Mulla all - Apollo Film Productions

Kui Apollo kinodes teatritegemised on siiani olnud 1, 2 või 3 mehe "showd", mis on rohkem sketšiliku ülesehitusega ning pigem annavad edasi mitmeid lugusid, omamata selget ning tugevat narratiivi, siis "Mulla all" etendusega on astutud suur samm lähemale nö. klassikalisele teatrile. Esmakordselt on kinosaali teatri-materjaliks ostetud välismaa näitekirjanikult õigused, esmakordselt on kandvates rollides ka naised ja esmakordselt on kinosaalis lavastamas Ain Mäeots. Ain teadupärast lavastab alati väga fantaasiarikkalt ning minu jaoks just lavastuslikus mõttes oli see ka senistest kinos nähtud teatritest tugevaim. Kui poleks "Once upon a time in Estoniat", siis ütleks, et ka kõiges muus osas oli tegemist parima asjaga, mida meie kinosaalides on siiani mängitud, aga Aadli ja Ojari ning "Once upon..." vaimukas tekst oli ka ikka väga-väga andekas ja hea - naersin end toona peaaegu ribadeks.

Seekord sai ka naerda, aga see pole otseselt selline "pööraselt naljakas komöödia" - siin on ka sisuliselt päris sügavaid mõtteid ja psühholoogist poolt, rääkimata inimeste keerulistest elusaatustest, mis avanevad nii nende mineviku kohta kui ka tegelaste omavahelistes suhetes. Kõik kokku moodustades tervikliku loo. Juhtumisi oli see kolme päeva sees minu jaoks teine Aini esietendus (esimene oli "Persona" Vanemuises) ning minu jaoks neist kahest kohe tunduvalt meeldivam teatrielamus (kuigi lavastuslikus mõttes "Persona" on vast mitmetahulisem, siis just sisu osas jäi see Apollo Film Productions'i Solarise kinos etendunud lavastusele alla). Eks muidugi kinosaalis on lavastajal päris karmid piirangud - seal pole sellist akustikat... seega on vaja kasutada mikrofone, pole nii mitmekülgset valgustusmehhaanikat, seega valgusrežii vajab teistmoodi lähenemist. Ka "lava" kui selline, on teistsuguse olemusega - laiuti pikk, aga sügavuse mõttes kõvasti piiratum. Ühtlasi on atmosfäär teistsugune ning seega kõikvõimalikud propid võivad väga kergelt mõjuda ebausutavamad kui näiteks võrrelda tavalise teatrilava dekoratsioonidega. Teatrilaval toimuvat vaadetes on vaataja psüühika valmis uskuma kõike mõnevõrra lihtsamalt - see ongi teater, see ongi läbi teatraalse prisma. Kuid kinos on selle eest võimalus kasutada hiigelsuurt taust-kinoekraani ja luua täiesti erakordne kunstiline taust - segada "filmi" ja "reaalselt laval, publiku silme all, hetkes kordumatut näitlemist", luues seeläbi ühtlasi täiesti omaette kunstiliigi.

Ainil õnnestus seekord kõikidele nendele piirangu-nüanssidele lavastades tähelepanu pöörates, muuta see lavastus siiski lähedasemaks "teatrile" kui siiani see teistel õnnestunud on (siinkirjutaja muidugi ei tea, kas see on varem üldse otseselt olnud tegijatel eesmärgiks). Eks tal oli ka abiks superhea tiim - meister-valgus(tus)kunstnik Priidu Adlas, kellel tuli lahendada taustekraanil jooksvat filmi mittesegav, kuid samas näitlejad väljavalgustav valgusrežii. Kuna Ain on tegelased vahepeal toonud ka täiesti lava ette äärde ning muidugi ka taha - vahetult ekraani ees olevale äärele, kus asus mõnevõrra lavapinnast madalam "kaevatav haud", seega vaja oli ka kohtvalgustust erinevates lava osades... Ja kuigi tavalisele teatrivaatajale ilmselt on see rohkem meeltmööda kui valgus lihtsalt mängib kaasa ja etendust vaadates sellele tähelepanu ei torkagi, siis minule meeldib just nimme jälgida ka valgusrežiid ning avastada kuidas mingid asjad on lahendatud... eriti veel siis kui plindrilikust olukorrast on suudetud välja tulla... ja seda Priidu kahtlemata on suutnud. Kõrvalseintel olevad lisaprožed mängisid veel oma mängu. Sama oluline atmosfääri looja kui valgus, on muidugi kinoekraanil jooksev taust. Antud juhul vast peale näitlejate mängu isegi teiseks olulisem. Emer Värki jooksvad pildid toetavad igati nii Franka Vakkumi lavale loodud surnuaia-miljööd kui ka aidates kaasa emotsioonide-tekkele. Vahepeal taust kinolinal muutub, sest tegevuse asukoht on teine, aga hetketi on Emer kasutanud ka mingit hoopis teistsugust värvilahendust (justnagu negatiiv), mis pisut tekitab õõvalikumat tunnetust või ehk pigem annab hoopis juurde just surnuaiamiljööga tihti seonduva paha-aimduse. Ja kui juba emotsioonide-tekitamise-tausta peale jutt liikus, siis Markus Robami heli-riba on samuti oluline osa sellest. Ainus, mis natuke kõrva häiris oli mikrofonide ragin stseenides, kus tegelastel oli rohkem rahmeldamist (ja seda selles lavaloos mõned korrad juhtub), kuigi teisalt jällegi muidu mikrofonide kaudu edastatud tekst tekitas teatavat surnuaeda sobilikku kaja-efekti.

Ameerika näitekirjaniku, James McLindon'i auhinnatud ja u.10 aastat tagasi kirjutatud loos on tegutsemas 3 inimest. Ütleks isegi, et 3 üksikut inimest. Kõik nad otsivad midagi... Ja kõik on nad kokku saanud töötades ühes ja samas surnuaias. 18-aastane tüdruk (Saara Nüganen) otsib oma ema, kes kunagi oli tütre lastekodusse jätnud. Tüdruku hing on katki, kuid Saara on selle tegelase üles ehitanud üsna jõuliseks (sellised, need lastekodulapsed päriselt tihti oma olemuselt ongi), elus ise läbilöövaks, hakkajaks tüdrukuks, kes ei karda isegi sellist makaabrit ametit, nagu seda kaugeltvaataja jaoks "surnuaiatööline" ju on. Surnuaial, nagu mistahes "ettevõttel" on olemas ka boss (Carmen Mikiver), kes oma olemuselt on mõnevõrra mehisema olekuga kui tavaliselt naised, seega kerge on ka vaatajatel, nagu teistel tüki tegelastel liigitada ta lesbiks. Oleme ju juba sellised "liigitajad", kuigi tegelikult ju vahet pole... tema on lihtsalt selline... iseasi, mis selles inimeses kõik peidus veel ei ole (ja muidugi loo edenedes avaneb meile ka see info)... Carmeni mängu nautisin ma kohe erakordselt, sest psüüholoogilises teatris on võib-olla üks raskemaid ülesandeid näitlejal luua oma rollile karakter, mis on küll nö. "mängitud"aga, et see sellest hoolimata, oleks usutav inimesena ja mitte mõjuda "tehtud" tüübina. Ja Carmeni olemus on hoopis teistsugune tema teistes rollides ning millisena on saanud teda näha intervjuudes ning mujal. Samas on see ka teatav, tuntav inimtüüp, milliseid oleme oma eludes kohanud ilmselt mitmeid. Tegelikult on selle rolli karakteris peidus palju tasandeid- üks tasand on olla boss, teine tasand on inimlik tasand ning kaasaelamine noorele uuele töötajale, samas teda aidata soovides-proovides. Ühtlasi tunneb ta oma olukorra ära tüdruku olukorras, mis omakorda tekitab tegelasele süümekaid. Tema kapp on luukeresid täis, mis seal kõva kolinat teevad ning "väljasaamist nõuavad". See tegelane otsib õigustust, andestust ja lunastust oma mineviku-tegudele... Ja kolmandaks on üks 19-aastane poiss (Ott Raidmets), kellele tema uus, noor kolleeg väga meeldib. Raidmetsa Robis on samuti palju "päris elust" tuttavat. Noor naga, kelles on teatavat ambitsiooni, täiskasvanuks saamise rõõme ja valusid... tema otsib nii iseennast kui ka, nagu ikka tolles eas vallalisena - pruuti! Kuna tegelased on eri vanuses 2 x u.20 ja 1 x u.50 ning toovad sisusse enda mõttemaailmad, olemused ja tegutsemise, siis on ka selle tüki sihtrühm üpris lai (pakuks 15+ kuni vanadeni välja) - siit peaks leidma endale igaüks midagi samastumiseks, kuigi otseselt selliste muredega, nagu tüki kaks naist maadlevad, pole paljud inimestest lähedalt kokku puutunud.

Lisaks näitlejate väga heale mängule (Saara ja Oti särisev keemia selles tükis laval on üle mõistuse hea ja vaatajale puhas nauding! ja Carmeni mängu võlu küll juba kiitsin, kuid ka temal kujuneb mõlema noorema tegelasega omalaadne suhe, mida on laval vaadates lihtne uskuda ning põnev jälgida), on mõnusalt loo tõlkides eestipärasemaks dramatiseerinud Timo Diener. Tegelikult nii hästi, et kui ei teaks, kes on autor, siis peakski seda meie oma näitekirjaniku looks. Tegevus toimub peamiselt ühes Eesti surnuaias, tegelased on eestlased, naljad on seotud eestlastega - väga täpselt ja teravalt igas detailis saaks nii eesti kui eestlaslikkusega isegi paralleele tõmmata. Tuues sisse nii meile tuttavad asukohad (Filtri tee surnuaed) kui ka avaliku elu tuntud nimed (president Kersti Kaljulaidist Vaiko Eplikuni). Nõnda on jällegi omakorda lihtsam uskuda ja samastuda nende teemadega. Ja see "eestindus" tasus kuhjaga end ära, sest publikus istudes oli lihtne märgata, et just need tuttavad nimed ja naljakad ütlused (mida ju igapäevaelus ikka õhku visatakse või seostatakse), tekitasidki kõige rohkem naeru. Eriti näiteks Jesper Parve üle irvitamine... See lahendus on tegijatel veel eriti osav, sest jääb kaksipidi tunne - tegijad otseselt ei mõnita Parvet, aga just see kontekst, milles nimi tekstis esineb, pani saalitäie rahvast rõkkama naerust :). Eestindusele lisaks on tekst ja lugu ka muidu hea. Tegelased mängivad tükis üht vahvat kirjanduslikku "surnuluulemängu", mida ka vaataja saab kaasa mängida ja arvata - see on nii lahe, lõbus ja mõnusalt meelelahutuslik. Seda saab igaüks mistahes muul teemal ka kodus ise mängida ja mitte ainult kirjanduse, vaid ka teatri või filmidega. Pisut oli küll lõppkulminatsioonis järsk üleminek sellisesse "kopaga" stseeni... aga ilmselt soovitigi natuke "ehmatada".

Lõppkokkuvõttes tekis tunne, et kui ühest küljest oleks ehk natuke kõhedust saanud lihtsamalt tekitada väiksemas, intiimsemas saalis ja tegemist ju ka vaid 3 tegelasega, olemuslikult kammerliku tükiga, siis kogu lugu oleks võib-olla väiksemas saalis paremini mõjule pääsenud? Oleks tugevamalt tekkinud tunne seal nende tegelastega koos surnuaial olemisest... Samas üsna lava mõttes kaugel istudes ning ka sellises suures saalis, oli see surnuaial olemise tunne kohati täiesti tunnetatav. Väikses saalis poleks selline võimas ekraan nii hästi pääsenud mõjule - need võimsad kõrged puud ning ristid haudadel...

Hinnang: 4- (Kinosaalist lahkudes, kogemata kohatud töökaaslase kommentaar oli: "Hea, süsimust eestlaslik komöödia". Mina vastu, et see on ju ameerika kirjaniku kirjutatud, aga päris hästi pettis ära küll - tõesti "eestlaslik". Rohkem on küsitav, et kas "komöödiaks" seda saab ikka päriselt liigitada, kuigi tõesti - naerda saab siin rohkem kui mõnes otseselt "komöödiaks" peetavas tükis... aga seda tõsist poolt on ka piisavalt palju, niiet pigem peaks seda vast "põnevussugemetega dramöödiaks"? Kohati naljakas ja kohati ju isegi sünge... lõpp-plahvatusest rääkimata, mil puzzle viimasedki suurimad tükid kohtadele loksuvad. Carmen Mikiver teeb siin senise teatriaasta parima naispeaosa, aga kõiki kolme peategelast mänginud näitlejad olid head! Muidu ju meelelahutusliku teatri tükid on tihti kergema kaaluga ning nö. lihtsakesed, aga siin olid "meelelahutus" ja "psühholoogiline sügavus" heas balansis. Kes tahab, võibki võtta seda ka tervikuna nii ühe kui teisena. Millegipärast olen kuulnud mitmetelt inimestelt kogemata, kuidas nad seda tükki soovitavad kolmandatele inimestele... ju siis tasub vaadata-kogeda!)

Tekst Apollo Film Productions'i FB lehelet (sealt on pärit ka siinsed fotod):

"MULLA ALL“

Must komöödia kahes vaatuses

Ühe Eesti linna kalmistule tuleb ennast tööle pakkuma noor tütarlaps Meri (Saara Nüganen), kelle soov ja motiivid sinna tööle asuda tekitavad surnuaia ülemuses Tertsis (Carmen Mikiver) tõsiseid kahtlusi. Koos abilise Robiga (Ott Raidmets) asuvad nad tüdrukut kumbki omal moel „lahti muukima”, ent aduvad õige pea, et „muugitakse” ka neid endid. Ja see kõik sünnib hilissügisesel kalmistul hingedeajal.

Lugusid stiilis „miski pole nii, nagu algul näib” on oi kui palju, aga auhinnatud näidendi „Mulla all” teeb eriliseks selle inimlik usutavus ning eluline huumor – kõik, mis on valus, on ka väga naljakas, ja vastupidi.

Ehkki loos ei liigu zombid ega tõuse haudadest koolnud, on sissevaade kalmistu argipäeva ning ka öösse sellevõrra põnevam ja verdtarretavam, et lisaks haudadele kaevatakse lahti üksteise sügavaid saladusi…

James McLindoni menutüki „Mulla all” (“Dead and Buried”) on eestistanud Timo Diener ja lavastanud Ain Mäeots.

Osades: Saara Nüganen, Ott Raidmets, Carmen Mikiver

Videokunstnik: Emer Värk
Kunstnik: Franka Vakkum
Helilooja: Markus Robam
Valguskunstnik: Priidu Adlas
Etenduse juht: Kelly Väli
Produtsendid: Apollo Film Productions - Tanel Tatter ja Veiko Esken

Kuni ta suri - Rakvere Teater

Maria Klenskaja Rakvere Teatris! Just see oli mu esimene vaimustumine lugedes, et "Kuni ta suri" on võetud Rakvere Teatri mängukavva. Edasi tulid fotod Ülle Lichtfeldt'ist 60-aastase vanatüdrukuna, mis andsid aimu heast huumorimeelest. Ja info, et tegemist on vene huumoriga, a la "vene vanaaastalõpu filmid"... Kammerlik väikse saali tükk, järelikult poeb lihtsamalt hinge. jne jne jne Rohkem põhjuseid kui küll, et seda vaatama minna.

Eriti just viimasel ajal olen vene keele lainel.. näiteks sain nüüd "kõrges eas" teada, et vene keeles pole sõna "tutistama", sest venelased ei tutista! Samuti ei ole vene keeles sõna - käeselg.. ehk öeldes käeseljad vastakuti tuleb öelda hoopis peopesad väljapoole :) Müstiline, et me oleme nii erinevad kuigi pikalt sai ju ka ühes riigis elatud... Samas etenduse näitekirjanik väidab, et "Kuni ta suri" etenduse naljadele naeravad erinevates maailma otstes inimesed samades kohtades. Me inimesed oleme nii huvitavad ja keerulised.... no mõned on lihtsamad ka... näiteks nagu Maria Klenskaja karakter selles lavastuses. Kuulad ja vaatad teda ning tead täpselt seda "tüüpi". Seda naljakam kui ta suudab siis järsku ka üllatada!

Kui võtta paari lausega etenduse lähtekoht kokku, siis...
Elas kord üks ema, kellel oli täiskasvanud tütar. Oma suure ego pärast ja hirmust üksijäämise ees, püüdis ta hoida oma tütart kodus... Ema ei tahtnud, et too mehele läheb ja siis ju ka tema juurest minema... Nüüd on ema 90-aastane ning tunneb, et ega tal enam palju aega siin maailmas järel pole. Sellest on ka ligi siginud süümekad - nüüd tuleb tal ju tütar jätta maailma üksinda edasi... aga tollel "parim enne" möödas, seega kuidas seda küll lahendada? Ja kui olekski mees, siis pole tal ju last... Kuniks ühel hetkel koputab uksele üks meesterahvas. Ta on tulnud Tanjale külla - lilledega ja puha... kahjuks ainult mitte sellele Tanjale, kes siin korteris elab... Kuid siinse korteri Tanja saab sellest hea idee ja nõnda hakataksegi ema jaoks armunud paari mängima. Loomulikult ei lähe kõik nii libedalt ja kergelt, sest sellest alles kogu seiklus algab!

Sisu mõttes tuli meelde kunagine Noorsooteatri "Härra Amilcar", kus osteti endale kedagi "esitama"... toona mängis Aarne... Ka nüüd on vaja enda ellu "tegelasi esitama", aga sedapuhku on selles mängus Maša... ja Just Maria Klenskaja tegelasele seda mängu siin ju esitataksegi... Jällegi üks juhus? Huvitav kokkusattumus...

Oh kui mõnusalt kammerlik see kõik on. Oleksin tahtnud isegi veel väiksemat saali, sest Peeter Raudsepp on selle loo lavastanud võrdlemisi hämarasse, päris suures osas etendust. Ja muidugi oleks tahtnud näha lähemalt tegelaste näoilmeid, sest siin on mida vaadata! Üks tähelepanuvääriv lavastuslik nõks on ka see, et mängukohti on sellel ühel väiksel laval mitmeid - elutuba, kus istub Sofja Ivanovna, esik - kus asub telefon ja helistab pidevalt "kiisuke/tibuke/siilike", köök, esik ning mingi konku, kuhu osa tegelasi maandub ühel hetkel aastavahetust pidutsema, kuniks nad tuppa tagasi lähevad - ja see kõik ilma pöördlava või eriliste soppideta, aga see töötab ka nii - kõik on ettekujutlusvõimest kinni.

Parim huumor oli minu arvates seotud helistajaga - nooruke Tanja, kes ikka ja jälle tahtis kas oma keskealise peikaga või siis uue-Tanjaga mõned sõnad vahetada... Pidevalt ootasin, et millal ükskord tema ka päriselt sinna korterisse kohale saabub :) Teine naljamootor oli Maria Klenskaja tegelane - Sofja Ivanovna. Küll ta on armas, aga Maša on sellises mänguhoos viimasel ajal, et temalt tulebki vaid pärleid üksteise reas. Selle aasta pisike sutsakas Kriidiaias, siis väga kobe koomiline ja hoogne ansamblimängu-peaosa Isamaa pääsukestest ja nüüd see vanamemm, kelles on olnud nii palju egoismi... no ega see pole ju ka praeguseks kuhugile kadunud, vaid istub temas ikka edasi, lihtsalt ta süümekad lõpuks ometi kaaluvad selle ego üle... Sellest hoolimata on tema korteri tugevatahtelisim matriarh ning maailm peab endiselt pöörlema tema käsu peale. Olgugi, et praktiliselt terve etenduse istub proua ühe kohapeal, oma toolis, on tal kaugele kandev hääl ja selle eest ei pagene ei omad ei võõrad :)

Ülle Lichtfeldt'i Tanja on oma ema viimaseid soove täitasooviv tütar. Natuke alandlik, aga kui oled terve elu sellise võimuka naise võimu all elanud, siis eks see on jätnud ka oma jälje. Selles hoolimata on siin ka ema ja tütre vahel palju armastust. Seda eelkõige vast sellepärast, et Tanja pole kibestunud. Ta on leppinud olukorraga ning pigem nagu tahakski vaikust ja rahu ja omaetteolemist. Omal ajal on ta saanud maitsta, mis on armastus, aga sellest ei tulnud midagi välja - ju siis see ongi tema saatus ja lihtsam ongi üksi olles - pole vaja ka pettuda, et meestes ei iseendas. Valed, millesse Tanjal õnnestub end mässida, muudavad ta elu keeruliseks... aga see pole mitte ameerika, vaid vene näidend ja siin ei saa valetaja "oma teenitud" palka või karistust, nagu oleme harjunud, vaid hoopis "auhinna" :)

Mängus on ka kolmas naine - Tanja "tütar"... Keda kehastab hämmastaval kombel kõige rohkem venelikku maneeringut sissetoov, mitte tehtud aktsendi, aga sõnade järjekorrast tingitud õrna žargooniga seda ilmestades. Ja minule see igatahes kohe väga meeldis... Selles suhtes isegi naljakas, arvestades Maša päritolu ja Ülle vene romansside laulmise ajalugu :) Aga Anneli Dina on ka muidu teisest puust inimene - ehtne "nurgapealse juurviljapoe müüja". Ka Annelil oli olnud hea aasta, sest tema "Puudutada kuud" käre vanaema on olnud üks aasta parimaid kõrvalosasid ja vaimustav nukkerkoomilise rolli tippsaavutus ning tema teistest jõulisem ja tugevama natuuriga õde "Lõikuspeo tantsudes" oli samuti vinge hooga mängitud. Kummalisel kombel "Hullemast hullem" lavatagune abitööline, kes lavale mängukeeristesse tõmmatakse on vast see kõige vaguram ja tasasem tänavuaastastest Anneli "naistest"... Dina tundub alguses olevat küll hoopis keegi teine, kes temast siiski lõpuks välja koorub. Sellist sõbrannat on ilmselt kõigile vaja.

Ja ainus mees, kes kogu lavaloos peab kolme naise vahel - kantseldama, kõrvale põiklema, kehtestama, armastama ja mehise sõna sekka ütlema - selleks meheks on Igor. Igor on harjunud nooremate naistega mehkledama ja see olukord, millesse ta kogemata satub, on tema jaoks midagi uut, aga samas ka midagi "õiget" ja muudabki ta tervet elu. Eduard Salmistu lahendab Igori hea koomilise närviga, aga mõneti väga tuttavlikult, nii nagu oleme vast Eduardi kõige rohkem harjunud nägema laval (kuigi purju ta selles rollis eriti ei jää), kuid seda tunneteskaalat tal seal ikka jagub ja piisavalt kõva pähkel on ka, et kogu selle naistekarja sees ellu jääda ning potentsiaalse väimehe, potentsiaalse abikaasa ja isegi potentsiaalse isana laineid lüüa.

Arne Maasi valguskujundus on mõnusalt hämar, aga siis ühel hetkel ka lahedalt "ehmatav". Ja kunstnik Lilja Blumenfeld on loonud ehtsa korteri väikse saali lavale. Kostüümikunstnik Yana Khanikova muudab Tanjast alguses päris inetu pardipoja... ja kui mees esimest korda saabub ning näeb teda sellisena, siis ei ole ju naises midagi kütkestavat... Ja kas see pole mitte üsna tavaline, et "hinnang" antakse esimeste hetkedega ning ei jõutagi vestlusteni, rääkimata inimeseni "selle välimuse" taga. Ja siis muudab kostüümikunstnik ta justkui teiseks naiseks etenduse teises pooles ja armastus peakski ju nii mõjuma, et inimene särama hakkab... kuigi tegelikult ju polnud üldsegi Tanja, see kes armus... Kas see on veel üks neid "juhuseid", mis juhtuvad kogemata õigel ajal õiges kohas? Või oli ikkagi magnetiks Sofja Ivanovna oma armsuse ja vanade kommetega? Või need head toidud, mida Tanja ikka ja jälle pakkus? Aga ega armastus ei olegi nii üheseletuslik. Aga mõnikord asjad lihtsalt lähevad nii, nagu nad peavad minema... 

Mõnus kavaleht ka - sealt saavad lisaks autori ja näidendi kohta muuhulgas vihjeid naised - kuidas üksindsest välja tulla, siis on juttu "juhuste" 2 liigi kohta, Charles Dickensi mõtteteri ning kombeid ja maagilisi rituaale aastavahetuseks (hmmm - uuel aastal suhtle esimesena meesterahvaga, ma ju alati naisega suhelnud, saab nüüd siis näha kui vingelt järgmisel aastal läheb kui seekord hoopis pojale esimesena õnne soovin uueks aastaks:) Ja muide - kui esimene külaline uuel aastal on mees, eriti hea olla kui see mees on pikk ja tumedate juustega - siis see tõotab eriti head aastat! Seega kes mind külla kutsuda tahab? Vastan "reeglitele"! :)) - kõik need teemad ka üsna otseselt seotud selle etendusega.

Hinnang: 4 (Klassikaliste vene aastavahetusefilmide ja Härra Amilcari sümbioos. Maria Klenskaja kohalolu on selles lavastuses nii oluline! Muhe, soe, naljakas ja südamlik teatriõhtu. Head näitlejad, mõnus lugu, hubane ja hämar ning kammerlik lavastus. Tragikoomikasse kalduv, kuigi lõppude lõppuks midagi väga traagilist siin ju polegi... ikka rohkem naljakas, kuigi kurb ja nukkerkoomiline ka... Kurb on ju see üksinduse mõttes... Kuid mingi helgus ja headus on pidevalt õhus. Ideaalselt sobilik just sügistalvisesse aega ja veel erakordselt hästi aastavahetuse ligidale. Armastusest lood on ikka universaalsed, ükskõik kus need ei juhtuks. Ikka on ilus ja hea ja tore kui armastust leitaks, armastust hoitakse, armastust otsitakse või armastus lihtsalt tuleb peale!)

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on päris ka siinsed Alan Proosa tehtud fotod):

KUNI TA SURI

AVASTUSMEESKOND

Autor Nadežda Ptuškina "Poka ona umirala" 
Lavastaja ja muusikaline kujundaja Peeter Raudsepp
Kunstnik Lilja Blumenfeld
Kostüümikunstnik Yana Khanikova
Valgus Arne Maasi
Tõlkija Eduard Salmistu
Osades Maria Klenskaja (Eesti Draamateater), Ülle Lichtfeldt, Eduard Salmistu, Anneli Rahkema

Koomiline lavalugu parimate vene komöödiate ("Armastus tööpostil", "Hüva leili") vaimus, milles inimlik narrus ja õrnus kohtuvad raamatuid täis äärelinna korteris, kus elavad ema ja tema kuuekümneaastane tütar. Kumbki neist ei aima, et nende vaikse ja üsna närbunud kooselu paiskab ümber ootamatu uksekell ja ukse taga seisev lilledega mees. Algab romantiline eksituste ja pettuste komöödia, mille lõpus pole keegi enam see, kes ta oli alguses. Muinasjutt armastuse kõikvõimsusest? Ka seda, kuid ka lootuste lugu, kus miski pole veel otsustatud. Vähemalt seni, kuni ta sureb.

Juveliiri juubel - Karlova Teater

Mis see muu kui ikka armastus on see meie elu mõte... üht või teistpidi... armastusega koos käib ka armumine. Mõnel ei lähegi see armumise faas üle. Ela või 90-aastaseks, aga kui keset seda armumist toimub inimsuhte katkemine, siis ei jõuagi see "armumine" korralikult "armastuseks" välja areneda ning nõnda jääbki midagi südamesse, mida sealt vabast tahtest, ega ka millegi muu poolt häirituna välja ei saa.

Just nõnda juhtus "Juveliiri juubel" peategelasega. Ainult, et juhtumisi polnud see armumise objekt ei keegi muu kui Kuninganna Elizabeth II ise! Kujuta siis ette, et Su elukaaslane on armunud Inglismaa kuningannasse ning väidab, et kohtus temaga kui toimetas talle kroonijuveelid. Nad tegid veel ühe meeldejääva tantsu sellel kohtumisel! Valus... esiteks ei tea ju kas uskuda seda üldse või on see mingi elukaaslase tobe fantaasiamäng ja teiseks - Su armastatu on armunud kellessegi teise ka - kellessegi, kes on nagunii kättesaamatu ja näib kõrvaltvaatajale kui lihtsalt üks tobe unelemine. Just sellises olukorras on oma 80ndaid eluaastaid elavad "Juveliiri juubeli" etenduse abielupaar (osades Hannes Kaljujärv ja Marje Metsur). On selge, et nad teineteist armastavad, kuigi viimasel ajal on elu muutunud põrguks. Nimelt kohe-kohe 90-aastaseks saav juveliir elab vähi-valude käes ning just saabunud uus hooldusõde (Ingrid Isotamm) teatab, et pole üldse kindel, et mees oma 2 kuu pärast saabuvat 90ndat sünnipäeva näebki... Konks on ainult selles, et just sellel 90ndamal sünnipäeval olla Elizabeth lubanud teda külastada! Algab teekond selle sünnipäevani, aga samal ajal on õhus mitu küsimust: Kas mees peab vastu? Kas Elizabeth tuleb? Mis saab siis kui nad kohtuvad? Kuidas naine selle üle elab? Kuidas naise närvid üldse sellele kõigele vastu peavad? Miks see kohtumine vanamehe jaoks üldse nii tähtis on kui nagunii on kohe minek? Kas hooldusõde ja naine mängivad vanamehele tema fantaasimängu, et too saaks rahus surra? jne jne jne

Laval kulgev lugu mängitaksegi ette kahes ajastus. Näeme ka seda kurikuulsat kohtumist Elisabeth'iga kuigi kuni lõpuni säilitatakse küsimus, kas see kõik on ikkagi vanamehe enda ettekujutluse vili või tõesti asetleidnud sündmus. Ja selles mõttes püsib teatav põnevus õhus. Muidugi on põnev ka jälgida kas vanamees üldse lõpuni vastu peab või sureb dramaatiliselt just "selleks õigeks hetkeks" ning lõppude lõpuks kui nad ka kohtuvad, siis mis ikkagi aset leiab... Kuid ka need lahtiharutatavad inimsuhted ja see mitmekordne frustratsioon, mida juveliiri abikaasa tundma peab oma olukorras, kandub lavalt publikusse ning vähemasti minul hakkas üdini Marje Metsuri tegelasest kahju. Samas, eks see mees oli ka paras "naistemees"... sellest annab aimu tema käitumine ka hooldusõega.

Üsna tragikoomiline lugu kõigi kolme tegelase jaoks. Sisaldades palju sooja huumorit, aga oma elutraagikat kannavad nad kõik pagasiga kaasas ning see laotatakse ka vaatajate ette laiali tervikloo kokkupanemiseks. Millegipärast just sügisesse ja talve sobitub selline lugu ideaalselt - elavad ju tüki abielupaargi oma elu hilissügist või tõesti pigem juba "talve".

Vaadates tundus, et kui ma oleksin natukenegi vanem... no ütleme 55+ siis saaksin ma sellest kõigest veelgi paremini aru. Jah, ka mina leidsin siit armastuse üles ning inimlikult tasandilt tundsin kaasa ja eriti huvitavad olid need eelmainitud küsimused, mis võib-olla on ehk siiski pinnapealsemad ja just sellele loole omased. Kuid need sügavamad teemad ja allhoovused, mis selle loo ridadevahel ning inimpsüühika sügavamatesse kihtidesse loost peaksid kaasa tulema, nende suhtes on mul mingi alatajuline või isegi üsna teadlik vastutöötamise mehhanism, mis ei lase sellistest asjadest ja teemadest mõelda, mis on seotud vanaduse ja haigustega. Kuigi siin tükis ei olegi see peamine, on see pidevalt siiski õhus ja kohal. Samas inimsuhte teemad on ju ajatud ning ehk ka sellepärast just see lõikaski kõige valusamalt, mida Marje pidi "igavese teise naisena" kuninganna kõrval üle elama... Iga naine tahab arvatavasti olla ise oma armastatu kuninganna... Ja kui sellel troonil on keegi teine...Isegi kui tegelikult ju on ka armastus ja hoolimine igati olemas jäävad mingid inimvaistuga tunnetatavad küsimärgid, mis on kui tõrvatilgad meepotis ning võivad ärritustena lüüa välja ka mingites teistes kohtades...

Hannes Kaljujärv märgib oma rolli mänguliselt ja hetkedel kui tema tegelast just "valud ei ründa", siis üpris lõbusalt, kelmikalt ja kergelt. Karakter on ikkagi oma 30 aastat näitlejast vanem. Samas vanaks tudikeseks ta seda juveliiri ka ei muuda (kuigi palju nii elujõulisi 90-aastaseid kohanud olete?) Selles suhtes isegi võimendub tabavalt see vähihaiguse valus iroonia, et inimesed tihti pole väljapoole üldsegi mitte suremise äärel, vaid vägagi elujõulised ning elujanulised ja igati terve ja terava mõistusega, aga see vastik elusöödik teeb seespool oma tööd. Marje Metsuri vanus oli oma tegelasele tunduvalt lähemal, jäädes sellele siiski pea 10 aastat alla, aga tema tegelase vanusevaletamine on veel ise eraldi teemaks selles tükis. Marje ja tegelikult kõige kolme selles tükis mängivate näitlejate hääled on nö. "erilised". Äratuntavad ning võimsad ja karakterit täis. Marje mängitud traagika tuleb temalt nii usutavalt, ent tema nagu Ingridki, saavad selles tükis mängida ka Elizabethe... ning mõlemad naised tõesti ongi kui 2 erinevat naist siin lavastuses. Marje Elizabeth on rahulik, malbe ning hoopis teistssuguse tausta ning taustsüsteemiga kui tema juveliiri abikaasa, kes oma kurbuse ja närvilise olukorraga on vaatajale lähedasem ja rohkem oma. Esietendusel läks Marje vahepeal nii hoogu ja karakterisse, et hetkel kui tegelane oli ähmi täis, tundus seda olevat ka näitleja ise. Ja see sügavus tema mängus kui ta mees teises toas hõigub, aga ise pole terve öö und silma saanud.. see esmane ärritumine ja siis tee keetmise pakkumine, et iseenda närve rahustada ja olukorra paratamatust tõdeda - sellise mängimiseks on vaja nii elu- kui lavakogemust.

Ingrid Isotammele on jäänud olla peamiselt toetav, kuigi ka tema tegelase "lugu" avatakse vaatajatele, siis mängulisema hetke saab ta oma Elizabeth'iga, kuid hooldusõena ongi pigem rolliks olla asjalik ja palju selles siis mänguvõlu saabki olla. Ingrid ise on praegu küll sellises mänguvormis... tahaks, et ta saaks tõeliselt endale väärilisi rolle palju rohkem. Kui võtta need selleski tükis mängivad 3 näitlejat võrdlusse, siis Ingridis on midagi traagilist, mida ta endaga juba tüpaažis kaasas kannab. Ja kui seda veel teksti ja mänguga rikastada, on tulemuseks midagi erilist (seda sai eredalt kogeda ka eelmise suve Tagahoovish -etenduses, PÖFFil on võimalus näha Tuliliilia filmi, mida ootangi just eelkõige Ingridi rolli pärast). Kui tema nimi on tüki näitlejate seas, annab see juba tugeva huvilaengu ning alati on need mängitud tundlikult ja kaasaelama panevalt. Seekordne hooldusõde niisamuti. Heaks partneriks on ta nii ühele kui teisele abikaasale - juveliirile nii meditsiinilises mõttes kui tema "juttude kuulajana" ja tema abikaasale samuti toeks ja kaasamängijaks.

Andres Dvinjaninov on lavastanud selle klassikalise psühholoogilise draama võtmes, kuigi eks siin ole ka hea annus sobivat huumorit, mis sellise tõsise teema juurde sobib... ja eks ju ka kogu see Elizabeth-i nõks asja juures on omamoodi mõnus. Kaks aega on lavastatud hästi, sest kõik vajalikud küsimused tõelisusest ja ettekujutuslikkusest jäävad õhku ning kasutades samasid näitlejaid võimenduvad veel eriti. Väga sujuvalt toimuvad ka stseenivahetused, kuigi tegelaste kooslus stseenist stseeni on risti-rästi varieeruv ja üleminekud ka ajalised, siis kogu loo voolavuse õnnestumine on vast olnud suurim väljakutse, kuid see toimis kui valatult. Mingeid erilisi trikke selline lugu ei vajagi ja nõnda säilib teatav kammerlikkus ja hubasus, mille osalisena saab iga vaataja kui üks neist tagaseinal rippuvates inimpeadest nimetu ju kindla identiteedita olla. Inimesed tulevad ja lähevad meie pikas elus, mõned peegeldavad meid, mõned on hallid, mõned mustad, mõnel on mitu nägu, mõnel on ühe näo taga teine, aga mõned neist jäävad meie ellu ka jäädavalt, nõnda mõtestasin mina selle enda jaoks lahti, mille kunstnik Triinu Pungits oli oma kujundusega loonud.

Loo lõpus arvasin, et mõlemad Elizabeth'id on laval ja see kõik kukub kuidagi halenaljakalt välja, aga võta näpust, hoopis teistsugune lõpp on. Minu jaoks ehk isegi üllatav, arvestades kõiki asjaolusid... aga lahendusena kahtlemata rahuldustpakkuv.

Hinnang: 3+ (ma arvan, et minu jaoks tuli selle nägemine nii 10 aastat liiga vara. Mitte, et kutsuda seda "vanainimeste" tükiks, usun, et sellest saavad keskea ülemise otsa ja sealt edasi vanemad inimesed siiski rohkem. Samas minust aasta nooremale teatrikaaslasele läks see ikkagi pisut rohkem korda. Tema on naine ja mingis mõttes lahkab ka tükk pigem naiste tundeid pisut enam... Samas haigust põeb ju ikkagi mees ning tema ümber kogu see lugu pöörlebki, seega naistekaks seda ka nimetada ei saa. Kuigi ka autor on naine... Viimati tundsin midagi sarnast Iris Murdoch'i "Meri, meri" lugedes, ehk et ma saaksin sellest kõigest palju paremini aru, omades veelgi rohkem elukogemust teatud asjadest ning olles ise juba teatud vanuses. Kokkuvõttes on see natuke britiliku kallakuga, kuigi täiesti mistahes rahvusest inimeste lugu ikkagi armastusest ja inimsuhetest, pühendumisest ja meie väikeste elude suurtest ja väikestest rõõmudest ja traagikatest, andes aimu, et tegelikult me kunagi ei tea, olles mistahes vanuses, mis meid järgmise nurga taga on ootamas - haigus või haigusest ülesaamine, armumine või armastus terveks eluks, mõni uus tuttav või hoopis kohtumine Inglismaa kuninganna endaga!)

----------
Tekst lavastuse kodulehelt (foto on pärit Karlova Teatri FB seinalt):

JUVELIIRI JUUBEL
Kammerlik suhtelugu

AUTOR NICHOLA MCAULIFFE

• LAVASTAJA ANDRES DVINJANINOV
• TÕLKIJA SVEN KARJA
• KUNSTNIK TRIINU PUNGITS
• LAVAL MARJE METSUR, INGRID ISOTAMM, HANNES KALJUJÄRV (VANEMUINE)
• ESIETENDUS 17. NOVEMBRIL 2018 KARLOVA TEATRIS
• 
  

Sel õhtul said kokku üks noor naine, pole oluline, kas ta oli ema, abielunaine või koguni kuninganna, ja üks noor mees, ka tema puhul polnud oluline, oli ta isa, abikaasa või ehk keegi kuninganna alamatest. Sel hetkel jäi aeg seisma. See hetk oli sama täiuslik nagu kõige hinnalisem vääriskivi selle mehe kollektsioonis. Mitte miski pole seda hetke tänaseni rikkunud, sest miski ei saanud seda teha. Mälestus sellest hetkest on kallim mistahes juveelist…

Esimest korda Eesti lavale jõudev Briti näitlejanna ning dramaturgi Nichola McAuliffe'i näidend „Juveliiri juubel" jutustab loo 90-aastasest juveelikaupmehest, kes on kuuskümmend aastat oodanud taaskohtumist Inglise kuningannaga. Lavastuse žanri on raske konkreetselt määratleda, sest sarnaselt elu enesega põimub koomiline traagilisega, poeetiline pragmaatilisega, romantilised unistused hoolimatu tegelikkusega. Näidend on hetkel maailmas erakordselt mängitav, lisaks vaimukale dialoogile ja säravale koomikale haarab see ka mitmeid tõsisemaid ja ajatuid teemasid: vanaduse vääramatus, illusioonidesse kapseldumine, elus tehtud valikute ümberhindamine jm.