast. Ja kui mainisin, et nukuteatri lavastuse järgselt ükski laul otseselt kõrvu paitama pikemaks ei jäänud, siis seekord oli mitu, mille headus köitis hoopis tugevamalt. Kaia-Liisa (Tiina) "Surun samblasse näo" tõusis isiklikuks lemmikuks. Lisaks Janeti (Mari) "Asjatu võitlus" (muide kui eelmine kord "Sofia"s tõmbasin paralleele Janetilt Britney Spears'iga, siis seekordne ekspressiivsem ja karakteriseeritum laulumaneer manas silme ette hoopis Lady Gaga). Lavastusliku seotuse ja emotsioonidetekitajana oli lausa imeline "unenäo"-laulu lõik, kus lisaks Tiinale ja Marile osalesid ka Jaagup Tuisk (Margus) ja Marie Loviise Mänd (Tiina ema). Need imeilusad harmooniad, mis nelja laulja kooskõlas tekivad ja kogu see pikem stseen - maagiliselt hea! Kusjuures Marie Loviise alguse lauluhääle ebakindlus oli siin täiesti kadunud. Ja lisamata ei saa jätta ka minu ja mu teatrikaaslase ühist lemmiklaulu, Richard Sepajäe veetud "Elu värvid", mis kasvab jazzist kabareeks. Richardi pisut rockilikum hääl annab ka teatavat tasakaalu teiste, peamiselt sulnile pophäälte meloodiakõladele. Just sellised "Elu värvid" ja "Ostke asju" ning karikatuursemad - praktiliselt vaid muusikalides kuulda saavates lauludes avaneb muusikalivaatamise ja -kuulamise erilisus ja väärtus. Nendes on karaktereid, aga ka tavamuusikast teistsuguseid nii meloodiakäike kui ka ei puudu neist sügavam sisukus.

Minu teatrikaaslasele (kes on ka vanuseliselt ilmselt lähemalt etenduste sihtgrupile) meeldis üldse kõik veelgi rohkem. Ja tema oli veel eriti rahul sellega, et ometi üks teatritükk, millel on kurb lõpp. Türil on toodud see vana lugu praeguste noorte keeles välja ja miks peakski kuidagi teisiti seda tegema. Just nii haakub looga paremini ning loodetavasti on võimalik tekitada huvi eesti klassika vastu ka laiemalt. 

Kui nüüd rollitööde üle lõpetuseks natuke mõtiskleda, siis tuleb tunnistada, et pelgasin pisut jaagup Tuisku Marguse rollis. Tema üdini rõõmsameelne ja päikseline ning heas mõttes "silutud" lavaline sära oleks võinud jääda üheplaaniliseks, ent ometi oskab ta rolli jaoks seda balansseerida. Nõnda ei jää tema fänid ilmselt ilma siin Jaagupilikkusest paipoisist, aga ei pea pettuma ka need, kes ootavad raske dilemma käes sipleva noormehe siseheitlusi. Kusjuures need tõsised hetked on ehedad, mitte konkreetse mustvalge lahendusega. Ühes stseenis, mil Margus läbi saali jookseb, tegi vähemalt minu eesistunud neiud eriti ärevaks ja rõõmsaks :) Palju raskem oli leida Kaia-Liisa Kesleril seda "rõõmsamat" poolt enda karakteris, sest tervikuna on Tiina elusaatus ja karakteri teekond kurva alatooniga. Kuid kuigi Kaia-Liisa kannabki suurema osa etendusest teatavat vaevatust endaga, on see seda vaatajale rohkem emotsioonepakkuvam, kui skaala käibki korraks üles ka. Ja no lauluhääl on ju imeline! Janet Vavilovi näitlejameisterlikkus sai selgeks juba "Sofia"ga ning siin laseb ta veelgi enam lendu karikarnäitleja karikatuurseid mängunoote. Nii mahlaselt vastik tegelane ja kelle nõmedust tilgutab ta lavalaudadele mõnuga, nagu suudabki seda vaid näitleja, kes ise kõik oma karakterist võtab ja selle mängimist ka ise väga naudib. Siinjuures on oluline, et näitleja ise oma tegelast ja tema tegutsemist mõista ja lavalaudadel ka väliselt õigustada suudab, sest ainult nii ongi võimalik usutav karakter luua. Ja seda Janet teeb. Ja mõnuga! 

Mark Oja külavanema roll on mõneti tänamatu - tema ju nagu selle "oinakarja" pea... aga dramaatilisus oleks nagu Marki geenikoodeksisse kirjutatud. Suure kostüümi ja grimmi varjus ei vedanudki kohe paralleeli, et see on ju tema. Aga see räägib vaid sellest, kui muutumisvõimeline ja eripalgeline oskab ja suudab noor näitleja olla. Richard Sepajõe hull Juss on üks ekspressiivsemaid tegelasi ja tedagi ma ära ei tundnud kohe. Alles "laiskade meeste" koomilises lõigus sain aru, mis on kusagil etenduse keskel. Kuigi päriselt lööb ta õitsema ikkagi selle oma "Elu värvide" lauluga. Pool etendust mõtlesin, et miks tal teistmoodi juuksed ja lillade lisanditega kostüüm on... üks teine poiss massis tundus ka kohtlase hoiakuga ja tõusis tarbetult esile, sellest ka see kerge segadus.

Suurimateks seekordseteks (lisaks mu lemmikutele, ehk huntidele) avastusteks olid vanaema ja noort Tiinat mänginud lauljate inglihääled. Need tõesti, sõna otseses mõttes olid "taevalikud"! Kusjuures teise Tiinana mängib rolli ka Kärt Anton ning noor Tiina oli nii sarnane Kärdile, et päris lõpuni ma kindel ei olnudki, kas ehk Kärt teeb siin püstolina selle rolli ise :) Igatahes noor laulja oli imearmas ja hääl õrn, aga võrratu. Vanaema näitlemine kohati tõmbas pisut üle võlli ka, aga ta kompenseeris selle oma lauluga mitmekordselt. Veel jäi meelde Johanna-Elise Kabel'i sähvakas punapea, kes ilmselt oli küla "lõbunaine"... Kõlan nagu katkine plaat, aga ka tema hääl oli nii-nii hea ja mis peamine ansamblitunnetus nii temal kui peaaegu kõigil teistel (see 1 noormees välja arvatud, aga võib-olla oli talle antud suunis tähelepanu endale tõmmata, sellisel juhul ei mõista seda) väga tugev. Nõnda jäid meelde ka paari vanemat prouat mänginud tüdrukud ja kaks (kolmest) rõngastega külatüdrukut. See on ansamblimäng kõige paremas mõttes ja sellepärast on igaüks kes laval väga tähtis terviku osa. Ja kõik saavad omad hetkes säramiseks, nagu näiteks ka need juba mainutud "laiskade meeste" stseeni mehed. Mille tõestuseks ilmselt suurima naerupahvaku saalis teeninud lõik. Teiste seas on laval ka näiteks Samuel Koppel, kes jäi (väga positiivselt) silma eelmisel aastal Tallinna Ülikooli koreograafiatudengite ja Fine5 lavastuses "Nuttev tamm", aga ka tema on siin vaid "üks teiste seas", ja olgugi, et Eesti meister iluuisutamises jne...

Hinnang: Jätan võrdelise lavastuste numbrilise hinnangu seekord panemata (see on kusagil 4 kandis, kui keegi seda vajab), aga mis peamine - Eesti Noorte Muusikaliteater on tulnud selleks, et jääda. Kas ta juba päriselt kohale on jõudnud, seda ma veel etteruttavalt ei kuulutaks. Jah, eks arenguruumi on siin ja seal, aga kõike tehakse suurimate kunstiliste ambitsioonidega, muusikaliselt tipptasemel ja teatripoolt arendades. Ja kahtlemata ka suurte sammudega arenedes, kui võrrelda kasvõi eelmise lavastusega. Jah, sisulises mõttes originaal on ikka huvitavam vaadata minusugustele "vanadele" teatrihuntidele, aga kui tase on nii hea, siis taaslavastus on ka alati teretulnud. Ja praegusel juhul ju noortele mõeldes lausa hädavajalik, nagu ma loodan, et siinsest tekstist ka välja tuli. Muusikal on žanriliselt juba selline "suurem" ja "rohkemnõudev" teatrivorm ja ENMT noortel teatritegijatel on sihid ja latid väga kõrgele aetud. Nende enda tegemiste ja võimekuse piirid näivad piiritud ja sellepärast suudetakse neid latte ka ületada. Sellepärast on ka alati huvitav, mida järgmiseks ette võetakse. Ja see "Libahunt", mis nüüd "High School Musical"i asemel meie praeguses pandeemia-maailmas otsustati ette võtta, väärib tunnustust ja tähelepanu juba ainuüksi sellepärast, et see nii hästi-nii kiiresti lavavalmis sai. Eesti noored, kes on tulnud Eesti keskele - Türile, nagu "keskpõrandale kokku" on oma publikule taaskord meeliülendavat, meelt lahutavat, emotsioonetekitavat ja väärt asja tulnud pakkuma. Aitäh!

Ja lõpetuseks - mu hundikari! See jääb kindlasti kogu 2020.a Eesti teatriaastast veel eraldi meelde!!!

Tekst lavastuse kodulehelt (fotod on minu tehtud huupi hõlmavahelt, et kedagi teist vaatajat ei häiriks, sellepärast ka selline kehv kvaliteet, vabandan.):

Tiit Kikase ja Jaagup Kreemi muusikal

Muusikal “Libahunt” on Tiit Kikase ja Jaagup Kreemi nägemus August Kitzbergi tüviteksti staatusesse jõudnud näidendist “Libahunt”, mille versioonidel Eesti kultuuriloos, teatrimaastikul ja kinolinal on keeruline järge pidada. Armastus kolme noore ja vägagi erineva inimese vahel, võõra rahva mõistmine ja omaks võtmine ning igatsus millegi kauge, kuid ilusama poole on igikestvad teemad, mille Kitzberg on kaunilt kätkinud eestlaste rahuliku loomu ning küllaltki koletisliku ja hirmu külvava talvega.

Libreto autor: August Kitzberg ja Neeme Kuningas

Heliloojad: Tiit Kikas ja Jaagup Kreem

Laulusõnade autor: Jaagup Kreem

Lavastaja ja kunstnik: Kaarel Orumägi

Koreograafid: Marie Loviise Mänd ja Karl Jakob Bartels

Kostüümikunstnik: Rebecca Christal Õunap

Dekoratsioonikunstnik: Edgar Orumägi

Grimmiala juht: Eliise Reimaa 

Valguskunstnik: Karl Vilks 

Helirežissöör: Sulev Liiva 

Projektijuht: Kauro Tafitšuk

OSADES:

Kaia-Liisa Kesler (12.08-16.08) või Kärt Anton (22.08-26.08), Janet Vavilov, Jaagup Tuisk, Britt-Kathleen Mere, Tarmo Hints, Hille Savi, Berit Biene, Lisette Taube, Vallo Marten Villipuu, Marie Loviise Mänd, Mark Oja, Richard Sepajõe, Johanna-Elise Kabel, Kristi-Liis Orupõld, Triin Pirso, Simona Victoria Vool, Elis Tallmeister, Maria Helena Seppik, Loora-Eliise Kaarelson, Linda Toom, Johannes Martin Saar, Keijo-Johann Norden, Oliver Veimer, Hannes Villers, Samuel Koppel, Eghert-Sören Nõmm, Karl Pärloja, Herta Soro, Elis Reis, Maris Ootsing ja Lisandra Leemets.

Esietendus Türi Kultuurikeskuses 12.augustil 2020

 

Sofia - Eesti Noorte Muusikaliteater

Kui ma kell 8 oma pooletunnisele hommikusörgile läksin ning juba kodupoole tagasi pöörasin, märkasin järsku, et olen terve tee laulnud peas: "kui ees mul tee on mõõtmatu, siis tean, et olen võitmatu. Tean, et olen võitmatu, kui ees mul tee on mõõtmatu"... sobivad sõnad jooksutrenni saateks, kas pole (päris hea ja võrdne lisand sellistele lauludele, nagu Sia "Unstoppable")?! Sobiks hästi pikamaajooksu hümniks! :)

Millest tunneb ära hea poplaulu? Üks peamisi kriteeriumeid on selle nö. kiire "kohale jõudmine" ning pähe pöörlema, ehk "kummitama" jäämine. Seda Kaarel Orumägi laulu kuulsin esimest ja siiani ainsat korda eelneval õhtul... Okei, kuna tegemist oli Orumägi ja Kärt Antoni uue originaalmuusikali "Sofia" peateema-lauluga, siis see kõlas etenduse jooksul mitu korda. Kuid niimoodi ta kleepus salamahti pähe kinni ja ikka ning uuesti hakkab nimitegelast Sofiat kehastanud Ketter Orav seda mul peas laulma :)

Kerime nüüd aega peaaegu 5 aastat tagasi... 2013. aasta sügisel loodi Türil Eesti Noorte Muusikaliteater (toona küll õige pisut teise nimega), mis andis võimaluse noortel andekatel lauljatel oma näitlemis- ja lauluoskuseid ühendada ning muusikalide kaudu koguda esinemiskogemusi ja võimalusi ennast arendada ning muidugi ka näidata. 2014. aastast alates on igal aastal tulnud välja 1-2 esietendust. Kuna teatris püsitrupp puudub ja tegemist ongi rohkem nö. projektiteatriga, siis iga muusikali jaoks korraldatakse osatäitjate leidmiseks konkurss.

Teatri hingeliseks mootoriks (ja loojaks) on Kaarel Orumägi, kes on ka senised etendused lavastanud või kaaslavastanud. Lisaks on ta ka lavastuste (kõigi, peale esimese) üheks autoritest. Kaarel on Kaari ja Janika Sillamaa Kaunite Kunstide Kooli ning ühtlasi ka käesoleva aasta Eesti otsib superstaari -saatesarja vilistlane. 

Sellest superstaarisaatest kaasas ta mitmeid lauljaid ka oma värskeimasse lavastusse. Kuna mul endal puudub ülevaade ning teadmised sellest (või ka teistest) eesti staariotsimissaadetest (peale Eesti otsib superstaari 1.hooaja - kolisin nimelt 2007.aastal 10ks aastaks välismaale... seda enam olen ma kursis kõikvõimalike UK, USA, Rootsi, Kanada ja Austraalia Idol'ite, X factorite ja Voice'idega), siis olid minu jaoks kõik laval või lava taga osalevad nimed ja näod täiesti uued. Kuid seda põnevam oli neid nö. "avastada".

Enne kui detailidesse laskun ("devil is always in the details"), siis selgituseks, et kuigi tahaksin kirjutada ainult lavastuse headest ja toimivatest komponentidest, siis see pole ju kriitika ega ka adekvaatse peegelduse mõte. Kui keegi järgnevast mingeid torkeid tunneb, siis minu eesmärk ei ole lahmida, ega kellelgi tegemise indu või sära silmist kõige vähemaski osas kustutada, vaid tuua välja tähelepanekud publiku seast ainult läbi konstruktiivse kriitika. Noorte tehtud teatritükke on selles mõttes eriti raske peegeldada, kuna soovituslike nõuannete ning üleoleva materdamise vahel võib piir tunduda liialt ähmane.

Selles suhtes tegelikult olin isegi väga kahtleval seisukohal, kas üldse võtta teekonda Türile autorataste alla... Lauljana või ka tantsijana on kergem elamust tekitada, kogemuste ja koolituseta näitlemine võib siiski kõik muu hea pihuks ja põrmuks teha. Ja kuidas Sa siis pärast kirjutad ning kõnnid ümber palava pudru, et noori mitte solvata... Kuid Türi pole ju tegelikult üldse kaugel ning huvi näha tuleviku "tegijaid" oli liialt ahvatlev, et seda võimalust mitte kasutada. Huvitav, et ajaliselt kukkus see päevale pärast Tartu Uue Teatri "Kremli ööbikuid", mille muusikaliselt olemusikkuselt võiks liigitada "minevikuks" (saalis oli vaatamas ka Janika Sillamaa, kes ülepaisutatud koomilises võtmes oli ka Maria Annuse kehastuses laval Kremli ööbikutes). Paari päeva pärast lähen vaatama Tartusse "La La Wonderland"-i, mis on niiöelda "olevik" ja nüüd siis see "Sofia", mis on ju ilmselgelt "tulevik"... 

Mu kõhklused olid täiesti asjatud! See, mida ma Türi Kultuurikeskuse laval nägin, oli kõrgete professionaalsete ja kunstiliste ambitsioonidega lavastus. Täiesti võrdväärne oma tasemelt kutseliste ja kogenud teatritegijatega. Kahju ainult, et Türi Kultuurikeskuse lava sellise ägeda produktsiooni jaoks liialt väikseks jäi. Kui laval on korraga 40 inimest, siis see paratamatult nõuab suurt mänguruumi ning ka publiku jaoks laiemat vaateavarust. On üsna kõnekas, et just see "kokkupressitus" ongi lavastuse suurim miinus. Suurema mänguruumi ja suurema eelarvega oleks muusikalil potentsiaali olla üks läbi aegade olulisemaid noortemuusikale. 

Jutustab see ju ka loo, mis on justkui kõikide tüdrukubändide ajaloo "ema" - maalt pärit andekas laulja avastatakse plaadifirma esindajate poolt. Kisutakse linna, kuigi pere ning sõbrad (sh. keegi kes tüdrukut armastab) jääb maha. Üsna kiiresti saab tüdrukust üks kandvaid jõude ansamblis, kuigi tee tippu ja eriti seal püsimine pole lihtsate killast. Bänditegemise glamuur, aga ka kõik pahupooled karastavad tüdrukut ja temast saab enesekindlam, ent ka populaarsuse tõttu koduseid eirav "staar". Sama kiiresti kui toimub tee tippu, võib sealt tipust ka alla kukkuda ning kogu see kuulsus näkku plahvatada. Alles seal põhjas olles saab oma väärtused jälle õigeks kohandada, sest tipus on "endast" kiirgav tähesära ka staarile endale silmipimestav. Oleme juba sellised psühhopuntrad... ja ükskõik kui palju nendest teemadest rääkida või neid läbi raamatute, filmide, telesarjade, muusikalide või muude kunstivormide ja žanrite korrutada, ikka tekib selliseid olukordi, kus tuleb enda ego seada esikohale. Eriti kui eesmärgiks on "maailmavallutamine"... küll hiljem ju jõuab asju ka rahulikumalt võtta.

Tegelikult ma ei tea, kui tõenäoline ikkagi on see, et kui Eestis keegi nö. "kuulsaks" saab, et ta oma peret eirab ning mööda maailma suurlinnu turneelegi läheb... Eks kõik on muidugi võimalik... Kaarel Orumägi on tegelikult seda lihtsat lugu mitmete pööretega keerulisemaks muutnud. Sofia ühest küljest oleks nagu oma olukorra ohver ja mitte ei ignoreeri ema kõne õe õnnetusjuhtumi ja ratastooli sattumise kohta, vaid Sofial on lihtsalt nii palju tegemist kõne saamise hetkel, et ta ei saa emaga rääkida - dramaturgiliselt õnnestunud situatsioon... küll on natuke kummastav, et kui vanemad koos noorema tütrega Sofiale külla sajavad, siis too näeb küll, et õde on ratastoolis, aga jäise külmusega kõigepealt kallistab vanemaid ja alles siis pöörab tähelepanu oma õele... ükskõik kui suur staar ka keegi pole, siis kaldun arvama, et sellises olukorras on päris elu reaktsioon teistsugune. Selliseid kergelt elulises mõttes kaheldavaid misanstseene oli veel, mis otseselt pole võimatud, aga siiski natuke päriselu-kauged ja seetõttu segadusse ajavad, et mida ikkagi täpselt mingi teatud asjaga öelda tahetakse. Antud olukorras ei saanudki päriselt poolt võtta ei vanemate, ega ka Sofia poolel. Ühest küljest on ka tütrel õigus... Lapsevanemana, kujutades end Sofia vanemate asemele, ma ilmselt annaksin tütrele hingamisruumi ning ootaksin kannatlikult, millal temal mind vaja on. Ma leian, et paljud lapsevanemad pressivad end liialt peale oma lastele nagunii. Lausa paha on vaadata kuidas (välismaa) staarisaadetes lapsed räägivad kuidas nende vanemad on ohverdanud ennast lapse nimel... mõnikord ja see on veel eriti haige, kui vanemad ise räägivad sellest. Tule jumal appi - see ongi lapsevanema roll! Me kõik oleme valmis oma laste nimel kõik tegema, aga seda oma lapsele ninale ning kogu maailmale näkku hõõruda pole minu arvates normaalne. Nõnda tekivadki katkise närvikavaga lapsed - nad on oma vanemate stressist läbi immutatud.

Siin Sofia küll pole vanemate painega painutatud. Temal on väikelinnast maailmalavadele paisatud tüdruku - võõras kohas ujumaõppimise - probleemid. Ta lihtsalt vajab natuke aega kohanemiseks. Ketter Orav mängib ta vägagi sümpaatseks tüdrukuks ning Sofiast jäi mulje kui positiivselt kainet mõistust säilitada üritavast, raskes olukorras kohaneda soovivast, toredast plixist. Mis sest, et maalt... tegelikult palju linlasi on samuti maalt pärit. Nõnda leiabki ta ka ühe "liitlase" bändi tüdrukute seast. Väga usutava ja sümpaatse rolli selle "kaas-maaka" Silviana teeb Siret Tuula. Kuid aitab juba sisust... peaasi, et tekitas küsimusi ja võrdluseid. Oma Eesti kontekstis ehk liigagi ägedate sisupöörete ja mõnevõrra maailma-muusikalile kohase või isegi filmistsenaariumliku dramaturgiaga natuke lapsikult võimas, aga võib-olla just tänu sellele ei vajunud see lugu oma 3 tunni ja 40 minutise kestvuse jooksul hetkeksi ära.

Kaarel on ka lavastuse libreto autor ning kokkuvõttes on ju lugu ise muusikalile kohaselt üpris trafaretne ning kubiseb klišeedest, ent tegemist on ju "pop"muusikaliga ja tervikuna siiski toimiv. Hea pop-muusika oma olemuselt ongi üks suur klišee, seega kõik on kokkuvõttes okei! 

Muusikali puhul tõuseb selle sisust palju olulisemaks loomulikult muusika ning seal sisalduvad laulud. Heliloojateks on peamiselt Kaarel koos Kärt Antoniga, kuid osalt lauludel on kaasautoriteks ka Gevin Niglas, Astrid Näälik ja Johanna Elise Kabel. Gevin ja Johanna Elise astuvad ka laval tegelastena ise üles, aga osatäitjatest natuke hiljem...

Kui tuua esile lavastuse tugevaimad küljed, siis kahtlemata on üheks selliseks (muide täiesti raadio- ja kontserdikõlbulikud) laulud! Wow! Loodan, et heliloojad kaasavad mõne nendest tüdrukutest laulma ja esitavad mitu samal tasemel laulu järgmistel aastatel Eurovisiooni lauluvõistlustele. Päris mitmel sellegi muusikali laulul oleks olnud potentsiaali finaali või isegi võitjaks pääsemiseks. Lisaks juba mainitud põhimotiivi-laulule "Võitmatu", lähevad just selle muusikali kontekstis kõige paremini publikule peale 2 hoogsamat laulu, kus on kasutatud tantsutruppi ning vastavat, laulule ülihästi sobivat sisselavastatud koreograafiat. Siinkirjutaja üldse lemmiklõiguks kogu etenduses oligi "Midagi erilist", mida esitas tüdrukutebändi Ladie's choice (ei saanud aru, miks bändi nimi grammatiliselt nii oli kirjutatud, kas rõhutamaks midagi? Ingliskeelsetel sõnadel, mille mitmuse vorm lõpeb "s"-iga, kirjutatakse mitmuse omastav kääne lisades sõna lõppu, ehk pärast "s"-i ülakoma... huvitav oleks ka teada, kas selle bändinimega viidatakse girlpowerile? on see hommage Zac Efron'i Hairspray muusikalis esitatud laulule? või lihtsalt lambist võetud sobiv nimi?) koreograafi Chris'i mängiv Jaagup Tuisk. Jaagup lisab oma karakteri maneeridele natuke feminiinseid, ehk just meeskoreograafidele omaseid nõkse ja mõjub seal laval kelmikalt nagu Linnateatri näitlejate, vendade Piuside noorem vend :) 

Kuid see tants!!! Mul jäi karp lahti ja kui ma koos ülejäänud publikuga etenduse lõppedes noorte tegemisele toetuseks ka püsti tõusin, siis oma mõtetes tegin seda eelkõige just nimelt sellele lõigule ja üldse koreograaf Marie Loviise Mänd'i tantsudele. Ta on selle trupi tõeline salarelv! Sellest tüdrukust me veel kuuleme koreograafia vallas! Loodetavasti ka teised teatrid avastavad ta võimed (siinse teksti viimane foto on just nimelt selle laulu ja tantsu finaalist!) Eks muidugi draamanäitlejatele selliseid tantse seada oleks keerulisem. Ka "Sofia"s ei tulnud nendes tantsudes Marie Loviise koreograafia tegelik võlu nii hästi välja mil terve trupp korraga laval oli. Nendes lõikudes oleks vaja olnud mõningat lavastuslikku korrektuuri, sest kui nii palju inimesi laval koos tantsib, siis erinevate trupiliikmete energia on väga erinev ning see torkab silma. Juhtus ka seda, et mõni hakkas natuke soleerima ja näitama kui vinge tantsija ta on. See tekitab teatava koreograafilise kakofoonia, mis ei tule tervikule kasuks. Ma ilmselgelt reageerin siin sõnades üle, tegelikkuses ilmselt torkab see silma ainult minusugustele professionaalse kretinismiga tantsule lähenevatele vaatajatele publikus. Üks väga hea tantsija (kelle nime ma kahjuks ei oska nimetada, aga ta tantsis sinise kleidiga ühes ääres) oli küll kavalalt pandud tooni andma ühte äärde, aga mõni ülemeelikum tantsija, kellel küll oli hea feeling, ent tervikpildis liialt tähelepanupüüdev hoiak, oleks võinud olla taga või ääres ning sellel profima lähenemisega tantsijal anda tervikpildile paremini tooni. Minu silm näiteks liigub ja tahabki vaadata just neid, kes üldpilti sulanduda oskavad. Samas on see üpris "fine line"... sest alaenergiaga ka ei tohi asjale läheneda. Peen värk, aga kahtlemata võimalik täpse(ma)ks lavastada (või üldse sellise väiksema lava korral inimeste arvu vähendada?). Kuigi "Sofia"-s nautisin ka neid kogu terve suure trupi tantse just koreograafilises mõttes ja sellepärast kuidas absoluutselt kõigi, ka kõige viimases reas tantsivate noorte silmad särasid! Mainimata ei saa jätta, et ka tüdrukutebändi liikumised lavastuse sisestel esinemistel olid väga tabavad, head, maitsekad ja sobivad. Lahe, et Eestis on sellisel tasemel tantsijate-koreograafide pealekasv, kes suudavad luua koregraafilisi pilte, mis on ka tantsivatele näitlejatele väljakutseid pakkuvad,ja võimete piire kompavad, ent samas siiski neid piire austavad. See on kindlasti ka "noorte"muusikali eelis, et selliseid tantse on üldse võimalik lavale seada, sest muidu tantsivad sellised tantsud (ja piisavalt ägedalt) ära siiski vaid tantsijad. Eks siinsesse lavastusse valitud lauljatel on ka kui mitte kõigil, siis "peaaegu" kõigil mingisugunegi tantsutrenni-taust ja no eelkõige muidugi ka rütmiline taju.

Lisaks nendele kahele tantsuloole mõjusid minu kõrvadele puhtamalt ja ilusamalt laulud, kus harmooniaid tekitasid maksimaalselt 2 lauljat, Ladies' choice'i harmooniad vajavad kõvasti seadmist (aga võib-olla olen antud juhul ka liialt mustade tüdrukutebändide harmooniaseade-tasemega ära hellitatud). Peateema "Võitmatu" kõlas kõige paremini siis kui Ketter seda laulis selles versioonis, kus tal oli taustalauljate hääl taustal (tõi Ketteris välja mingi x-faktori ning üldse kõlas huvitavama konstruktsioonina, isegi terviklikumana). Muidu on soolo-ballaadid ikka emotsionaalsemad kui taustalauljatega koos lauldud laulud... aga "Võitmatu" pole ka niivõrd ballaad kui just jõuline diiva-lugu. Ja muidugi meeldisid kõik kaanonlikud lauluseaded (neid saabki ju kuulda praktiliselt ainult muusikalides ja seega lausa ootan kui seda trikki kasutatakse), ehk kui lauldi kaht erinevat laulu kahe erineva tegelase poolt samaaegselt. Vähemalt paaril korral tuli seda ette ning mõlemad olid mõnusalt emotsionaalsed ning emotsioone-tekitavad.

Lavastus on oma loomult "piltide" või stseenide jada. Need "piltide" üleminekud on Orumägi suutnud lavastada erineva tasemega. Mõni on väga lõigatud ja pimedas lavalt või lavale liikuvate näitlejate kõrgete kontsade klobin annab aimu teatavast arenguruumist ja siis on jällegi vägagi profilt lahendatud stseenivahetusi. Neid "stseenivahetusi" lihtsalt on selles (pikas) etenduses keskmisest rohkem. Igas mõttes on väga suure lavastustööga hakkama saadud! Ka rollijaotusega on suuremas osas väga hästi tabatud tegelaste olemust. Kuna noortel näitlejatel puuduvad rollislepid või eelnevalt teadaolev tüpaaž, siis jäävad ära stambitemplid või muu, mis tavaliselt tuntud näitlejatega kaasas käivad. Need noored alles loovad "ennast" ja väga põnev on olla selle tunnistajaks.

Kuna näitlejaid on väga palju (u 40), siis katsun mõne sõna öelda võimalikult paljudest neist, kelle näo ja nime (tänu kavalehele) suudan kokku viia ning kellest mul mingisugune mälestus jäi. Teiste tähelend saab kindlasti toimuma mõnes järgmises ettevõtmises või miks ka mitte mõnes järgmises Eesti Noorte Muusikaliteatri lavastuses.

Natuke tükis osalenud noorte kohta taustauuringut tehes, sain teada, et peaosatäitja Ketter Orav on ühe mu lapsepõlve iidoli Kare Kauksi tütar (lisaks Türi saalis istunud Janika Sillamaale, oli ka Kare - prototüübina - päev varem Narvas nähtud Kremli ööbikute etenduses "laval", Saara Kadaku tabavas esituses). Ketter'it laval vaadates ma teda tema emaga küll ära ei ühendanud. Nüüd tagantjärgi targana isegi aiman mingit sarnasust. Kare ise on teinud läbi aegade ühe legendaarseima muusikalirolli, omaaegses Tallinna Linnahalli "Hüljatud" lavastuses Fantine'ina. Muide kõige värskeimas Maarjamaa "Hüljatutes" mängib Eponine'i nii üks "Sofia" heliloojatest - Kärt Anton kui ka Eesti Noorte Muusikaliteatri üks varasematest osalejatest - Hedi Maaroos. Igatahes väga tore on näha Ketterit ema jälgedes astumas. Tema hääl on võimas ning näitlejana oli ta üks orgaanilisemaid trupis. Mõjus ka mõnevõrra suurema kogemustepagasiga laval oma hääle kasutamise oskuse mõttes. Väga puhas ja muusikalile vajaliku sõnaselge diktsiooniga ja lisaks esinäitleja auraga. 

Tema lähimat sõbrannat tüdrukutebändis mänginud Siret Tuula oli sama suur avastus. Karakternäitlejalikuma lähenemisega ja nõnda mängis ta end peaaegu vähemalt sama oluliseks tegelaseks. Samas mitte üle mängides, mis jättis ta täiesti usutavuse piirides igas stseenis. Kes ei tahaks endale sellist sõbrannat, eks! Armsa ja südamliku olemisega karakter pani uskuma, et näitleja ise on oma tegelaskujuga sarnane ja see on väga hea mängu tunnus!

Tegemist ju peamiselt tüdrukutest ja naistest rääkiva looga, kus mehed on ainult kõrvalnähtused, mis siin ja seal vilksatavad korraks, nagu liiklusmärgid, mis kiirteel mööda kihutades vaid hetkeks silma jäävad. Kahest mainitud heast rollist hoolimata minu lemmiknäitleja seekordses trupis oli Janet Jamie Vavilov. Kui ta plaadifirma omanikuna, üleni punases, esimest korda lavale tuli, tekkis tugev assotsiatsioon noore Britney Spears'iga. Ei teagi, kas meigiga rõhutatult Britney näoga sarnasemakski muudetud ning lisaks mütsiga samuti mingit tuttavat seost luues... aga kui ta mängima hakkas, siis tekkisid juba uued sillad... eelkõige Elina Purde ja Tallinna Linnateatri Liis Lass'iga. Janet kehtestab end laval nii, et praktiliselt kõik stseenid milles ta osaleb, liigub pilk tahes või tahtmata temale. Kõike kroonimas ka temalt veel etenduse kõige suurema dramaatilise pingega stseen ühe imeliselt hästi lauldud laulu lõpus. Ma küll kindlalt ei tea, kas ma tema lauluhääle ka ära tunneksin, ehk oma karakteri leidmisega just lauluhäälde on tal veel mõned sammud astuda ja eks ka mingite detailide kallal näitlemises tööd teha, kui ta perfektsionist on... korra näiteks lipsas mänguga hoogu minnes sisse grammatiline viga, mis tolles hetkes natuke kummaliselt mõjus (aga seda juhtub ka lavakooli lõpetanud näitlejatega). Kuid kõik need olematud etteheited on vaid kergelt silutavad pisivead. Tervikuna see - väga sirgeseljaga boss-Marcella, tuli tal tabavalt välja ning nagu juba ütlesin - teda oli üldse väga huvitav laval jälgida. Ühel hetkel märkasin, et lausa ootan, millal ta jälle stseeni siseneb.

Tüdrukutebändi üks liige - Kaia-Liisa Kesler meenutas maailmakuulsa tüdrukutebändi Little Mix Jesy Nelsonit ja see andis kohe kamaluga usutavust ning põnevat tunnetuslikku sidusust tüdrukutebändide-maailmaga juurde (Kaia-Liisa karakter on selline porisev ning muidu ka ebameeldivam, aga ta mängib selle vajaliku sähvakusega ehtsaks ja mõnusalt üleolevakski). Üht teist bändiliiget mänginud - Linda Ellen Toom - on see, mida kirjeldatakse kui "full package" - lavaline sära, ilus, vallatud blondid lokid, hääl ja kõik, mida ühele pop- või muusikalilauljale vaja, on temas olemas. Pigem tuleks tal hoopis enda huvitamaks tegemiseks mingeid konarusi ning kiikse välja tuua. Muidu on oht "ilusate tüdrukute massi" ära uppuda. Samas selline eripära ei tohi olla "tehtud", vaid see peab endast ise välja tulema... Viimasena tüdrukutest mainiks ära ka Johanna-Elise Kabel'i, kellel näitlejana on küll veel päris palju arenguruumi (õigemini ei saanud selle pisikese sutsaka põhjal täpselt aru, ent tekkis kerge võõristus tema kerge ülemängu suhtes), aga lauljana oli üks trupi tugevamaid!

Poistest (või meestest?) rääkides  meenub esimesena Gevin Niglas. Seda küll otseselt mitte ainult positiivses mõttes, sest ta on laulmisel endale mõned halvad kombed õppinud. Näiteks arvates, et just "nii" tekitatakse lahedat häält, kuid suurimat korrektsiooni vajab nasaalsus. Lisaks ka s-i ja r-i korrigeerimine, aga arvata võib, et ta teab seda ise ka. Nasaalsusest lahtisaamine on ehk mõnevõrra lihtsam (kuigi ka mitte kerge ja see võibki olla inimese oma valik, kuid kahjuks kuulaja jaoks mitte alati kerge allaneelata... On ju küll ka nasaalseid lauljaid, kelle tämbriga see sobib, Gevin kahjuks ei kuulu nende sekka), häälikute korrektuur võtab kauem aega, ent on samuti tehtav kui on plaanis laulja või näitlejana pikemat karjääri. Muidugi eks mõned sellised "armid" võivad teha ka tüübi meeldejäävamaks ning tähelepanuväärsemaks (jäi ju ka minule tema meelde), aga tal on piisavalt esimese armastaja mängimiseks välimust pikkuse ja treenitud keha näol, seega tehnilised korrektuurid võiksid temast teha laval ühe väga vinge tegija. 

Sofiasse armunud Erikut mängis Kauro Tafitšuk, kes alguse stseenides oli üpris kange ja ebaloomulik. Kuid lõpus, pärast üht muusikali meeldejäävaimat laulu "Me loome oma loo" (- ma tean, et sa tead, et ma tean... - lahedate sõnadega pealekauba) avaneks nagu järsku tema draamanäitleja register ning see alguse mängukramp oli kui peoga pühitud. Muusikal ja laulmisel on mõnikord imeline võluvägi, antud juhul laulis tõesti Kauro end rolli"täitmise" kammitsatest vabaks. Richard Sepajõe mängu ootasin teatavatel põhjustel juba enne etenduse algust (see oli just tema, kes üldse mu teaduvusse Eesti Noorte Muusikaaliteatri tõi) kõige rohkem. Ühest küljest ootus õigustas end, sest ta mängis oma "arstionu"-karakterit väga õigesti. Tegelikult väga väike roll, aga ta kehastas seda nii, et tõesti üks doktor võikski (ja mõni kindlasti ongi) just selline olla. Tuues sisse tõsisuse kogu selle glamuuri, pidude ja kontsertide tasakaaluks. Teisalt oleks tahtnud ka tema laulmisest paremini aimu saada, ent selles lavastuses on Richardil vaid kaduvväike vokaalselt eristatav osa. Kuid üsna kindlasti avaneb selleks võimalusi tulevikus, sest on ilmselge, et ta teeb oma asja kirega (nagu tegelikult ka kõik teised trupiliikmed).

Jaagup Tuisk'u, (kes ilmselt poistest/meestest kõige rohkem laval end karakterina kehtestas) juba mainisin, lisaks tooks veel välja mõnede näitlejate/lauljate nimed, nagu Hele-Mai Mängel (veel üks, kelle lauluhääl on kahtlenata võimas, kuid mis vajaks meeldejäämiseks ning äratundmiseks eripära, siiski usun, et siin on midagi enamat peidus kui ta seekord välja laskis endast), Mark Oja (väga lahe ja julge lähenemine! Üks lemmikuid laval), Marju Anvelt (peostseenis küll pisut rabe, aga karmi moeloojana oma moedemmi lavastamas tunduvalt huvitavam) ja Mait Mikussaar. Ülejäänud osatäitjate nimed leiab siinse jutu lõpust!

Vahepeal vaatasin seda kõike ka minu kõrval istunud paari 12-13-aastase poisi silmade läbi... lahe oli jälgida kuidas nad läksid elevile iga kord kui Jaagup Tuisk ütles laval "What the fuck"... ilmselt olid väikemehed hästikasvatud kodust. Vaheajal arutati ning leiti, et mõlemale etendus väga meeldib. Arvestades kuivõrd keskendunult nad mõlemad vaatasid peaaegu 4 tundi jutti ja ometi olid nad võib-olla selles kõige püsimatus vanuses - see räägib juba nii mõndagi "Sofia" kaasakiskuvast jõust.

Hinnang: 3+ (see number on siin tekkinud võrdsel skaalal professionaalsete teatritega. Kui arvestada, et lavastuse on teinud noored ja kui hinnata nende tegemistahet ning potentsiaali, peaks hinnang olema 5+. Selles mõttes ei tasu numbrisse takerduda, vaid võtta seda kui austusavaldust, keskmist taset ületava hinnanguga tervikelamusele. Oli komponente, nagu laulud, lauluhääled ja koreograafia ning mõned osatäitmised, millele see hinnang ilmselgelt teeb liiga ja need tõusidki ka terviku hinnangut tõstvateks ja silmatorkavalt headeks muusikali osisteks. Ägeda asjaga on Kaarel Orumägi & co hakkama saanud! Kaarel ja Kärt on loonud muusikali jaoks mitmeid laule, mis on popmuusikalile kohaselt ka erinevates stiilides. Leidub nii klassikaline karakterlaul, rocki-sugemetaga lugu, jazzi ja bluusilikkegi tunnetusi mixiv laul, ent põhiosa muidugi ilusad ballaadid ning kaasatõmbavad tantsulood. Tasub oma noored vaatama saata ja miks ka mitte ise nendega koos kaasa vaatama-kuulama minna. Eriti kui tänapäeva popmuusika meeldib. "Sofia"s on täiesti maailmatasemel popmuusika eestikeelse originaalloominguna suisa ehmatavalt heal tasemel!)

Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed 2 viimast - Marten Puidak'u tehtud fotot, on pärit teatri FB lehelt):

Eesti Noorte Muusikaliteater esitleb:
Kaarel Orumägi ja Kärt Antoni
Muusikal
SOFIA

Väikelinnast pärit Sofia suurim soov on vallutada lavasid ning astuda kord maailmakuulsate lauljate kõrval punasele vaibale. Unistused võivad täituda aga kiiremini kui oodatud ning peagi leiab Sofia end showbusinessi säravast maailmast kus kõik ei pruugi alati olla selline nagu paistab. Kes kellele hammast ihub? Millised kleidid kuulsustel seljas on? Kes kellega käib? Milliseid valikuid peab Sofia tegema ja mis on elu mõte? 
Nendele küsimustele saad vastuse 11.-13. augustil ja 22.-25. augustil Türi Kultuurikeskuses.

Libretto autor, helilooja, lavastaja ja kunstnik: Kaarel Orumägi

Helilooja ja muusikajuht: Kärt Anton

Koreograaf: Marie Loviise Mänd

Nimiosas: Ketter Orav 

Teistes osades: 
Lisette Taube, Ida Lill Põllu, Tarmo Hints, Annely Erm, Marju Anvelt, Karmen Vilberg, Kauro Tafitšuk, Mark Oja, Johanna Elise Kabel, Janet Vavilov, Jaagup Tuisk, Loora Kaarelson, Andra Aus, Hele-Mai Mängel, Siret Tuula, Linda Ellen Toom, Kaia-Liisa Kesler, Maria Valk, Gevin Niglas, Mait Mikussaar, Richard Sepajõe, Antero Noor, Tanel Ronimois, Elisabeth Tiffani Lepik, Karoliina Lepik, Rasmus Arge, Cwendolyn Caryna Lauri, Britt-Kathleen Mere, Elis Reis, Simona Victoria Vool, Elis Tallmeister, Karolin Tiigimäe, Triin Pirso, Sharlotte Parvei, Keijo-Johann Norden, Henry Erenbus, Asko Robert Meola, Johannes Martin Saar, Kermo Laan, Geir Samuel Voolaid ja Karl Mattias Pärloja

Lisan siia lõppu veel ühe kavalehel oleva nime, kes hiljem selgus, et ongi see tekstis mainitud "sinises kleidis tüdruk" :) - Herta Soro,