Kuvatud on postitused sildiga Festival. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Festival. Kuva kõik postitused

pühapäev, 27. oktoober 2024

TOP100 filmi, mida ootan PÖFFile (2024)

Eelmisel aastal 27 minu "TOP100 filmi, mida ootan PÖFFile" jõudiski meie esindusfestivali ekraanidele ja pidin seda suurepäraseks PÖFFiks, kus tõesti nii palju oodatud ja ootamatut head meile pakuti. Kirjutasin siinse nimekirja ka ainult selleks võrdluseks siia avalikult välja, et saab siis näha, kuidas tänavu (mõnede oodatud filmide linastumised on juba teada, aga festivali filmide kogu nimekiri avaldatakse 1.novembril, ehk järgmisel nädalal).
Jätsin kõrvale kõik need huvitavad filmid, mida muidugi ka ootan (uus Almodovar, "Blitz", "Emilia Perez", "The piano lesson", "Maria" jne) sest need kas linastuvad muidu käesoleva aastanumbri sees meie kinodes või mõnel striimingu-platvormil.

Praeguseks hetkeks teadaolevatest linastuvad seekordsel PÖFFil 13 sajast oodatuimast. Samas kui arvestada üldse aasta TOP100 oodatumaid filme (ka neid, mis linastavad muidu veel 2024 kas Eesti kinodes või internetis), siis on toob PÖFF ekraanile neist 17! Täitsa piisavalt äge ju!

Ehk siis TOP100 filmi, mida ootan 2024.aasta PÖFFile

1. Sean Baker "Anora" - TULEBKI PÖFFILE!!! - NÄHTUD****
2. Fleur Fortune "The assessment"  - Kammerspiel tulevikumaailmast, kus Alicia Vikander mängib "hindajat" küsitlemas paari, kes tahab last saada. Ülerahvastatud tulevikumaailmas otsustab valitsus, kes lapse võib saada... ja see intervjuu on filmi keskmes. Tundub korraliku kiiksuga sisu
3. Luca Guadagnino "Queer" - James Bondi mänginud Daniel Craig mängib vananevat gayd, kellel tekib armusuhe endast tunduvalt nooremaga. 1 parimaid praeguse aja režissööre juhtinud selle filmi vägesid. . NÄHTUD***
4. Brady Corbet "The brutalist" - TULEBKI PÖFFILE!!! - NÄHTUD****
5. Klaus Härö "Ei koskaan yksin" - TULEBKI PÖFFILE!!! - NÄHTUD***
6. Erik Poppe "Quisling - the final days" - Norra natsifilm, lemmikult Norra režissöörilt - NÄHTUD*****
7. Johnny Depp "Modi - three days on the wings of madness" - NÄHTUD***
8. Tim Fehlbaum "September 5" - TULEBKI PÖFFILE!!! - Nähtud****
9. James Mangold "A complete unknown" - Bob Dylani eluloost mängufilm, peaosas Timothee Chalamet - NÄHTUD****
10. Mike Flanagan "The life of Chuck" - Toronto Filmifestivali 2024 rahva lemmikfilm! Stephen King! Tom Hiddleston!

11. Charlie McDowell "The summer book" - Suurepärane raamat, mis on ilmunud ka eesti keeles, Tove Jansson ja tema käre vanaema. Glenn Close!
12. Chris Andrews "Bring them down" - NÄHTUD****
13. Joshua Oppenheimer "The end" - muusikal, peaosas Tilda Swinton - režissöör üks meie aja parimaid dokumentaliste - NÄHTUD***
14. Clint Eastwood "Juror #2" - NÄHTUD****
15. Tim Mieants "Small things like these" - Cillian Murphy! - NÄHTUD***
16. Andrea Arnold "Bird" - Andrea Arnold! Barry Keoghan! - NÄHTUD****
17. Maura Delpero "Vermiglio" - Itaalia tänavune Oscarisaadetis, Väiksesse mägikülla saabub desertöör 2.maailmasõja ajal ja hakkab juhtuma... - NÄHTUD****
18. Moonika Siimets "Must auk" - TULEBKI PÖFFILE!!! - NÄHTUD****
19. Frida Kempff "Rootsi torpeedo" - osaliselt Eestis filmitud
20. John Andreas Andersen "NR. 24" - Norra natsifilm - NÄHTUD****

21. Koizumi Takashi "Sunflowers: seeds of hope/Yuki no Hana: Tomo ni Arite" - Jaapani ajastufilm
22. Halina Reijn "Babygirl" - Nicole Kidmani erootiline põnevik - NÄHTUD****
23. Todd Komarnicki "Bonhoeffer: Pastor. Spy. Assassin." - natsifilm - NÄHTUD***
24. Daniel Minahan "On swift horses" - romaani põhjal. Jacob Elordi.
25. Robert Eggers “Nosferatu” - kommentaarid ilmslt üleliigsed... miks nad küll selle tavakino esika 2025.aasta peale nihutasid?! - NÄHTUD***
26. Mike Leigh "Hard truths" - NÄHTUD****
27. Ron Howard "Eden"
28. Angelina Jolie "Without blood" - Angelina seekord kaamera taga
29. Marielle Heller “Nightbitch” - NÄHTUD**
30. RaMell Ross "Nickel boys" - NÄHTUD****

31. Berhard Wenger "Peacock"
32. Dito Montiel "Riff raff"
33. James Ashcroft "The rule of Jenny Pen" - TULEBKI PÖFFILE!!! - NÄHTUD***
34. Andreas Dresen "In Liebe, eure Hilde/From Hilde, with love" - TULEBKI PÖFFILE!!! -NÄHTUD****
35. Peter Cattaneo "The Penguin Lessons"
36. Tony Kaye "The trainer"
37. Sarik Andreasyan "Onegin" - NÄHTUD****
38. Sean Ellis "The cut"
39. Frederik Louis Hviid "The quiet ones" - NÄHTUD****
40. Shiraishi Kazuya "11 rebels" - verine samuraifilm. Tokio festivali avafilm.

41. Josephine Stewart-Te Whiu "We were dangerous" - NÄHTUD**
42. Ann Marie Fleming "Can I get a witness" - TULEBKI PÖFFILE!!! - NÄHTUD****
43. Adilkhan Yerzhanov "Cadet" - sõjakool ja kiusamine
44. Alonso Ruizpalacios  “La Cocina/The kitchen” - Rooney Mara ja Joaquin Phoenix köögis - Tuleb detsembris tavakinno.
45. Payal Kapadia "All we imagine as light" - TULEBKI PÖFFILE!!! - NÄHTUD****
46. Damian Kocur "Under the volcano/Pod wulkanem" - NÄHTUD****
47. Mehdi Idir, Grand Corps Malade "Monsieur Aznavour" - NÄHTUD****
48. Emanuel Parvu "Trei kilometri până la capătul lumii/Three Kilometers to the End of the World" - NÄHTUD****
49. Leonardo Van Dijl “Julie Zwijgt/Julie keeps quiet” (teatrirahvast peaks huvitama, et selle filmi produtsent on Florian Zeller!) - NÄHTUD***
50. Adam Eliot “Memoir of a snail” (multikas) - NÄHTUD****

51. William Goldenberg "Unstoppable" - NÄHTUD****
52. Paul Schrader "Oh Canada" - TULEBKI PÖFFILE!!! - NÄHTUD**
53. Jaume Collet-Serra “Carry-on” - NÄHTUD****
54. Mari Rantasila “Levoton tuhkimo” - TULEBKI PÖFFILE!!! - NÄHTUD****
55. Durga Chew-Bose “Bonjour Tristesse”
56. David Mackenzie "Relay"
57. Andrew DeYoung "Friendship"
58. Alice Lowe “Timestalker”
59. Francois Ozon “Quand Vient L’Automne/When fall is coming” - NÄHTUD***
60. Chao-Liang Huang “Yi dao tian tang/Heaven and hell”

61. Gia Coppola “The Last Showgirl” - NÄHTUD***
62. Aitor Arregi, Jon Garaño "Marco, the invented truth/Marco, la Verdad Inventada" - mehes, kes valetas, et oli koonduslaagris.
63. Dag Johan Haugerud "Love" - TULEBKI PÖFFILE! - NÄHTUD****
64. Athina Rachel Tsangari "Harvest"
65. Michael Tyburski "Turn me on"
66. Simon West "Old guy" - NÄHTUD***
67. Walter Salles "I'm still here" - TULEBKI PÖFFILE!!! - NÄHTUD****
68. Uberto Pasolini "The return"
69. Daria Onyshchenko "Malevych" - kuulsa kunstniku elulugu... Ukraina film.
70. Samir Oliveros "The luckiest man in America"

71. Anna Boden/Ryan Fleck “Freaky tales” - Pedro Pascal.
72. Max Minghella "Shell"
73. Patricia Mazuy "La prisonnière de Bordeaux/Visiting hours" - Isabelle Huppert ja naistevangla
74. Jonas Trueba “Volvereis/The other way around” - NÄHTUD****
75. Kurosawa Kiyoshi "Cloud" - Jaapani oscarisaadetis
76. Jiří Mádl "Waves/Vlny" - Tšehhi oscarisaadetis - NÄHTUD****
77. David Gordon Green "Nutcrackers"
78. Fabio Grassadonia, Antonio Piazza "Sicilian Letters/Iddu"
79. Nora Fingscheidt "The outrun" - Saoirse Ronan - NÄHTUD****
80. Miguel Gomes "Grand Tour" - Portugali oscarisaadetis

81. Patryk Vega "Putin" - NÄHTUD**
82. Roja Pakari, Emilie Adelina Monies "The son and the moon" - Taani dokk, Põhjamaade Nõukogu parima filmi nominent
83. Samuel Van Grinsven "Went up the hill"
84. Tracie Laymon "Bob Trevino likes it"
85. Tyler Taormina "Christmas eve at Miller's point"
86. Luis Ortega "Kill the jockey" - pidavat olema Argentiina tänavune parim film
87. Nader Saeivar "Shahed/The witness"
88. Edward Burns "Millers in marriage"
89. Sandhya Suri “Santosh” - britid saatsid selle rahvusvahelise filmi oscari kategoorias võistlustulle - NÄHTUD****
90. Nabil Ayouch “Everybody Loves Touda” - Maroko oscarisaadetis

91. Kilian Riedhof "Stella. A life/Stella. Ein leben" - natsifilm
92. Margherita Vicario “Gloria!”
93. Lukasz Karwowski "Two sisters" - Kiievi filmifestivali avafilm
94. Yeo Siew Hua "Stranger Eyes" 
95. Dea Kulumbegashvili “April”
96. Paolo Sorrentino “Parthenope” - Sorrentino...kuigi ei pidavat eriti hea film olema
97. Tom Tykwer “Das Licht/Light” - ESILINASTUS ALLES 2025.A BERLINALEL
98. Kirill Serebrennikov “Limonov - The ballad" - tegelt pole kindel, kas tahakski seda näha, ei pidavat eriti hea olema... aga no Serebrennikovi uusim...
99. Rithy Panh “Meeting with Pol Pot/Rendez-Vous avec Pol Pot” - Kambodža oscarisaadetis
100. Jason Buxton "Sharp corner"

pühapäev, 27. november 2022

Teekond emaga / Á Ferð með Mömmu / Driving mom (Island 2022) - Pöffipäevik 2022 - 7.film


Režissöör/Stsenarist: Hilmar Oddsson
Olulisemad näitlejad: Þröstur Leó Gunnarsson, Kristbjörg Kjeld
IMDB hinnang: 7,7 (13 hääletajat)
Minu hinnang: 7,5

Sisu 3 lausega: Jon on juba vana mees, aga elu on mänginud talle kätte sellised kaardid, et ta elab kusagil Islandi pärapõrgus, kahekesi koos oma emaga, koovad seal koos ja kuulavad kuuldemänge. Ühel päeval ema teeb juttu, et kui ta kunagi sureb, siis kuhu ta maetakse ja selgub, et tema soov on mitte saada maetud oma mehe kõrvale, vaid hoopis kusagile oma enda sugulaste kanti, mis kodukohast väga kaugel. Järgmisel päeval ema lahkubki, millest saab üks omapärane teekond ja kogu film tegelikult alles alguse, sest kuigi ema on surnud, näeb Jon teda oma ellu sekkumas alati igasugustel kriitilistel hetkedel...

PÖFFi esimesel päeval küsis sõber, et mida ma pakun, milline film tänavuse festivali võidab? Tegin nalja, et no kui eelmisel kolmel aastal võitis mustvalge film, siis miks seekord peaks erand tulema? Naljast saigi tõsi! Põhivõistlusprogrammi tänavune võitja ongi just nimelt see "pisike musta huumori suur meistriteos"!

Laiemas mõttes vormilt klassikaline "road-movie" ja tegelikult ju mõttena ei sugugi midagi uut (surnuid on varemgi filmides elusaks meigitud-sätitud ja isegi nendega ringi sõidetud), aga seekordne toimub ilusas (mustvalges) maastikus, nende tegelaste ja Islandis askeldavate värvikate tüüpidega (kellest osa ka erinevast rahvusest turistid), kes poja ja surnud ema teele satuvad ning muudavadki selle terviku omamoodi originaalseks. "Diving miss Daisy" a la Island ja see "Daisy" siin on üks isevärki krutskeid täis terava keelega tante. 

Eesti filmimeeste heli ja montaažiga ning 1 meie filminaine tootjate tiimis, seega täiesti võib osaliselt ka "eesti filmiks" pidada. Eriti kuna selline huumor lõikab meie maailmanurga moodi krussis ajudele ka igati vahedalt. Tõnu Kõrvitsa heliloomingut (huvitav, et IMDBs pole teda lisatud heliloojaks) on nendel "sõidulõikudel" päris ohtralt saatjaks ning siinkirjutajale eriti meeldis näiteks üks Kaurismäelik soome-bosnia-türgilike rütmitunnetusega mänguline pala, ent tegelikult läbivalt Kõrvitsa muusika mängib tegevusele ja tunnetele kaasa. Selles tema erinevate palade miksis ühtlasi nii filmi tegevustikule kui asukohale miskit sõnulseletamatut iseloomulikku. Pole ka ime, et muusikagi sai festivali žürii poolt pärjatud.

Üksjagu unenäolisuse ja kunstilis-mängulise autorikino eripäraga filmiteekonnal lisaks emale on veel kaasaseiklejateks näiteks "Brežnev", lõbujanulised naised, autot ründav koer, vihased liiklejad, kes ei salli aeglaseid autojuhte, unistus-illusioon kunagisest armastatust, saatuslikke sekkumisi igal pöördel ja sirgematel teedel ka + lõpp ka korralik... saatuslik! :)

Igati vaatamist-kogemist-Joni&emaga kaasasõitmist väärt.

kolmapäev, 23. november 2022

Karistus / El castigo / The punishment (Tšiili-Argentiina 2022) - Pöffipäevik 2022 - 5.film


Režissöör: Matías Bize 
Stsenaarium: Coral Cruz
Olulisemad näitlejad: Antonia Zegers, Néstor Cantillana
IMDB hinnang: 7,5 (41 hindajat)
minu hinnang: 7,5

Naine ja mees sõidavad autos. Vaiksed, ehkki on tunda närvilist atmosfääri. Naine juhib ja mees räägib, et ehk peaks tagasi keerama... Selline on filmi esimene minut.
Peatselt saame teada, et nad on karistuseks oma sõnakuulmatule pojale, peatanud auto ja jätnud ta tee äärde metsavahel ning ise edasi sõitnud. Samasse kohta tagasi jõudes on poiss kadunud, nagu tina tuhka...

Kuigi filmis on vanemad proovinud anda õppetunni oma lapsele, kujuneb see lõppude lõpuks hoopis õppetunniks vanematele. Pole mõtet siin paljastada, kas nad lapse leiavad või mitte, kas see leidmine filmis üldse kuidagi kajastub... seda saab igaüks ise filmist vaadata, igasugused väiksed otsad ja teooriad avatakse ning kaasamõtlemise kärult ei lasta kukkuda, pigem on õhus mitu võimalust - poiss on minema sõitnud mingi möödasõitnud autoga, ta meelega varjab end kusagil ja vaatab vanemate tegutsemist või ongi päriselt rumala peaga metsa ekslema läinud? Ent tegelikult nii kummaline kui seda siin öelda ka pole - see tegelikult ei olegi kõige tähtsam selles filmis.

Jah, ka mina mäletan lapsepõlvest, kuidas kas ise või noorem vend sellise ähvarduse osaliseks sai, ent siiski kedagi meist kunagi autost päriselt välja ei visatud. Ise oma lapsi pole tahtnud niimoodi traumeerida, aga võibolla on vedanud ka, et tegelikult pole nad selleks ka kunagi kunagi andnud... Ent äratuntav olukord ilmselt paljudele endistele lastele või praegustele lapsevanematele. Aga mis siis teha sellises olukorras kui selline juba juhtunud? Loomulikult ametivõimudega kontakteeruda, abi otsida, kui ise leida ei suuda... nagu ka need vanemad siin teevad. Samas ju häbi ka... kuidas Sa sellist asja oma lapsele oled teinud? Ei saa ju kedagi süüdistada peale iseenda...

Film jätab alguses sellise lihtsa, vaatet telefilmi mulje. Lisaks justkui ideaalne Covidi-aegne film - pole palju näitlejaid, filmimine on viidud läbi praktiliselt tervenisti vabas õhus, looduses lihtne distantsi hoida ka... Ja stsenaarium ju nõuabki seda. Lugu oleks nagu näidend ja teostatav vast ka teatrilaval, sest suurt liikumist ei toimu, ollakse peamiselt üsna samas kohas - metsas, otsides poissi siit ja sealt. Kestvusaeg ka ei lase venimise tundel tekkida, sest tasahilju kasvav pinge hoiab pidevalt loo sisse klammerdununa ja kaasa, et mis siis ikkagi on juhtunud?

Vähehaaval hakkavad sisse tulema ka muud teemad - nii vanemate (erinev) suhtumine lapsesse (ja kas ka lapse suhtumine vanematesse?), omavaheline peredünaamika, mis on taas väga äratuntav igas peres toimuvatele kommetele ja reeglitele, mis oleks nagu elu enda seatud... aga kas ikka on? Kuniks lõpus eriti just naise sisemise maailma paljastumine, aga eks mehe omale ka ja ühtlasi terviklikuma pildi tekkimine, mis muudab arusaadavamaks üldse nende inimeste maailma ja otsused. Sildu ja sidemeid saab luua päris eluga igas sellises pusletükis, mis paika asetatakse ning mõtlema ärgitab just neid filmivaatajaid, kes on lastega pere liikmed.

Kuigi näinud siiani veel võrdlemisi vähe tänavuse PÖFFi võistlusprogrammi filme (4/23st), siis Tšiilis armastatud ja hinnatud näitlejanna Antonia Zegers'it võib pidada üheks peapretendendiks festivali parimale naisnäitleja tiitlile. 50-aastasel Antonial on ka teatrinäitleja taust, mis on vaatet lausa eelduseks just sellise rolli loomisel, kus on tegelaste karakteriülesehitusel võibolla filmi sisu mõttes kõige olulisem kaal üldse. Ja see kuidas Antonia loob tervikrolli, alates teatava üleoleku peegeldamisest ning kuidas vähehaaval see närv sinna sisse sigineb, ent finaalis paljastades ka selle, mida ta oma sees tegelikult tunneb. Sõna otseses mõttes vapustav rollilahendus! Siinkirjutaja jaoks, kes on siiani 2022 näinud 318 filmi, millest üle 90% valmimisaastaga 2022, on Zegersi roll terve kinoaasta TOP3 parimate seas. Just see intelligentne lähenemine ja võime nii läbimõeldud tervik luua, mida ju vaadates ning tegelaste nahas kaasas liikudes kohe ei taipa, aga just kogu rolliteekonnale järele mõeldes näha, kuivõrd filigraanselt ta oma tegelase närvilisuse tasanditel hüplemised on pununud, pidevalt gramm juurde. Filmi stseene ju alati ei filmitagi kronoloogiliselt, aga siin võib siiski arvata, et seda on seekord tehtud ja just eelkõige sellepärast, et kuidas muidu oleks üldse võimalik niisugune areng oma rolliga läbi viia... Jahm, tõesti.

esmaspäev, 21. november 2022

Poeet / The poet (Leedu 2022) - Pöffipäevik 2022 - 4.film


Režissöör/Stsenaarium: Giedrius Tamoševičius, Vytautas V. Landsbergis
Olulisemad näitlejad: Donatas Želvys, Dainius Gavenonis, Indrė Patkauskaitė
IMDB hinnang: nii värske film, et ei eksisteerigi veel IMDB keskkonnas
Minu hinnang: 8,5 (<- jah, päriselt ongi nii kõrge, ilma grammigi allahindluseta!)

Praeguseks, mil PÖFFil on nähtud 23 filmi, on minu jaoks (kohe peale Fabelmane ja Inisherini hingesid) kolmandaks parim ja suurim filmielamus üllatus-üllatus -  LEEDU FILM! 

Poeet viib aastasse 1949, mil siin meie maailmanurgas käis kibe küüditamine, ehk nõukavõim kehtestas end oma vägivaldsete meetoditega. Ja nagu me hästi ajalootunnist või suguvõsalugudest teame, kes sellega ei leppinud ja Siberisse ka ei tahtnud, need põgenesid metsa. 

Päris huvitava nurga alt on see Leedu iseseisvumise suure mehe Landsbergise (tunnustatud ja siiani peamiselt dokfilme viljelenud filmimehest) poja Vytautase kahasse Giedrius Tamoševičiusega kirjutatud-lavastatud film. Nimitegelaseks, ehk "poeediks" nimelt on siin linaloos üks noor õpetaja, kes ka puna-luulet viljeleb. Ta ise väidab metsavendadele, et venelased panid ta fakti ette ning kaitstes oma vanemaid oli ta selleks sunnitud... Nõnda satubki nagu 2 tule vahele, venelastele peab spioneerima ja paljastama metsavendade infot, leedukatele nõu ja jõuga abiks olema. Lisaks veel kohalikust raamatukoguneiust silmarõõm, kes ka metsavendade poolel (ning too, nagu paljud teised, jäigi oma vanematest ilma). 

Väga põnev vaatamine algusest kuni lõpuni välja ja kes meil Lõuna-Eestis on metsavendade punkrites käinud ronimas, see tunneb ära, et leedukatel olid need ju enamvähem sarnased. Mitmeski mõttes ikka väga sarnane meie enda ajaloole ja selles mõttes tundus natuke ka natuke nagu Eesti lugu, ainult tegelased rääkisid teises keeles. 

Esmaklassiline režii ja kaameratöö (kogu see sombune õhustik ja ajastulik kunstnikutöö) ning üllatusi (eriti lõpus) täis pööretega lugu. Kui alguses tunned, et oled nagu tegelase nahas tegevustikus sees ja kaasas, siis varsti…ähhh, ma ei tahagi reeta…igatahes KINDEL vaatamissoovitus.

Ise alguses PÖFFi kavas läksin sellest üle, aga just ajastu tõttu torkas silma ning tekkis mingi sisemine aimdus, et seda peab nägema ja nii oligi! Imestasin veel, et miks küll Leedu seda Oscaritele ei saatnud, oleks Kalevile väga kõva konkurent (ja hea ongi, et ei saatnud), aga siis otsides IMDBst (kus seda üldse ei olegi veel) ja mujaltki, sain teada, et maailmaesilinastus toimuski alles nüüd PÖFFil! 

Eriti kõnekas ka meie praeguses maailmas, kus räägitakse “tõsise olukorra ilmnedes” poolte valimisest, kes-kummale poole astuks ja kuivõrd palju mõjutegureid selleks võib leiduda, mis polegi silmale paista! 

Filmi lõpp võttis ikka päris tummaks! Kuigi tehnilises mõttes maailmaklass, siis loo mõttes selgelt mitte-Hollywoodi film (kuigi väga hästi kirjutatud ning lugu, mis ei jäta lahtist otsa) ja seda kõige suuremas aupaklikkuse mõttes. Nii väärt asi, et võiks olla ka ajalootundides (aga miks ka mitte inimeseõpetuse või psühholoogia tundide raames) kohustuslikuks vaatamiseks meilgi. 

Ei imestaks, kui Leedu selle järgmisel aastal Oscartitele saadab.

Püha ämblik / Holy spider (Taani 2022) - Pöffipäevik 2022 - 3.film

Režissöör: Ali Abbasi
Stsenaarium: Ali Abbasi, Afshin Kamran Bahrami, Jonas Wagner
Olulisemad näitlejad: Zar Amir-Ebrahimi, Mehdi Bajestani
Tõestisündinud loo põhjal draamapõnevik
IMDB hinnang: 7,5 (5139 hääletajat)
Minu hinnang: 8,25

Taani tänavune Oscari-saadetis on Euroopa Filmiakadeemia parima filmi, parima režissööri, parima naispeaosa (Zar Emir Ebrahimi) ja parima stsenaariumi nominent. Ebrahimi parima naispeaosa tiitli võitiski juba Cannes’i filmifestivalil. 

See on tõestisündinud lugu 20 aasta tagusest ajast, Iraanis toimunud mõrvadest. Lühidalt - üks usuhull pühas linnas, hakkab tänavaid puhastama prostituutidest. Oma motikaga viib nad koju ja lööb seal maha. Teine liin jälgib naisajakirjanikku, kes süüdlasele jälile pääseb, kuni silmiärakeeramasundiva finaalini välja. 

Youtube’s on filmilõike tolleaegsetest meediaülekannetest, mida Ali Abbesi 1:1-le ka oma filmi on sisse lavastanud (näiteks see kuidas mõrvari poeg tutvustab oma kodu ja isa roimakohti). Üldse tekkis Abbesil selle filmi tegemise idee juba 15 aastat tagasi ja selle valmimist on oludest tingitult saatnud üksjagu kivisid ja kände, mille ületamiseks on tavalise filmi tegemisega võrreldes kõvasti rohkem vaeva nähtud. Kusjuures kui iraanlased haisu hinna said, et Abbesil selline film plaanis teha, siis tegid nad kähku omaenda (kõige heldema hinnanguga "keskpärase") versiooni Iraanis päris kõvasti kõlapinda saanud loost. Iraanlaste film sai esilinastuse 2020 ja selle nimi on Killer spider (muide tolles versioonis on peaosas Mohsen Tanabandeh, keda tänavusel PÖFFil saab näha ühe teise filmi peaosas, Veneetsia festivalil auhinnatud ja nii Pühale ämblikule kui ka meie Kalevile tugevas konkurendis - Iraani oscarisaadetises "Kolmas maailmasõda").

Lugu ise on tegelikult veelgi suurem nii filmi tausta, tegelaste, kui selle tegijate mõttes. Ja kahtlemata mitte nõrganärvilistele. Taanis resideeruv Abbasi on ju see, kelle eelmine film oli Rootsis tehtud “Piir”, mis põhines ("Let the right one in" romaani autori) John Ajvide Lindqvisti jutustusel ja oli grimmi Oscarinominent 2018. Kõik mis puudutab mõrvasid ja mõrvari tegutsemise kujutamist on filmis realismi lähedane. Kõiki 16 mõrva, mis ta jõudis toime panna muidugi ei käsitleta detailides. Ka naisajakirjanik, kes seda kajastas on reaalse taustaga, ent kogu selle naise ennastohverdav mäng on autorite väljamõeldis dramaatilisuse ja põnevuse lisamiseks.

Naispeaosalist mängiv Zar Amir-Ebrahimi, oli sunnitud 15 aastat tagasi Iraanist põgenema, sest tema isiklik seksivideo jõudis avalikkusesse, ning näitlejannat ähvardas vangla ja 97 piitsahoopi. Juhtumi tulemusel läks kiiresti läbi Iraani parlamendis uue seaduse menetlus, mille tulemusel seal riigis nüüdsest mistahes seksuaalse sisuga filmides osalemise (ja nende tegemise, ka isiklikul otstarbel) eest määratakse surmanuhtlus. Sellepärast on ka kogu film üles võetud hoopis Jordaanias. Muide Iraani filmis, kui naisnäitleja on ilma pearätikuta, võib see tähendadagi tema karjääri lõppu! Praegu ju kogu skandaal ja naisõiguste teema, mis seal riigis hiljuti oma rahvarahutustega lahvatas, sai ka suuremalt alguse just ühe sellise naise tapmisest, kes ei järginud seda naistele pealesunnitud reeglit.

Uurisin oma sõbralt, kelle kodulinnas see juhtum aset leidis, kas ta mäletab, mis toimus ning sain vastuse, et muidugi, sest seda kajastati kogu riigis ning pikalt ja põhjalikult. Tegelikult on selgunud ka tõendeid, et tapja naine oli ka siiski teadlik ning isegi abistanud oma meest nende prostituutide tapmisel. Lisaks, mida film ka ei too välja, et mees olla ka vägistanud neid naisi ja kõik ei olnud prostituudid. Küsimuse peale, et kas siis tõesti rahvas oli toona (ja kõiki fakte veel teadmata) tapja poolt ning nagu filmiski selgub, et nõudis, et seda meest süüdi ei mõistetaks, a la põhjusel, et naistetapja tegi ühiskonnale hoopis sellega teene? Selle peale mu iraanlasest sõber vastas, et eks igal pool ole hulle ja eks neil kohalike seas oli ka selliseid, kes tõesti seda õigeks pidasid (juhtum leidis aset ka just sellises linnaosas, mis on kogu linna usuline keskus), ent suurem osa inimestest on ikka mõistlikud ja mees on ju mõrvar. Muide selle kaasuse kohtuistungitel osalenud kohtunik ise, kõvasti hiljem, põgenes välismaale suurte rahadega, kus ta suri ühes hotellitoas. Ametlikult väideti, et enesetapu läbi, aga kõik teavad, et tegelikult ta mõrvati. Aga see on juba hoopis üks teine lugu...

Väga tugev soovitus! Põnev, kaasakiskuv, aga valmis tuleb olla ka silme all toimuvateks kaadriteks, mille vaatamine pole kergemate killast ja pinevus ning mõni küsimus seisab õhus kuni lõpumeetriteni välja. Sest lisaks inimsuhetele ja raha või usu võimule on ka sealse riigi poliitika mitmeti kaheldav ning Abbasi küll võimendades, aga ka sõrmega osutades, toob mädapaised vaatajate silme ette ja mõtlemisvälja.

kolmapäev, 26. oktoober 2022

Aasia sõnatu teatri festival "1000 kurge" avamine


Eile avati Aasia sõnatu teatri festival "1000 kurge". Programmi valitud lavastuste etendusi saab 25.-.29.10 näha Tallinnas Viimsi Artiumis ning Tartus Tartu Uues Teatris ja Eesti Rahva Muuseumis. Tänasest veel 4 päeva maailmatasemel Aasia- ning aasiapärast kultuuri - kunsti, tantsu ja muusikat. 

Festivali üheks põhikorraldajaks on kunstiline kooslus *birdname, kuhu kuuluvad lavastaja-koreograaf Teet Kask, heliloojad Timo Steiner ja Sander Mölder ning produtsent Tiiu Tamm. 
Nimi “1000 kurge” viitab nii (jaapanlaste jaoks kõrgemaski hinnas) paberlindudele, mis sealses kultuuris sümboliseerivad pikka ja head elu (ning on sellega seonduvalt traditsiooniline kingitus pulmade ja sündide ajal), ent nagu ka festivali programmijuht Teet Kask lisas, on see ka viide Jaapani kirjaniku Yasunari Kawabata samanimelisest romaanist inspireeritult inimsüdame igavikulisele rännuigatsusele (ka Eestis väga armastatud kirjanik - oled lugenud tema LR-is ilmunud suurepärast "Lumine maa"? või ka just festivali nimekaimuks olevat Nobelistide-sarjas ilmunud romaani "Tuhat kurge"?) .

Festivalil astuvad üles etendajad Lõuna-Koreast ja Jaapanist ning avamisel sai ülevaate ja tunnetuse, millega on tegemist. Ühtlasi, kuna etteasted toimusid erinevates maja osades, siis õnnestus osalejatel tutvuda ka Viimsi Artiumi kui maja erinevate etendusruumidega.

Linnulennulist ülevaadet eilse kohta tulekski ehk alustada just Artiumist endast, sest juba uksest sisenedes astud selle maja atmosfääri, milles tunneb kohe ära loodusega kooskõla - puitu õhkab mõnusalt ja kivi on ka natuke kohal. Akende ees on loodus "tuppa tunginud" ning Artiumi aatriumi keskset õhku täidab sild, mis vähemalt näiliselt on ripptoestusega. Kõik on veel uus ja värske, aga mitte silutult-klantsitult, vaid selline, millega on lihtne suhestuda - kohe end koduselt tunda.

Esimesena sai Kammersaali astudes osa Shion Yokoo-Ruttas'e (Eesti/Jaapan) installatsioonist “Palun kasta, kui mind siin ei ole”. Ja seda, kelle taimed kastmist vajavad, tõesti (vist juba mõnda aega) kohal ei ole olnud, sest maa oli täis riisumata lehti... Aga ega nendega kastja midagi tegema ei pea - riisuda ju ei palutud (kas see oleks palju paluda? oleneb ju inimesest)... Huvitav on installatsioon ka tehnilises mõttes. Lummava tilkumise-heliga kusagilt kõrgusest ja maas muld, mis siis selle vee kõik endasse imab... järelmaitsena tekkis aga hoopis tunne, et kas seal üldse vett päriselt ka tilkus või oligi vaid helist tekkiv illusioon... aga tilkus ju küll - silmaga oli näha... või kas ikka oli? Oli, oli. Kuid terve päev seal tilkudes ja ei ainsatki installatsiooni alt tekkivat laiavoolamist? Muld on ju imeline imab palju endasse või on ikkagi see kunst ise üks ime? Sügise kolletunud lehed on igatahes imelised, isegi kui need ongi kunsti pandud. Selles pealkirjas on headus juba eoses peidus - keegi siiski kastab... Keegi jällegi hoolib. Kas ka hoolitseja hoolib ise taimedest... aga vähemalt sellest inimesest, kes on palunud. Taimed ise, mis installatsioonis on elavate kirjas, on pottides, ent nendeni tilkuv installatsioonivesi ei jõuagi... keegi kastab neid nagunii, sest Shion ise seal juures ei seisa... Ja meie, vaatajad, kastame neid imetlevate pilkudega...
Vastandlik - natüürmort ja elusloodus ühes... aga just esimene saab allatilkuva vee, ent teine on alles maa ja taeva vahel ning ei tegele veel mullastumisega. Mõtteid ühe installatsiooniga tuuakse pähe rohkem kui teinekord terve näitusega. Vaadatav, kuuldav, tunnetuslikult tajutav. Kas ka juba selles vastuoluliseski on midagi aasiapärast või see on siiski kunsti olemus iseenesest, maailmajao kultuurieripärast hoolimata?
Installatsiooni ühe "nööri" otsas rippusid ka kõrvaklapid, mis ilmselt lisasid kas muusika või sõnadega veel midagi juurde, ent kui mina nad kõrvadele panin, tuli sealt veel see kõikse haruldasem muusika - vaikus. 

Kammersaali kõrval asuvasse blackboxi viis festivali avasündmuse teekond edasi, kus samuti võrdlemisi kammerlikus atmosfääris saabus pimedusse lõikavasse mürkrohelisse laservalgusruutu Lõuna-Korea Nulhui Dance Company'sse kuuluv tantsija-koreograaf Siwon Choi. Oma kahevaatuselises ettekandes esitas ta 2 erinevat tantsu ehk 2 erinevat miniatuuri ehk 2 eraldi, kuigi tunnetusliku sidususega lugu. Esimene neist "Voog", ehk "The flow"... mis tuleb kohe ära mainida, oli lisaks tantsukunstile ka laulukunsti tutvustav. Kavalehe abiga sai teada, et tegemist on A-Leum Lee JeongGa plaadilt kõlava muusikaga ja see andis tugevalt tooni kurbust ja naudinguid endas segavale tantsule, millest tunneb ära mitmeid aasia tantsukunsti traditsioonidele viitavaid detaile. Detailide rohkus ja keskendumine tantsu ning üldse kogu liikumise jooksul on nö."eripära" juba iseenesest, sest ükski varvastekõverdus või isegi sõrmede positsioon ei ole läbimõtlemata, kujundit loomata vaatajatele pakutud. Roheline ruut kasvas ja pimeduses ruumi otsiv "taim" sai omale õhku juurde, kuigi hämarus hoidis seda (või siis teda) enda rüpes sellest hoolimata. Kuigi alles teise miniatuuri nimi oli "Tunnel", siis ometi oli juba siin tunnelisoleku tunne. Maa-aluses tunnelis, kus mingil põhjusel on üks taim kasvama hakanud. Otsides oma väljundit, oma elu. Ja kuigi piirid on paigas, ei saa, ega (inimene ka ju) tohigi nendesse jääda. Seda antud ala ära kasutades, kuid siiski ise mitte olukorra ohver olles vaid olukorda kontrollides. Õrn ja jõuline korraga. Alandlik ja ülev korraga. Liikumine ise kantud kehast algatamisega. Näiteks käte liigutamine ei oleks nagu üldse olnud mitte mõttetöö ja ajust antud käsklus, vaid need eendusid või tõmbusid tagasi hoopis kehalisest impulsist endast, mida oli vaadates täiesti isemoodi tajuda.

Tunnel-i tantsus sai valgus veelgi otsesema loojutustamiseks vajaliku rolli. Teatavasti tunnelist rääkides, seondub see ju tihi ka "tunneli otsas paistva valgusega". Ja ega ju sõnatu teatri puhul kunagi ei tea, aga oi kuidas iseendale meeldis sellest liikumisest leitud "lugu", kus inimene jookseb muudkui nende tunnelilõpu-valguste suunas, ent tihti siiski leidmata väljapääsu, leidmata lahendust ehk just nö. seda "tunneli otsa", sest pimedas olles hakkad haarama igast lootuskiirest ning need tunneliotsadki võivad osutuda vaid miraažiks - mitte päris valguskiireks, vaid tõesti pelgalt tühipaljaks lootuskiireks. Ja siis kui juba loobud, hakkab neid tegelikke tunneliotsi paistma. Ja mitmeidki... ning siis juba palju erksamalt! Ja võib isegi valida... Kas selles peegeldus ka Aasia inimeste oskus oodata? Vanema inimese tarkus? Sest eks ole ju aeg üks meie suurimaid õpetajaid. Nii eluline, nii selge kuid ometi sõnatult ning imekauni tantsuga esitatud. Sealjuures ei saa jätta kiitmata huvitavat esinemisriietust, mis omamoodi viitaks nagu origamile. Ent on oma peente kangatekstuuri-kriipsudega voolujoonelisuses ka viide esimesele tantsule "Voog" ja aitas illusioonide-mõtete tekkele omalt poolt kaasa.

Hetk aulas just kogetu üle õhkamist ning juba sisenesimegi Artiumi esindussaali. Kuigi keegi istmeid testida selles ei saanudki, sest kogu publik sai otsemat teed ise võimaluse "lavale astumiseks". Nimelt kõrgelt lavaääre tipust, lavalseisvate inimeste peade kohalt, hakkas laskuma jaapanlanna Asami Yasumoto. Jaapani kaasaegse tsirkuse kunstnik annab festivalil oma auhinnatud lavastuse etenduse "Cover your mouth" („Kata oma suu“), kus võib näha tsirkuse, kaasaegse tantsu ja muusika sümbioosi. Meile, festivali avaõhtul, anti sellest vaid põgus eelmaitse, et juba tervikut minna tagasi uudistama. Lisaks, seekord kasutas ta kaitsvat-hoidvat köit, kuid etendusel, nagu Teet Kask hiljem lisas, teeb ta seda kõike kilega. Selline vertikaaltants õhuakrobaadilt mõjus visuaalselt väga kummastavalt. Justkui vaataksid droonina kellegi lagipähe, kuidas ta liigub, kuidas ta tantsib. Originaalne lähenemine, mida ju muul juhul kui kusagilt kõrgelt aknalt alla inimesi tänavatel lihtsalt kõndimas vaadates saab vast ehk vaid aimu, ent siin tuleb mängu ka see tantsuline pool. Ja tegelikult kogu visuaal vast ehk pääsebki päriselt mõjule, mida pikemalt saada vaadata.

Juba enne oli tähelepanuväärselt silmatorkav vaadata Artiumi aulas kahte valget, umbes 3-4 meetri kõrgust kangast/paberit. Ja nüüd oli aeg nende täitumise käes. Kunstnik Matti Vainio asus seda Sander Mölderi DJ puldist väga huvitavate biitide ja helide saatel täitma, eesmärgiga luua seeläbi rütmistatult inspireeritult "1000 kurge" teos. Usun, et see on vaatamiseks väljas ka praegu Artiumis. Esialgu tundus natuke selline õlgakehitamapanev... ehk pigem tahaks ise pintsliga seal askeldada, aga lõpuks kui lõuend täis sai, leidis sealt ka päriselt need kõlanud rütmid üles. Kured ka. Tegelikult oli mustade joonte tekkimisel valgele pisut sama efekt, nagu vaadata kui keegi teeb kalligraafiat. Ise eelistaksingi vast pigem nõks veelgi mõtestatumat ehk just mõistusest lähtuvat tegevust ehk kalligraafia loomise vaatamist, aga Matti tegutsemine värviga muutus jällegi omamoodi tantsuks ning see oli ju puhas tunnetest tekkiv looming. Mis omakorda viis mõtted sellele, et kuigi erinevad oma detailides ja võibolla isegi sündimise-loomise-väljundi mõttes, siis pole see ju siiski mitte ainult Aasia, vaid üldse mistahes kunstile omane, et lõppude lõpuks kunsti kogemine ning tõlgitsus iseendale annab võimaluse ka iseendaga sügavamalt ja paremini tutvumiseks. Ning seda ka see Matti Vainio (ja ühtlasi ju ka Sander Mölderi) esitlus ju seega igatahes pakkus. 

Kujutava kunsti tekkimise ning helimaastikega samal ajal toimus Artiumi aatriumi rõdul vaatet kõige eelnevaga võrdne kunstiline elamus toidudisainer Helis Heiteri söödava installatsiooni Heiter x Terra Firma nii silmade kui suuga nautimine. Ehk see polnud siiski mitte lihtsalt mingi suvaline buffee, vaid tõesti sõna otseses mõttes kunst niisamuti. Ja aimata võis ka Aasia mõjutusi. Terra Firma on võrsuv lauamaastik installatsioon ja disainiuurimus. Mis väga läheda "vaatlusega" (loe: "mitte-ainult-silmadega-õgimisega") pakkus võimalust mõelda sellele, mida ja kuidas me sööme. Osa sellest toidust oli niiöelda kuivanud, justkui toidujäätmed, isegi hallitusliku efektiga, osa kasvas värskelt lauast välja (selle jaoks olid pisikesed käärid laual, et lõigata endale üks näpuotsatäis). Ilmselt ärgitamaks ka mõtlema, et kui kaugelt see toit meieni tavaliselt jõuab, mis võiks tõesti hoopis pigem oma aknalaualt noppida "päriselt" värskena (mitte kemikaalidega hoitult söömiskõlbuliku esteetikaga). Kogu installatsioonialus, ehk laud ise oli punasest savist ning loodud kasutades traditsioonilisi ehitusmeetodeid ja lisaks savile, oli seal ka muid looduslikke materjale, nagu näiteks kohvipuru…efektiloomiseks. Ja sellelt leitava eriskummalise toiduga kooskõlas üks tõeline Elamus- suure E-ga. Kui näiteks ülisuurte ubade või hoopis kivide või miks ka mitte linnupesa munakuhilatena olid selgelt äratuntavad tumedaks (arvatavasti soja abil) marineeritud kanamunad, siis mõningaid aasiapäraseid maiuseid ning nende konsistentsi ära arvata ei suutnudki. Laua vast maitsvamad annid siinkirjutaja arvates olid vahvalt hapud jõhvikad ei-tea-mille, sinihallitusjuustuna näivas krõmpsus glasuuris ning justkui kuivatatud umami-maitselised (soolanemagusad) "krõpsud" või olid need hoopis "küpsised", mis visuaalselt nägid välja, nagu kuivatatud seened (või hoopis tempura-millimallikad?)

Avamisüritus kestis veel edasi, kui ise sai sellest kunstist tiinest õhustikust Viimsi öhe astutud, mil veel üks vastandlik tunne tekkis, ehk mitte vanast maailmas uuemasse, vaid hoopis, nagu oleks teisest - "taasuuemast maailmast" vanasse naasnud.

neljapäev, 9. detsember 2021

"Kuldne Mask Eestis 2021" - Festivalipäevik


Kevadine Russian case 2021 andis selgelt aimu, millisel kõrgel tasemel on (tegelikult ju juba pikemat aega, aga ka) viimasel paaril aasta vene teater! Ahmisin 6 päeva jooksul pakutud 17st lavastusest 12 endasse (rohkem lihtsalt ajaliselt ei jõudnud). Kaks neist suisa maksimaalse 5 tärni väärilised ja kuus 4-tärnilised, ehk tõesti tase vägagi kõrge! Peale etendusi toimusid arutelud praktikute ja kriitikute osalusel üle terve maakera, sh. muidugi inimesed nii Venemaalt kui ka USAst... ja meie väiksest Eestistki. Huvitavad vestlused ja teemade avamised erinevate vaatenurkade kaudu. Lisaks palju põnevaid teatriterminoloogia ning tõlgenduste jagamist, mida meil (veel) ei kasutata ja ühtlasi avardasid teatrimaailma nägemist läbi teoreetiliste lahtiseletuste ning sõnastamispüüdluste.

Kohe kui Russian Case'i kava selgus, oli teadagi kõige suurem huvi Gorbatšovi vastu ning ühtlasi tekkis just selle lavastuse osas ka aimdus, et see võiks huvitada paljusid eestlaseid ning kui ka ainult 1, siis just see oleks tänuväärseim kui Eestisse jõuaks - jõudiski! See, mida Svetlana Jantšek oma tiimiga teeb nende Venemaa tippude Maarjamaale toomisel, see väärib riiklikke kultuuriauhindu ja suurt tunnustust. Tihti on need lavastused ju vägagi suured, hõlmates ka gastrollidel suurt arvu inimesi ning nende meieni jõudmine on juba omaette täieväärtuslik teatriime! Lisaks ehitab see sildu meie kultuuride vahele, aitab mõista ning ühendab. Kunstis võivad olla omad rahvuslikud eripärad, kuid kunst ise on universaalne ja väärilisel tasemel annab kõigi hingedele midagi, olenemata rahvusest. Laiendab meie kõigi maailma.

Siinkohal tahaksin tunnustada ka seda teist 5-tärnilist teatrielamust, mille ületoomine Eestisse on ilmselt täiesti võimatu, sest on oma tehnilise keerukuse tõttu vägagi eriline. Tegemist 4-tunnilise ja eelkõige just täiskasvanutele mõeldud "Pinocchio"ga. Kusjuures nimiosas on selles lavastuses korraga hoopis 2 naisnäitlejat! Rääkides nii kordamööda, korraga kui ka kaanonis. Kuid kõik need viled ja vidinad - laseritest ja kogu lava erilise ülesehituseni välja, ei oleks ju midagi kui ka kogu tippklassi režii ning fantastilisel tasemel näitlejate mäng seekordset Carlo Collodi klassikat ei elustaks. Ja see kõik lõi selles väärt kunstielamuses sõna otseses mõttes pahviks. Sellest lavastusest leidsin ka kogu etenduste paraadi võimsaima ja meeldejäävaima näitlejatöö, mille pakkus (muide poisikesepõlves ka Eestis elanud, kuid kahjuks tänavu 80-aastaselt koroona tõttu meie seast lahkunud) Vladimir Korenev. 

Kolmanda suurima elamusena ei saa jätta mainimata ka (samuti peaaegu 4-tunnine) Moskva Rahvaste Teater "Lugu viimasest inglist", mis muide võitiski aprillis tänavuse Venemaa rahvusliku teatriauhinna "Kuldse Mask" - draamalavastuste suurvormi kategoorias.

Eestisse toodi nautimiseks seekord 9 lavastust (lisaks 1 tantsulavastus ka kinoekraanil), millest 5 täiskasvanutele ja 3 lastele mängiti ka Tallinnas. Jõudsin neist viit vaatama, millega tutvuma või arvamusi võrdlema kutsun ka siin alljärgnevalt, ehk miniraport "Linnulennul üle festivali":


05.10 Alexala Kontserdimaja
See siin on raport, miks ma peale festivali avapauku, Moskvast külla sõitnud Arkadi Raikini nimelise Venemaa riikliku teatri Satirikon, Jevgeni Martšelli lavastatud Ostrovski ühe vähemtuntuma “Naljamehed”(“Šutniki”) etenduse lõppedes aplodeerides ülejäänud publikuga koos seisma ei tōusnud. Jah- kauaoodatud festivali algus, jah- kaugelt on ju meile mängima tuldud, jah- 1 suurepärane ja 2-3 väga head rolli, jah- naersin ja muhelesin ju minagi seda vaadates ning meelelahutuslik väärtus on lavastusel/materjalil kahtlemata…ent siiski liiga palju kahtlase väärtusega otsuseid koorus välja kunstilisest tervikust. Irooniline, et Konstantin Raikin just pressikonverentsil tõstis ka esile, et meil on siin nõudlik publik…ja üks eksemplar-näide ongi just siin hääles. Kuigi tõesti Konstantini ennast laval vaadata oli võimas! Rahvakunstnikul on selline aura, mis täidab suure Alexala lava ja kogu suure saali mängleva kergusega! Ja mitte ainult väline, vaid ka sisemine põlemine on paista kõikjale terves saalis. Istusin täiesti ääres, aga tundsin terve etenduse, nagu ta mängiks ka nagu minule (olgu lisatud, et laval olnud näitlejatest oli temal ainsana selline efekt!). 

Väga huvitav ja paljus ka karakteri tõttu, ent ka sirgeselgse, klaari joonega mängu tõttu, sõna otseses mõttes “võlus” vanema tütre rollis Aljona Razživina! Temal tuleb silm peal hoida. Ning muidugi ka Venemaa teeneline kunstnik Denis Suhanov, rahaka Hrjukovina näitas oma mängumuskleid, mis panid teda igas stseenis imetlema ja paradoksaalselt ka tema ebameeldivat tegelast nautima. Kuid seda Ostrovski näidendit ilmselgelt põhjusega lavastatakse harva. Alapealkirjaga (nagu need Ostrovski teemad ka muidu tavaliselt) “Armastus ja raha”, ehk isa kahe tütrega, kellest nooremat kosib üks noorsand, aga vanem ja targem on otsustanud vanatüdrukuks jääda. Perekonna suur toetaja ja suur rahamees siiski on vanemale tütrele silma peale visanud, kuid paadunud poissmehena ei oska ta toda kosida, vaid kutsub hoopis majapidajannaks. Kohmetusi igatpidi, sest perekonnal on ka raha samaga vaja, kuna peatne väimees on suurtes võlgades. Kui ostetavad need suhted on ja kus lähevad inimeste "punased jooned", see pannakse siin proovile ja ühtlasi luubi alla. 

Ilmselgelt, kuna see 1 Ostrovski lugu on hõredavõitu on siia mixitud sisse ka teisi. Lisaks veel kamaluga kunstilisi ideid ja selles peitub ka "metsa"panek. Kogu keskmine lõik oleks nagu tervikusse sisse sõidetud puhtalt publiku meelelahutusliku teatriõhtuväärtuse tõstmiseks. Seal saab hoogsat pillimängu ja (jumalikult ilusate häältega) naiste laulu, huvitavat liikumisseadet, kus rahvas liigub taustal ringiratast, nagu nukud. Segatakse ajastuid, sest kohati ollakse nagu tänapäevas, siis jälle kõvakübarate ajastus ja see on nii eklektiline ning põhjendamata, et ei teki ka stiilse lahendi tunnet. Üldse kogu lakooniline “lava laval” kunstiline kujundus on üsna suva ja arusaamatu: mingi kuivanud puu ja tänapäevane betoonblokk- lisaks kivivundamendi sees keldriaknad…viide Gogoli Põhjas loole-ehk siinsed on otsapidi sealt? Sisse on meelevaldselt surutud ka Michael Jacksonit? Milleks? Klouniesteetika, mida sai tunda vaid maitsekate pintslitõmmetega, nagu näiteks peategelase pikkadest klounikingaotsest või Chaplinlikust kõnnakust, väimehe hoogne "mööda saali jooks" ja saabastest efektne väljahüppamine, need andsid vaese rahva “narriks olemisele” arusaadava metatasandliku nüansi, mis oli leiuna huvitav ning sisuga sobituv…seega paraku kuidagi vastakad tunded tervikule.

Jah, meelelahutuslik oli see küll, aga kunstilises mõttes ebaühtlane ja segaste valikute ning suunitlusega. Ühe vaatuse kohta 2h15min pisut pikk ka ja tänu "vahelõigule" poleks ju tegelikult vaheaeg lavastuse siseatmosfääri lõhkunud, see oli niigi lõhutud. 

Kuid kahtlemata võimas produktsioon ja see on ka laval näha. Lavastuses on hetk, kui laval oli korraga 20 näitlejat! Ja no tõesti, Konstantin Raikini energiast pakatavat, suure joonega - üle kogu suure lava mängu jälgida on väärtus omaette. Kusagilt ei selgunud, et kas sellel on mingi seotus ka Kuldse Maski nominatsioonidega. Kui, siis mõistaks mainitud 3 näitleja omi, muus osas küll mitte. Kes varem Ostrovskiga pole tuttav, siis pigem soovitaksin Vene Teatris hiljuti välja tulnud “Tarkpea”…kuigi ka seal oli omajagu küsitavusi, oli noor kreeklasest lavastaja huvitavama režiiga ning meie teatri näiteks Žilenko ja Domowoy ei jää huvitavuselt laval alla oma Venemaa kolleegidele. Lugu ise ka pisut keerulisema ülesehitusega. 3+


13.10 Sakala 3 teatrimaja
There’s a murder on the dancefloor! Jah, üsna kindlalt võib väita, et tegemist oli isikliku tänavuaastase suurima tantsuelamusega! Lihtsalt pole sõnu! Puupüsti täis Sakala saalis (kõik küljed, ääred ja lava ka!) aplausi ajal olin vaimustuses, jahmunud, külmavärinates imetlusest!
Festival Kuldne Mask Eestis on kinkinud taaskord ühe (teatri)ime! Võrratu! Belglasest koreograaf-tantsija Jeroen Verbruggen’i lavastus “Tantsupõrand” tõukub sisulises mõttes USA depressiooniajastu tantsumaratonidest, mil rahavõidu nimel tantsiti “nii kaua kuni jaksad”. Eelkõige meenus 1970.aasta mängufilm Jane Fonda’ga peaosas, 9 Oscari nominent “They shoot horses, don’t they”. Nii ootamatu, samas nii tänuväärne vaadata nii tugeva dramaturgiaga tantsuetendust, huvitava sümbioosiga, kus saavad kokku nii klassikaline ballett kui ka kõikvõimalikud moderntantsu liigid, üheks väga stiilseks ja harmoneeruvaks tervikuks.

Kasutatud oli ruudukujulist lava (kuigi laiendustega) ja lisaks tuli sinna lavale ühes lõigus veel teine lava ("lava laval"), mida 1 mees hammaste vahel tiris, aga samal ajal 1 naine sellel tantsis toolil! Täiesti teisest klassist intensiivsusega, isegi raskeõhulise atmosfääriga (surmad ja teatav tiine õhustik, mis igal hetkel kohe plahvatamas). Tantsiti ju suures saalis, aga mõnusalt kõik nii lähestikku, et 21 tantsijaga etendus mõjus laiusesse targa valguskujundusega suisa kammerlikult. Seevastu kõrguses on avarus ja ajastule kohaste tantsulavade teadustustahvlid, kus vilksavad punasega kirjutatud väga valitud märksõnad, nagu “unistused”, “seksikas” ja etenduse pealkiri- “Tantsupõrand”. 

Erinevad lōigud tantsitakse ka vastavalt kas varvassussides-sokkides-tantsusussides…Kostüümides on tunda nii ajastutabamist kui vajalikku emotsiooni tekitavate karakterite rõhutamist (näiteks mustades fringe kleitides pahelisemad naised). Ja see muusika! Ajastule omane jazz muidugi, aga mida etendus edasi, seda elektroonilisemaks, modernsemaga segunevamaks see muutub. Tipnedes live’s retsitatiivis esitatud, kõikide-tantsijate-hümniliku sõnumiga lauluga “Dancing stars are never alone at night”.

Koreograafia on nii silmipaitav, samas originaalne ja sisaldab igal pöördel luguehitavat, ent ka koreograafi ideede-ilutulestiku ohtrast pagasist üha uusi ja uusi võtteid lisav. Kord tõusid mehed maast käpuli naised seljas seismas, kord tantsiti väsinult pead teineteise õlalt õlale hüplemas, pikitud täis tillukesi, aga nii paljuandvaid detaile, nagu näiteks tagaselga vilksatav jazzkäsi või koreograafiasse "sissevisatud" foxtroti-samm. Tantsiti ju nii sünkroonis kõik laval, aga ka mehed-naised eraldi ning muidugi ka väiksemate kooslustega. Mh. ka kaanon-sünkroonis või ka üle ühe kaht erinevat koreograafiat samaaegselt tantsides! Ühes lõigus näiteks 1 paar, mida marionettidena tantsitasid mehed, tantsides seega nii selle paari liikmetega kui ka see paar omavahel- vaimustavalt originaalne ja uskumatult ilus! Ja mõisatagi see nii mitmetähenduslik - tants kuni surmani. 

Külmavärinad ja kananahk! Iseenestki mõista- Seisvad ovatsioonid kogu saalilt (minult ka)!


Vene ühe tuntuima praeguse aja teatrimehe Ivan Võrõpajevi “Iraani konverents” Moskva Rahvasteteater ehk Teatr Natsii esitatuna oli möödunud aasta nominent kategooriates parim draamaetenduse suurvorm (mille muide võitiski!), parim lavastaja (varem ka Eesti Draamateatris lavastanud Viktor Rõžakov), parim naisosatäitja (Ksenia Rappoport, kes kahjuks eesti etendusel ei mänginud) kui ka parim meesosatäitja (Jevgeni Mironov, Vitali Kištšenko, Igor Gorodin). Kištšenko mängis Eestis ka! Ja KUIDAS veel mängis! Kategoorias “imeline-oma-silmaga-ära-näha”. Laval oli ka Eestist pärit näitleja Ilja Issajev. Muide Venemaal mängitakse seda erinevates koosseisudes ja näitlejad saavad alles etenduse eel teada, kes mis rolli tollel õhtu etendab!

Etendus kui selline ongi sisult ja ülesehituselt, nagu publik osaleks Iraani-teemalisel konverentsil Taanis. Laval on moderaator ja ükshaaval tulevad sinna ettekandjad ning esitavad oma jutu…ent need muutuvad dialoogideks ja seda nii osalejatel omavahel kui ka ühepoolseteks dialoogideks publikuga…mis omakorda tekitab vaadates dialooge iseendas, kuna teemad on universaalsed. Vaid riivamisi poliitilised (lääne&ida kultuur), peamiselt siiski üldfilosoofilised ja muidugi jumal ei jää mängust välja. Eks paljudki teemad ole seal maailmanurgas (ja mujalgi) just usuga seotud. Kuid siin on tegelaste vahel ka eraelulisi sidemeid ja seega liigub tasand väga mitmel kihil kordamööda ja korraga. Lavastuslikult mängib rolli ka video, sest vahepeal, eriti just järgmise esineja teadustamisel, lülitutakse green room’i ning ka ettekanded tulevad lähiplaanis taustal.

Vast just “vabadus”, mis praegusel koroona-ajastulgi mõnede jaoks taas eriti teravalt päevakorda tõusnud, oli ka kogu siinsete teemadevõrgustiku allhoovuseks. Nii isiklikul pinnal iseendas ja lähisuhetes kui ka üldisemalt kultuuris ja ühiskonnas. Ja lõpuks jääb siiski tunne, et ÕNNEKS oleme juhtumisi siia Euroopasse sündinud. Meie isiklikud mured on tegelikult tillukesed mõnede teiste riikide terve rahvuse või ühiskonnagrupi murede kõrval (kuigi meie endi jaoks on ju meie mured näiliselt tihti suuremadki). Olla või mitte olla…kas “olemine” on lihtsalt eksisteerimine või tuleb selleks ka tunda-mõelda-tegutseda?

Selle materjaliga on tööd alustatud ka Theatrumis, kus plaanitakse lavastus järgmisel aastal välja tuua eesti keeles.


"Gorbatšov" on käesoleva teatriaasta suurim teatrielamus! Ent kirjutasin sellest juba kevadel pikemalt ning sügisel enam uuesti vaatama ei läinud, et anda niigi väljamüüdud etendustele rohkem ruumi neile, kellel see veel nägemata. Minu Russian Case baasil nähtud ja sellest kirjutatud peegeldust saab lugeda siit: https://danzumees.blogspot.com/2021/04/gorbatsovgorbachev-rahvuste.html


22.10 Sakala 3 teatrimajas
Kuldne Mask Eestis tõi Peterburist külla ka sealse nukuteatri - Teater "Karlsson Haus"
Mängiti meil küll kolme lavastust, ent kuna näiteks Lindgreni lugu on tuttavam, siis valisin võõrama, ehk “Lugu ausõnast”. Venemaa teatriauhindadest tõi see lavastus tegijatele Aasta parima nukuteatrite lavastajatöö tiitli. Lisaks ka parima nukulavastuse, kunstnikutöö ja nukunäitlejatöö nominatsioonid.
Nominent Anatoli Guštšin kahjuks Eestis mängimas polnud, aga Denis Polevikov’i ja Renat Šavalijev küll. Kolmandat meest ära ei tundnudki. Kuid mis eriti mõnus, siis kõik 3 väga erinevad, täiustamas teineteist igaüks ise küljest. Samas kõik jätsid mulje, nagu 19.v 20.sajandi alguse sirgeselgsed kadetid. Relvadeks seekord hoopis muinasjutud ja nukuteatrivahendid, millega võideti hetkega kogu (nii kahju, et pooltühi saal) enda poolele. Eestikeelset teksti lavanurgast väga tabava müstilise kajaga IDEAALSELT esitamas Leino Rei! See andis nagu veel oma tasandi juurde! 

Vaatad seda lavastust ja saad koheselt aru, et nukuteater siin on tõesti maailma tippklass. Segu traditsioonilisest "laualmängust", moodsate ja kavalalt efektiivsete lavastajatrikkidega (see rippuv roostes mägiraudtee lift, mida nii huvitavalt ära kasutati!!!) Ka lauas endas maagilised luugid ning igale lapsele inspireerivaid fantaasialendudele tiibu oma nuku- ja rollimängudele, sest kus on luuk, seal ka redel…ja loomulikult avanevad sealtkaudu uued maailmad, uued mängumaad! 

Ütlematagi selge, et see kõik oli silmadele (ja hingele) nii-nii ilus! Ei mingit allahindlust, et lastele, kes ju ei tajugi peeneid nüansse, otse vastupidi- just eriti nõudlikult pingestatud, sest “mäng” tehakse nendele kõige suurematele “ekspertidele”, kes ise ka iga päev ju MÄNGIVAD! Tegelikult on pealkiri natuke eksitav…“Ausõnast” küll, aga mitte “lugu” vaid “lood”- ja tervelt 3 tükki! Ausõna olulisusest. Kõik lugudena ka nii huvitavad ja (minu jaoks olidki tõesti) uued. Jutustajad ja mängijad vahetusid igas loos, nõnda sai iga näitleja olla “põhijutustajaks” ühes. Õhinal mäng, dünaamika näitlejate vahel, nukumäng- vahepeal isegi kolmekesi ühe poisikese kallal, segades inimesi  ja nukke, valgusemaagiat, varje- nii hea oli, et vaataks uuesti ja kade meel, kes said ka sama teatri Vahtramäe Emilit näha!


25.10 Rahvusooperis Estonia
Moskva Teatr Sovremennik “Kogutud teosed” lõpetas minu jaoks tänavuse festivali. Kuigi nende tänavuste suurepäraste teatrielamuste seas pisutki keskpärasem torkab ju hoopis teismoodi silma. Ja seda see Viktor Rõžakovi lavastus oli. Jevgeni Griškovets on hoopis teistmoodi teravate lugudega varem endale nime teinud. Ei tundnud neid näitlejaid, ega ka kogu teatri juhtide vahetuse tausta, mida hiljem lugesin ja sestap tekkis arvamus pelgalt selle põhjal, mida lihtsalt oma silmaga lavalt nägin. 

Loo lähtekohaks on see, et ühe vanema pereema mees on surnud ja tal pole enam vaja suurt uhket korterit. Sestap on otsustanud selle mingile tõusikust uusrikkale maha müüa. See on olnud ju ka koduks tema kolmele lapsele, kes samuti külla saabuvad, et viimast korda vana koduga hüvasti jätta. Peresidemed ja vana eluga hüvastijätt ning uute alguste võimalus (mistahes eas) ning otsustuskindluse olulisus pannakse luubi alla ja paljuski kurbnaljakate toonidega. Need 3 last ka igaüks isemoodi karakteri ja eluga, polekski nagu sama pere lapsed, ent oluliste asjade ühendusjõud on ilmne. “Kodu”gi on lõppude lõpuks siiski “inimesed”, mitte maja või korter ja kui seda “inimest” enam pole, siis on ehk tõesti aeg uus “kodu” leida. Vanast lahtilaskmine võib ja kas ka peaks(?) muutuma eesmärgiks omaette kui just ei tahagi jääda vanasse elupäevade lõpuni. 

Publik selgelt armastas peaosalist, ehk lesestunud ema mängivat Marina Nejolovat. Imetles, justkui sõi ta peost mida iganes too ka lavalt ei pakkunud. Huvitav, aga minu jaoks täiesti keskpärane…isegi võiks öelda kiretult laisk mäng. Kui ma mõtlen kasvõi meie Vene Teatri, no näiteks Tatjana Manevskaja peale, oleks saanud tunduvalt huvitavama "rolli". Tundub, et proua ei pea pingutama, sest ta läheb rahvale peale ka lihtsamate vahenditega. Olles mänginud Siberi habemeajajas Tolstoi ema, olen teda siiski varem kinolinal näinud, ent ei viinud kokku. Palju rohkem särtsu oli paaris meesnäitleja - uusrikkas ning ka nooremas - naljakalt vaid ülakeha lihastega perepojas. Muidu võiks lavastuse isegi täiesti lihtsakeseks liigitada, aga siin toimub üks jahmatav lavamuutus, mis tõesti ahhetama paneb ja on tähelepanuväärne. See kuidas vaatajate silme all kogu lava korteriks muutub! Tõeline teatriime. Arvestades seejuures, et tegemist oli ju gastrolliga!
----

Kuldne Mask Eestis kodulehel on kõigi südamerahuks üleval juba pilt tekstiga "Kohtumiseni 2022!"
Ootame pikisilmi!

----
Ülal kasutatud fotod on pärit vastavate teatrite kodulehtedelt, "Kuldse mask"i auhinnafoto Kuldne Mask Eestis kodulehelt.

reede, 20. september 2019

7. Rahvusvaheline Improteatrite Festival TILT - Rahel ja Mihkel "Vastamata kõned"; Improteater Impeerium "Marite Butkaite eksklusiivsetel tekstidel"; Us boys who go out together (CZE) "Böömimaa tragöödia"; Stacey Smith (USA) "Stacejam"


Jõudsin eile õhtul kella veerand 8 ajal Katariina kiriku ukse taha. Parajasti lõppes eelnev, ehk tänavuaastase improteatrite festivali TILT esimene etendus... kuulsin kiriku ukse tagant tormilist aplausi ja ebaeestlaslikku vaimustuskisa... sellele ma töölt linna kimamisest hoolimata ei jõudnud...

Minu festival algas kui esimesed väljuvad inimesed ukse avasid ja ma vihma käest kuiva kirikusse astusin ja (lisan siia suurima austusega  eesliite "Eesti esivabatahtlikult") Hannele'lt festivalikoti sain. Mõtlesin veel, et ilus kott, aga "kott"? Milleks see? Loomulikult selleks, et oleks kuhu suured elamused panna ning siis ju lihtsam neid pärast koju kaasa tassida! Küll mõnel inimesel võivad olla alles (liiga) pikad juhtmed. Aga no hea, et festivalipäeva lõppedes (ca kell 22:40) sellest lõpuks aru sai - kott ju saigi pungil elamusi täis! Ilma selleta oleks sealt äraminek raskeks läinud :)


Jõudsin festivali esimese päeva kaks viimast etenduse-plokki näha. Igal päeval on neid "plokke" kolm ja iga plokk koosneb kahest eraldiseisvast esitusest-etendusest. Lisaks on enne õhtuseid etendusi üle maailma Eestisse saabunud improtippude workshopid.

Etendusplokkide vahel on 15-minutilised pausid ja kuna osalt plokkidest on eesti ja osalt inglise keeles, siis oli märgata publiku vahetumist mingil määral. Ingliskeelsed eestikeelsetest ju aru ei saa ning nõnda nemad tegid "pikema pausi". Teisalt saabus osa publikust vaatama just nimelt eestikeelseid improtruppe. See osutus päris huvitavaks etenduste nautimise kontekstis, kuid sellest hetke pärast.

Esimesena tulid lavale Improteater Impeeriumist Rauno Kaibiainen ja (minu jaoks nime mõttes tuttav, aga tema loomingu mõttes võõras) kirjanik Marite Butkaite. Publik sai anda oma panuse kirjaniku kirjutatavasse näidendi sissejuhatusse, andes tegelaste nimed, vanused ja nende hobid ja unistused. Millest siis kirjanik läks kokku kirjutama esimeste stseenide näidendieskiisi...

Selleks kirjutamise ajaks saabus lavale teine trupp - Rahel ja Mihkel. Rahel Otsa, nagu hiljem selgus, on festivali "emme" - kunstiline juht, keda näis see kogukond tundvad, austavad ja armastavat. Minu jaoks oli temaga kohtumine esmakordne. Olen siiani olnud üsna improteatrikauge ning usaldanud vaatama minna vaid Impeeriumi improkaid - tean neid näitlejatena ka muidu ja terve eelmine aasta vaatasin mitmeid nende formaate ja erinevaid mänge ning nautisin neist absoluutselt kõiki! Muide kõige parem, vahvam ja ägedam impro, mida üldse elu jooksul näinud olen, ongi just selle "Kirjaniku eksklusiivsetel tekstidel" formaadi Contra kirjutatud algusega, pöörane ja fantastiliselt lahe, ägedasse absurdi kaldunud etendus, mis sai eelmisel aastal nähtud. Olgu öeldud, et see istub ka siiani minu jaoks "kõige parima" impro troonil!

Kuid nüüd siis põnev võimalus avastada ka uusi näitlejaid (kuigi neist kahest üks, ehk Mihkel Kangur, on juba Ruutu10 ühest etendusest tuttav). Impro läks lahti sellega, et publik sai otsustada, mis ametit need 2 peategelast peavad. Tegemist nimelt kahe vana tuttavaga, kelle improviseeritud tänasesse päeva jõudmise suhe hakkas siis vaatajate ees lahti rulluma.

Rahel oli nagu värske tuuleõhk - täiesti omaette tunnetuse ja stiiliga, aga minu arvates kogu etendust oma peos hoidev. Võib-olla ka sellepärast, et tema tegi ühte karakterit, aga Mihkel mängis naise kahte erinevat meest. Üht, kellest saab lugu alguse ja teist, kes tuleb pilti siis kui noorpaar lahku läheb. Kuigi need karakterid eristab Mihkel häälemoonutuse ja naljakate maneeridega ära. Täitsa mõnus ja päris naljakas ka, kuid selle improloo väärtus kolksus minu jaoks kohale hoopis ühe konksuga, mille Rahel tekstis välja viskab. Ei mäleta, et oleksin sellist kavalat nõksu oma umbes 10 nähtud improetenduse jooksul veel varem kohanud. Nimelt esitab ta ühe filosoofilise küsimuse, kui need 2 tegelast seal lahku on minemas ja naine enam meest ei armasta - "kas Sina oled kunagi kedagi maha jätnud" - jah, täiesti mängu sees ja kohe naljaks keerates, ehk Mihkel ütleb selle peale, et "no mahajäetaval on ju ka raske... vast raskem veel...". Kuid nagu öeldakse - damage is already done - ma olin sellest ühest küsimusest lõksus. Hakkasin komöödiale kaasa mõtlema filosoofilistel teemadel :) Kas ma selleks siia tulin, aga oi kuidas see mulle meeldis. Miks küll tihedamalt ei küsita selliseid provokatiivseid küsimusi impro-etendustel? Küsitakse ju küll sisendit, et mis kuju või suuna lugu peaks võtma, aga sisuliselt... ei mäleta.

Eks jah, improteatri geenidesse oleks juba nagu komöödia sisse kirjutatud - tabavalt kohapeal leitud tekst ning naljakad olukorrad, millesse tegelased satuvad - seda tõestasid ja ilmestasid ka kõik õhtu jooksul minu nähtud 4 showd. Ja siis selline tõsisem noot andis väga suure lisaväärtuse.

Kui Rahel ja Mihkel, ehk nende tegelased Katrin ja Kristjan oma suhte siiski lõpuks sõbralikult jälle kokku lappisid, tulid lavale tagasi Improteater Impeerium... Sedapuhku olid Raunol kaasas ka Kati Ong ja Mairi Tikerpalu ning nüüd juba koos tekstipaberitega. Näitlejate mõttes küll vahva esitusega, aga lugu ise ei hakanud kuidagi jooksma. Lähtekoht oli pisut tobe... ja tobenaljakas ju antud juhul olekski lahe, aga see polnud ka piisavalt tobe... ehk siis isiklikult pinnalt lihtsalt minule ei meeldinud see, mida kirjanik neile ette oli kirjutanud. Vanaisa püüab kala ning unistab pontšikubaarist ja ratsutushobiga tütar, kes jällegi unistab pontšikutest... okei, publiku antud lähtekohad olid juba eoses nadid. Samas pole mul õigust siin ka nuriseda, sest ise ju istusin ka seal publiku seas, aga jätsin oma pakkumised hõikamata. Teisalt, ega seal poleks jõudnud ka. Eesti publik on kiire oma pakkumusi esitama ja enda soovitud suunas tulevast sisu juhtima. Nii, nüüd muutus teksti kritiseerivamaks kui see vahva lugu väärt on. Sest tegelikult ju naersin nii mina kui ka publik läbi terve kahe etenduse ploki. Jah, see paksuks minemine-teema ja ema ning tütre esialgne suhtlus kiskus pisut raba-suunas. Kuid tegelikult siis kui kirjaniku etteantud tekst näitlejate näppude vahel kadus, võttis see kõik märksa positiivsema ja mõnusama suuna. Rauno toob ka baaridest meeskaaslaste ratsutamiseks otsiva tibi mängu ning kõik, mis vähegi viitab absurdsemasse suunda, annab suure plussi loole lisaks. Eriti lahedaks kujuneb 62-aastase pangalaenu küsimise stseen, millest Kati vanamemmena läbi jalutab. Üldse vaimustas see mitmekülgsus ja mitmete tegelaste sissetoomine, sidumine ja loo tasandite tekitatud kihilisus, ometi ohje nendest hetkekski lahti laskamata. Kolm näitlejat mängisid mitmekordse arvu tegelasi ühe kolmveerandtunniga laksust väljamõelduna ette! :)
Ei saa jätta kuidagi mainimata, et VÄGA suure lisa andis kogu Impeeriumi etendusele muusikalist improkujundust teinud Ragnar Toompuu!


Eesti publik elas küll mõlemad etendused kaasa, aga esimese ploki lõppedes ei kuulnud üldsegi seda "loomakisa", mida kuulsin enne festivalile saabumist KIRIKu ukse taga... Jah, me oleme ikka palju reserveeritumad... ei oska(?) ennast välja elada või lihtsalt pieteeditundest? kasvatusest? represseeritusest? alles õpime oma ülevoolavaid emotsioone lagedale laskma. Ei tea, milles asi, aga see seltskond, kes kohale voolas ingliskeelset plokki vaatama-kuulama, nende seas tundsin ennast palju rohkem kodus (20-aastat välismaal elamist on teinud vist oma töö). Mõnusalt vaba õhkkond tekkis järsku saali ja kaasaelamine lavaltoimuvale võttis täiesti teise mõõtme.... nautisin kaaspubliku elavaid reaktsioone vaatet sama palju kui laval askeldavaid improtruppe. Need tegid neist etendustest nõksu võrra veelgi paremad kui nad oleks ilmselt eesti publikuga koos vaadates... fenomenaalne, aga ma ei oska seda ka paremini seletada-sõnastada :)

Igatahes saabusid ingliskeelse ploki esimese show jaoks lavale punt, mis kannab nime "Us boys who go out together"... mõtlesin veel, et kas siin gay-alltekst... aga ei, kuigi nad seal läbisegi mängisid ka naisi, siis seda see küll ei tähendanud. See on selgelt ühest näitlemise eri vormidega tegeleva sõpruskonna improtrupp. Tšehhist! Kohe sai aimu ka sellest, et tegemist on hoopis isemoodi improvisatsiooniga, mis segab sisse ka palju füüsilist. Ma söön oma mütsi ära, kui üks neist ei olnud ka tsirkuse taustaga... aga seda rikkam sai tervik. Loo sisu tegelikult polnudki siin eriti oluline ja kuigi mina teatrivaatajana olen eelkõige tugevate faabulate austaja, siis oli lummatud ka sellest, hoopis omamoodi fluidsest, peaaegu tantsulised mõõtmed võtvast improst, mida need 3 tšehhist saabunud kutti üles hakkasid ehitama. Muide ainus õhtu neljast impro-tükist, kus publikuga läbi neljanda seina ei suheldud. Lähtekohaks 1 mees ja 2 naist. Mees peab otsustama, kumma naise ta endale ikkagi valib... aga mees on otsustussuutmatu ja tahab pigem mõlema eest põgeneda... Tegelasi isade-emade ja muidu erinevate kõrvalliinidega tuuakse veel sisse ja kõik need kõrvalliinid ei viigi kuhugi, aga ega eluski meil ju kõik asjad lõpuni lahene ning me ise iga teed päris kohale ei kõnni. Mingis mõttes aitasid ka nende kolme inimtüübi omapärad ja välimus sündinud koomikale kaasa. 1 neist kolmest oli teistest tunduvalt lühem, prillidega ja juba olemuselt koomilisem, 1 vuntsidega, kelle tantsuline liikumine paistis selgelt silma, kuid olemuslikult flegmam ning sisulises sekkumises tagasihoidlikum ja 1 liikus teistest palju rohkem, lehvitas oma juukseid kord patsist lahti, siis jälle kinni, kuid tundus, nagu ta tahaks olla iga stseeni nael. Intensiivsus, millega mehed mängisid ja mõnus muusikaline saade andsid sellele etendusele veel omapoolsed väärtused juurde.

Õhtu viimaseks improks saabus lavale selgelt ameeriklanna. Stacey Smith. Temast "Stacejam" showst õhkas professionaalsust ja enesekindlust - see, mida ta teeb, seda ta oskab, teab ja tunneb läbi ja lõhku. Monoimpro, mis küll kasutab taustamuusikut. Selleks muusikuks on britt Phil Lunn, kes saatis ka tšehhi impro-boybandi. Monoimpro on vist üldse veelgi raskem, sest ühel näitlejal tuleb mängida kõik tegelased ette ning luua lugu (lood) vaid enda peast. Samas teatav kindlustunne, et tõesti saad üksi kogu oma etenduse üles ehitada. Stacey küsis ka käivituseks ühe sõna publikult... minul torkas kohe pähe sõna "father"... aga keegi ühtki sõna ei öelnud... jälle hoopis teisiti kui eesti publikuga, kes kohe oleks ilmselt sekkunud. Ma jõudsin juba mõelda, et hõikaks hoopis "sex"... aga lõin põnnama, sest ega Stacey ju kindlasti pole suu peale kukkunud ning arvatavasti oleks sealt tulnud mõni repliik a la "that's all you guys think of all the time" vms.... Ehk siis niiiiii palju mõtteid jõudsin selle ajaga mõelda kui lõpuks keegi publiku seast ütles "spoon".... Kuigi Stacey sellest sõnast küll midagi erilist oma loo, ega esituse sisusse ei teinud-toonud. Ei tulnud seda ka tüki sisus hiljem, ega kasutanud ta seda ka inspiratsiooniks tegelastes. Selles mõttes nagu ei saanudki aru, et miks ta seda sõna siis üldse küsis... ega ju ei peagi kõik mõtestatud olema. See lihtsalt oleks olnud mõnus... Järelikult on ka õhtu vast isegi kõige profimal esinejal veel arenguruumi :D

Kuid see, mida Stacey siis tegema hakkas oli küll imeline... Oma loos võttis ta sisuliseks lähtekohaks lapsed ja nende vanemad. Need lapsed olid tal mitmes vanuses... mõni alles kuuene, kes poistestest esimeses klassis unistab, teine jällegi 37-aastane jorss, kelle ema lõpuks kodust välja viskab, kuigi mees palub kasvõi paari nädalat veel... Aga tegemist on "tough mom"-iga. Samas kui selle 37-aastase sõber, kes teda ootab peab sõbra ema kuumaks totsiks... Harukordselt mitmetahuline. Ja nagu sellest poleks veel piisanud, Stacey esitab seda kõike impro-muusikalina, et kohapeal sünnivad ka laulud, mis on muide täiesti riimis... kas ta tõesti need improviseerib? Tekkis küll kahtlus, aga vaadates ju vahet ei ole... lihtsalt tõeliselt hämmastav. Kui ta seda "spoon"i oleks sisse toonud, siis oleks olnud küll kindel, et tõesti ongi kohapeal välja mõeldud.... aga nii enesekindlalt laulda ja sõnu seada - wow... Rääkimata sellest, et ka lood seob ta käigupealt niimoodi kokku, et lõpulaul jõuab alguse laulu juurde ringiga kokku. Hämmastav! Stacey enda olemus ja näitlemisoskus on ka kogemusest ja ilmselgelt suurest improtamisest igas hetkes ja nüansis naudingut pakkuv. Kusjuures väga ameerikalik. Jah, polnud vähematki kahtlust, kus kohast ta pärit on :)

Kirjutasin sellest kohe, sest festival kestab veel täna ja homme. Ja tahaksin omalt poolt anda kindla soovituse mõnda või kõiki neid improtruppe vaatama minna. Improteatri tase on täiesti uskumatult kõrge. Igast etendusest saab sellise positiivse laengu, et kui minagi läbi külma öise vanalinna kodu suunas vantsisin, ei pannud ma ümbritsevat linna tähelegi, vaid oli mõtetes nende nelja etenduse sees. Naersin veelkord üle mõningaid säravamaid hetki ning mõtlesin ja meenutasi, keda mina olen oma elu jooksul "maha jätnud" ja kes mind on maha jätnud...

Sedapuhku toimus Tilt-festival juba 7ndat korda. Mina jõudsin sinna alles esimest... Aga 8ndast festivalist plaanin igatahes korralikumalt osa võtta. Impropisikuga nakatatud saamiseks piisab vaid korrast! See on nii lahe ja annab nii mõnusa emotsionaalse laengu. Rikastab nii teatriskeenet kui ka iga publikuliikme kui ka laval esineja igapäevaelu.

PS. minu enda (kunagi ammu ja pool kogemata - firma tiimiüritusel) esimeseks "improõpetaja"ks on ka seekord laval esinenud Kati Ong. Siiani on meeles tema sõnad, et impro esimene reegel on see, et laval ei öelda kunagi "ei", ega vastata teisele tegelasele negatiivselt - see lööb tegelased ja liinid lukku... Võib-olla ka sellepärast on need etendused alati NIIIIII positiivsed?! :)


Tekst festivali kodulehelt:

Rahel ja Mihkel (EST) - "Vastamata kõned"

Laval on kaks tegelast. Võib-olla on nad lapsepõlvesõbrad, kallimad, sugulased, head kolleegid? Kes nad tأäpselt teineteisele on, jääb publiku öelda. Igal juhul on nad inimesed tänapäevast, kellega koguaeg midagi juhtub. Nagu meie kõigiga. Ning esimese asjana tahaks ju äsja juhtunut teistega jagada. Olgu see siis pildi, kõne või sõnumi näol. Neil kahel ei õnnestu aga saatuse tahtel kuidagi omavahel kontakti luua. Kõlab tuttavalt?

Rahel (Otsa) ja Mihkel (Kangur) jagavad improvaimustust kahepeale kokku juba 18 aastat. Rahel oli Mihkli esimene improõpetaja. Mihkel kiidab teda siiani kui väga head õpetajat ja esinejat. Kuid mitte Rahelile endale, vaid teistele. Rahel jälle on kõigile rääkinud, kuidas ta igatseb Mihkliga koos mängimist. Noh, kõigile peale Mihkli. Olles mõlemad varases keskeas, keskenduvad nad suure tõenäosusega teemadele, mis huvitavad just teisi nendesuguseid: kas ma olen piisavalt edukas; kuidas oravrattas ellu jääda; kuidas tappa oma ülemus? Need on universaalsed teemad, mis võiksid kõnetada ka teisi keskealisi.

Improteater IMPEERIUM (EST) - "Kirjaniku eksklusiivsetel tekstidel"

Imperaalid aitavad kirjanikul lõpetada uut hitt-näidendit! Etendus saab alguse kirjaniku sulest. Näitekirjanik saab inspiratsiooni pealtvaatajatelt ja kirjutab kohapeal publiku silme all etenduse esimese stseeni. Sünnivad esimesed tegelased, tegevuspaik, käivitub sündmustik. Näitlejad aga näevad teksti esimest korda alles laval ja hakkavad seda kohe esitama. Kuhu lugu edasi liigub ja millega lõpeb, on improteatrile kohaselt juba improviseeritud ja selgub kohapeal.

Improteater IMPEERIUM kasvas välja 2014. aastal esimesest professionaalsest improtrupist Eestis. Liikmed on kutselised näitlejad, kes lisaks IMPEERIUMile kuuluvad teiste Eesti teatrite draamatruppidesse või tegutsevad vabakutselistena erinevates teatri-, tele- ja filmiprojektides. Peale näitlejate on IMPEERIUMis ka andekad muusikud ning suurepärased valguskunstnikud, kes aitavad levitada improarmastust Eestis. Impros ei tea keegi, mis juhtuma hakkab, kuid kõik on võimalik! Ladinakeelne sõna "imperium" tähendab võimu.
Seekord olid laval: Näitlejad: Kati Ong, Rauno Kaibiainen, Mairi Tikerpalu.
Muusik: Ragnar Toompuu.
Valgustaja: Mario Saarik.

Us boys who go out together (CZE): "Böömimaa tragöödia"

Mis juhtub, kui Moraavia näitleja, Austraalia tsirkuseartist, Slovakkia miim ja Tšehhi polüglotist impro imelaps kohtuvad? Us boys who go out together on segu näitlejatest ja esinejatest, kelle taust varieerub alates klassikalisest draamateatrist kuni tantsu, tsirkuse ja füüsilise teatrini. Nad kohtusid Prahas Academy of Performing Arts vabavormi improteatri tundides ja on sellest ajast saati koos esinenud. Nende põhiliseks eesmärgiks on uurida praktiliselt täiesti vaba improteatrit, millel ei ole mitte mingeid etteantud struktuure, keskendudes oma peamisele väljendusvormile - füüsilisusele ja liikumisele. Nad otsivad ja arendavad pidevalt oma stiili, mis koosneb mustast tšehhi huumorist, liikumisest ja eriti halvast maitsest rahvalaulude osas.
Us boys who go out together näitlejatest Eestis olid laval: Lukas Blaha Bliss, Andrej Lyga ja Vàclav Wortner.

Stacey Smith (USA) - "Stacejam"

"Stacejam" on muusikaliselt improviseeritud soolo-Harold, mille looja ja esitaja on kogenud improviseerija Stacey Smith.

Stacey Smith on improviseerija Long Islandilt, kes kolis hiljuti Bostonist tagasi Chicagosse. Stacey esineb regulaarselt koos truppidega The Deltones, The Musical Armando iO ning CSz Theater Chicago. Ta osales mitmeid aastaid The Second City erinevates projektides nagu Life Hacks, The Really Awesome Improv Show, #DateMe ja kaks hooaega Norwegian Breakaway pardal. Ta on endine õpetaja programmides A-E Program, Youth&Teen Program ja The Wellness Program Second Citys ning hiljuti lõi oma programmi S.H.E (Sisterhood. Humor. Empowerment), mis on mõeldud end naisena identifitseerivatele õpilastele vanuses 8-18. Lisaks on ta õpetanud iO's ja The Playground Theater'is ning on endine treeningkeskuse juht teatris CSz Theater Chicago. Veel hiljuti oli Stacey komöödiakooli ImprovBoston juht, kus ta esines regulaarselt koos ImprovBostoni põhikoosseisu ja muusikaimpro näitlejatega. Stacey on tuuritanud oma muusikalise sooloetendusega "Stacejam" ning koolitanud muusikaimprot Bulgaarias, Saksamaal, Amsterdamis, Kreekas, Belgias, Prantsusmaal, Norras, Itaalias ja Taanis. Stacey on Chicago Musical Improv Festivali looja ja peakorraldaja.



pühapäev, 14. oktoober 2018

Kuningas Oidipus - J.Vahtangovi nim. teater


Festival "Kuldne mask" teine teatrielamus saabus ühel suurimal Tallinna teatrilaval - Alexela Kontserdisaalis. 1829-kohaline saal oli pilgeni rahvast täis kogunenud kuni 2.rõduni välja, et vaadata Sophoklese "Kuningas Oidipust Moskva J.Vahtangovi nim.Teatri esituses. Sellistel, paarituhandepealise publikuga koosvaadatud teatrietendustel, on täiesti isemoodi atmosfäär. Väga harva üldse kui Eestis nii suuri draamaetendusi korraldatakse. Muusikalid ja eriproduktsioonid on muidugi iseasi, aga kogeda draamateatrit ja just nimelt antiikdraamat sellises olukorras võis end rõdul istudes tõesti peaaegu, et ettekujutada end antiiksesse Kreekasse.

Sophoklese teost peetakse üheks parimaist Kreeka tragöödiaist. Keskkooli kohustusliku kirjanduse näol on tegemist ka tuttava looga suuremale osale publikust. Ikka see kurikuulus ennustus, mis peategelasele endale teadmata vähehaaval realiseerubki ning kogu tõde talle muidugi tükk tüki haaval paljastub. Ehk peamiselt 2 ennustust - see, et Oidipus oma isa tapab ning see, et ta emast talle naine saab.

Leedu juurtega lavastaja, Rimas Tuminas'e nägemus on Oidipuse-loost mõnevõrra olulisema kokkulõigatud versioon. Siit ei leia midagi üleliigset, kuid samas kogu lugu oma jubeduses ja jõhkruses saab jutustatud. Tuminas on lavastuslikus mõttes teinud väga julgeid, tarku, erilisi ning huvitavaid otsuseid, mis kokkuvõttes tekitab tunde detailideni paika konstrueeritud nägemusest. See on üks kujutava kunsti geniaalsuse tunnuseid. Eelkõige peangi seda sõna otseses mõtte "lavastajateatriks".

Ka laval ei ole midagi üleliigset ja sellega saavutatakse mingi teatud minimalistlik stiilisus. On lai ja avar väli. Keset kõike kusagil kauguses massiivselt suur, ka kummuli inimeste peadest kõrgem roostes raudtoru. Torus on augud. Mõlemal pool toru mõned toolid. Ning muidugi inimesed ka. Ja see ongi kõik. Kusjuures rohkem polegi vaja! See raudtoru hakkab etenduse jooksul elama ning võtab endale mitmeid tähendusi, nii lavakujunduslikke kui ka sümbolistlikke ja tõuseb sellega isegi üheks peategelaseks. Temaga saabuvad tegelased lavale justkui üle mäe ja maastiku (stiilselt jalgadega end püstti hoides ja toru keereldes õigesse asendisse), temaga lahkuvad lahkunud hinged (kätega nendest aukudest kinnihoides ja toru keereldes, viib tegelased lavalt pimedasse ja pahaendelisse lavasügavusse). Vaid inglid hüppavad sellel nii nagu soovivad, kiikudes ja kõikudes nii ees, peal kui külgedel. Sümbolistlikkus mõttes võib tõlgendada toru lõpmatutel viisidel. Minu jaoks näiteks kehastas see lisaks maastikule veel rahvast, surma ja saatust - jumalate jõudu.

Lavastuses kasutatakse ehtsat Kreeka koori (Kreeka Rahvusteatri koor), kes oma teksti esitab ka kreeka keeles. Ja teksti esitatakse nii laulude kui draamatekstina, luues sellega teatavat vajalikku aurat. Ja muusika (Faustas Latenas/Teodorus Abazis) on selles lavastus samuti mõjuv.

Võimsast ja mõjuvast lavastusest hoolimata, ärkas seal minu jaoks ka mitmeid olulisi rahulolematuse ilminguid. Mõnevõrra vastuoluliseks muutus nimelt minu kui vaataja asukoht saalis. Vaatasin seda 1. rõdu viimastest ridadest. Sisu sain sealt loomulikult tervikuna väga hästi kätte ning nautisin võimalust hõlmata tervet avarat lava ning igas selle osas toimuvat üheaegselt (lisaks põhifookuses tegutsevatele tegelastele, liikusid seal taustaks ning tervikpilti rikastamiseks ringi ka füüsilist teatrit esitavad tegelased... näiteks meeldis tiibadega naine, kelle tiivad liikusid visuaalset naudingut pakkuvalt või mees, kes jooksis ühest lava otsas teise ja tagasi ja uuesti ja tagasi - kuid see lava on tõeliselt lai! jne). Saada aimu kui pisikesed on inimesed selle suure "saatuse"toru ees.. kui jõuetud kui see neist üle rullib... Samas võin vaid ette kujutada seda tunnet, mida said tunda parteris esimestes ridades istunud inimesed, kellele lõpu eel anti aimu, et see sama suur rull võib vabalt ka üle lavaääre neile peale veereda... saatus võtab, mida või keda ta tahab - see ongi jumala käsi... Jah, tundsin isegi teatavat kadedust, et sellest "kogemusest" jäin jällegi nii kaugel istudes ilma.

Tegelikult ma usun, et see saal tervikuna kõige parem just rõdulistujatele selle etenduse vaatamiseks ei ole. Nimelt on draamaetenduses oluline ikkagi näha inimeste miimikat, nende nägusid. Antud juhul polnud see võimalik. Oli hetki kus kõrvaltegelastest kohe ei saanudki aimu, kellega parajasti tegemist on. Mitte ühegi tegelasega ei tekkinud kontakti. Kui oluline on selleks näha näitleja silmi. Silmad on hinge peegel ning need tegelased seal jäidki minu jaoks hingedeta olenditeks. Võin vaid aimata kui head oli Oidipust mänginud Viktor Dobronranov ning tema naist ja ema Iokestet mänginud Ljudmila Maksakova (kas ta tõesti on juba 78-aastane?!!!) kuid minule kui nende näitlejatega mitte-tuttavale vaatajale jäi arusaamatuks ja kaugeks ka nende mäng. Praegu nende mõlema varasemaid tegemisi uurides alles sain teada, et Maksakova mängis ka ühes läbi aegade minu lemmikutest vene filmidest - Agatha Christie romaani alusel väga õnnestunud ja osavalt õudust tekitavas "Kümme väikest neegrit". Arvestades Maksakova rollideprismat (Shakespeare'st, Tšehhovist ja Puškinist - Gogoli ja Tolstoini välja) oleksin veel eriti soovinud lähemalt näha tema Iokastet.

Kas just sellepärast või nimme lavastuslikust režiist johtuvalt on näitlejad pandud karjuma. See tähendab suuremas osas lavastust esitavad nad oma teksti alfaisastena (meeldiv erand kreeklaste vahepalad), ilma tonaalsete keerdkäikudeta, mis otseselt vaadates ühel hetkel häirima hakkas. Selleks, et mõjuda ning seda "tühja lava" täita oleks ka kavalavamaid ning mõjuvamaid mängustiile ja -nõkse. Võib-olla see oligi taotluslik, sest lõpus siiski pääses epiloog seda paremini jällegi mõjule, et see esitatakse ülejäänud lavastuse fortissimole kontrastiks pianissimos.

Nö. lavastusliku, lausa kliinilise puhtuse huvides on kostüümidega mindud kergema vastupanu teed. Peategelased ja kreeklased kannavad suisa tänapäevalikke ülikondi ja kleite. Vaid need füüsilised taustategelased ja mõned kõrvaltegelased on "õigesti" riietatud. Siin on mingi kummaline režii syntax error, sest ühest küljest taotletakse kreeka koori kaasamisel justkui mingit autentsust ja teisalt lõhutakse seda (minu jaoks suisa laisa) kostümeerimisega. Vastuolulisus, mida ma lahti kodeerida ei suutnud.

Negatiivsetest emotsioonidest on see lavastus tihke - ülbus, julmus ja hiljem seda suurem häbi. Võtsin ette viimastel aastatel Eestis lavastatud uue omadramaturgia ning tundub, et tragöödia kui žanr on väljasuremise ohus. Huvitav, kas praeguses ajas, mil info kõikvõimalikest õnnetustest ja julmusest ning sõdadest ja surmadest kandub meieni söögi alla ja söögi peale läbi kõikide meediakanalite ning kas sellepärast ei tahetagi uut tragöödiat veel ka teatrilavale just kõige meelsamini kirjutada? Ometi minu käesoleva aasta kõige hinnatum uus dramaturgia Eesti teatrilavadel - lätlase Lauris Gundars'i "Cabaret Siberia" näiteks on ka just oma sisuliselt olemuselt nimelt tragöödiaks liigitatav (mitte küll antiik-tragöödiaks, aga mõtlengi siin tragöödiat kui dramaturgia žanri laiemalt)... ehk tegelikult see ju mõjub ka tänapäeva kontekstis... Tragöödia mõjubki juba oma inimlikkuse olemuselt... muidu see poleks "tragöödia"! Sest ka need vanad antiiksed lood ikka veel mõjuvad... me inimesed suudame isegi seda ette kujutada toimumas aegadel kui inimesed ja jumalad olid lähemas kontaktis... see on turvaliselt kaugel ning esitatud teatava müstilise  ning põhitõdesid ja -väärtuseid paljastavate mõistulugudena. Tänapäeval tundub, et kui keegi midagi antiiktragöödia-laadset kirjutab, siis pigem kandub see komöödia valdkonda (näiteks väga õnnestunud "Praegu pole aeg armastamiseks"). Sellepärast jäävadki need vana-aja klassikud mõjutama tulevasi klassikuid. Sellepärast lavastatakse ja põhjusega ikka ja jälle ka neid suuri antiikseid tragöödiaid. Muidugi rikas materjal ka kui sellest on võimalik üha uusi ja uusi versioone luua. Üha uusi ja uusi inspiratsioone ammutada.

Hinnang: 3+ (usun, et minu jaoks sai "saatuslikuks" asukoht, kus ma seda saalist vaatasin. Kaldun arvama, et esimestes ridades istunud inimeste jaoks oli see üks "elu etendusi". Ka minu elamuse suurust peegeldav hinnang oleks kindlasti olnud kõrgem. Praegusel hetkel näitab see hinnang ainult lavastajatöö tugevust. Näitlejad oli võõrad ja jäidki kaugeks. Samas kõige olulisem oli nii ehk naa just see lavastuslik külg ning selles tugevalt esile tõusnud sümbolistika. Mis peaasi, mul oli huvitav ning ootasin kuidas kogu see asi Oidipusele näkku plahvatab. Kuidas naine korraks kui maharaiutud peaga madu maas vingerdab hirmus, et ta abikaasa teada saab, et ta tegelikult on hoopis tema ema... Oleks ainult tahtnud veelgi pikemat piinlemist näha. Kogu see haripunkti kontsentreeritus valitses ka ülejäänud etenduse üle. Kunstikuga koostöö ning lavastuse tervikkontseptsioon kaasates toru-elemendi andis sellele erilise pitseri ning jääb ilmselt kauaks meelde just nimelt tänu sellele kujundile. "Võimas" on kõige õigem sõna kogu lavastust kokku võtma.)

---------


Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinkasutatud foto):

J. Vahtangovi nim. teater, Moskva

Sophokles
KUNINGAS OIDIPUS
Ühine lavastus Kreeka Rahvusteatriga

Lavastaja: Rimas Tuminas
Stsenograafia: Adomas Jacovskis
Kostüümikunstnik: Maxim Obrezkov
Helilooja: Faustas Latenas
Kooripartiide helilooja: Teodorus Abazis
Koreograaf: Angelica Cholina

Näitlejad: Viktor Dobronravov, Ljudmila Maksakova, Jevgeni Knjazev, Eldar Tramov, Jevgeni Kossõrev, Vitalis Semjonovs, Valeri Ušakov, Oleg Forostenko, Artur Ivanov, Ruben Simonov, Maksim Sevrinovski, Jekaterina Simonova, Pavel Judin, Juri Tsokurov, Ilja Algaer, Panayotis Atanasopulos, Tanasis Vlavianos, Giorgos Gallos, Dimitris Georgiadis, Kostas Korakis, David Magaldadze, Sokratis Patsikas, Giorgos Stamos, Leonardos Kheyfets-Batis, Spiros Tsekuras, Fjodor Vorontsov, Jevgeni Piljugin, Aleksandr Galotškin, Yannis Zafeiropoulos, Tanyana Polosina, Maria Rival, Maria Berdinskihh, Anastassia Lukjanova

Etenduse kestus 1 tund 40 minutit (ilma vaheajata)
16+

Preemia „Kuldne Mask“ 2018. aasta nominant kategooriates „Parim draamalavastuse suurvorm“, „Parim lavastajatöö“, „Parim kunstnikutöö“.

Müüt Oidipusest on inimkonna ajaloos üks jubedamaid. Õnnelik valitseja, õnnelik mees ja isa ei jää hetkega mitte ainult kõigest ilma, vaid saab ka teada, et kõik, mille üle ta uhkust tundis, on tegelikkuses mahapesematu häbi, põhjus kahetsuseks ja valuks. Ühe hetkega variseb kõik kokku. Ja kokkuvarisemise põhjuseks on kellegi kurjus. Tema hädade põhjuseks on jumalate needus ja saatuse käigud. Rimas Tuminas on kaasaegse teatri üks paremaid lavastajaid, antud lavastuses räägib ta sellest, mis on kõige olulisem – duellist Saatusega, inimväärikusest ja oskusest Saatuse ees kummardada. See on jutustus hingejõust ja halastusest – kahest peamisest inimomadusest, mida ei saa ei röövida, allutada ega määrida. internetiväljaanne Teatral-online

J. Vahtangovi nimelise teatri lavastuses on Saatusel oma materiaalne kuju – võimukas, aja jooksul mustaks muutunud paljusilmne mitmemeetrise diameetriga toru, ajaloo võidusõit, kõrgemate jõudude tööriist, karistus õigetele ja valelikele. Kujundlikkuse ja koosmõjude poolest on stenograafiline valik võrreldav David Borovski kuulsa eesriidega Juri Ljubimovi poole sajandi taguses „Hamletis".

Rimas Tuminas aga ei lavasta sugugi mitte krimilugu, kuigi selles on olemas nii trilleri, õuduse, melodraama kui ka intellektuaalse draama elemente. Ta loob lavastuse, mis toetub ülimale eneseregulatsioonile, mis teadlikult väldib tavalisi lavastuslikke müstifikatsioone. Ta loob lavastuse aegade lõpust ja sellest, et ka apokalüpsise ning sellele eelnevate seikluste keerises on inimene, kes alguses tundub pisikese ja ülbena, kuid, olgugi et „haavatud nii, et ajud paistavad", on siiski võimeline otsustavateks tegudeks, tugevateks tunneteks ja andunud armastuseks. htaegu kahtlase ja väärika inimloomuse allutab siiski halastamatu saatus.
ajaleht Ekran i stsena