Loomade karneval - Rahvusooper Estonia

Camille Saint-Saëns kirjutas oma suurepärase klassikalise muusika teose “Loomade karneval” juba aastal 1886. Süit, mis koosneb 14st erinevate loomadega seonduvatest osadest, on nii fantaasiarikas ning manab silme ette just vastavalt "lõigule" kas kuke või putukad, lõvi või kilpkonnad, antiloobid või dinosaurused... ja otse loomulikult on selle sees vast ehk tema kuulsaimadki “Luik” ja “Akvaarium”. Uskumatu, aga helilooja ise häbenes oma teost, sest arvas, et see vähendab tema kredibiilsust tõsise heliloojana! Sellepärast esitatigi seda vaid erandkorras ning mitte avalikult. Avalikult publikule alles 1a pärast autori surma-1922! 

Nüüd on meie Rahvusooper Estonia Marina Kesler võtnud selle imeilusa muusika aluseks oma uuele tanstu-muusika-multimeedia-lavastusele ja loonud vahva terviku lastele, kus poiss ja tüdruk oma linnakorteri muudavad fantaasiamängudes, no kas just “karnevaliks”, aga erinevate loomade paraadiga mängumaaks. Nii kujutavad nad ette kuidas kohtuvad kõikvõimalike lindude-loomadega, aga mängivad ka ise... kilpkonna või luikesid näiteks.

Tegemist on nn. Rahvusooper Estonia Haridusprojektiga, millega antakse pere pisimatele võimalus külastada ja näha teatritegemist kohe õige lähedalt! Nimelt on see teatrikülastus 1 imeline võimalus, kus nii tantsijad, dekoratsioonid, orkester ja isegi vaatajad ise on kõik koos meie Rahvusooperi laval! 

Minu nähtud etendusel (mis muide oli Marina koreograafia ja lavastuse maailmaesietendus!) tantsisid tüdrukut ja poissi Karina Laura Leškin ja Anatole Blaineau. Ja kuigi ka Anatole oli ka vahva, siis Karina Laura, imearmsa tütarlapsena võlus iseäranis kõik teda vaatama tulnud iga kodu omad “printsessbaleriinid”. 

Tegelikult ma isegi üllatusin kuivõrd kaasahaarav see kõik kokku on. Mitte nö. klassikaline ballett, üsna moodne ja varvastele palju valu ei anta, aga läbi balletimõõtu sirutuste ja hüpete ikkagi, ent lapselikumas, väiksemas vormis, omade imetlustäratavate väikeste momentidega. Mis eriti vahva, et Marina on siia sisse peitnud näiteks vahvaid lapsepõlvest meenuvaid tuttavaid liigutusi (põlved seistes kokku-lahku, samal ajal kui käsi liigutad põlvede ees risti-rästi või teineteise seliti enda selga upitamine jne), mida pisikesed teatrikülastajad saavad ka endale oma mängudesse võtta (emal-isal hea võimalus kodus õpetada) või hiljem paralleele tõmmata kui mõni selline liigutus juba tuttav on ning kusagil jälle ette tuleb. 

Lavastus pole siiski sugugi mitte ainult plikadele! Muuhulgas käiakse läbi ka "Juura ajastu pargist", mil ilmatusuur dinosaurus mängu siseneb ja lastele mõnusat põnevuskõdi pakub! Suur video-sein mängis kogu aeg lavastusele kaasa, kuid sellele lisaks nii laest kui külgedelt tuli pidevalt mängu veel mitmeid ja mitmeid lavastuslikke põnevaid üllatusi. Näiteks elusuuruses eesel (kunstnik Reili Evart). Kogu mänguteekonna mitmetele väiksematele lugudele tagasi mõeldes, minu jaoks lavastuse tipphetkeks kujunes vast siiski just see varjutantsuna lahendatud “Luik”- tõesti imeilus ja seda nii lahendusena kasutatud vorm, liikumisest tekkivad kujundid kui ka muidugi see muusika!

Estonia kammerorkester, nagu alati on ka siin vägagi tasemel. Muusika sünnib ju seekord mitte "orkestriaugus", vaid kogu pillimäng tuleb küljelt ja seda võib ka mistahes hetkel jälgida! Mina ei tundnud isegi valehäbi, et olin vaatamas ilma pisikese kaaslaseta, sest enda jaoks oli ka ausalt nauding korraks enda sisemise lapse silmadega avarsilmi kõike sisse ahmida. See napp pooltund lendas kui linnutiivul! Eriti just selle fantaasiarikka ja fantastiliselt ilusa muusika elava esituse ning leidlike lavastuslike nõksude saatel. Isegi ükski pisitilluke vaataja ei jõudnud väsida ja saalis (laval) polnud nutupiiksugi, isegi hämaramatel hetkedel (valguskujundaja Rasmus Rembel)! Vaatamine on ka nii seatud, et iga lapsevanem saab oma lapsega koos seda jälgida ja vajadusel süllegi võtta või kasvõi tagumisse ritta liikuda. 

Muide hea vaatamine ka näiteks 1.-2. klassiga, saab pärast kas joonistamistunnis loomade joonistamiseks ja kogemuse meenutusharjutamiseks kasutada või lihtsalt tutvustada sellega klassikalist muusikat ja tantsuteatrit ning nende vahvalt lastele meeldivat sümbioosvormi. 

Muidugi kui pileteid üldse õnnestub saada, sest seda etendatakse vaid ühel päeval kuus (2 etendust) ja aprilli omad on juba välja müüdud.

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Tanel Meos'i tehtud fotod, mis kuuluvad Rahvusooper Estonia'le):

BALLETID LASTELE / NOORTELE

Loomade karneval

„Loomade karneval“ on täiesti uutmoodi lahendusega lavastus Estonias, sest laval on koos nii tantsijad, muusikud kui ka publik ja seda kõike selleks, et lapsed näeksid lähemalt artiste ning tekiks hea ja mugav õhkkond.

KOREOGRAAF JA LAVASTAJA Marina Kesler

MUUSIKAJUHT Jaan Ots

KUNSTNIK Reili Evart

VALGUSKUNSTNIK Rasmus Rembel

IDEEKAVAND Tuuli Potik

Kestus 35 minutit

Marina Kesleri lasteballett Camille Saint-Saënsi muusikale Rahvusooper Estonia laval

Esietendus 26. märtsil 2022

Poiss ja tüdruk on üksi kodus. Igavuse peletamiseks vaatavad nad aknast välja ja kuulavad tänavalt kostuvaid helisid. Tänavakoristusmasin möirgab kui dinosaurus,  väiksemad autod meenutavad kanade kaagutamist, trollibussi signaal on justkui eesli hirnumine ning kaugem jutuvadin on kui äsja koorunud linnupoegade siutsumine. Seejärel otsustavad õde-venda ise kodust loomaaia teha ning helide taustal erinevaid loomi mängida. Korraga saab tänavahelidest imekaunis muusika …

Camille Saint-Saënsi ikoonilist teost esitavad Rahvusooper Estonia orkestrandid.

Camille Saint-Saëns (1835–1921) kirjutas 14 osast koosneva fantaasiarikka süidi „Loomade karneval“ 1886. aastal eraviisiliseks ettekandeks. Kuna helilooja aga kartis, et tema muusikalisi vigureid täis palad võiksid kahjustada tema mainet tõsise muusika loojana, keelas ta teose avalikud ettekanded. Seepärast kõlas süit avalikkusele esmakordselt alles 26. veebruaril 1922, aasta pärast autori surma. „Loomade karneval“ võeti entusiastlikult vastu ning sellest on saanud üks tuntumaid, armastatumaid ja südantsoojendavaid teoseid. Kuulajate ette manatakse lustakad muusikalised pildid kuninglikust lõvist, nokkivatest kanadest, kihutavatest antiloopidest, sulistavatest kaladest ja teistest toredatest loomadest.

Poiss: Liam Samuel Morris või Anatole Blaineau

Tüdruk: Karina Laura Leškin või Ellinor Piirimäe

Soovituslik vanus 3+

Õhtused majad - Rahvusooper Estonia

Sajandivahetus 1899/1900, baltisaksa mõisad, mõisnikud, parunid, parunessid ning muidugi ka mõisaprouad. Ajal ja ajastul, mil puudusid moodsad tehnilised vidinad, televiisorid, internet ja sotsiaalmeedia ning inimeste suurim meelelahutus oligi teiste inimestega koosviibimised, suhted ja suhtlemised, uhked riided ja suured söömingud. Seal leiab aset ka siinse lavastuse armukolmnurk, kus omaaegne "playboy" ripsutab tiibu nii ühe kui teise naisega, kuid millel lõpuks on mõistagi seetõttu ka dramaatilised tagajärjed.

Oh seda suursugusust ja ilu! Ajastulikkust ning suuri tundeid!

Ent kui etendus algas ja mõtlesin, et kui kahju, et orkestriauk on kaetud ja siin lavastuses kasutatakse salvestatud muusikat... Mõtlesin, et koreograafia on tagasihoidlik, trupp pole teadmis suur ja kõige suuremad trupitantsud on 6 tantsijatepaariga... Põhirõhk kunstilises kujunduses on videol, valgus on valdavalt hämarapoolne... Enne kui aru sain, et Tiit Härm, kes on lavaloo ammutanud Lätis sündinud ja 1855 - 1918 elanud balti-saksa kirjaniku Eduard von Keyserlingi samanimelisest jutustusest ning lavastanud ning koreograafeerinud selle niiöelda "tõusvas joones", ehk pidevalt intensiivistades kuni haripunktini välja (seejärel on veel üks ilus soolo), siis lõppude lõpuks ei märganudki millal ei pannud enam tähele, et muusika tuleb kõlaritest (Estonia helisüsteem on ka nii tasemel, et selline unustamine siiski on võimalik kui laval toimuv on sedavõrd köitev!), millal koreograafia muutus lisaks tundelisusele ka tehniliseks (kaval võte lavastajal, nõnda oled loo sees ja ei saa arugi, et jutustatakse ju sõnadeta, ehk tantsides, sest tantsuga saabki edastada rohkem kui asju välja öeldes) ja lisaks Taavi Varmi videotaustale lisandusid Maarja Meeru loodud rasked ja uhkelt suured puitornamentika detailid, mis omakorda rõhutasid mõisamiljööd - kogu visuaal muutus "elusaks". Ka Margus Vaiguri mõneti isegi koreografeeritud valguskujundus, mängis oma vahetustega nii märkamatult emotsioonidele kaasa - soojade kollaste, siis jällegi hallikassiniste spottide kooriga ja eriti-eriti meeldis varjude mäng, mil näiteks videos oli suured puud, aga justkui nende vahelt paistev valgus lavapinnale jõudis koos ikkagi realistlike vastavate varjudega. Ühes lõigus, lavastusega kooskõlas, mõjus valgus lisatasandina läbi valguspeegelduse soolotantsu ajal kontrastina - "tagurpidi tantsivate inimestena" tagaseinas, mis omakorda mõjus just selles hetkes, just selles stseenis vajaduslikult ärevust tekitavalt. Just selline on detailideni läbimõeldud valguskujundus, mis tõesti mängib tervikule lavastust ülesehitavalt kaasa! 

Tiit Härm on selgelt väga kõrge esteetikanõudega tantsijate loodavale esitusele. Lavastustervik ongi tantsuline, niisama kõndimist on vaid päris alguses ja absoluutse vajadusega minimaalselt vahepeal. Iseäranis võlus näiteks üks tantsuline, kõrgel varvaste kõnd, mida Ketlin Oja tegi ühelt poolt lava teisele edasi-tagasi, samal ajal kui endal on kübar viltu-sätitult peas, astudes ka ise vahepeal varbalt maha nii mõnusalt meelega viltu (nö. demi- teise positsiooni), mängides seejuures juurde kehahoiaku ja kavala ilme aktsentidega. Meelde jäi esimese vaatuse kuuvalgusstseenis, kui Ali Urata Ketlini kõrgele peakohale (ja korduvalt) tõstab, siis ta teeb seda täiesti sirgetele sirutatud kätele! Nii ilus, tundena õrn, aga teostusena jõuline. Ja koreograafilises mõttes keerulisema tehnika naudingut pakub teise vaatuse alguse 6 mehe tantsus, mil kahekordsed õhuspöörded lõpetati paigalseisva, liikumatu pliéga, ent ometi ei lõiganud-peatanud need tantsu, vaid sealt edasi mindi uuele kordusele nii sujuvalt edasi ning siis sai juba oodata veel seda pabahhi! Ja nii mitu korda järjest (õnneks!) Kusjuures korra on see lisatud natuke hiljem ka peategelase tantsu, mis ehitab mõttesilla tolleaegsete noorte meeste vahel. Kuid oma koreograafi-terviklikkuse ning tantsuliste suuremate-väiksemate karakterlike ideede juures on lavastaja-Härm helde ka just kõige huvitavamate balletilavastustele omaste lavastuslike detailidega. Olgu selleks siis ühes stseenis napilt enne lavalt lahkumist Ketlini kelmikus... Mahleri muusika valsirütmilises osas väike konkreetne valsisamm ülejäänud tantsu sees, nagu täiesti muuseas puistatud sisse... Ali kui suudleb Anna Roberta väljasirutatud jalgapidi paar-kolm korda mööda reit... või "härjavõitluse mängud" magamistoas! Puhas nauding neid noppida sealt oma elamuspagasisse.

Kõik 3 põhitantsijat (mu peegeldus põhineb teise koosluse esietendusel) on lavastaja targa ülesehituse ideaalses teenistuses. Kõik nad "kasvatavad" ja pingestavad oma tantsu läbi lavastuse - kuni oma tegelase finaalini välja. Kuigi lootsin peaosas näha üht oma praeguse aja isiklikku lemmiktantsijat (Jevgeni Grib), aga olude sunnil (esimese esietenduse ajal, mil oli tema peaosas, olid juba varasemalt kindlad plaanid tehtud ühe teise teatri esietenduse vaatamiseks), mängis saatus tegelikult ise huvitava kaardi kätte, nimelt olen Ali Urata't näinud vaid paar korda varem kesksemates rollides ning tema sobivus just siinsesse rolli on kaugele näha! Jõuline, tumedate juustega, pisut müstiline. Vaheajal paratamatult kuulsin kuidas kohvikus etendusest elevil prouad arutasid, et "tema küll eestlane ei ole", aga olid ühtviisi vaimustuses tema sobivusest naisi hullutava - kütkestava, noore ja jõulise paruni rolli. Ja ega ka see tegelane ju otseselt "eestlane" ei olnudki. Balti-sakslane. Kui lavastuses tema tantsud algasid natuke raskema jalaga, hüpped mitte nii kõrged, pöörded mitte nii efektsed, siis mida etendus edasi, seda lendavamaks muutusid ka need hüpped, seda rohkem tuli neid (spagaadis) õhusseismisi ja paar korda isegi jahmatava kõrguse ning hooga! Ja kuigi, nagu ütlesin, oli tegemist oli teise koosseisu esietendusega, siis Ali mängis/tantsis kõrvalosa ka esimeses koosseisus (Daschhausenit), siis oli see tema jaoks ikkagi lavastuse "teine etendus" ning kohal oli ka "teise etenduse needus" ning kõige dramaatilisem sündmus, ehk praktiliselt tegelase finaal, läks natuke nihkesse heliga. Ent ka vaatajana ning üldse mitte teades selle lavastuse koreograafiat, ega muusikalist kujundust, oli aimata mingit segadust muusika katkemisega (seega võis see olla tingitud hoopis helitehnilisest viperusest), kuid see ei vähenda kohe absoluutselt tervikust arusaamist, ega ka elamuslikku dramaatilisust. Eriti kuna peale seda on veel ka niiöelda epiloog juba selgitav-vastavas toonis.

Küll tekitas see "epiloog" huvitavaid küsimusi seoses sisuga, ehk selle tantsis Ketlin Oja tegelane, ilma teise naiseta... Mis teisest naisest sai? Kas ta hoidus siis juba täiesti eemale... kas tema jaoks oligi tegemist ainult ühe kõrvalhüppega... Või polnud teda seal enam tema enda mehe pärast? Huvitav kui lugu jätab lõpus mõtlemisainest ka koduteele!

Ja need parun Dietz'i 2 naist (arvata võib, et sellel armujanulisel parunil oli neid ehk veelgi rohkem, aga selle loo keskmes siiski 2 :)), printsessilik Ketlin Oja ja nukulik Anna Roberta, mõlemad sellised kaunitarid! Mõlemad tegelikult ka huvitavalt erinevad. Ketlini tegelane kohati kelmikas, koketeerivgi, siis jälle suurelt armunud, enda poolt puhta ja kõike ülendava armastuse sees. Eelmainitud kuuvalgusstseen tõi meelde ühe oma lemmikfilmi "Titanic" Leonardo DiCaprio ja Kate Winsleti tegelaste armumisstseeni la(e)val, siin siis noore paruni ja noore parunessi õhtuses majas, ilmatusuurest lossiaknast paistva lumesajuse täiskuu käes ilusa armastustantsuga, kus Ketlini paruness Fastrade (kellega on just hiljuti kohtutud ühel koosviibimisel, milles süttinud sädemest, tõusebki siin lõigus tõeline leek), tõuseb parun Dietzi kätel oma suure armastuseõnnega pilvede kõrgusele! Imeilus! 

Sealjuures nii Ketlini kui ka Ali ja Anna Roberta puhas "näitlemine" on väga meeldivalt kõnekas, ehk miimika ja kehahoiakud, millega tõesti sõnadeta, aga ilmeksimatult arusaadavalt jutustatakse seda lugu lisaks tantsule. Kindlasti arusaadav ka tantsukaugematele inimestele. Anna Roberta Lydia mitte lihtsalt ei "lõbusta" end (oma parun Daschhausenist mehe äraolekul) nö. "naaberparuniga", vaid kehakeel annab mõista, et seal on ka sügavamad tunded mängus. Igatsus, ootus, vajadus selle armukese järele... Kui Ketlin Oja tantsitud roll oli puhtama, ausama, suure armastuse noodistikuga, siis Anna oma on  teistmoodi kirglike, võiks isegi öelda just selle "keelatud armastuse" nüanssidega. 

Väiksematest rollidest tõuseb üsna lõpudraamaks esile ka Marcus Nilson, petetud mehena, aga temale väga palju siin põhikolmiku kõrval siiski ruumi ei jäeta. Kuigi mehena tundsin talle kaasa, oli lavastuse rõhuasetus siiski üllatavalt hoopis teise kaldega, mida juba igaüks peab ise vaatama minema ning omad järeldused-elulised paralleelid tegema.

Muidu on alati meeldiv näha John Halliwell'i tantsimas, tal on oma, tugev lavaline aura (sarm), aga ka tema oli vist teise etenduse needusega puudutatud, sest kolme kokapoisi tantsus, mis on ka üks vast nõudlikumaid, jäi ta kahe teise sünkroonist vaevuaimatavalt mõnede liigutustega välja (seda vast ilmselt nägi ainult see, kes väga täpselt jälgis - pole ju ka veel nii sissetantsitud). Kuna ei tunne veel hästi kõiki Estonia tantsijaid nimepidi (ning kavalehe järgi ei saa ka taustategelasi kokku viia - nii palju tiitlitega erinevaid tüüpe), siis hoopis üks teine jäi seekord positiivselt silma. Kuid eriti ilus oli vaadata kõiki kuue mees-naine paaridega tantse. Nii teravalt üheskoos, lihvitult filigraanselt täppis teineteisega. Ja kui koreograafia pole parajasti kõige nõudlikum (nagu näiteks juba eelnevalt mainitud 6 mehe tants enne mustlasnaise liitumist), siis just täpsus ja viimseni väljapeetud koosmõju on see mis annab vaimustava efekti, nagu just tegid need kuus paari. Lisaks oli üks naiste tants, mille tõlgitsesin "udu" tõusmiseks (ei lugenud kavalehte, vaid kõik siin kirjutatu on puhas minu enda loonägemiselt väljaloetu), mille kostüümid (nagu kostüümid läbivalt Maarja Meerul selles lavastuses) olid karakteritloovad, aga minu jaoks jättis tantsuline kooskõla natuke soovida. See on tants, mis ei peagi erutama efektidega, vaid just oma malbuse, hõljuvuse ja iluga, aga siin nad vedasid (õige) pisut koreograafi alt. Kuid taaskord tahan rõhutada, et tegemist oli teise esietendusega, ehk midagi tavavaataja jaoks silmatorkavat kindlasti mitte!

Nadežda Antipenko mustlasnaise pisiroll on lõbusalt kergemat meeleolu sissetoov ja väike hea nüanss, kuigi oleks tahtnud tema tegelase enamatki sekkumist või looarenduse seotuses osa, paraku see jäigi vaid väikseks vinjetiks, mille eklektilisuse kallal võiks isegi norida, kui see poleks pakkunud teatavas mõttes kummalist silda lapsepõlves nähtud ballettidesse. Sest lavastaja oli selle lõigu lõpu lahendanud nii, nagu kunagi tihedamaltki balletistseene lõpetati (ent viimasel ajal kahjuks tihti enam mitte). Pean silmas seda, kuidas mustlanna liitub meestega ja taga lavanurgas valguse kadudes muutuvad nad kõik siluettideks hetkeks, kuni pimedus nad neelab - veel üks silmailu pakkuv režiivälgatus.

Mahleri muusika suurejoonelisust ning mängulisust ei maksa isegi eraldi välja tuua (kes meist siis ei tea selle ilu!), kuid sellesse lavastusse valituski valikus peitub üllatusi... Näiteks tema eesti keeles "Sepapoisid" lauluna tuttav lastekaanon, mille Mahler enda 1.sümfoonia jaoks ümber töötles (tegeliku autori üle vaieldakse tänapäevani ja sellepärast tihti lihtsalt kutsutakse seda "traditsionaaliks"), kuid Mahler andis sellele leinamarsiliku võtme, ent siin, ülejäänud muusikaga sidususes pole üldsegi tegemist niiöelda kurva muusikaga, vaid pigem ootusärevust tekitavaga, isegi kerglasema noodistikuga mitmete hilisemate teiste - dramaatilisemate - tantsude muusikast. Kuid ühtlasi nii mõnus äratundmine (peas siiski laulsin vaadates seda ingliskeelsete sõnadega kaasas "Are you sleeping, are you sleeping, brother John, brother John, morning bells are ringing, morning bells are ringing, ding-ding-dong, ding-ding-dong", ehkki oleks pidanud laulma "Bruder Jacob, bruder Jacob"...). Mahler kui austria päritolu ja baltisakslastega germaani-rahvusgruppi kuuluv oli muusikaga ju otse loomulikult mõjutajaks kõigele ja siin selles loos tõesti igati ideaalseks põhjaks.

Võib vaid imetleda, et küll meil on alles head tantsijad Estonias. Ja Tiit Härm, rõhudes just eelkõige ilule pakkuski nende tantsijate läbi nii kirglikku lugu, aga ka imetlusväärselt ilusat tantsu. Ballett oma olemuslikult on just ideaalne selliste lugude jutustamiseks, kus kirg vaheldub puhta armastusega, ühe või kahe inimese tundelisused suurte atmosfääri emotsioonidega (näiteks nii ilus vananaisesuvi, koos värvika Taavi Varmi videost tuleneva taustaga ühes pildis!). Minu jaoks oli see nauding, tajudes parallellina aja kulgemisele ka aastaaegade muutuseid sügisest talve, läbi sajandivahetuse, mis ka väga efektselt videos lavastuses toimuvaga integreeritakse! Tekitas isu rohkem ja tihedamalt ballette külastada!

Hinnang: 4

See on tantsu ausse tõstev, ilu ausse tõstev, inimtundeid esiletõstev balletilavastus. Kergesti tõlgendatav, aga väga huvitavate otstega lavalugu. Tants, mis ei efektitse ilmaasjata palju ning ei esita kõrgeid nõudmisi (peale peaosaliste ning mõnede tantsude nüanssides) tehniliselt niivõrd palju kuivõrd esitab kõrged nõudmised tantsijate täpsusele, terviku ilu saavutamiseks. Mu tunded on hetkel veel liiga erksad ja detailidesse laskuvad, aga kui üldistada, siis ajaloolise kostüümidraamana on lavaltoimuv paljutähenduslik ja isegi mitmekihiline ning kõik see on "kohalejõudvalt" tantsitud-esitatud. Aga inimsuhted, mis on seotud inimlike nõrkuste, ehk antud juhul petmisega ja sellest tingitud järeljuhtumitega ju alati ongi keerulised! Seda ei juhtu just tihedalt, kui Eestis saame näha ballettide maailmaesietendusi või värskeid uue koreograafiaga suurmeistrite töid. See on just üks selline võimalus. Soovitan.

Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed Rünno Lahesoo fotod pärinevad teatri FB seinalt):

Õhtused majad

Ballett kõneleb tunnetest, nende ilust ja valust ning hingelisest ja meelelisest armastusest.

Kestus 1h 45min, üks vaheaeg

Tiit Härmi ballett Gustav Mahleri muusikale

Eduard von Keyserlingi samanimelise jutustuse ainetel

Maailmaesietendus Rahvusooperis Estonia 18. märtsil 2022

Muusika salvestuselt. Rahvusooper Estonia kasutab alates 2021/2022 hooajast loomuliku ja dünaamilise kõla saavutamiseks teatrisaalis 22 spetsiaalset kõlarit.

Tiit Härmi loojakreedo on alati olnud inspireeritud usust ilu lohutavasse jõusse ja ballett on tema jaoks selle ilu üks selgemaid avaldumisvorme. Soov küündida reaalsest ja argisest, ajuti labasestki maailmast kõrgemale, püüelda suurte tunnete ning ülima ilu poole on iseloomustanud Härmi nii tantsija kui lavastajana.

„Õhtused majad“ räägib balti-saksa põlistes mõisates valitsevast eleegilisest ilust eelmise sajandi vahetusel. Ballett kõneleb tunnetest, nende ilust ja valust ning hingelisest ja meelelisest armastusest. See on lugu kahest kirgliku elusädemega noorest, kes teineteise poole püüeldes loodavad koos ületada baltisaksa aadli meele- ja elulaadi sumbunud inertsi ning elada julgelt ja vabalt.

Padureni mõisa noor paruness Fastrade saabub koju pärast pikemat äraolekut. Kodus on kõik endine, kinnistunud kombeid ja elurütmi järgiv. Naabermõisa noor parun Dietz lahutab meelt prassimisega, jahilkäikude, kaardimängu ja salasuhtega parun Dachhauseni naise Lydiaga, leidmata millestki kestvamat rahuldust. Ta korraldab lõbustusi ümberkaudsete mõisate noortele, vastukaaluks nende igavale vegeteerimisele. Ühele sellistest koosviibimistest ilmub ootamatult Fastrade. Mõlemas tärkab lootus, et teineteisega koos võib midagi nende elus määravalt muutuda. Dietz teeb spontaanse otsuse siduda oma elu Fastradega. Nende suhtes kohtuvad ennastohverdav armastus ja taltsutamatu eluenergia...

Mahleri ja Keyserlingi loomingut ühendavad ühine elu- ja tegevusaeg ja kummagi sügav pühendumine oma maailmataju perfektsele väljendamisele kunstis. Mahleri muusika dramaatiline kirglikkus maalib balletilavale sügavad tunded, kire ja armastuse.

KOREOGRAAF JA LAVASTAJA

Tiit Härm

VALGUSKUNSTNIK

Margus Vaigur (Endla)

VIDEOKUNSTNIK

Taavi Varm

KUJUNDUS JA KOSTÜÜMID

Maarja Meeru (Vanemuine)

Isand Tuutu ja salajane teatripööning - Rahvusooper Estonia

Meil kõigil on ilmselt oma kogemused või vähemalt ettekujutus "pööningutest"... Minu pööningu-kuvandi suurimateks kujundajateks olid lapsepõlve kodumaja (tele- ja raadiomaja vahel asuva, toonase nimega Lomonossovi, praegune Gonsiori 25) katusealune, kus käisime peamiselt kahel põhjusel - emaga suuri, pestud linu kuivama riputamas või sedakaudu edasi katusele liikudes, kas päikest võtma või paberlennukeid lennutama (praegu mõtlen, et hirmus, kuidas seda poisikluttidena üldse julgesime, sest seal, kaldega katusel pole ju isegi mitte piirdeid ja alla kukkumise oht päris korralik). "Pööning" kui selline oli ka maal vanaema juures. See oli märksa põnevam paik, kus asus näiteks vanaema ilmatu suur, puidust, vanaaegne linade/tekikottide-triikimise agregaat, aga ka ilmatu palju vana kola ja näiteks aastakäikude kaupa lapsepõlve lemmikajakirja "Noorus", mille abil sai teada nii muusikast kui ka kõigest muust, mis "eluks vajalik" (Dr. Noormann kolumnist näiteks... millest/kellest ansambel Ruja laulugi kirjutas :))

Selline kolikamber-pööning on ka Estonia-teatri kõige kõrgemal korrusel Kati Kivitar'i lavastuses. Enne etendust veel mõtlesin, et kas selles, alati piinlikult puhtas ja võrdlemisi värske olemisega saalis on üldse võimalik üht õiget "pööningu" tunnet tekitadagi... Aga esiteks, ega pööning ei peagi olema räpane ja must ja ajahamba poolt puretud, see võib väga vabalt olla üks eluruumidest või isegi vägagi värskelt remonditud. Kuid lavastaja, kes siin on lisaks ka dramaturgiks (põhiosas põhineb Edgar Valteri loodud "Isand Tuutu" tegelase tegutsemistel), koreograafiks (Katil ju teada-tuntud tugev tantsija-koreograafi taust ning oma lavastustesse suudab seda füüsilist just maitsekalt doseerida vastavalt materjalile, tänu ilmselgelt just sellele) ning ka kunstnikuks! Ja seda teatavat pööningu ning eriti just TEATRIpööningu-atmosfääri tunnetust viskab vanade kostüümide ja kõikvõimalike asjade-nukkude-pudinatega riiulitel ja stangedel piisavalt korraliku annuse sisse. Lisaks aitab, kuigi akendest ju seal ruumis välja ei näe, aga teekond kõrgele ja mingi alatajuline aimdus "kõrgel olekust" kõvasti juurde, et teatriPÖÖNINGUL me just nimelt viibimegi!

Lapsed saavad istuda kohe õige lähedal tegevustikule ja niimoodi ninapidi sees, ei ole "kaasatõmbamist" vajagi - sest tekibki tunne ise mängus "osalemisest" (seda näiteks esietendusel sai ka mõnede laste suust kommentaaridena mõnusalt kuulda :)) ja vanematele on tagumistes ridades omad pehmed ja väärikad diivanid-tugitoolid, mis igati sobivad just nimelt "Estonia" pööningule :)

Lavaks saab siin tegelikult kogu terve "pööning"! Publiku vahele on loodud niiöelda "mängu"koridor ja mõlemates selle otstes on omad minilavad. Ühe neist taga üks suur, uhke ja vana lambilühter ja teise taga (peidus) kammerorkester, sest tegemist on ju ikkagit "muusikalise" lavastusega, kuna mängimaski lisaks Improteater Impeeriumi Rauno Kaibiainenile ja Merilin Kirbitsale, Estonia omad ooperitähed Urmas Põldma, René Soom ja Kadri Nirgi (Estonia näitlejad vahelduvad vastavalt etenduskorrale). Kuid ooperit siin ei laulda... või no eks ooperilauljad ju natuke ikka lasevad ka kõlavamad noodid pööninguõhku... ent siiski piisavalt terava diktsiooniga, et igast sõnast saavad ka pere väiksemad aru. Iseenesest ju ka ühtlasi hea võimalus harjutada maast madalast lapsi muusikalise teatrivormiga ning mitte kohe esimeseks "ehmatada" suurte ooperitega.

Kati Kivitari lavastajameisterlikkus väljendub siin kogu žanrikirevuses. Kõigest napilt tunni kestva lavaloo sisse on peidetud publikule nii palju avastamisrõõmu, nagu ühele "salajasele" teatripööningule kohane - näiteks on siin osa varjuteatril, nukuteatril, objektiteatril, muusikalil, (mahedal) põnevusel, huumoril ja puhtal mängurõõmul... Koos Anton Kulagin'i valguskunstiga, mis on nii tugevalt režiisse integreeritud, et kohati ei teagi kus läheb lavastaja ja valguskujundaja piir on veel omad üllatus-nõksud varuks. Originaalmuusika autoriks on siinkirjutaja jaoks uus tutvus, helilooja Ove-Kuth Soosaar, aga kuna siin ei ole ainult "muusika", vaid ka "laulud", siis laulutekstide autoriks alati (tipp)tasemel ja üdini imearmas Leelo Tungal. Laulud on küll maru lühikesed (mõnikord vaid 1 salm), aga nii mõnigi tekitab isu rohkema järele ning hakkab "külge" koheselt. Näiteks, kuigi esietendusest on juba natuke aega kulunud ja vahepeal nii mõndagi nähtud-kogetud, siis "Moosis moos" ja lõpus, teistest pikem ning ühe korraliku ballaadi mõõtu laul "Muinasjutt" on tänaseni, vaid ühe kuulmiskorraga otsapidi meeles! Kuna lisaks inimestele on siin "mänguotsimise" hoos läbivalt kaasas ka Kratt ja Krata nukkudena, siis on Eesti Noorsooteatrist olnud abiks nende loomisel nukumeister Evelin Vassar. Ja vahvad nukud ongi! Nii lahe, et nendega lennatakse niiiiii lähedalt üle laste peade, et kätt sirutades, saaks neid vist isegi puudutada! :)

Näitlejate jaoks on selline ühine lustimine eelkõige just ansamblimäng. Keegi ei saa (ega tohigi) sealt soleerima hakata, muidu see ei töötaks niimoodi, nagu peaks. Sellest hoolimata saavad kõik endale omad säramishetked. Ent mina kui teatrijälgija tahaksin siiski eraldi välja tuua Merilin Kirbits'a, sest lihtsalt ei osanud oodata sellist moonutusmeisterlikkust tema senise (Kratastki hoolimata kireva) rollideprisma lõikes. Nukumängu hääl (kui mõnusalt krabisev ja sobiv see on seal Kratale!!!) paneb imestama, et miks teda tihedamalt ei kuule nukusirmi tagant või näiteks ka multifilmikarakteritena kinosaalis (kuigi seal on seda juhtunud ju küll).

Kuid kui mainida juba Merilini, siis ei saa ju jätta pikemalt rääkimata ka ülejäänud "ansambli"liikmetest selles muusikalises lustimängus. Rauno Kaibiainen on ju hea alati. Tema tohutu energia nii liikumisel kui mängus on mõnusaks lisandiks ja ühtehoidvaks kõikides lavastustes kus ta kaasa teeb ja siingi niiöelda oma "tuntud headuses". Aga kui oma koduses impros torkab ta tihti suure lemmikuna silma, siis siin on ta tõesti üks (aga oluline) mutter teiste seas. Nagu ka Kadri Nirgi. Ja tema avatus ja omamoodi ausus laval teeb ta tegelase(d) täiesti omanäoliseks. Urmas Põldma nimiosas tuleb mängu üsna isemoodi, ehk läbi väikse üllatusmomendi, aga see headus, mis isand Tuutust igal sammul kiirgab, annaks nagu aimu näitleja enda südamlikkusest, sest muidu nii mõnusat, muhedat meest luua pole ilmselt võimalik... kuigi eks see olegi ju "näitlejate" pärusmaa - mängida "kedagi" teist... Ja tema Tuutu on selline rahulik, mõtliku meelega, aga ikka teistega kaasaminev ja -mängiv. Kogu see isand Tuutu (millegipärast "isand" on seejuures vaid sõnakõlks, sest "isand" annaks nagu suuna kätte hoopis tähtsamale ja ennast kehtestavamale tüübile... aga võibolla ka selline teatav kontrastsus on hoopis tegelase saladuslikumaks ja mõnusamaks ja rohkem "päris" muutmiseks võti? Sest ega eluski ju kõik pole kirjanduslikult "otse ja selgelt" paigas) "kadunud asjade kontor" on etenduse loo kese ja ettevõtmise peremees kõikide vaatajate omamoodi "ideaalisa" kehastus. René Soom oma kiila peaga (kuigi siin ta üllatab ka selles osas) täiesti tahtmatult ka tõmbab enda mängule tähelepanu ja seda isegi siis kui ta pole hetke tegevuse keskmes. Väga mõnusalt valitud ekspressiivsemad mängutoonid ja karikaturiseerimismoodused oma tegelastele on nii lahedad, et ka täiskasvanud vaatajad saavad mitmed head pihutäied naerupuginat. Täiesti vabalt vaataks teda suurima hea meelega ka draama- ja filmirollides!

Hinnang: 4 (lastelavastuste kategoorias)

Kogu lavastustervikut saadab heatahtlikkus ja üleskutse sõprusele, sõbrustamisele ja sõbralikkusele. Üksikute ja üksinduses olevate märkamisele. Mängulustile ja seeläbi seikluste otsimisele igapäevasest. Nii palju on maailmas peidus, mitte ainult pööningutel ja teatris, aga ka kõikide meie kodudes, sõprade juures ja sees. Kellel on peidetud andeid, kellel on need täiesti avalikud, aga pole lihtsalt väljundit. Koos tehes õpime nii ennast, teisi kui ka meie kohta siin maailmas ja võimalusi, mis on ju piiritud ja mida ei oska alati ja ise ja üksi ette kujutadagi. Arvutid pole ainus koht, kus võid leida "asju"... päriselt leiab neid ikka päris maailmas, päris salajastes kohtades ja päris teistes luust ja lihast inimestest... Ja õnneks neid ikka on ja jagub. Oma muinasjutu loob ja leiab ka igaüks ise, kuigi koos seda otsida on alati vahvam. Isand Tuutu oma salajase teatripööningu krattide ja teiste tegelastega annavad omalt poolt mängudesse, muinasjuttudesse ja seiklustesse lahedat inspiratsiooni!

Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed fotod on pärit Rahvusooper Estonia FB seinalt):

LASTELE / NOORTELE

Isand Tuutu ja salajane teatripööning

Edgar Valteri lastejutu „Isand Tuutu ettevõtmised“ ainetel, mis toob Isand Tuutu seiklema teatripööningule ning avastama teatri maagilisi salasoppe.

Kestus 1h 5min

Muusikaline lastelavastus

Kati Kivitari muusikaline lastelavastus Edgar Valteri lastejutu „Isand Tuutu ettevõtmised“ ainetel

Maailmaesietendus 2. novembril 2021 Rahvusooper Estonia kammersaalis

Lavastaja, dramaturg, koreograaf ja kunstnik: Kati Kivitar

Helilooja: Ove-Kuth Soosaar

Laulutekstid: Leelo Tungal

Valguskunstnik: Anton Kulagin

Nukumeister: Evelin Vassar (Eesti Noorsooteater)

Osades:

Isand Tuutu : Mart Madiste või Urmas Põldma

Kõik teised rollid: René Soom või Aare Kodasma, Janne Ševtšenko või Kadri Nirgi

Kratu: Rauno Kaibiainen (Improteater Impeerium)

Krata: Merilin Kirbits (Improteater Impeerium)

Helge ja visuaalne muusikaline lavastus lastele ja nende vanematele. Mis saab siis, kui Estonia teatri pööningule satuvad juhuslikult estoonlased, kes hakkavad jõulupeoks otsima üht mõnusat lugu? Võib juhtuda, et pööningule on sattunud mõni heatahtlik kratt, kelle lugu ootab avastamist ning uutesse lugudesse põimimist. Estoonlaste ühisest otsingust hakkab hargnema muusikaline lugu Isand Tuutust ning kahest kratist, kes hakkavad teatri pööningul tegelema heategevusega. Kellele kuuluvad pööningul olevad asjad? Mida nad meile jutustavad ning mida on meil nendelt õppida? Õhtu lõpuks leiavad estoonlased oma loo ning õnneliku lõpu saab ka Isand Tuutu ning krattide lugu!

Soovitatav vanus: 6+

Linnukaupleja - Rahvusooper Estonia

Aeg ajalt on tore sattuda meie Rahvusooperi esietendustele, et tunda endisaegsete esietenduste suursugusust ja sära. Daamid on ehitud ning riietatud õhtukleitidesse ja härradel on seljas parimad õhtuülikonnad. Saalis hõljub parfüümipilv ning tundub, et nii laval kui publikuseas on täiesti erisugune elevus ja ülevus.

Kohe alguses tahaksin ära tuua esietendusel kesksemates rollides mänginud näitlejad-lauljad:
Adam, linnukaupleja Tiroolist: Reigo Tamm; Kirja-Kristel, kirjakandja: Kadri Kipper; Parun Weps, jahiülem: Jassi Zahharov; Krahv Stanislaus, tema vennapoeg, ohvitser: René Soom; Kuurvürstinna Marie: Janne Ševtšenko; Schneck, külavanem: Mart Madiste; Stüffle, professor: Argo Aadli; Würmchen, professor: Jan Uuspõld; Paruness Adelaide: Juuli Lill-Köster.

Täiesti põhjendamatult on mul juba pikem paus tekkinud Estonia külastustel (viimati eelmise aasta suvel - Viiuldaja katusel... kuigi vaid mõned aastad tagasi, olid mul näiteks kõik Estonia mängikavas olevad ooperid ja suurem osa muusikale ja operette nähtud) ja seda suurema õhinaga võtsin selle vana klassika värske lavastuse ette. Eriti kuna lavastajaks Marko Matvere, kelle lavastajateed olen jälginud alates Lauluväljakul etendunud muusikalist "Chicago". Ilmselt seetõttu, et ta just tihti ei lavasta ka, siis tundub, et seda tehes pühendub ta kohe eriliselt oma töösse ning tulemus on samuti alati eriline. "Linnukaupleja" pole erand, sest ühele lavale seatud piltide vahetustega saavutatud lavastuslik dünaamilisus, kaotamata seejuures kunstilist terviklikkust on väga õnnestunud. Ilmselt kuna tal endal on pikaajaline draamanäitlejana muusikalinäitleja kogemus, aitab see hästi näitlejate lauljaks muutmisele ning lauljate näitlejaks muutmisele kaasa, õigete tasakaalude leidmise ja oluliste külgede esiletoomistega.

Sisulises mõttes oli positiivne, et kuigi mõnevõrra trafaretne sisu (nagu klassikaliste ooperite-operettide puhul tavaliselt ikka), on see siiski päris sisukas operett, kõvasti kaldu koomilisele poolele ja seda läbi romantilise prisma. Selles mõttes lähenes see sisukuselt isegi draamatükile - armukolmnurgad ja need kolmnurgad omaette veel kolmnurgad. Kes armastab keda, kes kasutab keda ära, kes on kelle peale armukade jne :)

Ja seda kõike Zeller'i ilusa muusika saatel. Kogu muusikaline pool ja erinevad laulud, mis operetis sisalduvad on üsna ühtlaselt head, erinevaid nö. kõrghetki laulude näol otseselt minu jaoks esile ei kerkinud (kuigi seal on neid häid mitu) kui just ei võta arvesse üldse kogu õhtu koomilist naela või pärli, ehk "professorite duetti". Matvere on kavalalt kaasanud 2 draamanäitlejat, 2 eesti tippkoomikut - Argo Aadli ja Jan Uuspõld, kes kahtlemata alt ei vea ning tekitasid ka esietenduse publikus vaatet suurima elevuse. Nimelt mängivad nad professoreid, kes peavad hindama avatava loomaaia direktori kandidaate ning valima neist välja ettemääratud kandidaadi, kes oma mõistuselt ja teadmistelt just eriti ei hiilga, otse vastupidi... Testides selle tobukese zooloogilisi teadmisi pärast nende esitatud laulu "Ma lolle ei salli" ajas ikka naerma küll :) Naerma ajas tegelikult juba selle laulu esitamine, sest üks oli kurt ja teine pime või pigem olid nad mõlemad kurdid ja pimedad... millegipärast mõjusid nad ise ka nagu purjakil seniilsete vanameestena... aga seda koomilisem :)

Peaossa oli kaasatud Vanemuisest Reigo Tamm, kes alguses tundus esimese armastajana natuke sobimatuna, enne kui aru sai, et tegemist pole mitte kavalpeast noore kepsjalast Romeoliku armastajana vaid tõesti koomilise tobukesena, kes on küll heasüdamlik ja armastab oma armastatut, ent on tegelikult ikka hoopis päris tobuke ja satub igasugustesse sekeldustesse pahaaimamatult. Selle rolli mängib Reigo mõnusalt hoogsalt ja mõnusa koomiliselt julge tooniga. Hääl on tal võimas ning sõnade diktsioon operetiks kui valatud. Kaunis Janne Ševtšenko Kuurvürstinnana mõjus küll vürstinnana võimsalt kuid tema sõnu tuli jälgida lavakohale riputatud tekstiprompterist, sest tema opereti jaoks liiga ooperlik häälekasutus muutis sõnadest arusaamise natuke raskeks. Samas ei saa seda talle otseselt ka ette heita, sest tema laulmist oli ikka väga võimas kuulata. Minu kõrval istunud mees näiteks läks ainult tema esitushetkedel puhevile ning kõige võimsamad aplausid kuulusid jäägitult ainult Jannele :) Tema ja Kirja-Kristeli rollid, polnud nii karikatuursed kui nende ümber pöörlevate meeste omad.

Samuti nagu minu naaber Janne laulmise peale, nautisin mina kõige rohkem Jassi Zahharovi noote. Tema dramaatilisus sobib siia (oleme ausad - kõikidesse tema rollidesse) kui valatult... Ja tema bariton on nii mõnus ja puhas ja võimas ja sile... muidu kirjeldaks seda sametina, aga see on sama palju karge ja klaar kristall kui ta on siidiselt pehme samet - täiesti harukordselt hea. Tema sugulane, justkui kergelt feminiinsete maneeridega, tulenevalt ilmselt tehtult tegelast aristokraatlikumaks muutes, ent muidu kõva naistemees Krahv Stanislaus Rene Soom'i kehastuses tundus olevat üks esietenduse publiku lemmikuid, sest aplaus temale tundus olevat alati rõhutatult tugevam. Roll ise ka mõnevõrra dramaatilisem ning juba olemuslikult mängilusti sisaldavam ja Rene võtab sealt selle kõik ja toob lavale. Kirjakandja-Kristel, kellel õnnetuste arusaamatuste tõttu läheb oma tulevase peigmehega natuke nässu see nö. paari minek, sest ise ta satub vale mehe uksest väljuma valel hetkel ja tema armastatud mees oleks justkui teise naise meelevallas. Arusaamatusi kui palju... Huvitavalt õrna justkui tütarlapseliku häälega Kadri Kipper, kelle hääleõrnus ei väljendu mitte selle tugevuses või saali kandvuses, pigem naiselikkuses. Ka tema sõnu tuli kohati kiigata tekstimasinast. Ja Adami ja Kristeli paar esimeste armastajatena (ja seda just nende näitlejate esituses) järelemõeldes mõjub omaette natuke koomiliselt (samas mitte päris ebausutavalt - sest elus ju ka vastandid tõmbavad), kuigi kaheldav, kas see oli tegijate taotlus.

Eraldi tahaks ära märkida Paruness-i rollis Juuli Lill-Köster'i, kes naistest ainsana oli selgelt arusaadavate sõnadega. Oleksin võib-olla tahtnud Terje Pennie't selles rollis näha, sest nad teevad seda rolli vaheldumisi, kuid seda positiivsem üllatus oli kui mõnusalt dramaatiline oli Juuli. Isiklikus plaanis oli see justkui tema taasavastamine :) Väga mõnus... kuigi tekstiliselt pidevalt oli viiteid sellel kui kole ta on, siis see päriselt tema esitatud tegelesega kokku ei läinud :)

Mõnus oli näha ka lavastaja Marko Matveret joodeldamas laval teiste meestega. Ja Lauri Sirp dirigendina ning Estonia orkeser olid tasemel, nagu alati! Kristi Leppiku kunstnikutöö pääseb kõige paremini mõjule parteris täiesti keskel istudes. Ka minu istekoht polnud just ääres, ent siiski lavakohale asetatud peegel ning laval ümaralt paigutatud diivan-toolid olid natuke nihkes ja ei tea, mida veel rõdudel istuvad nägid sellest, sest natuke on seda ka lavastuslikult leidlikult ära kasutatud. Samas dekoratsioonid olid väga ilusad ja suursugused. Samuti olid kostüümid operetile kohaselt imeilusad. Natuke andis siin suunda ka sisu toimumisasukoht. Üldse jäi päris õige tunnetus esimeses vaatuses, et tegevus toimukski nagu Baierimaal, Tirooli Alpide vahel.

Hinnang: 4 (Elamusena päris võimas! Muusika ja lavastus on ilusad. Selgelt näha ja tunda, et suure lustiga tehtud tükk. Argo Aadli - Jan Uuspõllu duett andis minusugusele muusikateatrile siiski mitte nii lähedalseisvale inimesele palju väärtust juurde. Nuriseda võiks ainult natuke koreograafia suunal, ent see pole mitte koreograafi süü, sest isegi nii lihtsate sammudega läks mitte-tantsijatel raskeks... mis jällegi omamoodi sellisesse "komöödiasse" andis muhelust juurde... kuigi ilmselt mitte taotluslikult :) Saadavad emotsioonid on pigem lihtsalt ülevad kui otseselt midagi muud... Võib-olla natuke oma eelmainitud sõnu süües, kus ma ütlesin, et ükski laul ei pääsenud eraldi teistest mõjule, sest üks Adami laul siiski tegi sügame ka soojaks ja no muidugi naerda saab ka :) Vaadake kasvõi seda järgmist fotot - see räägib rohkem kui 1000 sõna :) )

Tekst lavastuse kodulehelt (fotodest esimene on leitud fotosid guugeldades ja teine on pärit teatri kodulehelt):

Linnukaupleja
Carl Zelleri operett
Moritz Westi ja Ludwig Heldi libreto
Eestikeelsed laulutekstid ja dialoogid ning laul „Adami sünnipäeva-joodeldus“: Marko Matvere
Maailmaesietendus 10. jaanuaril 1891 Theater an der Wienis
Esietendus Rahvusooperis Estonia 26. mail 2017

Carl Zelleri tuntuim operett „Linnukaupleja“ on komöödia, mille tegevus toimub 18. sajandi Baieris. Teoses kujutatakse heasüdamlik-humoristlikus kõverpeeglis tolleaegset õukonda, selle pisikesi intriige ja pisut ka külaromantikat.

Linnukauplejast Tirooli noormees Adam on armunud küla kirjakandja-neidu Kristelisse. Eri põhjustel satuvad nad romantilisse intriigi valitseva vürsti õukonnas. Intriigile lisavad vürtsi noor ja kaunis vürstinna, kes talutüdrukuks riietatuna järgneb kuurvürstile tema jahiretkel, soliidses eas, kuid armastust ihkav parunipeili Adelaide, üliosav altkäemakse kasseeriv jäägermeister Weps ja tema õepojast kergemeelne võlgadetegija krahv Stanislaus.

Viini opereti kuldajastu lõpul kirjutatud „Linnukaupleja“ autor Carl Zeller oli ametilt jurist. Kõrvalharrastusena kirjutatud heliloomingust on maailmamuusika varasalve jäänud operetid „Linnukaupleja“ ja „Mäekaevur“. Zelleri muusika on meloodiarikas, särav, kerge ja rahvalik. Peale mainitud teoste kirjutas Zeller veel hulgaliselt operette ja ühe ooperi, kuid teatrite raudvaraks on jäänud siiski need kaks teost. „Linnukaupleja“ jõudis esmakordselt Estoniasse 1911. aastal. Viimati oli operett teatri mängukavas hooajal 1955/56.

LAVASTUSMEESKOND
Lavastuse muusikajuht ja dirigent: Lauri Sirp
Dirigendid: Kaspar Mänd, Vello Pähn
Lavastaja: Marko Matvere
Kunstnik: Kristi Leppik
Valguskunstnik: Margus Vaigur (Endla Teater)
Animatsioon: Marili Sokk, Urmas Jõemees (Faasan Film)
Koreograaf: Marina Kesler
OSADES: Adam, linnukaupleja Tiroolist: Urmas Põldma, Reigo Tamm (Teater Vanemuine) Kirja-Kristel, kirjakandja: Kadri Kipper, Kristel Pärtna Parun Weps, jahiülem: Rauno Elp, Jassi Zahharov Krahv Stanislaus, tema vennapoeg, ohvitser: Andres Köster, René Soom Kuurvürstinna Marie: Helen Lokuta, Janne Ševtšenko Schneck, külavanem: Mart Madiste, Urmas Põldma Professorid: Argo Aadli (Tallinna Linnateater), Tõnu Kilgas, Väino Puura, Jan Uuspõld Paruness Adelaide: Juuli Lill, Terje Pennie (Ugala Teater) Proua Nebel, kõrtsipidajanna: Lydia Roos Jette, ettekandja: Airike Kolk Teener: Georg Gurjev, Aare Kodasma

Prints ja kerjus - Estonia

Kõigepealt tahan ma tänada oma uut ja head kolleegi, tänu kellele ma üldse sattusin „Prints ja kerjus“-e esietendusele. Nimelt pärast tutvustava materjali nägemist otsustas ta, et tema 4-aastase jaoks on natuke vara minna „maharaiutud päid“ vaatama. Ja olles nüüd ise seda etendust näinud, siis ei jää mul üle muud kui nõustuda. Kuigi tegemist on ju muinasjutuga ja samas kui palju nüüd seal sellest verisest ajaloost otseselt sotti sai (peale muidugi otseselt "pea maharaimise" - mis "peaaegu" aset leiab), aga ka muidu kaldun arvama, et paaritunnine ooper võib siiski nii väikese lapse jaoks jääda segaseks ja pigem mõjuks kannatamise kui naudinguna. Otse minu taga istunud 5-6 aastane hädaldas (häälekalt) pool etendust, et tal on igav. Lisaks oli enamus publikust täiskasvanud või igatahes pikemakasvulised ning isegi istmepatjade abil ei suutnud need vaesed tagumiste ridade lapsed lavale näha. Samas eks lapsi ole ju ka erinevaid. Kasvuteema kõrvale jättes usun, et mõne puhul võiks juba 7-8-9 aastasel seal põnevust piisavalt olla, mõne teise jaoks sobiks, aga alles 10-11 aastasest alates.

Igatahes algas Estonia esietendus juba teatrimaja ees – punase vaibaga. Uhke ja ilus algus põnevale loole ja lavastusele. Põnevale just eriti sellepärast, et Linnateatri Piusi-kaksikud on kutsutud peaosadesse (nende esimesed ooperirollid :)). Lisaks on tegemist esimese Andres Puustusmaa ooperilavastusega, esimese Priit Pajusaare kirjutatud ooperiga ja tagatipuks ka esimese Aapo Ilvese ooperilibretoga. Kuigi Piusid ju tuntud näitlejad juba, Puustusmaa ju tuntud (filmi)lavastaja, Pajusaar ju tuntud helilooja ja Ilveski kirjutanud juba palju laulusõnu.

Minule isiklikult valmistas heameelt teadmine, et Jassi Zahharovit saab üle pika aja jälle laval näha ning ETV-st nähtud videomaterjali põhjal oli oodata ka suurepärast kunstnikutööd. Rääkimata sellest, et Estoniasse minek on alati keskmisest pidulikum teatrikülastus - sellel päeval kui on sinna majja asja, on täiesti isemoodi aura.

Millegipärast ma ikka ja jälle imestan Estonias, et see lava polegi nii suur kui ma seda alati mäletan (ei tea, kas on sissejuurdunud tunnetus lapsepõlvest, ehk - lapsena tundus see suurem?). Samas eks muusikalis, ooperis ja balletis on tavaliselt ka palju rohkem rahvast laval kui draamalavastustes ja kui lava on inimesi täis, siis see mõjubki väiksemana. Igatahes on terve tükk rahvarohke ning selliseid stseene kui laval oleks ainult 1, 2 või 3 inimest, need võib ühe käe sõrmedel kokku lugeda. Kõik on (peaaegu) nagu ühele ooperile kohane - ülepaisutatud tunnetega ooperilauljad, uhked kostüümid, taevani ulatuvad dekoratsioonid ja lauluhääled, mis on elust suuremad. Panin sinna sulgudes "peaaegu", sest ega draamanäitlejatest mõne kuuga ooperilauljaid ei tee. Piusi vendade laulmine ei jätaks ka Russel Crowe-d häbisse (Les Miserable filmiversioonis). Probleeme on nii tempo- kui helistikupidamisega. Teravat kõrva häiriks kindlasti sada häda, aga minusuguse jaoks, kes tegelikult hindab näiteks Jassi Z laulmise juures tema selget diktsiooni (JZ laulmise juures jumaldan ma kõike) ning seda, et saab aru ka libreto sõnadest, siis oli see lausa kingitus, et kaasatud olid ooperi mõttes mitte-professionaalidest peaosalised. Tühja sellest lauluhäälest - ongi seda teatud vajalikku dramaatilisust juures kui hääl väriseb või liigub emotsioonide kütkes kõrvalhelistikes :) Piusi vennad on laval põnevad jälgida ning kaasaelamine on garanteeritud! Kusjuures tämbri ja lauluhääle poolest on nad täiesti eristatavad (no eks välimuse poolest nüüdseks ikka ka juba). Tabasin juba enne etenduse algust end oma peas vendade vahel rolle jagamast, aga huvitav, et Märt ongi rohkem kuningapojalikum ja Priit sobivam just sinna nö.tagahoovide printsiks... neil on selline olemuslik vahe täiesti olemas.

Muusikalises mõttes on Pajusaar kirjutanud emotsionaalse ning muinasjutulise helimaastiku. Tüki kõige tugevaim (ilusaim) hetk saabus minu jaoks teise vaatuse alguses. Inglihäälne Janne Ševtšenko laulmas sellest kuidas "võib elu minna vahetusse muinasjutuga". Imeilus ballaad ja Janne hääl sulandus muusikaga ühte tõesti "muinasjutuliselt". Lisaks Jassile ja Jannele hiilgas oma lauluhäälega eriliselt veel ka Aare Saal kerjuseriietes printsi ihukaitsva saatjana - tagahoovidest tagasi lossi. Ja tõelise üllatuse pakkus Ingel Marlen Mikk, kes on ka üks Estonia Pipidest (minu nähtud Pipi oli Nele-Liis Vaiksoo). Minu jaoks oli see temaga esmakohtumine, aga tema hääl lausa helises nende ooperihäälte vahel ja sobis metsaneiuks kui valatud. Selline, kerge kahinaga hääl ja ometi nii klaar ja ilus. Tõeline nauding! Ja peaaegu oleksin unustanud Triin Ella - ema rollis... nii armas esitus, lisaks laulmisele ka näitlemise mõttes ("ema tunneb ju oma lapse ikka ära"). Kuigi roll ise on üpris pisike, oli see meeldejääv. Ja kõigele lisaks - täiesti hämmastav, aga ma oleks nagu kuulnud Gurjevi häält sealt rahva seast... aga kas tõesti ta pojal Georgil on nii sarnane hääl isa Rostislaviga?

Tantse on vähe, kuid koreograafia on tasemel. Esimene pikem tants, kui käed huvitavalt ripuvad tantsijatel, mõjus visuaalselt põnevalt. Mitmes kohas tekkis küll kahtlus, et kas tantsijad üldse on piisavalt head sellisele koreograafiale. Need lihtsalt ei saanud olla professionaalid või siis nad polnud veel jõudnud neid tantse piisavalt treenida ja sisse tantsida (eriti häiris üks lühemat kasvu esitantsija). Näiteks pärast pöördeid oli pooltel raske positsiooni hoida. Kui muusikakõrv pole mul veel nii arenenud, siis tantsimise seisukohalt oli see paras põnts Estonia tasemele. Samas, balletis ma sellist (madalat) taset varem näinud pole ja sellepärast tekkiski kahtlus, et ju need ikka harrastustantsijad olid. Vähemalt suurem osa neist.

Loo seisukohalt ei ole vist pikemalt seda mõtet lahti seletada, sest kõik ju teavad ja tunnevad printsi ja kerjuspoisi kohtadevahetamise lugu. Seiklusjutte maalt ja merelt legendaarne raamat ja minuvanused ehk mäletavad ka vana head vene lastefilmi, mida sai lapsena pühapäevahommikuti ikka ja jälle oodatud. See oli kindlasti üks lemmikuid toona, mida õnneks näidati ka korduvalt. Mark Twain olevat kirjutanud selle tagamõttega, pannes mahlakalt kõrgeima klassi esindaja tundma enda nahal kõiki neid jõhkrusi, mida 16.sajandi Inglismaa aadlikud oma alamatele pakkusid. Henry VIII aeg on minu jaoks alati olnud üldse üks briti kuningliku ajaloo põnevamaid etappe. Alates tema 6st naisest lõpetades tema tütarde saatustega. Printsi ja kerjuse "prints" on Edward VI, ehk Henry ja tema kolmanda naise, Jane Seymore-i poeg. Edwardi ristiemaks muideks sai Henry tütar Mary (tema esimesest abielust), samuti tuntud kui "Bloody Mary". Edwardi ema Jane teadupärast suri paar päeva pärast sünnitust, seega Edward pidi palju lapsena üksi olema ja ju see igavus teda seal kummitada ka võis, nagu Twain selle raamatusse kirjutas. Kindlasti oleks printsil olnud põnev sellises olukorras maailma näha. Aga nagu ikka - ole ettevaatlik oma soovidega - võid saada kõik ja rohkem veel...ka seda mida ei soovi... Eks ta selline natuke naiivne on, aga muinasjutud ju peavadki olema. See ongi nende võlu :)

Hinnang: 4 (hea lavastus ja ka muusikaliselt õnnestunud ooper. Pajusaare käekirja on tunda ja sellise taseme äratuntavus on tõelise kunstniku tunnus. Ilvese sõnad on väga lauldavad ja lugu tuleb üldjoontes väga hästi tekstitihedast ooperist välja. Kohe mõnus, et see lugu ja "teekond" seal tõesti olemas on, ooperites on ju tihti vaid üks oluline nüanss, mille ümber kogu tegevus pöörleb. Puustusmaa lavastus on võimas ja näiteks pearaiumise koht võttis lapsed saalis ahhetama küll. Päid oli ju ka siin ja seal mööda lava. Ühe seest isegi joodi ja ka teatrimaja ees oli üks vardasse lükatud :) Kõik liikumine oli sujuv ning loogiline. Ingrid Proosi kunstnikutöö pääses eriliselt mõjule kostüümides ja karakterite kujunduses- näiteks põnevad mustad "oinalikud" või "kitselikud"sarved olid õukonnadaamide valgetel parukatel pead ehtimas. Lavakujundus oli pigem lihtsamat sorti, kuid mängis hästi mitmeski mõttes kaasa. Küll tegevuskoha vahetusena - ribiseina tausta muutes liikus tegevus tagahoovi või kuningakotta - kui ka metsapuustikuna kui seinad üldse eemaldati. Minu meelest igati õnnestunud lavastus ja Jassi öeldud sõnu võib täiesti ette kujutada, ehk seda kuidas Piusid Estonia maja tavapärast elu natuke elavdavad. Igatahes usun, et nad elavdavad ka tavapärast Eesti publikut liikuma meie armsa ooperimaja suunas. Ja ma olen veendunud, et selle etenduse vaatajad ei kahetse. Minule igatahes väga meeldis!)

Tekst lavastuse kodulehelt:

Prints ja kerjus

Muusika Priit Pajusaar
Tekst Aapo Ilves / Mark Twaini jutustuse ainetel

Maailmaesietendus Rahvusooper Estonias 26. jaanuaril 2013
Vaata blogist, kuidas lavastus sünnib!
Mark Twaini põneva noortejutustuse ainetel loodud ooper räägib kahe poisi uskumatutest seiklustest. Ühel ja samal päeval sündinud Walesi troonipärija Edward Tudor ja Londoni kerjuspoiss Tom Canty on sarnased nagu kaks tilka vett! Edward unistab vaheldusrikkast elust vabaduses, kus keegi teda ei käsuta ning Tom tahaks üle kõige maailmas nautida külluslikku eluviisi, kus pole puudust maiustustest ega kuninglikust meelelahutusest.
Nad kohtuvad juhuslikult ja vahetavad riided ning… ka elud? Karmis tegelikkuses, kus ähvardavad Londoni pimedatel tänavatel varitsevad mõrtsukad ja keerubid ning lossis, kus petturite pea kohal ripub halastamatult timuka kirves, õpitakse tundma üksteise elude pahupoolt. Pöörased seiklused, milles kummagi poisi elu ripub sageli juuksekarva otsas, viivad Tomi ja Edwardi taas kokku ning nende saatuse otsustab küsimus, mille vastust võib teada ainult päris prints…
Osades Märt Pius (Tallinna Linnateater), Priit Pius (Tallinna Linnateater), René Soom, Jassi Zahharov, Rauno Elp, Aare Saal, Rosanna Lints, Janne Ševtšenko jt.

Lavastusmeeskond

• Lavastaja: Andres Puustusmaa
• Dirigendid: Mihhail Gerts, Risto Joost
• Kunstnik: Ingrid Proos
• Valguskunstnik: Anton Kulagin
• Koreograaf: Elo Unt (Eesti Tantsuagentuur)
• Koreograafi assistent: Üüve-Lydia Toompere
• Orkestreering: Tõnis Kõrvits, Rasmus Puur