Lotman - R.A.A.A.M.

Juri Lotman on minu jaoks eelkõige nimi lapsepõlvest. Oma vestlustega Vene kultuuriloost, mida televiisorist näidati, oli ta kodus “iganädalane külaline”. Kaugemas mälusopis ajasin teda segamini vist isegi Einsteiniga…ja mõlemad ju targad mehed ka 🙂

Teatriühendus R.A.A.A.M. tahtis selle välja tuua nii ilusasti Lotmani 100.sünniaastapäevaks, aga terviseolukorral olid teised plaanid ja nõnda nägi vene noore auteur'i, Aleksander Plotnikovi teos ilmavalgust alles eile. Kuid see ei vähenda selle seotust, ega ka tähtsust karvavõrdki.

Etendus saab alguse kui "teadlasekitlites" noored(?) semiootika doktorid ja doktorandid lavale saabuvad ning teevad ettekande nimikangelase kohta. Lavastus ongi biograafiline teekond läbi endise TÜ professori elukäigu ja kõikvõimalike sellega seotud ühenduste, alates tema sünnist Petrogradis ja armastuse leidmisest, Eestisse kolimisest, tema risti ja põiki läbiuuritud Puškinist, tuues eraldi välja olulisemate vahepeatustena erinevaid erilisemaid vaheseiku elust, nagu näiteks KGB läbiotsingud... Jõudes lõpuks välja suurmehe lahkumiseni... Aga sealt edasi veel mõnede eluliste sidustega, sest ega ju ka Lotman pole päriselt siiani siit ilmast lahkunud, ega lahkugi, kuni elavad tema õpilased ja õpilaste õpilased ning mäletatakse tema panust meie harimisse…ja otse loomulikult semiootikasse kui märgisüsteemide ja tähenduste uurimisse. 

Ka lavastus ja dramaturgia (1 tänavuse teatriaasta siiani parimaid!) ise oli nii tabavalt just nimme semiootilise suhtumisega, pidevalt otsiti kõigele taha seletusi ja isegi seletustele seletusi- see ongi semiootika (minu jaoks). Simeoni Sundja näiteks pidevalt viskas õhku küsimuse “aga miks?” Lavastus oma loomult on viimase aja trende järgides konverentslik…ehk ettekandeliku selgrooga. Kronoloogiline…ja me eestlased ju armastame ja januneme elulugude järele. Nendest on päriselt ka võimalik midagi õppida ja siin lavastuses on nii palju infokilde, et lausa väärtlavastuse mõõdu annab välja - tõesti saabki midagi teada (ja veel eriti minusugune, kelle jaoks Lotman siiani ongi olnud need lapsepõlve telesaated ja "tähtis" nimi). Harija oli nii Lotman kui ka see lavastus - veel üks läbipõimunud stiilne seos! 

Juba esietenduse sissejuhatus, mil teatrijuht Märt Meos luges ette lavastaja kirja, kes teadagi põhjustel ei saanud kohal viibida, tõi külmavärinad ja plaksti polnud rohkem sisse saamiseks vajagi. Suure austusega Lotmani vastu loodud lavalugu sisaldas hulganisti tegutsemisdetaile (stiilivõtteidki), et kogu aeg oli nii huvitav vaadata ja paljut vaja jälgida ning endasse haarata! Ent lisaks sisaldas see teekond ka palju head huumorit ja see tuli tõelise ootamatusena! Pugistasin ise ja ka saalis turtsatati naerda läbi terve etenduse.

Soe, armas, nostalgiline, hariv, leidliku video-lahendusega Laura Romanova'lt ja väga hea ansamblimänguga, millest eriti heana eristus Ivo Uukkivi kõigi oma näoilmete ja karakteriseeringu vinjettidega. Hoogne, aga vahepeal ka teadlaslikult torssis, siis jälle hajameelne või siis hoopis innustunud. Sellise "jutustava" loomusega lavastus ei eeldagi niiväga sellisel tasemel mängulisust, aga kui seda siiski näitlejalt saab, seda tähelepanuväärsema õnnestumisena see siis ka avaldub. Kuid ka kõik teised saavad loo jutustamise sees omad huvitavad mängumomendid. Martin Kõiv on minu arvates leidnud viimasel ajal väga huvitava koomikusoone, mis on andnud ta mängudele kõvasti liha juurde luudele (loe: mitmenäolisust ja suhtestumisvõimalusi) ja siin on seda taas meeldiv tunnistada. Simeoni on alati laval huvitav. Näiteks oma pisikeste, aga lahedate ekspressiivsustega, millest lõpuni päris kindlalt aru ei saa, kas need on tal meelega loodud või hoopistükkis loomulikud :) Nii ka siin ja mitmes kohas (lisaks karakteriseeringutele). Ja kui mõnus oli jälle üle pikema aja näha mängimas Maili Metssalu (mul muidu ka isiklik viiuli ja teiste keelpillidega tüdrukute vastu oma soe koht südames, mis ju selleski rollis leiab ärakasutamist, aga 10 punkti sellele, kes ta üldse sealt Raplamaa metsade vahelt üles leidis ja suuremasse rambivalgusesse ja rolli tõi!). Ragnar Uustali värske ja isemoodi lavaauraga kohalolu, mis nagu täiendaks seda vägagi erinevat ansamblisse toovate liikmete eripärasid veel ühe omanäolisusega. 

Hinnang: 4

(praeguseks hetkeks, mil käesoleval aastal on siiani vaadatud 36 erinevat lavastust, on see minu jaoks 2. suurim teatrielamus)

Minult igatahes suur soovitus! Hinnang oli kuni otsese eluloo kronoloogia lõpuni isegi üle nelja, aga ei raatsistud vist veel üht-koma-teist välja jätta, mis on ka täiesti mõistetav ja arusaadav ning tempostatus polnud esietenduseks veel päris lõpuni paigas (kuigi ka sellega võis, praegu ülikoolis ise töötades, tõmmata paralleele mõnede teadlaste kohmetuste ja pidevate segadusse sattumistega, mida kas siis tahtlikult või tahtmatult ju omamoodi siin tabati), ent küllap see kõik veel mängukordadega tasandub, igatahes väga hea teatrielamus ka tervikuna!

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Karen Adleri tehtud fotod):

LOTMAN

Autor-lavastaja Aleksander Plotnikov (Venemaa)

Kunstnik Konstantin Solovev (Venemaa)

Muusikaline kujundus Ardo Ran Varres

Videokujundus Laura Romanova

Valguskujundus Ivar Piterskihh (Endla)

Laval Ivo Uukkivi (Draamateater), Simeoni Sundja, Martin Kõiv, Maili Metssalu, Ragnar Uustal

Etendus on ilma vaheajata 1h 50min.

.Asukoht: Kumu auditoorium

Lotman, grandioosne figuur ja seda eelkõige meie, inimeste jaoks, kes elavad praegusel ajal. Etenduse loomine tema loengute, päevikute ja mälestuste motiividel – see on katse teha kaitsesüst meie kaasajale, lõhestunud ja ühtsuse kaotanud ajale. Süst, selle imelise isikliku jõuga, mida Lotman omas ja millega õpetas. Etenduses toimub ajamontaaž. Lotman Tartust on laval koos tegelaste ja raamatukangelastega, kes said tema uurimisobjektideks. Lotmani juurde tulevad teed jooma Puškin ja Lenski. Ja vastupidi Lotman läheb laval dekabristide juurde, kes poodi Senati väljakul üles. KGB, kes korraldas Lotmani juures läbiotsimise, käib ühte jalga 18. sajandi salapolitseiga, kes viis Radištševi enesetapuni. Meie etendus, see on katse näha ühe inimese saatuses kogu inimkonna saatust. Üks peamisi Lotmani intuitsioone oli kõige selgitamise võimalikkus, kõiksuse mõistmine, maailma riiulitele paigutamise võimalikkus. Aga kuidas selgitada Teist Maailmasõda, nälga, sõdu, Tšehhoslovakkiat, sündmusi Eestis 90.? Kuidas selle maailmakatastroofid suhestuvad Jevgeni Oneginiga? Kuidas selgitada selgitamatut?

Semiootika on teadus märkide süstematiseerimisest. Aga kuidas süstematiseerida kaost? Lotmanil on vastused olemas. Lotman, see on kingitus meile, kingitus kaasajale ja meie kätes on ülesanne asuda temaga vestlusse, et elu kaosega toime tulla.

Esietendus oli planeeritud J.Lotmani 100. sünnipäeva-aastal, 28.02.2022 kell 19, Vaba Lava Narva teatrikeskuses. 

(Tegelikkuses ja olude sunnil 17.03 Tallinna Vaba Lava teatrikeskuses. Tegelik etenduse kestvus oli natuke üle 2h).

Minu Georg Ots - R.A.A.A.M.

Esimest korda käies Narva Vaba Laval teatrit vaatamas, on teatav elevus uuest mängukohast juba ka muidu üleval. Olgu öeldud, et maja on väga ilus ning hea auraga! Pisut modernsem ja vähem boheemlaslik kui eeldasin. Rohkem euro kui Tallinna oma (rohkem uus kui vana Kalamaja:)). Blackbox-tüüpi lava on ühtlasi suur ja avar ning annab võimalusi igasugusteks lavakunsti- ja ka igas muus mõttes lavastuslikeks konstruktsioonideks. Ometi on "Minu Georg Ots" mingis mõttes tüüpiline just "Vabal Laval toimuvate lavastustega võrreldes" ja seda nii Tallinnas kui ka Narvas (siiani on ju neid nähtud ka Tallinnas külas) - teatava avara avatusega, ilma suuremate proppide/dekoratsioonideta (jumal, ehk antud juhul kunstnik tänatud!) ja kujundustega (samas meeldivaks erandiks oli näiteks EV100 NUKUga kahasse tehtud "Enne meid oli veeuputus"). Nõnda saavad need Vaba Laval toimuvad lavastused (olenemata teatrist, kes seal mängivad) tihti ka eoses kunstiliselt teatava ühendava tunnuse - need lavastused on nagu moelooja kollektsiooni erinevad riided, ent siiski ühendava tunnetusega - läbiva kunstilise joonega (võtame näiteks "Lõhe", "Üleminekuaja inimesed", "Pruugitud aeg", "Mul oli nõbu"... kui mainida vaid mõningaid viimaseid, mille "kollektsiooni" ka see R.A.A.A.M.-i GeorgOtsa-lugu sobitub).

Kui otsid (nagu mina) teatrist kas lugu (emotsioone), mängu (ka lavastuslikke trikke) ja/või midagi uut (ehmatavat, üllatavat, luulelist tabavust), siis sellel Vaba Lava atmosfääril ei ole takistusi nende ootuste rahuldamiseks ja RAAAMi uuslavastus ka kõike seda (mõnda rohkem mõnda vähem) endas ka sisaldab.

Millegipärast, kui kuulsin selle lavaletoomise plaanist esimest korda, jäi pähe mõte, et lugu on üles ehitatud naistele, kes on Georg Otsa eluloole mingit mõju avaldanud, kellel on temaga olnud mingi lähedasem suhe ja kuidagi ise suure laulja elus rolli mänginud. Sellise ootusega asusin ka Narvas esietendust vaatama. Tegelikkuses oli kõik just risti vastupidi. Laval on lüüriline lugu (lood) kuuest naisest, kelle elu on suuremal või vähemalt määral riivanud ja mõjutanud see meie armastatud laulja - teiste hulgas küll ka neid, kes on elus temaga kohtunud, aga ka neid, kellele ta muusika on tugevalt mõjunud või kuidagi elu oluliseks osaks. Seega rohkem kui Georg Otsast, ongi see lugu ikkagi just nendest naistest. Nende eludest ja elu pöördelistest hetkedest. Elusaatustest. Ka lavastus ise on looga käsikäes kuidagi lüüriline. Selles mainitud lavaavaruses on 6 keerlevat klaveritooli, naised, kelle erinevates stseenides tõstab fookusesse kordamööda või korraga Priidu Adlase meisterlikult kujundatud valguskunst (just see pääseb siin kohe eriti mõjule ning on praktiliselt ruumilises mõttes ainus "sisustus"). Lihtsus peitub geniaalsus, nimelt nõnda ei teki segavaid faktoreid ning lugu ise ja naiste mäng pääseb paremini mõjule. 

Venemaa lavastaja Artem Ustinov on Slava Durnenkovi olemuslikult jutustava loo põiminud liikumistega - naiste mõningase liikumisega ning igale loole andnud omad väiksed lavastuslikud nõksud ja nüansid, mis muudavad selle "rääkivatest peadest" palju dünaamilisemaks. Ardo Ran Varrese muusika aitab tekitada ja võimendab edastatavaid emotsioone. Ja naisnäitlejad ise, kes paberil on igaüks väga isemoodi olemuslikkusega, on laval üllatavalt ühtsed. Nagu üks armaada - Otsa muusika ja oma saatuse kütkeis siplemas. Korraga üks (või kaks) jutustamas-mängimas lugu ja teised samal ajal, kas varjus või toetades kõrval ja taustal. Kuigi kõik 6 on kogu aeg laval, tõusis Ülle Kaljuste tinglikult öeldes peaossa. Tema ja Riina Maidre duett kestis läbi lavastuse, versus teiste lugudega, mis on konkreetsemalt ühe lõiguna ära ja sellega on nö. puzzletükk paika pandud. Liis Haab sai sõna ka Otsa tutvustava konferansjeena. 

Teised naised mängivad oma sõnadega suuremas osas, oma intonatsioonide, liikumise ja õhinuse tasemevarjunditega. Kuid Ülle on lisaks eeltoodule võtnud ka näoilmete miimika kasutusse. Eks teised ju ka vähesel määral, aga Üllel on see märgatavalt ekspressiivsem. Seejuures ta mängib selle välja loomulikult. Viies mõtted sellele, et võib-olla see "nägude tegemine" polegi nii lihtne. Lihtne on hoopis niimoodi muutuda ebausutavaks, ülemängivaks. Sestap ongi meistrite pärusmaa. Siin on mängumaneerides realism taotluslik (elulood), et siis need omakorda taotluslikud ja vajalikud eksessid ja eristumised välja tuleksid. 

Lisaks Üllele mängis kõige rohkem südame ligi Katrin Pärn, kes ühes stseenis nagu päriselt oleks võidelnud pisaratega. Eks üks asi ole ju nutma puhkeda, aga veekalkvel silmadega mängida nende voolama laskmise tagasihoidmist on ju veel gramm sellest kangem. Teisalt harva näeb viimasel ajal teatrilaval päris pisaraid ja sellepärast mõjuvadki need alati väga tugevalt (ometi tehnikavaldamisel ju mitte eneseületus, ehk ka see peab käima usutavusega käsikäes ning nõnda ilmnebki valikute ja teostuse meisterlikkus). 

Ingrid Marguse lugu rootslasest boyfriendiga oli kõige selgepiirilisem ja jäi (vähemalt minule) kõige rohkem nendest lugudest meelde. Ingrid ise nii kena, ent siin nagu meelega toone vähendatud. Paljuski ka tänu kostüümikunstnik Liisa Liksorile, kelle kujundus eristab eri naiste stiile, ent sellega ühtlasi rõhutab ka nende igapäevasust. Ääremärkusena, et kõik naised selles lavaloos on väga ilusad, kuid aimamisi rõhutatult "naised meie seast", mis täiendab lavastuslikku sisuga haakumist ja põhjendab tervikeesmärki - kõik me oleme inimesed, kõigi meie elud võivad saada mõjutatud igasugustest ja imelikumatestki teguritest, ent eks armastatud laulja mõjusfäär oli muidugi tunduvalt laiem ja see ei küsi keda või millist või kuidas mõjutada... see lihtsalt juhtub,.. nagu armastus. Külli Reinumägi on omakorda nii erilise lavalise auraga (ikka ja jälle taban end mõttelt, et tahaks teda tihedamalt laval näha), aga siin on vast just tema kõige vähem neist kuuest esil. Kuid seegi näitab, kuivõrd ühtesulanduv ansambel võib sedavõrd erinevatest naistest kokku kõlada.

Lõppkokkuvõttes kuidagi tagasihoidlik, väheste löövate elementidega, pigem väljanoppimiseks peidetud eluliste paralleelidega lugu... avar lava... ja seda hämmastavam, et see lavalugu ja need naised igati selle avaruse ära täidavad. Ka kogu tavapärase kunstilise mürata (kunstnik Ervin Õunapuu), mida suletumadki lavad tihti täis on kuhjatud. Teisalt makstakse ka sellele lagedusega pisut lõivu. Usun, et intiimsemas õhkkonnas oleksid need naiste suured, hingesttulevad lood veelgi tugevamalt mõjunud. Väiksemas ruumis jõudnuks ja saanuks need naised veelgi lähemale. Videokunstnikuks on Laura Romanova, ent pean tunnistama, et vähemalt esietendusel "videot" tagantjärgi ei mäletagi. 

Ja nii on tõesti keskmes "lugu", ehk antud juhul lood. Naiste (elu)lood.

Hinnang: 3+/4-

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Siim Vahuri tehtud fotod):

MINU GEORG OTS

Autor

SLAVA DURNENKOV 

Lavastaja

ARTEM USTINOV 

Kunstnik

ERVIN ÕUNAPUU

Kostüümikunstnik

LIISA LIKSOR

Helilooja

ARDO RAN VARRES

Valguskunstnik

PRIIDU ADLAS

Laval

ÜLLE KALJUSTE (Eesti Draamateater), RIINA MAIDRE, KÜLLI REINUMÄGI, KATRIN PÄRN, LIIS HAAB, INGRID MARGUS

Esietendus: 13. septembril 2020 Vaba Lava Narva teatrikeskuses

Kestus: 1h 40 min

Lavastus räägib kuuest naisest, kelle elus on tähelepanuväärset rolli mänginud Georg Ots ja tema looming.

“Ma olen õnnelik, kui kasvõi üks inimene, kuulates minu laule, tunneb vajadust teha midagi kasulikku ja head teistele.” Georg Ots

Sa arvad, et su elu on juba paika loksunud, et oled leidnud oma tee ja tead, mida sa tahad. Oled vaevu seda jõudnud mõelda, kui järsku lööb sind miski kujuteldamatu jõuga ja kõik pöördub pea peale. Ja sa võid karjuda, vastupanu osutada, enda elu eest põgeneda, aga kõige keerulisem on – võtta neid muutusi, kui hädavajalikke. Ometigi peitub viimases just leppimine, mis paradoksaalsel kombel elu loodetavasti paremuse poole suunab.

See on lavastus inimestest: eneseküllastest ja mittevajalikest, omadest ja võõrastest. Lastest, kes kurdavad isade saatusi, ja vanematest, keda piinab süütunne, kui kõike võib mõista, aga muuta ei saa midagi.

Niisamuti on see lugu tantsudest üksindusega. Surmaga. Ja armastusega Georg Otsa laulude saatel.

Minu eesti vanaema - Vaba Lava/R.A.A.A.M.

Vaba Lava ja R.A.A.A.M.i ühistööna jõudis lavale auteur Julia Aug'i autobiograafiline, dokumentaalse taustaga lavastus "Minu eesti vanaema". Ja veel MILLINE lavastus! Oma olemuselt on see lugudejutustamise-teater, aga dramatiseering ja sellele ülesehitatud lavastus on väga ilus ja väikestest lugudest, ehk stseenidest kokku kootud elukangas on voolavalt sujuv, sisaldades mitmeid ja mitmeid huvitavaid lavastuslikke ideesid.

Julia Aug'i nimi ei ole kaua mu teadvuses olnud. Vene teatri jälgimisega olen alles hiljuti hakanud rohkem tegelema, sest tundub, et näiteks Tallinna Vene Teatris tehakse väga põnevaid asju ridamisi ning möödunud aastal jõudsin esimest korda ka Kuldse Maski festivalile, mille viiest tööst neli olid vägagi kõnekad ja erilised lavalood. Tegelikult oli see seoses Mikomägi raamatuga, kus ta (vist läbi intervjuude) portreeris eri vanuses Eesti naisnäitlejaid. Siis jäi kõrvu, et ka Julia on üks nendest ning imestasin veel, et miks ma temast varem midagi pole kuulnud... nii piiratud võib olla peamiselt eesti ja inglikeelset teatrit jälgiva inimese maailmapilt... Nüüd seoses just selle lavastusega avardus see "maailmapilt" sellevõrra, et sain ühendada, et Julia oli see venekeelt rääkiv uus kultuurimaja töötaja filmis "Seltsimees laps"... ning IMDB vahendusel avastasin, et ta mängis ka mõni aasta tagasi (m)uchenik -filmis (praegu mängitakse seda Endla teatris "Märter" nime all ja soovitan VÄGA vaadata!)... ehk siis vähemalt 2 rolli olen temalt ekraani vahendusel näinud. Venemaal tuntakse-teatakse teda ka lavastajana. Ja nüüd ka Eestis! Juba etteruttavalt mainin ära, et südamest loodan, et see "Minu eesti vanaema" ei jää tal nüüd ainukeseks lavastuseks siinmail, sest ainuüksi selle põhjal võib uskuda, et tema loojapagasis on palju trikke varuks ning tema teatrikeel on vägagi eriline ja huvitav.

Nagu mainitud sai, siis Julia on ise ju ka filminäitleja ning väga sobivalt on ta oma eluloolises lavastuses integreeritud videopilti. Seda nii live-ülekandena kõrvallavalt kui ka taustapildina, kus on kasutatud ka palju fotosid. Fotod annavad juba oma olemuselt dokumentaalse lavastuse hõngu ning loovad elava paralleeli päris elu ja ajalooga. "Minu eest vanaema" ühel suurel laval oli tegelikult keskne pealava ja selle kõrval kaks kõrval- või satelliitlava. Keskel, ehk pealaval toimus suurem osa tegevusest ja mängust, aga publiku poolt vaadates vasakul oli üles seatud väike telestuudio, kus peategelane käis kaamera ees pihil. Paremal poolel pealavast jällegi said teised tegelased oma sisemisi mõtteid avaldada eraldi prožektorivalguses.

Tegemist on kakskkeelse lavastusega, kus vene keelt on küll vähem ja nagunii kogu tekst on risti teise keelde tõlgitud ning pidevalt jooksevad vastavalt kas eesti- või venekeelsed subtiitrid tõlkides kogu näitlejate poolt räägitava teksti. Kuigi tegelikkuses vähemalt eestikeelsete jaoks on see vähene venekeelne tekst ka muidu üsna lihtsalt mõistetav. Dokumentaalsusele annab omakorda duaalsuse ka tuntav mustvalge esteetika. Palju on kasutatud kujunduses ka paberit nii siin kui seal otsas laval taustadeks, mis jällegi sobib ideaalselt sisu, ehk nii "dokumentide" kui ka "kirjapoognaga" paari. Väga küps ja läbikomponeeritud stsenograafia igas mõttes (kunstnikuks on Venemaalt külalisena noor ja ilmselgelt väga andekas Polina Grechko)!

Lisaks eluloole on lavalugu ka justkui "aruanne" - miks Julia end eestlasena tunneb. Mis siis sellest, et ta Leningadis sündis ja eesti keelt ise ei oska. Tema elu on lihtsalt kulgenud nii ja teatud põhjustel, mis ka etenduses jutuks tulid, selgitavad seda kõike. Tähtis on ikkagi lõppude lõpuks see, kellena inimene ennast ise identifitseerib. Üles kasvas ta Narvas ja lõpetas siin ka keskkooli. Tal on ju eestlastest vanavanemad ning seega päritolujärgne õigus ka end eestlasena tunda. Kummaline, kuidas meil meedias tembeldatakse Hollywoodi staare "eestlasteks", isegi kui neil on vaid keegi lehma lellepoeg meie maalt pärit, aga kui inimesel on Venemaaga seotus, siis on kohe probleem. Kuid see siin pole Julial mingi hala, vaid soe, meenutusterohke ja armas, kohati ka dramaatiliselt šokeerivate lugude põimik. Lisaks kutsutakse üles enda vanavanematele mõtlema... ju sellepärast, et laval ka kootakse, tuli minul näiteks kohe meelde, et minugi vanaemad õpetasid mind kuduma ja heegeldama. Vanaisad õpetasid traktorit juhtima ja linnupesi kokku klopsima ka. Lisaks olid maal ju ikka koerad... nagu ei jää ka Julia loos ja laval (Jaak Printsi kehastuses) koer olemata :) Ja minu puhul eks seegi ole ilmselt just tänu vanaemadele, et küpsetamispisik kuhugile sügavale sisse on jäänud... Mõnus oli neid Julia mälestusi enda omadega kõrvutada ning hetketi lasta mõtted vaadates ka oma vanavanematele "külla".

Julia eesti vanaema õpetas talle eesti keelt ja tänu temale näiteks õppis armastama mannavahtu piimaga ja kindlasti palju muudki. Kummaline, aga pole seda mannavahu-söömist kunagi eriti eestlaslikuks pidanudki... aga see on ka üks iseenesest mõistetavusi, mida oligi niimoodi kellegi teise näpuga näitamise peale mõnus tähele panna. Kindlasti on veel mitmeid asju, mida ei oska otseselt eesti lapsepõlvega siduda vaid tunduvad justkui universaalsed. Mina kolisin lapsena Soome elama ning seal näiteks ei mängitud kunagi lurtsu, ega 7 pulka, uka-ukast, ega heeringa-heeringast rääkimata... Samas nendel asjadel võivad ka vene juured olla. Kama ilmselt on väga eestilik, aga kohukesed on vist hoopis Lätist... kuigi tunduvad ka väga eestiga seonduvad... vähemalt Soomes ja Rootsis elades vaadatuna. Põltsamaa tuubimarmelaad ja ilmselt samuti kusagilt idapiiri tagant pärit Kosmos-e tuub, mis arvatavasti tuligi üldkasutusse tänu kosmonautidele toodetud toitudest. Kuid nagu näha, siis nostalgitsema kisub sellistele asjadel mõtlemine paratamatult. Ja eks vanavanemad mängivadki ju suurt rolli just nimelt lapsepõlves, mil meie juured juurduvad. Minul Soomes elades, elasid kõik vanavanemad Eestis ning nõnda jäid ka minu juured siia. Sestap leidsin ka tee siia tagasi. Kuid minul, eesti keelt rääkiva ja siin sündinud inimesena oli see tunduvalt lihtsam. Julia peab võitlema - tõestama dokumentidega, et tema vanavanemad olid eestlased ja nõnda peaks ka temal õigus olema eestlaseks olemiseks. Pean siinkohal eraldi selle välja kirjutama, et mina olen ülimalt uhke, et Julia ON eestlane ja tunneb end eestlasena.

Kõige selle huvitava lavastuse ja eluloo juures ei saa unustada näitlejaid, kes selle kogu teekonna elustavad. Eriti just selle trupi puhul! Mängima on otsustatud valida eranditult eesti keelt emakeelena rääkivad näitlejad, aga nad on võimekad ka venekeelses mängus. Mirtel Pohla kehastab Juliat sellise sügavusega, et saab sellest hingevalust väga hästi aru, mida antud olukord on Juliale tekitanud ning mida ta endaga kaasas kannab ja tunneb. Kuigi see ilmselt pole pidevalt tal meelel ning ega see ju ka elamist ei sega, aga nii palju on see siiski teda inimese ja loojana mõjutanud, et loominguna laval on kogu lugu vaatajate ette jõudnud. Mingis mõttes ju ka rusikaga näkku meile - kitsarinnalistele ja võõraid pelgavatele eestlastele, kellel kedagi võõrkeelset, rääkimata erineva nahavärvi või mõnes muus mõttes harjumuspärasest "tavalisest" erineva omaks võtmisega raskusi on. Ja õigusega paneb ta meid sellele teemale oma mätta otsast mõtlema! Meie ühiskonnale on seda kahtlemata vaja. Vaja oleks seda ka kindlasti paljudele teistele ühiskondadele. Kuid sinisilmselt elab lootus õhus, et kui rääkida, rääkida ja veelkord rääkida, siis ehk muutub kõik normaalne normaalseks ja üha rohkem saadaks aru, et me kõik oleme samasugused inimesed. Samasuguste vajadustega tunda armastust ning kuuluvustunne on kahtlemata ka üks olulisi selle teema tegureid inimese iseenese identifitseerimiseks. Mingil kummalisel kombel tunnetasin ma kuidas Mirtel kanaliseerib Juliat. Juuksevärvi sarnasus on muidugi väline, aga tema mäng annab aimu, et ka seesmiselt tunnetab ta oma prototüüpi ning just nimelt läbi tema Juliat me laval saamegi jälgida. Tuntavalt ehedalt tabatud just see olemus, mis minul on Juliast tekkinud (lavastaja oli ka ise Tallinna esietendusel kohal ja tuli aplausi ajal lavale). Kiitust väärib ka Mirteli oskus silmadega mängida. Seda juhtub harva, kui suurel laval keegi julgeb ja eelkõige suudab seda teha. Antud juhul muidugi aitas kaasa kohati ka ekraanile suurel kuvamine, aga esimeses reas istudes märkas seda ka mitmetes misanstseenides, mida suures plaanis näha ei olnud.

Lisaks Mirteli suurepärasele peaosale, oli terve trupp vägagi tippvormis - lausa suurepärased rollid ka Ülle Kaljustelt, Jaak Printsilt, Gert Raudsepalt ja Laura Kukk'elt. Isikliku mängumaitse eelistuse kohaselt tõusis eriti Jaak Prints esile oma pisikeste - tõsiste ja koomiliste karakterisutsakatega. Gert ja Ülle olid siin pigem "head, nagu alati" ja nad tõesti on HEAD! Küll jättes uued tahud endast kui näitlejatest seekord paljastamata, aga see pole sugugi etteheide - ega alati ju ei peagi kui sobiv arsenal on ka muidu käepärast võtta ning võimalik utiliseerida just selle lavastuse rolli tarbeks. Kuid Laura jaoks oli see vähemalt minu siiani nähtud rollidest üks tema kaalukamaid ning noorimana trupis ka kohati väga vajalikku "plika" tasandit sisse tuues. Juba NUKUs eelmisel aastal esietendunud "Noored hinged" andis aimu, et temas on palju rohkem peidus kui kooliaegsetes lavastustes ta välja lasi paista. Hea kui näitleja areneb, ehk pigem suudab ja saab areneda mängides edasi ja see protsess on Laural käimas.

Kõige meeldejäävaimad ja ühtlasi ka ilmselt lavastuse kaks särtsakaimat lõiku olid minu jaoks "ühiselamu"-stseen ja "komnoorte-trio". Ühiskorteris, kuidas Mirtel pesu nöörile riputas - midagi uut ja ennenägematut ja sellepärast kogu selles teatavas tohuvapohus, riputades pesu küll üle nööri, kuid lastes sellel lihtsalt pohhuistlikult maha kukkuda ja seda terve pika pesunööri jooksul muudkui uuesti ja uuesti, see visuaal on ehe ja lahe vaadata ning jälgida. Ja siis see kummaliselt naljakas kolmik - kes keda tahab ja kes kellega mängib. Lasteaed ja kool tulid meelde, vahet pole kas komnoored või muidu noored. Armastus ei vaata, kas Sul on pioneerikaelarätt kaelas või komsomolimärk rinnas, aga idealistlikud eesrindlikud komnoored ju ometi teevad seda :) "Sarvedega Lenin" tõi taaskord meelde selle, kuidas meid lapsena hirmutati, et kui Lenini joonistamine on keelatud, sest kui Sa just kunstnik pole, siis ei suuda Sa teda piisavalt aupaklikult hästi joonistada ning miilits viib selle eest kindlasti vangi. Meelde tuli ka see kui klassijuhataja mu direktori kabinetti saatis, sest olin 25.12 kohale oma õpilaspäevikusse küünla joonistanud ning selle alla "JÕULUD" kirjutanud... aga see on sellise tähtsa asja, nagu PÄEVIK rüvetamine. Lisaks ei tohtinud lasta enda lollitada Kristusest ja selle uskujatest. Nõukogude lastel olid näärid ja seda pühitseti aastavahetusel.

Omamoodi armsaks kujunes ka vanaema (Ülle Kaljuste) ja Aadu (Gert Raudsep) kohtumine. Juba mainutud Jaak Printsi koer ei lähe vist kunagi meelest ja sama meeldejääv oli klaasiga pähe löömine ning vastava heli tekitamine. Nööpide kasutamine loomade toiduna, paberlennukid jne jne jne... väga palju mõjuvaid stseene ja nendesse pikitud toimivaid lavastuslikke detaile, mida on vaja hea lavastajatöö kaudu saavutatud teatriimede austajatel endal oma silmaga näha, et seda "imet" ise tabada.

Kiidusõnu tahaks jagada veel videokunstnik Laura Romanova'le, kes kogu selle filmilise tausta on kokku mixinud, Ardo Ran Varrese originaalmuusika ei nõrgu emotsionaalsusest, kuid just piisavalt aitab nostalgitsemisele kaasa, Priidu Adlase valguskunstis on märgata Priidulikke tugevusi, eriti mis puudutav kohtvalgustuse kasutamist. Ent ka maheduse toonid ja üldse nende "mälestuselike" valge-musta-pruuni toonide võidulepääsemisel aitab ta oma valguskujundusega kaasa. Nagu öeldud, siis lisaks tugevale stsenograafiale, on Polina Grechko kostüümid ajastusse ja karakteritele igati sobivad ja annavad detaile juurde, mis terviku väärtust ja ilu tõstavad.

Hinnang: 4+ (Senise teatriaasta kõige tugevaim autoriteater! Väga meeldis nii sisuline pool kui ka teostus! Mõtlesin, et kui lõpuaplausi ajal seisma tõustakse, siis seisaksin kohe hea meelega. Nokamütsiga nooruslik lavastaja tuli ka ise lavale, aga tuim eesti publik jäi siiski istuma. Usun, et Narvas päris esietendusel seisti püsti. Tallinna esietendusel oli saal puupüsti täis kõikvõimalikke kohalikke kultuuritegelasi ja aplaus kestis küll tavalisest tunduvalt kauem ning näitlejad said rohkem kui 3 korda tagasi kummardama tulla. Ilus ja mõtlemapanev lavastustervik, mis ei tohiks külmaks jätta ühtki eestlast, ükskõik mis keelt ta ka ei räägi. Tõeline teatrielamus igas mõttes!)

Tekst (pisut mugandatud) lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Siim Vahuri tehtud fotod):

MINU EESTI VANAEMA

Autor ja lavastaja

JULIA AUG 

Kunstnik

POLINA GRECHKO

Videokunstnik

LAURA ROMANOVA

Valguskunstnik

PRIIDU ADLAS

Helilooja

ARDO RAN VARRES

Osades:

MIRTEL POHLA

ÜLLE KALJUSTE (Eesti Draamateater)

LAURA KUKK  (NUKU)

JAAK PRINTS

GERT RAUDSEP

Etenduse juht

LIISA LIKSOR

Etendus kestab 1 tund 45

 minutit, ilma vaheajata.

Lavastus on sündinud teatri R.A.A.A.M. ja teatrikeskuse Vaba Lava koostöös.

Lavastus on identiteedist ja küsimustest, mille inimene endale esitab: „Kes ma olen?“ Ning vastustest, mida neile püütakse leida. Lavastus räägib sellest, kuidas kaotatakse ja leitakse oma Kodumaad.

Lavastaja Julia Aug käis oma kodakondsuse säilitamiseks Eestis kohtute vahet 2010. kuni 2017. aastani. Kodakondsus, nagu ta ise arvas, oli tal alati sünnijärgselt olemas olnud, kuna ta vanaisa Oskar Aug ja vanaema Ksenia Klettenberg olid sõjaeelse Eesti Vabariigi kodanikud. Kord oli ta Eesti kodanik ja siis jälle mitte – üks kohtunik kinnitas kodakondsuse ning teine võttis selle taas ära. Vaatamata sellele, et Julia advokaat leidis arhiivist dokumendid, mille järgi Oskar Aug sai Eesti kodakondsuse 1918. aastal, uuendas Politsei- ja Piirivalveamet kohtuprotsessi mitmel korral. Samuti ei leidu üheski arhiivis dokumenti, mille järgi Julia oma kodakondsusest loobunud oleks. Hiiglapalju tolmuseid pabereid, pleekinud tõendeid, protokolle on kehastunud olematusest, mille taga on aga inimeste elud. Otsekui imedena ilmuvad välja haruldased säilinud fotod. Neile dokumentidele toetudes sündis Julial sisemine virtuaalne dialoog oma vanaemaga. Vanaemaga, kellega, ta isa sõnul ja ka fotode järgi, on väga sarnane. Vanaema suri siis, kui Julia oli kaheksa-aastane. Enne seda jõudis ta Juliat palju õpetada. Näiteks tikkimist ja kudumist, seda, kuidas tikkida mustale kangale värvilisi lilli. Ta õpetas ka seda, mida tohib ja mida ei tohi. Ei tohi näiteks istuda, käed rüpes. Võib lugeda, kududa, teha koduseid töid ja isegi magada, aga mitte logelda. Kogu oma elu, alates lapseeast, on ta oma vanaemaga vestelnud ja näinud oma silme eest tema nägu. Just sellest dialoogist, saatusest, fotode põhjal ärganud meenutustest, müütidest, kuivadest arhiivipaberitest, hüpleva käekirjaga tehtud märkmetest, mälestustest on tekkinud Julial soov rääkida, ühe inimese elust, kes armastab, unistab, elab… jutustada temast nagu tunnistaja.

Julia vanaema on see tugev niit, mis seob Juliat oma kodu, Eestiga.

Lavastus esietendub Vaba Lava Narva teatrikeskuses 10.03.2019

Etendustel on tõlketiitrid.

Praegu pole aeg armastamiseks - R.A.A.A.M.

Siit tuleb üks hõrk ja üllatava maitsega teatrielamuse retsept:

1.Kausiks kutsuge üks põnev lavastaja, kes Eestis varem pole lavastanud.
2.Täitke kauss pooleni kreeka tragöödiaga.
3.Lisage sellele klaasitäis Shakespeare'i Romeot ja Juliat.
4.Valage üle parimate vene klassikaliste komöödiatega.
5.Sõtkuge sisse mõned head vabakutselised ja võimalusel ka mõned head näitlejad erinevatest teatritest, siis saab eriti põneva värvi ja aroomi, mida varem kunagi pole nähtud.
6.Segades raputage sisse mõnusaid vene multifilme ja teelusikaga Oidipust.
7. Garneeringuks pange juba kõrvale valmis keegi julge kunstnik, kes oskab kõikide nende maitsetega omakorda täiesti peapeale kõik keerata - klassika segada modernsega, unustamata sisulisi vimkasid, sest teatud stseenides on kostüümid tegelaste enda kätetöö käepärastest vahenditest...
8. Ärge unustage, et peaaegu igasse taignasse on vaja ka soola ja lahedat ning sisutoetavat muusikalist kujundajat ja jätke võimalus poole peal näitlejatel veel omalt poolt helikujundusse sekkuda.
9. Näpuotsaga muidugi ka valguskujundust, et kõigele oleks mõeldud.
10.Serveerida elamusele sobivas, kergelt räämas ja remontivajavas mõisas.

:)

Ausalt öeldes, millegipärast ma ei teadnud üldse, mida täpsemalt vaatama lähen... no piisas, et pealkirjas oli armastus, selline era- ja esmakordne trupikooslus, põnev lavastaja ja mu silmad olidki juba krõllis ning üks suve oodatuma tüki ootusärevus tekkinud justkui iseenesest.

Et see veel nii eriliseks elamuseks osutub, seda poleks osanud uneski ette näha... Selleks, et kogu elamuse raamistik paika saaks, tuleb alustada päris algusest...

Kuna oli teada, et saali hakatakse laskma alles 10 minutit enne etendust, polnud vaja sinna jube vara kohale lennata. Kohale jõudes, selgus, et terves Kuusalu vallas pole elektrit ja ei tea ka, millal see tagasi tuleb. Me veel arutasime, et kui oleks teadnud, oleks võinud juba kella 17ks tulla, sest kohalik restoran müüb ka mõisaekskursioone ja seal Kolga mõisas juba on, mida vaadata-uurida.

Kui kell oli seal maal ja rahvas kogunenud piletikontrolli asukohaks määratud trepi juurde, tulid ülevalt saalist rahvaga suhtlema Tõnn Lamp ja Ott Kartau, kes ise ka seekordse tüki trupiliikmed. Tõnn juba selgelt täiesti rollis sees... ma veel mõtlesin, et huvitav, kas ta on purjus, et niimoodi räägib ja liigub :) Ott hoidis kogu aeg taustale ja seda ka hiljem tükis endas oli ta justkui kammitsais... eriti võrreldes Tõnni hoogsa mänguga võrreldes ja tegelikult ka kõigi ülejäänud näitlejatega (sama oli ka näiteks Von Krahli Bloody Marys ja Kummi Ts.. ilmselt see on lihtsalt Oti stiil või ei julge ta ennast päris vabaks lasta, ei tea...)

Igatahes tegi Tõnn ettepaneku, et ootame veel poolt tundi ja kui elekter ei tule tagasi, siis tuleb laupäeval päevane asendusetendus... Minu jaoks oleks see olnud välistatud, sest samal õhtul oleks teises Eestis otsas vaja teatris olla... Õnneks ka teised, häälekamad inimesed nõudsid inimeste saali ootama laskmist... Kui juba kottpimedasse saali saadud, näitasid inimesed mobiilidega valgust ja oli täitsa tunne, et kõik võiksidki niimoodi valgust teha ja saaks tükk ikkagi mängitud-nähtud... Tagantjärgi targana... poleks sellist võimast tervikelamust tegelikult ikka üldse võimalik olnud sellisel juhul saada, sest nii palju on sisus sees juba valguse näitamist ja valgustuskujundust üldse... ja Ardo Varrese muusikaline kujundus oli veel eriti tähtis lavastuse osa... seda nii sellepärast, et tegelased kamandasid muusikat pidevalt vaiki lavastuse osana kui ka kujundusena üldse andis see kogu koomikale tiivaulatust juurde.

Ja siis hakkas imekombel järsku valgus vilkudes tagasi saabuma... kohe küll mängima ei hakatud... vaheajal Tõnn ütles, et Eesti Energia oli lubanud, et elekter tuleb tagasi alles kusagil pärast kell 22...
Ja muidugi ajas see rahva juubeldama kui lõpuks tõesti valgus saabus. Pubilk tundus olevat juba soojaks rõõmsad (juubeldati ja aplodeeriti), et ikkagi õnnestub teatrit vaadata ning ühtlasi ka tükis sees juba enne kui esimene stseen päris lavastust mängitud...

Ja siis see hakkaski pihta. Tõnn Lamp, veel jutustajana, enne kui ta Demagogese kuju võtab, jutustab tausta, et meie vaadatavas tükis on Zeus Jupiter ja Herakles sündis Zeusi ja Alkmene, ehk jumala ja sureliku naise pojana... Lisaks ka palju muud, aga see ülejäänu mõjus kui piibli lugemine, kus keegi saab lapse ja sellel on siis omakorda 100 last ja siis ühel neist on omakorda 100 last, kelle kõik nimed ükshaaval ka üles loetletakse jne jne jne... Ent sellest ei maksa lasta end häirida, kõige olulisema nopib sealt loovaatamiseks kaasa. Ott võtab "Rahva" rolli ja kaasab ka rahva, ehk publiku osaliselt rahvaks kaasa (pole vaja karta, et kedagi otseselt kaasataks... ainult "tormilise aplausiga" on vaja kaasa mängida)...

Loo raamiks (ära seda edasist lõiku loe ja jätka järgmisest lõigust, kui Sul endal on veel tükk vaatamata ning ei soovi sisust rohkemat midagi teada) on Alcemene (Mari-Liis Lill) ja Amphitryoni (Kristo Viiding) suhe. Tiresias ennustab, et Amphitryoni majja tuleb keegi võõras mees ööl, mis mees on saadetud väejuhina sõtta. Lisaks on õhus kahtlus, et kuningas Creon on ta meelega sõtta saatnud, et meest selleks ajaks majast välja saada, et ise Alcmenele läheneda... Amphitryonis kasvab sellest armukadedus ja ta otsustab väesalga juurest põgeneda koos oma ustava orja Sosiaga (Markus Kõiv). Kellel omakorda on suhe Alcmene orjatari Tessalaga (Harriet Toompere) ning soov üks väike öine randevuu temaga teha. Kuna Tessala teab, et Creon hoopis temale silma teeb, siis ta kardab ja palub Alcmenega ööseks toad vahetada... Amphitryon ja Sosia saabuvadki öösel koju. Kuid selleks, et mitte paljastuda, et nad väe on juhita jätnud ja eelkõige selleks, et testida, kas naised anduvad võõrastele meestele, maskeeruvad nad jumalateks - Jupiteriks ja Mercuriuseks. Naised siis kas hammustavad selle läbi või mitte ja sellest segadusest tekib palju segadust juurde, kus hetkeks hakkad juba ise ka kahtlema, et kes on kes ja mis on päris ja mis on väljamõeldud ja kes usub ja kes ei usu.

Üldiselt on imelik, et etenduse plakatil on märgitud, et autoriks on lavastaja, kuigi selle näidendi keerdkäigud on siiski kirjutanud 1949.aastal Brasiilia näitekirjanik Guilherme Figueiredo. Lõhnab natuke loomevarguse järele... Alusnäidendi nimi on "Um deus dormiu la em casa" ja inglise keeles on see välja lastud nime all "A god slept here". Soomlased on teinud näidendist ka oma mustvalge teleteatri-versiooni "Juppiter nukkui täällä" ja lavastus järgib üsna täpselt seda näidendit. Dialoogidele on võib-olla andnud oma osa ka lavastaja, selle üle ma ei saa vaielda, sest pole seda teksti käepärast...

Tegelikult on see Sophoklese kadunud tragöödia Amphitryonist kõnetanud paljusid näitekirjanikke. Vana-Rooma komöödiakirjanik Plautus oli üks esimesi ja kuulsamaid, kes selle komöödiaks ümber kirjutas ("Amphitruo") ning suurem osa ümbertöötlejaid, nagu näiteks Shakespeare, Moliere, Dryden, Kleist, Giraudoux, Banville jne on järginud tema eeskuju ja teinud sellest just nimelt omad "komöödiad" või isegi omakorda Moliere'i või Kleisti ümbertöötluse ümbertöötluse. Kusjuures Figueiredo ümbertöötlust peetakse neist üheks kummalisemaks. Küll on aga kuulsad maailma teatrikriitikud visanud õhku selliseid väljendeid, nagu selle materjaliga ebaõnnestumiseks peab olema juba harukordset talenti :) Seda kummalisem, et varem pole Eestis seda lavastatud... või siis on lavastatud nii, et mina ei teagi... Selleks oli vaja Udmurtia külalislavastajat Damir Salimsjanov'it, et see äge asi meieni jõuaks. Ja õnneks see jõudis... ning eriti õnnelikuks teeb, et just Salimsjanovi lavastatuna, sest selles on tõeliselt palju fantaasiarikkust ja mingit värskust, just sellist värskust, mis minule meeldib!

Kunstiliselt üpris julged valikud - nagu näiteks juba mainitud tegelaste sekkumine muusika peale-sisselülitamisega, sellega, et osalt tegelased on kostüümides ja 2 toetavat tegelast on dressipluusides, ümberkäimine rekvisiitidega -lavapilt on pidevas muutumises, tuues sisse palju ka füüsilise teatri komponente. Tempo on kohati selline, et hoia piip ja prillid... harva kui nii ägedaid ja hoogsaid tükke tehakse ja sisu ei mattu selle tempo alla ja kogu trupp asja filigraanselt rakmetes hoiab. Nemad ratsutavad selgelt materjali otsas ja materjal neist ise üle ei sõida.

Kristo on väejuhile vajalikult võimas, mehine... ent muutub hetkega oma naise kavaluse ja targa sõnasedmise rünnakus poisikeseks. Armukadedusepimeduses muutudes veel eriti ägedaks, justkui see võitlus oleks see kõige suuremat mehisust vajav. Ent seda pimestatum ja rumalam tema Amphitryon ka on... ja seda koomilisem... Viiding on viimasel ajal kohe eriti heaks muutunud. Väljaheitmisele otsa selline mäng - praegu on selgelt tema "aeg" teatris kätte jõudnud. Alcmene, ehk tark ja kavalat naist mängiv Mari-Liis Lill on Viidingu partnerina just nii kaval ja lollitab ka publiku ära, et kas ta ikka saab aru, et jumal on ta mees või mitte... hiljem see muidugi selgub ja seda suurem kiitus Mari-Liisi mängule. Tema õlgadel oli ka õrnemate hetkede-stseenide (mis minu meelest olid selles tükis tasakaaluna veel eriti olulised) tempo ja olustiku kandmine. Üks tüki ilusamaid ja õrnemaid hetki on see, kui nad kahekesi ööl enne sõttaminekut filosofeerivad sõja ja rahu üle ning see frustratsioon, mida Mari-Liis väga õrnalt ja naiselikult välja mängib, et jälle mees ei lähene temale, ka sellisel hetkel ja samas partnerina Kristo mängust on aimata, et ta tegelane teab, et see on vale ja tunneb pinget, et naisele pettumuse valmistab, ent meheliku kohmakusega mainib siiski, et tore oli temaga rääkida... Nende kahe tegelase vahel on keemiat igas misanstseenis ja mõnus, et seda nii naine oma naiselikkuse kui mees oma mehelikkusega mitte justkui ei mängiks, vaid see tundub kogu selles hoogsas, muus osas isegi lahedalt ja sobivalt ülemängimise sees ja vahel usutava ja orgaanilisena.

Kõige ägedama koomilise rolli tegi minu jaoks Harriet Toompere... Ta mängis end mu lemmikute sekka kunagiste Viinistu tükkidega ja ta alati meeldib mulle mingil tasandil, ent viimased aastad ei ole nendes enam sellist Viinistu särtsu ja uudsust... ma ei taha üldistada, ent siiski on teatavat paigatammumist tema rollideprismas olnud juba mitu aastat. Ja kus nüüd oleks justkui paisutagant midagi välja pääsenud! Üks aasta vingemaid kõrvalosi ja veel selles kõige raskemas žanris - komöödias! Ei tea, kas uus lavastaja või see trupp või temale endale see materjal väga meeldib, või kõige kolme koosabi, ent see on tõeline koomiline pärl, mis Harriet seekord pakub. Isegi näiteks selline tobe stseen, kus tema omanik Alcmene räägib, et tema kohtumine Amphitryoniga oli eriline ja siis ori kekutab kõrval, et tema kohtumine Sosiaga oli ka eriline... ja kui siis tõed paljastuvad, ning Harriet/Tessala oma lollusega lagedale tuleb ja siis need silmapööritused ja alandlikkus sinna otsa oma bossile... kulda väärt! Ent veel rohkem kulda väärt oli veel see hoogne stseen kus ta endast täiesti välja läheb... lokirullid peas ja justkui öösel kiiruga ärgades voodist haaratud lina ümber keeratud... kuigi jah, sellel ajal need ürbid ju olidki sellised... Ja järjekordselt teeb oma karjääri parima rolli Markus Kõiv... tundub, nagu ta iga rolliga on saamas paremaks ja paremaks. Nüüd see tema Sosia olles tüüpiline harimata ori oma rumaluse-tasemega, ent olles olukorras kus tal tuleb laveerida orja ja jumala vahel. Tegelikult pisikesed detailid teevad ju rollist nauditava ning neid on ta oma mängu justkui koreograafilise täpsusega istutanud (näiteks see kui järsku märkab, et pärast kuju-tegemist hoiab oma isandal käest kinni või see, kuidas ta järsku muutub orjast jumalaks kui tema isand seda talle meelde tuletab ja siis oma jumaliku uhkusega naist magamistuppa kamandab...) Nii kiired tempovahetused ja üdini koomiline karakter, bravo! Kuid lisaks tuleb veelkord mainida Tõnn Lampi hoogsust ja näiteks ka "kaja"-mängimist. Ta hoidis tõesti, nagu kogu etendust koos ja oli kui publiku ja tegelaste sillaks mitmes kohas. Selline äge trupp... kahju, et seda veel ja veel ja veel ei saa vaadata... nii detailirohke ja justkui armukadeduse õpik veel peale kauba :)

Kusjuures selline metateater, mida Amphitriyon ja Sosia etendavad oma naistele ning kogu ülesehitus sellele on päris keeruline ja annab filosoofilised mõõtmed kogu koomikale. Sest Amphityon rõhutatult ei usu jumalaid ja ei taha olla valeusklik, ent kogu olukord teeb temast just selle, kes ta olla ei taha. Ja see metateater ajab ka publiku segadusse... et mis ikkagi siis on tõde, kas mehed mängisid või kuidas on seletatav siis see, et sündinud Heracles oli ju ikka jumalike omadustega... Kui ma seda oma teatrikaaslastelt pärast kojusõites küsisin, siis nad naersid mu välja, et kas üldse "jumalad" on olemas... ja Vanas-Roomas kasutati "mobiiltelefone" ka jne jne jne...
Näitekirjanik Figueiredo geniaalsust näitavad veel eriti stseenid, kus ta vindi keerab topelt üle. Näiteks stseenis kus Amphityon ja Sosia arutlevad kuidas oleks kõige parem mängida jumalaid, kes mängivad neid endid... ehk tegemist on suisa topelt metateatriga :)

Ainus koht, mis mind siiski natuke vaevama jäi oli lõpu eel, kui on oht kogu asja tragöödiaks muutumisel, ehk kui rahvas tuleb Alcmenet kui patust naist kividega surnuks loopima... Amphitryon lahendab olukorra (minu meelest üsna argpükslikult), ent ometi niimoodi oli neil kõigil võimalik ellu jääda. Ma arvasin küll, et kui see suur rahvale valetamise-stseen on möödas ja mees naise juurde läheb, siis saab temalt vastu vahtimist... aga üllatuslikult Alcemene hoopis neelab selle alla, et mees süüd omaks ei võtnud, sest tegelikult ju oligi mees süüdi ja narrilt oma näitemänguga kogu olukorra oma naisele kaela tõmmanud... ent vabandades ka naise välja jumalaga... võib-olla oli selles mehe vales omaaegset geniaalsust... ja kuna naine on ka väga tark, siis ta oskas seda hinnata...

Päris elule ja praegusesse aega üle kandes ja filosofeerides, siis kui harvad need olukorrad on kus mehed oma naistele jama kaela tõmbavad ja siis ise sellest välja sipeldes veel omakorda naist ohviks toovad... vist juhtub parematestki peredes... aga vaevalt, et ka naised sellest patust puhtad on... eks nemadki oma meeste rumaluse või kummalisuse kaela saavad asju ajada, kuigi asjalood üldse nii pole... või mis?! :)

Uurides nende tegelaste taustasid ja kuna Alcmene orjatari nimi on teistel näitekirjanikel erinev kui Figueiredol, siis sattusin pool kogemata inglise keele slängisõnaraamatu peale... ja vaadake, mida "tessala" tähendab slängis... kas pole tabav? naljakas? kokkusattumus? Harrieti rollile ja tegelaskuju loomisele veel üks kiitus juurde :)

Tessala -
outgoing. narcotic. fucked up. insecure. emotional. restless. discontent. passive aggressive. people pleaser. user. abuser. honest. lover. scared. hopeful. blunt. judgmental. obsessive. spontaneous. friend. intuitive. right. protective. owned. loved. hated. famous. hater. true. mother. brown hair. proud. perfect combination.
boy 1: see that girl over there?
boy 2: yeah, what about her?
boy 1: she's a real tessala

Hinnang: 5 (alloleval fotol olev Jupiteri ja Mercuriuse kuju tegemine kutsus publikult esile lausa keset etendust aplausi... Ja naeruturtsatuste koor oli ka muidu pidevalt hääles algusest kuni päris lõpuni välja... nii äge ja nii humoorikas, kuigi taustal ka tõsisemad teemad ja allhoovused, nagu näiteks armukadedus ja usaldamine ja sõda ja petmised ja usk, rõhutasid need omakorda seda koomilisust veel eriti.Mõnus meelelahutus ja täielik nauding, sest nii lavastus ise kui ka kõik näitlejad teevad sellist ägedat ja hoogsat asja, mille hoog ei rauge hetkekski ja üks lahe misanstseen ajab pidevalt teist taga. Annab ka mõtlemiseks ainest ja paralleele tänapäeva. Armastuse teemad on ju igas mõttes universaalsed kas ühest või teisest otsast. Üks suve ja terve teatriaasta parimaid elamusi! Loodetavasti saab Salimsjanovit ka tulevikus Eestis lavastamas näha - гажаса ӧтиськом!)

Tekst lavastuse kodulehelt (fotod on pärit etenduse FB lehelt ja Postimehest):

Praegu pole aeg armastamiseks

Mida teha, kui ettekuulutaja, kes pole veel kunagi eksinud, on teatanud, et sinu naise juurde tuleb täna öösel mees? Aga sinul on, nagu kiuste, vaja sõtta minna! Vägagi keeruline olukord.

Lavastaja Damir Salimsjanov (Udmurtia)
kunstnik Ervin Õunapuu
muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres
valguskunstnik Priidu Adlas
etenduse juht Tuuli Raadik
Näitlejad Kristo Viiding, Mari Liis Lill, Martin Kõiv, Ott Kartau (kõik vabakutselised) Harriet Toompere (Draamateater), Tõnn Lamp (Tallinna Linnateater)

Esietendus 5. juuli 2017 Kolga mõisas

Aleksei Karenin - R.A.A.A.M

Kes siis ei teaks Tolstoi maailmaklassikaks kirjutatud lugu õnnetust Anna Kareninast, kes petab oma meest ja lõpetab elupäevad rongi rataste all. Isegi kui raamatut ennast pole veel lugenud (nagu mina), siis on sellest filmi ja teatriversioone varemgi tehtud/nähtud mitmeid ja mitmeid. Ka mina olen näiteks näinud vähemalt kahte filmi ja täpselt 10 aastat tagasi ka unustamatut (käesoleva sajandi kindlasti üks TOP20 lavastusi) Ugala "Anna Karenina"-t (loe siit: http://danzumees.blogspot.com.ee/2006/11/anna-karenina.html). Viimases mängisid armastajatepaar Anna ja vürst Vronskit Triinu Meriste ja Priit Võigemast ning Anna abikaasat ei keegi muu kui seekordne peaosaline - Aivar Tommingas. Lisamata ei saa jätta, et toona oli ta Alekseina pisut "vanemaks tehtud", seekord täiesti oma õiges vanuses. Imeline see Eesti teatrilugu :)

Vassili Sigarev on seekordse dramatiseeringu kirjutanud põnevalt, hoopis petetud mehe seisukohast. Alates sellest kuidas "kurjad keeled" Alekseile räägivad tema abikaasa kahtlasest tähelepanust teisele mehele, lõpetades traagilise finaaliga. Selline huvitav lähtekoht andis kindlasti nii palju põnevaid võimalusi, et kõiki neid ei olnudki võimalik ühte lavastusse mahutada ja seega keskendub lugu puhtalt ühe mehe mentaalse lagunemine näitamisele.

Lavastaja, peategelase nimekaim, Aleksei Pesegov on teksti hästi läbi tunnetanud ning toob tegelased mitmes stseenis publikule hästi lähedale (peaaegu esimese rea vastu) ja sellega isegi kavalalt manipuleerib natuke vaatajat. Nimelt Aleksei on sedasi justkui üks rahva seast, nö. üks publikuga. Muidu mitmeski mõttes ebameeldiv tegelane, on tema siiski justkui oma ja lavasügavuses Anna paha, sest ta on kaugem ja võõram. Seda ehmatavam on kui Aleksei oma lapsega nii ebameeldivalt käitub. Aga seda on juskui lihtsam närvivapustuse kaele veeretada ja talle andeks anda. Ta on ju "üks meie seast". Kuigi kui ta hiljem teatab, et ta oma last ei armasta, siis juba andeks anda ei saa. Ja seda valusam see tundub. Üks omadest on pettur...

Aivar Tommingase Aleksei on üdini kurb. Närviline, haiget saanud mees. Tuleb tunnistada, et lugu Aleksei lähtekohast on mehelikult rafineeritum, vähemate emotsioonidega, vähema dramaatilise pingega. Sest mehed on ju emotsioonitumad või õigemini nende tunded on rohkem sees kui väljaspool, erinevalt naistest (julmalt üldistades muidugi). Alles tõelises agoonias tuleb kõik välja pinnale. Ja seda on meisterlikult ka lavastaja suutnud välja tuua. Peenelt meisterlik ja paneb mõtlema, kas see oli lihtsalt olukorra tulem või tõesti nii psühholoogiliselt filigraanselt välja lavastatud.

Elina Purde Anna on tuulepea. Tegutseb ja toimetab justkui taustal ning isegi kui ta räägib, siis mitu korda lavasügavuse suunas, niiet kolmandasse ritta kõik ta sõnad selgelt ei kostnud. Ei teagi kas taotluslik või näitleja eripära. Võibolla polnud ka nii oluline, mida ta räägib, tema oli ju petja, tema oli ju haigettegija. Ta oli väärt on haiguseid ja valu. Tema tundemaailma me seekord ju laval ei näe. Me ei tea, miks ta Alekseid petab, miks ta Vronskisse armub, mis seal teises suhtes toimub. See on kauge kaja ja seega pole see oluline muus mõtte kui selles kõige suuremas - ta petab oma meest, kellel on nüüd valus ja kes ei tea, kuidas sellest olukorrast võitjana välja tulla.

Terje Pennie karakter, kes Alekseile kogu petmise suhtes silmad avab teeb meisterliku rolli. Ma kaldun arvama, et see on temalt siiani parim roll, mida ma üldse kunagi näinud olen ja ta on siiani meeldinud eranditult kõikides rollides. Taustaks peaksin veel ütlema, et olen tema pärast varem ka üldse mõnda etendust vaatamas käinud - nii palju meeldib ta mulle. Ja seekord meeldis ta kohe eriti. Selline tugev naine, kes on Alekseile silma peale visanud ning vaikselt talle külje alla poeb.

Tema mäng, ehk loodud karakter eelkõige, viis mind ka nende mõtete juurde, mida mulle selle etendusega seoses kõige rohkem mõelda meeldib. Õigemini justkui sõnastas selle mõtte, mida olen ju juba varemgi täheldanud või tunnetanud. Paarisuhtes, nagu ka mujal elus kaks kõva kivi head jahu ei jahvata. Samuti ei tee seda ka kaks nõrka kivi. Peab olema hea tasakaal. Ja üks nõrk pool vajab kindlasti ühte tugevat enda kõrvale. Samas kui tugeval on vaja õitsemiseks ehk õnneks kedagi nõrka kelle üle valitseda. Seda muidugi psühholoogiliselt kavalalt mõista andes, et teine poole on tugevam või vähemalt võrdne. Aleksei ja Anna olid mõlemad nõrgad. Just nimelt vürstinna Lidia Ivanovna, "tugev" naine, oleks olnud hea ning vastupidavama suhte tekkimise mõistes õige ja sobilikum kaaslane Alekseile. Ent südant ju sundida ei saa. Kui armastad kedagi, siis armastad, olenemata sellest kui tugev või nõrk või üldse millise psühholoogilise pagasiga too teine inimene on, sa armastad ja ei või sellele midagi parata. Muidugi tugev vastastikune armastus ületab ka kõik raskused ja tõkked. Ent selles asi ongi, et nagu elu näitab, siis 24/7 ja 70 aastat järjest sellist kõigele vastupidavat tugevat armastus ei eksisteeri. Ja vastupidi . end kedagi armastama sundida samuti ei saa.

Jekaterina Novosjolovat ja tema karakterit on laval vähe. Kuigi tema venekeelset tausta oleks võinud autentse atmosfääri mõttes rohkemgi olla. Huvitav, et on kasutatud ka just vürstinna Betsyt. Minule isiklikult on palju huvitavam ja armsam ning meeldejäävam tegelane algmaterjalist vürstinna Kitty (viidatud filmiversioonis mängis teda hetkel üks mu lemmikuid Rootsi näitlejaid Alicia Vikander ja Ugala teatriversioonis Maria Soomets). Aga no ju igaühele oma. Samuti jäi väga marginaalseks Roland Laos ehk tema vürst Vronski ning samuti Raimo Passi, kes täitis kõikvõimalikke ametimehi - Jurist, Ennustaja ja Doktor, kuigi viimane neist meeldis eriti. Suur roll on mängida ka Anna ja Aleksei pojal Serjožal. Keda hämmastavalt hästi kehastab Karl-Sebastian Võhma. "Hämmastavalt" selles mõttes, et tal on päris palju teksti ning üldsegi mitte eesti lapsnäitlejate tavapärase deklameerimishäälega esitatud, vaid nagu näitleja näitlejate seas :)

Kunstilises mõttes andis ju juba esituskoht, ehk Tapa Raudteejaam õiged ohjad kätte. Juba see, et Anna Karenina elu või õigemini surm on seotud raudteega ning see pidev tegelaste linna ja maa vahel liiklemine. Ehtne rongiheli, mis kostub taustaks, raudtee läheduse hõng, annab kõik lavastuse tervikule juurde. Kuid ka muidu, see lagunev ja mahajäetud jaamahoone justkui peegeldaks seda lagunevat ja mahajäetud inimhinge, kelle piinadele me laval kaasa elame. Võimenduseks polnudki rohkem vaja kui ajastukohased kostüümid ning suuremas osas hämar valgus, mis omakorda võimendas antud teema ja inimsuhte intiimsust.

Hinnang: 4 (tugev lavastus, tugev ansambel, tugev kunstiline tervik - tekib küsimus, et miks siis mitte 5 tärni. Nagu juba mainisin, siis emotsionaalselt on originaalne lähenemine nii palju emotsionaalsem ja tugevam, et ilmselt vaid võrdluses sellega kraabin selle ühe tärni maha. Otseselt lavastusele ei oska mitte kui midagi ette heita. Korra tundus imelik, kuidas Aleksei oma lapsele kallale läks. See polnud justkui usutav, aga selline olukord ei saagi kuidagi normaalne olla. Ja inimesed muutuvadki sellises seisundis imelikeks ja ettearvamatuteks. Samuti oleks ehk soovinud õige pisut rohkem seda Anna poolt sisse  või siis rohkem väljamängimist Lidia ja Aleksei duetti. Võibolla oleks värvikamaks muutnud asja rohkem kõrvaltegelasi. Samas see oleks jällegi kaotanud intiimsuse ja see oli oluline ning väga õnnestunud. Seega ma ei oskagi enamat välja tuua. Mõnikord mõjutab hinnangu tegemisele kaasa ka see, et lugu on tuttav ning antud juhul jooksid mul vahepeal oma mõtted ja lahendused sisse, mida oleks tahtnud, et oleks kasutatud. Samas annan aru, et kõik need oleksid, oleksid võinud mõjuda ka tervikule hoopis negatiivselt ning seega olen täiesti rahul sellega, mida mulle pakuti. Antud juhul tõesti teist vaatenurka, mitte nagu Ugala "Kõrboja perenaise puhul, kus lugu eriti "Kõrboja peremehest" ei erinenudki. Kuigi ka see oli hea tükk. Huvitav suvi, kus neid tuttava loomingu "teise vaatenurga" või edasiarendusi nii palju on kokku juhtunud - ees on ju veel Tõstamaal Karlsonson ning lisaks Kõrbojale, sai Vargamäel nähtud ka Saunanaise Tõe ja õiguse ümberjutustus.)

---------

Tekst lavastuse kodulehelt (fotod on EPLst ja Sirbist):

Ilmselt ei kahtle ükski eestlane, et Lev Tolstoi „Anna Karenina” lugu sobib Tapa vanas raudteejaamas mängimiseks nagu rusikas silmaauku. Vene klassiku romaanis on raudteel ju tähtis osa. See andis ja annab mastaabi ja liikumisvõimaluse, peatades samas mõtted ja aja...

Siberi lavastaja Aleksei Pessegov (1953), kes on Vene suurema teatriauhinna Kuldne mask üks tänavusi nominente, tuleb suvel Tapale ja räägib seal publikule koos Eesti näitlejatega loo, kus näitab, mida tunneb Anna mees Aleksei Karenin. 

„Kirg on purustav? Armastus loov? Või siis kirg on alati purustav ‒ armastus alati loov?” on Aleksei Pessegov ise oma eesootavat lavastust tutvustades napp. Kirg ja armastus, elu ja surm edasi-tagasi sõeluvate rongide vahel... Millised on peatused inimeste peades?

Lavastuse teksti, dramatiseeringu kirjutas samuti siberlane, Vassili Sigarev (1977). Näidendit mängitakse praegu üsna suure eduga nii Venemaal kui mujal maailmas.

Lavastaja Aleksei Pesegov

Kunstnik Svetlana Pesegova

Peaosas Aivar Tommingas (Vanemuine)

Mängivad Elina Purde, Raimo Pass (Draamateater), Roland Laos, Jekaterina Novosjolova, Terje Pennie jt.

Esietendus 8. juulil kell 19.30 Tapa Raudteejaamas

Etenduse pikkus koos vaheajaga on 2.20. 

Libahunt - R.A.A.A.M

Eelmisel suvel jätsin "Libahundi" meelega kõrvale. Olin veendunud, et see tükk pole minu maitsele. Arvasin, et sellest on tehtud selline ugrimugri versioon, milles ehk palju ei räägitagi ning rohkem ulutakse ja taotakse šamaanitrummi. Kõik pasundasid ka sellest, et tükis on hästi välja toodud meie pagulasviha alged ja muu selle teemaga seotud jura. Aga mind on kogu see pagulasteema üdini ära tüüdanud ja ma ei taha seda teatrist ka eest leida. Ongi juba neid "Libahunte" nähtud ka üksjagu, mis seal ikka uut ja huvitavat saab olla. Oh kui valesti võib eelarvamuste põhjal hinnata midagi kui ei tea, millega tegelikult tegemist on.

Kitzbergi lugu on ikka nii hullult tugev. Alles hiljuti sattus mulle kätte mingi ajalooline materjal kus oli ära toodud kui palju tegelikult neid nö. Libahundi-protsesse kunagi peeti. Eestlaslik sügav kadedus naabri või ligimese vastu ajas kergelt teisi Libahundiks tembeldama. Inimesed elasid juba paanilises jumalahirmus, asi see nüüd kõike muudki kartma hakata polnud. Ja kui Sulle keegi ei meeldinud ja eriti kui Sa kellegi teise maad, vara või elukaaslast himustasid - ajad aga külarahvale kärbseid pähe, et too ongi see kes neid lambaid külas murrab ning saadki temast supsti lahti ning näiteks tema pärandi endale.

Kuid kogu selle kadeduse ja võõraviha teemade kõrval pakkus mõtteainet ka selline asi, et miks mees ikka valib selle huvitavama ja salapärasema, mitte omasuguse naise. Miks tüdruk tahab ikka seda poiss, keda ta ei saa, kuigi teinegi olemas, keda võtta. Ning mõttepoegi leidub ka selles, et Margus vanaema juures enam ei käi, aga siis jõudes mingisse ikka tuleb jälle... Nagu ma oma laste pealt olen tähele pannud, et väiksena on nad Su küljes ja sabas kinni, siis teismelisena kaugenevad ning ühel hetkel tulevad nad natuke nagu jälle tagasi. Aga eks igaüks leiab need teemad lugudest üles, mis neid parajasti kõnetavad või millega seoseid luua enda ja lähedasti elust või kogemustest.

Kujutage ette vana küüni, kus katuselaudade vahelt paistab natuke valgust läbi. Küünipõranda tolm lendleb ning valgus näib justkui viirgudena seisvat õhus ja see tolm muudab kõik natuke sumuseks ja unenäoliseks. Kogu etendus on tänu sellele loodud atmosfäärile nii tundlik ja unenäoline. Muinasjutuline. Etendus toimus muidugi korraliku katusega, ilusti renoveeritud küünis, kus polnud tolmu. Efekt loodi tossu ja valgusrežiiga. Valgus mängib läbi lavastuse suurt rolli. Kord on see sinkjas justkui kuuvalgus, kord mahe tarevalgus ja kui vaja, siis väga hämar ja kurjakuulutav. Minu meelest oli seekordne Libahunt väga tugevalt just nimelt "lavastajateater", mida Kernu mõisas näha sai. Näitlejad on kui nupud, mis terviknägemusel aitavad elustuda. Tegemist oli justkui sõnalise tantsulavastusega (kuigi otseselt ju mitte, sest tants oli seal sees ainult hetketi), sest kogu liikumine on justkui pidevas voolavuses.
Väiksed lavastajatrikid, mis alati nii mõnusalt mõjuvad - marjul käimine ("punased pingpongipallid mööda laant laiali"), saunas käimine, uss, külmast taresse astumine (koos toss/tuisu ja sinkja valgusega), kiigel istumine (tagurpidi kaarjate ääretega kastidel, üle (inim)lõkke hüppamine, (inim)puude vahel tagaajamine jne, jne, jne.
Ja kõik need tantsulised lahedad ning samuti tunnet loovad väiksed misanstseenid, nagu näiteks Marguse Tiina juurde mineku soovimine kui pere tal seda ei lase, aga Tiina nii õrritavalt kutsub või miks ka mitte naistevaheline musimäng :)

Näitejad on kõik nii energilised ja hoogsad, isegi Mari Lill, kes ju vanaema rollis rohkem kohapeal püsib teeb tantsud kaasa nagu plika :) Tema roll oli minu jaoks kõige tugevamalt lahendatud. Ta suutis minus tekitada kaastunnet, mis hinge liigutas. Kuigi tema karakter oli ehk kõige rohkem kahe vahel. Kahevahel olekuga pean silmas ühelpool margus ja Tiina ning teisel pool ülejäänud. Samas muidugi koos teistega Libahundihirmus Tiina vastu. Mari Lille võõraviha seletuse stseen, mis peaaegu monoloogina tundub on kõigest hoolimata siiski kogu etenduse nael. Publiku naeruturtstusi pälvis ehk kõige rohkem Liisa Pulga üliintensiivne mängustiil ning tema sõge kadedus. See tema (võibolla, et liigagi juurdunud stiil) sobis Mari rolli just selle lavastuse kontekstis eriti. Huvitav, et kui oleks eelmisel suvel käinud seda Libahunti vaatamas, oleks saanud näha Liisa Pulka näha nii Libahundi Marina kui ka Vargamäe Mari-na ja olgem ausad, need Marid olid tal äravahetamiseni sarnased, ainult riided olid erinevad. Ja kui Vargamäel mõjus see Mari huvitava lahendusena, selise ülienergilisena, siis Tammaru Mari sobis just antud konteksti sellisena. Seega igati õigustatud. Aga mida roll edasi, seda rohkem tahaks Liisat näha just mingis kammerlikus, kurvas, sügavas rollis, et lahti raputada seda mängumaneeri tunnetust, mis temaga kaasas käib.

Kristiina Hortensia Port-i Tiina on enamvähem nagu Tiinat ma ette kujutanud olengi. Samuti väga füüsiline roll, nagu teisedki. Temal tuleb see nii loomulikult, et ei panegi tähele. Vastupidi Kristo Viidingu Margusele, kes justkui pakatas energiast ning saab vist iga Libahundi etendusega korraliku trenni kirja :)
Ivo Uukkivi on hea, nagu viimastel aastatel ikka ja mainimata ei saa jätta, et nii hea on jälle Piret Simsonit laval näha. Kuidagi vähe on teda viimasel ajal näinud teatris. Tema alt annab ta karakterile veelgi sügavust ja tõsidust juurde ning mul on tunne, et ta on küpsenud nendel aastatel, mida teda teatris pole näinud väga heaks.
Ja laast, aga mitte liist - Libahundi Jaanus on mu lemmikroll Martin Kõivult. Ja kohe mäekõrguselt. Samamoodi teistega ülienergiline ning hoogne, aga vajalik mutter kogu masinavärgis.

Muusikaline kujundus koos regilauludega sobib valatult. Muu muusika osas annab klassika näiteks jällegi tunnetusele juurde, selles mõttes on see Ardo Ran Varrese poolt justkui muusikarežii, mis kogu režiiga imehästi kokku sulandub.

Kui millegi kallal nuriseda, siis minu jaoks valgus etendus korraks natuke laiali teises vaatuses pärast vanemate surma ja kuni Margus Tiinat maha laseb. Võibolla oli õige pisut liiga palju segavaid faktoreid. Ma ei mõistnud, miks Margus justkui ennest üles poob piitsaga, kas see oli katse või võimendus, et ta tundis, et ta elul pole mõtet. Kogu seksistseen, kuigi see sobib sinna, oli ebameeldiv, sest sulane Jaanus ju muidugi nautis seda, aga ei saanud aru, kas see, et Mari lasi seda niimoodi (vastupuiklemata ja nautimata) teha oli sellepärast, et see oli igapäevane, a la meestel tuli lasta toimetada oma asju, nagu ning kunas iganes seda sooviti ja kuna Mari Marguselt ei saanud, siis lasi lihtsalt sellel juhtuda või oli see vägistamine või mis asi see üldse oli. Asja ei lihtsustanud ka see, et Tiina vaim pidevalt kohal viibis ja tegelaste vahel lendles kuigi omamoodi allegooriana ju igati õigustatud, sest selles majapidamises oli võõra naise hing ilmselt igas hetkes sees. Kogu jutt valgus minu meelest uue generatsiooni tares võimuletulekuga natuke laiali ning ots oleks pidanud kokku jooksma kuidagi kiiremini.

Hinnang: 4+ (käisin seda oma järgneva generatsiooniga koos vaatamas (20 aastane) ja tema ütles, et ei saanud midagi aru. Minu jaoks oli suurem osa lavastusest küll selgemast selge, ainult see väike hetk kui asi ei töötanud. Ja just see, et saad leida ja avastada lavastuse sees neid nõkse, tegi asja veel eriti huvitavaks. Äge kui lavastaja suudab tänapäeval veel midagi uut ja huvitavat pakkuda. Ja tugeva kunstilise nägemusega, kaotamata tähtsaimat, ehk lugu ennast. Olin tegelikult vaimustuses esimese vaatuse lõppedes ja pidasin seda siis veel viietärnitükiks ning teatrikaaslase negatiivne kriitika tuli täiesti üllatusena. Nii tuttavat lugu polegi ehk mõtet enam lavale tuua tavalise lahendusena, kus näitlejad lihtsalt loo ära mängivad. Siin muutis selle klassika elavaks ning põnevaks just nimelt see lavastusliku nägemusega tekitatud atmosfäär. Tunnen seda juba praegu, et kui aastate pärast on vaja nimetada teatrielamusi aastast 2016, siis "Libahunt" on kindlasti üks eredamaid teatrielamusi-mälestusi. Kes on näinud ja kellele meeldis, see teab, mis ma mõtlen. Ja seda üldsegi mitte loo, pagulasteema või mingite rollide või stseenide pärast, vaid just nimelt lavastuse tunnetuse/atmosfääri pärast. See vana tuttav lugu on ju juba nii hästi teada ning mitmetes eri vormides nähtud-loetud-kuuldud, aga uutmoodi jutustades siiski ikkagi veel eriline. Üllatav, aga just nii õige. Panen nüüd, mitu päeva pärast etenduse nägemist silmad kinni ja Mari kurbus, Kristiina ja Kristo energia, Liisa näod, ilmed, poosid ja karikatuursus, Pireti süngus ja sügavus, Martini mängulisus ning Ivo ehteestlaslik maatöömees olid igati aplausi väärt. Kuid see valgus, muusika ning tekkinud tunne ja Kernu mõisa küünis valitsenud atmosfäär... sedapuhku oli see siiski pesuehtne lavastajateater. Braavo, Sergey!)

Tekst lavastuse kodulehelt (fotod err-i lehelt):

Libahunt
Sellel (eelmisel) suvel lavastas Eesti tüvitekstiks peetava näidendi „Libahunt” Jakuutia tuntuim lavastaja Sergei Potapov (s. 1975). Sergei Potapov on šamaani lapselaps. Lõpetas 2004. aastal Moskva Riikliku teatriakadeemia lavastajana. Juba 2005. aastal sai Kuldse maski auhinna Eugène Ionesco näidendi „Macbeth” lavastamise eest. Ta on teinud üheksa filmi ja paarkümmend suurt lavastust.
Libahunt ei ole ainult eesti rahva usundist pärit elukas, vaid ta figureerib paljude rahvaste pärimuses. Lavastaja Sergei Potapov ütleb: „Loodus ja paganlus on vaba, religioon aga on täis aheldavaid kaanoneid.” Üks lavastaja perelegende räägib, kuidas tema isa jurtast välja Siberi lumehange visati, kui ta sündis. See oli šamaanilapse esimene katse, jõuproov. Kui laps ellu jäi, tähendab - oli eluks valmis.
Eesti näidend „Libahunt” inspireeris lavastajat nii, et ta seepeale Jakuutias koos jahimeestega hundijahil käis. Sealsed hundid on muide poole suuremad kui meie omad ja nad tõeliselt kuni tänaseni on ohuks nii karjale kui ka inimestele. Ka meie „Libahundi“ Tiina on nõialaps.
„Libahundis” ütleb Tiina: “Hunt on vaba, teeb, mis tahab, armastab ja vihkab. Ja ta läheb teie seast, sest et ta teid põlgab!” Maailm jääb üha väiksemaks, vabadust jääb üha vähemaks... Kuidas näeb inimeste võõraviha mees, kes meie jaoks nagu teiselt planeedilt? Mida talle räägib August Kitzbergi tekst...? Kas lavastuses hakkavad 
lõõmama tuleriidad, kus põletatakse nõidu või kogeme hoopis ürgse, tänapäeval nii kergelt mahamängitava vabaduse puudutust? See kõik selgub eeloleval suvel.
Esietendus 8. juulil Viinistu Kunstimuuseumis.

Lavastaja Sergey Potapov (Jakuutia)
Kunstnik Ervin Õunapuu
Muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres
Valguskujundaja Priidu Adlas
Mängivad Kristiina Hortensia Port, Liisa Pulk, Martin Kõiv, Ivo Uukkivi (Draamateater), Kristo Viiding, Mari Lill (Eesti Draamateater), Piret Simson
Etendused: 20 ja 21. detsember kell 19.00 Vabas Lavas
Esietendus 8. Juulil 2015 Viinistu Kunstimuuseumi katlamajas