SUVETEATER 2023 - parimate kokkuvõte

Järgnev tekst ilmus lühendatult, parandatult ja ületoimetatud versioonis Eesti Päevalehes, koos mitmete teiste suveteatrit kokkuvõtvate inimeste arvamustega. Kes soovib "laiemat pilti" kui vaid siinset ühe-mehe-žürii-arvamust, see leiab selle Päevalehe tervikteksti siit: https://epl.delfi.ee/artikkel/120227590/ulevaade-kotka-teest-aaremaani-millised-olid-teatrisuve-suurimad-onnestumised

Minu esialgne tekst + parimate edetabelid järgnevalt -

Eelmise aasta suveteatri hooaeg oli sedavõrd tasemel, tuues vaatajate ette sellised suured elamused, nagu näiteks ADA, Ukuaru ja Kolm musketäri (näiteks neidki kõiki kolme mängiti ka tänavu suvel). Üle-eelmise aasta suve Petserimaa igatsus, Serafima+Bogdan ja Sitsi Silentiumgi istusid veel värskelt mälus, seega ei pane ju imestama, et ootused ja janu samaväärsete järele oli ka käesoleval suvel. Paraku aastad pole vennad ning näiteks kõik need mainitud 6 lavastust (aga tegelikult veel mõned), oleksid kogu tänase suveteatrimenüüle teinud 1:0. Kas see tähendab, et oli täiesti kesine teatrisuvi? Seda ka päris nii väita ei saa, sest häid elamusi oli nende nähtud 49 lavastuse etenduste seas piisavalt palju ning totaalseid ebaõnnestumisi ei meenu ainsatki (tõsi, lahkusin Tallinna Linnateatri „Sünnipäevapidu“ vaheajal, ent seda mitte niivõrd tegijate, ehk lavastuse enda pärast, lihtsalt tagareast ei saanud lavaga kontakti ning selle sisu ka juba niigi tuttav ning midagi uut nagu vähemalt 1.vaatuse põhjal ka ei tajunud. Samas nö. „keskpärast“ teatrit oli küllaga, millele tagasi mõeldes ajast ja piletirahast kahju otseselt polegi, aga ei saa ka öelda, et oleks kahju, kui need nägemata-kogemata oleks jäänud.

Linnulennul üle suveteatri, toon siin kronoloogiliselt ära suurimad elamused, mis kõik siiski midagi keskmisest enamat andsid nende 3 suvekuu jooksul ning paari sõnaga selgituseks juurde ka, mis täpsemalt (ma ei erista suvelavastusi, vaid arvestan kõiki suvekuudel mängitud-nähtud teatrit). Lisaks leiab allpool terve TOP20 parimatest ka elamuse suuruse/sügavuse/mõjuvuse edetabelina ning igasuguseid seekordse suveteatri parimate tippude tabeleid veel, näiteks näitleja-, lavastaja-, kunstnikutööd jne.

Kohe 1.juunil andis avapaugu minu jaoks hooajale Vene Teater„Mavka. Metsalaul“. Fantaasiarikas muinasjutulavastus loodusest, samas kui Vabaõhumuuseumi metsik loodus ka taustaks. Ukraina suure poeedi sulest ning kostüümikunstniku erilise loomingu ning tsirkusenoorte kaasabil sai sellest tõesti elamuslik start kogu suvele! Tatjana Jegoruškina õela ämmamammana ühtviisi võlus ja tekitas viha ta tegelase vastu.

4.juuni viis Viljandis Kondase Keskusesse, kus Adeele Jaago oli oma kahele meesnäitlejale pannud meie naisluuletajate luuletused suhu ("Naiste tuum, meeste kuub") ning loonud pea ei millestki nii palju! Luuleleiud ja lavastuslikud tantsud esitajate-tegelaste vahel oleksid väärinud palju rohkemaid mängukordi ja suuremat publikut.

11.juuni viis Tartu Uude Anatoomikumi, kus Teater Nuutrumi Ionesco „Õppetund“ mõjus ühtviisi naljakalt ja hirmsalt. Meie ülikoolilinna justkui kirjutatud. Võiks kõnetada eriti nii üliõpilasi, koolilaste vanemaid kui ka õppejõude. Karol Kuntsel oli ühes stseenis nii võimas, et anatoomikumi lauad värisesid!

Eesti Draamateatris töötavad giidid Helena Lotman ja Henrik Kalmet viisid vanalinna ja ühe suhte ekskursioonile 14.juunil. Ligemale 9000 sammu 3 tunniga ning mitmete põnevate vahejuhtumitega. Mäng suhte sünni piirimail. Täpsemalt siit: https://www.instagram.com/danzumees/

Tallinna lavakoolinoored ja teater Ekspeditsioon korraldasid ühe minifestivali „Pidu võõras korteris“ ning selle peo raames toimus ka „Ukraina avastamine“, mis oli teekond läbi selle riigi suurte ja tähtsate inimeste. Aga eriti võlus lisaks veel kogu kursuse multitalentsus, sh. laulud ja eriti-eriti tantsud!

Eisma sadama paadikuuris pani teater Nuutrum erinevad ajalõigud ristuma kohaspetsiifilises ning pisut müstikassegi kalduvas, ehkki lõpuks siiski kõigele seletuslikkuse andev „Naisteranna needus“, milles särasid 3 eri vanuses naisnäitlejat, eesotsas „100-aastase Ülle Lichtfeldtiga“.

Esimene minu kogu suve 3st suurimast teatrielamusest saabus 1.juulil, kui Eestimaa ääremaal Müüdud Naer mängis Urmas Lennuki autorilavastust „Ääremaal“. Südantliigutavalt kurb, aga ka väga eriline, sest üheks 3st tegelasest oli haigur… Agur Seimi esituses. Marika Barabanštšikova tegi siin ühe 3st parimast suve naispeaosast!

5.juuli sai sõita rongiga Tapale, et näha-kogeda Eesti Noorsooteatri Tammsaare erinevatest teostest huvitavalt üheks tervikuks lavastatud „Hingest ja südamest“. Kes siis ei armastaks armastusest suveteatrit?!

Aga sama võib öelda ju suviste krimi ja põnevuslugude kohta. Suve vingeim põnevik kahtlemata elas oma surmasid läbi Viinistu katlamajja seatud kahtlasel sõdurisaarel Vahur Kelleri stiilselt ilu ja hirmu segavas Agatha Christie „Ja ei jäänud teda ka“ 9.juulil.

Parimaid tänavusi Eesti uusi dramaturgiaid elustati Sauaugu teatritalus, kus Priit Põldma tõi lavale enda kirjutatud ja tekstiliselt vaimustavalt ning südantlõhestavalt komponeeritud „Kotka tee taeva all“. Mul on küll 19.juulil nähtud-kogetud etenduse lavastusele endale mitmeidki etteheiteid, aga suurepärasest näidendist ning selle sisukusest piisab, et seda siin esile tuua. Grete Jürgenson näitas ka, et kunagine Teatriliidu nominatsioon ei olnud talle niisama antud, vaid sellest püssist kuuleme veel palju pauke.

Selle suve suur pereteater oli TEMUFI alt Viljandis Kaili Viidase lavastatud Krüss-i klassika „Suur Boy ja väike Boy“. 21.juuli nähtud etendus oli vahva, naljakas, üksjagu südamlik ka. Tore igas mõttes ja detailis. Eriti kõik need keelemängud ning kahele kaldale ehitatud lavadel, sillal ja vees mängudega. Suveteater mis tõesti SUVEteater!

Saaremaa kahest lavastusest oli mõneti isegi üllatuslikult just lavastuslikult palju õnnestnum Aarne Mägi autorilavastus „Külm supp“…ühe perekonna kokkutulekust jaanipäeval, aga mis esietendus hoopis 27.juulil. Jagasin EPLis oma lemmikut ja lihtsat (suvesupi) okroška-retsepti ka....

500 aastat kulges Villike Teatritalus 29.juulil, mil Eesti oma Metuusala eluga sai tutvuda Liivi sõjast tänapäevani välja. Mäng sees ja väljas ning vaimud olid kohal Mihkel Kohava lavastuses. Minu teatrisuve 30.külastus.

Teine minu selle suve 3st lemmikust ilmutas end 10.augustil ühe Lääne-Virumaa piisonilauda teisel korrusel. Materjaliks Martin McDonaghi„Üksildane lääs“ ning harrastusteatritegijate tipud näitasid, et kui nad tahavad, võivad nad ka profiteatritest vingemini teha! Kahe venna vastikud mängud olid nii mõjuvad, et seal ümber ei pidanud nii mõnigi tegelane vastu.

Öeldagu, mis tahetakse, aga Eesti Draamateatri ja Kerti Moppeli „Onu Bella tähestiku“ 1.vaatus oli vähemalt 12.augustil igati vinge!

Aga veelgi vingem oli üks kvartett, kes mööda Juhan Jaiki tegid Ekspeditsioon’i… või oli see nüüd ikkagi „Reis metsa lõppu“. Kõik 4 teejuhti vapustavad, aga eriti Jörgen Liik ja Marika Vaarik!

Otto Wilhelm Masingut tead? Aga tead Sa milline ta välja nägi? No kui vastasid „Jah“, siis pidid sa ka nägema Jaune Kimmeli lavastust "OttÕ" Viru-Nigulas, sest tegelikult ei ole mehest teadaolevalt ühtki joonistustki (mingist muust pildist rääkimata)! Aga õnneks tõi ta õ-tähe meile ning lavastuses oli üks parimaid harrastusnäitlejate kasutamisi lavastuslikult. 20.augustil tekkis selline Viimse Reliikvia mõõtu mäsu, aga lisaks kirjatarkuse tagaajamisele, sakste ja matside vastasseisule, oli seal ka armastust.

Jaan Tätte „Meeletu“ kandsin esialgu oma suveteatri kavast maha, sest on ju väga hea Tallinna Linnateatri lavastus ning lisaks ka filmiversioon (korduvalt) nähtud. Õnneks siiski otsustasin viimasel hetkel, mil veel pileteid oli saada, selle suve teistkordse tee Saueaugule autorataste alla võtta, sest sellest sai kolmas minu kolmest lemmikelamusest tänavustes suveteatrites. Pääru Oja tegi seal täiesti fenomenaalselt hea rolli. Ausa, eheda ja mitmeski mõttes lõpunimineva!

Suve viimane 4-tärni tükk tegi ilusti ringi tagasi Vene Teatrisse ning see ongi juba uue hooaja avalavastus, olgugi, et esietendus oli 25.augustil. „Kolmanda impeeriumi hirm ja viletsus“ on küll Brecht, aga oi kui kõnekas ka meie maailmanurgas. Seda nii kunagise nõukaja kui ka võib arvata, et meie praeguseaja idanaabruses toimuva valguses.

Enda jaoks olulisematest (ehk kahjutorkena südamesse) jäid 2023 teatrisuve uuslavastustest nägemata vaid 4 lavastust - ProTheMus "Üle linna: Ülejõe", JW Sibul'a projektiteater "Hulkur Rasmus", Areena "Kõik roosid" ja Teatribuss'i "Lärmisepa tänava Lota".

Kuid siin siis veelgi täpsemalt. Ehkki eks see tabelisse liiga konkreetsesse järjekorda seadmine on ju ikka seotud hetkeemotsioonide teravusega, siis mõne aja möödudes võib see täpsem järjestus ka (pisut) muutuda... aga suures plaanis parimad saavad ikkagi ära mainitud ja see on ju peamine!

SUVETEATER 2023 SUURIMATE TEATRIELAMUSTE TOP20 (nähtud 49st)

(eraldi napilt joonealustest...ja neid on mitu...tahaks ära märkida ka Ohtu Mõisas 1Teater "Majakavahi tüdrukud"... meeldis ju seegi, aga just sellepärast tahaks spetsiaalselt esile tuua, et kui hästi just Ohtu mõisa osatakse õiget materjali alati valida. See on omamoodi fenomen!)

20. Õppetund - Teater Nuutrum

19. OttÕ - Viru-Nigula teatriprojekt

18. Karateka ja salasamurai - R.A.A.A.M.

17. Mavka. Metsalaul - Vene Teater

16. Naiste tuum, meeste kuub - Kondase Keskuse teatriprojekt

15. Külm supp - Kuressaare Teater

14. Onu Bella tähestik - Eesti Draamateater

13. Kolmanda impeeriumi hirm ja viletsus - Vene Teater

12. Sammud - Eesti Draamateater

11. Kotka tee taeva all - Saueaugu Teatritalu

10. Metuusala - Villike Teatritalu

9. Naisteranna needus - Teater Nuutrum

8. Ukraine avastamine - Tallinna lavakool/Ekspeditsioon

7. Reis metsa lõppu - Ekspeditsioon

6. Suur Boy ja väike Boy - TEMUFI

5. Ja ei jäänud teda ka - Kellerteater

4. Hingest ja südamest - Eesti Noorsooteater

3. Meeletu - Saueaugu Teatritalu

2. Ääremaal - Müüdud Naer

1. Üksildane lääs - KaRakTer/Tegelt kah

PARIM LAVASTAJATÖÖ

10. Jaanus Nuutre - Naisteranna needus

9. Urmas Lennuk - Ääremaal

8. Adeele Jaago - Naiste tuum, meeste kuub

7. Ain Saviauk - Üksildane lääs

6. Kaili Viidas - Suur Boy ja väike Boy

5. Jaune Kimmel - OttÕ

4. Mihkel Kohava - Metuusala

3. Vahur Keller - Ja ei jäänud teda ka

2. Margus Kasterpalu - Meeletu

1. Mirko Rajas - Hingest ja südamest

Kogu see Tapa vanas raudteejaamas toimunu on järelmaitsena nagu "unenägu"... või sai tõesti käidud rongiga Tammsaare-ajastus?! Igatahes tuli selgelt kõik "hingest ja südamest"! Maagiline! "Meeletu" huvitava lahendusega algus ning kõik, mis hiljem õues toimus - vaimustavalt ehe ja mille saatel sai unustada, et üldse teatris oled - nagu olekski koos peategelasega maale kolinud. Viinistu vana katlamaja betooni sees asuval sõdurisaarel, kardinate ees ja taga... õõv ja hirm... teisalt ilu ja stiilsus... teatraalsed fookustatud detailid, nagu poomissilmus või kogu see mõjuv punkt tervele lavastusele - oli mõttetööd, aga mis peamine - õnnestunud teostus ka. Villike teatritalu sees ja ümber toimuv ajarännak oli sama maagiline kui kohtumine üle 700 aastase vana tammega peale etendust. Huvitav, et suvekuudel kogetud 49st lavastusest 11 mängiti õues, ehk ümmarguselt 1/5... aga 10st suurimast elamusest 3 oli vabaõhulavastused... ehk peaaegu 1/3... Kuigi suvi näiski tulevat esialgu selline siseteatrihooaeg, aga august õnneks tõi neid õuelavastusi ka. Ja 2, mis sellest võitsid, aga ka imehästi enda jaoks ära kasutasid oli just Viru-Nigulas "OttÕ" ja Viljandis vahva kogu-suguvõsa "Suur Boy ja väike Boy"!

PARIM NAISPEAOSA NÄITLEJATÖÖ

10. Piret Laurimaa - Sorgu tuletorni saladus

9. Piret Rauk - Külm supp

8. Laine Mägi - Koidulahing

7. Riina Maidre - Kohver

6. Karin Tammaru - Merrevaade

5. Grete Jürgenson - Kotka tee taeva all

4. Ülle Lichtfeldt - Naisteranna needus

3. Maria Ehrenberg - Hingest ja südamest

2. Marika Barabanštšikova - Ääremaal

1. Marika Vaarik - Reis metsa lõppu

Väga häid naispeaosasid oli suvel võrdlemisi palju, sellepärast on siin välja toodud nimedel eriline kaal veel juures. Näiteks Anne, Lena Barbara, Doris, Helena, Triinu, Reet.. ei jäänud kaugele...

Suviselt naljakas eluline kokkusattumus, et just 3 "mammut", ehk 2 "Mari"kat ja "Mari"a veel omakorda võlusid oma mängudega sedapuhku kõige rohkem. Kuigi kui Üllel poleks olnud neid pisut minu maitsele karikatuurseid 100-aastase püstitõusmise võnkumisi, siis võiks vabalt olla ka hoopis tema siin nr.1. Riina pisarkalkvel silmad vaimusilmas tekitavad juba siinset teksti kirjutades tunde, et peaksin üldse kogu järjekorda ümber paigutama...

PARIM MEESPEAOSA NÄITLEJATÖÖ

10. Tõnis Niinemets - Onu Bella tähestik

9. Taavi Tõnisson - Hingest ja südamest

8. Margus Mankin - Üksildane lääs

7. Peeter Tammearu - Dissonantsed

6. Karol Kutsel - Õppetund

5. Meelis Rämmeld - Karateka ja salasamurai

4. Agur Seim - Ääremaal

3. Jörgen Liik - Reis metsa lõppu

2. Tiit Alte - Üksildane lääs

1. Pääru Oja - Meeletu

Väga tihe rebimine 4 esimese seas, kuigi ütleks, et 2 esimest meest olidki terve teatrisuve 2 kõige paremat rolli ja seda sugupoolte või rolli suuruste kategooriaid arvestamatagi. Pääru aus ja ehe maale kolinu, kel on tava- ehk rahakokkuajamise elust saanud villand. Ja Tiit - mänguline, mürgine, vennaga koos mädanenud. Näitlejatöö tulevärk mõlemalt! Ent seda ju ka Jörgenilt ja Agurilt! Aguril muide juba KOLMAS suurepärane uus roll see aasta - peale "Preili Julie"t ja "Lilli"t! Jörgeni ja Pääru puhul võis täheldada oma rollides teatavat "lõpuni välja" minekut, mis on alati näitlejatöödes üdini vaimustav!

PARIM NAISKÕRVALOSA NÄITLEJATÖÖ

10. Liis Haab - Ja ei jäänud teda ka

9. Liia Kanemägi - Ja ei jäänud teda ka

8. Viire Valdma - Leevaku kullakaevur

7. Hilje Murel - Onu Bella tähestik

6. Ülle Kaljuste - Ja ei jäänud teda ka

5. Terje Pennie - Suur Boy ja väike Boy

4. Tatjana Jegoruškina - Mavka. Metsalaul

3. Elina Pähklimägi - Naisteranna needus

2. Katrin Pärn - Meeletu

1. Anne Türnpu - Onu Bella tähestik

Anne on pälvinud vist küll sellest suvest üleüldise vaimustuse ning seda igati õigustatult. Aga ma tõstaks esile ka Katrini kaksikrolli...millest miskipärast nautisid eriti veel karikatuursemat vanemat, oma meest kantseldavat, peategelaselt rahapressivat "tädikest"...aga see psühholoogilisem peategelase naine oli ka muidugi hea... lihtsalt see oli selline, mille peale Katrin näib olevat lausa "mihkel". Elina mitmikroll nõia ja emana samuti kahes magusalt erinevas võtmes... aga neist just see psühholoogilisemalt realistlikum ema jällegi töötas vähemalt minu maitsele enamgi, ent karikatuursem posija ju ka igati äge. Tatjana ehe "ämm", kes pole kunagi miniaga rahul, nii võimukas ka veel seejuures - vaimustav karakteri tabamine, aga samas ka näitlejameisterlik ja seda nii lastele kui täiskasvanutele mängimise võtmete mõlemas kategoorias.

PARIM MEESKÕRVALOSA NÄITLEJATÖÖ

10. Ivo Uukkivi - Onu Bella tähestik

9. Viktor Marvin - Kolmanda impeeriumi hirm ja viletsus

8. Ott Kartau - Väljak

7. Arvi Mägi - Külm supp

6. Ago Anderson - Ja ei jäänud teda ka

5. Andres Mähar - Kotka tee taeva all (ainult täiskasvanud tegelaste rollid)

4. Sander Roosimägi - Kotka tee taeva all

3. Meelis Rämmeld - Meeletu

2. Tõnu Oja - Meeletu

1. Rainer Elhi - Metuusala

Ei saa just öelda, et oli väga tugev meeskõrvalosade-suvi... pigem oli kevadhooaeg tugevamgi, ent mõned tipud siiski.

PARIM NOORE, ehk alla 30-aastase näitleja ROLL

10. Ken Rüütel - Leevaku kullakaevur

9. Artjom Vesselovski - Mavka. Metsalaul

8. Erika Babjak - Mavka. Metsalaul

7. Margaret Sarv - Metuusala

6. Miika Pihlak - OttÕ

5. Sander Roosimägi - Kotka tee taeva all

4. Stefan Hein - OttÕ

3. Maria Ehrenberg - Hingest ja südamest

2. Grete Jürgenson - Kotka tee taeva all

1. Rainer Elhi - Metuusala

Väga hetke-tabel, mis võib juba järgmisel hetkel tsipa muutuda. Aga mind võlus Raineri läbinisti intensiivne rollilahendus... isegi siis kui ta vaid vaimuna katuse all tegutses... rääkimata tantsivast kujust ja eriti-eriti loomulikult veel siis kui ta veel "elavata kirjas" laval tegutses. Gretel oli mitu rolli, aga just eriti see tema "Jette" oli see, mis mind täiesti relvituks tegi ning teda tõstis siia tippu. Maria üllatas kõige paremas mõttes... ja üldsegi mitte niiväga valust muserdatud Irmana, mis ju üheks selle lavastusegi krooniks, vaid just see mingi uus, sähvakas, ninatarklik pool, mida polegi temalt veel varem laval näinud ning mis andis aimu, et sellest näitlejast olemegi alles siiani vaid pinnakaabet saanud avastada. Stefan ja Sander on sellised, kellelt juba alati ootadki midagi eriti head ja sellepärast on neil raskem "üllatada", aga ometi absoluutselt iga kord saab tõdeda, et jälle kord ja üha uuesti suudavad millegagi vaimustada.

PARIM TEATRIKORÜFEEDE, ehk 60+ näitleja ROLL

10. Enn Keerd - 15 meetrit vasakule

9. Ülle Kaljuste - Ja ei jäänud teda ka

8. Terje Pennie - Suur Boy ja väike Boy

7. Anne Veesaar - Majakavahi tüdrukud

6. Laine Mägi - Koidulahing

5. Arvi Mägi - Külm supp

4. Tõnu Oja - Meeletu

3. Anne Türnpu - Onu Bella tähestik

2. Marika Vaarik - Reis metsa lõppu

1. Tiit Alte - Üksildane lääs

Kui ma päris aus olen, siis ma ei oska võrrelda Marika ja Anne töid - nii diametraalselt erinevad, erinevate stiilide, lähenemiste, mõjumisefektide ja joonistega. Täiesti võrreldamatud, aga võrratult head mõlemad. Kuid Tiidu "vastiku venna" ma ei saanud lihtsalt muudmoodi kui panna selle tabeli troonile. See (no tegelikult ka Anne ja Marika omad) oli midagi "aasta parimate klassist".

PARIM ANSAMBLIMÄNG

5. Kellerteater - Ja ei jäänud teda ka

4. Tallinna Linnateater - Seitsmemagajapäev

3. Eesti Noorte Muusikaliteater - Marcella

2. Ekspeditsioon - Reis metsa lõppu

1. Eesti Noorsooteater - Hingest ja südamest

PARIM UUS NÄITLEJA (keda varasematel aastatel, sh. suvedel :) laval rolli mängimas pole näinud)

20. Einar Susi - Meeletu

19. Kadri Voorand - Dissonantsed

18. Anete Saar - Marcella

17. Tatjana Altõnnik - Mavka. Metsalaul

16. Sille-Kadri Simer - Tough titties

15. Karl Pütsep - Kaheteistkümnes öö

14. Oskar Suurorg - Tantsuõpetaja

13. Jakob Lille - Tantsuõpetaja

12. Tõnu Kaljuste - Dissonantsed

11. Joosep Palmiste - Issanda teener

10. Ane Purgas - Sinise konna nahk ehk Vino Veritas

9. Märt Lepik - Issanda teener

8. Saara Riin Põder - Tantsuõpetaja

7. Grete Alavere - Üksildane lääs

6. Jevgeni Kravets - Mavka. Metsalaul

5. Artjom Vesselovski - Mavka. Metsalaul

4. Reet Raudsepp - Sinise konna nahk ehk Vino Veritas

3. Erika Babjak - Mavka. Metsalaul

2. Madis Šumanov - Korvpall on saatanast

1. Margus Mankin - Üksildane lääs

See nimekiri võiks siin vabalt olla ka 50 nime pikkune, sest väga mitmed olulised ja head "tiibade katsetajad" on puudu - näiteks lavastustest "Leevaku kullakaevur", "Kotka tee taeva all", "Tantsuõpetaja", "Marcella", "Suur Boy ja väike Boy", "Issanda teener", "Kaheteistkümnes öö", "Meeletu" tähendasin neid veel endale üles, aga lihtsalt kusagile tuli piir tõmmata ja praegu tõmbasin selle TOP20 juurde.

PARIM AUTORITEATER (autor ja lavastaja ühes isikus)

3. Jaune Kimmel - OttÕ

2. Aarne Mägi - Külm supp

1. Urmas Lennuk - Ääremaal

Mul on tunne, et "Onu Bella tähestik" ei olnud puhas autoriteater, sest see laenas kusagilt (ja viitamata!) liiga palju ning kuigi "Kotka tee taeva all" on üks aasta tugevamaid teatritekste, siis ei olnud see siiski lavastuslikult piisavalt tugev (mitu imelikku otsust), et siinse kolmega konkureerida.

PARIM KOMÖÖDIA (ka komöödia sugemetega)

5. Reis metsa lõppu - Ekspeditsioon

4. Üksildane lääs - KaRakTer/Tegelt kah

3. Onu Bella tähestik - Eesti Draamateater

2. Külm supp - Kuressaare Teater

1. Suur Boy ja väike Boy - TEMUFI

Naerda sai suvel teatris palju ja tihti ka lavastustes, mis polnud üldsegi komöödiad, vaid lihtsalt tekstis või lavastustes oli leitud need kohad üles ning sobivalt võimendatud ja esile toodud. 

PARIM KUNSTNIKUTÖÖ

10. Karmo Mende - Majakavahi tüdrukud

9. Jana Wolke - Naisteranna needus

8. Oleg Golovko - Kolmanda impeeriumi hirm ja viletsus

7. Ketlin Kütt - Kolmekesi kahevahel

6. Triinu Pungits - Ääremaal

5. Britt Urbla Keller - Ja ei jäänud teda ka

6. Rosita Raud - Hingest ja südamest

3. Mihail Khramenko - Mavka. Metsalaul

2. Neoon Must - Merrevaade

1. Karmo Mende/Yana Khanikova - Suur Boy ja väike Boy

Suur Boy ja väike Boy kogu ehitatud lavastik (mõlemal kaldal), aga lisaks detailide rohkus ka muidu, millest nii mõnigi integreeritud lavastusse. Merrevaate üsna eriskummaline panoraamlik kangas taustaks kaarega ja liivakasti lava... ning Mavka erinevad ideed, mis on lavastuse pärisosaks (seal olid ka mõned imelikud otsused, aga head kaalusid need õnneks üle).

PARIM KOSTÜÜMIKUNSTNIK

5. Inga Tammik - Kaheteistkümnes öö

4. Rebecca Christal Õunap - Marcella

3. Neoon Must - Merrevaade

2. Britt Urbla Keller - Ja ei jäänud teda ka

1. Valentina Zachinyaeva - Mavka. Metsalaul

Ägedad muinasjututegelaste kostüümid Mavkas... iseäranis see 3 meetrine "puu"-tegelane, aga tegelikult kõik fantaasiarikkad saaga-tegelased. Agatha Christie's jällegi stiilsed, peamiselt mustad... ja see avatud seljaga Liis Haab'i ning tegelikult mitmed muud vaimustavalt ilusad kostüümid andsid sellele põnevik-krimkale kostüümidraama mõõtme. Neoon Musta fantaasia...eriti kui need "elukad" nii ilusad said! Marcella kostüümide rohkus, kus mitmes näha ka originaalseid ideid. Inga Tammiku puhas ajastu ilu Shakespeare-is ning seda veel harrastusteatris ei oleks osanud oodata!

PARIM GRIMM/SOENGUD

5. TEMUFI/Merle Liinsoo - Suur Boy ja väike Boy

4. Eesti Noorte Muusikaliteater/Karoliina Lepik/Eliise Reimaa - Marcella

3. Eesti Draamateatri grimmituba - Onu Bella tähestik

2. Kellerteater/Evelin Sulg - Ja ei jäänud teda ka

1. Endla grimmituba - Merrevaade

Olgu lisatud, et kui oleks ainult soengud-parukad, siis oleks siin tipus Vene Teatri "Mavka".

PARIM VALGUSKUNSTNIK

5. Margus Vaigur - Merrevaade

4. Rene Topolev - Ja ei jäänud teda ka

3. Ivar Piterskihh - Hingest ja südamest

2. Andres Raja - Naisteranna needus

1. Robin Täpp - Üksildane lääs

Robinil see "veekogu" - valguse ja suitsu segune - mis ju ka tugev lavastuslik ning sisuga seotud komponent... aga ka muidu "mitte-teatrilavale" loodud valgus. Kuigi tegelikult kõik 5 esile tõstetud valguskunstnikku vääriks ühes või teises mõttes olla selle teatrisuve parimad.

PARIM VIDEO-VISUAAL-TEHNILINE KUNSTNIK

3. Saša Pepeljajev - Luikede järv

2. Rommi Ruttas - Onu Bella tähestik

1. Kaarel Orumägi/Karl Vilks - Marcella

PARIM HELILOOJA (ORIGINAAL)

5. Martin Aulis - Suur Boy ja väike Boy

4. Kenn-Eerik Kannike - Luikede järv (originaalosa)

3. Kirill Havanski - Metuusala

2. Peeter Rebane - Mavka. Metsalaul

1. Kaarel Orumägi - Marcella

PARIM MUUSIKALINE KUJUNDUS/TÖÖ MUUSIKAGA/HELIKUJUNDUS

5. Siim Rohtväli - Merrevaade (muusikaline kujundus)

4. Sireli Salum - Marcella (muusikajuht)

3. Arbo Maran - Sünnipäevapidu (helikujundus)

2. Riina Roose - Seitsmemagajapäev (muusikajuht)

1. Tõnu Kaljuste - Dissonantsed (dirigent ja muusikajuht)

PARIM TEATRIS KUULDUD EESTIKEELNE LAUL (VAREM POLE KUSAGIL KUULNUD)

9. Trummeldamisega avalaul - Suur Boy ja väike Boy

8. Itk/eleegia - Hingest ja südamest

7. Vist ongi nii - Marcella

6. Surma eleegia - Metuusala

5. Ootama sind jään - Marcella

4. Mind ei olnud siis, kuid olen nüüd - Marcella

3. Ra-ta-ta - Marcella

2. Maailm pöörleb Su ümber - Marcella

1. A Sa arvad, et see on finaal vä? - Reis metsa lõppu

Pole väga mõtet järjekorrale tähelepanu pöörata, see on vastavalt tujule pidevalt muutumises... aga Jörgen Liik'i esitatud eesti erinevate tuttavate laulude muusikaga popurriilikult kokku köidetud üheks mammutlauluks - ei teagi kui palju kõik see oli juba dramaturgia osa, aga lõi ikka niimoodi pahviks! Ja Marcella laulud peaks siia tabelisse praktiliselt kõik ära mahutama!

PARIM KOREOGRAAFIA/LIIKUMISSEADED/LAVAVÕITLUS (draama/muusikalavastuses)

5. Karmi Pikkma - Naiste tuum, meeste kuub

4. Märt Agu - Onu Bella tähestik

3. Marie Loviise Mänd - Marcella

2. Olga Privis - Mavka. Metsalaul

1. Eve Mutso - Ukraina avastamine

Eve Mutso liikumine sellele lavastusele, kus suudetakse isegi gravitsatsioonivastast illusiooni tekitada - täiesti vapustav!!! Ja tegelikult ju kogu tehnikate ja tantsude ning isegi karakteriseeringu-liikumiste seades Olgal Mavkas - VAU! Rääkimata Marie Loviise poptantsude pillerkaarest Marcellale... Siinse 5 parima sekka mahub kogu kevadhooajast ainult Jõela "Plekktrumm"i liikumine ja ongi mitte ainult suve, vaid kogu senise teatriaasta parimad draamade ja muusikalavastuste koreograafiad koos!

MEELDEJÄÄVAIM/MÕJUVAIM TANTSIJA/LIIKUJA (draama/muusikalavastuses)

5. Laura Nõlvak + Taavi Tõnisson - Hingest ja südamest

4. Henrik Kalmet - Sammud

3. Mihkel Kuusk + Kristian Põldma - Naiste tuum, meeste kuub

2. Alexandr Domowoy - Mavka. Metsalaul

1. Tallinna lavakooli 31.lend/Ekspeditsioon - Ukraina avastamine

Lavakanoored - VA-PUS-TAV!!! Tegelikult peaks siin listil olema ka Marcella noori ridamisi, aga neid eristada käis mul üle jõu ja sedasi oleks ehk kellelegi sealt liiga teinud (vabandan!)

MEELDEJÄÄVAIMAD MUUSIKUD TEATRILAVAL

5. Kirsika Vildersen - OttÕ

4. Karl Birnbaum - Giidituur

3. Tallinna lavakooli 31.lend/Ekspeditsioon - Ukraina avastamine

2. "Onu Bella"-bänd(Ahto Abner, Marvin Mitt, Indrek Mällo, Kristjan-Robert Rebane) - Onu Bella tähestik

1. Tallinna Kammerorkester - Dissonantsed

Dissonantsed teatrielamusena tervikuna nii suuresti ei vaimustanudki, aga Peeter Tammearu, kogu dramaturgiline idee ja mõte ning eriti-eriti just muusika selles küll.

ERILISEM LAULEV NÄITLEJA või NÄITLEV LAULJA TEATRILAVAL (arvestades ka näitlemist)

5. Hele Kõrve+Andero Ermel+Liis Remmel+Sandra Uusberg+Maiken Pius+Kaspar Velberg+Jan Ehrenberg - Seitsmemagajapäev

4. Anastassia Tsubina - Mavka. Metsalaul

3. Mihkel Kuusk - Naiste tuum, meeste kuub

2. Tallinna teatrikooli 31.lend - Ukraina avastamine

1. Kaidi Soosaar - Koidulahing

Siin pole järjekorral tähtsust.

PARIM KODUMAINE ORIGINAALDRAMATURGIA

5. Aarne Mägi - Külm supp

4. Eero Epner - Kohver

3. Jan Kaus + trupp - Metuusala

2. Priit Põldma - Kotka tee taeva all

1. Urmas Lennuk - Ääremaal

Kuigi ma käin esimese 2 osas pidevalt edasi-tagasi, kumb neist ikkagi parem on...omamoodi võrreldamatud. Aga kõik 4 esimest (just tekstina) vähem või rohkem tungisid kusagile hinge sügavamatesse soppidesse.

PARIM VÄLISMAINE DRAMATURGIA ESMAKORDSELT EESTI LAVAL

3. Tom Stoppard - Dissonantsed

2. Eugene Ionesco - Õppetund

1. Bertold Brecht - Kolmanda impeeriumi hirm ja viletsus

PARIM DRAMATISEERING/ADAPTSIOON

5. Ott Kilusk - 15 meetrit vasakule (Antti Tuuri)

4. Adeele Jaago - Naiste tuum, meeste kuub (erinevad Eesti naisluuletajad)

3. Eero Epner - Reis metsa lõppu (Juhan Jaik)

2. Mirko Rajas + Helena Läks - Hingest ja südamest (A.H. Tammsaare)

1. Ott Kilusk - Suur Boy ja väike Boy (James Krüss)

PARIM KORDUVLAVASTUSE ALUSMATERJAL (mis uuslavastusena hästi mõjule pääses)

3. Jaan Tätte - Meeletu (lav.Margus Kasterpalu)

2. Agatha Christie - Ja ei jäänud teda ka (lav.Vahur Keller)

1. Martin McDonagh - Üksildane lääs (lav.Ain Saviauk)

30 MEELDEJÄÄVAIMAT STEENI/JUHTUMIT/ÜTLUST/LAVASTAJA-NÄITLEJA-KUNSTNIKUTRIKKI SELLEST SUVEST:

30. Reis metsa lõppu - Jörgen Liik ütleb, et temast sünnib "uus liik"

29. Mavka. Metsalaul - Alexandr Domowoy tule-elemendi saltod

28. Onu Bella tähestik - Anne Türnpu "Toivo" - nagu Imbi ja Ärni Kivirähki Rehepapis - alati õigel ajal õiges kohas…. Ja Anne Bella ema muidugi ka ja kõik teised tema kõrvaltegelased

27. Väljak - Ott Kartau tegelase jutustus, kuidas ta sõber palus tuua tükike Pariisi, Prahat või Istanbuli kohvikuga Paidesse… Et siis kunagi kui hästi läheb, siis vast ka Paidet viia tagasi nendesse kohtadesse. Otil kas läksid silmad veekalkvele või ta mängis nii ehedalt, et nagu oleks läinud- mõlemat pidi teeb näitlejale au.

26. Meeletu - Pääru Oja tegelane tantsimas ümber lõkke oma naisele, endal kardin peale tõmmatud

25. Figura Suprema - üks viimaseid Hilma af Klinti maale, kus liigub geomeetrilise abstraktse maali pilt mööda seina edasi ja samaga ka kogu tantsijaskond - külmavärinad tulid ilust

24. Mavka. Metsalaul - Sergei Furmanjuki tegelane liigub 1,5m kõrgustel puupakkjalgadel - efektne kostüümikunst üldse lavastusel

23. Koidulahing - Gerda Kordemetsa kasutatud ja seega esile toodud vanad sõnad ja nende tähendused

22. Metuusala - jääb lahtiseks, kas Meelis armastas Mari? Kuigi mina arvan küll, et armastas- ta lihtsalt ei saanud seda suhet lubada… samas ta ju teadis, et tüdruk kohe tiisikusse sureb, ehk oleks ju võinud nii kauakski tüdrukule rõõmu valmistada

21. Sammud - vestlus Paldiski rongi piletööriga läbi rongiakna

20. Suur Boy ja Väike Boy - Abieluettepanek - seda kogeda oli tõesti pisarad ja naer käsikäes :)

19. Sammud - "Eesti linnad" on kõik omastavas käändes, peale Tallinna, mis oli kunagi ka..

18. Ääremaal - Marika Barabanštšikova püüdmas linnusulgi oma kleidisülle hämarsinises valguses

17. Issanda teener - Kooliteater Liblikapüüdja bänd - hoogsad ja lahedad vanad laulud: Joosep Palmiste, Märt Lepik, Elar Kütt, Indrek Virks. Ka kogu publik aplodeeris aplalt igale laulule!

16. Metuusala - see mõte, miks "head" lahkuvad siit ilmast liiga vara ja mitte "pahad" inimesed - sest "pahad" on surma sugulased ja nende kallale surm ei kipu

15. Reis metsa lõppu - Marika Vaariku monoloog- ta räägib, aga ei saagi aru, et mida, saab aru, et see on poeetiline…aga just see esitamine ja kuidas Marika ise läheb selle sisse ja tõmbab endast selle välja- VAU

14. Onu Bella tähestik - "Ma võtsin viina" video filmine. Ja kui Heli Vahing ei ole nõus paljaks võtma, siis suka võtab jalast hoopis "kaameramees" Ivo Uukkivi

13. Ja ei jäänud teda ka - ehe õõv, mis tõstab kuklakarvad, kui küünlavalguses peale püssipauku selgub, et kolonel on surnud ja tal on punast midagi peal... rääkimata poomissilmusest ja vapustavast finaalist

12. Meeletu - alguse näiline publiku kaasamine ja näiteks pastaka andmine, mida hiljem Pääru tegelane samalt kaasnäitlejalt küsib, aga tollel enam pole

11. Hingest ja südamest - 2.vaatuse alguse Rudolf ja Irma

10. Naiste tuum, meeste kuub - Underi "Kontvõõras" ja pikajuukselised mehed kõndimas ning oma juukseid harjamas, ise kehastades samaga pisut nagu pahaendelist "mure"

9. Ääremaal - niiiii kurb finaal, nagu tõesti Ääremaal polegi mingit lootust ega lohutust…loodus võtab üle.

8. Sammud - "peale suudlust"

7. Kolmanda impeeriumi hirm ja viletsus - Spiooni lõigu vanemate paranoia ja see kuivõrd tundmatuks oli muudetud Viktor Marvin

6. 15 meetrit vasakule - Rönkkö-kolmikud

5. Koidulahing - Finaali "Eesti muld ja eesti süda" Kaidi Soosaare esituses - võimas punkt lavastusele.

4. Kohver - Priit Loog'i vestlus Steffi "vanaema" Pähniga - Siberi ja Saaremaa lähedusest ja kaugusest ja mis nendesse kohtadesse mineku vahe on

3. Ukraina avastamine - kõik tantsud(!!!!!) ja laulud ja pillimängud!

2. Metuusala - mitte eraldi eesmärgina, aga just sellepärast see näitlikustamine, et inimene kahetseb alati seda, mida ta tegemata jätab - Meelis ei teinud Joosepile ust lahti. Ta ei lasknud Maril ennast armastada...

1. Reis metsa lõppu - Jörgen Liik "A sa arvad, et see on finaal vä?"

(ülal on Evelin Sammel'i tehtud foto 2023.aasta suurimast suveteatrielamusest - Teatrid KaRakTer ja Tegelt kah ning lavastaja Ain Saviauk ning tema trupi Martin MacDonagh'i "Üksildane lääs" ühest stseenist. Mängiti täpselt Põlula piisonifarmi piisonilauda lae kohal, ägedalt vanaaegse ja metsiku lääneliku (irooniline, et see ju tegelikult asub küll Lääne-Virumaal, ent meie riigis siiski rohkem ida-poolel) atmosfääriga salooni, teisele korrusele seatud mängukohas!)

Metuusala - Loo ja Mängu Selts - 2023.a suveteatri 30.külastus

Seda teksti siin võiks alustada mitut viisi... rääkida pikalt-laialt pealkirjast ning selle - kõigi aegade kõige pikima elueaga, ehk 969-aastaseks elanud inimese (no vähemalt piibli järgi) taustast, mitmes järglane ta Aadamale oli ja seda, et ta lapselaps oli Noa ning tegelikult oli ta määratud uputustki üle elama… Kuid see lavastus ei räägi üldsegi sellest... laenab vaid "pikaealise inimese" motiivi, sest peategelane Meelis (Karol Kuntsel) ei vanane selle 450 aasta jooksul, mil lavaloo tegevustik (hüpetega) kestab. Alguse saab umbes Liivi sõja aegu, ehk 1500ndate teise poole moskoviitide sissetungist, kes ka Lõuna-Eestis talusid käisid rüüstamas ning on nüüd "siiagi" kohe-kohe tulemas... kuni tänapäevani välja.

Võiks jutustada lavastuse sisust, aga siis poleks ju kellelgi huvitav seda vaatama minna kui keegi sõnadega liig täpsed pildid loob lavastuses toimuvatest huvitavatest pööretest. Vast ainult lähtekohast nii palju, et loo keskmes on (alguses) 2 venda. Vanem ja noorem vend, kes on väga erinevad. Nende vanemad ja õe on viinud katk ning mõlemad rabavad muudkui tööd teha, nagu taludes ju peab ja on alati pidanud. Kuid ühel päeval astub nende uksest sisse kellegi eest põgenedes ja kabuhirmul neiu. Kõik nad on teatud põhjusel väga närvilised ja kuna iga suu majas on suu, mis vajab ka toitmist ning endalgi pole piisavalt, siis… Aga ei tahakski rohkem seda otsesõnu avada.

Strukturaalselt etendus kestab poolteist tundi (ühes vaatuses) ning sellest ümmarguselt iga pool tundi viibitakse erinevas ajas. Stiilne, nagu kirjanduslikud peatükid (üks autoritest on kirjanik Jan Kaus, aga oma panuse lavastusse jõudnud ja jäänud teksti ning tegevusse on andnud terve trupp), ehkki ajastutest voolatakse sujuvalt edasi ilma eraldi märgistusteta (minu hinnangul 16.sajandi keskpaik, 19.sajandi lõpp ja lõpuks praegune aeg), kõik piisavalt erinevad, et vaadates vahedest ja üleminekutest on niigi selgelt aru saada. Aga kuigi aeg veereb, siis Meelis ei vanane…

Ei taha ka pikalt arutada seda, et lavastaja Mihkel Kohava tegi Tallinna lavakooli diplomilavastusena „Tuulte pöörises“ Eesti Noorsooteatris, aga peale ülikoolidiplomi saamist ei olekski nagu väga suuri avalikke lavastusi teinud. Selles diplomitöös ta kasutas väga huvitavalt kogu lava ning lõi kihistused kunstnikuga koostöös eraldi laval oleva maketiga ning üldse põnev mänguruumi-joonis andis lootust väga huvitavast noorest teatriellu astuvast lavastajast. Kuid seda „Metuusala“t laskis nüüd oodata juba 3 aastat peale eelmainitu…kuigi niipalju kui tean, siis teatrist kaugele ta pole vahepeal liikunud, ehk tegelenud teadmiste jagamisega ning midagi siiski lavastanud siin-seal ja näiteks 1 töö ilmus ka eˉlektron’i egiidi alt. Nüüd siis ometi sai ka tavaline teatrikülastaja tõestust, et see hea ruumitaju ning oskus lugusid jutustada polnud lavaka-aegsete tegemiste järel kuhugile kadunud.

Nüüd siis lõpuks jõudsin selleni, millest siin tegelikult pikemalt tahakski kirjutada – tekkinud mõtted, saadud elamuse mõjutegureid ning avastusi peegeldada. Ma arvan, et just lavastuslikult ongi „Metuusala“ veel kõige väärtuslikum. Pisemad detailid, mille puhul jääb lahtiseks, kas tõesti see oli kalkuleeritud otsus või lihtsalt nii kuidagi sattus, nagu näiteks päikselisel esietenduseõhtul, mil "esimeses ajastus" on tegutsemist üsna palju ka lavaruumist väljaspool, ehk (fantastiliselt hea atmosfääriga küüni-saalis - etendus toimub Villike Teatritalus…mis koos Saueaugu ja Ohtu mõisa saalidega on ilmselt 3 tugevaimat lisatunnetust atmosfäärile andvat meie praeguse hetke suveteatri mängukohtadest) õues publiku vaateväljast eemal, on ometi tegelase uksest paistev vari lavapõrandal ning tegelase jutt samaga ka kosta. Mihkli osav lavakasutuse-tunnetus saab siin veel mitmeti taas kinnitust, sest lisaks õuest kaasatavale, erinevatele sisenemis- ja väljumis-ustele, on ka lava kahe tasandiline, sest lakapealne on ka mitmeti integreeritud (nii tegevuskohana kui näiteks vaimude kohalolu tarbeks).

Rääkimata muidugi suurematest julgetest lavastuslikest otsustest, sest kuigi see on põhijoonelt "loojutustamise-teater", on siin ka nö. "kunstilisi lahendusi", mis minu arvates sellises - pisut ka müstilisi elemente kasutava loo puhul, on väga teretulnud. Kasvõi juba ühe (tasapisi) lauluni ulatuva muusikapala sisestamine (helimaag Kirill Havanski eleegia, mis muutub needmiseks - üks lavastuse mitmetest VAU-momentidest!) ning hiljem ühe „elemendi“ kasutamise liikumisega võimendamine. See on kindlasti risk, sest näiteks minu teatrikaaslane kartis esimese lõigu lõpus, et kas tõesti tüüribki kogu lavastus sealt edasi millegi etenduskunstilisema suunas, samal ajal kui mina nautisin oskuslikku lahendust ning tõesti sõna otseses mõttes julgeid otsuseid, mis aitasid emotsionaalsusele ning loo olulistele mõttearendustele kaasa ning andis seeläbi loojutustamisele hoopis tiivad ning muutis seda erilisemaks ka kogu terviku. Seevastu edasi liiguti ikka loojutustamis-mänguga, ehk ka (tavapärasemat draamateatrit austav) teatrikaaslane sai mida tahtis.

Ja, et see ka südamelt saaks ära, mis on tegelikult ühtlasi nii voorus kui ka mu ainus väike hingejäänud kripeldus, siis tunnistan, et oleksin tahtnud kõiki neid kolme ajastut pikemalt. Ehk kuigi dramaturgiliselt on see nagu kirjutamisõpikute musternäide sellest, mida ilmselt oskavad hinnata kõige paremini teised dramaturgid, et siin pole tõesti mitte kui midagi üleliigset ning iga väikseimgi misanstseen on paigas, läbimõeldud, lihvitud, selle peendetailide vajalikkuski tõestatud… aga ma oleksin tahtnud nii palju tausta, lopsakust, nii 350 kui ka 500aastase mehe üleelamistest-kohtumistest-elujuhtumitest veel teada…võibolla isegi lisaks üht tervet ajastupeatuslõiku sinna kuskile vahele juurde?! Samas kui keegi küsiks, kas seda oleks sinna ka otseselt vaja, siis tegelikult ju pole… lihtsalt see mis oli, oli sedavõrd hea ja jäi tunne, et nõnda oleks vaid kogu tervik täidlasemaks muutunud…aga kas see ka siis oleks jätnud selle (teatris ju üsna harva kogetava) nälja, et „tahaks veelgi rohkem“…või hoopis vastupidi…seda ju ei tea…seega vast isegi parem juba siis nii. 

Peale (või enne) etendust on suur soovitus külastada Villike Teatritalust 3km kaugusel asuvat Tamme-Lauri tamme! Selle puu 700-aastane ajalugu andis kuidagi perspektiivitunnetuse kogu läbitud etenduse loo teekonnale! Enne veel selle üle 8m pikkuse ümbermõõduga, võimsa vana tamme juurde jõudmist ütlesin ka teatrikaaslasele, et VAU milline lavastustöö, aga natuke oleks võinud lavalugu pikem olla… Aga peale tamme juurest maakodu suunas sõites ning siis juba selle puukuninga juurest sissehingatud ajaloovõimsuse sõnulseletamatu kogemusega koos, jutustasime võidu oma tähelepanekutest ja mõtetest ühtejutti vaimustusega kuni Viljandini välja! Ei olegi nõnda pikalt ühe teatrilavastuse seoseid ning avastusi saanud lahtimõtestada ning võrrelda sisu kaksipidimõistmisi (a la kas mees armastas või ei armastanud) kellegagi juba pikemat aega (just selliseid - mõttetööd ja tõlgitsemist ergutavate lavastuste etendusi, nagu „Ääremaal“, „Hingest ja südamest“ ning „Kotka tee taeva all“ käisin üksi vaatamas – muidu arvatavasti oleks nendegi järgselt teatrikaaslasega olnud jagamist keskmisest rohkem, kui mõelda just käesoleva suve 2 esimese kuu lavastustele tagasi)… Ehk tuleb tõdeda, et selle pooleteise tunniga lõppkokkuvõtteks sai rohkemgi kui tavalistest tund-poolteist sellestki pikematest. See ju omakorda tegelikult tühistab ka lavaloo täidlasemaksihaluse.

Taaskord ei tahaks üksipulki kõiki neid sisu tekitatud mõtteid siin jagada, aga aimu andmiseks "kuhja" pealmisest paarist-kolmest olulisemast... Näiteks olen just "jumalikust seisukohast" alati heitnud kõigevägemale ette, et miks ta just need parimad ja eriliselt head inimesed nii varakult enda juurde kutsub (no eeldades, et kui jumal üldse olemas on ning on olemas paradiis või mingi dimensioon või „koht“ kus jumal ka metatasandil või miks ka mitte füüsilises või mittefüüsilises olekus asub) – see omakorda ongi olnud minu jaoks (veel) üks kogu jumala kui kurjuse kehastuse palvetamise absurdseks pidamise õigustus. Ei saa ju NII ahne olla… Kuid siin on hoopis lähenetud teise nurga alt ning antud huvitav põhjendus, miks "pahad ellu jäävad". Või siis see, millises kohas dialoog lõpus katkeb… ja kui minna sealt läbi loo tagurpidi ning just selle teema, ehk armastuse võimalikkusest inimese jaoks, kes on niiöelda surematu ning sellestki tingitud tema otsustele siinses loos järele mõelda...ehk kas see on vastutuse küsimus, kui lubada-lasta endal (ja ennast) sellises olukorras armastada? Kas isekam on see, kui seda ei tee või see kui keelad seda nii endale kui teisele? Antud juhul, arvestades keskmises ajalõigus naise olukorda, siis tegelikult ju oleks isegi süümepiinadeta seda võinud? Võibolla see oleks natukenegi ka naist aidanud või vähemalt oli mehe kätes ja võimuses head teha. Mis omakorda viis mõtted nii mitmes liinis (ja mitte vaid järelmõttena, vaid tõesti juba vaadates), et kas Meelis ongi tegelikult paha? Nagu mõned inimesed ongi pahad? Või ta lihtsalr ei oska? Kas see on viide eesti meeste sotsiaalse äpususe suunal, ehk anda üks võimalik seletus läbi selle, kus kohast me tuleme ja sellepärast me olemegi natuke ka kõik vähemal või rohkemal määral „Meelised“?

Ja siis veel üks minu lemmik-teemasid! Aastakümnetega isegi natuke nagu elumotoks liigitunud tõdemus, mis siin lausa korduvalt näitlikustatult puust ja punaseks maalitakse - inimene kahetseb ikka ja alati seda palju rohkem, mida ta tegemata jätab! Versus see, mida ta teeb. Meelise otsus ust mitte avada, tema otsus mitte armastada Mari… ja kas tõesti läks tal selleks see 500 aastat, et lõpus ometi aru saada… või? Seda, aga peab juba igaüks ise vaatama ja otsustama. Mina tahaks küll uskuda, et meil siiski on lootust… 😊

Kusjuures kõigis nendes ajastutes ja ma ei tea kas teadlikult või kogemata autorite poolt, võis tunnetada austusavaldust laiemalt kirjandusele. Keskmises näiteks olid küll Meelis ja Mari, aga paratamatult tõmbas paralleele Indreku ja Miralda-Marilda-Rimalda-Ramilda-ga… ent ütluste, otsuste ja ajastutega kõigis kolmes lõigus erinevates misanstseenides mitme teise teosega.

Kaasatud näitlejate trupp on nõnda hea, et kui nad seal päris alguses kõik on nii närvis ja juhtumisi vaatad neid vaid mõnekümne sentimeetri kaugusel, siis näed näolihaste värelusi ja selliseid rolli-sisse-mineku ja -kehastamise nüansse, mis vaid tõestavad kõigi kolme talendi ennastsalgavat kohalolu. Karol Kuntsel on ridamisi praegu seda juba näidanud. Tal on oht liigituda Aarne Üksküla tasandile, mil võib mõni Rait Avestiku koostatud maestro raamatut mittelugenu kasutada väljendit „tema tuntud headuses“ arvates, et sellega ongi olulisim öeldud, ehk hea nagu alati. Aga tegelikult on siin tal vaja ju mängida see eriline mees tavaliseks, et Meelise surematus oleks enesestmõistetav. Tema mängumaneer on etenduse edenedes ehk isegi petlikult lihtsamaks ja väliselt vähemaks muutuv (umbes nagu tema partneril Lena Barbaral suve alguse Ionescos), aga siin tulebki mõista tegelast ennast. Ehk alguses ta ongi emotsionaalsem, aeg ja üleelamised muudavad iga inimese kõigele vastuvõtlikumaks, allaneelavamaks. Aga no vähemalt armastus on selline, mis ju tegelikult ei lase kellelgi kunagi emotsioonitu olla (nagu ka siin Karoli Meelisel), samas kui mingite asjadega leppimist võib sellegipoolest ette kujutada. Nõnda justkui muutuks Karoli mängujoonis pidevalt välisest sissepooletõmbuvamaks…kuniks viimases ajas, kuigi tal seal on laineid üle pea löövaid ning emotsioone plahvatama panevaid hetki, on ikkagi tõelised tunded tegelasel enda sees kiivamalt varjul, aga meisternäitleja poolt nii mängitud, et vaataja näeb ka tegelase mõtteid!

Margaret Sarv’e kanda on kõigi 3 ajastu 3 naistegelast. Võiks väga kergelt ette heita, et kui palju neil tegelikult siin vahet on, aga antud kontekstis ma leian, et parem ongi, kui nad väga erinevad ei ole, sest siis jääb see naistesse üldisem suhtumine võrdsete kaaludega sama tegelase, ehk Meelise poolt, ent iga ajahüppega erinevas olukorras, erineva pagasiga võrdlusmoment nagu lisakihistus. Margareti mängus võlus ta oma täpselt paigas "mängu ja olemise" tasakaaluga nii, et sellise orgaanikaga sai taaskord tõestus, et kuigi temagi lõpetas ju viimase Tallinna lavakooli-lennu lavastajana, on ta siiski ühtlasi ka täisprofessionaalne näitleja. Seda kummalisem, et oma omaaegses esimeses lavakaaegses suuremas lennulavastuses „Tabamata ime“ olid nad teise lavastajatudengi Kalju-Karl Kiviga toona veel ühed trupi huvitavamatest karakteriloojatest ning just mängumaneeri-valijatest. Pakkudes omakorda kevadel Ugalas nähtud Shakespeare-is hoopis teisest puust ajastubravuuritari ja näidates tema laia ampluaa ära ning nüüd siin omakorda hoopis kolmanda (kuigi kolme erineva) „naisega“. Tõeliselt huvitav saab olema tema edasist teatriteed jälgida!

Jõudes lõpuks viimase, ehk Meelise venna Joosepini… Rainer Elhi… ma ausalt öelda ei tea kus kohast alustada, sest kuidagi on nii, et tema puhul me peame rääkima mingist uuest – kogu keha ja vaimu, füüsilise ja mentaalse, saba ja karvadega mängustiilist, mida polegi harjunud teatrilavadel nägema, pigem filmides... kus ka lõigatakse see siis kokku kaskadööride, kehadublantide, filmitrikkide ning -efektidega. Aga Rainer paneb selle kõik oma tegelasse „siin ja praegu“ publiku silma all toimuvas hetkes. See erakordne intensiivsus, milles trupi sünergiaga kooskõla piirid on ainsad, mis natukenegi seda mängumaad defineerib… muidu oleks marraskil ja vermeil rohkemgi kui tema ahhilkad…mis ma arvan, on just seal laval tegutsemisest tekkinud… Samas tema siinne roll on nii mitmetasandiline teekond, mis lõppkokkuvõttes jättis ilmselt kauaks kustumatu mälestuse. Ja sellist oma käegakatsutavas kauguses vaadates ning kaasa elades tekib tahtmine üha uuesti ja uuesti kuulutada - andke sellele mehele rolle! Rolle, kus oleks ka juba kirjutatud mänguruum sisse…sest siis saab temasugune näitleja teha midagi üle mõistuse erilist (nagu siin). Muidu vaata, nagu puuris lindu (viitan tema kahele Rakvere Teatri kõige viimasele rollile). Üldse on huvitav trupp lavastajal kokku pandud, ehk Mihkel ise on ju vabakutseline, Karol on Vanemuisest, Rainer Rakvere Teatrist ja Margaret Ugalast, samas Rainer Viljandi lavakooli taustaga, teised Tallinna omaga – tõesti imeline kooslus ja mille kokkukõla koos Jan Kausi kirjandusliku panusega ei saagi olla midagi igapäevast. Seejuures ei saa kuidagi jätta eraldi välja toomata Priidu Adlase lisatud helendavat-valgendavat kummituslikku valgusseadet, mis teatud stseenides hoopis sooja ja nostalgilist kollast pakub, ent lavastuses ka mitmes kohas puhtal õuevalgusel õitseda laseb.

Kirilli muusikal on täiesti oma roll. Kuigi need ajastud ning see lavastus saaks ilmselt edukalt ka ilma suurema muusikalise taustata hakkama, aga vaadates-kuulates just mõtlesin, et kui mõnus, et on mindud just täiesti ohtra helitaustaga rada. See raamistab, aitab emotsioone luua ning tugevdada ning mis just Kirilli maitsekuse kaubamärgiks juba saanud, ehk on ka lihtsalt kõrvale ilus ja kaasatõmbav kuulata. Noore lavastuskunstniku Elisa Sinisalu töödega veel väga palju varasemast kursis ei ole, puusalt meenub vaid ka 1 ajastu- ja kunstnike-lugu Läänemaal „Üksikud heledad laigud“. Siin on ta selgelt lasknud sellel kohal end inspireerida ning ikkagi kujundatud ühtkomateist, kuigi jällegi võikski ju vabalt lasta ka olemasoleval vaid kõneleda enda eest. Kuivama riputatud taimevihud ning nende tagune. Tammepärg (mis ühtlasi on veel 1 sild selle eelmainitud 700-aastase tammega) ning ei tea, kas tema leid oli ka kujustumismääre - kokku ikkagi üsna palju detaile, aga mis õnneks ükski ei muutu koormavaks, ega eraldi tähelepanuvõtvaks, vaid kõik otsused ja valikud aitavad lavastust üles ehitada ning tegevustikus toeks olla.

Hinnang (tugev) 4

Üldisemas plaanis minu jaoks sellel suvel üsna võrdväärne elamuse suuruse mõttes Saueaugu kotkalennu-tükiga, kuigi muidugi sisult ja vormilt on need täiesti erinevad. Kui Kotkalennu dramaturgia oli täidlasem, aga lavastuslikult täis mitmeid väikseid apsakaid ja küsitavusi, siis „Metuusala“ on lavastuslikult tõesti suurepärane, aga omakorda substantsi mõttes on just kotkalend keerukamalt ja lausa vaimustavalt kombineeritud. Samas kumbki võlus oma maalähedusega, mängukoha atmosfääri ja tundliku mänguga ja kaasaelamist ja mõtteainest andsid ka mõlemad...Minu jaoks vast kotkalend rohkemgi äratundmist enda elust, aga Metuusala rohkem avastuslikku ning äratundmist mõtetest ning isegi tekitas juurde teadmisjanu. Näiteks on kogu see Liivi- ja Põhjasõdade periood meie ajaloost alati tundunud kuidagi keeruline… oli juba kooliajal ajaloo-tundides. Nii tänuväärne, kui keegi mingeid tahke avab just nii palju, et ise ka jälle natuke juurde uurida, mida „Metuusala“ vaatamisele järgneval päeval saigi tehtud. 

Võimalusel soovitan võtta ette see avastusretk Võrumaale - seal on võimalik pooleteise tunni jooksul lennata läbi 500 aasta ning noppida endale mõtlemisainest ja kõrvaltvaatajana tunda ning ära tunda inimeste (ja seeläbi ka iseenda) otsuste saatuslikkus.

Tekst lavastuse reklaamist (siinsed fotod on pärit teatri FB seinalt ning need on pildistanud Triinu Pungits):

Suvelavastus "Metuusala"

Villike Teatritalu, Lümatu

Meelis oli tavaline mees, kes ühel päeval märkas, et ta enam ei vanane. Inimesed ta ümber kadusid ja impeeriumid lagunesid, kuid Meelis jäi ikka samaks. Mis juhtus? Ja kuidas edasi minna?

Jan Kausi ja trupi algupärand “Metuusala” on lugu lähedase kaotusest ja leidmisest.

Läbi kolme erineva ajastu kulgev poeetiline rännak uurib inimese seotust tema kodukoha ja juurtega. Kes on need inimesed, kellest me kinni hoiame ja mis juhtub, kui nad meid jätavad? Soe ajaloohõnguline fantaasialugu Eestimaa metsade vahel toimetavast pooletuhande aastasest mehest tõstatab küsimusi inimsuhete ajalisusest ja ajatusest

Mängivad Karol Kuntsel (Vanemuine), Margaret Sarv (Ugala) ja Rainer Elhi (Rakvere Teater).

"Metuusala" esietendub 29. juulil Villike teatritalus, Antslas kandis. Etendused toimuvad 3., 5., 6., 16., 18., 20, 24. ja 27. augustil. Mängitakse siseruumides.

Tekst: Jan Kaus ja trupp

Lavastaja: Mihkel Kohava

Kunstnik: Elisa Sinisalu

Plakat ja graafika: Illimar Vihmar

Valguskunstnik: Priidu Adlas

Helikunstnik: Kirill Havanski

Grupipileti soovi korral kirjutage Helger.Kavant@gmail.com.

Mängupaiga läheduses on võimalik külastada seitsmesaja aasta vanust Tamme-Lauri tamme.