Suvitajad (Eesti 2023)

"Suvitajad"

Režissöör: Ergo Kuld

Stsenaarium: Martin Algus (J.Smuuli põhjal)

Komöödia 2023

IMDB hinnang hetkel puudub, sest vaadatud sai esilinastust ning film on ametlikult kinodes alates 17.02.2023

Minu hinnang: 8 (see pole selline film, mis tüüpiliselt filmikriitikult kõrge hinnangu pälviks, aga selliste filmide puhul tulebki vähem kriitikuid kuulata ning lihtsalt minna, vaadata, nautida ja lasta oma meel arjest lahutada ning rõõmsaks teha).

Mina olen 1 neist, kes ei väsi vingumast, et on nii ilmatupalju näidendeid, raamatuid, stsenaariume, mida pole veel lavastatud - ei filmiks, ei teatriks… Ja siis tuleb Apollo Film Productions välja teatega, et nad asuvad ühe lapsepõlvelemmiku ning tuhandekordsest vaatamisest sõna-sõnalt pähe kulunud “Siin me oleme”, ehk Smuuli “Suvitajad” kallale! Okei…no mis siis teha… Eesti filmid tuleb ju nii ehk naa ikka kinos ära vaadata…

Eile toimuski (“lõpuks”, sest filmiti juba üle-eelmisel suvel) näitlejate-tegijate kohaloluga koos pidulik esilinastus. Siinkirjutaja filmi lõppedes pittu ei tahtnud jääda, et mitte kõrvalisest lasta end mõjutada ning puhta ja ausa südamega siin kuulutada…et tuleb TAASKORD oma sõnu süüa! Näiteks eelmise aasta suurima teatrielamuse kinkis ju ka Shakespeare’i ja Vanemuise Tõrksataltsutuse (minu elu juba 5! sama materjali põhjal) uuslavastus. Pidin isegi kogu 2022 jooksul nähtud 508 filmi nimekirja läbi lugema, et kindel olla järgnevas väites - NII PALJU NAERDA 1 filmi vaatamise jooksul ei ole saanud juba ei-tea-mis-ajast! Isegi mitte terve eelmise filmiaasta jooksul! Eks me ole ju kõik pisut isemoodi filmivaatajad ning mina teabmis palju ning ammugi mitte suure häälega hirnuja kinosaalis polegi (“ei naera, nagu elektrikarjusesse takerdunud eesel”…või kuidas täpselt selles uues Suvitajates õhkupaisatud "parool" kõlaski :)) ja seda eneseavastuslikum, et kui ikka on, mille üle naerda, siis ei suuda seda viisakuse nimel tagasi ka hoida…Aga ei teinud seda ka terve suure saali täis rahvast, sest üks pidev naerupahvakute paraad toimus kogu seansi aja!

Jah, suures plaanis on ju lugu sama- korpulentne linnamaadam Kohviveski oma prouat ümmardava nääpsukesest mehikese, poja, õe ja killavooriga saabub Muhu saarele suvitama…

Aga aeg on teine, tegelasi on juures ja oli ju ka Nõmmiku filmis mingeid laenusid mujalt Smuuli loomingust, mis Martin Alguse stsenaariumis on omakorda teistmoodi. Tegelikult Martin ei sõida üldse sama teksti peal liugu, vaid on kirjutanud omad naljad, omad one-liner’id, millest nii mõnelgi on potentsiaali jõuda igapäevakasutusse ja saada omakorda "klassikaks"…esimeseks meenuvad näiteks "John lase vesi välja. Autol loll!" asemel 1 pildistamisega seotud lause, kus vaest meheraasu oinaga võrreldi ning “puhtalt marjade söömise” dialoog noorte vahel🤣

Tegelikult oligi nii, et avastseen, kus maamees (Lauri Nebel) rahulikult mööda teed sõidab ja linnavurledest suvitajad temast mööda vuravad -sellest “äratundmisest” alates tuli muie näole ning lahkuski sealt ainult vaid siis kui sai kogu näo naerulihaseid juba korralikumaks irvitamiseks pinguldada! Ja sellele naerule partneriks sai hingekeeltele ka üksjagu sooja ja sulnist romantikat! Seda nii noorte kui vanemate “paaride” vahel. Sellepärast on ka filmi sihtrühm väga lai…tegelikult täiesti piirideta! Esimest korda võttis pea pisarateni hinge hellaks, kui taluperemees lakaheintes oma naisele tunnistab, miks ta üldse need suvitajad kukile võttis ja teine kord noorte armunute tekstivahetus, mil südamed leekidesse on lahmatanud. Kusjuures ei saanud aru, kas seal oli filmiapsak, sest näidati ka tüdruku telefoniekraani hiljem kus tegelik tekst paista…Või oli see hoopis teadaandmine, et osa sõnumist oligi vaid ettekujutus? Ei tea…ilmselt mõtlen natuke üle ja pole vaja nii täpselt kõike luubiga passida.

Näitlejatööd on ridamisi suurepärased! Kaire Vilgats ja Meelis Rämmeld aimavad vast austusavaldusena tsipa ka oma rollides eelkäijaid järele, aga see võib pigem olla tingitud ka nende tegelaste tugevatest eripäradest, mis nõuavadki just vastavaid osatäitmisi. Ent vanast telefilmist nii Lia Laats kui Ervin Abel olid vast kõige rohkem “kohal” ka siin Ergo Kulla ja Martin Alguse versioonis Kaire ja Meelise kehades. Võib muidugi olla, et ka filmitegijad nimme tahtsid anda vana filmi austajatele pisukese silla, et nostalgialt ka veel 1 kiht juurde lisada.

Kaire ju mitte klassikalise näitlejakooli taustaga (loomulik talent!), ent varem ka "mänginud" ja Kohviveskiga üsnagi samalaadseid tegelasi (kõige eredamalt meeles vast tema Marko Matvere vampiiristunud tegelase jõulise prouana “Vampiiride tants”us), aga tema Sohvi Veski, ehk Kohviveski on nii mahlaselt koomiline, nagu Liagi oma oli/on! Ja seda tunnistab 1 Lia suurimaid austajaid siin(ja seal)pool Uuraleid! Näitlejatehniliselt minu lemmikud rollilahendused tegid Ago Anderson, Meelis Rämmeld ja Maarja Jakobson. Ago ja Maarja omad loodud läbi maainimeste olemuse ja saarlaste aktsendiga. Mees bravuurikam, otsekohesem, maainimese tasandilt hämmingus, et “sellised need mandriinimesed on”, naisel ka lisaks sellele veel valuline vaatamine ja kerge kahtlus, kas see oma mees ikka kogu tsirkusele vastu peab. Meelis oma lömitava ja naise võimuvalla tallaalusena karikatuurkoomika tippklass! Jah, Ervin oli (ja on) Ervin, aga Meelis on Rämmeld! Ja suurepärane ka nii saladusekandjast tuleneva mökuna kui ka hilisema, korra alkoholist härga täis mineva rollikaarega.

Pääru Oja nii pagana sümpaatne, ükskõik keda ja kuidas mängib, isegi kui film või etendus tema ümber nõnda hea ei ole nagu seekord, ehkki vast siiski tema enda rollide prismas siin siiski üsna Päärulik...aga seekord ma ei vingu grammigi, sest näitleja on selle ideaalselt oma rolli jaoks täpselt teenistusse pannud. Tema tegelane on ju täiesti varasema filmiga võrreldes juurde kirjutatud ning annab otsesema seose, miks Kohviveski õde (ja tema ise) üldse seltskonnas kaasas. Selle õe rollis justkui uus tutvus, ehkki tegelikult kunagi Tallinna lavaka 21.lennu lõpetanud, ent siis hoopis lombitaha karjääri otsima liikunud (ning sinna pikemaks jäänud) Kristel Elling. “Esimene ekraanikohtumine” andis mõista, et seal võib veel kõvasti rohkem peidus rohkem olla ning seekordne mängitav tegelane ka ju selle filmi mitte kergemate killast, ehk pisut negatiivse konnotatsiooniga oma võltslikkuses…siin tal Pääru mängitud peikaga veel nõme kihlvedu vaja võita, mis omakorda veidi sügavama teemana toob meie tänapäeva “tunnetega mängijad” häbiposti…

Kesksemates rollides veel 2 noort, Adele Taska ja Robert Klein, mõlemad mõnusalt orgaanilised ja usutavad ekraanil. Adele on siin mitte Liina, vaid Tiivi…ja teatud kaadrites vahvalt tunneb temas Maria Avdjuško “Keskpäev”ast ära. Siiani vast Adele rohkem modellina ja Robert sportlasena kuulsust niitnud, aga tere tulemast filmimaailma! Vahva ja (kurb)naljakas tabamine on seal ka see tänapäeva noorte "suhtlusvormi" puust ja punaseks tegemine!

Nagu mu kinokaaslane ütles - ideaalne lasta see film välja just praegu, sest vaadata filmis laiutavat suurt ja ilusat suve ning neid sügavaid värve…no kellele see ei meeldiks?! Suuremat sorti suveigatsusele muudkui hagu alla juurde! Eks oma teene seejuures loomulikult ka operaatoril (kes on sedapuhku režissööri ja monteerijaga (taas) ühes isikus, nagu Ergo puhul ka varem on "juhtunud"…lisaks alati teretulnud droonikaadrid, millest üks kohe päris alguses võttis isegi südame alt õõnsaks!

Muusikas on kasutatud uuemaid ja vanemaid Smilersi ja Sal-Salleri laule (minu jaoks 1 päris uus ja imeilus pikemalt ka), aga ka näiteks ümbertöötlust "Kui on meri hülgehall" laulu muusikast… Lisaks Hendriku lauluhäälele, saab ka Ivo Linnat nautida veel lõpukaadrite südamlikarmsa ja huumoriga läbilõikuva stseeni saateks olevas lõpulaulus, mis lõputiitritele üleminekul jätkub... 

Mõnus, mõnus, mõnus ja lahe vaatamine. Naerda ja veel SELLISES koguses, on puhas nauding! 

SUUR soovitus! 

Ei maksa takerduda hirmu kätte, et ei suudeta ületada originaali kättesaamatusse kõrgusesse tõusnud latti- see siin on siiski hoopis teine film ja seab juba oma enda megakõrge lati kõigile tulevastele "vanade klassikate uusversioonidele kinolinal"! Film, mida tuleb veel korduvalt ja korduvalt uuesti vaadata, et iga detail sealt üles noppida... ja neid "maasikaid" siin on... näiteks vahva avastus, et kui Ärni (Ago tegelane) külma haavale peale paneb, siis on see "Suvitaja" nimeline triibuliha... ja ma võiks neid väikseid kilde siin hulgi loetleda, mida ise avastasin, aga seegi on veel üks väike lahe lisand kinosaalis kõikidele sinna suvitama minejatele enda lõbustamiseks.

Miskit ehteestlaslikku on neis arhetüüpides ka just tänapäevas ja seega äratundmist nii vanast heast Smuuli loost, Nõmmiku filmist, aga ka meie ümber elavatest inimestest, rääkimata iseendast.

Savvusanna sõsarad / Smoke Sauna Sisterhood (Eesti 2023)

"Savvusanna sõsarad"

Režissöör ja stsenaariumi autor: Anna Hints

Dokumentaalfilm 2023
IMDB hinnang: 9,1 (16 hääletajat)

Minu hinnang: 8,5 (IMDBs ümardasin 9)
See välkarvustus ilmus ka instagrammis mõni päev tagasi: https://www.instagram.com/danzumees/

Eesti dokfilm, Anna Hints’i “Savvusanna sõsarad” (režissööri täispika dokfilmi debüüt), sai esilinastuse Sundance'i Filmifestivali täismüüdud kinosaalis. Filmitegijad tervitasid kohalikke etnolauluga. Peale filmi Q&A-le jäi väga palju inimesi ning agaralt kasutati ka küsimuste esitamise võimalust meie filmitegijatele. Muuhulgas küsiti seda, et kuidas meesoperaatoril sulandumine läks ja kui raske saunatemperatuuris filmimine oli (kasutati igasuguseid jahuteid, näiteks jääkotte keha ja kaamera vastas... aga midagi läks ikka katki ka), mitme saunatamisega film tehti (7 aasta jooksul u.50ga, seega palju jutte jäi paratamatult filmist välja), kus kohast leiti naised (osa olid Anna tuttavad, aga osalt ka võõrad, kes tulid-tahtsid ise osaleda) jne. Keegi mees küsis, et kas oli oluline näidata naise veritsemist (Anna läks tsipa põlema, ent suutis jääda viisakaks ja meeldivaks). See film edastabki kõike väga loomulikult, on kooskõlas looduse, inimhingede ja -kehadega ning menstruatsioongi on ju looduse osa! Lisaks oli oluline režissööri jaoks näidata aastaaegade ringlevat vahetumist ning minu kui vaataja jaoks tegelikult lisas see omakorda filmile mõtestuse, et aastad ja aastaajad vahelduvad, kuid saunas käiakse (aasta)ajast hoolimata, ikka sellepärast, et nii oma keha kui vaimu puhastada… ja seda ju nüüdseks juba sajandeid. Kuid kahtlemata andsid sellised "saunast väljas" kaadrid veel omakorda just filmilist ilu ja vahelduvust…ja just nimelt ILUSAD olid ka need valitud kaadrid. Näiteks kuidas naised jääauku lähevad või hullavad lumes, aga ka suve rohelus, milles saun asus. Ning muidugi ka saunas sees ei jää kaamerasilmal pisut kunstilisemgi ilu märkamata (lisaks muidugi naiste kehade ilule), oli selleks siis see kuidas vesi tilgub juukseidpidi või kui visuaalpoeetiliselt pestes-kallates kehalt piisad laiali pritsivad.

Tekkiski tõesti "saunasolemise-tunne" ka läbi ekraani, sest polnud sugugi raske (sugupoolest hoolimata) end sinna õeskonda manada. Jah, mehena  ju ise nii täpselt kõike seda, millest nad seal räägivad, oma kehaga tunnetada ei saa, aga need saunajutud on universaalsed ja meid kõiki (ka ligimestena) puudutavad. Sugugi pole need mitte vaid meestest, kaugel sellest, kuigi ega meist ka nii ühe või teise, lõbusa, armsa, vahva, kurva või hirmsagi vaatenurga alt päris mööda ei minda.

Öeldakse ju, et tabuteemasid enam pole, aga naistel tulevad ikka päris mitmed sellised sügavamad ja eluliselt erilisemad siiski jutuks, olgu selleks siis vägivald, abort, seksuaalsus, suhted ja haigusedki. Kõik niivõrd mõjuvad, sest nende taga on PÄRIS inimesed ja PÄRIS juhtumised.

Lisaks saunale ja saunajuttudele ning kogu- või sõpruskonna tundele, on film ka kui monument eesti naistele. Ilusatele, väe, võlu, vaimu ja valudega naistele, kellest ekraani kaunistab (ja peamiselt ihualasti…võiks öelda isegi hingeni alasti) vaid väike osa meie naistest, aga neid tundeid ja lugusid teavad-tunnevad otse või riivamisi enda ja oma lähedaste eludest vast kõik... mehedki. Ent ikkagi on need harukordsed, sest on just jutustaja elu omapäradega.

Argimaagia, mis tänu inimese erakordusele pole sugugi nii argine. Sauna loitsimised, rituaalid (näiteks soolaga puhastamine, vihtlemised jne). Ahmisin vaadates ja muudkui imetlesin ning elasin kaasa. Imelised naised elavad me ümber. Pinnale paistab vaid see, mida tahetakse-lastakse, aga saunahigistamist jagades, oleme kõik vennad-õed. Tihti ei mõtle sellele, kui palju vägivalda on suhetes või kui palju alkohol mõjutab inimelusid, kui enda jaoks need teemad on võõrad. Kuid kui kuuled ühelt ja teiselt, siis nagu silmad avanevad ning aimad ning oskad hinnata palju paremini, mis enda elumullist väljaspool toimumas ning neid kurvemaid ja näiliselt ebaharilikke asju üldsegi mitte vähe! Näiteks kuigi tean, et mu endagi ema on abordi teinud, ent see film just sellestki kohast avardas vaadet, mis tegelikult (ja paljude) naiste eludes toimub.

Kusjuures jäi tunne... ja kuigi nägu ei näinud (nägusid ongi siin näha vaid peamisel "saunanaisel” + lõõtsamängijal + veel vaid mõnel üksikul naisel), et režissöör ise oli ka filmis üks jutuvestjatest. 

Megasuur vaatamise ning ühtlasi saunatamise kaasategemise soovitus kui see märtsis Eestis ka kinodesse saabub! Annab võimaluse väga mitmeti suhestuda nende naiste lugude ja eludega ning samaga oma ja varem kuuldud juttudega paralleele tõmmata, nüansse võrrelda, tunda seda, mida need inimesed ekraanil tunnevad või on tundnud ning ühtlasi oma enda maailmanägemust läbi teiste inimeste kogemuste avardada. Nii teemade kui visuaalse ja muusika sümbioosiga väga mitmekülgset mõttestikku ning "elu ilu ja valu" pakkuv film, olgugi või pigem nimme sellepärast, et kõik jutuajamised ning -vestmised peamiselt just saunalaval aset leiavad. Suurepärane idee ja teostus!

2022 PÖFF Shorts alafestivali TOP parimad filmid, režissöörid, ekraniseerunud stsenaariumid ja näitlejatööd - Pöffipäevik 2022 - 8.-43.film

PÖFF Shorts 2022 programmidest suutsin tuvastada 16 eestikeelse tekstiga lühifilmi. Vaatasin ära need kōik ja lisaks 20 võōrkeelset või hoopis sōnadeta lühkarit ka. Eestikeelsete kohta tegin TOP10 edetabelid parimate filmide, parimate režiide, parimate stsenaariumite ja parimate mees- ja naisnäitlejate rollide kohta, kuigi mainimist vääriksid, eriti just näitlejate tabeli mõttes, vähemalt topelt nii paljud! 

Vaadatud mitte-eestikeelsete filmide kohta ka lihtne edetabeli vormis ülevaade ning enda arvates parima kohta natuke pikem kirjeldus.

Natuke läks žüriide arvamustest lahku ka, aga meeldisid ka nende valitud võidufilmid.

Päris lõpuni ei saa siinkirjutaja aru PÖFFi valitavate Oscari-esindajate kohta. Ehk minu andmetel on PÖFFil õigus esitada nii lühimängufilm kui lühianimatsioon, ent lühidokumentaale esitavate festivalide nimistust mina meie esindusfestivali nime ei suuda tuvastada... Miks siis esitada Oscaritele "Neighbour Abdi"? Ja esitatavaks lühimultifilmiks valiti "Bird in the peninsula", mis tegelikult oli juba enne PÖFF Shortsi kvalifitseerunud juba sellel aastal ja see nimikiri läks juba oktoobris lukku (materjalide esitamise tähtaeg oli 14.10) ja järgmistel aastatel enam samad filmid ei saa kvalifitseeruda (Birds in peninsula on ilusti nimekirjas olemas ja selle saatus selgub 21.12, kui teatakse Oscari eelvalikud, ehk nö. poolfinalistid). Seega minu loogika ja matemaatika kohaselt läheb PÖFF Shortsil valitud 3st Oscaritele kandideerimise õiguse pälvinud filmist arvesse vaid "lühimängufilmi kategooriasse" Eeva Mägi "3.oktavi F"... No vähemalt see kõige tähtsam, eks! :)

Edit 2023 sügis - "Neigbour Abdi" on ilusti arvestatud eelvalikusse 2024 kevadel jagatavatel oscaritel, aga ei teagi nüüd, et kas PÖFF Shortsi kaudu või kusagilt mujalt kvalifitseerununa, sest PÖFFi just lühidoki kvalifikatsioonifestarite seas endiselt pole: https://www.oscars.org/sites/oscars/files/96_full_qualifying_festival_list-all_shorts.pdf

Oma siinse peegelduse lähtekohana tuleb lisaks mainida üldse tänavuste lühifilmide märkimisväärset keskmist tasemetõusu ja seda ka läbivalt kogu pakutud Shorts-programmi kohta. Pressikonverentsil tõsteti ka esile, et juba valik ise oli festivali programmijuhtidel tunduvalt suurem, mida üldse näitamiseks seekordselt PÖFF Shortsil valida, ehk konkurents Pimedate Ööde Filmifestivalile pääsemiseks on täiesti arvestatav ja tõesti lõpptulemuses on seda selgelt tunda-näha.

Kirjutan seekord 1.kohast, ehk enda arvates parimast alates edasi allapoole.

Parim film:

1. (Ära) vaata - õudusfilm ühest naisest, kes näeb hoovis kahtlast mees, kes pidevalt tema aknasse vahib...kuni ühel hetkel muidugi on see mees tema korteris... või kas ikka on? Päriselt ka õudusjudinaid tekitanud film, mis lühivormis saavutab ikkagi terviknovelli mõõtme ning tehniliselt ka väga huvitavate valikutega (värvid ja filmilindi säbrulisus). Kahtlemata selle toimivuse põhisüüdlaseid on veel mitu, millest esimesena meenuvad Laine Mägi vapustavalt kaasakiskuv roll; nõelterav montaaž ja vaataja pakutu nägemise-haaramise usaldamine. VAU! Uhh, see magus, harvatuntav vaimustustunne, kui vaid pool sekundit möödaminnes naise silmad, ehk ühtlasi vaataja silmad näevad "varjukuju" naise toas!!!  Mrrrrrr....

2. Lapsemäng - isad õpetavad poegadele kirvega puid lõhkuma. Aga kui pojad jäävad omavahel... Valusalt traagiline terviklugu, mis paneb mõtlema ja ühendusi looma, hinnanguid andmata, kuigi naised, ehk emad seal filmiloos endast välja lähevadki... no kes ei läheks, eks... Orgaaniliselt usutavalt mängitud ja saatuslik hetk, mis seal peale juhtunut õues tammudes veel toimub, on nagu konks, mis vaatama-kaasaelama naelutab. Ott Kartau "isa" vaadates näeb kuidas kõik ta mõtted jooksevad tugevana püsida püüdva maski taga ja Maiken Pius'i "ema" on üks südantlõhestavamaid selle aasta rolle. Väga tugev tervik - absoluutselt kõik komponendid. Kõverpeeglis sidusus pikkade filmide festival "Inisherini hinged" filmiga.

3. 3.oktavi F(žürii võidufilm) - žanrite pillerkaar on ühest küljest nagu western (eastern?), kättemaksulugu, duell, äkšonfilm, peredraama, komöödia, draama, you name it! Vinged näitlejad nii need, kes keskmes, ehk Tambet Tuisk - sellesena, nagu teda kunagi varem näinud ei ole! ja Ekke "Kauboi" Hekles, aga ka väiksed kõrvaltegelased (näiteks Helena Lotman), aga ka animeeritud...justkui Disney-linnuke :)

4. Valge vale - silmale imeilus ajastufilm, kunstnikutöö võidukäik. Sisulises mõttes puudutav ja pinev lugu + väga head rollid. Eriti loo keskmes olev Maarja Johanna Mägi... Tõesti tunneb läbi ekraanigi seda, mida ta tegelane seal selles keerulises ajas tunneb, proovides põgeneda Rootsi venna juurde. Väga vastikud, ehk emotsioone esilekutsuvad kommunistid loovad Andres Mähar ja Janek Vadi! Ja Sander Roosimägi tegelane pakub mõjuva üllatuse. Omamoodi sidusus pikkade filmide festivali "Poeet" filmiga.

5. Tõus - Eesti oma scifi. Väikse tüdruku ja humanoidi sõprus(?) või igatahes suhtlus ja suhestumine. Vaimustav leid noore tüdruku rollis Leene Vugts, sest nii harva kohtab sellist orgaanilisust eesti lapsnäitlejates, samas on mäng ka täitsa sees olemas. Ja VAU - Tõnn Lamp täiesti sõnatu humanoidina räägib oma ilmete ja tegevusega rohkemgi kui mõned tekstiga rollid. Tühermaa tekitab võõra planeedi tunde ja katkine kosmoselaev ning kogu olukord on lähtekohane vägagi tuttav teistest filmides ning peamine - usutav. Lisaks valguse oskuslik kasutamine... eriti lõpustseenis... Ja isegi selles valguses on teatavat külmust. 

6. Topelt turbo - Vennad Eskod on teinud Eesti versiooni Kiiretest ja vihastest. On autovõidusõit, kus kaksikud õed mõtlevad välja triki kuidas ihaldatud auto endale saada. Kerge see neil ei ole, sest igasuguseid lõrisevaid pätte ja kaabakaid tuleb selleks võita ning omavaheline väike nägelus käib ka asja juurde, sest kuigi kaksikud, on nad ikkagi kaks erinevat inimest...ja nagu me kõik, nii ka nendel on oma kiiks... Näiteks see kui nende nimesid segi aetakse - ja hoia siis piip ja prillid! :) Tekitas seose, et kui need kaksikud filmilinal on Eskode alter egod naistena... ja siis liikus mõte Matrixi Washowskite juurde...aga ei... liiga palju pole ka vaja mõelda, eks :) Kaksikutest tüdrukute hääled olid kuidagi nihkes või sõrmega täpselt viidata oskamata miskipärast kohati imelik. Film on äge ja hoogne ning tehniliselt huvitav... natuke ka efektitsemine efektitsemise pärast, aga sellise žanri film ju lausa nõuab seda, seega veel eriti lahe. Iseäranis üllatas ülimalt positiivselt Markus Luik ühe lowlife limukana ja kuigi Erki Laur paneb täiega üle, siis seegi on "õiges rollis õiges filmis". Alo Kurvits vilksatab ka korra ning Jüri Pootsmann võiks täitsa rohkemgi kinoekraanile jõuda! :)

7. Tiiu ja draakon - lahe ja lõbus absurd, mil Tiiu sünnipäevale tuleb terve armaada tegelasi, kes lähevad ei tea kuhu maja ossa... mõni isegi seinavahele, aga kõik nad sinna pittu ära mahuvad. Samal ajal kui õues luurab ringi kuri draakon, kes inimeste käsi armastab süüa. Külaliste viisakus ei lase "draakoni" sõna suhu võtta, sest arvatakse, et ka Tiiul on oma kurb lugu selle elukaga seoses... aga tegelikult?! Tõeline "meie maja tsirkus" läheb lõpuks lahti ja eriline lemmik on "tapeedikarva tädi" :)))

8. Hingele - dokfilm ühest armasast eesti perekonnast, mille ema-isa ja läbi nende ka tütar, väärtustavad vanu väärtuseid, nende säilitamist ja edasi andmist-jagamist. Jääb mulje, et seetõttu on nad leidnud oma koha siin maailmaruumis ning vast ehk õnnelikkusegi. Pealkiri ütlebki, mida see film annab - midagi hingele.

9. Maasikakokteil - Ursel Tilk ja Külli Teetamm teevad head rollid, stsenaarium täiesti kobe, eriti lõpus pakutav sisemine sidusus on mõtteidäratav. Ei ole sellist tanklat näinud ning selle sees oli ka asju, mis kui olid sinna kunstnike poolt loodud-toodud, siis vääriksid eraldi kiitmist.

10. Kõnelus - oi, mis näitlejad... ja lõputiitritest selgub, et nii Elmo kui Anu on osalenud ise ka tekstiloomes. Elmo pahalasena ja Anu segase metsamoorina - magus ka igale teatrisõbrale. Üsna teatraalselt ühes kohas kogu novellfilm toimub ka... aga lisaks supernäitlejatöödele annab meeldejääva vürtsi ka üllatav ja oma kiiksuga lõpplahendus!

---

11. Tallata kingad

12. Sume mälestus

13. Uibu talu

14. Kahe poole vahel

15. Peegel peeglis

16. Müüdud hing (viimane positsioon ehk vajab ka väikest selgitust, ehk minu arvates eelkõige pisut liiga lihtsa stsenaariumi tõttu, aga positsiooni ei aidanud parandada ka nõksu ebaorgaanilise meesnäitleja roll.)

Oleks tahtnud väga näha ka juba maailmas auhinnatud Katariina Aule "Heiki teisel pool", aga tundub, et tegemist on praegu vägagi heas loomingulises vormis oleva noore režissööriga, kellel ühena vähestest oli niigi 2 filmi programmidesse valitud.

TOP10 parimad režissöörid:
1. Raoul Kirsima - (Ära) vaata
2. Silver Õun - Lapsemäng
3. Katariina Aule - Valge vale
4. Eeva Mägi - 3.oktavi F
5. Raul&Romet Esko - Topelt turbo
6. Oliver Remma - Kahe poole vahel
7. Ivar Erik Yeoman - Uibu talu
8. Alesja Suzdaltseva - Tõus
9. Teresa Juksaar - Tiiu ja draakon
10. Katariina Aule - Hingele

TOP10 parimad stsenaariumid:
1. Lapsemäng
2. 3.oktavi F
3. (Ära) vaata
4. Topelt turbo
5. Valge vale
6. Tiiu ja draakon
7. Tõus
8. Kõnelus
9. Maasikakokteil
10. Sume mälestus

TOP10 parimat meesnäitlejate rolli:
1. Tambet Tuisk - 3.oktavi F - Kogu Shorts festivali parim näitlejatöö - nii ootamatu, isegi julge ja lopsakalt irooniast pakitsev! VAU!
2. Tõnn Lamp - Tõus - sõnatu, aga nii paljuütlev roll. Liikumine seejuures ja kogu karakter.
3. Markus Luik - Topelt turbo - vinge, vinge, vinge. Hoogne ja naljakastõsine. 

---
4. Ott Kartau - Lapsemäng
5. Peeter Volkonski - Uibu talu
6. Elmo Nüganen - Kõnelus
7. Gert Raudsep - Peegel peeglis
8. Erki Laur - Topelt turbo
9. Raivo Trass - Kahe poole vahel
10. Stefan Hein - Tallata kingad

TOP10 parimat naisnäitlejate rolli:
1. Laine Mägi - (Ära) vaata - Laine on tase! Nüansirikas, emotsionaalne ja emotsioonetekitav suurepärane roll!
2. Leene Vugts - Tõus - üllatav kuivõrd orgaaniline roll lapsnäitlejalt. Huvitav kas näitejuhtimise läbi maha kistud nurkadega või ongi päriselt loomulik selline talent...igatahes üks järjekordne põffileid.
3. Terje Pennie - Müüdud hing - Terje suures plaanis, vaimustavalt detailirohke, sümpaatne ja armas tegelane, kelle kohta Terje mängitult justkui mõistad rohkemgi seda naist vaadates kui see mis tekstis leida.

---
4. Anu Lamp - Kõnelus
5. Maarja Johanna Mägi - Valge vale
6. Maiken Pius - Lapsemäng
7. Anne Türnpu - Peegel peeglis
8. Karmel Naudre - Sume mälestus
9. Helena Merzin-Tamm - Tallata kingad
10. Saara Pius - Lapsemäng

Festari lemmik-lühkar kõikide programmide kõikidest filmidest oli “Heart valley”, mis on muide ka tänavu Oscari-võistlustules olevate lühidokumentaalide eelvalikus sees. Dokfilmi keskmes üks Wales’i 73-aastane mees, kes on osanud oma elu elada õnnelikuks. Põhiliselt sellepärast, et millega ta päevast päeva tegeleb, ongi tema lemmiktegevus (lambafarmer). Nõnda ta tahab, ja isegi siis kui ei pea, ikka võimalikult palju tööl olla, sest just seal tunneb ta end kõige õnnelikumana. Üldse tundub, et lihtsuses peitubki õnn. Tema lemmikhobi on kepikõnd ja ta teeb seda igal õhtul. “Ootab nagu väike laps uut mänguasja”, et tuleks juba õhtu, et saaks minna oma kõnnile. Suurema mõtlemise hoiab ta ka selleks ajaks :)

Edasi paremuse järjekorras ja natuke nagu puder ja kapsad, ehk žanrite mõttes kõik "ühes pajas" koos.

2. Neighbour Abdi (dokk filmitegemisest ja sõjast)

3. Once there was a sea (minu arvates festivali parim lühimultikas, Araali merest, mis 60ndate lõpus/70ndate alguses kuivas ära)

4. Nest (minu arvates festivali parim lühimängufilm, aasta aega jälgib ühe koha peal kaamera, mis toimub ühe laste onni ümber)

5. An Irish goodbye (mängufilm - ema sureb ja 2 venda, kellest 1 down, täidavad ema soovide TOP100)

---

6. Snow in September (mängufilm)

7. Laika & Nemo (anima)

8. Sierra (Eesti anima)

9. The debutante (anima)

10. Everything at once/Alt på en gang (mängufilm)

11. Conversation (mängufilm)

12. Bird in peninsula (anima)

13. Airhostess-737 (mängufilm)

14. Ice breakers (anima)

15. The flying sailor (anima)

16. Zoon (anima)

17. Berry pickers (mängufilm)

18. Luce and the rock (anima)

19. Amok (anima)

20. Meneath: the hidden island of ethics (anima)

(ülal fotol on suurepärane Tiina Tõnis, kaadris filmist "Tiiu ja draakon")

Firebird/Tulilind (UK-Eesti 2021)

Režissöör: Peeter Rebane

Stsenaarium: Peeter Rebane, Tom Prior

Olulisemad näitlejad: Tom Prior, Oleg Zagorodnii, Diana Pozharskaya, Margus Prangel, Ester Kuntu, Jake Henderson, Nicholas Woodeson, Henessi Schmidt, Kaspar Velberg

IMDB hinnang: 6,6 (hetkel 25 hääletajat)

Minu hinnang: 7,0

Eile BFI Flare festivali raames esilinastus... või siis täpsemalt öeldes "esiekraanistus" Briti ja Eesti koostöös valminud verivärske mängufilm, mis on ühtlasi Peeter Rebase täispika mängufilmi debüüt. 

Keelatud armastuslugu, mis saab alguse 1977.aastal Haapsalu sõjalennuväljal, kuhu saabub uus ohvitser - Roman (Oleg Zagorodnii). Talle määratud noor autojuht Sergei (Tom Prior) on küll samas lennubaasis töötava noore Eesti neiu Luisaga (Diana Požarskaja) ehk pisut soojemateski suhetes kui lihtalt sõprus, ent mehed armuvad sellel gaysuhete-keelatud ajastul praktiliselt esimesest silmapilgust. Kord piirivalve eest varjudes ollakse nii lähestikku, et esimesele suudlusele on ühtlasi nii sobiv võimalus kui ka koht. Kuid kuri major (Margus Prangel) saab haisu ninna, sest keegi on talle sellest kõrva sosistanud... Nende meeste elus algab varjamiste ja valede, ent samas ka riske vääriva armastuse aeg. Kuigi traagika on juba lähtekohas kogu loosse sisse kodeeritud.

Tegemist on tõsielul põhineva looga, mille Peeter Rebane ja Tom Prior kahasse stsenaariumiks kirjutasid. Minule kui eestlasele on muidugi juba eoses huvitav, sest tegevustik leiab suuremas osas aset just nimelt siin Eestis. Ja kuna tegemist on päris inimeste elusaatuste taustaga, siis kogu suhte- ning samas ka ajastu- ja olmetraagika on väga ehe ning eluline. Muidugi on siin ka filmiks vajalikku dramaatilisemaks dramatiseerimist ning seda oleks ehk võinud rohkem ja julgemaltki olla, näiteks dialoog, mis leiab toidulaua ümber aset Moskvas (korteris kus mehed elavad koos), ent sinna saabub külla Eestist lennuohvitseri abikaasa ning elaminegi oli vaja ümber korraldada, et saladus ei paljastuks... see kuidas ja mida siis noorem meestest (kes peale sõjaväge on tulnud siia näitlemist õppima) vastab küsimusele, kas tema elus on kedagi tähtsat? Või nuhkiva majori õhtune üllatus-külaskäik, mil armunud on tegelikult koos, kuid teisel tuleb end kiiresti ära peita... Kuid üldkokkuvõttes on siiski kõik tasakaalus, on nii rõõme, kurbust kui põnevust nende inimeste elus. On nii sõprust kui armastust ja suhet kui ka varjamist-valetamist-vahelejäämise ohte. Pealkiri on viide Stravinski balletile, mida mehed vaatamas käivad (Vene Teatri laval, kus seda filmiti on näiteks Jevgeni Grib, kuigi tantsu on siin vähe) ning paratamatult ju ootad sellisel juhul ka mingit sügavamat seost või ühendust ka balleti aluseks oleva vene muinasjutu ja filmi loo vahel, sest milleks muidu üldse see teatri-lõik siin vahel, ent seda siiski pole... Kuid õnneks siiski lõpus toimub (mitte "Tulilinnu" loo, aga teatris selle etenduse vaatamas käimise mõttes) sidumine. 

Film on tinglikult jagatud kaheks - esimene pool sellest, mis toimub Haapsalus - suhte algus, keeruline püsimajäämine ja lõpuks noorema mehe lahkumine. Teine pool Moskvas, kus noorem on astunud teatrikooli ja vanem mees on end ka tööga sinna lähetanud, kuigi on Eestis noorema mehe endise sõbratariga (ilmselgelt kõlakate vaigistamiseks) abiellunud ja lapsegi saanud. Kuid loomulikult pole kõik (üheski elus kunagi) nii lihtne ja sirgjooneline - toimub liikumist nii Eestisse pulma kui ka päris lõpus...

Filmist aimub ambitsiooni ning soovi tabada just eelkõige ehedust, aga ka soovi jutustada ilusaid, valusaid ja õnnetuid lugusid nende inimeste saatustest. Režii võidutseb ehk just kõige rohkem selle koleda eelarvamuste ning seadusekorra aja, nõukogudeaegse ängi ja üldise vaesuse kontrastis noorte ilusate inimeste ja väga hea kunstniktööga (sh. kostüümid!), millele kõigele veel omakorda lisab emotsioone imekaunis, Poola noorema põlve helilooja Krysztof A. Janczak'i loodud muusika(!). Mait Mäekivi kaamera on ilmselgelt taotluslikult (võrreldes üldiselt filmidega keskmisest rohkem) tegelastele üpris lähedal ja sedasi saab ka vaataja kõigest väga ligidalt osa. Kui kunstnikele midagi ette heita, siis peategelase soengut filmi viimases stseenis (muide seal paistab ka režissöör ise mõni rida tagapool :)) Režissöör on toonud sisse läbivalt siduva vette-sukeldumise teema, millest saab teatavas mõttes selgroog - see kus kohast tegelane tuleb, ehk lapsepõlves sõber Dima, kellest ilma jäädi ning see näib olevat ka tema saatus edaspidi.

Ka näitlejatöödele mõeldes, on siin siiski eestlasena just eelkõige eesti näitlejatel põnev sõrmega järge ajada - ehk keda ekraanil "omadest" näha saab. No tegelikult siin suurem osa ongi eesti näitlejad, kuigi peaosades mitte. Peaosades, ehk armunuid mängivad britt Tom Prior ja ukraina näitleja Oleg Zagorodnii ning nende vahel ainsas suuremas naisrollis vene näitlejanna Diana Požarskaja. Minu jaoks kõik 3 "uued tutvused", kuigi kui nende filmograafiaid vaadata, siis nii Tom'i kui ka Diana filmidest on nähtud nii mõndagi, ent ju nad olid nendes filmides väiksemates taustarollides (või siis lihtsalt ei jäänud millegagi meelde). Ent brittidest ehk kõige tuttavam näitleja siin filmis on hoopis ühes väiksemas - venelasest kindralit-baasiülemat mängiv Nicholas Woodeson. Nick on muide ka oma väiksest ekraaniajast hoolimata hämmastavalt usutav venelasena. Nii usutav, et arvasin, et see ongi keegi meie Vene Teatri näitlejatest (olgu lisatud, et Vene Teatrist on kaasatud näiteks üks selle maja endiseid näitlejaid, ehk Eduard Toman, kuigi ta siin ei räägi, aga laulab).

Just kesksetes näitlejatöödes seisnebki vast filmi suurim probleem. Täpsemalt selles aktsentide paabelis. kõik ju räägivad inglise keelt, aga Tom Prior näiteks ebaühtlaselt vahepeal vene aktsendiga, siis jälle briti omaga. Diana Požarskajal viskab mõnedes lühilausetes isegi eesti aktsenti sisse, aga siis jälle hoopis rohkem läti-leedu aktsendiga. Kui see ka mitte inglise keelt emakeelena rääkivat vaatajat häirima hakkab, siis on vist midagi ikkagi viltu. Ilmselt mõningat ehedusele-juurde-aitamist on sellegagi taotletud ja siin ju olidki tegelastena emakeelena nii eesti kui vene keelt rääkivad inimesed segamini, ehk teatud piirini võib selle ka andeks anda... Minul oli ka isiklik probleem peategelast mänginud Tom Prior'i mängustiiliga. Kuigi välimuselt ilmselt meeldiks paljudele noortele tüdrukutele (ja arvestades filmi žanri, siis miks ka mitte mõnedele poistele) ning oma kurbade-kutsika-silmadega saab elus ilmselt päris mitmed uksed lahti, siis mängumaneeris oleks nagu mingid plaanid puudu. Õigemini oligi vaid ehk max kaheplaaniline - üks kurb/vihane ja teine rõõmus/armunud, aga sellise kivinäoga mõlemad, nagu on ehk täheldada bodybuilderitest näitlejatel. Ja ma ei ütle seda sellepärast, et ka ekraanil ei jäeta ta lihased näitamata, vaid mida rohkem sellele paralleelile mõtlen, seda tugevamalt tunnen selle tabavust ka teiste lihaste-pumpajatest näitlejatega. Muidu ju igati (ja sellise loo jaoks veel eriti vajalikult) sümpaatne ning esinäitlejale omase sarmiga (lisaks teatrikooli taustaga!)

Oleg Zagorodnii oli vast ekraanil isegi huvitavam, aga tema karakter Romangi natukenegi salapärasem, sest kohati ikkagi ei teadnud, et mida ta päriselt tahab - kas tahab selle poisiga koos olla või siiski mitte riskida. Kas ja kui palju ta armastab oma naist? Seevastu Tomi Sergei-tegelane oli "what you see is what you get". Võib-olla siin tuleb mängu ka tegelaste vanus? Õnneks siiski keemia kahe mehe vahel oli ekraanil täiesti olemas (eriti Tomi poolelt). Margus Prangel mängib oma tegelase kergesti vihatavaks ja kuigi teda on siiski ekraanil (liiga!) vähe, on see tema tegelase "ilgus" ka sellel ajal peategelaste peade kohal ja vahel, kui Margust parajasti ekraanil pole - järelikult mäng mõjub! Diana Požarskaja oleks nagu segu Mirtel Pohlast, Eva Kolditsast ja Ingrid Margusest. Ilus tüdruk, kes oskab rolli sisse sügavale minna ning oma tegelase elama panna. Jah, alguses mõtlesin, et oleks ju veelgi huvitavam kui ikka näiteks Ingrid selles rollis oleks (eriti ka selles valguses, et eesti naised ju on oma ilu poolest maailmakuulsad!), aga siiski üsna pea sain aru sellest valikust, ehk täpsemalt öeldes eneselegi märkamatult leppisin Diana. Minu jaoks mängis ta veel mõlemast peategelasi mängivast mehestki paremini. Eesti naisnäitlejatest vast suurimas rollis oli (minu suur lemmik) Ester Kuntu, kes siin on peategelase Moskva teatrikooli kaasõpilane, Ester teeb iga teatrilavastuse ja filmi vähemalt grammi (kui mitte rohkem) võrra paremaks :)  Kuigi jah, ega tal siin paraku karakteriarendamiseks ekraaniaega siiski palju ei anta - see on film ikkagi eelkõige meestest, omavahel armunud meestest.

Toon ära veel eesti näitlejad, kes silma jäid. Markus Luik saab korralikult poiste peale kasarmus karjuda - pisitilluke roll, aga vägevalt vihase põlemisega. Kaspar Velberg piloodina, Sten Karpov komandörina ja Henessi Schmidt Luisa sõbranna Olgana (ehtvenelannalikult helesiniseks värvitud silmadega) saavad ka natukenegi sõna, aga lisaks vilksavad ekraanilt läbi näiteks Carmen Mikiver, Rasmus Kaljujärv, Karl-Andreas Kalmet, Silver Kaljula, Märt Koik, Markus Habakukk, Anne Paluver ning Viljandi lavakoolist mõned eelmise ja tulevase lennu noored (Carmen, Rasmus ja Anne ütlevad ka 1-2 lauset).

Kuid tahaksin veel lõpetuseks peatuda selle filmi olulisusel. Jah - elulugu on juba piisavalt olulise kaaluga, et seda jutustada, jah - gay-teema ning homoseksuaalsuse kriminaliseerimine ning inimeste läbielamised selle tõttu on samuti vajalik silme ette tuua ning mõista anda, et gayde vihkamine pole normaalne, jah - armastus ning veel eriti traagiline armastus - mõjub ning on filmides ikka ja alati üks emotsionaalsemaid teemasid... kuid ma mõtlen veelgi sügavamalt... Ehk see, milline efekt kogu vihkamisel, üleolekutundel, märgistamisel, ebavõrdsusel ja mõnitustel gayde aadressil ühiskonnas on (ja seda ka tänapäeval, ehkki tunduvalt vähem kui kunagi varem). Üksikinimene (kui ta on tugev) ehk kehitab õlgu ja raputab selle prügina enda pealt või ravib need torked ära, aga kui ka poliitilised jõud õhutavad ning ühiskonnas seda ebamoraalset eristamist aidatakse ülal hoida, siis saab olema ikka ja jälle neid õnnetuid inimesi, kes kardavad olla vabad ja õnnelikud sellistena, nagu nad paratamatult on sündinud. See, aga viib edasi õnnetute abieludeni, sest ühel hetkel ju ikkagi tõmbab selle sugupoole suunas, mis on geenides määratud või kui hoitaksegi ennast sellises, tegelikult ühepoolse päris armastusega suhtes pool vägisi ning ei ole võimalik anda endale (ega elukaaslasele) võimalustki, siis tegelikult ei saa olla lõpuni õnnelik ei ise, ega see, kellega koos elatakse. Siis võivad sündida siia ilma ka lapsed, kelle vanemate suhted on juba ette hukule määratud ning võib kerge vaevaga ette kujutada, millise närvikavaga inimesed neist üles kasvavad, rääkimata lõpuni õnnelikust lapsepõlvest ilmajäämisest... Miks me seda ometi siis meie seas elavatele inimestele ühiskonnana teeme? Filmis toimuvad asjad 40 ja rohkemgi aastat tagasi - see oli teine maailm siis ning terve mõistusega sellele tagasi vaadates on see ka hukkamõistu vääriv, aga kuidas meie maailmas on ikka veel mõned inimesed võrdsemad kui teised? Miks ikka mõnedes kohtades peetakse seda "haiguseks", kui meie teadus on arenenud juba nii kaugele ning me teame, et see on paratamatus. Mitte hälve, vaid selliseid inimesi on väga-väga palju (osalt avalikult, osalt mitte). Kusjuures see ei puuduta ühtki teist inimest kuidagigi - ei tee haiget, ei vaja kellegi teise poolt eraldi hoolitsemist, pole ühiskonnale kahjulik... Miks siis ometi ikka veel ei mõisteta, et kõigil oleks parem kui erinevusi aktsepteeritaks või tegelikult ei tehtaks neist üldse ei välja (ega ka erandeid). Sest nii ei rikuta ei lähedaste ega ka laste või lastelaste elusid, kes võivad vihkamiste "lõksu" ohvriks saada, samasse vihkavasse maailma sündida. See oli see, millest film oma pealmiste kihtide varjus jutustas. 

Ühel teisel ajastul, mõnes teises riigis oleksid ka need inimesed siin saanud olla õnnelikud ja kes teab - võibolla elaksid veel tänapäevalgi...

Hüvasti, NSVL!/Goodbye Soviet Union (Eesti-Soome 2020) - 20.film PÖFFil

Režissöör ja stsenaariumi autor: Lauri Randla

Olulisemad näitlejad: Niklas Kouzmitchev, Nika Savolainen, Ülle Kaljuste, Tõnu Oja, Pääru Oja, Jekaterina Novosjolova, Sten Karpov, Anne Reemann, Piret Krumm

IMDB hinnang: 7,3 (hetkel hääletajaid 77)

Minu hinnang: 7,5

Tegemist on režissööri debüütfilmiga.

Film räägib hoogsas ja humoorikas vormis sellisest huvitavast rahvast, nagu ingerlased, läbi ühe perekonna ja selle liikmete katsumuste, kodu ja enda koha otsingutel, nii otseses kui kaudses mõttes. On ju ingerlasi nii Eestis, Soomes kui ka Venemaal ja ühtlasi kuuluvad nad kõikjale ning mitte ühtegi neist kolmest riigist. Tõi ehedalt siinkirjutajalegi lapsepõlve meelde, kui nõuka ajal sai emaga Soome kolitud ja seal tegelikult "venkuks" (täpsemalt näiteks mõned kooli- ja klassikaaslased kasutasid sõnu "saatanan ryssä") kutsuti, sest toona oli ju see riik kus kohast Soome saabusime kõik üks suur "Nõukogude Liit". Kuigi kolisime sinna päriseks, siis ise teadvustasin end ikkagi tugevalt eestlasena ja olingi Soomes nagu "külas", mis siis sellest, et seal olid nii ema, vend kui ka kodu. Soome jäigi kodumaaks 8 aastat (hiljem sama kaua, aga juba täiskasvanuna sai elatud ka Rootsis, ent siis "eestlasena", sest ka NL oli sinna kolimise ajaks juba ammu lagunenud).

Filmis jälgime eeskätt ühe varateismelise poisi eluvintsutusi. Alguses küll beebina, aga suurema osa siiski nõukogude pioneerina. Lugu oma tõsisemad teemad patsutab ilusti korralikult lõbusa pealispinna alla ja seega mõjub vaadates kõvasti komöödia poole kaldu, andes hoogu juurde väga põnevalt dünaamilise ja fantaasirikka kaameratööga (operaatoriks Elen Lotman), aga seda kohatut kohatunaolekut loomulikult ei varjata - nii teevad peategelase elu kibedaks ühest küljest nii eestlased samas ei kuulu ka päriselt venelaste sekka. Õnneks viib saatus (tegelikult ringiga) kokku tšetšeenidega, kes samuti päriselt siin "kodus" ei ole ja nõnda leitakse nii kodu kui sõbrad. Kõik otse loomulikult ei lähe ka siis lepase reega. Elu on ju ikka raskuseid täis ja teistel inimestel on omad egod tähtsamad ja nõnda need "põrkumised" muudkui leiavadki aset... ka päris elus, mida ju ka kontsentreeritult ja konserveeritult filmikunst peegeldab. 

Film on mõnusalt värviline ja baseerub ka auteuri enda lapsepõlvel... eks lapsepõlved ongi ju "värvilisemad" kui hetke argipäev :) See aeg, mida filmis elatakse on ühtlasi nõukaaja lõpp, ehk lääs oma uute tuulte ja leninikummardamise lõpuga pressib juba kõvasti peale. Eks need murrangulised ajastud ole veel need kõige põnevamad ja muudatusterohkemad.

Film puudutab veel mitmeid ja mitmeid teemasid, mis just tollel ajastule olid omased. Nagu näiteks KGB, sõjaväest pääsemiseks endale viga tegemine, suletud piirkonnad oma tõkkepuudega, vanem läheb läände tööle ning vanavanemad peavad last/lapsi kasvatama. Ja muidugi kui see vanem sealt siis kodumaale küll tuleb, toob ta kõikvõimalikku võõramaa värvilist ja maitsvat nänni - ka poisist saab hetkega koolis populaarne (seegi tuli oma lapsepõlvest meelde). Ja kogu see Glasnost ning eesti iseseisvumine... Kiire montaaž ja hoogne ja tuttavates teemadest hoolimata üllatusi täis süžee hoiab pidevalt filmi värske ja kaasatõmbavana.

Head tööd teevad ka näitlejad. Mitmekeelsed poiss ja ema, ehk vastavalt Niklas Kouzmitšev ja Nika Savolainen. Niklase jaoks esimene filmiroll, aga Nika on Soomes juba tuttav nägu... tihedamalt seal vast just vene tüdrukuid mängiv näitlejanna. Kuid muidugi erilist huvi pakkusid meie omad näitlejad. Vanaema ja vanaisana täiesti segast keelt (ja teksti) suust ajavad Ülle Kaljuste ja Tõnu Oja on erilised karikatuursed pärlid! Sahmerdavad nii omavahel kui ka tütart ja lapselast kantseldades. Onu Koljana lahedalt ja stiilselt vast isegi rohkem 70ndate ajastulike vuntsidega vahva väikse sutsaka teeb sisse ka Pääru Oja - eriti nemad kolmekesi koos Ülle ja Tõnuga annavad igati ühe ja sama perekonna mõõdu välja :) Jekaterina Novosjolova on nii filmigeeniline! No eks teised (eriti Pääru) ka, aga filmikaamera armastab teda veel kuidagi eriliselt. Selge diktsioon laseb nii kergelt tema (venekeelsest) tekstist aru saada ja see hääl ise on samaaegselt terav nuga, aga ka sulavaha. Pisikestes kõrvalrollides saab muide siin nautida mitmeid meie Vene Teatri lemmikuid - Tatjana Manevskaja, Jekaterina Kordas (ka lõbusalt karikatuurne sutsakas), Igor Rogatšov, Ivan Aleksejev ja Aleksandr Okunjev näiteks jäid oma lõikudega ühel või teisel põhjusel silma. Aga hulgaliselt pisirolle on ka eesti teatrite näitlejatelt. Mõned, kuigi roll on tõesti vaid tibatilluke, teevad lausa fantastiliselt head pisirollid. Luule Komissarov näiteks kiiritusarstina või Sten Karpov tähtsa Tšetšeeni ohvitserina (peategelase sõprade isa), Nils Mattias Steinberg korravalvurina ja eriti-eriti ajastuliku soengu ning hooliva suhtumisega Piret Krumm ning tõeline nii selle kui ka Pöffil näidatava "Vee peal" filmide pisirollide meisterliku karakteriseerimisoskusega Anne Reemann! Anne sotsiaaltöötajana on nii ehe, samas ka karikatuurne - täiesti fenomenaalne kombinatsioon, mis panebki selle karakteri elama ja väiksest mahust hoolimata meelde jääma!

Film siiski suuremas osas ei ole eesti keeles, vaid jutustaja (Tarmo Männard), hoiab seal vahel eestikeelset joont. Palju on nii vene- kui ka soome keeles... pani mõtlema, et kui vahepeal ei saanud aru, mida näiteks Ülle Kaljuste tegelane ütleb, kas see on tingitud sellest, et näitleja läks mänguga nii hoogu, et see tekst muutus segaseks või siis ütles ta midagi täiesti arusaamatus ingerlaste murrakus... Aga ega siin filmis iga sõna arusaamine polegi tähtis, eriti just nendel hetkedel kui sellised kohad ilmnevad, siis on ka seda muud sehkendamist nii palju, et nagunii saab kõigest aru, mida tahetakse öelda.

Muusikavalikus mixitakse Anne Veskit nii eesti kui vene keeles ja Alla Pugatšova Miljon punast roosi... ei pannud tähele, aga oleks ju võinud ka Katri Helena või Arja Koriseva sinna kolmandaks sisse segada, oleks kompott olnud täiuslik :) Lõpuks ei saada ka JMKE "Tere Perestroika"ta (veel üks isiklik mälestus tõusis esile - kui Soomes elades see kunagi sealsetesse edetabelitesse tõusis - oli uhke tunne küll- ikkagi eesti keeles ja midagi, mis ka nendele "minu rahvust vihkavatele" koolikiusajatele meeldib- ja neil puuduvad ka vastuväited või õigustused, sest ametlikku edetabelit mängiti kõigile raadios ette... kuigi laul ise minule tollel ajal väga ei meeldinudki).

Kas see film nüüd selline kultusfilm kunagi on, nagu suured ja armastatud vanad-head eesti filmid, eks seda näitab aeg... Ise vaevalt, et teist korda enam kunagi vaatan. Samas ühe õhtu meelelahutuseks väga tore ja energiliselt hoogne - lõbus, aga tõsine ka, nostalgiline, ent samas väga modernse pildikeelega. Päris huvitav oleks teada, kuidas venelased ja soomlased seda filmi vaatavad - mida nemad siit üles nopivad või tähtsaks peavad. Teema on kahtlemata selline, mida saaks ja võiks ka teiste vaatenurkade alt uurida, ent samas võiks vabalt tulla kunagi ka samas stiilis järg "Ingerlaste uskumatud seiklused iseseisva Eestiga toimetulekul". Kuigi jah, Koivisto kutsus nad ju ära Soome...

Mephistopheles (Eesti 2020) - 18.film PÖFFil

Režissöör ja stsenarist: Manfred Vainokivi

Olulisemad ekraanil: Linnar Priimägi

IMDB hinnang: Film on nii uus, et seda ei leidugi veel sealt

Minu hinnang: 4,5

Üks kummaline film... täpsemalt oleks see nagu olnud filmi tegemise katsetus... sest portreeritav on küll edev ja ilmselgelt naudib tähelepanu, mida film ju koondab temale 100%... kuid tema ise usub, et see film läheb nässu...

No kas ta just nässu läks... filmina ilmselt küll mitte... Pean vist taustaks seletama kõigepealt enda lähtekohta, miks see film minule ikkagi ei meeldinud, kuigi filmitegijal oli või ilmselt kujunes filmimise käigus päris huvitava, nihkes kontseptsiooniga isikuportree-dokfilm Linnar Priimäest.

Kõigepealt tuleb minna ajas tagasi nii umbes 20-25 aastat, mil Linnar üldse siinkirjutaja teadvusesse jõudis. Küll tal olid huvitavad sõnavõtud! Ise selline UFO, nagu teisest maailmast, aga sorav ja terav sõnaseadmisoskus, mida jäid nagu iseenesest kuulama, kui ta näiteks televisioonis rääkis. Sõnade taga aimus teadmisi, laialdast lugemust ning palju maailmanägemist ning huvitavat mõttevoolu ja kõigele lisaks selle osavat sõnadesse seadmist.

Ühel hetkel tuli paus ning ei näinud-kuulnud Priimäest aastaid (elasin ka ise 10 aastat Eestist eemal). Siis järsku, ei tea kus kohast, sisenes ta jälle "pilti". Kuid see oli hoopis üks uus Linnar. Enesekindlus, millega ta enne edastas oma teadmisi oli saanud üleoleva noodi. Ise vanema ja (mõnevõrra ilmselt ka) targema inimesena nägin ta "tõdedes" ja "arvamustes" vigu ja valet, ent mida Linnar esitas absoluutse tõena ja see muutis ka minu arvamust temast. Järsku ei tahtnudki enam kuulda, mida tal öelda on, sest seda ei saanud enam alati uskuda ja ammugi mitte tõe pähe võtta. Inimesena kindlasti erudeeritud ikka edasi, kuid maailmavaade oli vähemalt tema sõnades esitatuna tunduvalt kitsenenud. Ta ise oli muutunud piiratumaks, sest tõde näib olevat ainult see, mida tema ise arvab. Vanemate inimestega juhtub seda tihti, et nad ei lähe enam ajaga kaasa ning see uus ei küündi nende arvates vana tasemele. Jäi mulje, et tema jaoks polegi keegi piisavalt tark, et ta võiks enda vastuvõtlikkust lahti hoida ja ammugi mitte muuta oma arvamust...

See film annab temast ka just sellise "uue aja Linnari" pildi. Kui kunagi enne vaatasin temale alt üles, imetlusväärsusega, siis nüüd seda filmi vaadates (ilmselt sellest vanast imetlusest tingitult) tundsin kuidas olen ise temast üle. Mina ei ole nii piiratud... Kui ta oleks nii tark edasi, nagu see minu kunagine Linnar, siis võiksin arvata, et see oligi tema eesmärk - kinkida filmi vaatajatele selline tunnetus... paraku see siiski nii ei ole. Sest näib nagu see, kellena ta ennast tahtmatult laseb paista on kibestunud, üleoleva, ennast tähtsaks tegeva inimesena. Ei, enam kahjuks ei saa enam tema poole üles suunas vaadata. Vaadates kui ta lavastas noortega, on seal teatavat imetlusväärset hingega asjale lähenemist, ent valitud sõnad ja olek on nõmedad. Sinna juurde maha tegemine, kuidas Toompere Vanemuises Fausti lavastas... ka siin need valitud sõnad oma rahulolematuse kirjeldamiseks olid lahmivad, mõttetud ja lihtsalt maotult üleolevad. Vaadates teda kooliõpetajana, tekkis tunne, et ise ei suudaks seal hetkegi niimoodi kuulekalt istuda, nagu need noored, sest oleks tahtnud kohe ja peaaegu igas lauses talle vastu vaielda. Vaadates teda esitamas oma arvamust abielust, see on jällegi tema tõekspidamine, aga esitatud, nagu kõigi jaoks oleks see nii, nagu tema arvab, kusjuures arvamuse jätab ta tegelikult põhjendamata. Ehk jälle vaid tühipaljas lahmimine....

Režissöör on toonud sisse ühe KUKU klubi ees õlut trimpava ja suitsetava (endise?) filmimehe (tühjaksimetud Faust?), kes väga siiralt oma arvamusi esitab, eelkõige just filmi vajalikkuse kohta Priimäest. Kuigi minust väga erinev inimene ja alguses mõtlesin, et Linnariga sarnaselt resoluutne, kuigi vastandlik, siis läbivalt filmis oma lõikudes võitis ta vaikselt minu kui vaataja-kuulaja enda poolele... Teatavas mõttes samastusin selle mehega, täpsemalt sellega, mida ta öelda tahtis. Ta jutus oli iva olemas, vastupidiselt filmi peategelasele, kes rohkem siiski tegeles edvistamisega...

Vee peal/On the water (Eesti 2020) - 17.film PÖFFil

Režissöör: Peeter Simm

Stsenaarium: Olavi Ruitlane (enda kirjutatud romaani alusel)

Olulisemad näitlejad: Rasmus Ermel, Aarne Soro, Marko Matvere, Kalju Orro, Maria Klenskaja, Guido Kangur, Anne Reemann, Hilje Murel, Liisa Aibel, Terje Pennie, Indrek Taalmaa, Margus Jaanovits, Andres Lepik, Evelin Võigemast, Aurora Aleksandra Künnapas

IMDB hinnang: (nii tuliuus film - sai maailma esilinastuse PÖFFil - et IMDBs on alles "in development" staadiumis)

Minu hinnang: 8,5!!!

Igal Pöffil linastub ikka vähemalt üks selline film, mis pretendeerib üldse terve filmiaasta suurimaks kinoelamuseks ja see võib nüüd väga vabalt olla seekord vanameister Peeter Simm'i uusim looming! 

Tegemist eesti filmiga, mis osaleb ka festivali põhiprogrammis ja oleks see vast pauk, kui meie oma film meie oma koduse festivali ka võidaks. Öeldakse ju, et ükski prohvet pole kuulus omal maal, ent oleme ju küll näinud prantsuse filme võitmas Cannes'i festivali Kuldse Palmioksa (viimase kümnendi jooksul lausa 3 korda!) ja itaalia filme võitmas Veneetsia festivali Kuldse Lõvi (viimati Gianni Amelio "Cosi ridevano/The way we laughed", miks siis mitte ei võiks võidutseda "Vee peal" siin Tallinnas? Žüriigi ju koosneb rahvusvahelistest liikmetest... Mina igatahes kaldun arvama, et minu tänavuseks lemmikuks kujuneb just nimelt see film!

Usutavasti, oma tõsiste ja humoorikate sisupöörete seguga võiks kujuneda filmist ka korralik kinohitt üle terve Eesti, sest järgmise aasta esimesel päeval on seda oodata ka tavalevisse. Kes, aga soovib näha filmi ilmumisaastanumbri sees, sellel tuleb sammud seada kiiremas korras PÖFFile (veel jõuab laupäeval)! Eriti kuna pidevalt sulguvas maailmas ei tea üldse, milline olukord lähiajal kultuuriasutuste külastamisega saab olema...

Film on tõesti vaatamist-kogemist väärt! Kõik teised siinkirjutajaga sarnasel lähtepositsioonil, ehk kes on Ruitlase suurepärast ja PÄRISELT läbinisti väga naljakat raamatut lugenud, teavad juba natuke ka mida filmist oodata, ent sellest hoolimata ja eesti näitlejatippude paraadiga rikastatult on tegemist ka visuaalselt õnnestunud teosega. No ikka tõeline eesti (ja miks ka mitte üldse) filmikunsti kompu!

Peeter Simm koos kaamerasilma juhtiva Manfred Vainokivi ning kunstnik Eugen Tambergiga on Võrumaa maastikud toonud oma värvide ja puhta loodusega silmipaitavalt ekraanile. Kontrastina pisikeste inimloomade tegevus. Ja seda küll pealkirjast hoolimata suuremas osas ikka maa peal... kuigi Tamula näitamisega ei olda ka kitsid ja kalal käiakse nii talvel kui suvel. Kõigele lisaks veel ajastupitseriga, sest lugu viib meid nõukaõhustikulikku kaheksakümnendatesse.

On üks poiss (Ruitlase lapsepõlve alter ego?), kes on vanavanemate kasvatada. Nagu poisid ikka, satub ta kõikvõimalikesse sehkendustesse, küll koolis, küll pärnaõisi korjates, küll naabritega, küll vanavanematega ja kuna tegemist on teismelisega, siis muidugi tüdrukutega ka :) Üks väiksem lugu ajab teist taga ja kokku nendest pisikestest puzzlelugudest kogunebki tervikpilt selle poisi lapsepõlvest, aga samaga ka ajastupilt ühest Eesti paikkonnast 80ndatel. Sõbraks on poisil pisut ummamuudu mehike, kellel võibolla mõni kruvi logiseb, kuid seda normaalsem ta on arvestades kogu kiiksudega kummalist väikelinna miniühiskonda. Naabrimees jällegi õpetab teda kaklema (poisil ju isa pole) ning on üldse kaitsvaks, olgugi et viinalembeseks, ülehoovi hoolitsevaks semuks. Kogu see kooliteema ja peategelase vanus ka, tekitas juba lugedes tunde, et Ruitlane on kirjutanud ühe teise ajastu "Kevade", liiatigi kui siin on neid Liblesidki mitu... ja kõigele lisaks nii mees- kui ka naissoost! :) Film küll ainult Kevade liinile ei lähe, siin aimub sissesegatult ka paras annus nii "Tagahoovis" kui ka "Keskpäev"a, mis kokku muudab selle siiski vägagi "Vee peal" filmiks endaks. 

Lapsnäitlejatega on nagu on, eriti eesti lapsed pahatihti muutuvad ekraanil puiseks, aga Rasmus Ermel (teatrisõpradele tuttavate Andero Ermeli ja Külli Teetamme laps ning vahvalt oma ema nägu) on juba tänu oma geenidele näitlejana nii loomulik. Mõnus annus tõsidust, aga tänu sobivale eale ka vajalikku lapsikust, mis teeb ka kõigist nendest tema sehkendamistest usutavad. Aarne Soro hoiab oma vene rahvusest, ent hästi eesti keelt oskava sõbrana läbinist stiilipuhast joont karakteris, mis on ühtviisi nii naljakas kui ka nunnu - nagu üks korralik sõber. olema peab.. parem ju selline kui üldse mitte kedagi. Marko Matvere käreda ja hoogsa olekuga on ühtlasi justkui vanema venna eest. Kalju Orro oleks viimastel aastatel nagu taastõusnud tuhast, üks suur õnnestumine ajab teist taga juba vähemalt Linnateatri 2017.esietendunud "Kaks vaest rumeenlast" rollist alates absoluutselt igas rollis (kas oled näinud tema "Kant"i? või verivärsket "Nad tulid keskööl"? Soovitan mõlemas just muuhulgas ka Kalju mängu vaadata! See on suurepärane!) Küla esikommunist ja kõigist ettetrügija, tähtismees Guido Kanguri mahlases esituses... Guido viis mõtted ka praeguse hetke eesti teatrites publiku poolt vast kõige ühesemalt (ja valjemalt) kõlava teatrivaimustuse "Lehman brothers"i suunda... Kuigi otsest paralleeli sisulises mõttes pole ja mahultki on filmis see vaid marginaalne, ent siin mõjuvad 4 naist samamoodi vaimustavalt ja üdini mänguliselt nagu need mehed Lehmanite elulaval. Alkoholist läbiimbunud või siis muude pahede/markantsustega/hoo ja innuga loodud rollid Anne Reemannilt, Liisa Aibelilt, Hilje Murelilt ning vaid aknast paistvalt Terje Pennielt! VAU! Muudkui ootad vaadates, et tuleks nad ometi jälle tegevustikku sisse! kasvõi ükski neist! :)))) Ja kirsina tordil Maria Klenskaja... Terve Eesti Maša... mängib siin isegi silmadega... Kogu Eesti tunneb seda vanaema... sest kõigil meil on vähem või rohkem sarnased...

Tundub, et uus eesti kultusfilm on sündinud. Esimese vaatamisega veel need "ütlused" sealt pähe ei jäänud, kuid usun, et saame endale hulgaliselt tsiteerimismaterjali jälle juurde. Nii soe ja ohtrate naljade ning suurema loo sees pisemate lugudega film, mida iga maal elanud või suviti maal vanavanemate juures veetnud nii endine kui praegune laps ära tunneb. Need tüübid ja need juhtumised... Aga siin serveeritakse kontsentreeritult meelelahutuslikult koos (liiga) lühikese aja jooksul (film kestab 1h45min). Oma naljakast vahvusest ja seikluslikkusest hoolimata on ka tasakaaluks tõsisemaid hetki ning allhoovusenagi jookseb kurbus. Kuid kui saad hetkegi veeta "Vee peal", siis ununevad ka igapäevamured.

Võta või jäta / Take it or leave it (Eesti 2018) - Pöff 2018 1.vaadatud film

Pilt eemaldatud, sest Eesti autorikaitse esitas siinse postituse kohta kaebuse Google'le (ja ma ei suuda muud arvata, kui sellepärast, et kasutasin filmist tehtud avalikku pressifotot). Täiesti mõistetamatu kaebus. Ega ma selle fotoga ei näita ju filmi ära ja ise ka ei teeni sellega. Filmikriitika on kõigest mu hobi! Lisaks olin kutsutud sellele linastusele pressikaardiga. 

Edaspidi ilmselt tuleks vähem kirjutada eesti filmidest! 

Kaebuses on öeldud: 

SENDER

Estonian Organisation for Copyright Protection

on behalf of Estonian Film Industry Cluster

(ma leian, et selline käitumine on ebanormaalne!)

Siia kirjutatud tekst on MINU omand, olen selle ise välja mõelnud ja selle kohta ei saa keegi kaevata, et keegi teine oleks vähimalgi määral selle autor!

Meeldejäävaimad näitlejad: Reimo Sagor, Liis Lass, Eva Koldits, Egon Nuter, Epp Eespäev, Andres Mähar, Kristjan Lüüs, Indrek Ojari, Adeele Sepp, Viire Valdma, Helena Merzin-Tamm, Hilje Murel, Mait Malmsten, Priit Võigemast, Maret Mursa, Terje Pennie, Marika Vaarik.

Esilinastus: 14.09.2018

Sisu 3 lausega: Erik (Reimo Sagor) saab üleöö teada isakssaamisest. Endine pruut (Liis Lass), last ei taha ja mehel ei jää muud üle kui võtta lapsekasvatamise enda peale. Ema saab oma sünnitusdepressioonist üle alles 3 aasta pärast ja ilmub uuesti välja, soovides endale ema-õiguseid...

Kui Sa näed, et Su enda last hakatakse lastekodusse andma ja sa ei tea, mis temast saab... siis ei ole normaalsel inimesel enam valikukohta, et kas "võtad või jätad"... Ja Erik oli igati õige mees, kes vastutuse eest ei põgene. Oma laps ju ikkagi. Ta on muidugi ka juba üsna vana - 30-aastane, seega teab kuidas see elu käib. Kuigi lapse- ja eriti veel beebikasvatamisest midagi ei tea (ja see on raske, aga ülitähtis). Selline asi tuleb siiski loomulikkusest, küll inimene õpib ja muretseb ja hoiab last ikka nii hästi kui ta vähegi suudab..  ja "beebid" on vintsked ka.

Film tuletas meelde Ida-Euroopa sotsiaaldraamad (mida tundub, et näiteks Serbias, Slovakkias, Rumeenias, Bulgaarias ja sealkandis tehakse tiheda(ma)lt), aga vastupidiselt nendele, oli see siin eesti oma lugu. Tegevus toimub Tallinnas ja seega tundis ära ümbruskonda ning seda põnevam oli kõike jälgida. Ise sain esimest korda isaks 22-aastaselt ja Eriku vanuses oli mul juba 2 last, seega tundsin neid isaduse frustratsioone, aga ka helluse ja "maailma kõige tähtsaima" ülesande rõõmud ja valud väga hästi ära, neid on kajastatud väga ehtsalt.

Reimo Sagor peaosas on väga ehe, niivõrd ehedalt oma algaja-isa rolli mängib välja. Tegelane siiski on kuidagi ebasümpaatne - pidevalt õllepurk näpuvahel ja suitsetab, endal väike beebi kodus... ja karjub lapse peale (kuigi, kes meist selles süüdi ei ole), aga vast filmi dramaatilisim hetk (lisaks lõpule, mida paljastada ei taha) oli lapse üksi koju jätmine... ka seda ju ikka juhtub või suisa tuleb üksi laste eest hooldades teha, aga vastutustundetult niimoodi terveks ööks... seda vast siiski mitte. Mina küll ei julgenud... Eks filmi üks võludest olegi see, et paneb mõtlema mida ise teeks või teinud oled.

Liis Lass on nii hea filmismängimise-geeniga! Tal on see miski, mis paneb ta karakterid filmides hoopis tugevamalt elama (kui tal tavaliselt teatrilaval). Lausa ootan, mida ta järgmiseks filmides ära teeb. Väiksematest kõrvalosadest läksid hinge Eva Kolditsa "märjad silmad". Andres Mähari soe, energiast pakatav, aga hooliv vanem vend. Isana armas, mehena tossike, aga sügava hingega Egon Nuter. Ja sõbrad Indrek Ojari ja Kristjan Lüüs, mõlemad erinevad, nagu inimesed ikka, aga mõlemast õhkumas seda "tõelist sõpra", kuigi tegemist kaas-kalevipoegadega. Mainimata ei saa jätta ka nunnusid lapsi...

Igatahes hoidis film algusest lõpuni põnevil, kuhu lugu välja jõuab ning kuidas mees oma lapsega hakkama saab. Lõpp jättis lahtiseks mitmedki küsimused... kas mehe vanemad teadsid? Ilmselt mitte... Ja mis ikkagi neist kõigist peale selle filmi sündmuseid veel edasi saab...

Film valiti Eestit esindama Oscarite võõrkeelse filmi kategoorias.

Hinnang: 7,75 (hakkan filmide puhul kasutama 10 pallisüsteemi, kus võtan ka veerandid, pooled ja kolmveerandid kasutusele). Mu filmivaatamiskaaslane andis 7 (ta oleks tahtnud rohkem hingepitsitust).