Eile otsustasime kauaaegse plaani pojaga ellu viia. Kunagisest Leopoldi saatest alguse saanud hullustus - Kirju koer - oma kätega valmis meisterdada... Ja kuna poeg ka seda asja armastab, siis tegelikult tegime esimesed sammud selle projekti läbiviimiseks juba Eestis. Nimelt ostsime sealt kaasa suhkruga kondenspiima. Poisile meeldib vaadata ja unistada igasugustest toitudest, mida me koos võiksime valmistada - lugedes raamatut "Poisid köögis".
Ainuke jama, et noh, tema puhul ongi see nii, et talle meeldib rohkem "unistada" tegemisest. Aga siis kui mina kõik vajalikud ained koju tassin ning köögis nö. ettekujutatava põlle ette panen ja sama "fantastilise" "abi"kokamütsi pähe sean... siis oleme köögis - mina, kokaraamat ja toiduained. Aga kes on puudu... just nimelt... "peakokk".
Ma meelitasin ja keelitasin ja ütlesin, et maitseme seda või teist... ja proovime, kas on piisavalt magus ja et ta võib segada või kallata... aga ei olnud õnne... vähemalt seekord veel mitte. Ehk järgmisel korral... Niiet pealkiri sai jällegi eksitav... ei olnud "mehi" köögis oli ainult "mees".
Üleval fotol on 200 graami võid (see ehe või - 82% rasvasisaldusega). Ma panin sisse supilusikatäie suhkrut, kuigi tegelikult seda pole sinna vaja panna, sest "koer" on niigi ülimagus. Minule lihtsalt meeldib kui suhkruterad pärast hamba all krõmpsuvad. Näiteks panen ma mannavahule ka suhkrut sellepärast peale.
Siin segasin juurde 2 supilusikatäit ehtsat kakaod. Mitte seda suhkurstatud kakaojoogi-mixi vaid tavalist, tõelist (mõrudat) kakaod.
Ja kui lisatud on ka terve purk kondenspiima (see on see u. 400g siniste kirjadega vana hea kondenspiim, kuigi käib ju ka igasugune muu variant kah), siis näeb möks välja selline. Maitse on ka juba täiesti paljalt söödav :) Jah, kasvõi "paljalt"... kui oled oma armsamaga koos köögis möllamas... või miks ka mitte siis kui üksi, nagu mina... Aga purustades illusioonid (you nasty mrrrrrrrr)... mul olid ikka riided seljas :) "Peakokk" oleks võinud ju tulla kontrollima, et kas abikokk teeb ikka korralikult tööd...
Ma olen küll kusagilt kuulnud... targematelt, et kirurgitöö tasub jätta proffide hooleks... tõesti... Noh, ma ei uskunud seda (? :)) ja tegingi oma seekordse suurima vea. (Alati kuula ja usalda endast "targemaid"!) Kuna mul ei olnud marmelaadi ja keegi kusagil naminami või toidutare foorumis või hoopis kusagil kokaraamatus on soovitanud, et võiks ka kummikarusid kasutada. People!!!! Ärge uskuge seda!!! Kuigi nende kummikarudega on vahva igasuguseid mänge mängida. Näiteks panna kaks karu omavahel igasugustesse naljakatesse poosidesse, siis "Kirju koera" sisse nad EI SOBI!!! Nimelt kogu see muu möks saab selline sobivalt ühtmoodi pehme ja "näritav" ja kui seda siis süüa pärast, siis jäävad need kummikaru-tükid suhu keerlema, sest need ei sula ega kao suust nii kiiresti kui ülejäänud osa koogist.
Ja mis me sellest õpime - Ei tasu kuulata alati igasuguseid soovitajaid (a la - panna kummikomme "Kirju koera" sisse), aga tasub uskuda rahvatarkust ja targemat rahvast (ei tasu kirurgi mängida, kui pole selleks õppinud).
Möks koos kummikommidega näeb selline välja... oh kui ma oleks vaid teadnud... kuigi eks ta on söödav ka koos nende mõmmi-tükkidega. Tegelikult ma soovitaksin hoopis selle ülimagusa asjanduse sisse otsida mingit hapumat sorti marmelaadi. Ja kui ei meeldi hambaall krudisev suhkur, siis muidugi ilma suhkruse katteta marmelaadi. Aga mina võtan järgmine kord just nimelt hapud, pehmed marmelaadid - suhruga ja jätan selle supilusikatäie suhkrut alguses võile lisamata.
Siis peaks võtma paar pakki (à 180g on nad vist tänapäeval, ehk 2 pakki kokku 360 grammi) Eesti küpsiseid. Aga neid ma ei taibanud Eestist kaasa osta. Seega kasutasin hoopis šokolaadiga kaetud Digestive (Rootsis müüakse vähemalt Lidl-is). Need pole niiii muredad nagu tavalised Digestivid, sest šokolaad hoiab neid koos. Aga ma ei tea, kas neid Eestis üldse ongi saadaval. Samas ma olen üldsegi veendunud, et need "mitte nii magusad" Eesti küpsised ongi ehk kõige parimad "kirju koera" küpsised. Ja nad ei murene ka nii hullusti.
Sellise suurusega tükikesed umbes. Ja sellest pole üldse hullu, et nad on nii erineva suurusega ja isegi see, et osalt on lihtsalt puru. Kõik sobib. All is good...
Segasin sisse ka veel purustatud tumedat šokolaadi. Need on mõnusad kõvad pisikesed tükid, mis siiski sobivad sellesse taignasse. Paljud soovitavad ka pähkleid sisse panna. Mina pole eriline pähkli-sõber. Järgmine kord võibolla proovin tükeldada neid india-pähkleid jogurtis. Need on superhead ja sobiks ehk tõesti nagu "pralineelikumaks" seda kogu kooki tegemaks. Aga kindlasti sobivad ka sarapuupähklid või mistahes muud sordid. Võibolla isegi M&Msid... kuigi mina ei julge soovitada.... kes teab, pärast on mingi sama jama nagu nende kummikarudega. M&Msidel on ju see kõva suhkrustatud koor ümber... aga kindlam on lihtsalt mandleid või india pähleid tükeldada sisse. Müüakse ka ju purustatud mandleid ja pähleid - veelgi lihtsam.
Üllatus-üllatus. Kapi peal oligi mul pakk viilutatud, röstitud mandleid. Panin neid kilele ühe joru, millele siis tõstsin lusikaga ka oma "koera" toormaterjali. Niimoodi, et kui ka need mandlid peaks mind hiljem häirima, siis on need ainult pinnal ja saan lihtsalt jätta selle osa söömata. Järgmine kord võin julgelt mandlid otse sisse segada. Need sobisid imehästi sinna.
Möks koos kummikommidega näeb selline välja... oh kui ma oleks vaid teadnud... kuigi eks ta on söödav ka koos nende mõmmi-tükkidega. Tegelikult ma soovitaksin hoopis selle ülimagusa asjanduse sisse otsida mingit hapumat sorti marmelaadi. Ja kui ei meeldi hambaall krudisev suhkur, siis muidugi ilma suhkruse katteta marmelaadi. Aga mina võtan järgmine kord just nimelt hapud, pehmed marmelaadid - suhruga ja jätan selle supilusikatäie suhkrut alguses võile lisamata.
Siis peaks võtma paar pakki (à 180g on nad vist tänapäeval, ehk 2 pakki kokku 360 grammi) Eesti küpsiseid. Aga neid ma ei taibanud Eestist kaasa osta. Seega kasutasin hoopis šokolaadiga kaetud Digestive (Rootsis müüakse vähemalt Lidl-is). Need pole niiii muredad nagu tavalised Digestivid, sest šokolaad hoiab neid koos. Aga ma ei tea, kas neid Eestis üldse ongi saadaval. Samas ma olen üldsegi veendunud, et need "mitte nii magusad" Eesti küpsised ongi ehk kõige parimad "kirju koera" küpsised. Ja nad ei murene ka nii hullusti.
Sellise suurusega tükikesed umbes. Ja sellest pole üldse hullu, et nad on nii erineva suurusega ja isegi see, et osalt on lihtsalt puru. Kõik sobib. All is good...
Segasin sisse ka veel purustatud tumedat šokolaadi. Need on mõnusad kõvad pisikesed tükid, mis siiski sobivad sellesse taignasse. Paljud soovitavad ka pähkleid sisse panna. Mina pole eriline pähkli-sõber. Järgmine kord võibolla proovin tükeldada neid india-pähkleid jogurtis. Need on superhead ja sobiks ehk tõesti nagu "pralineelikumaks" seda kogu kooki tegemaks. Aga kindlasti sobivad ka sarapuupähklid või mistahes muud sordid. Võibolla isegi M&Msid... kuigi mina ei julge soovitada.... kes teab, pärast on mingi sama jama nagu nende kummikarudega. M&Msidel on ju see kõva suhkrustatud koor ümber... aga kindlam on lihtsalt mandleid või india pähleid tükeldada sisse. Müüakse ka ju purustatud mandleid ja pähleid - veelgi lihtsam.
Üllatus-üllatus. Kapi peal oligi mul pakk viilutatud, röstitud mandleid. Panin neid kilele ühe joru, millele siis tõstsin lusikaga ka oma "koera" toormaterjali. Niimoodi, et kui ka need mandlid peaks mind hiljem häirima, siis on need ainult pinnal ja saan lihtsalt jätta selle osa söömata. Järgmine kord võin julgelt mandlid otse sisse segada. Need sobisid imehästi sinna.
Tegelikult oli mul plaanis ka natuke Blossa glögi sisse tilgutada. Rahvas soovitab, et kui tahad, et sul tuleks hoopis "kuri koer" ja mitte "kirju koer", siis selle saamiseks panna brändit või konni (loll, mitte neid rohelisi elukaid vaid konjakit) või rummi ka või hoopis kõiki kolme segu sisse. Mul aga läks see osa täiesti meelest... natuke ka sellepärast, et äkki läheb siis liiga palju ja pärast poiss ei võta suu sisse.
Ja oligi valmis. Selle taignaga tuli 2 sellist pätsi. Pikkus umbes 30 senti. Keerasin selle toidukilesse. Kuigi väga edukalt võib seda panna pätsistuma ka tavalise küpsetuspaberi sisse.
Mina jätsin üleöö külmkappi, aga tegelikult umbes 3-4 tunni pärast võib ilmselt julgelt hakata maiustama. Hullult magus on, aga mõruda kohvi kõrvale õhuke viil on ideaalne :)
Tunnistan üles - sõin mitu paksu käntsakat :) Ja jõin seda unustatud "glögi" hoopis kõrvale. Nüüd on hea olla :))) Poiss aga pole siiani julgenud maitsta. Hirmutasin ta vist ära sellega, et ütlesin, et need va kummikarud sinna sisse ei sobi... Praegugu hõikasin, et kas ta ei tahaks natuke "kirjut koera"... ta ütles, et "preagu ei taha". Hmmm kas ehk süümekad? Või lihtsalt "peakokk" OMA toite ei söö, umbes nagu mõned primadonnatsevad Hollywoodi näitlejad väidavad, et nad oma filme ei vaata :)))
Eelmisest, blogis kajastatud "koduse kokakunsti" kogemusest, ehk siis kui "me pojaga tegime" magusaid majoneesiküpsiseid, võib lugeda siit.
