Varumehed - Eesti Draamateater + Soome Rahvusteater

 

Arvustus ilmus instagrammis 16.05.2023 ja on kirjutatud Suomen Kansallisteatteris, ehk Soome Rahvusteatris nähtud-kogetud esietendusel tekkinud mõtete põhjal.

Suomen Kansallisteatteri ja meie oma Draamateater ühendasid jõud lava peal ja lava taga ning sellest sündis üks ütlemata meelelahutuslik (ent kuna tegemist on elulugudega, siis kahtlemata ka sügavamate-tõsisemate liinidega) dramöödia, kus paotatakse ust ühe subkultuuriga seotud elulistele iseärasustele.

Või kas Soome ja Eesti vahel töö tõttu pendeldajaid võib üldse nimetadagi “subkultuuriks”? Mingis mõttes kindlasti, kuigi see mille “sub” see on, see ongi ju elu ise…Ja kui päris täpne olla, siis ega see lavastus polegi ainult “pendeldajatest”, vaid ka inimestest, kes ongi oma uue, püsivama kodumaa Soomest leidnud. Ning kui see on juba Soomes elavatest/töötavatest eestlastest, siis ju ka nende lähedastest ning otse loomulikult ka nendega kokku puutuvatest soomlastest ning õige pisut ka just viimaste (varjatud ja varajamata) suhtumistest.

Kuna enda nahal see (läbi ema abielu soomlasega nõuka-ajal ja seal 8 aastat elades nii keskkooli kui ühe ülikooli lõpetamine) ka üle elatud, siis kinnitan, kõik selles lavaloos kajastuvad tunnetuslikud, ehk sügavamad kihid on vägagi ehedad! Isegi need, mis hämmastavad, naerma ajavad või on muidu keskmistest Soomest teadjate eest ikkagi kusagil sügavamal peidus. 

Esiti isegi üllatas, kuidas Andra Teede läbi intervjuude (kus ju inimesed eelkõige jutustavad enda kogemusi ja seisukohti) oma terviklikuks näidendiks kirjutatuga niivõrd sügavale tuumani ning just hämmastavalt tabava tunnetusliku kihini jõuab ning toob asju vägagi sügavalt pinna alt esile, mida lihtsalt pole võimalik teada, kui endal pole olnud vastavat kogemust…ent siis kusagilt paljastus, et lisaks kogu mammuttööle, mida autor on inimestelt lugusid kogudes teinud (ja neid siis üldistuste läbi üheks suuremaks-läbivamaks kui ka sinna sisse pikitud väga konkreetsete üksikute elulugude vaimustavalt osavalt põimikuks kudunud), on tal siiski ka iseendal Soomes elamise kogemus olemas. Eriti peenelt mõjus esikapubliku peal tekstis see, et jah, suurem osa huumorist on siin universaalne, ent ometigi leidus ka kohti, mis selgelt kõditas eestlaste naerulihaseid rohkem ja siis jälle just soomlaste omi (huvitav, kas see Eestis mängides ka tunda on? Kusjuures tegemist on sedavõrd hea lavaloo ja lavastusega, et võib täitsa veelgi kord, ehk koos Eesti publikuga vaadata).

Siin on sedavõrd mitmeid elulugusid ja kuigi need on (eestlaste vaatenurgast) seotud sama teemaga, ehk "eestlasena Soomes elamisega", on need samas väga erinevad. Erinevate lähtekohtade ja suhtumistega. Ja samuti on soomlaseid vägagi erinevate suhtumistega seal elavate-töötavate eestlaste suhtes ning seegi on siin ilusti sees olemas. See teemasiseste lugude rikkalikkus omamoodi ka avab võimalikult avara panoraami (kuigi kindlasti on veelgi lõpmata palju detaile, sest ühegi sisse/väljarännanu elu loomulikult ei saagi kattuda 1:1-le kellegi teise omaga, aga see teatav põhiline tunnetus oma paljude varjunditega igatahes välja koorub).

Sellepärast ei hakka enda eluga hetkel siin kõrvutamagi, sest muidu saab veel internet enne täis, kui oma looga lõpule jõuan... 

Ehk siin puhtalt kogetud “Varumehed/Varamiehet” lavastusest:

Läbivalt liigub lugu koos ühe eestlasega seonduvalt (Taavi Teplenkov), kes on kõrgeltharitud, nö.intellektuaal, aga jääb töötuks ning satub sellesse nõiaringi, et ei leiagi endale kuidagi uut tööd. Rahahädas otsib üles kõik vanad kontaktid, kellest üks Rivo (Tiit Sukk) pakub talle võimalust liituda Soomes nö."iga-töö-peale-mihklite-tiimiga". Mõeldud-tehtud ning ühel päeval mees Soome laevaga tööle sõidabki. See on tõesti vaid esimese 5minuti lähtekoht, sest siit alles sekeldused alguse saavad (kogu etendus kestabki vaid 1,5h, ehk maru kiire ja sähvakas ning ei hakka ühelgi hetkel lohisema, aga samas mõjus ikkagi täpselt õige pikkusega, et ei muutuks ei heietavaks, ega pole ka liiga väheldane), sest ega see uues riigis ning täiesti uuel tööala sisse elamine pole ju meelakkumine, eriti veel kui oledki rohkem kontoritööga harjunud ja Eestisse “koju” jääb maha ka elukaaslane. Kohe prauhti hakkavad kultuurilised eripärad end ilmutama ja siis veel keelte sarnasustest/erinevusest tulenevad üllatused. Samas on lavastaja Aino Kivi suutnud nii ideaalselt teha sisselõiked veel nende mainitud erinevate, keskse loo väliste inimeste jutustavate lugudega (millest saab osa pikemate videolõkude kaudu + peategelase videokõned koju naisele) ning mis täidavad lava niivõrd endasse imavalt, et ei panegi samaga seda aega ära kasutavaid lava ümberseadjaid tähele.

Nii mitmeski kohas sai aduda, et autor mängib kirjanduslike võtetega, mis vaid tõstab teksti mahlakust ja seeläbi väärtust veelgi. Oma olemuselt on see ju tegelikult selline “rahvatükk”, mis läheb ladusalt peale massidele, aga just see tabavus oma sisemiste tunnetuslike sügavuste ning (tegelikult ju paljudele ka raamatutelugejatele meeldivate) elulugudega ei lase seda ka väga tavaliseks meelelahutuseks tembeldada (mul tekkis assotsiatsioon näiteks Sofi Oksaneni “Stalini lehmad” raamatuga, kus ka otsapidi sealsetele omaaegsetele sellistele teemadele siin veegi laiendavat ja tänapäevasemat vaadet lisatakse). Eriti hinge puges 1 viimastest (Paula Siimes’e esitatud) eestlannast üle mere kolinud ja seal juba praeguseks ilmselt soomestunudki meditsiiniõe lugu - tema omamoodi kurva alatooniga elusaatus, arvestades meest ja lapsi, ehkki jäi ühtlasi mulje, et ta ise siiski oma rahu on hinges just seal leidnud. Seegi soojendas südant kuidas patsiendid temasse suhtuvad. 

Taavi paneb oma tegelasse suure annuse traagilist tasandit, mis vähemalt minu pani sellele inimesele kaasa tundma. Aga samas ka kaasa elama. Ja tegelane pole sugugi mitte puhas bluusitaja, kuigi tal on igas mõttes raske kohaneda. Vast see sisemiste vastuolude laval filigraanselt oma tegelase maskil kandes on veel see näitleja kõikse meisterlikum tabamine. Seal kõrval, kogenud kalevipoeg, keda kehastab Tiit Sukk, on mõnusalt hoogsa energiaga, ent õnneks päris karikatuurseks muutumata, vaid just elustki tuttav seda-tüüpi-mehena. Kui Taavi tegelane on rohkem introvert, siis Tiidu oma elab kõik endast välja ja detailides on just see veel eriliselt magus avastuslik vaatajaväärtus, sest ega tegelikult kumbki nende laval elustuvatest meestest pole must-valge. Lisaks elab nendega ühiskorteris veel 1 eestlane, kes on otsustanud (lavalselguvatel põhjustel) kogu aeg soome keeles rääkida (Heikki Pitkänen) ning 4.mees, kelle rahvus (ja saatus) selgineb alles loo jooksul (Antti Pääkkönen - muide Soomes kuulus häälnäitleja ja meilgi tuntud filminäiteja Jasper Pääkköneni onu). 

Esiti vaatasin, et Taavi ja Tiit on ikka nii palju paremad näitlejad oma Soome ametivendadest, sest eriti Heikki mängis nagu rohkem publikusse ning ka üldisemas plaanis ju soomlastel eestlaseid mängida keerulisem ka, ent mida etendus edasi, seda ühtlasemaks kogu trupp muutus, kuniks lõpuks tegelikult ei saa kindlalt sõrmega osundadagi mingitele erilistele erinevustele (siin tegemist vaid ühe etenduse, ehk esika põhjal arvamusega, mida ei saa võtta paikapanevana). Eks omad näitlejad juba loomuldasa ju armsamad…ja veel Soome Rahvusteatri laval! Lisaks ju Kersti Heinloo ja Paula Siimes pidid kahepeale kõik laval tegutsevad naised ära mängima. Ja eraldi Kersti ülistamiseks tuleb tunnistada, et vahepeal on ta selline kameeleon, et polnudki kindel, kas see on ikka tema?!!! Vau! Ka videos oli Kersti vannitoapeeglilikus vaates ülisuures plaanis ja seeläbi paistis või siis pigem vaataja sai tõlgendada nii tema tegelase maski kui maski tagust. On seal midagi varjatut? Oma meest ta utsitas Soomes püsima ja see ju läheb iga vaataja tundlikkuse erksuse kapsaaeda, kas sellest midagi välja lugeda...

Kõik videolõigud ja nendes mänginud näitlejad olid eranditult väga head. Isiklikult vast eriti meeldis Christopher Rajaveere gay-poiss. Christopheris endas kui näitlejatüübis on olemas androgüünne tasand ning seda polegi ta minu arvates siiani eriti ära kasutatud (võibolla hea kah…hiljuti Ugala 12.öö puhul mõtlesin täpselt sama näiteks Rait Õunapuu kohta). Esikapublikule selgelt läks eriliselt hästi peale Gert Raudsep. Ja ei saa ju ka Inga Saluranda jätta mainimata, kuigi temal on vast teistest tsipa väiksemgi roll, aga oluline veelgi üht tüüpi Soomes töötavate inimeste sissetoomise missioon. Võibolla minule ainult nii näis, aga ühes kohas lühidalt oleks nagu isegi Hilje Mureli häält olnud kuulda, kuigi tema nime kuskil kirjas pole, seega kindlalt ei tea.

Kunstnikuks on lavastusel Karmo Mende, kes ka ise pikemalt soome teatrites kunstnikuna töötanud ja alles viimastel aastatel rohkem kodumaal jälle tagasi. Esiti tundus, et lava on kuidagi ülekoormatud, aru sai, et kusagil katete all on peidus isegi Sibeliuse-monumendi jäljendid. Ja siis veel see mänguline auto, mis moondus vajadusel meeste magalaks. Kuid siis ühel hetkel vaadates tekkis selgem mõtteline paralleelseos lavastuse sisuga ning seeläbi vähemalt iseendale ka seletuslik kontseptuaalsus. Ja kuigi ma ei tea, kas see oligi tal üldsegi nii mõeldud, ehk nagu luule, mis mõjub mõnikord puhtalt sellepärast, et selle iseenda seose läbi ära tõlgendad. Nimelt minu jaoks hakkas see lavapealne pidevalt rohkem ja rohkem paljastuma. Koormus muudkui kadus. Tulid esile konstruktsioonid, vähenesid katted ja üldse muutus kõik selgemaks-justnagu ka nende tegelaste hinged-mis muudkui üha enam tulid nähtavale, ehk publik nägi neid inimesi ja nägi seda maailma samm sammult selgemalt - üha vähema "mürata". Milline ilus paralleel loo, režii ja kunstnikutöö vahel. Valguskujundajaks Priidu Adlas ning grimmikunstnik Jari Kettunen. Rene Topolevist on saanud väga hea videokujundaja, eriti hindan siin seda dünaamilisust, sest kõik need lõigud olid isemoodi ja sellistena aitasid anda lavastusele hoogu veelgi juurde, olgugi, et videopilt ju juba olemuslikult on staatilisem ning inimesedki neis paiksemad (versus laval tegutsemine). Ma ei tea kus kohast Lauri Kaldoja on tulnud mõttele panna siia sisse Beach boys’i laul Kokomo…Selleski on miskit vägagi “Soomet”! Näidendit lugemata mõtlesin, et kas järsku isegi oli Andral see juba sinna sisse kirjutatud? Kuid Lauri helikujundus oli ka kõigis muudes oma valikutes toimiv ning kaasamängiv.

Kokkuvõttes palju äratundmist pakkuv kõigile Soomes elanutele, aga ka neile, kelle lähedased on Soomes elanud või elavad praegugi. Mitmeid elulugusid ja elulisi juhtumeid. Mitmete õigete nootide tabamist. Ja seda veel eriti neile, kes teavad neid teatud tundeid, mida Soomes ja soomlaste ühiskonnas elamine tekitada võivad. Kes sealt mingit suurt “kunsti” läheb otsima, see ei pruugi just seda leida. Kuigi tegelikult “elu” ise ongi ju see kõikse suurem kunst ja elumustreid siit saab hulgi. Naerda ning ohtralt muiata ka. Äratundmisi ja kaasatundmisi. Kamaluga soomaste-eestlaste erinevusi, ent sõrmeotsaga ka üllatusi ning kokkuvõttes ühe igati toreda teatriõhtu! 

Kuna olin elus esimest korda Soome Rahvusteatris, siis lihtsalt pean lisama, et seal majas on seda teatavat õiget teatriatmosfääri. Teatrihõngu, koos ajaloohõnguga, mille sees hõljuks seal praegugi pidevalt endiseid teatrihingesid kohal. Mõnus, et keskparterile lisaks olid ka parterist pisut kõrgemad mõnerealised parteri-küljeloožid, mille toolid olid suunaga lavale (rõdudest rääkimata). Praegusest Eesti Draamateatrist suurema saaliga, aga kummaliselt tuli tunne seal pigem lapsepõlve Draamateatrist. Mingi sõsarlik tunnetus igal juhul nende 2 teatri vahel oli selgelt tajutav.

Vägagi eriline 2 teatri, 2 rahvuse ja 2 kodumaa projekt. 

Mina küll soovitaks kogeda ja kui just mitte enda nahal eluseiklusena, siis turvaliselt teatrivormis kohe kahtlemata!

Hinnang: tugev 4

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Mitro Härköneni tehtud fotod):

VARUMEHED

Andra Teede

„Varumehed” on kurb komöödia eesti juhutööliste karmist argipäevast Soomes. Näidend põhineb mahukal dokumentaalsel materjalil, sealhulgas Andra Teede tehtud intervjuudel.

Kõrgharidusega Kalju on eesti mees, kes pole kodumaal leidnud haridusele vastavat tööd. Rahahädas võtab ta vastu lapsepõlvesõbra Rivo pakkumise tulla Soome tööle. Juhutöölise ränk argipäev selgub Kaljule siis, kui ta on sunnitud esimese öö veetma oma isiklikus autos koos eestlase Janeki ja teadmata päritolu sõnaahtra Igoriga. Milline on elu, kui ajutine on püsiv ja unistus kojunaasmisest on ilusam kui tegelik kojuminek?

Soome Rahvusteatri ja Eesti Draamateatri koostöös sündinud „Varumehed” süüvib rohujuuretasandil Soome ja Eesti tänase ühiskonna karmi tegelikkusse. See annab hääle inimestele, kes teevad Soomes kõiki neid töid, mida soomlased ise ei tee. Lavastuses põimub huumor kurbusega, kodu- ja pereigatsusega, võõral maal kogetud kõrvalisuse ja ajutisuse tundega. Mis seob eestlasi ja soomlasi, mis eristab? Millised on soomlaste eelarvamused lähinaabrite suhtes? Kuidas eestlane saaks olla rohkem soomlase moodi, olla nende poolt omaks võetud?

Soomes elab püsivalt üle 50 000 eestimaalase. Nad töötavad peamiselt ehitusalal või liht- ja hooldustöödel. Lisaks püsielanikuks registreerunutele on Soomes palju eestlasi, kes läinud sinna lühikeseks või pikemaks ajaks. Nii mõnedki nendest elavad kehvades oludes pead-jalad koos ja teevad ületunde. Paljud kogevad alandavat kohtlemist nii tööl kui ka eluaset otsides.

Andra Teede on kirjutanud „Varumehed” koos Aino Kiviga. Andra Teede on tuntud ja auhinnatud eesti luuletaja ja näitekirjanik, armastatud TV-seriaali „Õnne 13” stsenarist. Eesti Draamateatris on lavastatud tema „Esimene armastus“ (2020).

Mitmekülgne tunnustatud kirjanik ja lavastaja Aino Kivi on töötanud paljudes Soome teatrites, „Varumehed” on tema debüüt Kansallisteatteris. Aino Kivi teine romaan „Joutonainen” ilmus 2022. a sügisel. Lavastuses mängivad Soome Rahvusteatri ja Eesti Draamateatri näitlejad.

Trupp

Lavastaja → Aino Kivi

Kunstnik → Karmo Mende

Valguskujundaja → Priidu Adlas

Videokujundaja → Rene Topolev (Rahvusooper Estonia)

Helikujundaja → Lauri Kaldoja

Grimmikunstnik → Jari Kettunen

Tõlkija → Varja Arola

Osades → Taavi Teplenkov, Tiit Sukk ja Kersti Heinloo Eesti Draamateatrist ning Heikki Pitkänen, Antti Pääkkönen, Paula Siimes Soome Rahvusteatrist. Videos Christopher Rajaveer, Gert Raudsep, Inga Salurand.

Lisainfo

Lavastus on eesti ja soome keeles, etendustel on subtiitrid mõlemas keeles.

Etendus on ilma vaheajata ning kestab 1 tund ja 30 minutit.

Esietendus 6. mail 2023 Soome Rahvusteatri suures saalis.

Eesti esietendus 16. septembril 2023 Eesti Draamateatri suures saalis.

Ivanov - Eesti Draamateater

Bravo! Selliseid lavastusi juba igal aastal ei näe... Wow! Seisvad ovatsioonid! Milline lavastus! Milline trupp! Milline kunstiline tase! Külmavärinad tulevad sellel mõeldes! Tõeliselt suur teatriELAMUS! 4 tundi lendas kui linnutiivul. Käesoleva teatriaasta absoluutne tippsaavutus psühholoogilise ja klassikalise draama austajatele.

Selle elamuse ülestähendamiseks tuleb alustada päris algusest... nimelt kui olin oma poja, temale sõbralt saadud piletiga määratud kohale saatnud ja teatrikaaslasega esimese rea keskel kohad sisse võtnud, oli Ivanov, ehk Indrek Sammul juba laval... Jälgis rahva saalitulekut ning muheles ja noogutas justkui tuttavatele... Etenduse alguses sosistas, et kõik oma mobiiltelefonid välja lülitaksid... sest see ju otseselt ajastuga kokku ei käi... sobiv lahendus... ja ma olingi juba tükki sisse laksust haaratud... kusjuures ise veel imestasin, et Indrek sosistab imevaikselt, aga terve saal arvatavasti kuulis seda!

Mäng saab alata... Ivanov, kes on armuvalus või pigem armutusevalus... tema naine on haige... ilmselt surmahaige... aga Ivanov on armastuse kaotanud tema vastu... naise armastus seevastu on väga tugev... ta väga tahab oma mehega koos olla... eriti haige olles on vaja oma armastatu lähedust ja tema kohalolu... Milliseid ohverdusi ta on oma mehega abiellumiseks toonud - teinud seda vastu vanemate tahtmist, vahetanud juudiusu kristluse vastu... Aga Ivanovi painavad ka rahamured ning tal tuleb ikka ja jälle seada sammud oma võlausaldaja proua Lebedevi mõisa suunas... Ta teeb seda raha pärast, kuigi kodused arvavad, et ta sinna lõbutsema läheb.... Ja eks seal ju alati pidu keeb ning Lebedevide tütar on oma igavatest noortest kosilastest tüdinenud ning oma suures armuvalus Ivanovi armunud... Kuigi eks seal nii mõnigi naine on kosilastele ennast "näitamas"...

Kuid enne veel kui Ivanov jõuab esimest korda Lebedevide juurde sõita ja kohe pärast seda kui Ivanovi valduste rahaasjade ajaja Mihhail Borkin (õhtu esimene "üllatus" mitmetest - vaimustav Mait Malmsten sellisena kui keegi teda veel kunagi varem näinud pole!) on Ivanovile epistlit lugenud, et rahad on täiesti otsakorral ning Ivanovil tuleks selleks midagi ette võtta... ning Ivanovi naise tervist hooldav, ennast pidevalt "ausaks" meheks tituleeriv, kuigi salamisi justkui Ivanovi naist armastav doktor Lvov on mängu sisenenud... karjatab keegi saali tagaosas...

Just seal kus istub minu poeg... eest reast siiski leian oma poja silmadega tagumistest ridadest kohe ning temal pole õnneks midagi häda. Kuid etendus katkestatakse ning saalis pannakse tuled põlema... "doktor Lvov"-i mänginud Kristo Viiding on hetkega lavalt abiks tegevuskohas - "doktor" ju ikkagi... elu ja kunst segunevad päris elus... Hiljem kuulsin pojalt, et keegi oli kokku kukkunud ning vajunud põrandale pikali... kohe kutsuti ka kiirabi ning umbes 3-4 minutiga siiski inimene tõusis juba omadele jalgadele ning ta talutati saalist välja kiirabi suunas ja etendus sai jätkuda Indrek Sammuli sõnade järel - et kõik on selle inimesega korras... Tegelikult hämmastav, et selle mahu juures, mis ma teatris käin, oli see ilmselt esimene kord kui midagi sellist juhtub, et etendus katkestatakse publiku seas istuva inimese kokkukukkumise tõttu.

Kuna kõik laabus ilusti, sai tõesti kohe hetkega hüpata tükki tagasi sisse. Liiatigi kuna ka seal oli "haige" Anna Petrovna (Maria Petersoni valusalt läbitunnetatud raske roll... kuid kõik selle tegelase valud toob ta veel ühe hilisema monoloogiga laval välja nii uskumatult tundeküllaselt, et tundsin vaatajana kõike seda valu, mida tema karaktergi) ning meeleolu väga tõsine. Ivanov oma rahamuredega ei suuda viia ka oma naist sooja kliimasse, et tema (surmavat) tuberkuloosi ravida... Arstile ja eks natuke ka publikule tundub see ühest küljest tõesti südametusena... eriti kuna ta ka naist on järjekordselt üksi jätmas ning "pidutsema" sõitmas... seekord saab loa kaasa tulla ka Ivanovi onu (krahv) Šabelski (Vanemuisest kaasatud lõbus, soe ning mõnusalt Draamateatri tipptruppi sulanduv Aivar Tommingas), kes muidu veedab pikad päevad Annaga kuid vajab samuti "tuulutamist"... Kohe kui Ivanov oma onuga on ära sõitnud, otsustavad neile järgneda ka Anna ja doktor (õhus on "vahelejäämist")...

Siinkohal on sisust ja lavastuslikest üllatustest mitte-teada-soovijatel mõistlik hüpata üle järgnevatest lõikudest paragrahvini mille ees on 3 tärni ***

Kusjuures kohe kui mõtted olid liikunud selle juurde, et lava on sellise kostüümidraama kohta ikka väga tühi (nagu Ivanovi "hing")... saabub järgmine üllatus lava alt - Lebedevide kodu ja sinna kogunenud suur seltskond... Kes mängivad kaarte, kes mängivad pille... igatahes on käimas üks pidu ja pillerkaar... milline kontrast vaiksele, tõsisele, vagurale ja rõõmudeta Ivanovide kodule... Lebedevide (võrratud Ülle Kaljuste ja Guido Kangur) juurde on saabunud külla ka noor ja rikas lesk Babakina (järjekordne lavastuslik üllatus istumas tema õlal - päris Aafrika hallpapagoi Jako, kellega Marta Babakinat mängiv Harriet Toompere kordamööda samast tassist teed joob). Ritta on seadnud ka potentsiaalsed kosilased (Markus Luik, Christopher Rajaveer, Priit Põldma ja Jüri Tiidus)... Poisikesed, kes kõik kui ühe vitsaga löödult igavad ja natuke totuvõitu. Teises otsas käib kibe kaardimäng härrasrahva vahel, millest tõuseb tüli Ita Everi ja Raimo Passi karakterite vahel... Millise vaimustava ja suursuguse ning enda vääriliselt võimsa väikerolli pakub Itakene! Kogu saal lõi ilmselt tema hääle peale pahviks! Ning kõigile kaasmängijatele selline au olla Eesti teatri sellise raudvara ja esileediga koos laval! Kõik see mängib ka lavastusele mingi järjekordse elu ja kunsti segunemisega kaasa.

Samuti on nendest mõttetutest kosilastest tüdinenud Lebedevide tütar Saša (kibekiiresti ja eriti just selliste õhina ja silmade säraga tehtud rollide tiivul Draamateatri esinäitlejate sekka tõusnud Liisa Saaremäel), keda on hakanud huvitama see "Ivanov", kellest kõik räägivad... Ja noorele naisele omase dramaatilisusega annab ta end Ivanovile... kuigi "võtjat" otseselt seal ju polegi... Kuigi ka Lebedevide juures enne Ivanovi saabumist visatakse õhku jutu sees, et too oma naisega ainult kaasavara pärast abiellus, kuid jäi sellest ilma, sest ta naine abielludes usku vahetas... ning kuna raha ei tulnud... "suri" ka kahtlaselt kiiresti Ivanovi armastus oma naise vastu... See võib ju ka nii olla... kuid tegelikult vast ehk siiski mitte... Ja kui "vahelejäämine" on juba õhus, siis see paratamatult ka toimub - muidugi saabub ka Anna just sellel hetkel kui Saša Ivanovi kätevahele trügib ja seal endale suudluse võtab...

Siinkohal tuleb mul siiski nende üllatuste paljastamine lõpetada, sest tegelikult üks üllatus ajab terve see 4 tundi teist taga... Ent neid midagi paljastamata on ka raske üldse kogu elamusest kirjutada. Ja nendest üllatustest kubiseb see teatrikülastus tõesti kõigil tasanditel - näitlejatööd, muusika, hoogsus, lavastuslikud valikud, kunstilised otsused ning kõige krooniks veel ka lõpp, mille lavastaja Uku Uusberg on teinud täiesti eriliseks!

***Tegemist oli minu elu teise "Ivanov"iga... eelmist mängiti u.25 aastat tagasi samas teatris Elmo Nüganeni lavastusena ning suurepärase Ivanovi rolli tegi toona Jüri Krjukov. Olin Uusbergi lavastust vaatama minnes juba teatavate eelarvamustega, et tolleaegset suurepärast Nüganeni-Krjukovi Ivanovi nagunii ületada ei suudeta. Kuid Tšehhov on ju Tšehhov ning seda ära rikkuda pole väga lihtne... Kohe esimesest stseenist peale olid võrdlused peast kui peoga pühitud. See siin oli teine Ivanov... teistsuguse lavaga, teistsuguse Ivanoviga ning tunnetus õhus oli teine. Seekord ju mõnevõrra sisu ette teades kuid ometi hoopis omanäoline. Oma sõpradele kasutasin pärast seda elamust kirjeldades väljendit: "Uusbergi Tšehhov on sama kõrgel tasemel nagu Linnateatri Põrgusaali võimsad draamad" :)

Uusbergi lavastus on uhke - uhkete kostüümidega, piltide vahetustega, suurte emotsioonide ja paljude tegelastega ning nii situatsioonikoomika kui ka situatsioonikurbusega. Tabavate juhtumistega, suurepärase trupiga ning lavastajatrikkidega, mis teevad tema Ivanov-i täiesti originaalseks. Ning muidugi see vaimustav trupp, millest ei saa üle ega ümber. Selline kaader kokku panna, mis näib kui vaimustaks teineteist ning ühtlasi seeläbi ka publikut. Uku on päris palju mängust toonud hästi lava ette äärde nii, et esimeses reas oli mitmeid kordi tunne, nagu need tegelased mängiksid mu süles. Kuigi ka see on omamoodi elamus, eriti hetkedel kui näiteks Guido Kangur pooltäis veekannuga otse lavaääres peade kohal jahmerab ja no pidevalt oli hirm, et osa sellest veest ka minule pähe või sülle langeb... kuid ei. Guido mäng oli tõeliselt hoogne ning 101% karakteris, kuid vett sellest kannust välja ei tilkunud tilkagi... 101% proff. See publikule lähedal mängimine teeb ka need karakterid lähedasemateks ning omamoodi tekib "kohalolemise" tunne, nagu oleks ise ka osa sellest seltskonnast, kes laval tegutseb. Kaval võte lavastajalt ja see toimib. Siiski kui ma teadlikuna teist korda vaataks, siis vaataksin seda mõned read kaugemalt (päris esimene rida ei olegi vist müügis üldse, sest lavastaja on ka selle haaranud lavale lisaks, et kõike seda pidu ja pillerkaart ära mahutada ning tõesti lava justkui publikusekka venitada - teisel moel, aga nõksa sama võtet kasutas ta oma suurepärases Vanemuise lavastuses "Üritus", kus paar esimest pingirida olid näitlejate pärusmaa). Kuid kui kohta valida, siis kindlasti tasuks võimalusel end rea keskemale poole istutada... seda eriti lõpu pärast, mida troonib eriline lavastajapoolne üllatus... Sellega on mul veel eraldi lugu, sest istusin ju ees ja keskel, ning kogesin hämmastavat tunnet Sammuli näitlemises kui ta kogu keha, näo ja olemusega mängis, et ta mu kätt tahab paluda... aga no rohkemat ma ei saa üllatust paljastamata öelda, sest seda peab igaüks saalis ise kogema...

Mis Uku lavastajatöö juures mulle seekord eriliselt silma torkas, oli see täpsus. Tegevuste juhtimine täpselt nii, et "vahelejäämised", "liikumised", "piltidevahetused" ja kõik muu oli nii filigraanselt paigas. Eriti sellise suure trupi puhul on see üks vinge saavutus. Ning näitejuhtimine... ma ei tea kui palju Uku oma näitlejaid usaldab või vaimustab näitlejaid ennast see materjal ja see trupp ja see moodus kuidas see kõik kokku on lavastatud, et vanad vinged näitlejad toovad kõik midagi uut endast mängu ning kõik panevad ennast sajaga sellesse tšehhovlikku karusselli pöörlema, et publikul ei jäägi muud üle kui ahhetada ja ohhetada, hoida piip ja prillid ning kaasa keerelda. Isegi pisikesematest kõrvalrollidest tõuseb selliseid pärleid pinnale...

Kõigepealt muidugi Ivanov ise - Indrek Sammul... See on kahtlemata natuke tüüp-casting tema jaoks. Kuid see tunnetemaastik, mis tema mängust välja peegeldus - rahu säilitada püüdes väliselt, rahajamade pärast selgelt sisemiselt liimist lahti. Olla abielus kus ta naist tegelikult ei armasta, sattuda teise suhtesse, kus ta naist tegelikult ei armasta ning terve see aeg kõik need tunded keevad ja podisevad tema sees, ent ühel hetkel muidugi plahvatavad välja ning lõpp on ju lausa paratamatu, sest ühel hetkel inimene jõuab ka selle viimase piiri äärde...

Ja kui rääkida plahvatustest... siis see "plahvatus", mille elab endast välja Maria Peterson - pean tunnistama, et ma ei teadnudki, et selline asi tema seest võiks välja tulla. Ma tundsin tema valu, tundsin seda armastuse puudumisst ning igatsusevalu, mida ta oma karakterisse pani ja see tekitas nii suurt kurbust... Mu teatrikaaslane küll vaidles vastu, et ka Maria tegi oma "tüüpilist" silmad kissis, lõug ees, huuled pruntis mängu... aga mina ei pannud seda kõige selle juures tähelegi, sest ma elasin ta karakterile nii sügavalt kaasa. Ta lihtsalt mängis selle nii õrnaks ja nii tugevaks samaaegselt, mis oli minu jaoks täiesti harukordne.

Aivar Tommingas, kes lõbujanulisena Ivanoviga Lebedevide juurde kaasa rändab, on kodus soe ja armas onu, kes oma haigele sugulasele seltsi ja seeläbi lohutust pakub, ent külla minnes pääseb ta justkui noor varss esimest korda heinamaale... nii kaua on ta selles igavuses ja haiges kodus olnud, et ometi natuke lõbutseda saades, läheb ta ülemeelikuks, pea läheb segi ning satub ühtlasi ka noore lese armumängu justkui tahtmatult, ent ometi seda ka natuke soovides. Tommingas oleks kui aastaid selles trupis mänginud või on ta lihtsalt nagu kala vees mistahes trupis, mistahes tükis, mistahes rollis. Tõeline korüfee. Lavastaja Uusbergiga neil näib samuti olevat väga hea keemia, sest Tommingas mängib Uurbergi tükkides alati väga huvitavalt (võrdle näiteks "Karjäär", "Üritus").

Ja siis see porgandoranžide juuste ja vuntsidega, ilmselt tüki lõbusaim karakter - Mait Malmstenilt. Pidevalt ootasin, et ta jälle uuesti ilmuks kusagilt stseeni ning tooks kergemad noodid endaga. Hetkeksi see hoog tal ei rauge. Milline vurlelik, peaaegu jorhaadnielkiirelik vajalik tasakaalustaja tõsisematele ja raskematele teemadele ja karakteritele. Mängib oma rolli palju olulisemaks kui see võib-olla kogu kontekstis on.

Ei saa just öelda, et Guido Kangur oleks kogu show varastanud, sest teised tegijad olid ka ikka ülitugevad, kuid minu lemmikrolliks kogu selles tippude paraadis tõusis üllataval kombel just tema härra Lebedev. Naine küll valitseb nende pere rahakotti, aga hoopis pereisa on see, kes tundeid oskab lugeda ning oma hea südamega tahab kõiki aidata. Ühest küljest vaimustav psühholoogiline mäng Guidolt, kuid samas kui hoog kerib sajale, siis teiste meestega koos lööb tralli, nagu poisike... Eriti vaimustav oli teise vaatuse alguse trio - Aivar, Mait ja Guido, Kristo Viidingu mängitud arsti üle nalja viskamas laulu ja kitarridemänguga. Bravo!

Ja Kristo Viidingu arst oma mahasurutud armastusega patsiendi vastu. Nähes kuidas ta patsiendi mees oma naist ei armasta. Sirge seljaga siiski õiglust ja väärikust taganõudev. Tegelikult me ju ei tea, et kas ta Annat armastab, aga see tarmukus millega ta oma patsiendi huve kaitseb... tundub, et ta on valmis ka omaenda taskust selle raha leidma, et Anna siiski saaks Krimmi ravile... aga ajastu kontekstis teise mehe naisele seda pakkuda polekski olnud võimalik, isegi kui oleks suutnud maksta... Minu meelest see on 2017 olnud täiesti Viidingu aasta - sellised superrollid ridamisi, nagu Väljaheitmises, Praegu pole aeg armastamiseks ning nüüd veel takkapihta siin Ivanovis... Kõik kolm väga erinevad ja eriti see Ivanovi arst täiesti imetlusväärselt teine tüüp... Sellise kameeleonlikud muundumised on näitlejate juures kõige vaimustavamad.

Liisa Saaremäel, nagu öeldud, on kiiresti saamas Draamateatri esinäitlejaks. Tema psühholoogiliste karakterite loomise küpsus nii noore näitlejana on leidnud tõestust juba Kolm talve lavastuses. Siin jätkab ta järjekordse suurepärase noore, kuid tugeva naise eri tahkude erinevate mõtteavalduste esitamist. Ka kohmakad hetked, mida tema Sašal tuleb välja mängida, teeb Liisa huvitavalt usutavalt ning just sellistes karakteri keerulisemates hetkedes näitab ta milleks ta võimeline on... nagu Mariah Carey, Christina Aguilera ja teisi meister"hääli" popmuusikas imetletakse ning nende laule on praktiliselt võimatu samal tasemel laulda, on Liisa võimeline tegema laval asju, mida paljud ei suudaks välja mängida. Jah, olen fän :)

Muidugi ei saa jätta mainimata 2 Eesti Draamateatri "suurimat" naisnäitlejat... ja ma ei pea siis silmas "füüsilist" suurust. Nii Ita Ever kui Ülle Kaljuste pakuvad sama taset ka pisikestes kõrvalrollides, mida nad peaosades teevad. Ei olevat ju "väikseid" rolle... Ma nägin seekord Üllelt midagi täiesti uut. Jõuline, jah, äge naine, jah, kõva ja karakteriga, jah... ent ometi.. eriti alguses, oli tema proua Lebedevis midagi täiesti uut. See tõsisus, karmus, iseenesest mõistetavus, et praegu on tema laval ja temal ka tähelepanu... jämedam hääl... karmim kulmujoon... rääkimata sellest koomilisusest suurepärase kostüümiga lavastuse teises pooles... Vapustav! Ning Ita oma hääle ja maksmapanevusega... see kui ta isegi on stseenist väljas, aga laval, on tal nii tugev kohalolu, et seda on vaid väga vähestel. Ja kui ta stseeni keskmes on, no siis on kõik ta ümber "poisikesed" :)

Veel tahaks ära märkida Harriet Toompere, kes seekord otseselt ei üllata oma karakteriga, kuid see mõnus teekord meesteõrritajast ning meeste tähelepanust teadliku naisena selles seltskonnas ja hiljem parunit tagaajava pruudikesena - Harriet teab, mida ta teeb ja kuidas just sellesse karakterisse elu valada. Võib vaid ette kujutada kui teadlik ta ühtlasi pidi oma karakteri algusstseenides olema "õlaltoimuvaga", ent samas ikkagi karakteris olles ning mängides ja teksti edastades nii loomulikult...

Ja laast, aga mitte liist - Indrek Kruusimaa... kes minu ümber istunud publiku kahisema pani - et kas see on näitleja? Vaimukas sõnadeta pisiroll, mis on ühest küljest lavastaja vimka sinna sisse panna, ent samas muidugi Indreku enda muhe olevus ning täiesti taustategijana enese laval kehtestamine. Töötas väga lahedalt kogu Lebedevide seltskonnaelu osana ja jällegi tabavalt lavastustervikule ideaalselt juurde lisades. Ütleks isegi, et geniaalne... Uku on ka varem oma lavastustes toonud sisse selliseid muusikaga seotud kõrvaltegelasi, kellest tõusevad lõppkokkuvõttes arvestatavad lavastuse osad... Näiteks "Pea vahetus"est meenub kohe sarnane tunne. Ka seal töötas see imeliselt hästi, kuigi hoopis teisel sisulisel tasandil. Noh ja muidugi "kosilaste kvartett" ise ning teised muusikud ja kaardimängijad ja teenrid ja muud... lihtsalt imeline!

Kogu seda uhket ja fantaasiarikast klassika-lavastust ning head mängu raamistamas ning kaunistamas Lilja Blumenfeld'i kunstnikutöö. Hästi sobiv gazebo Lebedevide aiapeoks. Ning kostüümid, mis annavad Ivanovile "Kostüümidraama" žanrimääratluse suure K-ga. Lisaks veel väiksed lisad, mida varem pole näinud, nagu näiteks "aknalaua" lillekast esimesel rõdul, kus Anna Petrovna neid kasta saab ning nõnda kogu mänguruumi veelgi avardab ning dünaamilsemaks muudab. Ja muidugi Triin Suvi valguskaart, mis annab vajadusel meeleolule vastavaid värve ning muudab valguse tugevaks või mahedaks, kuidas parajasti tegevustikku kõige paremini teenida.

Uusbergi-Sammuli Ivanovist endast ma kindlat sotti ei saanud... natuke nagu need tema kaaskondsedki... miks ta armastust ei suutnud tunda? Kas tõesti abiellus ta Annaga raha pärast? Sašaga hiljem juhtunu ning tema monoloog pulmae eel ju nagu annaks aimu, et nii see siiski polnud. Kas rahamured varjutavad kogu muu elu? Kas inimese õnn peitubki rahas... kui sellega on ok, siis saab alles teistele asjadele mõelda ning ka armastust lubada endal tunda? Tolles ajastus kahtlemata tuli Ivanovil veel auteemaga rinda pista. Kõik ju väikses ühiskonnas näitavad näpuga. Samas mehena tundus ta naistele olevat huvitavam - salapärane? paha poiss? jaheduse tõttu "cool"? Mehena sellise sisemise segadusega oleks ju pidanud ta mõjuma hoopis vastupidiselt ebaenesekindlalt ja hapu peavaluga hädaliesna... Ivanovile endale aga kusagilt ei näinud tulevat lahendust... Mõtlemisainet pakub ka see, et kuigi proua Lebedeva talle laenupikendust ei olnud nõus andma, siis härra oli ju valmis leidma midagi... Seega mingi vaiant kuidagi mingiks väljavingerdamiseks ju oleks olnud... ka onu abielu rikka lesega oleks ju aidanud... ja kõik need inimesed siiski hoidsid mingil hetkel rohkem Ivanovi kui doktor Lvovi poole... keegi oleks ju ikka võinud aidata... miks ta siis ikkagi nii otsustas teha, nagu lõpus tegi? Samas kui ta oma naisest oleks natukenegi hoolinud, siis oleks ta ju võlgadest hoolimata leidnud võimaluse teda ikkagi aidata... seega kindel on see, et hea mees see Ivanov igatahes ei olnud...

Hinnang: 5 (Mille muuga sellist teatrielamust hinnata... Kõik oli nii omal kohal... kõik oli nii vaimustav... võimas, suursugune... seisvad ovatsioonid lõpus oli samuti täiesti omal kohal... lavastus on ka välja müüdud kuni kevadeni... ja seegi on "omal kohal"... sellised lavastused on väärt aastapreemiaid... sellised lavastused on väärt aastaid mängukavas olemist... sellised lavastused tekitavad isu uuesti ja uuesti teatriime kogemist... Klassika, aga nii värske. Tundeküllane, liigutav, aga ka vaimustav. Sügav, aga ka meelelahutuslik. 4 tundi... mõnikord tundub 1,5 tunnine lavastus ka pikem...)

-----------
Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siin kasutatud foto):

Ivanov
Anton Tšehhov
Etendus on ühe vaheajaga ning kestab 4 tundi.

Anton Tšehhovi (1860–1904) „Ivanovi“ esmalavastus toimus 1887. aastal Moskvas. 27-aastane Tšehhov töötas arstina ja samal ajal kirjutas aktiivselt, ta oli juba tunnustatud jutukirjanik, kui ta pani kirja oma esimese täispika näidendi „Ivanov”. Tema looming oli seni ilmunud Tšehhonte nime all, „Ivanovi“ müürilehtedel seisis autori nime kohal Tšehhov.

Juba „Ivanovis“ ilmutavad end Tšehhovi järgnenud meistriteoste teemad, stiil, elukäsitlus. Kolmekümnendates eluaastates Nikolai Ivanov on ummikus: „Mu mõtted on sassis, hinge peab kammitsas mingi loidus ja mul pole jõudu iseendast aru saada. Ma ei saa aru inimestest ega iseendast...“. Mis temaga toimub? Tšehhovi silmis sümboliseeris Ivanovi isik tema kodumaa sotsiaalset allakäiku. Eesti rikkalikus Tšehhovi-traditsioonis seisab „Ivanov“ eraldi, võrreldes „Kolme õe“, „Kirsiaia“, „Kajaka“ ja „Onu Vanjaga“ on seda lavastatud märkimisväärselt vähem. Viimatine „Ivanov“ Eestis oli Vene Teatris 2004. a, lavastajaks Nikolai Krutikov Moskvast ja nimiosas Eduard Toman. Eesti Draamateatris lavastas „Ivanovi“ 1971. a Maria Knebel, nimiosas Ants Eskola, ja 1992. a Elmo Nüganen, nimiosas Jüri Krjukov.

Esietendus 27. oktoobril 2017 suures saalis.

Lavastaja Uku Uusberg
Kunstnik Lilja Blumenfeld (külalisena)
Valguskunstnik Triin Suvi
Tõlkinud Ernst Raudsepp
Osades Indrek Sammul, Maria Peterson (Theatrum), Aivar Tommingas (Vanemuine), Guido Kangur, Ülle Kaljuste, Liisa Saaremäel, Kristo Viiding, Raimo Pass, Mait Malmsten, Ita Ever, Lauri Kaldoja (külalisena), Pääru Oja, Harriet Toompere, Indrek Kruusimaa (külalisena), Priit Põldma (EMTA lavakunstikool), Christopher Rajaveer, Jüri Tiidus, Markus Luik, Norman Verte.

Eluhingus - Eesti Draamateater

Mees on sõitnud ära oma uue kallima juurde Ameerikasse ja kirjanikust ning teletähest Frances (Laine Mägi) saabub külla ühel Inglismaa väikesaarel elavale Madeleine'le (Kaie Mihkelson), kes oli tema mehe kunagine armuke. Ta on tulnud, et saada selgust oma suhte ning eriti suhte lõppemise põhjustes. Ühtlasi selles, et kuidas ta mees mõtleb, mis on temas puudu, mis on olemas teistes naistes, et seeläbi panna kokku terviklik pilt mehest, kes ta hülgas. Tagamõttena ka idee kirjutada valmis mälestuste kogu, kuigi nagu naistega ikka, võis see olla ka lihtsalt ettekääne... Madeleine tegeleb teadustööga ning on ennast suuremas osas muust maailmast eraldanud ning ei soovigi kodusaarelt väljaspool oleva eluga enam eriti tegemist teha. Ka televiisorit ta ei vaata, ega isegi oma, kuid enda jaoks olulisega peab siiski ennest kursis - arvuti on laual...

Madeleine jätab Frances'i üksi üheks hetkeks ning too jääb (natuke liiga) "sobivasti" magama ning nõnda ta jääbki saarele lõksu, sest õhtul sealt laevad enam ei sõida (kas magamajäämine on meelega või mitte, see kahtlus jääb õhku tänu osavale psühholoogilisele tekstile - ärgates nimelt ta ütleb, et temaga pole kunagi midagi niisugust juhtunud ja see äratab ju kahtlused... eriti kui tema küllasaabumse motiivid on ka natuke kahtlased).

Ja nõnda saabki alguse õhtu ja öö, kus vanad luukered kisutakse kappidest välja ning kaks naist aitavad teineteisel omaenda elu puslepilte tükk tüki haaval kokku panna.

Psühholoogiline draama selle kõige parimas võtmes - kammerlik, teravate ütlemiste ja valusate tõdede ja avastustega, mis on universaalsed kelle tahes ka kuulajate-vaatajate inimsuhetes.

Õhku paisatakse dialoogide sees üha uusi ja uusi mõtteid, mille üle mõlgutada nii isiklikus elus kui ka tegelaste eludes. Näiteks toob Frances ära põhjenduse, mille mees talle andis, miks ta kunagi teda Madeleine'iga pettis - sest Madeleine on tugev, tal on jõudu ja nõrgad, nagu me mehed oleme, vajame me seda... eriti just veel nendel nõrgematel hetkedel. Ja see põhjus on selles mõttes täiesti usutav (vähemalt mehe seisukohast võttes). Ent naine, ehk siis Frances ei usu seda. Ta ei saa sellest aru... võib-olla sellepärast, et naise ego ei luba ennast tunda nõrgana, et ta mees on läinud seda "jõudu" kusagilt teiselt naiselt otsima. Ja sellepärast ta tahab kuulda mehe armukese põhjendust - miks ta mees ikkagi pidas armukest? Samas kus seda Madeleine võiks või peaks paremini teadma? Aga millegipärast oleks just tema põhjendust ilmselt Frances suutnud uskuda. Kas ta selle ka saab või pigem oskab välja lugeda Madeleine'st, seda peab juba igaüks ise tükist vaatama...

Laval olevad naistegelased on oma 60ndates... elukogenud ja ei lase teisel naisel ennast hämada. See tekitab omalaadse kassi-hiire mänguliku tunde, kuigi kumbki otseselt teineteisele jahti ei pea... jahti peetakse rahulolutundele, mille annab arusaamine... aga kas tegelikult ongi üldse võimalik sellisest asjast lõpuni aru saada, miks keegi Sind maha on jätnud? Selle teada saamise ihalusega tehakse endale tavaliselt veelgi rohkem haiget... aga me inimesed oleme ju teada-tuntud enda elude keerulisemaks elajad elukad. Ja ega ka Frances ei ole erand...

Lisaks paisatakse õhku ka enda (kogemustega) nägemusi elust... näiteks Frances õhkab, et elu mõte ongi armastuse leidmine... ma lisaks sellele veel "ja selle hoidmine"... Või Madeleine ütleb, et 60neselt pole sa veel vana, aga ka keskiga on juba möödas... Minu, ehk 40ndates mehe jaoks on küll tulevasi vanuseid on raske aduda, selleks peab ikka olema ise selles eas, et mõista kus Sa parajasti oled, aga tõesti vaadates ka näitlejannasid - Laine, kes tegelikult veel 60 polegi ja Kaie, kes on 60ndate teisel poolel, siis nad mõlemad on nii ägedalt heas vormis ja aktiivsed... Läbi tunnetuse arvan ma, et see on aeg, kus õhtune punane vein juba maitseb rohkem kui hommikul ilmtingimata jõuda 10km joosta... kuid piisavalt tark, et võtta klaas õhtul ja teha üks mõnus sörk järgmise päeva pärastlõunal ja teha järgmine vein alles pärast trenni koos küünaldega vanniga... jne.. if you know what I mean... :)

Rääkides Kaiest ja Lainest, siis mõlemad saavad siin näidata oma arsenali... vaatajad on ju pidevalt oma pilgud naelutanud neile kahele ning naljalt juba ükski detail kaduma ei lähe. Lisaks on lausa vaimustav näha neid nii lähedal, justkui oleks ka ise seal saarel ja selle tegevuse keskel ning uurimas, miks ikkagi armastused tekkivad ja haihtuvad... Sellises intiimsemas atmosfääris, mille Laitse Graniitvilla pakub (lisaks see kivisein ja trepp ning kogu see nurk on väga tabav tegevustiku asukohaks... juskui mõne briti saare mõisahäärber), oli üle pika aja mõnus tunda, kuidas naised mängivad palju ka oma silmade ja näoilmetega. Mõlemad näitlejad ongi justkui need, keda nad mängivad. Laine puhul oli see minu meelest üks tema senise karjääri tugevamaid töid üldse (võrreldav Tõstamaa mõisa rollide tasemega). Tunnete diapasoon vaheldub kord jõulisemaks, kord tagasihoidlikumaks ning see naine, kes alguses saabub ja see, kes tegelikult tema sees kohati ja eriti lõpus välja pressib, sest ta on tulnud sinna ikkagi missiooniga ja see on nõudnud temalt üksjagu eneseületust - selle mängib Laine osavalt välja... Kuigi üks stseen jäi siiski häirima, sest niisamuti nagu kõik muu olid kõik detailid justkui vaataja peo peal - see stseen kus ta suitsetamist "mängis".. see oli liiga nähtav, et ta ei suitseta... ja seda ta ka mängides välja ei mänginud. Piisab ju vaid paarist korralikust mahvist ja võib kogu suitsu kohe välja hingata... see pole ju tähtis, ent võttis õige pisut ikkagi tema karakteriloomest ära. Seevastu Kaie mängib suurema osa rollis jõuliselt, ent paradoksaalselt pidevalt kahtlevana (kahtlemine ja jõulisus ju tavaliselt kokku ei sobitu), just täpselt, nagu tema karakter oligi. "Naine, kes tegelikult ei vaja kedagi" (ega ka midagi, peale raamatute ja söögi/joogi/peavarju)... Tema hääl ja lavaline tüpaaž omakorda toetasid teda. Mulle meeldis teda vaadata ka siis kui ta kuulas oma partnerit, olles taustal, oli ta ikkagi esil. Sama tegelikult ka Lainega... mõlemad andsid teineteisele hingamisruumi... eriti stseenid kus üks oli esil ning mitte vastandatud teineteisele... sest tegelikult on publik sellest paines vaba, et ta peaks olema ühe või teise naise poolt ja see jätab võimaluse mõlema naise pusle-koostamist kaasa teha. Mõnus, et mõlemad naised olid kordamööda ka seljaga ja sellega andis lavastaja veel eriti fookuse just teisele naisele (ma istusin B-sektoris). Samas asetus ka vaataja vastavalt siis seljaga oleva naisega samasse positsiooni. Samas oli esimeses vaatuses natuke võõrastavaid hetki, kus tabasin mõttelt, et päris elus inimesed niimoodi ei liigu/ole... ja see läheb natuke lavastaja Eelmaa kapsaaeda. Lisaks huvitaks mind, kui palju tõlkija Krista Kaer oli kaasatud lavastamisprotsessi juurde seekord. Mäletan, et kunagi (vist Pedajase kutsel) just Laitses oli ta vägagi asja juures ja tegi vastavaid vajalikke muudatusi. Mulle jäi paar kohta kõrvu, mida oleks kohe tahtnud lugeda originaalist, et kas on ikkagi leitud see kõige õigem sõna või seletus (näiteks "sulgemine"... ükskõik, kas originaalis on see "closure" või veel eriti "disclosure", siis kumbki ei olnud sellesse stseeni minu meelest just see õige sõna... aga selliseid kohti oli veel paar tükki). Inimsuhted on õrnad ja selles mõttes vajavad ka täpset sõnastust... ja David Hare on praegusel hetkel kahtlemata maailma üks tippdramaturge ning iga ta sõna on oluline (mees on muide käinud paar korda ka Eestis kohal oma kirjutatud lavastusi vaatamas)...

Just sellepärast eelkõige ma seda tükki vaatama otsustasingi minna, et see on David Hare'i kirjutatud (alguses ei olnud veel teada, kes neid kahte naist mängima hakkavad)... Tema kirjutas ka stsenaariumi filmile "Tunnid" Michael Cunninghami raamatu alusel ("Hours", peaosades just selle rolliga oscari võitnud Nicole Kidman Virginia Woolfina, lisaks Meryl Streep ning Julianne Moore), samuti kandideeris ta ka Oscarile parima stsenaariumi eest fimiga "Ettelugeja" (Bernhard Schlinki suurepärast raamatu alusel, peaosas Kate Winslet). Tema on kirjutanud näidendi "Amy seisukoht", mis mõned aastad tagasi toodi lavale Tallinna Linnateatris ja "Vertikaaltund" Eesti Draamateatris ning mis mõlemad olid samuti väga-väga head. (Muide varsti on oodata lavale Vanemuises tema kirjutatud "Teineteiseta", kus üks noorem naine ja vanem mees, kes kunagi teineteist armastasid salaja, püüavad ühel ööl selgusele jõuda, mis ja kui palju neid päriselt ühendab, mängivad Maria Annus, Tõnu Oja ja Karl Laumets). Oma sulge on ta teravdanud ka palju vene klassikute ümberdramatiseerimistega (näiteks Tšehhovi "Ivanov", "Kajakas" ja "Platonov").

Lavastuslikus mõttes ma ei tea, kas see on Eelmaa geniaalsus või hoopis polnud see veel päris paika loksunud, sest minu nähtud kord oli alles teine esitus ja esimese vaatuse esimene pool oli veel kuidagi rabe, tegelased viskasid teineteist lausetega ja mingi teatav sujuv rütm oli paigast ära. Kuid see saabus vaatuse lõpupoole ning teises vaatuses oli juba kõik täiuslik. Võib ju olla, et see oli ka taotluslik, sest tegelased kohtusid alles teist korda oma elus ning selles mõttes nad koosveedetud ajaga saavadki tuttavamaks ning ka vestluse jõulisus ning üldse suhtumine teise inimesesse muutub ju mõningase vestluse järel sujuvamaks. Tegelased peavad ju pool sunnitult ühe katuse alla selleks üheks ööks "mahtuma"... Huvitav...

Hinnang: 4 (psühholoogiline tekst, head naisnäitlejatööd ja sellest piisab, et teatrieamusega väga rahul olla. Tahaks seda teksti veel lugeda või tükki kunagi uuesti näha, et saada neid detaile ja mitmeid mõtteid täpsemalt ja ükshaaval kätte. Paratamatult eksles mõte vahepeal sisult visuaalsele, ehk vingete naisnäitlejate mängu nautimisele ja siis võis mõni mõttekild ka kaduma minna... Igatahes sain järjekordselt kinnitust, et kammerlik psühholoogiline draama on endiselt minu lemmikžanr teatris... kui see on nii hästi kirjutatud ja mängitud...)

--------------------
Tekst lavastuse kodulehelt:

Eluhingus
David Hare

 Lavastaja Aleksander Eelmaa
Kunstnik Liina Unt (Endla)
Muusikaline kujundaja Garmen Tabor (külalisena)
Tõlkinud Krista Kaer
Osades Laine Mägi ja Kaie Mihkelson

Etendus on ühe vaheajaga ning kestab 2 tundi ja 30 minutit.

„Ma keeldun laskmast end määratleda minu elus oleval mehel!“ – Kuigi kahe naise pikk öine vestlus keerleb ühe mehe ümber, kes ühele neist oli kakskümmend viis aastat abikaasa ja teisele armuke, on too mees (kes nüüdseks kolmandaga kadunud nelja tuule poole) vaid kokkusaamise ajend. Kaks 60ndates eluaastates naist vaatavad ühel pikal öisel jutuajamisel tagasi oma elule ikkagi selleks, et selgust saada iseendas, oma valikutes, oma vajadustes, oma minas. Pikad aastad armastust ja valu, kiindumust ja reetmist – miks sa tegid just selliseid otsuseid, mida püüdlesid ja ootasid, kas oled iseennast ikka päriselt mõistnud?

Madeleine, pensionile jäänud muuseumikuraator ja islami kunsti asjatundja elab eraklikult ühel väiksel saarel, kui ühel päeval tema habras rahu mõraneb: Frances tahab temaga vestelda. Äsja romaanikirjanikuna tuntuks saanud Frances kirjutab raamatut tunnetekolmnurgast, mille tekitas tema advokaadist eksabikaasa ja mille kolmas osapool ongi Madeleine.

„Eluhinguse“ autor David Hare kirjutas esmalavastuse kavalehes: „See pole enam keskiga, kuid kindlasti mitte ka vanadus. See on midagi vahepealset… Tahtsin kirjeldada kahte naist just sellisel hetkel: neil on pikk minevik selja taga, kuid ees tähendusrikka tuleviku ootus.“

„Eluhinguse“ jõudis lavale Londonis Royal Haymarketi teatris 2002. aastal, laval kohtusid kaks briti teatri grande dame’i Judi Dench (Frances) ja Maggie Smith (Madeleine).

Esietendus 13. juunil 2017 Laitse Graniitvillas.

Vaimude tund Koidula tänavas - Eesti Draamateater

Kammerlik, korraga kõigest u.40-le vaatajale mängitav Andrus Kivirähki uusim komöödia, mille Priit Pedajas on lavastanud AH.Tammsaare majamuuseumi külalistetuppa on armas, naljakas ja meelelahutuslik.

Lisaks heale tekstile, tahaks kohe alguses ja eraldi esile tõsta Taavi Teplenkovi mängu, mis lisaks sellele, et parodeerib väga tabavalt Mati Undi olemust, on ka mõnusa rollijoonisega, kord hoogsam, kord tagasihoidlikum, lisades juurde kaugelevaatavaid, mõtlikke hetki, mis muutsid Mati/Taavi nii nunnuks. Tundus, et ta ei vaata üldse ühelgi hetkel publikusse (peale võib-olla kardinavahelt piilumisel), ikka üle kõikide peade. Võiks arvata, et sedasi on ju raskem publikuga kontakti saavutada, ent nii tillukese mänguruumi eripärast tingitult hakkavad tööle hoopis teised tasandid. Ja Taavi hoiab terve tüki oma peos mitte ainult publikut, vaid ka oma kaastegelasi. See üle publiku peade vaatamine tekitas isegi mingi vajatava distantsi... meie - "publik" ju elame, aga tema - "Mati Unt" on ju vaim...

Kivirähk/Teplenkov-i Mati Unt on bravuurne, r-i nii magusalt põrrrisav ("Kärrrrvavad nagu kärrrrbsed" :) ), kohati natuke üleolev, aga samas väga sõbralik ja lahedate repliikidega, edev, naljakas ning pidevalt kõike enda ümber lavastav suur hing (või õigem oleks vist öelda "vaim" :)). Lisaks kuigi väike kadedus teda vist ikka vaevab, et Tammsaarel on majamuuseum, ent temal isegi mitte "korterimuuseumit" Mustamäel, siis ta ikkagi selgelt suhtub Tammsaaresse austusega. Ja mõnusalt pidevalt teda torgib ja nögab ja nokib vaest tõsist Tammsaaret :)

Kivirähk/Oja Tammsaare-tont on seevastu tõsisemast tõsine, natuke elust või siis surmast väsinud... aga mitte armastusest... see intrigeerib teda ka kummitusena. Enda tehtud töö üle uhke, ent samas ka enesekriitiline ja huvitatud noorte inimeste arvamustest elust ja armastusest. Vanas ajas paratamatult natuke liiga kinni ja Mati poksikotina end pidavalt kaitstes ning tolle arvamustele (mis puudutab Matit, siis tulutult) vastu puigeldes... Selles mõttes oligi jällegi üks naljakas hetk kui ta oma ajurakke ragistab, et tuua esile ühegi Tammsaare noore naistegelase, keda ta ära ei tapnud või kellel elus oleks ka armastuses hästi läinud... no selline on seal siiski olemas, kuigi ega me ei tea eriti kuidas sellel naisel läks... aga mõnusalt on antud aega ka endal neid ajusid üks hetk ragistada ja jõuda enne lavastuse tegelasi selle õigeni :)

Kolmandaks tegelaseks on sisse toodud Amanda Hermiine Künnapas-e kehastatud noor armuvaludes tütarlaps, kelle kaks kummitust külma käest õuest tuppa kutsuvad. Põrkuvad sugupõlvede arvamused, tõekspidamised ja eripärad (noored ju enam ei loe raamatuid). Ent kõik on sõbralik ja toetav - nii noor kavatseb kindlasti Tammsaaret ja Unti lugeda kui ka vanad on huvitatud sellest, mida üks tänapäeva noor tütarlaps arvab ja kuidas ta elu suurimatesse teemadesse suhtub - a la "kas armastuse jaoks on ikka vaja teha tööd ja näha vaeva?" Viib ka enda mõtted sinna suunda... ja mõtlema sellele, et armumiseks ju pole, aga selleks, et see areneks tugevaks ja kõike kestvaks armastuseks, selleks ilmselt siiski on vaja ka vähem või rohkem vaeva näha ning tööd teha selle nimel, n'est pas?!

Degtjarenko kunstnikutöö on toetav. Paljuski jäi mulje, et koht ise ongi selline sobiv, aga eks need kostüümid, mis võimendasid tegelaste sisemaailma ja karakterit ning ilmselt ka see diivan, mis mõjus Tammsaare ajastust. Kõik oli väga õige.

Pedajase lavastused on tavaliselt väga puhtad ja viimistletud, väikeste vajalikke nõksudega, mis teevad loo elavaks (Tammsaare võipaki avamine, nagu konservi). Ja eriti imeline on see kuidas ta nii väiksesse ruumi nii publiku ära mahutas. Näitlejatel on piisavalt palju mängimiskohti, nii ukse tagant, diivanilt, kardinatagant kui ka aknast välja hõigates... rääkimata sellest kuidas Mati Unt oma 2 kaastegelast lavastas esifoonile.

Minule Kivirähki huumor tavaliselt sobib... eriti kui ta tõesti naljakas on ja mitte ilge ("Köster") või liiga lihtsake või hoopis liiga absurd ("Jalutuskäik vikerkaarel"). Ja mingis mõttes temalikud naljad on juba sellepärast lahedad, et need on Kivirähkilikud :)
Nagu näiteks: "Teeme tonti ka... Paneme linad peale.. Ähh see on liiga Lindgren". või kui Mati Unt (Teplenkov) kardinavahelt teiste vestlust segab, tehes: "WWWWWWWW." ja siis öeldes : "äh ärge pange mind tähele, see mis undab on Dviigatel". Ning mõlemale, aga eriti Undi karakterile vinte keerates... kasvõi näiteks sellega kui kirjanikuhärra noorele tütarlapsele soovitatavatest Undi teostest nimekirja koostab :)
Neid näiteid, lõike ja stseene võiks jäädagi välja tooma, sest neid oli mahlaselt palju.

Hinnang: 4+ (mõnus komöödia, mõnus kaasamõtlemine Tammsaare Tõe ja õiguse teemadel, mõnus Mati Undi peale ja temaga koos naermine, mõnus roll Taavi Teplenkovilt... ja mõnusalt kammerlik ja sellepärast veel eriliselt erilisena tunduv vaimude tund Koidula tänaval...) Ma arvan, et ma vaatan nüüd alati sellest muuseumis mööda minnes, et kas üleval korrusel on Unt ja Tammsaare vestlemas... ehk kutsuvad ka minu "jälle" oma vestlusse...)

----------

PS. Kuna neid vaatajaid sinna nii vähe mahub + tegemist on Kivirähki hea looga + Teplenkov on nii hea selles + jutt hakkab kindlasti suust suhu liikuma, et see on tõeline maiuspala = rabage kohe pilet ära kui näete, et tekib lisaetendus või kui sügisesed mängukorrad avaldatakse. Alles paar päeva tagasi märkasin, et 19.04 tuli mängukavva lisaetendus, aga vaid mõne hetkega oli see kammerlik Tammsaare külalistetuba "välja müüdud"! Sündinud on uus "kultuslavastus" ja see on nii hõrk ja võimalus sellele pileteid saada saab kindlasti olema raske...

----------
Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka kasutatud foto):

Vaimude tund Koidula tänaval
Andrus Kivirähk

Lavastaja Priit Pedajas
Kunstnik Riina Degtjarenko
Osades Tõnu Oja, Taavi Teplenkov ja Amanda Hermiine Künnapas (külalisena).

Etendus on ilma vaheajata ning kestab 1 tund ja 30 minutit.

Omal ajal lavastas Mati Unt Pärnus Koidula majamuusemis näitemängu "Vaimude tund Jannseni tänaval", kus autori tahtel kohtusid Lydia Koidula ja Aino Kallas. Tundus tore mõte tuua nüüd omakorda ühte ruumi kokku Unt ja Tammsaare – kelle mõlema kodu asus juhuse tahtel Koidula tänaval. Aga kuna sellist lugu, kus kaks vanameest juttu ajavad, ei viitsi keegi vaadata, nagu väidab näidendis Mati Unt, siis koputab klassikute uksele ka koolitüdruk Kristi. Ja vaimude tund Koidula tänaval võib alata...
Andrus Kivirähk

Esietendus 30. märtsil 2017 A. H. Tammsaare muuseumis Kadriorus

Üle piiri - Eesti Draamateater

Ilmselt tuleb teha pikem paus Hendrik Toompere endakirjutatud Eesti Draamateatri suurele lavale lavastatud tükkidele...

Eile värskeimat auteur-i tööd vaadates lihtsalt hämmastas see tervikuta, ilma suurema sisuta, et mitte öelda üsna mõttetu jama, kus näitlejad, nagu peata kanad mängivad igaüks enda rolle justkui igaüks eri näitemängudes.

Ma ei tea, kas lavastaja-kirjutaja ambitsioonid olid liiga suured, sest kunagi tüki esialgset tutvustust lugedes tundus see "inimesed paisatud erinevetesse maailmajagudesse" justkui teatrilavale toomiseks võimatu missioonina. Kusjuures tükk viib ju küll tegelased maailma eri kohtadesse, ent need on lahendatud taustavideoga ja vaatajaid küll maailma eri paikadesse ei viida. Kõik on täiesti atmosfääritunnetuseta. Mõni monoloog või pikem stseen oli, nagu eluline pisike anekdoot (näiteks Harriet Toompere "banaanisaamise lugu" või "pimeda prillid" või "vallandamise nautimine" - nüüd tagantjärgi mõtlema hakates, siis need nö. "parimad palad" olid peaaegu kõik seotud Harriet Toomperega), aga suuremas osas olid need väga lõdvalt kokku seotud, et mitte öelda täiesti seosetud.

Sisust selles mõttes rääkida eriti polegi vaja, sest seda lihtsalt pole. Kõik on nii eklektiline... liiga eklektiline. Jääb mulje, nagu Toomperel oleks olnud kohustus midagi kirjutada-lavastada ja siis on selline asi kokku traageldatud, et oleks tähtajaks midagi ära tehtud.

Näitlejatöödest ei saagi rääkida, sest kõik muudkui lahmisid, ilma konkreetse karakterita... või igatahes ei loonud ükski näitleja "karakterit"... Kõik justkui mängisid iseennast, aga ülepaisutatud vormis, ehk peaaegu farsilikult üle - kes rohkem kes vähem. Aga no mida sa mängid, kui pole materjali, mida mängida.

Ja mis vajadus on Toomperel viimasel ajal tuua sisse need pissi- ja kakajutud... sama oli ju ka Onu Vanjas... Seekord oli ohvriks Merle Palmiste, kes rääkis rämeda julga jätmisest ning Toompere jr tegelane (kes pidavat mängima siin tükis isa-Toompere alter ego) tegi kurgikoorte maski kraanikausist võetud kurgikoortega, millele Kristo Viidingu tegelane oli pissinud... no sorry - ei ole naljakas.. .ei ole sisukas... ei ole väärt ei kuulamist ega ka vaatamist.

Olge hoiatatud!

Hinnang: 1+ (pluss seal taga Hendrik Toompere jr-le - kelle energia laval oli seekordses näitetrupis parim ja paarile natuke sisukamale pisiloole. Mul ei ole selle tüki kohta eriti midagi head öelda. Igav oli ja ebamugav sellepärast seal ka istuda... uni tikkus peale ning oleks tahtnud muudele asjadele mõelda... Päris mitmeid tühje toole tekkis ka pärast vaheaega. Oleks endal mõistust olnud, oleks ka minema läinud, ent lootsin mingit asjade kokkusidumist või sisulist või lavastuslikku tipphetke teiselt vaatuselt... aga ei... see jäigi tulemata.)

----------

Tekst lavastuse kodulehelt:

Üle piiri
Hendrik Toompere

Etendus on ühe vaheajaga ning kestab 2 tundi ja 30 minutit.

"Lugu algab sellest, kuidas yks seltskond, kus on kirjanikke, kunstnikke, ettevõtjaid ja muidu ilusaid inimesi plaanib yht erakordset reisi Nepaali läbi India. Igal on omad huvid, kes tahab mõnusat reisi, kes uurida kloostrikultuuri, kes osta kangaid. Siis aga Frankfurti lennujaama transfeeris, kui nad vahetavad liftiga korruseid, kaob äkki vool. See kestab paar sekundit. Kuid pärast seda on nad paisatud yle ilma laiali: kes Sydneysse, kes New Yorki, kes Stockholmi, kes Kathmandusse, kes Peterburi, kes Calcuttasse. Veidrad reisikirjeldused sellest, kuidas kõik, mis plaaniti ja ometi teisiti läks, pakitakse kokku yhte väga tihkesse turmaliinist kohvrisse, kus on ainult kosmeetika. See on kohver, mis pidevalt laulab yhte kysimust – kuhu see maailm mahub? Lõpuks saab ka sellele vastuse. Need lood on kõik elust enesest."
Hendrik Toompere

Esietendus 10. märtsil 2017 suures saalis.

Lavastaja Hendrik Toompere
Kunstnik Pille Jänes (külalisena)
Muusikaline kujundaja Lauri Kaldoja (külalisena)
Liikumine Üüve-Lydia Toompere (külalisena)
Osades Hendrik Toompere jr, Merle Palmiste, Uku Uusberg, Harriet Toompere, Marta Laan, Jüri Tiidus, Kristo Viiding (külalisena), Piret Krumm, Kaie Mihkelson, Tõnu Kark, Raimo Pass, Sulev Teppart (külalisena).

Umb ehk Hirmus veretöö Läänemerel - Eesti Draamateater

Meremehed on ju teada-tuntud suured jutuvestjad. Mis seal pikkadel laevasõitudel ikka vabal ajal teha kui meeskonnaliikmeid igasuguste lugudega lõbustada. Pedajas on tabanud seda oma lavastusega väga hästi (ma endise meremehena tean seda omast käest ning võin kinnitada :)). Kunstilise kujundusega on ka Riina Degtjarenko toetanud väga hästi õhustiku loomist - võrgud ning paadipoolik, laev ning muu...

Kui etendus läbi sai, saalist väljudes, sattusime seda tegema koos kahe 18-20 aastase noormehega, kes tundusid selgelt rahulolematud just nimelt sellepärast, et "ei viitsinud kuulata kuidas Oja 20 minutit mingist rotist jahub". Tegelikult oli see just õige, et ta võttis aega oma loo jutustamiseks, muidu poleks see lihtsalt tundunud usutav ning kõikide pauside ning ilmekusega ei oleks ka lugu ise pääsenud mõjule. Rääkimata sellest, et jutuvestmise ajal teeb ta puust kirvega hämmastava osavusega rotinuku valmis (huvitav mis neist rottidest pärast saab?) Esireas istudes oli ärevust kui palju, kui Ojal raiudes lendas üks päris suur tükk puust rahvasekka. Õnneks siiski keegi haiget ei saanud, kuigi kui see pihta oleks läinud, oleks päris valus olnud... Ka esietendusel oli midagi kirvega juhtunud - tundub, et sellel etendusel lasub Jaan Umbi needus... Ehk kiusab ning kummitab ta teda kiusanud meeste pärast kättemaksuks temast tehtud tükki vaatama tulnud inimesi? Võibolla tunneb ta "seal kusagil" samamoodi teatripubliku suhtes, kes tema elu ja tegemisi vaatavad, nagu ta tundis siis, kui meeskonnaliikmed tema kirja lugesid?


Kuigi lugu koosnebki peamiselt kõikide meeskonnaliikmete lugudest - enamvähem igal ühel neist on "oma lugu vesta" millestki, mis kunagi juhtunud, siis seda kogu etendust raamistab ikkagi Jaan Umbi sattumine meremeheks "Johannese" meeskonda kuni hirmsa veretööni Läänemerel välja.



Inimeste kiusamine on kole. Seda on valus kõrvalt vaadata. Eriti ilmselt inimestel, keda ennast on kunagi kiusatud. Praegu parajasti näen ma seda live-s tööl kõrvalt, kuidas see elu näitelaval käib. Ja kõige nõmedam selle asja juures on see, et kuigi ma proovisin asja muuta, jääb see siiski muutumatuks. Suured inimesed on justkui lapsed. Psühholoogiline terror võib aga mingi lüliti inimese ajus välja lülitada ning inimene muutub kontrollimatuks. Hulluks. Nii juhtub ka etenduses Jaaniga. Pole ime, kus kohast tulevad need koolitulistajad ning enesetapjad lapsed, kui vanemadki inimesed (kuigi Jaan Umb oli ise ka sellel ajal alles "laps") ei saa oma närvidega sellises olukorras hakkama. Eks muidugi Jaanil oli endal ka süüd. Kasvõi näiteks sõbra tulevikuplaanide-jutu varastamise pärast. Eriti alatu oli veel tolle sõbra armastusobjektile külje alla pugeda selle jutuga ning tüdruk endale võrgutada. Samas "all is fair in love & war", nagu ütlevad hiinased :)


Meeskonnas on igasuguseid värvikaid tegelasi, kasvõi näiteks pidevalt purjutav lätlasest lipukapten Taavi Teplenkovi kehastuses. Meeskonnaliikmeks tänu oma ema (Ülle Kaljuste) sehkendamisele tüürimehega (Jaan Rekkor) saab ka Jaan Umb (Lauri Lagle). Enne veel kui ta laevale madruseks läheb lööb ta sõbra (Uku Uusberg) armastusobjekti (Kersti Heinloo) üle. Meeskonnas on igat masti meremehi (Tõnu Oja, Ain Lutsepp, Taavi Teplenkov, Uku Uusberg ning Jaan Rekkor). Kuid nagu võimumängudega ikka, inimene muutub inimesele hundiks, kui ta tunneb, et tal temast võim üle käib ja kariloomadena koos hakatakse nokkima siis vaese väeti kallal, kes ühel või teisel põhjusel on hambu jäänud. Tegelikult Jaan pole ilmselt süüdi selles, milles teda süüdistatkse. Ta lihtsalt jääb teiste silmis süüdlaseks ning see käivitabki selle sündmuste ahela, kus kõik teda vihkavad ning kasutavad seda võimu tema üle. Täbar olukord. Justkui ongi ainult variandid kas leppida peksupoisiks olemisega või lahkuda laevalt. Tollel ajal polnud jällegi tööd ja eriti veel tasuvat tööd kusagilt võtta ning päris palju pidi sellepärast jama alla neelama (samuti oli see paljudel kindlasti ka nüüd masu-ajal). Inimese allaneelamise võimetel on siiski piirid ja ükskord see vimm lihtsalt pidi sealt prahmatama.



Tegelikult oli Jaan südames hea poiss. Ta tahtis korralikult tööd teha. Kirjutas on emale, jättes ebameeldivused kirjast välja, et tollele muret mitte juurde tekitada ning mõtles ka oma koju jäänud pruudile.
Kuid oma ligimese pruuti, kas seda siiski on sünnis üldse himustada?! Minagi olen kunagi sellesse pattu langenud - sõbra pruut oli lihtsalt nii ilus. Ainult, et mina üle piiri ei läinud, hoidsin käed eemale. Kuid kui mul soodne võimalus oleks olnud... ei tea, ehk siis oleksin ka "proovinud"... Sellest on küll terve igavik juba tänaseks. Kuid kas ongi vahet, et kas see naine on Su sõbra ihaldusobjekt/tema naine või siis mõne võõra mehe naine. See, et ta võõra oma on, ega seegi ju ei muuda põhipointi - teise mehe naisega on ikkagi tegemist... Kas selline lähenemine on üldsegi naisi solvav - nagu "asja" pärast käiks jutt, aga tegemist on ju "naisega"... Siit võiks ju edasi filosofeerida, et kas keegi võib olla kellegi "oma" jne, kuid ma ei lähe nii kaugele praegu - see pole selle tüki point.

Kui nende meremeeste juttudest rääkida, siis eks need teemad pöörlevad ju meestel merel ikka teatud kohtades. Ain Lutsepa karakter, ehk pootsman oli selline "kaklejatüüp". Tema lugu rääkiski sellest, kuis nad kunagi kusagil baaris litside pärast kaklusse sattusid. Jaan Rekkori tegelane, kes tükis justkui kapteniametit pidas, end tekstilises mõttes siiski tüürimees oli, jutustas sellest kuidas nad kunagi ükskord hirmsasti jõid. Isega laeva jõi maha... Tõnu Oja rääkis rottide lahkumisest laevalt. Lugude vahele, ette ja taha on põimitud ka naiste-teemasid. Näiteks väga eluline lõik veel enne merereisi, kui Rekkori tegelasel "ei tõuse". Eks see alkohol ja vanadus teeb oma töö. Teatud vanuses mehe jaoks on see hirm tagaajus olemas, et ühel hetkel pole lihtsalt midagi parata. Minu vanuses küll veel mitte, aga kes seda teab millal see ajju pesa teeb. Meeskonnas muidugi sellist juttu ei saa lubada liikvele minna. Laev on suletud ühiskond merel ning pole ju vaja sellist teadmist teistele.

Eks need selle tüki naised olegi sellised - kaldal ootavad ema ja pruut. Ootavad iga päev teateid ning muidugi poissi ennast ka. Kaljuste suudab järjekordselt kaluriküla eidena näidata oma tippvormi. Käre mutt, kes tüürimehe pruudiks. Poeg on ka selline, kes juba ise võiks maailma minna avastama ja meest tal ei ole, miks siis mitte ühe sobiva meremehega "plaani pidada". Ain Lutsepa mäng meeldis mulle just karakteriloome poolest. Ta teeb ühe omamoodi tegelase enda rollideprismasse. Sellise ohtliku tüübi, kellest ei tea kunagi, kas ta on libedalt sõbralik hea pärast või tahab ta sobival hetkel Sulle noa selga või miks ka mitte kõrri lüüa. Rekkor on min meelest justkui loodud mängima meremehi. Pole tema mängus pikka aega sellist särtsu näinud. Ei tea, kas talle endale ka meeldib see roll oma tavalistest mõnevõrra enam. Teplenkovi purjutav kapten on väga Teplenkovlik, kuid see sobib. Tõnu Oja roll on rohkem igal pool lihtsalt sebida, kuni selle teise vaatuse rotilooni välja. Siis saab ta rohkem tähelepanu. Uku Uusbergi roll on natuke üheplaanilisem minu maitse jaoks. Kuigi tal on see probleem sõbra reeturlikkuse pärast, kuid ta on ka "nooremapoolne" meeskonnaliige. Ta on ka jõukamast perest pärit ning sellepärast natuke üleolev.

Minu jaoks üks tüki tugevamaid rolle tulebki nö. peategelaselt (kuigi tegelikult selles tükis pea ja kõrvalosi eristada pole sugugi lihtne). Lauri Lagle tõsise ja murrakut väänava tegelasena on vast ehk rollidest kuidagi raskem. Kui teised võivadki lubada endale meremehe selgepiirilise karakteri loomist, siis Jaan Umb peab olema teatud tüüpi, ta peab meeskonaliikmeks saama ning mõjuma nooremana, lihtsasti allutatavana oma vägivaldsele võimule, ta peab olema unistaja kuid tegema seda tõsiselt. Sest ainult tõsised ja tõelised mehed tahavad karmidele mereoludele vastu panna. Kogu selle tegevustku sees, tuli just temal minu meelest see karakter ja ühtlasi ka murre kõige paremini välja.




Kuid kes on see salapärane näidendi autor - Villem Tuun - keda keegi ei tea. Kunagi alguses kui seda tükki hakati kavandama ning ilmus esimene "tulemas" lõik Draamateatri kodulehele, siis anti mõista, et tüki tekst sünnib näitlejate etüüdide tegemisel selle teema ümber ning ka proove tehes - ehk kokkuvõttena nö. "rühmatööna". Näitlejate sõnul olevat tekst siiski Pedajase enda oma. Ka kavaleht viitab sellele, et Pedajas on tegelik tüki autor. Mine siis võta kinni kuidas see tegelikult on. Minu meelest on näidend väga hästi kirjutatud. Ostsin ka kava asemel hoopis näidendi tekstiraamatu ja paar korda viskasin ka silma peale, et kui täpselt see tekst näitlejatel tuleb - sõna sõnalt ei tulnud kõigil, kuid hämmastava täpsusega siiski. Eks suupäraseks oma tegelaskuju jaoks ongi vaja õige natuke tunnetuslikult muuta väljaöeldavat. Ikka selle usutavuse pärast. Kui keegi on väga täpselt sõnad suhu pannud, võib sellest tekkida kummaline tunne. Justkui peast deklameerimine ning mitte päriselt luust ja lihast tegelene.

Tüki lõpus ei jää ära ka muidugi juba pealkirjas lubatud veretöö. See on lahendatud stiilselt, ilma esireas inimestele verd pritsimata :) Tegelikult neid roimatöid täpselt ei näegi, aga selleks peab igaüks ise teatrisse minema vaatama ja neid lugusid kuulama, et teada saada täpsemalt.

Hinnang: 4 (tugev klassikaline teater a la Pedajas. On karakterid, on intriig, on lõpplahendus. Laval toimuv lugu on lineaarne, kuid meremeeste lugudes muidugi minnakse ajas tagasi. Palju äratundmist meremeestele. Ühtlasi kõigile kes kunagi on kedagi kiusanud või keda on kiusatud. See võib muidugi vanad haavad lahti kiskuda, ent minule mõjus see pigem tundena, et täiskasvanuna saan ma siiski valida ning "ära minna", kui mulle kusagil ei meeldi. Ent pigem ikkagi ei tohiks keegi teise eest otsustada asju. Keegi ei tohiks kedagi kellegi teise pärast hukka mõista. Olgem teineteise vastu armastusväärsemad. Ja nii kaua kui süüd pole tõestatud, ei tohiks ka süüd tegelikkusepähe võtta. Viige kiusajad tüübid seda tükki vaatama ning ehk see paneb neid aru saama... muidugi kiusajad ise ongi tavaliselt nii lollid, et ega nad ei mõikagi midagi. Vaevalt, et nad aru saavad sedagi, et nad on psühhoterroristid kaasinimste vastu. Üleolek on samuti selle nimi. Üleolevad inimesed on vihkamist väärt. Aga vihkamine äratab vihkamist, mis omakorda äratab vihkamist ning lõpptulemus võib olla ikkagi samasugune nagu see praegu oli. HIRMUS. VERETÖÖni minemine on ikka inimese närvide piiride ületamine. LÄÄNEMERELgi juhtub, ehk tegemist on meie inimestega, seega sellised me olemegi. Võiksime seda endale tunnistada, siis vast on lootust sellest ka üle saada. Üsnagi soovitatav tükk. Mõne jaoks võib mõjuda aeglasena mõnede juttude jutustamine, aga mind näiteks ei häirinud see üldse.Kuigi see sobiks vabalt ka näiteks keskkooliõpilastele, kaldun ma arvama, et pigem on keskealiste tükk. Või siis nende tükk, kellele lugudevestmine (või pigem kuulamine) meeldib või kes laevanduskogemust omab. Samas need kriteeriumid pole kindlasti eelduseks. Ka minu teatrikaaslasele meeldis - ehk natuke rohkemgi kui minule, aga tema pole meremees. Lugusid kuulata samas on talle juba varajasest lapsepõlvest meeldinud... Ja kiusatud teda vist siiski mingil eluhetkel on... seega palju meid üdse on, kellel puudub kogemus ühel või teisel tasandil kiusamisest?! Kurb, kas pole!)


Tekst lavastuse kodulehelt:

Hirmus veretöö Läänemerel
Villem Tuun



Etendus on ühe vaheajaga ning kestab 3 tundi.

Lavastaja Priit Pedajas
Kunstnik ja videokontseptsiooni autor Riina Degtjarenko
Muusikaline kujundaja ja helilooja Ardo Ran Varres
Valguskunstnik Priidu Adlas (Tallinna Linnateater)
Videokunstnik-teostajad Andrei Bontšuk, Darja Kornijenko (külalisena)

Osades: Jaan Rekkor, Tõnu Oja, Taavi Teplenkov, Lauri Lagle, Uku Uusberg, Ülle Kaljuste, Kersti Heinloo, Ain Lutsepp.

6. oktoobri öösel 1887. aastal märgati Bornholmi saare lähedal laeva hädasignaaliga mastis. See oli kolmemastiline kuunar „Johannes“. Laeva pardal ulgus koer. Üks mees oli seotud masti külge, tal oli ümber pea verd täis imbunud riidetükk. Tekil oli veel teine verine mees. Ülejäänud kuus meest olid kadunud.

Kinniseotud mees oli Kihnust pärit laevapoiss Jaan Umb, kes oli öösel maha tapnud kogu meeskonna. Ellujäänud tüürimehel õnnestus vastu hakata ja roimar kinni siduda. Lugu äratas suurt tähelepanu. Nii olevat Kopenhagenis suur rahvahulk sadamasse pukseeritud kuunarit uudistamas käinud. Juba oktoobri lõpus ilmus Riias laululeht „Johannesel“ toimunust. Laul tõlgiti ka saksa keelde ja muidugi ka eesti keelde.

Jaan Umbi üle peeti kohut Peterburis. Protsessi jälgis ennenägematu rahvahulk. Et ilmsiks olid tulnud mitmed kergendavad asjaolud, määrati Umbile karistuseks 10 aastat sunnitööd. Pärast vabanemist jäi Umb Kaug-Itta, kus teenis leiba meremehena. Viimati nähti teda 1928. aastal Liflandija asunduses Kaug-Idas.

Mis siis juhtus sellel laeval, mis viis Umbi nii ränkadele tegudele? Miks temas hiljem kangelast ja meremeeste eeskuju nägema hakati?

Näidendi autor on aednik ja ajaloohuviline Villem Tuun (1939), kes õppis Leningradis ja töötas kakskümmend aastat Peterhofis aednikuna. 1988. aastal naasis ta Eestisse. On pidanud mitmeid aiandusega seotud ameteid Tartus, Pärnus ja mujal. Ta on kirjutanud mitu näidendit. „Umb ehk Hirmus veretöö Läänemerel“ on esimene, mis lavale on jõudnud.

Esietendus 30. jaanuaril 2011 suures saalis.

Krappi viimane lint. Sammumisi - Eesti Draamateater

Justkui vaimud pööningul liiguvad, räägivad ja tegutsevad Beckett-i tegelased Rein Oja topeltlavastuses. Haldjalik May, kes sammub ööd-päeva 9 sammu edasi, siis pöörab ringi ja 9 sammu tagasi. Suheldes vahepeal oma teises toas oleva 90-aastase emaga. Meenutades, mõeldes, aega mööda saates, justkui surma oodates.

Ekstsentriline Krapp, kes vanu päevikulaadsete lindistustega linte kuulab ning ka praegust hetke jäädvustab, justkui ketaslintidel audioblogipidajana, sööb päevast päeva banaane ning teeb iseenda elu huvitavamaks visates koored sinna, kus ta kindlasti libastuks nendele astudes. Ikka ning jälle proovib ta kõiki võtmeauguta kirjutuslauasahtleid avada võtmega.

Nägin kunagi ammu Jüri Järveti Krappi viimast linti. Minu jaoks tundus see toona igav ning arusaamatu. Justkui mõeldud vanematele inimestele. Üpris meeldiv oli tõdeda, et ka nüüd, mitu-mitu aastat hiljem, pole ma veel ikka jõudnud selle materjali sihtrühma hulka. Ausalt öeldes mõjus see mulle igava ning liialt teatraalsena, kui nii võib üldse ühe teatritüki kohta öelda. Lavastajapoolne vemp "Sammumisi", ehk kahest esimese lühinäidendiga, täpsemalt tüki kolmanda näitlejaga, mis selgub alles topelttüki lõpus, on küll natuke üllatav, kummaline ja naljakaski. Samuti kõik kolm näitlejat on tasemel. Mihkelsoni selge, pimedat õhku lõikav alt ei koba pimeduses, vaid on tegelikult emotsioonitu ja mõtisklev, ent ometi on selles hämaruses võib aimata May nukrameelsust. Surma ootamist. Tükis on teksti vähe, kuid seda rohkem kõneleb see vaikus ja sammud ja valgustus.

Imelik, et "kuulates" Ester Pajusoo häält ja "vaadates ning kuulates" Kaie Mihkelsoni, siis tekstilises mõttes oleks sobinud Kaie oma hääletooni ja -laadiga rohkem selleks "emaks" ja Ester tütreks....

Ain Lutsepp on Krappina kergelt ülemängiv, Jim Carrey-like näomoonutustega oma peaaegu sõnatut rolli ilmestav vanamehenäss, kes oma lintidega koos kopitaks justkui pööningule heidetuna. Lutsepa hääl on isegi endamisi mõmisedes kõlav ja kare.

Mõlemad tegelased on justkui elu ära raisanud, sellel neist mööda lasknud minna. Minu jaoks mõjus see iroonilisena, et nemad on oma elu raisanud ja nüüd raiskavad nad oma elu raiskamisega minu elu ja aega. Mõtteid tükis leidus minu jaoks väga hõredalt ja siduseid veelgi vähem. Kui, siis ehk see äratundmine kui Krapp oma 30 aasta tagust lindistust kuulas ning pidas end seal nooreks ja rumalaks või täpsemalt öeldes "kergatsiks". Mõnikord kui ma isegi oma vaid paari-kolme aasta taguseid blogipostitusi loen, mõtlen ka kui rumal ma selle või teise mõtte juures olin, aga praegu palju targem... Kas see läheb huvitav nii kuni lõpuni välja, et alati peab inimene end targamaks/paremaks kui varem?

Krappile meeldib sõna "ketas" :) Igaühel vist on omad "lemmiksõnad" :))) Muideks selles ketaslintide makis oli minu meelest millegipärast midagi nii 70ndat kui olla võib :) Ja 70ndatel ka mängiti seda tükki Eestis esmakordselt. Tollel ajal isegi vist väga menukalt, niiet seda isegi "legendaarseks" peetakse...

Huvitav, et Krapp oma taskukella ei vaadanud, seda ju ikka peetakse selle tüki alguses oluliseks ja ka teise banaani sõi Lutsepp ära, mitte ei pannud seda endale taskusse... Tegelikult kui lugeda wikipedia detailset lahtikirjutust, siis Draamateatri tükis oleks see lõpp olnud küll justkui mingi teine näidend. Ei räägitud seal ei litsist ei kirjanduslikest pettumustest. Või ei pannud ma seda selles mõttetiheduses tähele... :))) Muideks lindilt tulev tekst oli ka hiljem pärast neid nuppudega mängimisi nii segane, et pointi sellel edasi-tagasi kerimisel küll polnud minu jaoks- üsna mõttetu kokkuvõttes ning seda oli pikalt. Ei tea, kas makilinditeksti lasti arvuti kaudu või tõesti lindilt, kuid ilmselt ei tulnud sealt seda, mis sealt tulema oleks pidanud. Või polnud seda viitsitud mõtestada? Muidugi tõesti see hääletoon oli lindil noorem ja justkui kergatslik, kuid see oli ka kohe linti kuulates selge...

Kiita tahaks küll Ene Paaveri koostatud kavalehte.

Hinnang: 2- (tüki eesmärk oleks justkui olnud uinutada. Und otseselt (minul) ei tulnudki (seal nii mõnigi inimene hiljem garderoobis just seda unega võitlemist kurtis - isegi vanemad inimesed, kes minu meelest justkui sellise tüki "sihtrühmaks"), aga väga igav hakkas küll. Kuigi seda pigem teise lühinäidendi jooksul. Millegipärast arvasin, et "Sammumisi" läheb veel edasi pärast Krappi... Kodulehel lubati ka, et tükk on kahes vaatuses, aga muidugi seal polnudki mingit vaheaega vaja ja seda polnudki... mõlemad tükid tulid ühe vaatusena. Ausalt öeldes ma tihti piletiraha kallal ei nurise, ent seekord tundus küll, et raha küsitakse sellise tüki eest natuke liiga palju. Natuke üle tunni tükk ja 235 krooni - kahe inimese eest kokku peaaegu 500. Oleks siis veel väga hea olnud... Mina küll ei soovita! Pisike Maalisaal oli ka praktiliselt tühi vaatajatest, kuigi esietendusest polegi veel kaua aega möödas. "Sammumisi" tükis isegi oli nagu midagi poeetilist... võibolla Kareva tõlke pärast? Võibolla lavastaja enda haakumisega tekstiga rohkem - siiski see hämar valgustus ja varjud Kaie Mihkelsoni näol, kingaklobin ning kusagilt kostuv ema hääl... Lutseppa vaataks ju alati ja isegi sellises kummalises rollis, kuid ma ei usu, et talle endalegi sellise tüübi mängimine meeldib või midagi pakub - imelikke ilmeid teha banaani süües ning linte kuulates, kerides ja kettakarpe laiali pildudes...)

Tekst lavastuse kodulehelt:

Krappi viimane lint. Sammumisi
Samuel Beckett
Etendus on ühe vaheajaga ning 1 tund ja 15 minutit.

Lavastaja Rein Oja
Osades: Ain Lutsepp, Kaie Mihkelson, Ester Pajusoo.

Beckett kirjutab mäletamisest ja möödunu ümbermõtestamisest. Minevik ei lase lahti ning ikka ja jälle peavad ta tegelased kunagisi sündmusi, korduvaid mõtteid, mälestuspilte oma peas edasi-tagasi kerima, neid uuesti sõnastama. Krapp istub magnetofoni taga ja kuulab taas ja taas omaenda häält, olles just kuulanud ühte eelmist aastatetagust lindistust. May sammub mööda koridori edasi-tagasi ja kuulab – kuuleb – oma peas üha korduvat kas toimunud või toimumata sündmuste kaja. Mälu teeb valikuid ning hinnangud aastatetagustele asjadele muutuvad.

Mäletamistes on oluline iga detail – varjusid heitev valguskiir, kellegi hääl või pilk, sammude kõla, poolelijääv lause, vaikus… Ja küll inimesed on ikka naljakalt kummalised. Tagasi neid aegu nad ei taha.

Ühel õhtul mängitakse kahte Samuel Becketti lühinäidendit. Üks neist on Eesti Draamateatri ajaloos legendaarne tekst, „Krappi viimane lint“ (kirjutatud 1958), mida Jüri Järvet mängis 1973. ja 1992. aastal. Teine aga esmakordselt eesti lavale jõudev „Sammumisi“ („Footfalls“, kirjutatud 1975) Doris Kareva vastses tõlkes.

Esietendus 7. novembril 2010 Maalisaalis.