Vana hea telelavastus “Kala neljale”(1979) jõudis lõpuks Eestis ka päris teatrilavale (telelavastus ise omakorda baseerub Saksa 1970.a telefilmil). Minu nähtud versioon elustus imeilusas Anija mõisa atmosfääris- ideaalselt sobiv kombinatsioon just eriti selle lavalooga. Olles mainitud teleteatrit varajasest lapsepõlvest peale nii palju kordi vaadanud, et praktiliselt on nii sõna-sõnalt kui stseen-stseenilt detailideni pähe kulunud…ehk tõesti üks neid kõige-kõigemaid! Aga on ju seal ka SELLISED NÄITLEJAD koos, eks! Sellest ka mõningane kahtlus, kas üldse minna uusversiooni vaatama?
Kahtlus oli täiesti asjatu!
On ikka suur vahe, kas lugu jõuab sinuni läbi ekraani või vaadata seda nii, nagu oleks tõesti “kala neljale”, ehk lisaks Heckendorfide kolmele õele, oled ise hoopis see “neljas” laua ümber (mitte teener, kes ju sama kala ei söönudki). Ja nii intiimses mängukohas (läbi kahe, omavahel avatud mõisakorteri toa), et tunnedki end nagu kärbes seinal (tuli sedatüüpi “lähedaltvaatamisest” meelde kunagine Linnateatri "Kes kardab Virginia Woolfi", kus samuti sai olla väikses, kodukorteri tüüpi ruumis koos tegelastega, otsekui tõesti nende mängu osana). Selle väga atmosfääritundliku ja kammerliku lavaloo tõi publiku ette Anne Velt. Kunstnik Killu Mägi ilmestas olmet nii vanade asjade kui eriti suurepäraselt tabavate ja ilusate kostüümidega - kübaratest kingadeni välja! Ja muusikaline kujundaja Artur Raidmets (mitte ainult minu, aga ka kõrvaistujate jalad pidevalt üle põlve nõksusid rütmis kaasa! Anne kohe oskab neid oma muusikalisi kujundajaid kaasata... kui meenutada ka eelmise ja samuti tuleval suvel uuesti etenduva "Nõid" lavastuse Mick Pedaja'ga täistabamust) viivad meid siin kusagile 1920ndatesse (kuigi originaal toimub aastas 1838, andsid just eelkõige riietus ja muusika siinsele uue, kuid siiski mõnusalt sobivalt eripärase ajastutunnetuse). Tõlge on muide teine ja 1:1-le ei kopeerita legendaarset telelavastust, ehkki väga kaugele sellest ka ei minda (alustekst on ju ikka sama). Ent "saatan peitub detailides", näiteks on Tarvo Krall teenrina hapum, vast isegi nõksu tüdinum vanatüdrukutest õdedest, järsumgi, ehkki teenri pieteeditunnet kaotamata, st. mitte nii "peetud" kui Heino Mandri oli, aga siiski kahtlemata oma positsiooni teadev ning ka suuremas osas ajast alandlikkuse kaksiknägu hoidev... Sest see tegelane on huvitavalt kompleksne - üks ühele peab ta ju naisi nii moosima kui ka välja pressima, kõigi kolmega koos olles hoidma teist joont, nii selle kogu fassaadi taga on veel kolmaski - ise oma väsimuse ja unistustega. Kummaline, aga Tarvo tundub Heino Mandrist tunduvalt noorem oma rollis, kuigi tegelikult oli Heino seda mängides vaid 4 aastat vanem. Hoopis noorem tundub Katrin Valkna Ita Everist, aga Ita oli üllatus-üllatus Katrinist suisa 3 aastat noorem (õdedest vanimat mängides)! Tarvol on viimasel 2-3 aastal nagu mingi uus tase mängu lisandunud…tema puhul on selgelt võrdlus veiniga asjakohane, sest teatav küpsus muudab ta koomikuslepi laiemaks, traagikanoodi oskuslik sissetoomine ehedam ning miimika-pilkude ja rõhuasetuste parem ärakasutamine sinna juurde muudab ta karakterid mitmemõõtmelisemateks ja seeläbi ka huvitavamaks. See teener siin oleks tegelikult olnud täiesti üks senise teatriaasta tippude seas, kui poleks olnud nimede segiajamist (mis mind kui luubiga vaatajat ja kaasamõtlejat siiski pisut häiris, olgugi, et ka sellel vananeval teenril võivad kõik need C-tähega 3 õde pidevalt sassi olla😂), ehkki hea ja oma sügavuti-minekus ikkagi vägagi nauditav (ja eriti just sellepärast, et ta on tõesti käeulatuse kaugusel ning iga näovärahtuski oleks nagu otse näost näkku paista). Vaadates soovitan tähele panna ka tema mängu puistatud poolmärkamatuid detaile!
Katrin ja tema "nooremad ōed" Merilin Kirbits (Luule Komissaroviga sama roll) ning Liis Haab (Ines Aru rollikaaslane) ilmselgelt naudivad, nagu Tarvogi, selle musta, kriminaalse komöödia mängulisust, sest kõik karakterid on ju väga mahlaselt karikatuuride piiril, oma eripärade ja igaüks isemoodi armusuhtes oma teenriga. Omamoodi naljakas ja ehk elulinegi on see, et naised jah, on isemoodi suhetes, aga mehel on neist kõigiga enamvähem täpselt samasugune (vähemalt suhtumine... ning samade võlumise- hiljem ka väljapressimisnippide kasutamine - MOTT - mehed ongi "lihtsamad").
Katrini sirgeselgsem õde on vast eriliselt nauditav just nendes stseenides, kus ta oma tegelasele suuri, ümmargusi silmi saab teha - seda nii “üllatudes” kui ka näiteks oma “jõupositsiooni rõhutades”🙂 Katrinis on minu jaoks teatav annus vanakooli näitlejat, mis mõnikord ta karakteritele kaasa mängib ja teinekord näib sellest lahti murdmine murdmisena (kuigi enam mitte nii nagu varem). Siin on ta hoopis rõhutanud seda, sest tegelane ju ka “vanakooli preilna” ja seega Katrini lahendusena kange ja vanema õe ning rahaasjade korraldajana justkui “raudse leedi” kehastus, kes saab erilise särtsu sisse just tänu nendele väikestele tüpaažist (näiliselt aga selgelt meelega naljakalt kohmakatele) “väljatulemistele” (näiteks teenriga tantsides või lõpu "hullumises"). Merilin Kirbits'a kehastada on vast suurima (suhte)kiiksuga õde, kes tahab teenriga rollimängu mängida, et saada oma seksuaalset rahuldust. Tema on hoopis teistmoodi jõuline - maalähedasemalt, mitte kõrgema klassi pärijannalikult, nagu Katrini tegelane, vaid laiemalt-lopsakamalt. Merilin näib viimasel ajal olevat üldse mängulises mõttes ja seda just eriti koomilisemates-, karakteri- ja karikatuursemate tegelaste rollides tippvormis (peenekoelisemaid ja sügavamalt dramaatilisi rolle lihtsalt ei ole juhtunud siinkirjutaja temalt viimasel ajal nägema... kuigi just "dramaatiline", ehk ehtne "draamakuninanna" ongi just see tema õde siin). Tihedad impromängud on Merilini viinud selleni, et igas misanstseenis rohkem kohal olla polegi vōimalik... lugedes partnereid ja reageerides maitsvalt mõnusate detailidega. Muide seda oli märgata ka Tarvo puhul, näiteks kui Merilin õhus piitsa vibutab, siis Tarvo korraks (teise toa diivanil) teeb võpatuse- no tõesti vaimustav partneritunnetuse-, kokkumängu- ja detailitase!)
Vaheajal teatrikaaslasega vesteldes, tõdesin, et ahmisin Merilini igat nüansseeringut. Kuigi temal ja Katrinil on vast just “mängulises mõttes” jagatud natuke väiksemad kaardid, võtavad nad mõlemad siiski kõvasti rohkem siit välja oma partiidega kui võiks eeldada. Liis Haab muutub minu jaoks roll rollilt ikka veel üha paremaks. Hämmastav... Mis omakorda viib järeldusteni, nagu ta oskaks igast uuest rollist-koostööst enda jaoks üha uuesti ja uuesti midagi juurde ammutada. Olen siiani tunnetanud vaatajana neid tema stambideemoneid, aga vaikselt ja kindlalt on (silme all) toimumas neist vabanemine. See noorem õde tema kehastuses on natuke “hiirekene” (võiks vabalt olla ka sugulane eelmainitud "Kes kardab VW" hiirekesele), habras ja kohe-kohe katkiminev, aga teenri alatusele vastu astudes näitab ka oma tegelase teisigi palgeid... vastu seina surutuna inimesed ju ka päris elus alati näitavadki. Kuigi oma tüpaažilt on nad ju Ines Aruga täiesti-täiesti erinevad, tabasin üllatusega just nende kahe loodud tegelastes kõige rohkem omavahelist sarnasust (mul on tunne, et ka autori poolt on ehk just see tegelane nii tugevalt väljajoonistatud tänu tegevustikulisele eripärale - see va mõrvakatsega pidevalt vahele jäädes ning seeläbi üha koomiliselt uimasemaks muutudes :)))))) Liisile näib mängides see “unetu õde” ehk veelgi omasem kui Inesele. Võibolla sellepärast mõjus ka Ines rohkem koomilisemalt (murdes iseenda tüpaaži), aga Liisi tegelase "võitluses" jällegi huvitavalt see koomilisus segunes natuke ka kaastunde äratamisega, mis andis muidu ju üsna kahemõõtmelisele tegelasele kolmanda siin juurde. Ehkki see võib vabalt olla ka veel üks vahe ekraani- ja päristeatri vahel. ”Teater ON kohalolu kunst”, muidu on see siiski pigem film. Aga eks film võib ka ju hea olla… paremgi… Üldse peale etenduse lõppu mõtlesin, et kuigi jah, see lugu on peas, siis nautisin täiega oma lemmikkohtade ootamist…näha oma silmaga otse mu ees toimumas seda, mis on siiani vaid ekraanilt mällu talletunud. A la, kuidas see vōi teine “päriselt” silme ees sünnib…sellel on täiesti oma võlu.
Hinnang: 4
Ei saagi aru, et miks ma nii üllatunud olen, et see sedavõrd meeldis... ilmselt ikka sellest hirmust, et kui oled näinud (arvatavasti perfektset) Ita-Heino-Luule-Inese mängu, siis no ei olegi ju võimalik teha "paremini". Aga ei tulnud pähe, et üks asi on teha paremini, aga teine teha oma- ehk no loomulikult isemoodi. Kuigi jah, ehk lõppude lõpuks see nüüd väga sisulises mõttes ju teistmoodi polnudki, aga tugev materjal ja hea mäng, erilises kohas ja ennast sajaga panustanud lavastajalt ja teistelt nii laval- kui taustategijatelt võrdub lõpuks ikkagi kokku ühe vägagi toreda teatrielamusega. Just see "möödunud aegade" atmosfäär ja mängukoht ning intiimsus + näitlejate mängu lähedus. Mina nautisin ja jäi mulje, et ka teistele ümberringi publikus meeldis. Saalist lahkudes paratamatult juttu kuuldes, tõdeti, et see on ju tuttav lugu küll, aga ilmselt suurem osa inimestest ei vaata vanu telelavastusi üha uuesti ja uuesti üle. Ent nii mõneltki kostus ka vägagi meeldiva taaskohtumise tõdemust. Minult kaasa arvatud.
Tekst lavastuse kodulehelt (seal ja Ajateatri FB lehelt on pärit ka siinsed fotod, fotograaf Kalev Lilleorg):
Kala neljale
Autorid: Wolfgang Kohlhaase ja Rita Zimmer-Gawrikow
Tõlkija: Hannes Villemson
Lavastaja: Anne Velt
Kunstnik: Killu Mägi
Valguskunstnik: Teet Orupõld
Muusikaline kujundaja: Artur Raidmets
Näitlejad: Tarvo Krall, Katrin Valkna, Merilin Kirbits, Liis Haab
Fotograaf: Kalev Lilleorg
Kolm õde – Clementine Charlotte ja Cecile, suvemõis, pärandus ja suhted, mis päevavalgust ei kannata. Lisaks teener Rudolfi suured unistused, mis oma kirglikkuses kõikide jaoks lõpuks lausa saatuslikke pöördeid võtavad. Kuhu see suur salatsemine välja viib, seda saab teada musta huumori ja irooniaga vürtsitatud mõnusas lavaloos.
Ajateater kutsub lavastusega mõnusat õhtut veetma, muigama ja elu humoorikama nurga alt vaatama sel kummalisel vastandumiste ajal, mil argielu oma hirmtõsist ja teravat poolt näitab . Nautigem õhtut ja tõdegem – teater ühendab!
