Tsikaadide aeg - Rakvere Teater

„Tsikaadide aeg“ –salvavad saladused, siristav süütunne, lagunevad luukered ja lepituse lootus - ehk kõik valge pole „valge“ puhtuse ja selguse võrdkujuna, eriti kui sellel valgel on kapuuts peas ja tõrvik käes.

Rakvere Teatri lavastus „Tsikaadide aeg“ (Branden Jacobs‑Jenkinsi Appropriate) on kolme ja poole tunni pikkune psühholoogiline perekonnasaaga, mis kerib vaataja ees lahti ühtaegu ameerikaliku ja universaalse süü‑, häbi‑ ja armastusepusa. Teksti tõlkisid Anne Lange ja Lauri Saaber, lavastas Peeter Raudsepp, lavaehitise — kaks korrust täis tolmu, kola ja „luukeresid“ — kujundas Kristjan Suits. Helid ja muusika on Malle Maltise käe alt, valguse eest vastutab Kerdo Vainer ning lavavõitluse üle-lava-paisuv-suguvõsa-kokkupõrge tuleb VAT Teatri Tanel Saarelt. Mängivad Ülle Lichtfeldt, Laura Niils, Rainer Elhi, Margus Grosnõi, Tarvo Sõmer, Marion Tammet, Natali Väli ja väikse lapse rollis vahelduvates etendustes Petra Liisa Pilv või Viktoria Väli.

Dokumentaal kui eelhäälestus: „Mälestus toredast päevast“

Sissejuhatuseks üks südamest soovitus - 2022.aasta Oscarite-jagamisel lühidokumentaalfilmide poolfinalistide nimekirja jõudnud, kõigest 15 minutit kestev - "Postkaardid lintšimisest: "Mälestus toredast päevast"": https://www.facebook.com/watch/?v=975629873364864

See juhatab sisse ühe "Tsikaadide aeg" tuumikteema nii neile, kes selle lavastuse etendusi on alles vaatama minemas, aga ka lisab konteksti neile, kes seda juba näinud on. Lisaks sellele, et tegemist on väga hea ja olulise, aga ka vapustav-ehmatav-jahmatava dokfilmiga! Kultuurikombestik, mis oli USAs elujõuline veel alles 1960ndatel... kuni isegi aastasse 1968 välja! Ja nagu me teame, kui kaotame ärksuse, on ajalool kombeks korduda... Hoidku siis sellised dokid ja "Tsikaadide aeg" sõnumitega lavastused ka selle eest!

Kui tsikaadid sirisevad, räägib ajalugu läbi seinte

Kõik, mis selles majas toimub, kõlab läbi tsikaadide sirina: need putukad veedavad kuni 17 aastat maa all, et siis kaks nädalat kriiskavalt armastust otsida ja surra. Nii ärkab ka siin pere minevik: tuleb korraks välja, räuskab, lõikab ja sunnib lepitama. Aga kas ka lepitakse?

Eesti vaatajale pole suur Ameerika peredraama võõras. Üks käesoleva sajandi eredaimatest žanrinähtustest meie teatrites - Priit Pedajase lavastatud „Augustikuu“ - püsib siiani väga eredalt mälus. Toona viis Ita Ever koju aasta naispeaosa preemia. Ülle Lichtfeldti töö Tonina on „Tsikaadides“ sama mastaapne. Kui mõelda tänavustele Teatriliidu auhinna-nominentidele, siis tegelikult kahvatuvad Ülle kõrval kõik, peale vast ainult võitja, ehk Riina Maidre („Erakõnelused“) oma psühholoogilise sügavuse ja valusalt otse publikule välja ning järgmisel hetkel meta-mängimisega, mis on kahtlemata ka tase omaette. Ja nagu kunagises „Augustikuu“-s, on ka siin terve trupp terav nagu nuga! Aga "Tsikaadide aeg" näitlejatest eraldi läbi nende karakteritabamiste pisut hiljem...

Kunstnik Kristjan Suitsu kahte korrust täitev Lafayette’ide häärber on ise nagu fossiil: raske mahagonivärviga, surve all kivistunud ja tolmuga kaetud aeg - nagu kirsipuust luukeresid täis kapi võrdkuju. Seda hämmastavam, et see lavakujundus reisib ju koos trupiga ringi mööda Eestimaa mängupaiku ning allahindlust selles võtmes pole kuskilt otsast paista ja pakub ikkagi täismõõdus vau‑elamust nö. totaalse kujundusena — siinjuures müts maha ka tehnilise meeskonna ees, kes seda (eeldatavasti) peavad igal pool, kus võimalik üha uuesti üles ehitama!

Suur perekonnasaaga – veretolm ja vaikivad süüdistused

Isa on surnud, pärand jagamata, võlad kukil. Kaks venda, õde ja elukaaslased, lapsed, lapsehoidjad, maanduvad rikkis konditsioneeriga kuskil USA lõunaosariikides asuvasse majja, nagu plahvatusohtlik materjal ühte lõhkainekasti. Vanim õde Toni (Lichtfeldt) süttib kohe ning põleb mürgise leegiga, keskmine vend Bo (Tarvo Sõmer) üritab rahu tuua, sest „säilitamisest“ pole siin ammugi enam suitsugi ja noorem vend Frank (Margus Grosnõi) katsub hinge sees hoida oma süü, sõltuvuste ja kahetsuse hinge mustaks põletanud süsi sees. Ühel hetkel kisub sõnasõjast isegi selliseks kogu peret hõlmavaks, vaimustuvaks (ehkki see sõna võib tunduda sellises kontekstis kohtlasena, aga kui näed või oled näinud, siis tead, mida mõtlen!) kakluseks, et Rainer Elhi tegelane (hea poiss, ehkki temast aimub pisut ka rebel‑teismelist) lendab peaaegu üle lavaääre, memmed esireas hüppavad (sõna otseses mõttes) oma toolidel ja publikus käivitub spontaanne aplaus keset etendust!

Kõigi nende perekonnasaginate varjus leitakse pööningult üks suurimaid „luukeredest“ -  kahtlase väärtusega fotod. Maja läppunud õhust saab eriti staatiline, isegi kõik maja avatud aknad ei aita, seda „häbiväärsuse tolmu“ tollest majast enam välja ajada. Kõik saavad aru, et see “pärand”, on tegelikult kuritegu. Šokk võimendub finaali eel veel eriti, tänu väikse lapse teadmatusele...

Mälu, moraal ja lunastus

Lisaks pidevalt õhus olevale kollektiivsele minevikutaagale ja nagu siin laiemalt pereliinide ja inimsuhetega on koos tsikaadidega õhus hüplemas veel mitmeid moraalseid teemasid, mida ühelt või teiselt küljelt tegevuste ja tegelastega vaatajale kandikul ette kantakse, et saaks neid enda peas ära ühendada või oma mikstuure segada. Näiteks ajas üksjagu ajud krussi, kui Grosnõi "noorim vend" oli maganud 12-aastase tüdrukuga, kes valetas, et on 16 ja mees ise oli narko- või mingis muus joobes… Kas see siis on kergemini andestatav? Ta polnud ju tema ise, ega adekvaatse hinnanguga, „teadlikult“ sellist tegu tegemas... Ja kui see 12-aastane ise väga tahab näidata end täiskasvanuna, kas ja kui palju ta suudab ühe meelemürkide mõju all oleva mehe segadusse ajada? Millal ning kas üldse peaks jõudma selliste inimeste suhtes uue lehekülje pööramiseni? Eriti kui ta on selle eest istunud kinni ka ja «enam ei tee»… või no garantiisid ju pole, aga vähemalt juba 10 aastat pole teinud... sest üldjuhul ikkagi pedofiilia on "haigus", mis viib selle kandjad ikka ja jälle tagasi lapsi ahistama... aga kui seda rohkem enam tõesti pole juhtunud? Kas kasutatud sõna "juhtunud" on siin juhtumisi või esindab kirjutaja alatajulist võimetust selliste asjade eest andestust leida? Aga kus üldse läheb andeksandmise piir? Või mõni teine teema - kui tükk aega on väärteo järel kulunud... millal leiame andestamiseks endas alge. Kui tegemist on ka mõne nö."kergema" kuritööga... Ja kui mingi kuritöö tulemusel on endal võimalik raha saada, siis kas on selliseid kuritegusid, mis kasu/raha jõul ka iseenda moraali paneb kõikuma või isegi nagu vits vette kaduma sootuks? Teistele ju alati osutame sõrmega ja teeme häbirõngaid, samas kui ise mõnes olukorras olles poleks paremad.

Visuaal, valgus ja vorm

Kerdo Vaineri valgus ignoreerib sageli reeglit „stseenis valgus ei muutu“: siin muutub, tihti, ootamatult. Realismi austaja võib kulmu kergitada, ent esteeti kutsub aplodeerima. Finaalis, kui dollariroheline spot lõpuhetkel tulemasinat valgustab: USA, vabadus, raha, tuli ja süü ühes kitsas kiires.

Ja taustal sirisevad tsikaadid — Maltise heliriba sosistab, et ajalugu ei kao kuhugi. Ja kui juba helikujundusest, siis tabav nüanss ka Laura Niilsi „uhhuutaja“ tüdrukuga seonduvalt – alati kui avab suu, saab ka oma isikliku soundtrack’i: kui ta käivitab kristallide‑ja‑karma teksti, lööb helilooja pillid tööle. Sellised väiksed lavastuslikud detailid on tihti tervikule nii palju juurde andvad. Mahlaselt irooniline võte.

Meistriklass ansamblimängus

Trupp on ühtne nagu džässbänd, kus iga soolo toetab tervikut.

Suurroll Ülle Lichtfeldt'ilt, mille üle aastaid uhkust tunda! Tema Toni on elus kõvasti kolki saanud naine, kes on ema surres pidanud ilmselt üles kasvatama nii oma vennad kui isa ka. Eriliselt äge oli jälgida tema sõnatuid hetki, reaktsioone ja ilmeid, mis lisaks käredahäälse aldiga lausutud repliikidele samavõrdselt mängisid. Vaimustav, meistriklassi roll, laskumata trafaretsustesse isegi purjakil tegelase mängimisel!

Marion Tammet, 27‑aastane näitleja, kes mängib 13‑aastast nii ehedalt, nagu mälus seda veel kunagi varem pole näinud. Ta loodud roll on siin selles eas laps, kes tahab korraga tõsiseltvõetavust, aga ka turvalist süli. Selle tegelase tekst on läbinisti siiras, karakteripärane, ehk kokkuvõttes puhas nauding ja Marionilt täiuslik kehastus.

Natali Väli täidab lava Racheli energiaplahvatustega: kui ta astub tuppa, kerkib õhutemperatuur veelgi. Emalõvi, kelle õiguse ja nõudmiste üle saab mõelda, eriti mehe perekonnale kuuluvas majas – pakub ilmselt samuti nii mõnelegi vaatajale paralleelide tõmbamiseks ainest. Laura Niils’i intensiivne mäng mitu korda vaimustas ühe rolli jooksul ja üha uuesti — ta võib sekundiga lülituda naiivitarist, enda usu guruks ja lisaks oma esoteeriku põhiliinile, on tal siiski mingi muu sisu ka. Iseasi kui kiiresti inimesed sellisele inimesele oma hinnangu juba ära annavad ning kas ongi võimalik enam esialgsest kaugemale vaadata?

Rainer Elhi ja temaga kallistused – „päris“ kallistused, nagu nii tema tegelase ema, kui noor sugulastüdruk ka laval ütlesid. Küll oli soe ka vaadata! Üldse kõiki ema-poja hetki. Kui õnnelikud me ikka oleme oma lastega… miski ega keski ei suuda nii palju õnnetunnet anda kui oma laps.

Margus Grosnõi mängib lava kõige vastuolulisemat tegelast, kellel on minevikus suur plekk, aga kes siiski ju tahab ka edasi elada ja ehedalt jätab lahtiseks, et kas ta ikkagi on tegelikult ka paranenud oma "haigusest", sest ka uus tüdruk on nooremapoolne ning ise päris elust tead kahelda, et kas inimene suudab ikka tegelikult muutuda või mitte ning Margus osavalt pealmise kihina näitab, et ta tegelane tahab andestust ning on päris palju kannatanud oma tegude pärast, aga taustal on ikkagi see teatav teadmatus ja hinnang, et kas saab sellist andestada üldse... Tundub, et see on see inimtüüp, kel ei õnnestu kuidagi see "hea" olemine ja Margus tõesti mängib vaimustavalt need oma tegelase sisemised dilemmad nii välja, et vaataja saab neist aru tajumise läbi.

Tarvo Sõmer valge hetero mehe monoloog… oh väetikesed meie… "all lives matter"… kui ego… kui enesekeskne… ja see ju just ongi see pilkamisväärne valge heteromehe tunnus… Eriti veel siin üks pikem stseen, milles ta keris ja keris ja lõpuks lahvatas laval leekidesse – braavo!

Ansamblina hoiavad kõik tempot, kus pidev tülitsemine siiski ei väsita. Huumor ja tragöödia on siin segunenud isemoodi mustaks komöödiaks: publik naerab, siis (vähemalt emotsionaalselt intelligentsem osa) kohe otsa ehmub omaenda naeru pärast.

Hinnang: 4+++

Lõpp võib mõne jaoks olla ka banaalne, aga tegelikult oli see eneseiroonia, sest ameeriklased peavad end kõige suuremaks ja vägevamaks rahvaks, endal sellised "luukered kapis", mis peaks silmad häbi pärast nii vastu maad naelutama, et neid sealt polegi võimalik enam tõsta... Ameerika justkui sümboliks on (prantslaste neile kingitud) leegitseva tõrvikuga vabadusesammas… aga "leegitsevast tõrvikust" on saanud seal maal ka kellegi teise sümbol... Omakorda - kes siin meie maal neid tõrvikurongkäike korraldab - kokkusattumus või teadlik valik?

Lavastuslikult ja sisuliselt ohtralt igasuguseid tempomänge, mis hoiab kõik need 3 ja pool tundi lavastust väga elusa, mõttetiheda ja dünaamilisena. Näiteks on siin "rahulikum" pihku-peksmise-stseen, sinna otsa onu matemaatiline eksitus sest „üks pluss üks“ ei ole see kaks, mida onu arvab. Ja kohe on "hoog" jälle tagasi. 

Kui etendus lõpeb ja saalist jääb kõrvu tsikaadide kauge kaja, jääb loodetavasti ka mõtteisse pöörlema, et me ei pääse oma ajaloost, isegi enda isiklikest süütunnetest, saati siis inimkonna häbiplekkidest, ent me võime need lahti mõtestada, isegi lahti rääkida. Ja võib‑olla, suure töö ja ajaga, ennast ja üksteist isegi kuulata. Ning loodetavasti suurematest prohmakatest seeläbi tulevikus ka hoiduda?

„Tsikaadide aeg“ – mitte ainult teater, vaid ka sotsiaalne ja psühholoogiline peegeldus, mis jääb hinge. Kes julgeb, see kuulab tsikaadide sirinat ega sule akent, sest majas valitsev „õhk“ vajab seda hädasti. 

Tekst lavastuse kodulehelt (fotod: Kalev Lilleorg)

Tsikaadide aeg

Perekonnapilt

Lavastusmeeskond:

Autor:        Branden Jacobs-Jenkins „Appropriate"

Tõlkijad:    Anne Lange ja Lauri Saaber

Lavastaja:  Peeter Raudsepp 

Kunstnik:   Kristjan Suits

Helilooja ja muusikaline kujundaja: Malle Maltis

Valguskujundaja: Kerdo Vainer 

Lavavõitlus: Tanel Saar (VAT Teater)

Osades: Ülle Lichtfeldt, Laura Niils, Rainer Elhi, Margus Grosnõi, Tarvo Sõmer ja külalistena Marion Tammet, Natali Väli, Petra Liisa Pilv või Viktoria Väli

Lafayette’i klanni liikmed on ammugi üksteisest võõrdunud. Kui perepea surmast on möödas ettenähtud aeg, saabuvad kaks venda ja õde koos perede ja elukaaslastega tagasi lagunevasse lapsepõlvemajja, võlgade, koli ja mälestuste keskele, et jagada ära hiljuti surnud isa pärandus. Suguvõsa minevikust ujub päevavalgele ehmatav avastus, mis valab ainult õli tulle.

Tragikomöödia klassikaliste ameerika perekonnadraamade vaimus. 

Maa ja linn. Rikkus ja vaesus. Eri põlvkonnad ja eri tõed. Hoolitsemine laste ja vanemate eest. Kuidas rääkida – või vaikida – minevikust?

Esietendus  25. oktoobril 2024 Rakvere Teatri suures majas.

Etendus on kolmes vaatuses ja kahe vaheajaga.

Klaaslaps - Rakvere Teater

Maarja Kangro autobiograafiline romaan "Klaaslaps" tekitas oma ilmumise järgselt (8 aastat tagasi) üksjagu kära - "nii avameelne", "nii otsekohene", "nii valus ja üdini läbiraputav" hinnangud kostusid justkui massiivse lainena eesti kirjandusest huvitatud inimesteni, kes seda ise veel lugenud ei olnud. Sellepärast ostsin ka selle endalegi koju riiulile, ent mingi kartmine alatajus või aukartus lugeda kellegi (minuga sama aastakäigu) inimese isiklikke valusaid üleelamisi luhtunud lapsesaamis(t)e kohta, jättis iga uut raamatut lugemiseks valides, selle teose ikka ja jälle riiulile. Siiani.

Sellest hoolimata Rakvere Teatri sügis- ja ühtlasi juubelihooaja avalavastust vaatama sõites, oli peas enamvähem lugu ja pilt valmis, mis sellelt oodata on. Detailid muidugi teadmata ja ega nende järele ka sellel hetkel ei janunenud, pigem mõtlesin, et kui elulooline, siis järelikult kõnetab ka loodetavasti ennastki väga isiklikult, ehk paneb vast seega oma eluga võrdlema, kuigi minul ju 3 tervet last juba täiskasvanuks kasvatatud... Kuid võibolla just sellise teatava turvalise distantsiga polegi järsku enam niivõrd mõjuv...

Oh kui valesti ma arvasin. See lavalugu haarab täiesti endaga kaasa laval keskmes oleva naise teekonnale, ühes peos hoiavad autoriga kätt mõtted, teises peos otsused. Ja meie ümber see ühiskond, milles elame ja mis meid oma elu lavale lükkab ja kus kohast vahepeal korraks maha kõrvalt vaatama astuda polegi võimalik.

Paratamatult hakkasin mõtlema, et miks Maarja selle üldse kirjutas. Olen veendunud, et mitte kaastunde otsimiseks või saamiseks. Ei usu ka, et autor selle õpetuseks või hoiatuseks kirjutas, ehkki ridade vahelt on võimalik ka seda ammutada neil, kellel oma lapsesaamine ees. Tõenäoliselt on kirjutamine teatavat sorti teraapia vorm? Teatud asjade endast välja kirjutamine annab võimaluse seesmise pilla-palla oleku nö. "ära koristada" selle sõnadesse korrastades. Seeläbi ülekantud tähenduses "kokku pakkida" ja selle asemel, et kogu aeg uuesti ja uuesti samade asjade otsa komistada, need kusagile korralikult vähemalt jalust ära panna. Ehkki päriselt silme alt, ega südamest nõnda suurt pagasit muidugi ära ei suuda tõsta... aga vähemalt on ta seal "ühes kohas". Ühtlasi võivad ühe inimese läbielamised, olla teistelegi enda vastustele ligemale jõudmiseks või mõttelõngade sasipuntra kerra kerimiseks kasulikud. Ja isegi kui mitte täpselt, siis riivamisigi sarnaseid üleelamisi...ning seda ka kaude - kas sõbra või sugulase valusa teekonna paremini mõistmiseks. Nende keeruliste ja raskete teemadega võimalus suhestumiseks ning võibolla isegi nendega "mitte-üksi-olemisest" saada lohutust ja meelekindlust ning edasi jaksamiseks jõudu. 

Enne otseselt lavastuse peegeldamist ja sellest mõningate enda mõtete, ärrituste ja äratundmiste jagamist, tahaks veel ühe tähelepaneku siin sissejuhatuses ära tuua. Nimelt taaskord sai kogeda seda enda vanuste inimeste sarnast elukogemust, ehk siis kes ei mäletaks neid Tervishoiumuuseumi "hirmutuure" klassiga. Sealhulgas - ära suitseta, sest muidu saavad Su kopsud olema mustad või ära tee midagi muud, sest muidu sünnivad Sul vigased lapsed. Üldse see meie Tervishoiumuuseum seal vanalinnas, mis andis meile lapsest peale üsna sarnase lähtekoha elule, sarnased hirmud ja õudsad mälupildid - näiteks on mällu graveeritud sealsed fotod vesipeaga lapsest. Samas sai seal ka mh. asju katsuda ning selles mõttes kuidagi avastuslik, et muuseum kui selline võib olla hoopis ka midagi muud kui ainult kunstitööde või millegi muu teatavast lühikaugusest vaatamine.

Lavastus on võrdlemisi kammerlik, vabalt võiks see mängukoht olla pisut isegi veelgi intiimsem kui Rakvere Teatri väikse maja saal. Selline äratundmine saatis, et mida lähemal oled laval toimuvale, seda tugevam tekib isiklik kontakt või suhe ning lähedus ka tegelastega ja nende olukorraga. Pidevalt oli "kärbes seinal" tunne ja seda nii peategelase kodus kui arstikabinetis või isegi sünnituspalatis ja reisipagasis kaasas Hispaanias.

Urmas Lennuk on (mitte ainult minu arvates) üks Eesti parimaid dramaturge, aga kus läheb dramaturgi ja lavastaja piir olukorras, kus tema on ka oma dramatiseeringu lavastajaks, seda on praktiliselt võimatu "Klaaslast" vaadates hinnata. Kuna lavastajatöös on mingid küsitavused, mis põhimõtteliselt võivad olla ka dramaturgilised, siis kuna lugu on sedavõrd mõjuv ning tekst on kirjanduslik ning sõnadegagi (muuhulgas huvitavalt "õnne" käändelise rõhuga) mängiv ning jõuab ka lavastuse mõnede kummalisuste kiuste "kohale", siis lükkan kõik imelikud otsused pigem "lavastaja" kapsaaeda. Eriti kuna Lennuki just "lavastajatööde" puhul on olnud ka varem märgata teatavat üld- ja kõrvaltvaate puudumist (meeldivateks eranditeks "Paunvere poiste igavene kevade" ja "Ükssarvikute farm"). "Küsitavuste" all mõtlen eelkõige "õhku jäetavaid" lahendusi. Näiteks - alguses on laval õhupall, mis pannakse vitriinkappi, umbes nagu õrnad nipsasjakesed, mis kukkumist ja füüsilisi ohte üle ei elaks. Esiti tekib sellele sümboolne tähendus, nagu see õhupall ilmestaks veel "sündimata laste maal olevat, ent juba ema kõhus kasvavat beebit". Kuid seal peaks see õhupall olema ka hiljem, ent kaob tegevustikust arusaamatul kombel. Kas see siis on hoopis "lootus"? Aga isegi siis ei ole kadumishetk looga kooskõlas. Võibolla esietendusel lihtsalt juhtus midagi palliga? Kui see oleks "

ainuke kentsakas lavastuslik "poolidee", siis kannaks selle lihtsalt enda arusaamatuse arvele, aga siis lehvitab ühest vaasist justkui žestina ja visuaalselt efektselt liiva laval olevale lauale lapse isa. Isa ja ema midagi seal sahistavad selle liivaga, kuigi võiks eeldada, et seda siis näidatakse ka publikule, näiteks videoülekandega... ehk sellel on ka mingi sügavam mõte või kujund kui ainult soojale maale minek. Nii jäi see taas millekski lõpuni lahendamata ideena "õhku rippuma", millele otseset lavastuslikku seost või põhjendust ei suutnud leida. Efektitsemine efektitsemise pärast? 

Seejuures oli kunstnik Nele Sooväli'l päris dünaamiline lavakujundus, mingis mõttes ka tagasihoidlik, aga siis ka lihtsam seda teistesse linnadesse kaasa viia ja üles seada. Tähelepanuväärne, et need tegelased ei ole otse lavapõrandal, vaid kõrgendatud lavapoodiumil. Ning need vitriinkapid on paralleelina mõttelisteks partneriteks vaatamiseks välja pandud "loole". Minu haige aju ühendas erineva kujuga ning nagu "kortsus" ja vastavat värvi vaasid kasutatud kondoomidega, mis üsna tõenäoliselt ei olnud kunstniku ega ka lavastaja mõte, aga sedasi andis võimalusi enda mõttemängudele kütet veel lisada.

Kuid tegemist ei olegi sedapuhku ei lavastaja- ega dramaturgiteatriga. Eelkõige on loomulikult kandvaks sambaks Maarja Kangro läbi- ja üleelamised ning just need tema otsused ning võimalused (või pigem võimaluste puudumine) inimese ja emana. Teisalt Jaune Kimmeli Maarja kehastamine, kes seda kõike laval justkui tõesti füüsiliselt ise läbi oma karakteri ning temaga koos läbi ja kaasa teeb. Seejuures Jaune ei matki ega imiteeri Maarjat, suurem osa vaatajatest nagunii teab, kellega on tegemist. Ning selles mõttes on ka laval tegutsev naine mitte ainult see üks teatud tegelane, vaid ta nagu esindaks ja annaks hääle paljudele sellises olukorras olnud ja olevatele naistele (ei mäleta ka kordagi, et keegi oleks maininud lavastuses "Maarja" nime, kuigi see võis ka kergelt kõrvust mööda minna).

Oli ka mitmeid lavastuslikke ja mängulisi lahendeid, mis väga meeldisid või emotsioone tekitasid. Näiteks see, kuidas oli lavastatud abordisünnitus. Kas nüüd isegi just seda sõna kasutada, aga parema puudumisel - "ilus" lahendus. Saali palavus mängis ka natuke kaasa, sest Jaune Kimmel'i Maarja tõesti leemendas, mis ju ka lisas ehedust. Mõjuva paralleeli lõi ka doominoefekt, sest ükski inimene ei ole saar ja ükski selline juhtum ei mõjuta ainult seda üht inimest. Lisaks kuna dramatiseering põhineb kirjandusel ning just kirjaniku elujuhtumitel, siis raamatute kasutamine kujunduses mõjus ka eraldi kujundina süviti läbimõeldud ideena. Muusikalises kujunduses on kasutatud lastetoa mängutoosi muusikat, lisaks mõnedele teistele ideaalselt sobivatele emotsioonidesaatele (Imre Õunapuu muusikalise kujunduse debüüt tabab mitmes kohas midagi olulist).

Selle trupi näitlejad on tugevalt terviku teenistuses. Keskmes on mõistagi Jaune Kimmel ning tema hinge kriipiv emaks saamise kehastus nagu lavaloo emamesilane, kelle ümber mehed ainult siblivad ja sehkendavad, jäädes siiski vaid raamistuseks, kõrvalisteks - nii lapse isa ja selles rollis Madis Mäeorg kui ka erinevad arstid, keda kõiki mängib Imre Õunapuu. Kuigi tekstist käib läbi, et emaks saaja laval on 41-aastane, siis Jaune tunduvalt noorem vanus ei tule isegi meelde vaadates, nii ausalt ehe on ta oma rollis ja seda ju just niiöelda rambivalguses naisena, kuigi selliste teemadega elus (arvatavasti) tihti pigem vastupidiselt nimme hoidutakse tähelepanust. Ma ei tea, kui palju Jaune meetodnäitlemise tehnikaid kasutas oma tegelase läbielamistunnete nõnda täpse edastamise ning oma tegelase rollijoonise sügavamate kihtide saavutamiseks, kummardamisel tuli ta naeratava ja kiiresti rollist väljununa lavale (mis ongi normaalne, sest nii valusasse kohta minemisel oleks ka näitleja kui inimese enda lõhkumine), aga osavalt suutis ta oma tegelase tunded vähemalt minule (loodetavasti ka ülejäänud publikule) edasi kanda, et lasta ka vaatajana võimaluse sügavatel tunnetel (ehk võiks seda kutsuda) "meetodvaatamisel" tekkida, sest kuidas muidu seletada seda tõelist kurbust, millega koos vaadates ka distantsilt nõnda kaasa nii rollitegelasele kui ka seda esindavale alter egole tundis. Selgelt austuse ja vastutusega loodud roll.

Madise "isa" on toetav, "ema" hoidev ning temaga "samas paadis" olev mees. Siiski "olemas", mitte ainult kelgunöör. Madis on minu jaoks sümpaatne näitleja ning ise isana mõtlesin ja käisin tema olekuga hinges kaasas, vahepeal samades kingades, siis jälle kusagil kohas ka nendest välja astudes. Ehkki mõni aeg hiljem on teravalt meeles vaid Jaune mäng ja mitte enam niiväga meeste oma. Imre arstid on natuke erinevad, mitte mänguvormiliselt eristatud Imre poolt, võibolla isegi meelega sarnaselt kujutatud, et tekitada seda teatavat "meditsiinilise müüri" tunnet, samas erinevad just õnnetusse olukorda sattunud naisesse suhtumisel. Arst teatavas mõttes peaks olema lohutav, kaastundlikum, teadma kuidas mingid väiksed ärritajad võivad sellistes olukordades olevatele inimestele mõjuda sütikuna, ent ometi on nemadki inimesed oma arvamiste ja inimlike vigadega. Nende vaatest võib olla ka nö. "patsient patsiendi" järel päev, mil iga vastas seisja tunnetele polegi aega mõelda või veel vähem pühenduda ning nõnda mõjuda teisele poolele üldistava ning ebaadekvaatsena. Tegelikult ka 1 selle loo olulisi kokkupõrke teemasid. Iga üksikinimene oma murega on tähtis - see on tema maailm ja selles on tema ootused temale endale kõige olulisemad, teisalt arst, kes peab korraga paljusid aitama ning temal erisusi teha on raske, ehkki me kõik seda eeldame, ootame ja kahtlemata õigusega!

Vaadates tulvas korraga pähe mitmeid vanemate ja laste teemasid oma lähedaste/sõprade eludest, kus laps on erinevatel põhjustel kaotatud versus enda õnnelik olukord, sest 3 last on õnnestunud suuremate (tervise)muredeta täiskasvanuks kasvatada (isegi kui ühe sünnitusega oli meilgi päris närvesööv olukord ja seejärel läks pisut aega, et kõik normaliseeruks). Aga lisaks on neid teemasid veel mitmeid, mis ühe põhilisega, ehk keerulise teekonnaga emaks saamisel kaasnevad või ka otsapidi kokku puutuvad. Autoril on ka tõesti kõikepidi siin välja toodud, mida ta enda olukorras otsustamisel on uurinud ja arvesse võtnud ning kahtlemata pole ükski samm tal toimunud kergekäeliselt. Mis omakorda veelgi tõstis lugupidamist selle inimese vastu. Kuigi kellegi teise hinnangud või hukkamõistud või vastupidiselt lugupidamised on nagunii tühised, sest tegelikult oluline on, mida inimene ise tunneb ja kuidas oma otsuste-tegutsemiste järgselt iseendaga (olukorda arvestades) maksimaalselt rahulolevalt edasi elab, sest edasi elama peab.

Esiteks ja vast kõige ärritavamalt mõjus ja kõnetas abordi teema. Sest oh kuis ei salli, kui keegi võtab endale õiguse teiste aborte keelata! Ühest küljest võiks küsida, et mis õigusega keegi võtab sellise "jumala" positsiooni. Teisalt on just nende abordivastaste üks põhisõnumeid, et need, kes aborti teevad, võtavad endale "jumalaõiguse". Ja nii ei ole selles teemas kuidagi konsensus võimalik. Ise olen siiani mõelnud, et eriti just meestel pole õigust abordi üle otsustada, aga tegelikult ei ole kellelgi teiste inimeste abordi üle õigust otsustada - mitte kellelgi peale last saava või mitte saava paari. Sellest vaatenurgast ongi just üks ülimaid jultumusi võtta endale õigus teiste eest otsustada. Igaüks tegelegu oma isikliku eluga ja ärgu toppigu oma nina teiste eraasjadesse. Seejuures kõige ebaausam ongi just meeste või jumalaneitsite(nunnade) sõnavõtud abordikeelustamiseks - neil ei tule endal vägistaja või emale tervise mõttes eluohtlikku last kanda ja sünnitada. Või ette teades surnuna või peale sünnitust kohe surevat ning mitte kunagi täisväärtuslikku elu elada saavat last sünnitada. Tihti siiski tundub, et paraku nende hääl kõlab kõige kõvemini just sellel teemal! Tegelikult oli meil teatrikaaslasegagi pikk vaidlus - no pea pool autoteed Rakverest Tallinnasse, et kellel ikkagi on õigus otsustada ühiskonnas laiemalt abortide lubamist või keelustamist. Minu seisukoht on olnud, et ainult naistel. Naise seisukoht jällegi, et isasid ei tohi kõrvale jätta. Et see ei olegi ühiskonna otsustada, vaid just nimelt last saava paari ühine otsus, eeldades, et nii isa kui ema on valmis sündivat last koos kasvatama. Normaalses olukorras jah, kui naine ja mees mõlemad on mõlemad mõistlikud ning tõesti teevad otsuse lapse saamiseks või mitte saamiseks ühiselt. Aga minu vaatest (ja mina olin selles vestluses mees!) olen seisukohal, et lõppude lõpuks on ikkagi viimane otsus naise teha. Kui tema näiteks paaniliselt kardab sünnitust. Surmahirmuga (ja seda ta ei pruugigi enne teada, kui alles rasedana). Või tal on varem olnud ebaõnnestunud sünnituskogemus, mida ta ei taha uuesti üle elada. Võibolla isegi on arst tal soovitanud sellist riski mitte võtta... Kuidas saab mees seda siis nõuda? Loomulikult ei tohiks olla vastutustundetud juba varasemas hetkes, kuid seegi pole alati üheselt sõrmega osutatav, sest on olukordi, kus kasutatakse rasedustakistajaid, ent ometi on võimalikud olukorrad ka nende kiuste rasedaks jäämine. Sellepärast ei olegi võimalik aborte üheselt keelustada. 

Üsna kindlalt võib väita, et keelustamine tekitaks ka ajaloost teada olevad olukorrad nurgataguste abordiarstide näol, mida keegi loodetavasti ei taha. Tõelisele politseiriigile korralikku tõuke andmine. Ei saa olla sedavõrd silmaklappidega, et need kahtlased nurgatagused ei tekiks. Inimesed on leidlikud. Või alles see meil siin Eestis oli aasta alguses, kui kellegi koer tõi surnud beebi koju, sest oli selle metsa alt leidnud ning selgus, et naabrinaine oli soovimatu lapse metsas sünnitanud ning selle lihtsalt sinna jätnud. Selliseid "naabri koeri" hakkaks siis hulgi ringi jooksma... ning meie pooltühjadele vanglatele ei peagi enam otsima briti või teistest riikidest allhanketeenusega vanglatäidet. Jah, aborti ei saa suhtuda kergekäeliselt ning kui mõni naine teeb 10 ja rohkemgi aborti, siis tuleks leida teistsugused vahendid edaspidi selliste olukordade ärahoidmiseks. Siin selle ühe lavastuse peegelduse raames ei jõua teemat nagunii piisavalt laialdaselt ja sügavuti läbi hekseldada, ega ka argumenteerida, aga veelgi üks tõestus, kuivõrd kõnekas Klaaslapse "lugu" on.

Ega me ei tea, kas emaks saamise katsetusi oli "tegelastel" juba väga palju ja juba noorusest alates. Saame küll aimu, et see olukord, mida siin lähemalt vaadeldakse ei ole kaugeltki esimene kord. Seega me ei tea ka seda, kas autor on tahtnud anda mõista, et lapsesaamisega tuleks alustada pigem varakult. Sellist asja ju ei saagi suunata-soovitada, sest lapse saamiseks on vaja kaht vanemat ning igaühega ei ole mõistlik sellist olulist asja lihtsalt "ära teha". Ehkki paratamatult viib see mõtted sellele, et kas vanuse mõttes 20ndate alguses on suurem tõenäosus õnnestunud sünnitusele? Seda mõtet siinkirjutajale toetab tema enda elu, kuid kindlasti annab vastuse mõni statistika, millele mõeldes juba eoses võib sisse arvestada väga paljud erandid.

Samuti äratas tugevaid tundeid selles lavastuses allajoonimine, et on olemas arste, kes arvavad, et teavad, mis teine tahab. Üksjagu vastuoluline olukord - tavaline inimene ju usaldabki arsti, nemad on spetsialistid, samas siinses loos kui näotu oli arstil eeldada, et väärarenguga veel kõhus oleva lapse eemaldamiseks tahavad vanemad aborti teha. See on üks võimsamaid ja mõjuvamaid Maarja, Urmase ja teatri kontekstis just eriti Jaune stseene, kui naine karjub arstile, et too ei tunne teda ja ei tea seega, mis tema tahab või mis temale parim on! Kuklakarvad tõusid püsti ja kere läbisid külmavärinad, nagu oleks tahtnud koos Maarjaga seda arstile karjuda! Inimesed on muidugi erinevad ja igaüks peab seda ise aduma, mis tema jaoks oleks õigem. Ise lähtun juba pikemat aega motost, et inimene oma elus tegelikult tõeliselt kahetseb lõppude lõpuks seda, mis ta tegemata jätab, mitte seda, mis ta teeb (mis ta teeb, saab ta vabandada, parendada, muuta, unustada, aga teatud asjade tegemata jätmisele ei pruugi ta enam kunagi saada teist võimalust) ning seeläbi leian, et omamoodi tark ja oluline oli ka selles (elu)loos emal hoida oma last kasvõi korragi hüvastijätuks - nii sai ka tema (täieõiguslikult) tunda end kasvõi hetke emana, sest ta ON ema...

Hinnang: 4

Lasteta, aga kunagi lapsesaamisele mõtlevatel inimestel vaadata omal vastutusel!

Valus, mõtteid ja sisemist arutelu ärgitav, suhestuma kutsuv, mitmeski mõttes oluline lavastus, kus võid tõdeda inimese otsustega nõustumist või mitte nõustumist turvaliselt kauguselt, ent ometi ei saa seeläbi hinnanguid anda inimesele. Sellised otsused peavadki olema iseenda omad. Samas ju ka kaasaelama panev, sest teema võib puudutada kõiki, isegi kui mitte enam ennast, siis oma lapsi tulevikus ja teisigi lähedasi. Teisalt ka ühiskonnas laiemalt hinnangute andmisest teistele inimestele hoiduma panev, sest me ei tea kunagi täit tõde, mis on nende eludes juhtunud, et saaksime võtta "kohtumõistja" õiguse. See on vaid madalalaubaliste netikommentaatorite pärusmaa. Kuid miski pole kunagi must-valge, eriti tõsisemad elu-teemad. 

Raske tükk, mida on ka raske soovitada, sest sellisel teemal millegi vaatamiseks-lugemiseks peab igaüks ise ära tundma, kas see on midagi, millele tahab kaasa mõelda või pigem hoiduda. Ühiskondlikus mõttes siiski kahtlemata soovitatav, et arendada endas emotsionaalset intelligentsust, kasvõi teise inimese selliste eluraskustele kaasaelamisel, sest läbielada sellist ei taha meist ju keegi.

Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed fotod tegi Kalev Lilleorg):

KLAASLAPS

Tõde ei muutu ilusamaks, kui me ta meigiga katame ja lokid pähe rullime. Kui lootus ja valu ei mahu inimese sisse ära, peab ta endale alasti silma vaatama ja sellele nime andma. Maarja Kangro on seda oma dokumentaalromaanis teinud varjamatu otsekohesusega.

Esietendus 13. septembril 2024 Rakvere Teatri väikses majas.

LAVASTUSMEESKOND

Autor: Maarja Kangro

Dramatiseerija ja lavastaja: Urmas Lennuk

Kunstnik: Nele Sooväli

Muusikaline kujundaja: Imre Õunapuu

Valguskujundaja: Roomet Villau

Osades: Jaune Kimmel, Madis Mäeorg, Imre Õunapuu

Hääl minu sees - Rakvere Teater

20.12.23 etendus, mille arvustus ilmus esialgu instagrammis 23.01.24

2023.a viimased 2 Rakvere Teatri (täiskasvanutele mõeldud) lavastust, osutusid ka teatril kogu aasta kõige sügavamasisulisemateks ja mõttetihedamateks (teine neist "Klassis"). Iroonilisel kombel on nendel kahel lavalool ka võrdlemisi suur mõtteline ühisosa ja mõlema südamikuks vast see väga valuline psühholoogiline haigus nimega "üksindustunne".

"Hääl minu sees" lavastajaks on Mait Joorits, kes sedapuhku oma endises koduteatris külalisena Eesti Noorsooteatrist. Lavastuslikus mõttes on isegi pisut kahetised tunded, sest kõikidest joonistest ja otsustest ei saanud päris lõpuni aru. Miinuspoolele asetaks (imelikud) sirmid külgedel ning sinna justkui pingutatud videokujundus (kunstnik on teatrilaval uus tutvus - Getter Vahar - tal varasemast rohkem tausta filmindusest), aga teisalt lausa imeliselt leidlik ja tabav katusealuse toa(?) kergelt kaldus tagasein väikseruudulise aknaga 2.vaatuses (ruumiline kujundus ka 1.vaatuse õppejõu kodus on stiilne). Sest tegevustik toimub New Englandi aladel (Yale on Connecticutis ning võib eeldada, et see "väljasõit" pole ka Uus Inglismaa aladelt ära) ning sealne arhitektuurgi imiteerib tihti Inglismaa oma (näiteks kõrgema korruse akna ülemine äär on katuseräästa ligiduses), mida tajub ka kunstniku otsustest. Kammerliku (ja väga isikliku ning isikutekeskse) lavastuse puhul oleks tahtnud vast tegelasi läbivamalt publikule ligemale, ehkki lavastusjoonisena oli see selgelt vahet tegemine (ees ja kaugemal) kontrastiloomisega justkui materjaliski dikteeritud, sest stseeniti vahelduvad peategelase publikule jutustamise monoloogid (ligemal) tegelastevahelise tegevuse väljamängimisega (kaugemal).

Lugu ennast väga palju avada ei tahaks, vast ehk niipalju vaid, et tegevustik viib ülikoolimaailma ning keskendub loovkirjutamise õppejõu ja tema ühe lootustandva õpilase omavahelisele suhtlemisele. Ent seejuures ikkagi ka nende mõlema egodele. Igatahes näeb õppejõud võimalust esitada ühe väga eriskummalise palve oma õpilasele, mida 2.vaatuses põhimõtteliselt hakatakse siis lahendama. Ehkki, nagu parimates lugudes ikka, miski "ei ole" või "ei lähe" päris nii, nagu esialgu arvaks ning vaatajaid-kaasaelajaid ei jäeta ilma ka päris korralike puäntidest. Puändid on ju ka iga kirjandussõbra magusaimad marjad raamatutes!

Ka sisuliselt on see lugu just nimelt raamatusõpradele eriline maiuspala, sest suur osa jutust keerleb ka ümber kirjanduse ja kirjutamise. Noppida muide saab isegi raamatusoovitusi, endale panin mitu soovitust kõrvataha (loe: kohe peale etendust kirjutasin üles), kuid hiljem kodus avastasin selle lehe, kus kõik need ilusti kirjas: https://www.broadwaybox.com/daily-scoop/all-the-great-literary-references-in-the-sound-inside/

Näidend on tegelikult lausa imeline leid (oma kirjanduslikkuses meenutas väga kaudselt üht läbi aegade lemmikut- Vanemuises kunagi lavastatud-mängitud „Kogutud teosed“) ning on ju alati tähelepanuväärne, kui meie publikule pakutakse sellist maailma tippu, mis vaid mõned aastad tagasi USAs esietendumisejärgselt oli seal 6 Tony nominent (sealhulgas Best Play!). Broadwayl mängis siinset Tiina Mälbergi rolli Kuldgloobuse, Emmy ja 2 Tonyga (sh just selle rolliga) pärjatud Mary-Louse Parker. Ise pole MLP rolli näinud, aga Tiina rolli nautimine ja tema selle naise nahas olek, seob Tiina enda olemust aimamisi tajutavate tegelase isiku loomise peenhäälestusega, mis omakorda mängulises mõttes joonistab selgemaks teatud kohtadest just tegelase eripärad publikule tõlgendamiseks. Ta tegelane ei kerja kaastunnet, ehkki võiks. Ei tundle liialt, kuigi võiks. Näiteks, kuna tekstis on toodud sisse, et on kahtlustatud, et tal on soojad tunded ka naiste suunal ja kuna Tiina loodud tegelane on sirgeselgne, terava mõtlemise ning mõtete väljendamise oskusega, aimamisi just nimelt "professorlik", siis sell(is)est naisest võikski jääda tõesti selline mulje (lisaks muud vihjed tekstis, mis ju ka viitavad sinna suunda, näiteks tema 1.raamatu alter ego). Aga kas ja kes ta täpselt on, polegi ju tähtis, nagu ka päris elus sellises olukorras, kuid lausa hõrgult intelligentne lahendus näitleja poolt! Samas see kõik, mis selle naise sees on ja mis sealt usalduslikult publikule välja tuleb ning veelgi usalduslikumalt oma õpilasele, kuni jahmatuseni välja, mis värk üldse on! Selles mõttes peaks seda ka vaatama vaatet tegelastestki peenetundelisema lähenemisega, et kõik mõjuks veel omakorda nii, nagu selline olukord päris elus võiks mõjuda, juhul kui vaataja oleks kas ühe või teise tegelase nahas. See on ka ainus võti nende inimeste mõistmisele läheneda, sest vaevalt, et päris lõpuni nii keeruliste siseilmadega inimesi olekski võimalik lahti muukida. Ja inimpsühholoogia ongi sedavõrd keeruline, mis ju nii teatris kui kirjanduses autorid liigagi selgeks lahti seletavad, ehkki päris elus ei suuda meist keegi isegi väga lähedaste pähe näha. See olukord on siiski siinsel kirjanikul õnnestunud säilitada, mis omakorda jätab vaatajale (järel)mõtlemiseks nii tänuväärselt huvitava pagasi.

Eriline on ju kogu lavastuse juures ka see, et esimest korda on päris elus näitlejatest ema ja poeg partneritena laval. See hoolitsus ja keemia, mis neil mängupartneritena teineteisele on (sellega ei ole mindud grammigi ebaloomulikuks kuigi vastavas olukorras on oht õhus, ent lavastaja on kiivalt suutnud selle ära hoida) - sellist teineteisele imelist allamängu ning teineteise ülestõstmist, on kahtlemata imeline vaadata. 

Karl Robert Saaremäe jätkab muudkui paremaks näitlejaks saamist ja neile, kes tema intensiivsust pelgavad (viidates oma teatrikaaslase suhtumisele), neil pole seda siin lavastuses vaja karvavõrdki karta. Ühtviisi tundeerksalt on lahendatud näitemängu mõlemad rollid ja Karl Robert hoiab oma tegelase saladusliku ning huvitavana. Alguses oleks ju võinud arvata, et kuivõrd kummaline selline olukord võib olla, kartes isegi, et ega seal mingit armusädet nende tegelaste vahel ei teki (nagu ju tavaliselt vastavates lugudes).  Aga võibolla, kuna nende tegelaste eripärad ja nende sügav sisemaailm (millest saab üha rohkem aru etenduse kulgedes) suisa nõuavad seda, et neil poleks midagitki sellist, siis omakorda tuleb just nimelt kasuks, et neid tegelasi mängivad ema ja poeg. Oma lemmikõpetajatega ju võib ka tekkida vanemlik suhe – selles on mingit isemoodi armsust. Ehkki siin ja ajendatuna sisulisest loojoonisest, siis tegelikult on see vägagi kahe üksiku inimese kokkupõrge ning õpetaja lootus, et õpilane teda mõistab ja sellepärast ka kõik see edasine, mida siin mitte-näinutele paljastada ei tohi. Samaga vaatet ninanips ja allajoonimine lõpus, et haukuv koer ei hammusta, aga vaga vesi sügav põhi... Seejuures veel lootusetuse ja lootuse paradoksaalne ristmäng, sest tegelikult ei tea me keegi, mis nurga taga ootab! Vabandust krüptilisuse pärast, aga kes on näinud, see mõistab.

Järelmaitsena on tervikelamus ilus ja kurb, aga omade helgete toonide ning isegi kohatise õrna huumoriga. Loomingust, aga ka sellega kaasnevast valust. Loomeinimestele vast väga hästi tuttav - kui kõik midagi kiidavad, aga keegi 1 teeb maha, siis meelde ja vaevama jääb ikka see 1! Seejuures sealt edasi "2.raamatu needus". Ja eriti just isiklikult valus ära tundmine, ehk piltlikustatud ületamatu künnis - "miks mitte proovida ise raamatut kirjutada? Aga sellepärast, et mina kirjanikuna ei ulatuks ju kunagi näiteks Dostojevskini!" (Dostojevski on siin mitmetasandiliselt tegevustikku integreeritud). Või kui palju on loomingus loojat ennast (see on siinses loos isegi mitmeti oluline). Sellest kui palju ikkagi on teise inimese sees, mida me sealt peale vaadates ei näe. Ning miks me peame asjadest rohkem RÄÄKIMA. Inimesed on karjaloomad, me vajame teineteist. Kuna tekst on nõnda sisutihe ja tähendusterikas ning kisub nõnda endasse ja parajasti ennast kõnetavate detailidega kaasa, siis kardan, et selle ühe vaatamise põhjal ei jõudnud kõike märgatagi ning kõiki sisust pähe tekkivaid fantaasiamänge lõpunigi mängida… näiteks, mida kõike üldse sellest uskuda? Me vaatajad saame ju vaid seda, mis on jutustaja mälus ja mida ning kuidas ta seda on otsustanud jagada ning mida ja kuidas hoopis tema ise tõlgitseb. Metatasand metatasandi otsa. 

Hinnang: 4, kuigi suur ahvatlus on siia + ka veel juurde lisada, sest no sedavõrd hõrk ja intellektuaalne, kirjanduslik ja üllatustega, kaasakiskuv ja mõtlemapanev, valus, aga omade lootusekiirtega. 

Väga hea teater!

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Siim Loog'i fotod):

HÄÄL MINU SEES

Üksindusest ja inimlikust lähedusest rääkiv ameerika kaasaegne näidend pakub rohkelt äratundmist. Peategelane, Yale’i ülikooli üksiklasest professor, võtab loovkirjutamise kursusel juhendada andeka, kuid saladusliku loomuga tudengi, kellega tal tekib ootamatu side. Sedamööda, kuidas nende kohtumised tasapisi kulgevad, esitab õpetaja õpilasele üllatava palve. Tundesügavast loost jääb kõlama üldinimlik küsimus, mil viisil on meil võimalik üksteisele tuge pakkuda ja mil määral me üksteist ikkagi päriselt tunneme.

"Vahel kohtame me kedagi, täiesti võõrast inimest, kes hakkab meid huvitama kohe esimesest pilgust, kuidagi äkki, korrapealt, enne kui jõuame sõnagi vahetada." (Fjodor Dostojevski)

Esietendus 10. novembril 2023 väikeses majas.

Etendus on kahes vaatuses ning kestab 2 tundi ja 15 minutit.

LAVASTUSMEESKOND

Autor Adam Rapp "The Sound Inside"

Tõlkija Triin Sinissaar

Lavastaja Mait Joorits (Eesti Noorsooteater)

Kunstnik Getter Vahar

Helilooja ja muusikaline kujundaja Vootele Ruusmaa

Valguskujundaja Märt Sell

Foto- ja videokunstnik Siim Loog

Osades Tiina Mälberg ja Karl Robert Saaremäe (Must Kast)

Ohtlik meetod - Rakvere Teater

Rakvere Teatri “Ohtlik meetod” on täis plusse ja miinuseid ning ma ei tea, kas positiivsed päriselt negatiivsed ikkagi üle kaaluvad… Laotan põhilised argumendid siia ja kaalun need kirjutades ka veel kord läbi…

Vaatasin selle, päriselt elanud inimeste ja tegelikult ju väga nimekate psühhoterapeutide ja psühhoanalüüsi teerajajate eludel põhineva raamatu (John Kerr’i aimeraamat, mitte fiktsioon - Jungi ja tema õpetaja Freudi erinevatest suhtumistest teadusesse ning Jungi armusuhtest oma naispatsiendiga…ja kui tolle hullusest terveks ravib, saab naisest endast arst ning 1 maailma esimesi naispsühhoanalüütikuid) põhjal kirjutatud näidendi alusel kirjutatud stsenaariumiga tehtud filmi 2012.aastal. Minu tolle aasta filmide seas kõrgel kohal (#8). Olid ju ka suurepärased näitlejad - Keira Knightly, Viggo Mortensen, Michael Fassbender, Vincent Cassel…kuigi arvamusi Cronenbergi filmi suhtes oli mitmesse suunda, siis kriitikutele üldjuhul meeldis. Minule istusid nii Jungi suhe Sabina Spielreiniga kui eriti meestevaheline konflikt.

Teatris, üsna etenduse alguses saabubki Sabina, Grete Jürgensoni kehastuses ja saame olla tunnistajaks hüsteeriahoogudele, mis on üsna raputavad, sest näitleja annab päris ehmatava energiaga oma mängitava hullu raevuhooge edasi. Jungina, psühhoterapeudile omaselt (ise pole kokku puutunud, ainult aiman) rahuliku ja jalad maas hoidvat tohtrit mängib Elar Vahter. Pidasin seda vast tsipa liiga lakooniliseks ning isegi hingetuks mänguks…justkui aimaks näitleja filmi-eelkäijat järele, mitte ei teeks enda oma (ei tea, kas Elar seda filmi üldse näinudki on, lihtsalt miski ei klappinud, kuigi pealepoole olid ju mängu-valikud arusaadavad). Sigmundi rollis Peeter Rästas, kelle joonises oli üksjagu mängulisust, riivamisi koomikatki, aga minu jaoks jäi usutavuse poolele ning tõusis isegi kogu trupi huvitavamaks lahenduseks. 

Pisut kõrvalisematena Jaune Kimmel Jungi abikaasa, ehk petetud naisena ning Rainer Elhi kaksikrollis, sanitari ja patsiendina. Jaunel väga palju mänguruumi pole, vast trupi kõige realismilähedasem, kuigi mul jäi tunne, et esietenduseks ta polnud veel päriselt paika loksutanud oma proua Jungi rollijoonist kindlamatele rööbastele…eriti selles mõttes, et minu jaoks on alati huvitav näha saada, mida ta oma iga uue rolliga teeb…kuid siin nagu veel sotti ei saanudki lõpuni, kas roll sai lihtsalt ära tehtud või on tegelik otsing alles käimas? Rainer ehmatas esiti ja mitte heas mõttes, sest meediku mängimine oli sama võlts kui talle ettekleebitud vurrud (kus olid lavastaja silmad? või oli see taotluslik grotesk…Peetri Freud’i lahendusele sillaks, ent veelgi võimendatumalt…sest nii saaks Peetri rolli nende mõningate julgemate tõmmetega lihtsamalt uskuda? Õnneks oli Raineri teine roll (tegelikult ka veel 1 siinse loo  psühhoanalüütikutest) “hull” vägagi veenev, terav ning sügavutimineva eheduse ja usutavusega, mis tasandas tunduvalt seda esimest imelikku lahendust…oli ju tegelane vast ka see, kes andiski Jungile üleaisa astumiseks "tiivad"… 

Kunstnik Pille Jänese lava on piisavalt mitmekülgne ning üldiselt ju laval konstantsena püsiv kujundus oma elementidega lavastaja mängujoonistele erinevaid mängukohti pakkuv, aga ka tervikuna sellisena võetav igas misanstseenis, toimub tegevus siis parajasti voodis, kontorilaua taga või elutoadiivanil - alati ongi ju muud mööblit ka toas. Ja kui Pille - siis lausa ootad tema (tõesti lõppematute ja alati megahuvitavate variatsioonidega) kardinatega mängimismotiive, mis sedapuhku tegevustiku taustaks, ent samaga valguskujundaja Emil Kallase ja (ma eeldan, et ka) lavastaja Madis Kalmeti lavastuskontseptsioonis kokkusaavas sümbioosis lisab “varjude mängu”, mis on 1 kogu lavastuse huvitavamatest “efektidest”. Lisaks veel need kostüümid! Maitsekas silmakomm. 1.maailmasõja eel osati end riietega tõesti ilusamaks teha ning Pille on selle ka siia loo sisse toonud! 

Kõik ju enamvähem "ok" siiani, eks?! Isegi väikse saali viimastes ridades lae all ei kadunud seekord õhk päris otsa…mingi pidev ventilaatori kahin ju oli, aga iga kell parem see, kui päris õhuta olek. 

Aga vot…kui lavastaja paneb stseenid vahetuma tuled kustu - tuled põlema meetodil (“ohtlik meetod” tõesti!)…ja praktiliselt läbi etenduse, tekitab see vaadates väsimust…Ei, ma ei jäänud magama, aga 1.vaatuses kaugel sellest ka ei olnud. Kutsun sellist tuledega mängimist lavastajapoolseks laiskuseks. Kõige lihtsam moodus ju üleminekute lahendamiseks stseenist stseeni!

Tegelikult olen Madis Kalmeti puhaste režiide kauaaegne austaja, kus ikka ja alati on tal ka mingid omad lavastajapoolsed nõksud sisse toodud (võiksin neid siin ridamisi loetleda), aga siinses lavastuses sellist ei tuvastanud (kui just tõesti “varjud” või need groteskisüstid polnud selleks, mida ma lihtsalt seekord ise siduda ei suutnud Madise seekordse omanägemusliku trikina). Peale etenduse vaatamist, nagu saatus, viskas ette info, et ta on alustanud ka juba Bergmani lavastamist Draamateatris ning ma automaatselt (võib ju olla, et ka alusetult) liigutasin süüdistava sõrme sellele…Sest kui on mitu rauda korraga tules, vast ehk siis võibki lavastaja muidu suur austaja tunnetada, et siin ei ole päris 100% see, mida oleks oodanud? Ei tea, võib täiesti olla, et vaid mina jäin igatsema nende aktsentide paremat välja- ja esiletoomist, mida selle näidendi tekst tegelikult endas kannab? 

Jõudsin isegi mõelda, et järsku on tõlkijas viga…aga üks inimene, kes Rakveres lavale jõudnud teksti lugenud, ütles kategooriliselt, et Laura Kallet küll süüdistada ei saa. Aga ehk on siis tehtud kärpeid? Näidendi autor muide on Christopher Hampton, kes mh. aitas Florian Zelleril kirjutada tema Anthony Hopkinsiga tehtud “Isa” filmistsenaariumiks (+"Poeg" ka). Aga kogu siinses lavaloos järsk Sabina tervekssaamine, siis need suhteüleminekud, mis ei ole "ülesehitatud", vaid libistatakse loo voolu sisse hüpetena, nagu neid peakski lihtsalt lonksudega janusena kulistades jooma ning mitte hingama seal vahepeal ja ammugi mitte mõtlema, et mida ma alla neelan? Ja mis see “ohtlik meetod” siis oli (unenägude ja sõnaühenduste tõlgitsemine ju ometigi mitte) ja miks see "ohtlik" oli? Seost ausalt öelda ei tekkinud mitte nautides-vaagides-vaadates, vaid tuletasin vägisi tagantjärgi, et vast ehk siis "Armastusega ravimine"? ja oma patsiendiga suhtesse astumine? 

Ainus mida vaadates jõudsin tajuda, et tegelikult materjal on vägagi kõnekas ja seda minu arvates eelkõige seetõttu, mis on vast Sabina peamiseks hulluse põhjuse aluseks, ehk “häbitunne” (miks täpsemalt, seda saab igaüks ise etendust vaadates avastada). Juba pikemalt on naiste häbitundest saanud naistele psühhotraumade saritekitaja…sellest räägivad teadlased, räägivad inimesed ja räägivad seega ka kunstiteosed- filmid ja nagu näha siis ka teater (ilmselt ka kirjandus, lihtsalt mehena satub vastav lektüür minu lugemislauale harvem...kuid seletasin endale näiteks ka kirjanduslikult üsna küündimatu "Kus laulavad langustid" fenomeni ja edu sellega, et sealne peategelane suudab temalegi kõikvõimalikel viisidel pealesurutud häbile vastu hakata ning sellest üle olla ning ehk see mõjubki naiste alatajule ning teeb ühtlasi raamatust nii paljudele miski mida suisa vajatakse?). Ja tulebki ju sellele teemale tähelepanu pöörata ja ses suhtes on ka sellel lavastusel täiesti olulisus olemas…aga siin voolatakse ka sellest niimoodi üle, et tegelikult konksu otsa ei tõmmata…ometi seal tuleb veel ridamisi lisa loo sees juurde - näiteks kuidas Jung Sabinaga viimase armudes käitub ning oma naisega ka veel hiljem- tekitab ju veelgi häbi nende naiste psüühikale juurde…aga kes on nii tugev, et vastu peab ja kui kaua üks inimhing suudab seda alla neelata?

Teine ja pigem selline naljaga pooleks tähelepanek, mida autor on vast tahtnud edasi anda ning mis siiski tuleb ka Madise lavastuses esile on see, et arstid ise ei pruugi ka olla vaimselt terved. Ja ses mõttes, kes üldse lõpuni lõppude lõpuks meist on…Aga tõsisemalt, siis me siiski võime olla teineteise ravijad, andes teisele võimaluse tegeleda millegi olulisega (kui see muidugi on meie võimuses), toetada teda ning vajadusel ka tagant lükata, siis võib see teine inimene saada terve(ma)ks, leida üles iseennast ning oma kõige õigem või vähemalt 1 õigematest radadest. Sellest vaatenurgast vaadates nõnda see inimese saatus alati ei pruugigi täiesti, ehk ainult meie enda teha olla. Kuigi, eks siis kui keegi aitab või suunab või algse hoo sisse lükkab, tuleb ikka ju muidugi ise teha ära põhiline töö, et kuhugile välja jõuda. 

Lavastuse kavaleht on tavalisest kopsakam ning tutvustab kõiki tegelasi pikemaltki ja lisaks autorit ning seletab paljusid Freudiaegseid psühhoanalüüsi termineid.

Hinnang 2+
Siin oli potentsiaali palju enamaks…mind natuke päästis ehk loost filmi kaudu teadmine (teatrikaaslane oli veelgi kriitilisem) ning 2.vaatus tõmbas tunduvalt paremini kaasa, aga kuna lavastajaga sedapuhku veregrupid ikkagi ei ühtinud, siis rahulolu, rääkimata naudingust, jäi siiski (esietenduse põhjal) saamata…

Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed fotod kuuluvad Rakvere Teatrile ja need pildistas Kalev Lilleorg):

OHTLIK MEETOD

 

Psühhiaatriline draama

 

"Ohtlik meetod" on tõestisündinud lool põhinev ajaloolisi sündmusi puudutav draama analüütilise psühholoogia isast Carl Gustav Jungist, tema patsiendist Sabina Spielreinist ning Jungi mentorist Sigmund Freudist. Kirglikus ning valusalt hellas loos segunevad armastus, hullus, teadus, peresuhted, inimhinge varjuküljed ning tõehetke kirgastumised.

 

"Vahel on vaja teha midagi andestamatut, lihtsalt selleks, et olla võimeline edasi elama." 

LAVASTUSMEESKOND

Autor Christopher Hampton ("The Talking Cure")

Tõlkija Laura Kalle

Lavastaja Madis Kalmet

Kunstnik Pille Jänes

Muusikaline kujundaja Peeter Konovalov (Ugala)

Valguskunstnik Emil Kallas (Tallinna Linnateater)

Video Andres Raja

Osades Grete Jürgenson, Jaune Kimmel, Elar Vahter, Peeter Rästas, Rainer Elhi

 

Alla 16-aastastele mittesoovitatav. 

Esietendus 27. jaanuaril 2023 Rakvere Teatri väikses saalis.

Lavastuses suitsetatakse.

Ki(i)vi südamel - Rakvere Teater

Uus lavastaja on sündinud! Ja Rakvere Teatri hooaja esimene uuslavastus oli ühtlasi tema ristsed ja pühitsemine eesti teatrimaastikule! 

Jaune Kimmel, oma kahe noore kolleegiga, ehk noored omavahel on toonud Rakvere teatripargi teises otsas asuvas piiritustehase ühes plaadistatud seintega tühjas, räämas olekuga toas ("pärmisaal") välja enda loodud alusmaterjalil põhineva psühholoogilise trilleri. See on ühtlasi nii autori-, lavastaja-, näitleja-, loojutustamise-, põnevus-, etenduskunsti-, uurimuslik-, kammerlik-, kohaspetsiifiline-, šoki- ja ma-ei-tea-mis-veel teater - ühe korraga!

Lavaloo lähtekohas tegutsemas 2 sõpra - Rainer “Lauri” Elhi ja Märten “Mattias” Matsu - üks aitab teisel kraami mingisse urkasse tassida, sõpsid omavahel, abivalmidus, mõnus sisustamis- ja hilisem õlledetegemise plaanide pidamine, hea tuju, šallallaa… kui järsku ilmutab end psühhopaat! Ma pidin toolipealt maha kukkuma! Vaataja jahmub ning atmosfäär ja loo sisu suund teeb hüppe tundmatusse… Mida pekki noh?! Meelega ei ütle, kumb või kes. Soovitan hoiduda ka ise uurimast, sest seda üllatuslikum vaadates on. Tegelikult teadsin lavastajaga intervjuust ette, et miskit sellist saab tulema ja põnev oli isegi mõistatada ning ette kujutada, et kummale nendest 2 näitlejast see sobib paremini (tegelikult ju mõlemale) ja kuidas nad võiksid seda mängida, aga enne ju ei tea kui päriselt ka näed ja koged...

Kusjuures huvitavalt tuleb see psühh olukorrast ka alguses välja…isegi kui tunduski natuke kahtlane, siis nagu hakkadki mõtlema, et järsku tõesti hoopis kasvõi vaid lavastuslikult mängiti lihtsalt asi nii, nagu peast nikastanud (või hingest murtud?) tüüp seda selgitab…kuniks saabub järgmine šokk - Pabahhh! 

Ent teisel mehel on ka oma saladus varuks…kõik see seal selgubki, miks ja mis värk ikkagi on…ja tõesti - on nii "kiivid", aga on ka "kivi" südamel, sestap ka selline isemoodi pealkiri - Ki(i)vi südamel.

Pidin isegi järele uurima, aga tõesti kiivisid süüaksegi koortega ka. Koored pidavat isegi väga tervislikud olema…ometi kui laval neid söödi, tuli suisa tülgastav tunne😀 Aga mitte ainult - sellele lisaks tekitavad nad seal emotsioone põrandast laeni ja seinast-seina. Karm ja kiire tunneteskaalal kõikumine - nagu ameerika mäed! 

Ja pagana pihta kui ehedalt need kutid oma karaktereid kehastavad. Ütlen nimme just “kehastavad”, sest “mängimise” kõrvu ei paistnud kusagilt ja ometi oli see ka neil tüüpidel omavahel üks füüsilis-psühholoogiline mäng, kuniks valu välja tuli, milles omakorda ka puhast suhtedraamat. Natuke lastakse läbivalt endal ka mõtetes lapata, mis valem ikkagi kingapigistuseks on... Ja ongi hea…mina jõudsin mõelda juba näiteks, et üks on teisesse armunud; võiet ta tahab hakata midagi välja pressima; võiet ta on üksik ja tahab teiselt vägisi seltsi…või hoopis oma orja teha? Seletus ise vilksatas ka 1 variandina, ent see oli muidugi palju nüansirikkam... Päris lõpu eel jäin mingitesse mõtetesse kinni ning ei saanudki aru, et mida see siis ikkagi tähendas? Või oligi neil plaan jätta lahti vaatajate tõlgitsustele? Aga õnneks pärast teatrit läbi pimeda, ehk Rakvere linna tänavavalgustite jalutades, ehitasin igasuguseid teooriaid veel, sest see endale asja seletamine on nagu osa teatrielamusest... (kes on näinud võib peale siinse teksti sees oleva 3 foto järel lugeda, milline minu teooriatest võidutsema jäi - mis minu jaoks ainsana ka lõpu ideaalselt ära seletab, ehkki näiliselt see seal võib mitte-kaasamõtlejale lahtiseks jääda. Kui alles lähed vaatama - vaata ise ja tule alles siis võrdlema, kas Sinu mõtted jooksid samas suunas?!)

Kukkusin tegelikult korra ka varem kärult ja ei saanud aru, et kui see norm kutt oli juba jalul ja ta elu oli ohus, miks ta teisele kallale ei läinud, sest olukordi ju oli? Kas ta oli hoopis ülekantud tähenduses seal ikkagi kuidagi “kinni”? (Muide ka seda seletab seal allpool olev teooria!) 

Nipetnäpet veel, mis silma-kõrva jäi, puhtalt heasoovlikult tegijatele- Naatriumkloriid on söögisool, aga soolalahus ei ole inimesele mürgine. See on surmavalt ohtlik alles alates üle 0,5kg kehakaalu kohta…see väike pudel võibolla ajaks vaid pisut öökima, aga oleks tegelikult hea keha soolade tasakaalule (muidugi kui polnud veel kuidagi töödeldud). Kui Rainer-Lauri seal suitsetab, siis sellises väikses saalis on kummaline kui ta ei istu oma vastastegelase suunas…kui ta raputaks tuhka prügiämbrisse või laual tuhatoosi või oleks nii lähedal, et suits teisele näkku ulatuks, siis veel mõistaks. Kuigi kogu tegelikult selline teatav toorus, oli natuke ka voorus. Andis äratuntava indie-teatri maigu kogu ettevõtmisele ja mängukoht omakorda võimendab seda eriti. Pisut ja ammugi täitsa närvis inimesed käituvadki tihti ebaratsionaalselt, seega ei saagi siin nende detailide kallal väga tõsiselt norida ja ega inimesed ju tavaliselt ei vaata teatrit luubiga ka, mitte nagu minusugune. Aga seevastu ma loodan, et seda suurem tunnustus võimsalt ägedale atmosfääritunnetuse tekitamisele. Nii tugevale, et vaadates oled ka tõesti “häiritud” ja ses mõttes ehe hirmujudin ühe kuti pärast istutatakse siin sisse... ja korduvalt. + Depeche Mode’i kasutamine mistahes lavastuses ainuüks tõstab selle koguväärtust ❤️ Siin veel nii mahlaselt tabavalt-sobivalt sisuga käsikäes! 

Kogu külm ja kõle interjöörikontrast loob omakorda keemilise reaktsiooni kirgliku sisuga, milles lõõmavad lisaks hirmule ka suured valuleegid. Tund ja veerand on läbi nigu tsiuhh, isegi kui seal sees oli ka üksjagu olustikule vajalikku sekeldamist…aga igav ei hakka hetkekski, sest kordamööda oleksid nagu ühe või teise tegelase nahas kaasas…kord selles kehas, mida lohistatakse mööda põrandat nii, et nägu peaaegu puudutab ka konarlikku plaadistikku, siis jälle söömas kiivikoori, et koorteta kiivisid “sõbrale” koorida või hoopis roomates ukse suunas, et järsku saab kuidagi põgenema või ettekujutades tundes, mis ühel neist ajud krussi on ajanud…sest tegelikult ju "nii" ikka ei tehta…samas on asju ja olukordi, millele ei saagi kätt ette panna…need mõnikord juhtuvad ise ja siis ollaksegi kusagil mahajäetud tehasehoones, niiöelda-sõbra nuga kõril (tean, sest ise olen suutnud napilt vastavast olukorras korra hoiduda, ehkki kangesti tüüris juba sinna suunda, aga sellest hoolimata tolle sõbraga kadus ühtlasi ka side ja suhtlemine)…ei taha täpsemalt paljastada, et mitte ära võtta vaatama minejal sisulist avastamist.

See oli just selline lavastus, mis nii lihtsalt ei unune ja endast kergelt ka peale kogemist lahti ei lase. Sellised just lõikavadki natuke sügavamalt… Ma miskipärast arvasin, et see saab olema nö. "noortekas"... kuid absoluutselt mitte. Isegi kui tegelased ongi noored… ja muide “näitlejaid-partnereid” ei olnud sellest loos sugugi vaid 2, sest lisaks Elhile ja Matsule on veel üks näitleja, ehk siis tegelane, ehkki vaid häälena ning kolmele inimesele ju lisaks veel tõesti see ruum ise neljandana. Mõlemad mehed on siin kohe erilises sõiduvees! Kuivõrd kiivalt sisse nad nende tegelaste nahka suudavad pugeda! Hull läbi vaikse ja alalhoidliku tegutsemise, ent seda karmimad tunduvad need “pursked”, teine jällegi justkui kaotanud täiesti alalhoidlikkuse ja mitu korda vaadates krigistad hambaid, et mees hoia end! Seda valusam ja (vast ka mõnedele tuttav) jällegi tundub valukeskme väljatulek ning tema nahka end asetades polegi nii raske sellist hullumeelset tegutsemist õigustada. Tavaline inimene (eriti eestlaste temperamendiga) ongi lihtsalt nii mömm, et neelab sellise paratamatult alla…aga mõni (eriti eestlane) läheb ju veel hoopis iseenda elu kallale, aga mõni…

Kuigi väärt vaatamist-kogemist, siis kõik kokku ju otseselt siiski (veel) mitte šedööver, Jaune ju eelkõige näitlejahariduse saanud, aga temas on nii mõnusalt äratuntavat loomejanu, sest tühja neil noortel koroona-ajal oli nõue teatrilt hakata midagi lavastama-looma, aga nad tegid seda! Ei istunud lihtsalt ja oodanud rolle... neid ju vähemalt kahel neist juba küll…seevastu Rainerile polegi veel siiani teater tegelikult jõudnud anda talle väärilist materjali mängida…Nii vägev, et siin see Hapkomahi mängumuskel ilmutab end jälle kogu hiilguses ning veel millises! Ja Märten ju ei jää alla, see ongi nagu 2 mehe kukevõitlus, ometi aimub (eriti just järelmaitsena) ülihead partneritunnetust (kohapeal lihtsalt on vaadates nii intensiivne, et ei jõua sellisele tasandile mõeldagi), kuigi kumbki tegelikult ei mängi alla teisele aga ei varja ka ära…mõlemale jagub nii süütenöörisurinat kui plahvatusi. Miskit erilist oli see teater kahtlemata…Nii tugev debüüt (oma atmosfääriloome ning kaasakiskuvusega), et nüüd tahaks juba Jaune järgmisi lavastusi näha! Latt on kõrgel, aga ka mitte ületamatu.

Hinnang: 4-

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Jaune Kimmeli tehtud fotod):

KI(I)VI SÜDAMEL

Autor ja lavastaja Jaune Kimmel

Kunstnik elu ise!

Osades Rainer Elhi ja Märten Matsu

 

Mis tahad? Miks sa kardad? Keda sa vihkad? Kas jõuad? Miks sa oled? Milleks karta? Millest sa ei loobu? Keda tahad? Kellest loobud? Mida sa kardad? Mis sul hingel on?

 

Kaua sa jaksad?

Milleks sa valmis oled?

Mis sul kaotada on?

 

Teater ei soovita lavastust alla 15-aastastele.

Seal on niikuinii külm, pane soojalt riidesse. Ühes vaatuses kestvusega kuni 1 tund 20 minutit.

 

Esietendus 16. septembril 2022 Rakvere Piiritusetehases

Sissepääs etendusele Vabriku tänava rehvitöökoja kõrvalt (Vabriku 12/1)

Oli tõesti vaadates tunne, nagu oleks ise kogu aeg 1 neist kahest... Ja kuigi saalist lahkudes mõtlesin, et miks siis ei võinud nad kokku seda siduda ka kuidagi konkreetsemalt - võimalusi selleks oleks ju mitmeid, ent juba Piirusetehase väravast välja jõudes vahetasin oma arvamust, sest väga hea, et lõpp jäi lahtiseks, andiski vaatajale võimaluse igasuguseid põhjendusi psühhopaadi käitumisele välja mõelda - nii õigustavaid kui süüdistavaid (juba see on huvitav paradoks, et tahad siiski, aga kes näinud, see saab aru miks). Minule meeldis enda teooriatest kõige rohkem see, et kogu asi oligi vaid hullu ettekujutus a la "mida ta teeks teisele" ning tegelikult seda teist meest seal tegelikult polnudki... ja sellepärast too ka lõpus lihtsalt "haihtus". Võibolla oli see hull hullumajas? Kogu noore, kooliskäiva inimese kodust välja kolimine ning justkui eneseõigustuslikud seletused viitaks sellele. Ehk võibolla ta elas enda sees kõike seda läbi, mis selles ruumis välja mängiti ja mida vaatajad nägid... Mis omakorda annab veel eriti tugeva atmosfääriga kooskõla - katkine hing, nagu oli ka justkui katkine see mänguruum... ja mistahes haiglapalatile viitavad valged seinad... 

Robin Hood - Rakvere Teater

Jõudsin vaatama Taavi Tõnissoni lavastatud, Urmas Lennuki kirjutatud “Robin Hood”i, mille Rakvere Teater tõi välja Lammasmäe Puhkekeskuses, alles ühele viimastest etendustes. Ent kuna teater on teatanud, et palju häid sõnu ning üleüldise heakskiidu publikult pälvinud teatrisündmus, mis kujunes tõeliseks suveteatri-menukiks, elustatakse ka järgmisel suvel, jagan ka siin oma instagrammis ilmunud peegeldust - kas siis lugejale enda mälestustega võrdluseks või miks ka seekord elamusest ilma jäänutele järgmise suve soovituseks...

Lavastus on võimas, panoraamne, seiklus - veel, maal ning mäeveerel, kindluselossi väljakul, vangitürmis ja isegi tornitipus - tervele perele, ehk sobib esimese klassi jütsile, aga ka vanavanematele ning kõigile sealt vahepealt. Mina nautisin täiel rinnal, ent mu teatrikaaslane oli üdini kurb, et lapsed kaasas polnud - see oleks andnud ka tema vaatamisele väärtuse. Tavaliselt me oleme no kui just mitte päris, siis enamvähem samal arvamusel, aga seekord hoopiski mitte. Ent kuna me ju tihti vaatame teatrit ka natuke läbi oma teatrikaaslaste, siis märkasin vist ise ka asju, mida muidu võibolla polekski täheldanud... Kuid isegi kui kohati mingite tema kriitiliste märkustega natuke ka nõustun, siis kokkuvõttes vaatasin mina siiski hoopis teiste silmadega. Tõusin isegi lõpus seisma aplodeerimiseks (ja ma ei tee seda just eriti tihti), sest nõnda mastaapset lavastust näeb ju harva, lisaks veel suure ja ägeda trupi ning paljude eriliste lavastuslike trikkidega rikastatud (mida kohe täpsemalt selgitan), aga teatrikaaslane jäi kaljukindlalt oma toolile istuma. Proovisime koduteel mõtestada, et miks siis nii seekord nii erinevalt seiklusse suhtusime? Esimeseks muidugi just see, et ta tundis, et kuna pole last või lapsi kaasas, siis ta ei saa ka läbi nende seda kogeda ning tundis, et temale serveeritakse midagi, mis nagu oleks lastelavastus, aga ometi kasutati siin-seal selliseid sõnu, mis siiski pole lastelavastuste pärismaa (kuigi eks praegu ole lapsed juba varakult harjunud igasuguste sõnadega). Mis omakorda tõstatas minus küsimuse, et kas siis mehed ongi igavesed lapsed ja neile lähebki selline paremini kohale? Ja no neile, kellele muidu ka meeldivad täiskasvanunagi muinasjutud-legendid ja mh. leiavad rõõmu ka lasteteatrist, ei täheldagi seda sihtgrupi erinevust? Lisaks läbi oma kaasasolevale lapsele on võimelised hoopis ka läbi oma sisemise lapse nautima vahvat seiklust? Ei tea... Tema jaoks jäi toorest jõulisest powerist, ehk energiast ka puudu, aga minu maitse järgi oli see küll üpris hoogne ja äge (eriti kõik need Laura Nõlvaku seatud toigastega kaklused! 1 neist ju oligi kunstiliselt lahendatud - aegluubis, nagu tants... kuid on ju ka võitluskunsti näitlikustatud vorme, kus leitakse iseenda kese ning mis pole otseselt kakluse/võitluse võitmise peale ja seda see nii ägedalt edasi andiski... 

Nõustun, ehkki vaid kohati, tema kriitikaga Robin Hood’i suunal. Madis Mäeorg on tavaliselt lausa vaimustav kameeleon ning tema rollid on alati huvitavalt kõik isemoodi lahendustega, aga tõesti siin ta justkui midagi erilist selle rolliga ei tee. Ega nii kaugelt detaile näe kah, aga seevastu vibulaskmised ning kõik need füüsilised kemplemised olid ju igati vinged. Vahepeal viskas sisse, nagu ta mängiks Margus Grosnõi mängustiili läbi Robinit kehastades (Margus ise mängib vastikut Kuningas Richardi venda John’i, kellest päris elus saigi peale Richardit kuningas), aga lõppude lõpuks kuigi jah nimiosas, siis peaosas vast siiski mitte - siin olid mitmed võrdselt fookuses suuremates kõrvalosades. Kohati küll oli Madise Robin hoopis nagu torssis ja kas siis kostüümist või tõesti kehahoiakust tingitult, mõjus nagu kühmus. Teatrikaaslane muidugi ei jätnud mainimata, et tema oleks hoopis Märten Matsut tahtnud näha Robinina (no eks meil kõigil ole omad lemmikud), ega minulgi selle vastu poleks midagi, aga leian, et Madis siiski auga vedas selle välja ja otseselt minul kokkuvõttes siiski erilisi etteheiteid ka pole. Roll oligi pigem nii kirjutatud.

Ja kui mõelda tagasi sellele tekstile laiemalt, siis mina nautisin Urmas Lennuki mängulist, legendlikku teksti, aga teatrikaaslast häirisid sellised “Lääs on meiega? Jaa! Ida on meiega? Jaa!” paatoslikud hüüded või siis lihtsameelsed dialoogid, a la “Kas Sa tahad saada kuningaks? -Ei. -Taha ikka!”. Tõesti, siin oli kohti, mis minulgi kulmu kergitasid, veidralt või kohmetuna välja kukkusid, ent need ongi selliste “seikluste” ja rahvapärimuslike "legendide" pärusmaa, nagu Robin Hood ju on. Minu ainus suurem haakumatus on seotud hoopis liiga julgelt võetud ajalooliste vabadustega, sest need kuningad ja kuningatütred on siin tegelastena ju päriselt elanud inimesed - ajalooga täiesti omatahtsi ka ümber käia ei saa ning suvalt seda moonutada. Või siis muidugi ju saab, aga minule ei pea see siis meeldima. Aga Robin Hoodist on ju sadu kui mitte tuhandeid legende ning see siin on Urmase poolt veel 1 juurde lisatud. Kuigi mitte selline, mida oma apsakate tõttu oleks Inglismaal "Robin Hood" legendide kuldajastul rahvas võinud hetkeksi uskuma jääda. 

Teatrikaaslase poolt kiidusõnu pälvisid ainult Jaune Kimmel, Peeter Rästas, Velvo Väli ning "vee" kasutamine. Lõpus rahva ees ratsutamine kui kõik lehvitavad, rõhutas tema arvates "laste"lavastuslikkust, aga mina päriselt heldisin! Kuna tema kõrval istus ka veel keegi, kes kõike ja kõiki kõva häälega kommenteeris, rääkis oma ees ja kõrval olnud kaaslastega ja pidevalt vaatas ka telefoni, siis eks see vist häiris veel omakorda lisaks. Tõsi, eemalt tajusin mina seda ka natuke ning suveteatri viimastes ridades on sellist kõva häälega rääkimist tõesti kahetsusväärselt palju (eriti just vanemate inimeste poolt, kes peaksid teadma kuidas teatris käituda, et mitte teisi vaatajaid segada - ja seda ka õues!), aga mina sain õnneks sellesse Nottinghami-atmosfääri sisse ning ausalt öelda, otseselt peale mu kaaslase selge rahulolematuse, ei häirinudki mind seal eriti miski. Ja kuna tegelikult on lõppude lõpuks ju igale vaatajale iseenda arvamus ja kogemus eelkõige tähtis talletamiseks, siis toon siin ära pikemalt just omad tähelepanekud ja noh, need mõned kriitikad ka, ehk siis just momendid, mis said sealt kauemaks “kaasa võetud” ja mis seega kusagile sügavamale on talletunud:

🏹Urmas Lennuk on seekord eriti helde igasuguste kalambuuride, sõnamängude, koomiliste parafraseeringute ning üllatavalt tabavate kildudega- “issand peitub detailides”, “me ei röövi, me tasakaalustame”, aga ka mõni tuttavam väljend, nagu “koera kutsutakse, minu poole pöördutakse”. Paroolid, mida on lõbus enda elus hiljem vastavas olukorras kasutusele võtta :)

🏹tajusin kohe aimamisi-riivamisi viiteid “Viimsele reliikviale” a la "lobisemise" laiad lõuad jms... ütlesin seda vaheajal ka teatrikaaslasele, kes sama polnud tunnetanud ja siis teises vaatuses saabus juba väga otsene lõik tollest klassikast...äratundmine mõjus nagu töövõit!

🏹Ai kui ilus ja mõjuv oli see rohekassinine või sinakasroheline Grete “Marion” Jürgensoni seljas olev pika kuldsete nööpide reaga ja kuldse kaelaäärise kleit ning sellele toetuseks ühes stseenis ka kuldsete pärlitega juustes - ilu paistis ka kaugele üle vee ära!

🏹Pea kätluses saab aimu, et siin tulevad head originaallaulud kui Anneli Rahkema tegelane oma beebile nagu vaid suuotsast “Williamile” vms. laulab

🏹Jaune Kimmeli “kohalolu” oma rolliga! Kui ma peaksin ka järgmisel korral Teater.Muusika.Kino aastaküsitlusel osalema- seal just ikka küsitaksegi “mõjusaimat kohalolu” - siis Jaunel just seda on siinses lavastuses! Kogu roll oleks kui tants. Surmatants?! Nii stiilne ja nii mitmelgi korral varastab (tahtmatult) kogu show! Lummav ning nii mõnigi kord liikus tegevus edasi kusagile mujale, aga no lihtsalt ei saa (loe: ei raatsi) silmi Jaunest lahti lasta. Tema nõidusliku tegelase vee peal kõndimine, silmad, liikumine, grimm - kogu kuju on nõnda efektne, et jääb kindlasti ühena sümboliseerima meie 2022.aasta suveteatrit! Ütle veel, et kõrgtasemel (draama)teatrirolli võib teha ainult psühholoogilise tabavustäpsuse ning oskusliku sõnade valdamise, sh.tempostatuse ning mitmekihilise ja -palgelise karakteriloomega - siin on selge tõestus, et füüsilise kohalolu ning liikumise ja erilise karakteriseeringuga on võimalik nii mõndagi üles kaaluda!

🏹Taavi Tõnissonil on siin lavastuslikult väga huvitavalt tekitatud nagu seiklusliku draamateatri ja läbi Jaune tegelaskuju ka nö. rohkem etenduskunsti-valdkonda kuuluvaga harukordne sümbioos.

🏹Sisuliselt, kes tahab, leiab ka mõned sügavamad kihid ja lavaloo ridade vahele peidetud ühiskonnakriitilisedki sõnumid üles. Näiteks Arthur (Imre Õunapuu) - heatahtlik, alluv (nagu suurem osa ju mistahes ühiskonnast) inimene, aga võim sõidab ikka üle ja võtab viimasegi, sellepärast on siin teatav õpetuslik ülesraputus, et alati on eluterve ja õigustatud pisikenegi kahtlustus, ja seda eriti võimu suunal.

🏹Teatrikaaslane ütles, et talle Jaune tegelane meenutab Sõrmuste isanda Gollumit…mnjaa, võibolla tõesti😀Aga lisaks nagu täpp i-peal veel see täpselt õigesse kohta peidetud roheline valgus (valguskujundajat pole eraldi märgitud, seega kiidusõnad lähevad kunstniku Marion Usdusk ja lavastaja enda aadressil) ning muidugi efekti lisav toss!

🏹Võitlused on korralikud, (parajalt) pikad ning huvitava kombinatsiooniga- huumoriga, aga tõsised! (lavavõitluse seadis Laura Nõlvak)

🏹Peeter Rästas on ka nagu tantsiks kogu oma rolli- käed üles ja puusahööritused ning ongi mungale täiesti tugev karakter loodud. Ning kogu see humoorikas tekst...munk on ilmselgelt ka dramaturgi üks "lemmiklapsi". Ühtlasi kahtlemata koos Jaunega üks Nottinghami metsade tegelastest lemmiklahendusi! Tarvo Sõmer väikse John’ina tabab ka pakku, ehk ka lavastaja tabab pakku selle rolli just temale andmisega. See purde peal Robiniga toigastega kaklus oli nagu otse raamatulehekülgedelt lavale jõudmine.

🏹Liisa Aibeli Amm Margaretha, kellel “keel nagu ohakas” on megavahva. Kuigi ta pole ju nunn, siis pisut “nunnad hoos” paralleeli tekitas ning pärast esimest sisenemist loosse muudkui ootas, et tuleks ta muudkui veel ja veel!

🏹Vee (ära)kasutamine on tõeliselt efektne, kui kuninglik seltskond parvega mööda vett saabub ja hiljem ka...

🏹Öeldakse, et laste ja loomadega ära filmi tee - huvitav, kuidas see teatriga on? Aga minu arvates hobuste kasutamine oli siin kohe väga suur pluss, nii Munga saabumine vankriga, aga ka kõik ratsutamised- näed looma “laval” ja juba oled 101% kogu oma tajudega tema juures. Ja no Robin Hoodi-loo juurde kuuluvadki nad ju lahutamatult! Aitäh - kogu publik näis ühtviisi vaimustuses!❤️

🏹Ja siis viskab jälle meelde mõne Urmase teksti leidlikkuse ja muhe meel on plaksti kohal, nagu jumalat täiesti omamoodi tõlgendava munga: “Mõni kutsub seda röövimiseks, aga mina ütlen, jumal võtab-jumal annab”…või “Sind samasse laande jätta veiniga on nagu sibulaga silmi pesta”😀

🏹Kuid lisaks Jaune ja Peetriga stseenidele oli minu jaoks üks lavastuse tipphetki hoopis 1 Liina Sumera kirjutatud laul (ja lisaks veel Urmase kirjutatud sõnad seejuures!) Pealkiri võiks olla umbes “Mõnikord on liiga hilja” ja seda esitas vaimustavalt südamessepugev Liisi Koikson! Ja no suureprasust tõestava tekstinäitena sellest lauluust näiteks üks rida: “Hauakaevaja labidas mängib võilillejuurtega viiulit”- vot on poeesia! Kuigi tegelikult kogu see laul on üks meie teatriaasta parimatest teatrile kirjutatud lauludest, kahtlemata kõige positiivsemas mõttes VA-PUS-TAV!!!

🏹Lavastaja leidlikkusi saab noppida pidevalt. Ja mõned on puhtalt Taavi enda vaimusünnitus, mõned väga andekad lahendused, mis tulenevad tekstist…näiteks kui Marion ja Robin on vanglatrellide taga koos (ja neil ju seal suured tunded teineteise vastu), keegi nii tabavalt kutsub neid "kanaarilindudeks" ning must lina visataksegi puurilikule kongile peale! Kuigi eks selline piltlikustav kirjutamine on võimalik vaid selliselt dramaturgilt, kes ise on ka lavastanud (ja Urmas ju on - või siis on tehtud veel lisamisi ka lavastamise käigus? - igatahes toimis!).

🏹Mind jäi ikkagi häirima see “päris”ajalooga sidumine. Ehk liiga suurest fantaasialennust võetud vabadused, mis lihtsalt murravad Urmase legendi tegelikust elust lahti…Nimelt seda legendi ei saagi kuidagigi tõepähe võtta. Ok, dramaturgiliselt on leitud ilus viis loo sidumiseks, aga Marion ei saanud mitte kuidagi olla (igatahes mitte niimoodi tunnustatult...kui, siis mõne suvalise või vägistatud naisega) kuningas Richardi tütar, sest (pea 2-meetrisel ning vaid 41selt surnud) Richard Lõvisüdamel oli ainult 1 laps ja selleks oli abieluväline poeg…(muide briti ajaloolased vaidlevad, et ta võis üldsegi olla bi-või homoseksuaalne).

🏹Väga mõjuvaks on kirjutatud ja lavastatud ka Väikse Johni surm. Ja eriti see tema hinge “vasakule ära” minek üle vee... Üle vee olekski nagu "hingede" maailma - ja selles istub ju ka "publik" 😉

🏹Parajat hämmingut ja imetlust pakkus ka üks Jaune vaimolendi äraminek- ühel hetkel ühe hingaga vasakule ära, kuid juba mõne sekundi pärast ilmub ja tuleb ta hoopis paremalt järgmiste järele! Sulaselge teatriime!

🏹Pisitilluke lahe lahendus on pikast rollidenimekirjast Harry! Rainer Elhi ennastunustavalt hoogne ning mõningate teravate repliikidega sutsudega loo sees olekud. Alguses kui mingi uperpalli teeb, tõmbab üldse tähelepanu sellele tegelasele ning ega ju nii kaugelt ja kohe kindlalt aru ei saagi, kes seda mängib, aga neid sutse tuleb veel ja lõpuks arvutab välja, kes on Harry.

🏹Hämmingut tekitas ka tõesti see lõpu kuninga pakkumine, et Robin võiks kuningaks hakata? mis mõttes? Kas läbi abielu tema tütrega? Niimoodi Inglismaal kuningaks ei “hakata”. Kui brittidemaal abielluda kuninga tütrega, kellest saab kuninganna, siis tema mehest ei saa enamat kui “prints”. Ja no see võis olla (ebatäpne) ülekantud mõttes kõnekäänd vms... Aga ikkagi!

🏹Velvo Väli hääl oli ära (see on ilmselgelt saanud ka korralikku vatti seal ridamisi etendusi mängides), mis tegelikult mängis ta ilgele Nottinghami šeriffi-karakterile kaasa! Üldse on ikka “pahad” nii huvitavad laval tavaliselt ja tihti palju huvitavamad kui head  (sama sai täheldatud ka ühes teises selle suve lavaseikluses) ja Velvo võtab nii mõnuga, kõik mis võtta on ja nauditavalt hoogsa jõulisusega. Kuigi tabasin just tema pikkuselise sobivuse tõttu ja Richardit mänginud Peeter Raudsepp’a malbust vaadates mõttelt, et oleks olnud ka huvitav neid kaht näitlejat teineteise rolle mängimas näha🙃 See ei tähenda, et ma kurdaks, sugugi mitte! Velvo rollilahendus on mõnusalt terav ja ehedalt usutav "pahalane".

🏹Mitmed head näitlejad on siin pisitillukestes rollides, mis on ju omamoodi luksus vaatajale! Läbivalt oli näiteks Hans Kristian Õis mängus oma vinge kohaloluga, kuigi täiesti kõrvalises ja praktiliselt sõnatus rollis Šerifi sõdurina. Aga teises vaatuses vast rohkemgi tunneb ära nii Natali Väli, Märten Matsu kui Silja Miks’i, isegi “kaugemalt”, kuigi vaatad neid seal ju nagu tegelasi. Rohkem läbivalt on sees ka Anneli “Gertrud” Rahkema, muidu selline karmimapoolne, aga saades ka ühe eriliselt südantlõhestava stseeni mängida, mis oma kontrasuses mõjuks nagu eriliselt kurvalt. Äsja Viljandis näitlejaõpinguid alustanud Robin Täpp’i ja TÜVKA superlennust (12ndast) Mathias Einari Leedo’t selle distantsi pealt siiski kindlalt ära ei tundnud. Varem küll Karakter Teatris juba mänginud ja värskelt lavakasse vastu võetud Erling Edingut mina veel ei teagi ning ei saa seda siinset ka arvestada kui “esimest kätlust”, sest tegelikult ei osanud vaadatagi milline ta on, aga küll jõuab.

🏹Kõlama jääb legendilik “Tuld ei tohi kustuda lasta”. Aga vast eluliselt mitmeidki paralleele tekitab hoopis see edasine, ehk “Kui kustub, oleks parem kui poleks kunagi süttinudki”. Olen seda ise ka mõnikord mõelnud ning samas alati see ju nii polegi, näiteks olin kunagi väga huvitatud Inglismaa ajaloost. Uurisin kõiki kuningaid ja neid liine ning suhteid, töötasin mõnda aega Londonis giidinagi ja kuigi see “tuli on tänaseks kustunud” on siiski hea võtta mälust mõnikord midagi ning ühendusi luua. Aga näiteks kui vedada paralleele armastusega, siis leiame ju veel mitmeid alltekste. Ja kui “see tuli peaks kustuma”, siis vist tõesti kogu hingevalu ärahoidmiseks oleks parem, kui poleks kunagi süttinudki. Aga eks kõik, mis me ette elus satub, ka õpetab midagi ning selles mõttes vist on ikkagi alati parem kui need “tuled süttiks”, ehkki lootes muidugi “et nad ei kustuks”, aga selle jaoks tuleb ju endal ka tööd teha ja “mitte kustuda lasta”!

🏹Kogu publik rõkkas naerda kui munk/Rästas võttis “kanaarilindudel” musta lina eest ja ütles vangide kohta... (seda mine ise vaatama") 😂

🏹Nii mitmedki eheduse võtmed mängibki lavastajale kaasa see pikemalt distantsilt vaatamine, lisades lausa väga olulist dünaamikat ning kohati suisa ehmatusi - näiteks kui lastakse vibust noolega otse inimese pihta nii, et see nool ka inimese "sisse" kinni jääb!

🏹üldiselt ei ole eriline mikrofonide kasutamise austaja, see on nagu filtriks ja eriti sellisel suure lavaga tükkidel tekitab efekti, et tegelane on ühes kohas, aga heli tuleb teisest. Samas muidugi ja just siinse massiivse lavaruumiga lavastuse puhul oleks ju mõeldamatu ka ilma. Aga ega suures osas ei häirinud ka. Ainult 1 koht, kui poomisel ei saanud mõnda aega aru, kus see väike John on (visuaalselt oligi kusagil puuokste vahel kõrguses paista, aga seda pidi natuke aega otsima), sest hääl tuli hoopis mujalt kõlarist.

🏹Ikka veel ja alati on naljakas kuidas eestlastele ikka alkoholiteema naljakas on 😀

🏹Meelde jäi ka see, kuidas Robin laskis alguses 2 noolt ja mõlemad ülesmäge märki. Teine veel päris keskele! Seega on just see näitleja igati õige tegelase kehas selles rollis!

🏹Veerepeale, kunstnik Marion Unduski seatud mängukoht tõi meelde arvutimängud. Tegelikult veelgi täpsemalt kunagise Donkey Kong elektroonikamängu... Aga vast tänapäeva laste ja noorte kõnetamiseks on sellised allusioonid päris kaval lahend tähelepanuköitmiseks läbi alatajuliste ühenduste (oli ju kogu kindlus natuke nagu graafiline, ehkki tegelikult ju vägevalt ehe ja paljude kasutusvõimalustega lavastajale)! 

Hinnang: 4

Oma mõningatest kriitikanooltest hoolimata, läks see vägagi korda. Lapsepõlve Robini lemmikfilmid ja -telesarjad ning muidugi raamat ise ka elustusid, kuigi värske lahenduse abil, aga ka just see uutmoodi-teistmoodi tekst oma kõigi viidetega oli vahva lisand Robin Hoodi legendide reas. Ka neile palju avastamisrõõmu, kellel lugu varasemast tuttav. Lavastuslikult võimas, kunstiliselt silmipaitav ja mängitud kirega! Imeilusa muusikaga ning leidlike lahendustega, sh. parvesõidu, veepealkõndimiste ning isegi laste, loomade (ja ühe kolmest Shakespeare'i Macbethi nõiast) kaasamisega saavutatud terviklikkus, mis nii suure lavastuse puhul pole sugugi iseenesest mõistetav! Bravo! Suveteater, mis on SUVETEATER!

Võimalusel soovitan võtta kogu pere kaasa - nii vanavanemad kui eriti lapsed ning minu poolt küll kindel vaatamis-kogemis-soovitus!

PS. Lammasmäe oma vaheaja toidupakkumistega oli üks suveteatri esinduslikumaid!

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siin kasutatud Kalev Lilleoru tehtud fotod):

ROBIN HOOD

See on lugu mehest, kes kogemata kangelaseks saab. Mehest, kes ebaõiglusele vastu otsustab astuda. Mehest, kes hullupööra armub. Mehest, kes asub võitlusesse nende nimel, kellest hoolib. Tegemist on seiklusliku suvelavastusega, millest ei puudu huumor, hobused ja lavavõitlus. Keegi kastetakse märjaks, kellelgi tehakse jalgealune tuliseks. Keegi põgeneb ja keegi jõuab koju. Keegi on lahke ja keegi karm. On sõprus, armastus. On armukadedus, reetmine ning surm. Aga on ka puudutus ja inimlik hoolimine. On vaikus ja muusika. Ja kõige selle krooniks vankumatu usk, et iga hea tegu muudab maailma natuke paremaks. 

Robin Hood on seikluslik suvelavastus kõigile vaatajaile alates seitsmendast eluaastast. 

Etendusele pääseb ratastooliga, ratastoolikohtade broneerimiseks võtke palun ühendust kassaga.

Koduloomad palun jätke koju.

Võtke kaasa soojad riided, õhtud võivad olla jahedad.

Esietendus 17. juunil 2022 Lammasmäe puhkekeskuses

LAVASTUSMEESKOND

Autor Urmas Lennuk

Lavastaja Taavi Tõnisson (Eesti Noorsooteater)

Kunstnik Marion Undusk

Helilooja ja muusikaline kujundaja Vootele Ruusmaa

Helilooja Liina Sumera

Liikumisjuht Olga Privis (Vene Teater)

Lavavõitlus Laura Nõlvak (Eesti Noorsooteater)

Nimiosas Madis Mäeorg, teistes osades Liisa Aibel, Rainer Elhi, Margus Grosnõi, Grete Jürgenson, Jaune Kimmel, Märten Matsu, Silja Miks, Anneli Rahkema, Peeter Raudsepp, Peeter Rästas, Tarvo Sõmer, Elar Vahter, Natali Väli, Velvo Väli ja Imre Õunapuu; külalisnäitlejad Indrek Apinis, Aimar Ehas, Reio Kiviberg, Mathias Einari Leedo, Riho Lillakas, Ander Lõns, Robin Täpp, Hendrik Vilde, Hans Kristian Õis; koolinoored Karina Reisi, Grete Alavere, Karmen Parijõgi, Erling Eding, Rudolf Apinis, Ingomar Apinis, Indria Apinis ja hobused.