Preili Julie - Karlova Teater

August Strindberg - Põhjamaade vast kuulsamaid "naistevihkajaid" on öelnud, et “iga tervemōistuslik mees vihkab naisi” ning “olen vaid teoreetiliselt naistevihkaja", aga samas ka “mees ei jää ellu ilma naiseta”, mille selgitava alltekstina kõlas juurde, et mees peab tegema koostööd oma “vaenlasega”, et ellu jääda. New York Times on kutsunud teda "Rootsi vastikuks, seksistlikuks, rassistlikuks geeniuseks". Ja me ju teame, et Strindberg vihkas (isegi on öeldud, et jälestas) Ibsenit, sest too oli oma meestegelaste vastu tema arvates ülekohtune ning Augusti näidendid olidki nagu vastureaktsioon naturalismi isale (stiil, mida tegelikult ju ka Strindberg ise mh. Preili Julie’ga viljeles). Ibsen omakorda ostis Strindbergi maali, pani selle oma kirjutustuppa ning ütles naljatades, et ta ei saa kirjutada nüüdsest enam sõnagi, ilma, et see hull tema peale alla ei jõllitaks. 

Ja Strindbergil ju olidki sellised “hullu silmad” 😳 😀

See “Preili Julie” on 1 materjal, mida nii maailma kui ka eesti lavastajad üha uuesti ja uuesti ja uuesti lavastada soovivad. Pole ju kaua aega tagasi, kui Laura Jaanhold Linnateatris selle külalisena (minu hinnangul siiski mitte eriti õnnestunult) lavale tõi. Ja seda enne (ka käesoleval sajandil) suisa 2 korda Vene Teatris on lavale toodud ning Kõue mõisa taga õues lavastas (tookord meeldejäävalt leegitsevate juustega sähvakat) preilit Kersti Heinloo kehastuses ka Roman Baskin oma projektiteatriga Kell10. Sellepärast mõtlesin esiti ise ka loobuda selle Maarjamaa uusima, ehk Karlova Teatri ja Kaili Viidase versiooni vaatamisest. Lugu ju teada, sest see on loetud ja lisaks nähtud rohkem kui kolmes lavastusversioonis ning isegi balleti ja filmina... Kuid seekordse lavastajaga teleintervjuul tema kavalad silmad, rõhutades, et milline dünaamika sigineb loo kihtideks juurde siis, kui Julie ei olegi enam plikaohtu veiderdav noor naine, vaid hoopis keskealine, elukogemustega manipulaator? See ei andnud rahu, kuniks oma eelarvamuste kiuste ikkagi seekordsesse, väga erilisse lavaruumi ise kohale läksin oma enda silmaga tunnistama, et mis värk siis ikkagi on?!

Ja nüüd võin õndsalt õhata: "Õnneks!" 

Sest esiteks on see senise teatriaasta 1 kolmest (tegelikult vist isegi kahest!) suurimast teatrielamusest ja teiseks, see kui Julie ei ole enam noor, see tõesti tekitaski HOOPIS teistsuguse vaatenurga kogu muidu tuttavatele preili mängudele. Lisaks ma arvan, et sellist materjali peakski lavastama just nimelt naislavastajad, kuna just siis tulevad mingid asjad sellest Strindbergi misogüüniast välja peenemalt, mida meeste nägemuses ei pruugi või ongi plärtsti - otse ja jämedamalt, ehk jääb ära see vaataja enda arusaamismängude magus kõrvalefekt ning just nende naistundekihtide tajumine, mida just eriti mehena on üldse harv juhus välja lugeda. Ning seda just niimoodi õhkõrnalt, romantiliselt, kui sellist sõna antud kontekstis üldsegi kasutada sobibki. Näiteks - ma vist tõesti esimest korda tundsin ära selle, et siin omamoodi Stringbergi kättemaksuna (seisusega) naistele oli ka teenijanna PEAJAGU üleolek igas mõttes Juliest. Olgugi, et preili krahvitütar on ju rikkur ja kindlasti haritum, võimukam ja sedasi oleks pidanud olema ka enesekindlam kui tema "köögi-Kata"…

Kogu intensiivne ning kirglik tegevustik leiab ju aset praktiliselt ühe (saatusliku) jaanilaupäeva õhtu, (kirgliku) öö ja (kainestava) jaanipäeva hommikupooliku jooksul. Jumal tänatud, et lavastaja, kunstnik ning kogu trupp on jätnud loo õigesse ajastusse!!! Tegelasi on vaid 3, kuigi 4nda, ehk Julie isa- krahvi olemasolu on ka pidevalt “õhus” ning tema saapadki on laval mängus. Ja kusagilt taamalt kostab jaanipeo möllu…

Kailil on siin Jean jäetud siiski vast nö.õigeealiseks…lihtsalt see vahekord on teine, ehk Julie on Jean’ist vanem ning Kristine, teenija, on omakorda Jeanistki tunduvalt noorem. Marika Barabanštšikova loob oma rolli kasvava suunaga. Esialgu kuidagi tagasihoidlikum, aga eks Julie teab ju ka, et ta vallutab siin köögis teise naise valduseid. Kui too magama jääb ning mees on naistest vaid ainuüksi tema mõjusfääris, on ka naine hoopis teine - jõulisem. Meelitades oma jõupositsioonilt välja ka vaese mehe kunagise (ja seeläbi ju ka praeguse?) armunudoleku saladuse. Ainult, et sellele armuvalule rohtu pakkudes, annab ta ka võimu üle mehele. Nõnda tema käsualusest, saab ümberpöördult hoopis "valitseja"…vähemalt naise üle (kas ka laiemalt eluline allegooria - seda saab juba vastavalt oma sugupoolest ja kogemustest johtuvalt iga vaataja ise otsustada). 

Kuigi sai seda lavalugu vaatama asuda eeldades, et see saabki olema puhas Marika/Julie-show…Ssssaraks, millise Jean’i loob Agur Seim!!! Ta oleks viimasel ajal nagu uus (taas) avastus Eesti teatris, kuna rolle on siiani jagunud peamiselt väiksemates ning Lõuna-Eesti teatriprojektides (sh. täiesti vapustav roll "Petserimaa igatsus"es, kelmikas etnoteatris "Vanahunt", hull leiutaja "Läbi linna: Supilinn" ProTheMus'i rännaklavastuses, hetkel on võimalik näha teda veel ka Musta Kasti mängukavas võrratu, kogu perele sobiva seikluse pea- ja nimiosas "Ernesto küülikud" ning verivärskes, aga siinsest Jean'ist ja ka lavastuse mõttes hoopis isesuguses "Lilli"s). Ent kui paar päeva varem vaadatud “Lilli” kõrvaltegelaste palett nii süvitsi ühe karakteri sisse pugemist tal ei võimaldanudki, ehk seal oli rohkem vaja teha kiireid ümberkehastusi ning sõna otseses mõttes hullata karikatuuridega, siis siin on tal üll kandev, psühholoogiliselt sügavalt välja kaevatud ja lavale pandud, oma agendaga, ent naiste poolt nii ja naa lükata-tõugata katsumustes oma heaolu ning tegelikke tundeid toita püüdev mees, kelle suhtes saab täiesti aru, miks ta nendel naistel seal hambus on (ja miks kumbki naine tegelikult temast nii huvitatud on, ega/aga ka päriselt loobuda ei taha). Ainult, et kellel kelle üle lõppude lõpuks ikkagi võimu on, see selgub juba etendust vaadates… Aga üks emotsioonide "ameerika mäed" tehakse läbi küll! 

Vaheajal kuulsin ühe hämmingus mehe küsimust oma kaasale, et mis selle lavastuse saba ja sarved ikkagi on… Tõesti, kui ei ole materjaliga tuttav, siis pelgalt 1.vaatuse põhjal võib selline küsimus natuke õhku jääda küll. Tema pakkus, et kas ikkagi see seisuste vahekord? Jah, seda ka, aga tegelikult on seal ikka nii mitmeid kihte ju veel, ent nendest vast paremini saabki aru tervikut teades. Näiteks minu arvates peamiseks ikkagi see "armastuse nimel tegutsemine". Ja kellel kui tugev armastus ikkagi on ning kuidas kellegi teise-kolmanda kohalolu võib ikkagi lõpuks lõvist lambukese teha ning unistused unistusteks jättagi. Ja seda veel eriti siis, kui ikkagi tunded pole piisavalt tugevad või ka suhe piisavalt tugeval aluspinnal. 1 tegu võib ka teinekord olla nii tugeva efektiga, et see raputab armu-uimast üles (enda elust meenub näiteks nooruspõlves armumine, aga kui siis lõpuks see tüdruk nõustus minuga välja minema ning peo lõppedes oli ta nii purjus, et oksendas sedasi, et mina tema juukseid pidin 'eest ära' hoidma - oligi SUUR tunne justkui peoga pühitud...polnud ju veel "pinnast", mis sellist oleks kandnud...ja kuigi me kindlalt ei tea, siis arvatavasti ikkagi Julie alles esimest korda "laskus" Jeani tasemele sellel nõiduslikul jaaniööl). Aga väga selgelt joonistub välja ka oluline eluline küsimus, et kas kellelgi ikkagi on õigust teise inimese asjade üle otsustada? See võib olla kiirtee lahkuminekule... Nii palju huvitavaid elulisi küsimusi teatraalset allajoonitult ning nii mõneski kohas on tegelikult ilmselgelt nimme Kaili liikunudki naturalistlikkusest hoopis eemale, nö. romantilisema poolele üle ning minu arvates igati õigustatult, eriti kuna seda kirglikum kõik laval on ning ühtlasi emotsioonetekitavam ka vaatajatele. Vaatajatele, kes istuvad kui kärbsed selle köögi seintel, kaasa elades ühe võimatu suhte mõlemapoolsetele korda-mööda-rünnakutele. Kusjuures Maarja Johanna Mägi `Kristine´ on küll peamiselt vaid natuke alguses ning natuke lõpus mängus kaasas, aga OI kuidas ta paneb oma tegelase ning ühtlasi just selliselt loodud sirgeselgse, ajastuliku ning uskliku, aga ka selgelt Jean’ist sissevõetud naise tollel 1880ndate Rootsi krahvilossi “köögilaval” end kehtestama! Braavo!!!

Lausa külmavärinaidtekitavalt head kõik need 3 rolli! Mis toob ringiga tagasi veelkord Marika juurde…kes sai preili Julie’t mängida ka nö.tavapärasemas selle tegelase vanuses, ehk omaaegses lavaka-diplomilavastuses. Aga siin, alguses kogenud, rikka ja võimuka naise võrgutamisveenvusega, siis peale vallutust allaheitliku, hirmunudki, ent samas ohjade kaotamisest teadliku vastuvõitlejana, kes on valmis paljuks…aga kas ka kõigeks? Ja mis teda sellest armuuimast äratab...või kas äratabki? Näitlejanna juubeliroll on tõesti selle vääriline, ehk saab kahtlemata ja auga olema märgilise tähendusega (ma peaks mainima, et just viimastel aastatel järjest suurepäraseid rolle loovalt näitlejannalt)!

Iir Hermeliin on loonud 1800ndate lõpu krahvilossi köögi, kus rõhuaktsente omavad suur ja pikk laud (mis etenduse käigus saab veelgi tähendusi juurde) ning korstnaga bursilka, mis muudkui aga küdes kogu etenduse oma elava tulega…ja koos päris küünaldega laual olid hämmastavalt tugevad atmosfääriloojad! Puudu ei ole ka meiupuu-pärg, mis omakorda just rootsi-tunnetust (vähemalt minusugusel oma elust 10 aastat Rootsis elanud) tekitas. Samas ka mitmeid teisi ajastulikke detaile, mis ei koorma (kammerlikku) lava, aga annavad palju juurde (habemenuga, riietevahetussirm, rootslaslik köögikapp, lossile sobivate kardinate, nõude või ka riietustega- Kristine teenijatüdruku omad, aga ka laiemas mõttes näiteks Julie jalas ratsapükstega jpm pisidetailidega). Ivar Piterskihh’i akendest sissepaistvas valguses oli küll omamoodi just Preili Julie puhul kasutatava kirjeldusega kooskõlast “jaaniõhtu maagiat”, ent oma kohatiste eredamaks muutuvate valgustega kaotas ka sidusust naturalismiga, ehk tervikuna siiski mitte päriselt reaalsusega käsikäes. Kuigi köögis sees ja hämaramates hetkedes mängisid just tema saali valitud vormid ja valguskaart tundeliselt kaasa.

Vootele Ruusmaa muusikat on kohati vaid vaevu kuulda (kohati ikka rohkem ka), aga see on lavastuslik otsus ning just nii väga stiilne. Lavastuslikult on siin isegi kandvaid või pigem naturalistlikkust rõhutavaid vaikusehetki. Mõnuga ärakasutatavat vaatajate lähedust režiis endas arvestav - see ongi ju igas mõttes "intiimne lugu" ning lavastusjoonis ning mänguvorm peegeldab seda ka endas! Kokku on saanud nii lavastajateater, loojutustamisteater, näitlejateater, aga ka kunstniketeater. Kusjuures puudu pole ka eluline huumor, mis just vahetult enne 2.vaatuse lõpumeetrite karmimaks kiskumist, andis võimaluse ka natuke (tegelikult päris korralikult) muheleda, muidu ju vägagi tõsises "sugupooltesõjas". 

Väike Karlova Teatri saal oli tunnetest paks... vaatet nii tahke, et seda oleks võinud lõigata noaga. Istusin ise ometi õiges kohas juhtumisi, sest mul on tunne, et küljelt sai praktiliselt kogu aeg tegelaste nägusid näha, samas kui otstest vast jällegi pääseb paremini tervikpilt mõjule(?), ent paratamatult on siis 1 tegelastest nendes duellilõikudes ka ajuti seljaga. Kuigi niimoodi ninapidi teatrilavastuses “sees olles” sellel eriti palju vahet vast polegi. Ehkki nüüd tuli küll mõneks ajaks selline tunne, et ainult nõnda olekski suisa ainuõige sellise sügavusega psühholoogilist teatrit teha ja kogeda. Lihtsalt nii mõjuvalt sisseimav on sellises lavastusvormis teatri vaatamine (meenub näiteks Kiselovi Linnateatris kunagi lavastatud "Kes kardab Virginia Woolfi?" sarnase intiimsusega mänguruum). 

Hinnang: 4+

See lavastus on tavalisest erilisem - kirglikkusest sõjakas lavaloos on peenetundelisus peidus armastuses, aga ka jõhkruses, manipulatsioonides ning isegi võimumängus!

Üks neist teatriaasta lavastustest, mis jäävad kauemaks meelde. Selle mõjuvuse tõenduseks siinkirjutajale vast näitab ka siinse teksti tavalisest ohtram küsi- ja hüüumärkide arv. Ühest küljest võiks öelda, et just nendele ideaalne elamus, kes tahavad teatrikülastustega vaid pärle koguda. Teisalt siiski siit saadav kunstilise naudingu suurus võib just oleneda ka sellest, kui tuttav üldse on Strindberg (sellepärast ka mu sissejuhatav algusteksti väike suunaviit) või ka üldisemas plaanis kogetud teatrispektri laius, sest just siis mõistab eriti hästi, millise šedöövri Kaili oma trupiga on "Preili Julie" näol Karlova Teatris lavale toonud. Soovitan!

Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed fotod on pärit teatri FB seinalt ning need on pildistanud Heikki Leis):

PREILI JULIE

Strindbergi naturalistlik kurbmäng

Viidase seksistlik eelmäng

LAVASTUSEST

AUTOR AUGUST STRINDBERG

TÕLKIJA ÜLEV AALOE

LAVASTAJA KAILI VIIDAS (ENDLA)

KUNSTNIK IIR HERMELIIN

HELILOOJA VOOTELE RUUSMAA

VALGUSKUNSTNIK IVAR PITERSKIHH (ENDLA)

MÄNGIVAD MARIKA BARABANŠTŠIKOVA (VANEMUINE), MAARJA JOHANNA MÄGI (VANEMUINE), AGUR SEIM

 

ETENDUS ON KAHES VAATUSES KESTUSEGA KAKS TUNDI JA 45 MINUTIT. 

(Minu lisand: kuigi selle tegeliku kestvuse teeb teatavaks hoopis lavastaja iga etenduse alguses!)

ESIETENDUS 28. VEEBRUARIL 2023

Naise ja mehe kirg põimub mänguliseks manipulatsiooniks – kumb on ikkagi rohkem räpane, kumb on rohkem pühak. Mees on mees. Ja naine on naine. Ja mõlemal on tagataskus seksistlikult naturalistlikud trumbid. Kuidas saada vabaks soolistest ja iseenda eelarvamustest? Ainult läbi „tõe“!

19. sajandi jaaniöö nõiduslik lugu, mis on erutav ka täna. Strindbergi 20-aastane preili Julie on küpsenud 50-aastaseks mänguriks – endiselt süütu, rikas, sinivereline ja neetult naiselik. 

Tädi - Karlova Teater

"Stephen Morris Panych (sündinud 30.06.52) on pärit Kanadast ning lisaks näitekirjanikuna on ta ka kuulsust kogunud režissööri ning näitlejana (näiteks X files). Ta on avalikult gay ning mingis mõttes kumab see läbi ka näidendist "Mina ja tädi". Originaalis kannab see nime "Vigil" (hoolikas valvamine või ka surnuvalve), kuid näiteks britid muutsid pealkirja "Auntie and me" (Tädike ja mina)."

Niimoodi alustasin 13 aastat tagasi peegeldust sama materjali põhjal valminud Aleksander Eelmaa lavastusele (tervikteks loetav selle lingi kaudu). Olin tookordse lavastuse ja lavaloogi suhtes üsna rahulolematu ning nagu ka selles toonases tekstis kirjutasin, lootsin "unustada kogu etenduse võimalikult kiiresti". Olingi unustanud... vähemalt veel siis kui kuulsin Karlova Teatri "Tädi" lavastuse plaanidest esimest korda ning isegi veel siis kui seda juba Tartusse vaatama sõitsin, ei viinud üldse kokku, et tegemist võiks olla sama asjaga... Ent isegi kui materjal ongi sama, siis ju uue "lavastusena" ongi tegemist hoopis millegi muuga... pealkirigi natuke teistsugune... Muide, usun, et kui oleksin teadnud, siis ma oleksin ehk isegi loobunud uusversiooni vaatamisest. Lõpuks tuli hoopis välja, et ÕNNEKS sain asjast aru alles vaadates... Ja muide isegi siis mitte kohe! 

Kuid "õnneks" selles mõttes, et seekordse teatrielamuse kirjutan kindlasti "positiivsele" poolele!

Jah, ka siis oli lavastusvormis palju tuled kustu-tuled põlema tehnikat...ilmselt see näidend ise kutsub seda esile, aga seal kus Eelmaa lavastuses hakkas see häirima, tundus, et Peep Maasik on kogu tehnika omamoodi kunstiks keeranud ning sisuga väga mõnusalt integreerinud, sest iga tulede süttimisega toimus nagu pisuke ehmatus... isegi nii kaugele, et esimeses reas seda vaadates tekkis korraks isegi hirm, et mis siis kui tegelane järgmise "süttimise" ajal otse mulle silmadesse vaatab, üle lava mu ees jalgu üle ääre kõigutab või hoopis üle selle pimedas alla kukub :)

Esialgu lugesin Peepsi kohta, et ta on selle "lavale seadnud", ehk kuidagi vähendatud vormis "lavastanud", aga nüüdseks on selline sõnastus õigusega kodulehel vahetatud ikka "Lavastaja" vastu, sest vaadates nautisin päris mitmeid just temapoolseid otsuseid ja leidlikkusi. Ega see polegi selline materjal, millega eiteamis-trikitamisi teha, aga ühtkomateist on lavastajal siingi siiski varuks. On see siis voodi ja (neljanda) seina vahel trügimine või erinevad "tädi (või iseenda) teise ilma saatmise" -mängudele vunkide lisamised. Selge see, et ka üldse kogu loo kammerlikkus vajabki natuke fokusseerimist karakteritele ja tekstile ning mingeid vahvaid leiutisi, a la  samas saalis mängitavas "Baskervillide koera"s see kuidas lavastaja oli muutnud sisesaali "õues" toimumise kohaks, siit ei leia ning neid polegi siia vaja. See tekst ning näitlejad kannavad kogu süsimusta lavalugu igati piisavalt jõudsalt.

Pärast etenduse lõppu, teatrisaalist lahkudes, sai ümberolevatelt inimestelt kuulda õhkamisi, et "seda lõppu küll ei osanud oodata". Kuna minu jaoks see üllatus jäi juba varem nägemise tõttu saamata, siis ometi tuleb tõdeda, et niivõrd erinev on see ikkagi Linnateatri lavastusest, et mul oli kahtlus, kas lõpuks juhtub ikka SEE või hoopis viib lugu hoopis üllatuseni, et selles loos mitte tädi ei sure, vaid hoopis mees ise! :)

Tegelikult on huvitav selle kallal pead murda, et milles selline vahe siis ikkagi seisneb (olid ju ka Helene Vannari ja Andres Raag nendes rollides omal ajal "oodatud"), et seekordne lugu kõnetas, aga 13-aasta tagune kogemus mitte, ehkki tegemist on SAMA näidendiga. Lavastuslikult kunagi Linnateatri väikses saalis oli ka ju "väike" saal.... aga seal oli see isegi kõle (vähemasti selline on mälupilt), laiusesse pigem avatud, Karlovas pole ju saal palju väiksem, aga lava on vajalikult hubastatud, kuigi päriselt sellel kujundusel siin muud kaasamängurolli või mingit arusaama tema justkui troopilisele või aiamajakesele viitamisega nagu polegi (kunstnik Karmo Mende), aga valgustus ka muidu siiski pigem hämaravõitu... selline nö.kodusoe. Ehk kõnetab see lugu ka keskealist ja vanemat inimest rohkem kui nooremat(?) samas ei saa see ka päris tõde olla, sest lavastaja, kes on ise noor - teda ju ennast kõnetas ka... Kindlasti on teema selline - ehk mustale komöödiale omaselt - visatakse siin ju surma üle nalja ja see ei pruugi sugugi kõigi jaoks olla vastuvõetav... eriti teatud eluhetkedel, aga kõik see vanainimese kallal ilkumine eelmises versioonis millegipärast ärritas (võib ju olla, et lihtsalt minu nähtud etenduskorral oli mingi sisekeemia paigast ära, sest mõlemad toonased näitlejad võitsid aasta kolleegipreemiad), siis seekord sain sellest igati aru... see oli esitatudki pilge nii silma- kui suunurgas. Transvestiidi-teemat on Peeps silunud, ehkki dramaatilised aktsendid mõjuvad tavaliselt teatrilaval asjakohaselt teatraalsena, aga siin pole mindud selle erilise rõhutamise rada... Lauri Kink ei kanna otseselt vastavas lõigus naiste riideidki, vaid ka mehele sobivat pikka öösärki... Tõlgendan seda teatavaks austuseks kogu materjali vastu. Üldse kumab sellist hella loo hoidmist nii lavastajalt kui ka näitlejatelt. Suurt armastust ka siin sisalduvate kiiksude ja pöörete vastu, mida tegijate enda naudingulise muheda huumoriga edasi antakse. Ja see peegeldubki saali.

Pean siinkohal veel ühe vahelepõike tegema saalist vaheajal kuuldud inimeste kommentaaridele, sest need kujutavad just seda, mida minugi kogetu endas sisaldab - naljakas, aga sügava ja vägagi valuliku teema läbi jutustatud. Tõesti, vanainimese eest hoolitsemine võib olla tihti väga raske. Eriti kui nende inimeste vahelises suhtes pole kuni vanaduseni olnud hoolivust ja armastust. Seega kogu noorema sugulase kraaklemine ongi vaatet õigustatudki... Nii tõlgendan seda enda vaatenurgast... oleksin ma (ütleme 30-40 aastat) vanem, võiksin täiesti hukkamõistvalt jällegi vaadata kogu sellisele lähenemisele. Samas ju ei taha, et ise jääks kunagi kellegi valvata... Eriti veel kellegi, kes pikisilmi Su surma ootab. Teisalt õpetab see teater, et ehk tulekski siis oma elu elada nii, et olla olemas ka teiste jaoks. Ise huvituda teiste käekäikudest, et Sinust tagasi huvitutaks. Kuidas küla koerale... eksju?!

Ei saa varjata, et üks peamisi põhjuseid etenduse vaatama mineku isutekitajaks isiklikust lähtekohast, oli näha Marje Metsurit üle pikema aja jälle laval mängimas. Olen tema "Rästiku pihtimuse" ja teiste omaaegsete Noorsooteatri lavastustega üles kasvanud... ka teleteatritega nagu "Kriminaaltango"... ja kõik need Lõuna-Eesti suuremad ja väiksemad mõne aasta tagused rollid ja rollikesed... ning nüüdseks oli kogunenud juba (liiga) suur igatsus teda jälle laval näha... Kuigi, ega ta ju praegu ei peagi enam üldse pingutama, et laval taas mõnd uut rolli teha, ehk annan endale aru, et see ongi meile puhas kingitus. Ja kuigi ta selles tükis palju sõna ei saa (max 6-7 lauset)... ehk isegi tema karedalt helisevat häält ei saa siin kuulda, ega ka oma nakatavalt ägeda naeruga ta meid seekord ei võlu (vaiksema häälega muigamisi küll... ja nii mõnigi kord), aga ta on VÄGAGI kohal... praktiliselt terve etenduse laval... Mängimas (suure M-iga) ka sõnatult... ja selles mõttes on ju tegemist veel eriti nõudva rolliga, et oma tegelane ka niimoodi maksma panna, niimoodi oluliseks mängida - ja ta teebki seda! Maestra! Täisväärtusliku vastumängu, ehk partnerlusega ainsaks partnerika oleva Lauri bravuurikale, 2 tundi praktiliselt monona "eetris" olekule. See tasakaal ehk ongi peenelt lavastajal ja näitlejatel tabatud, sest jah, "hääles" on Lauri, aga Marje oma kogemuste ja laval oleku... ja mitte lihtsalt oleku, vaid MÄNGUga kannab lavastust täiesti võrdväärselt!

Ent ka Lauri... viimasel ajal järjest õnnestumisi pakkudes (millegipärast on ta leidnud endast täiesti uue ja avara mängumaa minu arvates tegelikult alles peale Endlast lahkumist). Justkui näitlejana "valmis saanud". Siin hoiab ta oma karakteris mitut tasandit peidus... on selleks siis tüdinud mees, kes tahaks juba eluga edasi minna või sügaval südamepõhjas armast hinge, kes ju tegelikult ei taha paha... siis jälle nostalgitsemas - oma perekonnasaagale mõtlemas-meenutamas-jagamas, mis omakorda võib anda vihjeid, miks see "tädi" oli nendest üldse eemale hoidnud... või oma identiteedikriisidest ja seda nii lapsepõlve kiiksudest kuni tänapäevani üksinduseni (ekstravagantsuseni?) välja. See "väike" lugu on selles mõttes isegi uskumatult rikkalik ja seda mitte pingutades või ülekoormates, vaid just peenelt neid killukesi õhku visates, et siis vaadates-kuulates iga vaataja saaks kokku tervikuks siduda. Lauri hoog ei rauge, algusest kuni lõpuni hoiab ta stiilipuhtalt seda omapärast inimest oma kehas. Kuigi mitte trafaretsustesse laskudes... isegi oleks võinud neid selle tegelase "kiikse" kuidagi ju ka tugevamalt mängus esile tuua... ent siis oleks jällegi võinud omakorda sellega maksta lõivu tänapäevase tavalise inimese suhestumisvõimele (sest kui paljud meist pole ka pidanud "hooldama" vanemast generatsioonist sugulast, kellega kogu selle vaeva tõttu või juba varemgi on emotsionaalne side kas kadunud või seda pole kunagi olnudki!) Kui tema mängus millegi kallal üldse norida, siis "purjusoleku" misanstseenis (õige pisut), aga vaatasin alles lavastuse teist etenduskorda, mis iga mänguga ilmselt siit veelgi paremini realistlikumaks paigale loksub (minugi tähelepanek on tehtud vaid esireast luupi kasutades ning olen tihti selle keerulise seisundi mängu suhtes natuke allergiline, ehk ülitundlik). Kuid tema koomikunärv teeb näitlejale au. Lausa karakteriseeringu endaga, ehk mitte ainult tekstiga, mängib ta muiged vaatajate huulile. 

Samas on kogu näidend ehitatud nagu üles elulistele (ja nagu juba korduvalt mainitud, siis mustemast mustematele) anekdootidele. Üks eriline lemmik, mida teatrikaaslasega meelde jäänud nalju teineteisega jagades naersime veel pikalt peale etendust koduteelgi, oli Lauri tegelase isa "surm" :) Mis ühtlasi tõestab, et seega rahule teatrielamusega ei jäänud mitte ainult mina, vaid teised ka...

Eraldi on vaja esile tuua muusikaline kujundus, mille Martin Aulis on ehitanud selgroona üles oma enda heliloomingule... ja see muusikaline kellatiksumise imiteering oli nagu täpp i-peale sisule viidates!

Hinnang: 4

See pole selline teatrielamus, mille kohta suure hurraaga kõiki teatrisse kamandaks. Tegelikult peab "Tädi" vaatamiseks (loe: küllaminekuks) olema omamoodi "küps". Kammerlik, puäntiderikas must komöödia, kõigest 2 näitlejaga, kellest praktiliselt on "hääles" ainult 1. Mõnusalt võimendatud karakteriseeringute ja sarkastilise, kohati britilikult kuivagi huumori (kuigi autor on pärit Kanadast) alla on peidetud valusamgi lugu kui see, mis silmade-kõrvadeni jõuab. "Üksindus" on vägagi meie tänapäeva üks suurimaid ühiskonna "sümptomeid". Olgu selleks siis egoism, mille läbi kaugenemine sugulastest või kasvõi massiline arvutimaailma uppumiste tulemus. Kas sellisel lavastusel võib olla isegi "raviv" efekt, selles ma sügavalt kahtlen... kuid kindlasti "lohutav" - jah on teisigi sellises olukorras. Samas pingutamata mõtlemapanev, ent mitte koormav ja näpuganäitav, vaid pigem just sõbralik õlalepatsutus, et Sina vaataja võid oma elu teisiti elada või ka paralleelitõmme, et sellises olukorras võime me tegelikult olla igaüks... nii "tädi" kui talle külla saabunud "sugulase" rollis. Kavala pilkega silmanurgas, et see "oma inimene" võib leiduda kõige kummalisematest kohtadest. Ja see tasapisi kohalejõudev sõnum on tegelikult siinse loo kõrvaltõdemus... ent sellest hoolimata südantsoojendav. Suhkruna põhjal korralik lõpus kättejõudev põhiüllatus!

 

Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed fotod on pärit teatri FB seinalt):

TÄDI

sarkastiline komöödia kahes vaatuses

LAVASTUSEST

AUTOR                MORRIS PANYCH

TÕLKIJA             JUHAN TEPPART

LAVASTAJA        PEEP MAASIK (TEMUFI)

KUNSTNIK         KARMO MENDE

HELILOOJA-MUUSIKALINE KUJUNDAJA MARTIN AULIS

LAVAL                 MARJE METSUR JA LAURI KINK

ETENDUS ON KAHES VAATUSES KESTUSEGA KAKS TUNDI

„Tädi” on kaasaegse kanada näitekirjaniku Morris Panychi  tragikomöödia kahest üksildasest inimesest, kellel tuleb eneselegi ootamatult teineteise elus määratult olulist rolli mängida. Tädi on saatnud oma vennapojale Kempile kirja, et on suremas. Mees pole sugulast küll aastakümneid näinud, aga otsustab siiski kõik oma tegemised sinnapaika jätta ja tädi lõpu tunnistajaks sõita. Olgu öeldud, et Kempi tegevust ei juhi esiti sugugi ligimesearmastus ja soov vana tädi eest hoolitseda, vaid puhas huvi päranduse vastu. Peagi ilmneb aga, et tädi ei kavatsegi niipea teise ilma minna ja päevadest saavad nädalad ning nädalatest kuud…

„Tädi” on musta huumori ja üllatavate keerdkäikudega üle ujutatud komöödia üksindusest, keerulistest peresuhetest ja elusaatustest, lähedusest ja selle puudumisest.

Minu haukuv koer - Karlova Teater

Natuke üle nädal tagasi esietendus Karlova Teatris uus Taago Tubin'i lavastus "Minu haukuv koer". Üks õite mahlane suutäis absurdi ja värske ning toitev sõõm maagilist realismi, ent samas just õigesti jutustatud lugu tänapäeva esimestest ökokatastroofi ilmingutest, mil näiteks metsloomad üha tihedamalt suurlinnadesse ära eksivad. Midagi on selgelt ökosüsteemis paigast ära ja nende kummaliste "märkidega" seisab meie planeet üha tihedamalt silmitsi. Ehk siis mitte otse vasta vahtimist virutatud "hoiatus", nagu need olulised ja tähtsat moraali sisaldavad lood pahatihti kipuvad olema, vaid osavalt ühe ilmingu läbi, üle vindi keeratud tume, kuid ka teatavat huumorit sisaldav tugev ja mis eriti tähtis - HUVITAV - dramaturgia.

Autoriks Šotimaal sündinud, 49 aastane ameeriklane - Eric Coble, keda siin Maarjamaal veel hästi ei tunta, kuigi mees on juba jõudnud üle 50 täispika näidendi kirjutada (lisaks veel kõikvõimalikke stsenaariumeid, kuuldemänge ja lühinäidendeid, kokku üle 200) ning mitmel pool maailma ning eelkõige tema kodumaal - USA kõigis 50nes osariigis on neid ka lavastatud ja mängitud. Võtsin natuke aega ja sobrasin tema näidendeid, on nii täiskasvanutele, peredele, noortele kui ka lastele mõeldud lavalugusid ja tundub, et neid ühendab kõiki pisut ebatavaline lähenemisnurk, ehk kõik need näivad olevat mingi kiiksuga. Näiteks Stephen King'ilik "Need surelikud mõtted" - mis saab kui märkad, et Sa ei ela oma kehas üksi? 2014.aastal jõudis tema näidend esimest korda ka Broadwayl lavale. "Velocity of autumn"i peetaksegi tema parimaks ja kuulsaimaks tööks siiani. Komöödia vananevast naisest, kes paneb Molotovi-kokteile kõikjale ning lubab need plahvatama panna kui keegi tal lahkuda käsib. Kes tahab rohkem Coble'i eluloo ja loominguga rohkem tutvuda, sellel soovitan näiteks alustada sellest artiklist: https://clevelandmagazine.com/entertainment/theater-dance/articles/the-velocity-of-eric-coble Tundub, et tema loomingule võib see "esimene linnukene" Karlova Teatris parimaks reklaamiks olla! Kas varsti tunneme Coble'it järgmise Zellerina, mida erinevad Eesti teatrid repertuaari haaravad? Eks seda näitab aeg. Potentsiaali tundub olevat.

Ka "Minu haukuv koer" on igasuguste huvitavate kiiksudega ja mis eriti mõnus, siis Karlova Teatri versioon on ühtlasi nii "loo jutustamise"-teater, "lavastaja"teater kui ka "näitlejate"teater. Ingrid Isotamm ja Toomas Täht vaikselt kütavad oma rolle, kütavad, kütavad, kuni ühel hetkel põlevad mõlemad silmipimestavalt ereda leegiga. Nii eredaga, et mõlemad sisenesid minu aasta parimate TOP20sse.

Lugu ja lavastus algab vaikselt pihta, jälgides mõlemat tegelast eraldi, läbi nende esitatavate monoloogide. Saame nendega tuttavateks, hakkame neile kaasa elama, tunneme nad "üksikute hingedega" tänapäeva suurlinna inimestena oma tuttavate või isegi iseendana ära. Ja siis juhtub midagi, mis nad kokku viib. See, aga käivitab sündmuste ahela, mis viib tõelise absurdikarusseli peadpööritavatesse keeristesse, justkui paralleelreaalsesse sürreaalsesse reaalsusesse oma allegoorilise ja eelkõige huvitava narratiiviga üha hoogsamalt kaasa. Absoluutselt ei tea kuhu see lugu edasi liigub ja kas ikka liigub sinna, kuhu näib ning ammugi ei suuda keegi isegi ennustada kuhu välja jõutakse! Ei taha isegi natukestki rohkemat paljastada, et mitte rikkuda vähematki vaatmiselamusest. Mõne nõrganärvilisema jaoks võib "selline karussell" olla isegi raskesti seeditav, aga tuleb meeles pidada, et see ongi eesmärk - kogu lugu viia isegi mingis mõttes groteski või ehk teatavas mõttes isegi perverssuse piirimaile (head maitset siin ei kaotata, vaid just läbi allegooriate šokeeritakse ja seda sellepärast, et see ökoloogiline olukord milles me oleme, võibki muutuda katastroofiliseks... ja selline lähenemine mõjub ning tõesti paneb mõtlema. Loo käivitav eriskummaline nähtus ongi ju praegu juba reaalsus. Ja kui see reaalsus edasi areneb, siis võib tegelikult olla maakera saatus veelgi kreisim kui see, mida siin näidendis läbi elatakse.

Lavastajaks Karlovas Ugalast külla tulnud Taago Tubin ja tema kiituseks tahaksin mainida veel kahte asja. Esiteks, et kuigi alguses tundub pisike Karlova-lava lakooniliselt tühi, siis lõpuks võtab lavastus lausa visuaalteatri mõõtme! Vaatasin ja imestasin! Kuhu ma olen sattunud ja mida ma praegu olen kogemas! Ja teiseks - üldsegi vaimustav, milline loominguaasta sellel lavastajal on! Ei hakka kõiki ta värskeid töid siin üles loetlemagi, kuid mainin ära, et kindlasti tasub vähemalt oma elamustepagasisse korjata ka tema lavastatud Ugala "Etturid"! Vaimustav, lihtsalt vaimustav! Muide "Minu haukuv koer" on temaatiliselt nagu "absurdivennas" Taago Endlas lavastatud "Kopsud"ele.

Kui tavaliselt väikestes kammerlikes mängudes ei panda rõhku valguskunstile, siis siin on igati tunda meistri kätetööd. Rene Liivamägi oma valguse, varjude ja värvide mänguga näitab ära, et on küll võimalik lavastusele veel omad suured ja võimsadki vindid ka pisikeses saalis peale keerata.

Ja ikkagi ringiga jõuan taas veelkord näitlejate juurde. Ingridi lavageneetikasse on kodeeritud teatav kurvameelsus, mis siin annab ideaalse varjundi tema loodud üksikule Melindale, kes naudib öövahetuses töötamist ja unistab oma masinaga "üks" olemisest. Lükates ühe paberi trükkimismismasinasse teise järel. Ise undamisega kaasa õõtsudes, mis mõne aja pärast muutub teatavas mõttes "mehhaaniliseks tantsuks". Siinse loo üllatavad pöörded panevad Ingridi laval tõeliselt plahvatama - vaiksest trükimasina üksikust Melindast, kes kannab pakse sukki, villast seelikut, kampsikut ja kaelakaarti, saab midagi elavat ja võimsat alles kui need riided pealt tulevad ja inimene "vabaneb" oma kammitsatest, millesse ta üksindus ja sotsiaalne statuut teda on surunud. Toomas Täht teeb oma ahel-töötust Tobiasest endise kontoriroti, kes vaevleb konstantses rahapuuduses ning ei suuda endale osta isegi normaalset internetiühendust, et tegeleda korraliku tööostimisega. Temagi on oma üksinduse ori ja vaikselt muutumas üha antisotsiaalsemaks... ja siis... see metsik elajas, kes temast vähehaaval hakkab välja kooruma! VAPUSTAV mäng ja karakteri arendus! Ja see nägu!!! (vaata viimane foto siin teksti all). Mõlema näitleja mäng on ühtaegu füüsiline, psühholoogiline ja dramaatiline.

Ja kirsina tipul või veel ühe jamatava punktina see vaatepilt lõpu eel, tossu sees, kus kõik on nii segipaisatud, et kogu loodus on peapeal... Toomas Ingridi süles (milline sümbolism!) - seda peab oma silmaga nägema, et uskuda!

Millegipärast tuli vaadates pähe, et Karlova võib väga edukalt ka Von Krahli Teatri liini ajada, noh kui parajasti tuju tuleb ja selline materjal kätte satub.

Lõpetuseks veel üks suur aplaus Taagole, Ingridile ja Toomasele! Minge vaatama! :)

Hinnang 4 (väga tugev 4.. see on teatrielamus, mis muudkui edasi sees kasvab ja ei välista, et muudan siinse hinnangu ühel hetkel pügala võrra kõrgemaks! Üks aasta kahtlemata erilisemaid teatrielamusi ja -kogemusi. Pärast etendust teatrikaaslasega autosse istudes olime mõlemad jahmunud, kui eriline ja kui eriliselt hea ja paljuandev see võrdlemisi lühike, isegi mitte päris poolteist tundi kestev etendus oli. Kui huvitav ja kui hästi mängitud ja lavastatud! Ütlasi teatriaasta üks suurepärasemaid indie-teatri elamusi!)

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Gabriela Liivamägi tehtud fotod):

MINU HAUKUV KOER

maagilis-realistlik-öko-terroristlik draama ühes vaatuses

LAVASTUSEST

• AUTOR ERIC COBLE
• TÕLKIJA MARIO PULVER
• LAVASTAJA TAAGO TUBIN (UGALA)
• KUNSTNIK LIISA SOOLEPP
• VALGUSKUNSTNIK RENE LIIVAMÄGI
• MÄNGIVAD INGRID ISOTAMM JA TOOMAS TÄHT
ETENDUS ÜHES VAATUSES
KESTUSEGA 1 TUND JA 20 MINUTIT.
SOOVITATAV ALATES 13. ELUAASTAST.
Melinda ja Tobias elavad suure linna korrusmajas oma üksildasi ja tardunud elusid. Kuni ühel ööl ilmub nende maja tagatrepile näljane metsloom ja siitpeale muutub pöördumatult kõik.


„Minu haukuv koer“ on häiriv, naljakas ja poeetiline lugu inimese kaotatud kontaktist loodusega ja sellest, mis juhtub siis, kui tsivilisatsiooni ja metsiku looduse vaheline piirjoon ületada.
Eric Coble (1968) on rahvusvaheliselt tuntud ja tunnustatud USA draamakirjanik ja filmistsenarist. Sündinud Šotimaal, Edinburghis, kuid kasvanud üles New Mexico ja Colorado osariikides asuvates Navajo ja Ute indiaani reservaatides. Tema draamakirjaniku pisik sai samuti alguse reservaadis elades, kus tema õpetajast ema eestvedamisel jätkati koolis indiaani jutuvestmistraditsiooni. Ema kirjutas kõik lood, mille väike Eric välja mõtles, üles ja koos joonistati lugude kõrvale ka pildid. Nüüdseks on tema näidendeid mängitud peale Off-Broadway ja Broadway kõigis USA viiekümnes osariigis, Hispaanias, Poolas, Inglismaal, Iisraelis, Mehhikos ja Austraalias. „Minu haukuv koer“ („My Barking Dog“) esietendus 2011. aastal.


„Ma kirjutan palju üksindusest. See on üks kaasaja olulisemaid teemasid.“

Juveliiri juubel - Karlova Teater

Mis see muu kui ikka armastus on see meie elu mõte... üht või teistpidi... armastusega koos käib ka armumine. Mõnel ei lähegi see armumise faas üle. Ela või 90-aastaseks, aga kui keset seda armumist toimub inimsuhte katkemine, siis ei jõuagi see "armumine" korralikult "armastuseks" välja areneda ning nõnda jääbki midagi südamesse, mida sealt vabast tahtest, ega ka millegi muu poolt häirituna välja ei saa.

Just nõnda juhtus "Juveliiri juubel" peategelasega. Ainult, et juhtumisi polnud see armumise objekt ei keegi muu kui Kuninganna Elizabeth II ise! Kujuta siis ette, et Su elukaaslane on armunud Inglismaa kuningannasse ning väidab, et kohtus temaga kui toimetas talle kroonijuveelid. Nad tegid veel ühe meeldejääva tantsu sellel kohtumisel! Valus... esiteks ei tea ju kas uskuda seda üldse või on see mingi elukaaslase tobe fantaasiamäng ja teiseks - Su armastatu on armunud kellessegi teise ka - kellessegi, kes on nagunii kättesaamatu ja näib kõrvaltvaatajale kui lihtsalt üks tobe unelemine. Just sellises olukorras on oma 80ndaid eluaastaid elavad "Juveliiri juubeli" etenduse abielupaar (osades Hannes Kaljujärv ja Marje Metsur). On selge, et nad teineteist armastavad, kuigi viimasel ajal on elu muutunud põrguks. Nimelt kohe-kohe 90-aastaseks saav juveliir elab vähi-valude käes ning just saabunud uus hooldusõde (Ingrid Isotamm) teatab, et pole üldse kindel, et mees oma 2 kuu pärast saabuvat 90ndat sünnipäeva näebki... Konks on ainult selles, et just sellel 90ndamal sünnipäeval olla Elizabeth lubanud teda külastada! Algab teekond selle sünnipäevani, aga samal ajal on õhus mitu küsimust: Kas mees peab vastu? Kas Elizabeth tuleb? Mis saab siis kui nad kohtuvad? Kuidas naine selle üle elab? Kuidas naise närvid üldse sellele kõigele vastu peavad? Miks see kohtumine vanamehe jaoks üldse nii tähtis on kui nagunii on kohe minek? Kas hooldusõde ja naine mängivad vanamehele tema fantaasimängu, et too saaks rahus surra? jne jne jne

Laval kulgev lugu mängitaksegi ette kahes ajastus. Näeme ka seda kurikuulsat kohtumist Elisabeth'iga kuigi kuni lõpuni säilitatakse küsimus, kas see kõik on ikkagi vanamehe enda ettekujutluse vili või tõesti asetleidnud sündmus. Ja selles mõttes püsib teatav põnevus õhus. Muidugi on põnev ka jälgida kas vanamees üldse lõpuni vastu peab või sureb dramaatiliselt just "selleks õigeks hetkeks" ning lõppude lõpuks kui nad ka kohtuvad, siis mis ikkagi aset leiab... Kuid ka need lahtiharutatavad inimsuhted ja see mitmekordne frustratsioon, mida juveliiri abikaasa tundma peab oma olukorras, kandub lavalt publikusse ning vähemasti minul hakkas üdini Marje Metsuri tegelasest kahju. Samas, eks see mees oli ka paras "naistemees"... sellest annab aimu tema käitumine ka hooldusõega.

Üsna tragikoomiline lugu kõigi kolme tegelase jaoks. Sisaldades palju sooja huumorit, aga oma elutraagikat kannavad nad kõik pagasiga kaasas ning see laotatakse ka vaatajate ette laiali tervikloo kokkupanemiseks. Millegipärast just sügisesse ja talve sobitub selline lugu ideaalselt - elavad ju tüki abielupaargi oma elu hilissügist või tõesti pigem juba "talve".

Vaadates tundus, et kui ma oleksin natukenegi vanem... no ütleme 55+ siis saaksin ma sellest kõigest veelgi paremini aru. Jah, ka mina leidsin siit armastuse üles ning inimlikult tasandilt tundsin kaasa ja eriti huvitavad olid need eelmainitud küsimused, mis võib-olla on ehk siiski pinnapealsemad ja just sellele loole omased. Kuid need sügavamad teemad ja allhoovused, mis selle loo ridadevahel ning inimpsüühika sügavamatesse kihtidesse loost peaksid kaasa tulema, nende suhtes on mul mingi alatajuline või isegi üsna teadlik vastutöötamise mehhanism, mis ei lase sellistest asjadest ja teemadest mõelda, mis on seotud vanaduse ja haigustega. Kuigi siin tükis ei olegi see peamine, on see pidevalt siiski õhus ja kohal. Samas inimsuhte teemad on ju ajatud ning ehk ka sellepärast just see lõikaski kõige valusamalt, mida Marje pidi "igavese teise naisena" kuninganna kõrval üle elama... Iga naine tahab arvatavasti olla ise oma armastatu kuninganna... Ja kui sellel troonil on keegi teine...Isegi kui tegelikult ju on ka armastus ja hoolimine igati olemas jäävad mingid inimvaistuga tunnetatavad küsimärgid, mis on kui tõrvatilgad meepotis ning võivad ärritustena lüüa välja ka mingites teistes kohtades...

Hannes Kaljujärv märgib oma rolli mänguliselt ja hetkedel kui tema tegelast just "valud ei ründa", siis üpris lõbusalt, kelmikalt ja kergelt. Karakter on ikkagi oma 30 aastat näitlejast vanem. Samas vanaks tudikeseks ta seda juveliiri ka ei muuda (kuigi palju nii elujõulisi 90-aastaseid kohanud olete?) Selles suhtes isegi võimendub tabavalt see vähihaiguse valus iroonia, et inimesed tihti pole väljapoole üldsegi mitte suremise äärel, vaid vägagi elujõulised ning elujanulised ja igati terve ja terava mõistusega, aga see vastik elusöödik teeb seespool oma tööd. Marje Metsuri vanus oli oma tegelasele tunduvalt lähemal, jäädes sellele siiski pea 10 aastat alla, aga tema tegelase vanusevaletamine on veel ise eraldi teemaks selles tükis. Marje ja tegelikult kõige kolme selles tükis mängivate näitlejate hääled on nö. "erilised". Äratuntavad ning võimsad ja karakterit täis. Marje mängitud traagika tuleb temalt nii usutavalt, ent tema nagu Ingridki, saavad selles tükis mängida ka Elizabethe... ning mõlemad naised tõesti ongi kui 2 erinevat naist siin lavastuses. Marje Elizabeth on rahulik, malbe ning hoopis teistssuguse tausta ning taustsüsteemiga kui tema juveliiri abikaasa, kes oma kurbuse ja närvilise olukorraga on vaatajale lähedasem ja rohkem oma. Esietendusel läks Marje vahepeal nii hoogu ja karakterisse, et hetkel kui tegelane oli ähmi täis, tundus seda olevat ka näitleja ise. Ja see sügavus tema mängus kui ta mees teises toas hõigub, aga ise pole terve öö und silma saanud.. see esmane ärritumine ja siis tee keetmise pakkumine, et iseenda närve rahustada ja olukorra paratamatust tõdeda - sellise mängimiseks on vaja nii elu- kui lavakogemust.

Ingrid Isotammele on jäänud olla peamiselt toetav, kuigi ka tema tegelase "lugu" avatakse vaatajatele, siis mängulisema hetke saab ta oma Elizabeth'iga, kuid hooldusõena ongi pigem rolliks olla asjalik ja palju selles siis mänguvõlu saabki olla. Ingrid ise on praegu küll sellises mänguvormis... tahaks, et ta saaks tõeliselt endale väärilisi rolle palju rohkem. Kui võtta need selleski tükis mängivad 3 näitlejat võrdlusse, siis Ingridis on midagi traagilist, mida ta endaga juba tüpaažis kaasas kannab. Ja kui seda veel teksti ja mänguga rikastada, on tulemuseks midagi erilist (seda sai eredalt kogeda ka eelmise suve Tagahoovish -etenduses, PÖFFil on võimalus näha Tuliliilia filmi, mida ootangi just eelkõige Ingridi rolli pärast). Kui tema nimi on tüki näitlejate seas, annab see juba tugeva huvilaengu ning alati on need mängitud tundlikult ja kaasaelama panevalt. Seekordne hooldusõde niisamuti. Heaks partneriks on ta nii ühele kui teisele abikaasale - juveliirile nii meditsiinilises mõttes kui tema "juttude kuulajana" ja tema abikaasale samuti toeks ja kaasamängijaks.

Andres Dvinjaninov on lavastanud selle klassikalise psühholoogilise draama võtmes, kuigi eks siin ole ka hea annus sobivat huumorit, mis sellise tõsise teema juurde sobib... ja eks ju ka kogu see Elizabeth-i nõks asja juures on omamoodi mõnus. Kaks aega on lavastatud hästi, sest kõik vajalikud küsimused tõelisusest ja ettekujutuslikkusest jäävad õhku ning kasutades samasid näitlejaid võimenduvad veel eriti. Väga sujuvalt toimuvad ka stseenivahetused, kuigi tegelaste kooslus stseenist stseeni on risti-rästi varieeruv ja üleminekud ka ajalised, siis kogu loo voolavuse õnnestumine on vast olnud suurim väljakutse, kuid see toimis kui valatult. Mingeid erilisi trikke selline lugu ei vajagi ja nõnda säilib teatav kammerlikkus ja hubasus, mille osalisena saab iga vaataja kui üks neist tagaseinal rippuvates inimpeadest nimetu ju kindla identiteedita olla. Inimesed tulevad ja lähevad meie pikas elus, mõned peegeldavad meid, mõned on hallid, mõned mustad, mõnel on mitu nägu, mõnel on ühe näo taga teine, aga mõned neist jäävad meie ellu ka jäädavalt, nõnda mõtestasin mina selle enda jaoks lahti, mille kunstnik Triinu Pungits oli oma kujundusega loonud.

Loo lõpus arvasin, et mõlemad Elizabeth'id on laval ja see kõik kukub kuidagi halenaljakalt välja, aga võta näpust, hoopis teistsugune lõpp on. Minu jaoks ehk isegi üllatav, arvestades kõiki asjaolusid... aga lahendusena kahtlemata rahuldustpakkuv.

Hinnang: 3+ (ma arvan, et minu jaoks tuli selle nägemine nii 10 aastat liiga vara. Mitte, et kutsuda seda "vanainimeste" tükiks, usun, et sellest saavad keskea ülemise otsa ja sealt edasi vanemad inimesed siiski rohkem. Samas minust aasta nooremale teatrikaaslasele läks see ikkagi pisut rohkem korda. Tema on naine ja mingis mõttes lahkab ka tükk pigem naiste tundeid pisut enam... Samas haigust põeb ju ikkagi mees ning tema ümber kogu see lugu pöörlebki, seega naistekaks seda ka nimetada ei saa. Kuigi ka autor on naine... Viimati tundsin midagi sarnast Iris Murdoch'i "Meri, meri" lugedes, ehk et ma saaksin sellest kõigest palju paremini aru, omades veelgi rohkem elukogemust teatud asjadest ning olles ise juba teatud vanuses. Kokkuvõttes on see natuke britiliku kallakuga, kuigi täiesti mistahes rahvusest inimeste lugu ikkagi armastusest ja inimsuhetest, pühendumisest ja meie väikeste elude suurtest ja väikestest rõõmudest ja traagikatest, andes aimu, et tegelikult me kunagi ei tea, olles mistahes vanuses, mis meid järgmise nurga taga on ootamas - haigus või haigusest ülesaamine, armumine või armastus terveks eluks, mõni uus tuttav või hoopis kohtumine Inglismaa kuninganna endaga!)

----------
Tekst lavastuse kodulehelt (foto on pärit Karlova Teatri FB seinalt):

JUVELIIRI JUUBEL
Kammerlik suhtelugu

AUTOR NICHOLA MCAULIFFE

• LAVASTAJA ANDRES DVINJANINOV
• TÕLKIJA SVEN KARJA
• KUNSTNIK TRIINU PUNGITS
• LAVAL MARJE METSUR, INGRID ISOTAMM, HANNES KALJUJÄRV (VANEMUINE)
• ESIETENDUS 17. NOVEMBRIL 2018 KARLOVA TEATRIS
• 
  

Sel õhtul said kokku üks noor naine, pole oluline, kas ta oli ema, abielunaine või koguni kuninganna, ja üks noor mees, ka tema puhul polnud oluline, oli ta isa, abikaasa või ehk keegi kuninganna alamatest. Sel hetkel jäi aeg seisma. See hetk oli sama täiuslik nagu kõige hinnalisem vääriskivi selle mehe kollektsioonis. Mitte miski pole seda hetke tänaseni rikkunud, sest miski ei saanud seda teha. Mälestus sellest hetkest on kallim mistahes juveelist…

Esimest korda Eesti lavale jõudev Briti näitlejanna ning dramaturgi Nichola McAuliffe'i näidend „Juveliiri juubel" jutustab loo 90-aastasest juveelikaupmehest, kes on kuuskümmend aastat oodanud taaskohtumist Inglise kuningannaga. Lavastuse žanri on raske konkreetselt määratleda, sest sarnaselt elu enesega põimub koomiline traagilisega, poeetiline pragmaatilisega, romantilised unistused hoolimatu tegelikkusega. Näidend on hetkel maailmas erakordselt mängitav, lisaks vaimukale dialoogile ja säravale koomikale haarab see ka mitmeid tõsisemaid ja ajatuid teemasid: vanaduse vääramatus, illusioonidesse kapseldumine, elus tehtud valikute ümberhindamine jm.

Popi ja Huhuu ehk Isanda ilmutus - Karlova Teater

Kui ma esimest korda kuulsin, et Kati Kivitar hakkab lavastama Popi ja Huhuud, oli mu esimene mõte - tantsija/koreograafi taustaga Kati'le, kelle lavastajakäekiri on alati fantaasiarikas ning tavaliste draamalavastustega võrreldes tunduvalt mängulisem - milline hea mõte! Vaevalt kui seda olin jõudnud mõelda, kui pähe tungis ka teine mõte - Tuglase "POPI JA HUHUU", halloooooo, kes seda sõnadeta asja viitsib vaatama minna... eriti pärast nii mitmeid Popisid ja Huhuusid, mida nagunii juba tehtud... Sain pojalt teada, et ka neil juba mõni aeg tagasi oli see olnud koolis kohustuslik kirjandus... hmmm... siis peaksid ju koolilapsed jooksma tormi... nii need, kes ise lugeda ei viitsi kui ka need nutikamad, kes tahavad vaadata enda ettekujutatud loo kõrvale kellegi teise nägemust-tõlgendust...

Ise olen selle 1914. aastal kirjutatud loo paar korda elus läbi lugenud ja seda saab klikates siinsele lausele ka netist täitsa tasuta lugeda. Olen näinud ekraani vahendusel kunagist Karusoo lavastust Urmas Kibuspuu ja Lembit Petersoniga (isand - Kalju Orro), Pedajase lavastusena Eesti Draamateatris Tiit Sukk'a ja Taavi Teplenkov'iga (isandaks Ain Lutsepp/Jan Uuspõld)... millest kirjutasin ka siin blogis ning saab vaadata ERR-i arhiivist. Edasi ilmus Arvo Pärdi ja Lepo Sumera muusikaga kaunistatud, auhinnatud, Riho Undi tehtud nukufilm "Isand". Paar aastat tagasi tõi selle lavale Leino Rei Theatrumis enda dramatiseeringu järgi, kus Popiks oli Tarmo Song ning Huhuuks Mirko Rajas ning isandaks Helvin Kaljula. Eelmisel aastal Popitasid ja Huhuutasid Lavakoolis Jüri Naela magistrandid erilise häppeningi vormis ehk aktsioonis Toompeal asuvas Lavakoolismajas... Tõeline Popide ja Huhuude meri ning ma ausalt öelda matsin mõtte maha seda Tartusse vaatama sõita. Kuniks asjade sobiva kokkulangevuse tõttu võtsin siiski selle enda teatrikavva. Tagantjärgi targana ma arvan, et Tallinnast kohalesõitmiseks ainult selle tüki pärast ma otseselt seda vaatama minna ei soovitaks. Kui, siis tartlastele ning veel eriti Karlova-kandi rahvale on seal äratundmist ja suhestumist küllaga... ent minuga sarnase maitsega teatrivaatajatel jääb siiski millestki puudu või on lihtsalt juba selle materjali üleküllus teinud oma töö.

Suhestumist on muidugi kõikidele vaatajatele, mistahes kohast nad seda vaatama ka ei saabuks. Sümbolistlik lugu annab võimaluse kõikvõimalikeks tõlgendusteks, allegooriate ja paralleelide tegemiseks. Kuid nagu mind ei huvitaks eriti teiste isiklikud paralleelid antud olukorras, siis ei hakka ma enda omasid ka jagama. Tegemist on sellise ajatu klassikaga, mida kõlbab lavastada mistahes ajas, sest nagunii on võimalik neid võrdusmärke joonistada nii siia kui sinna... poliitikast iga inimese privaatelude/suheteni välja. 

Karlova Teatri/Kati Kivitari versioon on üks leebemaid ja sõbralikumaid Popisid ja Huhuusid. Siin pole plahvatust, mis loomad tapaks ja ka isand ei kao igaveseks. Ja kuna otselt "pauku" ei käi ja võiks ka arvata, et need loomakesed jäävad ellu... siis Kati on toonud selle kõik ikkagi suure traumeeriva draama tasandile... meie jaoks on ju nö. maailmalõpuks ka kodu kaotamine... Nimelt selles lavaversioonis tungib Karlovas asuvasse majja sisse lammutusmasina konks... ja nõnda tuleb kunstnikust isandal (antud juhul siiski emandal) minna võitlema oma kodu püsimajäämise eest. Ja sellega saab ka see nö. isanda kadumine selge põhjenduse. Kuigi lavamaailma loomad seda ei tea, siis vaatajad teavad oodata isanda tagasitulekut... Kui ma nüüd enda mõttearendust ja tundeid välja toon, siis tegelikult jõudsin küll nii kaugele, et järsku ikkagi selle isandaga midagi seal õues juhtus... ja tekkis kahtlus, et kas ta ikka tuleb tagasi või mitte. Loomade jaoks hull hirm ja piin...

Võib-olla just sellepärast minule see "Popi ja Huhuu" pole tegelikult kunagi ega üheski versioonis meeldinud. Ma ei taha vaadata loomade piinlemist või piinamist. Mul on endal valus ning pidev kahjumeel. Muidugi osavalt kirjutatud ja veelgi osavamalt lavale toodud, kui see selliseid tugevaid emotsioone äratab. Seega paljuski loeb mis meeleolus seda vaadata ja kuivõrd vastuvõtlik oled oma emotsionaalsel maastikul just selles ajahetkes tegelema kunstiliselt just nimme selliste võimsate kuigi ebameeldivate tunnete enda sisesüsteemist läbilaskmisel hoopis tegijate pakku-tabamise nautimisega. Mina seekord (taaskord selle loo puhul) ei olnud õiges meeleolus. Kurbus võib olla väga ilus, aga siin, läbi nende loomade valu ning nende igatsust tunnetades, oli see pigem natuke painav ning tõeliselt hakkas neist kahju. Ilma selle olukorrata ei saanud loomulikult tekkida seda võimuvahekordade mängu, mis lõpuks Huhuu majast välja ajas ning viinaga tagasi tõi... hirmud ja allutamine, eluvajadused ning alalhoiuinstinktid... neid leiab siit loost ning saab tõmmata paralleele päris elu ja inimpsüühikatega.

Olen viimasel ajal hakanud märkama Merle Jääger'i rollides huvitavaid uusi nõkse - väiksed pilgud, imepisikesed ja vaevumärgatavad detailid, mida ta viskab kas teadlikult või mõnikord tundub, et suisa teadmata oma rollidesse ning ei mängi justkui nimme neid märgatavaks, vaid laseb jälgijal need ise üles noppida või kui vastuvõtja pole terav, siis jääbki tal need kaasakorjamata (üsna veendunud, et ise ka ei suuda neid kõiki märgata, kuid seda ägedam kui jälle mõne märkab), aga need teevad ta karakteritest üha elavamad ja huvitavamad. Seekordne isand, kes tegelikult on kunstnik ning elakski nagu oma koera ja ahviga ühes suures ateljee-toas, on kunstnikule kohaselt hajameelne, jättes oma loomad suures "võitlusse tormamise tuhinas" omapäi koju. Merlet on tegelikult vähe selle tükis - vaid natuke alguses ja lõpus, aga mul on ikkagi nii hea meel, et talle on tehtud siiski tavalistest Popi ja Huhuu isandatest suurema kandvusega osa. Kuigi minu jaoks tüki üks suurimaid miinuseid oli see kergelt paatoslik lõppasend ukseavas... Loomulikult andes endale aru, et no kuidas muud moodi seda siis teha kui soov oli ikkagi lõpuni välja vedada seda nö. "võitlust".

Mu teatrikaaslane oli suures vaimustuses Helen Rekkor'i Popist... ja ma saan aru ka miks. Ka minule meeldisid väga tema sibavad jalad ning eriti mõjuv oli rõhutatult igatsev pilk, mille ta ikka vahepeal suunas uksele - kuhu see isand ometi jääb... ehk ilmub ta sealt ikka varsti - Helen mängis ja vaataja "tundis", aga ju ma ootasin midagi veelgi koeralikumat või veelgi paremini välja mängimist just selles osas, kus ta ahvi oma uueks isandaks hakkas või oleks võinud hakata pidama, sest see on ju ühel koeral juba loomuses. Keegi peab teda ju välja viima... linnakoerale peab keegi toidunoosi ette andma... Enne etendust kuulatud intervjuu lavastajaga hakkas natuke peas häirivaid signaale saatma... nimelt tõi Kati välja, et neil ei olnudki eesmärk ega taotlus tuua lavale või luua otseselt konkreetseid loomi. Selles mõttes proovisin ka hajutada enda meelest võrdlusotsingud... ent ometi just see meeldis mulle lavastuses võib-olla kõige rohkem kui Helen-Popi, kes ju ikkagi oli "koer", tegi voodis venitusi ning ma tõmbasin hetkega paralleeli joogale ning sealhulgas ajas mõnusalt muigama just nimelt "allavaatav koer"! Sellest jooksis mõte kohe edasi, et kui lahe kui sisse oleks toodud veel integreeritud koera-võrdluseid/koera-ühenditega asjadega, sõnatuid ning ilma otsese viiteta - hõrkudest väljanopeteks, näiteks kuum koer, koeraamet, koerailm, koerpoiss, kirju koer jne jne jne...

Kuigi koeralike omaduste ning viidetega, siis see Heleni Popi oli ikka pigem midagi muud kui koer... ta koristas enda järel tuppa põrandale tulnud pissi, jäljendas isand-perenaist maalides tolle poolelijäänud maali ning oli ka muidu oma kunstnikust isandale assistendi eest ning selle alusel sai just seda tüüpi päriselu-inimestega paralleelide tõmbamine veelgi ilmsemaks-lihtsamaks. 

Seevastu ahv meeldis jällegi minule rohkem kui mu teatrikaaslasele. Mõistan ka siin, miks temale ahv ei meeldinud - selline räuskav ja no muidugi "joodik" ning etteaimamatu (talle ei meeldi ka filmides narkomaanid ning joodikud)... aga minule meeldis just see hoog, millega Rauno Kaibiainen oma Huhuu elustas - ootasin neid ettearvamatusi. Võib-olla oleks õige pisut soovinud üleminekutele veelgi rohkem aega ja närvikõdi... siis pääsevad ehmatused ning ootamatused ka paremini esile. Tunduvalt enam oleks soovinud selle kraanakonksuga füüsilisi mänge. Üleüldse oli see "konks" üks etenduse "naelu" ning lisaks juba mainitud "allavaatavale koerale" ning loomade igatsevatele pilkudele ukse suunas ning ka stseenile, kus Popi iseendale jalutusrihma kaela paneb, et õue pissile saada... oli ilmselt üks naudingulisemaid stseene Huhuu mäng iseendaga läbi perenaise mantli. See on just see visuaalne fantaasialikkus, mida Kati lavastustest võib leida ning mida ma mistahes tükkidest avastada armastan. 

Kogu konstruktsiooniline, ehk remonditellingutega lavaruum, kus kunstnikuateljeele kohaselt on kõikvõimalikke kunstitöid ja muud träni kuhjunud, mõjus väga huvitavalt. Tegelikult polnud laval kordagi sellist hetke, et poleks midagi vaadata. Kui sõna ei kanna, siis peavad kandma liikumised, tegelaste energia ning eriti nendevaheline elekter ja stseenide üleminekutel või muudel mõttehetkedel sai uurida ja puurida kogu seda kraami, mis laval mõjus väga ehtsalt ateljees segamini paisatuna, aga kunstnikutöö mõttes õiges kohas. Retroraadio, vanaaegne voodi, antiikne ja stiilne publiku ette paigutatud läbipaistva klaasiga mööbliese, ent tegelaste jaoks "peegel" ning isegi isanda riietus, oleks selle kõik nagu viinud mingisse vanemasse aega, kuid samas klantsajalehe paberid, tänapäevased veepudelid, millest pritsida ja loomulikult kraanakonks ise, mis katusest alla sadas, tõi ajastu tänapäeva tagasi... ja kogu Karlova "rikkumine" modernse arhitektuuriga on juba oma olemuselt muidugi tänapäevane probleemistik, seega eks igas kodus ole eri aegadest kola või mööblit alles jäänud, ehk ajastuküsimust tegelikult ei tekkinudki. Küll tekkis küsimus, et kus kohast ja miks Huhuu endale pulmakleidi peale tõmbas? Kas see oli toodud sisse mingi võõristuse tekitamiseks, et on ikka hull ahv küll ning eks see valge pulmakleit keset kaost ja anarhiat mõjub ka mingi vastandlikkusest tekkiva stiilsusega, aga õhku jäi ikkagi miks? Andes aimu, et perenaine, ehk isand on kunagi abielus olnud ja nüüdsest üks oma loomadega ja ahv selle kusagilt lihtsalt leidis? Ei tea. Kas sellel on seos kuidagi isanda, ehk kunstniku maaliga - ta tegi autoportreed iseendast zombiena, ehk elava surnuna... ja millele see peaks viitama? Apokalüpsiselt? Maailma liimist lahtiolemisele? Kõige, ka väärtuste hoidmise (näit. Karlova sellisena hoidmine) surmale ja hävingule? Ja kas üldse on tegijatel mõeldud need asjad mingite vihjetena või on tegemist lihtsalt pigem atmosfääritaustaks, et näiteks õõva-tunnet tekitada? viia mõtted sellele, et ehk isand on hoopis surnud ja tegelikult loomad teda endale ette kujutavad? Liiga kaugelt otsitud... Samuti kas tähtede sõja -mask Popi peas pidi millelegi viitama? Miks see oli üldse sellise "isanda" kodus? Kas märk väljakolinud lastest? miks? Ilmselt ei küündinud kas mu tähelepanuvõime või kaasaelamisoskused nende teemade lahtimõtestamiseni või jäi minu jaoks midagi puudu, et oleksin suutnud need ära ühendada. Variant oli ka taotlus luua lihtsalt üht kaost, ilma igasuguse seoseid loova tagamõtteta.

Üks mõte, mis veel tekkis tausta, ehk tegelaste kohta - huvitav, et Tuglas loomadest just nimelt koera ja ahvi on valinud... mõlemaid neid on peetud ka kuradi kehastuseks. Kuid just nendest seostest ma seekord ei tahakski rääkida. Neid on lõputult ning ma jääkski neid siin lahti kirjutama :) Eriti eredalt saab luua seoseid sõprade-tuttavate ja töökaaslastega ning see äratundmine on enda jaoks nii põnev kui naljakas.

Hinnang: 2+ (mõtlemisainet annab küll, aga kui oled seda kõike juba kogenud nii mitu korda ja nii mitme eri kandi pealt, siis lõppude lõpuks on ilmselgelt see materjal minu kui vastuvõtja jaoks ennast ammendanud. Tegijate kohta ei räägi see hinnang seega midagi, vaid on puhtalt isiklikust vaatepunktist elamuse suuruse peegeldus. Endiselt ikka see Tuglase loomade kiusamine ärritas, aga ei meeldinud ka selline lõpp, kuigi mõnes mõttes ju loomad hoopis said vast seda, mida nad tegelikult sellises lavaloos niiväga tahtsid ja vajasid. Seega nende jaoks oli see isegi hea?! Meeldis visuaalne pool, ehk valgus ja lopsakas, kuid igati eluline kunstiline kujundus ning kuigi mitte tantsuga sõnatu etendus, oli siiski füüsilisel poolel mõnus rõhk ja tõlgenduste tegemine seega sõnadega etendustega võrreldes tunduvalt suuremas mahus vaataja poolel. Meeldis see kirg, millega näitlejad mängisid ning kirge tihkus läbi ka lavastustööst... juba mainitud lavastajaga intervjuu andis sellest ka aimu, ehk Katil olla Popi ja Huhuu tegemine juba pikemalt mõtetes... selles mõttes midagi puudu ei jäänud. Puudu jäi minu enda tasandilt arusaamisest, mida millega öelda taheti ja ma ei pea siin silmas sisulisi seoseid, mida loomulikult sai teha küllaga, aga just nimelt lavalt vastuvaatavate valikute mõttes. Kahtlen, kas suudan enam ühelegi "Popi ja Huhuu"-le eriti palju kõrgemat hinnangut anda... kui, siis ehk tüki-tüki aja pärast.)

Tekst teatri kodulehelt (1.foto on Sille Annuk'i tehtud ja pärit Postimehest, 2. ja 3. foto on Gabriela Liivamägi pildistatud ning pärit Karlova Teatri kodulehelt):

POPI JA HUHUU

ehk isanda ilmutus

LAVASTUSEST

• AUTOR FRIEDEBERT TUGLAS
• LAVALE SEADNUD KATI KIVITAR
• OSADES HELEN REKKOR, MERLE JÄÄGER JA RAUNO KAIBIAINEN
• ESIETENDUS 15. SEPTEMBRIL 2018 KARLOVA TEATRIS

Karlova Teater alustab oma uut hooaega Fr. Tuglase sümbolistliku novelli "Popi ja Huhuu" instseneeringuga. Kati Kivitari lavatõlgendus kõneleb loo kahe omapäi jäänud indiviidi üksindusest ja seotusest, võimuvõitlusest, hirmuga harjumisest, allakäigust ja kohandumisest. Selles, kuidas hakkab ennast looma väike maailmamudel, peegeldub nii meie minevik kui ka see, kuhu poole me liigume. 

Esimese maailmasõja algul kirja pandud Fr. Tuglase apokalüptiline tekst võiks vabalt olla tõukunud ka viimastel aastatel maailma valdavatest meeleoludest ja sündmustest, kus valitseb hirm kindlatel reeglitel põhineva maailmakorra lagunemise, kaose, väärtuste segipaiskumise ja tuleviku määramatuse pärast. Mis juhtub, kui võimuga ei kaasne vastutust? Kui kerge on ekstreemsetes oludes, tühja kõhu ja teadmatusest põhjustatud hirmu survel loobuda senistest tõekspidamistest, leppida vägivalla ja türanniaga, isandaks pidada viirastuslikku pettekujutelma?