PÖFF 2024 - Lugedes Teheranis 'Lolitat'/Reading Lolita in Tehran (Itaalia/Iisrael 2024) - Põhivõistlusprogrammis nähtud 2.film

Nagu juba filmi tegijariikidest saab aimu, on taaskord tegemist Iraani filmiga, mida tegelikult pole saadud teha Iraanis. Põhjuseks mõistagi sealne riigikord ning vaba loomingu piiramine, arvates nagu sedasi jääks see ülejäänud maailma eest varjatuks, millised kahtlase väärtusega inimõigused riigis valitsevad.

Linalugu saab alguse aastal 1979, mil peale islami revolutsiooni (muslimi-enamlased kehtestasid autoritaarse valitsemise) kolib kodumaale tagasi kirjandusharidusega Azar Nafisi oma abikaasaga, et hakata jagama ingliskeelse maailmakirjanduse pärle iraani üliõpilastele. Kohe riiki sisenemisel satub ta piirivalvuri kahtlase suhtumise osaliseks. Kui ülikoolis töötades esiti on veel enamvähem okei, peale mõningate üliõpilaste suhtumise, kes näevad kursusel loetud raamatutes alltekste täiesti vastupidiselt (film on väga heaks paralleeliks näiteks Theatrumiski mängitavale Lembit Petersoni lavastatud Ivan Võrõpejevi "Iraani konverents" lavastusele), sest ida ja lääs tõesti vaatavad maailmale ja seeläbi ka inimestele eri nurkade alt. Lihtne on astuda konflikti teistmoodi maailma tõlgendavate inimestega, aga iseenda intellektuaalsust avardav on hoopis proovida näha seda enda arvamusega vastuolus vaatenurka. Alles hiljuti sattusin Moldovas vaidlema sealse ülikooli professoriga, kes tegelikult ise rumeenlane ning käibki Moldovas ainult õpetamas, ent elab ikkagi kodumaal ja on ikkagi täiesti euroopalikus uudisteväljas. Tema väitis, et meile läänes on aetud "lääne-propagandaga" silmad pimedaks. Kasutatud on hirmupoliitikat Ukraina sõja suhtes, et kui Putin seal võidutseb, siis ei piirdu tema maailmavallutamine ainult ühe riigiga. Inimesed on päriselt ka hirmule aetud, mis siiski võib olla strateegia, et ähmastada meie mõtlemist. Mis omakorda paneb meid nägema juba kallutatud vinkli alt kogu konflikti. Eks tal ju natuke ole ka õigus, aga järelduste tegemine, a la meile on aetud hirmustrateegiaga pähe mingeid tõdesid - järelikult on kohe kõik vale, on siiski pimestavalt kitsarinnaline. Me oleme ju mõtlevad inimesed ning teeme ka edasisi järeldusi kaaludes ja analüüsides ning sellest alles siis kujundame enda suhtumise ja arusaama asjadest. Kuna tegemist oli ülikooli professoriga, oli see minu jaoks eriti kummaline ning mõtlemapanev, ehk tõenäoline on ju ka see, et hoopis minul on piiratum mõtlemine ja arusaam maailmast? Igatahes kuulates ka selle filmi inimeste maailmast ja inimestest arusaamist, tundus see tugevalt läbi imbunud sünnist saadik, ehk juba emapiimaga sisse söödetud usulistest vaadetest, mistõttu ei suutnud need kuidagi veenda ei mind kui vaatajat, ega muidugi ka läänest iraani tagasi kolinud õppejõust peategelast. Kuna tema kirjanduskursusel oli ka teisi avatuma meelega iraanlasi, siis sündis vastakaid arvamusi juba neil seal omavahel, mis muidugi ongi ju ka üks ülikoolis käimise väärtuseid - avardada oma meelt läbi teiste inimeste arusaamade.

Film on jagatud peatükkideks, mille pealkirjadest romaanide nimed, mida parajasti ka tegelased analüüsivad, loevad või on kuidagi muidu filmis käsitletavad - "Suur Gatsby", "Lolita", "Daisy Miller" ja "Uhkus ja eelarvamus" (alusmaterjaliks olevas raamatus on need natuke teises järjekorras, sest filmis liigutakse kronoloogiliselt, aga raamatus mitte). See teeb filmivaatamise omamoodi "raamatutelugemislikuks", sest paratamatult tulevad ühtlasi ka need (suurepärased) klassika-romaanid kohe oma terviklugudega meelde. Otseselt sisulisi paralleele siiski teha ei saanud, et see mis vastavas pealkirja-raamatus, oleks ka kuidagi "elu jäljendab kunsti" viisil tõesti ka filmis sündima hakanud, aga mainiti-käsitleti ja isegi toodi ajastukäsitlusena neid teoseid omavahelistesse vestlustesse ja kirjandustundidesse. Pingutatult otsides muidugi võib neidki paralleele siin-seal tõmmata. Samas üldisemas plaanis on kõigis neis raamatutes sees head ja pahad tegelased ning samuti on filmis ja keskse tegelase elus pidevalt need kaks poolt esindatud - head ja toredad inimesed, kellega on teineteisemõistmine ja toetamine ning need, kes on kas võimupositsioonil või ka muidu elus, kes panevad meid läbi raskuste võitlema headuse ja parema suunas.

Tegemist on hetkel 75-aastase Iraanis sündinud kuid USAsse emigreerunud kirjaniku Azar Nafisi 2003.aastal ilmunud samanimelise memuaari-raamatu instseeringu ja ekraniseeringuga. Oluline on ära märkida, et nii raamatu kui filmi alapealkirjaks ongi "Memuaar raamatutes". Nende "peatükkide keskmes" on vastavalt Gatsby puhul Iraani tagasitulek ja arusaamine, et see uus Iraan paraku ei ole selline avatud, tore ning võrdseid õiguseid kõigile jagav ühiskond, Lolitas loob Azar Nafisi oma endiste õpilaste ja uute liitujate, nüüdseks "Iraanis keelatud kirjanduse" koosanalüüsimiseks - isemõtlevate naiste kirjandusklubi. Naised kogunevad tema juures kodus ning lisaks kirjandusele vähemalt sama palju jagatakse-arutatakse ka oma enda elus toimuvat. Daisy peatükis saame lähemalt tuttavaks ühe teise Iraani (mees)professoriga, kellega peategelasel on pidevalt kirjandust ja elu lahkavad vestlused. Muljetatakse kui ilus ning hea ja eelkõige just "normaalne" oli Iraanis enne islamirevolutsiooni. Viimases, ehk Uhkuse ja eelarvamuse peatükis hakkab tasapisi kõik laiali valguma. Nii kirjandusklubi, sest mõned naised ei suuda näha oma tulevikku "sellises" Iraanis, osade jaoks on kodumaalt lahkumine täiesti välistatud. Nende viimaste jaoks oli ka näiteks oma juuste katmine juba enne seadust nende enda vaba valik. 

See islamistide naiste sundimine oma juukseid ja ihu nii kiivalt varjama on alati tundunud ühe uskumatu nõrkusena. Nagu need mehed oleks sedavõrd viletsa enesekontrolli ja distsipliiniga, et nii kui midagi enamat mõnest naisest näevad peale näolapi, on kohe sedavõrd kiimas, et ei suuda end talitseda. Ja kuna ise on selline, ma kasutaks siin isegi sõna närvihaige, siis arvavad, et ka teised mehed on samasugused ning nii kardavad ja kontrollivad oma naisi, et need ei avaldaks sarnast mõju mõnele teisele mehele! Jah, usk kutsub ka naisi seda tegema, ent see peaks ju olema juba iga naise enda asi kui tugeva usuga keegi on ja milliseid pühakirja sõnu, kuidas ning kui sõnasõnalt tõlgitseda. Mehed ju teevad seda ka endale soosivalt. Mis omakorda toob ka filmis teistpidi, ehk idamaade vaadetele ja süvenenud uskumustele teise vaatenurga alt lähenedes - sealse vastuvõetamatuse ning piiratud mõtlemise ja nägemise allajoonivalt välja.

Näitlejate nimistu on esmaklassiline, aga pakub ka uusi ekraanitutvuseid. Kõik need Iraani juurtega näitlejannad lausa säravad oma iluga. Filmitegijad on seda muidugi ka ära kasutanud pisut manipuleerivalt, sest kui must rätt on peas, on ka naised mornid ning kahvatud, aga kui vabamas kirjanduslikus õhkkonnas juuksed saavad valla, kõrvarõngad kõrva ja suu on suudelnud huulepulka, on kohe ka naised oma tegelikus elemendis ja säravad kui kuld. Peaosas Golfshifteh Farahani, kes muuhulgas on varem teinud rolli mõlemas Extraction filmis ning ka ühes Kariibimere piraatide osas. Väga kergesti enda päriselu-tegelasele kaasatundma panev. Jõuline, aga samas ka üdini naiselik roll. Tarkus ja erudeeritus kumavad tema tegelasest kinosaali. Zar Amir Ebrahimi, kes nüüd (ilmselt esimest korda?) on lõputiitrites vaid oma kahe nimega - Zar Amir - toob ekraanile ilmudes raskust ja kaalu endaga nii tunnetuslikult tegelasega kui ka filmile väärtuse mõttes. Amir liitub teistega küll alles teises, ehk "Lolita" peatükis. Tal piisab vaid natuke norus olla, kui juba on kogu atmosfäär rõhutud ja vaid kerge naeratus toob nii palju päikest ja kergust koheselt endaga kaasa. Fenomenaalne näitlejanna. Kui mõelda sellele, et millise väiklase juhtumi tõttu ta Iraanis paariaks kuulutati (seebiooperi produtsent tuli lagedale isiklikuks otstarbeks näitlejannaga filmitud seksivideoga ja ta sunniti riigist lahkuma) ning milline võit see on olnud Lääne filmikunstile ja tahaks loota, et ka näitlejannale endale... ehkki ju kehtib temagi, nagu meie kõigi kohta (oma kodumaa suhtes) filmis kõlav kirjanduslik lause "Inimene võib lahkuda Iraanist, aga Iraan ei lahku inimesest". Kirjanduslikke ja pea aforismilikke lauseid võib tekstist noppida veel mitmeid. Näiteks üks, mis veel oma tabavusega mällu end istutas: Kõik "reeglid" on klišeed. Kui sellele süvitsi mõelda, siis nii ju ongi! Paratamatult viis mõtted ka sellele, et kui stsenaariumit kirjutati, siis vaadati vist hoolsalt, et need head ja tabavad ning ühtlasi olulised ütlused raamatust ilusti filmi jõuaksid. Meeldiva taaskohtumise pakkus ka paari Pöffi tagune Jafar Panahi autorifilmist "No bears" teadvusesse jõudnud Mina Kavani, kelle (ka ju päriselust pärit) tegelane Nassrin on vast kõrvaltegelastest tähelepanuväärseim ja seda nii vanglas istumise kui ka vägivaldse, despootliku abikaasa tõttu.

Mitmetes riikides ja festivalidel auhinnatud ning tänavu 70-aastaseks saanud režissöör Eran Riklis on loonud emotsionaalse ja kõnetava linateoses tugeva materjali põhjal. Filmitud küll peamiselt Itaalias ja Iisraelis ning läänevaatelise suunitlusega ning Iraani võimukriitilise suhtumisega, mis võibolla nõksu isegi mustvalgemalt läbi kumab kui võiks... samas sellisel olulisel teemal filmi tehes on see vast natuke ka paratamatu, et ei tekiks kaksipidimõistmisi või mingitki õigustuslikku nüanssi ka ju praegusele hetkeolukorrale seal riigis, kus isegi on mindud naiste elude kallale, et neid alla suruda ning õiguseid piirata. Mis mehed need küll sellised on, kes oma naisi niimoodi kohtlevad??? Filmilikus mõttes meeldisid klassikalised plaanidevahetused - linnale-loodusele-ülikoolilegi suunatud üldplaanid, aga inimestevahelises lähisuhtluses suur ja ülisuur plaan, puhas meistriklass ja mis sellest, et üsna konventsionaalne, nagu ka lähenemine kogu "eluloolisele" filmi žanrile muidu igas mõttes. Aga veel eriti torkasid kõige parimas mõttes silma (ja kõrva) mõned stiilsed montaažiotsused. Näiteks näidatakse meile üht meeleheites (mees)üliõpilast, kes valab endale bensiini peale, ent kaamera näitab juba klassiruumist väljaspoolt, kui kõlab tikusütitamise tštsiuhh. Kohe muidugi läheb paanika lahti, ent ka põlenud mees ei jäeta näitamata...

Valus film, millesse toovad sära need naised, kes tegelikult peaksid saama oma kodumaal täisõiguslikult elada sellist elu, nagu nad seda ise soovivad ja mitte seda, mida neile valitsus ja mehed peale sunnivad. Kõik need kirjanduslikud vestlused lisavad väärtust, tekitavad isu rohkem lugeda, aga ka isu uurida ja silma peal hoida sealsel olukorral. Paneb pöidlaid hoidma, et need emad suudavad ühel hetkel hakata kasvatada kriitilise massi selliseid poegi, kes oma naistega nii ei käituks. Kahtlemata soovitan vaadata!

----

See on küll minu jaoks alles kolmas tänavune PÖFFi põhivõistluse film, aga tahaks loota ja võib arvata, et peaauhinna võitmine on vägagi tõenäoline (75% pakuks...pakuks kõrgematki tõenäosust, aga pole veel piisavalt konkurente näinud). Kas need näitlejatööd nüüd auhinnaloorbereid siit lõikavad, seda väga headest rollidest hoolimata siiski ennustada ei julgeks.

Minu hinnang: 8,0

IMDB hinnang (29 hääletaja põhjal): 7,4

Metacritic ja Rotten Tomatoes veel nii värskele filmile pole hinnangut jõudnud anda (esilinastus toimus tänavusel Rooma Filmifestivalil kuu aega tagasi), kuigi tomatite lehelt leiab juba ka paar võrdlemisi positiivse hinnanguga arvustust.

Hetkeseis minu hinnangul PÖFFi põhivõistlusprogrammi filmide paremusjärjestuses:

1. Lugedes Teheranis 'Lolitat'

2. Vari (vaadatud PÖFFi väliselt)

3. Mõnel õhtul tahaksin jalutada

(fotol on kaader filmist - "filmi Azar Nafisi oma kirjandusklubi liikmetega", foto on pärit PÖFFi jagatud pressimaterjalist)

PÖFF 2024 - "Mõnel õhtul tahaksin jalutada/Some nights I feel like walking" (Filipiinid/Itaalia/Singapur 2024) - Põhivõistlusprogrammis nähtud 1.film

PÖFFil toimus selle filmi maailma esilinastus!

Rohkema kui terve Eesti elanikkonna arvuga Filipiinide pealinnas Manilas (riigi teiseks suurim linn), hakkab lahti hargnema higistama ajavalt kuumas öös roadmovie, mille keskmes on tänapäeva kohalikud noored mehed, kes teenivad raha tänavatel, pakkudes gay-meestele seksuaalset rahuldust. Tänavagänge, kelle vahel kehtib tugevama õigus on seal mitmeid. Kui kellelgi on raha käes, on selle lõhn kõigil teistelgi "tänaval" ninas, mis omakorda tekitab pideva olelusvõitluse. Ilmselt kõik need noored pole ise geid, mõni on ka "gay for pay", kuid eks muidugi ole ka sellest ise naudingut saavaid. Gängi kuulumine samas on nagu vennaskonda kuulumine. Ja inimesed on ju karjaloomad ning vajavad kuuluvustunnet. Millegi "liige" olemine tähendab veel ju eriti suurlinnas ka seda, et sa pole üksi. Ei muidu, aga just eelkõige rasketes olukordades või ka oma isiklike probleemidega - eks sõpra tuntakse ju ikka hädas.

Kohe alguses tutvume kahe noore mehega, kes bussijaama tualetis kogemata kohtuvad. Üks on seal varjul kellegi kolmanda eest, teine lubab aidata tolle probleemiga. Mõni hetk hiljem põrkavad nad kokku ühe vanema mehe teenuse ostetult, sest too tahab just neid juhtumisi kõrvuti (makstes selle eest raha) rahuldada. See on siiski kõigest alles pika õhtu ja veel pikema öö algus, milles ei puudu ei teenuste pakkumised, ühe kambaliikme laip, teekond linnast kaugele (surnud sõbra viimine tema kodukülla), tolle sugulased, külas toimuvad pidustused, ega ka noorte meeste vahelised suhted, "ridade vahel" nende minevik ja armuminegi.

Filmi umbes 2/3 peal (bussisõidul) jääb üks tegelastest magama ning näeb und - siis oli kasutatud ka montaaži, ent sealt edasi juba kindlasti näidati kõik ühe pika katkematu võttena. Selline vorm on just nö. teekonnažanri filmile stiilivõttena vaimustavalt sobilik - vaataja on tõesti niimoodi igas ajahetkes tegelastega koos liikvel ning aega kulub tegevusteks täpselt nii kaua, kui filmilinal (välja arvatud siis see uinumine seal pikemal bussisõidul, mille "väljalõikamise" eest saame ju pigem tänulikud olla). Kuna ka filmi alguses oli pidev edasiliikumine ning näiteks mainitud rahuldamisteenuse pakkumine pikalt ekraanil, siis kaldun arvama, et ka filmi esimene pool oli samuti ühe pikema võttena (ei osanud sellele kohe tähelepanu pöörata). Kaamerasilm alati jälgides mõnd neist põhilistest neljast mehest... tahaks öelda isegi "poisist", sest tegemist tundus olevat umbes 20-25 aastastega.

Kuigi oli selgelt tajuda ka homoerootilise pakkumise taotlust mõnedes stseenides (lihastes noore mehe nahk ühel hetkel duširuumis veepiiskadega kaetud, mõnes teises stseenis lihtsalt higist leemendav jne), siis tegelikult gay-pornot ekraanil (samuti ilmselge stiilivõttena) ei näidata. Viidates veelkord näiteks juba mainitud kahe noore mehe rahuldamistseenile - vaataja saab aimu, mis ekraani alumise ääre all võiks toimuda, kuid ekraanil näidatakse ainult rahuldust nautivaid ning ajuti ka teineteisele pilke heitvaid "teenusepakkujaid". Võibolla mõni vaataja tahaks ka enamat, aga minusugused saavad ka sellise lähenemise eest tänulikud olla. Pole ju kõike vaja üksipulki silme ees näidatagi - las mõned asjad jääda ettekujutamiseks neile, kes tahavad neid ette kujutada ja teistele, kes ei taha ettegi kujutada, hoopis enda mõtteseoste loomiseks.

Vaadates ei teadnud, kas nad kõik seal on profinäitlejad, sest kedagi ju neist varasemast ei teadnud ja sedavõrd ehe näis kõik tegutsemine, aga IMDB põhjal on põhitegelaste näitlejatel igatahes juba nii mõndagi varasemast ette näidata, mõnel lausa kümneid filme-telesarju (noore vanuse kohta). Puht euroopalikust vaatenurgast võiks ennustada edu neist mitmele, aga eriti modellimõõtu Jomari Angeles'ile ja Argel Saycon'ile. Tegemist on Petersen Vargas'e autorifilmiga ning temagi jaoks pole see film nö.esimene rodeo. Varem rohkem lühifilme ja telesarju teinud, kuid viimase 2 aasta jooksul on "Mõnel õhtul tahaksin jalutada" juba tema neljas täispikk mängufilm...ent siiski esimene täispikk autorimängukas.

Päris korralikult tugeva atmosfääritunnetusega, sest tõesti palav, soe ja lämbe ekraaniöö kandus kinosaali. Linnas natuke räpane ning läppunud ja maal jällegi selgelt "õhku" rohkem, ent ka palav. Üksjagu põnevamaid hetki draama vahele, aga just see poistevaheline sõprus ja kokkukasvamine ning teineteise eest hoolimine ületas ka gei-filmi žanripiirid lihtsa sõprusegi ülistusena. Eestist vaadates üksjagu eksootiline ka. Kas see film nüüd sinna reisima kuidagi kutsus, seda vast siiski mitte, aga ega ei peagi ju iga mängufilm kohareklaamina toimima. Teisalt seda "teistsugusust" tahaks ju kogeda küll ning meie leigest novembri kinoõhtust kuumale maale kinoekraani vahendusel sattudes on kontrast seda tajutavam.

Kriitika mõttes paljud asjad jäetakse lahtiseks - võibolla magasin maha, aga miks nad seal oma "kambale" alguses raha kogusid? Ja mitte ainult see, aga mitmed asjad ka hilijem, nii nende päritolu kohta kui ka mingid grammi kummalisena mõjunud pöörded mitte otseselt ei häiri, aga võiksid filmi täidlasemaks muuta sisulisest küljest... Samas kui peaks tulema nende 4 sõbra filmi finaalist edasised seiklused, siis mina tahaks küll teada ning seda filmi näha (lõpp siin siiski oli lõplik ning otseselt midagi seal lahtiseks ei jäeta). Mõni liin on vaid sisuliselt seotust loovalt sisse toodud - kahe tegelase haavad kehal näiteks või näiteks ka põhjendus, mis üks sõpradest hing on minekul, aga selliseid detaile oleks veel vaja olnud, et pinna alla või kontidele liha rohkem saaks. Kasvõi näiteks natuke rohkemgi seda teekonda "tänasesse päeva" või erinevate tegelaste taustaks rohkem kui 1-2 lausega äraöeldavat. Samas selline film juba oma põhiliini ja žanri pärast on piisavalt okei ka sellisena. Igav ei hakanud... ehkki tempo lõpus pigem langes ning oleks eelistanud vastupidist. Üks mõte, mis jäi veel painama, et miks keegi kunagi üldse enesetappu tehes tuleb mõttele, et bensiiniga end üle valada ja põlema süüdata? Et see minek eriti valus oleks? Miks? (selles filmis on see vaid üks unenäo osa ja mitte sisu mõttes eriti oluline)

Ei saa just öelda, et oleks väga tuttav Filipiinide kinokunstiga, pigem vaid iga-aastased Oscarite rahvusvahelise filmi võistlustulle saadetavad ning sealseid ja sealsete riigijuhide kohta tehtud dokfilme näinud hulgaliselt, sest eks palju kõneainet on tekitanud Duterte alustatud poliitika, et politsei võib hoiatamata tänaval tappa narkodiileri või -kasutaja kohapeal (ja neid on niimoodi ilma kohtuta tapetud juba tuhandeid). Samuti on ka nii vana kui praeguse poeg-Marcose kohta ühtkomateist just dokfilmide kaudu saanud näha-teada. Lisaks probleemidest laiemalt sealsete inimõiguste (puudumise) ja meediavabaduse kohta (ajakirjanikke on samuti "kõrvaldatud" ametivõimude poolt märkimisväärselt palju). Ka järgmise kevade Oscaritele saatsid nad jaanuaris Sundance'il esilinastunud dokfilmi "And so it begins" (mis samuti tegeleb sealsete valimiste demokraatiaga), ent arvestades nende kväärkino žanri-populaarsust pani järgi vaatama, mis olukord sellega seal riigis on. Kes ise ei viitsi otsida, siis minu lühike taustauuring ütleb, et gay-abielud pole küll (põhiseaduse tõttu) lubatud, aga samas mingit hullemat tagakiusamist seal ka pole, Filipiine peetakse isegi üheks maailma gei-sõbralikumaks riigiks. Koos USA ja Iisraeliga jagab Filipiinid maailmas esikohta, ehk nendes kolmes riigis määratleb ennast 11% inimestest LGBT+ kogukonda kuuluvana. See selgitab ka just selle filmižanri filmide mahtu.

Tõenäosus, et võidab PÖFFi peaauhinna on arvatavasti väike (25% kõrgemat küll ei pakuks), aga mitte sellepärast, et oleks tegemist kehva filmiga. Kaameratöö oli suisa väga hea. Näitlejatööd ka ilmselt polnud päris just sellised, millele žüriid tavaliselt suuremat tähelepanu pööraks.

Minu hinnang: 7,0

IMDB hinnang (10 hääletaja põhjal): 7,4

Metacritic ja Rotten Tomatoes veel nii värskele filmile pole hinnangut jõudnud anda.

Hetkeseis minu hinnangul PÖFFi põhivõistlusprogrammis nähtud filmide paremusjärjestuses:

1. "Vari" (vaadatud PÖFFi väliselt)

2. "Mõnel õhtul tahaksin jalutada"

(fotol on kaader filmist ning pärit PÖFFi jagatud pressimaterjalist)

TOP100 filmi, mida ootan PÖFFile (2024)

Eelmisel aastal 27 minu "TOP100 filmi, mida ootan PÖFFile" jõudiski meie esindusfestivali ekraanidele ja pidin seda suurepäraseks PÖFFiks, kus tõesti nii palju oodatud ja ootamatut head meile pakuti. Kirjutasin siinse nimekirja ka ainult selleks võrdluseks siia avalikult välja, et saab siis näha, kuidas tänavu (mõnede oodatud filmide linastumised on juba teada, aga festivali filmide kogu nimekiri avaldatakse 1.novembril, ehk järgmisel nädalal).
Jätsin kõrvale kõik need huvitavad filmid, mida muidugi ka ootan (uus Almodovar, "Blitz", "Emilia Perez", "The piano lesson", "Maria" jne) sest need kas linastuvad muidu käesoleva aastanumbri sees meie kinodes või mõnel striimingu-platvormil.

Praeguseks hetkeks teadaolevatest linastuvad seekordsel PÖFFil 13 sajast oodatuimast. Samas kui arvestada üldse aasta TOP100 oodatumaid filme (ka neid, mis linastavad muidu veel 2024 kas Eesti kinodes või internetis), siis on toob PÖFF ekraanile neist 17! Täitsa piisavalt äge ju!

Ehk siis TOP100 filmi, mida ootan 2024.aasta PÖFFile

1. Sean Baker "Anora" - TULEBKI PÖFFILE!!! - NÄHTUD****

2. Fleur Fortune "The assessment"  - Kammerspiel tulevikumaailmast, kus Alicia Vikander mängib "hindajat" küsitlemas paari, kes tahab last saada. Ülerahvastatud tulevikumaailmas otsustab valitsus, kes lapse võib saada... ja see intervjuu on filmi keskmes. Tundub korraliku kiiksuga sisu

3. Luca Guadagnino "Queer" - James Bondi mänginud Daniel Craig mängib vananevat gayd, kellel tekib armusuhe endast tunduvalt nooremaga. 1 parimaid praeguse aja režissööre juhtinud selle filmi vägesid. . NÄHTUD***

4. Brady Corbet "The brutalist" - TULEBKI PÖFFILE!!! - NÄHTUD****

5. Klaus Härö "Ei koskaan yksin" - TULEBKI PÖFFILE!!! - NÄHTUD***

6. Erik Poppe "Quisling - the final days" - Norra natsifilm, lemmikult Norra režissöörilt - NÄHTUD*****

7. Johnny Depp "Modi - three days on the wings of madness" - NÄHTUD***

8. Tim Fehlbaum "September 5" - TULEBKI PÖFFILE!!! - Nähtud****

9. James Mangold "A complete unknown" - Bob Dylani eluloost mängufilm, peaosas Timothee Chalamet - NÄHTUD****

10. Mike Flanagan "The life of Chuck" - Toronto Filmifestivali 2024 rahva lemmikfilm! Stephen King! Tom Hiddleston!

11. Charlie McDowell "The summer book" - Suurepärane raamat, mis on ilmunud ka eesti keeles, Tove Jansson ja tema käre vanaema. Glenn Close!

12. Chris Andrews "Bring them down" - NÄHTUD****

13. Joshua Oppenheimer "The end" - muusikal, peaosas Tilda Swinton - režissöör üks meie aja parimaid dokumentaliste - NÄHTUD***

14. Clint Eastwood "Juror #2" - NÄHTUD****

15. Tim Mieants "Small things like these" - Cillian Murphy! - NÄHTUD***

16. Andrea Arnold "Bird" - Andrea Arnold! Barry Keoghan! - NÄHTUD****

17. Maura Delpero "Vermiglio" - Itaalia tänavune Oscarisaadetis, Väiksesse mägikülla saabub desertöör 2.maailmasõja ajal ja hakkab juhtuma... - NÄHTUD****

18. Moonika Siimets "Must auk" - TULEBKI PÖFFILE!!! - NÄHTUD****

19. Frida Kempff "Rootsi torpeedo" - osaliselt Eestis filmitud

20. John Andreas Andersen "NR. 24" - Norra natsifilm - NÄHTUD****

21. Koizumi Takashi "Sunflowers: seeds of hope/Yuki no Hana: Tomo ni Arite" - Jaapani ajastufilm

22. Halina Reijn "Babygirl" - Nicole Kidmani erootiline põnevik - NÄHTUD****

23. Todd Komarnicki "Bonhoeffer: Pastor. Spy. Assassin." - natsifilm - NÄHTUD***

24. Daniel Minahan "On swift horses" - romaani põhjal. Jacob Elordi.

25. Robert Eggers “Nosferatu” - kommentaarid ilmslt üleliigsed... miks nad küll selle tavakino esika 2025.aasta peale nihutasid?! - NÄHTUD***

26. Mike Leigh "Hard truths" - NÄHTUD****

27. Ron Howard "Eden"

28. Angelina Jolie "Without blood" - Angelina seekord kaamera taga

29. Marielle Heller “Nightbitch” - NÄHTUD**

30. RaMell Ross "Nickel boys" - NÄHTUD****

31. Berhard Wenger "Peacock"

32. Dito Montiel "Riff raff"

33. James Ashcroft "The rule of Jenny Pen" - TULEBKI PÖFFILE!!! - NÄHTUD***

34. Andreas Dresen "In Liebe, eure Hilde/From Hilde, with love" - TULEBKI PÖFFILE!!! -NÄHTUD****

35. Peter Cattaneo "The Penguin Lessons"

36. Tony Kaye "The trainer"

37. Sarik Andreasyan "Onegin" - NÄHTUD****

38. Sean Ellis "The cut"

39. Frederik Louis Hviid "The quiet ones" - NÄHTUD****

40. Shiraishi Kazuya "11 rebels" - verine samuraifilm. Tokio festivali avafilm.

41. Josephine Stewart-Te Whiu "We were dangerous" - NÄHTUD**

42. Ann Marie Fleming "Can I get a witness" - TULEBKI PÖFFILE!!! - NÄHTUD****

43. Adilkhan Yerzhanov "Cadet" - sõjakool ja kiusamine

44. Alonso Ruizpalacios  “La Cocina/The kitchen” - Rooney Mara ja Joaquin Phoenix köögis - Tuleb detsembris tavakinno.

45. Payal Kapadia "All we imagine as light" - TULEBKI PÖFFILE!!! - NÄHTUD****

46. Damian Kocur "Under the volcano/Pod wulkanem" - NÄHTUD****

47. Mehdi Idir, Grand Corps Malade "Monsieur Aznavour" - NÄHTUD****

48. Emanuel Parvu "Trei kilometri până la capătul lumii/Three Kilometers to the End of the World" - NÄHTUD****

49. Leonardo Van Dijl “Julie Zwijgt/Julie keeps quiet” (teatrirahvast peaks huvitama, et selle filmi produtsent on Florian Zeller!) - NÄHTUD***

50. Adam Eliot “Memoir of a snail” (multikas) - NÄHTUD****

51. William Goldenberg "Unstoppable" - NÄHTUD****

52. Paul Schrader "Oh Canada" - TULEBKI PÖFFILE!!! - NÄHTUD**

53. Jaume Collet-Serra “Carry-on” - NÄHTUD****

54. Mari Rantasila “Levoton tuhkimo” - TULEBKI PÖFFILE!!! - NÄHTUD****

55. Durga Chew-Bose “Bonjour Tristesse”

56. David Mackenzie "Relay"

57. Andrew DeYoung "Friendship"

58. Alice Lowe “Timestalker”

59. Francois Ozon “Quand Vient L’Automne/When fall is coming” - NÄHTUD***

60. Chao-Liang Huang “Yi dao tian tang/Heaven and hell”

61. Gia Coppola “The Last Showgirl” - NÄHTUD***

62. Aitor Arregi, Jon Garaño "Marco, the invented truth/Marco, la Verdad Inventada" - mehes, kes valetas, et oli koonduslaagris.

63. Dag Johan Haugerud "Love" - TULEBKI PÖFFILE! - NÄHTUD****

64. Athina Rachel Tsangari "Harvest"

65. Michael Tyburski "Turn me on"

66. Simon West "Old guy" - NÄHTUD***

67. Walter Salles "I'm still here" - TULEBKI PÖFFILE!!! - NÄHTUD****

68. Uberto Pasolini "The return"

69. Daria Onyshchenko "Malevych" - kuulsa kunstniku elulugu... Ukraina film.

70. Samir Oliveros "The luckiest man in America"

71. Anna Boden/Ryan Fleck “Freaky tales” - Pedro Pascal.

72. Max Minghella "Shell"

73. Patricia Mazuy "La prisonnière de Bordeaux/Visiting hours" - Isabelle Huppert ja naistevangla

74. Jonas Trueba “Volvereis/The other way around” - NÄHTUD****

75. Kurosawa Kiyoshi "Cloud" - Jaapani oscarisaadetis

76. Jiří Mádl "Waves/Vlny" - Tšehhi oscarisaadetis - NÄHTUD****

77. David Gordon Green "Nutcrackers"

78. Fabio Grassadonia, Antonio Piazza "Sicilian Letters/Iddu"

79. Nora Fingscheidt "The outrun" - Saoirse Ronan - NÄHTUD****

80. Miguel Gomes "Grand Tour" - Portugali oscarisaadetis

81. Patryk Vega "Putin" - NÄHTUD**

82. Roja Pakari, Emilie Adelina Monies "The son and the moon" - Taani dokk, Põhjamaade Nõukogu parima filmi nominent

83. Samuel Van Grinsven "Went up the hill"

84. Tracie Laymon "Bob Trevino likes it"

85. Tyler Taormina "Christmas eve at Miller's point"

86. Luis Ortega "Kill the jockey" - pidavat olema Argentiina tänavune parim film

87. Nader Saeivar "Shahed/The witness"

88. Edward Burns "Millers in marriage"

89. Sandhya Suri “Santosh” - britid saatsid selle rahvusvahelise filmi oscari kategoorias võistlustulle - NÄHTUD****

90. Nabil Ayouch “Everybody Loves Touda” - Maroko oscarisaadetis

91. Kilian Riedhof "Stella. A life/Stella. Ein leben" - natsifilm

92. Margherita Vicario “Gloria!”

93. Lukasz Karwowski "Two sisters" - Kiievi filmifestivali avafilm

94. Yeo Siew Hua "Stranger Eyes" 

95. Dea Kulumbegashvili “April”

96. Paolo Sorrentino “Parthenope” - Sorrentino...kuigi ei pidavat eriti hea film olema

97. Tom Tykwer “Das Licht/Light” - ESILINASTUS ALLES 2025.A BERLINALEL

98. Kirill Serebrennikov “Limonov - The ballad" - tegelt pole kindel, kas tahakski seda näha, ei pidavat eriti hea olema... aga no Serebrennikovi uusim...

99. Rithy Panh “Meeting with Pol Pot/Rendez-Vous avec Pol Pot” - Kambodža oscarisaadetis

100. Jason Buxton "Sharp corner"

Otsad lahti / Unmoored (Rootsi-UK-Poola 2023) - Pöffipäevik 1.film

Linastub debüütfilmide võitslusprogrammis.

Metacritic ja Rotten Tomatoes hinnanguid veel pole, IMDB hinnang (28 inimese arvamuse põhjal) 7,7

Minu hinnang: 7,5

Režissöör: Caroline Ingvarsson (Rootsi. Pika mängufilmi debüüt)

Stsenaarium: Michele Marshall (Håkan Nesseri romaani põhjal)

Olulisemad näitlejatööd: Mirja Turestedt, Thomas W. Gabrielsson, Kris Hitchen

Sisu: Rootsi sotsiaalse närviga telesaadete autor ja -juht, kes räägib oma saadetes vaimse ja füüsilise vägivalla all kannatavatest naistest, on sattunud ise olukorda, kus tema abikaasat süüdistatakse ühe noore naise vägistamises. Mees on teadlane, Poola juurtega womanizer ja manipulaator, kelle naba ümber keerleb(ki) see maailm. Nad plaanivad pikemale puhkusele sõita, Poola kaudu... aga naine tahab Inglismaale, mees kusagile sooja... Poolasse jõutaksegi koos, aga seal ütlevad naise närvid juba kapitaalselt üles ning edasist on vaja juba filmist vaadata.

Film on valminud 3 riigi koostöös ning kinolinal saabki kogeda, kuidas iga riik toobki siin kaasa oma maa filmitoodangu tugevused. Ka kõik 3 keelt kõlavad selles filmis, kuigi põhiliseks vast siiski rootsi keel ning sestap kõige rohkem jäi sellest seega ikkagi rootsi filmi tunne, isegi kui tegevust jagub ka nii Poola kui Suurbritanniasse. Filmi värvigamma on sügiseselt hämarapoolne ja see on ideaalses kooskõlas filmi sisuga. See, et stsenaarium põhineb Nesseri lool, on krimikirjanduse ühe Põhjaamade armastatuima meistri oskuslik kanaliseerimine veel üks filmi suurtest trumpidest. On ju ka Eesti lugejad Nesseri raamatutega hästi kursis (näiteks Mirabilia sarjas on ilmunud mitmeid tema raamatuid, kuigi see "Winsfordi elavad ja surnud", millel linateos põhineb, veel mitte). Mõneti mitte-Nesserlik on selle loo naislähtekoht, sest vaataja jälgib just naise seisukohast ja temaga koos siinseid tegevusi.

Peaosas on rootsi näitleja Mirja Turestedt, keda oleme varem näiteks saanud näha rootslaste "Lohetätoveeringuga tüdruk"u kolmandas, ehk viimases filmis. See tema Maria on üksjagu normaalselt neurootiline, arvestades kõike, mida ta on läbi elamas. Sisemine segadus, mida/keda uskuda, mida mitte, aga ka enda elu ohjade kätte haaramine. See tekst tõesti ongi üksjagu kirjanduslik. Üheks eriliseks maiuspalaks näiteks Maria vestlus Poolas, tema mehe trofeenaisest abikaasaga. Kus põhjamaa naine lööb endale vastu rinda ning teatab, et tema on iseseisev naine ning kas teine ei tunne end lõksus olevat, kui on koduperenaisena mehe armu all... See kuidas ja milliste sõnadega see teine naine, ehk poolatar rootslanna paika paneb, on muljetavaldav, aga ka Mirja tegelase jaoks silmiavav ning võibolla isegi vaatet viimase piisana kogu filmi põhisündmustiku käivitajaks. Tekstis on veel küllaga keerdkäike ning huvitavaid ühelauselisi teravusi. Ja ehkki põhiline on siin see draama, mis on tekitatud nende inimeste vahele ning ka inimeste sisse, sest me näeme näitlejate nägudest ja tegevustest nende tüüpide siseilma ja võitluseid või frustratsioone, aga lisaks on päris arvestatav krimipõnevuse tasand veel kõige juures. Mõnes kohas isegi trillerlikuks muutudes.

Naisvaatajaid, nagu ka peategelast kindlasti võlub Kris Hitchen'i (meiegi kinodes jooksnud Ken Loach'i "Sorry we missed you" peategelast, ehk pereisa mänginud rollist vast kõige tuttavam siiani) leskmehest ja üksikhooldajast tegelaskuju (selle liini lõpuni arendamise jaoks tahaks ehk filmile kunagi järge ka... ehkki siin see poolelijätt on veelgi üks naise "oma elu ohjadehaaramise" nüanss juurde tervikule, seega igati õigustatud). Aga just näitlejatööna teeb (vaimustavalt) vastiku karakterrolli Thomas W. Gabrielsson (oli mh. väga väikses rollis ka tänavuse PÖFFi siiani lemmikfilmis, ehk jaanuaris ka tavalevisse jõudvas "Tõotatud maa/Promised land"), kes kas on vägistaja või mitte, aga igatahes manipulaator ning psühhoterrorist on mees kindlasti. Film toimib ka just manipulatsioonide tuvastamise näitlikustatud õppetunnina, mis mitte ei moraliseeri vibutava sõrmega, vaid aitab vast tundlaid tööle seada ning seeläbi märgata paremini sellist paarisuhte anomaaliat end ümbritsevast. Sest 1 sõnum filmi ridade vahel on ka see, et kui lased turvaliseski suhtes sellise tähelepanu puhkama, võib järsku leidagi end olukorrast, milles ka siinse filmi peategelane sipleb.

Soovitan!

TOP100 filmi, mida ootan PÖFFile

Enne veel kui algavad mitmed sügisesed filmifestivalid ning saab osa neist vast siin-seal nähtud, mõtlesin üles kirjutada edetabeli 100 tänavuste maailma filmifestivalide ahvatlevamate teoste kohta, mida väga ootaks ja loodaks PÖFFil näha. Jätsin kõrvale näiteks "Maestro" (20.12 netis), "Leave the world behind" (8.12 netis), ja "DogMan" (24.11 kinos), mis nagunii veel see aasta kas kinno või veebiplatvormidele jõuavad.

Panin ootuste suuruse järjekorda... Huvitav, mitu neist saavad veel 2023. aastanumbri sees ära nähtud? (31.12 hetkeseis 43/100st nähtud)1. TULEBKI PÖFFILE!!!!!:
The zone of interest ****
(UK-Poland, dir. Jonathan Glazer) - tänavune UK oscarisaadetis

Ülalkasutatud fotol on kaader Sandra Hüller'iga sellest filmist. Foto omanik A24

2. TULEBKI PÖFFILE!!!!!:
Poor things **** - Veneetsia Filmifestivali võidufilm
(Ireland-UK-USA, dir. Yorgos Lanthimos)

3. TULEBKI PÖFFILE!!!!!:
One life **** - Anthony Hopkins peaosas ja natsiteema - ehk laste päästjast

(UK, dir. James Hawes)  

4. TULEBKI PÖFFILE!!!!!:
All of us strangers *** - Paul Mescal teiste seas mängimas. Mees avastab järsku end 30 aasta taguses elus, kus veel tema surnud vanemadki veel elus...
(UK, dir. Andrew Haigh)

5.
Saltburn ****- Paljutõotav noor naine -filmi režissööri uusim. Barry Keoghan peaosas ja tõelist tähelendu tegev Jacob Elordi ka.. rääkimata näiteks Carey Mulligan'ist.
(UK, dir. Emerald Fennell)

6.
The bikeriders - palju kiidulaulu juba kuulda, mh. eelmisel aastal Elvise rolliga laineid löönu peaosas.

(USA, dir. Jeff Nichols)  

7. TULEBKI PÖFFILE!!!!!:
The holdovers ***** - tõenäoline järgmise kevade Oscarijahtijatest eesrinnas
(USA, dir. Alexander Payne)

8.

American fiction **** - võitis Toronto festivali publiku lemmikfilmi hääletuse, ehk 99% kindel parima filmi oscari-nominent 2024 kevadel.
(USA, dir. Cord Jefferson)

9.
Lee - Kate Winslet ja sõda.

(UK, dir. Ellen Kuras)  

10.
Monster **** - mitmete tänavuste festivalide pärl režissöörilt, kes teebki ainult kulda filmilindile
(Japan, dir. Hirokazu Kore-eda)

11.
Firebrand - Alicia Vikander ja Jude Law peaosades... Henry 8nda abielu Catherine Parr'iga.
(UK-USA, dir: Karim Aïnouz)

12.
Origin - pidavat olema pisarateni liigutav
(USA, dir: Ava DuVernay)

13.
The iron claw **** - tõsielul põhinev, 1980ndatel maadlusega tegelevatest vendadest.
(USA, dir: Sean Durkin)

14.
The dead don't hurt - Western, Viggo Mortensen ja Vicky Krieps mängivad
(Mexico/Canada/Denmark, dir: Viggo Mortensen)

15.
Hit man - pidavat megahea film olema ja Linklateri filmid tuleb ju nii ehk naa ära näha
(USA, dir. Richard Linklater)

16.
Freud's last session - Freudile tuleb külla kirjanik CS Lewis ja läheb vaidluseks jumala üle. Anthony Hopkins ja Matthew Goode mängivad
(UK, dir. Matt Brown)

17.
Wicked little letters - Olivia Colman, Jessie Buckley. Ajastufilm, müsteerium, kes väikekülas kahtlaseid kirju saadab inimestele?
(UK, dir. Thea Sharrock)

18. TULEBKI PÖFFILE!!! (täpsemalt Just Film'ile): 

The teachers' lounge **** - Saksa oscarisaadetis ja Euroopa Filmiakadeemia lõppvalikus. Õpetajast ja tema klassist.
(Germany, dir: İlker Çatak)

19.
Before it ends/Når befrielsen kommer **** - tõsielul põhinev, Taanis sõja süttimisest
(Denmark, dir: Anders Walter)

20.
The boys in the boat *** - Vaevalt, et see Pöffile tuleb, aga no unistada ju võib... Spordifilm veel kah, järsku Olümpiafilmide programmis?
(USA, dir: George Clooney)

21. TULEBKI PÖFFILE!!!:
Ferrari *** - elulugu, Adam Driver mängib, aga eriti kahistatakse Penelope Cruz'i suurepärasest rollist.

(USA, dir: Michael Mann)  

22. TULEBKI PÖFFILE!!!:
The peasants **** - Nobeli võitnud kirjaniku teose põhjal vapustava animatsiooniga...
(Poland-Serbia-Lithuania, dir.-scr. Dk Welchman, Hugh Welchman)

23.
Priscilla **** - Proua Elvise vaatest nende elu.
(USA-Italy, dir.-scr. Sofia Coppola)

24.

Society of the snow **** - tõsielul põhinev tänavune Hispaania oscarinominent rahvusvahelise filmi kategoorias

(Spain, dir. J.A. Bayona)

25. TULEBKI PÖFFILE!!!:
Coup de chance *** - Woody prantsuskeelne film, mis väidetakse, olevat taas vana-hea-Woody. Kuigi Prantsusmaal see film hästi ei lenda, siis USAkatele pidavat meeldima. 
(France-USA, dir: Woody Allen)

26.
The settlers - paljukiidetud, tänavune Tšiili oscarisaadetis
(Chile-Argentina-France-Denmark-UK-Taiwan-Sweden-Germany, dir. Felipe Gálvez Haberle)

27.
The boy and the heron **** - Miyazaki pidi lõpetama, aga on oma fantaasiamängudega tagasi!
(Japan, dir. Hayao Miyazaki)

28. TULEBKI PÖFFILE!!!:
Promised land *****

(Denmark, dir. Nikolaj Arcel)  

29.

Konvoi - Norra tänavune jõulude suurfilm... loodetavasti jõuab enne meile?

(Norway, dir. Henrik M. Dahlsbakken)

30.

Hammarskjöld

(Sweden, dir. Per Fly)

31.

Shame on dry land / Syndabocken

(Sweden, dir. Axel Petersen)

32.
Eileen ****
(USA, dir. William Oldroyd)

33.
Femme ****
(UK, dir: Sam H. Freeman, Ng Choon Ping)

34. TULEBKI PÖFFILE!!!:
Perfect days **
(Japan, dir. Wim Wenders)

35. TULEBKI PÖFFILE!!!:
La chimera *
(Italy, dir: Alice Rohrwacher

36.
Tatami
(Georgia/USA, dir: Zar Amir Ebrahimi/Guy Nattiv)

37.

Mothers' instict
(USA, dir. Benoît Delhomme) - ei tea, kas see film tuleb üldse see aasta välja?

38.
Memory ****
(Mexico-USA-Chile, dir.-scr. Michel Franco)

39.
The beast
(France-Canada, dir.-scr. Bertrand Bonello)

40.
Irena's vow

(Poland-Canada, dir: Luoise Archambault)  

41. TULEBKI PÖFFILE!!!:
Daaaaaali! ***
(France, dir.-scr. Quentin Dupieux)

42.

Io capitano/I, Captain ****
(Italy, dir. Matteo Garrone)

43.
Foe **** - Saoirse Ronan, Paul Mescal. Farmifilm, aga kriitika laidab.
(Australia, dir. Garth Davis)

44. TULEBKI PÖFFILE!!!:

Next goal wins *** - kriitika pole just paljulubav, aga oma silm on kuningas ja ikkagi Waititi ju... Tõestisündinud lugu Samoa (ülikehvast) jalgpallimeeskonnast.
(UK-USA, dir: Taika Waititi)

45.
The Book of Clarence
(USA, dir.-scr. Jeymes Samuel)

46.
The color purple ***
(USA, dir: Blitz Bazawule)

47.

Woman of the hour
(USA, dir. Anna Kendrick)

48.
Handling the undead/Håndtering av udøde *** - Maailmakuulsa Rootsi õuduskirjaniku John Ajvide Lindqvist'i romaani põhjal (mille mõned aastad tagasi lugesin ja see oli päris hea!)
(Norway, dir: Thea Hvistendahl)

49. TULEBKI PÖFFILE!!!:

Dream scenario ****
(USA, dir. Kristoffer Borgli)

50. TULEBKI PÖFFILE!!!:
The hypnosis ****
(Sweden-Norway-France, dir. Ernst De Geer)

51.
The animal kingdom ****
(France, dir. Thomas Cailley)

52.
Four daughters ****
(Tunisia, dir: Kaouther Ben Hania)

53.
Seven veils
(Canada, dir. Atom Egoyan)

54.
Club zero ****

(Austria-UK, dir. Jessica Hausner)  

55.
Daddio

(USA, dir. Christy Hall)  

56.
Janet planet

(USA, dir: Annie Baker)  

57.
Evil does not exist
(Japan, dir-scr. Ryusuke Hamaguchi)

58.
The palace *

(Italy, dir. Roman Polanski)  

59.
Inshallah a boy
(Jordan, dir. Amjaad Al Rasheed)

60.

The critic
(UK, dir. Anand Tucker)

61.
Eric LaRue
(USA, dir: Michael Shannon)

62.

His three daughters
(USA, dir. Azazel Jacobs)

63.
Kubi

(Japan, dir. Takeshi Kitano)  

64.
Fairyland
(USA, dir: Andrew Durham)

65.
Only the river flows ***
(China, dir: Shujun Wei)

66. TULEBKI PÖFFILE!!:
How to have sex ****
(UK-Greece, dir.-scr. Molly Manning Walker)

67.
Ezra ***
(USA, dir: Tony Goldwyn)

68. TULEBKI PÖFFILE!!:
Tiger stripes **
(Malaysia-Taiwan-Singapore-France-Germany-Netherlands-Indonesia-Qatar, dir-scr. Amanda Nell Eu)

69.
Red island ***
(France-Belgium-Madagascar, dir. Robin Campillo)

70.
National anthem
(USA, dir. Luke Gilford)

71.
War sailor - tahaks just filmi (mitte pika Netflixi telesarjana) näha
(Norway, dir: Gunnar Vikene)

72.
Humanist Vampire Seeking Consenting Suicidal Person ***
(France, dir: Ariane Louis-Seize)

*-ainuüksi pealkiri krooniks mistahes festivali filmide nimistut :)

73.
Poolman
(USA, dir: Chris Pine)

74.
Hoard
(UK, dir-scr. Luna Carmoon)

75.
Snow in midsummer
(Malaysia, dir: Keat Aun Chong)

76.
Wildcat
(USA, dir: Ethan Hawke)

77.
About dry grasses ****
(Turkey, dir: Nuri Bilege Ceilan)

78.

Unicorns
(USA, dir. Sally El Hosaini/James Krishna Floyd)

79.
The nature of love
(Canada-France, dir.-scr. Monia Chokri)

80.
The Goldman case ***
(France, dir. Cédric Kahn)

81. TULEBKI PÖFFILE!!:
Close your eyes ****
(Spain-Argentina dir. Víctor Erice)

82.

Shoshana

(UK, dir. Michael Winterbottom)

83. TULEBKI PÖFFILE!!:

The delinquents ***

(Argentina, dir: Rodrigo Moreno)

84.
North star
(UK-USA, dir: Kristin Scott Thomas)

85.
Les Indesirables
(France-Belgium, dir. Ladj Ly)

86.
Close to you
(USA, dir: Dominic Savage)

87. TULEBKI PÖFFILE!!:
Housekeeping for beginners **
(North Macedonia-Poland-Croatia-Serbia-Kosovo, dir.-scr. Goran Stolevski)

88.
Disco boy ***

(France, dir. Giacomo Abbruzzese)    

89. TULEBKI PÖFFILE:
Hiidenkirnu/Giant's kettle *
(Finland, dir. Markku Hakala)

90.
The shadowless tower
(China, dir: Lu Zhang)

91.
A normal family
(South Korea, dir. Jin-ho Hur)

92. TULEBKI PÖFFILE!:
Ingeborg Bachmann – Journey into the Desert **

(Austria, dir. Margarethe von Trotta)  

93.

The convert

(New Zealand, dir. Lee Tamahori)

94.

The movie emperor
(China, dir: Hao Ning)

95. TULEBKI PÖFFILE!:

The old oak ****
(UK, dir: Ken Loach)

96. TULEBKI PÖFFILE!:

Death is the problem for the living ****
(Finland, dir. Teemu Nikki)

97. TULEBKI PÖFFILE!:

Book of solutions ***

(France, dir. Michel Gondry)

98.

The contestant

(UK, dir. Clair Titley) 

99.

Avgrunden/The abyss

(Sweden, dir. Richard Holm)

100. TULEBKI PÖFFILE!:

Light light light ****

(Finland, dir. Inari Niemi)

2022 PÖFF Shorts alafestivali TOP parimad filmid, režissöörid, ekraniseerunud stsenaariumid ja näitlejatööd - Pöffipäevik 2022 - 8.-43.film

PÖFF Shorts 2022 programmidest suutsin tuvastada 16 eestikeelse tekstiga lühifilmi. Vaatasin ära need kōik ja lisaks 20 võōrkeelset või hoopis sōnadeta lühkarit ka. Eestikeelsete kohta tegin TOP10 edetabelid parimate filmide, parimate režiide, parimate stsenaariumite ja parimate mees- ja naisnäitlejate rollide kohta, kuigi mainimist vääriksid, eriti just näitlejate tabeli mõttes, vähemalt topelt nii paljud! 

Vaadatud mitte-eestikeelsete filmide kohta ka lihtne edetabeli vormis ülevaade ning enda arvates parima kohta natuke pikem kirjeldus.

Natuke läks žüriide arvamustest lahku ka, aga meeldisid ka nende valitud võidufilmid.

Päris lõpuni ei saa siinkirjutaja aru PÖFFi valitavate Oscari-esindajate kohta. Ehk minu andmetel on PÖFFil õigus esitada nii lühimängufilm kui lühianimatsioon, ent lühidokumentaale esitavate festivalide nimistust mina meie esindusfestivali nime ei suuda tuvastada... Miks siis esitada Oscaritele "Neighbour Abdi"? Ja esitatavaks lühimultifilmiks valiti "Bird in the peninsula", mis tegelikult oli juba enne PÖFF Shortsi kvalifitseerunud juba sellel aastal ja see nimikiri läks juba oktoobris lukku (materjalide esitamise tähtaeg oli 14.10) ja järgmistel aastatel enam samad filmid ei saa kvalifitseeruda (Birds in peninsula on ilusti nimekirjas olemas ja selle saatus selgub 21.12, kui teatakse Oscari eelvalikud, ehk nö. poolfinalistid). Seega minu loogika ja matemaatika kohaselt läheb PÖFF Shortsil valitud 3st Oscaritele kandideerimise õiguse pälvinud filmist arvesse vaid "lühimängufilmi kategooriasse" Eeva Mägi "3.oktavi F"... No vähemalt see kõige tähtsam, eks! :)

Edit 2023 sügis - "Neigbour Abdi" on ilusti arvestatud eelvalikusse 2024 kevadel jagatavatel oscaritel, aga ei teagi nüüd, et kas PÖFF Shortsi kaudu või kusagilt mujalt kvalifitseerununa, sest PÖFFi just lühidoki kvalifikatsioonifestarite seas endiselt pole: https://www.oscars.org/sites/oscars/files/96_full_qualifying_festival_list-all_shorts.pdf

Oma siinse peegelduse lähtekohana tuleb lisaks mainida üldse tänavuste lühifilmide märkimisväärset keskmist tasemetõusu ja seda ka läbivalt kogu pakutud Shorts-programmi kohta. Pressikonverentsil tõsteti ka esile, et juba valik ise oli festivali programmijuhtidel tunduvalt suurem, mida üldse näitamiseks seekordselt PÖFF Shortsil valida, ehk konkurents Pimedate Ööde Filmifestivalile pääsemiseks on täiesti arvestatav ja tõesti lõpptulemuses on seda selgelt tunda-näha.

Kirjutan seekord 1.kohast, ehk enda arvates parimast alates edasi allapoole.

Parim film:

1. (Ära) vaata - õudusfilm ühest naisest, kes näeb hoovis kahtlast mees, kes pidevalt tema aknasse vahib...kuni ühel hetkel muidugi on see mees tema korteris... või kas ikka on? Päriselt ka õudusjudinaid tekitanud film, mis lühivormis saavutab ikkagi terviknovelli mõõtme ning tehniliselt ka väga huvitavate valikutega (värvid ja filmilindi säbrulisus). Kahtlemata selle toimivuse põhisüüdlaseid on veel mitu, millest esimesena meenuvad Laine Mägi vapustavalt kaasakiskuv roll; nõelterav montaaž ja vaataja pakutu nägemise-haaramise usaldamine. VAU! Uhh, see magus, harvatuntav vaimustustunne, kui vaid pool sekundit möödaminnes naise silmad, ehk ühtlasi vaataja silmad näevad "varjukuju" naise toas!!!  Mrrrrrr....

2. Lapsemäng - isad õpetavad poegadele kirvega puid lõhkuma. Aga kui pojad jäävad omavahel... Valusalt traagiline terviklugu, mis paneb mõtlema ja ühendusi looma, hinnanguid andmata, kuigi naised, ehk emad seal filmiloos endast välja lähevadki... no kes ei läheks, eks... Orgaaniliselt usutavalt mängitud ja saatuslik hetk, mis seal peale juhtunut õues tammudes veel toimub, on nagu konks, mis vaatama-kaasaelama naelutab. Ott Kartau "isa" vaadates näeb kuidas kõik ta mõtted jooksevad tugevana püsida püüdva maski taga ja Maiken Pius'i "ema" on üks südantlõhestavamaid selle aasta rolle. Väga tugev tervik - absoluutselt kõik komponendid. Kõverpeeglis sidusus pikkade filmide festival "Inisherini hinged" filmiga.

3. 3.oktavi F(žürii võidufilm) - žanrite pillerkaar on ühest küljest nagu western (eastern?), kättemaksulugu, duell, äkšonfilm, peredraama, komöödia, draama, you name it! Vinged näitlejad nii need, kes keskmes, ehk Tambet Tuisk - sellesena, nagu teda kunagi varem näinud ei ole! ja Ekke "Kauboi" Hekles, aga ka väiksed kõrvaltegelased (näiteks Helena Lotman), aga ka animeeritud...justkui Disney-linnuke :)

4. Valge vale - silmale imeilus ajastufilm, kunstnikutöö võidukäik. Sisulises mõttes puudutav ja pinev lugu + väga head rollid. Eriti loo keskmes olev Maarja Johanna Mägi... Tõesti tunneb läbi ekraanigi seda, mida ta tegelane seal selles keerulises ajas tunneb, proovides põgeneda Rootsi venna juurde. Väga vastikud, ehk emotsioone esilekutsuvad kommunistid loovad Andres Mähar ja Janek Vadi! Ja Sander Roosimägi tegelane pakub mõjuva üllatuse. Omamoodi sidusus pikkade filmide festivali "Poeet" filmiga.

5. Tõus - Eesti oma scifi. Väikse tüdruku ja humanoidi sõprus(?) või igatahes suhtlus ja suhestumine. Vaimustav leid noore tüdruku rollis Leene Vugts, sest nii harva kohtab sellist orgaanilisust eesti lapsnäitlejates, samas on mäng ka täitsa sees olemas. Ja VAU - Tõnn Lamp täiesti sõnatu humanoidina räägib oma ilmete ja tegevusega rohkemgi kui mõned tekstiga rollid. Tühermaa tekitab võõra planeedi tunde ja katkine kosmoselaev ning kogu olukord on lähtekohane vägagi tuttav teistest filmides ning peamine - usutav. Lisaks valguse oskuslik kasutamine... eriti lõpustseenis... Ja isegi selles valguses on teatavat külmust. 

6. Topelt turbo - Vennad Eskod on teinud Eesti versiooni Kiiretest ja vihastest. On autovõidusõit, kus kaksikud õed mõtlevad välja triki kuidas ihaldatud auto endale saada. Kerge see neil ei ole, sest igasuguseid lõrisevaid pätte ja kaabakaid tuleb selleks võita ning omavaheline väike nägelus käib ka asja juurde, sest kuigi kaksikud, on nad ikkagi kaks erinevat inimest...ja nagu me kõik, nii ka nendel on oma kiiks... Näiteks see kui nende nimesid segi aetakse - ja hoia siis piip ja prillid! :) Tekitas seose, et kui need kaksikud filmilinal on Eskode alter egod naistena... ja siis liikus mõte Matrixi Washowskite juurde...aga ei... liiga palju pole ka vaja mõelda, eks :) Kaksikutest tüdrukute hääled olid kuidagi nihkes või sõrmega täpselt viidata oskamata miskipärast kohati imelik. Film on äge ja hoogne ning tehniliselt huvitav... natuke ka efektitsemine efektitsemise pärast, aga sellise žanri film ju lausa nõuab seda, seega veel eriti lahe. Iseäranis üllatas ülimalt positiivselt Markus Luik ühe lowlife limukana ja kuigi Erki Laur paneb täiega üle, siis seegi on "õiges rollis õiges filmis". Alo Kurvits vilksatab ka korra ning Jüri Pootsmann võiks täitsa rohkemgi kinoekraanile jõuda! :)

7. Tiiu ja draakon - lahe ja lõbus absurd, mil Tiiu sünnipäevale tuleb terve armaada tegelasi, kes lähevad ei tea kuhu maja ossa... mõni isegi seinavahele, aga kõik nad sinna pittu ära mahuvad. Samal ajal kui õues luurab ringi kuri draakon, kes inimeste käsi armastab süüa. Külaliste viisakus ei lase "draakoni" sõna suhu võtta, sest arvatakse, et ka Tiiul on oma kurb lugu selle elukaga seoses... aga tegelikult?! Tõeline "meie maja tsirkus" läheb lõpuks lahti ja eriline lemmik on "tapeedikarva tädi" :)))

8. Hingele - dokfilm ühest armasast eesti perekonnast, mille ema-isa ja läbi nende ka tütar, väärtustavad vanu väärtuseid, nende säilitamist ja edasi andmist-jagamist. Jääb mulje, et seetõttu on nad leidnud oma koha siin maailmaruumis ning vast ehk õnnelikkusegi. Pealkiri ütlebki, mida see film annab - midagi hingele.

9. Maasikakokteil - Ursel Tilk ja Külli Teetamm teevad head rollid, stsenaarium täiesti kobe, eriti lõpus pakutav sisemine sidusus on mõtteidäratav. Ei ole sellist tanklat näinud ning selle sees oli ka asju, mis kui olid sinna kunstnike poolt loodud-toodud, siis vääriksid eraldi kiitmist.

10. Kõnelus - oi, mis näitlejad... ja lõputiitritest selgub, et nii Elmo kui Anu on osalenud ise ka tekstiloomes. Elmo pahalasena ja Anu segase metsamoorina - magus ka igale teatrisõbrale. Üsna teatraalselt ühes kohas kogu novellfilm toimub ka... aga lisaks supernäitlejatöödele annab meeldejääva vürtsi ka üllatav ja oma kiiksuga lõpplahendus!

---

11. Tallata kingad

12. Sume mälestus

13. Uibu talu

14. Kahe poole vahel

15. Peegel peeglis

16. Müüdud hing (viimane positsioon ehk vajab ka väikest selgitust, ehk minu arvates eelkõige pisut liiga lihtsa stsenaariumi tõttu, aga positsiooni ei aidanud parandada ka nõksu ebaorgaanilise meesnäitleja roll.)

Oleks tahtnud väga näha ka juba maailmas auhinnatud Katariina Aule "Heiki teisel pool", aga tundub, et tegemist on praegu vägagi heas loomingulises vormis oleva noore režissööriga, kellel ühena vähestest oli niigi 2 filmi programmidesse valitud.

TOP10 parimad režissöörid:
1. Raoul Kirsima - (Ära) vaata
2. Silver Õun - Lapsemäng
3. Katariina Aule - Valge vale
4. Eeva Mägi - 3.oktavi F
5. Raul&Romet Esko - Topelt turbo
6. Oliver Remma - Kahe poole vahel
7. Ivar Erik Yeoman - Uibu talu
8. Alesja Suzdaltseva - Tõus
9. Teresa Juksaar - Tiiu ja draakon
10. Katariina Aule - Hingele

TOP10 parimad stsenaariumid:
1. Lapsemäng
2. 3.oktavi F
3. (Ära) vaata
4. Topelt turbo
5. Valge vale
6. Tiiu ja draakon
7. Tõus
8. Kõnelus
9. Maasikakokteil
10. Sume mälestus

TOP10 parimat meesnäitlejate rolli:
1. Tambet Tuisk - 3.oktavi F - Kogu Shorts festivali parim näitlejatöö - nii ootamatu, isegi julge ja lopsakalt irooniast pakitsev! VAU!
2. Tõnn Lamp - Tõus - sõnatu, aga nii paljuütlev roll. Liikumine seejuures ja kogu karakter.
3. Markus Luik - Topelt turbo - vinge, vinge, vinge. Hoogne ja naljakastõsine. 

---
4. Ott Kartau - Lapsemäng
5. Peeter Volkonski - Uibu talu
6. Elmo Nüganen - Kõnelus
7. Gert Raudsep - Peegel peeglis
8. Erki Laur - Topelt turbo
9. Raivo Trass - Kahe poole vahel
10. Stefan Hein - Tallata kingad

TOP10 parimat naisnäitlejate rolli:
1. Laine Mägi - (Ära) vaata - Laine on tase! Nüansirikas, emotsionaalne ja emotsioonetekitav suurepärane roll!
2. Leene Vugts - Tõus - üllatav kuivõrd orgaaniline roll lapsnäitlejalt. Huvitav kas näitejuhtimise läbi maha kistud nurkadega või ongi päriselt loomulik selline talent...igatahes üks järjekordne põffileid.
3. Terje Pennie - Müüdud hing - Terje suures plaanis, vaimustavalt detailirohke, sümpaatne ja armas tegelane, kelle kohta Terje mängitult justkui mõistad rohkemgi seda naist vaadates kui see mis tekstis leida.

---
4. Anu Lamp - Kõnelus
5. Maarja Johanna Mägi - Valge vale
6. Maiken Pius - Lapsemäng
7. Anne Türnpu - Peegel peeglis
8. Karmel Naudre - Sume mälestus
9. Helena Merzin-Tamm - Tallata kingad
10. Saara Pius - Lapsemäng

Festari lemmik-lühkar kõikide programmide kõikidest filmidest oli “Heart valley”, mis on muide ka tänavu Oscari-võistlustules olevate lühidokumentaalide eelvalikus sees. Dokfilmi keskmes üks Wales’i 73-aastane mees, kes on osanud oma elu elada õnnelikuks. Põhiliselt sellepärast, et millega ta päevast päeva tegeleb, ongi tema lemmiktegevus (lambafarmer). Nõnda ta tahab, ja isegi siis kui ei pea, ikka võimalikult palju tööl olla, sest just seal tunneb ta end kõige õnnelikumana. Üldse tundub, et lihtsuses peitubki õnn. Tema lemmikhobi on kepikõnd ja ta teeb seda igal õhtul. “Ootab nagu väike laps uut mänguasja”, et tuleks juba õhtu, et saaks minna oma kõnnile. Suurema mõtlemise hoiab ta ka selleks ajaks :)

Edasi paremuse järjekorras ja natuke nagu puder ja kapsad, ehk žanrite mõttes kõik "ühes pajas" koos.

2. Neighbour Abdi (dokk filmitegemisest ja sõjast)

3. Once there was a sea (minu arvates festivali parim lühimultikas, Araali merest, mis 60ndate lõpus/70ndate alguses kuivas ära)

4. Nest (minu arvates festivali parim lühimängufilm, aasta aega jälgib ühe koha peal kaamera, mis toimub ühe laste onni ümber)

5. An Irish goodbye (mängufilm - ema sureb ja 2 venda, kellest 1 down, täidavad ema soovide TOP100)

---

6. Snow in September (mängufilm)

7. Laika & Nemo (anima)

8. Sierra (Eesti anima)

9. The debutante (anima)

10. Everything at once/Alt på en gang (mängufilm)

11. Conversation (mängufilm)

12. Bird in peninsula (anima)

13. Airhostess-737 (mängufilm)

14. Ice breakers (anima)

15. The flying sailor (anima)

16. Zoon (anima)

17. Berry pickers (mängufilm)

18. Luce and the rock (anima)

19. Amok (anima)

20. Meneath: the hidden island of ethics (anima)

(ülal fotol on suurepärane Tiina Tõnis, kaadris filmist "Tiiu ja draakon")

Teekond emaga / Á Ferð með Mömmu / Driving mom (Island 2022) - Pöffipäevik 2022 - 7.film

Režissöör/Stsenarist: Hilmar Oddsson

Olulisemad näitlejad: Þröstur Leó Gunnarsson, Kristbjörg Kjeld

IMDB hinnang: 7,7 (13 hääletajat)

Minu hinnang: 7,5

Sisu 3 lausega: Jon on juba vana mees, aga elu on mänginud talle kätte sellised kaardid, et ta elab kusagil Islandi pärapõrgus, kahekesi koos oma emaga, koovad seal koos ja kuulavad kuuldemänge. Ühel päeval ema teeb juttu, et kui ta kunagi sureb, siis kuhu ta maetakse ja selgub, et tema soov on mitte saada maetud oma mehe kõrvale, vaid hoopis kusagile oma enda sugulaste kanti, mis kodukohast väga kaugel. Järgmisel päeval ema lahkubki, millest saab üks omapärane teekond ja kogu film tegelikult alles alguse, sest kuigi ema on surnud, näeb Jon teda oma ellu sekkumas alati igasugustel kriitilistel hetkedel...

PÖFFi esimesel päeval küsis sõber, et mida ma pakun, milline film tänavuse festivali võidab? Tegin nalja, et no kui eelmisel kolmel aastal võitis mustvalge film, siis miks seekord peaks erand tulema? Naljast saigi tõsi! Põhivõistlusprogrammi tänavune võitja ongi just nimelt see "pisike musta huumori suur meistriteos"!

Laiemas mõttes vormilt klassikaline "road-movie" ja tegelikult ju mõttena ei sugugi midagi uut (surnuid on varemgi filmides elusaks meigitud-sätitud ja isegi nendega ringi sõidetud), aga seekordne toimub ilusas (mustvalges) maastikus, nende tegelaste ja Islandis askeldavate värvikate tüüpidega (kellest osa ka erinevast rahvusest turistid), kes poja ja surnud ema teele satuvad ning muudavadki selle terviku omamoodi originaalseks. "Diving miss Daisy" a la Island ja see "Daisy" siin on üks isevärki krutskeid täis terava keelega tante. 

Eesti filmimeeste heli ja montaažiga ning 1 meie filminaine tootjate tiimis, seega täiesti võib osaliselt ka "eesti filmiks" pidada. Eriti kuna selline huumor lõikab meie maailmanurga moodi krussis ajudele ka igati vahedalt. Tõnu Kõrvitsa heliloomingut (huvitav, et IMDBs pole teda lisatud heliloojaks) on nendel "sõidulõikudel" päris ohtralt saatjaks ning siinkirjutajale eriti meeldis näiteks üks Kaurismäelik soome-bosnia-türgilike rütmitunnetusega mänguline pala, ent tegelikult läbivalt Kõrvitsa muusika mängib tegevusele ja tunnetele kaasa. Selles tema erinevate palade miksis ühtlasi nii filmi tegevustikule kui asukohale miskit sõnulseletamatut iseloomulikku. Pole ka ime, et muusikagi sai festivali žürii poolt pärjatud.

Üksjagu unenäolisuse ja kunstilis-mängulise autorikino eripäraga filmiteekonnal lisaks emale on veel kaasaseiklejateks näiteks "Brežnev", lõbujanulised naised, autot ründav koer, vihased liiklejad, kes ei salli aeglaseid autojuhte, unistus-illusioon kunagisest armastatust, saatuslikke sekkumisi igal pöördel ja sirgematel teedel ka + lõpp ka korralik... saatuslik! :)

Igati vaatamist-kogemist-Joni&emaga kaasasõitmist väärt.

Suur noos / Hetki lyö / Big hit (Soome 2022) - Pöffipäevik 2022 - 6.film

Režissöör/Stsenaarium: J.-P. Valkeapää

Olulisemad näitlejad: Outi Mäenpää, Ilkka Heiskanen, Johannes Holopainen, Pääru Oja

IMDB hinnang: 7,0 (43 hindajat)

Minu hinnang: 7,5

Ilmselt paljudele, meile eestlastele, põhivõistlusprogrammi oodatuim film "Suur noos", eelkõige Pääru Oja uusima rolli tõttu, sai Soomes vaid nädal enne Pöffi oma esilinastuse.

Pealkiri "hetki lyö" seostub vast esmalt Kirka igihalja hitiga ja selle sõnad ju mingis mõttes ühilduvad ka filmiga, ent arvatavasti pole otseselt see, mis tegijatel meeles mõlkus kui nad oma teosele nime valisid. Hetki lyö tähendab ka niiöelda H-hetke, ehk seda oodatud hetke, mis lõpuks ometi käes on... aga ka see on natuke kaugelt otsitud ja ühildub vast ainult sellega, et vanglast vabaneb üks mees, kes on tulemas Hispaaniasse oma ex-naise peetavat baarimaja üle võtma... Sest selgub, et see hetk polnudki üldsegi ootamist väärt... Hetki lyö võib tähendada ka surma hetke... ja surma siin saadakse... aga kas ka pealkirjaseoseks...päriselt siiski vast mitte. Tuleb tõdeda, et jäigi minu jaoks müsteeriumiks. Või siis pilgutasin silmi sellel hetkel kui filmis see kuidagi otseselt avaldus?

Soome muusikaajalugu kõlab filmile taustaks küll ja Hit Big või eestikeeles Suur noos on tõesti nagu sobivam kogu sisu esindama, sest A-sotsiaalid, kes väljaviskamise tõttu päriselt ka A-sotsiaalideks siin saavad, tulevad plaani peale, kuidas suur noos raha tollelt vanglast vabanenud tüübilt endale saada...

Ja kuigi pealkiri mitte, siis see soomlastest alkohoolikute sekeldus Hispaania päikese all läks kohale küll. Oli piisavalt kreizi, ehkki teises pooles kohati kahjuks (liialt) venima kippus. Kuid mõni päev hiljem on juba see venivuse tunne lahtunud ja meeles eelkõige seikluslik “heist movie”-žanris komöödia, kus Outi Mäenpää endise Soome missiprintsessina ja Ilkka Heiskanen, tema nr.1 fännina säravad oma kiiksudega rollides ja muidugi Pääru Oja, kes peaaegu varastab kogu show oma falsetis rääkiva, sugupoolevahetuslõikusest unistava transseksuaalina teeb vaatet oma sähvakaima filmirolli siiani, kuigi ongi vaid kõrvalosas. Tema karakter on ka mingis mõttes Valkeapää eelmise filmiga sillaks - suurepärane "Koerad ei kanna pükse", mis linastus ka meie kinodes ja kus põhijoone keskmes sadomaso mängud... ehk ka teatavale "seksuaalsuse-teemale" viidates. Muide soomlased kiidavad ka Päärut ja ühtviisi on nad üllatunud just Outi Mäenpää rolli üle, sest Outit on tavaliselt hoopis teistsugustes rollides harjutud nägema! Vinged on nad kõik siin, kes natuke kesksemad. Ka mõni aasta tagasi Pöffil linastunud "Tundmatu sõdur" peaosast meie filmisõpradele tuttav Johannes Holopainen, Outi kehastatud Marjaleena täiskasvanud ja vähesõnalise pojana, keda esmapilgul pikkade, rasuste juuste tagant äragi ei tunne. Ning suurepärane Ilkka Heiskanen, kelle energia ja seletamatu sümpaatia (arvestades tegelase joodiklikku olekut) on ka üheks kandvaks jõuks (viis mõtted sellele, et viinuskisõpradel ongi tihti suur süda).

"Suur noos" on siiski hoopis teisest puust film kui Valkeapää eelmine. Siin on rohkem tajuda näiteks Tarantino mõjusid ning oma mahlakate värvidega on kinematograafiliselt tugevate autorifilmitegijate jalajäljega. Pakub üllatavaid pöördeid ka piisavalt ning kogu see missivärk, mis ühes ja teises kohas sisse toodud on kui ammendamatu huumori allikas ja samas ka groteskne paralleel sellega, kuhu inimene on jõudnud, aga sees tuksub ikka "missisüda" :)

Ja tõesti - sellest räpasusest ei saa üle ega ümber, mis on atmosfääriloomena omaette voorus ning annab teatava omapära ning on ühtlasi kunstnikutööd esiletõstmist ja kiitmist vääriv. Muide kaameratöö ja tihti väga huvitavate vaatenurkade ning kogu selle jubeda olme ekraanile mahutamise eest saab tänada eesti meest - Meelis Veeremets'a. Alguses mõtlesin, kuna väga palju Hispaaniat ei näidata, siis kas hoopis tehakse Waltarit ja Sinuhet... Mika teadupärast kirjutas oma suurteose ise kunagi Egiptuses käimata... aga ei - palmid siiski tulevad ka kinolinale. Ja grimmi eest seisis teine eestlane - Kaire Hendrikson! Samuti üks filmi salarelvi. 

Pudelid kolisevad ja alko muudkui voolab, absurd, mis tegelikult polegi absurd, grotesk, mida iga soomlane Uuno Turhapuroga on saanud emapiimaga, filmifarss kui rokenroll tselluloidi vormis, mis sulab juba pelgalt Hispaania õhutemperatuuril. Ja see kõik on nii läppunud, haisev, aga ka meelelahutuslik. Must huumor lokkab ja nagu soomlased oma vaatest nii ka eestlased hoopis teise vinkli alt tunnevad selle olemusliku tabavuse siit ära, samas kui ekraanil käib ühe suure noosi järele klapperjaht.

Karistus / El castigo / The punishment (Tšiili-Argentiina 2022) - Pöffipäevik 2022 - 5.film

Režissöör: Matías Bize 

Stsenaarium: Coral Cruz

Olulisemad näitlejad: Antonia Zegers, Néstor Cantillana

IMDB hinnang: 7,5 (41 hindajat)

minu hinnang: 7,5

Naine ja mees sõidavad autos. Vaiksed, ehkki on tunda närvilist atmosfääri. Naine juhib ja mees räägib, et ehk peaks tagasi keerama... Selline on filmi esimene minut.

Peatselt saame teada, et nad on karistuseks oma sõnakuulmatule pojale, peatanud auto ja jätnud ta tee äärde metsavahel ning ise edasi sõitnud. Samasse kohta tagasi jõudes on poiss kadunud, nagu tina tuhka...

Kuigi filmis on vanemad proovinud anda õppetunni oma lapsele, kujuneb see lõppude lõpuks hoopis õppetunniks vanematele. Pole mõtet siin paljastada, kas nad lapse leiavad või mitte, kas see leidmine filmis üldse kuidagi kajastub... seda saab igaüks ise filmist vaadata, igasugused väiksed otsad ja teooriad avatakse ning kaasamõtlemise kärult ei lasta kukkuda, pigem on õhus mitu võimalust - poiss on minema sõitnud mingi möödasõitnud autoga, ta meelega varjab end kusagil ja vaatab vanemate tegutsemist või ongi päriselt rumala peaga metsa ekslema läinud? Ent tegelikult nii kummaline kui seda siin öelda ka pole - see tegelikult ei olegi kõige tähtsam selles filmis.

Jah, ka mina mäletan lapsepõlvest, kuidas kas ise või noorem vend sellise ähvarduse osaliseks sai, ent siiski kedagi meist kunagi autost päriselt välja ei visatud. Ise oma lapsi pole tahtnud niimoodi traumeerida, aga võibolla on vedanud ka, et tegelikult pole nad selleks ka kunagi kunagi andnud... Ent äratuntav olukord ilmselt paljudele endistele lastele või praegustele lapsevanematele. Aga mis siis teha sellises olukorras kui selline juba juhtunud? Loomulikult ametivõimudega kontakteeruda, abi otsida, kui ise leida ei suuda... nagu ka need vanemad siin teevad. Samas ju häbi ka... kuidas Sa sellist asja oma lapsele oled teinud? Ei saa ju kedagi süüdistada peale iseenda...

Film jätab alguses sellise lihtsa, vaatet telefilmi mulje. Lisaks justkui ideaalne Covidi-aegne film - pole palju näitlejaid, filmimine on viidud läbi praktiliselt tervenisti vabas õhus, looduses lihtne distantsi hoida ka... Ja stsenaarium ju nõuabki seda. Lugu oleks nagu näidend ja teostatav vast ka teatrilaval, sest suurt liikumist ei toimu, ollakse peamiselt üsna samas kohas - metsas, otsides poissi siit ja sealt. Kestvusaeg ka ei lase venimise tundel tekkida, sest tasahilju kasvav pinge hoiab pidevalt loo sisse klammerdununa ja kaasa, et mis siis ikkagi on juhtunud?

Vähehaaval hakkavad sisse tulema ka muud teemad - nii vanemate (erinev) suhtumine lapsesse (ja kas ka lapse suhtumine vanematesse?), omavaheline peredünaamika, mis on taas väga äratuntav igas peres toimuvatele kommetele ja reeglitele, mis oleks nagu elu enda seatud... aga kas ikka on? Kuniks lõpus eriti just naise sisemise maailma paljastumine, aga eks mehe omale ka ja ühtlasi terviklikuma pildi tekkimine, mis muudab arusaadavamaks üldse nende inimeste maailma ja otsused. Sildu ja sidemeid saab luua päris eluga igas sellises pusletükis, mis paika asetatakse ning mõtlema ärgitab just neid filmivaatajaid, kes on lastega pere liikmed.

Kuigi näinud siiani veel võrdlemisi vähe tänavuse PÖFFi võistlusprogrammi filme (4/23st), siis Tšiilis armastatud ja hinnatud näitlejanna Antonia Zegers'it võib pidada üheks peapretendendiks festivali parimale naisnäitleja tiitlile. 50-aastasel Antonial on ka teatrinäitleja taust, mis on vaatet lausa eelduseks just sellise rolli loomisel, kus on tegelaste karakteriülesehitusel võibolla filmi sisu mõttes kõige olulisem kaal üldse. Ja see kuidas Antonia loob tervikrolli, alates teatava üleoleku peegeldamisest ning kuidas vähehaaval see närv sinna sisse sigineb, ent finaalis paljastades ka selle, mida ta oma sees tegelikult tunneb. Sõna otseses mõttes vapustav rollilahendus! Siinkirjutaja jaoks, kes on siiani 2022 näinud 318 filmi, millest üle 90% valmimisaastaga 2022, on Zegersi roll terve kinoaasta TOP3 parimate seas. Just see intelligentne lähenemine ja võime nii läbimõeldud tervik luua, mida ju vaadates ning tegelaste nahas kaasas liikudes kohe ei taipa, aga just kogu rolliteekonnale järele mõeldes näha, kuivõrd filigraanselt ta oma tegelase närvilisuse tasanditel hüplemised on pununud, pidevalt gramm juurde. Filmi stseene ju alati ei filmitagi kronoloogiliselt, aga siin võib siiski arvata, et seda on seekord tehtud ja just eelkõige sellepärast, et kuidas muidu oleks üldse võimalik niisugune areng oma rolliga läbi viia... Jahm, tõesti.

Poeet / The poet (Leedu 2022) - Pöffipäevik 2022 - 4.film

Režissöör/Stsenaarium: Giedrius Tamoševičius, Vytautas V. Landsbergis

Olulisemad näitlejad: Donatas Želvys, Dainius Gavenonis, Indrė Patkauskaitė

IMDB hinnang: nii värske film, et ei eksisteerigi veel IMDB keskkonnas

Minu hinnang: 8,5 (<- jah, päriselt ongi nii kõrge, ilma grammigi allahindluseta!)

Praeguseks, mil PÖFFil on nähtud 23 filmi, on minu jaoks (kohe peale Fabelmane ja Inisherini hingesid) kolmandaks parim ja suurim filmielamus üllatus-üllatus -  LEEDU FILM! 

Poeet viib aastasse 1949, mil siin meie maailmanurgas käis kibe küüditamine, ehk nõukavõim kehtestas end oma vägivaldsete meetoditega. Ja nagu me hästi ajalootunnist või suguvõsalugudest teame, kes sellega ei leppinud ja Siberisse ka ei tahtnud, need põgenesid metsa. 

Päris huvitava nurga alt on see Leedu iseseisvumise suure mehe Landsbergise (tunnustatud ja siiani peamiselt dokfilme viljelenud filmimehest) poja Vytautase kahasse Giedrius Tamoševičiusega kirjutatud-lavastatud film. Nimitegelaseks, ehk "poeediks" nimelt on siin linaloos üks noor õpetaja, kes ka puna-luulet viljeleb. Ta ise väidab metsavendadele, et venelased panid ta fakti ette ning kaitstes oma vanemaid oli ta selleks sunnitud... Nõnda satubki nagu 2 tule vahele, venelastele peab spioneerima ja paljastama metsavendade infot, leedukatele nõu ja jõuga abiks olema. Lisaks veel kohalikust raamatukoguneiust silmarõõm, kes ka metsavendade poolel (ning too, nagu paljud teised, jäigi oma vanematest ilma). 

Väga põnev vaatamine algusest kuni lõpuni välja ja kes meil Lõuna-Eestis on metsavendade punkrites käinud ronimas, see tunneb ära, et leedukatel olid need ju enamvähem sarnased. Mitmeski mõttes ikka väga sarnane meie enda ajaloole ja selles mõttes tundus natuke ka natuke nagu Eesti lugu, ainult tegelased rääkisid teises keeles. 

Esmaklassiline režii ja kaameratöö (kogu see sombune õhustik ja ajastulik kunstnikutöö) ning üllatusi (eriti lõpus) täis pööretega lugu. Kui alguses tunned, et oled nagu tegelase nahas tegevustikus sees ja kaasas, siis varsti…ähhh, ma ei tahagi reeta…igatahes KINDEL vaatamissoovitus.

Ise alguses PÖFFi kavas läksin sellest üle, aga just ajastu tõttu torkas silma ning tekkis mingi sisemine aimdus, et seda peab nägema ja nii oligi! Imestasin veel, et miks küll Leedu seda Oscaritele ei saatnud, oleks Kalevile väga kõva konkurent (ja hea ongi, et ei saatnud), aga siis otsides IMDBst (kus seda üldse ei olegi veel) ja mujaltki, sain teada, et maailmaesilinastus toimuski alles nüüd PÖFFil! 

Eriti kõnekas ka meie praeguses maailmas, kus räägitakse “tõsise olukorra ilmnedes” poolte valimisest, kes-kummale poole astuks ja kuivõrd palju mõjutegureid selleks võib leiduda, mis polegi silmale paista! 

Filmi lõpp võttis ikka päris tummaks! Kuigi tehnilises mõttes maailmaklass, siis loo mõttes selgelt mitte-Hollywoodi film (kuigi väga hästi kirjutatud ning lugu, mis ei jäta lahtist otsa) ja seda kõige suuremas aupaklikkuse mõttes. Nii väärt asi, et võiks olla ka ajalootundides (aga miks ka mitte inimeseõpetuse või psühholoogia tundide raames) kohustuslikuks vaatamiseks meilgi. 

Ei imestaks, kui Leedu selle järgmisel aastal Oscartitele saadab.