Kolm musketäri - Ugala

Noor ja uljas d'Artagnan lahkub Gaskooniast, põues isa soovituskiri, palgel ema muretsevad suudlused ning hinges lootus liituda kuningliku kaardiväe musketäridega, et kaitsta oma pere, kodukandi ning Prantsusmaa au. Vaevalt Pariisi jõudnud, satub ta sekeldustesse kolme tulevase kolleegi Portose, Aramise ja Athosega, kelle kõigiga ka järjestikused duellid saavad kokku lepitud...

Nii see ju algas... ja algab ka Tanel Jonase lavastatud Ugala suurejoonelises ja seikluslikus suvelavastuses Versailles' lossiks muutunud Õisu mõisa aias, Viljandimaal. Alexandre Dumas' suurteos “Kolm musketäri” on ilmselt maailmakirjanduse kõige kuulsam “mõõga ja keebi -seiklus” ning Ugala jõududega on see ka vääriliselt võimsa kostüümidraamana lavale toodud. Moondamisabiliseks ka kunstnik Kristjan Suits.

Toon siin ära vaatamise ajal ning vahetult peale esietendust tekkinud mõned mõtted, raamistatud mõtetega, mis kummitavad veel 10 päeva peale seda, üht käesoleva teatrisuve kahtlemata suurimat teatrielamust:

⚔⚔⚔ Uhke vaade, mis publikule avaneb, aitab hämmastavalt tugeva kaasamängijana kogu õhustikule…vingelt sobiv leid just selle loo mängukohana! Kogu see sügav rohelus ning ülalt alla vaade, avarus ja üha dramaatilisemaks muutuva sisuga käsikäes sumenev suvine õhtuvalgus. Laval on keskne ka mõisaaia purskkaev, mis mitmeti ära kasutatud. Saabusingi esietendusele otse Prantsusmaalt…seal suure soojaga ujuvadki inimesed (ja mitte ainult lapsed!) purskkaevude ümber olevates basseinides!

⚔⚔⚔ Kunstnik Kristjan Suitsu malelaua motiiv lavana viitab nii "kuningate mängule" kui sellele, et olemegi kõik “vaid malendid jumala mängulaual”. Ja selles lavaloos on ju nii etturid, vankrid, ratsud, odad kui ka kuningad ja kuningannad (prantsuse lippu siiski keegi ei lehvita ja õige ka, sest see trikoloor võeti kasutusele alles Prantsuse revolutsiooniga seoses 1700ndate lõpus...rohkem kui 150 aastat peale siinseid sündmuseid).

⚔⚔⚔ Kõik 3 musketäri ja d’Artagnan on mängitud igati sobiva õhina ja hooga! Selline pinge, mõnusat omavahelist keemiat kaotamata, hoiab oma vahva ning juba ainuüksi ajastustki tingitud teatava romantilise dramaatilisuse üleval täiesti algusest kuni päris lõpuni välja.

⚔⚔⚔ Ugala napsas endale 2/3st parimast äsja lavakooli lõpetanud noorest mehest truppi - Jass Kalev Mäe ja Alden Kirss. Jass on siin keskne, ehk d’Artagnan. Kuidagi nii õige olemusega loodud noor gaskoonlane, isegi need pisut pikemad juuksed ning üldse äratuntava tonaalsusega - noore, innuka, musketäriks saada unistava mehe energiaga. Teatrikaaslane oli pisut kriitiline ta suhtes, sest tema arvates jättis näitleja kohtlase mulje oma kehahoiakuga…mina vaidlen vastu, sest ta pidigi olema selline "maakas", kes on linna tulnud, natuke laia lehte ka kehaliselt mängima, et seal läbi lüüa. Ja see metsik energia, isegi kui näitlejat peab ju füüsiliselt selline pikk (ja keskmisest füüsilisem) rolliteekond väsitama, ei näe publik mingit energialangust, pigem vastupidi! Aldenil jällegi on ilmselged eeldused hea karakternäitlejana. Isegi kui ta naerab, näib selles olevat teatav pilge silmanurgas ning sa ei tea, kas ta naerab, sest ta tegelasel on naljakas või ta naerab natuke ka oma vastastegelase üle.. Isegi kui ta tegelane on harras, on Aldenil antud Aramisele see teatav pahelisus - musketär, kes naudib vabal ajal naiste seltskonda, aga ei kompromiteeri oma vallutusi nende paljastamisega... Just see mitmenäolisus ning oskus enda huvides oma karakterites ka seda ära kasutada, muudabki ta näitlejana laval nii "pagana" huvitavaks!

⚔⚔⚔ Oskar Punga Portosena ja Silver Kaljula kuningas Louis XIIIna teevad (minu hinnangul) oma siiani parimad rollid! Portos kõhtu silitades, oma ilusa musketivööga uhkeldades, kuigi tegelasse endasse jääb teatav huvitav küsimärk (millal tema usumehe unistuseni jõudis, see oli ju Aramise pärusmaa? miks teised teda kogu aeg natuke aasivad julguse või kaasaminekust hoidumise pärast? - loodetavasti need on teemad, mis panevad raamatut mittelugenud ka selle etenduse järgselt romaani järele haarama, et täpsemalt teada saada). Ja siis see kuningas, kelle kohta teatakse, et tal tegelikult olidki meesarmukesed, ongi siin Silveri poolt keigarliku gay’na lahendatud, mis ei lase tõsistel seiklustel liiga tõsiseks muutuda ehk annab omalt poolt hea annuse koomilist juurde. Muide ka Vallo Kirsist on saanud (juba väga mitmete rollide põhjal) tõeline koomikakunn! Martin Mill laseb Athosena noorematel rohkem laval lustida ning on küll igati oma stseenis kohal, kuigi ikkagi peamiselt taamal ja mängulises mõttes suuremalt bravuuritsemata…ehkki ühes stseenis korraks...Ja hingevalu, mis seoses selle teatud naisega, kes teda ka loos ju sõna otseses mõttes "kummitama" tuleb, muudab ka kerge suveõhtu korraks raskemaks. Mis omakorda tervikdünaamika mõttes ju igati omal kohal.

⚔⚔⚔ lugu on ju teada ja seda olulisemaks tõusevad igasugused väiksemadki kelmikad lisandid. Ja nendega ei ole lavastaja siin tõesti kitsi, ole ainult tähelepanelik ja muudkui nopi ja lüki kõrre otsa, nagu metsmaasikaid. Ja seda nii visuaalsete kui ka sisuliste mängudega. Isegi viide lapsepõlvest tuttavale vene filmile, aga ka Liis Aedmaa, Laura Kalle ja lavastaja enda (massiivsest) dramatiseeringust leiab keelelist mängulisust, mis paneb selle loo tekstilise poole ka niimoodi elama, et seda on huvitav ka siis vaadata kui see üldjoontes tõesti ongi peas!

⚔⚔⚔ Kostüümikunstnike Kristjan Suitsu ja Sirli Pohlaku loomingus on nii palju silmailu. Eriti musketäride livreedes tabatakse õiget ajastut. Naiste riietes on täiesti moeloojalikku taset - kuningannal üks huvitavate õlakutega kostüüm ja Mileedile loodud vapustavalt ilus looming (mida ta küll kannab läbivalt kogu etenduse). Paraku siin on peidus ka ainus tõrvatilk meepotis - korduvalt on näha selle veinipunase selja peal lukku…aga tollel ajal olid kasutusel ainult nööbid ja pihiku ümber tõmmati paeltega kleit kinni...lukku hakati kasutama alles 1930ndatel. Selles mõttes oleks võinud kasvõi hämamiseks panna mõned nööbid kõrvale isegi kui neid ei kasutata, või katta selja. Eriti kuna muus osas on nii ägedalt detaili mindud. Peale etendust vaatasin küll Sirliga videot: https://www.youtube.com/watch?v=8wG9CTkHAS4 ja sain vastuse, et kunstnikud võtsidki märksõnaks "ajatu ajastu" ning tahtsid selle asetada kusagile ebamäärasesse aega ning eks igal kunstnikul ole ju muidugi õigus võtta mistahes kunstilisi vabadusi (heh, üks siinkirjutaja lemmikfilme läbi aja on "Moulin Rouge", mis on teinud oma muusikaliste aegade segamisest sisuga omaette kunsti) ning kuna visuaalne tulemus annakski nagu omamoodi õigustuse, ent mina vaatajana jällegi ei saa jätta norimata, kuna kuningas Louis XIII annab paratamatult selle ajaraami ikkagi väga tugevalt kätte ning "ajatus" sellises kontekstis oleks justkui kergema vastupanu teed minek. 

⚔⚔⚔ Samas Dumas ise seda kirjutades võttis ka väiksed "loomingulised" vabadused, kuna 1625.a, mil tegevus toimub, olid tema teose peategelaste prototüübid Charles de Batz-Castelmore d'Artagnan 14 aastane, Armand de Sillègue d'Athos d'Autevielle 10 aastane, Isaac de Portau ehk siis Porthos 8 aastane ja Henri d'Aramitz, ehk Aramis kõigest viiene. Kõik need 4 musketäri on siiski ka päriselt elanud inimesed ning teenisid 1640ndatel musketäride üksuses. Jean-Arnaud du Peyrer, krahv de Tréville (õigemini de Troisville) sai kuulsaks La Rochelle'i piiramisel ja 1634ndal musketäride kaptenleitnandiks. d'Artagnan, d'Athos, Porthos ja d'Aramitz olid tegelikult kõik de Treville'i sugulased ja pärit Gascogne'i ehk siis Prantsuse Baskimaa aladelt. d'Athos küll hukkus duellil 1645, Porthose ja d'Aramitzi edasine saatus on selguseta. De Tréville'i saatus on palju selgemini teada, pärast 1646 aastat taandus ta uutesse valdustesse Gascogne'i aladele, oli ka Foix asevalitseja ja suri 1672. Charles de Batz-Castelmore d'Artagnan tõsteti musketäride hulka 1644. 1652 ülendati kaardiväe leitnandiks, 1658 aga hallide musketäride kaptenleitnandi abiks. Musketäride esimese kompanii kaptenleitnandiks sai d'Artagnan alles 1667. (info pärineb siit: https://forte.delfi.ee/artikkel/75677287/prantsuse-kuninga-musketarid-mida-me-sellest-vaeuksusest-tegelikult-teame)

⚔⚔⚔ detailidest rääkides, siis oli ju kuninganna Anne hispaania juurtega ning huvitav oleks teada, kas Jaana Kena oli päevitunud või oli seegi detail grimmiga lisatud? Kusjuures siin saab olla tunnistajaks mõnusalt ehedale (lava)keemiale tema ja Karl Kena vahel, kes selles loos mängib kuninganna armukest -  Buckinghami hertsogi! :)

⚔⚔⚔ kui enne etendust teada saades, et seal hobuseid polegi tekkis kerge kahtlus, et kuidas saab musketäride-lugu üldse ilma teha? Siis ausalt öeldes vaadates ei tulnud see kordagi meelde. Lisaks on Rauno Zubko mõelnud väga hea liikumise välja, mis siiski annab aimu, et toimub ka ratsutamine - isegi päris hoogne! Kaire Russ on nii ägeda lavavõitluse loonud, et oleks tahtnud seda veelgi rohkem! Eriti tõstsid põnevust 1 Rochefort’i ja d’Artagnani vaheline vehklemine, kus mõlemal olid mõõgad, aga lisaks oli mängus ka 1 pistoda mis võitluse ajal omanikku vahetas. Ning muidugi see kogu panoraamset lava kattev mõõkadega võitlus, kui kõik 4 vehklesid vaenlastega ja ikka mitmega korraga! Selles mõttes ju küll ajastu oli selline, kus "musketid" tulid jõudsalt (esimesed juba 100 aastat enne siinseid ägedaid võitluseid, kuigi need olid väga rasked ning nende laadimiseks ja sihtimiseks läks kaua aega), aga endiselt tehti üks ühele arveteõiendamised veel mõõkadega (musketeid kasutati rohkem suurtes lahingutes sõjaväljadel).

⚔⚔⚔ Ent kui musketärid siin muidugi on keskmes ja kõik väga sümpaatsed, siis minule meeldisid ikkagi pahad veelgi rohkem! Janek Vadi on tõeliselt, magusalt, lopsakalt, ehtne (ning karikatuursusest hoolimata või just nimme seetõttu veel eriliselt õnnestunud) pahalane ja kurja kehastus kardinal Richelieu’na ning Rochefort’i rolli (muide minu lemmik rollilahendus kogu lavastuses!) Ken Rüütel üllatavalt suudab kogu selle draamakuningannade ja -kuningate armee vahel hoida psühholoogilise realismi joont, ehk see tegelane (ilmselt algusest lõpuni ainsana) läbinisti süvendatult tõsisena mängitult on niivõrd mõjuv, kuidagi eriti ausalt mängitud ja pidevalt ootasin, millal just tema mängu siseneb! Mileedi Klaudia Tiitsmaal on hästi tabatud - ei jää oma ametiõdedest ei kinolinal, telesarjades, ega teistes lavastustes grammigi alla - tegelikult hoiab just sellise Mileedi lipu isegi väga kõrgel! Aga ka lavastajal just temale selle rolli andes on teinud suure teene meile kõigile. Selline segu, mis on tekitatud Klaudia välimuse, grimmi-juusteseade, uhke ning imeilusa kleidi ja tegelase kurjusega - kaunis, sähvakas, aga oi-kui-paha! Nii ilus, et kuidagi oleks tahtnud talle ikkagi andeks anda seal lõpus - Ja nii ehe ja õige ju kui just see vastik naine sellise tunde ka vaatajas tekitab! Sama on ta teinud ju nii Athose kui Rochefortiga, isegi d'Artagnani pea segadusse ajanud, kui ka ilmselt kõigi teiste meestega, kes Mileedi teele on sattunud! Vägagi usutav! :)

⚔⚔⚔ Minu isiklik suur lemmik Andres Tabun oli esietendusel kas natuke liimist lahti või siis veel lihtsalt lõpuni päriselt paika loksumata, sest millegipärast need tema erinevad tegelased (kõrtsipidaja + de Treville + timukas) sulandusid kõik üheks, ent vajaksid mingit konkreetsemat eristumist (peale riietuse).

⚔⚔⚔ nii hea meel, et Andri Suga on VHK teatriklassist jätkanud Viljandi lavakoolis näitlejateed! Ta torkas juba Theatrumi laval Shakespeare'is silma kui üks huvitavam noortest ja nüüd saab asuda ootama tema järgimisi lavatulemisi. Siin selles sutsakas, kui seda eelmist suuremat avalikku rolli tegevusaega arvestades, siis kummaliselt sobivalt liigub ta just natuke tollest ajast siin edasi. :) TÜ VKA kursavend Karl Jakob Bartels oli uus lavatutvus, kuigi varasemast tema koreograafiaga juba natuke tuttav läbi ENMT "Libahunt" lavastuse.

⚔⚔⚔ lapsena see Constance’i surm tegi alati kurvaks, sest toimub ju läbi õela kättemaksu ja petmise. Üllatavalt siin (nüüd ju juba täiskasvanuna) ka kui Marika Palm, kes muidu oma rollis nii vahvalt liikus pikka patsilokki jõnksutades, kloostris ilge Mileedi ohvriks satub. Lisaks kõlab samal ajal imeilus originaalballaad Jaana Kena (ei tea kas live või salvestatud) esituses (laulu autor ja ka muud ajastukohast ning sobivalt kuidagi filmilikku seikluslikkust rõhutav muusikaline kujundus Peeter Konovalovilt - ühes kohas oli kuidagi kohmakalt lõigatud stseeni otsas, aga see häiris ilmselt vaid täppiskuulajaid ning võibolla ka helipuldis mindi lihtsalt laval toimuvaga niimoodi kaasa :)). Sander Aleks Paavo mahe ja muinasjutuline valguskaart saab oma tähtsuse alles lavastuse lõpus, mil looduslik ja 1 suur prožektor lahkub silmapiiri taha. 

⚔⚔⚔ ja kuigi on seda ju varem loetud, nähtud filmide kui telesarjade ning isegi teatrina, siis tõstatub ikka veel uusi küsimusi…varem pole näiteks kunagi mõelnud, et kui liilia oli tegelikult kuninglik sümbol, seda topiti isegi ristide otsa ornamentika mõttes ilusamaks tehes, siis miks huvitav ka Mileedi häbimärk oli “liilia”kujuline?

⚔⚔⚔ pea 4 tunnine etendus päädis publiku seisvate ovatsioonidega napilt enne südaööd (teatri andmetel on absoluutselt kõik juunikuu etendused püstiseisva publiku aplausiga lõppenud - eks seegi räägib enda eest). Väga mõnusad tribüünid on Õisus, iga tagumine rida kohe korralikult kõrgemal. Sääskede pärast soovitan vaheajal end tõrjega üle sussutada, on endal mugavam vaadata. Soojad riided päikse loojudes olid veel esietendusel ka hädavajalikud, kuigi kõik oleneb ju lõppude lõpuks just etenduse õhtu ilmast.

Hinnang: 4+

No mis Sa hing veel ihkad oma suviselt teatriõhtult - seikluseid, mõõgavihinat ja suuri tundeid, hoogsat võitluskunsti, armastust ja armastusetust, petmisi, mürgitamisi ja naljakat nostalgiat, huumorit, uljust, sõprust ja teravat dialoogi, uut huvitavat üllatuslikku ja vana head kindlat ning seda kõike Ugala suur suvelavastus pakub. Ka kunstilisemat elamust taga ajavale on omad avastuslikud nõksud, olgugi, et tegemist on sulaselge massidele mõeldud rahvatükiga. Sobibki ju põhimõtteliselt tervele perele - lasteaia viimasest rühmast kuni vanavanemateni välja - kõigile on siin oma ja kõike. Nooremate vaatajate puhul peab muidugi arvestama lapse kogemuste ning varasema teatritrenniga, sest paigal istumine on pikemapoolne...aga selle eest pidevalt põnev. Veel enne etendust mõtlesin, et piletihind on kõrgemas otsas, aga selles mõttes on siin ju teatrit lausa 2 etenduse jagu(!) lisaks suursugust ja suure trupiga ning mis peamine - elamuslikkust, mida me ju kõik teatrist tegelikult otsime. Selles suhtes on õigustatud ka igati ja kaugemaltki vaatama kohalesõit. 

Parafraseerides autorit ja ka selle teatrielamuse sisu põhitooni: Kõik Ugalasse ja Ugala kõigile! Armastuse ja kirega - tõesti! ⚔️⚔️⚔️

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed fotod, mis pildistas Priit Loog):

Kolm musketäri

Alexandre Dumas

SUVELAVASTUS

Etendus on kahes vaatuses ning kestab 3 tundi ja 45 minutit (sh 30-minutiline vaheaeg).

Esietendus: 17. juuni 2022

LAVASTUSMEESKOND

Lavastaja     Tanel Jonas

Kunstnik      Kristjan Suits (Tallinna Linnateater)

Kostüümikunstnikud Kristjan Suits ja Sirli Pohlak

Koreograaf Rauno Zubko

Muusikaline kujundaja Peeter Konovalov

Valguskunstnik Sander Aleks Paavo

Lavavõitluse seadja Kaire Russ

Dramatiseerinud Tanel Jonas, Liis Aedmaa ja Laura Kalle

Alusteose tõlkija Tatjana Hallap

Mängivad

Jass Kalev Mäe, Martin Mill, Oskar Punga, Alden Kirss, Andres Tabun, Rait Õunapuu või Ken Rüütel, Vallo Kirs, Klaudia Tiitsmaa, Marika Palm, Jaana Kena, Janek Vadi, Silver Kaljula, Karl Kena, Karl Jakob Bartels, Andri Suga, Merle Liinsoo ja Aili Nohrin

LAVASTUSE TUTVUSTUS

„Elu ei ole seda väärt, et tema pärast nii palju muretseda.“

Athos, kuninglik musketär

Alexandre Dumas’ maailmakuulsal romaanil põhineva igahalja seikluse “Kolm musketäri” tegevus leiab aset Prantsusmaal. Noor gaskooni aadlik d’Artagnan lahkub isakodust ja suundub Pariisi, et astuda härra de Treville’i musketäride kompaniisse. Kiiresti sõbruneb ta kolme silmapaistva musketäri Athose, Porthose ja Aramisega, kuid sama kiiresti leiab ka vaenlasi kardinal Richelieu’ lähikondsete hulgast ning õige pea tuleb noorel ja tulisel gaskoonlasel sukelduda kõige ohtlikumatesse seiklustesse, et pälvida oma südamedaami armastus ning päästa kuninganna Anna au ja Prantsusmaa hea nimi. Olles kõigest etturid kuningas Louis XIII, kardinal Richelieu ja Buckinghami hertsogi vahelises malemängus, õnnestub musketäridel ja d’Artagnanil jääda truuks oma deviisile – üks kõigi ja kõik ühe eest.

Suvise musketärimängu esietendus toimub 17. juunil Õisu mõisa pargis Viljandimaal.

Etendused juunis ja augustis.

Pikk päevatee kaob öösse - Vanemuine

Tahaksin seekord alustada teatrielamuse vaheajast, mil Vanemuise väikse maja kohvikujärjekorras seistes, kuulsin tahtmatult pealt enda selja taga seisnud kahe, vanuse poolest keskea ülemises otsas oleva paari vestlust. Õigemini olid need prouad, kes omavahel seal etendust lahkasid. Kõigepealt toodi välja, et trupis mängivad isa ja poeg - Hannes ning Rasmus Kaljujärv ja seda nähti Anu Välba hommikusaates. Aga daamid olid väga üllatunud, et isa ja poja suhe ei olegi loo keskmes, vaid pigem on tegemist kogu disfunktsionaalse perekonna omavaheliste risti-rästi suhete ja sidemete rägastikuga ning pea- või keskseks tegelaseks on hoopis pigem pere ainuke naisterahvas.

See vestlus viis mu mõttele, et keskmine eestlane ei pruugigi üldse teada, millise klassikuga on selle materjali autori puhul tegemist. Olgu öeldud, et minu jaoks oli seekordne, Üllar Saaremäe lavastatud "Pikk päevatee" juba neljas erinev tõlgendus Eugene O'Neill'i Pultizeri võitnud näidendist.

Kuid mõni sõna siis ka tutvustuseks autori kohta, sest selle materjali puhul on teadupärast tegemist suures osas autori enda elu dramatiseeringuga ning tema enda elu ja üleelamised on tegelikult üpris olulised, et näidendit täies mahus mõista.

Kirjaniku ema ja isa nimed olid ka Mary ja James, nagu näidendi emal ja isal, ning vanem vend, kes muide jõi end surnuks 45 aasta vanuselt - tema nimi oli Jamie, nagu Rasmus Kaljujärve tegelaselgi. Näidendis oleks vanematel nagu 3 poega, kellest noorim - "Eugene"i nimeline suri juba lapsena. Eugene kirjutas "Pikk päevatee kaob öösse" näidendi sisu vahetult oma enda 1912-1913 aastatel tuberkuloosihaiglas veedetud aja kohta. Eugene'i väimees oli muide temast vaid aasta noorem, maailmakuulus filminäitleja Charlie Chaplin. Eugene tegelikult ütles oma tütrest lahti, kui too 18 aastaselt 54-aastase Chapliniga abiellus. Nad ei kohtunudki tütrega enam pärast seda kunagi. Kusjuures Eugene'i vanemast pojast sai alkohoolik, kes tappis end 40 aastaselt ja tema teisest pojast sai narkomaan, kes samuti tegi aknast välja hüpates enesetapu. Ka Eugene O'Neill ise oli aastaid depressiooni ja alkoholismi küüsis, kuid suri haiguse kätte. O'Neill kirjutas 31 täispikka näidendit. 4 eest neist, sh. "Pikk päevatee kaob öösse" võitis Pulitzetri. Lisaks on Eugene Nobel'i preemia laureaat (selle sai ta juba enne "Pika päevatee..." kirjutamist). Psühholoogiline realism on tema kõige tugevam pärusmaa. Koos Tennessee Williams'i "Tramm nimega iha" ja Arthur Miller'i "Müügimehe surm"aga, peetakse just "Pikk päevatee kaob öösse" üheks kolmest parimast USA 21.sajandi näidendiks.

Nagu ütleb Wikipedia: "Eugene O'Neill'i teostes oli oluline motiiv udu, mis sümboliseerib kogu inimese elu hämarust, tema subjektiivset ja ebareaalset maailma, inimese petlikku optimismi. Tema tegelased eelistavad enesepettust ja seda, et neile valetatakse."
Kõik see avaldub ka "Pikk päevatee kaob öösse" näidendis.

Olin alguses väga ootusärev ja mõtlesin, et kogu trupp ja tervikkooslus näib vähemalt kavalehel ideaalsena. Piret Laurimaa, kuigi pisut noor Mary’i rolli jaoks, mängib end osavalt õigesse vanusesse, kuid kasutab oma “tavalist” mängimisel kasutatavat heietavat intonatsiooni ning nõnda mõjub huvitavana vaid nendel hetkedel kui laseb narkouimal endast välja paista. Aga need "hetked" on kahtlemata ootamist-vaatamist väärt! Lisaks meeldis mulle väga, kuidas Piret publikuga silmsidet pidas - ta võitles justkui nõnda ka vaatajate poolehoiu eest. Pisike, aga oluline nüanss või isegi trikk. Kui võrrelda eelmise eestimaa-Mary, ehk Ülle Kaljustega, siis veel esietenduse rollijoonises polnud paika loksunud sellist "teekonda", nagu näiteks Ülle (Karusoo lavastuse) pika päevatee jooksul üha rohkem ja rohkem narkouima vajumisel, kuigi minu arvates on ju selle tegelase puhul vast kõige magusam näitlejameisterlikkuse mõttes välja mängida - alguses virge, enne kui ta "jälle" patustab ning hakkab teekond alla, siis muudkui hullemaks ja hullemaks olukord vaikselt ning märkamatult peaks muutuma. See võis seal muidugi liiga peidus olla, aga minu kui vaatajani see seekord siiski ei jõudnud.

Rasmus Kaljujärv lausa üllatas oma ebausutava mänguga. Kahjuks tema pikem purjakil-lõik sattus veel kõigele lisaks tüki lõpuossa, mis kolinal kogu tervikväärtust alla kiskus. No mitte üks gramm ei uskunud sellist mängu. Õigemini siit paistis näitlemispingutus nii tugevalt läbi, et laval oli mitte joodikust perepoeg, kes oma noorema venna peale purjus olles kogu kadeduse ausalt välja valab, vaid "näitleja, kes mängib purjus inimest". Kogu sisuline jutt muutus mõttetuks, sest vaataja mõte jäi sellesse kohta pidama - näitleja üritab tuikuvat meest mängida, kes oma olemuselt ei näita millegagi, et ta ka muidu suur napsi- ja litsedelembene on. Ebaaus mäng, mis pole ühestki otsast läbitunnetatud. Esiteks kui niimoodi kõvasti ja korralikult purjus inimest mängida, tuleks komistada ja kukkuda ning sõnad peaks muutuma pehmeks ja mingis mõttes isegi sogaseks. Ja tõesti, võib vastu vaielda, et eks inimesed jäävad erineval viisil purju ja mõni käitub väga sirgeselgselt, olles ise maani täis, kuid siin oli kogu tegelase keemia ja olemus paigast ära. Hämmastavalt kehv mäng, kuigi välimus sobis sellise välimusega vanematega ideaalselt kokku.

Õnneks säras isa - Hannes Kaljujärv ka poja eest. Tema mängus oli vinget powerit ning laval enda kehtestamist nii näitlejana publiku kui ka oma karakteri, ehk ka loo sisus endas näitlejana oma lavapere jaoks. Karakter, nagu meri - vahepeal tormine ja keevaline, siis jälle rahulik... nagu võiks uskuda, et ka elus selliste - kahe poisi isa, kellel tuleb natuke nende mõlema eest rabada, aga kasvatuses on juba vead ammuilma tehtud ning nüüd ei jää muud üle kui kehvastikasvatatud hapusid vilju maitsta. Hannes on praegu oma tippvormis, aga ilmselt nende keemiad ka lavastaja Üllar Saaremäega sobivad, sest ka varasemad kahe mehe ühistööd on ikka ja jälle õnnestunud. Eelkõige meenub Rakvere kunagine suvelavastus, McDonagh'i "Üks pealuu Connemaras".

Veiko Porkanen näitas, et tema “Midagi tõelist” superroll ei olnud erand, vaid sellest püssist võime veel palju kõvasid pauke kuulda. Tema karakteri puhul tuleb arvestada, mis ajas see kõik toimub - toona polnud tuberkuloos nii lihtsalt ravitav ning selline diagnoos pigem tähendas peatset surma. Tegelikult võib-olla kõik pere probleemid võisidki peamiselt johtuda just nimelt Veiko karakterist - ema vajas drooge, et unustada poja haigus - oli ta ju kaotamas oma teist last, isa vajas murede uputamiseks alkoholi - tema ju teadvustas endale olukorda täiesti. Vanem vend tundis kadedust ka tähelepanu pärast, sest nii ema kui isa olid haige poja pärast tunduvalt rohkem mures ja ärritatud. Eks neil kõigil oli ka muid muresid, eriti emal, kes oli ilmselgelt jätnud oma isakodu, kus ta sai tunda end printsessina, kuid nüüd pidi kuulsast näitlejast mehe varjus oma elust loobuma ning lapse kodus kasvatama-kantseldama. Vast see naiste eneseohverdus, mis eriti praegusel ajal vägagi kõnekaks jälle on kujunenud, sest mis õigusega mehed seda kui enesestmõistetavuseks peavad, et naine paindub mehe tööde ja tegemiste järgi ning naised justkui peaks oma elust loobuma... nii see on olnud, aga tänapäevamaailm on loonud ja üha rohkem loomas õigeid korrektuure, kus kõik on võrdsed. Suured asjad on tehtud, aga peenhäälestus, mis on tegelikult sama oluline, on ju alles veel käimas. Kahju, et seda kuidagi rohkem tükis esile ei tooda, sest see muudaks kogu konteksti kõnekamaks.

Kärt Tammjärvel on vaid sutsakas mängida, aga väga positiivselt üllatavalt ladnam ja rahvalikum, tabavalt leitud vorm mängida sellist ajastule kohast "madalama klassi" naisterahvast, ta nimelt on pere teenijanna. Huvitav, et siin pole sisse toodud seda, et seelikukütist perepoeg temaga kasvõi möödaminnes mehkeldada üritaks, kuigi see on justkui siia ridade vahele kirjutatud, sest miks muidu see tegelane, ega ometi vaid selle ühe, võrdlemisi ebaolulise stseeni pärast?

Eugene O’Neill’i klassika on ju sisu ja loo mõttes väga tugev psühholoogiline draama ning vast need, kes pole varasemaid versioone näinud, saavad siit nö. "vajaliku kätte", sest tegemist on väga klassikalise lähenemisega. Kui ei teaks, et see on Saaremäe lavastus, võiks arvata, et see on näiteks Enn Keerdi oma, kes armastab lood väga üks ühele lavale panna. Miski ei reeda, et siin oleks eriliselt vaeva nähtud lavastusega või selle peenelt mõtestatud kujul lavale toomisega. Vast just eelkõige lavastajakäest ning teatavast kunstilisest nägemusest tundiski kõige enam puudust. Esietendusel veel päris asjad paikaloksunud ei olnud. Mõnes kohas lavalt lahkumine ja tagasitulek tundusid läbimõtlemata ning kuigi ju Üllar ise on ka näitleja, siis eelkõige vast just näitejuhtimist oleks siiski olnud siin-seal rohkem vaja, eriti Rasmuse karakteri juures. Usun siiski, et mängides võivad ka teised, peale Hannese karakteri, kes tõesti vägagi paigas ning kõige huvitavamalt lahendatud oli, natuke või mõne puhul kõvasti rohkem elama hakata. Ega see "lihtne tükk" ja ammugi mitte "lihtsad karakterid" mängida ei ole, kuid kui õnnestub, siis usun, et võiks päris rahuldustpakkuv olla nii mängijatele kui vaatajatele. Minu 4st “päevateest” on see kahtlemata nõrgim, aga see ei tähenda seda, et see üldse vaatamist ei vääriks.

Marion Unduski rohelisehõngulisele kunstnikutööle mõeldes, käin edasi-tagasi - ühest küljest geniaalne ja väga stiilne, nö. rohelise 50 varjundit. Seda nii tegelaste kostüümides kui ka interjööris, ehk toasisustuses ning tapeedis. Mu teatrikaaslanegi mainis oma ainsa tähelepanekuna pärast etendust, et tegelased omamoodi sulandusid tausta. Teisalt, kas see oli ikkagi natuke “liiga” üle võlli roheline? Kaldun arvama, et just selliseid stiilseid võtteid, nagu läbi kunstnikutöö kasutatud oli, oleks tahtnud näha ka sisulisemates lavastuslikes keerdkäikudes ning kirjutan Marioni töö kahtlemata üheks õnnestunumaks lavastuse komponendiks. Kuigi minu jaoks tegelikult on selle loo värv pigem pruun, mitte värskusele ja kevadele vihjav roheline... kuigi vanema venna kadedus võiks ka ju teatud mõttes sellele "rohelisele" ōigustuse anda. Ja oleme ausad, pruuni 50 varjundit poleks ju kaugeltki nii efektne olnud...

Narkoteema võis kunagi tunduda ehmatav ja jahmatav, ent tänapäeval see enam nii tugevalt ei mõju. Ravimitesse lõksu jäänud inimesi on nii erinevate teoste, raamatute-, filmide- ja teatrilavategelaste seas kui ka päris elus küllaga. Tänapäeva kontekstis kõnetabki see ehk kõige enam naise rolli seisukohast - keegi, kes on elanud oma elu teistele, leides lohutust vaid romantiseeritud mälestustest isakodus. Ühtlasi langevad inimesed väga lihtsalt süütundest tingitud tegutsemisse ning seeläbi lõputusse allakäigu nirvaanasse... alati ettekäändeks varnast võtta - peaasi, et täna veel elame, küll homme tegeleme probleemidega... Nõnda on ka süüd oma olukorra pärast lihtne veeretada homsesse - mida ei näe ega kuule, seda pole olemas. Võltsviisakuse maski taha peidetud valu on juba pigem normaalsus, mitte erand. Tollel ajal, kui me polnud massimeediast ja kõikvõimalikest üldistustest ja pinnapealsustest rikutud, siis siiski sõnadega haiget tegemine veel mõjus. Lugu ja tegelaste olukord on kahtlemata masendav ja lohutamatu. See on nagu külm dušš, kui mõelda pärast etenduse vaatamist, et tegelikult oli tegemist vaid ÜHE päevatee öösse saatmisega, sest siin on parandamatult aastate valu pinnaalt välja lastud. Nende inimeste elu läks, aga sealtkohast edasi... just nagu alguses kirjaniku elu tutvustades põgusalt välja tõin...

Hinnang: 3+ (No ei jäänud päris rahule, aga samas loo tugevus on nii kõva, et see paistab sealt siiski läbi ning on kogu ettevõtmise selgrooks. Oli ju ka häid hetki ja nüansse, mis ei lase teatrielamusele alla keskpärast hinnangut anda. Kui kasvõi vaadata siinse teksti esimest ja viimast fotot, siis saab sellest väga hästi aimu, mida silmas pean. Piret ja Hannes, kes seda lavastust ja perekonda ema ja isana kannavad, on väga võimekad näitlejad ning usun, et mõne mängukorraga jookseb ka muu paika ning siis võib seda "pikka", lavavälises elus natuke üle 3h kestvat tegelaste päevateed juba päris südantlõhestades vaadata. Psühholoogilise realismi üks eeliseid on see, et kuigi lugu on sirgjooneline ning tihti kõnetab otsesemalt vaatajaid igaühe enda isikliku elu ja kogemuste pinnalt, on sellistel eriliselt tugevatel tekstidel ka mitmeid allhoovuseid ning kihte, mis tulevad sealt esile alles need enda jaoks lahtimõtestades. Kes mõtestamisega tegeleda ei viitsi või ei jaksa, saavad ka selleta ühe korraliku ja lihtsaltmõisteteva loo kätte. Ega see O'Neill'i tähtteos põhjuseta klassikuks pole kujunenud!)

Tekst lavastuse kodulehelt (seal ja Vanemuise FB seinalt on pärit ka siised Heikki Leisi fotod):

Pikk päevatee kaob öösse

• DRAAMA
• VÄIKESES MAJAS

Eugene O’Neilli perekonnadraama

Tõlkija Mati Soomre
Lavastaja ja muusikaline kujundaja Üllar Saaremäe
Kunstnik Marion Undusk
Valguskujundaja Priidu Adlas

Osades Hannes Kaljujärv, Piret Laurimaa, Rasmus Kaljujärv või Reimo Sagor, Veiko Porkanen, Kärt Tammjärv

See 1912. aasta augustipäev pole just parim perekond Tyrone’i elus. Ometi algas kõik nii lootustandvalt – täna hommikul ja ka palju aastaid tagasi. Lõpuni rääkimata minevikuvalud ja varjatud saladused, sõltuvused, haigused, enesehinnanguprobleemid – kõik masendav ja kurvastav, mis inimeste elus saab juhtuda, on järsku kohal ja esil ning tõest pole enam kuidagi võimalik mööda vaadata.

Eugene O’Neill, maailma draamaklassika üks vaieldamatuid tippe, kelle näidend „Pikk päevatee kaob öösse“ võitis ka Pulitzeri auhinna, on öelnud nii: „Armastan elu. Aga ma ei armasta elu mitte ta kenaduse pärast. Ilu on ainult väline kest. Ma olen tõsisem armastaja. Armastan elu alastiolekut. Minu jaoks peitub ilu isegi ta inetuses. Inetust pole minu jaoks õieti olemaski, sest vead on tihti üllamad kui voorused ja peaaegu alati läbinägelikumad.“

Esietendus 20. aprillil 2019 Vanemuise väikeses majas

Romeo ja Julia - Vanemuine

Nüüdseks on juba natuke aega kulunud, kui seda Vanemuise "Romeot ja Juliat" Estonia külalisetendusena nägin. Tavaliselt emotsioonid lahtuvad sellise aja peale ning tükk suures osas isegi ununeb. Kuid selle etendusega pole see sugugi nii. Õigemini, eks muidugi kõik erinevad tunded, mis mind kohe siis valdasid kui eesriie sulgus, ei ole vast ehk enam nii "erksad", kuid selle eest on teatrielamuse väärtus hakanud minu jaoks hoopis tõusma, mitte nagu tavaliselt, mil ajas mälestuste tuhmudes ka elamused natuke tuhmuvad. Tõeliselt eriliste elamustega, mille tõelisest väärtusest kohe võib-olla arugi ei saa, aga kui lased sellel enda sees küpseda, siis tõusevad pinnale need mingid eriti mõjunud mõtted, üllatused, avastused ja hakkavad kummitama ning täiesti suvalistel hetkedel meelde tulema... Näiteks on teatud fragmente, mida suudan silmade sulgedes veelgi endale silme ette manada... Toon siin tervikuna ära selle esmase emotsiooni, mille kohe pärast etendust üles kirjutasin. Lisan vahele ka täiendavad mõtted, mis toona tekstist välja jäid ja mida praegusel hetkel veel oluliseks pean:

Aaaaah.... Prokofjev!!!!
Tema "Romeo ja Julia" põhimotiiv - klassikalise muusika üks tähtteoseid... Iga kord tulevad külmavärinad!
Vanemuise orkester, kes ilmselt ei olnud Tallinnas terves koosseisus või igatahes mitte suure täismahulise sümfooniaorkestrina (mille esituses seda on ka olnud varemas elus õnnelik juhus kuulata), ei olnud võib-olla niiiiii mahlane, tihke, intensiivne ja "raske", vaid hoopis õhuline ja kerge, mida sellelt "lemmikpalalt" võib-olla ei oskaksi oodata, aga see toimis. Ja toimis üllatavalt erilisena, tavalisest teistsugusena. Mõnikord ongi nii huvitavam, kui oled harjunud mõnda (tihedalt kuulatavat) muusikapala kuulma.

Petr Zuska on Vanemuise trupiga lavastanud Shakespeare'i ja täna näidati seda ka Tallinna-rahvale. No absoluutselt kõik tundusid olevat saalis- Estonia teatri direktor Aivar Mäest balletikorüfeede Mai Murdmaa ja Tiit Härmini välja. Eks see ole ju suur sündmus ka - uus Romeo ja Julia meie teatris!

Vanemuise balletitrupp on viimasel ajal niiii heaks saanud. Laval selles lavastuses ka trupist mitmed minu lemmikud Alain Divoux (Romeo), Hayley Blackburn (ma ei tea kedagi, kes Eesti balletimaastikul praegusel hetkel paremini Juliaks sobiks!) ja Matteo Tonolo (ehheee, sobiv - itaallane! aplausi ning publiku kisa ja trampimiste järgi näis, et tänase etenduse üks suurimaid publikulemmikuid)... ning minu jaoks võrdlemisi hiljuti avastatud Tarasina Masi, kes seekordse Kuninganna Mab'i - saatanliku kehastusena mängis ja tantsiski oma sähvaka blondi parukaga end mu südamesse jäädavalt. Wow! Lisaks avastasin veel ühe uue huvitava tantsija- Jack Gibbs (Tybalt'i rollis). Seekordsed balletirollid nõudsid üsna palju ka dramaatilist panust, sest jutustada tuli ju väga konkreetset "lugu".

Väga meeldis ka tausta balletitrupp - nii ühtlane, nii täpne, nii sünkroonis. Lavastaja-koreograafi Petr Zuska't kiidaks uudse lähenemise eest, aga koreograafilises mõttes - kuigi tantsud olid intensiivsed ja naudingut pakkuvalt ilusad, oli seal siiski koreograafilisi üllatusi ja wow-momente vähe. Oli paar korda kui hüppe ja tagantpöördega Alain-Romeo jalga õhus tahapoole tõstis, aga sellist pööretega hüppeid või üldse vōimsaid hüppeid, tantsulisi kompositsioone, mis tekivad tantsijate paigutusest, rääkimata nende kompositsioonide ühest teiseks muutumise koloriiti ning erinevaid seeriaid praktiliselt polnud, mis koreograafilises mõttes ahhetama paneksid. Võib-olla see on ka minu kui võrdlemisi võhiku kompleks, et ma neid alati ootan ja silmadega järge ajan, et need mingil juhul kaduma ei läheks... ja kui midagi ootad ja ootad...

Seevastu oli lavastuslikke kompositsioone ja eriti koostöös kunstnikuga väga ilusaid just lavastuslikke momente. Ja sellises - tugevama looga balletis, kus on mitmeid dramaturgilises mõttes sisulisi kihte, võib-olla see koreograafia peabki olema teistsuguse lähenemisega... ehk pisut rohkem nö. klassikalise balleti poole kaldu. Pole ju vaja, et "lugu" millegi alla upuks või tähelepanu keskmest ära kaoks. Tants on siin pigem toetav, mitte otseselt "tantsuga jutustatud" lugu. Ja minule meeldib nii ka...

Kuna seekordne lavamaailm selgelt ei olnud nö. originaal- Romeo ja Julia ajastus, siis pigem tekkis minul hoopis korduvalt assotsiatsioon USA 1961.a West Side Story filmiga. Mingi teatav tundeline esteetika paralleel. Igatahes olen rahul, sest sisuline lähenemine oli uutmoodi, ehk tuttav lugu, aga hoopis teiste ja huvitavate nurkade alt, nimelt kuninganna Mab'i ja Isa Lorenzo, justkui saatanliku ja jumaliku poole vastuseisu läbi jutustatud. Muidugi on siin see oluline mürgi-stseen ka sees ja nii mõni teinegi pidepunkt, aga siis jällegi tantsib sisse Mab ja mõjub ning mõjutab loo natuke nihkes teistsuguseks muutumist. Väga põnev!

Ja tantsijad on ju kõik täiesti jumalikud. Õige pisut jäi teatud nõksudest mulje, et Estonia põrand oli täna libe, aga nii professionaalselt oldi sellest üle, et see oleks justkui hoopis tiivustanud tantsijaid mingi lisasärtsuga!

Kunstniku Jan Dušeki loodud metallkarkass lava külgedel ning seda filmilinal jätkates tagaseinal, andis mitmetes stseenides lavasügavust ja erilist ruumilisust juurde. Efektsed olid ka mõned teised tagaseinal nö. filmiliste vahendite abil tehtud lahendused.

Taustatrupi ühistantsudes oli mingi eriline power sees ja ülitäpne sünkroonsus - oli braavo-hüüet väärt! Pavel Knolle kostüümid mõjusid pigem tagasihoidlikena ja tähelepanu nendele eriti ei liikunud - meeldegi tulevad praegu vaid fotosid vaadates, aga seda mõtlesin küll vaadates, et tantsijate jaoks kindlasti funktsionaalsed ja mittehäirivad. Kuid mingis mõttes sellele muidu värvideta lavale andsid just tantsijad oma kostüümidega värve - st. täpsemalt taustatrupp, ehk just Capulettid ja Montecchid... Ka Romeo ja Julia olid üsna värvitud - nemad lõid need ettekujutuslikud värvid oma armastusega... ning Mab ja Lorenzo rõhutatult vastavalt valge ja must... Ja just see, et paha oli valge ja hea oli must, andis omakorda psühholoogilist sügavust ning tõlgendus- ja mõtteruumi juurde.

Hinnang: 4- (Ühe küllaltki pühendunud draamaetenduste-fanaatiku ning balleti suhtes tihti just dramaturgiast puudust tundev teatrivaatleja sai siit balletist küll selle kätte, mida vajas. Terve aasta TOP100 teatrielamuste sees on ka "Romeo ja Julia" olemas, millisel kohal täpsemalt, see selgub juba üsna pea. Kuigi koreograafia suhtes oleks soovinud mingeid efekte kõvasti rohkem, aga nende puudumise korvas täiesti kõrge tehniline tantsijate tase ning väga tugev ning originaalne nägemus/lugu vanast tuttavast klassikast.)

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Maris Savik'u fotod):

Romeo ja Julia

• BALLETT
• SUURES MAJAS
• KESTUS: 02:25

Helilooja Sergei Prokofjev
Muusikajuht ja dirigent Taavi Kull
Koreograaf ja lavastaja Petr Zuska (Tšehhi)
Kunstnik Jan Dušek (Tšehhi)
Kostüümikunstnik Pavel Knolle (Tšehhi)
Valguskujundajad Petr Zuska, Pavel Dautovský (Tšehhi)

Vanemuise balletisolistid ja trupp
Vanemuise sümfooniaorkester

Romeo: „ Kuid tõttki saame teada une läbi.“
Mercutio: „Sa usud? Nägid kuninganna Mabi?“

Mis juhtub pärast seda, kui Romeo näeb kuninganna Mabi unes? William Shakespeare’i kirjutatud traagiline ja siiras armastuslugu on juba sajandeid publiku südameid võlunud. Sergei Prokofjevi ballett „Romeo ja Julia“ aga alates 1938. aastast, mil toimus maailmaesietendus Tšehhoslovakkia Rahvusteatris Brnos. Sellest ajast on Shakespeare’i vaimustav teos ehtinud pea kõiki maailma suuri ja väiksemaid balletilavasid.

Esietendus 29.09.2018 Vanemuise suures majas
Maailmaesietendus 14.11.2013 Tšehhi Rahvusballetis

Paunvere poiste igavene kevade - Rakvere Teater

Tundub, nagu Eesti teatrites tuuakse paralleelselt Sajandi lugu sarjaga EV100 puhul tehtavate Eesti ajaloo-teemaliste koostöödega ka teatrite enda repertuaari austusavaldusi Eesti klassikale. Vanemuine "Kalevipoeg", TeMuFi "Toomas Nipernaadi", RAAAMi Kreutzwaldi töötlus, ERM Teatri Krossi "Keisri hull", NUKU Tammsaare ja "Noored hinged", Endla Tammsaare "Elu ja armastus" ning Raudsepa "Vedelvorst", Tallinna Linnateatri Bornhöhe "Vürst Gabriel", Theatrumi Krossi "Neli monoloogi", Karlova Teater Tuglase "Popi ja Huhuu" ja NO99 Smuuli "Kihnu Jõnn", kui nimetada neid, mis esimestena meenuvad. Ja Rakvere Teatris jõudis novembris lavale Urmas Lennuki kokkukirjutatud, Oskar Lutsu teada-tuntud saaga koondversioon, ehk kevadest talveni "Paunvere poiste igavene kevade" (mina nägin seda detsembris Kose Kultuurikeskuses külalisetendusena).

Dramaturg Lennuk on ise ka lavastajaks ja nõnda jõuavad sellest tekstist lavale just Urmase enda soovitud aktsendid, mida ta mõnuga on mõnevõrra ka tavapärasest muutnud, et vaatajale pakkuda avastamisrõõmu ning uusi mõtteid ja vaatenurki vanast loost. Kõike siiski austusega tegelaste ja loo terviku suhtes. Need tema vaatenurgad on just vaid niipalju nihkes sellest, mille ise välja on lugenud ja varasemates tõlgendustes juba näinud, et võib uskuda - mis siis kui see tõesti oligi hoopis naa, mitte nii?

Lavastuslikult küljelt mängib eraldi rolli kunstnik Kristjan Suits'u järjekordne fantastiliselt eriline lavakujundus. Need laudteed lillede vahel loovad täiesti osa lavastusest. Üldvaade alt parterist üles lavale ongi nagu lilli täis niit või koppel (kus Ärnja-preili oma katkise päevavarjuga kui ingel kesapõllul komberdab), mille vahel kogu tegevustik toimub... ja osaliselt ka selle "all" :) Ainult "Apple"-läpaka kaanele oleks võinud midagigi panna varjamaks seda põlevat märki, sest muidu nii tühine väike asi on kui mõttetu tilk tõrva meepotis.

Oluline eripära on ka muusika kasutamine. Etendus sisaldab mõningaid laule, kuid siiski piisavalt vähe, et muusikaliks see ka päris ei muutu. Mõni laul on eriliselt ilus ja hingeminev (näiteks esimese vaatuse meeste laul ja teise vaatuse Teele-laul), aga mõned ka sellised lihtsamad sutsakad. Ja vau kui musikaalne on Rakvere teatri trupp! Mängitakse kõikvõimalikke pille ja lauluhääled on nii ühel kui teisel täiesti kobedad! Arvasin esialgu, et kuna kaasatud on Vootele Ruusmaa (kes lisaks muusikalise tausta juhtimisele laval on ka Visaku-rollis), et tema ongi muusika autor, aga ei. Muusika on Kulno Malva ja Kristjan Priksi poolt.

Tekst on väga mänguline ja humoorikas, nagu Urmas Lennuk neid kirjutada oskab. Esialgu kartsin, et kuivõrd ikkagi vanad Tootsi-lood suudavad pinget ja põnevust ülal hoida, kuid see hirm oli asjata. Lennuklikult on tekst pikitud täis anekdootlikke stseene ja avastamisrõõmu pakkuvaid ütluseid. Ja nende "ütlustega" Lennuk ikka ja jälle üllatab sellega kui tabavalt need "vanad kõnekäänud" tema teksti istuvad (a la Vargamäe unistaja "kuidas kube kärab"). Seekord näiteks Ärnja Virve teatab, et tal on Imeliku "rütm rinna all" ja seda muidugi mitu korda erinevas kontekstis! :) 3 tundi kestev naljamäng tegelikult kubiseb vahvatest dialoogilõikudest ning see hoog tundub etenduse edenedes muudkui kasvavat ja kõik kerib ja kerib kuidagi üha naljaderikkamaks. A la - Kiir Teelele kui too talle vaid naisks tuleks: "Ma avaladan Sulle armastust iga päev ja öö!" Teele tiuskab vastu: "Kas Sa mul siis magada üldse ei lase?!" :)

Kuid nalja on Lennuk kudunud ka tegevustikku - *Arno pidev paju juurde ootama minek, sest ta ju "lapsena tuisuga ükskord Teelet seal ei ootand". :) *Arno "viiulimäng"... mis on varjunimi viinajoomisele. :) *Teele: "Need on ju Arno ja Kiir!" Kiir hoiab põõsast enda varjamiseks ees ja hõikab: "Ei ole! Onju Arno?!" Arno, kes on teisel pool, võtab enda põõsa eest ja see nägu, mille Kiir siis teeb! :) *Teele toriseb pidevalt ja plikatseb poistega, aga enne lavalt lahkumist viimasel hetkel vilkamisi näitab publikule oma tegelikku palet :) *Tõnissoni "nurgas seismine" :) *Kiirel on särk ka seljast varastatud kui ta Venemaa rongilt sama targalt tagasi tuleb. :) *Ärnja Virvele viidates kasutatakse parooli "virvendab". :) *Vanaduses Toots on unustanud, et ta juba kogu jutu on ära rääkinud, aga Teele kutsub teda siis korrale. :) *Visak, igavene vingukott on Vootele Ruusmaa poolt tõsiselt vinguvaks mängitud. :) *Tarmo Tagamets teeb väga uhke "saksa". :) *Köster annab salaja Liblele viina. :) *Tootsi ishias tuleb ja läheb ning liigub kehas kuhu parajasti vaja. :)
- Neid magusaid naljamarju saab sealt noppida mitu korvitäit ja ega neist naljadest lugedes päriselt aru ei saagi, aga kes on näinud, see oskab konteksti panna ja endal oli taaskord vahva meenutades need naljad üle pugistada, mis meelde jäid :) Tegelikult neid on seal nii palju, et vabalt vaataks teist korda veel ja usun, et see oleks sama mõnus elamus!

Kui nüüd mõelda üldises plaanis, mis selles Lennuki-Lutsutöötluses eriliselt sisuliselt meeldis, siis kõigepealt Kiire-tegelase kujutamine sellisena, et temast tõesti kahju hakkas. Muidu on see Kiir ju igavene kehkenpüks ja üsna ebameeldiv tüüp, aga "Paunvere poiste" Kiir Imre Õunapuu kehastuses on tegelikult armas, kurvakujurüütel ja tõesti tahad, et tal ometi ükskordki hästi läheks. Imre Kiirele hoiad tõesti pöialt, et Teele teda niimoodi ei tuuseldaks ja ta palja kõhuga pärast rongis paljaksvarastamist ei tuleks tagasi, vaid läheks ja saaks selle va põllumehediplomi kätte... Et keegigi tüdruk Kiire luulele(!) vastaks! Ja üldse selline kangelastöö on Lennukil õnnestunud - siduda kogu (läbi mitme raamatu kirjutatud) lugu ühte 3 tunnisesse lavaloosse nii, et lugu jookseb ja kuigi muidugi mõningate kadudega, on siin siiski olulisim kõik sees olemas. Ja vähemalt minu arvates kogu Lutsu kirjanduslik saaga oli alguses parem ja mida hilisemasse ikka nad seal jõudsid, seda kehvemaks läks ka tekst. Seega õigusega ongi Lennukil rõhk loos "Kevade"l, "Suvi"l, "Tootsi pulm"al. Kusjuures kestis küll 3 tundi, aga ei pannud seda aja kulgemist tähelegi, sest pidevalt oli selline hoog peal ja üks naljakas ja kaasahaarav stseen järgnes teisele ning dünaamika oli hästi paigas, kuna tegelasi oli küll palju, aga kõik nad on ju juba varasemast hästi tuttavad, seega sai terviklugu enda peas kokku veelgi suurem. Ja kuna need rõhuasetused olid nõksu teised, siis ei hakanud ka igav sellepärast, et lugu suures joones on tuttav, detailides on jällegi tegemist ju praktiliselt uue tekstiga. Dialoogid on kõik nö. Lennuki sõnadega.

Ja kogu see ansamblimäng ja fantastiliselt hea trupp! Nemad ju tegelikult elustavad kõik need Lennuki lennukad stseenid, mängivad karakterid elavaks just omalaadsete lisanditega. Tahaks neid kõiki ükshaaval kiita, sest tõesti, selles pundis polnud seekord ainsatki logisevat mutrit. Kogu masinavärk töötas valatult. Imre Õunapuud Kiirena juba mainisin... ja tegelikult ju kujutaks Imret pigem Arno või isegi Tootsina ette, aga tema Kiir on naelapea pihta just sellise pagasiga, mille Lennuk talle andnud on. Arno rollis Madis Mäeorg ikka ja jälle üllatab millegi uuega. Kui palju neid erinevaid pisitillukesi detaile ühe näitleja sisse võib mahtuda - jälle kameeleonina on see tal midagi täiesti uut ka enda rollide prismas, kuid siin Arno on selline mömm ja rahulik, mida nagu Arnona on harjunudki nägema, ent ka temast on justkui kahju kui ta halekoomiliselt jälle taas vana paju juurde ootama läheb või Liblega "viiulimängimist" kahetseb...

Margus Grosnõi Tootsina on lahedalt hoogne. Lennuk on Tootsikesksust ehk mõnevõrra selles lavaloos vähendanud ja sedasi on nad seal vaatet kõik võrdselt fookuses, aga Margus on Toots seal laval ihu ja hingega! Märten Matsu Imelikuna mängib võib-olla osa neid Kiirelikke negatiivseid jooni oma karakterisse, aga tabavalt, sest tänu neile muidu mitte eriti olulise Imeliku siiski tunduvalt tähtsamaks ja meeldejäävamaks tegelaseks muudavad. Neil seal Ärnja-preili peale käib Arno-Madisega pidevalt väike võitlus ja mõlematele annab see head mängumaterjali, sest Paunvere poistes Arno on ka täiskasvanuna täielik nohik ja Imelik nö. "elumees" :) Tarvo Sõmeri kanda on jäetud (muidugi) Tõnissoni roll ja seda ta teeb au ja austusega. Tõnisson on ka siin pekilembene ja sakste vastu võituses eesrindlane, aga eriti naljakaks kujunevad tema nurgas-seismised - "suur mees" põlvikud jalas varbad sissepoole :) (kostüümid on muide on väga mõnusalt teineteisega sobituvad) Tarmo Tagamets teeb kaksikrolli. Liblena kindlasti rohkem laval, aga pisike sutsakas seal vahel ka "saksana" ja sellest kujuneb üks etenduse naelu! Tarmo-saks, kes Paunvere poiste õuele ärplema tuleb ja teised enda vastu võitluses ühendab on üks eriline kehkadivei ja ülbukott!

Vootele pisikesi Visaku-vingumisi jõudsin ka juba kiita, aga Paunvere poistega koos on mängus ka 2 näisnäitlejat ja mõlemad on sellised ägedad plikad! Siljast on saanud ju lausa superkomödienne! Mõnus sild tekkis ka tema Ükssarvikute farmi "kogenuma" Teelega. Siin on see Teele veel plikalikum oma plikalike pisemate pirtsutamistega... ehtsalt võib ette kujutada kuidas temast lõpuks siis see Ükssarvikute-Teele sirgus :) Muidu on Riina Hein ennast nii tugevalt Teeleks mänginud, et kunagi lugedeski kujutasin Teelet Riinana ette. Aga kui minule praegu öelda "Teele", siis tuleb vist küll pigem juba Silja nägu ette :) Liisa Aibel saab alguses kanda Köstri talaari ning hirmtõsiselt poiste vahel korda nõuda ning Liblet joomise pärast pragada, ise talle hõlma alt viinuskit andes... Hiljem saab Liisast Ärnja Virve, kes poistel pead veel rohkem sassi ajab kui Teele. Ärnja-preilil on ka kosilasi mitu ja Liisa teeb Virvest positiivsuse etaloni - alati nägu naerul, alati heas tujus ja natuke naljakalt totakas ka... aga eks need, kel alati suu kõrvuni... need ju ongi :) Igatahes on Lennuk Virvesse kirjutanud ka omajagu plikalikke stereotüüplikke külgi, nagu näiteks valida-suutmatus või selle poisi järel jooksmine, kes teda parajasti kõige rohkem naerma ajab jne... Ja kõik see mõjubki kokku eriliselt muhedalt. Bravo!

Hinnang: 4+ (Arvasin, et Rakvere Teatri aasta tipuks jääbki aasta alguses nähtud "Hullemast hullem", mis siiski mõjus natuke lihtsakesena, kuigi eks see ole ühtlasi ka väga vahva britiliku atmosfääriga segaduste ja sekelduste naljamäng... Aga õnneks tulid need "Paunvere poisid", mille tekst ja mäng on lisaks tänu Lutsulikele Lennuki (või ka Lennuklikele Lutsu?) vahvatele naljadele natuke tuttav, natuke uus, natuke ka tõsine, aga kõige selle juures ka oluliselt eestlaslik ja hüper-super-mega ansamblimänguga, pakkudes kamaluga häid rolle ja väiksemaid rollikesi, harukordselt samaaegselt nii avastamis- kui ka äratundmisrõõmu. Mis siin salata, eks mul olid ka ootused kõrgele aetud... ainult, et see tükk lendas neist ootustest veel kõrge kaarega üle! Vahva ja vallatu ning natuke veel kõige lisaks omapärast kunstnikutööd ja muusikat, no mis Sa hing veel ühelt mõnusalt teatriõhtult ootad! Soovitan kahe käega!)

Tekst lavastuse kodulehelt (Alan Proosa fotod on samuti sealt pärit):

PAUNVERE POISTE IGAVENE KEVADE

Kiir hüppas ja Toots kargas

Mõnikord on elu suurem kui unistused. Mõnikord ei mahu elu inimeste sisse ära. Mõnikord jäävad elust pihku vaid kuldsed sügislehed. Aga tähtis on üks – elu ei tohi kunagi elamata jääda.

Igavest noorust pole olemas, teab Kiir juba üsna väikese lapsena. Nõnda asub see punapäine poisike igavese armastuse teele. Tootsi huvitavad hoopis kandilisemad väärtused, kuigi ka tema hinges heliseb armastus isamaa vastu. Tõnisson kannab oma meeltes katkematut murekoormat eestlaste pärast, kuid mõnel raskemal hetkel on ta selle valmis ka võileiva vastu vahetama. Arno igatseb ja ootab, Teele loodab ja unistab... Samal ajal, kui Imelik keerutab lokki ning on pisut Jaan.

Paunvere poiste igavene kevade on retk läbi armastuse, nooruse, isamaa, ilu, elu ja surma. Lavastuses rullitakse lahti 20 aastat paunverelaste elust ning juhtumistest.

Esietendus 2. novembril 2018 Rakvere Teatri suures saalis

LAVASTUSMEESKOND

Autorid Urmas Lennuk / Oskar Luts 
Tekst ja lavastus: Urmas Lennuk
Kunst: Kristjan Suits (Tallinna Linnateater)
Muusika: Kulno Malva ja Kristjan Priks
Valgus: Märt Sell
Liikumine: Rauno Zubko
Osades: Liisa Aibel, Margus Grosnõi, Märten Matsu, Silja Miks, Madis Mäeorg, Vootele Ruusmaa, Tarvo Sõmer, Tarmo Tagamets, Imre Õunapuu

Caligula - Must Kast

Oleme teatrikaaslasega viimasel ajal mänginud sellist mängu peale etenduse lõppu, et arutame, milline muusikastiil vastaks sellele tunnetusele, mida just nägime. Ehk siis mitte tingitult otseselt sellest, millist muusikat lavastuses on kasutatud, vaid just tervikatmosfääri ja -tunnetuse mõttes. Seega kui Musta Kasti "Caligula" oleks "muusika", siis milline see oleks?
Tema arvates midagi elektroonilist. Nagu Jarre, mitte päris, aga sinna suunda... igatahes seega sõnadeta ja meloodiline, aga emotsioonidega, lainete ja võngetega. Minu arvates oli see midagi Gun'n'Roses'i suunda... kimehäälne Axel Rose "Welcome to the jungle", millele vahele pintslitõmbeid "November"ist... igatajes raju, kidradega ja energiline rock'n'roll, mis niidab kõik maha, mis teele ette jääb... Vaidlus lõppes sellega, et leppisime, et me ei lepi ühise muusika peale... mis omakorda on tõestus sellest, kui erinevalt inimesed ühte ja sama etendust võivad tajuda. See pole ju alati nii, mõnikord on kohe üheselt selge, millise "muusikaga" on tegemist. Kummalisel kombel just need erinevaid tundmuseid tekitavad tükid ongi need kõige huvitavamad ja erinevat mõtteainest pakkuvad...

Aga kui "Caligula" oleks hoopis geomeetriline kujund ja oleks näiteks hulktahukas, siis...

Ühe külje pealt - ma ei tea, kuidas teiste poistega lapsepõlves on lood, aga meile meeldis kuhjata teineteise otsa poroloonist madratseid, nendel siis mürada, kähmelda, hüpata või kasutada neid kõrgushüppel maandumiseks... Sellise nostalgialaksu saab tänu Maarja Pabuneni lavakunstile - lavaks on nimelt üpris eriline konstruktsioon poroloon-astmetest ja suurest ümarast ja paksust porolooni-kesklava (muidu ikka NO-teater on "lavaga" mänginud, näiteks muda "Kõntsas" või see kõikuv pinnas "Kihnu Jõnnis" jne... Mustal Kastil oli üsna eriline lava ka tänavu Mowgli's, seega siin osatakse ka neid huvitavaid lahendusi leida).

Teise külje pealt - lavastaja Lennart Peep on loonud oma režiiga aluse tõeliselt tugevale ansamblimängule. Vaid Caligula on nö. peategelane, aga see teeb teistest võrdsemast võrdsemad ja kaaluvad Caligulale koos võrdselt vastu nii, et seda võib kokkuvõttes pidada lausa ansamblimängu musternäidiseks. Lavastuslikust aspektist integreerida ja siduda kogu see teatristiilide ja filosoofiate, tunnete ning tegevuste paabel nii söödavaks tervikuks on lausa hämmastav - siin on nii füüsilist teatrit, visuaalteatrit, psühholoogilist draamat, poliitilist teatrit, ajaloolist teatrit, eluloo-teatrit, eksistentsialismi, nihilismi, idealismi, nartsissismi, sadismi, intsesti, müramist-kaklemist, armastust ja armastusetust, petmisi, pealekaebamisi, reetmisi, hullust, mõrvu, luulet ja isegi gay-seksi! Kõigele lisaks jättis see mingi kandi pealt ka show-liku mulje. Päris mitmete üllatavate lahendustega. Kui esimene vaatus on mingis mõttes tutvustav ja seab malendid lauale, siis küll juba esimese vaatuse lõpus, aga eriti teises vaatuses läheb tõeliseks andmiseks lahti. Midagi väga indielikku õhkub ka läbi ja see sobib selle saali ning koha atmosfääriga ideaalselt kokku (mängitakse Tartus Genialistide klubis).

Kolmanda külje pealt - loo on kirjutanud Albert Camus! Keskkoolis vähemalt enamasti on tema "Võõras" kohustuslik kirjandus (ja kellel pole, loeb selle varem või hiljem lihtsa harituse pärast läbi). Musta Kasti Camus'ga esmakohtumine teeb ta palju coolimaks ja vastuvõetavamaks (olgu öeldud, et see "Võõras" on üks siinkirjutaja lemmikraamatuid läbi kogu kirjandusajaloo), kuigi teema ja tunnetust on "Caligulas" ju ikka täitsa teine, siis usun, et etendus sobib ideaalselt juba keskkooliõpilaste vanusest peale. Samas noortest näitlejatest hoolimata ei ole tegemist nö.noortekaga. Camus on võtnud Rooma kolmanda imperaatori ja kasutanud ära selle, mida temast kui inimesest on teada. Caligulat, ehk Gaius Julius Caesar Augustus Germanicus't teatakse kui õelat hullu, kes oli lisaks edev ja luksust armastav, vaimselt ebastabiilne valitseja. Samas, nagu ajalooga ikka - see kirjeldus pärineb tema alamatelt ja nende ellujäänud järglastelt, kes võib-olla ei tahtnudki keisrist midagi head kirjutada-kirjeldada-säilitada... Kuid kus suitsu seal tuld?! Camus kasutab ära mitmeid neid kõlakaid, et ehitada vundament sellele, millele oma loo ehitab. Näiteks Caligula lemmiku õe surm (Julia Drusilla suri palaviku kätte), mis siinses loos oleks kui tõukejõuks Caligula hullusele või tema vastikuks muutumisele (eelnevast ajast me selles näidendis eriti muud teada ei saa kui vast seda, et vend oma õega ka voodis magas ning see ehk viitab tema kiiksurikkusele ka juba varasemas elus).

Neljanda külje pealt - paneb mõtlema, et mis ikkagi Caligulal viga oli... Jah see õe surm... Aga mul jäi tunne, et kuna ta ise oli nii õnnetu ja alati rahulolematu (vaid siis kui kuu keegi taevast talle toob või ta ise kuu kätte saab, vaid siis saab ta täieliku vabaduse=õnne) ja sellepärast tahtis ta ka kõigi teiste inimeste elu õnnetuks teha. Hullu mehe õelus ja kadedus tuleb sellegi läbi esile. Ja seda õnnetust ja halba ei külvanud ta mitte ainult enda lähedalseisvatele, kes etenduses ka laval, vaid kogu oma rahvale - nälga ja sõda... Ta peab end jumalaks ning see annab talle veel eriti õiguseid mängida inimestega kui mängunuppudega - ühe naise paneb litsimajja ja magab selle mehega, ühelt võtab raha läbi valede, ühel tapab isa teisel poja jne jne jne... Vaid millegipärast lapsepõlvesõber Scipio, kelle isa ta on samuti lasknud surmata, omab mingit sooja kohta Caligula südames (kas kivis võivad ka olla mingid pehmed kohad?). Ka Scipio on üks kurb hing, kuid leiab lohutust loodusest ja luulest. Tema mahitusel proovib Caligula samuti just loodusest õnne leida, aga inimesed ei ole samasugused ning see pole temasuguse jaoks võimalik. Kui Scipio sureb, siis muutub Caligula eriti pohhuistlikuks ja see vast oligi tema lõpu tõeline algus?

Viienda külje pealt - Caligulat on lavastanud ka Vanemuises 1992.aastal Linnar Priimägi, kuid seda versiooni pole ma näinud (lõpetasin tollel ajal keskkooli välismaal ning ei saanud eriti tihti Eestis kaugemaid kohti kui Tallinnat külastada). Selle eest olen näinud Caligula USA ja Vene versioone. Ameeriklastel oli ka väga hea, aga seal oli tegelasi rohkem ja ka Drusilla oli "sees". Minu nähtud venelaste versioon oli täielik jama. Samas väidan, et Musta Kasti oma on mõlemast parem!

Kuuenda külje pealt - see poliitikale ja poliitikutele viitamine ja kohati isegi puust ja punaseks nende kahepalgelisuse esile toomine on eriti kõnekas päeval, mille hommikul toimus EKRE ja Tarandi kähmlus. Pole sellele varem mõelnud, aga kuna siin see nii tabavalt tekst on pandud, siis tõesti - "poliitikuks" võib saada ühe päevaga! Teiste "ametite" saamiseks tuleb natuke õppida või valmistuda ka... Tekstis on veel mitmeid ja mitmeid täppipanevaid, isegi plakatlikke fraase, mille noppimiseks võib seda tükki isegi mitu korda vaadata ning avastada sealt veel lisa.

Seitsmenda külje pealt - kuigi nii tänapäevaselt mõjuv, on see näidend kirjutatud enne teist maailmasõda ja räägib aastast 41. Ehk mitte 1941, vaid tõesti aastast 41 peale Kristust. Aastast, mil 28-aastane Caligula enda otsa leidis... Kaarel Targo nimiosas räägib küll (huvitav kas iseenda vanuse järgi) "29"-aastasest Caligulast... Samas pole mul ka näidendit käepärast ja seega ei tea, kuidas see originaalis on. Kuid üht asja mäletan küll originaalist, nimelt Caligula kinkis "uuele sajandile "mõttetuse" (meaninglessness)... siin Ott Ojamaa tõlgituna on selleks kingiks hoopis "võrdsus"... võimalik muidugi, et kingitusi oli kaks ja ma lihtsalt ei tabanud seda teist seekordsest tekstist? võib ka olla muidugi , et kuna minu loetud versioon oli ingliskeelne tõlge, siis hoopis briti tõlk oli teinud vea... Tegelikult see "mõttetus" viitaks veelgi paremini eksistentsialismile, nihilismile ja pohhuismile ning sobiks minu arvates paremini ka tervikusse... Ok, see on juba peensustesse minek... loomulikult see üks sõna ei võtnud tükki küljest, vaid lihtsalt üks tähelepanek...

Kaheksanda külje pealt - Wow, millised visuaalsed kujundid loodi. Eriti teises vaatuses... seoseid võib tekitada kõigele, kas sellele kuidas lavalt kaob kuldne kate, maakeraga "mängimine", see kuidas surma eel "maa avanes" ja kuidas tekkis kuu (videokujundus Kärt Petser)... kusjuures suurem osa tegelastest lähevad kas ära või "üles" (taevasse?), kuid Caligula lõpp on vastupidine... seda peab igaüks ise kogema! Ja kõiki neid mitmeid ja mitmeid nõkse enda jaoks lahti mõtestama. Ajalises mõttes on lavastaja ja kunstnik võtnud ka palju kunstilisi vabadusi... üldjuhul mulle sellised ei meeldi, aga just sellises lavastusversioonis annab need andeks, sest siin justkui pole vahet sellel, et paber, mille Caligula tükkideks rebib ja õhku viskab, leiutati Hiinas 64 aastat hiljem, rääkimata korsetist, mida ta kannab, mida polnud olemas veel üle terve aastatuhande :)

Üheksanda külje pealt - kogu see pugejalik lähenemine ja teineteise peale kaebamine - need juured on nii tugevad, et õitsevad ka tänasel päeval... võib-olla lopsakamaltki... Igaüks, kes on kunagi olnud alluvatega juht on seda ilmselt kogenud. Caligula käitus selles osas küll õigesti - seda ei sallitud järelikult juba siis... ometi inimesed teevad seda ikka ja jälle... "väikse inimese eneseupituse väheseid võimalusi"? Tihti öeldakse, et me väärime oma juhte - kas väike psühholoogiline õppetund Camus' poolt? No igatahes nii kaua kui on inimesi, siis ei kao selline kahjuks maamunalt, räägi või paiska seda näkku mistahes moel... Siin siiski mõjus veelgi ühe tabamusena.

Kümnenda külje pealt - Kaarel Targo & co - sellise tüki ja lavastuse üheks võluks on ka noorus ja see power, mida on võimalik füüsiliselt oma tegelastesse süstida. 50-60 aastased sellist tükki juba mängima ei pane... Võib ju vastu väita, et sellel ajal elatigi nii lühikest aega... aga ei... Näiteks Caligula onu, suur Claudius oli 77 aastane (teda küll etenduses ei ole). Aga sellest jõuame üldse Musta Kasti trupini... On ju teada, et nad on kõik sellised noored ja üsna üheealised. Löö või maha, aga siin tükis oli tunne, nagu nad oleksid kõik väga erinevates vanustes - nii vanu kui noori. Kogu tükis mängib vaid 1 naisnäitleja - Laura Niils - rolliks naine, kes armastab Caligulat, hoolimata sellest, kas too temast hoolib või mitte... ometi ei tundnud, et seal vaid 1 naine oli - Laurat jätkus siia ja sinna... Samas oli trupp võrdlemisi suur niigi ja kõik olid nad seal küll rahulolematud Caligulaga, kuid kõik olid nad ka väga erinevad tüübid... Ja ometi toimis see lausa külmavärinaid tekitavalt hästi ansamblina. Kõik need tegijad peavad olema head sõbrad, et midagi sellist risti-rästi ja koos luua. Bravo!

Üheteistkümnenda külje pealt - mehed olid seal ärritatud ja tundsid end alandatuna, kui Caligula neid "musirullideks" kutsus... Nii lahe ju.. suur imperaator kutsub sind musirulliks... las kutsub, ütleks tänapäeval... tollel ajal oli see mehisuse piiride tunnetamine ilmselt kusagil mujal. Kardeti postitsiooni pärast ja teiste inimeste ees narriks jääda... Kuigi sõjaväes või valitsuses oleks ilmselt ka tänapäeval päris naljakas kui kõrgemad ametikandjad alluvaid musirulliks hakkaks kutsuma :) Samas, mis maailm sellest kaotaks? Tõsiduse? Ametlikkuse žargoonid? Kes need üldse normideks lõi? Mingid antiiksed inimesed, kes elasid täiesti teistsuguses maailmas. See on muidugi lihtsalt üks mõttearendus, mida võin mistahes teemade kohta tõstatada. Samas ma ise eelistan ka ametnike jäämist nö. praeguses mõttes "ametlikuks". Tahan, et minusse suhtuks teatud võõrasuse astmest alates distantsiga... tahan seda nähtamatut seina meie vahele. Kui keegi musirulliks kutsuks, siis kaob temasse usaldus... tekiks tunne, et ta manipuleerib minuga. Ei teeks vihasaks, aga ajaks ilmselt naerma. Teisalt paljud noored inimesed ei mõista vanemate inimeste kommetest ja vanadest normidest kinnipidamist, sest peavad praegust maailma uueks maailmaks, kus kõik iganenud kombed ja arusaamad enam ei kehti. See teema areneb siit juba liiga kaugele... aga selliseid mõnusaid mõttemänge pakub tükk mitmeid veelgi, kellel viitsimist ja no tänapäeva maailma "aega" veel ka mõtlemisega tegeleda...

Kaheteistekümnenda külje pealt - päris huvitav kui palju siin on Jaanika Tammaru liikumist ja kui palju näitelejate enda pakutut. Kindlasti on ju ka kokkusidumine ning suhestamine teema. Lisaks need ansambliga koos kujundite loomised või muu ühisliikumine. Aga siin on saanud ilmselt iga näitleja saanud kõvasti ennast sellesse liikumisse panna. Grimmikunstnik Krista Kattel on eriti teistel peale peategelase tööd teha :)

Kolmeteistkümnenda külje pealt - Musta Kasti kodulehel on toodud ära, et tüki helikujundaja on Karl Petti, aga teistes kohtades nimetatakse teda ka heliloojaks. See helikujundus ja muusika ning helid, mida kasutatakse on üks aasta mõjuvamaid ja nauditavamaid. Koos valguskujundaja Karolin Tamm'e tööga aitavad nii palju atmosfääritunnetusele kaasa. Karolinist on saanud üks eesti teatrite esivalgustajaid ning siin on järjekordselt tõestus millepärast. Eriti meeldisid hämaramad kohtvalgustusega misanstseenid, aga ka värve ja paigutust... Oli hetki, kus oleks tahtnud ainult üht keskelt tulevat prožektorit, aga ilmselt ei olnud see piisav ja siis andis lisa valgust ka 1 küljepealt... ju see kõik tal läbi testitud... seda on vaatajal võimatu hinnata. Aga väga meeldis selline valguskaart.

Neljateistkümnenda külje pealt - kuigi näitlejate kohta olen siin ja seal küljepeal juba maininud ning kiitnud ansamblimängu, siis lisaks lavastajale ning kõigile kunstilistele külgedele ja nende mõtete äratamisele annavad süüte ja mootori ikkagi näitlejad. Kaarel on oma tüpaažilt esmaselt mõeldes kuidagi hoopis midagi muud kui õel, ilge, manipulaatorlik suur keiser... Seda huvitavam oli näha kuivõrd žanrivaba ja tüübivaba ta tegelikult on. Pidevalt pritsides oma tegelase nõmedust, kuid siis keset kõike korraks ka Scipio suhtes südamlikuks muutudes - kaval laiendada veelgi tegelase mitmepalgelisust ning muuta ta inimeseks, kellel küll nupp nokib ja arvab ise enda olevat jumalik, kuid siiski vaataja jaoks jääb inimeseks ja vigutegevaks inimeseks. Vingelt mitmetasandiline. Karl Edgar Tammi on teel üheks parimaks karakternäitlejaks. Temas on nii palju omapära ning teda on laval kuratlikult huvitav vaadata. Natuke etteaimamatu, samas on tal oma stiil ja omapära. Oleks teda veel rohkem tahtnud, aga lugu tegi oma saatusliku pöörde... Karl Robert Saaremäe rikkurist manipuleeritavana on üks mõistatus. Ei tea, kas ta on pärides oma raha saanud või ikkagi enda tarkusega rikkaks... Laskis end meelega õnge tõmmata või just vastupidi targalt teadlikult. Mul on tunne, et Karl Robert mängis oma tegelase pigem rumalaks, aga samas see, et küsimus õhku jääb on just tema mängitud versiooni võlu. Kristian Põldma ja Kristjan Lüüs olid vast minu seekordsed lemmikud kogu kirevast Caligula senaatorite/kaaskondsete/libasõprade plejaadist.. Kristian pani end maksma ning kui nad kaks kivi seal koos Caligula ja Chaera seda jahu üritasid jahvatada, siis jõudsin mõelda mitmeid mõtteid ning ühtlasi olla kogu pingpongitamises sees. Üks mu lemmikstseene kogu tükis. Kas Charea oli arg, et ta ei tapnud Caligulat, kui too selleks nii kerge võimaluse andis? Tahtis, et teised selle töö ära teeksid? Või oli ta ise vägivalla vastane ja aitas ainult teistel plaane teha? Kristiani mängust õhkus mõttemeistrit ja nutikamat tüüpi. Tema Chaerea oleks tänapäeval mõne ülikooli rektor või vandenõuteooria käimalükkaja, kes räägib sellise sirgeselgsusega, et kõik kuulajad usuvad. Poliitik? :) Kui, siis väga tark poliitik. Kristjan Lüüs'i puhul ei saa üle ega ümber tema häälest. Kuigi siin ei mängi tema hääl suurt rolli, vaid see kuidas ta oma Lepiduse alandlikuks Caligulale teeb. Ta võtabki sellise taustamängijapositsiooni, millega enda vastupidi oluliseks mängib. Sellist asja suutis näiteks kunagi Aarne Üksküla. Ei, ma ei too suurmeistriga võrdlust, et nendes muidu midagi olemuslikku, mängulises või muus mõttes sarnast on, aga nii temas kui ka näiteks Karl Edgaris on alati midagi nii huvitavat ja põnevat laval, et paratamatult jõllitad neid vaimustusega alati kui nad stseenis osalevad, isegi kui nad pole fookuses (just nagu Aarnegagi). Mu teatrikaaslane tõi ka just Kristjan Lüüsi välja oma seekordse lemmikuna... tema arvates on lisaks Kristjani häälele ka tema kehaproportsioonid nii huvitavalt erilised (ma päris sellest aru ei saa, aga no nii ta väidab) ning no juuksed on tal juba ilmselt kõigi arvates tema kaubamärgiks. Jah, olen täiesti endalegi märkamatult astunud Kristjani fänklubisse :) Martin Tikk on kõige vähem hääles ja esil, kuigi igati teistega võrdne ja võrdselt hea! Octaviusele lihtsalt pole antud seekord sellist pikemat "oma teemat" Caligulaga. Märt Koik ja Silver Kaljula hiilgavad oma diktsioonidega. Märt on juustega kui uus näitleja - küpsem, tõsisem, kaalukam (loomulikult mitte kehakaalu vaid lavalise kohalolu poolest). On hetki kus ta teeb ka etenduse tempot ja on kuidagi publikule kõige lähedasem... isegi vaataja sild sinna maailmasse... Silver tuleb ja läheb ja siis on kadunud... tema massistseenides eriti ei osale. Ta tegelasel on eristaatus ka Caligula jaoks. Üdini tõsine ja minu arvates kurb kuju. Temaski on kaks poolt, ta on nagu see viimane, kes veel Caligulast hooliks... samas too on tapnud ta isa ja see kurbus ongi tema terves kehas kogu etenduse vältel näha. Ja muidugi Laura Niils - assa, millise stseeni ta mängib naisena, kes tahab Caligulaga koos olla, isegi kui too teda ei armasta, isegi kui too on selline nagu ta on... ja siis seda kogu rolli kroonimas see "stseen"... Esimeses vaatuses ta alles tõmbas end käima ja ma mõtlesin, et ehk tal ongi lihtsalt selline hea ansamblimängija ning kõike kokkuhoidva mutri roll, aga jah, see "stseen"... see tegi tema Caesoniast CAESONIA!

Viieteistkümnenda külje pealt -
Hinnang 4+
Neid külgi võib siin jäädagi välja tooma, aga ikkagi ei jõua muud kui kraapida pinda. Näiteks meenus, et siit saavad ka naised teada, miks mehed nutavad kui nad nutavad... Selles tükis on palju tasandeid ja mitmeid seoseid meie tänapäeva. Mängulist ja psühholoogilist mängu sama palju kui füüsilist. Tõeliselt hoogsat powerit. Inimpsüühika hämarate alade ja mahhinatsioonimeistrite töö jälgimisvõimalust turvaliselt kõrvaltvaatajana. Head teksti ning isegi visuaalseid show-elemente, mis panevad selle kõik elama ja muudavad antiikse loo huvitavaks, aga väga lihtsalt jälgitavaks ning arusaadavaks. Tänu sellele saabki neid nõkse, tegijate otsuseid ja tegelaste mõtteid siit nii palju, mille üle ka pärast tükki mõelda või arutada. Ja kummardamine on ka "lavastatud" :)

Omamoodi ei tahaks seda öelda... nii nagu brittidel kombeks nii kähku, ehk kohe "pärast"..., aga ütlen seda siiski - "NO99 is dead. Long live Must Kast". Just NO-teatri hiilgeajad tulid selle tükiga meelde (Perikles jms)... siis kui seal tehti veel ägedaid ja kõnekaid tükke, mille sõnumid puudutasid.
Vau "musirullid"!

----------
Tekst lavastuse kodulehelt (Gabriela Liivamägi foto on pärit teatri FB lehelt):

CALIGULA
noortele (16+), täiskasvanuile
Autor: Albert Camus
Tõlkija: Ott Ojamaa
Lavastaja: Lennart Peep
Lava- ja kostüümikunstnik: Maarja Pabunen
Videokunstnik: Kärt Petser
Grimmikunstnik: Krista Kattel
Valguskujundaja: Karolin Tamm
Helikujundaja: Karl Petti
Liikumisjuht: Jaanika Tammaru
Projektijuht: Tiina Klooster
Turundus ja broneeringud: Merilyn Elge (merilyn@teatermustkast.ee)
Laval:
Kaarel Targo - Caligula
Karl Edgar Tammi - Mereia
Karl Robert Saaremäe - Mucius
Kristian Põldma - Chaerea
Kristjan Lüüs - Lepidus
Laura Niils - Caesonia
Martin Tikk - Octavius
Märt Koik - Helicon
Silver Kaljula - Scipio

Musta Kasti viienda hooaja esimene uuslavastus „Caligula“ põhineb kirjaniku ja filosoofi Albert Camus’ samanimelisel näidendil, mis valmis Teise maailmasõja eelõhtul. Näidendi peategelaseks on kurikuulus keiser Caligula, kes traagilise sündmuse järel konstrueerib armu- ja armastusvaba vägivallafilosoofia, mida ta hakkab rakendama nii oma rahva kui ka lähikondlaste suhtes. Caligula lähikondlased peavad valima, kas võtta vastutus ning risk takistada keisrit tema teel või jätta hullumeelsele valitsejale vabadus mässata elu vastu. Sellest maailmast kujuneb kõikide jaoks talumatu võimuöö, millele heidab lootusetuskiiri kättesaamatu kuu.

Esietendus 8.novembril 2018 Genialistide Klubis Tartus
Kestus 155 minutit, vaheajaga

Naine merelt - Ugala

Huhh, oli see vaatamine alles üks emotsioonide üles-alla yoyotamine. Kui alguses saabuvad lavale cowboy-mütsi ja -saabaste ning võimsa habemega Tarvo Vridolin, kellel seljas kollasest nahast kostüüm, millel ilutsevad suured tulbid, kaasas Ilo-Ann Saarepera ja Marika Palm-i esitatavad tegelased, kes oleks nagu 60ndatest oma riietusega (muide hiljem Laura Petersoni tegelane kannab üht lohvakat punast kleiti, mis oleks jällegi, nagu 70ndad) ning live-muusikat esitamas kitarriga Argo Vals, siis ei saanud esialgu pihta ei ajastule, ei esteetikale, ei sellele kus see kõik toimub, ega ka (üliaeglasele) tempole ning isegi mõttele, mis parajasti toimub - asetatakse jõuluküünalde juhet lava ette äärde... aeglaselt ja justkui vaataja aega raisates... muide ei saanudki lõppude lõpuks aru, milleks seda vaja üldse oli või mida see pidi sümboliseerima?

Esimene vaatus jätkus kõikvõimalike kummalisete kunstiliste valikutega... Laura Peterson-i tegelase närvikava näis olevat labiilne, kord vaikne ja normaalne, siis jällegi nagu poolearulilne. Aarne Soro näis olevat liimist lahti, oli hetk kus näis, nagu tal oleksid sõnad meelest läinud (mitte ainult minu tähelepanek, vaid seda nentis sosistades ka mu teatrikaaslane). Lugu peaks toimuma Norras? Vähemalt tegelaste nimesid arvestades, aga lavalolevat ei seo Norraga mitte miski olemuslik. Ajastule ei saa üldse pihta, see oleks nagu 60ndad ja siis jälle pole ka ja miks üldsegi 60ndad? Miks lillepotid ja lipud nende sisse torgatud - mage lahendus, mõttetu propp, kui juba nii lage, siis las olla täiega... Ning need pikad venitused ja pausid... ok, saan aru, et mõttetiheda teksti puhul oleks vaja pause, et kõike lahti kodeerida, aga siin pole ju veel alguses seda sisu nii palju ning aega mõelda niigi küllaga... Terve esimene vaatus mõtlesin, et miks ma seal saalis olen...

Aga miks tõesti? Tegelikult ootasin seda etendust väga... leidsin end hetkeks isegi mõttelt, et kas jälle "ootasin liiga kõvasti". Andres Noormets, kes naases Ugalasse juba mõnda aega tagasi, pole tegelikult seal majas lavastanud juba 6 aastat (kas ehk on ta ise olnud oma protagonistiga saranaselt mingis  kammitsas, mis ei ole tal lasknud vabana tunda lavastada?) ning üldse on ka tema viimasest Vanemuise lavastusest juba pikem paus. Ja materjaliks ju Ibsen, ehk põhjamaine klassik, kes ikka peaks kõnetama...

Tegelikult on mul nii Noormetsa kui Ibseni loominguga love-hate suhe. Mõlematelt on nii tippe kui selliseid töid, millega ei haaku üldse. Noormetsa hiljutisematest lemmikutest meenub kohe "Suluseis", mis eriti lavastusena võlus oma erilisuse poolest. Lugedes Lavastajaraamat 2 sellel suvel, meeldis või oli mingis mõttes kõige huvitavam just Andrese jutt. Samas lugedes tema mõtteid ja süsteemi, kuidas ta lavastamisele läheneb, see ongi täpselt näha tema lavastustest! Fenomenaalne. Tihti on ta ka oma lavastuste kunstnikuks ja mitmete muude komponentide kujundajaks. Ka "Naine merelt" lavastustööle lisaks on ta ka kujundaja rollis, kostüümid, muusika ja valgus on siiski seekord eraldi kunstnikelt, kuid kontseptsioon annab raamistuse ning selles mõttes on lavastaja kõrvad ikkagi kõige muu tagant ka paista :) Seda naljakam oli äsja raadiost kuulda, et tulemas on raadioteater, kus Andres Noormets ise ka kõik rollid ära mängib :)

Andrese kontseptsioonid on alatihti huvitavad, kuid kõik see muu enda tehtud osa, tekitab minus üpris tihti ka kummastust... samas võib tuua paralleeli, et kui see kontseptsioon on kohe eriti eriline (näiteks, nagu see juba mainitud "Suluseis" või ka Endla "Vaikus"), siis toimib ka lavastaja enda loodud lavakujundus. "Naine merelt" kontseptsioon lavalises mõttes nii eriline ei ole... natuke on eeslava ääres madaldatud lava ja tagaseina katab suur ekraan, mille kaudu sellel kuvatav meri ja taevas lavamaailmale (mis on niigi ju üsna lage) veelgi rohkem avarust annab. Muidu kogu ameerikalikkus, mis on sisse toodud norralikkuse asemel (võib-olla oli seegi taotlus, et üle mere tuleb ju seda ameerikat igale poole... lisaks "sellele naisele").

Vaheajal olin kahevahel... kas loobuda ja minna varem koju või anda siiski veel võimalus...

Teine vaatus algas ning alles siis meenus mulle, et olen ju Ibseni "Naine merelt" juba korra varemgi näinud. Nimelt Katri Kaasik-Aaslav'i lavastusversiooni Tallinna Linnateatris... sellest on küll umbes 20 aastat ja see ei meeldinud mulle juba siis. Iseenesest sobivalt pikk vahe, et see uuesti Eestis lavale tuua... praegu ju ikkagi on meil hoopis teine aeg kui 90ndatel... ehk kõnetavad ka teised teemad, kuigi tüki loos käsitletavad on täiesti ajatud - inimsuhete lahkamised üht ja teistpidi...

Kuid 2.vaatus hakkas lahti hargnema ja üksteise järel hakkas vajalikke võtmeid sülle kukkuma... Kas see ongi nii planeeritud lavastajal või juhtus vaheajal midagi, mis muutis vaataja avatumaks, vastuvõtlikumaks, ei oska seletada, ent iga stseeniga läksin üha rohkem ja rohkem lavaltoimuvasse sisse ning hakkasin ka (mõnedest) eelnevalt seletamatuna tunduvatest valikutest aru saama... Eelkõige Laura mängule, leidsin enda jaoks lahtiseletuse - ta on "merelt" ja ta on nagu meri (eks tal ju jäigi natuke isegi müstiline aura just sellepärast, kuidas Laura teda mängis)... Mõnikord vaikne, peegelsile, siis jälle tormine ja raevutsev, vahutav, kord läheb ta suure hooga kaldast eemale, siis jälle vaikselt vuliseb rannaliivale tagasi... etteaimamatu, nagu naised meri ikka. Kui see on näitleja taotlus, siis kergitan oma mütsi. Sellise valgustatusega, andsin loomulikult kogu esimese vaatuse kohati isegi häirivalt intensiivse mängu andeks ning vastumeelsus asendus vaimustusega. Aarne Soro "abikaasa" sügavalt, sügavalt tõsise ja õnnetuna oli laval nii tugeva emotsiooniaura ja -laenguga, et samastusin temaga hetkega... Mida teha olukorras, kui Su naine tahab Sind maha jätta? Siinkohal oleksingi eriti tahtnud, et see kõik toimuks ikkagi omas ajastus, ehk 1800ndatel... see mehe otsustamine naise eest ning üldse mehelikkuse ühiskondlikud standardid said sellises olukorras kordades suurema põntsu kui 1960ndatel, 70ndatel... Kuid muidugi vaatajana on võimalik pigistada silm selle koha pealt kinni ning võtta seda mängu ikkagi õiges ajas... Lisaks kusagil väikses Norra külas võivad ju veel tänapäevani kehtida sajanditetagused normid ja inimesed kannavad mistahes ajastu riided - seal kalurikülades kellelgi nüüd aega moepärast muretseda... Ja Aarne jõuab ringiga ka hoopis teise emotsiooni... ja see on sama magus nii tema karakterile kui vaatajale... arusaamine. Armastus ei allu ühiskonnanormidele. Pole kunagi allunud ja ei hakka ka kunagi alluma.

Siinkohal tahaks jällegi tõsta esile väga head ideed mehed habestada, see nagu viib jällegi vaatajad aega kus mehed olid nö. traditsioonilises mõttes mehelikud ja naised naiselikud... sest tõesti ka kõik naised, kes laval liiguvad on kleitidega ja kas plika- või naiselikud. Kuid eelkõige just see habeme-otsus... just praeguses ajas, kui umbes 10-15 aastat on habe jälle kõvasti moes (võib-olla on märgata isegi väikest vaikset taandumise algamist), siis ei meenu hetkel ühtki teist draamalavastust, kes seda esteetikat oleks nii nähtavalt ära kasutatud (NO99 värskes Kihnu Jõnnis ju ka nii mõnel meestmängival naistelgi habe ees, kuid seal on see rohkem naljaviluks ning mitte esteetiline). Hea mõte ja väga sobiv siia nii mitmeski mõttes.

Sisulise külje pealt kannab tugevalt lugu sõnumit - et lase ta vabaks ja alles siis kui ta tagasi tuleb, tähendab, et ta tõeliselt armastab... Ükski puurilind ei laula nii, nagu vabana... Keegi ei ole teise inimese pidaja, ega omanik... kuigi "omaniku" mõiste paarisuhtes minule isiklikult väga meeldib, ent rohkem sellelt pinnalt, et ma ise tahan oma elukaaslasele kuuluda, samuti, nagu ma loodan, et tema kuulub ka minule... mitte sunniviisiliselt teise üle nõudmisi esitades, vaid vabatahtlikult - ise ennast andes, kuid samaga teises omaniku tunde tekitades. Sest tegelikult ei saa kedagi sundida kedagi armastama... võib enda pealesundimisega teise armastuse peal trampida ning lasta tal sellel mitte õitsele puhkeda... just seda Ibsen on ka oma loosse kirjutanud. 

Paralleelselt liiguvad siin klassikule omaselt mitmedki lood ja lookesed. Tänu Tanel Ingi fantastiliselt peenele karaktermängule, kus lisaks sõnadele, mängib ta kehahoiakute, pilkude viskamiste, tempo ja vastumängija keemiaga ning lavalise 100%lise olukorraolekuga ka hetkedel kui ta otseselt fookuses ei ole, loob ta nii tervikliku ja tugeva tunnetusliku pagasiga mehe, kellest loeb välja kõik selle, mida ta otseselt mängib, aga lisaks ka palju muud tema ajaloost, kasvatusest, sisemistest barjääridest ning sellest kuidas ta ise naistesse suhtub ja kuidas ajastu kombed sealt kõrvalt seda mõjutavad... nii kompleksne ja mitmekihiline mäng. Tundsin igas hetkes, igas nüansis seda, mida see õpetajahärra oma endist õpilast kosides... Isegi käisin selle tundeskaala läbi koos temaga, mida tüdruku (Marika Palm) jutt talle valmistas. Vaimustav kõrvalroll, mis muudab kogu kõrvalliini peaaegu põhiteemaga võrdseks!

Üldse see esimese vaatuse äng ja vastik valu ning lootusetus, mida on raske seedida ja mis tekitab mistahes kunstivormina seda vastu võttes vähemalt minus ebameeldivust, hakkas teises vaatuses muutuma vaikselt meeleheiteks. See vahe on üüratu, sest meeleheide on üks ilusamaid ja mõjuvamaid tundeid, mis kutsub esile kaastunde ning toimib sügavalt ja empaatilises mõttes üldsegi mitte vastikuna, kurvana küll, kuid ilusalt valusana. Meeleheide muutub lõpuks ka armastuseks ja see teekond selleni, õigemini just sellesuunaline teekond, andis lõpuks rahuldustunde. Teatrist väljudes oli hea olla. Maailm oli ilus, kõik läks nii, nagu mina tahtsin! Olin ju kordamööda Aarne Soro ja Tanel Ingi karakterid (vahepeal tegelikult natuke Tarvo Vridolin ka - ta lihtsalt on nii sümpaatne näitleja minu jaoks, sest ükskõik kui suures või väikses rollis ta ei ole, ma pole juba aastaid temalt grammigi allhindlust näinud) :)

Koos selle baastunde muutusega, hakkasin nägema ka ilu (kuigi lõpuni sellise kunstnikutööga päriselt rahule ei jäänud), tekkisid stseenilised postkaardid, millest mõned tundusid lausa poeetilised. 

Eraldi tahaksin lõpuks rääkida veel ühest suurest põhjusest, miks ma seda tükki lisaks Ugalas-Andres-Noormetsa-comebackile-lavastajana näha tahtsin. Oma debüüdi ugalalasena teeb käesoleval kevadel Lavakooli lõpetanud Ilo-Ann Saarepera. Räägitakse tema ja Laura "Klaudia ja Adeele lapsehoolduspuhkuste asendustest", aga tahaksin väga loota, et Ilo-Ann on saanud või saab päris Ugala-pereliikmeks. Juba lavakooli diplomilavastustes leidsin end karp lahti tema küpsete ja põnevalt eriilmseliste rollide peale vaimustumas. Ta torkas silma nii "ja peaksin sada surma ma" kui "Õpetatud naistes" ja eriti küps oli tema mäng "Noad kanade sees"... Ning veel kõige rohkem imetlesin hoopis tema võrdlemisi väiksest, aga tervikuna läbikomponeeritud "12 vihast" rolli, kus ta võttis teatud naistüübi, ning vedas seda usutavalt kordagi valitud teelt eksimata algusest kuni lõpuni välja, ometi kui see nii mõnelgi kursakaaslasel päris hästi ei õnnestunud (see tundus olevat neil justkui selle lavastusega seotud ülesanne, sest nad kõik "olid keegi teine, aga teatud inimtüüp"). Ja nüüd siis see pisike roll, siin "Naine merelt"... ei saa midagi nuriseda. Materjali tegelikult mängimiseks tal väga palju polegi, paar suuremat stseeni, millega ta vaid kinnistab oma oskust luua igati usutavaid ning taustsüsteemiga tegelasi (tujukas teismeline tüdruk sedapuhku - mina ja maailm ning kõik peaks käima ümber tema naba), aga mis mulle eriti meeldib, on see, et olles näinud tema üpris mitmeid rolle, oskab ta juba praegu endast tuua uusi külgi välja igas uues ettevõtmises. Teda on sõna otseses mõttes põnev laval vaadata ning iga kord oodata, millega ta seekord välja tuleb..  ja ühtlasi on ta mängitud tüübid olnud eranditult inimesed, kelle olemasolus ei kahtle - ehk ta mängib, aga nii, nagu ta ei mängiks ja ometi olles erinev iga kord. 

Osalemas on ka üks külalisnäitleja - Agur Seim... ka tema mängu ootasin, aga tervikpildis jääb ta kuidagi nähtamatuks, et mitte öelda kahvatuks (kõige kõnekam on isegi hoopis tema "käestseen" ehk kulminatsioon). Esialgu trummarina sissetulek, kui vaatajana tead, et kohe varsti ta siseneb ka suuremalt mängu, on see põnev, aga siis kui ta tulebki, siis võib-olla tema tegelase negatiivsusest tingitult tahaks, et teda väga palju polekski (sama hästi võib seda pidada ju ka õnnestunud rolliks, sest just nõnda ta pidigi mõjuma)... Marika Palmi pean endiselt tugevamaks lavastajana (kuigi olen näinud vaid tema 2 lavastust) kui näitlejana ja kannatlikult ootan selle teatava "mängukanguse" kadumist. Vastupidiselt Ilo-Ann'ile ma ei suuda uskuda seda, mida ta laval räägib. See on nagu päheõpitud sõnad, mida ilmekalt minule esitatakse. Usutavasti on see minu isiklik kiiks, kuigi ka teatrikaaslane niikord kui ka alati nuriseb samade sõnadega tema aadressil. Kui Marika intervjuud annab või räägib rollita, on see, mille baasilt tahaks näha rolle tekkivat, mitte mängida arusaadavalt "rolli-tehes". Täpselt sama tunnetus on mul ka Rait Õunapuuga, kuigi mõlemad vilksamisi on ka kaotamas seda... selles mõttes sobiksid sellisele mängustiilile rohkem karikeeritud... ehk sellised karakterrollid, mis ei nõua psühholoogilist usutavust. Selliseid avanemisi olen läbi aastate näinud ning on lausa põnev jälgida ja siis ühel hetkel avastada kui see sünnib... Näitlejatel endal peab muidugi ka piisavalt jonni ja tahtmist olema, et jaksata jõuda selleni... Hea näide sellisest näitlejast on näiteks samas teatris Janek Vadi. Mul oli endal ka paha olla kui pidin alati tema kahtlase väärtusega "mängu" kallal irisema roll rolli järel... aga nüüd on lauad laudunud ümber... Vadist on saanud üks Ugala raudvaradest... ja huviga ootan, mida nad Kadriga Ugala hooaja teises uuslavastuses teevad...

Hinnang: 4- (Hinnang oleks tunduvalt kõrgem kui esimene vaatus oleks olnud sama tugev kui teine ja kui see kõik oleks toimunud õiges ajastus. Ma leian, et tänapäevastamisel või antud juhul mingisse teise aega loo viimisel on õigustus olemas ainult juhul kui see mingis mõttes sinna paremini sobiks või vahetatakse üldse lavastusvõtit millekski ebatavaliseks. Praegu ma ei näe põhjuseid, et see poleks toiminud paremini omas ajastus... ja NORRAS! Sisu ja lavastuslikke ning mängulisi tugevaid valikuid oli sellegipoolest piisavalt, et selle elamuslik võrdnumbriline hinnang tavalisest keskpärasest lavastusest kõrgemale tõsta. Teatrist lahkudes pärast etendust oli tegelikult väga hea tunne. Seda nii sellepärast, et see lavastus teises vaatuses täiesti meeldima hakkas, aga ka sisulises mõttes, et kõik lõppes nii, nagu lõppes. Villu Konradi valgusrežiis olid omad hetked, eriti peegeldustena põrandast, aga ka värvilahendustes. Samuti meeldisid mulle Maarja Viidingu kostüümid, kuigi ajastuselgusetusest tingitult ma päriselt neid neile vääriliselt hinnata ei suuda. Argo Valsi helilooming oli ilus, aga esimeses vaatuses hakkas see häirima, sest ka sisuliselt laiemalt selle vaatuse lavastustervikust olin häiritud, ent teises vaatuses kui sisu meeldis, meeldis ka märkamatult muusika... ei teagi kas mõlemal oli mõju teineteisele või oli muusika üldse kogu asja võti? Katre Sulane on teinud väga ilusa videokujunduse, kuigi see peamiselt näidataksegi vaid taustal, mõjus sümbioosis valguskujundusega kohati eriliselt naudinguliselt. Peamiselt seeläbi ja mõnede ja heliliste viidetega (laevasignaal) saigi ainult aimu mere lähedusest... tegelikult oleks seda pidanud näha olema ka riietuses ning mõnes muuski detailis... see ongi lõppkokkuvõttes mu suurim etteheide. Sisu oli mõtlemapanev ja assotsiatsioone pakkuv. Ja kõige tugevamalt kogu lavastusest võtan lõppkokkuvõttes kaasa selle, et Tanel Ingi teeb siin ühe senise aasta parimatest meeskõrvalosadest!)

 Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka Maris Savik'u tehtud fotod):

Naine merelt
Henrik Ibsen

Etendus on kahes vaatuses ning kestab 2 tundi ja 50 minutit.

Esietendus: 22. september 2018

LAVASTUSMEESKOND

Tõlkija

Henrik Sepamaa

Lavastus ja kujundus

Andres Noormets

Kostüümid

Maarja Viiding

Muusika

Argo Vals

Video

Katre Sulane

Valguskujundaja

Villu Konrad

Osades

Laura Peterson, Aarne Soro, Marika Palm, Ilo-Ann Saarepera, Tanel Ingi, Rait Õunapuu, Tarvo Vridolin ja Agur Seim (külalisena)

Muusik

Argo Vals

LAVASTUSE TUTVUSTUS

Norra näitekirjanduse suurmeister Henrik Ibsen kirjutas näitemängu “Naine merelt” 1888. aastal ja seda peetakse üheks tema kõige helgemaks näidendiks. Loo algimpulss pärineb skandinaavia ballaadist “Agneta ja meremees”, kus naine kohtub meres elava mehega ja hülgab seejärel oma perekonna ja lapsed.

Ibseni näidend räägib mere ääres üles kasvanud majakavahi tütrest Ellidast, kes on abielus väikese kuurortlinna arsti dr. Wangeliga ja kasuemaks mehe täiskasvanuikka jõudvatele tütardele. Ellidat piinab igatsus avamere järele ja ta ei suuda väikelinnaeluga leppida. Kuigi dr. Wangeli esimene naine on surnud, seisab temagi oma perekonna ja Ellida vahel.

Siis tuleb ühel päeval merelt mees Ellida minevikust ja kõik muutub. Oluliste valikute ees on nii Ellida ise kui ka tema lähedased.