Suveteater 2020 - parimate kokkuvõte

 Aeg on suveteatrile joon ühe korralikuma kokkuvõttega alla tõmmata, sest parimad väärivad aupaistet ning juhul kui järgmisel aastal need lavastused saavad uusi mängukordi, siis on soovitused siit võtta. Ja headele asjadele on ju ikka vaja furoori juurde tekitada ning seda headust kõigile kuulutada nii levib hea ja muide omakasu on ka mängus, ehk tegijad loodetavasti teevad "head" veel juurdegi - sest siis on teada, mis rahvale meeldib :) Puhh... asjatult keeruliseks läks see mõttevool, ent saad ju aru, mis ma mõtlen...

Eks maitsed on ju ikka erinevad, ent on ka universaalseid lemmikuid - need kõikse paremad on tihti just sellised, mis meeldivad paljudele. Sellepärast need ongi nii-nii mõjuvad. Kunagi küll ei tea, et mis miski eriliseks teeb. Mõnikord on see traditsionaalne teater, teinekord jällegi just midagi erilist, mis mõjub uue kandi pealt, uutele-teistele närvirakkudele kui tavaliselt, tekitades ajus reaktsioone, mis viivad tavalisest suuremate-sügavamate emotsioonideni. Tekivad seosed, kas enda või teistega, keda tead, kasvab emotsionaalne intelligentsus või saad lihtsalt targemaks, näed mida muidu ei näeks või tunned ära midagi näitlikustatud vormis, millele oled mõelnud, ent pole seda enda jaoks lõpuni sõnastanud. Eks siis teater annab tavaellu väärtust juurde.

Mul on kombeks maikuu lõpus kirjutada üles need 30 tükki, mida kõige rohkem näha tahaks. Pärast on mänguline jälgida, kas tõesti "kõige oodatumad" ka "kõige lemmikumate teatrielamuste" sekka saavad. Olgu siin äratoodud, et nende "ootuste tipp oli tänavu: 1. Ugala "Katkuhaud"; 2. Kuressaare Teater "Õitsev meri", 3. Endla "Nagu süldikeeduvesi"(mida sõitsin ka Pärnusse vaatama, kuid just tollel mängukorral jäeti tehnilistel põhjustel mängimata, sellepärast see ei figureeri ka siinsete tippude seas), 4. Luunja teatriprojekt "Keisri usk" ja 5. Rakvere Teater "Alibi" (Draamateatri suvistele Viinistu-tükkidele olid mul juba selleks ajaks ammu piletid sügiseks olemas, seega neid "suvel" ei oodanud). Allpool on näha, kui mitu neist neljast ja milliseid pärast ka tegelikult nende nägemist parimateks pean. Olgu ka välja toodud, et lisaks Endla tükile, millele mul pilet oli, ent nägemata jäi, oli mul pilet ka Collegium Miraculorumi etendusele "Standard", ent jäin sellele hiljaks, kuna ei leidnud õiget aadressi õigeks ajaks üles (vaatasin valesti - instas kirjutasin intsidendist pikemalt... sealt leiab ka peegeldused kõikidest siin tippude seas olevatest teatrielamustest). Ja lisaks neile kahele on kõige rohkem kahju Piibe Teatri "Kui Anija mehed Tallinnas käisid" näemata jäämisest. Eriti selles valguses, et seda on palju ka kiidetud. 

Sellel suvel jõudsin teatrisse 22 korral. Suveks pean kolme "suvekuud", elik aega vahemikus 1.juuni kuni 31.august. Lisaks nägin mõnda teatrietenduse ülekannet/salvestust arvutiekraanilt. Paraku kõik läbi vahemeediumi saadud teater ei mõju võrdväärselt sellega, kui seda päriselt elusas vormis näeb. Sellest hoolimata võib mõni ekraaniltnähtu mõjuda sügavamaltki kui mõni teine teatrisaalis, mis lihtsalt ei meeldi. Näiteks aprillis Estonia "Kratt" ja Vene Teatri "Nastja, Nastja, Nastja...", mis ekraaniltnähtud vormist hoolimata on terve aasta teatrielamuste TOP30s... teisalt oleks neid teatris näinud, usun, et need oleksid veelgi tugevamalt mõjunud.

Ka esimene suvekuu, ehk juuni läks veel pandeemiapiirangute tõttu live-teatrita. Lohutust pakkus (ekraani kaudu võrdlemisi keskpärane) "Inimese hääl", millest Evelin Võigemasti rolli küll väga nautisin, ent siiski mõjus see rohkem filminäitlemise kui teatrina. Ja ometi oli tegemist isegi otseülekandena. Sama lugu ka aprillis ekraanilt nähtud Tatjana Kosmõnina ja Indrek Taalmaa rollidega. Tatjana oma on isegi napilt aasta naispeaosade TOP10st esimesena väljas. Teatriliit andis talle isegi just selle rolli eest aasta naispeaosa preemia ning ma ei imesta, sest minu nähtu oli ikkagi läbi mõju vähendava ekraanifiltri. Praegu küll mõtlen, et ehk peaks selle tõesti ka saalis üle vaatama. See oleks seda väärt.

Saabus juuli ja tõeline suveteatrihooaeg sai avatud Baltoscandalil! Lõpuks ometi! Ja kui suur oli see pettumus, et esimene seal kogetud esietendustest näidati kinosaalis läbi live-ülekande!!! Tegelikult põneva stsenaariumiga nii sisulises kui pildilises mõttes, ent ometi emotsioonekärpiva filtriga... Appiiii! Näitlejad tulid pärast otseülekannet kummardama ning toimus ikkagi kollektiivne vaatamine kultuurisaalis, sestap liigitan selle siiski (väga suurte) mööndustega teatrikogemuste sekka. Seega saigi sellest Kelm Teatri "Stendhali sündroomist" esimene neist mainitud 22st suveteatrist. Baltoscandalilt noppisin veel 2 esikat, mis toimusid juba päriselt enda silme ees. Neist 1 muide päädis isegi kogu teatrisuve TOP3s!

Need 22 teatrikülastust viisid väga erinevatesse Eesti mängukohtadesse. Isegi Baltoscandalil tavapärasele Rakvere Teatri väiksele majale ja Rakvere kinole, toimus üks etendus sealses Rahu Hallis, ehk pigem spordisaali mõõtu "vabal laval". Kuid see (justkui) tolmune ja hämar atmosfäär mõjus ideaalselt lavastusele ja selle sisule kaasa... Juulikuu viis ka Jänedale ja Kiidjärvele, Luunjasse, Pärnusse ja muidugi Tallinnasse (kus Ülemiste Citys, mu enda ühe kontori akna all, endises keemiatehases möllas Must Kast). Lisaks veel esimest korda Vainupea kabelisse ja nüüdseks juba mitmendat korda, aga seda kodusemasse Kellerteatri vanasse püssirohukeldrisse. Keila taha Ohtu mõisa ja Fotografiska sisehoovi loodud mängukohta. Ja ega Augustki paiksem olnud. Siis sai esimest korda "teatris" käidud vanas Krulli masinatehase hoones, Nabala mõisas ja Saaremaal Mihkli Talumuuseumis ning juba mitmendat-setmendat korda Ugala väikses, Türi Kultuurimaja, Vene Teatri väikses, Theatrumi ja Kanuti Gildi saalides. Sakala 3 saali viisid etendused isegi suisa 2 korda augustikuus! 2 neist suvistest, ehk siis juulis ja augustis kogutud teatrielamustest kaunistavad ka terve senise teatriaasta TOP10-t.

Siit edasi ongi õige aeg minna nende parimate juurde, millel/kellel soovitan kas siis sügishooajal (kui mängitakse) või järgmisel suvel silm peal hoida (kui mängitakse). Toon välja vaid eredama tipu.

2020.AASTA SUVE SUURIM TEATRIELAMUS

1. KURESSAARE TEATER "Õitsev meri" - suveteater oma ehedaimas vormis - lageda taeva all (vedas ka ilmaga). Eesti klassika, millele tehakse au sellise imeilusa lavastuse ja mitmete väga tugevate rollidega! Nauding läbi ja lõhki.

2. TEATRIÜHENDUS MISANZEN "Sõsara sõrmeluud" - erilises vormis lavaleseatud, erilises kohas, erilisel kellaajal - kõik-kõik on "eriline" selle eesti pärismuslugude palettiga seonduvalt. Eriliselt suure elamuse kinkis ka vaatajatele.

3. VABA LAVA "Mul oli nõbu" - see on "see balti-keti" lugu... Vaimustavalt videot abiks kasutades lavale seatud, valus lugu, ehmatav, päris ja hingega Rea ja Henriku poolt mängitud. See on nii lätlaste, leedukate kui ka meie lugu... meil on siin veel see jämedam ots näpus. 

4. THORS PRODUCTION "Vana klaver, ehk Suusabaasis on tantsupidu" - suve suurim teatriproduktsioon - Eesti "teises otsas" jõudis oma piletid juba enne esimest etendust praktiliselt suures osas välja müüa. Ja eks see suuri masse ka kõnetab, sest laval on kõigile tuttavad tegelased Eesti muusika- ja teleajaloost, Kalmer Tennosaarega eesotsas. Nagu vupsti ei kusagilt on viimastel aastatel ilmunud Ott Kilusk ja tõusnud Eesti teatri tähtdramaturgiks. Tõeliselt õnnestunud Eesti oma muusikal, mis sisaldab ka sügavamat draamat ja väga häid rolle.

(ühtlasi muide, on need kõik indie-teatrid! Ehk ühtlasi ka suvi 2020 indie-teatri TOP4!)

PARIM LAVASTUSTÖÖ

1. HELEN REKKOR "Sõsara sõrmeluud" (Teatriühendus Misanzen) - nii fantaasiarikas, visuaalne ja silmipaitav. Huvitav ja mitu lugu ühes, mis kõik lavastatud omade nõksudega. Ohtrate lavastajatrikkidega!

2. MADIS KALMET "Õitsev meri" (Kuressaare Teater) - ilus, vanakooli lavastus, mis sobib nagu loodult sellesse autentsesse kohta. Keerukad kombinatsioonid, nagu külakoori kasutamine ja selged lavastajaotsused rikastavad tervikut, ehk toimivad. Mälgu lugu on nii ausalt ja ehedalt lavastatud, et unustad hetketi, et vaatad seda... vaid pigem oled ise ka olustikus sees.

3. RAIVO TRASS "Keisri usk" (Luunja projektiteater) - kahel tasandil, paljude tegelastega, ent ometi ei lagune see laiali. Rääkimata harrastajate usaldamisest ning kammerliku ja massi vahel sujuvatest liikumistest ning kogu saali mõnusast mitmekülgsest ärakasutamisest.

4. KAIJA M KALVET "Sada sekundit südaööni" (Must Kast) - selline show, nagu ei ükski teine. kuidagi keeruka ülesehitusega, aga kaoses on selge koreograafia ning kõik toimib ja nii põnev on avastada lavastaja loodud maailma, mis nagu on meie oma, ent ometi kõverpeeglis.

PARIM NAISPEAOSA

1. LUULE KOMISSAROV "Katkuhaud" (Ugala) - VAPUSTAV roll. Lihtsalt sõnatuks võtab. Luule teeb siin väga SUURE rolli, nii enda lavaloome arvestuses kui ka terve eesti teatriaasta mõttes.  

2. TERJE PENNIE "Elevandi kõrts" (Vana Baskini Teater) - Terje oma parimas hoos. Läbi aegade ja astatute nii ühe kui teise kandi pealt.

3. KADRI LEPP "Katkuhaud" (Ugala) - sügav ja valulik. Roll, mis joonistub etenduse käigus rohkem ja rohkem välja. Käib üles ja alla, võimendub ja taandub, kuni tal enam taanduda pole. Vägev, aga tõeliselt valus mäng.

4. REA LEST-LIIK "Mul oli nõbu" (Vaba Lava) - jutustajaroll on tihti tänamatu, aga Rea võtab sellest rohkem välja.

PARIM MEESPEAOSA

1. PÄÄRU OJA "Tema taevaliku Õnneküla potitehas" (Ajateater) - Pääru sukeldub sellesse rolli 101% ning see jäi jää publikul tunnetamata. Üks mitte ainult suve tipptasemel, vaid selliste rollidega jäädakse pikaks meelde.

2. ANDRES ROOSILEHT "Mäng" (Kellerteater) - mõnuga tehtud ja see mõnu kandub mängulisusena vaatajateni, mis muudab vaatamise lõbusaks, aga ka kahtlustavaks, ent kahtlemata meelelahutuslikuks.

3. ELAR VAHTER "Õitsev meri" (Kuressaare Teater) - üllatavalt tugev noore näitleja peaosa. Nii mängitakse end tugevalt Eesti teatri meesnäitlejate kaardile!

4. HARRY KÕRVITS "Jutt jumala õige" (Teater Nuutrum) - kammerlik, aga väikest kabelisse loodud lava ääreni täitev, mänguline ja endaga kaasakiskuv roll.

(ei saa jätta lisamata, et nii 5. kui 6. on TARVO SÕMER "Kõik hästi, vana toriseja" ja "Tema taevaliku Õnneküla potitehas" lavastustest)

PARIM NAISKÕRVALOSA

1. PIRET RAUK "Õitsev meri" (Kuressaare Teater) - koomiline, aga ka usutav. Omamoodi, aga ka tead vaadates "seda naist". Piret särab selles rollis nii, et pani publiku kahisema oma iga lavaleilmumisega.

2. LIINA TENNOSAAR "Vana klaver ehk Suusabaasis on tantsupidu" (Thors Production) - harv juhus kui näitleja saab mängida iseenda vanaema. Otse loomulikult mõjub ta nii eheda ja sügavamate kihtideni jõudvana - tema ise ju, kes veel oskaks paremini, täpsemini tabada seda tegelast. Natuke mitte ausmeestemäng võrdluse mõttes, aga publiku jaoks igatahes nauding.

3. LOVIISE KAPPER "Õitsev meri" (Kuressaare Teater) - noor näitlejanna, kes on osanud eriti oma tegelase kohmakuse kummalise omapäraga anda sellele tegelasele isikupära. Võrdlemisi väike roll ju, aga täiesti üllatavana mõjub isegi Loviise seniste, veel väheste rollide reas!

4. TIINA MÄLBERG "Kõike head, vana toriseja" (Rakvere Teater) - nii mõjuv ja polaarne- haigena ning selles lõigus, kui tegelane "selgineb". Kaastunnet äratav voodis segast ajades ja siis jälle hoopis teise tunde tekitav, kui ta pole "omas maailmas". Ka praktiliselt peaaegu kogu rolli istudes võib kõrvaltegelase mängida suureks, kui näitleja oma tegelast nii tugevalt läbitunnetab ja teda südamest mängib. 

(ka järgmised 5 parimat naiste kõrvalosa-rolli tulid lavastustest "Õitsev meri", "Vana klaver" ja "Kõike head, vana toriseja)

PARIM MEESKÕRVALOSA

1. ARVI MÄGI "Õitsev meri" (Kuressaare Teater) - üks minu lemmikuid Arvi rolle üldse! Need silmad ja see psühholoogiline sügavus. Paljuski tema viisile mängida, kuigi ka sisuga käsikäes, tõi pisara silma!

2. PRIIT STRANDBERG "Vana klaver ehk Suusabaasis on tantsupidu" (Thors Production) - võrratu karakteriloome. Isegi teatrikauged inimesed kiidavad vaimustuses seda rolli ja Hardi koomilist tabavust.

3. AARNE SORO "Katkuhaud" (Ugala) - vastik tegelane ja Aarne lahendab selle kuidagi omamoodi, varjamata oma tegelase imelikkust, pigem seda mõnuga rõhutades ja see sellise mängu huvitavaks muudabki.

4. TAMBET SELING "Hotell laibaga" (Endla) - nõnda räigelt ülevärvikate karakterite seas siiski suuta kastanid tulest tuua, see juba väärib eraldi loorbereid. Karikatuurne, sedand küll, aga ka ontlik ja lahedalt tobenaljakas <- jah ka see on võimalik.

PARIM ANSAMBLIMÄNG

1. TEATER MISANZEN "Sõsara sõrmeluud" - raske oli sealt kedagi esile tõsta ja raske on ka määratleda, kas nad on kõik pea- või kõik kõrvalosades? Kõik on igatahes head ja just see mõnus ansamblitunnetus ning ühise asja ajamine erinevates lugudes - kord üks rohkem peaosas, siis teises loos jälle teine, aga kõik toetamas. 

2. KURESSAARE TEATER "Õitsev meri" - nii palju häid tipprolle, aga see ühtsus ja teineteisega mängimine mõjus tugeva ansamblitööna.

3. MUST KAST "Sada sekundit südaööni" - puhas ansamblimängu võidukäik, selline lavastus ei töötakski kui keegi soleeriks muidu kui selleks ettenähtud misanstseenis. Kõik saavad olla tähelepanu keskmes ja kui pole, siis mängivad tugevalt kaasa ja on toeks.

4. RAKVERE TEATER "Alibi" - selgelt ansamblimäng - eriti kaklus mõjus lahedalt ja see kuidas kõik toimetavad, igaüks omaette, aga ometi koos. Kahjuks muus kui just selles suurepärases ansamblitunnetuse osas jäi kesiseks, vähesisuliseks. Kuigi allegooriad ja suurem pilt on olemas ja laiendavad seda natukenegi, mis sellest lavaloost lõpuks "pihku jääb".

PARIM NÄITLEJAAVASTUS

1. MARIANN TAMMARU "Sada sekundit südaööni" (Must Kast) - Vau! "Neid" on nüüd KAKS!!!

2. ANNA MARKOVA "Goodbye, Berlin!" (Vene Teater) - nii ägedalt tabatud jahimees. Pärl.

3. VIKTOR MARVIN "Goodbye, Berlin!" (Vene Teater) - huvitav noor näitleja, keda pole juhtunud varem mängimas nägema. Tundus, et temas on veel palju rohkem peidus kui see, mida ta selles rollis teeb.

4. MATHIAS AUSMEEL "Lõpp hea, kõik hea" (VHK teatriklass) - selles lavastuses ja lennus on palju noori näitlejaid, kellest võikski päriselt näitleja saada. Mina valisin nüüd Mathiase neist välja, sest ta lihtsalt varastas kogu mu tähelepanu, alati kui laval oli. Pätt selline :) Aga ka koomiline talent vähemalt. huvitav kuidas tõsise rolliga oleks... Samas (head) koomilist närvi on harvem näitlejatel kui dramaatilisi võimeid. Kuigi tõesti tunnen tegelikult, et ühe valides teen nii paljudele liiga, sest mainimist sellest lennust vääriksid väga mitmed - tüdrukutest NÄITEKS oli väga (sama) mõjuv Hele-Riin Palumaa. Ja siis peaks juba mainima ka Jens Patrikut, Lauritsat, Mari Anni, Andrit, Sirelit, Erikut, Hansu, Miriamit, Marta Lee'd, Aleksandrit, Joonast, Ruubenit, Kristjan Pauli jne... 

PARIM AUTORITEATER

1. KAIJA M KALVET "Sada sekundit südaööni" (Must Kast)

2. GERDA KORDEMETS "Elevandi kõrts" (Vana Baskini Teater)

3. TIINA OLLESK "Habras ilu" (Fine5 Tantsuteater)

4. KADRI SIRGE "Aiapäkapikk" (Sõltumatu Tantsu Lava)

Rohkem LASTE- JA NOORTETEATRIT suvel ei jõudnudki vaatama kui kolmel korral, aga kuna kõik on väärt äramainimist, siis kirjutan need ikkagi siia (kõik on pigem noortele ja täiskasvanutele, ükski pole puhas lastekas):

1. EESTI NOORTE MUUSIKALITEATER "Libahunt"

2. VENE TEATER "Goodbye, Berlin!"

3. VHK TEATRIKLASS "Lõpp hea, kõik hea"

PARIM MITTE-DRAAMALAVASTUS

1. SÕSARA SÕRMELUUD (Teatriühendus Misanzen) - kummaline sümbioos kõikidest teatristiilidest

2. VANA KLAVER EHK SUUSABAASIS ON TANTSUPIDU (Thors Production) - muusikal

3. SADA SEKUNDIT SÜDAÖÖNI (Must Kast) - kunst? performance? muusikal?

4. LIBAHUNT (Eesti Noorte Muusikaliteater) - muusikal

KÕIGE ROHKEM SAI NAERDA

1. VANA KLAVER EHK SUUSABAASIS ON TANTSUPIDU (Thors Production) - kohati tõsine ka, isegi väga... aga kilde lendab ja naljakatest tegelastest puudust ei tunne.

KÕIGE PÕNEVAM TEATRIELAMUS

1. MUL OLI NÕBU (Vaba Lava) - maffialugu, kus ei puudu ka surmad

2. SÕSARA SÕRMELUUD (Teatriühendus Misanzen) - karmid muinasjutud, kus ei puudu ka surmad

3. MÄNG (Kellerteater) - krimimüsteerium-mäng

4. SADA SEKUNDIT SÜDAÖÖNI (Must Kast) - kogu olukord on nii põnev... rääkimata sellest, et üks tegelastest on surm ise!

PARIM KUNSTNIKUTÖÖ

1. JAAK VAUS "Keisri usk" (Luunja teatriprojekt) - need 2 tasandit - talu ja kirikla.. ämblikuvõrgud ja ajastukohasus. Nii palju detaile, mida vaadata.

2. JAANUS LAAGRIKÜLL "Õitsev meri" (Kuressaare Teater) - kaluriküla. Palju annab ka koht ise, aga detailid on olulised ja need rikastavad suurt pilti. targas mahus, et liigse rikastamisega ei rikuks. Ehedus võlus.

3. KARMO MENDE "Vana klaver ehk Suusabaasis on tantsupidu" (Thors Production) - need suured rippuvad klaveriklavid! Kogu lavaline konstruktsioon, et sellist mängu üldse mängida oleks võimalik... ent siin veel eriti sujuvalt.

4. KARMO MENDE "Tema taevaliku Õnneküla potitehas" (Ajateater) - ilus, kooskõlas veel valgusega eriline. Pisike potitehas kahe meistriga, teatava sümmeetriaga. Maalähedane. Autentne.

PARIM KOSTÜÜMIKUNSTNIK

1. KRISTINA VIIRPALU-TUDEBERG "Habras ilu" (Fine5 Tantsuteater) - nii hästi integreeritud tantsijate olemuslikkusega, ilus ja stiilne ning lisaks veel ka tantsitavad kostüümid!

2. KARMO MENDE "Vana klaver ehk Suusabaasis on tantsupidu" (Thors Production) - nii palju, nii ajastut kui tegelastega seonduvat.

3. INGA VARES "Sada sekundit südaööni" (Must Kast) - kreisi!

4. JAANUS LAAGRIKÜLL "Õitsev meri" (Kuressaare Teater) - ajastulik ja ehtne

PARIM GRIMM/SOENGUD

1. MARGIT LEPLA "Sada sekundit südaööni" (Must Kast) - kreisi

2. SIRLE TEEÄÄR "Vana klaver ehk Suusabaasis on tantsupidu" (Thors Production) - parukad on vahvad kui need sobivad! Meik mitmekülgne. Siin on seda tööd tavalisest rohkemgi, sest aega ja tegelasi mida katta rohkem.

3. ELIISE REIMAA "Libahunt" (Eesti Noorte Muusikaliteater) - nii hundid kui külarahvas - siin on stiilitaju ja ka puhast ilusat meigitehnikat. Mõnedel karikatuurset lähenemist. Väga mitmekülgne ja mänguline lähenemine.

4. JAANUS LAAGRIKÜLL(?) "Õitsev meri" (Kuressaare Teater) - mõeldes sellele tükile, siis üks esimesi asju, mis meelde tuleb on Jaune Kimmeli punased huuled. Mõnikord polegi palju rohkem vaja, see üks mõjub nii tugevalt.

PARIM VALGUSKUNSTNIK

1. PRIIDU ADLAS "Sõsara sõrmeluud" (Teatriühendus Misanzen) - suurepärane töö. Ja seda nii värvide kui ka paigutustega.

2. TEET ORUPÕLD "Tema taevaliku Õnneküla potitehas" (Ajateater) - need kiired sealt puidu vahelt. Nii mahedat kollastu/pruunikat kui ka teravat sinist. Blues ju ikkagi.

3. ROBIN TÄPP "Jutt jumala õige" (Teater Nuutrum) - üks täistabamus - sellest võib mõnikord piisata!

4. KARL MARKEN "Sada sekundit südaööni" (Must Kast) - hämar ja kreisi. Kunstilise terviku teenistuses.

PARIM VIDEO-VISUAAL-TEHNILINE KUNSTNIK

1. LAURA ROMANOVA "Mul oli nõbu" (Vaba Lava) - video (see oli osa lavastajatöö terviku tugevusest!

2. MIKK MENGEL "Sõsara sõrmeluud" (Teatriühendus Misanzen) - tehnilised lahendused - mitmed huvitavad ja lavastaja fantaasialennuks vajalikud lahendused, mis aitasid terviku erilisuse loomisele kaasa.

3. SULEV LIIVA "Libahunt" (Eesti Noorte Muusikaliteater) - helirežissöör - lihtsalt suurepärane!

4. MAAREK TOOMPERE "Vana klaver ehk Susabaasis on tantsupidu" (Thors Production) - video - seal oli ka ümbruse ilu, millele silm liikus nagu iseenesest pidevalt, aga video on oluline osa tervikust.

PARIM HELILOOJA

1. VILLEM ROOTALU "Sõsara sõrmeluud" (Teatriühendus Misanzen) - suurepärane. Tänapäeva ja muinasjutulise segu.

2. VALENTIN SILITSENKO "Habras ilu" (Fine5 Tantsuteater) - tehniline, lõikav.

3. ?? "Sada sekundit südaööni" (Must Kast) - vahva ja vägev.

4. ENDAMISI SALAMISI "Aiapäkapikk" (Sõltumatu Tantsu Lava) - teekond, mis toetas seda imelikku maailma omalt poolt.

PARIM MUUSIKALINE KUJUNDUS/TÖÖ MUUSIKAGA/HELIKUJUNDUS

1. KAAREL KUUSK/KATHI KOCH "Sada sekundit südaööni" (Must Kast) - elav esitus, sellel on alati täiesti oma võlu. Kirikliku tunde saavutamine selles ruumis.

2. VILLEM ROOTALU "Sõsara sõrmeluud" (Teatriühendus Misanzen) - helilooja ise, seega muusika paigutus tervikus ning selle sulandumine lugudega on klass omaette.

3. PEETER KONOVALOV "Õitsev meri" (Kuressaare Teater) - ilus ja eriti kooripartiide valik sobiv ning tundeid ja atmosfääri loov.

4. PRIIT PEDAJAS "Katkuhaud" (Ugala) - imeliselt tabav ja niimoodi integreeritud, nagu seda ainult lavastaja ise ühe terviku sees suudab.

5. KRISTJAN ÜKSKÜLA "Lõpp hea, kõik hea" (VHK teatriklass) - mõnus valik. Ilus ja naudinguline.

PARIM TEATRIS KUULDUD EESTIKEELNE LAUL (varem pole laulu kusagil kuulnud)

1. "Surmatants" - Sada sekundit südaööni (Must kast)

2. "Ema minu ära tappis, isa liha ära sõi" - Sõsara sõrmeluud (Teatriühendus Misanzen)

PARIM KOREOGRAAFIA TANTSULAVASTUSES

1. TIINA OLLESK "Habras ilu" (Fine5 Tantsuteater)

PARIM KOREOGRAAFIA MITTE-TANTSULAVASTUSES

Jagatud esimene koht:

MARIE LOVIISE MÄND/KARL JAKOB BARTELS "Libahunt" (Eesti Noorte Muusikaliteater)

BRITT KÕRSMAA "Vana klaver ehk Suusabaasis on tantsupidu" (Thors Production)

PARIM KOREOGRAAFIA/LIIKUMINE/LAVAVÕITLUS DRAAMALAVASTUSES

1. TIINA MÖLDER "Lõpp hea, kõik hea" (VHK teatiklass)

PARIM TANTSIV DRAAMANÄITLEJA

naine - GRETE JÜRGENSON "Õitsev meri" (Kuressaare Teater)

mees - SEPO SEEMAN "Vana klaver ehk Suusabaasis on tantsupidu" (Thors Production)

PARIM TANTSIJA TANTSUETENDUSES

jagatud esikoht, sest stiilid on võrreldamatud

"Hundid"- LISANDRA LEEMETS, MARIS OOTSING, ELIS REIS, HERTA SORO, EGHERT-SÖREN NÕMM, KARL PÄRLOJA (Eesti Noorte Muusikaliteater)

"Habras ilu kvartett" - OLGA PRIVIS, HELEN REITSNIK, SIMO KRUUSEMENT, RENEE NÕMMIK (Fine5 Tantsuteater)

PARIM MUUSIK

1. SIIM AIMLA BÄND "Vana klaver ehk Suusabaasis on tantsupidu" (Thors Production)

2. KAAREL KUUSK/KATHI KOCH "Sada sekundit südaööni" (Must Kast)

3. KIHELKONNA SEGAKOOR "Õitsev meri" (Kuressaare Teater)

4. ALEKSANDR KUTŠMEZOV "Goodbye, Berlin!" (Vene Teater)

PARIM LAULEV NÄITLEJA TEATRILAVAL

1. SEPO SEEMAN "Vana klaver ehk Suusabaasis on tantsupidu" (Thors Production)

2. SAARA NÜGANEN "Vana klaver ehk Suusabaasis on tantsupidu" (Thors Production)

3. BIRGIT LANDBERG "Sada sekundit südaööni" (Must Kast)

4. KAAREL TARGO "Sada sekundit südaööni" (Must Kast)

Saara ja Birgit puhul avaldas erilist mõju teatav üllatusmoment kuivõrd heal tasemel lauljad nad on! muidu oleks siin minitabelis figureerinud ka ilmselt INGA LUNGE "Vana klaver" lavastusest.

PARIM KODUMAINE ORIGINAALDRAMATURGIA

1. OTT KILUSK "Vana klaver ehk Suusabaasis on tantsupidu" (Thors Production)

2. GERDA KORDEMETS "Elevandi kõrts" (Vana Baskini Teater)

3. HENRIK VISNAPUU "Keisri usk" (Luunja teatriprojekt)

4. KARL KOPPELMAA "Stendhali sündroom" (Teater Kelm)

PARIM VÄLISMAINE DRAMATURGIA/ALUSMATERJAL ESMAKORDSELT EESTI LAVAL (ja just selles esituses)

1. RASA BUGAVIČUTE-PECE "Mul oli nõbu" (Vaba Lava)

(olgu öeldud, et Shakespeare jäi teiseks ja see peaks juba omakorda ütlema väga palju!!!)

PARIM DRAMATISEERING/ADAPTSIOON

1. KAIJA M KALVET "Sada sekundit südaööni" (Must Kast)

2. LOONE OTS "Keisri usk" (Luunja teatriprojekt)

3. LAURIS GUNDARS "Tema taevaliku Õnneküla potitehas" (Ajateater)

4. HELEN REKKOR "Sõsara sõrmeluud" (Teatriühendus Misanzen)

PARIM KORDUVLAVASTUSE ALUSMATERJAL

1. ÕITSEV MERI (Kuressaare Linnateater)

10 MEELDEJÄÄVAMAT ASJA 2020.A EESTI SUVETEATRIST:

JUTT JUMALA ÕIGE - Deus Ex Machina, kui tuled kustuvad ja korraks vilksatab sinine valgus (Teater Nuutrum)

LIBAHUNT - "Hundid" ja nende koreograafia ning tantsimised (Eesti Noorte Muusikaliteater)

MUL OLI NÕBU - Pargis jalutamine ja öine pizzarestoran- videot kasutavad lahendused (Vaba Lava)

SADA SEKUNDIT SÜDAÖÖNI - "Surmatants" - eesotsas Karl Edgar Tammiga, mähkmetes surmana, "superklient" Birgit Landberg, "sõdur" Kaarel Targo, "virtuaalmaailmas elavad" õed Tammarud, "kuningas" Agur Seim, "bürokraat-kontoriametnik" Kristian Põldma ja kusagil seal kõigi vahel ka Laura Niils (Must Kast)

SADA SEKUNDIT SÜDAÖÖNI - õed Tammarud "maa ja taeva vahel" (Must Kast)

SÕSARA SÕRMELUUD - Eesti-stiilis karm ja hirmus Tuhkatriinulugu varjuteatrina ja siis ümberpöörd koomikaks kui näitlejad sirmi tagant lavale tulevad (Teatriühendus Misanzen)

TEMA TAEVALIKU ÕNNEKÜLA POTITEHAS - savi töötlemine laval ja sh. Pääru peseb nägu savise veega (Ajateater)

ÕITSEV MERI - lõpustseen, ehk kui poeg aitab isa paadile - tõi pisara silma (Kuressaare Teater)

ÕITSEV MERI ja KATKUHAUD - koomiline Piret Rauk, kuidas ta oma tegelase paneb kätt vibutama küljele ja sügavamast sügavam Arvi Mägi, kes mängib isegi silmadega! Luule Komissarovi Kaata - vapustavalt LOODUD karakter! (Kuressaare teater ja Ugala)

VANA KLAVER EHK SUUSABAASIS ON TANTSUPIDU - Hardi Tiiduse karakter (Priit Strandberg). Näiteks kui temalt küsitakse (küll hoopis joomise kohta), kas ta ühtegi päeva vahele ei või jätta? Vastab Hardi, et "elus pole päeva vahelejätmine kahjuks võimalik" (Thors Production)

Meretagune paradiis - Kuressaare Linnateater

Kui tõstatus küsimus, et kas sõita Saaremaale teatrisse, olin esialgu skeptiline. Minu viimased saartele teatrisseminekud on lõppenud sellega, et teatrit ühel või teisel põhjusel ma näha pole saanud. Tegelikult pole saarelegi saanud...

Nüüd viskasin küsimuse õhku ka kodus, et kuidas tundub, kas anname veelkord võimaluse ning võtame saarele teatrissemineku ette? Oma suureks üllatuseks ei tulnudki suurt vastasseisu. Otse vastupidi - mõte kiideti üksmeelselt heaks. Kolmest lapsest 1 polegi kunagi varem Saaremaal käinud ja tegelikult meil kõigil veel natuke saar nö. "avastamata". Selge - stardime juba varakult ning teeme korraliku tutvumisreisi soojenduseks teatrile. Mõeldud-tehtud ning augusti lõpus sai sellest "avastamise" päevaosast ka siin lugeda. Kusjuures see risti-rästi läbi Saaremaa vaatamisväärsuste sõit kujunes üldse väga heaks sissejuhatuseks teatrietendusele, sest "Meretagune paradiis" on läbi ja lõhki Saaremaast ning armastusest selle erilise koha vastu. Lisaks mainiti ka etenduses ära mitmeid kohti Saaremaal, mida just tund või tunnid tagasi külastatud sai. Kui järgmisel suvel seda veel mängitakse, siis soovitan samuti tegutseda (kui just pole kohalik või Saaremaaga niigi hästi tuttav) - saarega tutvumine soojenduseks ja siis peashow - teatrietendus. Pärast etendust jõudis väga ilusti ka viimasele praamile ja tagasi mandrile (kuigi eks seal oleks olnud ka vahva ööbida ning järgmisel päeval edasi seda põnevat saart avastada, sest ühe päevaga ikkagi nii palju ei jõudnud, kui tegelikult oli plaanis ja oleks tahtnud).

Kuid etenduse enda juurde...

Sadamaait, kus seda mängitakse on omapärase auraga maja. Omapärane võrdub siinkohal "mõnus ja hingega koht". Kuigi polnud enam need kõige palavamad päevad, oli siiski väga palav. Eriti majas sees. Minu külastatud, nagu tegelikult kõik "Meretaguse paradiisi" sellesuvised etendused olid (varakult) viimse kohani välja müüdud. Sellepärast ma ei kiirustanud ka oma teksti kirjutamisega - sellel poleks olnud ei hoiatavat, ega ka soovitavat efekti - nagunii poleks pileteid enam saanud. Usun, et sellise suure edu peale mängitakse vast seda ka järgmisel suvel uuesti, aga eks selleks tasub jälgida Kuressaare Linnateatri kodulehte ja/või sotsiaalmeedia-kanaleid. Tundub, et saarlased on teatrit armastav rahvas. Kena!

Palavuse peletamiseks jagasid piletöörid "lehvikuid" (ehk papptaldrikuid), mis olid igati vajalikud ning igaüks oma erisuguse kujundusega. Kena!

Miks ma seda etendust üldsegi niiväga näha tahtsin? Eelkõige kuna tegemist on autoriteatriga ja viimasel ajal on seda tendentsi draamalavastuse puhul kuidagi eriliselt harvaks jäänud. Teiseks pole juba tõeliselt kaua näinud Harry Kõrvitsat mängimas. Valetan... olen ju ikka... filmi "Indrek" vaatan ikka mõnikord (nii korra paar aastas), kui tuleb isu... see on üks minu lemmikuid Eesti filmiklassikast... aga ütleme siis nii, et ühtki "uut" rolli pole temalt tulnud juba iidamast aadamast. Kolmandaks, olen väikest viisi Jürgen Gansen'i fän ning nüüd kus Teater Kelm on uue kodu otsingul, tuleb võtta need võimalused, mis antakse. Minu teatrikaaslane seevastu on päris korralik Piret Rauk'i mängu austaja ning nõnda saime sealt mõlemad, mida otsima läksime... Noh ja eks muidugi üks peamisi põhjuseid oligi see Saaremaa teatritükk Saaremaa avastamisega sidumine. Kena.

Saalis sees, avanes natuke maagiline vaade. Seinamaalinguid vaadates etenduse alguse ootamiseks avastamist ja mõtlemist. Lavakujundus, kunstnik Silver Vahtre poolt oli üldse silmale ilus ja ühtlasi leidlik ja sobiv ka. Kiviaed, mida Saaremaal nii siin kui seal näha saab ja pilliroog... See kiviaed saab erinevaid funktsioone veel lavastuse käigus ning pilliroo vahelt ilmuvad näitlejad lavale, aga sebivad ka muidu seal sees ja taga... kõik on nagu "kontsentreeritud Saaremaa" Sadamaaida laval. Vaid üks (mini)"tuulik" oligi puudu.

Arvan, et olen nüüdseks Tiit Palu dramaturgi-käekirja läbi hammustanud. Ei saa küll väita, et see 100% alati nii on, ent viimasel ajal siiski. Palu kirjutab stseenid, kas monoloogina või dialoogina ning seob need siis kokku üheks tervikuks. Piltide või stseenide vahetused on üpris konkreetsed üleminekud, mille lavastaja küll erineva sujuvusastmega kokku lavastab, ent jääb siiski natuke selline raamatulugemisel peatükkidega võrreldav tunnetus. Mis iseenesest pole otseselt paha. Ka maailmakuulsate kunstnike/kirjanike käekiri on tihti äratuntav. See muidugi on maitse asi, sest tean küll inimesi, kellele selline stiil ei meeldi. Ma ise olen rahulolematu kui tued kustu - tuled põlema taktikat sellise sisulise tehnika juures lavastamisel kasutatakse. Siin oli seda siiski minimaalselt ja häirima ei hakanud.

Lugu kui sellist on tegelikult laval vähe. On saarlased, kes tegutsevad ja toimetavad Saaremaal omasoodu ning on isa, kes tütrega koos on oma unistust Saaremaale kolimisest teoks tegemas. On igatsust ja rõõme, inimsuhteid, rahategemist, uues kohas elu seadmist ning vastuvõtlikkust võõraste suhtes. Sinna stseenide sisse ja vahele ka natuke (Peeter Konovalovi) muusikat ja laule. Kuna mina olen natuke jõulisema laulustiili austaja, siis meeldis mulle tunduvalt rohkem Harry laulmine kui näiteks Andres Raagi oma.

Rääkides näitlejatest, siis Harry on tõesti kaua teatrilavalt eemal olnud. Kohati ole sellepärast tunda ka teatavat rabedust mängus, kuid eks tulebki natuke jälle mängida, küll siis see jälle minema hakkab. Kuid kontakti sain just tema tegelasega vast kõige kergemini ja tugevamalt. Oli tunne, nagu ta vaataks just minule otsa ja räägiks just minule - umbes nagu maali vaadates - kõik kes seda vaatavad, tunnevad ilmselt sama. Igatahes nägin ka mängus mõnusaid nüansse, kasvõi ehedat isaks olemist või saare prouat ehmatades, mis aitasid luua seda "ometi koju jõudnud" mehe tüüpi. Kusagilt jäi silma, et Harry ise on ka võrdlemisi hiljuti päriseks Saaremaale kolinud, selles mõttes kunst jäljendab elu ning tõesti teatavat ehedust lisas muidu siiski minu jaoks natuke sellisesse saaremaalastele kirjutatud-tehtud egolaksuga egotripile, mis kõrvaltvaatajale tervikuna nii ehedana ei mõjunudki.

Kui rääkida "ehedusest", siis minu jaoks mõjusid trupi 2 naist saarlastena, aga mehed mitte eriti. Tunnen Tallinnas päris mitmeid saarlasi ning tihti tunneb nad juba jutust või hääletoonist ära (mitte alati) :) Kui ma muidu eriti seda saarlaste ö-d ei armasta kui peab ütlema õõõõõõ, siis just siin ma lausa ootasin ja janunesin selle järele. Mitte ükski neist tegelastest isegi pooltoonis ei muutnud oma õõ-sid ära! Ei tea, kas see oli lavastaja teadlik valik?

Kui võtta neid stseene, siis osalt olid sellised, mis ajasid muigama või isegi naerma, oli stseene, mis liigutasid külmavärinateni, aga oli ka stseene, mis on juba varem nähtud-kuuldud (kogu see "kena" ning sellega kõikide asjade äraütlemine tuletas meelde "soome tähtsaima sõna" video juutuubist- https://www.youtube.com/watch?v=9EWMlCusxjQ ilmselt lihtsalt kokkusattumus, kuid siiski väga sarnane)  ning isegi selliseid stseene, millele oleks tahtnud vastu vaielda, sest mina arvan teisiti.

Tulles tagasi näitlejate juurde, siis Mariat Heinat'it polegi kunagi nii intiimsel laval näinud mängimas (kui ehk vaid sellel ajal kui ta veel lavakoolis oli), aga tegelikult lavaka ajal, tundus ta üks oma kursa potentsiaaliga noortest näitlejatest, siis ka siin meeldis ta mulle võib-olla rohkemgi kui ta tavaliselt suurel laval mängides meeldib (erandina "Faust", kus Marian teeb minu arvates oma senise karjääri tipprolli). Siin, vaikses ja väikses Sadamaaida mänguruumis oligi ta see "tütar", kes isaga Saaremaale kaasa läheb. Selles tüdrukus on ühtlasi nii õrnust kui tugevust ja selline Mariani mängitud vastuolulisus muudab ta karakteri eluliseks. Samas oleks võinud natukenegi ka Ganseniga keemiat olla, aga seda ma ei tundnud grammigi :)

Jürgen Gansen tõmbab endale üha enam koomiku-sleppi juurde. Ühest küljest see mulle meeldib, sest ta ise on selline huvitav tüüp. Ainult, et nõnda võib tekkida oht, et kui järsku on tal mängida roll, mis ei olegi selline lõbusamat ja kerglasemat sorti tegelase oma, siis võib tekitada pettumust - ootad juba mingit koomilist kaastooni (sama on näiteks Jan Uuspõllu või Tõnis Niinemetsaga - neid on viimasel ajal tõsisemates rollides raske vastu võtta). Muidugi pole ka midagi paha selles kui liikudagi koomiku-rada. Seevastu Piret Rauk'i suhtes läksid meie arvamused mõnevõrra teatrikaaslasega lahku. Tema sai, mis tahtis - Piretit tema eripärade ja stiiliga. Mina jällegi sain ka Piretit tema eripärade ja stiiliga, aga "seda tegelast" olen mina juba mõned korrad temalt näinud. Muidugi ka minu jaoks on teda tore alati mängimas näha ja selles suhtes polnud see tegelikult erand. Täpselt sama võiks öelda ka Andres Raag'i kohta. Tegelikult see oli ehk kogu mängimise poolelt kõige üllatavam, et Raag oli kõige vähem üllatavam trupis. Kuid Raag esitab jällegi uue versiooni Saaremaa valsist! :)

Mõtteid äratavaid ütlusi ning teemasid oli loos veel mitmeid. Näiteks väideti, et iga mees peab ühe kiviaia oma elus ehitama. Siiani olen kuulnud ütlust, et üks õige mees teeb oma elu jooksul vähemalt need 3 asja:
1. ehitab maja
2. kirjutab raamatu
3. jookseb maratoni
Nüüd siis veel ka "kiviaia ehitamise" võib sinna juurde liita. Muidu mul oli 1 kolmest tehtud - maratonijooks (lausa 13 korda juba), kui just köidetud kraaditöö ülikoolis ei lähe raamatuna arvesse, siis ka teine on tehtud... ja maja olen ostnud... ning "onne" olen ka ehitanud - see on tegelikult selgelt veel tegemata (aga aega on veel)... . Kiviaedu olen siin mandril lausa 2 tükki eri kohtades saanud ehitada. Ka praegu oleks maamajas vaja ühest kohast kivid teise kohta vedada ning nendest nüüdseks veel ka 3. kiviaed ehitada... Rahuldust kui palju sellistest väikestest tekstilõikudest, millega enda elu siduda, oled saarlane või mitte. :)

Veel jäi pähe kõlama mõte, et "Saaremaa on nagu kitarr ja Kaali kraater selle auk"... päris tabav ja omapärane mõte. Siis oleks Sõrve poolsaar kitarri kael - sobib! Ja ühe teema mainin veel ära - "niitmine annab aluse uuendusele". Just sellel nädalavahetusel toimus meil maal ka agar angervaksa niitmine. Selle alt vabanev konarlik maapind, mis muidu oli täiesti kasutamata, pani kohe mõtted liikuma, et milliseid uuendusi selle maalapiga ette võtta (plaanis on sinna uusi mesilaste tarusid tuua). Niitmine muidugi ka "puhastab" nii maad kui niitjat. Lisaks annab maale võimaluse hingata ja olla vabam.

Minugi jaoks on alati olnud Saaremaa kuidagi kauge ja kättesaamatu. Lapsena oli tunne, et see oleks nagu välismaa... no tegelikult mitte ainult lapsena - ka seekord Saaremaale sõites oli natuke välismaale mineku tunne. Seevastu kui järgmine kord läheks, oleks juba üsna "kodune"... teab juba tänu Saaremaa seiklustele kui ka tänu sellele tükile nii mõndagi Saaremaa ja saarlaste kohta. Kena!

Hinnang: 3+/4- (Minu kui mitte-saarlase jaoks oli see selline tore vaatamine, tore "punkt" Saaremaa-seiklustele ja -päevale. Samas ma ei tundnud end ehk nii puudutatuna kui ma arvan, et saarlased sellest lavaloost saaksid. Natuke lauludega ilustatud autoriteater on siiski päris armas ning Sadamaaida näol on Kuressaare Linnateatril üks väga hea auraga mängukoht kasutada. Ma ei julgeks küll mandrilt kellegile otseselt soovitada sõita ainult selle tüki pärast Kuressaarede, nii jääb see vist pisut hõredaks. Kuid kui see ühildada Saaremaa-avastusretkega, siis on see teatrietendus suisa nagu täpp i-peal päeva lõpetuseks.)

------------
Tekst lavastuse kodulehelt (Mari-Liis Nellis'e foto on pärit Kuressaare Linnateatri FB lehelt):

Saaremaal ja saarlastel on eriline koht juba ajaloos ja mütoloogias. Seal elavad tugevad ja alistamatud inimesed; sinna jõudmiseks tuleb ületada hulk takistusi; sealt pole kerge lahkuda; seal puhkab päike; seal kehtivad teised aja ja ruumi seadused.

Nõukogude ajal pääses Saaremaale lubadega ning kohalejõudmiseks tuli läbida piirikontroll. Sel ajal rajati saartele palju suvekodusid; see oli omamoodi „teisele poole piiri“ jõudmine. Ehkki tee mandrilt Saaremaale oli pikk ja vaevaline, tasus kohalejõudmine end ära.

Autor ja lavastaja: Tiit Palu (Vanemuine) Kunstnik: Silver Vahtre Muusika ja laulud: Peeter Konovalov (Ugala)

Osades: Marian Heinat (Vanemuine), Andres Raag (Tallinna Linnateater), Jürgen Gansen, Harry Kõrvits, Piret Rauk. Etendus on kahes vaatuses, kestab ca. 2h 20min

Esietendus: 31. juuli 2018 Kuressaare Sadamaaidas.

Hind - Kuressaare Linnateater

No kohe kuidagi ei õnnestu Saaremaale see teatrisseminek ja seda rõõmsam on meel, kui Kuressaare Linnateateri tükid tuuakse "koju kätte". Sellistel puhkudel ei saa neid võimalusel mitte vaatamata jätta. Eriti veel lavastus, milles mängiv Guido Kangur tunnistati Teatriliidu poolt just selle rolliga 2010.a "Aasta parima meesnäitleja" tiitli omanikuks. No Guido on muidu ka juba mitmel viimasel aastal (praegune kaasa arvatud) tippvormis ja roll rolli järel tuleb temalt nagunii väärt mängu. Tegelikult peaksingi teda selles tükis hoopis pigem kõrvalosaliseks. Ta saabub mängu esimese vaatuse poole peal ja teise vaatuse on ta pool aega mängust väljas. Mis teadagi ei vähenda seda head, mis ta kogu oma lavaloleku ajal publikule pakub... Aga kõigepealt loost endast, mis pealtnäha justkui üpris lihtsake, kuid mille kihtide vahele on peidetud palju varjatud saladusi, maetud kirveid ning ussitanud tundeid. Armastusest ja emotsioonidest rääkimata.

Abielupaar (Elina Reinold ja Riho Kütsar) on tulnud mehe vanematekoju, et müüa ära sealne mööblikraam. Vanemad on ammu surnud ja mehel ilmselt keskmisest madalam palk ning raha oleks hädasti vaja ka. Tegemist peaaegu 50 aastaste inimestega, kelle elu on juba nagu ta on - valikud tehtud ning olukorraga ei jää muud kui leppida. Saabub juudivanamehest (Guido Kangur) mööblikaubitseja, kellel vanust 89 ning algab hinnajaht. Ühel hetkel saabub sinna ka teine vend (Aarne Mägi), kes on osanud oma elu paremini elada(?) - töötab arstina ning ilmselgelt on ta paremal järjel. Teda ei huvitagi raha, see voolab ta taskutesse nagunii, kui ta seda vaid vajab. Hakkab kahe venna vaheline arveteklaarimine. Peidetud kirved kaevatakse välja, luukered kisutakse kappidest ning tõde paisatakse päevavalgele. Tõde, mis tegelikult oli kogu aeg õhus olemas. Vaen, viha ja aastaid mädanenud pahad mõtted lämmatavad juba oma haisuga nii, et seda ei suuda keegi lähedalasuvatestki taluda.

Mingis mõttes kammerlik - tegemist ju ainult 4 näitlejaga, kuigi vaatasin seda Draamateatri suures saalis. Usun, et väiksemas, intiimsemas saalis oleks kõik need tunded õhu mõnusalt paksuks ajanud ning atmosfäär oleks sellest veelgi pingelisemaks muutunud. Esimene vaatus on justkui sissejuhatuseks sellele, mis tulemas. Sest sisuliselt oli minu jaoks põhiliseks teemaks kahe venna vaheline aastaid kestnud vaen. Tegemist on väga hea näidendiga, millele annab omamoodi ehk seegi tõestust, et seda on Eesti teatrites korduvalt lavastatud varasematel aastatel. Arthur Miller, kelle peatöödeks peetakse hoopis näidendeid "Müügimehe surm" (või "Proovireisija surm", olenevalt tõlkest), "Salemi nõiad" ja kolmandana vast ehk isegi "Vaade sillalt", on kirjutanud palju näidendeid ja seda kuni oma surmani 2005.a välja. Vaadates "Hind"-a tekibki küsimus, et miks on vaja dramatiseerida mingeid romaane, nagu näiteks Vanemuise Kafka"Loss" või Ugala Remarque'i"Triumfikaar" jms, kui on olemas nii palju häid näidendeid, mis on loodud lavale. Romaanidega see pahatihti nii siiski pole (vaatasin üle oma käesoleva aasta TOP30 - sealt leidubki vaid üksainus lavastus, mis ei ole originaalis näidendiks või vähemalt filmistsenaariumiks kirjutatud). "Hind" on detailideni läbikomponeeritud, dialoog on kõrgema klassi kvaliteediga ning seda jälgidagi on lihtne ja see jõuab "kohale". Eriti teises vaatuses jäi tunne, et iga lause, iga sõna on täpselt omal kohal. Üleliigsest on tekst justkui puhastatud - see lõi assotsiatsiooni Vanemuises lavastatud "Kogutud teostega", kus just kogenum dramaturg õpetas noort näitekirjanikku, kuidas tekst peab olema täpne ning ilma üleliigseta. Isegi kaubategemine oma korduste ja edasiarenguga on justkui ülitäpselt doseeritud.

Pealkiri "Hind" leiab mõttena mitmeid tõlgendusi - pinnapealselt ja lihtsameelselt muidugi mööbli hind, mille üle kemplemine käib. Teiseks ja juba natuke sügavamalt andeksandmise ja - saamise hind. Kas sellel on üldse "hinda"? Edasi kindlasti eneseväärikuse hind kuni inimese enda "hinnani" välja. Oma valikute, otsuste ja tegude eest, tahame me seda või mitte, peame maksma alati mingit hinda. Siinkohal nii selles suhtest, et vanem vend ei saanud hingerahu, kuna oli jätnud venda aitamata tema jaoks olulisel ajahetkel. Noorem vend, isa toetades ja koju jäädes maksiski oma eluga seda hinda, et pidi leppima vähemtasustatava tööga. See, et vennad teineteist vältisid ja ei saanud oma asju sirgeks räägitud, sellega maksid nad ise kindlast karmi hinda, sest mingi ebameeldiv tunne sellises olukorras muudab inimesed ju muidugi õnnetumaks - ka see on "hind" mida maksame tänu oma valikutele. Arvame, et nii on lihtsam, arvame, et see on "väiksem" hind...

Tihti oleme me oma kinnistmõtetes nii kinni, et ei suudagi avatud meelel läheneda adekvaatselt kogu olukorrale. Vend ei tahtnud venda aidata, sest miks tema peaks, kui isalgi on selleks võimalust. Liiatigi olukorras, kus too oma raha ei hoia enda huvideks vaid toidab rahahunniku otsas istuvat isa. Oli see siis nii raske? Ei, aga mingi uhkus ei lubanud. Mõnikord võib jällegi sellisest pisikesest otsusest sõltuda kogu teise inimese elu. Teisestki vennast oleks võinud saada teadlane või mingi tulutoovama ameti esindaja. Ära oleks jäänud kogu see ebameeldiv tunne aastateks vendade vahel. Ja isegi kui teine vend aitas isa teadlikult, et tal pole seda vaja tegelikult teha ning ta teeb seda näiteks inimlikkusest ja/või tahtest tunda ennast vajalikuna kellegi jaoks. Siis vend võib ju venda ikka aidata...

Minu ainus suurem kriitikanool läheb tegelikult näitlejatevaliku pihta. Eelkõige Riho Kütsari osatäitjavaliku pärast. Ja mitte sellepärast, et Kütsar oleks kuidagi halvasti mänginud. Nimelt oleks seda osa pidanud näitlema keegi, kes oleks natuke vanem. Piisaks 7-8 aastat vanemast inimesest. Sest Kütsari tegelast vaadates ei tekkinud seda mõtet, et ta on juba oma eluga sealmaal, et ta ei võiks kätte võtta veel muutust või muudatus oma ellu. Aga see oli minu jaoks selle tegelase olemuslik võti - ta oleks pidanud olema juba liiga vana, et venna pakkumist vastu võtta. Nii jäi sellele ainult "uhkuse tasand" ning mitte see kurb tagapõhi, et tal on igati õigustatud olla vastu venna pakkumisele. Teine tahtis muidugi endale hingerahu ja näidata nüüd üles üllameelsust, mida ta oleks pidanud tegema 30 aastat tagasi ja eks ta muidugi polnudki väärt seda andeksandmist. Tehtud tegusid ei saa teha tegematuks. Ja ka tegemata teod võivad mõnikord olla teod.

Vendasid mänginud Kütsar ja Mägi on muidu tõsised, natuke isegi mehelikult kuivad ja emotsioonitud. Kuid mõlemad siiski lähevad ka endast välja, mis muudab nad luust ja lihast inimesteks ka lavakarakteritena ja sellistes stseenides tuleb muidugi näitlejameisterlikkus eriti hästi välja. Kütsar mingi hetkeni tegelikult isegi mõnevõrra tüütas, et "jälle selline" roll. Kuid õnneks keset etendust läks temas siiski nagu midagi lahti. Aarne Mägi õhtut jäi kindlasti kummitama väike armas apsakas, kus ta dollarite asemel "kroonid" ütles, kuid kogu head rolli see siiski eriti ei varjuta. Näitlejana tundus ta võibolla isegi mõnevõrra huvitavam. Tema tunnete allasurumine ei olnud nii hästi paista, aga see omakorda avaldus hetketi kohmakalt eluliselt. Kuid oma rollides tegelikult särasid hoopis need mõnevõrra "kõrvalisemate" tegelaste näitlejad. Guido Kanguri ülistuskõne juba pidasin ja ta tõesti on vinge vana siin. Samas mitte küll 89-aastane, pigem sinna 60-70 vahele, aga need ilmed ja see omapärane karakter, omapärane isegi Guido Kanguri rollidele mõeldes, ikka kasvõi nüansi võrra erinev eelmistest. See on minu jaoks fenomenaalne, sest ometi on ta väga tugevate teatud omapäradega näitleja, mida murda suudab ainult tõeline kunstnik.

Elina Reinold muutub iga aastaga üha tugevamaks ja paremaks näitlejaks (ikka veel). Tema eriline hääl muudab ta karakterid kohe suu avades huvitavaks ja tähelepanuväärseks. Isegi siin, kus tõesti tal on karakterina vaid kõrvalroll, kuigi on laval kokku ehk sama palju kui Aarne Mägi mängitav vend. Ta suudab sellest naisest luua nii olulise tegelase taustsüsteemiga, et näägutades, tundsin kaasa tema mehele, kuid lõpetuses, oli ta siiski nagu mehest üle, sest see, et naine oma mehest ja tema valikust ahvatlevat pakkumist mitte vastu võtta "aru sai", suutis ta edasi anda vaid kinnominekuideele vastates ja kehakeelega. Jälle sai hetkeks mõelda, et "armastus on ikka nii tugev ja ilus"...

Hinnang: 4 (Eelkõige on see hea näidend. Teiseks tõeliselt head rollid Reinoldilt ja Kangurilt. Juurde oleks tahtnud intiimsust väiksema saali näol ning peategelaste vanuse järgi oleks pidanud teda minu meelest mängima keegi teine. Kunstnikutöö oli tagasihoidlik - palju vana mööblit ja tegelastel sobivavärvilised riided - tegelased olekski nagu olnud ise ka osa sellest "kaubast"... ja hinna mõttes ju nii ehk oligi... Lavastaja kindlasti toetub oma alusmaterjali tugevale tektile. Mingeid kontseptuaalseid huvitavaid lahendeid ei suutnud ma tuvastada. Mõned stseenide üleminekud olid natuke imelikud kui mõned jällegi topeltlahedad - näiteks see, kui tagatoast ilmub lõpupoole Kanguri tegelane justkui vastutahtmist kui samas tugevalt tahtes tagasi vendadevaheliselt võitlustandrile. Heiti Pakk on aga oma materjalivalikuga minu masti lavastaja. Eelmistest meenub kohe Endlas lavale toodud Stoppardi "Rock'n'roll". Mis samuti materjalina väga tugev. Tegemist on psühholoogiharidusega inimesega, ju teda huvitavad (nagu mindki), inimeste psüholoogilised käitumismudelid ja valikud. Siinkohal kindlasti ka see, et kui noorem vend tegelikult teadis või aimas, et isal on raha, siis miks ta ikkagi otsustas nii oma valikud teha... ja vanema venna otsus venda mitte toetada ning hiljem hingevaluga leitud parandusettepanekku tegemine. Väga põnev tükk ja kaljukindel klassikaline teater. Minule selline meeldib. Mõtlemisainet pikaks ajaks ja teatrikaaslasega arutlemisainet "hindade" kohta, mida meie oma eludes oleme hetkel sunnitud maksma. Tugevalt soovitatav!!!)

Tekst lavastuse kodulehelt:

"HIND"

Lugu ühest pärandusest ja kahest vennast, kes seda jagatud ei saa.

Tõlkinud Valdek Kruuspere
Lavastaja Heiti Pakk
Kunstnik Rein Nettan
Osades: Guido Kangur (Eesti Draamateater), Riho Kütsar (teater "Vanemuine"), Elina Reinold, Aarne Mägi.

Kohusetundlik politseinik. Pettunud naine. Edukas kirurg. Majatäis möödunud aegade mööblit ja veel rohkem mälestusi koormaks kaelas. Ingli asemel, kes neid sellest vabastama peaks, ilmub välja halenaljakas, aga elutark kaupmees. Kaks võõraks jäänud venda jagavad isalt päritud varandust ja kaevavad minevikus, et jõuda tõeni ja teineteiseni. Lugu on ühtaegu igapäevane ja igavene. Kohati tõsine, kohati naljakas nagu elu ise...

Preemiad:
♦ Guido Kangur - Eesti Teatriliidu auhind - parim meeskõrvalosatäitja 2010 (Gregory Solomon)

Esietendus 3. oktoobril 2010 Kuressaare Linnateatri suures saalis.
Etenduse pikkus 2 h 25 minutit.