Kabaree - Rahvusooper Estonia

Willkommen, bienvenue, tervist!

Jätke oma mured koju! 

Kuidas palun? 

Elu on olnud kohutav pettumus?! 

Unustage ära! 

Meil siin ei ole mitte mingisuguseid muresid... Meil siin on kõik kaunis - elu on kaunis, tüdrukud on kaunid... isegi ORKESTER on KAUNIS!

Nii kõlab avalaulus ja lõigus konferansjee "teretulemast" Berliini Kit Kat Klubi nimelisse kabareesse aastal 1929. Napis rõivastuses siredad naised ja heas füüsilises vormis mehed võrgutavad kõiki, kes nende lõbusat asutust külastama satuvad. Sugupoolest hoolimata. Hedonistlik, dekadentlik, paheline paik, kus kõik on lubatud ja kõik võib juhtuda. Vähemalt alguses nii näib...

Kohe alustuseks tahan öelda, et kindlasti soovitan Estonia uuslavastust vaatama minna, ehkki mu järgnevas tekstis võib kõlada ka mõnevõrra kriitikat (NB! tegemist on peegeldusega esietenduse põhjal ning selgelt oli veel just seetõttu rabedust ja paikaloksumatust), siis on ülimalt hea meel, et kogu maailma ühest armastatuimast muusikalist, on taas võimalik ka Eestis osa saada! Ja lavastustervik on tänu oma imelisele muusikale, ägedatele tantsudele, suurele tööle ja põnevale trupile igati elamuslik.

Kindlasti on sellest materjalist saadava elamuse suurus või ühenduste tegemine tingitud väga palju kogu loo/materjali tausta, varasemate sama muusikali lavastuste ning 8 Oscariga (parima filmi Oscar jäi koju viimata ainult sellepärast, et samal aastal oli võistlustules ka Francis Ford Coppola "Ristiisa"...aga ometi on see üks harvadest juhtudest, mil parima filmi ja parima režissööri Oscarid ei läinud samale filmile, sest Coppola nina eest napsas parima režissööri Oscari just nimelt "Cabaret" eest Bob Fosse... Muide kultuuriajaloo auhindade-ajaloos on see ainukordne olukord, mil ühel inimesel, ehk Fossel, õnnestus samal aastal viia koju nii Tony, Emmy kui ka Oscar!) pärjatud materjali erinevate vormide kogemustest ning samuti ka sisupöörete ning konstruktsiooni tabamisest ning muidugi ka vaatamisõhtu tujust, tähelepanust ja võimekusest aimata tolle ajastu traagikat ning inimeste pimestatud (soov)usku headuse võidukäiku kurja üle ning tagatipuks ühildada "Kabaree" sisu tänapäevaga, sest see pole kahtlemata kaotanud ka meie ühiskonnas oma aktuaalsust.

Isikliku taustplaani ning võrdlusmomentide pagasi pean just sellepärast kõigepealt esile tooma, sest see selgitab just siinkirjutaja lähtekohta kiitusteks ja kriitikaks.

Korra u. 80ndate alguses Soome TVst ja korra 90ndatel videolt vaadatud Fosse 1972.aastal esilinastunud film Liza Minelliga peaosas, istutas "Kabaree" (ja selle laulud ning meloodiad) mällu, ühtlasi algatades ühe (teatri)elu refräänidest ja tekitades magneti - iga kord võimalusel "Kabareed" ka muusikalilavadel näha-kuulda-kogeda. Tegelikult ju täiesti võrdeliselt näiteks Shakespeare'i, Tšehhov'i, Albee või Tammsaare lavalugude erinevate versioonide ning muidugi ka mõnede teiste muusikalide, ballettide ja ooperitega. "Kabaree" on tõesti üks neid muusikalimaailma kõige-kõigemaid, mis kuulub seetõttu iga ennast kultuuri-inimeseks pidava isiku "vähemalt korra elus teatris" kogemise pea kohustuslikku elukavva.

1984.aasta suve hakul Eesti esmalavastusena, Ago-Endrik Kerge lavastatuna esietendunud (tänavune on seega Eestis "Kabaree" 40.aasta juubelihõnguline taastutvustus, ent kuna pole seda kusagil kellegi tegija poolt kuulnud sellise nurga pealt mainimas, siis ilmset vähemalt teadlikult seda siiski toonase austusavaldusena pole seekord lavale toodud). Mälus on pildid Eesti esimesest "Kabareest" väga ähmased, aga teatripublik Eestis oli valdavalt isegi väga vaimustuses (ja seda meenutatakse tänaseni suure südamega). Nähtud sai see toona mõned aastad peale esietendust, sest ka siis oli tegemist väga populaarse bestselleriga (nagu ka käesoleva aasta Kabaree, sest ka tänavu olid viimane kui üks kevadhooaja 11st etendusest Estonia suures teatrisaalis viimse kohani juba vähemalt kuu aega enne esietendust - välja müüdud!). Meeles on ka soe meeldimise ja rahulolutunne suurt lemmikut - Jüri Krjukovit näha ning see, kui hästi Tõnu Kilgas sobis ja mängis libedat, kuldkostüümis konferansjeed... Mõtlen, et kuna nüüdses uuslavastuse Sally Bowles'i rolli mängib Piret Krumm, siis huvitav, kas toonase Sally, ehk Katrin Karisma kõhus oli juba sellel etendusel Piret ka laval? Ajaliselt isegi klapiks! Huvitav, et noore teismeea rumalusest ja nõukaühiskonnas selle teema täielikust allasurumisest tingitult, ei osanud tookordsest lavastusest homoseksualismi viiteid välja lugedagi. Ilmselgelt olid need sealgi ridade vahel olemas, sest selleta see materjal oleks mõeldamatu (juba ainuüksi see, et natsid saatsid ju geid ja juudid ühtviisi koonduslaagritesse...see omakorda viib veel ühe mõttekäiguni, et Putinil ja tema Venemaal on homoseksualism kriminaliseeritud, aga Hitlerit ja natse mõistavad nemadki hukka...huvitav, kas nad eristavad seda kuidagi oma kultuuriruumis kuidagi ka, et natside "inimõiguste piiramine" nende arvates oli osaliselt siis ikkagi ka õigustatud? Ise ju nad vaevalt parallele oskaks vedada, et nendel endal on ka midagi ühiskonnas väga valesti). Kuid eriliselt meeles on sellest etendusest ikkagi Helgi Sallo ja Jüri Krjukovi lavakeemia. Sallo Fräulein Schneideri ja Krjukov Herr Schultz'i rollis. Jüri ju kõigest natuke üle 30-aastasena mängis seal käredahäälset 70-aastast vanameest nii, et ta tõesti "mängis", aga nii ehedalt ja armsalt, et Sa uskusidki teda vanameheks. Hämmastav talent! Sama keemiat muide Sallo-Krjukovi vahel sai pisut hiljem, ent umbes samal ajal (1989) näha ka "Viiuldaja katusel" etenduses, mis oli Georg Malviuse kõige esimene lavastus Eestis (Malvius ise jalutas ka seekordse "Kabaree" esietenduse järgselt Estonia trepil vastu, sest tema nö."õpilane" ja näiteks ka tema enda eelmise külalislavastajatöö Rahvusooper Estonias, ehk "West Side Story" lavastaja-abi AnnaKarin Hirdwall on seekordse "Kabaree" põhilavastajaks).

Teine Cabaret saabus Eestis lavale peaaegu 20 aastat esimesest hiljem, ehk aastal 2003 ja just nimelt Malviuse lavastusena, aga see on kohe eriliselt mällu kinnistunud. Tõenäoliselt isiklikumat laadi vahejuhtumi tõttu. Nimelt ka Vene Teatris toimuva etendus alguses (nagu ka Hirdwalli omas), liikusid tegelased saalis publikuridade vahel ringi. Toona veel üsna tundmatu Tanja Mihhailova liikus minu ja mu naise juurde (ja me istumise kusagil täiesti teiste inimeste vahel), tõmbas välja pitsilised aluspüksid, lehvitas neid peakohal ja hõikas üle saali Kaire Vilgatsi tegelasele, kes toimetas samal ajal rõdul, et ta sai eile tolle, kiiruga minu juurde unustatud, aluspüksid kätte (sest mu naine olla üllatavalt oodatust varem koju saabunud)! Hiljem tõi Tanja mu naisele pitsi konjakit...vabanduseks :) Umbes midagi sarnast juhtus eelmise aasta oktoobris (kogu 2023.a nr.1 teatrielamuse sees) Baz Luhrmanni "Moulin Rouge"i muusikali vaadates... kus Zidler'i tegelane mu (ilmselt ühe vähestest meestest esireas) välja valis ning läbi kogu etenduse sisusse ja oma mängu kaasas, küll küsides midagi ja siis sõrmega näidates ja sõimates "You fithy, filthy man" või kiites nägusaks jne. Malviuse Cabaret platseerus ka mu 2007.aastal koostatud toona viimase 10 aasta 100 suurima teatrielamuse sekka. Kusjuures tänaseks on selle positsioon veelgi tükkmaad kõrgemalegi tõusnud! https://danzumees.blogspot.com/2008/02/viimase-10-aasta-eesti-teatri-top-100_12.html

Vat see oli seksikas, atmosfääritihke, mõjuv ja ajastu mõttes väga professionaalselt tehtud, kaasates toona (nagu ka seekord) draamanäitlejaid kandvatesse dramaatilisematesse rollidesse (see on üks neid mõnusaid muusikale, kus draamal on võrdeline roll muusika ja tantsudega). Uue suure muusikalibuumi laineharjal, mil muusikalid trügisid Estonia ja Vanemuise seinte vahelt välja ja mille vast üheks suurimaks alguseks võiks pidada 3 aastat Malviuse Cabaret'st varem Linnahallis mängitud "Vampiiride tantsu" (kuigi ka juba 2 aastat sellestki varem "Kuningas ja mina" ning aasta varem esietendunud "Linnupuur" samas kohas olid menukad) ning mida aitas Malvius ise ka ülal hoida mh. oma Linnahalli "Miss Saigon"i ja peale Cabaret'd ka "Oliver!"ga. Aga Vene Teatri toonane kitsas lava ning tõesti just see loodud kogu saali atmosfäär, kostüümide, julguse, Jüri Naela koreograafia ja näitlejana alles avastamisjärgus, ent kohe kätluses suurepärasteks osutunud Gerli Padar (Sally) ja Märt Avandi (Clifford), naised pöördesse ajanud Mait Malmsteni konferansjee ning vanema paari Helene Vannariga kahasse oma kunagise rolli uusloonud Helgi Sallo, ent sedapuhku juba Jüri lahkumise järgselt Guido Kanguriga paari mängides. Lavastus oma kõigi osistega oli ideaalilähedane just "Cabaret" kohta, ehk mida on üldse võimalik luua tavapäraselt ju hoopis "repertuaari"teatri saali. (Meie pealinna saalide mure on juba ammuilma legendaarne, sest vabatruppidelgi pole ruumi mängida... rääkimata siis mõnel teatril pühenduda 1 etenduse lavamaailma muutmiseks West End'ilikult vaid selle ühe lavastuse etenduste atmosfääri tarbeks... mis maailma suurlinnade suurlavastuste puhul annavad nagu juba iseenesest pool elamusest!) Kuigi paljud peavad seda 2003.aasta oma "kerglasemaks" versiooniks, liiga seksikaks ja vabameelseks ning mõni heitis ehk isegi ette ameerikalikkust, siis see vastupidiselt minule hoopis just nimme meeldis väga! Eestikeelne maailma tippmuusikal, meie omade tippnäitlejate ja artistide poolt hiilgavalt mängitud-esitatud!

Lausa mäekõrguseks olid kerkinud seega ootused 10 aastat hiljem Saksamaalt külalisena saabunud lavastaja Hovebitzeri versiooni, ehk 2013.aastal Vanemuise Tallinna gastrollina nähtud "Cabaret" eel. Kirjutasin sellest toona ka pikema arvustuse, mida soovitan lugeda rohkem sellepärast, et võrdlen seal pikemalt ka Kander/Ebb'i muusikali aluseks oleva John Van Druteni näidendi "Mina olen kaamera" dramaturgia ja seega ka "Kabaree" alusmaterjaliks oleva Christopher Isherwoodi romaani "Hüvasti, Berliin" ning autori isiku valikutega lavaloosse jõudnut. Kabaree puhul on ju tegemist biograafilise, ehk seeläbi tõsieluliste juhtumite põhjal sündinud dramaturgiaga, ehkki läbi allegooriate, üldistuste, mänguliste kahelisuste (näiteks autor Isherwood ise on nii konferansjee kui ka Clifford kokku... ehkki raamatus tema enda, ehk Christopheri nimeline tegelane). Aga ma leian, et sellest teadmine on vajalik või igatahes kasulik eeldus Kabaree-lavastuste etenduste vaatamisel: https://danzumees.blogspot.com/2013/01/cabaret-vanemuine.html 

Kui tookordse Vanemuise-lavastusega olid üsna kahetised tunded, siis elu vingeim Cabaret saabus sellest veel peaaegu 10 aastat hiljem, mil Londonis tuli välja... no võiks öelda TÕELINE Cabaret! Olgu siia vahele lisatud, et paljude jaoks on selleks hoopis (minul nägemata) 2014.aasta Sam Mendes ("American Beauty" filmiga Oscari võitnud, lisaks James Bondi -filmide ja "1917" režissöör ning Broadwayl Lehmani-vendade lavastaja) ja Rob Marshall ("Chicago" muusikali filmiga oscarinominent ja lisaks "Geiša memuaarid" ja ühe Kariibimere Piraatide -filmi režissöör) ühislavastus, kus Sally Bowles'i järgemööda mängisid Michelle Williams, (praegune oscarinominent) Emma Stone ja Sienna Miller.

Kuid siis see West End'i 2021.aasta Cabaret! Eddie Redmayne konferansjee rollis ja Jessie Buckley Sallyna! Nii Ameerika Tony-auhinnagaalal kui ka Suurbritannias Olivieride jagamisel eristatakse esmakordseid ja juba varem lavastatud materjalide lavastusi. See "Cabaret" tegi 2022.aasta gaalal kõigi aegade rekordi taaslavastuste kategoorias - võites kokku 7 Olivieri! Seda vaatama minnes on kogu teater muudetudki Kit Kat Club'iks. Ent kui nädalas mängitakse kuude, isegi aastate kaupa ühes mängupaigas 6-8 korda ühte ja seda sama lavastust, siis ainult nii ongi see võimalik. Rääkimata sellest, kuidas Eddie oskab oma feminiinset poolt laval just täpselt doseerida ning olla selle kabaree, millel nimeks "elu" - konferansjee! West Endis on suurtel straaridel vaid teatud ajaks lepingud ning praeguseks on juba järgmised näitlejad sealsetes rollides, aga näiteks käesoleva aasta aprillist alates on võimalik (endiselt sama lavastuse) Sally Bowles'ina Londonis näha üht Hollyoodi noorema põlve superstaari, ent juba meedias oma sünnilinnas tagasi olemise rõõmu väljendanud - Cara Delavingne. Samal ajal üle lombi Broadwayl on kevadeks valmimas West End'i superlavastuse ümberlavastus, ehk Rebecca Frecknall lavastab oma lavastuse ka New Yorgi publikule ja Suure Õuna külalistele koos Londoni lavastuse superstaari Eddie Redmayne'ga taas peaosas. Läbimängud Broadwayl algavad 1.aprillil, ametlik esietendus on 20.aprill ja pressile ning kriitikute erietendus päev hiljem.

Jõudes nüüd selle pika seletus-sissejuhatusega reedel, 9.veebruaril esietendunud Rahvusooper Estonia ja Rootsist (oma tiimiga) külla saabunud AnnaKarin Hirdwalli lavastuseni. Vaatasin 1.rõdul ning sellel oli käesoleva lavastuse mõttes nii head kui halvad pooled. Head - nägi tervikut - ja lavastuse trupp kõigi lauljate ja tantsijatega on ju korralikult suur! Lavastus sisaldab (suurepäraseid) Adrienne Åbjörn tantsunumbreid nii lavasügavuses kui ka üle kogu lava kombinatsioonidega ja need tervikpildid rõdult mahuvad ka ühte tervikvaatevälja. Üldse üldplaani lavastuslikult vast ehk ka mõjuvamaid efektid, nagu näiteks pöördlavaga, lavastuse kunstniku Caroline Romare muidu ju staatiliste konstruktsioonidega pidevalt läbi lavastuse, stseeniti muutuv kujundus ja eriti lõpustseeni "pilt" pääseb efektselt mõjule oma valguse (valguskunstnik Peter Stockhaus), tossu ning eelkõige just tegevuse tähenduslikkusega, vaadates seda pisut kaugemalt. Samuti ka Clifford Bradshaw (Kaarel Targo) dünaamiliselt tekkiva ja kaduva üüritoa, ent samas teises lava ääres konferansjee (Priit Võigemast) toimetamist, võib hoida pidevalt samaaegselt panoraamvaates (kuigi selles osas on mul ka lavastusele 1 suurimaid etteheiteid, aga sellest natuke hiljem). Rõdult paistab ka orkester ja kuigi selles lavastuses on lavaltoimuv sedavõrd intensiivne pidevalt, et palju mahti orkestriauku kiigata polegi, siis ometi "kabaree" kui asutuse, ehk just nimelt selle lavaloo mõistes, on oluline ja hea ka muusikuid pidevalt näha. Kuigi lisaks (vähendatud koosseisuga) orkestrile orkestriaugus, ka lavasügavuses oli vähemalt etenduse alguses "bändi" paista. Paraku ka rõdu-kaugusele on paista kostüümikunst, mis just kõige ilusam seekord pole (üksikute eranditega) ning eriti just Sally Bowles'ile oleks võinud midagigi erilisemat luua.

Lähedamal, ehk parteris istumise suureks eeliseks on kogu tegevustikule lähemal ning kohati isegi "sees" olemise võimalus. Päris alguses, veel enne kui etendus päriselt algab, on tantsijad publiku 1.rea ees ning ilmselt ka seal lähedamal istuvatel aitavad luua vajalikku atmosfääri (ma pidin silmi kissitama, et suuta eristada näiteks 1 Fine5-trupi tantsija ja suurem osa neist seal jäidki tuvastamata...ehkki see polegi ju oluline, sest nad kõik on hoopis Kit Kat Klubi "töötajad"). Kuid see lugu ja need tegelased justkui nõuaks lausa neid lähemalt näha (näitlejate kiituseks küll - kõik eranditult mängisid tõesti kogu saalile! ei olnud rõdul istuvad selles mõttes vähegi vaeslapse rollis). Arvestades, et tegemist on ju dekadentliku, hedonistliku Berliini kabaree, mitte uhkema, eriliste disainide, sulgede ja viledega Pariisi kabareega (sulgi muidugi kasutati ka Berliinis, aga kõik oli palju tagasihoidlikum), siis on justkui õige tunde kättesaamiseks, ehk päriselt ka õigest aegruumis kohalolu tundmiseks hädavajalik otsapidi ikkagi selle "sees" olemine. Tahan siinkohal siiski eraldi välja tuua, et osa rahvast (ka rõdul) seisis püsti lõpus aplodeerides ning ma arvan, et oleksin ise ka olnud valmis tõusma, kui kõik oleksid seda teinud... ent seda siis kogu sellele muusikalitervikule ja eelkõige just lauludele-muusikale-tantsudele, tantsijatele ja lauljatele, mitte vast niivõrd sellepärast, et oleksin päris rahul olnud kõigega.

Küsimärke ja vaimustust oli praktiliselt võrdselt, aga see mis meeldis, see meeldis väga ning sellepärast ka küsitavused lihtsalt kandsin hea lõivuks. Ei tee üldse saladust, et Priit Võigemast on üks minu praeguse hetke lemmiknäitlejaid. Tema viimase aja mänguvorm on roll rolli järel olnud vaimustav (ei imestaks, kui kevadel leiaksime ta taas Teatriliidu (nominentide seast "Macbeth"i ja "Vend Antigone, ema Oidipus" kõrvalosade eest). Sellepärast oli tema konferansjee ka üks teatriõhtu suuremaid ootusfaktoreid. Ühest küljest on ju just tema tegelane, kes peaks andma läbivale mõttele "Elu on kabaree" raamistiku, aga teda ei ole lavastatud selleks raamistajaks. Jah, ta on praktiliselt terve lavastuse laval, vaatab teisi, vaatab ennast oma kabareestaari grimmipeeglist, esitab (suurepäraselt) oma (suurepärased) laulu- (ja vahvalt tantsu)numbrid, sealhulgas juba mainitud etenduse sissejuhatuse ning ka minu isikliku (tavapäraselt) lemmiklaulu sellest muusikalist - "Money"... ehk tegelikult originaalmuusikalile alles hiljem lisatud "Raha, raha, raha" -laulu. Etterutates ütlen kohe ära, et küll üldse mitte Priidu, ega ka lavastuse pärast, tõusis hoopis üks teine laul seekordse lavastuse lemmikuks (mis küll on alati ka väga meeldinud, kuid siiani varasemates üheski versioonis kõige-kõigemaks pole tõusnud - sellest pisut hiljem Katrin Karismaga ühenduses). Ja eriti mõjuv on Võigemasti konferansjee ballaad 2.vaatuses, mil miskipärast tekkis tunne, et ta nagu kanaliseeriks kedagi...vaadates vilksas korra David Bowie, aga võibolla siiski keegi teine(?) Igatahes veel 1 imeline laulunumber, nagu ka tema rinnahoidjates, 2 tüdrukuga korterijagamise lõik ning gorillatüdrukuga sõbrustamine (see on sümbolistlik, sest natsid olevat juute gorilladeks kutsunud) - aga meie konferansjee kõige kiuste julgeb seda! Võigemasti juuksed on siin blondid, ta jookseb ringi ning esitab tegelikult oma kogu rolli valgetes kontsakingades... ja ometi ei usu teda grammigi selles rollis. Ta mängib oma ekspressiivset keigargeilikku tegelast... aga pole temas üldse ei seda staarvõrgutajat, ega ka tegelase kogu rollikaart lõbusast traagikasse, mida pakkus Mait Malmsten oma mänguga, ega ka Eddie Redmayne'i psühholoogliselt tabavat piiripealkompamisemängu - sa näed ja sa tead, näitleja mängib, aga ometi ta nagu hoopis ei mängiks, vaid on... ja seda isegi laulmiste kiuste! Filmis konferansjeed mänginud ja selle eest Oscarigi võitnud ning pikka Hollywoodi-karjääri nautinud Joel Grey, tuli ju alles vanaduses kapist välja ning temal tuligi vast ka kogu konferansjee-roll teatud mõttes siis natukenegi vast isegi loomuldasa, aga Priit (vähemalt esietendusel) ei mänginud seda välja. Suund oli olemas, aga oleks tahtnud veel tunduvalt julgemalt, väljakutsuvamalt, näiteks Tõnu Kilgase tabatud "etenduse" juhilikkust või Priidu valitud suunas oma tegelast veelgi teravamaks pigistades ning ka kogu rollile "teekonda" lisades... Aga vast see valitud suund võib veel mängides ning karakterit pisut seeläbi edasi arendades ja aktsente lisades tulla ning polnud lihtsalt veel esietenduseks päris valmis (palun mitte valesti aru saada, midagi katastroofilist ka polnud, lihtsalt tema puhul on ootused nii ilmatu suured). Alguse tagasihoidlikkus ning sealt kasvamine andis nagu mõista, et tõesti alge on olemas ka rolli raames arenevaks "mänguks". Heh... võibolla neil isegi veab, kes esimese hooga Kabaree-pileteid veel ei saanud ning näevad seda alles kunagi hiljem?! ;)

Kõige õnnetum oli esietendusel olukord Mart Madistega. Alles hiljuti tõusis ta raketina Estonia-lemmikute sekka Vahur Kelleri lavastatud Naksitrallide (mängulises mõttes tolle lavastuse suisa suurima positiivse üllatuse pakkunud) Kingpoolena (ja seda olukorras, kus tegelikult kõik 3 Naksitralli olid lausa superhead), aga siinse esietenduse tehislik tekstiedastus jättis mulje, nagu tal kas pole tekst veel peas ja keegi ütleb talle kõrva sõnu ette või siis on midagi muud lahti, millest publik pole teadlik, aga lavalt pakutav oli imelikult, aga ka ilmselgelt, võõristav. Ehkki alguse rongi vahvalt mängitud portfellivahetus ning just tema tegelase mantli seljastvõtuga natsi-haakristi paljastamine, tekitasid tugevat pinget õhustikku. Muidu öeldakse, et peale surmaga seonduva, polegi enam tänapäeva maailmas enam eriti tabusid alles, aga tundub, et mõned siiski veel on (ehkki ka haakristi nägemine käib ju käsikäes 6 miljoni surmaga). Ajastulises mõttes on siin tegemist Saksamaal natsismi tõusuga ning see on paraku endiselt veel teemaks ka meie tänapäeva igapäevaelus, on selleks siis Putini Ukrainlaste tembeldamine või meie oma kodumaine võõraviha või endast erinevate inimeste mitte aktsepteerimine ning nendest üleolekust kramplikult kinnihoidmine. Aga see on kahtlemata ka üks põhjustest miks Kabaree teemade võrgustik ja sellised lavastused on hädavajalikud ka praeguses Eestis (ja maailmas). Paraku tuleb tõdeda, et ilmselt ei kao Kabaree (isegi kui selle tegevus toimubki peaaegu 100 aasta taguses ajas) aktuaalsus veel niipea. Madistel on (kahjuks) kõige tihedamalt ühisstseene Kaarel Targo'ga ning kui varem ei ole Kaarli s-tähe diktsioon eriti häirinud, sest see on tal päris kenasti kontrolli all, aga kui vastas on teine näitleja, kellel on veelgi susisevam "s", siis hakkab see paratamatult kõrva. Esimeses stseenis kui Kaarli Clifford stiilselt rongikupees Berliini, ehk lavale sõidab ning nad Mardi Ernst Ludvigiga kohtuvad, müksas mu teatrikaaslane kõrvalt ja sosistas, et ta ei saa susistajatest arugi ja kas nüüd kogu etendus saab seda kuulda... Kuid teades mõlema mehe võimekust, on see kivi mitte otseselt lavastuse kontekstis näitlejate kapsaaeda, vaid kus olid lavastaja kõrvad? Kas tõesti siin ilmneb võõrkeelse lavastaja võõrkeelsusest tingitud vea mitte äratajumine?

Kaarel Targo Berliini saabunud noor kirjanik on oma kurbade kutsikasilmade tegemise oskuse, sametiselt ilusa lauluhääle ning idealistiku tegelase innuga mängimisel täitsa armas kohe. Ikka ja jälle mõjub see stseen, mil Sally Cliffile ütleb, et kasuka arsti juurde jättis ning "sinisilmne" noormees ei saa neiu sõnade valikust aru. Väga hea, et Kaarel pole oma gay-tegelast hakanud liigselt "gayks mängima", see oleks tekitanud lavakeemilise kakofoonia Priidu mitte-päris-usutava või siis kuidagi "pooles vinnas" vajalikust "elust suurema gay-tüübi" mänguga. Ilmselgelt on autor Isherwood Kaarli tegelase prototüübiks, sest kohtus ja elas ju ka tema põgusalt päriselt Berliinis koos ühe kabareelaulja Jean Ross'iga ja oli ju Isherwoodi terviknimi, enne USA kodanikuks saamise nimelühendust: Christopher William Bradshaw Isherwood... ehk "Bradshaw" ka... Ja on ju ka teiste tegelaste nimed Isherwoodi päriselust inspireeritud.

Aga kui Mart polnud oma rolliga veel jaamast lahkunud, Priit oli teel ja Kaarel peaaegu kohale jõudmas, siis Piret Krumm oli juba sihtjaamas välja astumas. Väga intelligentselt loodud rollikaar, kus alguses on lõbusust mõnusalt palju, ajastulikku kabaree-staarlaulja meesteneelajaslikku usutavust. Kavalat naiselikku lollimängimist, a la - nagu ta tõesti ei saaks kohe aru, et Clifford on ameeriklane... britid ju kohe saavad...(Sally ise oli britt, kes elas Berliinis, nagu Jean Ross, kelle põhjal Isherwood selle tegelase lõi). Piretis endas on mingi huvitav kiivalt varjus tume pool, mida ta oskab osavalt oma karakteritele lisada sügavuse andmiseks. Kergem ja lõbusam tuleks tal nagu lihtsalt loomulikkusest... nagu laulmisel - võimsalt ja ilusasti laulda ta oskab, aga lisaks ka lisada käredust vajalikes kohtades, et anda lauludele karakterit. Tegelikult just selle rollikaare veel poolepeal, ehk 1.vaatuse põhjal sedavõrd rahul (nagu päris lõpuks) veel ei olnudki, alles kusagil selle muusikali suurima hiti, ehk "Elu on kabaree" lauluga võitis ta lõplikult oma läbikomponeeritud mänguga enda poolele. Kontekstiväliselt on see ju vahva ja lõbus laul (Chelsie Elsie surmast hoolimata), mängulinegi (elu võib olla lühikene ja parem ikka elada täiega ja teiste inimestega suhelda, selle asemel, et üksi kodus kududes konutada), aga arvestades kõike, mis on Sally ning Saksamaaga juhtunud selleks hetkeks ning mille otsa ta ka selle laulu esitab - taas oma vanas töökohas - Kit Kat Klubis - tagasi lavale astudes - on Piret paralleeltoonina toonud sisse ka varjatud traagikanoodi... ta on kabaree laval ja nagu näitleja-elukutse nõuab - on laval andmas edasi seda, mis antud juhul peaks vaatajatel-kuulajatel meelt lahutama, tema endagi meeleolu tõstma... kuid selgelt tänu Pireti tabavale duaalsete kihtidega mängule - ta tegelane siiski seespool samaga valu tundmas. Sina, vaatajana, publiku seas vaadates ja teades kogu tausta - tead seda... ja ainult sellepärast oskabki selle ka Pireti Sally laulmisest välja peilida. Kuigi natuke vist mängis kaasa ka juhus. Nimelt see laul on uskumatult nõudlik ning tegelikult oli tunda, et esietenduse kõrgendatud ähmis, kas laulja tõesti laulis ka üsna piiri peal võhma mõttes... ehkki auga siiski noodid lõpuni kandes... kasvõi katkemise hinnaga... aga natuke oli ka seda piiripealsust vähemalt teritatud kõrvus tunda. Eks lava suurus ning seal liikumine võtab ka oma ning see ongi ju alles 2.vaatuse teises pooles. Üksjagu lisaväärtust annab ju vaatajale ka võimalus Piretit oma emaga koos mängimas näha, kes siin loos ju pole tema ema ja ega ka Katrin Karisma Fräulein Schneider pole ka (minu arvates) sobivast east hoolimata, eristatava emaliku vaibiga tubade väljaüürija ja ometi on ju teadlikul publikul see mõte vaadates peas.

Põhirollidele ringi peale tehes saab lõpetada korüfeedega, kes esietenduseks näisid täiesti oma rollidega kohal (loe: valmis) olevat! Saab jälle tõdeda, milline kingitus on iga võimalus näha ja kuulata Jassi Zahharovit ja Katrin Karismat igas nende uues muusikateatri olulises rollis! Mõlemad ju suisa väga heas nii mängu- kui lauluvormis. Jassi muidugi on Katilegi "poisike", sest ta pole veel 70 täiski (sel kevadel 29.05 on see ümmargune juubel!). Ja Jassi südamlik ning üdini sümpaatne Herr Schultz on lihtsalt nii nunnu, et mitte vähimatki pole imestada, kuidas Katrini Fräulein Schneider temasse on ära armunud... Ja muidugi vastupidi ka - sest Katrini Schneider on särtsakalt kuraasi täis, põlevate silmadega, aga kes teab väga hästi, kes ta on ning mis on tema väljavaated elupõlise vanatüdrukuna. Jassi kanda, ehk välja mängida on üks lavastuse olulisemaid kui mitte isegi see psühholoogiliselt kõige olulisem tuum - ta tegelane on juut, aga tegelikult ju Saksamaal sündinud, ehk end ka sakslasena defineeriv... ja kui tema maal on kurjus tõstmas pead, siis ta ei saa ega taha uskuda, et sellel on pikemale kandvad jalad ehk mõju - ikka on neid "ulakaid koolipoisse, kes aknad kividega korra katki viskavad... aga siis saab ju uue, terve akna panna ja elu läheb edasi"... aga mis siis, kui ei saagi seda võimalust uut panna, vaid sind aetakse ühtlasi kogu aknatagusest minema, see võetakse Sinult ära ning Sind ennast pannakse ei mingil muul põhjusel kannatama kui vaid sellepärast, milliste juurtega Sa sündinud oled! Me inimesed ei taha uskuda ju paha - lootus on me põhiolemusse sisse programmeeritud. Mis paratamatult tõmbab paralleeli näiteks sellele, et Putin alustas sõda juba 2014... ja isegi veel nädal enne täiemahulist sõda, lükkas ta ümber väiteid, et ta ka ülejäänud Ukrainat plaaniks rünnata... Kurjus hiilib salamisi... ja kui temast jagu ei saa, siis ta kasvab, võib koguda ka strateegiliselt jõudu ning planeerida, et siis järsku kogu täiega (justkui ootamatult) võimust võtta. Sama võib täheldada ju ka meile veelgi lähemal... meie poliitikaski... me näeme neid märke, aga kas ei saa või ei taha halvemat uskuda. Ent ikkagi selle kõige juures see Jassi imeline hääl! Vaikne, rahulik, siidinegi, aga siis kui ta laseb, siis kogu Estonia kõikide rõdude kaugemasse nurkagi jõudev ja terve suure saali õhku täitev. Isegi tema rääkimise hääl on meloodiline- puhas ime!

Kuigi esietenduse kõige suurem staar oli Jassi imelisest häälestki hoolimata ikkagi Katrin Karisma! Kas võibki öelda, et "ootamatult", kui tegelikult ju lisaks Priidule, Jassile ning tema ja Pireti sama lavastuse sees nägemisele, ikkagi ju ootas ka just nimelt näha-kuulda Katrin Karismat (üle pika aja) sellise mahuga uues rollis! Tema oli ka näitlejatest ainsana see, kellele lõpuaplausi ajal publik tormiliselt oma jalgu vastu põrandat kõmistas! Schultzi ja Schneideri puuvilja-lõigus oli vahva teatrikaaslasega mängida mõistatus-mängu kaasa, ehk mis puuviljad seal kotis peidus on? Muidugi ju laulu pärast on teada, aga kui ei mäleta või ei tea, siis Katrin hoiab natuke aega salajas ja laseb vaatajatel tõesti seda mängu kaasa mängida. Katrin on ka siinses trupis näitleja, kellel näib olevat keemia kõigi lava teiste näitlejatega. Võibolla ka kandes endaga eelmise Estonia Kabaree lavastusega sidusust, loob ta mingi ajasilla kõigi jaoks...lähemale Estonia teatri "Kabaree"-ajaloole. Aga mis peamine, ta suudab oma vahetu karakteriloomega terve suure saalitäie rahvast oma tegelase tunnetesse näiliselt justkui mängleva kergusega kaasa haarata! Näiteks tema küsiv laul "Mida teeks sa?", ehk "What would you do?" paneb ka publiku enda sees neid küsimusi esitama. See laul, millele ennist viitasin, tõusiski seekordse lavastuse lauludest minu jaoks selleks kõige lemmikuimaks. Kindlasti ühe mõjutegurina just nimelt Katrin Karisma hingestatud esitus, mis tema tegelase kibedat olukorda nii mõjuvalt edasi annab. Sa oled juba elusügises ning ometi on Sul võimalus elus ka veel kihluda ning tunda seda, mida armastatud ja sind armastava elukaaslasega koos elamine tähendab... ja see võetakse Sinult ära. Hirmutatakse Sind armastuse juurest hoopis eemale - vähemalt seda kandis Katrini esitus ja see oli vajalikult südantlõhestav. Kõik need stseenid milles tema osales või veelgi enam tema misanstseenide emotsionaalsus, panid mingist hetkest alates lausa ainusilmi just teda jälgima ja ainukõrvu kuulama! See oli kahtlemata lavastuses ka selline "teatriaasta-tipptasemel" -roll ning seda ka draama mõõtmes oma karakteri eheduse ja psühholoogilise pagasiga. Katrin lõpetas ju kunagi lavaka 3.lennu.

Vahvad uued avastused olid noor Karis Trass (kes vaid paar aastat tagasi ooperilauljana Rahvusooperi trupiga liitus), siin lõbutüdrukuna, kes ka samas külalistemajas tuba üürib, et madruseid (oma kehaga) lõbustades raha teenida, et sellega üüri maksta toa eest, kus teenindada mehi, et raha saada ja üüri maksta...nii me suurem osa inimestest ju elame - nagu oravad rattas, ametitest hoolitamata...Ent kui herr Ludvigi haakrist paljastub, siis antud juhul ei saanudki aru, et kas ta astub nö. enamlaste poolele oma Saksa-lauluga (!homne kuulub mulle!) või katsub ta sellega tähelepanu hajutada ehk pidu päästa?  (kes teisi versioone on näinud, see teab)

Väikses sutsakas ka teine uus lavatutvus - Rein Saar - kohvikus gei-mehe rollis, kes Cliffi ära tunneb kusagil mujal geiklubis kohtumisest ja tolle seksuaalse sättumuse nii teiste tegelaste kui ka publiku jaoks paljastab. 

Bob Fosse, kes legendaarse filmi lavastas, on tuntud ka kui "jazz-käte" tantsudes rakendajana ja kuigi me siin Åbjörn'i koregraafias üleliia palju ja rõhutatult just jazzkäsi ei näe, siis ometi on alati hea ja kindel muusikalide koreograafina kavalehel tema nime näha just ka sellepärast, et ta oma koreograafiates oskab tantsijate kätele ka tantsulist tööd anda! Siin on tal peamiselt suured kombinatsioonid ja vähem üksiktegelaste tantsu, aga seda naudingulisem on lisaks tantsule endale märgata ka asetus-kombinatsioone ning nende vaheldumist. Näiteks 2.vaatuse alguses lavasügavuses ja kõrguses seljaga tantsijate rivi-tants, mis mõne hetke pärast publiku ette lavale nägudega ümber rivistub ja hoogsaks kankaaniks läheb... mille lõpus muide Priit Võigemast (isegi kui ta jalg päris tantsijatega võrdselt kõrgele ei tõusegi) pakub keset etendust läbi publiku korraliku kahina tekitava üllatuse!

Orkester on Estonial vägevas vormis - puhas nauding on seda elavat ja ilusat ning ka mängulist orkestratsiooni kuulata laitmatus esituses, vägesid juhatamas esietendusel dirigent Kaspar Mänd. Tantsijad ju ka tasemel ja isegi kui esietendusel veel kõik päris puhas ja täpne liikumises polnudki (ja see käib rohkem meeste kui naiste kohta), ehk küll jõudis keegi hiljem alustada või liikus keegi natuke teistega võrreldes korraks rütmist välja, siis eks Kabaree-vorm annab selleks ka natuke loa. Kabarees ei olegi kõik nii täpselt kalkuleeritud, nagu näiteks balletis. Kabaree on eluline ja elu ei ole kunagi joonlauaga sirgelt joonitud. Sellepärast sellised apsakad isegi pigem lisavad "elu" ka lavale ning ei häiri karvavõrdki. Lauljad ju ikka ka tasemel, aga kas kabareedes ka kunagi päris ooperikoorilikku laulu esitatakse, selles pisut kahtlen... Samas tegemist on ju Rahvusooperiga ja seega lauljad on ooperikoori taustaga ning mul ei ole ilmselt õigust nende mõnede üsna märkamatute kohtade pärast nuriseda, sest omamoodi esindab see ju mängukohta (see pole kabaree, see on muusikal), aga enda maitse järgi ideaalis, oleks tahtnud ka nende lõikude puhul kabareelikkusest lähtumisest lahendust.

Jõudes lõpuks ikkagi just selle Hirdwall'i lavastusliku poole juurde tagasi. Sissejuhatavas lõigus lubatud "hedonistlikku, dekadentlikku" Berliini aastal 1929 atmosfääri mõttes siiski laval ma ei tajunud...kui, siis vaid päris-päris enne etenduse algust sai no ääriveeri tunda... lavastuses endas oli see siiski puudu. "Pahelisust" vaid näpuotsaga või isegi sellestki vähem. Kaldun arvama, et lavastaja siiski ei hammustanud ka seda materjali konstruktsiooni päris täitsa lõpuni läbi. Ja see on ju "Kabareel" erilise ülesehitusega. Ent nagu mainitud, oli tal seal ka mitmeid väga häid leide, eriti laval toimuva dünaamilisuse mõttes ja muidugi eriti oluline, ehk finaali mõjuv lavalahendus ning veel sinna otsa päris lõpu video-idee sellelegi punktiks-seletuseks võttis pahviks. Sellele ju isegi aplaus ei saanud kohe otsa alata, sest natuke imelik oli sellisele sisus toimuvale "aplodeerida", ehkki trupile kogu etenduse tänulikkuse mõttes ju muidugi... Samas ikkagi see "elu on kabaree" lavastusjooniselike sidususte puudumine kus tal nagu poleks seda "konferansjeed" ehk siis teadustaja poolt õnnestunud siduda mõistuspäraselt ja põhjenduslikult "elule" ning rohkem ongi ta vaid "kabaree konferansjee". Aga ma usun, et see häirib tegelikult vaid neid vaatajaid, kes lähevad juba valmis ootuste ja varasemate kogemustega "Kabaree"sse. Kes tahavad vaadata lihtsalt üht imeilusa muusika, vapustavate hitt-muusikalilauludega (ja praktiliselt kõik siin on muusikalimaailma armastatuimad, absoluutsed hitid), ägeda koreograafiaga ilusate tantsijate tantsude, keskmisest tunduvalt sügavama ja tõsisema, isegi väga olulise sisuga, tuttavate ja armastatud laulvate näitlejatega muusikali, siis siit seda kõike saab!

Hinnang: Ma vist ütleks, et elamuslikkuse mõttes tugev 4... ja seda puhtalt ka vaid imeliste laulude, muusika ja tantsude pärast... ja enda peas seosete tegemise võimaluse ning seda nii endise kui praeguse maailma kui ka Kabaree lavastuste-ajaloo siduste pärast ja võibolla ka sellepärast, et minule lihtsalt isiklikult Kanderi ja Ebbi muusikal väga meeldib. Ent lisaks kindlasti ka Piret Krummi ja Katrin Karisma pärast ja sellepärast, et siin muusikalis on sedavõrd palju ka tantsu... ehkki minu teatrikaaslase arvates oleks võinud seda veelgi rohkem olla! Aga eks see mis meeldib, seda ju tahabki veelgi rohkem! Samas võiks hinnang olla tunduvalt kõrgem materjali tabavama režii korral, mõnede oluliste, puuduvate laulude lisamisel (Sally oli nendeta taandatud kõrvaltegelaseks) ning ka rohkem (paremini) kõikides rollides sissemängituna, rohkem intiimsema-seksikama-pahelisemana ning tõesti ka mingistki otsast atmosfääris Berliin 1929likuna peale laineliste juuste. Samas nautisin ka seekordse esituse peas kaasalaulmist, tantse ning isegi kohatist liigutatust (eriti just Katrini, Pireti ja Jassi tegelastega seonduvalt ja finaalis). Hea, et 2.vaatus oli esimesest parem ning ma üldse ei välista, et selle lavastuse mõnd sügisest etendust veelgi vaatama lähen, kasvõi juba sellepärast, et ka teise koosluse rolle näha ja neid laule uuesti elava orkestri saatel otselaulduna kuulata saada!

PS. huvitav Kabareede-ajastu on hetkel pealinna lavadel! Suurepärane ja ehtsalt klassikaline Starlight Cabaret "The GreatEST Show" Viru Merineitsi laval, Eesti Draamateatri kultuuriloolinegi, aga samuti justkui Berliini-kabareelik "Cafe Theatral" ning mängitakse ju veel ka megavahvat Must Kast/Paide Teater "Carmen"it. Lisaks alles äsja, ehk ka käesoleva aasta alguses esietendunud VÄGA soovituslik ning lausa uskumatult hästi õnnestunud Brechti-kabaree - Vene Teatri teatristuudio vilistlastest näitlejatega, kes sõna otseses mõttes särasilmselt ja põletava poweriga mängivad väga mõjusalt omapäraselt Ring-lavale lavastatud "Mann is Mann"i! Kuid kabareelikkusega kurameerivad ju veel nii mitmedki teisedki lavastused kaudsemalt või otsesemalt... näiteks kasvõi Ekspeditsiooni "Reis metsa lõppu".

PPS. Kes tahab ettevalmistavalt või järellainetuses lavastuse aegruumi veelgi süvendada-laiendada, siis sobivalt just nüüd jaanuari lõpus ilmus ka raamat, mis jutustab ühest "Kabaree" lavaloo "naabruskonna asutusest" - Kitty salong: https://www.apollo.ee/kitty-salong.html

PPPS. Kas ikkagi “elu” on “kabaree”? Kabarees keegi kunagi tōsiselt haiget ei saa, aga elus ju küll...

Küll, aga võib kabareelauljale, no vähemalt sellisele, nagu Sally, hoopis vastupidiselt- “kabaree” olla “elu”, umbes nagu pühendunud teatriinimesele “teater” olla “elu”?

Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed Siim Vahur'i tehtud fotod on pärit teatri FB seinalt):

Kabaree

Unustamatu meelelahutus kõigile, kes janunevad armastuse ning vabaduse järele.

Kestus u 3h05min, ühe vaheajaga.

John Kanderi muusikal

John Van Druteni näidendi ja Christopher Isherwoodi jutustuse ainetel

Maailmaesietendus 20. novembril 1966 Broadhursti teatris

Esietendus Rahvusooperis Estonia 9. veebruaril 2024

Laulusõnad: Fred Ebb

Laulusõnade tõlge: Kirke Kangro

Libreto: Joe Masteroff

Tõlge: Hannes Villemson

Muusikajuht ja dirigent: Kaspar Mänd

Dirigent: Lauri Sirp

Muusikajuhi assistent: Martin Trudnikov

Lavastaja: AnnaKarin Hirdwall (Rootsi)

Kunstnik: Caroline Romare (Rootsi)

Valguskunstnik: Peter Stockhaus (Rootsi)

Koreograaf: Adrienne Åbjörn (Rootsi)

Emcee / Konferansjee: Priit Võigemast või Kaarel Targo

Sally: Hanna-Liina Võsa või Piret Krumm

Cliff: Kalle Sepp või Kaarel Targo

Preili Schneider: Juuli Lill või Katrin Karisma 

Härra Schultz: Mart Laur või Jassi Zahharov

Preili Kost: Karis Trass või Kadri Nirgi

Ernst Ludvig: Mart Madiste või Jaak Jõekallas

Esitatakse eesti keeles, eesti- ja ingliskeelsete subtiitritega.

Berliin 1929. Ideed uuest maailmakorrast levivad järjest jõulisemalt, kuid Kit Kat Klubis on kõik endiselt teretulnud. Sally Bowles on klubi staar ja koos klubi konferansjeega püüab ta hoida elus unistust vabadusest. Klubis kohtub ta noore Ameerika kirjaniku Clifford Bradshaw’ga, kes on tulnud Berliini ennast leidma. Saksamaal, kus natside marsisammud järjest ähvardavamalt kõlavad, areneb nende armastuslugu läheneva maailmasõja varjus.

„Kabaree“ on legendaarne Broadway meistriteos – muusikal, mille tõsine alatoon toob rambivalgusesse 1930. aastate dekadentliku Saksamaa mõjuvallas olevate tavaliste inimeste elud. Muusikali esietendus Broadwayl 1966. aastal oli sensatsioon ja esimesel hooajal anti pea 2000 etendust. See on pildike ajastu metsikust vabadusest ja üksindusest, mis aitasid luua keskkonna vaimsele, kunstilisele ja seksuaalsele vabadusele, mille saatuseks oli natsirežiimi all kuhtuda.

Lavastaja AnnaKarin Hirdwall: „Kas te olete kunagi oma soovidest ja unistustest loobunud, sest kardate tagajärgi, mis nende poole püüdlemine kaasa võiks tuua? Selles lavastuses tahan teile rääkida sellest, kuidas inimesi mõjutab hirm ning kuidas kujuneme sellisteks nagu oleme. Kas elame oma elu kammitsetult või tõevabaduses? Kas suudame tulevikus teha isiklikke ja sotsiaalseid muutusi või hoiame end tagasi ja klammerdume muutuste kartuses vana maailma külge? Tahan tervitada publikut maailma, kus elavad tegelased, kes usuvad, soovivad, armastavad, julgevad, unistavad ja loodavad – sõltumata jõududest, mis püüavad neid kontrollida, piirata, siluda ja hirmutada vait olema.“

NB! Juhime tähelepanu:

- Lavastust ei soovitata alla 14-aastastele lastele. Etendus võib vajada vanemlikku selgitust.

- Laval kasutatavad sigaretid ei ole tubakatooted ning on tervisele ohutud.

- „Kabaree“ lavastuses on II rõdult nähtavus piiratud. 

Lisaks trupis:

Koreograafi assistent - Mehis Saaber

Lavastuse assistendid: Silva Valdt ja Pirjo Levandi

Näitejuht - Helgi Sallo

Koormeister - Heli Jürgenson

Koormeistri assistent - Ksenija Grabova

Vastutav pianist-repetiitor - Riina Pikani

Pianist-repetiitorid - Jaanika Rand-Sirp, Ave Wagner, Tarmo Eespere

Etenduste juhid - Rein Lepnurm, Riina Airenne

Lisaks veel esietenduse digitaalselt kavalehelt:

Bobby, tantsija - Rein Saar

Victor, tantsija - Urmas Põldma

Max, Sally arnukade sõber, tantsija - Georg Gurjev

Tolliametnik - Aare Kodasma

Kelnerid - Rafael Dicenta, Andreas Lahesalu, Ivo Onton, Mati Vaikmaa, Kim Sargsyan

Kit Kat klubi tüdrukud - Merit Kraav, Kadri Kõrvek, Karin Helstein, Katri Juss

Kit kat klubi poisid - Rafael Dicenta, Andreas Lahesalu

Taksojuht - Ivo Onton

Tantsijad - Svetlana Anslan, Kim Yana Hügi, Triinu Upkin, Karina Laura Leškin, Seili Loorits-Kämbre, Tuuli Peremees, Sandra Riivik, Lisbeth Schellbach, Luca Giovanetti, Simo Kruusement, Argo Liik, Endro Roosimäe, Pol Monsech, Mehis Saaber, Erik Tjordal-Christensen

Lauljad - Karin Helstein, Katri Juss, Merit Kraav, Kadri Kõrvek, Maria Leppoja, Maris Liloson, Jekaterina Lomakina, Danna Malõško, Carol Männamets, Emily Ruus, Greete Ruutma, Merje Uppin, Rafael Dicenta, Andrei Karpievitš, Andreas Lahesalu, Antonio Sayago

Rahvusooper Estonisa orkester

Orkestri kontsertmeister Maria Goršenina

Helikujundaja - Kaspar Leesme

Videokujundaja - Rene Topolev

Lavameister - Mario Madiste

Lavapuldi operaator - Henri Roolaid

Valgust juhib - Ritšard Bukin

Video ja heli - Kalev Timuska, Kaspar Leesme

High School Musical: On stage! - Eesti Noorte Muusikaliteater

“Niii nunnu!” kui laenata õpetaja Darbuse sõnu Eesti Noorte Muusikaliteatri tänavusuvisest (NB! Disney) muusikalist, milleks on “High School Musical: On stage!”. 

Tegemist on ju juba alusmaterjali teise tulemisega meie teatrilavadele (eelmine oli, ja muide sama hea Uustani ja Roosilehe tõlkega, Eesti Noorsooteatris juba tervelt 12 aastat tagasi, kuhu see aeg küll lendab?!). Sähvakas, särtsuv, hoogne ja vallatu noortekas, kus kossuässast poiss ja kooli uus, tarkurist plix avastavad end ühise väljakutse eest - kooli muusikali - castingult. Enne muidugi juba tunded teineteise vastu annavad endast märku. Kuid kõik loomulikult ei lähe lepase reega, sest päris raskeks osutub laulmist + kahekesi-aega oma varasemate ning muude tegemiste ja kohustuste ees sõpradega ühildada. Aga loo moraal on vast pigem see (ja vägagi laia kõlapinnaga ning kaugeltki mitte ainult noortele), et tuleb julgeda, tuleb teha ja kes teeb, see jõuab. Peale etendust Türi Kultuurikeskuse ees (kus etendused toimusid) kogemata kohatud klassiõde, kes oli tulnud vaatama oma (muusikalilaagris osalenud) 10-aastase tütrega, kes just pisut kurtiski, et tütrel on anne olemas, aga julgust pole... milline otsene eluline paradoks! Sisu juurde tagasi liikudes, siis oluline alltekst veel seejuures on, et tuleb ka endale mõelda, ent samas ei tohi teisi alt vedada, selleks tuleb leida see tark, viisakas ja õige tee. Sest peaaegu kõik siin ilmas on inimeste enda valikutest kinni. Mitmed kõrvaltegelased toovad veel paljud väiksemad liinid sisse ning sestap saab (ju isegi üsna) trafaretne (mitmetest, koolinoortest rääkivatest sarjadest-filmidest tuttav) keskne liin veel palju mõttepoegi juurde ning tervik muutub täidlasemaks ning märksa huvitavamaks kui pindmiselt paistab.

Ma ei tea, kas mul on üldse kriitikaks mingitki alust või endal siin julgust, sest tõesti oli selline suur heldimuse-tunne, et noored teevad ju kogu hinge ja südamega, pannes endast kõik välja laval ning seda on publikus selgelt ka tunda. Tegelikult loovad ju ühtlasi kasvulava ka suurtele muusikalilavadele, aga endal neil ka ülimalt kõrged kunstilised ambitsioonid. Võiks nuriseda nii mitmegi asja üle kui luubiga detaili minna (mikrofonid niivõrd väiksel laval eriti, aga ju siis kogu suure trupi kõigi hääled…eriti teksti edastuse osas veel ei kanna; osade poiste hääleseade vajaks vast pikemat tööd, eriti, et need kõrgemad noodid nii rasked ei tunduks... või leida julge falsetiseade või muuta partituuri...kuigi arvatavasti jällegi Disney-materjali puhul poleks see lubatudki... jne jne jne), aga samas lõpp”toode” (kasutan seda sõna, sest tegijad ise kasutasid seda ka ning Disney puhul ju see alati natuke ka "toode" on) on ju igati tore ning just sõnad "hoogne" ja "särasilmne" tulvad esimesena keelele, mis tõmbab kogu saali kaasa elama ja mis Sa siis ikka koogi koostisosade üle virised kui kook ise on nõnda maitsev!

Siinkirjutaja on ka otsesest sihtgrupist väljas, ent minu lapsepõlve vastavasisuliste lemmiksarjade "Beverly Hills 90210" ja "My So-called life" armastus sai sellegipoolest meelde tuletatud... Mitte vast nii hea kui viimane, aga täiesti võrdväärne Beverly Hillsiga küll (HSM-i ajal olin juba sellest east väljas ja lapsed polnud veel nii suured, et huvituks ning sellepärast ka kogu laulude kavalkaad pole nii hinges kui arvatavasti praegustele noortele, ehkki filmi peaosadest Vanessa Hudgens ja Zac Efron on nimed, mis minule ütlevad ka nii mõndagi ning telesarjas osalenud Olivia Rodrigost on saanud ju tõeline popmuusika sensatsioon mitmete Grammyde ja edetabelitippude vallutustega). Nüüd keskeakriisis on nagu uue ringiga “Dear Evan Hansen”id ja muu selline jälle huviorbiidis ja võibolla seetõttu leidis hoopis läbi mingi teise suhestumisprisma kaudu tee üles ka High School Musicali loo (lugude) sisekihtide vahele.

Olen seda ka varem öelnud, et Eesti Noorte Muusikaliteatri üks suurimaid salarelvi on koreograaf Marie Loviise Mänd (seekord ta ise laval ei ole) ja vast just see liikumine annabki õige särtsu ja hoo (loomulikult koos muusikaga) ka siinsele lavalisele tervikule. Seekord eriti cheerleadrid, kelle seas ka näiteks eelmise suurema ENMT muusikali, ehk Libahundi hundikarja Lisandra Leemets. Temaga on siinses lavastuses liitunud Viona Vipper, Brittany Krijer ning varasemalt ka lauljate-näitlejate poolelt tuttavad Lisette Taube ja Elis Tallmeister + mõned tantsupoisid ka püüavad efektidega silma ning nad kõik kutsuvad esile vaimustust. Keegi näiteks tegi vingeid saltosid ja välja suutsin nimeliselt peilida ühe väga hea kehatunnetusega- Fred Vahtel’i. ENMT üheks lemmikuks kujunenud Herta Soro oli seekord miskipärast hoopis taustamal, kuigi hiphopparitegi seast sai korra noorelt talendilt sellegi tantsustiiliga sinapeal olemise aimu kätte.

Lavastuslikult on need Türi muusikalid läinud üha paremaks, kogu lava suuruse (ehk täpsemalt just selle "väiksuse") haldamine režiijooniste loomisel ning seeläbi oskuslik terve saali ära kasutamine ning misanstseenide kokku klapitamise kunst ei ole siin enam tavateatrite tasemest üldse erinev! Lavastajatoolis sedapuhku Mark Oja, kes esietenduse lõppedes tõi välja, et tervelt 5 korda on see tema unistus HSM lavale tuua edasi lükkunud, aga nüüd siis ometi! Minu (siiani ENMT) lemmikus, ehk “Sofia”s (seal oli originaallugu ja originaalmuusika) oli ju veel igasuguseid (esietenduse põhjal) konarusi, ent praeguses, mis (Sofiaga sarnaselt) küll laulude õppimise ja tausta- ning detailide loomise ja arenduse mõttes pikem protsess, ent osiste kokku panemise mõttes kõigest nädalase laagriliku hommikust hommikuni laulu- ja tantsutrennide vili - no ikka absoluutselt hämmastav tase tervikul! Ju sellel laagrilikul kambavaimul on ka oma roll mängida hiljem laval, miks need noored niimoodi vaimustavalt üheskoos hingavad, et tervikus traagelniidid puuduvad ja ansamblitunnetus on seeläbi ka täiesti omaette klassist. Kuid kindlasti on siin ka lavastaja täpne silm seda ohjes hoidmas, et need tasandid ja plaanid publikule (märkamatult) usutavad ja vastuvõetavad tunduksid, vastasel korral hakkakski vaatajana tähele panema asju, mida ei peaks. Ja kui varem veel, siis HSM-is no isegi mitte kordagi ei märganud enam midagi loo voolavust takistamas ning kordagi ei liikunud mõte sellele, et ahhaa, siis on nii või naa proovitud midagi lavale panna. Lavastus on igati terviklik, viimistletud, produtseeritud, nagu mõni raadiotes mängitav välismaine pop-laul.

Peaosades (juba mitmetest muusikalidest tuttav) Kärt Anton ja (võrdlemisi uus tutvus) Petrik Vint. Kärt on nii särav, isegi kui tema mängitav tegelane ise on tagasihoidlik. Selles peitub ka tema karakteriloome võlu. Kärt selgelt tunnetab ja teab, kuidas ta laval välja paistab (ning kõlab) ja selle professionaalsusastmega ka stseenides laseks ta tihti isegi nagu partneril võtta rohkem ruumi laval, mis omakorda töötab hoopis tema kasuks, sest seda huvitavamalt ta seal ise mõjub ja nagu ise seda tõmbamata, tõmbab just endale tähelepanu. Selline ongi kõige orgaanilisemas vormis partnermäng mis teeb noorele näitlejale ainult au. Rääkimata sellest, et loomulikult ka muusikaliselt saab Kärt täiega särada, kogemused räägivad siin enda eest - puhas nauding! Petrik on partnerina olemas, mis on olulisuse mõttes nr.1... mõneti vast isegi ootamatu valik (mitte vist klassikaline "iga-tüdruku-unistus", rohkem võiks sealt kõrvalt kerge paha-poisi-vaibiga Joosep Järve või Karl Pärloja rohkem olla “selline”... samas peategelane peakski ju ikka (ühes korralikus Disney-noortekas) olemagi "hea" ja seda temast õhkub. Aga lõppude lõpuks siinkohal, mis mina ka tean…küsige parem plikade käest ja olulisem ehk ongi hoopis see, et temast kumab ehedust sellise tegelase rollis, nagu ta ei peakski kedagi mängima, sest hetkekski ei kahelnud lavale vaadates, et Petrik=Troy. Ent kõigi kolme kesksema meesnäitleja omamoodi edu pant on ka slepivabadus, sest ei osanud ei Petrikult, Joosepilt ega ka Karlilt nende rollides midagi oodata, ega neile ootuseid asetada või võrrelda. Karl oli ju hoopis üks mu huntidest Libahundis (sõnadeta tantsuroll), aga päris huvitavalt kontrastlik oma siinset tegelast mängides (kiitus seejuures ka sellele, kes iganes oskas just tema sellesse rolli valida).

Lisaks saab siin lavastuses kohtuda ka mitmete ENMT varasemate muusikalide suurimate tähtedega - Janet Jamie Vavilov ja Kaia-Liisa Kesler’iga eesotsas. Janet lihvib oma Libahundist veidi tuttavat pahalase-rolli veelgi nüansirikkamaks, samas on pintsli jämedus on seekord hoopis teine, aga ühtviisi mahlaselt kaasakiskuv vaatajale suhestumiseks (me ju teame selliseid tüüpe ka päris elust või mis?!). Ent tegelikult oma vennaga muusikali-castingul osaledes ning tema mitmetest suhtumisvarjunditest tekib ka huvitavalt keerulisema ning sügavama taustaga tegelane, kui see, mis lavalt silmadeni jõuab. Kaia-Liisa’t oleks tahtnud palju rohkem ja see on ju hea märk! See üks laul, kus tal suurem osakaal, seal ju ometigi (vaimustav hääl, mis ühtviisi sobib nii pop- või miks ka mitte isegi rock-lugudesse kui muusikali!) ning kõikjal siin siiski pigem toetava sõbra rollis. Aga omakorda nõnda jällegi just need vahvad sähvakused siin-seal vahel pääsevad eriti mõjule, kus ta tegelane on hetkekski keskmes... kokkuvõttes väike, aga igati vinge ja meeldejääv roll. 

Noor Ryan, ehk Ralf Oliver Purje on ilmselt oma lavatee alguses ning kõik, alates diktsioonist, lõpetades partneritunnetusega (tal vedas, et eelkõige Janet teda ses osas ohjes hoidis natukenegi ning ei lasknud vastumängijana pallil kukkuda) vajab veel väljaarendamist, aga mis on olemas- peotantsija-kehatunnetus, julge enese maksmapanemine nii tervikus kui ka väiksemate misanstseenides ning ilmselge lavaline sarm (mis teatud vanuseni sh. praeguses teda veel kannab sinna nunnumeetri-kategooriatesse) ja seda on juba rohkem kui paljudel. Ka varasemast tuttav Richard Sepajõe on siin raadio DJna pisikeses sutsus, aga vast olulisemgi on tema lavatagune roll ja sedagi on tugevalt tunda. Ehk kui õigesti aru sain, siis on ta kõigil näitlejatel aidanud läbimõtestamisega arendada karakteriloomet (miks keegi laval on see, kes ta on ja miks ta just nii tegutseb - see, mida professionaalid ju teevad ise oma kehastatava rolliga ka ning kui varem veel võis märgata ENMT lavastustes kellegi soleerimist või arusaamatust, et kas ta on terviku teenistuses, siis siin tõesti kõik oligi päris - ehk seda tööd ei saa kohe kuidagigi alatähtsustada, pigem ka suurtes teatrites, kui näitleja on lavastaja poolt jäetud üksi pusima ning too on pindmiselt ära petnud, vaatab lavalt publikusse tegelane, kes ei teagi kes ta on ja miks ta on). Üks, kelle tahaks veelgi esile tuua kui väga huvitava lauluhäälega, millest saab aimu vaid paari taktiga, ent tema nime ei teagi, aga ta tegelane seal salaja tegeles tšellomänguga... 

Ma võiks neid nimesid siin kiidusõnade saatel loetlema jäädagi, sest trupis on  pea 40 näitlejat ning on stseene, kus nad peaaegu kõik on korraga laval, aga ainsad, keda kohe mitte ei tohi veel siin mainimata jätta, olid vast vähemalt esikapubliku reageeringute põhjal valdavalt seekordse lavastuse lemmikuteks... Ühtlasi vast ka trupi kogenumast otsast - preili Darbuse rollis Kaarel Orumägi ja treeneri ning peategelase isa rollis Sulev Võrno. Oma mälusahtlites tuhlates, tuleb tõdeda, et polegi neid kumbagi (vist) veel teatrilaval varem näinud. Kuigi ju mõlemad on teada-tuntud oma varasemate teiste tööde kaudu. Sulev siiani rohkem impro- ja muusika radadelt ja teleekraaniltki. Üldse on meeldiv, et aasta-aastalt ENMT vanuselised vahed eristuvad üha rohkem ja rohkem, sest ongi ju ikka lugudes erinevas vanuses inimesi. Lisaks tahan meeldiva tähelepanekuna tõstatada just noorte seisukohalt, et siin ei pöörata tähelepanu keha positiivsusele või -negatiivsusele (tuleb mõnikord meelde kui kunagi 90ndatel tantsisin back’i popstaaride trennides, aga kui esinemiseks läks, öeldi minule, et Sina oled liiga paks lavale!) Siin sellist nõmedust ei jagata ja õige on! Aga tulles tagasi Sulevi ja Kaarli juurde…Siis Sulevil ja ilmselt ka just vanuse tõttu, on siin vajalikku autoriteeti ning ta justkui ei peagi seda mängima, sest noorte kõrval saab ta selle juba olemuslikult kätte, aga korraks ning vaid ühes misanstseenis võttis just tema mäng ja no kirjutatud rollist tingitult ka hinge hellaks - kui ta oma poja teist hobi aktsepteerib. Aga “mänguliselt” just need Kaarliga duett-duellid, kus tema mehena kahe jalaga maas ning Kaarli loodud naistegelane ikkagi just tema ümber - mitte ei “kädista”, vaid “müristab”! Kusjuures (ma leian, et) nii hea, et Kaarel ei mängi seda naist mitte drag-queenilikult (a la West End muusikal "Kinky boots"), vaid täiesti psühholoogiliselt pinnalt naist (vanatüdruklikku, teatrist suisa seestunud õpetajannat). Ehkki paratamatult kisub mõnes kohas ka karikatuurseks (ja hea ongi, sest just nõnda paneb ka publiku naerust möirgama), aga seejuures ikkagi kaotamata usutavust (kuigi vist ühes kohas ja nimme, laskis ta ka täiesti vabaks ja see nii hästi sobiski just sellesse stseeni nõnda). Väga vahva ja omalt poolt veelgi särtsu lisav. 

Hinnang 4 (no tegelikult 4- kanti, aga just selle arenguhüppe ning tunnustuse tõttu tahaks kuidagi eriti neid ergutada jätkama, sest nii on ju vaid taevas piiriks, kui areng tõesti iga korraga muudkui jätkub. ja noortekana, arvestades milline suur huvi seda sellel suvel saatis, siis sihtgrupp kindlasti hindaks seda veelgi heldemalt ja kõrgemalt! Siin ju täiesti profiteatrite tasemel. Eks peavadki ju need siinsed tegelased olema noored ja kogenematud ning osavalt niimoodi jällegi trupis erinevate kogemuste ja taustaga esinejaid mixides on ühtlasi saavutatud just see õige ja usutav "High Schoool"i aura. Ja seda näitas ka noorem kaaspublik, et laval räägitakse just nende "linnukeelt", millest võibolla kõik vanemad lõpuni aru ei saagi, ega peagi saama, ent vanemad saavad jällegi just enda tasandilt vaadata ning leiavad ka täiesti (häda)vajalikud omad asjad üles, kasvõi noortest arusaamise ja nende oma raja otsimise olulisuse.

Mistahes eas muusikalisõpradele üks igati vahva vaatamine, kus kõige paremas mõttes noorte mängunälg paneb ka kõigi mängijate silmad lausa pimestavalt särama ning kogu särtsakas-sähvakas show on kahtlemata ka kaugemalt Türile-sõitu ning just selles saalis finaalis tekkivas täiesti erilises energiaväljas olemise kogemist väärt! Vähemalt esietenduse saal elas ka pidevalt täiega kaasa (ent usutavasti sellise loo ja lavastuse etendusi polegi võimalik lihtsalt tuimalt vaadata), mis tõstab Türi Kultuurikeskuse katuse 2 meetrit HSM etenduste ajal veelgi kõrgemale, et hoogsatest rõõmuendorfiiniplahvatustest tekkiv elektrit täis atmosfäär saali ära mahuks! Lõpus ju veel korra kõigi laulude popurrii ning kummardamiste ajal saab plaksutada nii rütmi kaasa kui ka tegijatele kogu südamest. Ja kui siis kõlab kisakoori hüüd "Metskassid üheskoos, pidu läheb käima täies hoos"" ei ole enam ainult lavalolijad need "metskassid", vaid kõik saalisviibijad!

Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed fotod on pärit ENMT FB seinalt ja need on pildistanud Heikki ja Edith Avent):

Disney originaalmuusikal

"HIGH SCHOOL MUSICAL: ON STAGE!"

Aastavahetusel kohtuvad suusabaasi peol korvpallimeeskonna kapten Troy ja nutikas uustulnuk Gabriella, kelle vahel tekib ootamatu säde. Peale talvevaheaega avastavad noored, et neist on saanud koolikaaslased. Gabriella kirg laulmise vastu sütitab ka Troy’d ning ühiselt osaletakse kooli kevadmuusikali prooviesinemisel. Gabriella sõbrad on aga veendunud, et tüdruku huvi muusikali vastu takistab teda õpingutel tulevase keemiaolümpiaadi jaoks. Sama arvavad ka Troy meeskonnakaaslased, kes teevad omalt poolt kõik, et noormees keskenduks saabuvale korvpallivõistlusele. Noorte teekonnale seavad omakorda takistusi ka “jääkuninganna” Sharpay ning tema koreograafist vend Ryan, kelle jaoks on roll kevadmuusikalis tähtsam kui elu. Säravad karakterid, kaasahaarav muusika ning modernne Romeo ja Julia lugu teevadki “HIGH SCHOOL MUSICAL”ist ühe 21. sajandi armastatuima muusikali mis on hullutanud noori juba alates 2006. aastast.

Muusikaliversioon põhineb Peter Barsocchini kirjutatud Disney originaalfilmil.

Libreto autor: David Simpatico

Laulud ja laulutekstid: Matthew Gerrard ja Robbie Nevil; Ray Cham, Greg Cham ja Andrew Seeley; Randy Petersen ja Kevin Quinn; Andy Dodd ja Adam Watts; Bryan Loiuselle; David N. Lawrence ja Faye Greenberg; Jamie Houston

Muusika adaptsioon ja arranžeering: Bryan Louiselle

Laulusõnade tõlkija: Kelly Uustani /  Libreto tõlkija: Andres Roosileht

Lavastaja: Mark Oja

Kunstnik ja muusikajuht: Kaarel Orumägi

Koreograaf: Marie Loviise Mänd

Kostüümikunstnik: Rebecca Christal Õunap

Dekoratsioonikunstnik: Edgar Orumägi

Grimm: Eliise Reimaa ja Karoliina Lepik

Valguskunstnik: Karl Vilks

Helirežissöör: Sulev Liiva

Inspitsent: Tauri Truu

Administraator: Liia Orumägi

Projektijuht: Kauro Tafitšuk

OSADES:

Kärt Anton, Petrik Vint, Kaia-Liisa Kesler, Linda Toom (23.07-24.07 ja 06.08-07.08) või Janet Vavilov (21.07-22.07 ja 02.08-05.08), Joosep Järve, Ralf Oliver Purje, Kristi-Liis Orupõld, Karl Pärloja, Mia Rosenberg, Kaarel Orumägi, Sulev Võrno, Richard Sepajõe, Priidu Leinus, Reio Leinus, Martin Loo, Anna Danilson, Sandra Sasorin, Oliver Veimer, Raina Luht, Lisette Taube, Brittany Krijer, Artti Vain, Marta Soro, Elis Tallmeister, Christofer Lusmägi, Herta Soro, Frank Tigane, Fred Vahtel, Lisandra Leemets, Eliise Ra Tõemäe, Andra Halgma, Kertu Kangro, Tanel Ronimois, Viona Vipper ja Dorian Pihl

Libahunt - Eesti Noorte Muusikaliteater

Esimesed libahundi märked pärinevad kusagilt aastast 50 m.a.j. mil imperaator Nero ajastul Vanas-Roomas Petronus selles kirjutas. Libahunte jahiti ja nende üle peeti agaralt kohut eriti keskajal. Samamoodi, nagu nõidadega. Kõige hilisemad sellised "kohtud" toimusid teadaolevalt praegustel Baierimaa ja Austria aladel 1700ndatel. Sealt edasi on libahunditeemat käsitletud ja uuritud folkloori osana. Rahvapärimuste osaks on see saanud kohe 18ndast sajandist alates ning tänapäeval on see ka lahutamatuks osaks meie popkultuuris, 

August Kitzberg kirjutas oma tuntuima ja hinnatuima teose ning Eesti kuulsaima "Libahundi" 1900ndate alguses (loetav ka veebis siin). Esieteduse sai see 1911 Endla teatris. Täpselt 100 aastat pärast seda esietendust, ehk niiöelda "juubeliks", tõi toonase nimega Eesti Nuku- ja Noorsooteater selle välja muusikalina. Muusikaautoriteks Jaagup Kreem ja Tiit Kikas, laulusõnad Jaagup Kreemi poolt ja lavastajaks ning libreto autoriks Neeme Kuningas. Kui seda toona vaatamas käisin, siis kuigi muusika meeldis, ei leidnud sealt ühtegi tugevalt mällusööbivat laulu ning kogu lavastus oli üleprodutseeritud ning minu jaoks puudus sellest "hing", mistõttu tänaseks päevaks ongi seetõttu suuremas osas mälust kadunud. Meeles on vaid lava ülesehitus, lammaste-huntide kontseptsioon ja minu arvates 2011. Eesti teatriaasta üldse parimad kostüümid Grete "Stitch" Laus'ilt. 

Kerime sellest nüüd kiirluubis edasi veel 9 aastat - tänasesse päeva. Türi Kultuurikeskuses tõi selle Kreemi ja Kikase muusikali välja Eesti Noorte Muusikaliteater. Paar aastat tagasi, kui noori muusikalitegijaid esimest korda vaatamas käisin, juba siis imestasin, millist kõrgetasemelist ja "suurt" muusikaliteatrit nad seal (võrdlemisi) "pisikesel" laval Türil teevad, kuid hämmastusin seekord samamoodi. Ühest küljest on ju tegemist teatrit armastavate noortega, kellel puudub teatriharidus, ehk neid võiks nimetada ka harrastusteatriks, teisalt jällegi kõrge (ja ma pean siin silmas MÄEKÕRGUNE!) muusikaliselt professionaalne tase nii vedajatel kui ka kogu trupil on, et olgu või harrastusteater, aga sama palju ka professionaalne. Tänapäeva Eestis see piir ongi nii hägune, et sellele eraldi tähelepanu pööramine tundub juba täiesti mõttetu /vrdl Salme Teater, LendTeater jne). 

Lavastajaks ja kunstnikuks (ja üheks muusikaliteatri vedajaks) Kaarel Orumägi, kelle lavaline ülesehitus mõnevõrra meenutab ka Neeme Kuninga oma, muidugi mastaapsus (ja eelarve) on tunduvalt väiksem. Muutes selle kõik palju publikulähedasemaks ja seega oli sellesse aegruumi vaatajana kuidagi lihtsam isegi siseneda ja nõnda ka need tegelased palju ligemal, imades tegevustikku kaasa, nagu oleks ise vaatajana üks nende seast.

Lugu järgib Kitzbergi Libahunti alguses päris üks-ühele, aga lõppu on mõnevõrra detailides rohkem muudetud. Vahemärkusena ja kuna minu teatrikaaslaseks oli 14-aastane, sain kuulda, et see polegi tänapäeval enam koolis kohustuslik kirjandus... kahju, tõeliselt kahju. Tegemist on klassikaga, mis kõnetab läbi aegade ja eriti tänapäevases Eestis, kus võõraviha on tugevalt argipäeva osa (viidates isegi ühele võimuloleva erakonna põhipoliitikale) ning ENMT tegelikult teeb suuremagi teene meie ühiskonnale selle näidendi lavastamisega noorteni toomisel kui lihtsalt pakkudes head meelelahutust. Loo sisu haakub kihiti veel mitmeti meie tänapäeva maailmaga. Ühe paralleeli, millele paratamatult vaadates mõte viis, on see, et peretütar Mari on nagu Eesti meedia. Kui see, kedagi mustab, siis kohu rahvas, nagu oinakari kaasa määgib ja nõnda ongi vaene meediahammaste vahele jäänu "väljatõrjutu" ning kogu rahva vihameele osaline. Kuigi tegelikult võib see olla vaid ajakirjanike üleskeerutatud torm või väga isiklik ja üldse mitte kõikide osapoolte seisukohti arvestav vaatenurk. Vaene Tiina on ohver ja ta ei saa sellele midagi parata. Kõik tahavad teda "ristile lüüa" (kõnekas teoloogiline paralleel, mis Orumägi lavastuses veel eriti selgelt esitatakse). 

Jah, ka siin on pere, kus enda pojale Margusele (Jaagup Tuisk) lisaks kasvavad kaks tütart - Tiina (Kaia-Liisa Kesler) ja Mari (Janet Vavilov). Tütred on kasulapsed ja kommetekohaselt tuleb Margusel üks neist kasuõdedest endale naiseks võtta. Pere soosib Mari, kes on rohkem nende endaga sarnane - valgete juuste ja siniste silmadega. Margust tõmbab, aga rohkem Tiina - salapärasem, pruunide juuste ja pruunide silmadega temperamentsem ja huvitavam kaunitar. Mari oma suures kadeduses tembeldab Tiina libahundiks ja paneb ka teised kartma ja vihkama kahtlast ja võõrast tüdrukut. Tiinal ei jää muud üle, kui minnagi metsa - huntide juurde elama. Ent nagu tunnetega ikka - neid inimene ise sundida ei saa. Samamoodi, nagu võõraviha ei saa endas reguleerida (see on pikaajalise kasvatuse ja sotsiaalse lähikonna suhtumise, harituse ja laia silmaringi sümbioosi teema), ei saa ka suruda alla endas armastust. Ja see tõmme ei kao Tiina ja Marguse vahel... kuni traagilise lõpplahenduseni välja...

Lammaste (külarahvas) ja huntide (võõraste) võrdluse tabas Kuningas omal ajal nukuteatri lavastuses nii hästi, et paratamatult tekkis see võrdlus ka Orumägi lavastust vaadates. Siin see polnud küll kostüümide, ega ka muul moel lavastuslikult väljatoodud, ent ometi olid need inimesed, nagu lambad... oinapead, kui täpsem olla. Seejuures huvitav dilemma vaatajana. Ühest küljest identifitseerid end tsiviliseerituma külaelanikuna, kes ei ela ju "metsas"... teisalt, aga mentaalselt oled Tiina ja metsaliste poolt - nemad on ju "väljatõrjutud"... Antud lavastuses tuleb veel mängu selline faktor, et hundid on siin tõeliselt ägedad - nende koreograafia ja lavaline kohalolek on nii võimas ja õhku sellisel määralt elektrit paiskav, et sellest võib päriselt särtsu saada! Tabasin end isegi mõttelt, et kui mina oleks Tiina, siis ma oleks suurima hea meelega metsa jooksnud ja nende huntidega hommikust õhtuni tantsu löönud - tühja neist, kes minuga olla ei taha ja mind ei austa - ongi igavad ja lollid :)

Ja no vapustav lihtsalt, millised tantsud ja tantsijad! Koreograafia autoriteks Marie Loviise Mänd ja Karl Jakob Bartles ning "hundid" - Elis Reis, Herta Soro, Lisandra Leemets, Maris Ootsing, Eghert-Sören Nõmm ja Karl Pärloja! Vaadates ootasin pidevalt, millal hundid jälle stseeni sisenevad - neid oleks tahtnud palju tihedamalt näha... Tegelikult üsna alguses, kui 1 hundiplikadest laval seljataha õhku jala spagaati tõstab, tulid külmavärinad ja need värinad tulid etenduse jooksu korduvalt ja korduvalt! Ja üldsegi mitte ainult huntide peale, vaid ka külarahva liikumine ja mõned tantsulisedki kombinatsioonid seal sees oli puhas nauding!

Toona nukuteatris olid rivaalideks Liisi Koikson (Tiina) ja Hanna-Liina Võsa (Mari) - suured muusikalistaarid ja lauljad, keda terve Eesti teab, tunneb ja armastab. Seekord vastavates osades Kaia-Liisa Kesler ja Janet Vavilov... võibolla veel mitte nii tuntud nimed (arvestades nende andekust), on see vaid ajaküsimus. Uus põlvkond noori näitlevaid lauljaid on peale kasvanud ja kasvamas ja selle tunnistajaks olla on nii rahuldustpakkuv, ka näiteks selle "Libahundi" näol. Ja see on tegelikult tõeline ime, mida "imemees" Kaarel Orumägi on tänaste Koiksonite ja Võsadega teinud! "Imemees", sest see on lihtsalt ime kui kiiresti ja suurelt (loe: kõrgetasemeliselt) ta on suutnud (nagu varrukast) sellise muusikaliproduktsiooni kokku panna (seejuures ilma suurte teatrite eelarveta). VAU! Eks see annab tunnustust tema juhioskustele ja oskusele koguda nii vinge ja tahtmist täis andekas "kamp" enda ümber ja muidugi ka kogu teatri meeskonnale (teatri direktor Kauro Tafitšuk ja tema tiim), sest "teater" on harva ainult 1 inimene (kui Sa pole just kohvriga Heino Seljamaa, eks ;)), eriti kui võtta ette sellise mastaabiga lavastusi teha. Ja see tiim on tõesti andekas. Juba mainitud nukuteatri kostüümid on ENMTs saanud noore Rebecca Christal Õunap'i nägemuses samuti väga tugeva stiilitunnetusega huvitava ja tervikliku lahenduse, kõrvutades ja sidudes rahvuslikku ja rock'n'rolli, unustamata mängulisust ja karateriloomele abistavat kätt ulatamast. Väga vinge töö! Ka kogu juuste ja meigilahendus on hästi läbimõeldud ja nii üht kui teist stiili ja võtet kasutav - kasvõi ainult naispeaosalistel, aga ka näiteks hullul Jussil - ajastuga käiakse mõnede punupatside puhul vabalt ringi (kes üldse ütleb, et see toimub siin lavastuses ajaloos ja miks ka mitte hoopis kaugel postapokalüptilises tulevikus?!), aga see mitte ei häiri silma, vaid pigem rikastab üldpilti (grimmivägede juhiks Eliise Reimaa). Karl Vilksi valguskunst anna ühe korraliku rockkontserdi mõõdu välja, kuigi valguskaardile on seadnud selged piirangud saali prožektorite paiknemise asukoht, sestap mõni lava ees ääres nägu võib jääda korraks varju. Aga need piirangud teeb valguskunstnik rohkem kui tasa oma efektidega. Näiteks ühe laulu ajal laserlikud pöörlevad valgustid laulja seljatagant, mis on lavastuslikku väärtust tõstvad juba iseenesest. Sulev Liiva helirežii on tase omaette. Kuigi nii väikses saalis oleks pigem tahtnud ilma mikrofonideta heli kuulata... kasvõi vaid lava üld helivõimendusega või mingi teise lahendusega, sest see maksab lõivu orgaanilusele ning tekitab efekti, et keegi teeb heli ühes kohas, aga see kostub kõlaritest. Antud juhul muidugi siinkirjutaja ei ta, kas ja milliseid erinevaid lahendusi prooviti.

Lavakunstnikutöös võib selgelt eristada kaht äärmust - Pererahva kodu ja kogu konstruktsioon, mis on profiteatri tasemel ühel pool ja siis euroalustest ehitatud trepp teisel pool, mis vähemasti minu jaoks oli kogu lavastuse ainuke tõeline kriitikanoolt vääriv osis. Oleks seal siis mingi kangas üle või midagigi... Mõtlesin veel, et järsku on vaja neid teineteise peale pandud alustest tekkivaid auke ja vahesid, et sealt läbi paistavad pimedas metsas kilavad hundisilmad või sellel on mingi mõte sees, et see nii on jäetud, aga ju lavastaja/kunstniku silmad ei jõua ka kõikjale... või siis lihtsalt prooviti erinevaid lahendusi ja miski muu ei toiminud ka. Ei tea. Aga ega keegi muusikali ju lavakujunduse pärast vaatagi... see on siinkirjutaja perfektsionistisilm, mis ainult temale endale ilmselt pinnuks "silmas". Seevastu üldiselt on lavastaja astunud suure sammu edasi ka vaid paariaasta taguse "Sofia"ga võrreldes. "Käärid" on üles leitud ja ebavajalik on paremini kõrvaldatud. Kontsaklobinad on kadunud ja näitlejuhtimisel on ebamugavused ning ebaühtlused täiesti kadunud - kõik on sujuv ja haketeta ning palju paremini on kasutusel stseenide väljakasvamine eelmisest ja seda vähem tuled kustu ja põlema üleminekuid. See siin on juba kogemustega lavastaja kätetöö.

Muusikali minnakse ikka vaatama laulude ja mängu pärast. Ja kui mainisin, et nukuteatri lavastuse järgselt ükski laul otseselt kõrvu paitama pikemaks ei jäänud, siis seekord oli mitu, mille headus köitis hoopis tugevamalt. Kaia-Liisa (Tiina) "Surun samblasse näo" tõusis isiklikuks lemmikuks. Lisaks Janeti (Mari) "Asjatu võitlus" (muide kui eelmine kord "Sofia"s tõmbasin paralleele Janetilt Britney Spears'iga, siis seekordne ekspressiivsem ja karakteriseeritum laulumaneer manas silme ette hoopis Lady Gaga). Lavastusliku seotuse ja emotsioonidetekitajana oli lausa imeline "unenäo"-laulu lõik, kus lisaks Tiinale ja Marile osalesid ka Jaagup Tuisk (Margus) ja Marie Loviise Mänd (Tiina ema). Need imeilusad harmooniad, mis nelja laulja kooskõlas tekivad ja kogu see pikem stseen - maagiliselt hea! Kusjuures Marie Loviise alguse lauluhääle ebakindlus oli siin täiesti kadunud. Ja lisamata ei saa jätta ka minu ja mu teatrikaaslase ühist lemmiklaulu, Richard Sepajäe veetud "Elu värvid", mis kasvab jazzist kabareeks. Richardi pisut rockilikum hääl annab ka teatavat tasakaalu teiste, peamiselt sulnile pophäälte meloodiakõladele. Just sellised "Elu värvid" ja "Ostke asju" ning karikatuursemad - praktiliselt vaid muusikalides kuulda saavates lauludes avaneb muusikalivaatamise ja -kuulamise erilisus ja väärtus. Nendes on karaktereid, aga ka tavamuusikast teistsuguseid nii meloodiakäike kui ka ei puudu neist sügavam sisukus.

Minu teatrikaaslasele (kes on ka vanuseliselt ilmselt lähemalt etenduste sihtgrupile) meeldis üldse kõik veelgi rohkem. Ja tema oli veel eriti rahul sellega, et ometi üks teatritükk, millel on kurb lõpp. Türil on toodud see vana lugu praeguste noorte keeles välja ja miks peakski kuidagi teisiti seda tegema. Just nii haakub looga paremini ning loodetavasti on võimalik tekitada huvi eesti klassika vastu ka laiemalt. 

Kui nüüd rollitööde üle lõpetuseks natuke mõtiskleda, siis tuleb tunnistada, et pelgasin pisut jaagup Tuisku Marguse rollis. Tema üdini rõõmsameelne ja päikseline ning heas mõttes "silutud" lavaline sära oleks võinud jääda üheplaaniliseks, ent ometi oskab ta rolli jaoks seda balansseerida. Nõnda ei jää tema fänid ilmselt ilma siin Jaagupilikkusest paipoisist, aga ei pea pettuma ka need, kes ootavad raske dilemma käes sipleva noormehe siseheitlusi. Kusjuures need tõsised hetked on ehedad, mitte konkreetse mustvalge lahendusega. Ühes stseenis, mil Margus läbi saali jookseb, tegi vähemalt minu eesistunud neiud eriti ärevaks ja rõõmsaks :) Palju raskem oli leida Kaia-Liisa Kesleril seda "rõõmsamat" poolt enda karakteris, sest tervikuna on Tiina elusaatus ja karakteri teekond kurva alatooniga. Kuid kuigi Kaia-Liisa kannabki suurema osa etendusest teatavat vaevatust endaga, on see seda vaatajale rohkem emotsioonepakkuvam, kui skaala käibki korraks üles ka. Ja no lauluhääl on ju imeline! Janet Vavilovi näitlejameisterlikkus sai selgeks juba "Sofia"ga ning siin laseb ta veelgi enam lendu karikarnäitleja karikatuurseid mängunoote. Nii mahlaselt vastik tegelane ja kelle nõmedust tilgutab ta lavalaudadele mõnuga, nagu suudabki seda vaid näitleja, kes ise kõik oma karakterist võtab ja selle mängimist ka ise väga naudib. Siinjuures on oluline, et näitleja ise oma tegelast ja tema tegutsemist mõista ja lavalaudadel ka väliselt õigustada suudab, sest ainult nii ongi võimalik usutav karakter luua. Ja seda Janet teeb. Ja mõnuga! 

Mark Oja külavanema roll on mõneti tänamatu - tema ju nagu selle "oinakarja" pea... aga dramaatilisus oleks nagu Marki geenikoodeksisse kirjutatud. Suure kostüümi ja grimmi varjus ei vedanudki kohe paralleeli, et see on ju tema. Aga see räägib vaid sellest, kui muutumisvõimeline ja eripalgeline oskab ja suudab noor näitleja olla. Richard Sepajõe hull Juss on üks ekspressiivsemaid tegelasi ja tedagi ma ära ei tundnud kohe. Alles "laiskade meeste" koomilises lõigus sain aru, mis on kusagil etenduse keskel. Kuigi päriselt lööb ta õitsema ikkagi selle oma "Elu värvide" lauluga. Pool etendust mõtlesin, et miks tal teistmoodi juuksed ja lillade lisanditega kostüüm on... üks teine poiss massis tundus ka kohtlase hoiakuga ja tõusis tarbetult esile, sellest ka see kerge segadus.

Suurimateks seekordseteks (lisaks mu lemmikutele, ehk huntidele) avastusteks olid vanaema ja noort Tiinat mänginud lauljate inglihääled. Need tõesti, sõna otseses mõttes olid "taevalikud"! Kusjuures teise Tiinana mängib rolli ka Kärt Anton ning noor Tiina oli nii sarnane Kärdile, et päris lõpuni ma kindel ei olnudki, kas ehk Kärt teeb siin püstolina selle rolli ise :) Igatahes noor laulja oli imearmas ja hääl õrn, aga võrratu. Vanaema näitlemine kohati tõmbas pisut üle võlli ka, aga ta kompenseeris selle oma lauluga mitmekordselt. Veel jäi meelde Johanna-Elise Kabel'i sähvakas punapea, kes ilmselt oli küla "lõbunaine"... Kõlan nagu katkine plaat, aga ka tema hääl oli nii-nii hea ja mis peamine ansamblitunnetus nii temal kui peaaegu kõigil teistel (see 1 noormees välja arvatud, aga võib-olla oli talle antud suunis tähelepanu endale tõmmata, sellisel juhul ei mõista seda) väga tugev. Nõnda jäid meelde ka paari vanemat prouat mänginud tüdrukud ja kaks (kolmest) rõngastega külatüdrukut. See on ansamblimäng kõige paremas mõttes ja sellepärast on igaüks kes laval väga tähtis terviku osa. Ja kõik saavad omad hetkes säramiseks, nagu näiteks ka need juba mainutud "laiskade meeste" stseeni mehed. Mille tõestuseks ilmselt suurima naerupahvaku saalis teeninud lõik. Teiste seas on laval ka näiteks Samuel Koppel, kes jäi (väga positiivselt) silma eelmisel aastal Tallinna Ülikooli koreograafiatudengite ja Fine5 lavastuses "Nuttev tamm", aga ka tema on siin vaid "üks teiste seas", ja olgugi, et Eesti meister iluuisutamises jne...

Hinnang: Jätan võrdelise lavastuste numbrilise hinnangu seekord panemata (see on kusagil 4 kandis, kui keegi seda vajab), aga mis peamine - Eesti Noorte Muusikaliteater on tulnud selleks, et jääda. Kas ta juba päriselt kohale on jõudnud, seda ma veel etteruttavalt ei kuulutaks. Jah, eks arenguruumi on siin ja seal, aga kõike tehakse suurimate kunstiliste ambitsioonidega, muusikaliselt tipptasemel ja teatripoolt arendades. Ja kahtlemata ka suurte sammudega arenedes, kui võrrelda kasvõi eelmise lavastusega. Jah, sisulises mõttes originaal on ikka huvitavam vaadata minusugustele "vanadele" teatrihuntidele, aga kui tase on nii hea, siis taaslavastus on ka alati teretulnud. Ja praegusel juhul ju noortele mõeldes lausa hädavajalik, nagu ma loodan, et siinsest tekstist ka välja tuli. Muusikal on žanriliselt juba selline "suurem" ja "rohkemnõudev" teatrivorm ja ENMT noortel teatritegijatel on sihid ja latid väga kõrgele aetud. Nende enda tegemiste ja võimekuse piirid näivad piiritud ja sellepärast suudetakse neid latte ka ületada. Sellepärast on ka alati huvitav, mida järgmiseks ette võetakse. Ja see "Libahunt", mis nüüd "High School Musical"i asemel meie praeguses pandeemia-maailmas otsustati ette võtta, väärib tunnustust ja tähelepanu juba ainuüksi sellepärast, et see nii hästi-nii kiiresti lavavalmis sai. Eesti noored, kes on tulnud Eesti keskele - Türile, nagu "keskpõrandale kokku" on oma publikule taaskord meeliülendavat, meelt lahutavat, emotsioonetekitavat ja väärt asja tulnud pakkuma. Aitäh!

Ja lõpetuseks - mu hundikari! See jääb kindlasti kogu 2020.a Eesti teatriaastast veel eraldi meelde!!!

Tekst lavastuse kodulehelt (fotod on minu tehtud huupi hõlmavahelt, et kedagi teist vaatajat ei häiriks, sellepärast ka selline kehv kvaliteet, vabandan.):

Tiit Kikase ja Jaagup Kreemi muusikal

Muusikal “Libahunt” on Tiit Kikase ja Jaagup Kreemi nägemus August Kitzbergi tüviteksti staatusesse jõudnud näidendist “Libahunt”, mille versioonidel Eesti kultuuriloos, teatrimaastikul ja kinolinal on keeruline järge pidada. Armastus kolme noore ja vägagi erineva inimese vahel, võõra rahva mõistmine ja omaks võtmine ning igatsus millegi kauge, kuid ilusama poole on igikestvad teemad, mille Kitzberg on kaunilt kätkinud eestlaste rahuliku loomu ning küllaltki koletisliku ja hirmu külvava talvega.

Libreto autor: August Kitzberg ja Neeme Kuningas

Heliloojad: Tiit Kikas ja Jaagup Kreem

Laulusõnade autor: Jaagup Kreem

Lavastaja ja kunstnik: Kaarel Orumägi

Koreograafid: Marie Loviise Mänd ja Karl Jakob Bartels

Kostüümikunstnik: Rebecca Christal Õunap

Dekoratsioonikunstnik: Edgar Orumägi

Grimmiala juht: Eliise Reimaa 

Valguskunstnik: Karl Vilks 

Helirežissöör: Sulev Liiva 

Projektijuht: Kauro Tafitšuk

OSADES:

Kaia-Liisa Kesler (12.08-16.08) või Kärt Anton (22.08-26.08), Janet Vavilov, Jaagup Tuisk, Britt-Kathleen Mere, Tarmo Hints, Hille Savi, Berit Biene, Lisette Taube, Vallo Marten Villipuu, Marie Loviise Mänd, Mark Oja, Richard Sepajõe, Johanna-Elise Kabel, Kristi-Liis Orupõld, Triin Pirso, Simona Victoria Vool, Elis Tallmeister, Maria Helena Seppik, Loora-Eliise Kaarelson, Linda Toom, Johannes Martin Saar, Keijo-Johann Norden, Oliver Veimer, Hannes Villers, Samuel Koppel, Eghert-Sören Nõmm, Karl Pärloja, Herta Soro, Elis Reis, Maris Ootsing ja Lisandra Leemets.

Esietendus Türi Kultuurikeskuses 12.augustil 2020

 

Piip ja Tuut ooperis - Hansuke ja Greteke - Piip ja Tuut Teater - Oopersümbioos

Seekordne Piibi ja Tuudu lavastus valmis tegelikult hoopis Tartu päevaks, kuigi mina noppisin selle elamustepagasisse (juba kooliaasta alguses) Kultuurikeskuses Kaja.

Tegemist on niinimetatud "ooperisümbioosiga", kus on draama ja ooper sobivas suhtes segatud üheks uueks kunstivormiks. Eesti esiklounidele lisaks olid Hansukese ja Gretekese rolli kaasatud Tuuri Dede ja Maris Liloson ning klaveril saatis neid Siim Selis.

Engelbert Humperdinck'i ooper (Piip ja Tuut muidugi suutsid sellest nimest väänata kohe kätluses ühe nalja naelapea pihta) sisaldab mitu väga tuttavat laulu, millest kuulsaim on ilmselt "hanepoegade laul"". Tead ju küll - "lumi tuli maha ja valgeks läks maa..."

Ja appi kui head hääled on Tuuril ja Marisel (Haidel ja Toomasel muidugi ka), aga no ooperidiivad polnud siin üldsegi "diivad", vaid mõnusalt lastesõbralikult lapsikud. Esimest korda kui nad oma operaatlikku võimast häälekõla ilmutasid, panid minu ees istunud pisikesed poisid käed kõrvadele. Ent üsna pea olid need käed jälle kadunud ja täie õhinaga elati terve (lühike) tund aega seiklustele kaasa ja vahet enam polnud, kas ooperlaulude või Piibi ja Tuudu lollitamiste taktis.

Tegelikult kohe alguses kui etendus algab ja lavakujunduseks, mis ongi tegelikult kogu stsenograafia - on mingid rullidel hoidikud, kus luuad tagurpidi rivis peal - luuotsad taevapoole. Kord täitis see metsa-funtsiooni, siis jälle sai neist kaks luuda katuseks kokku otsapidi panna kahelt poolt ning tekkis maja. Ja muidugi oli ka "nõialuud" kohe varnast võtta. Eriliselt vahvaks kujunestki "nõia-lõik"! Sest kes ikka "nõid" tahab ühes vahvas mängus olla, eks! :) Kusjuures täitsa põnev ju ka, aga isegi mitte kõige pisem vaataja saalis ei hakanud nutma! Sest kes ikka nutab kui nõiajaht Piibi ja Tuudu moodi on nii vahva ja äge, et Piip ja lõkerdab ka täiesti pidurdamatult naerda! :)

Ja temaga kooris kajas terve Kultuurikeskus Kaja rõkkavast naerust, sest ühtviisi naersid nii vanad kui noored - lapsed, vanemad ja kõige rohkem veel vanavanemad! :) Vahva oli märgata, et minu ees ja kõrval oli ka vene keelt rääkivaid lapsi. Piidi ja Tuudu huumor on täiesti universaalne! Kuigi eks seal ole nii nalju lastele kui ka otseselt nalju täiskasvanutele, aga need on nii kavalalt proportsioonis ja maitsekad, et igaüks leiab enda naljad kerge vaevaga ise üles. Kõige rohkem võidavad veel minusugused, kes oskavad lapsemeelsuse, nagu nupust peale keerata! Sedasi saab kellele tahes suunatud huumorile kõik naerud täiega kaasa naerda! :)

Tegelikult maru kaval moodus tuua läbi sellise "ooperisümbioosi" lapsed ooperile lähemale. Ütlemata nutikas. Niimoodi kui see pisik juba kusagilt sisse tuleb ise, siis võib tee ooperite juurde avastada varakult ning nõnda nautida neid terve elu. Sellise "Hansukese ja Gretekese" peale võib mõni saada inspiratsiooni ise ka heliloojaks või lauljaks hakata!

Kõigele lisaks veel suurepärane ja fantaasiarikas ning õigete värvidega valguskujundus kogu seda ägedat seiklust ja mängude mängu saatmas. No tõesti vaimustav, lõbus ja lahe!

Lisamärkusena ei saa jätta mainitama, et kuigi see etendus ju tegelikult ei toimunudki Piibi ja Tuudu "enda" mängumajas, vaid hoopis mustamäel, siis pannkoogitegemise käis ka Kajas asja juurde. Ja üldsegi mitte kajana, vaid ikka täitsa päriselt! Nagu selle vahva klounipaari etendustega ikka!

Hinnang: 4-
See hinnang on täiskasvanute teatritega võrreldes, ehk ilma lasteteatri hinnaalanduseta, aga tegelikult ons žanris oleks hinnang täiesti puhas 5. Ma ei tea, kas nad seda veel mängida võtavad, aga kindlasti-kindlasti tasub oma pipid ja kratid ja tatid ja tited kõik seda vaatama viia. Eriti soovitatav on saata vanavanemad lastelastega seda vaatama. Aga ausalt, minul ka igav ei olnud. Piibi ja Tuuduga ei ole kunagi!

Tekst lavastuse kodulehelt:

PIIP JA TUUT OOPERIS
HANSUKE JA GRETEKE

Piip ja Tuut on nagu Hansuke ja Greteke Engelbert Humperdincki samanimelisest lasteooperist. Piip ja Tuut nagu oskaksid ooperit laulda, vähemalt nad ise arvavad nii, kuigi pole varem laulnud ja natukene nagu ei oska ka. Selle eest Maris Liloson ja Tuuri Dede oskavad väga hästi ja nad ongi varem mitu korda ooperit laulnud, sest nad on ooperilauljad. Klaveril saadab Siim Selis ja nii sünnibki ooperisümbioos, mille käigus saab 45 minutiga vaatajatele selgeks kogu Hansukese ja Gretekese lugu ning ette kantud kõige kaunimad laulud, nagu näiteks: „Üks mehikene elutseb männikus“ või „Lumi tuli maha ja valgeks läks maa“.

Kestus 50 minutit. Peredele.

Lavastajad Haide Männamäe ja Toomas Tross
Laval Tuuri Dede, Maris Liloson ning Piip ja Tuut
Klaveril Siim Selis

Esietendus 29.juunil 2019 Vanemuise kontserdimajas Tartus

Nüüd ka terve etendus youtube'is üleval: 

Kassid - Piip ja Tuut Teater

Mjäu! Sellise teatrielamuse peale löövad nurru nii lapsed kui lapsevanemad, miisudest rääkimata :)

Nüüd juhtus nii, et Piibil sai ainult Tuudu lavastamisest vahelduseks villand ja "kiisu-kiisu"tas kokku viimase Viljandi lavakooli lõpetanud vöödilised ja vurrulised ja ühe habemiku ka, rääkimata veel viiulivirtuoosist, kes hiirekunnidest mõni aasta vanem (ja ilmselt ka mõnest teisest koolist) ning sellest sündis üks vahva ja lahe miisukal "Kassid"!

Minul õnnestus miisukalist osa saada NAKS festivali raames toimunud esietendusel, mil need neli kiisupoega esimest korda lavale inimeste ette lasti. Üks karm ja ohtlik, äge must, teine kaunis ja puhas ja plikalik valge, kolmas hall, sõbralik, siiras, aga pisut kohmakas ka, sest ämbrid kõik kolisevad kui ta nende poole kasvõi vaatabki. Neljas kuninglik, uhke ja tähelepanunäljas punane.

Okei - aus ülestunnistus, ma olen vist juba eoses tsipa erapoolik, sest mängimas on mu "musirullid", kelle arengut kooli ajal õnnestus mõnevõrra tihedamalt jälgida ja ahhetada ning ohhetada iga kord kui midagi õnnestus või noh... mõni asi läks untsu ka, aga see ongi õppeprotsessi osa. Eks minu kui vaataja tähelepanu oli eriliselt terav ka natuke just sellepärast, et see kursus on üldse üks lavakoolide tugevamaid, huvitavamaid ja erinäolisemaid. Koma võetud kursustest viimane... kursus, millest kukkusid ka väga paljud välja, kuid lõpetamiseni jõudsid praktiliselt ilmselt just need eriliselt head, kellel on sisemist draivi päris näitlejaks saamiseks piisavalt palju, et ka ilma lavakooli tiivade alla puhutava õhuta, lavadel omal jõul läbi lüüa. Siin miisukalis võtavad neist kassi kuju Maarja Tammemägi, Grete Konksi, Kristjan Poom ja Stefan Hein.

Nii palju positiivset energiat, lusti, hoogu, laule ja tantse, millele omad kassipolkad viiuldab ja klimberdab sisse veel Tõnu Raadik. Oi kui äge teda seal on viiuldamas ja klahvidele valu andmas vaadata!

Kui ma alguses mõtlesingi hetkeks, et see on siiski vast pigem pere pisematele, aga kui need kassid riburada end tutvustasid ja siis veel teisegi ringi lugusid jutustasid, no seda naudib küll iga kasside sõber vanuses 4-140... võib-olla isegi mõni 141ne!

Lauludest meeldis eriti musta kassi "ohtlik laul". Ja muidugi ka halli kassi "räpp", kus kõik teised kassid kaasa "kräunuvad" :) Aga no tegelikult kõik laulud ja lood oli väga-väga lahedad! Lõbus, aga vahepeal kurb ka, sest ega see tänavakassi elu ei ole puhas koorelimpsimine.

Mis nende noorte näitlejate mängus on eriti hea, on see teatav pingestatus. Nad on saanud võimaluse end lahti mängida ja seda nad siin ka 101% teevad. Ma ei oska ühtegi neist kassidest ka otseselt teisele eelistada. See, kes parajasti stseeni keskmes oli, see oli ka lemmik. Võib-olla Maarjal oli see karakter terviklikum ja mitmekihilisem, sest ta oli must ja enda arvates jube kõva kutt, aga tõsise ohu ees tõmbas ka saba jalgevahele. Teisalt jällegi Kristjan oli vaatet kõige kassilikum oma halli värviga. Selline natuke malbe, aga teisalt "teen, mis tahan" attitude'i, ehk suhtumisega ja siis veel see kurbus ja no minu arvates oli tema neist neljast veel see kõige näljasem ja kuna ka hallim, siis kõige tähelepandamatum... aga kes siis ei tahaks lohutada just seda, kes teiste käest tähelepanu nii palju ei saa. Kuid siis veel Stefani punane, kellel oli küll uhkust nii palju, et upakile ajab, aga see kuidas teised kaasa mängisid, oli nii sõbralik ja mõnus ning tiivustas Stefani kiisut omakorda nautima oma kiisulikus kiisuduses. Grete Konksi valge kass on selgelt hüljatud, sest nii ilusat ja puhta karvaga kassi tänaval muidu ei kohtaks. Eks see ole kassi egole paras laks kui ta peremees või perenaine temast järsku enam ei hooli ja valge kass on ju ikka "valge" kass, isegi kui ta on tänaval.

Kassid ju on kõik omade karakteritega. Kes on alfa, kes on allasurutud, kes kõnnib omapead, kes armastab ise sülle pugeda jne jne jne. Minul näiteks on kodus kaks kassi. Lembitu - must kui öö. nime saanud muinaseesti Sakala maavanema järgi ja näib, nagu oma nime järgi on talle ka vastav karakteri kujunenud.  Praegu end paksuks söönud. Läheb öö hakul õue (Tallinna kesklinnas) ja hommikul kell 6 on uksetaga, et terve päev toas magada. Kui süüa või midagi muud tahab, siis nõuab tähelepanu säärde hammustades. Tema ongi majas peremees. Tõsine hiirtekütt suvel maal. Toob veel kõik saagi tuppa närimiseks ja mängimiseks ka ning et "vaesed inimesed" nälga ei jääks - tal tuleb ju oma alluvate eest hoolitseda! Teine on Heidi, kes kolis ise sisse. Kuna ta otsustas selleks hetkeks valida ühe pimeda talveõhtu mõned aastat tagasi, mil parajasti tuli arvutiekraanilt reality-saade "Project Runway", mille supermodellist saatejuhi nimi on Heidi Klum, siis tolle Heidi järgi sai ka maakööki, justkui mööda mõnd catwalk-i astunud nurrmootoriga supermodell oma nime. Heidi armastab muide magada minu otsas. Jube väsitav... sest siis ei saa end ju magades keerata... aga Heidi on kuninganna. Õhtul kööki end natuke pikemaks unustades kräunub ta täpselt nii kaua kuni voodisse pikali lähen ja tema end minu otsas sisse saab seada.

Eks kõigil ole omad kassid ja kassilood ja nende pinnalt veel eriti on vahva avastada ideid-mõtteid-otsuseid, mida Haide trupp on oma loomingusse peitnud. Avastamis- ja äratundmisrõõme nii sisulistest kui füüsilistest detailidest. Koreograafiks Marge Ehrenbusch. Kunstnikutöö, mis eelkõige väljendubki nende kasside karakteritele antud kostüümides on Inga Vares'e loodud. Valguspuldis istus seekord uus tutvus - Mihkel Viinalass.

Rootslastest autorid olid ka esietendust vaatamas ja isegi kõrvaltvaatajana oli uhke tunne, et nemadki said nautida seda pööraselt ägedat, värvikate miisude tempot!

Hinnang: 4
Nüüd novembri lõpus seda öeldes on järgmisel lausel juba üpris raske kaal. Nimelt "Kassid" on üks terve teatriaasta kolmest parimast lastelavastusest! Olgu öeldud, et teised 2 on "Momo" ja "Ernesto küülikud" (ja noortekaid, nagu "Apelsinitüdruk" ja "Kadri" siin ei arvesta). Eks muidugi jõuluaeg toob veel nii mitmedki konkurendid siia mängu juurde, aga "Kassid"e headust ju teised ei kõiguta. See on tõesti elamus nii väikestele kui väikestega kaasasolevatele või ka minusugustele, kes lihtsalt end lapsena tahavad mõnikord tunda.
Haide Männamäe võiks tihedamaltki lavastaja taktikeppi hoida teiste näitlejate juhendamiseks - "Kassid" tõestab, et sellest taktikepist tuleb võlusädemeid, mis loovad suure teatrielamuse!

Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed fotod on pärit teatri FB seinalt):

A.Elers-Jarleman, L.Hellsing, G.Edander (Rootsi)
KASSIDtõlkija Ülev Aaloe

Rohkete lauludega lavastus neljast hüljatud kassist, kelle igapäevaseks kaaslaseks on nälg. See on lugu hoolimisest ja üksteise aitamisest. Nagu muusikal, aga tegelikult miisukal.

Kestus 1 tund ja 20 min. Peredele ja lastele alates 4. eluaastast.

Lavastaja – Haide Männamäe
Näitlejad – Grete Konksi, Maarja Tammemägi, Kristjan Poom ja Stefan Hein
Muusikajuht ja muusik – Tõnu Raadik
Liikumisjuht – Marge Ehrenbusch
Kunstnik – Inga Vares
Plakatikunstnik - Triin Heimann
Valgus - Mihkel Viinalass
Foto ja video - Rene Topolev
Videomontaaž - Andreas Lenk

Esietendus 1.nov. 2019 Piip ja Tuut Mängumajas