Lahenduste ministeerium - Eesti Noorsooteater - 2024 Suveteatripäevik 1.sissekanne

Eesti Noorsooteater ehk täpsemalt lavastaja Taavi Tõnisson oma trupiga, tõid möödunud nädalavahetusel välja uhiuue laste- ja pereteatri lavastuse “Lahenduste ministeerium”. Siret Campbell dramatiseeris Hollandi lastekirjaniku Sanne Rooseboom’i (ka eesti keeles ilmunud) raamatu (muide eesti keeles on ilmunud ka juba raamatule järg- Lahenduste ministeerium ja kadunud van Gogh).

Tegemist on tegelikult lavastusega, mille vaid paar esimest etendust mängitakse teatrimajas sees, edasi läheb see rändama mööda Eestimaa (peamiselt) õuelavasid. Sellest ka arvatavasti kunstnik Kristel Maamägi mõned valikud. Laval on 2 metallkarkassist “maja”, nende vahel laste mängumüür ning igasuguseid graffitiga kaunistatud ning ägedaks tehtud kuubikuid ja planke, mis kõik kokku natuke jätsid ka ühe suure onnide ja kannidega lastetoa mulje. Need “kodud” tõid meelde 5a taguse Viidase lavastatud “Vapruse värinad”, aga sellest pole midagi, sest kontseptsioon just rändlavastusele just selline ju ideaalne…isegi rohkemgi kui tavaliselt vabaõhulavastustel. Aga mitte targutama hakata polnud mul siin plaanis, vaid hoopis kiita kuivõrd mõnus ja lahe see teatrielamus on!

Tegelasteks 8-aastane, 11-aastased ja täiskasvanud. Sellest lähtuvalt minu arvates ka peamine sihtrühm just eelkõige 7-12a + täiskasvanud. Ise käisin seda lasteta vaatamas ning tundsin ka end igati hästi, sest teemad nagu kiusamine (see on aktuaalne samahästi nii koolides kui töökohadel), aga ka headuse olulisus ning kurjuse tappasaamine mängivad kahtlemata kõigi jaoks vägagi õigetel hingekeeltel. Vahepeal ajas laginal naerma ("tuleb 1 mees, kes toob teile interneti sisse...see tähendab mitte teile, vaid arvutile" jms), siis jälle tikkus pisar silma (kui kiusatakse, on kiusatu ise krambis ja kui tuleb siis keegi, kes oskab täpselt sõnadega pahategija paika panna!). Umbes nagu neid kõige parimaid lasteraamatuid lugedes, näiteks Astrid Lindgreni omi. Ja just Lindgreni Kalle Blomqvisti ning tema sõprade Andersi ja Eva-Lotta seikluseid ka see lavalugu meenutas vast kõige enam. Siin ainult olid vastupidiselt just 2 tüdrukut- Niina ja Alfa ning 1 poiss-Ruuben. Vanuseliselt siiski samad ning seiklusjanu ja hea eest võitlemine oma väikeste vahendite võimaluste piires ka selgelt äratuntav. Ka pahade liidri Sixteni asemel on siin hoopis plika Sophia. Selline peegelpilt resoneerub ka just tänapäevaga kuidagi isegi täpsemalt, sest sellises vanuses on praeguseaja koolides millegipärast just plikad need julmemad, suuremadki kiusajad (mis 30-40 aastat tagasi oli veel peamiselt poiste pärusmaa).

Kuigi see tuligi nüüd välja suvelavastusena, siis ma usun, et võiks või isegi peaks olema just klassidega teatrikülastuseks ideaalne. Mängude ja halva/hea ridade vahelt joonistuvad välja mitmed tähelepanu vajavad asjad ja teemad, nagu üksiku lapse märkamine, koos tugevamad olemine raskuste ületamiseks, sh. kiusajatele vastuhakuks, kiusamine on nõme(!) ning tihti just see, kes niimoodi enda võimu saab maitsta, saab sellest jõudu vaid juurde ning ega lapsedki pole lollid, nad näevad ja tajuvad selle ära ning igaks juhuks hoiavad alalhoiu mõttes tugevama poolele. Aga kui näidatagi kuivõrd kole ja nõme see on ning on hoopis cool nõmedate ja nõmetsemiste vastu olla, võib ehk nii mõnigi olukord kas ära jääda või panna ka ümbritsevad märkama ning vähemalt mitte kaasa minema kiusaja ja/või kiusamisega.

Samas ei viibutata siin ka sõrmega, vaid kõike saab ise välja lugeda ning sellise avastamise tulemusel on lootus, et sellest saabki just ise märgates-tõlgendades veelgi paremini aru. Ja kui see lavastus peaks kasvõi ühe kiusamise ära hoidma, on sellel juba üüratult suurem väärtus kui kunstiliselt ka laheda ja väärt elamuse pakkumine.

Ehk siis see salapärane lahenduste ministeerium… Kunagi 50ndatel olla tegutsenud, aga praeguseks enam ei tea sellest eriti keegi midagi. Postiljoni (Mart Müürisepp) tütar Niina (Alice Siil) saab kogemata endale kirja, mille ümbrikult muud ei selgugi, et keegi Ruuben (Hardi Möller) on selle mingile aadressita "Lahenduste ministeeriumile" saatnud. Niina jagab infot kohe ka oma parima sõbrantsi Alfaga (Maria Ehrenberg) ja koos otsitakse üles ka kirja saatja, mis omakorda viib kolmiku ühe salapärase, vaegnägijast naise (Laura Nõlvak) juurde, kes PÄRISELT kunagi töötaski selles ministeeriumis! Tõuseb lootus ministeerium ennistada, sest lapsed on täiesti omapäi ja puhtast heatahtlikkusest hakanud teiste inimeste probleemidele lahendusi leidma. Koos tehakse nimekiri, et ükshaaval ümberkondsetele nende muredes lahendused leida. Ükshaaval või suisa kakshaaval! Samas on sellel teel üksjagu takistusi. Nii neid, millest saab nutikuse või headusega jagu, aga ka mingid kahtlased hõbemehikesed, kes tõesti töötavadki headusele ja lahenduste ministeeriumile meelega vastu! Elulisi paralleele ja tõlgendusvõimalusi ridamisi neile, kes otsivad või tahavad neid seal näha, aga ka lihtsalt põneva, isegi krimkaliku moega seiklusliku loona rohkem kui piisav suurepäraseks teatripäevaks.

Mõtlesin, vaadates, et mõnele väiksemale vaatajale võib osutuda keeruliseks 1h45min ühes vaatuses keskendumine (ja võibolla sinna sobikski üks vaheaeg ka vahele?), aga ausõna, otse minu ees reas olid paar koolieelikust tirtsu, kes küll ainusilmi kogu etendusele algusest kuni päris lõpuni selgelt suure huviga kaasa elasid. Pidevast seisma tõusmisest võis vaid arvata, et nemad, nagu mina isegi, oleks hoopiski väga tahtnud lavale koos tegelastega kah lahenduste ministeeriumi ametnikuks astuda🙂

Liina Sumera muusika ja EiK’i laulud olid nagu täpp i-peal. Kuna EiK on muidu ka räpiliku lauljana ning tabavate sõnumite-lugude edastajana minu muusikamaitse, siis olen võibolla erapoolik, aga kõik 3 laulu, mis meelde jäid ("Hoolimise laul", "Veel 1 piisk" ja "Katuste ja tekkide all" - pealkirjad on siinkirjutaja fantaasiavili, ehk õhust haaratud lausekatked, mida refräänides korrati), meeldisid kohe väga ning need võiks vabalt elada oma elu ka etenduse väliselt raadiohittidena, aga tore, et haakuvate sõnadega aitasid omaltki poolt seda lavamaailma siseatmosfääri veelgi lahedamaks ja ilusamaks muuta.

Taavi lavastusjoonise vast üheks tugevaimaks trumbiks siin on näitlejate mitmekülgne kasutamine mitmetes rollides, kohati ka nii, et üht tegelast mängivad mitu näitlejat. Ja need teatriime alla liigituvad üleminekud, mil juba järgmisel hetkel on sama näitleja taas oma põhirollis laval, ehk eeldad, et ta on ühes lava otsas, ent ta ilmub hoopis teisest kohast välja, sest sellel hetkel oli hoopis keegi teine selle tegelasena - vahva ja ägedalt dünaamiline! Vaid 1 koht on isikliku maitse mõttes selline, mis veelgi paremaks oleks asja teinud... ainult, et see pole üldse lavastuslik, vaid hoopis loos eneses. Nimelt lõpus viimane teemade lahendamine jäi pisut hägusaks, aga seda vaid minusugusele, liialt selguse ja täpsuse pedandile. Oluline on tegelikult see, et kõik sai lahendatud ning päris lõpus jäi õhku veel vahva lootus, et saame ikka kunagi ka tulevikus selle laheda kamba edasisi seikluseid ja lahenduste-leidmise-heategusid veelgi näha-kuulda!

Kogu näitetrupile on küll vaid ainult ülivõrdelisi kiidusōnu! Absoluutselt igaühele! Peategelasi mänginud (uuest hooajast ka Noorsooteatri põhikoosseisus alustav) Alice Siil on ju juba paljudele eestlastele viimase, suurepärase 31.lavakalennu diplomilavastustele lisaks ka mängufilmist "Öölapsed" (parima naispeaosa EFTA!) juba tuttav (ta mängib ka 11.10.2024 esilinastuvas mängufilmis "Vari"). Siin see teatav teravus ja Niinale antud justkui rebaseplikalik (ülekantud tähenduses, tegemist on inimtegelasega) olemus lõi Alice täiesti isemoodi karakteri. Vahva, hoogne, oma kummikutega ähvardav, lahe ja äge tüdruk, kellel on süda õiges kohas. Ka üldisemas plaanis oli tunda lavastajajoonises, et kõikide näitlejate tegelased olid igaüks justkui selgelt loodud näitlejate varasemaidki rolle arvestades omanäolised, ehk just näitlejatehniliselt karakteriloome tulemus, mis ühele näitlejatöödele keskenduvale teatrisõbrale on nagu veel lisaboonus tervikelamusele. Samuti ka Maria Ehrenbergi (vist vene, aga pole kindel) teadmata aktsendiga Niina parim sõbranna Alfa, on taaskord midagi varasemast nihkes uut Marialt. See aktsent ka aitab palju omanäolisele karakteriloomele kaasa, aga avalisilmi, iga asjaga kaasaminev, ent ka ise nupukas ning kaasatõmbav pliks on selline tüüp, keda arvatavasti iga Alfa-vanune tüdruk, aga miks ka mitte poiss, oma ellu vajab. Ja tegelikult mitte ainult siin, vaid justkui ridamisi huvitavaid tegelasi endast viimastes rollides esilemanav on Maria ühe sellise kinkinud meile ka tema Alfa näol…midagi, mida olen ka Hardi Möllerilt siiani pikisilmi oodanud... ja nüüd sain! Väliselt ju ka - vahvate prillide ning ontliku poisi olekuga Ruuben, aga Hardi on tegelase nende väliste vahendite abil ka sügavamalt omaks ja eriliseks loonud. Mina esiti isegi kahtlesin, kas see üldse on tema ja selline olukord on näitlejatööle vaatet ju üks suurimaid kiituseid!

Eriliseks lavastuse lemmikuks rollilahendusena tõusis Laura Nõlvak’u pikkade hallide juustega naabritädi, kes kunagi ise selles va Lahenduste ministeeriumis töötas. Pikemate seletustega tundis ära vanainimeste heietama hakkamise, aga tämbri ja tonaalsusega hoopis kruvis salapära ja pinget, mis oli ka üheks selle seiklusliku mängu tugisambaks. Vaimustav ka selles mõttes, et põhikiusaja parima sõbrannana oli ta ühtlasi kohe järgmisel hetkel ka plikaliku tirtsuna täitsa usutav🙂 Ja muide, kes saali ääretoolidel istub, sellel… Ähh, ei tahagi rohkemat paljastada, et kui ette ja keskele istuda ei saa, siis oma maasikas võib olla peidus ka küljel istujatel.

Õela ja ülbe vingatsi rolli mõnuga võttev Laura Kukk tõesti mängibki oma tegelase ehtsaks pahalaseks. Me kõik teame kedagi sellist - kui mitte enda elust-lapsepõlvest, siis kirjandusest ja sarjadest-filmidest. Isegi plekise ja nagu läikivalt vaheda teraga lõikava kõlaga tegelase hääletoon tekitas ühest hetkest vastikusevõdinat, et miks mõni kohe ei saa muud moodi ennast upitada kui teisi alla surudes. Ja miks see kurjus kuidagi koondubki pahatihti teatud inimestesse. Lisaks on nad osavad manipulaatorid ning neil oleks nagu psühholoogiline tarkus, kuidas mõjutada teisi. Hämmastav ning kutsub esile pikemaid arutelusid, koosmõtlemist ja märkamist!

Laast, aga kaugeltki mitte liist, 110 näo ja teoga mees - Mart Müürisepp - kellest suisa õhkub seda teatavat lahedust, olgu ta siis habemesse kasvanud vana endine meremees, armastav-hoolitsev postiljonist paps, kitarriga popstaar või kestahes muu, kelleks ta ka veel selleski lavastuses jõuab (ümber)kehastuda - no lihtsalt vaata, imesta ja imetle, kui mängleva kergusega see kõik tal näib tulevat karakter karakteri järel, igaüks ise nägu ja tegu ning kellega ta lapsed ning täiskasvanud ühtviisi ära tinistab ning kaasa loo sisse tõmbab!

Saladuskatte all paljastan, et tegelikult ongi see teatrilavastust hoopis 2 ühes, sest kogu loo keskel on peidus ka 1 minikontsert! Ja üldsegi mitte suva lavastustrikk, vaid kohe täitsa päris! 🙂

Hinnang: 4 (lastelavastuste kategoorias 5-)

Megalahe heatujuvitamiin, mis teatriõhtuna mängib ainult trumpidega ning vajutab kõikidele õigetele nuppudele, et lahendused jõuaksid nii tegelastele kui vaatajatele emotsioone tekitavalt kohale!

Üldse ei välista, et lähen kuskil Eestimaa otsas seda selle suve jooksul veelgi kord vaatama-kogema, et näha kuidas need rattasõidud ja muu vabaõhulaval ellu ärkavad, nagu need ilmselgelt lavastades ka mõeldud ongi ning isegi Noorsooteatri maja suurimal laval ja sisetingimustel juba väga vahvalt elustusid!

Tahaks ise ka Lahenduste ministeeriumi ametnikuks! Kuigi samaga oleks vaja ka nende teenust... Ehk isegi väga vajalik oleks, kui selline ministeerium ka olemas oleks... aga tegelikult ju ongi, kui me ise seda oleme!

Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed fotod tegi Siim Vahur ja need on pärit teatri FB seinalt):

Lahenduste ministeerium

ÜHES VAATUSES

u 1 H 45 MIN

KOOLILAPSELE, NOORELE, TÄISKASVANULE

FERDINANDI SAAL

Eesti Noorsooteatri suvelavastus „Lahenduste ministeerium” keskendub küsimusele, kuidas maailma paremaks muuta ja mida me ise saame selleks teha, et elu oleks parem, turvalisem, rõõmsam. Vahel ei aita muu, kui ohjad enda kätte haarata, sest hädasolijat tuleb aidata. Maksku, mis maksab. Headus võidab. Alati!

Lavastus põhineb Hollandi nüüdisaegse lastekirjaniku Sanne Rooseboomi jutustusel „Lahenduste ministeerium”, mis võlub oma värvikate tegelaste, universaalsuse ja vahetu optimismiga. Ajal, mil maailmas muutub kõik aina keerulisemaks, leidub keegi, kes julgeb astuda vastu ülekohtule ja kurjusele, keegi, kes pakub lahendusi, seejuures iseendale tähelepanu tõmbamata.

Varateismelise Niina kätte satub pooljuhuslikult kiri poisilt, kes kiusajate vastu abi leidmiseks pöördub lahenduste ministeeriumi poole. Ehkki Niina pole sellisest ministeeriumist kuulnudki, hakkab asi teda huvitama ja ta otsustab poissi aidata. Parima sõbra ja lähima võitluskaaslase seltsis asub Niina poissi kiusajate käest päästma. See lihtne otsus käivitab seikluse, mis haarab isegi rahvusvahelist tasandit. Mis koht on lahenduste ministeerium? Kas selline organisatsioon üldse eksisteerib? See ja paljud teised küsimused leiavad noorte seikluse käigus vastuse ja nii mõnigi mure saab lahendatud.

2024. aasta suvel mängime lavastust mängupaikades üle Eesti:

08.06 – Kose lauluväljak

09.06 – Kadrina laululava

15.06 – Tartu laululava

16.06 – Rapla laululava

28.06 – Lihula laululava

29.06 – Kuressaare lossihoov

30.06 – Kärdla laululava

04.07 – Märjamaa lauluväljak

05.07 – Viljandi lauluväljak

06.07 – Võru Kandle aed

07.07 – Paide vallimägi

11.07 – Rakvere vallimägi

12.07 – Suure-Jaani lauluväljak

13.07 – Rõuge Ööbikuoru laululava

14.07 – Aruküla laululava

25.08 – Haapsalu kultuurikeskus

NB! Etendused toimuvad vabas õhus (v.a. Haapsalu etendus). Palume kaasa võtta istumisalused ning riietuda ilmastikule vastavalt. 

Autor Sanne Rooseboom

Tõlkija Vahur Aabrams

Dramatiseerija Siret Campbell

Lavastaja Taavi Tõnisson

Kunstnik Kristel Maamägi

Grafitikunstnik TA

Helilooja Liina Sumera

Laulusõnade autor ja esitaja Eik Erik Sikk (EiK)

EiKi laulude produtsendid Maris Pihlap ja Mattias Tirmaste

Valguskunstnik Targo Miilimaa 

Esietendus 26. mail 2024 Ferdinandi saalis. Kõigile vanuses 7+.

Mängivad:

Maria Ehrenberg, Alice Siil (EMTA lavakunstikool), Laura Kukk, Laura Nõlvak, Hardi Möller, Mart Müürisepp

Hingest ja südamest - Eesti Noorsooteater - 2023.a suveteatri 18.külastus

Peegeldus ilmus instagrammis 18.07.2023

Mirko Rajas’e suvelavastuse pealkiri on küll „Hingest ja armastusest“, aga ometi kui seda kellelegi soovitan või üht oma kolmest suurimast (kokku 23st suve esimese poole jooksul nähtud-kogetud teatrielamust kiidan), siis tahaks iga kord öelda pealkirjaks hoopis „Elust ja armastusest“… ilmselt tulenevalt Rudolfi ja Irma loost, millest tekstiliselt mõned tummisemad osad selles lavastuses pärinevad, ehkki kogu lavaloo selgrooks oleva Tammsaare-lõikude kavalkaadis on noppeid nii siit kui sealt meie klassiku kirjaridadest. Lisaks ju veel üksikud (kohati loosunglikudki) laused ja lõigud, mida ohtralt õhku visatakse ning mis toimivad ühtviisi kui sidusaine, lavastuse tekstikunstiline pärisosa kui ka hingest ja südamest mõtteterad elust ja armastusest.

Lavastuse üheks märksõnaks veel on „ilu“, sest Tapa vanas raudteejaamas hõljub mahajäetuse hõng, seintelt koorub värv, ukselöövi täitekaunistuse klaasid on osaliselt katki ning kõigest sellest aimub möödunud aegu ja inimesi. Endist ajastut. Kadunud ajastut. Millest ju tegelikult jutustab ka lavalugu. Ehkki elu ja armastus on ju teemad, mis ei kaota oma aktuaalsust üheski ajastus, milles inimesed osalevad. Nii tekib ka selles, justkui möödaniku aegruumis külas olles kaksipidi magussulnisus - kurbrõõmus tunnetus - keel, inimeste käitumismustrid ja üldse see teatav olek ja kõik ongi nagu vanast ajast, ent need endisaegsed sõnad ja teod on tegelikult uudsemates vormides ka tänapäeval toimumas meiega ja meie ümber.

Kõigepealt oleksin pidanud alustama sellest, et sõitsin teatrisse rongiga. Etenduste kestvus on ideaalselt just nii pikk, et jõuab Tapalt ka Tallinnasse tagasi viimase rongiga ning aplausi venides õhutavad lavaltki näitlejad, et „kes tahab veel rongile jõuda…“ Justkui veel isegi sellega kinnistades, et publikul jääks ikka kindlasti läbinisti üks üdini armas teatrielamus.

Astudes saali, astub publik üle saali sõitvatest rööbastest (kunstnik Rosita Raud), millel sõidavad lavale sisse ja välja ka tegelased ning nende „pagas“, sealjuures on üks olulisemaks kunstilise kujunduse elemendiks kümnete viisi vanu kohvreid. Pagasit, mida me kõik endaga kaasas kanname ja eluvarrelt üha juurde korjame. Ja ehkki enam meie rongid ei tee seda mõnusat tsuhh-tsuhhi, ega vedurid tööta enam auru peal, mida tutsakutena võiks näha õhku haihtumas, pole ju rongi ja romantilisuse kujundlik sild kuhugile kadunud. On see siis otseselt asjade pakkimine, et näiteks oma armsamaga kokku kolida või vastupidi – koguda kokku oma kümme asja ning lahkuda mittetoimivast suhtest…aga ka muidu reiside puhul saatma minekud ja vastutulekud – sellest õhkab sõnulseletamatut romantikat, mida on osatud tuua ka sellesse lavastusse raamistikuks. Sest eks vähem või rohkem on ka valitud lõikudes seda tulekut ja minekut ning lisaks veel ka lavaltoimuva kõrvale jäävates hetkedes, mil vaataja adub seda ise oma ettekujutuses, et kohe-kohe (peale vaadatut) on kohvripakkimine kellelgi ees…

Kui esimeses vaatuses on need „lõigud“ pisut konkreetsemad üksteise järel, siis 2.vaatuses oleks nagu „lõike“ kui selliseid vähem või siis ongi nendes üleminekutes omaette sisulist kaasamõtlemist ja needki muutuvad omamoodi tervikmustri üheks motiiviks. Sealjuures on nendes konkreetsemates lõikudes nii monolooge, dialooge kui ka mõni harv juhus, mil rohkem tegelasi korraga osalemas, aga seevastu just neis etenduskunstilisemates misanstseenides osalemas kõik lavastuse 6 näitlejat – Maria Ehrenberg, Doris Tislar, Laura Nõlvak, Risto Vaidla, Taavi Tõnisson ja Anti Kobin. Ja kui mahuliselt võrrelda, siis võib ju olla, et neid mängulõike oli ka võrdselt, aga ometi järelmaitsena tundub, nagu kõige mahukamad olid siiski Maria ja Taavi mänguosad… või siis lihtsalt isiklikult kõige rohkem südamesseminev oli just nende 2 mängitud lõik „Elust ja armastusest“, mil Rudolf Irmale petmisega vahele jääb ning Irma on oma suures ja noore-tütarlapselikus armastuses valmis isegi pettasaamise ohvriks tooma kui vaid saaks oma armastatuga koos olla… Vat ei tea, miks see meeleheide armusuhetes kõrvaltvaatajale veel see kõikse emotsionaalsem tudub? Kas sellepärast, et kusagil alatajus on see hirm meis kõigis olemas, et ka vaadates või lugedes tunneme ära ohu, ise samasse olukorda sattuda, kui see, keda me armastame meilt peaks sõrmede vahelt pudenema ning on selge, et seda pudenemist enam kindlasse pihku tagasi ei ole võimalik saada? See stseen on vaid üks üle paarikümnest lõigukesest, mis tegelikult ei ole siin kõik ainult mehe ja naise suhetest, on ka vanema ja lapse, ego, kauge unistamise, kodu- ja oma tegevus armastamisest jne. Ehkki kõik taandub ikka kuidagi vastassugupoole või suure tunde järele õhkamisse… ja see, isegi kui seda pole või on olnud, aga kaotatud, ongi nii ilus.

Minu arvates Maria Ehrenberg teeb oma senise, veel ju alles alustava näitleja lühikese lavatee siiani parima rolli… täpsemalt ju rollide paletti. Ja mõni neist avab ka vaatajate jaoks täiesti uusi registreid temast. Sõbrannaga mehe lokkidest, mis on ju „päris“ (nagu „teod“, millele tihti ka viidatakse armastuse näitamisel, a la üks asi on sõnad ja teine teod) arutledes ja oma emaga suheldes on temas mingit täiesti uut Mariat ja ajastulikult ägeda tüdruku kehastust, samas kui petetud ja allaheitliku Irmana ja veel kohvrilaviini alla jäädes, täpselt just seda Irmat, kes vaatab vastu Tammsaare raamatulehtedelt. Ja kuigi see läheb sinna tuttavama Maria ampluaa sisse, on siingi detailipeent ja täpset osavust vaatajaski südantlõhestavust tekitada. Noor, sinisilmne, armunud, õnnetu, esimese suurema eluklobimise saava tütarlapse kaudu… Nii-nii ehe!

Seal kõrval ju Taavi Rudolfina, lavalisest energiast pakatava, mitte ainult olukorrast, vaid keskealise mehe eneseteadlikust väljakujunenud elukombestikust tingitult dilemma ees, kus Rudolf teab, milline ta ise on, aga samas hoolib ju Irmast, ent ometi teab ka seda, et ei saa tollele pakkuda ausat ja pühendunud suhet, mida tüdruk (ja iga paarisuhtes inimene) kahtlemata väärt on. Kuid seal kus Maria Irma oli ühtviisi nii valitud lõigust kui ka kogu teosest läbitunnetatult Irma, siis Taavi mängis just seda stseeni, ehk lasi ka terviktegelast arvestades eeldatavast suuremad dramaatilisuse relvad käiku, ehkki kogu raamatu Rudolf ju selline (vähemalt minu lugedes) ei olnud…kuid kuna lavastaja ise koos Helena Läks’iga ei olegi dramatiseerimisel taotlenudki ühe Tammsaare teose terviklikkust, siis selline kahesus ongi lavastuse mõttes täiesti okei, sest „Hingest ja armastusest“ lugude-kollaaž on ju hoopis ise omaette täisväärtuslik tervik, näidates armastusse erinevaid tahke läbi erinevate inimeste, tahtmata otseselt kinni jääda just vaid Tammsaare edastusse, vaid pigem muutagi selle universaalsemaks… ent samas siiski ka Tammsaaret päriselt kaotamata. Kuskilt intervjuust jäi meelde, et valitud tekstilõigud on terve trupi valitud, ehk lavastaja andis lähteülesande kõigile lugeda Tammsaaret ning välja tuua just neile sügavamat mõju avaldanud armastusega seotud lõigud, millest siis see tervik saigi dramaturgidel kokku pandud.

Taavi ühes teises lõigus…jonniva mehena… oli hoopiski vahva (kui ikka võib nii üldse seda vennikest nimetada) ning kuidagi jällegi laval hoopis teisest puust – nii mees kui loomulikult Taavi mäng ka. Ja tema ning Laura Nõlvaku tantsupartnerluses sai tabada nii ehtsad charlestoni kui lindy hop’i aluseks olevaid teisi stiile. Oojaa - Hanna Junti on 30ndate menutantsuga toonud üksjagu särtsu nii näitlejatesse-tegelastesse kui ka kogu lavastustervikkusse, mille mõnus hoogsus kandub otse loomulikult läbi 4nda seina üle ka publikupoolele.

Anti Kobin, kui ta laseb, siis tekib temasse see teatav ulaka mehe kaval pilk ja selle tunnistajaks saame siin ka olla, rääkimata loomulikult tõsisematest toonidest, mis kõik on ühes (ja selles) heas näitlejas peidus. Aga paratamatult natuke loodab ja ootab tema puhul, et ta saaks ka „sinna“ minna, kus ta nö.mõnuga saab oma karakteriseeringut lavale tuua… ja siin saab! Ma ei tea, kas ma tahangi näha Doris Tislarit Charleze Theroni moodi Monsteris koledamaks tehtult, aga no iga lavastus, kus ta osaleb, toob ta juba ühe tuuletuse ilu endaga kaasa juba ainuüksi trupiliikmeks olles. Esimest korda (vähemalt mina) sain alles siin korralikult aimu tema ju lausa väga heast lauluhäälest! Mehena tõmbab veel eriti kaasa kui naistele keegi liiga teeb ja alati kui Dorise, Laura või Maria tegelased haiget said (ja neid kordi on mitu), siis oleks tahtnud sekkuda… kasvõi lohutadagi. Dorise lausa imeliselt eriline diktsioon, milles sisaldub ühtviisi nii teravat selgust kui ka toonist tulenevat naiselikku mahedust on üks tema näitlejaarsenali salarelvadest. See töötab ju mõistagi otse loomulikult nendele naiselikele tegelastele, kes ongi kaunid ja maheda loomuga, aga annab eriliselt huvitava kontrasti ja tekitab põnevat segadust vaatajas, kui see tegelane on tegelikult hoopis teistsugune. Siin, ühes tema pikemas lõigus Risto Vaidlaga ei saagi esiti aru, et kas ta mängib mehega meelega, või on hoopis mees naise valetamise esilekutsumises süüdi. Kas Dorise tegelane petab meest või tahab lihtsalt valede abil tollest lahti saada või mis värk üldse on…kas vaid mehe fantaasia. See omakorda avab uksed vaataja mõttetööle ja kisub muidugi veelgi rohkem nendesse suhtesügavikesse, kuhu soovijad ja kaasamõtlejad saavad turvaliselt distantsilt teiste vigu ja elusid uudistades minna.

Laura Nõlvak emana on muretsev ja armas, kuigi polegi 100% kindel, kas see ema tegelikult ongi just „armas“ (oleneb kelle vaatest), igatahes ajastupitserlikult omade arusaamade ning kombe-eeldustega oma tütrele (sest alati on vanemate ja laste vahel sugupõlvede erisus, nii nagu praegu, nii ka 90 aastat tagasi. Neid naisi või tüdrukuid mängides siin, aga tegelikult alati, on näitlejas endas teatav tugev headusenoot kusagil sügaval olemuslikkuses ja sedasi ei ole üldse raske Laura tegelastele kaasa tunda või -elada. Ta on ka näitlejatunnetuslikult imeliselt füüsiline… ja kerge, nagu jalad ei puudutakski põrandat…oleks nagu oht, et tuleb tuuletõmbus ja viib ta tegelased teiste jaamahoone vaimudega kaasa. Seevastu Risto Vaidla tegelased on nagu vastupidiselt kuidagi rasked. Kerge käredusega bassihääl on huvitavaks kontrastiks noorele näitlejale, muutes tema tegelased sellise häälematerjaliga vastavalt kas tõsisemaltvõetavamaks või vastupidi. Samas kaasa on raskem tema tegelastele tunda, kasvõi see mainitud lõik, ehk pigem tekib tunne, et kas naine on teda tõesti petnud või on see mehe paranoia ja kui jah, siis võibolla asja pärast? Teisalt näib siin tabavalt Ristos (juuksed-riided-peetud olek) üksjagu 100-aasta tagust meest.

Kusjuures ilusas lavastuses on ka ilus lõpp. Finaalis oleks nagu peidus austusavadus ning see on lavastatud nii, et sellele saab iga vaataja enda tõlgitsuse luua. Minu jaoks tähendas see „koduehitamist“ ja ka kõik need pagasid ja kohvrid, mis inimestega mööda laia ilma rändavad, siis lõppude lõpuks jõuavad need ikkagi „koju“.

Oleme vist kogu selle interneti- ja sotsiaalmeediasuhtlusega muutunud ise rohkem arvutisarnaseks… vähem inimesemaks… mida omakorda just sellised lavastused omalt poolt seda kivikõva turvakihti või tulemüüri lammutavad ja tagasi mõtete, äratundmiste, kirjanduslike radade ja poeetilistele mõttekäikude juurde tirivad, ehk sinna kaugesse, vanasse, isegi veel televisioonieelsesse aega.

Ivar Piterskihh’i valguskaart on pruunitooniline, mis annab sooja hinguse ning muudab tumedad toonid tumedamaks ja sügavamaks, nagu hea partnerina lavastuse tekstilisele ja ajastu poolele. Nagu väga vanad fotod, mis ei ole enam mustvalged, vaid pigem pruunbeežikollakad. Vootele Ruusmaa muusika oleks nagu kohati tuttav, aga siis jälle ei ole ka, kõnekas, sest koos Ivari valguse ja kogu Rosita kunstilise tervikuga toimib kui nostalgilisele viitavana. Kordusmotiividega tervikuga seegi paarirakendis, sest nagu ka tekstis on sõnade-lausete kordustega kasutusel nii ka muusikalises kujunduses. Milline imeline terviklikkus lavastuses ja ometi lood on ikkagi loolõikudena ka eristatavad.

Lõpetuseks veel 1 mõttevoolunäide (mitmetest), mis tekkis kui keegi kusagil alguses tegelastest õhku viskab… ehk kas keski või miski võib olla „liiga ilus“? Teine inimene? Kas siis kellegi või iseendaga võrreldes? Kellegi jaoks? Kas "armastus" võib olla "liiga" ilus? Sellisel juhul ju vast kellegi teise oma… enda oma ei ole ju kunagi „liiga“? Lubadused? Jah, võivad küll olla liiga ilusad, aga sedagi ju siis pigem kõrvalt nähes. Aga mistahes „liiga“ ilus oleks samas absurd, sest kõik polegi ju silmale nähtav. Nagu ka selle lavastuse pealkiri… sest kas miski, nagu armastus tegelikult ka tuleb „hingest ja südamest“? Või ikkagi ajukäärude vahelt? Ja kui me räägime hingest ja südamest, siis me ju räägimegi elust ja armastusest?

Hinnang: 4 ja natuke peale...

Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed Sabine Burgeri tehtud fotod on pärit teatri FB seinalt):

Hingest ja südamest

KAHES VAATUSES | TAPA RAUDTEEJAAMA HOONE|NOORELE, TÄISKASVANULE

Ma tahan sind sõnadega puudutada.

Armastus on Anton Hansen Tammsaare loomingu üks kesksemaid teemasid. Kirjandusteadlane Maarja Vaino on selle kohta märkinud, et armastus on Tammsaare tegelastele alati probleem, mitte lahendus. 

Kuidas rääkida armastusest? Ja miks me sellest üldsegi räägime, kui näib olevat niigi selge, et armastusi on lugemata palju ning minu armastus ei pruugi olla sinu armastus? Kuidas, kui üldse, leiame ühise mõõdu? 

Noorsooteatri suvelavastuses kohtuvad õhtuses raudteejaamas mitmed Tammsaare lugude tegelased – mõned neist esmakordselt –, et rääkida armastusest just nii, nagu oskavad ainult nemad. Ja saavad üürikeseks kokku kaks telge: olevikuline ja igavikuline.

„Noorte hingede” tegijate uus lavastus põhineb Tammsaare loomingul ja kirjadel.

Etendused toimuvad 2023. aasta suvel Tapa raudteejaama hoones.

Oo, andke aega, andke päivi,

andke ilusaid kullakirges õhtuid,

andke ööhämarikus unelevaid nurmi,

andke kauguses sinetavaid metsi,

andke lõhnavaid lillesid,

andke kõike, mis tekitab aja, selle suure lepitaja!

Meelespeaks tulijale:

Jaamahoone uksed avanevad publikule tund aega enne etenduse algust.

Tund enne etenduse algust ja vaheajal on avatud kohvik. Teid teenindab Päts/ Tapa Pitsakohvik. 

Etendus kestab koos vaheajaga umbes kaks tundi ja 45 minutit, niisiis jõuavad soovijad kell 21.52 Tapalt Tallinnasse väljuvale rongile (soovitame sel juhul asju garderoobi mitte jätta).

Vastavalt ilmale võib jaamahoones olla pisut jahe või veidi palav. Kui õues on vilu, võib ka jaamahoones õhtul jahe hakata, mistõttu soovitame igaks juhuks kaasa võtta sooja kampsuni (pleede saab kohapealt). Kui õues on palav või niiske, tasub etendusele tulles riietuda kergemalt. 

Tapa raudteejaama lähedal asub mitu parklat, mille asukoht on tähistatud kaardil. 

Hilinejaid saali ei lubata, palume saabuda väikese ajavaruga!

Mängivad

Maria Ehrenberg, Anti Kobin, Laura Nõlvak, Doris Tislar, Taavi Tõnisson, Risto Vaidla

Autor A. H. Tammsaare

Dramaturgid Mirko Rajas, Helena Läks

Lavastaja Mirko Rajas

Kunstnik Rosita Raud

Helilooja Vootele Ruusmaa

Valguskunstnik Ivar Piterskihh

Liikumisjuht Hanna Junti

Esietendus 2. juulil 2023 Tapa raudteejaama hoones.

Täiskasvanutele ja noortele (15+)

Plekktrumm - Eesti Noorsooteater

See on nüüd üks neid elamusi, mille kirjeldamiseks tuleb tõesti kasutada Agu Sihvka kombel lauset: "Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest..." sest "Plekktrumm" sisenes esimest korda ellu mitte Günter Grassi romaanina, ega ka Eesti Noorsooteatri uuslavastusena, vaid hoopis Volker Schlöndorff'i "Parima mitte-ingliskeelse filmi" Oscari võitnud filmina 1980ndate alguses, mil soome televisioon seda näitas (tegelikult on see üks neid väheseid filme, mida näidati korduvalt). Nii umbes 10-aastase poisikluti jaoks oli see selline vapustus, et nüüd 40 aastat hiljem on filmist tekkinud mõju ikka veel meeles. Esiteks tekkis hirm kõrgete treppide vastu - mis siis kui sealt otsast alla kukkudes lüüagi ajus millegi vastu, mis kasvu reguleerib ning selletõttu ka kasvamine peatub või aeglustub (huvitav, et see hirm oli suuremgi võrreldes tõenäolisemaga, et üldse poolearuliseks end põrutada võib). Filmis mängis peategelast, kes on selles loos filmiauhinna-kuldmehikese nimekaim, ehk Oskarit, 11-aastane poiss! Ja teeb seda nii vapustavalt hästi, et võikski uskuda, et temal ongi tegelikult kasv peatunud ning tegelikkuses on täiskasvanu. Soome kolides, sattusin kooli, kus mu klassiõel (ja heal sõbral) oli kasv peatunud 9-aastaselt, kuigi kuna temal oli see geenides, siis kasv sinnamaani oli ka aeglasem kui teistel ning natuke oli kasvu ka hiljem. Ent see on vast tõesti muidu ka selline roll, et kui seda lugu niiöelda kunstiliselt teha, siis vajabki ehk mingit muud lahendust. Ning eriti veel teatris, selle asemel, et päriselt kasutada lühikesekasvulist täiskasvanud nimest (muidu oleks meil ju oma teatrite näitlejaskonnast võimalik paluda Alo Kurvitsat osalema). Noorsooteatris on sellel oma vorm, mis lavastuslikus mõttes kontseptuaalne, aga sellest mõne hetke pärast, sest tahaksin veel natuke enne selle taustsüsteemi sees sobrada.

Nimelt Günter Grass oli ise ka Danzigi-poiss, nagu tema Plekktrummi-loo peategelane. Noorena liitus ta SS-iga, mida ta alles vanuigi julges tunnistada avalikkusele. Tegelikult tegeledes ise selle süüpuhastusega oma terve elu ja vast teadjad oskavad selles selgelt näha ka Plekktrummi-ühendust, kus Oskar just nimelt oma süüpuhastust läbi "ülestunnistuste" meile jagab. Lugu on ju ühtviisi nii Oskari elulugu, aga ka Saksamaa lugu ja nõnda ka Euroopa ja Maailma oma - meie kõikide lugu selles mõttes, et kus kohast me tuleme, kuhu me oleme jõudnud ning kuhu läheme siit edasi nende teevarrelt kogutud teadmistega. 

Film oli ilma erilisemate teatraalsete kunstiliste liialdusteta (filmi omal ajal ühed süüdistasid just selles, et see ei suutnud anda edasi Oskari romaani-ridadevahelist tegelikku olemust, ent teised tunnustasid iseseisva kunstilise teosena, eriti sellest aspektist, et üldse suudeti see mahukas romaan filmi raamidesse muuta nii mõjuvalt), nagu laulud-tantsud, mida brechtiliku võõrutusefektina Taavi Tõnisson oma lavastuses ohtralt (ja ägedalt! ka 4ndat seina "justkui" kaotades publikuga oluliste sõnumitega kõnetades, otseselt vastust kelleltki ootamata) kasutab (muusikaline kujundaja ja helilooja Markus Robam, liikumisjuht ja koreograaf Ingmar Jõela), sest nagu Brechti algne mõtegi, et sellised võtted, mis omamoodi sümbolistlikena viib mingid mõtted paremini ja õigemate aktsentidega täpsemalt ehk õigemini tajutavama tundega vaatajale kohale, versus siis kui asjad otse välja öelda - see tõesti siinses lavastuses töötab imeliselt. Ainuüksi juba ajastut (1900ndate esimene pool ja iseäranis just peategelase elu vast enim mõjutanud 2.maailmasõda - Oskar nimelt sündis 1924.aastal. Kuid Oskari 1950ndatel hullumajas jutustatud "kes on Oskar?" lugu algab juba sellest kui tema vanaema põllul kleidi alla varjunud mehega oma tütre, ehk Oskari ema eostab ning seda inimeste peades ning ühiskonnas valitsevat segadust, hirmu ning abitust just tundena lavaruumi tekitades, kannabki ju sedasi olustiku märgatavalt paremini vaatajate tajudesse, luues olukorrast ehedama ning sellest arusaamise üldse mõistetavama, olgugi, et laval kasutatud visuaalsedki efektid võivad konteksti mitteteadjatele olla lihtsalt just nimelt vaid "kunstilised liialdused". Sellega seoses, ehk just lavastusse integreeritud võõrutusefektide puudumise tõttu jõuab filmi instseneeringusse ka mõnevõrra rohkem romaanist kui teatrilavale Priit Põldma dramatiseerida on võtnud. Lavaversioonis on puudu näiteks Oskari lilliput'ide teatriga natsidele mängud ning armumine Roswithasse (naine, kes on selle teatritrupi lühikesekasvuline liige... olgu lisatud, et filmis mõjusid kõik need seksuaalse alatooniga viited Oskariga - isegi Roswithaga voodis lamamine omakorda võõrutavalt perversselt)... kuigi näiteks liitumine selle trupiga ja efektselt lahendatud teatrijuhi surm on Põldmal/Tõnissonil sees (samas võisin olla ka mingil hetkel niivõrd lummatud ja mingite mõtetega eelmistes stseenides kinni, et lihtsalt midagi läks ka kuidagi nõnda mööda, et ei saanud arugi)... aga tegemist on niigi üle 3 ja poole tunnise etendusega, ehk paratamatult oligi vaja midagi ohverdada... ja need "ohverdused" ei võta tegelikult loo hingelt ja loomuselt midagi olulist ära, pigem annavad seda suurema põhjuse võtta Grassi romaan ka neil, kes seda veel lugenud pole, peale teatri vaatamist kätte ning kogu asi tervenisti autori enda nägemuses ka  teada saada.

Enne veel kui vaatama sai mindud...ehk üldse saabus see info, et Taavi ja Eesti Noorsooteater Grassi moodsa klassika käsile võtavad lavale toomiseks, olin sõna otseses mõttes šokeeritud! See on selline mastaapne lugu (nii otseselt näiteks massistseenide vajadusega kui ka suure ulatuslikkusega ajas ning ruumis) + nii paljude keerdkäikude ja kihistustega, et imestasin, kas seda on tõesti üldsegi võimalik teatrikeelde panna?! Hullulmeelne ja hulljulge ettevõtmine ka lihtsalt ainult mõttena! Need inimesed ei saa olla laisad, arad ega ammugi mitte fantaasiavaesed! Järgmine šokk saabus, kui sai teada, et see lavastatakse teatri VÄIKSES saalis! Kuna anti aimu, et kaasatakse ka nukkude lahendused, siis jooksis mõte isegi sinna, et järsku ongi suures osas nukumäng? Ette võib juba öelda, et ei - nukud on, aga neid kasutatakse vaid laste ja lühikesekasvuliste tegelaste niiöelda esimese minana, sest teist mina mängib näitleja laval enda keha ja suuga duaalselt. Olgugi, et on stseene, kus tõesti just nukku vaadates tegelasena misanstseenis saabki just selle "õige" kätte.

Ja siis oligi esietenduse päev käes. Selleks ajaks olid ootused kasvanud laest läbi ning jalutades vanalinna teatrisse, sai juba ette mõeldud ning ennast rahustatud, et nende ootusteni polegi võimalik enam üldsegi ju ulatuda ja vaatama tulebki asuda vastavalt lähtepositsioonilt, et siiski oleks võimalik jõuda mingigi rahuloluni...

Teatris riided varna ja väikse saali suunas trepist üles jalutades, jõudis taas vaevu meenuda see Oskari "trepist kukkumine" - peaaegu alatajust esile kutsutud astmest mööda astumine ning peaaegu kukkumine... kui saabus järgmine jahmatus! 

MILLISESSE "väiksesse saali" ma just olin astunud kohe trepi ülemiselt astmelt! 

WOW! 

Oma üle 40-aastase nuku- ja noorsooteatris käinud inimese kogemuste ajaloos oli see esimest korda SELLINE!!!
Nii suur ja sellise asetusega... Otsevaates vast kõige väiksem vaatajate hulk, aga mõlemal küljel ka umbes 100 +100 kohta. Seda pole mõtet sõnadesse pannagi, vaid lausa tuleb igal tõsisemal teatrisõbral ise kogema minna!

Ühest küljest leidlik, teisalt keeruline ülesanne nii lavastajale kui mängijatele korraga kolme suunda mängida, et keegigi publikust vaeslapserolli ei jääks. Ise istusin (viimaste kohalejõudjate seas saabununa) küljel ning veel kõige külgmisel istmel ning siin 3 tähelepanekut:

1. nägi ja isegi mitmendast reast - väga lähedalt

2. millestki olulisest vast ilma ei jäänud, peale selle, et teises otsas ühel hetkel vist kukkus midagi laest - mida minu kohalt siiski ei näinud

3. peamiselt töötavad visuaalid ikkagi kohe ukse all olnud sektorile, sest lavastusjoonis keskendub ikkagi sinna suunda - näiteks kui kogu trupiga staatilisemad ühis-stseenid toimuvad, siis oli kõikidel kordadel vaataja-kese ikkagi keskmisele sektorile. Usun, et ka keskmine sektor ei saanud nii palju näitlejate selgasid vaadata (peale arstitegelase, kellele peategelane oma elujuhtumeid jutustab) ja nende jaoks (arvatavasti) keegi ei jäänud tegevusele ette, mida mina enda kohalt siiski natuke pidin ettekujutluse viljana vastu võtma.

See on kahtlemata väga väike hind maksta, kuna niivõrd dünaamilise lavastuse kohta siiski tõesti mängitakse igasse suunda. Küljesektor minu hinnangul on kuidagi kogu tegevustikule hoopis otsesektorist tsipa lähemal ning sellel on vaataja kaasahaaramisel oma võlu. Näiteks kui nad seal ka paar korda selgadega minu poole olid, siis suutsin end manada nende sekka tegutsema ühe tegelasena, sest omasin ka ise vaadet sellele keskmisele vaatajate sektorile. Seega on tegelikult patt siin nuriseda, pigem annab võimaluse uuesti vaatama minnes teisest vaatekohast uuesti vaadata ning näha ja avastada kõike natuke erineva vinkli alt. Samas tuleb siin mängu ka näitlejate saalihõlmamise oskuse tuvastamine (minule meeldib tuua selles kohas eeskujuks näiteks Guido Kangurit ja Carmen Mikiveri, kes on selles meistrid - isegi kui istud kusagil ääres, rõdul või viimases reas, leiad nende mängust hetked, mil nad ikkagi just Sinule mängivad)... nõnda imetlesin siin kuidas sama valdasid Mart Müürisepp, Joosep Uus ning Anti Kobin, kelle kõigiga mingil hetkel isegi pilgud kohtusid! Aga näitlejate juurde hetke pärast - sest see oli vaid 1 praktiliselt olematu nüanss - sest tegemist on pesuehtsa ansamblimängu meistriklassiga ning ega tegelikult ei olekski otsest vajadust eraldi neid 8-t näitlejat Oskarit otsimas ja tema eluteed avamas peegeldada.

Kui see "isemoodi Peeter Paan'i" lavalugu (NB! Ei sobi alla keskkooli-ealistele!) lahtihargnema hakkas, olingi veel niimoodi kogu atmosfääri lummas ning kuigi kaasa tõmmati ka kohe, siis sügavuti sukeldumiseks läks natuke aega. Vaheajal saatsin koju sõnumi, et üllatavalt rahule võib jääda... nii umbes 75% mu ülikõrgetest ootustest vähemalt täidetud...ja pidasin seda omakorda eriti huvitavaks, et nii tõsine lugu on täiesti allaneelatavalt komöödiarohkemaks pööratud...justkui absurdilik tunne, kuigi otsest "absurdi" polegi. Absurd ju üldse see, et natsism tekkis, keegi end teistest ROHKEM inimeseks peab ja "ajudega"(pigem seega "...deta") inimesed sõdu peavad ning teineteist tapavad!

Vaheajal, peale imehead (just täpselt nagu just selles hetkes soovisin) vahukoorerohket banaanirulli ja turgutavat kohvi, oli aeg ajas jälle tagasi liikuda (80-85 aastat) ja raputada pintsakule pudenenud tuhksuhkur ning tänapäeva siiski mingiski mõttes "kuhugilegi edasi arenenud mugavusühiskonna"-tunne - ja asuda Oskariga käsikäes edasi liikuma tema eluteel läbi Euroopa ja Saksamaa pöördeliste aegade. Sellise kontrastina ju tulebki veel eriti hästi esile kogu see mäda, mis paljastubki nõnda pigistades üht vastavat valusat ajaloo häbipunni, nagu selles lavaloos Eesti Noorsooteatri trupp Günter Grassi mahitusel teeb.

Teise vaatuse vaatamist alustades, oli esimesse astumise saalipaigutuse ning intensiivse, lavastajaideede tulevärgiga tutvumise esmane lummus sellevõrra juba kogetud ning loo enda olustikku ja teekonda sisse elatud, et oli taastunud võime ka ruumis hakata muid, detailsemaid siduseid looma ning kohati isegi luupi kasutama. Kriitika mõttes küll päris alguses näiteks ei saanud 1899 või isegi sealt natuke veel hiljem olla sellised pükse, mis olid Andres Roosilehe tegelasel jalas - "tagataskud" nööpidega varustatud... rääkimata püksilukust, mis paistis kellelgi (kuigi jah lukk leiutati juba 1800ndate keskel, tuli see kasutusele alles 20nda sajandi esimese veerandi keskel, ehk siis 15-20 aastat hiljem, kui siis kui see tegelasel juba nähtaval oli. See siiski ei takistanud fantaasial (seda vaid linnukesega ära märkides) üle lennata, suures osas tegevustik toimub ju ikkagi tagataskute ja püksilukkude ajastul ning mitte takerduda liialt iseenda kretiinsusse (olgu mainitud ka see, et imekiireid riiete vahetusi leidus siin küll, kuna peale Oskarit mänginud Joosep Uus'i kõigil teistel näitlejatel oli mitmeid tegelasi mängimiseks!)

Tegelikult avastasin alles siis - teises vaatuses(!) kontseptuaalse ühenduse, mis viis mu mõtted Rosita Raua (lavastuse kunstnik) geniaalsuse juurde! Üks naljaga pooleks ühendus, mida ei saa jätta märkimata - et kuigi jah, Oskari "Roswitha" on puudu, siis ometigi on "Rosita" ju trupis olemas! :)))

Ehk siis mul tegelikult tuli lisaks korduvatele šokkidele nii enne kui etenduse jooksul ka 2 korda külmavärinad vaadates vaimustusest... Kõigepealt nähes seda lahtiste raudvarbadega betoonplokkide lagunenud - ju sõja ülekäimisest rusustunud ning ka muidu mandunud ühiskonnale allajoonitud viitega, mille all tegelased/inimesed/maailm tegutsevad... See maja on "katki" sõna otseses mõttes. Lugu ise ju saab alguse 1950ndatel hullumajas, kus Oskarile antakse võimalus lahkuda hoolekandeasutusest ning seal ta jutustabki - "Kes on Oskar?", ehk oma eluloo kuni siis niiöelda hullumajja saabumiseni välja peale sõda... Aga kui täpsemalt vaadata, mis ehitis see on - siis saab aimu, et tegemist on kirikuga! Ja mida Oskar siin oma jutustusega teeb - õige - tunnistab oma patte - ehk "süüd" üles! Kirikus/pühakojas  (sellele justkui lisatõestuseks avatakse hiljem ka tagaseina luugid, mis paljastavad juba otseselt pühakodadega seostatavad mosaiiksed aknad), mis omakorda viib seosteni, et kas ülekantud tähenduses hullumaja=kirik... Erinevad allikad väidavad, et üle 1700 maailmaajaloos registreeritud sõjast on küll vaid 7% otseselt usu tõttu algatatud. Samuti polnud ju kumbki maailmasõdadest ka otseselt ususõda ja ometi kasutati usku propagandistlikult, aga ka hirmu ja võimu kehtestamiseks valusalt ära. Judaism, eh...lööb ju kella?! Samas kui praegustes terroriaktides on nende teostajatel just religioon ajendiks hirmsatele ning isegi ennastohverdavatele tegudele. Samas ei saa ju meie praeguses ajas üle ega ümber paralleelide tõmbamisest Venemaa ja Ukraina(+läänemaailma) konfliktist. Tegelikult vajaks see isegi sügavamat läbimõtestamist, kui siin seda kirjutades teha jõuab... Ent mis ma öelda tahan - läksid ju venelased ka 2.maailmasõjas niiöelda "natsismist puhastamise" rünnakule, nagu nüüd Putler oma maa inimeste hämamiseks seda ilmselgelt seostanud on - Ukraina sõda (tema sõnul "spetsoperatsioon") olla "taas" natsismi puhastamiseks. Lihtsameelsetel on kerge ühendust luua ning uskudes selline häma oma riigivalitsejalt alla neelata ja õigustust leida, mida isegi teleuudised iga päev Venemaal sisse söödavad. Sest skeptitsism on taunitav ning igasugune teisitimõtlemine vangla või isegi surmaga karistatav - nagu "vanadel aegadel". 

Teised külmavärinad saabusid tegelaste suurte peamaskidega saabumisel, kõigil trummipulgad pihkudes ja töös... Visuaalne, aga ka nii mõjuv kujundlikkus. Veel 1 asi, mida peab lihtsalt ise kogema selle lõiguga samas ruumis viibides, sest siinsel seletamisel oleks sõnad tühised. Eesti Noorsooteatri maski- ja nukukunstnikele üldse suur tänukummardus - vot on meil TASE, mis ei löö pahviks vaid lasteetendusi vaadates ainult meie järelkasvu, vaid lummavad ning ärgitavad fantaasialendu ning seosteteket ka täiskasvanutele mõeldud lavastusi vaadates... ja seda vast ka kõige suurematel küünikutel, kes nii lihtsalt sellist võtet vast ei seedigi, kui justkui "lastelavastuste vahenditega" täiskasvanuid proovitakse võluda. Saati siis minusugused, keda ausalt öelda võlub viimasel ajal absoluutselt iga kord selle maja just töökoja poolne panus! (vaata seda betoonimitatsioon, mis laest rippuva majarusu järelolevatest seintest ja nurkadest näha on!) VA-PUS-TAV! Vaadates ka nii Oskarit, kellel näisid nii silmad pilkuvat kui suu liikuvat... ja siis see lilliputi-teatri-5-senti-surmale-võlgu hingamismasinaga ühendatud Oskari kolleeg (lisaks veel Oskari väikevend - Kurt)...

Kurjuse äraspidises ilus võib tõesti leida kunstilisusele viiteid. Sellega seonduvalt soovitaks näiteks lugeda-vaadata Umberto Eco raamatut "Inetuse ajalugu". Ja kui visuaalses vormis või sõnadega on seda teha üks asi, siis muusikaga juba hoopis teine... Ehk seinal rippumas Hitleri foto (vastavalt ajastule ja hetkele, on seal küll ka Stalin... ja mõte seoste virrvarris jooksis sinnagi, et huvitav, kas enda silmad saavad kunagi näha ka praegune Vene riigipea vastavasse staatusesse tõusu?) on muusikaline kujundaja (ja osaliselt ka helilooja) Markus Robam pannud läbi ühe armastatuima klassika saatel üle tegevustiku peade ja aegade valssi tantsima austerlased omavahel, ehk siis Johann Straussiga... Ent lavaloo kõige ilusamaks muusikaks kujunes hoopis üks keelpillide instrumentaal, mida hoobilt ei tundnudki (kavaleht jäi ka ostmata) ning panen selle hetkel Markuse teeneks nii ehk naa. Kuid kuna siin läbivalt kõlavad ka laulud ning nende sõnade autoriks on maestro Vürst Volkonski ise, siis nende sõnade kuulamine andis veel omakordsed vaimustused juurde. Alates laulust vanaisast, kes oli ka tulekahjudesüütaja, lõpetades imeilusast ja klaverisaatel esitatud laulust ajast ning seal vahel nii hoogsad "Olen 16-aastane ja ma pole saanud musi", "Hõlmad kinni, hõlmad valla", "Haki-haki sibulaid"(milline võrdkuju, mis ka sümbolistliku mõõtmeni ulatub, kes tõlgendada tahab). Kuid isiklikuks lemmikuks kujunes hoopis üks (justkui poolik ja pigem motiivina sisse toodud) "Armumise lugu" kaugelt liiiiiiiiiga lühike, aga sellest hoolimata oma hingeminevate nootide iluga võluv laulujupp!

Kui esialgu kõik need karikatuursusega kurameerivad kõrvalosatäitmised varastavad showd jääb Joosep Uus Oskarina vaatet oma teistest mõnevõrra tagasihoidlikumate maneeridega mitte-nii-esilepääsevaks just mängulises mõttes, on see kasvava ja areneva rolli mõttes suisa vajalik just nii. Eks Oskar oli ka tüüp, kelles nii mõndagi peidus, mis avaldubki loo edenedes - näiteks sai ta teatritruppi oma kimeda hääle tegemise tõttu, ehk suutis sellega klaase purustada... ja isegi joonistada klaasi pinnale... millest võibolla tausta mitteteadjatel võib jääda küsimärk, et miks ta seal üldse karjub... eks... Aga sellel on täiesti oma põhjus olemas. Rääkimata sellest, et ta ju kukkus trepil väiksena, lõi pea ning võibolla ongi natuke "vinksti"? Joosep hoiab ka vastavat kelmikust endal silmanurgas üsna tihedalt, sest teatav ootamatu käitumine on nii lastele, hulludele kui ka ajastu- ja oludeärevusest tingitult sellisele tüübile vast omane. Kõigi nende oma endast väljaminekute ja kõikvõimalike kohtumiste ning eluraputustega kujuneb sellest lõpuks kokku ikkagi suurepärane roll. Tegelikult ju niiöelda peaosa, ehkki kogu trupp on terve etenduse laval, seega on selline eristamine vast isegi üleliigne... Kuid teised näitlejad, nagu juba sai mainitud - teevad igaüks mitmed rollid. Kõige rohkem erinevaid vast Mart Müürisepp. Tema natsikõne lööb juba vaid esietenduse järgselt laineid, aga kõigis tema tegelastest on huvitavat ning lausa kõrvetavat tulisust, seda kõige ehedamat ning vaimustavamat sisemist põlemist! Nii mõnigi kord kutsus vaatajates esile etenduse keskel ka häälekaid reaktsioone. Anti Kobin ja Andres Roosileht kesksemalt Oskari kahe isa rollis (keegi ei tea, kumb neist see õige on ja tegelikult kas kumbki?) on kumbki nii isemoodi, aga sellised, mille kohta ma armastan kasutada väljendit "mahlaselt" kohal. Lisaks isadele, jäi Andres meelde näiteks ka Rasputinina. Mõlema näitleja  hääled on isemoodi, aga tugevate kõlade ning lõputute variatsioonidega. Minu jaoks mõlemas (napilt minust noorematena, ent siiski sama generatsiooni maailmatunnetust kandvad, ehk veel niiöelda teatrist laiemgi äratundmise, võrdlemise, samastumise tasand) igas rollis ja iseäranis sellistes "mängulistemas" mingi eriline sümpaatianoot. Hardi Möller vast nii meestest kui ka tegelikult kõigist teistest rohkem kõrvalisemates rollides (kesksem vast vaid arstina ning kogu etendusele imeilusa punkti panijana), aga teeb selle tasa laulu, klaverimängu ja liikumisega. Liikumises tegi sellel väiksel lavaruumil sellised hüppeid, mida ei teadnudki tema sees olevat!

Naisi on laval vaid 3, aga naistegelasi mitu korda rohkem. Kusjuures 1 meestegelastest ka ühe neist mängida... ja vast oligi nii parem, et ei mindud vast ootuspärasemat Marlene Dietrich'i rada... sest eks ole ju tema "Lili Marleen" vast siin eeldatav ühe 2.maailmasõja populaarseima lauluna, ent on mindud hoopis teise, ehk sibula kibeduse ja selle lõikamisel tekkivate pisarate rada. Ingrid Isotamm on oma kunagises koduteatis tagasi, justkui kolleegidele ja ka Noorsooteatri publikule meenutamas, MILLINE vinge hääl tal on! Alt, mis mõjuvalt täidab kogu saali ning kuna näitleja ise sellega tunnestikule kaasamängimist valdab, siis annab väga targalt ja ütleks kavalalt ja manipuleerivalt sellega ka mõju juurde. Need aastad eemal sellest teatris (ja toonasest tihedamalt justkui sirmivarjust) on muutnud Ingridi minu jaoks üheks oodatuimaks ja huvitavamaks eesti näitlejaks. Siin kesksemalt Oskari skattimängujanulise (üks arjest ja negatiivusest põgenemise vorme) ema rollis, aga lisaks veel nii selle mainitud "mehena" ja veel väiksemate kõrvaliste tegelastena. Sellega seoses meenus kunagises keskkooli kirjandustunnis romaani oma lemmikraamatuna esitlenud klassiõele kõige sügavamalt mõjunud koht - kus ema matustel Oskar tahab talle hauda järele hüpata ning seal ema kontidega trummeldada vms... Steffi Pähnis on saanud kokku kolm väga tugevat näitlejameisterlikkuseks vajalikku annet - tantsimine ning ka kehavaldamise oskus koos hea rütmitajuga, lauluhääl ja sellega mängimine, aga ka orgaanilisus - teatav rahulik, psühholoogiliselt täpne realismi tabamine - oskus mängida nii, nagu ei mängikski, vaid kehastuda täiesti. Tädi roll vahetub Oskari armastusobjektiks, mil saabub ka veel üks šokistseen, mis on veelgi ühe suurima ehmatusena lapsena nähtud filmist meeles ning on siin enamvähem üks-ühele filmiga sarnane ka teatrilaval. Filmi vaadates ja nähes, et Oskari näol teeb "seda" laps oli vast veelgi ehmatavam, aga ei saa öelda, et enda silme all ja päriselt samas ruumis viibides, oleks see kuidagi vähem mõjuvam olnud ka teatri valitud vormis. Kolmas naisnäitleja, ehk Tiina Tõnis, vanaemana käivitamas Oskari jutustuse sugupuud, on vast ka vähem esil kui siin mitmed teised, aga kui, siis muu aja eest ka. See juba mainitud laul "Hõlmad kinni, hõlmad valla" (vast ka lauludest pikim) on nõnda mõjuv, et publikus oli inimesi, kelle keha hakkas iseeneslikult kaasa kõikuma (siinkirjutajal nende seas). Tiina on nii täpse ja terava artikulatsiooniga, samas loomuldasa pehmema tonaalsusega ning kui rollis endas leidub mingeidki kontraste, tekib sellest segust alati huvitavalt mitmetasandiline mäng, et vaata, kuula ja naudi neid tema rollidesiseseid pärle ridamisi... nii ka siin. Ta võib ju olla kasvult väike, ent ei jää kunagi märkamatuks. Pigem otsivad silmad alateadlikult teda, kui ta ka parajasti rollikeskmes pole. Omamoodi väike fenomen. 

Ingmar Jõela on pannud tegelased liikuma nõnda, et sealt saab leida nii tegelaste ajale ja kohale sobivaid viiteid, ent kohati ka täiesti arvestatavad tantsulõigud (relvituks võlus näiteks Steffi Pähni üks stepi või isegi stompi-tehnikas kontsakingadega muusikavormingugi võttev lõik, ent veel mitmed ja mitmed lühemad ja pikemad, individuaalsemad, paaris või terve trupiga liikumised. Ingmar on kahtlemata 1 praeguse hetke Eesti teatri liikumisseadete tipptaseme etalone. Sama lugu valguskujunduses Priidu Adlasega, kelle kunst ei ole kunagi lihtsalt huvitavate seadete ning emotsioonetekitava valgusega kaasamäng, vaid hetketi ka enda poolt eraldi lavastuslikke lisandeid pakkuv, mis tervikuga otseselt või kaudselt sisse toodud. On selleks siis "sünd", nagu mööda tunnelit liikudes, mille otsas paistab valgus või lihtsalt ilusad valguslõikumised, rääkimata vajalikest tähelepanupööramistest ning vastava atmosfääri tekitamisega manipuleerimistest. Üks peamisi põhjuseid veel, miks just seda otsevaates oleks tahtnud näha, sest küljelt sai ikkagi vaid aimu mõnedest ilusatest kohtadest (ei tea, kas tavavaataja, kes eelkõige lugu jälgib, oskabki sellisest puudust tunda, seega ei maksa üldse heituda küljelt vaatamisel -need efektid saavad oma rakursiga ikkagi nähtud).

Trumm, eriti plekist, põriseb ju nii kõvasti, et selle põrinaga saab kas enda või teiste jaoks nii mõndagi varjata või tähelepanu kõrvale juhtida. Ja kuigi Oskaril püsis 1 trumm "tervena" keskmiselt paar nädalat, siis räägib see rohkem Oskarist kui sellest, et trumm oli PLEKIST... aga igatahes seda trummi lõhki lüües ei saanud ei tema ise, ega ka keegi tema ajastus... paraku ka meie siin meie ajastus "vaevast lahti"... Sõdu sünnib ka veel tänapäeval, rumalus, ahnus, kadedus, viha ja hirm endast erineva vastu ning enda tõe teistele peale surumine ainuõigena valitseb edasi... 

Omad mõtted ning just lähenevate valimiste kontekstis jõudsid isegi sinna hüppe teha, et meil on erakondi, kes tahavadki sellele rumalale "massile" igasugustes olulistes küsimustes hääletamisõiguse anda, et rumalus valitseks ka me kõigi üle... siis on ju kindel, et püsiks segased ajad ka kaugele tulevikku, minevikust õpitu rakendamisest hoolimata... Ja kas ning kui palju me ikka neid "olulisi asju" olemegi õppinud ja selgeks saanud, mida ajalooraamatud või suured klassikud katsuvad õpetada... Kas me peaksime hoidma vanu ja ajahamba poolt puretud väärtustest tänapäeval küünte ja hammastega kinni või siiski astuma edasi - liikuma ajaga kaasa? Mõttekoht... ent ega miski loomulikult pole nii mustvalge.

Hinnang 5-

Priit Põldma on teinud lausa mammuttöö - aus jahmumisest tingitud hämming - ta annaks nagu mõista, et suudaks vajadusel isegi kogu piibli (või miks ka mitte telefoniraamatu :)) õigetest kohtadest üldistatuna ning midagi olulist kaotamata ära dramatiseerida ning Taavi Tõnisson on taaskord lõhkunud iseenda juba varasemate (kasvõi näiteks vaid möödunud aasta absoluutsesse tippu kuuluvate Röövlitütar Ronja ja Robin Hoodi lavastajatöödele viidates) seatud kõrgeid ootuseid nii vaatajas kui ka oma fantaasiate kaudu materjali edasiandmise-jagamise tasemes. 

Vaatama minnes oleks siiski hea teadvustada endale, et selle lavastuse etendus kestab 3 ja pool tundi, ehk tark oleks oma vaim vastavalt valmis panna. Aga pikkus on selline just sellepärast, et romaan on paks ning tegelikult mina, ka tagantjärgi targana, ei tahaks küll mitte ühestki lavastuse minutist loobuda! Kõik see 3 ja pool tundi oli tamp taga ja hoog sees, pidevate üllatuste ning huvitava sisuga ja seda isegi siis kui raamat loetud ja film vaadatud. Ja kuigi siin on väga selge ja tugev lugu, on see lisaks loojutustamise-teatrile ka meelelahutuslik, ent samaga väga sügav ning emotsioonide-mõtete esilekutsumise-teater, atmosfääri-teater ning kõige ja kõigiga mängiv, kunstiliselt rikkalik tervik. 

Kui oleks vaadanud otsevaates ja saanud kõik selle niimoodi kõigi ja kõige lavalt paistva poolt minu suunas hetkekski mitte-mängituna... võibolla oleks hinnang veel pügala võrra kõrgem... Kui see oleks täiesti esmakordne loo avastamine ning ühtlasi kõikide nende seoste tegemine esmakordne iseenda jaoks, siis ma kardan, et teatriaasta ületamatu tipp olekski siit käes. Antud juhul jätan endale veel õiguse hinnangu tõstmiseks aja möödudes ja selle detailidele ka pisukese distantsi järelt ümberhindamiseks ning võibolla tõstan siis ka hinnangut seeläbi. Hetkel, kui on alles aasta 2. kuu, saab olema huvitav jälgida, kas mõni teine uuslavastus suudab oma elamuslikkuses nii kõrgele küündida või sisu ja/või vormiga rohkem kõnetada, rohkem šokeerida, rohkem kaasamõtlema ärgitada, rohkem olulisem olla just SIIN ja PRAEGU? Kahtlen, aga kahtlesin ka selles, et Grassi "Plekktrumm"i üldse on nii võimsalt ja õnnestunult võimalik teatrilavale tuua - näedsiis... kõik on võimalik... isegi see, et Euroopa arenenud ühiskonnas tänapäeval sõda peetakse ja seda lõpetada ei suudeta - ei sõdijad ise, ei ülejäänud maailm...

Tekst lavastuse kodulehelt (seal on pärit ka siinsed Siim Vahuri tehtud fotod):

Plekktrumm

3 H 30 MIN|NOORELE, TÄISKASVANULE|VÄIKE SAAL

Günter Grassi „Plekktrumm” ilmus Saksamaal 1959. aastal. Raamatus kirjeldatud sündmustest on möödas aastakümneid, kuid probleemid on samad ka praegu: geopoliitiline ärevus ja ühiskondlik lõhenemine, igatsus uue maailmakorra järele, demokraatia devalveerumine, ekstremismi ja populismi tõus, äärmuslik sotsiaalne kihistumine, autokraatia ja diktatuuri taasteke… Inimolemise alustalasid raputavast teemaderingist moodustub Grassi käsitluses eriskummaline tervik. Teise maailmasõja eel ja ajal, suurriikide vaheliste pingete tõmbetuules ning kõigi sõjakoleduste keskel elaval inimesel ei jäägi üle muud kui luua endale identiteet. Kui maailm su ümber on absurdselt groteskne, kui väärtushinnangud on paigast ja ainuüksi olemasolu on miski, mille pärast tuleb süüd kanda, siis tuleb leida uus tee. Sünnib uue aja inimene, kes võtab kontrolli enese kätte.

„Plekktrummi” peategelane Oskar otsustab oma kolmandal sünnipäeval, et suuremaks ta enam ei kasva. Ta põristab sünnipäevakingiks saadud plekktrummi, samal ajal kui tema ümber puhkevad konfliktid nii poliitilisel kui isiklikul tasandil, algab maailmasõda, tema kodulinn Danzig vallutatakse, ta lähedased hukkuvad... Oskar ei lase millelgi end häirida. Ta teab, mida tahab, ja teeb mida vaja, et oma tahtmine saavutada.

Lavastaja Taavi Tõnisson:

„Plekktrumm” annab näo ja hääle paljudele väikestele, tavalistele inimestele, kes on oma aja lõksus. Lavastust kandvaks jõuks saab olema mäng, totaalne manipulatsioon kõige ja kõigiga. See saab olema omalaadne ekskursioon läbi erinevate kunstivoolude, mängulaadide ja loojutustamisviiside. Selles maailmas toimetavad kaheksa näitlejat: kaheksapealine koor, ansambel, bänd, kes mängivad kõiki tegelasi. Lisaks sõnateatri vahenditele kasutame ka visuaalteatri vahendeid (mh objekti- ja nukuteatrit) ja elavat muusikat näitlejate esituses. See on balansseerimine usutava ja mitteusutava piiril. Halastamatu, julma, groteskse ja traagilise manipulatsiooni keskel pole sugugi üheselt selge, kes on niiditõmbaja ja kes manipuleeritav.

Kas armastus on võimalik? Kas on olemas mingisugunegi lootus helgemale tulevikule ja inimlikele suhetele?

 

Tähelepanu!

Lavastuses suitsetatakse, kasutatakse tervisele ohutut lavatossu, valje helisid, vilkuvat valgust ja sibulaid. 

Mängivad

Joosep Uus, Ingrid Isotamm (Karlova Teater), Steffi Pähn, Tiina Tõnis, Anti Kobin, Mart Müürisepp, Andres Roosileht, Hardi Möller (külalisena)

Autor Günter Grass

Tõlkija Mati Sirkel

Dramatiseerija Priit Põldma

Lavastaja Taavi Tõnisson

Kunstnik Rosita Raud

Helilooja ja -kujundaja Markus Robam

Laulusõnade autor Peeter Volkonski

Liikumisjuht ja koreograaf Ingmar Jõela

Valguskunstnik Priidu Adlas (Eesti Draamateater)

Esietendus: 5. veebruaril 2023 väikeses saalis.

Noortele (16+) ja täiskasvanutele

Kestus 3 h 30 min

Kahes vaatuses

Palume järgida kehtestatud vanusepiiri. 

Palle üksi maailmas - Eesti Noorsooteater

 

Sain tögamise osaliseks kodus kui ütlesin, et lähen Palle üksi maailmas vaatama… “See on ju 3-aastastele”… Häh? Esiteks see on “alates” 3-aastasest, teiseks kuulsin milline innovaatiline ja vormimänguline pidavat lavastus olema ning kolmandaks, minus elab ju see 3-aastane samuti veel edasi, nagu ka kõik muud vanused, mis siiani läbi käidud (sh.seegi vanus kui ise raamatut kunagi lapsena lugesin…ainult raamatu nimi toona oligi lihtsalt “Palle”). Minule meeldib oma sisemise lapsega sinapeal olla, mõnikord multikaid vaadata ja isegi lasteraamatuid lugeda… Vōibolla see “mehed jäävadki alati lasteks” pädeb meist mõnede kohta kohe väga sõna-sõnalt. Igatahes Eesti Noorsooteater kammerlikust ovaalsaalist otsisin teiste, lühemakasvuliste laste vaatamisvälja mittehäiriva koha ning ootasin täpselt samasuure põnevusega etenduse algamist kui kõik teised mu ümber. Mina muidugi teadsin kuidas käituda ja olen ka juba mõned korrad harjutanud teatris vaikselt olemist, aga mõned teised, kes oma "publikudebüüti" tegid, sisustasid ka kõigi ülejäänud ootajate aega oma laheda jutuga. Eranditult kõik peatselt käivituvast lavaloost kergelt erutatud. Nö. ”teater enne teatrit”. 

Ja läkski saal pimedaks. Enne õnneks üks väikse poisi hääl hoiatas ka ning isegi kui oligi kohe päris-päris kottpime, siis keegi ei heitunud sellest, esiteks oli vanu inimesi nii palju ümberringi ja teiseks, kohe saabus ka lavale kõlarist kostnud poiss, kes hoopis osutus ümmarguse suure pallpeaga nukuks ning tutvustas end ja viis meid kõiki oma seiklustesse kaasa. 

Nali naljaks, aga hiljem etenduse õhtul kodus muidugi parastavalt uuriti, et kuidas siis oli…sain puhta südamega vastata, et äge! Kohe üldse ei kahetse seda pooltundi lasteteatris. Ausalt!

Palle “lugu” otseselt tõesti sisu mõttes ju sobibki ka nendele kõige väiksematele, aga nostalgitsemisena ning lavastajate Karl Sakritsa ja Mait Visnapuu kunstiliste, leidlike ja isegi uuenduslike-innovaatiliste lahenduste avastusliku vaatamisena oli igati omal kohal ka täiskasvanule. 

Esialgu Palle, keda kohati mängitasid isegi 3 näitlejat korraga (Katri Pekri, Laura Nõlvak ja Jevgeni Moissejenko), ärkas ja avastas, et ta on mitte ainult oma kodus, vaid terves maailmas üksi… Kohe tekkis sidusus sama teatri 2 eelmise uuslavastusega- Eveline ja mina ning Hommikuvalgus, mis ka otsapidi tegelesid “üksi” jäänud lastega. Ju see king sealt otsast siis praegu pigistab lastele ja noortele loovatel teatritegijatel. Aga kindlasti pigistas ju ka 1942.aastal, mil Jens Sigsgaardi raamat ilmavalgust nägi. Guugledasin ka, aga üllatusega ei leidnudki kellegi vastavat seoseloomist, seega mu enda teooria võib ka täitsa metsapoole olla…eriti kuna tegelikult psühholoogist kirjanik ju hoopis uuris suurel hulgal lapsi - millest nad unistavad? Ja leidis oma loo tuumiku seeläbi…Aga kas mitte ei käinud samal ajal ka 2.maailmasõda ning nii mõnelgi lapsel võiski see üksi-jäämine toimudagi väga üllatuslikult. Ega ju see üksi-olemine olegi teabmis meelakkumine (kui see pole enda valitud... ja laste puhul ju harva on)…ikka on vaja veel kedagi, kedagi kes aitaks, oleks seltsiks ja kellega jagada. Sõjaolukorras võisid ju lapsed ka vanematest lahku sattuda ning alles mõne aja pärast jälle kokku saada, seniks aga saab näiteks seigelda oma fantaasiamaailmas… Ei tea, kas Jensil oli ka see allteksti mõtetes, ent vaataja mõte igatahes sinna kohta liikus. 

Eesti Noorsooteateri tegijatel on lugu ju siiski moderniseeritud ning selles võis aimata ka isegi teatavat pila selle kohta, kuhu me tänaseks päevaks oleme jõudnud (isegi võrreldes raamatu ilmumisajaga) - kogu meie ökotoidu-fänlus (mitte ka võibolla olemuslikult, pigem keeleliselt) ja kõikvõimalike "rafineerimata" suhkrute ning üldse selliste keeruliste nimedega toiduainete kasutamise suunal, mis ühe lapse pea kindlasti korralikult sassi ajab ka praeguses ajas. Praeguses ajas on ju vanemad tööl kogu aeg ja täiesti igapäevane võib see mõningane üksiolek ka paljude laste jaoks olla. Sellises olukorras ongi peaasi teada, et küll need vanemad varsti jälle välja ilmuvad. Selles teadmises on ju ilmselget turvatunnet. Sellepärast ja isegi uuendatud vormis, sisu mõttes on tegemist igati aegumatu teemaga. Teisalt käivitab mõnusalt mängulise fantaasia, et kui tõesti ühel päeval…no isegi kasvõi mõned tunnid saaks maailmas üksi olla…mida siis teeks? Kas julgeks Palle moodi rooli astuda vōi pangast raha vōtta?🙂 Laps või täiskasvanu, vahet ju pole- meil kõigil on ettekujutusvõime olemas!

Sellise loo jutustamine lihtsalt nuku ja lava ning proppidega võiks ehk tunduda vägagi lihtsake tänapäeva imede alla liigituvate filmiefektide ajastul, aga  lavastajad ei olegi läinud seda lihtsat rada, vaid loonud hoopis eriliselt dünaamiline teekonna laval, mis muutus igas hetkes ning sajasse eri vormi. Mõnusalt lapsikute, aga esteetiliselt stiilipuhaste joonistustega loodud animatsioonimäng - vahva jälgida ning samas mõjus ka erilise lahendusena - nagu teatri ja multika sümbioosina - live anima?!

Kirsina tordil, ehk innovaatilise maiuspalaks Palle muutumine/muutmine nukuna, objekti järgiva videoprojektsiooniga - rikastades tegelast näoilmete ja suu muutumisega ja seda veel samal ajal kui poiss ise hüppas, lendas ja liikus kõikvõimalikke radupidi laval ja lavakohal õhuski! VAU! Tõeline teatriime. Seda võibolla see kõikse väiksem laps ei oskagi aru saada, tema jaoks lihtsalt lugu muudkui liigub edasi…selline maagia ongi rohkem suurema inimese visuaalkomm ja muidugi võimalus oma lapsele kogu asjale tähelepanu pöörata ning hiljem lahti seletada…sest sellega tõesti antakse tähelepanuväärne tehniline efekt. 

Tegelikult ju napp pooltund kestev etendus, aga isegi nendel kõige pisematel tõesti tähelepanu püsis päris kogu etenduse aja lavaltoimuval (isegi elavalt elati kaasa)…teisalt ise oleks tahtnud hoopis pikemalt ja rohkem… ja kui täiskasvanu seisukohast võtta, siis vast ka originaalsemat lõpplahendust... aga see siiski polegi siin ju otseselt täiskasvanutele mõeldud ja eks omakorda sellelgi ole lastele oma võlu, kui mõni teravam tüüp suudabki näiteks ette aimata, millega lugu lõpuks lõpeb (usun, et 3-6 aastased pole vast veel väga paljudest lugudest rikutud ning nende jaoks ikka armas puänt).

Vahva, rohkem rõõmus, aga lõpupoole muidugi ärev ka natuke. Kõrvalistunud noormees ikkagi arvas, et ema on tööl ja sellepärast teda pole ning Palle saab rahulikult üksi “pahandusi teha”😂Aga kui ise oleks noorem isa, siis vist tunneks hoopis süümekaid vaadates, et peaks lastega rohkem koos olema ja ise oma lapsega koos seiklema…

Sellega sai ühtlasi enda teatri sügishooaeg avatud…ja kui nüüd esimene elamus näitab ära, milliseks hooaeg saab kujunema, siis võiks järeldada, et

-mänguline

-innovaatiline

-kiire ja hoogne

-täis krutskeid

-noorekas

-võrdlemisi lühikeste, seikluslikult põnevate tükkidega

-dünaamiliste lavaruumidega

-lõpupuäntidega

-eriline

-mõnusa muusikaga

-üllatuslik & avastuslik

-saab naerda, aga saab ka kurb olla... ja pisut põnevusärevil ka

-hmmm…aga ju siis vist ikka üksik ka... aga lõppude lõpuks ikkagi mitte ;)

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on päris ka siinsed Siim Vahuri tehtud fotod):

Palle üksi maailmas

JAGA

30 MIN|VÄIKELAPSELE, KOOLIEELIKULE, KOOLILAPSELE|OVAALSAAL

Mis siis, kui ühel päeval saaksid teha kõike, mida ise tahad?

Ühel hommikul ärkab Palle üles ja avastab, et kedagi ei ole kodus. Kedagi ei ole linnas ka! Autod ja trammid ei sõida ja poed on inimestest tühjad. Jah, kõik on kuhugi kadunud ning Palle asub seiklema kohtades, kus ta varem üksi pole käinud, kuid mis kõik on lapse jaoks ühtviisi peibutavad: kommipoes ja trammiroolis, pangas ja kus kõik veel...

See pealtnäha lihtne lugu räägib ka üksindusest, peites endas filosoofilisi küsimusi üksikisiku ja ühiskonna suhete kohta.

Lavastus põhineb Taani lastekirjaniku Jens Sigsgaardi 1942. aastal ilmunud raamatul „Palle üksi maailmas”. Psühholoogist Sigsgaard võttis teose kirjutamisel aluseks tuhande nelja- kuni seitsmeaastase lapse hulgas läbi viidud küsitluse, milles uuris, millest lapsed unistavad.

Lavastuses kasutatakse liikuvale nukule tehtavat videoprojektsiooni, mis on nukuteatri jaoks uudne lahendus ning mille abil sulavad eriliseks fantaasiaküllaseks tervikuks kokku nukuteater ja animatsioon. See toob lavaloo noore vaatajani köitval ja väikelapsesõbralikul moel.

 „Palle üksi maailmas” on esimene Eesti Noorsooteatri lavastus, mis on saanud alguse majasisese teatrilaboratooriumi ideekavandist.

Mängivad

Jevgeni Moissejenko või Karl Sakrits, Katri Pekri, Laura Nõlvak

Autor Jens Sigsgaard

Tõlkija Anu Saluäär

Dramatiseerija Karl Sakrits

Lavastajad Karl Sakrits ja Mait Visnapuu

Kunstnik Mikk-Artur Ostrov

Videokunstnik Mait Visnapuu

Animaator Meeri-Ann Ostrov

Helilooja Mait Visnapuu

Palle hääl Gustav Visnapuu

Esietendub 4. septembril Noorsooteatri ovaalsaalis

Lastele alates 3. eluaastast

Ühes vaatuses, kestus u 30 minutit

Hommikuvalgus - Eesti Noorsooteater

Avaldan siin kõigepealt teksti, mille kirjutasin praktiliselt vahetult peale esietenduse nägemist instagrammi. Seejärel mõtted, mis on jäänud pähe pöörlema veel ka 10 päeva hiljem ning miks ja milliseks see arvamus lõppude lõpuks on kujunenud.

"“Hommikuvalgus” esietendus eile... ja ütlen kohe kätluses ära, et minule see ei meeldinud. Vaheajale minnes minu tagant reast kaks keskealist lahkusid kiirel sammul (tagasi 2.vaatusele nad ei tulnudki), aga pahaselt mees ütles naisele, et “kas nad seda enne ei vaata, mis lavale lasevad”. Mina nii kriitiline kahtlemata ei oleks ja 1.vaatuse lõpus tundsin hoopis, et kogu lugu on alles koorumas ning ei teagi ju veel, mis värk üldse nende lastega seal õieti on...

Nüüd tervikule tagasi mõeldes, polnudki see vast eelkõige narratiivikeskne, ehk nö.traditsioonilises mõttes "lool" põhinev lavastus. Pigem atmosfääri-, tunnete-, ambientteater. Ma arvan, et väga hea alge oli tegelikult ka loona olemas ja kui kõik need pusletükid, mida ükshaaval õhku visati, oleks lõpuks tervikpildi kokku andnud, siis oleks see võinud ka kogu teekonda igati õigustada. Teisalt ju ei tahagi seda, et kõik lõpuni ette ära nämmutataks... publiku seast, täpsemalt ühelt tuntud eesti lavastajalt, kostus vaheajal vägagi tabav positiivne kommentaar, et teatavas mõttes oli siin “julgust”. Julgust riskida, et publik läheb sellisele teekonnale kaasa, kuigi kõik on väga süngetes toonides, vilksamisi isegi ängistav - laste “mängud” vaheldumas “hirmude”ga. Ehk siis 5 noort inimest nagu elaks kusagil maa all? laevavrakis? igatahes mahajäetud kohas ja mere ääres (kajakate kisa) ning jääb natuke isegi mulje, et nagu apokalüptilises maailmas. 4 neist on kindlalt lapsed, aga 5nda kohta me ei tea. 2 on mängult õed, aga lihtsalt kokkuhoidmise pärast. Lisaks on keegi kuues- “poiss”, kes on kadunud, aga tema varusid avastavad ülejäänud pidevalt. Käiakse kusagil röövretkedel? hankimas süüa-juua-riideid? Ja nendel retkedel avastatakse, et tsivilisatsioon on tungimas neile üha ligemale... on see kõik hoopis midagi sümboolset- teed, bussipeatused, parklad, lennukid? Võib-olla! Sellisel juhul lihtsalt mina ei hammustanud seda siit läbi. Kuigi korraks mõtlesin, et kas võiks hoopis olla tegemist sündimata laste maaga, kes ootavad "uuesti" ellu saamist ning "päris elu" tuleb üha ligemale? Ent see siiski lõpuks jäi liiga kaugelt otsituks...kuigi-kuigi ka päris lõpus, kas siis püüti seda järgmist elluastujat, aga lapsed ei taha "sellisesse maailma" minna - parem siis juba mistahes kaitstud, ehkki räpane ja raske olevik "seal"? See seletaks ka juba lahkunud poisi ning kõik need kahtlased laste jutud?

Samas oli siin ka palju sellist, mis meeldis. Kogu see tugevalt jõuline ja laetud atmosfäär just sellises mängukohas - ideaalne sümbioos tekitatud, nagu koht oleks ise inspireerinud kogu loo lähtekoha. Ivar Piterskihh’i valguskujundus oli eriliselt mänguline, aga samas ka uinutas, ent juba pealkirjaga antakse teada, et valgus on siin kahtlemata keskne (muide kogu sisu oleks nagu hoopis just "sooja ja armsa" konnotatsiooniga "Hommikuvalguse" vastand... või on ikkagi see otsene viide hoopis lõpu valgusele, mil algab mõnele või neile kõigile "uus elu"? :)).

Teatavas mõttes vastandid võlusid siin veelgi. Näiteks Markus Robam'i muusika, mis oli elektrooniline, aga Steffi Pähn laulis regilaule, kokku kõlas see nagu helikujunduslik kunst! Nagu magus ja hapu, mis selle scifiliku sisulise poolega käsikäes tervikolustikku huvitavamakstegevalt kokku sulandas.

Vastandite võlumise teekonnal edasi - kogu trupist kohe eriti-eriti meeldis Maria Ehrenbergi päiksekiirelik, suurte, avali silmadega positiivsuse kehastus selles koledas-koledas kohas. Ta oli nii ehedalt lapselik, mis on ju rollina omamoodi päris hea tabamine ka algajale näitlejale. Oma uues koduteatris on ta selle esimese suure "proff-näitleja" rolliga igati “kodus”. See siin on ühtlasi korralik "visiitkaart" ka nendele, kes teatriklasside ja lavakoolide noorte lavastusi ei jälgi (sealsetest rollidest ju Marialgi nii mõndagi juba ette näidata). Nii hea meel, et saab teda nüüd tihedamalt mängimas näha! Getter Meresmaa alguses sõnatuna räägib hiljem vägagi kõnekalt (võibolla isegi kõige selgema ja kindlamate viidetega "aega enne siinset varjuelu" ja temagi puhul oli ka tunda just “last”, keda vaatad. Steffi tegelane, nagu juba mainitud, polnudki võibolla enam laps (kuigi ühtviisi mänguline- "aga keegi ei saa kindlalt väita, et ma noor ei ole", ent siiski tunduvalt teistest tõsisema suhtumisega), aga milline mõjuv ja tugev kohalolu tal laval on (nii siin kui tegelikult igas tema rollis) - imetlusväärne! Tema on seadnud ka lavastuse liikumise. Joosep Uus’i tegelane tõi meelde vana lapsepõlve multika, kus papagoi jutustas kus ta maailmas käinud on - "teie pole Uus-Andaluusias käinud?" - väikemeestele omase fantaasiaga tundus ta millegipärast isegi noorem kui Risto Vaidla tegelane, keda siin pesamunaks tekstis peeti, ent kellel vast kõige ilmsemad varateismelise jõu- ja võimumängud mängida. Risto suutis oma tüübiga tekitada väga tugevaid emotsioone, aga kuna need olid nii negatiivsed, siis ei oskagi päris lõpuni hinnata, kas tegemist oli geniaalse mänguga või lihtsalt oli seda poissi talumatu kannatada? Tihti üsna karjuva kõnega tekitati veel omakorda psühholoogilist ärevust õhustikku juurde, ent vaatajale ka just nimelt ebamugavust - kaval lüke lavastajal - pannes meidki vaatajatena tundma vast midagi sarnas, mida tema saatusekaaslased. 

“Lapsed üksi” (ilma vanemate reeglite, järelvalve ja kaitseta) on ju teema, mis on mitme nurga alt kirjanduses, teatri- ja filmikunstis ka varem lahatud. Meenub kohe palju auhindu võitnud Koreeda film Nobody knows, kus ema lapsed nii pikaks ajaks koju üksi jätab, et lapsed peavad ise enda eest hoolitsema, raha ja teineteisega hakkama saama. Ka praeguseks juba üle 10 aasta tagasi, ent siiani meeles VAT-is lavastatud “Kihvad” loos oli ema kodust lahkunud. Mõlemad on väga mõjuvad, sest on tugevas ja selges seoses realismiga, mida me kõik teame ning oskame vast pareminigi tunnetada, kui Hommikuvalguse-laste maailma. Ja eks neid ole veelgi (Kärbeste jumal jne). Indrek ja Eva Koff’i lugu on märksa segasem ja vähemate väljapaistvate kihtidega, kuigi ka siin antakse aimu, et nendel lastel pole olnud kerge ning seetõttu ollaksegi just praegu ja just siin, ühiste jõududega "varjul". Ent lõpuni ikkagi mina sealt seda põhjust välja ei lugenudki. Samuti jäi lahtiseks kogu lõpp - mis siis ikkagi toimus ja millega see siis lõppes? 

Ei, ei peagi ju lõpetama, aga ma arvan, et see lavalugu lihtsalt ei olnud minule, kuigi jäi tundmus, et järsku on see ikkagi hoopis "noortekas", mida tänapäeva keskealine lihtsalt polegi võimeline lõpuni lahti muukima? Ei tea...minge ise vaadake ja seletage minule ka - päris huvitav oleks teiste teooriaid ning fantaasialendu teada saada! Ja kas see on oluline näiteks kodutute laste teema esiletõstmise pärast? Laste omavahel hakkamasaamise näitlikustamise mõttes? Või isegi praeguse, väga valusa, laste enesetappude valguses? Või ikkagi tsivilisatsiooni tungimise pärast absoluutselt kõikjale? Mnjah, ei suutnud vedada neid paralleele seekord."

Olen sellele kõigele korduvalt teatrikülastuse ja tänase vahele jääva aja jooksul mõelnud. Kas siis tõesti vaid mina jäin vaid mõnegi vihje jagu lisa igatsema, et mingiski suunas kindlustunde oma tõlgitsustele kinnituseks saada? Võiks isegi öelda, et see on jäänud ja ilmselt jääb veel mõneks ajaks painama. Ehk jäi ka selline rahutus hinge, mis ehk peakski jääma seda vaadates, sest me ju ei tea, kas need lapsed seal pääsevad või kas nad saavad hoopis (heade) täiskasvanute käest abi? Või jäävadki nad kusagile redutama? Kes neid üldse taga ajavad? Kas sellisest olukorrast on väljapääsu? 

Omakorda viib see mõtted sellele, mis on need tänapäeva tänavalaste tegelikud hingepiinad? Kodus nad ilmselgelt olla ei taha, paljudel võibolla polegi kodu või igatahes mitte armastavaid-hoolivaid vanemaid... Heaoluühiskonnas oma igapäevategemiste ning pisemate ja suuremate murede keskel sipeldes ei jõuagi oma mõtetega enam selleni, et kusagil on ju kogu aeg lapsi, kellel pole kodu (ise 18-aastaselt kodust lahkudes tean enda nahalt, et selles vanuses saab juba ilma igasuguse vanemate abita hakkama, kuigi muidugi lihtne pole see ka veel siis). Kas me saame midagi nende kodutute laste heaks teha? Kes saab? Kes peaks sellele iga päev mõtlema? Lastekaitse? Lihtne ongi ju mõelda, et ametivõimud peavad selle teemaga tegelema ja sellise olukorra ärahoidmise eest hoolt kandma... 

Samas viib see just praeguses ajas mõtted Ukrainasse ja seal oma vanemad kaotanud laste juurde. Kas selline "Hommikuvalgus" oleks ka meie laste tulevik, kui Putin siia oma sõja tooks? Nad oleksid kusagil varjul, kuniks hakatakse uuesti kõike taastama? Just see räpasus annaks natuke nagu sellest aimu, ehk põhjenduse miks nende näod nii kriimud on, nagu nad siin on... 

Tõlgendusi ilmselt vähemalt sama palju kui on vaatajaid ja see ongi tegelikult selle lavaloo tegelik väärtus - panna meid mõtlema. Lavastaja Mirko Rajas on andnud vägagi mõjuvad raamid, mis ei lase ka peale vaatamist lahti ning autorid Koff'id peitnud neid võtmeid ja konkse, mille näitlejad ka vaatajate pähe istutavad oma mängudega...

Sellegipoolest, ei meeldi minule see ka veel tänasel päeval, pärast kõiki neid mõttearendusi (neid on veelgi rohkem kui siin väljatoodud), sest kellele siis meeldib ebamugavustunne? See naha alla istutatud ärevus ja kohustus kuidagigi ühiskonnal aidata selliste olukordade ärahoidmisel.. või no vähemalt minimaliseerimiselgi. Alustades muidugi enda kodust. Hoiame oma lapsi. Kuulame nende muresid. Oleme nende jaoks olemas. See on vähim, mida üks lapsevanem saab teha. Anname neile turvatunde, isegi kui endal ongi raske, saab laste eest seda üsna osavalt varjata. Iga laps peab saama kodus olla. Samas meile - lapsevanematele on see privileeg, mitte kohustus... me saame kellegi eest hoolitseda... on ju nii paljusid, kes tahaks, aga ei saa.... Ja iga laps alati eelistab enda vanemaid, kui need vaid olemas oleksid.

Mõtteid, nagu varrukast. Ringiga ja väheke suurema süüvimise tagajärjel ning jõuab ikkagi selle lavaloo olulisus kohale, Kõigi elu ei ole lust ja lillepidu... vähemalt mitte kogu aeg. Ja mõnedel on kohe väga-väga keeruline.

Aga ei, see teatrielamus ei meeldinud minule. Minule ei meeldi, kui lastel on paha. Samas meeldis lavastuslik, kunstiline ja mänguline pool ja loomulikult mõistan, miks sellel teemal on vaja rääkida praegu ning tegelikult alati!

Hinnang: 3

Võib julgelt tõdeda, et Mirko Rajas kui teatri loominguline juht ja ühtlasi erakordselt tundliku silma, ajastunärvi ning koos oma väga hea lavastajate tiimiga on hoidmas Eesti Noorsooteatrit vägagi erksal sotsiaal-poliitilisel-kultuurilisel kursil ning seda kahtlemata tähelepanuväärselt kõrgete kunstiliste ambitsioonidega. Sisu sisuks, see alati kas meeldib ühele või teisele rohkem ja no mistahes loo või visuaali puhul harva ju kõigile, ent vaadates mitte isegi ainult seda viimast - juubelihooaega -  ent juba enne seda aasta-kaks, mil siinkirjutaja on peaaegu kõiki Noorsooteatri lavastusi näinud, endast läbi lasknud, mõtestanud ja kaasa elanud ning asetades need üldise Eesti teatrimaastiku konteksti, siis võiks nende kohta tervikuna öelda, et lausa maksimalismi saavutamise peale minnakse praktiliselt alati välja - on see siis väikelastele mõeldud Poiss ja liblik või noortele-täiskasvanutele suunatud Ninasarvik - lihvides just lavastuslikud detailidki teemantiteks. Nii on näitaks käesoleva teatriaasta kogu Eesti teatrimaastiku viiest parimast ja sõna otseses mõttes "vingeimast" lavastajatöödest pärit sellest teatrimajast - Rajase enda "Sihtisid pole sel sillal" ja Tõnissoni "Röövlitütar Ronja" ning ega see seekordne, teatrimajast väljaspool lavale jõudnud Hommikuvalgus oma vrakikonstruktsiooni ning karmi tegevustiku ja valguse- ning laste psühholoogiliste võimu- ja mõistumängudega just lavastajatööna kaugele maha jää. Kinnitab vaid veendumust, et mis iganes viimasel ajal Eesti Noorsooteatris lavale jõuab on kahtlemata uurimist-vaatamist-kogemist väärt ning vastuseks sellele vaheajalt minemakiirustajale - kindlasti käinud läbi väga tugeva kriitilise silma. Just sellist Eesti Noorsooteatrit me tahamegi!

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Kulla Laasi tehtud fotod):

Suvelavastus

HOMMIKUVALGUS

KOOLILAPSELE, NOORELE

Lavastus noortelt vanematele ja vanematelt lastele

Mis on kodu? Mis teeb lihtsalt kohast koduse paiga? Kust leida kodule koht, kui kodu loojaid – vanemaid – ei ole?

Lavastuse tegelased elavad ilma vanemateta omaloodud kogukonnas, mis on nende ainus võimalus mitte täiesti üksinda jääda. Igaühes kasvavad aga lootused ja unistused, mille täitumiseks tuleks astuda samm juba omaseks saanud ruumist välja. Ent kuidas selleni jõuda?

Lavastaja Mirko Rajas: Koguperelavastus võib anda hääle noorele inimesele, kes ei oska kõiki oma mõtteid veel kuuldavaks teha, see võib anda hääle täiskasvanud teatrivaatajale, kes teinekord ei tea, kuidas end väljendada – see võib kokku tuua ja aidata üles leida või taasluua kadunud ühisosa. Kindlasti kõnetab see oma teemade ja mängulaadiga ka üle kümneaastast teismelist ja täiskasvanud vaatajat. Pärast lavastuse vaatamist tahad olla parem inimene. 

„Hommikuvalgus” on hoogne, puudutav ja fantaasiarikas koguperelavastus, mis kätkeb endas nii hingesügavusi kui ka mängulist huumorit. See on lugu noortelt vanematele ja vanematelt lastele, et õppida ühiselt väärtustama seda, mis meil on, tegelema sellega, mida ei ole, ja ehitama sinna, kus on puudu. Lavastuses on oluline koht heliloomingul ja videokunstil.

Hommik võib olla öö lõpp, aga ka päeva algus.

Mängivad

Getter Meresmaa, Joosep Uus, Risto Vaidla, Steffi Pähn, Maria Ehrenberg

Autorid Eva Koff ja Indrek Koff

Lavastaja Mirko Rajas

Kunstnik Illimar Vihmar

Helilooja Markus Robam

Valguskunstnik: Ivar Piterskihh (Endla Teater)

Videokunstnik Elise Christin Jörberg

Liikumisjuht Steffi Pähn

Esietendub 19. juunil 2022 Telliskivi kvartali M-hoones

Kõigile alates 10. eluaastast

Kestus koos vaheajaga 2h 35 min

Soovitame soojemalt riidesse panna, saalis on jahe.