Michal Snunit on Iisraeli (nais)ajakirjanik, luuletaja ja lasteraamatute autor. Praeguseks 85-aastase daami vast elu tuntuimaks loominguks on (vähem kui tunniga loetav) "Hingelind". Õhukese raamatu lehtedel on suur pilt ja mõni rida teksti, nagu teatud tüüpi (eelkõige vast väiksematele mõeldud) lasteraamatutel ikka. Ent see pole mingi tavaline lasteraamat. Jah, lapsed saavad seda lugeda nagu muinasjuttu, aga täiskasvanutele kujuneb lugemiselamusest Exupery "Väikse Printsi"-laadne mõistulugu. Eesti keeles on seda välja antud juba paar korda (mõlemad korrad lõpuni välja müüdud) ning kui võrrelda mõnedes teistes keeltes välja antud versioonidega, mis on elu jooksul näppu sattunud, siis Reti Saks'a illustratsioonidega, on eestikeelne versioon üks ilusamaid.
Mina läksin Eesti Noorsooteatrisse eelarvamusega, et asun vaatama väikelastele mõeldud lavastust. Oma armsuses ja isegi näitleja sissejuhatava hoiatusega, et kohe kaob valgus, sobibki see vaatamiseks juba üsna noorest east alates. Rahva Raamat klassifitseeris selle raamatuna "keskmisele koolieale, ehk 13-15 aastastele", Eesti Noorsooteater on toonud sihtrühmana välja kõik vanuseklassid. Peale vaatamist võib tõdeda, et ühtviisi panigi see ka keskealise mehe mõtteid mõlgutama ja seoseid looma.
Meil kõigil on sees oma hingelind. 3 lapse isana tean väga hästi, et lastel, aga tegelikult ju ka meil täiskasvanutel endalgi, on vahel raske kui igasugused tunded lendavad üle ning justkui vallutavad iseenda, halvates mõtted ning mõnikord suisa ratsionaalse tegutsemise. Oleme nagu oma tunnete ja mõtete piiravas puuris. Aga tegelikult, nagu Johan Elm'i enda dramatiseeritud ja lavastatud Snuniti mõistuloo lavalugu hästi selgeks teeb - meil on ka võime ise otsustada, mida tunneme. Ja eelkõige võime teha mida saame-tahame, et tunda teisiti. Mõnikord on lihtsalt vaja selle võime meeldetuletust või isegi pigem teadvustamist. Ja isegi kui kohe nipsust seda ei saa, siis ülekantud tähenduses võime ikkagi hakata teed sillutama soovitud suunas. Hea ju siis kui see hingelind end ilmutab ning oma nokaga meile selle võimaluse meelde tagasi toob.
Lastele ja eriti väiksematele lastele on lugu jälgitav ja võetav ka kui muinasjutt inimlapsest ja tema ellu ilmuvast linnust, kes tüdrukut "lendama" õpetab. Samas kooliealistega saab juba vestelda tähelepanekutest laval ja kõrvutada neid meie sisemaailmaga. Imeilusad allegooriad, mida siin Elm on suutnud intelligentselt jätta vaatajale ositi ka enda tõlgitseda, andes kätte piisavalt mõtteotsi, aga mitte laskudes kõige äraseletamisse, mida ehk tavaline lastelavastus eeldaks või isegi nõuaks. Kõik sihtrühmad seega on hoitud ja saavad selle kätte, mis neile mõeldud.
Ja ikkagi - kuidas lasta lahti oma "puurist"? Kuidas mõista ja mõtestada oma tundeid? Eriti kui mõnikord on ju neid arusaamatult palju ning väga erinevaid korraga?
Veidi üle pooletunnine lavastus on "lühike, nagu lapsepõlv". Eugen Tambergi imelised kostüümid ja Epp Kubu eriline videokujundus (animatsioonidega) tegelaste jalge all, muudab selles lavaruumis viibimise ka iga publikuliikme jaoks muinasjutuliseks. Markus Robami helilooming ja muusikaline kujundus annab omalt poolt vaatajate hingedele tiivad, et tüdruku ja tema hingelinnuga see lend kaasa teha. Kärt Karro on ise komeedina meie valguskujunduse tipptegijaks tõusnud ning ideaalselt siin hämaruse ning soojade toonide ning ajuti ka värvidega mängib kaasa kogu tegelaste teekonnale, aga ka meie igaühe teekonnale iseendasse. Publik istub kahel pool ja meie vahel tegutsevad tegelased. Geniaalne lahendus, sest jäi mulje, nagu mängulavaks olekski "lennurada", mida mööda võib lendu tõusta?! Ehk veel üks ilus allegooria ka kunstniku-lisandina, ideaalselt teksti sisuga kokku harmoneeruvalt.
Ja need kaks tegelast - tüdruk ja tema hingelind. Mõlemad annaks nagu kõik, et meil kõigil selles ruumis oleks hea olla. Mõlemad näitlejad mängivad ekspressiivselt, lastele mängimise stiilis, aga seegi ju kooskõlas just teose endaga, ehk niimoodi lastele oma, aga ülekantud tähendused saavad täiskasvanud inimesed sellest ise üles leida, mis ongi üks suurimaid materjali võludest. Alguses tunduski, nagu oleksin jälle see 5-6 aastane lasteaiapoiss, kes vabalt oleks võinud "armuda" Laura Kukk'e naksakasse ja siiralt segaduses olevasse plikasse. "Poiste" värk ju - ikka on vaja võimalusel "päästa" :) Aga päästma tuleb seda tüdrukut hoopis Taavi Tõnissoni kehastatud "Hingelind". Pika noka ja uhkete tiibadega. Linnulik oma liigutustes, targalt pead kallutades, jälgides ja sekkudes, sest sel tüdrukul on ilmselgelt seda "sekkumist" vaja. Seletab lahti, kuidas meie sees on paljude sahtlite ja soppidega kummutid ning neid avades võtamegi välja tunded, mida parajasti vaja on. Andes mõista, et neid laekaid teadvustades ja tundes, valitseb meie sisemuses kord, mis teeb ka elu lihtsamaks. Taavi "lindu" tahaksime me ilmselt endale sõbraks kõik. Ja oma hingelinnuga sõber olemine ongi väga oluline. Mõlema näitleja siiras mängumaneer viib nad meie, vaatajate, lahtistest südametest sissemurdmata otse hingeni välja.
Hinnangut anda päris tavaliste mõõdupuude järgi sellele lavastusele pole võimalik, sest esiteks peaks siis tõesti seda tegema igast vanusegrupist eraldi lähtudes ning lisaks oli tegemist ikkagi tavalisest teatrikülastusest tunduvalt lühemaga (see harv ja mõnus tunne, et tahaks "veel" ja tahaks "rohkem"). Aga see, milles oli võimalus viibida selle lühikese pooltunni jooksul oli kahtlemata imeline! Alatajust tulid meelde Doris Kareva luuleread: "Panen vaikuse kinni ja tõusen. Nii hea oli. Käisin vist kaugel". Ehkki käia saab selle lavastuste etendustel hoopis õige ligidal - meis enestes. Mnjah... see lavastus tervikuna oli nii hõrk, poeetiline ja tunnetel mängiv, nagu hingekeeltel mängiv luule...
Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed fotod tegi Gabriela Järvet):
Hingelind
Iga inimese sees elab tema hingelind. Mõni inimene suhtleb linnuga tihti, mõni kuulab teda harva ja mõni kuuleb teda vaid korra elus. Aga hingelind on hea ja tark ja teda võiks kuulata, sest tema teab alati. Hingelinnul meie sees on palju laekaid ning ta teeb alati lahti just sellise, mida vaja – naermise laeka või vaikimise laeka, üksinduse või läheduse laeka. Tihtipeale ei tea inimene isegi, mida teha või kuidas ennast tunda, aga siis avabki hingelind laeka ja...
„Hingelind” on poeetiline ja vaatemänguline lavastus sellest, kui keeruline võib olla iseendast ja oma tunnetest aru saada ja sellest, kui eriline on tunda, kui keegi sind selles aitab. Lavastus sellest, kuidas ise ennast hoida ja aidata.
Lavastus põhineb Michal Snuniti lasteraamatul „Hingelind”.
Mängivad
Taavi Tõnisson ja Laura Kukk
Autor Michal Snunit
Tõlkija Kristiina Ross
Lavastaja ja dramatiseerija Johan Elm
Kunstnik Eugen Tamberg
Valguskunstnik Kärt Karro (Tartu Uus Teater)
Videokunstnik Epp Kubu
Helilooja Markus Robam
Esietendus 7. septembril 2025 ovaalsaalis
Vanusele 3+ (Väikelapsele, Koolieelikule, Koolilapsele, Noorele, Täiskasvanule)
Kestus umbes 30 minutit
