Marie Roget' mõistatus - Kellerteater

Juba keskajal leiti vahest linnaäärsetest rentslitest laipu. Hämaramatel tänavatel müüri läheduses ja sealt, kus viivad teed müüride vahelt välja... oli ju nendes kohtades liikvel igasugust rahvast, ka neid, kes vaid läbirändel või otsisidki pigem avaruse või rohkemate silmapaaride eest varjulisemaid kohti... Ja need kes hoiduvad hämarasse, neil võivad ju olla ka hämaramad tegutsemiseesmärgid. Asub ju ka Kellerteater vanalinna ühes "ääres"... Vanas püssirohukeldris, milles on väga tugev atmosfääritunnetus juba olemuslikult teatriruumis sees olemas. Need - meie ainsa žanriteatri - krimkad, õudukad ja põnevuslood sobivad sinna ruumi kui valatult. Kuigi kui see nii lihtne oleks, et muudkui aga kallad või valad ja ongi hea lavatükk valmis, no siis juhtuks seda ju mistahes erilises majakeses ja mistahes linnaosas. Mkmm... selleks, et midagi õnnestuks ja hästi õnnestuks, on vaja tavaliselt mitmeid erinevaid häid komponente. Ja isegi siis, kui suurem osa osised paigas, tuleb need kõik veel lisaks oskuslikult ja sobivalt kokku sulatada üheks toimivaks tervikuks. Olles näinud siiani (vist) kõiki Kellerteatri lavastusi ja nende seas on ju loomulikult nii rohkem kui vähem õnnestunuid, nagu kõigis teatrites ja kui mõnda eredamat sähvatust esile tõsta, siis näiteks täiskasvanutele mõeldud "Emilie Sagee", mis tõesti päris hirmujudinad mööda selga liikuma panid ja (rohkem) lastele suunatud korraga hirmus ja naljakas "Õuduste kool" ning muidugi ka see kõige esimene - "Mõrvad Rue Morgue'il", mida praeguseks on võimalik vaadata vaid koduses "ekraani"teatris. Samas meeldejäävad põnevus-elamused olid ju ka näiteks "Mäng" ja (Indrek Hargla kirjutatud 2 looga lavastus) "Kodukäijad", mis tulevad kohe meelde ja seda mitte lihtsalt Kellerteatrile mõeldes, vaid üldse Eesti teatris mängitavatele põnevikele - neid on ikka ja alati liiiiiga vähe! :)

Napilt enne kevade alguse pandeemiast tingitud teatrite sulgemist ja 1 päev enne Kellerteatri 2-aastaseks saamist, tuli välja (veel ju "tite" vanuses, ent juba suuri tegusid tegevas teatris) Vahur Kelleri lavastatud (ning tema enda poolt üsna julgete otsustega dramatiseeritud) Edgar Allan Poe “Marie Rogêt’ mōistatus". Ühtlasi on tegemist teatri kōige esimese esietenduse “järjega”. Sedapuhkugi siis gootilik krimilugu, kus taas tegutsemas terava keele ja mõistusega prantslasest eradetektiiv Auguste Dupin. Kuigi sedapuhku kehastamas bravuurikat ja hoogsat (on ta ju nüüdseks ka kogunud juurde kogemusi ning enesekindlustki oma verdtarretaval ametil) 19nda sajandi dandylikku noormeest - Meelis Kubo. Kuid lisaks on lavastaja-dramaturgi nägemuses originaalloo nimetuks Dupini kaaslaseks siin teatrivormingus ei keegi muu, kui autor Poe ise - tabava sarnasusega Riho Rosberg (grimmikunstniku Evelin Sulg töö läbi on muuhulgas Rihol ka "Poe-lokid" peas)! Kammerliku ja tõesti väga atmosfääritunnetusliku lavastuse kolmas näitleja, ehk Marie Rogêt (vōi hoopis Mary Rogersi?) kuju võtab Liis Haab. 

Huvitav selgroog on lavalool ja kuigi juba mõttenagi keeruline teostada ning ilmselt vaid dramaturgil endal lavale tuues teostatav, sest väga meisterlikult õnnestunud on need tegelikult ju hoopis sisedialoogid kirjaniku enda ja tema "kirjutatud tegelase" vahel, mis siin kogu loos on lavalaudadele välja mängitud, segatuna detektiivi arutluste ja dramatiseeritud lõikudega mis seal Manhattanil ning lähiümbruses toimumas - ja selline originaalne sisuline lähtekoht on ka heast kirjandusest lugupidavatele teatrivaatajatele eriliseks maiuspalaks. Ei saagi sõrmega osutada, et kas just sellepärast tekib ka eriline lavakeemia kahe meestegelase ja -näitleja vahel või on just vastupidi, et see kummaline kaksiktasand on suudetud tekitada koos selle säriseva elektriga õhus just nimelt tänu sellele, et näitlejad on nii vinges mänguvormis... sest no lugu looks, sellega saab (nagu krimkadega ikka) natuke ajusid kaasa ragistada, mis on teatris alati ülimalt mõnus, aga ikkagi kogu see näitlejatööde tulevärk siin võtab sõna otseses mõttes pahviks! 

Vaevalt on alguses Riho jõudnud oma Poe’ga üllatada, kui sisse sōidab selline hoog ja mängupower Meelis Kubo näol! Pauhhh!!! Milline energia, (kas siis ajastulõhest tingitud? või ikkagi tegelasenagi siin ju kirjandustegelase tasandist lähtuvalt?) ikkagi usutav ja see mahlane (üle)dramaatilisus -  Dupin'i saab korraga terve lava täis ning püssirohukeldri laealune ka! (Vau - see ronimissteen vallutab terve saali ning hoiab kogu publikut peos!!!) Selline karisma- võib antud rolli kontekstis öelda, et kahtlemata igati vääriline Raheli mantlipärija. Kuidas lavastaja Vahur Keller need otseselt ju näitlejakoolita(!?) kaks inimest on mängima juhtinud, on minu jaoks müstika! Meelis astub siin Juhan Ulfsaki Mefisto ja Martin Milli Surnud mehe kõrvale (hetkel ju küll veel alles pooliku) 2021.aasta parima meespeaosarolliga ja Riho Rosberg ka! Riho roll on sama meisterlik, aga temalt nö.juba varem meistritöid näinuna pole see ehk nii ootamatu, ent sellest hoolimata 1 minu arvates tema parimaid läbi loometee! Oi see duett toimib vingelt! Kuid unustada ei saa ka lavatrio ainsat kaunitari - Liis Haab on küll nimitegelasena vaatet väikseimas rollis, ent oma kehaväänamiste ning pikkade, tihti näo ette lastud juuste ja uhke ajastukleidiga pahaendelisust lisav ja tegelasena ka muidu justkui kurjast vaimust vaevatud ning tagantjärgi targana ühe pagana raske rolliga - meeste vahel oma surmatantsu tantsimas. Näitlejate mäng on seekord nii hea, et lõpplahendus sellise vägeva teekonna lõpuks polegi enam nii tähtis, tähtis ongi see teekond ise. 

Rene Topolev muutuks nagu iga oma valguskujundusega detailirikkamaks, mõneti ka mängukoha valgustuspiirangutest ja eripäradest hoolimata üha põnevamaks ning seda erilist mänguruumi valdavaks. Valgusega õiget tunnetust luua nii, et hämaruses oleks ka vajalik nähtav ja mittevajalik peidetud, saab sellistes lavalugudes eraldi tähtsusastme. Ja seda siin veel eriti mõnede Vahuri visuaallavastajatrikkidega partnerluses - näiteks kogu Poe ilmumist ja tema selja taha rongaks muutuva vaimu steeni tahaks uuesti ja uuesti vaadata-nautida! Teatri oma kunstnik Britt Urbla Keller’i kostüümid on alati maitsekad ning ajastuhinge lisavad, aga seekord suisa vau-effekti pakkuvad! 

Žanrile ja selle kunstilistele plaanidele üldisemalt lähenedes, siis ei tea kuidas teistel, aga ideaal-õige krimka-olustik on ju ikka brittidemaal - eriti viktoriaanlikul ajastul see pisut udune-sudune, veel pime või vähemalt hämar varahommik, kõvakaabud ja pitsid ning veretöö, mida lahatakse teatava britiliku kõrkusega, isegi kui tegelased on soojad, lahked ja nõksu ehk liigagi just sisemiselt ja vähem väliselt dramaatiliselt häiritud. Siin on see tegevustik ju hoopis New Yorgis, aga kavalalt on võetud see mõnus ja hea sellest britilikkusest kaasa, aga ometi tegelaste tormilisus on sisse pintseldatud just ameeriklaslikult. Eks see New England, ehk Uus-Inglismaa piirkond saabki kohe New Yorgist põhjapool alguse ning mõjutused on vast ka seeläbi anglikaani kolonialistidelt ja puritaanidelt ilmsed ja mõistetavad, mis tuleb antud juhul seega ideaalselt kogu lavastuse sise- ja välisele kliimale kuhjaga kasuks.

Lisaväärtust omakorda andmas väike silt juures, et tegemist on tõsieluainesega - seega kogu mängus elustatakse tõeliselt sündinud kuritöö, mis tegelikkuses on juba peaaegu 2 sajandit lahenduseta, ent nagu korraliku loo jaoks vajalik, on siin siiski pakutud oma teooriasugemeid ridamisi. Lavastuslikult samuti on mõnus tõdeda, et ka teatav sild "esimese osaga" kasvõi juba tegevustikus kasutatud tahvli ning fotode näol on siin olemas, kuigi Raheli laulu ja Ara musitseerimist ei maksa seekord oodata - seekord on seevastu lavastuslikke trikke ja dünaamikat tunduvalt rohkem ja tegelasi ju ka.

Olgu lisatud, et kui varem pole veel jõudnud Kellerteatrisse, siis see on väga hea võimalus tutvumislavastuseks - kammerlik, põnev, pisut pahaendeline, pisut ka omade koomiliste nõksudega, ajastupitseri ning eriliselt õnnestunud õhustikuga - julgen soovitada kõigile täiskasvanutele vanusest ja žanrisõprusest hoolimata - siit leiab igaüks midagi. Ühtlasi isiklikumas plaanis on see siiani minu lemmik Kellerteatri lavastus! (kuigi tihedas rebimises Emile Sagee'ga).

Tervikhinnang tugev 4, aga siin on ka mitmeid osasid, mille väärtus on puhas 5. Kui see kõige lõpp oleks olnud Agatha Christie'likult üllatav a la "ohoo! tema ongi süüdi" koos jooksvalt loo sisse peidetud detailidega - annan endale aru, et see on vägagi isiklik maitse-eelistus, aga just minu puhul kui miski, siis vast just see olekski hinnangut veelgi tõstnud. Mis polegi ju kriitika lavastuse enda kohta. Mõne jaoks võib ehk ka peaaegu 3 tunni kestvus tunduda pikana, aga minu jaoks hoopis vastupidi - niimoodi mõjus just tervikliku ja täidlaselt mõnusa teatriõhtuna.

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Siim Vahuri tehtud fotod):

Edgar Allan Poe / Vahur Keller

MARIE ROGÊT’ MÕISTATUS

kummituslik mõrvamüsteerium

2h 45min / vaheajaga

Edgar Allan Poe Riho Rosberg

Auguste Dupin Meelis Kubo

Mary Rogers Liis Haab

autorid Edgar Allan Poe / Vahur Keller

lavastaja ja helikujundaja Vahur Keller

kunstnik Britt Urbla Keller

koreograaf Kristina Paškevicius

valguskunstnik Rene Topolev

maskikunstnik Sandra Lange

grimmikunstnik Evelin Sulg

Väikeses New Yorgi tubakapoes töötab kaunis müüjanna Mary Rogers. Tema veetlus on üle Manhattani kuulus, meelitades poekesse hulgaliselt mehi teda imetlema. 1841. aasta 25. juuli hommikul läheb ilus Mary kodunt välja ja kolm päeva hiljem leitakse Hudsonist tema surnukeha…

Väikeses Pariisi parfümeerias töötab kaunis müüjanna Marie Rogêt’. Sarmika griseti veetlus on üle linna kuulus, meelitades poekesse hulgaliselt ostjaid. 1841. aasta 22. juuni hommikul läheb ilus Marie kodunt välja ja kolm päeva hiljem leitakse Seine’ist tema surnukeha…

“Marie Rogêt’ mõistatus” on Edgar Allan Poe teine lugu detektiiv Auguste Dupini novellide seerias. Charles Baudelaire nimetas seda jutustust “meistriteoseks” ja “imeks”. See on esimene kirjanduslik mõrvamüsteerium, mis põhineb tõestisündinud lool. Poe püüdis poolteist aastat peale sündmusi, ajakirjanduses ilmunud artiklite põhjal, kauni tubakaneiu Mary Rogersi kadumise mõistatust lahendada. Ta viis New Yorgis sündinud loo tegevustiku Pariisi ja nimetas Mary Rogersi – Marie Roget’ks. Kuigi Poe analüüs on jutustuses vaimustav, ei õnnestunud suurel kirjanikul siiski süüdlaseni jõuda ja Mary Rogersi juhtum on tänaseni lahendamata.

180 aastat hiljem otsis Vahur Keller välja selle saladusliku looga seotud mälestused, tõendusmaterjalid, teooriad ja legendid ning saatis avastatud faktide valguses detektiiv August Dupini uuesti juhtumit uurima. Kirjanik Poe ja tema loodud tegelane Dupin äratavad lavastuses ellu juhtumiga seotud inimesi ning lahkavad läbisegi nii fakte kui fantaasiaid – kõik selleks et leida tõde. Kui mõrvamüsteeriumi asub lahendama Auguste Dupin, ei pääse isegi tema autor Edgar Allan Poe kahtlusaluste ringist.

Ükski lugu ei ole vana, kuni see ei ole lõpetatud.

Esietendus 28. veebruaril 2021 Kellerteatris.

Mõrvad Rue Morgue'il - Kellerteater

"Sacre! Diable! Mon Dieu!"

Möödunud nädalavahetus Eesti teatrimaastikul oli tõeliselt eriline! Jah, muidugi algas ka teatrikuu, aga lisaks sellele... ja kas te istute... istuge, sest muidu kukute pikali! Ajal, mil teatreid suletakse; ajal, mil teatrid on hädas ilma toetusteta tegutsemisel... kuid samas ajal, kui eestlased massiliselt janunevad teatri järele... tulevad Vahur ja Britt, riske trotsides, aga rahva soove ja nõudlust kuulates ning loovad täiesti uue teatri!

Braaavo!

Ja kuna eestlased ja põhjamaalased ju üldse on krimkarahvas ning peavad heast trillerist ja närvikõdist lugu, on uuel teatril ka oma nišš - PÕNEVUSteater! Olin kahtlemata põnevil kohe kui üldse sellest uudisest kuulsin ning loomulikult ei saanud lasta käest võimalust ise olla ajaloolise hetke tunnistajaks... Nõnda võtsingi istet, vaid 100 kohta mahutavas, kammerlikus, vana Meremuuseumi püssirohukeldri teatriks ümberkujundatud saalis... Aadressiks Tallinna vanalinnas, Uus tänav 37... või peaks antud loo kontekstis ütlema Rue Morgue 37 :)
Kes vanalinnaga tuttav ei ole, see võib näiteks jalutada Viru väravate juurest algava Uue tänava teise otsa ning seal see ongi - väga kerge leida... ja üldsegi - kõik teed viivad nagunii TEATRISSE :)

Esietenduse eripäraks oli "kellakägu"... lavastaja-teatrijuht ise - Vahur Keller, kes teatas, et see teater siin on sellepoolest eriline, et siin on vägagi teretulnud, kui baarist kaasahaaratud veini- või šampaklaasiga etendust vaadatakse! Etteruttavalt võib öelda, et teatri esimese lavastuse tekstis ja mängus on suisa sisse kirjutatud peategelasega koos veinirüüped!

Ja siis ühel hetkel kuulutaski kellakägu teatri AVATUKS ja Kellerteatri kõige esimene esietendus sai alata.

Lavale, õigemini oma elutuppa saabus August Dupin. Prantslasest detektiiv. Noormees (jah, mis sellest, et seda poissi kehastas hoopis imekaunis noor näitlejanna), blondid juuksed üle pea taha patsi seotud - olid ajad, olid moed... Moest rääkides, siis kostüümikunstnikule esimesed suured plusspunktid väga ägedate pükste eest, mis muidugi olid kõrge säärisega saabaste sisse pandud. Laval on 3 tähelepanuväärsemat mängukohta - kirjutuslaud ja selle kõrval tugitool; sirm (mille taga toimetab muusik ja ees peategelane); ning suur, jalgadel seisev tahvel.

Taustsüsteemiks 19.sajand. Pariis. Tänavatel sõidetakse hobutõldadega. Toas annavad valgust vaid küünlad. Saadetakse käsitsi kirjutatud kirju.

Oma olemuselt on tegemist monolavastusega (kuigi paaril korral siseneb mängu ka kõrvaltegelane). See prantslasest eradetektiiv peab publikut oma külalisteks ja nõnda kaasatakse inimesed mängleva kergusega kaasa mõtlema ja seega ka kaasaelama. Klassikalise krimkaliku ülesehitusega, kus infot jagatakse tükikestena ning lugu jälgival inimesel tuleb suur pilt enda jaoks puzzletükkidest kokku panna, et siis ka "süüdlane" avastada... Siin krimkas on toimunud jõhker kaksikmõrv ning publiku külalislahke võõrustaja annab mõista, et süüdlasele on üles seatud lõks, mille tulemusel ta peatselt siia samasse ruumi peaks sisenema...

Noor, kaunis näitlejanna on näitlejana uus tutvus. Koos uue teatriga oleme saanud ka uue näitleja! Paras julgustükk teatril ja eriti uuel teatril - usaldada oma esimese lavastuse ja ma rõhutan "mono"lavastuse lavapealne vedamine tundmatu tegija kätesse. Mitte ainult kunstilises mõttes, vaid ka eestlaste skeptilisuse suhtes kõige uue vastu - kas tegemist on amatööriga, kes üldse suudab lava täita, suudab kaasa tõmmata, suudab põnevuse saali tekitada ja ülal hoida?

Skepsis on asjatu. Suutis küll! Tegelikult on see kogu lavastuse osa võlust - vaadata näitlejat, kellel pole sleppi ning kelle mäng on avastuslik ja huvitav. Ma ei tea kui profina Rahel Ollisaar muidu oleks mõjunud, aga siin näis kõik olevat detailideni paigas ja nõnda hoopis üllatas noore tegija enesekindlus ning maneeride ja liikumiste detailide rohkus ja -täpsus. Ja, muidugi on tal ka arenguruum aimatav, mis tuleb teatava mängukogemusega, aga Rahel on enne tegutsenud lauljana ning nõnda on tema lavalises liikumises jällegi omalaadsust, isegi tantsijalikku nõtkust ja kergust, mis sobib ühele noorele, enesekindlusest pulbitsevale detektiivihakatisele. Muide väga sherlockholmeslik on see tema August Dupin. Tähelepanelik ja teatud asju märkav, mida igaüks võib-olla tähele ei paneks. Publikule kõva häälega oma analüüse esitav, aga pidevalt samaga ka publiku mõtlemist suunavate küsimuste ja väidetega ärgitades.

Rääkimata sellest, et lauljana ei jäeta teda ka selles rollis kuivale. Siim Aimla on kirjutanud lavastusele muusika ning see sisaldab muuhulgas ka 2 jazziliku tunnetusega laulu, mis sobivad nii sisu kui olustikuga ning Raheli sume, jällegi sherlockholmeslik oopiumimanustajalik esituslaad, millest ta pärast laulu küll teravneb ja selgineb...rollijoonisele üks tasand juurde... Muide kaasatud on ka koreograaf (Kristina Paškevicius) ning järele mõeldes oli see liikumine tal tõesti detailides olemas, kuigi mängu vaadates seda otseselt ei saa arugi - liikumine on lihtsalt nii elulähedaselt tegutsemisse integreeritud, kuid ometi loob mõnusa järelmaitsena oma teatava koreograafilis-esitusliku tundega.

Kuigi suures osas monoteater, on laval siiski ka teine inimene - peamiselt sirmi taga peidus tegutsev Ara Yaralyan ja tema kontrabassihelid... aga sirmi tagant kostuvad ka muud huvitavad helilisandid, mis mõjusid põnevate lavastuslike trikkidena. Tegelikult on Ara ka paari (väga olulise) kõrvaltegelase esitaja... Lisaks on mängus veel fotodel suurele tahvlile rändavad tegelased - kahtlusaluste ja tunnistajatena - olles nii ka nö. vaimus, ehk Dupin'i jutustuste-tutvustuste läbi kohal.

Ja siis ühel hetkel kostuvadki meie oodatava külalise - MÕRVARI - raskekäelised koputused... Kes sealt sirmi tagant siis saabub? Ei-ei, seda ma ei paljasta... Seda peab igaüks ise avastama minema... See on küll vahetult lõpu eel kaasamõtlejale rahuldustpakkuvalt siiski suures osas äraarvatav... kuid minu jaoks muutus lavalugu koos nende koputustega krimkast õudukaks... Vaadates seda maski (maskikunstnik Sandra Lange), mille taha mõrvar enda peidab, saavad närvisagarad mõnusat närvikõdi ja tunneb hetkeks ka pesuehtsat õõva. Ega see süüdlane selles loos lõppkokkuvõttes polnudki kõige olulisema tähtsusega. Olulisem oli teekond süüdlaseni jõudmisel ja pidev detektiivi suhtlus publikuga ning ühtlasi vaatajate-kuulajate võika veretöö paljastamisel igal sammul ja mõttekäigul kaasashoidmine.

Eraldi kiidusõnad väärib ka Rene Topolev'i valgusrežii. Siin on nii värve atmosfääri loomiseks kui ka elavaid küünlaid toetavat valgustuse osavat mängu. Mõtlema pani ka see, et tegemist ei tohiks olla näidendiga, sest Poe kirjutas selle ju novellina? Kusagil ei leia mainimist, kes on teksti dramatiseerinud... ju lavastaja ise... aga see toimib teatrina sellises vormis väga hästi!

Hinnang: 4- (Esimene linnuke EI läinud aiataha! Vägagi arvestatav lisa siiani põnevusteatrivaesesse teatriaastasse. Esimene lumi ei sula ka ära, sest uue teatri külastamisel on teatav erilisusemaitse nii-ehk-naa küljes, aga lisaks - minule jättis see kogu lavastuslik kontseptsioon ka oma omapärasuspitseri teatrielamusele, sisaldades endas muusikalist monolavastuslikku lavalugu ning üsna huvitavat ja kaasavat ülesehitust - detektiiv jagab oma mõtteid ja tähelepanekuid vaatajatega, kes kriminulli mõttes ju nagunii ka kaasa mõtlevad ning sündmustikku ette kujutavad ja selle keerdkäike proovivad abidetektiivina lahti muukida. Jah, millal viimati nägite "muusikalist krimkat" teatris? Üks lauludest jäi eriti kummitama ning teatri puhul on see harukordne, et suudab paar päeva hiljem ikka veel mõnda etenduse jaoks kirjutatud uut laulu oma peas ümiseda. Minu eelmine kohtumine Vahur Kelleri lavamaailmaga oli väga ägedalt räppi sisaldava "kontorimuusikalina" lahendatud Ellen Niidu "Krõll"... tundub, et Kelleril on oskust muusikat omapäraselt ja lavastuse väärtust tõstvalt integreerida. Tegemist on ka üsna kammerliku lavastusega, siin ei ole suuri visuaalteatri võrgutusi, mille poolest ka Keller tuntud on. Pigem intiimne, vaataja ja peategelase vaheline suhtlus ja koostöö mõrvari paljastamisel... Ja nagu sellest kõigest oleks veel erilisuseks vähe - alati on ka eriline avastada uusi näitlejaid!
Uus teater - KELLERTEATER - on kohal! Minge "uurima" kaaskodanikud hobiuurijad!)

PS. Esimese reas istudes on võimalus ka natuke enam saada etendusse kaasatud! :)

----------
Tekst lavastuse kodulehelt:

Edgar Allan Poe “Mõrvad Rue Morgue’il”

Verdtarretav krimilugu 19. sajandist, menukate lavastuste “Dorian Gray portree” ja “Linnud” tegijatelt.

lavastaja: Vahur Keller
kunstnik: Britt Urbla Keller
maskikunstnik: Sandra Lange
helilooja: Siim Aimla
koreograaf: Kristina Paškevicius
valguskunstnik: Rene Topolev
hääletehnikad: Anne-Liis Poll
tõlkinud: Ragne Kepler

laval: Rahel Ollisaar ja Ara Yaralyan

Esietendus 01.03.2019 Kellerteatri Aidasaalis, Uus tn 37, Tallinna vanalinna serval

Lavastus ei ole alla 14 aastastele soovitatav.
Etenduse kestus on 1h ja 25min, ilma vaheajata.

Öisel Pariisi kõrvaltänaval kostub ühest majast verdtarretavaid karjeid. Kui naabrid koos sandarmitega uksest sisse murravad, valitseb toas vaikus ja segipaisatud ruumis ei ole enam hingelistki. Kõik aknad ja uksed on seestpoolt suletud. Tuba lähemalt uurides avastatakse võikad saladused, millele politsei lahendust leida ei suuda. Juhtumit asub uurima geniaalse analüüsivõimega August Dupin, kelle tegelaskuju on mõjutanud nii Sherlock Holmes’i, Hercule Poirot’ kui paljude teiste hilisemate tuntud detektiivide kirjanduslikku sündi.

Suure publikumenuga lavastuste “Dorian Gray portree” ja “Linnud” autorid Vahur Keller ja Britt Urbla Keller jätkavad ka enda uue teatri avalavastuses gootilikus ja kaunis teatrikeeles köitvate põnevuslugude jutustamist. Väikeses ruumis avaneb suur müsteerium, mis tungib koos Siim Aimla loodud helimaailmaga, Rahel Ollisaare ja Ara Yaralyani esituses, vaatajale otse naha alla.