Saaremaal, August 2018

Esialgselt mõtlesin kirjutada Saaremaa-reisist "Meretagune paradiis" etenduse külastamisega ühenduses, sest eelkõige sellepärast ju saarele saigi seekord mindud... Kuid viimasel hetkel otsustasin need lood siiski lahku lüüa. Olgu see siin siis kerge sissejuhatus või soojendus järgmisele jutule, kus peegeldan omakorda kontsentreeritumalt vaid seda tolleõhtust teatrielamust.

Sellel suvel juhtuski nii, et puhkuse ajal rohkem reisima ei jõudnudki kui mööda erinevates Eesti otsades toimunud teatrietendusi. Kõige erilisem neist just "reisina" oli kahtlemata sõit Saaremaale. Juba sellepärast, et sinnasaamiseks on vaja teha ka väike laevasõit, kuid saarele minek, ehk mandrilt lahkumine on muidu ka natuke nagu "välismaale" minek - sellelt "maismaalt" ju "välja"...

Tegemist tegelikult elu teise Saaremaa-külastusega. Esimesel korral külastasin vaid Kuressaaret. Nii, et läksime sinna koos ühe Rootsi ettevõtte juhtidega, kes soovisid sinna tehasesse investeerida. Toona oli päris kehva majanduslik madalseis ning töötute protsent (Eesti iseseisvumisaja) tipus. Kohtusime toonase linnapea Urve Tiidusega ja hiljem mandrile naastes koos toonase majandusminister Juhan Partsiga leiutasimegi rootslaseid rahuldanud variandi nende soovide täitmiseks. Nõnda sai ühe investeeringuga peaaegu kolmandik toonaseid Kuressaare töötuid tööd. Minule anti tollel aastal (seoses ka veel ühe teise suurinvesteeringu Eestisse aitamisega) ettevõtte parima töötaja aastaauhind. Kõik õnnelikud ja rahul... kuigi tollel Saaremaa-reisil just saart ennast väga palju näha ei saanudki. Käisime küll tehases ja linnavalitsuses ning restoranis söömas ka, kuid kuna oli selline kevadine või sügisene aeg, ehk seljas olid paksemad riided, siis ei kiskunudki eriti kuhugile väga ringi sõitma. Tööasjadega ju alati on ka nii, et mõtted on ainult töö sees. Kuigi teadvustasin endale muidugi ja isegi linnapeale ütlesin, et olen Saaremaal elus esimest korda. Saarlased olid kõik väga toredad ja eks see asi, millepärast ma seal olin, oli ka head suhtumist väärt. Kuid jah, Saaremaasse ma tollel korral ära küll ei armunud ning muidu ka jäi Kuressaarest selline üsna tavaline "väikelinna" tunne - ilus, puhas ja korras, aga ei midagi erilist. Kuklas kummitas ikka, et saaks juba kiiremini koju...

Aga Saaremaasse ära armusin alles "teisest silmapilgust"...

Mingit erilist tungi ju Saaremaale sõiduks polnud... käidud korra ja ikka korralikult sebimist selle kohaleminekuga. Paar ebaõnnestunud teatrisse-minekut teistele saartele viisid mu isegi otsuseni, et enam saartele teatrisse ei roni. Mandril tehakse ju piisavalt teatrit, milleks mulle seda vaja... liiatigi veel augustikuu jooksul olid teada sõidud teatrisse nii Narva kui ka Võrumaale... täitsa piisavalt ju selliseid "pikemaid sõite"... Aga vahepeal tuli perre uus auto - Mary... no sellega on nii mõnus sõita, et võiks joonelt põrutada maailma otsa. Temaga sõit on selline nauding... Ja seega ju hea võimalus Mary sisse sõita sõiduga Saarmaale, seegi ju praktiliselt "maailma lõpus"...

Etenduse-päeva hommikul oli selline laiskus kondiides ning kuidagi ei saanud normaalsel ajal üles. Kuid kuna praamipilet oli lõunaks juba ette ostetud, siis see utsitas tagant... mis siis sellest, et Saaremaale-sõidul kehtivad need piletid kauem. Pakkisin kõik oma 3 titte pardale ja umbes 3 tunni pärast sõitsime praamilt maha Saaremaa pinnale. Ilm soe (+26/+27), kuigi mitte hiigelpalav, nagu oli pikalt olnud vahetult enne seda. Taevas vatitupsupilved ja päike - avastus-reisiks igati ideaalne.

Ja just nimelt "avastus-reis" sellest Saaremaa-külastusest pidigi seekord saama. Tobedas olukorras olen end tundnud alati kui keegi on küsinud, et kas olen Saaremaal käinud - "jah, olen küll"... aga tegelikult ju Saaremaad otseselt näinud polegi. Umbes nagu jah, olen Austrias käinud, tegelikult ainult Viini lennujaamas ümberistumisel...

Siinkohal suur tänu sellisele interneri-leheküljele: http://www.saaremaa.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=387&Itemid=238&lang=et

Selle alusel tegin oma saarega-tutvumise kava.

Kuigi Saaremaale saabudes maabub ju esiteks Muhu-saarel, mis on tegelikult pärast Saare- ja Hiiumaad Eesti kolmandaks suurim saar ning seal asub ka näiteks Pädaste, siis meie põrutasime kohe Muhult edasi Saaremaale. Muhu koos oma Pädastega jäävad tuleviku-avastusrõõmuks...

Ei tea kui loogiline see ring sai nüüd valitud, et võimalikult palju võimalikult väikse ajaga hõlmata (praktiliselt oli aega kella 13st kella 19ni, mil algas teater), aga endale tundus küll väga hea plaan ning tagantjärele soovitaksin julgelt ka teistele, kellel väga palju aega pole, aga tahavad haarata, mis haarata jõuavad.

1. peatus - Karja kirik. 

1300ndatest pärit kirik on Saaremaa väikseim keskaegne kirik. Kirikus on osaliselt säilinud dekoratiivsed seinamaalingud ning kooriruumi võlvidel on maagilised laemaalingud. 

Kantsel on pärit 1600ndatest, aga fotol olev neogooti stiilis altar 1800ndatest. Kiriku kujunduses on valdavalt vara- ja kõrggooti stiili elemendid, mis üllataval kombel on ühendatud mõnede romaanipäraste joontega. Küljeukse kohal oli ilus kiviornamentika, mis meenutas fragmenti Pariisi Jumalaemakiriku pisikestest kivikujukestest nö. reljeefsel pinnal (mu kunstiterminite teadmine on kahjuks väga algeline).

Naljakas, et kirikul polnud torni... Selle eest selle ees oli õunapuu... ja no muidugi pidin ma sealt ühe hapu ubina maast noppima. Lapsed pahandasid, et kas tõesti kirikuaias raksus-käimise peale pigistab jumal silma kinni? Kas mul häbi pole... hmmm. Võib-olla oli ka natuke... kuigi ju maast noppisin, ussitanud ja kibehapu...  Aga no igatahes polnud nii häbi kui hiljem pojal, kes tahtis kirikust MÄNGUKAARDID osta... küsis, et kas mul on lahtist raha... "oh poja, see on IKOON, mitte kaardipakk" :)

Naersime pool teed Anglani (sinna on 3km), kus pidid asuma tuulikud... ja tuulikud on juba lapsest saadik minu jaoks Saaremaa sümbolid. Mis sellest, et neid mandril ka on. Minu "lapsepõlve-tuulik", ehk Adavere oma, millest vanaema juurde Elvasse sai tihti mööda sõidetud - sellel polnud ju tiivikuid - seega polnud see mingi päris ÕIGE tuulik. Õiged tuulikud asuvad ikka Saaremaal :) 

Anglas tegelikult on ainsana oma ilme säilitanud tuulikumägi - tuultele avatud kõrgem koht, kuhu ehitati kogu küla veskid. 1925. aastal seisis siin suisa 9 tuulepüüdjat, millest tänaseni on säilinud 5. Aga ka need 5 lõid pahviks juba Anglasse sisse sõites.

Tuulikumäe kompleksi üheks oluliseks osaks on ka Angla Pärandikultuurikeskus. Keskuse ehitamisel kasutati ühe materjalina 425 miljonit aastat tagasi tekkinud Jaagurahnu lademe kivimit, milles on koralle, stromatopoore ja käsijalgseid. Seal korraldatakse igasuguseid käsitöökursuseid ja -näituseid ja saab maitsta Angla rukkileiba.

Meie tegime kõigepealt tiiru tuulikupargi ümber. Ronisime kõikvõimalike vanade põllutöömasinate ja -riistade otsa... tuli meelde lapsepõlv kui sai vanaisa traktori taga kaarutajal istutud ning heina kaarutatud. Rääkimata traktori küljelõikurist ja muudestki täiesti tuttavatest vidinatest... Appi, kas ma olen tõesti nii vana, et need minu kasutatud asjad nüüd juba "muuseumis" väljas on!!!

Lisaks olid seal linnud ja loomad. Vahetult enne angooraküüliku kojutoomist, olid jänesed muidugi erilise huvi objekt... Muidugi tibupojad ja lambad ka, sest järgmisel kevadel tahaks nii kanad kui lambad maamajja tuua (tegelikult oli see plaan juba sellel aastal - kanamajagi on valmis ja ootel, aga munevaid kanu müüakse aprillis ja kui ma mais hakkasin neid otsima, siis öeldi, et alles augustis saaks jälle... tuli välja, et kanu müüaksegi Eestis vaid 2 korda aastas).

Muidugi sai nendesse veskitesse sisse ka ronida ja näha kuidas viljajahvatamise süsteem seal seespool on ehitatud.

Kuid kõige lummavam on ikka vaadata kuidas veski tiivik pöörleb... seda võibki passima jääda...
Lisaks olid seal veel puust hobused, mille otsa sai ratsutama ronida ning muidugi tegin telefoni mälukaardi praktiliselt pilte täis lastest (igas asendis) nende seljas. Kahjuks lööks nad mu maha kui mõne siia üles paneksin :)

Anglaga tutvumise lõpetuseks tegime ka Pärimuskeskuse maja sees olevale muuseumile tiiur peale. Sain näiteks teada, et teiste hulgas Henrik Krumm on sealt kandist (Leisist) pärit. Kuna minu lapsepõlve ajaks oli Georg Ots juba lahkunud (ta suri kui ma olin alles titt), siis just nimelt Henrik Krumm oli toona nö. Estonia kõige suurem meesstaar.

Edasi viiski meid tee läbi Leisi. Tegime seal Coop'is peatuse ning ostsime Kadaka-siirupit koju kaasa... seda pidavat kõik korralikud turistid tegema Saaremaal (aga ju seda müüakse ikka mandril ka) :) Ei oska  veel öelda, kuidas see maitseb, sest pole pudelit lahti jõudnud teha... nii äge pudel on, et lihtsalt  ei raatsi... aga no uudishimu on suurem, seega varsti mekin ära.

Läbi Leisi sõitsime Panga pangale

Seal oli suur tahvel, kus kirjas, et kui Saaremaalt noppida need 3 kõige magusamat maasikat, siis nendeks on Angla Tuulikud, Panga pank ja Kaali kraater... Ehee ja meil juba teine tihane pihus ning kolmas ka kindlalt plaanis. Panga maksimaalne kõrgus on 21,3m ja see ongi kõrgeim Saaremaa ja Muhu pankranniku pankadest. Ulatus on umbes 2,5km.

Pangal oli ilus küll, ronisime kaljutpidi alla ka ning nautisime teineteise seltskonda, ilma ja loodust... aga no midagi väga erilist see ka polnud. Eks neid pangapealseid juba nähtud ka. Mereavarustest rääkimata. Seal oli ka mingi vaatetorn, aga see oli suletud (ilmselt pikemaks ajaks). Kiikusime siis vanaaegse kiigega kõik korraga - kes julges, oli püstijalu, kes mitte, see sai istuda kaksiraksi ümber mõne puittala... Kuni süda läks kõigil pahaks ja ma sain teistest pisut julgema poisina (no ja pikamana ju ka) kiigepeatamisõigused endale... Mõned fotod huvitavatel männijändrikel ning hiigelsuure sipelgapesaga ja tegimegi sealt sääred.

Edasi tundus kõige lähedasem koht avastamiseks mingi turismikeskus, kus olla Suure Tõllu ja Pireti hiigelsuured kujud ning mida kõik Saaremaad külastavad inimesed "kindlasti külastavad". Suund Mustjala suunas, mis pidavat olema kaunis ja turismisõbralik koht... Mustjala leidsime küll üles, aga Tõllu ja Piretit njetu. "Turismikeskusest" rääkimata... Kus häda kõige suurem, seal Google kõige parem sõber... Selgus, et Tõllu ja Piretiga kohtumiseks on tegelikult vaja sõita hoopis Ninase külla. No sõidame... ilusad männid kummalgi pool... sõidame ja sõidame... Natuke hakkas juba pilk ka kellale liikuma, sest tahaks ju veel nii mõndagi teha...

Ifööni kaardil olid kõik külade nimed sassis ja üldsegi mitte õiges kohas, ega vist isegi mitte õiges järjekorras... Samas oli tunne, et kohe-kohe oleme kohal... Kohe-kohe järgmise nurga tagant avaneb vaade "turismikeskusele"... Sõitsime Tõllust mööda ja keegi peale minu ei pannud tähele midagi imelikku... Minulegi jäi vaid korraks silmanurgast midagi vilksamisi silma... Aeglustasin kohe ja sinna otsa vilksas kohe mööda ka Piret... 

Peatasin auto kinni ja tagurdasin natuke. Kobisime autost välja... No polnud sealt mingit "turismikeskust"... lihtsalt 2 hiiglast puude vahel... Pukktuulikutest ümberehitatud "hiigelnukud" - Tõll ja Piret. No ikka TÕELISED hiiglased. Legend õpetab, et Pireti seeliku alla asetavad neiud enne meheleminekut kivi oma neiupõlvenimega. See toob hiljem abielus õnne... Me läksime pojaga ja panime oma kivid Tõllu ürbi alla ka... me ju mõlemad tegelikult alles poissmehed :) 

Vahva oli vaadata kuidas mantlipärija läks ähmi täis ja nõudis Tõllult, et olgu aga mõistlik pruut peatselt tal ukselävel :) Plikad läksid panid kive Pireti undruku alla. Seal oli neid kive hulgi... kuigi neiupõlvenimesid eriti näha polnud... võib-olla mõned on pannud lihtsalt, et tuleks naissoole üldisemas plaanis abieluõnne... kena žest... mitte omakasupüüdlik :)

Kui nüüd päris täpne olla, siis vanem tütar ei olnud hästi nõus seda kivi panema, sest ta ei plaani kunagi mehele minna. Me kõik ülejäänud nägime tükk aega vaeva talle selgeks tegemisega, et tühja sellest, mis tema ise tahab... pangu kivi ära, sellest pole ju midagi katki kui ta mehele ei lähe, aga kui järsku mõni tuleb ja ta jalust niidab ning ta ise ei märkagi kui järsku mehel on... mis siis? Siis jääb ju vaevama, et ähhh... kui ta kunagi Saaremaal Piretit külastas... oleks ikka pidanud selle kivi ka ära panema...

Lõpuks olid meie kõigi kivid Tõllu ja Pireti hea hoole all ning sõit võis jätkuda...

Kell oli juba sealmaal, et kas ikka jõuab teha haake Kaali järve äärde? Teater algab ju kell 19 ning me ei tea täpselt kus see Sadamaait seal asub. Tahaks ju Kuressaare linnusele ka pilgu peale visata... ja ehk on Saaremaa pealinnas veel midagi vaatamisväärset... kõht ka täitsa tühi, kuigi Leisi Coop'ist sai küll paari piruka võrra kehakinnitust.... ehk jõuab ka pärast teatrit Kaali äärde...

Ei, seda riski ei saanud võtta... Kõigepealt Kaali järv, siis Kuressaare.

Kohale jõudsime kerge vaevaga, kuigi sõit oli võrdlemisi pikk. Parkisime Mary teispool järve ning läksime seda "lompi" uudistama. Mõned vesiroosilehepuhmad olid seal sees, aga kuivus oli teinud järvega oma töö. Fotol tundub see tegelikult veel lombimana kui see tegelikult oli... See vee osa seal oli ikka oma 15-20 meetrise diameetriga. Tegime tiiru ümber kraatri... guugel andis infot, et seal on tegelikult "Kaali meteoriidikraatride RÜHM". Seega on ehk seal neid teisi kraatreid kusagil veel... aga meie nägime vaid seda Kaali järve. Rahvasuu olla rääkinud, et see suisa põhjatu järv pidavat olema... No nagu näha, siis seda see nüüd küll ei ole... Üsna kivikõva põhi oli tegelikult... Ümber seda Kaali järve oli kõrge vall. Ja kõik oli küll geomeetriliselt imeliselt ümmargune. Valli harjalt olla sõõri diameeter 110m.

30 raudmeteoriidi leidmine 1937.aastal kinnitas päritolu oletusi, et tegemist on meteoriidi maalelangemisest tekkinud järvega. Teadlaste arvamust mööda on meteoriidi langemise ja järve sünni aastaks umbes 700.aasta enne Kristust.

Tiirutasin seal ümber selle valli ja tegin pilte, astusin käsitööpoodi sisse ning kaotasin teised ära... Nemad olid tegelikult juba Mary juures ning kui ma nad sealt leidsin, ei olnud muud kui tšaupakaa Kaali kraatrile ning sihiks Kuressaare.

Kuressaares oli kõigil hull nälg... Ja kuna laste lemmiktoit on pizza, siis selline asutus, nagu Classic Pizza sai välja valitud... Esimene inimene, kes meid vastu võttis, oli väga tore ja abivalmis... kuniks saabus teine, kes jättis küll Kuressaare (Saaremaa? - eriti ju kogemusi pole) teeninduskvaliteedist kohtlase mulje :) Aga no ega ma ei tea ka, võib-olla saarlastest restoraniteenindajad tegelikult ongi sellised närvilised ja üleolevad ning ei salli külalisi... järsku jäävad veel päriseks :) Vast sellel neiul oli lihtsalt halb päev, teine tüdruk (kes meid vaid põgusalt vastu võttis) oli ju väga tore...

Igatahes kõik me pizzat nautima ei saanudki jääda (2 meist mugisid pärast külmalt), sest teater pressis juba peale... Nõnda sai sellest Kuressaare linnusest küll vaid mööda joostud ja 1 fotogi napsatud (jooksu pealt), teel Sadamaaita teatrisse... Seega Kuressaare vallutus jääb kusagile hämarasse tulevikku...

Viimasele praamile ööpimeduses kihutades mõtlesime, et kui hea ikka, et Kaali kraatrit ei jätnud pärast teatrit... geograafiliselt oleks ehk olnud loogilisem, aga tegelikult poleks jäänud aega ja no nii pime oli juba siis, et poleks seda seal näinudki.

Praami oodates olid kõik nii väsinud ning uurisime laevaliini netilehelt, et kas tohib ülesõidu ajaks jääda ka autosse, kuid seda infot ei olnud seal mitte kusagil mainitud. Siis guugeldasin... kah tulutult. Olgu see siis öeldud kõigile neile, kes ka kahtlevad - Saaremaale või Saaremaalt praamiga sõites pole vaja autost väljuda... võib vabalt terve ülesõidu autos istuda või kasvõi magada.

Tagasi Raplaamaal (maamajas) olime kusagil kella 1 ajal.

Järgmiseks siis juba sellest "Meretagusest paradiisist" Tiit Palu nägemuses...

Sarjas "esimest korda elus" - Kihnu

Ja saigi Kihnus käidud. Lapsepõlvest mäletan, kuidas klassiõde (MS) seal pidevalt käis kellelgi külas, vist Kilvetitel. Viimasel ajal on kõiksugu Kihnu Virved ja Kihnu Roosid kuulsust niitnud. Mis imeline maa see siis on?

Tegemist igasuvise "divisjoni väljasõiduga". Ma olen nende väljasõitude suur fän. Seni olen alati nendel targemaks saanud, sest lisaks uutele põnevatele Eestimaa nurkade avastamisele, on alati sõitudega seotud ka mingi koolitus. Rääkimata võimalusest rohkem tundma õppida, sõbruneda ja toetava õla tunnet pakkuda ja tunda oma töökaaslastega.

Startima pidime Tallinnast juba hommikul kella 6 ajal, et kindlasti õigeks ajaks Munalaiule kohale jõuda. Kogunesime autodesse juba linnas ning üle mere võtsime ainult 1 auto kaasa (kuhu kõik kola ja kotid sai laadida). Sadamasse sai lihtsalt ülejäänud autod parkida 30 krooni eest/päev.

Praam oli pisike, kuid suuremast polnud lugugi. Selline - alla tunnine sõit, mis "oma seltskonnaga" läks veelgi kiiremini. Välistekil olles sain korraliku sahmaka vett ka näkku :) Kohale jõudes, oli meil vastu tulnud lahtise kastiga veoauto, mis meid meie "staapi" viis. Ja ei muud kui kohe tööle! Hirmus tuuli ja külm oli, aga sättisime end sellest hoolimata õue. Projektor näitas mingile looduslikule linale üppematerjale ning tuul tahtis pidevalt kogu meie töö endaga kaasa viia. Õppisime rootslaste käe all, kuidas oma tavastampidest töös vabaneda ning kuidas läheneda uute mõtete ning avatud mõtlemisega probleemidele ning üldse ülesannetele, mis vaja täita. Lisaks saime korraliku annuse infot, kuidas näiteks rootslased meie olukorda näevad ning eestlaseid üldse. Ma ei tea kuidas teistega on, aga lisaks sellele, et sain palju huvitavat närimist ajudele, õppisin tõesti mõningaid trikke, kuidas loomingulisemalt teemadele läheneda. Päris mitu korda suutsid nad mu sisemiselt keema ajada ka, aga paraku vist suuras osas ikkagi õigusega. Kuigi see, kes Skype-i leiutas... mrrrr.

Lõuna ajal pakuti Kihnu-saia. Üldse oli toitlustusega - 3 korda päevas - pidevalt lõhkiminemise-tunne :)

Esimesel õhtul lõpetasime oma tööga kella kuue ajal. Mina jätkasin veel oma poolaasta-aruande tegemist Kõu-kaasabil, teised tegid saunas nalja. Jäingi seetõttu ilmselt parimast suveteatrist ilma - "Neli karvast luike ühes viirus" :((( Kuigi paar "luikedest" käisid ka mind pidevalt kaasa kutsumas, ei saanud ma midagi parata - kohustus on ju kohtustus ja lubadus on lubadus. Tagatipuks jäin veel arvutitaha magama, sest eelmine öö oli ka tervenisti töö tähe all läinud. Kuid enne südaööd olin valmis ning liitusin teistega. Selleks ajaks oli küll suurem pull juba peetud.

Järgmisel hommikul oli varane äratus ja jälle töö... Lõuna ajal tegime tunnise pausi, et veoautoga üks väike ekskursioon läbi sõita Kihnu peal. Käisime kiriku juures, muuseumis ja majaka jalamil. Muuseumis olid naljakad naivistlikud maalid, infot Theodor Saare ja Kihnu Jõnni kohta. Kõige põnevam oli minu meeles see kohalik pulma-traditsioon, millest muuseumis saab hea ülevaate. Kõik täpsete reeglite järgi - ainult, et neid reegleid on tuhat tükki :)

Huvitav oli märgata, et majade õuedes-aedades liikuvad naised olid absoluutselt eranditult kihnu-mustrilistes seelikutes :) Kartuleid korjavad nad maas istudes, rahumeeli mullas sonkides. Muidugi, milleks küürutada, milleks pinki kaasas tassida... võibolla on Kihnu maas mingi eriline jõud... ei tea neid sealseid legende nii täpselt. Üpris palju oli seal sarapuid, aga ühtki pähklit polnud näha. Majaka juures korjasin imetillukesi teokarpe oma printsess-baleriinile kaasa, aga kahjuks jäid need sinna mu "hotellitoa" peegellauale :(

Tagasi staabis, läks koolitus edasi kuni kella 7ni õhtul. Ja viimane osa oli veel kõige intrigeerivam ning huvitavam. Harva kui koolituselt tõesti enda jaoks midagi saab... selles vanuses lihtsalt juba tarkust nii palju kogunenud ja suhtumine ka kuidagi üleolev sellistesse õpetamistesse. Ent seekord tõesti ajud ragisesid ning reaalne kasu on tunda.

Pärast kogu seda kahepäevast õppimist ja tööd ka lõpuks ometi natuke lõbu. Osalesin esimest korda elus GPS-mängus. Jagunesime 5 võistkonda ja hakkasime ristsõna lahendama. Päris palju sai ka tuletada, kuid lõppude lõpuks jooksime maha 7 kilomeetrit. Lahe! Tegelikult oleks võinud ka vähem joosta, aga mina kohe tahtsin võimalikult palju liikuda, seega läks täie ette. Kõige kurvem meel oli sellepärast, et sissesõidu keelu märgi rahvapärane nimetus jäi arvamata - "telliskivi" loomulikult. Meie aga mõtlesime, et peame Kihnu lennuvälja rahvapärase nimetuse sinna kirjutama.

Kella kümneks oli mäng läbi. Meie saime 3. koha, ehk pronksi. "Keskmised". Mina muidugi oma võistlusloomusest tingituna neelasin hapusid viinamarju. Aga noh... tammepuu juures suutsin tõesti häbiväärse asjaga hakkama saada... olgu see siis mu karistuseks. Nimelt oli üks küsimustest, "element sihtkohas oleva objekti otsas" vms. Tegemist oli tammepuuga ja vastuseks oli muidugi "Tõru"... mina pidin selleks aga puu otsa ronima, et sellest aru saada, et seal pole mingit "tare" ega "toru :))) loll....

Ja teisel õhtul läks korralikuks tantsuks ka minul. Muusika suhtes muidugi paras kemplemine. Kõigil ju omad maitse-eelistused. Kui lõpuks kella 3 ajal öösel minu muusikani jõudsime... siis olid ka kõigil viltused näod ees.... see muusika oli vist tantsitav ainult minu jaoks :) Kuigi HS ja RL, kellega ma põhiliselt tantsu vihtusin, tantsisid siiski kaasa :)) Tegelikult MK-l oli ka üks huvitav laul, mis kõrvu jäi, aga kahjuks ei oska ma seda tuvastada. Midagi Depeche Mode-likku, aga mitte DM. Kui pidu hakkas läbi saama, läksin veel üksi sauna. Itsitasin KM-i ja MK naljale "kapiheterotest, kes hommikul gaydena vaikselt laiali lähevad" ning kobisin põhku umbes 4 ajal.

Hommikul jälle tagasi sadamasse ning laevaga mandrile ja pärastlõunaks veel kontorisse. Tagasi argipäevas.

Sarjas "esimest korda elus" - väike sissepõige Wales-i

Aaaah, kuidas ma armastan Suurbritanniat... Siin on jahe ja Inglimaale kohaselt sajab. Kui mõnus. Maandusin kella 20 ajal kohaliku aja järgi ja 21 ajal astusin juba Paddingtonis Wales-i suunal sõitvasse rongi.

Rongis, minu ees istunud 7 aastane (ta ütles mingile onklike ühel hetkel oma vanuse) tüdruk küsis emalt, et kui too oleks siga, kas ta siis sööks vorsti. Tema ise küll mitte... Natukese aja pärast, kui ema temast pilti tahtis teha ja tüdruk fotopoosi sisse võttis, siis ema kamandas teda korrale, et too ei eputaks vaid oleks normaalne, soovitades tõsimeeli: "mõtle näiteks millelegi tavalisele, nagu näiteks see kuidas sa just vetsus käisid." :))

Enne südaööd jõudsin Bridgendi. See on Cardiffist järgmine peatus. Ja edasi taksoga Lalestoni, mis on väike town Bridgendi külje all. Taksojuht oli hirmus jutukas ja hotell oli juba suletud selleks hetkeks kui ma saabusin. Kusagilt teisest majast tuli soliidne halli habemega onu ja tegi mu kellahelina peale nii hotelli kui toaukse mulle lahti.

Hotelliks The Great House. Walesi keeles Ty Mawr. Pärineb 15ndast sajandist. Oli kuninganna Elizabeth I kingitus Earl of Leicester -ile. Robert oli kõva naistemees ja kasutas seda erinevate näitsikutega meelelahutuslikel eesmärkidel. 17. ja 18ndal sajandil laiendati maja, et selle staatust tõsta. Ka näiteks Prints Charles on siin ööbinud.

TMV pidavat olema kõrvaltoas ning hommikusöök pidi tema tellimusel tehtama meile kella 8ks. Kirjutuslaual ootas mind 2 käsitsi valmistatud erimaitselist küpsist koos sildiga, et need on "Especially fo me"... Väga posh, peaks ütlema... rääkimata üliarmsast toast:

Ja mis siis, et toad ja eriti koridorid on küll ülimadalad, seeeest on näiteks raamatud koridoripõrandal trepimademel - inglise klassika ja luule - noh, et kui lugemistuju peaks tulema... Mina muidugi tarisin ühe rämpskirjanduse esindaja Eestist kaasa ning Helsingi lennujaamas ei suutnud loobuda ostmast Susanna Alakoski Augustpriset-i võitnud raamatut ja lisaks ka teise osa Jens Lapiduse Stockholm Noir sarjast, rääkimata viimasest Hus & Hem-ist...

Inglismaal käies on mul mingi vastupandamatu himu lugeda kõikvõimalikud sopa-ajalehed läbi (Mirrorid ja Sun-id ja Evening Standardid ja Daily Mailid ja mis kõik veel)... rongisõidud ja muu selline ootamine annab selleks ka tihti hulgaliselt võimalusi. Neid millegipärast satub ka tasuta igast ilmakaarest teele kaasa. Seekordseteks põhiteemadeks, mis brittide lehtede lehekülgi täitsid - 66 aastane Rod Stewart hakkab 7. korda isaks saama. Laps peaks sündima umbes 6 kuu pärast. Kusjuures Rod-i vanem laps on juba 46 aastane (Rodi naine alles 39) :) Teine uudis - Inglismaal on peamisteks sünnitajateks värvilised naised, Londonis on vaid alla 15% sünnitajatest valged. Kõikide lehtede esilehed täitsid Mia Farrow ja Naomi Campbelli fotod. Nimelt Naomi Campbell jäi kohtus valetamisega vahele. Ta väitis, et ei teadnud 13 aastat tagasi Nelson Mandela auks korraldatud üritusel osaledes, et talle öösel külla tulnud 2 meest tõid talle kingituseks Libeeria ex-presidendi Charles Taylor-i poolt "vereteemantid" ("blood diamonds"). Ütles, et mingi puru oli (nimelt tegemist oli lihvimata teemantitega), aga kes saatis ja mis need on, seda ta ei teadnud. Ainult, et kohtusse kutsuti tunnistama ka näitleja Mia Farrow (Woody Allen-i ex abikaasa, Rosemary Baby peaosatäitja), kes samuti koos oma lastega osales sellel Mandela-üritusel. Mia, aga tunnistas, et järgmisel hommikul, kui ta lastega hommikust sõi, oli sellesse ruumi sisenenud õnnest särav Naomi, uhkustades sellega, mis eelmisel ööl juhtunud oli ("talle oli kingitud imeilus ja suur teemant"). Ka lapsed võivad seda tunnistada. Lisaks oli kõikides lehtedes juttu Patricia Neal-ist. Neal teadupärast on parima naisnäitleja peaosa Oscari võitnud ja kirjanik Roald Dahl-i abikaasa (Dahl küll pettis teda mis jaksas). Lisaks olevat Neal enne Dahli olnud tormilistest armusuhetes nii Ronald Reagan-i kui ka Gary Cooperiga. Ja muidugi tekitas uudiselaine Emma Thompsoni julge avaldus, et Audrey Hepburn ei osanud ei näidelda ega laulda. Britid läksid sellest sõnavõtust täiesti pöördesse. Kuidas ta julges??? Ning sauna-MM ja venelasest finalisti surm... Madonna, kes parajasti filmib oma uut filmi W.E. (film räägib Edward VIII ja Wallis Simpsoni loo), on jäänud fotodele kõikide oma loomulike kortsude ning botoxita huultega, päris kummaline kohe võrrelda selle tädiga, kes mulle täpselt aasta tagasi otse silma sisse vaatas meetri kauguselt :)

Hommikusöögiks, kuna selles hotellis anti valida 4-5 variandi vahel, võtsin mina kui erinevate piirkondade spetsialiteetide huviline "traditional welsh breakfast"-i. See tähendab värsketest kartulitest tehtud lipsukartulid (praekartulid), paar peekoniviilu ja mingi must möks, mille see oli tunda tatart või midagi vastavat, aga mis oli tegelikult üsna maitsekas või oleks täpsem öelda - mõnusalt soolane. Naljakas, et esialgu tundus, nagu taldrikul oleks tegemist mustaks kõrbenud hiirega. Peamiselt selle möksi kuju pärast. Lõpetuseks muidugi apelsinimarmelaadiga toast ning olingi tööpäevaks valmis. Enne 9-t oli juba auto vastu saadetud ning meid viidi otse tehasesse. Koosoleku vahepeal pakuti "welsh cake"-e, mis on sellised pehmed küpsisemoodi koogikesed, mida kohalikud hindavad kõrgelt ja head nad ju olidki. Naljakas, aga britid tõeliselt armastavad sõna "obviously". Arvestades teiste tavasõnadega, tuleb see neil protsentuaalselt hämmastavalt tihti üle huulte. Küsimuse peale, et kas nad walesi keelt ka oskavad, teatas 5-st koosolekul osalenud waleslasest ainult 1 positiivse vastuse. Pärast 4 tundi arutelusid tagasi rongile, lennujaama ja koju.

Wales-ist lõppkokkuvõttes väga palju aimu ei saanudki. Madalad majad, aktsendiga rääkivad inimesed, muidu nagu Inglismaa ikka. Kuna kohtumine toimus põldude vahel, siis maakoht ja majad olid sellised nagu briti telesarjades. Kuidagi armas ja täiesti omapärane atmosfäär... nagu olekski sattunud Midsomeri mõrvade keskele :) Aga jah.... kõik see läbi rongi- ja autoakende... Ainult rongijaam, hotell ja tehas olid "päris ning käegakatsutavad"...

Rongisõit Londonisse tagasi koos TMVga läks kordades kiiremini ja Paddingtonis sai muidugi ka WHSmithist läbi hüpatud - paar kokandusajakirja, Empire, 1 anime- ja mangaajakiri lastele ja muidugi posu raamatuid - Sadie Jones-Outcast, viimane Jeanette Wintersoni paperback, verivärske Artemis Fowlsi hardcover S-ile ja endale 1 ajalooteemaline väike juturaamat Toweris oma pea (sõna otseses mõttes) kaotanud 7 inimesest (3 neist olid ju Inglismaa kuningannad). Ning muidugi äädikamaitselised krõpsud ning 1 Galaxy chocolate muffin - naisele midagigi magusat kaasa. Ta tuleb ju Tallinna "minu pärast spetsiaalselt" bussiga, et me homme õhtul saaks teatrisse minna...

Taani tuur 12.-15.04.2010

Viibisin 4 päeva Hamletil külas :) Ehk siis Taanimaal, "Hans Christiani maal", seoses tööga. Selle aja jooksul sai rendiautoga läbitud natuke alla 1000 km. Kaaslasteks Margus ja Krista ning Kopehaagenis giidiks Kristel. Saabusin esmaspäeva hommikul vara ja sõbrad-töökaaslased olid juba enne mind kohal. Rendiauto võtmed käes, suundusimegi kohe autosse. Broneeritud Audi asemel saime Saab-i, kuid tühja sest margist, peaasi, et GPS töötab. Ja oi kui mugavaks osutus see Carmeni juhendamisel vajalike sihtide leidmine. Esimeseks sihiks Slagelse linnake, kus esimene kohtumine ja pärast seda Kesk-Jüütimaale ning Århus-i linna, kus asus meie esimene ööbimiskoht. Ülaloleval fotol on tüüpiline Taani maastik - lauge ja kõikjal tuulegeneraatorid - maal, vees - you name it.

Ja ületatavat vett jääb teele Taanis kõikjal. Pikad sillad - kallid sillad. Üks ületus, ehk üks ots Jüütimaale maksab eesti rahas ca.500! Peab olema põhjust, et sinna minna :) Kuid teed on mugavalt korras ja laiad - 4 realised ning kohati isegi 5 realised ühes suunas. Kuna kaubaautodel on kõiksuguseid soodustusi, siis on märgata kollaseid numbrimärke kõikjal - ka paljudel sõiduautodel. Tegime teel kohvikupeatuse ühes bensukas, sai natuke magusanälga rahuldatud - Taanis saab ju "danish"-eid süüa :) Kuid ma siiski jätsin seekord veel taanlaste kallale hammastega ründamise ning leppisin vaarikakoogiga :)

Århus võttis meid vastu kevadiselt. Jõudsime kohale umbes kella 17 ajal ning pärast reisikottide hotelli viskamist, läksime kolmekesi linna uurima. See kena kohvik näiteks jäi teele ette. Stiilselt paigutatud sidruneid ja apelsine oli tegelikult terves linnas. Justkui nad ühiselt peaks seda seal mingiks ilustuselemendiks, mida see ju ongi :) Tegemist on "Taanimaa Tartuga", lisaks "ülikoolilinnale", on see Taani teiseks suurim linn. Linnas pesitseb umbes 40000 üliõpilast ja seda oli hästi näha ka tänavapildis - "noorte linn". Sulasime sisse nagu valatult :)

Hmm- Oksekotti tahad süüa? Või uksekoodi? Nimelt tahvlile oli kirjutatud, et nad seal kasutavad 100%-list oksekod-i oma burgeriteks :) Me ei jäänud siiski seda kohalikku hõrgutist nautima, vaid kõndisime edasi...

Üsna hotelli lähedal oli selline porno-purskkaev - "Agnete og Havmanden", ehk maakeeli Agnete ja Merimees. Ma küll arvasin, et see on sarvedega seesamune, aga ei, Merman hoopis.

Hotelli kõrval asus Århusi Raekoda. Pimedas meenutas selle torn Tallinnas asuvat Vabadussammast. Selle vahega, et Århusi torni valgustus töötas. Selle järgi oli hea õhtul hotelli tagasi orienteeruda.

Tegemist on ka Taani tähtsaima sadamaga, kuid mere äärde me ei jõudnudki. Veekogudest linnas jäi ainult see läbi kesklinna kulgev kanal ette. Ning kanali ääres, nagu ikka, olid restoranid-baarid oma terassidega reas.

Taamal on näha Århusi Toomkirikut, mille ehitamist alustati 12 sajandil ning mis on üpris tüüpiline gooti stiilis kirik. See olevat kõige kõrgem ja pikem katedraal Taanis. Ees on järjekordne stiilne purkkaev Århusi kesklinnas.

Tänavalatern. Århusi külastanud inimeste näod, kes on oma südame jätnud Jüütimaale ja näo tänavalampi :)

Hmmm, et sellist kraami müüb see apteek... ja kus on saba? Sellise kalli asja järele peaks olema karjuv vajadus ja hullem nõudlus või pole seda mitte? Võibolla pole rahvas lihtsalt avastanud seda nänni - kiirustage kodanikud, enne kui "otsa saab" :)

Mul on õllesoolikas puudu ja sellepärast ei saanud oma kaaslaste kombel Taani kuulsaid "ökoloogilisi" ja "extra ökoloogilisi" õllesid proovida. Selle asemel pidin midagi muud leiutama. Küsisin siis kelnerilt, et mida ta soovitab? Ta võttis hetkeks mõttepausi ja siis välgatas. Justkui pirn oleks ta peakohal süttinud - tal on minule midagi! :) Nimelt kohalik siider. Ja no ma söön oma mütsi ära, kui see pole mu senise elu parim siider! Potentially the best cider in the whole wide world. Õunasiider, mis on maitsestatud pärnaõitega, kui mu taani keel mind ei peta :) No pagan, selle siidri pärastki peab kunagi veel selle koha üles otsima. Nimelt see osutus nende ainsaks pudeliks. Soovitati järgmisel päeval tagasi tulla. Muidugi suutsin oma kiidulauluga oma kaaslased ka pöördesse ajada ning nad tahtsid tingimata järgmisel õhtul sinna tagasi minna, seda hõrgutist maistma. Läksimegi. Ainult, et kui kohale jõudsime selgus, et koht on terveks õhtuks reserveeritud. Petekas! Ja mis kõige kurvem, kõndisime terve kesklinna piki ja põiki läbi, kuid üheski teises kohas seda imejooki ei pakutud. Pidime lõpuks leppima millegi palju kehvemaga. Too esimene õhtu oli üldse lõbus, ma ju kasutan alkoholi nii umbes 3-4 korda aastas ja nüüd oli just selline mõnus küünlaõhtu, et võiks... Rääkisime palju elust ja inimestest ning juttu voolas ja oleks voolanud pikemakski. Aga järmine hommik oli vaja varakult startida ning umbes kümneks olime tagasi hotellis. Hommikul siis suunaga Viborg ja Odense ja õhtuks tagasi Århusi. Kusjuures mainimata ei saa jätta, et järmisel päeval kui sai natuke mahti poodlemisega tegeleda, ründasin üht ehetepoodi, mille vaateaken silma jäi. Oli see vast põnevaid asju täis. Hoopis teistsugused, kui Stockholmis müüdav sepistatud kraam. Oleks mul raha, ma oleks oma naisele selle poe pool tühjaks vist ostnud. Lõpuks leppisin siiski ühe asemel kahe sõrmusega. Hõbedased, üks granaadi ja teine mustade oonüksitega. Mu peas sellel hetkel (ausalt!) oli plaan - üks viia reisikingitusena ja teine jätta suvist sünnipäeva ootama... aga noh, ma olen ju täiesti kannatamatu. Muidugi andsin need kohe esimesel päeval koju jõudes talle ära :) Sain veel Krista käest pragada, et kui ta oleks teadnud, et ma nii kergesti seda rada lähen, oleks ta ühe enda kätte hoiule võtnud :) Noh, mis peamine naine oli rahul ja õnnelik ja mina ju ka siis õnnelik...

Edasi järgmisel hommikul ühest teepealolevast väikelinnast ja töökohtumisest läbi - tagasi Kopenhaagenisse, kus Saatkonna majandusesindajaga koos käisimeühel töökohtumisel ning edasi juhendas ta meile hotelli kätte. Selline vaade avanes toast. Ees on näha Kopenhaageni Planetaariumi... Plaanis oli ka õhtul, pärast kohtumisi, võimalusel klassiõele - Maarjale külla minna, aga ma pidin kambas kaasas olema ja giid oli meil ju ka omast käest võtta... ning mul Kopenhaagen puha nägemata, siis õhtul otsustasin, et ei mängi "erakut" ja hoidsin end teise reisikaaslastega kokku, kuigi hing kiskus klassiõega kohtuma :) Ehk õnnestub siis suvel Eestis näha või kunagi tulevikus Kopis...

Kopenhaageni Raekoda. See oli meie giidituuri algusmeetritel. Sealt edasi liikusime Kopenhaageni jalakäijate tänavale. Ehk põhi-poodlemistsooni (me küll ei ostnud, ega isegi ei astunud ühessegi poodi sissegi).

Yeah, call me a freak, but I'm a sucker 4 beautiful fountains :) Noh, tegelikult jäi see siin lihtsalt tee peale ette ning mobiiliga tehtud fotodest väga palju normaalse valgustusega pilte polegi võtta. Kuid ilusad purskkaevud on ju ilusad :)

Kopenhaageni kesklinna kanal, mille ääres restoranid ja baarid reas. Me kõndisime esiteks sealt mööda - kuid siis tulime tuldud teed ka hiljem tagasi ning umbes selles punase sildiga kollases majas istusime hilisõhtut veetma. Rääkisime ka palju tööjuttu, kuid Taanis pikemalt resideerunud inimese muljeid Taani ja sealse elu kohta oli väga huvitav kuulata. Võileibu seekord ei söönud, sest enamvähem kõikidel kohtumistel üritati meile neid uhkeid, Taanis nö.traditsioonilisi, erinevate 100 kattega võileibu sisse ajada. Ja eks neil tavaliselt see õnnestus kah. Sedapuhku oli minul üldsegi paastupäev ja Margus vist sõi suppi ja tüdrukud tarvitasid ainult kangemat kraami. Keegi pidi ju "meeste" eest ka väljas olema :) Noh, tegelt ma olin vist ainuke luuser, kes loobus... a sedagi ainult põhimõtete pärast, olin ju tublilt juba õhtuni vastu pidanud ilma kaloriteta. Ja eelnevatel päevadel sai tõsiselt endale nende võileibadega liiga tehtud. Kontroll peab ikka ka olema!

Kanalis oli selliseid laevukesi. Millegipärast meenutavad need majad ja see atmosfäär Amsterdami. Taani eramajad muidu on sellised pisikesed ja armsad ning hoolitsetud, justnagu nukumajakesed. Ohh, Kopenhaagen on üldse ilus linn. Minu meelest palju ilusam kui mistahes teised Skandinaavia linnad... Seni külastatud Skandinaaviamaa linnadest igatahes lemmik.

Kopenhaageni uus ooperimaja. Vinge arhitektuuriga. Live-s oli see väljaulatuv katuseosa kuidagi eriliselt võimas. Foto on tehtud Draamateatri eest, jalutades kuninganna lossi suunas. Kõrvaolevad korstnad meenutavad mulle Titanicut.

Mingi suvaline majake mere ääres. Stiilsed luugid!

Ja siin ongi jalustuskäigu siht - sissepääs kuninganna lossihoovi. Margarethe II polnud kodus, sest lipp ei lehvinud. Lehed pasundasidki parajasti, palju sellest kui palju ta riigile maksma läheb. Peatselt, ehk siis praeguseks juba eelmisel reedel (16.04) oli tema 70 aasta juubel. Rahvas vist üldiselt armastab teda, selline mulje jäi, aga eks neid viriseijaid on ikka igal pool. Muidugi kogu perekond on parajalt värvikaid tüüpe täis ja annavad juttudeks palju põhjust. Minule meeldis üks pisike fakt, mille wikipeediast avastasin, et kuninganna ise olevat osalenud Tolkien-i Sõrmuste isanda taani keelde tõlkimisel :)

Ja siin mu viimane foto Kopenhaagenist ongi - Tivoli õhtuvalgustuses. Jalutasime hotelli suunas. Tegime järgmiseks päevaks plaane. Kuna meie arvestatud kohtumine jäi taanlaste pärast ära ning lennukipilet oli alles õhtuks, siis plaanisime külastada Suursaadikut ja saatkonda ja võibolla võtta midagi kasulikku veel ette. Hommikul ilmus aga info vulkaanituha kohta. Ma ei tea, mis mulle sisse läks, aga ma tundsin, et pean kiirest lennukile saama ja koju lendama... Helistasin Estravelisse ja proovisin piletid ümber broneerida. Täiesti nagu vaistuomaselt tegutsedes. Aega enam lennuni tegelikult ei olnudki, aga haarasin oma kraami, soovitasin ka Kristal minuga kaasa tulla, sest Margus pidi nagunii veel Taani päevaks jääma... noh, rest as they say is history. Me saime ennelõunase lennukiga tulema, Kopenhaageni lennujaam suleti täielikult kell 18 (meie esialgne lend pidi väljuma pärast 19-t), Margus jäigi sinna lennuvangi... Mõnikord lihtsalt peab oma sisemist häält kuulama ja seda usaldama. Lõpp hea, kõik hea... Ainult, et huvitav mis saab laupäevase USA lennuga... peab pöidlad juba pihku võtma... Homme õhtul saab igatahes laevaga Eestisse sõita - tuhapilv laevade liiklemist õnneks ei peata. Ülehomme vaja ministri juurde minna ühe olulise potentsiaalse investoriga.

Stockholm - Pariis - Valencia

Pidin teatavatel asjaoludel sõitma korraks Hispaaniasse, täpsemalt öeldes Valenciasse. Täiesti "järsku". Nii, aga miks mul siis siin üleval on foto Pariisi Jumalaemakirikust, eks? Aga sellepärast, et kõik ei lähe alati nii, nagu täpselt ette ära planeeritud. Et kõik algusest ära rääkida, pean vist alustama 26. ja 27.jaanuari vahelisest ööst. Sellepärast muideks pole ma jõudnud ka siin vahepeal midagi kirjutada, kuigi paar raamatut on (lugemisaastahulluses) läbi loetud ja mõnedest filmidestki veel kirjutamata... Nimelt 26. õhtul ei jäänud ma kuidagi magama. Saabus südaöö ja mul tuli töötegemise tuhin hoopis peale. Kirjutasin siis veel hoolega kirju kui kell hakkas 1 saama. Ise teadsin küll, et pean 3:30 öösel üles ärkama, et õigeks ajaks lennuväljale jõuda. Nimelt, et Stockholmist Valenciasse minna, selleks väga palju võimalusi polegi. Või noh, on ju küll, kui tahad terve päeva lennata ja läbi saja lennujaama. Aga ühesõnaga Valencias pidin ma kohal olema 28.jaanuari hommikuks, seega tuli minna 27ndal juba kohale. Ja kuna nagunii oli minek, siis mõtlesin, et lähen selle varasema variandiga meelsamini kui sellega, mis alles hilisõhtul kohale jõuaks.

Uinusingi umbes poole kahe ajal. Paar tundi sügavat und ja siis kõiksugu kellade ja eelkõige K koduse helistamise peale ärkasin õigel ajal üles. Vaevalt olin end riidesse pannud ja paar võileiba valmis meisterdanud kui kööki vaarub mu 9 aastane teatega, et tal on paha olla. Ma mõtlesin, et ju tal peabki olema, sest praegu on tal vaja hoopis unemaal olla. Sättisin ta siis enda voodisse magama, paksu suleteki alla. Äratuskellad ümber, et hommikul ta ikka õigeks ajaks jõuaks kooli minna. Ja kuna ma ise pidin öö ära olema, olin saanud tema klassivenna vanematega kokkuleppele, et poiss saab pärast kooli nende juurde öökülla.

Olin ainult suure ähmiga unustanud e-ticketi välja trükkida ja pidin veel need andmed üles kirjutama, lootes et minu oma kritseldatud tekstist neile piisab. Igatahes olin ma kella 4 ajal kodust väljas teel Arlanda Expressile ning umbes 5 ajal lennujaamas. Air France-i kassa oli suletud veel ning sain mõned eurod kaasa vahetada ja pärast seda ka ilma piletita siiski oma pardakaardi kätte.

Kui ma väravasse jõudsin istusin otse check-in leti ette ja lugesin Alvtegeni raamatut, mille olin kaasa võtnud, et see reisi jooksul lõpuni lugeda. Ja mis ma kuulen - check-ini tädid räägivad minust! Pidevalt minu nime mainides ja ähmis helistades kuhugile. Nonii, nüüd on midagi lahti ja ma ei saagi lennukile... käis peast läbi. Läksin leti juurde ja küsisin, et mis lahti? Nemad palusid mul natuke oodata... mõne aja pärast teatati, et pole hullu midagi, et minuga on kõik korras. Et mingi viga oli mu pileti registreerimisega, aga kõik on ok. Kuid siis kui check-in pihta, palus teine tädi mul ikkagi kõrvale jääda... natuke veel närvikõdi... kuni siis ikkagi lubati lennukisse siseneda.. no uhuhhh.

Pariisis teatati, et kuna lennuk jõudis varem sisse, siis suunatakse meid "parklasse", kuhu tuleb vastu buss, mis meid terminali viib. Olgu ära märgitud, et tegemist oli sulaselge valega. Nimelt jõudsime kohale täpselt õigel ajal, aga siis lennuk lihtsalt sõitis sinna va "parklasse" 10 minutit veel. Ja kuni suur lennuk tühjaks sai, läks veel umbes 10 minutit. Ja kuni me terminali jõudsime ning välja tollitsoonist - veel kümme minutit. Minul oli aga ümberistumise ajaks graafikujärgse maandumisega teisele lennule 50 minutit. Ja mul oli vaja Charles De Gaulle-i lennujaamas jõuda F terminalist D terminali. Panin jooksma. Kogu hingest jooksin. Samal ajal helistas K, et poiss ei läinudki kooli, vaid on kodus haige. Kotikontrollis kasutasin ära "Up in the air" filmis õpitud taktikat, mis töötas küll võrreldes teise sabaga, kuid võttis ikkagi päris korralikult aega. Kui oma värava juurde jõudsin, seisis seal veel mingi mees ja ma kaugelt olin rõõmus, et ikka jõudsin... lennuk oli ka veel gateway küljes kinni. Kuid see väravavalvur teatas, et checkin on lõppenud ja et ma pean pöörduma Air France-i teeninduskeskuse poole. Mina muidugi vastu, et lennuk on ju sees, et olge inimene, ma jooksin teiselt lennult... Tema aga vastu, et midagi pole teha. Läksin siis Air France-i teenindaja juurde sappa, ise püha viha täis, sest lennuk kükitas ju ikka veel sees. 10 minutit olin sabas ja just siis kui minu kord tuli, hakkas ka lennuk liikuma. Seletasin oma mure. Sain uue pardakaardi õhtusele lennule ja vabad käed, mida terve päevaga peale hakata. Kell oli 10 hommikul ning õhtune lend pidi väljuma peaaegu 9,5 tunni pärast.

Ja mida siis teha? Pariisis olen ma käinud umbes 5-6 korda. Polnud üldse tuju minna linnapeale kondama. Internetti ka ei saanud, seega töötegemisest ka ei tulnud midagi välja. Oleks ehk Lounge-i pileti ostnud, ehk seal oleks olnud internetijuhe (mu wifi nupp ei funksinud), ei tea. Raha ka polnud nii palju, et seda lounge-i peale raisata. Ei jäänudki muud üle kui minna metroosse ja kesklinna, ehk saab seal kusagil istuda ja tööd teha ja süüa mõnes hubases Pariisi Cafe-s?

Otsustasin siiski alustada Notre Dame-i ülevaatamisest. Olen seda kirikut küll paar korda varem ka näinud, aga sees pole käinud. Lisaks olen nende uste ümber olevate kujukeste suur fän ning mõtlesin, et läheks uuriks neid siis alustuseks natuke täpsemalt üle. Ilm muideks oli seal 0 kraadi lähedal (võibolla mõni närune pluss kraad), ehk üsna kõledavõitu... muidugi Eestis on praegu ju hullemad külmad, aga kodus Stockholmis oli umbes sama külm... võibolla mõned kraadid rohkem külma.

Aga Notre Dame-i ees oli üleval veel jõulukuusk täies ehteis. Ning palju noorte inimeste rühmi. Rõõmsad.. palju paarikesi, justkui nimme minu nina all suudlemas... Pariis on ju armastuse-linn, ei saa ka neile ette heita, et ma ise oleksin ju ka seal päris hea meelega kui naine oleks kaasas. Ma ei märkaksi neid võõraste suudluseid, sest oleks ise selle linna armulummuses. Aga jah, sedapuhku siis sain seda paremini keskenduda nende kujukeste uurimisele. Lisaks oli kell märkamatult saanud 12 ning algas jumalateenistus, millest ka hetkeks osa sain. Ja kuigi ma seal kiriku sees varem polnud käinud, siis väliskülg meeldibki mulle rohkem ning läksingi tagasi õue veel neid kujusid pildistama.

See peata ingel on üks mu lemmikuid :) Uskumatu ehitis just selle ornamentika pärast.

Edasi suundusin Notre Dame-i lähedal olevatele pisikestele tänavatele. Proovisin ühes Creperie-s löögile saada, aga ei õnnestunud, sest mingi Hispaania noorte grupp pidevalt tootis uusi tellijaid juurde ning ma lihtsalt ei saanud ega saanud letile lähemale, kuni lõin käega. Mõtlesin, et kui natuke kõnnin, tuleb kindlasti mõni teine sarnane asutus ette. Aga võta näpust, nagu ära nõiutud, ei tulnud! Ühel hetkel avastasin end Rue St. Germain-ilt ning sealt ühe kaardi, mille järgi selgus, et ega see Louvre -i muuseum ka seal eriti kaugel ole ning see on koht, kus ma oma Pariisis käimistega veel jõudnud pole. Otsustasin asja põnevamaks teha ning mööda pisikesi tänavaid edasi seigelda. Sihina umbkaudu Seine-i äärne ning enamvähem õige sild, mis Louvre-i viib. Teele jäi mulle mingi pisigaleriide linnaosa. Üks põnevam galerii kui teine, kuigi tõeliselt ägedat kunsti jäi mu silme ette vaid üksainus. Üks maal, millel oli selline räsitud olemisega vares. See maal peegeldas kõike seda, mida ma tunnen, et ma ei ole. Selline täielik kontrast minu olemusele ja loomusele. Huvitav äratundmine, minu enese jaoks.

Muidugi kõndisin ma selles kunstiuurimise hoos liiga kaugele ja kui Seine-i äärde jõudsin leidsin eest hoopis Musee d'Orsay. Suur Vincent Van Gogh-i plakatlik kangas kaunistamas seinal. Hmmm, miks ka mitte natuke Van Gogh-ile pilk peale visata? Astusin sappa. Saba nagu selgus oli mitte piletiostmiseks, vaid hoopis kotikontroll ja metallidetektor. No pagan, lahti koorima nagu lennujaamas ma küll ei hakka, et muuseumi pääseda. Oleks veel et Louvre, aga ma nagunii ju ainult "korraks mõtlesin pilgu peale visata". Lõin käega ja võtsin suuna Louvre-ile. Kaugel paistis ka Eiffeli torn, aga seal olen ma korduvalt käinud ning isegi tippu ära roninud. Ja seekord mõtlesin küll kavast heaga välja jätta.

Täielik nauding oli jalatuda mööda Seine-i kallast. See allee oleks ilmselt suveroheluses väga ilus. Kuid mingit nurkatoonilist mahajäetust, mis isegi mõjub luulelisena, sellest kohast küll annab kuidagi tunda. Tegelikult tuli see foto veel ilusam kuidagi välja kui see päriselt oli :) Seal ikka pidevalt jooksid jooksjad minust mööda ning see külm ning see teekvaliteet... aga ma ise olen mobiiliga tehtud foto kohta päris rahul :) Lahe tool seal ka, ootamas näiteks Claude Monet 'd maalima oma loodusvaadet... või hoopis mind ennast jalgu puhkama, kell oli ju juba 1, aga ma polnudki istunud alates sellest kui lennukist hommikul väljusin. Või tõesti hoopis luuletama?

Tool jäi seekord minust istumata ja mu mõtetesse vilksas, et kas on üldse mõtet sinna muuseumi minnagi, kui kõik alati räägivad, et seal ei piisa ühest tervest, ega kahestki tervest päevast, et kõik korralikult läbi vaadata. Aga Mona Lisa ju ometi peaks jõudma...

Ja olingi järsku kohal. Enne seda sain Louvre-i ees pargist oma crepe-i ka kätte. Pariisis pannakse võid pannkoogile maitseks koos suhruga, see oli natuke "uus" minu jaoks, aga sobis. Maitses.

Niisis Louvre!!! Juba see ehitis on nii võimas! Ja tegelikult seal eesolevas pargiski oleks võinud vabalt niisama mõnusalt aega veeta. Kuid ega ma pargis istumisele ka nüüd enam Pariisi-aega tahtnud raisata. Mul oli vaikselt hasart hinge pugenud ning mõtlesin, et peab ikka võimalikult palju suutma haarata... Pileti hind oli üllatavalt odav (umbes 10 eurot, või oli 10,5). Sama palju enamvähem kui Musee d'Orsay oma... hämmastav.

Lugedes Louvre-i tutvustus ja selle hoone erinevate tiibade tutvustust, sain aru, et heal juhul ma üldse jõuan neist kahte ning kuna ühes asusid Itaalia ja Hispaania maalid ning ühes Hollandi omad, siis valikut teha oli lihtne - võtsin endale 3 põhi eesmärki - 1. Leonardo Da Vinci ja Mona Lisa - kultuse pärast; 2. Rubens - sest tema inglimaalid on mu lemmikud ning 3. Vermeer ja Rembrandt. Hea lihtne ka, sest Da Vinci on ühes tiivas ja ülejäänud on teises.

Muidugi ega ma seal muidu silmaklappidega käinud, ikka pidevalt teele jäävaid asju ka uudistades. Ja muidugi pildistades. Nii lahe, et Louvre-is on lubatud pildistada nii palju kui süda kutsub! Ja ma väljusingi sealt pärast mitusada fotot rikkamana :) Kuid esimeses saalis kuhu sattusin, olid hoopis kujud. See siin fotol 16.sajandil tehtud reproduktsioon 2. või 3.sajandil tehtud Venus-e kujust. Kui mu prantsuse keel mind alt ei vea :) Skulpruutid ja kujud mind tegelikult nii väga ei huvita, aga see Veenus kõnetas mind küll. Ei tea, kas ta justkui viimasel hetkel märkas, et ma teda vaatan ja pildistan, et ei jõudnud kätt päriselt veel rindade katteks ette panna :) Ei, ei, ta nimme teeb näo, nagu hakkaks varjama, aga tegelikult just naudib seda, et teda passitakse. Ja kuidas tal see rätt ümber puusade on.. no kohe kohe kukub ära :) Justkui moe-pärast...

Hüppan nüüd küll vägivaldselt päris paljudest silmakompvekidest üle, otse selle esimese sihi, ehk eesmärgini. Maailma ehk kõige kuulsaim maal, kahtlemata üks Pariisi sümboleid, asetseb loomulikult omanimelises saalis (kuigi seal oli ka teisi taieseid). Tegemist on "uue saaliga" ja ma pean tunnistama, et ma kujutasin seda kõike kuidagi hoopis teisiti ette. esiteks ma arvasin, et tohutud inimmassid on seal ning et maal ise on imetilluke ja kusagil hästi kaugel kaugel...

Noh, eks ta ju kaugel oli ka, aga siin on ilma zoomita... ja isegi minusugune nägi päris hästi. Kusjuures küljepealt sai veel lähemale. Ja mis ma siis oskan öelda. Loomulikult pole see kõige ägedam ega ka kõige ilusam, ega ka kõige uhkem maal, mida ma näinud olen. Aga mul on Mona Lisaga küll üks kummaline fenomen. Nimelt tal on ju see kurikuulus kaval naeratus näol. Ainult, et kui ma tema silmi piisavalt pikalt jõllitan, siis tema kaval ja tagasihoidlik naeratus muutub hoopis irvituseks. Ja lisaks on mul tunne, et ta irvitab minu üle! No on alles ebameeldiv naisterahvas.

Nii vinge maal oli, et tegin ka tutvustavast sildist pildi. Sealt selgub (ja mida ma ka lisaks tean), et Léonard De Vinci (1452-1519) maalis selle õlivärvidega puidule Firenzes aastatel 1503-1506. Maali, nagu kõik teavad kutsutakse ka La Giaconda. Selle suurus on muideks 77 x 53 cm (üldse mitte nii väike kui ma arvasin juttude põhjal). Tegemist on Lisa Gherardini portreega, Francesco de Giocondo abikaasaga. Kunstiteadlased hindavad talle maalitud naeratust, tema käte delikaatset asendit, tema näo selget ilu (ok, maitse asi muidugi...:)), ettekujutatud maastiku müsteeriumi, mis on taustaks. Francois I ostis selle peatselt pärast kunstniku surma.

Fotolt saab aimu kui palju seal inimesi oli ja kui lähedale maalile lubatakse. Aga muidugi oli seal ümberkaudsetes saalides palju huvitavamat kunsti ning kahtlemata sama vingeid nimesid, näiteks - Caravaggio, Mantegna, Raphael, Veronese. Lisaks hispaanlased - Francisco de Goya y Lucientes (kelle maale nägin eelmisel aastal palju ka Stockholmi Nationalmuseumis) ja El Greco.

Lisaks olid samas tiivas ka Prantsusese 16.-18.sajandi maalid. Seal hulgas ka minu terve Louvre-i külastuse lemmikuks avastuseks osutunud Paul Delaroche-i "Noor Martüür". Maalitud on see 1855 õlivärvidega kangale. Suurus 170 x 148 cm. Paul Delaroche oli Romantismi-ajastu maalija, kes tegelikult oli omal ajal sama kuulus kui Delacroix. Minu foto on küll allpool igasugust arvestust, sest justkui saatuse käsi pani aknast paistva päikese peegelduma täpselt selles kohas, kus on tegelikult selle noore neiu "vette viskaja". Kes tahab paremat versiooni näha, see saab seda siit.

Tean tausta kohta nii palju, et selles lüürilises stseenis on noor ristiusku tütarlaps visatud Tiberi jõkke kinniseotud kätega. Seda (kinniseotud käsi) peetakse martüüri süütuse allegooriaks. Mõnedele pidavat see noor tüdruk meenutama Opheliat, Hamleti uputatud mõrsjat. Minu meelest kogu see maal on kuidagi nii traagiline, samas muinasjutuline ja sünge. Ja nii ILUS.

Kui jällegi rääkida võimsatest maalidest, siis üks võimsamaid oli minu jaoks see Jacques-Louis David-i 1805-1807 õlivärvidega kangale maalitud "Napoleni pühitsemine". Masiivne, suuruses 621 x 979 cm! Napoleon ise olevat volitanud David-i seda maalima. Sellel maalil on 191 inimest. Ja need riietused ning ehted ning kogu see olustik on tõeline ajalooline dokument sellest hetkest ja ajastust. Ja seda ju päris mitmes mõttes! Live-is vaadates kõik need tikitud kangad, mis neil inimestel seljas on ning detailideni välja joonistatud kroonid või ehted. Säilitades kompositsiooni nii inimeste suuruste kui ka võimsa saali kontrastiga ning uhke situatsioon muidugi veel lisab sellele atmosfäärile juurde. Selle maali ees seistes saab nii lähedale sellele ajastule kui ilmselt üldse võimalik on saada.

Mõned huvitavad faktid veel maali kohta - Napoleon I (1769-1821) seisab, tema on justkui ainus näitleja laval ja teised justkui tema passiivne publik. Josephine Beauharnais põlvitab vastavalt Prantsmaa tsiviilkoodeksile. Ta saab oma krooni oma abikaasalt, mitte paavstilt. Tribüünile istuma on maalitud Napoleoni ema Maria Letizia Ramolino, kes tegelikkuses tseremooniast osa ei võtnudki. Kroonidega naised seismas vasakul on Napoleoni õed. Paavstiks sellel ajal Pius VII, aga temale pole maalitud ei mitrat ega ka tiaarat. Lihtsalt ainult oma õnnistust andmas tseremooniale... Kusjuures kõrgemale rõdule on kunstnik maalinud ka iseennast. Nii põnev võib olla kunst!!!

Ka see Inges-i õlimaal jäi mulle silma. No kellele ei jääks :) 1814. aastal maalitud "Suur odalisk". Osalisk tähendavat konkubiini (või ka orjatari, aga siin ilmselt ikka konkubiini). Uskumatult realistlik. eriti need jalatallad! Ja muidugi tekstiil.

Ehee... lisa paljaid naisi :) Ma ehmatasin korraks, sest nägin seda maali kuidagi nii, et pöörasin end ümber ja seal ta lihtsalt oli mu nina ees laiumas :) Fontainebleau koolis maalitud 16.sajandi lõpus.
Arvatavasti õdede Gabrielle d'Estrées ja Villars-i krahvinna portree. Märksõnaks selle maali juures on "arvatavasti" :) Need on omaaegsed lesbid, ma ütlen Teile, lihtsalt ei sobinud võibolla seda sellel ajal välja nii otse öelda :) Okei... eks teatavat sarnasust neil ju on omavahel, niiet võibolla tõesti ikkagi "ainult" õed :) Tegelikult on maalil päris huvitav ajalooline taustalugu ka. Keda huvitab, võib selle ise välja uurida :) Ajan natuke kiusu ja ei viitsi kõike ka ära ette nämmutada :)

Ja oligi aeg teise tiiba kimada ning hollandlased üles otsida. Ning seal nad ka kõik reas olid! Johannes (Jan) Vermeer (1632-1675) 1668 aastal maalitud õlimaal suurusega 51 x 45 cm, ehk üsna pisike. aga seda sai selle eest täiest lähedalt, kasvõi nina vastu katteklaasi uurida. Samuti nagu tegelikult kõiki teisi maale ja kujusid peale Mona Lisa. No nii Vermeerilik. Ikka akna all olevad tegelased midagi tegemas :) Sedapuhku siis astroloog või astronoom.

Ja kohe seal kõrval ka "Pitsikuduja". Sedapuhku siis originaal. Alles natuke aega tagasi sai Dali reproduktsiooni ning ka ümbertöötlusi näha Stockholmi Moderna Museet-is, nüüd siis "päris värk". Muidugi uurisin, et kas nõela tera on paista, sest Dali oma Geeniuse päeiku-raamatus ütles, et ei ole... ja ei olnudki :) Tegemist on õlimaaliga kangale u. 1665-1670 24 x 21 cm suurusega. Ka siin mängib valgus suurt rolli, nagu ka teistes Vermeeri maalides. Tegin kõiksugu maali detailidest fotosid ka. Nii põnev on neid puurida ja uurida :)

Ja samas saalis, kohe Vermeeri kõrval olid ka Rembrandt-id reas. See siin on pärit aastast 1632. Maali nimeks "Filosoof mediteerimas". Oi kui mõnus oli neid detaile vaadata. Kuidas nad lähedalt on kui üks suur maalimüra, aga kaugelt vaadates hubane tuba, kus tegelikult üllatavalt palju detaile. Nii mahe ja rahulik. Louis XVI ostis selle kunagi ja sedakaudu ongi osaks hoopis Pranstusmaa varandustest.

Ja lõpuks ometi jõudsin oma Rubensi ja tema inglite juurde :) Petrus Paulus Rubens või Peter Paul Rubens või Pierre-Paul Rubens, olenevalt keelest, elas 1577-1640 ja maalis selle siin 1620/21. Üldsegi mitte tema kuulsamaid maale :)

Siin siis ka üks tuntumaid Rubensi maale "Külapidu". See õlimaal on maalitud umbes 1635. Suurusega 149 x 261 cm. Nimelt mõned aastad enne oma surma pöördus ta tagasi külapidude maalimise juurde, mille oli tegelikult välja arendanud Brueghel. Kuid Rubens lisas sellele stiilile oma ülevoolavust ja elujanu ning kompositsioonitunnetust ning elavaid värve. Louis XIV ostis selle maali omal ajal oma kollektsiooni.

Kell hakkas märkamatult 5 saama ning otsustasin veel Võidukaare juurde mööda Champs Elyseed kiirelt kõndida, sest mäletan, et seal oli ka metroojaam. Tegelikult kui ma esimest korda elus Pariisis käisin, siis mu sõber ja töökaaslane ET tõi mind kesklinna just nii, et väljusime sellest metroojaamast, mis asub Arc de Triomphe-i külje all. Ehk sealt väljudes saab sellise tõeliselt võimsa elamuse, sest see masiivne ehitis on nii võimas! Ühtlasi on see monument ka Place de l'Etoile-i ehk Pariisi tähtsaima liiklussõlme keskmeks. Kes ei tea, siis see on mälestusmärk Prantsusmaa eest sõdades võidelnud inimestele. Eriti Napoleoni sõdades. Seespool ja lael on kõikide kindralite ja sõdade nimed ja Arc de Triomphe-i all on I maailmasõjas hukkunud Tundmatu Sõduri haud.

Aga metrooga siis tagasi lennujaama ning seekord ma juba lennukist maha ei jää :)

Enne Valenciasse minekut vaatasin internetist järgi, et mis linnaga tegemist on ning mida seal kindlasti peaks ära nägema. Sain teada, et tegemist on Hispaania kolmandaks suurima linnaga Madriidi ja Barcelona järel. ning et seal on vinge Kunsti- ja Teaduskeskus. Kus muuhulgas asub Euroopa suurim akvaarium. Noh, nüüd muidugi olid kõik mu plaanid metsas. Sest kohale pidin saabuma alles pimedas umbes kella 22-ks. Kuid jälle oli saatuse näpp natuke mängus. Sest kohale jõudes selgus, et Hispaanias on üsna tavaline, et õhtusööki alustatakse kella 21 või 22 ajal ning et need õhtusöögid võivad kesta kella 2-ni öösel. Tegelikult kõige tavalisem õhtusöögi algusaeg ongi kell 8 õhtul. Kuid minu võõrustajad olid nii lahked, et tulid minu jamadele vastu ja ootasid mu ära. Ja üllatus-üllatus - kus meie õhtusöök aset leidis?! Just nimelt Oceanographic-u kõrval, ehk just selles samas kompleksis, mida ma näha tahtsin. No muidugi oleks ma tahtnud ka akvaariumi sisse pääseda, aga selleks kellaajaks oli see suletud. Aga ka arhitektuuriliselt oli tegemist tõeliselt võimsat silmailu pakkuva kompleksiga. Olin rahul ka selle nägemisegagi.

Ning koht kus meie õhtusöök aset leidis, seda ümbritses selline suur akvaarium - tegemist oli ümara ruumiga ning kalad pidevalt ujusid ringi. Mingi veevool oli ka sisse pandud, niiet kalad said küll all ja ülevalpool akvaariumis puhata, aga suurem osa pani muudkui ringiratast :) Neid hõbedasi kalu (kahte sorti) ma ära ei tundnud, kes seal tiirutasid (mulle küll öeldi, aga praeguseks on ununenud), kuid põhjas oli raid. Need latakad ägedad kalad, mõnel naljakalt sabad püsti :) Ja see söök...mmmmmmmmmmm... see oli mu elu kõige erilisem. Alates muidugi suus sulavast hanemaksast, kuid absoluutselt kõik oli nii hõrgutav, et ma pidin end vägisi tagasi hoidma, et mitte ka teiste osa ära süüa :) Alguses toodi mingeid maitsmis-appetizereid, niiöelda laua keskele, enne põhitoitu (milleks ma valisin temaatiliselt kala :)). Aga no see kõik oli täiesti üle mõistuse maitsev. Lisaks veel magustoit - mingi vaarika värk ja karamellijäätis meega röstitud pistaatsiapähklitega....

See foto ongi tehtud umbes kella 1 või poole kahe ajal, kui me lõpetasime ning hotelli poole suundusime... olin olnud jalgel peaaegu 22 tundi :) Ometi ei olnudki nii väsinud, kui oleks võinud arvata. Hirmus külm oli ainult...

Järgmisel hommikul äratus, dušš, töö, veel üks korralik Hispaania lõuna (Valencia on ju tuntud kui paella sünnikodu, seega ei saanud seal ju vähemalt ilma selleta käidud... lisaks need fantastilised punased veinid, mida mõlema söögi kõrvale pakuti...gracias, gracias, gracias, muchas gracias!!!:))) ja poole viiese lennuga tagasi läbi Pariisi Stockholmi. Palme nägingi ainult läbi autoakna lennujaama sõites :) Ei saanud lapsele midagi muud kui lennujaamast ühe hirmkalli hispaania küpsisepaki kaasa haarata ja võiks arvata, et sellega piirdubki kogu reis. Ei.

Minu ja Air France-i vahelt on mingil hetkel ilmselt jooksnud läbi must kass. Nimelt Pariis-Stockholmi lennul õnnestus mul kaasa saada toidumürgitus. Jõudsin koju umbes südaööl ning show alles läks lahti... kuni kella 3-ni ei saanud ma tualetivahet jooksmisest lahti. Lõpuks siis uinusin ning kui järgmisse päeva ärkasin, osutus see üheks kõige vastikumaks ja raskemaks... Kõige tipuks pole naist ka siin toetamas. Sellistest jamadest on ikka pere abi ja toega saanud üle... noh, õnneks lõpp hea kõik hea, aga ühel hetkel suures ärrituses tekkis täiesti selgroota oleku tunne, aga see teema jääb pereblogi lehekülgedele, kui sinnagi... et siis selline vahva aasta esimese kuu viimaste päevade seiklus. Vähemalt töö sai tehtud ja Louvre-is käidud. Ja muidugi väga meeldivate inimestega tuttavaks, eriti KAP ja TK. Muchas, muchas gracias :)