Tuulte pöörises - EMTA Lavakooli 29.lend/NUKU

August Kitzbergi "Tuulte pöörises" on varem lavastatud Eesti teatrites vähemalt 14 korda originaalpealkirja all. See tähendab, et värske lavakooli ja NUKU koostöö on 15. "Tuulte pöörises" oli ka 1906.aastal Karl Menningu poolt loodud Eesti esimese kutselise teatri avalavastuseks ning äsja oma 80ndat juubelit pidanud, 1940.aastal loodud Rakvere Teatri avalavastuseks. Väärt ja väärikas materjal, millest on ka paljud teised eesti näitekirjanikud ammutanud inspiratsiooni ning selle ümbertöötluseid ja täiesti uusi ja tunnustatudki, ent sama tüvega näidendeid on mitmeid.

Minu jaoks tegi selle materjaliga midagi väga erilist Rakvere Teatris lavastaja Andres Noormets. Tagantjärgi veelgi targemana, pean seda, 2010.aastal esietendunud versiooni üheks käesoleva teatrisajandi TOP100 suurimaks teatrielamusteks. Kuid sellest eelnev lavaversioon pärineb aastast 1979, mil seda materjali lavastas Mikk Mikiver Eesti Draamateatris. Seega ei saa just öelda, et "Tuulte pöörises" oleks just viimastel aastakümnetel ülekasutatud.

Ent Noormetsa ja Mikiveri tugevate lavastuste "pagasiga" varustatult, olin seekord teatrit vaatama asudes ühest küljest skeptiline, sest see on juba nii otseselt (Mikiver) kui kiiksudega (Noormets) lavale imeliselt hästi toodud ning Noormetsa oma neist siiski võrdlemisi hästi ka veel meeles. Teisalt jällegi seekordseteks tegijateks alles lavakooli lõpetavad, 29.lennu noored, kellel täiesti isemoodi tahe parimat anda ning kogu hing lavale valada ning tavaliselt juba ainuüksi selle arengu, särtsu ja mängumõnu tunnistajaks olemine on teatrikülastust väärt. Isikliku maitse pinnalt rääkides, siis praktiliselt kõik, kes just sellesse lavastusse mainitud lennust on sattunud, on ka kogu kursuse parimate seas (teiste hulgas ka minu arvates kursuse priimused, arvestades seniseid diplomilavastusi- Lena Barbara Luhse ja Kaarel Pogga) ning seega tuulte pöörise õhin vaataja poolel oli vähemalt sama suur kui laval. Unustamata, et NUKUst on osalemas ka paar kogenud näitlejat koos näitlejaõpilastega- Andres Roosileht ja Liivika Hanstin.

Lavastajaks noor lavastajatudeng Mihkel kohava, kelle tervikut pisut lahti monteerides võib öelda, et selle tugevamateks taladeks Rosita Raua stsenograafia, kus nii nukumaja keset lava (mille katus muutub vajadusel ka hälliks), aga ka suurem majakontuur kujundlikult toimumispaika ilmestamas. Taustal, taamal, ai(d)a äärde püsti seatud labidad, hargid ja rehad ning ka puidutunnetust sissetoov lava ühel küljel kõrgusest lavani maanduv kangas. Liiga palju? Minu arvates mitte. Just huvitalt liigendatud ja seeläbi ka põhjendatud. Laval on ka üks paksem tala, mida tegelased kasutavad nii laua kui purdena, aga mingis mõttes oleks sellele saanud rohkem ja pareminigi rakendust leida. Vahepeal kui seda kasutati, siis oli see õigustatud, aga vahepeal jäi mulje, nagu see jääb jalgu ja ette. Targo Miilimaa valguskunst on läbimõeldud ning ka lavastuselemente loov - seda näiteks nii siis kui oli vaja läbi "puitkanga" kuvada inimest kui ka eriti mõjusalt ja tabavalt verepunane, kui mängu tulid surmad. Just sellised, vaevumärgatavad, ent vägagi olemuslikud valguskujunduselemendid rikastavad lavastustervikut. Helilooja Kristjan Kannukene on kirjutanud nii rahvaliku muusikalise tausta, aga sealhulgas ka hällilaulikud laulud, mida esitavad sobiva minoorse alatooniga tüdrukud (Lena Barbara Luhse ja Maris Lüüs). Muusika kohalolu ja selle tugev stiilitaju kindlasti tõstavad lavastuse väärtust.

Lavastaja lavakasutus on mastaapsem kui oskaks NUKU väiksesse saali ette kujutada ning ka küljelt lavale liikumine laiendab seda veelgi. Lisaks on Mihkel loonud ka illusoorseid komponente, nagu tuulest laperdavad mantlihõlmad, aga neid oleks võinud isegi julgemalt veelgi lisada (kuigi jah, debüütlavastusega on tihti see oht, et minnakse ideedega liiale, siin oleks natuke veel tahtnud).

Näitlejatest särasid väga tugevalt eriti 2 meespeaosa. Oskar Punga oma (ebameeldiva, et mitte öelda vastiku) karakteriga tekitab emotsioone, ent näitleja teenib seda "Jaani", nagu ta ise usuks seda ōigust, mida mängitav tegelane taga ajab. Ainult nii saabki usutavalt mängida. Ausmeestemäng! Ja Kaarel Pogga "Kaarel", kes on loodud kogu kehaga, sealhulgas innukalt pōlevate ja isegi pungitavate silmadega, kui tegelane jälle millestki innustub. Idealist, kuigi tsipa eestlaslikult mömm ka - enne ikka töö ja ideaalide tagaajamine, kui saab selle "kosimise-asja" ära teha. Lena Barbara Luhse keris esietendusel end käima aegamisi. Alles "Leena" surmastseenis jõudis ta selleni, miks ma teda kursa priimuseks pean, aga siis andis ta ka kogu rolli eest! Kuigi see allasurutus ja kurbus, mis temast läbi rolli kuni ka selle suure finaalini aimus, oligi ju usutavasti tegelase hinges. Ka nüansid, hingerahutusega tüdruku langemishetkel iha küüsi ning pärast seda väljamängitud südamevalu - kõik just nii, nagu peab. Oskar Seeman ja Maris Lüüs saavad siin küll võrdlemisi vähe lavaaega, aga on mõlemad väärt raamistuseks.

Suurepäraselt hingestatud rollid teevad ka NUKU enda Andres Roosileht ja Liivika Hanstin. Andres on vingesse tippvormi saanud viimasel ajal- iga roll temalt on suur nauding. Siin oma möriseva häälega, Leena isa rollis. Kes tütre soove ja otsuseid au sees peab - kes siis sellist isa ei tahaks. Ja Liivika Jaani emana, kurvemast kurvemate silmadega! Ka tema tegelane, emana, tahab oma lapsele head, kuid oma nina poja poolt keelatus asja sisse pistes muudab kohu supi veelgi tulisemaks. Ning muidugi jääb veel kõigele lisaks sellega pojale vahele. See psühholoogiline tasand, kuidas kõik välja mängitakse - seda pean seekordse lavastuse ühtlasi kõige keerulisemaks, tugevamaks ja õnnestunumaks misanstseeniks. Miks emadel ikka nii läheb - tahavad head, aga läheb ikka nii nagu ikka...

Ma ei ole nimme väga selle sisu sügavustesse seekord sukeldunud, sest eks paljud teavad seda juba niigi, aga Mihkel Kohava on leidnud oma rõhuasetused, mis on vajalikud vaadates ise avastada. Vana tuttava teksti üks väheseid võlusid - kuidas see praeguses hetkes, praeguses ühiskonnas ja ajal paistab. Kuigi õigused ja õig(l)use taga ajamine, ego ja enda/teiste tähtsustamine, kompromissitus, mis võib sõgedana teha haiget nii teistele, aga ka eelkõige iseendale, inimese nõrkus ja temaga manipuleeritavus ja muidugi armastus erineval moel, see kõik seguneb siin üheks Kitzbergile siiski üsnagi truuks jäävas tervikuks.

Hinnang: 4-
See number on tervikelamuse kirjelduseks. Mihkel Kohava on vägagi lootustandev ja väärib palju kõrgemat hinnangut oma esimesele suuremale lavastustööle. Samuti nagu näitlejad ja kogu kunstiline meeskond. Eesti klassika, klassikalises teatrivormis, kus kõik on nagu paigas ja märkitabav - stsenograafia, valgus, muusika, mäng ja isegi mõned huvitavad lavastuslikud nõksud, mis näitavad ära lavastaja võimekuse julgeda süstida oma nägemust sellisesse pühasse materjali, nagu seda on "Tuulte pöörises".

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Gabriela Liivamägi fotod):

Tuulte pöörises

NOORELE, TÄISKASVANULE|VÄIKE SAAL

NUKU teatri ja EMTA lavakunstikooli koostöölavastus

Ükski tuul ei teeni teda, kes seilab sihitult.

Kas küla on hulluks läinud või see ongi asjade normaalne areng? Selles loos aetakse õpetaja kotti.

Rahulolematud inimesed on leidnud oma hääle. Jaan on üks neist. On ta rumal? Aga kui kogu tema aeg kulub tööle ja elatise teenimisele, kui sooned on tööga pingule tõmmatud? On ta populismist pimestatud või tõe väljaütleja? Aga mis siis, kui see, kuidas asjad on, ongi ebaõiglane?

Ühiskondlik lõhe, mis on kasvanud liiga suureks, et seda kinni lappida. Kirg. Unistus paremast tulevikust. Taevani kisendav ülekohus. Armastus. Vana purunev kord. Selle asemele kerkiv uus. Higiga lunastatud õigus. Koht päikese all. Kiskuv torm.

Jaanilt võeti kõik: tema pärandus, tema tulevik, ja ka viimne – tema lapsepõlvearmastus. Kas inimesel on õigus armastusele? Kuidas peab ta armastama, kui teda vastu ei armastata? Kuidas on õige armastada? Ja mida hakata peale põletava ebaõiglusega?

Mängivad

Lena Barbara Luhse, Maris Lüüs, Kaarel Pogga, Oskar Punga ja Oskar Seeman (EMTA lavakunstikooli 29. lend) ning Liivika Hanstin ja Andres Roosileht

Autor August Kitzberg
Lavastaja Mihkel Kohava (EMTA lavakunstikooli 29. lend)
Juhendaja Mart Koldits (Von Krahli teater)
Kunstnik Rosita Raud
Helilooja Kristjan Kannukene
Liikumisjuht Sylvia Köster
Valguskunstnik Targo Miilimaa

Esietendus 16. veebruaril 2020
Noortele ja täiskasvanutele (16+)
Kahes vaatuses, kestus 2 h 15 min

Vapruse värinad - NUKU

NUKU suurimas saalis on ehitustellingud. Ohtlik! Äge! Kutsub kohe turnima! Kaks maskides kutti tulevadki hämarast ning mõne hetkega ongi nad nende otsa roninud. Õiged mehed ju risti ette ei löö - ohud ongi mõeldud ületamiseks. Mida suurem risk, seda kõvem mees oled! Või on siiski veelgi kõvem mees see, kes kui teised teevad midagi ohtlikku ja keelatut, julgeb hoopis olla sellele vastu ning mitte igat lollust kaasa teha? See pole kindlasti nii äge... aga kas "mitte-lahe" olemisega riskimine pole mitte veelgi suurem risk? Kas see on lahe, kui oma eluga riskida? Julgeda teha midagi, mida teised ei julge? Mnjaa, selliste asjade üle targutada on sõnades lihtne. Lastel on omad hirmud ja täiskasvanutel omad. Kuigi päris mitmed ju neist kattuvad ka. Näiteks haigetsaamine - nii hingeline kui füüsiline - need on vist need kõige suuremad ohutegurid. Mida siis üks täiskasvanu kõige rohkem kardab? Hambaarsti? Miks? Hirm haiget saada... Palka juurde küsida? Miks? Kas siis jääb tööst ilma? Ei, hirm on oma unistus ära lõhkuda? end alandada? Hirm võib olla ka neil, kes endale kaaslast otsivad ning unistuste armastatule enda armastust avaldada ei julge - jällegi hirm, et see unistus purustatakse. See teeb ju hingele haiget... Teisalt jällegi kui nendest asjades juttu ei tee või ei tegutse unistuse täitmise nimel, siis ei saa nagunii "järgmisele tasemele". Aga see vajab vaprust. Enesekindlus võib anda tiivad, aga paraku tihti jääb sellest julgusest pisut puudu, mis omakorda lööb värinad sisse. Niimoodi vapralt, pisut värisedes siiski tegutsedes, võib saada isegi väga suurte asjadega hakkama. Vapruse värinad...

NUKU "Vapruse värinad" toob lavale Villi ja Volli, kes on täiesti tavalised eesti poisid. Neil on ka naabritüdruk Tiina. Ema, kes töötab meditsiinis ja isa, kes on Soomes ehitaja. Tiina elab vanaemaga poistega samas majas - ülakorrusel. Lisaks on seal Soomes isal veel üks naljakas töökaaslane, kes korterikaaslase skype-ile vastab mõnikord. Loosse on segatud ka Endel, kes töötab päästeametis ning nõnda tuleb tal ka seiklusjanustel Villil ja Vollil silm peal hoida. Ja siis veel keegi Tambet, kes vist on kodutu või igatahes natuke omamoodi, aga nagu hiljem selgub, siis õnneks ühel kriitilisel hetkel satub olema õigel hetkel õiges kohas.

Ott Kilusk on kirjutanud ühe väga ehede loo (ning ta ise on selle ka dramatiseerinud), mis toimub küll külmemal ajal, ent pole siiski otseselt jõululugu. Ega ju ei peagi alati kõik jõuluaegsed lavastused olema surutud jõuluteemaga ühilduvaks. Väga värskendav, et seekord on sedasi.

Värskendav on ka Oti kirjutatud dialoog lasteetenduse kontekstis. See on kohati isegi natuke ehmatavalt, aga samas jällegi ehedalt otsekohene, just nii, nagu poisid räägivadki. Lapsesuu on ühtlasi armsalt, aga ka ausalt selge ja keerutamata. Oleme ju tegelikult harjunud mingi poliitkorrektsusega ka lasteetenduses, aga siin on mingil huvitaval kombel see mõnedes kohtades hoopis teistmoodi. Ka nii võib ja muudab teksti ainult elavamaks ja huvitavamaks!

Lavastajaks Endlast külas Kaili Viidas, kelle kontseptsioon on tihedalt lisaks loo autori poolt loodud sisuga ka kolmanda osapoolena kunstnikutööga (kunstnik on siin Illimar Vihmar) seotud. Laval, nagu mainisin on metalsed ehitustellingute konstruktsioonid, mis on ratastel ja seega liigutatavad nii nagu parajasti stseenis vaja. Vahepeal saab ka hoopis kõik eest ära lükata, vahepeal jällegi toimub tegevustik alumisel või ülemisel korrusel vastavas tellingu osas. Ühe ülemisel istub läbi terve etenduse Tiina vanaema televiisorit vaatamas. Minu nähtud versioonis oli selleks Tiina Tõnis. Kui ma mõni aeg mõtlesin, et miks üldse see tegelane, sest teda loos on vaid väga korraks, aga ometi on tema kohalolul teatav aura. Ta on kogu aeg seal. Kogu aeg on inimesed meie ümber ka korrusemajades. Me ei näe neid, aga nad on siin ja seal, mõni märkab midagi, aga praktiliselt kunagi ei sekku - igaühel oma elu, omad tegemised. Isegi kui võiks. Aga televiisor ja enda tegemised... paljud meist vaatavad aknast välja, et mis seal tänaval või akna all on toimumas... korra paar ehk päevas...

Andres Roosileht, isa töökaaslasena Soomes läbi skype'i on samuti vaid väga lühikese aja "eetris", aga see lühike suts on mõnusalt naljakas. Ema rollis on Laura Nõlvak, kes teeb oma tüüprolli - tüüpilise, sedapuhku tööst väsinud ja üksikhooldamisest ülekurnatud emana (mees on Soomes tööl). Olen aru saanud, et Laura on näitlejana vähemalt siiani füüsilist poolt väga tõsiselt võtnud. Nüüd oleks aeg ka suuline pool käsile võtta, sest endiselt on tänu diktsioonile ja hääle kandvusele kohati raske sõnu eristada, eriti hetkedel kui publiku suunas ei räägi. Ka karakteriloome on kaunis ühekülgne rollist rolli, kuigi siin see otseselt ei häiri. Seevastu kaksikrollis tõeliselt särab Taavi Tõnisson. Natuke opakas ja kiiksudega päästeametnik, kellel siiski täiskasvanuna palju suurem alalhoiuinstinkt kui poistel ja see pakub head ja puhast mängulist koomikat. Ka teine Taavi karakter on karikatuurne, suure koti ja mantli ja habemega Tambet. Ka temal on oma hirmud võita. Tegelikult natuke sama hirm kui üks Tiina hirmudest. Tiinat kehastab plikaliku lihtsusega Getter Meresmaa. Selle ühise "hirmu" nimeks on kuri burksimüüjatädi, ainult, et nii Tambetil kui Tiinal on see hirm tolle lavale mitteilmuva tegelasega oma kandi pealt. Getter on NUKU jaoks üks ütlemata hea materjal näitlejana. Temas on vajadusel plikat, vajadusel graatsilist noort naist või südamlikku daami, aga sama hästi ka hoogsat, poistega võidu koerusi tegevat pliksi. Unustamata tema head lauluhäält. Tiina suurimaks hirmuks on oma ande näitamine avalikult. Ja annet tal on! Publik hakkas keset etendust plaksutama Tiina-Getteri parodeeritud presidendi peale :) Kuid siis kui tõsine olukord ilmneb, on tüdrukul tegutsemiseks vaprust ja tarmukust.

Peategelased Villi ja Volli, ehk Mart Müürisepp ja Karl Sakrits on poisid nagu poisid ikka. Ja poisid satuvad ju igasugustesse sekeldustesse. Need kaks ei ole erandid. Mis neis siiski erandlikku on, on nende muusikakoolis käimine ja oma muusika tegemine ning sellega esinemine. Poisid on muidu ka toredad ja neil on süda ja mõtted "õiges kohas", seda näitab nii nende suhtlemine ja suhtumine nii Tiinasse kui ka oma emasse. Emale tehakse pannkooke ja ema tuju tegelikult ei soovita rikkuda, lihtsalt mõnikord kukub nii välja täitsa tahtmatult. Nagu poistel ikka...

Villi-Mart on vist veidi ägedam ja essam pea ees lollustesse sukelduma ja Volli-Karl kohe vennal sabas, aga vist natuke ka Tiinasse sees, kuid mõlema mehe mäng on väga täpne ja täielikult ümberkehastatud varateismelisteks nagamannideks. Täpsuse all pean silmas, et näiteks vast üks võtmesõnumeid "mõnikord on vaprus jätta midagi tegemata" tuleb Karli suust täiesti möödaminnes. Ühest küljest hoiab see ära puust ja punaseks tehtult moraalilugemise tunde, teisalt on see sellisena nagu tõesti vestluse osa, mitte suhupandud sõnad. Nende poistega oleks mina küll lapsena sõber olnud. Neil juba igav ei hakka. Eks muidugi selline samavanuste vendade rõõm ka, et alati on seltsiline omast käest võtta. Ent "samasuguste jopede" ja võrdselt süüdijäämise ohvrid on nad ka. Nagu vendel ikka...

Loo kulminatsioon on lahendatud selliselt, et ka selle peale otseselt ei hakka keegi suurt numbrit tegema. Pigem on mure üldine sõnakuulelikkus. Ent niimoodi ise avastades, ühendusi luues ning teatavaid hirme nahavahele kogudes, õpivad seda lugu vaatavad lapsed veelgi paremini, mis on mõistlik ja mis mitte. Kuigi mõneti irooniline on see selles mõttes, et need "värinad", millest pealkirjas räägitakse, ei tule siin loos poistel mitte "vaprusest", vaid pigem "rumalusest".

Koomikat nende hirmudega saab küll. Huvitav, et teiste hirmud võivad mõjuda ka naljakalt, aga enda omad on alati tõsisemast tõsised. Ja teistel tundub see vaprus tulema palju lihtsamalt, aga ise vaprust leida näib nii raske.

Muusika autoriteks on Henry Kõrvits ja Paul Oja ning see tähendab ju seda, et saab räppi... Ja HEAD räppi saab siit tõesti. Erilisteks lemmikuteks kujunesid avalaul, millest Villi ja Volli seiklused käivituvad. Aga eriti, ERITI vinge ja väge täis on Tšaikovski väikeste luikede tantsu ümbertöötlus eestikeelseks räpplooks, millel tegelikult peitub ka sügav sõnum sees. Vot siin on seda moraali, aga jällegi kavalalt peidetult!

Arusaamatuks jääb, aga see, et miks poiste kodu köögi ees suur ja jäme punane rauast toru on, mis pidevalt näitlejatele ette ja jalgu jääb. Küll ronitakse imelikult üle, küll kummaliselt vahelt. See muidugi tervikut ei mõjuta ja ilmselt turvalisuse mõttes on vajalik tellingu metallkonstruktsioonist seda toru etenduse ajaks mitte eemaldada, kuid silmale mõjub ometi häirivalt ning muudab täiesti vajamatust kohast lavastuslikult hooletuks. Kui selline asi on risti jalus ja seda ei saa kõrvaldada, tuleks ju leida hoopis mingisugune teine lahendus, vastasel korral mõjub otsus kohtlaselt. Kuid see on ka tegelikult minu ainus kriitika, mille tervikust suudan tagasi peegeldada. 

See natuke alla pooleteise tunni teatrit oli hoogne, huvitav ja kohati ka lõbus teekond. Usun, et sobiks juba kusagilt 5-6 aastastest alates, kuni kõrge vanaduseni välja. Ja isegi või lausa vägagi ka teismelistele! Minusugustest vanuritest rääkimata :) Ja seda muide nii jõulude ajal, aga ka muidu!

Hinnang: 4-
See hinnang on täiskasvanute tükkidega võrreldes võrdsel skaalal. Lastelavastuste arvestuses oleks hinnang kindlasti kõrgem. Eelkõige tänu mõnusalt kirjutatud dialoogile, lauludele ja peamistele rollidele ning nende ehedusele ja Taavi omade karikatuursusele. Minul oli lõbus ja saalist kostus ka ülejäänud publikust pidevalt suuremaid ja väiksemaid naerupurskeid ja -turtsatusi - see on kindel ja hea märk sellest, et lavastus läheb vaatajatele korda. Esietendusel oli publik üsna täiskasvanutevõiduline, seega võib väita, et sellist lastelavastust sobib lastel ka oma vanemad kaasa võtta vaatama. Muidugi siis tuleb lastel neil ka korraliult silm peal hoida, et nad liiga ülemeelikuks ei läheks oma naerupugistamistega. Paha ju ka selliste lastevanemate pärast häbeneda :) Kuid vapruse värinate jõul saab ju kõigega hakkama! :)

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinset fotod, mille autoriks on Andres Roosileht):

Vapruse värinad

1 H 15 MIN|KOOLIEELIKULE, KOOLILAPSELE|FERDINANDI SAAL

Jõulud 2019 NUKU teatris:
"Vapruse värinad" – julgusest, hulljulgusest ja tõelisest vaprusest.

Jõulukuul jõuab publikuni uus eesti näitemäng, lugu tänase Eesti laste elust – pärisinimestest pärismaailmas, kus hakkavad juhtuma asjad, mis meie kõigiga iga päev juhtuda võivad, ja kus inimesed pole head või kurjad, vaid sellised, nagu nad parasjagu on. Kui oskame märgata ja hoolida, saab väike lugu suurest vaprusest olla ühtaegu realistlik ja veidike maagiline.

Ühes väikeses Eesti linnas elavad kaksikud Villi ja Volli, kuuenda klassi poisid, kelle jaoks nende vanematel töö tõttu sageli aega ei ole. Nõnda mõtlevad poisid välja julguseproove, mis enamasti paksu pahandust tekitavad. Ohtlikud mängud lõpevad sageli õnnetustega ja nõnda võiks juhtuda selleski loos, kui ootamatult ei tuleks abi sealt, kust seda keegi oodata ei oska...

Näidendi autor Ott Kilusk: Ühel õhtul tuli mulle meelde üks heategevuslik saade kangelastegudest. Justkui iseenesest hakkas lugu ennast kirjutama ja mind huvitama, mida üks või teine tegelane kardab ja kuidas ta käitub olukorras, kui on vaja üles näidata tõelist vaprust. Usun, et meie kõigi sees on olemas terake tõelist vaprust puhkudeks, kui seda tõesti vaja läheb. Nõnda sündis näidend üksteise aitamisest, eneseületamisest ja teineteisemõistmisest.

Lugu sobib suurepäraselt jõuluaega, sest just siis pööratakse üksteisele rohkem tähelepanu, hoolitakse pisut rohkem nendest, kes meie kõrval ja üleüldse – soovitakse, et kõik oleks hästi. Kõige lõpuks pistsin loosse ka näpuotsaga muinasjuttu, sest ega me ikka päris kõike ka ei oska ära seletada, mis meie ümber tegelikult toimub.

Mis meie ümber siis tegelikult toimub ja kuidas kõike nähtut mõista? Just jõuluajal tasub lastel üheskoos vanemate või õpetajaga keerulisi teemasid arutada. Kindlasti üheskoos!

Mängivad

Getter Meresmaa või Doris Tislar
Laura Nõlvak või Lee Trei
Karl Sakrits või Risto Vaidla
Mait Joorits või Mart Müürisepp
Mihkel Tikerpalu või Taavi Tõnisson
Helle Laas või Tiina Tõnis

Autor ja dramaturg Ott Kilusk
Lavastaja Kaili Viidas (Endla teater)
Kunstnik Illimar Vihmar
Heliloojad Henry Kõrvits ja Paul Oja
Helikujundaja Markus Robam
Videokunstnik Epp Kubu
Valguskunstnik Priidu Adlas

Esietendus 1. detsembril 2019 Ferdinandi saalis.
Kestus 1 h 15 min
Vanusele 5+

Röövel Hotzenplotz - NUKU

NUKU avas oma 68.hooaja värske tõlgendusega maailmakuulsa Otfried Preussleri "Röövel Hotzenplotz"i loost. Dramatiseeringu autoriks Priit Põldma ja lavastajaks Mirko Rajas. Preussleri tuntuimad lood eesti teatrites ja teles on ilmselt "Krabat" ja "Väike nõid", kuigi eesti keelde tõlgituna on temalt veel mitmeid raamatuid ilmunud (sh. see "Röövel Hotzenplotz"). Ja muide alles tänavu ilmus ka veel seniavaldamata "Röövel Hotzenplotz ja kuurakett".

NUKU versioonis on lavastaja ja dramatiseerija valinud luua see lugu vormis - "täna mängime röövel Hotzenplotzi" - ehk punt tüüpe jagab rollid ära ning nõnda tekib muinasjutust distantseeritud, inimlik ja realistlik suhtumistasand teemadesse, mida "mängitakse". Keegi peab ju röövlit mängima ja teised saavad niiöelda "häid" tegelasi kehastada. Nagu väikse lapsena nukkudega mängides või rollimänge, nagu kooli, kodu või näiteks poemüüjat.

Mänguliselt hoogne ja vahvalt värvikas ning tänu just sellele omavahelise mängimise tasandile veel eriti lastele mõeldud ja lastele kerget laval eksisteerivasse maailma sissepääsu võimaldav. Teisalt jällegi ei mõju nii hirmsana ka see röövel natuke pisematele - ta on ju hoopis Anti, kes ainult "mängib" röövlit. Ja just kui ma olin mõelnud, et see on ikka rohkem lastele ning vanemad saavad siin saatjana toeks olla ja võimalusel lahtiseletada üht või teist sõna või tegevust, kui just saalis istunud isad naerma puhkesid. Tõele au andes, siis etenduse lõppedes võibki seda naeruhäälte järgi hinnates kõige rohkem "isade"-tükiks pidada :) Seega tuleks lastel hoopis isad seda vaatama viia, mitte vastupidi. Ka minu kõrval istunud u. 5-aastane tirts vaatas mind suurte silmadega iga kord kui jälle naerma turtsatasin. Minu enda 13-aastane pesamuna oli äärepealt nõus ka kaasa tulema, aga lõpuks ikkagi loobus ja nõnda käisin täitsa üksi omasugustega seda lustimängu nautimas - tagantjärgi arvan, et tegelikult oleks temalegi meeldinud. Kuid see pisike võõras tüdruk mu kõrval ise vist ikkagi igast naljast veel aru ei saanud (usun, et ideaalne sihtgrupp võiks olla 6-11 aastased, pluss miinus aasta või isegi kaks, olenevalt lapsest). Tema ja teised lapsed näisid kõige rohkem naervat siis kui lavalt lendas saali mõni ohtratest füüsilise komöödia naerulihaste kõditajatest.

Füüsilise komöödia stiilist meenusid isegi natuke vana hea Chaplin ja veelgi rohkem vennad Marxid, kuigi ei pea kartma, et siin teksti poleks. Tegelikult žanrimääratluselt liigitub see vast õige lähedale lastele mõeldud "commedia dell'arte"le. Mõned tegelastest, nagu ka näiteks peategelane ise, kannavad isegi vastavat maski.

Kui lavamängus rollid jagatud, sai ka mäng ise laval lahti minna ja kohe oli ka selge, et tegemist on muusikalise või täpsemalt veelgi - rütmilise lastelavastusega. Kõik näitlejad nimelt trummeldavad kätega rütmi saateks, mis tekitab omakorda ägeda hoo loosse sisse. Nendest trummiliku taktiga lauludest (rütmikonsultandiks muide eesti esitrummar Reigo Ahven ise!) torkas eriliselt silma ja kõrva vanaema (Getter Meresmaa) rattasõidulugu (vaata ülevalt esimene foto). Vanaema nimelt "sõidab rattaga end nooreks" (laulusõnade autor Helena läks). Uus hümn naisratturitele? :)

Mirko ja tema mängugäng laval tõesti lustivad täiega ja eks see kisub ju ka vaatajad kaasa (liikumisjuht Hanna Junti). Trupp koosneb eranditult ainult NUKU-lemmikutest: Anti Kobin, Doris Tislar, Karl Sakrits, Mihkel Tikerpalu, Risto Vaidla ja Getter Meresmaa. Kõik nad on pea kogu aeg laval ja saalis ning vast ainult Doris teistest rohkem kõrvalrollis (selgeltnägija proua Schlotterbeck'ina), aga selle eest ta lausa vaimustab oma muusikalise live-saatega! Ja seda igasuguste pillidega, sealhulgas laste mänguasjadena näivate muusikariistadega :)

Anti mõnus kare hääl pääseb siin Hotzenplotzina pahandusi tehes korralikult mõjule - see on tal tõesti eriline. Ja eks kavala röövlina lollitab ta seal ka mõnuga kõiki teisi ning teised tegelased jahivad teda väsimatult. Kuigi selline, füüsiliselt hoogne mäng, võtab näitlejad vist küll korralikult võhmale! :)

Ülemvahtmeister Dimpfelmoser, kes on üks röövli lollitamise ohvritest on Mihkel Tikerpalu kehastuses mõnusalt pisut tobenaljakas ja vaprad Kasperl ja Seppel - Karl Sakrits ja Risto Vaidla väsimatult trummeldavad ja kaasmusitseerivad ning tembutavad seal võidu röövliga, kuigi ainsa kurikaela roll jääb siin röövli kanda. Isegi raamatus seiklev suur ja kuri nõid Petrosilius Zwackelmann siin ei osale. Osavalt pannakse mõtlema nende erinevate mängutasanditega, et mis on siiski vaid näiline ja mis päris, kes on tegelikult pahalane ja kes vaid olude sunnil teeb pahandusi? Kas enda roll tuleb välja kanda või on meil õigus öelda "stopp"? Seda nii iseendale kui ka teistele! Mängida on ju tore ja peabki olema tore. Kui see enam "tore" ei tundu, siis ei ole vaja kaasa lüüa.

Kasutatud on muide Vladimir Beekmani suurepärast tõlget. Kunstnik Kalju-Karl Kivi loob oma kujunduse ühe sopilise ja huvitavate atribuutide ja mänguvõimalusi pakkuva vankri ümber, sisse ja peale. Esile tahaks tõsta ka Emil Kallas'e vaheldusrikast valgusrežiid.

Hinnang: jätan sedapuhku numbri panemata võrreldes täiskasvanute tükkidega. See poleks antud juhul aus, sest tegemist on kõike arvesse võttes siiski lastelavastusega. Lasteteatrina on see hoogne, vahva ja kaasakiskuv. Ükski laps saalis ei hakanud nutma ega viguma ja kogu see tund ja veerand olid vähemalt minu ümber istunud lapsed vägagi loos sees. Lasteteatrina oleks hinnang väga tugev 4

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Siim Vahur'i tehtud fotod):

Röövel Hotzenplotz

KOOLIEELIKULE, KOOLILAPSELE|FERDINANDI SAAL

Autor Otfried Preussler
Tõlkija Vladimir Beekman
Dramatiseerija Priit Põldma
Lavastaja Mirko Rajas
Kunstnik Kalju-Karl Kivi
Rütmikonsultant Reigo Ahven
Laulusõnade autor Helena Läks
Valguskunstnik Emil Kallas
Liikumisjuht Hanna Junti

Mängivad

Anti Kobin, Mihkel Tikerpalu, Doris Tislar, Getter Meresmaa, Karl Sakrits, Risto Vaidla

Esietendus 15. septembril 2019 Ferdinandi saalis.
Vanusele 7+ (oodatud on ka lasteaedade vanimad rühmad)
Ühes vaatuses, kestus u 1 h 10 min

Pöörane röövlimürgel praevorstide ja paukseentega

Otfried Preussleri raamatu „Röövel Hotzenplotzi uued seiklused” põhjal

On üks väike linnake, kus kõik on imehästi: sõbrad Kasperl ja Seppel püüavad kala ja teevad tempe; Kasperli vanaema praeb neile neljapäeviti vorste ja hapukapsaid; ülemvahtmeister Dimpfelmoser patrullib keskväljakul; selgeltnägija proua Schlotterbeck näeb maagilise kristallkuuli kaudu kõike, mis parasjagu maailmas toimub... Ning pritsimajas istub luku taga linnaelanike hirm, kohutav röövel Hotzenplotz.

Ühel täiesti tavalisel neljapäeval pääseb Hotzenplotz aga vabadusse ning pistab Kasperli vanaema majas nahka kõik praevorstid ja hapukapsad, mis vanaema on valmistanud Kasperlile ja Seppelile. Sõbrad seda asja juba nii ei jäta – alatu vorstivaras tuleb kinni nabida!

Algab hoogne röövlijaht, kus vahetatakse maske ja rolle, nii et keegi ei pruugi olla see, kellena alguses paistab. Sõpruse, mängurõõmu ja huumori toel saab ületada kõikvõimalikud takistused ning piiluda ka kõige hirmuäratavamate maskide taha.

Apelsinitüdruk - NUKU

Norra kirjaniku Jostein Gaarder'i modernseks klassikaks peetav raamat on mul lugemata. Seega ei oska ma hinnata sellest tehtud dramatiseeringusse kaasatud või kaasamata lugusid ja nüansse. Kuid selles hoolimata oskan ma hinnata seda, et lavastaja Sander Pukk ja Priit Põldma on kahasse kirjutanud dramatiseeringu, mis oli esimene (ja tänase päevani ainuke) käesoleval aastal nähtud teatrietendustest (neid on 29), mis on suutnud mul pisarad silmadesse tuua! Jah, pingutasin, mis ma pingutasin neid tagasi hoida ja "tugev" olla... Kuid kui juba kolmas kord etenduse jooksul liigub asi mõjuva hetkeni, siis see juhtuski... silmad läksid päriselt niiskeks!

Eks muidugi sellise mõjuni ei vii teatrisaalis vaid üksnes lugu ise, selleks on vaja atmosfääri - teekonda selleni... Ja muidugi aitab kaasa kuidas seda esitatakse ja antud juhul mängis kindlasti ka rolli Urmas Lattikase loodud muusika ja kõik väiksed tegurid, millest loodetavasti saab natuke paremini aimu mu järgnevast teatrielamuse peegeldusest...

On ju meil kõigil oma elulugu... Mina olen saabunud tänasesse hetke katkisest perekonnast, kus isa lahkus teise naise juurde. Sealt edasi sattusin vägivaldse kasuisa võimuvalitsuse alla, millest põgenesin kohe 18-aastaseks saanuna. Kohe tuli ka ise eluga hakkama saada, ilma kellegi erilise toeta. Kõigest siiski eluga pääsenuna on mul endal praeguseks pere, kus kolmest lapsest osad juba vaikselt täiskasvanuks saanud ja saamas ning mina ise saan kõigele juba turvalise distantsi pealt tagasi vaadata.

"Apelsinitüdrukut" võib pidada nö. noortekaks, sest selle keskmes on üks 15-aastane poiss (keda kehastab hämmastavalt ehedalt 27-aastane Mart Müürisepp), andes näiteks noortele juhiseid ja/või toetust olukorras, kus emal on uus mees, aga enda elu on ju niiehknaa sellises vanuses segamini paisatud, keegi ei mõista mind-tunne (ise ka võib-olla päriselt mitte), otsides oma teed, oma kohta siin maamunal, ehk ühtlasi ka iseennast. Arvestades käsitletavaid teemasid on see tegelikult sama palju ka täiskasvanutele mõeldud psühholoogiline draama peresuhetest. Eriti tänapäeva maailmas, kus üle pooled peredest lagunevad varem või hiljem ning see mõjutab ja on mõjutanud nii lapsi kui vanemaid.

Lugu saab oma algtõuke sellest, et peategelase Georgi kasuisa leiab koristades poisile kirjutatud kirja. Kirja on kirjutanud tema bioloogiline isa. Midagi on siiski ema ja isa vahel juhtunud - isa ju enam perega koos ei ela. Olin kohe algusest Georgiga kaasas, tema nahas - samastudes olukorraga, et temalgi on kasuisa ja tuleb "leppida olukorraga"... Samamoodi rebel oma vanemate suunal, sest nad ei saa minust aru... Mitte päriselt, sest juba see, et ema on võtnud koju teise "isa"... mille valikul ju laps ei ole saanud kaasa rääkida... sealt on see teatav mõra sees. Laval edasi toimuv, ehk mängitav lugu, liigub edasi juba kahes ajas - see, mida isa poisile kirjutab ja see, mis Georgi elus parajasti muidu on toimumas. Päris paras pähkel lavastajale, millega Sander Pukk väga hästi siiski hakkama saab. Vaataja jaoks on kogu ajas edasi-tagasi hüpete ning aegade segunemine selge ja sujuv ja lahtimõtestatav. Kuid siis ühel hetkel selgub, mis tegelikult Georgi isaga juhtus... ja sellest hetkest alates, ei olnud ma enam poisi, vaid hoopis isa kingades... Tundmas seda kõike, mida hoopis isa tundis. Isad ju teavad "isade asju".

Täpsemalt ei tahakski sisu lahti kirjutada, ega rohkem vihjeid anda, sest kõigile, kes looga pole tuttavad on vaja, et need need avastused selgineksid endal vaadates ning paratamatult avan edasises peegelduses veelgi nii üht kui teist. Näiteks isiklikust seisukohast, kuigi tundsin pidevalt seda trotsi ja vastikust kasuisa suhtes, keda väga huvitavalt ja teatud mõttes isegi sobivalt ärritavalt esitas Mihkel Tikerpalu, ehk tõrkusin enda mälestuste jõul ka koos Georgiga teda päriselt omaks võtmata. Kuigi saab ju aru, et see kasuisa on hoopis teisest puust. Tema on lihtsalt sotsiaalselt kohmakas ja samuti enda jaoks uues ja võõras olukorras, kus ta tegelikult tahab olla hea semu oma praktiliselt täiskasvanud kasupojale. See kohmakus on Mihklil nii mõnusalt välja tulnud, nagu see polekski tegelikult "mängitud", vaid tuleks loomulikkusest. Nagu ta teaks, milline selline olukord võiks olla. Aga võib-olla ei tea ja sestap puhtalt ebateadlikkuse pinnalt kui kestahes mees satuks sellisesse olukorda, siis tal tulebki "hakkama saada"... Huvitav.

Kuigi jah, peresuhted on siin kõige peamised - isa ja poja, ema ja poja, ema ja isa, ema ja kasuisa, kasuisa ja kasupoja vahelised, aga nende vahel ja läbi nende leiab sellest loost veel nii palju erinevaid tasandeid. Armastus oma erinevates vormides muidugi eelkõige, aga palju leiab ka laiemalt filosoofilist - elulisi valikuid ja otsuseid, mis on mõjutanud mitte ainult üht inimest, vaid tihti ju väga mitmeid ümbritsevaid, eelkõige muidugi vanemate puhul lapsi. Aga ka üksindusest ja igavikust, elurõõmust ja kurbusega hakkamasaamisest.

Viimasel ajal on ühevaatuselised etendused hakanud tekitama ärevust. Tihti juhtub nii, et need on kas pinnapealsemad või eksperimentaalsemat sorti. Olen tähele pannud, et palju tihedamalt tnnneb poole pealt lahkumise soovi just siis kui selleks pole vaheaega. "Apelsinitüdrukut" siiski pole vaja karta. Siin on sügavust ja tunni ning kolmveerandi pikkune lavalugu sisaldab palju ning on täpselt nii sügav kui Sa lased sellel enda jaoks olla. Suhestuda saab sellest läbi erinevate tegelaste, ka tüdrukud ja emad, sest leidub ka noorte armastust ja esimesi kohtinguid kui ka emaduse rõõme ja valusid. Üks oluline mõte, mis vaadates tekkis, et lugu pakub ka selle õige inimese äratundmise piltlikustatud näite. Olen oma mitmete sõpradega erinevatel aegadel vestelnud sellistel teemadel, et kas see või teine on ikka ühe või teise sõbra jaoks see "õige" (jah, küsijateks on naisterahvad). Kui on "õige", siis ei leita põhjuseid ja põhjendusi, miks ei saada kokku või miks ei suhelda piisavalt tihedalt või ei viida suhet järgmisele tasemele... Armastuses on see eranditult vastupidi - siis otsid kõikvõimalikke radu teise juurde ja teisega koosolemiseks võimalusi. Muidu see lihtsalt pole õige. Ja nii lihtne sellest ongi aru saada, kas on õige inimene või mitte. Lavastuses oli ja see vastastikune leidmine tekitas väga sooja tunde.

Kõigest 5 näitlejaga trupp ning NUKU väike saal annavad suurest publikuhulgast hoolimata kammerliku mängu tunde. Kõik on väga lähedane ja hingelähedane. Kuigi lava ise on natuke plass ja võib-olla isegi külm ja kuidagi kujundamata, siis tervikule tagasi vaadates võib-olla tegijatel oligi soov liigsete vidinatega vaatajat kurnamata lasta lool endal pääseda tugevamalt mõjule. Laval on peamiselt 3 mängukohta - söögilaud, mille ümber peamiselt toimetavad Georg ja tema ema ning kasuisa. Tugitool, millel Georg isa kirja loeb ning voodi, ehk lastetuba, kus Georgi külastavad nii ema kui ka vaimusilmas tema isa, aga ka kõik teised tegelased.

Eelmisel aastal õnnestus lõpuks ometi ära näha Sander Pukk'i eelmine NUKUs valminud lavastus "Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal" ja aasta lõous pidasin seda terve möödunud aasta üheks kahest parimast lavastajatööst (see on muide juba 5ndat aastat mängukavas ning minu nähtud etenduse lõppedes seisis rahvas püsti aplodeerides ja mina ka!). See kergitas ootused muidugi ülemäära kõrgele. Lavastuslikus mõttes seekordne päris nii tugev töö ei olnud. Ei saanud aru näiteks tagaseinast, mis videopilti küljelt (minu istekohalt) vaadates rikkus. Pärast selle tagaseina jalgealuseks muutmise mõte jäi natuke ebaselgeks. Miks? Efektne ju küll augulõike ja seina allasadamisega... ning tuul, mis lahmakate paneelide mahatõmbamisel publikule puhus andis 4D mõõtme, aga milleks see? Oleksin vist eelistanud läbivalt häirimatut videopilti. Võib ju olla, et sellel seinal oli ka mingi tähendus, aga mina seda jälgides lahti ei hammustanud. Video "Kentsakas juhtumis" oli üldse tase omaette ning kogu animatsioon ja valguse-varjude ning videosuundadega mäng... seda siin polnud... Ja ega ju ei peagi kõik tööd olema visuaalsele sellises mastaabis rõhuvad. Üheks väikseks, aga oluliseks otsuseks oli ka päris apelsinid vahetada plastmasspallidega. Ühed ju põrkavad ja tekitavad teistsuguse heli, kui mida päris apelsinid oma mütsatustega oleks mahakukkudes teinud. Jällegi ei saanud vaatajana aru... Seevastu Annika Lindemanni kostüümide-silma olen alati nautinud ja ka siin oli nii tajutavat ajastuhõngu kus vaja ning Kaisa Selde "apelsinitüdruku" tabav duaalsus sellega, mis tal seljas oli, oli tore leid.

Lisaks Urmas Lattikase juba kiidetud muusikale, pakkus Mikk Mengeli helikujundus mõned huvitavad efektid. Eriti üks löök publikusuunas - kus kohast see heli tuli? Oma pingirea äärmises osas istudes jäi mulje, et keset saali, keset publikut kostus see heli :) Sellised huvitavad lavastuslikud nõksud ja leidlikkus annavad tükile jällegi väärtust juurde! Samuti Priidu Adlase valgusrežii, mis lisaks oli vajalik ka ühel laval erinevate tegevuskohtude fookusesse toomiseks.

Samas jällegi, taustsüsteem on siin tõesti marginaalse tähendusega. Lugu ise on nii tugev ja selle väljamängimine! Mart Müürisepp avab ennast järjekordselt täiesti uuest küljest (minu jaoks), Mu enda poeg on 18, aga 15 pole eriti kaugel, seega mäletan hästi ning ilmselt mäletab ka näitleja, sest ta seob selle eheduse enda mängu, et ainult vaata ja imetle. Isegi teatav areng on läbi selle rolli, eriti mis puudutab suhtumisse oma perekonda. Ja kuigi õhkõrnalt, aga seda usutavamalt aimab seda sealt rollijoonisest. Kuivõrd teadlik see näitlejal oli ning kuivõrd tuleneb see lihtsalt loost endast, seda ei oska arvata ega hinnata kõrvaltvaatajana, teadmata mida ta ise ütleb oma rolliehituse kohta. Võib-olla ei olnudki nii teadlik ja sellepärast mõjus omakorda ehedamalt. Samas kui need pisarad ja emotsionaalsuse kiskusid minust välja hoopis Taavi Tõnissoni ja Liivika Hanstini mäng. Taavi tegelane on selline noor sähmerdis, aga sooja hingega ning teeb oma karakteriga palju konkreetsema hüppe, sest tema lavamaailma aeg liigub kiiremini kui näiteks Georgi oma. Kuid see armunud poisikesest isaks kasvamine on tema mängu sisse igati õigesti kodeeritud. Sain ise isaks 22-aastaselt ja tundsin paljuski seda ära, mida/keda ta mängis ning see andis teatava sooja äratundmisrõõmu. Ja siis see saatuslik hetk, mis minu pisaratehoidmise lõpuks murdis... kui ta kirjutas oma pojale: "Sina oled minu parim sõber!"... isegi praegu seda lauset kirjutades ning meenutades seda hetke lavastusest - külmavärinad tulevad.

Liivika on väga huvitava mänguauraga näitleja. Olen alati olnud tema karmide rollide austaja - teatav kõrkus, mille ta oskab vastavatesse karakteritesse panna kui vaja. Ja samas need südamlikumad karakterid poevad minusse kui vaatajasse võib-olla nende pahade karakterite jõul palju lihtsamalt. Sest kontrast on nii imeline ja seeläbi topeltmõjuv.  Kuigi viimasel ajal Liivika neid "pahasid" tegelasi eriti tihti ei mängigi kahjuks... Seega usun, et ka Georgi ema mõjub kindlasti erinevatele vaatajatele isemoodi. Kuid tõenäoliselt ikka hingestatult. "Emad" on ju ikka tavaliselt nii elukaaslaste kui poegade elus a ja o... isegi kui mõnes faasis või olukorras on isa lapsele see kõige tähtsam :)

Kaisa Selde tegelane on noor naine, kes ühest küljest on lavastuse sisedünaamikas plikalikuks tasakaaluks Mart Müürisepp'a Georgile, ent teisalt jällegi noore armununa seotud kahe teise karakteriga ja need sidused on vajalikud ja võib-olla ka näitleja jaoks rasked pähklid välja mängida, ent Kaisal õnnestub hästi see poja-ema-isa südamiku ja tegelikult ju ka nimitegelase mäng. Kõige raskemaks pean ikkagi Mihkli rolli. Eks igaüks võib muidugi ise minna vaatama ning otsustada enda mätta otsast. Kuid tema pakkus minu jaoks iseendas vaatajana kasvamist. Võib-olla inimtüübina ta polnud ehk esimene näitleja, keda just sellesse rolli kujutaks - palju ta siis tegelikult Georgi-näitlejast vanem on või Georgi emaga samaealine ja mina vaatajana olen selliste asjade suhtes tavaliselt eriti tundlik, kuid Mihkli karakter ja see milliseks ta selle karakteri kujundab, laseb sellised ebaolulised nüansid unustada ning tõesti vaadata kuidas see tegelane ja näitleja tegelikult raske olukorraga hakkama saab. Ja ta saab! Lisaks, teades kuidas Mihklile joosta meeldib ja see jooksu-teema, mida ta karakter oma pojale seletab, see on nii õige ja eluline, aga paratamatult annab see veelgi ühe ehtsuse ja elu jäljendab kunsti ja vastupidi -tunde juurde.

Vaatasin küll tervet etendust väga pingsalt, kuid minu jaoks jäi üks koht hämaraks, see kus kohast tekkis Georgi elama jäämise otsustamine? Ma ei pannud tähele või ei tajunud ära, et tal selline otsustamine üldse õhus on. Või miks isa temalt ootas seda suurte otsust? Mille otsust? Võib-olla tõesti läksin kaasamõtlemisega mingis kohas nii hoogu, et ei jõudnud kohe edasimineva looga kärule kaasa ja sellepärast jäi see ebaselgus või loos nii olulise teema suurem lahtiseletus algfaasis.

Ja lõpetuseks ei väsi ma kiitmast Urmas Lattikast, kelle vähemalt paar motiivi heliloomingu-taustast eraldasin ning mis kohati olid vahelöögiks, aga peamiseks tausta emotsioonitekitajaks. Ja emotsioone tekkis! Ja mõtteid! Ja äratundmist! Ja sisemist arutelu!

Hinnang: 4 (väga tugev 4! Praeguseks hetkeks on see märtsikuus saadud teatrielamustest suurim. Harva, kui teatrietendus minus kui vaatajas nii tugevaid tundepuhanguid esile kutsub, aga siin tegijad õnnestuvad nende mõjuvate tunnete tekitamisel. Muide esietendusel oli saalis häälega nuukseid kuulda ning pärast olen ka teiste meeste ülestunnistusi kuulnud, et see pisara silma tõi. Seega tõeliselt liigutas ja tegemist pole vaid isiklikust suhestumisest saadud emotsionaalse laenguga, vaid tegelikult on lugu universaalse mõjujõuga. Kui lavastus oleks olnud puhtam ja läbimõeldum ning kõik need erinevad osad pääsenud nii mõjule, nagu ilmselt tegijad soovivad, siis oleks hinnang ehk pisut veelgi kõrgem. Samas võivad need mõned tehnilised konarused siledamaks saada kui seda veel ja veel mängitakse. Näitlejate mängu suhtes tundus kõik olevat vägagi paigas ja hea. Lugu on kahtlemata väärt jutustamist, sest sealt leiavad kindlasti paljud äratundmist. Tundub, et lavastajat kõnetavad ka sellised elulised ning perekonda, peresuhteid erinevatelt külgedelt lahkava sisuga materjalid. Need kõnetavad ka vaatajaid, sest me tunneme sealt ära nii iseennast kui teisi. Aitäh!)

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Kulla Laas'i tehtud fotod):

Apelsinitüdruk

1 H 40 MIN|KOOLILAPSELE, NOORELE, TÄISKASVANULE|VÄIKE SAAL

Salapärane kiri armastusest ja igavikust

Viieteistaastase Georgi elus paistab olevat kõik tavaline: tal on ema ja kasuisa ja väike õde, koolis läheb hästi ja erilist huvi pakub astronoomia. Ühel täiesti tavalisel päeval juhtub aga midagi tavatut – Georg saab kirja minevikust, oma isalt, kellest poisil pole ainsatki mälestust. Kirjas jutustab isa loo salapärasest Apelsinitüdrukust ja esitab Georgile küsimuse, mis noormehe elu põhjalikult sassi lööb. Georg seisab silmitsi suhete ja mälestustega, millest tavaliselt ei räägita.

Lugu Apelsinitüdrukust kõneleb kõige tähtsamast: armastusest ja igatsusest, perekonnast ja üksildusest, ajast ja igavikust.

2003. aastal kirjutatud noorteromaan „Apelsinitüdruk” on tänaseks tõlgitud enam kui 40 keelde. Romaani autor Jostein Gaarder on kaasaegne Norra laste- ja noortekirjanik, kes käsitleb oma teostes ajatult aktuaalseid probleeme ja püstitab mõtlemapanevaid küsimusi inimese kohast universumis.

Mängivad

Kaisa Selde, Liivika Hanstin, Mart Müürisepp, Mihkel Tikerpalu, Taavi Tõnisson

Autor: Jostein Gaarder
Tõlkija: Karel Zova
Dramatiseerijad: Sander Pukk ja Priit Põldma
Lavastaja: Sander Pukk
Kunstnik: Annika Lindemann
Helilooja: Urmas Lattikas
Helikujundaja: Mikk Mengel
Valguskunstnik: Priidu Adlas
Videokunstnikud: Lauri Urb, Heleliis Hõim

Esietendus: 3. märtsil 2019
Vanus: kõigile alates 12. eluaastast
Kestus: 1 h 40 min, ühes vaatuses

Puuhaldjate lugu - NUKU

NUKU väikses, kammerlikus ovaalsaalis kasvab üks eriskummaline puu. Puu, nagu konstruktor, igasuguste vidinatega, nagu hammasrattad ja kraananöörid; puu, mis on täis kõikvõimalikke põnevaid kohti ja eriskummalisi asjavärke; puu, milles on ka kaks majakest - eri okstel, eri otstes...

Need on puuhaldjate-puuhoidjate kodud. Seal nad mürgeldavad okste vahel, toimetavad oma tegemisi. Teadmata, et keegi teine ka nendega sama puu otsas elab, sest puu on tohutult suur! Samas on nad mõlemad üksi... nii tore oleks ju kui oleks keegi, kellega mängida, keegi, kellega rääkida.

Kui nad siis ühel päeval avastavad, et keegi teine ka seda puud enda "omaks" peab, tekib hoopis kaitserefleks. Keegi teine on tulnud MINU koduõuele pesitsema! Omanikuinstinkt pimestab võimaluse leida seeläbi endale hoopis uus sõber...

See lugu on väikestele lastele. Tegelikult sobib ka väga pisikestele lastele, aga loo sügavamad juured on sees meie igapäevastes teemades. Kes soovib, võib selle lasteloo läbi isegi poliitilisi allegooriaid kombata ning hea kui nähtaks läbi lapsesilmade maailma tegelikke väärtusi ning viha- ja omanikumeele nõmedust... kuigi ma arvan, et autor pole otseselt tahtnud SEDA selle looga öelda. Ja otse ta seda ju ei teegi. Omal rahulikul, osaval moel vajutab väga õigetele valupunktidele! See on targa autori tunnus.

Laste tasandilt - see etendus on selgelt just nimelt lastele mõeldud - kumb siis on lõppude lõpuks tähtsam, kas enda omatava asja omale hoidmine või selle (miks ka mitte kasvõi suure seltsilise-igatsuse nimel) jagamine... leppimine... Jagamisrõõm on ju üks suuremaid ja uue sõbra leidmine väärt juhtum iga inimese (või haldja) elus. Mõnikord (tavaliselt) selleks, et saada, tuleb ka anda... selleks, et oleks endal hea, tuleb ka teistel lasta hea olla. Kui teed head, tuleb see Sinule tagasi. Kui tahad head, oled ka ise õnnelikum ja rõõmsam - need igapäevased ja olulised sõnumid kanduvad selle tükiga lastele ja kõigile vaatajatele.

Mõnus on aeg-ajalt end jälle lapsena tunda ning unustada päris maailm oma murede ja kohustustega. NUKU ja auteur Mirko Rajas annavad selle tükiga sellise mõnusa võimaluse. Mõnusa võimaluse viia oma väiksed lapsed seda vaatama ja pärast selle sisu üle arutades, saadud olulisi eluõppetunde ka laste mõtetes kinnistada. Lapsed ju ka otsivad iseennast ja arenevad tihti üsna karmis lasteaia- või muidu igapäevases olelusvõitluses. Tobe kutsuda seda laste jaoks "võitluseks", see pole ehk kõige õigem sõna, aga eks ju lapsed enda kehtestamisel ego suurust-laiust mõõdavad-testivad kuid seejuures sõpru otsida-leida ning kompromisse õppida teha - seda ükski lapsevanem sõnadega manitsedes ei suuda. Teatritükki vaadates ja nõnda lugu lapse enda mõttesüsteemist läbi lastes neid avastusi, mida tükivaatamine pakub, seeläbi võib siiski väike inimene saada mõjutatud ning vähemalt hakata mõtlema või mõelda sügavamalt selliste oluliste eluliste asjade üle... mida vähemalt mina küll tahaksin, et mu lapsed mõtleksid.

Eelkõige tõesti mõeldud ehk pere pisimatele, st. 3 või 4-aastastest kuni koolieani... vanematel on muidugi ka hea lastega koos lapsepõlvemuinasjutumaale korraks pilk visata ning oma lapsel aidata seal orienteeruda. Aidata mõtlemine suunata õigesse suunda - aidata ka hiljem nähtud loo tõdede ja mõtete üle järele mõelda - kuidas see va "kadedus" ikkagi näib kõrvalt vaadates? Mis on õige, mis on ilus ja mida tähendab õigus millelegi ja kuidas omanikuõigusesse suhtuda ja millises olukorras on vaja ikkagi vanematega asju arutada või kohe tegutseda ja kuidas...

Tundub, nagu puhas moraalilugu... Ei ole... ikka muinasjutt, mis lihtsalt annab võimalused mõtetearendusteks koos lapsega. Nö. jutuotsad kätte... Aga võib ka võtta lihtsalt toreda (ja lühikese - kestab vaid natuke üle poole tunni) teatrielamusena. Armsa ja värviderikka teatrivormis muinasjutuna.

Kammerlikult vaid 2 näitlejaga. Kuigi kolmandat ja väga olulist rolli mängis see eriline puu ise. Kaisa Selde andis oma selge ja täpse diktsiooni ning kõlava plikaliku häälega puuhaldjatüdruku mõõdu välja väga loomulikult. Särtsakas ja äge haldjapliks. Andres Roosilehe hääl on küll kärinat ja mörinat huvitavalt täis, aga puuhaldjapoisina nõuab vaatajalt väikest ettekujutust... sest mõjus pigem küpsema inimesena kui "poiss" või "haldjas" :) Kuigi ma ei tahaks ka nuriseda, sest päris elus pole ma veel siiani puuhaldjaga kohtunud ja võib-olla nad ongi "sellise" häälega :) Igatahes Andres Roosileht on üks neid, kelle häält ma eesti teatris ühena esimestest nimetaksin kui peaksin oma lemmikuid loetlema...

Natuke on seal lavaloo sees ka laule ja muusikat (helilooja Ekke Västrik), huvitav segu eestlaslikest leelotamistest ja natuke aafrikalikest mõjutustest, mis omamoodi jällegi muudavad muusika teatud mõttes looduslähedasemaks. Huvitav kombinatsioon! Kunstnik Kalju Karl Kivi "puu" oleks natuke nagu vaher, aga see liik siin polegi oluline - oluline on see, et see on haldjate puu ja seega väga eriline! Vaatajale uurimist ja avastamist terveks etenduse ajaks! Lisaks see imeliselt ilus valguskunstnikutöö! Muinasjutuline! Ja kui "lehti langes", siis ahhetasid kõik lapsed kui ühest suust - see tõesti oli üks maagiline hetk! Kõik kokku - armas teatrielamus!

Hinnang: Ma ei saa sellele elamusele hinnangut anda, sest adekvaatseks hinnanguandmiseks peaksin olema 3, 4, 5, 6-aastane või kõige rohkem 7-8. Kestis see ju kõigest natuke üle poole tunni (kuigi kodulehel öeldakse, et peaks 50 minutit kestma). Minu enda lapsedki on sellest fookusgrupist väljas ja vaatasin seda lihtsalt isiklikust huvist kunstnike-loojate tööde ja mõttemaailmate avastamiseks või teadmiste laiendamiseks ning ühtlasi teada saamiseks, millisel tasemel teatrit pakutakse praegu nendele kõige noorematele. Tase on tõeliselt kõrge! Lapsevanematele see "Puuhaldjate lugu" siiski pole rohkem kui lastega pärast arutamiseks ning loo sisu lahtimuukimisel ja selle üle mõtlemise suunamisel abistajaks olemiseks. Teater harib ära, aga siis saab ise uurida, kas see ka lapsele kohale jõudis, mis jõudis ja kuidas jõudis...

----------
Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka teksti alguses olev Rünno Lahesoo tehtud foto)_

Puuhaldjate lugu

50 MIN|KOOLIEELIKULE, KOOLILAPSELE|OVAALSAAL

Ühes metsas kasvab puu, mille sees elavad kaks haldjat. Teineteisest ei tea nad mitte midagi. Kuidas see nii läinud on, et ühe puu elanikud kunagi kohtunud pole – sellele ei oska ka nemad ise vastata. Ühel päeval nad kohtuvad ja kõik muutub.

„Puuhaldjate lugu“ on südamlik lugu kahest puuhaldjast, kus publikul avaneb võimalus näha inimsilmadele tavaliselt nähtamatuks jäävate tegelaste päevatoimetusi. Elades kaasa puuhaldjate kohtumisele ja teineteise tundmaõppimisele, saab vaataja aimu nende hommikutest ja õhtutest; armastusest ja pahameelest; nutust, naerust ja seiklustest.

Mängivad

Kaisa Selde ja Andres Roosileht

Autor ja lavastaja: Mirko Rajas
Kunstnik: Kalju Karl Kivi
Helilooja: Ekke Västrik

Kestus: 50 min
Esietendus: 23. veebruar 2014
Vanusele: 4-10 a

Elias maa pealt - NUKU

Viimasel ajal on saanud sellest suisa oodatud sündmus, kui Helen Rekkor paotab ust oma visuaalselt fantastilisse võlumaailmasse. Sedapuhku NUKU suurel Ferdinandi-saali laval ja lavalooga, mis on eelkõige mõeldud lastele, aga pakub hulgaliselt visuaalseid wow-momente ka täiskasvanutele.

Tegemist on originaalmuinasjutuga, mille autoriteks on lavastaja ise koos Piret Jaaksiga. Kogu seiklus saab alguse sellest kui Elias koos oma väikse õega maale (rannakülla  vanaema ja vanaisa juurde jõuludeks lähevad ning Elias seal ühe huvitava veteelukaga kohtub, kes poisi oma muinasjutulisse veealusesse maailma kaasa võtab. Väga vahva seiklus on tõesti. Tõsisemast küljest on sisse toodud globaalprobleem vettevisatavate plastjäätmete-teemaga, mis ju igati oluline, aga ju ma lihtsalt ei taha jõulu-tükis sedasorti sügavust, seda võib misatahes muul ajal ja mujal kahtlemata käsitleda kui "jõulu"tükis, aga no maitse asi muidugi. Eks siin on ka muid teemasid, jõulud olid ju ka laval ja seotud perekonna ja headusega üldisemalt ning need seosed on igati õigel ajal ja õiges kohas südamesoojust tekitamas :)

Samas on selles loos ka suur annus põnevust. Tegemist ju pesuehtsa seiklusega! Imestasingi, et kui lavale ilmust suur ja jõlekole koll, siis ükski väiksem teatrikülaline ei hakanud nutma, ometi oli see minu jaoks ehtsalt-vahvalt hirmus!

Nii hea meel oli näha Katrin Kalma't mängimas (oli omal ajal oma TÜ VKA lennu tüdrukutest mu lemmik), kelle uusi rolle saab tikutulega taga ajada, ometi kui ta on nii huvitav ja hea ja alati 101% rollis. Huvitava liikumise (koreograaf Siim Tõniste) loob (eks ta ole äge ka veeall õdede Kuukiirte vangis oleva kaptenina... vanaisast rääkimata) Andres Roosileht. Andresel on üldse olnud väga hea aasta. "Gulliveri reisides" oli tema kõrvalosa üks eesti teatrite terve aasta tippe. Hämmastav kui mõnusalt ehedalt oskab Katri Pekri ümberkehastuda pisekeseks plikaks. No see "hääl" oli tõesti mõne 8-aastase neiu oma! Viimasel ajal NUKUsse minnes muudkui ootan ja loodan, et Katri ka ikka mõnes nähtava tüki osas mängiks! Lee Trei'd ja Rauno Kaibianinen'it on alati uutes rollides rollides kohata ja siin saavad kõik peale Kaibianen'i ja Kalma teha mitu rolli. Väga mõnus terve trupp!

Eraldi tuleb esile tõsta Alyona Movko, kelle videokujundus sirmile kuvatava veealus maailma oli järjekordselt üks ime (Helenil ja Alyonal tundub koostöö sujuvat imehästi, seda on juba ka varem saanud kogeda - ei teagi kus lõpeb ühe ideed ja algavad teise omad - mõnus kui kunstnike koostöö nii hästi toimib ja eks saa ole loomingust näha!) Eriti meeldis kõik see, mis toimus põrandal - sealt trillerdas nagu läbi veealuse maapinnal läbi lainete kumav päikesehelk! Jah, unustamata ka Karl Markeni valguskujundust, mis ju annab kõigele sellele värvida ja sirmi läbipaistvuse rohkem või vähem tugevusega jume. Kõike saatmas ideaalselt sobituv Markus Robami helilooming. Mitu korda tulid külmavärinad sellest erilisest visuaal/heli/liikumise tervikust. Hea fantaasiaga võis ettekujutada, et vaatadki midagi, mis hiigelsuures veealuses maailmas otse Su nina all sünnib!

Muide nukud olid ka mängus - ikkagi NUKUteater ju! Kusjuures üks meeldejäävamaid karaktereid oli üks uppunud laevaninas olev kuju, kes ka alguses "nukuna" näis, aga siis kui ta läbi suure lavaavaruse keset õhku, ehk siis "vett" ujuma hakkas, siis oli selge, et tegemist on ka ühe näitleja loodud tegelasega. No lihtsalt vaimustavalt vapustav! Ühe tunni sisse mahub nii palju nutikat lavastuslikku avastamisrõõmu, et seda tuleks ilmselt mitu korda vaadata, et sealt suurema osa suudaks välja noppida.

Pärast etendust saalist väljudes tahtsid lapsed oma käega seda seda imelist lava katsuda - on see "päris"? või ikkagi "päris muinasjutt"?

Eks nii palju tehnilisi asju sisaldades paratamatult kõik 100% täpselt ei jookse, nõnda ka mõni lumeväljavaip takerdus natuke naljakalt ja kangatükkide vahed jäid silma riivama mingitel hetkedel, kuid nendesse detailidesse takerduda oleks väiklane, sest suures pildis kõik toimis ja ilma nende kõigi trikkideta ei oleks see selline ideede-ilutulestik olnud, mis just jahmatama panigi.  Inga Varese kunstnikutöö kõige selle sidumisel nende lavaliste konstruktsioonidega, veeall vangis oleva kapteni kodust, mis oleks samuti kui element mõnest laevasillast või need lumised maastikud ja jääaugu-detailid. Suurepärane!

Kiusatus on nii suur, et ei suuda jätta ülestähendamata mälestuseks ka kolm mõjusaimat "hetke", seega kirjutan need siia üles...
* see kui Loreleid (Katrin Kalma) esimest korda lavale ilmub "jää alt"... ainult, et see jää pind on lavapõrand!
* ülal fotolgi näha olevad "kuduvad kuukiired" - lummav!
* juba mainitud laevanina ornament, kes "liigutab ja on elus"!

Hinnang: 3+ (kogu seda kiidujuttu lugedes võib-olla tekkis eeldus kõrgemaks hinnanguks, sest mängu ja lavastuslike ideede poolest ongi tegemist kõrgema hinnanguga tükiga... Aga mu hinnanguteskaala on täiskasvanu kännu otsast vaadatuna ning tegemist on siiski laste-tükiga, mis pigem on ikkagi lastele a mõeldud ja täiskasvanutele sisulises mõttes nii palju ei paku, õigemini täiskasvanutele jääb siin visuaali/mängu/laste rõõmu-nautimine. Kuna mul endal ei olnud last kaasas, siis ei oska ka täpsemalt hinnata seda läbi tavaliste tema kommentaaride. Kaldun siiski arvama, et lastele meeldib see seiklus kindlasti rohkemgi veel. Minule ka ju tegelikult ikkagi meeldis ning hea oli korjata pagasisse just nende kunstnike tegemiste järjekordne looming. Kogu see visuaalne extravaganza! Siin ei ole nooremaelaist ja nõnda võib-olla ka vähemkriitilisemat publikut arvestades mingeid allahindluseid tehtud - kõik on väga läbimõeldud, detailiderikas ja tehniliselt ning kunstiliselt esmaklassiline. Visuaalteatrina oleks hinnang kindlasti terve punktivõrra kõrgemal, ehk sinna 4+ kanti. Aasta jooksul nähtud 12st NUKU etendusest minu jaoks jagamas keskmisi 6.-7ndat kohta teatrielamuse suuruse mõttes. Esmesed 5 on kõik täispikad ja dramaatiliselt tugevama-sügavama tekstiga ning mõeldud kas otseselt vanemale või laiemale publikule ka sisulises mõttes. Heleni teekonnale teatriloojana tundub see kooslus maskide-nukkude-visuaalidelega, mida just NUKU oma olemuse ning publikuga pakub, justkui "kodu"... see tema looming sobib siia nii tabavalt See on tegelikult tükk, mis sobiks ka muidu mängukavva ja mitte ainult jõulu ajal.)

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed fotod):

Elias maa pealt

1 H 5 MIN|KOOLIEELIKULE, KOOLILAPSELE|FERDINANDI SAAL

Jõuluvaheajal läheb linnapoiss Elias koos oma väikese õe Emiliaga vanaema ja vanaisa juurde rannakülla, et avada peagi suur hulk jõulukingitusi. Just jõuluööl võib juhtuda imelisi asju – ja nii kutsub Elias kogemata välja veehaldja. Ta läheb haldjaga kaasa müstilisse veealusesse maailma, lootes leida imelise ravimi, mis tema haiget õde aidata võiks. Nagu selgub, on teda seal juba mõnda aega oodatud, sest veeriik on mattumas kummalise lume alla, mida üha juurde sajab. Vana ettekuulutuse järgi saab neid aidata ainult poiss maa pealt.

„Elias maa pealt” on tunnustatud näitekirjanik Piret Jaaksi ja Ants Lauteri lavastajapreemia värske laureaadi Helen Rekkori müstiline seikluslugu, mis viib vaataja maagilisse veealusesse maailma. Piret Jaaks on kirjutanud dramaturgia ka EV100 teatrisarja kuuluvale NUKU teatri ja Vaba Lava koostöölavastusele „Enne meid oli veeuputus”. Helen Rekkorile, kes nimetab nukuteatrižanri ja visuaalteatrit enda ideaaliks, on see esimeseks lavastajatööks NUKU teatris.

Tähelepanu! Lavastuses kasutatakse strobovalgust ja lavatossu.

Mängivad

(Minu nähtud versioonis:) Rauno Kaibiainen (külalisena), Katrin Kalma (külalisena), Katri Pekri, Lee Trei, Andres Roosileht

Autor ja lavastaja: Helen Rekkor
Autor ja dramaturg: Piret Jaaks
Kunstnik: Inga Vares
Videokunstnik: Alyona Movko
Valguskunstnik: Karl Marken
Liikumisjuht: Siim Tõniste
Helilooja: Markus Robam  

Esietendus: 2. detsembril 2018 Ferdinandi saal
Vanus: kõigile alates 5. eluaastast

Protsess - TÜ VKA/NUKU

Mõnikord teatrisse minnes on selline eriliselt suur soov, et see mida vaatama hakkad oleks väga hea... tahad, et saaksid pärast ainult kiitvaid sõnu öelda... Sedasi oli mul just TÜ VKA lavakooli 12.lennu diplomietendusega. See lend on kuidagi eriti armsaks saanud. Jalutasin läbi vanalinna NUKUsse ja ütlesin seda ka teatrikaaslasele - kas tõesti Kafka läbi noorte üllatab seekord...

Paraku tahtmisest ja soovimisest alati ei piisa. Lõppude lõpuks on ju tegemist ikkagi Kafkaga. Kirjanik, kellega mina lihtsalt pole sina-peal. No ei suuda ma teda süüa ei nii, ei naapidi. Samas tuleb au anda, et Mihkel Seeder on selle loo väga ilusti lahtimõtestanud oma dramatiseeringuga. Tegemist polegi vast nii lihtsa ülesandega. Lisaks on säilitatud teatav absurd ja loodud teatrile vajalik mänguline pind. Seega on vast mu kõige suurem rahulolematus "Protsessiga" seoses selle sisua suhestumatus. See ei kõneta mind isiklikult. Samas kui etenduse lõppedes oli inimesi, kes ka seistes aplodeerisid ja ma mõistan neid - nendele läks see korda, nagu peetakse ka Kafkat klassikuks.

Kuid lavastusest endast... Minu esmane isutekitaja oli muidugi võimalus noori näitlejatibusid näha. Olen neid nüüd juba korduvalt erinevates ühis- kui ka teistes lavastuses näinud ning üsna tugevalt on koorunud välja omad lemmikud, kes ka "Protsessis" alt ei vea (kuigi siin neil kõigil eriti nähtavat rolli polegi) - Stefan, Silva, Hans Kristian, Henessi, Maarja ja Elar (samas Elar üllatas Lembitus hiilgavalt ära ja nüüd pärast seda ootan vastavat taset, aga endiselt ootan). Lisaks lavastajana ka Peep Maasik ning Mari, Karolin ja Loviise on samuti positiivselt viimaste rollidega hea külje ja suure potentsiaaliga silma jäänud. Ääriveeri tean ka, kes on Grete Konksi, ehk tunnen ta laval ära ja positiivses mõttes ootan, mida ta teeb. Tunnen ära ka Protsessi Josef K. ehk peategelase, ehk Kristjan Poom'i, aga kui siiani olid ta tegemised ikka pigem meelt mööda (eriti Tom Sawyeris), siis "Protsess"i peaosa ta välja päris puhtalt ei vedanud. Tabasin end korduvalt kahetsemast, et ei näe teises koosluses seda mängu (nimelt mängitakse seda kahe erineva rollijaotusega). Mitte seda, et Kristjan ei pingutaks või prooviks kogu hinge lavale valada, aga kuna ta on ainuke otseselt peaosa ja peab kandma, siis veel on need õlad nõrgad selleks, et Kafka Josef K'd huvitavaks teha või üldse mingigi konksu välja viskav karakter luua, millest vaatajal meenutades ka hiljem oleks kinni hakata, et vot see on tal nii või naa lahendatud, siia või sinna on sisse või juurde pookinud midagi või vastupidi, et see oli psühholoogiselt usutav ja üdini aus mäng või siis kaasahaarav... kui, et see lihtsalt "oli". Sahmis jah ringi, energiast puudust ei olnud (ehk vaid päris lõpus), kuid pigem oli huvitavam teisi seal ümber vaadata-jälgida. Ehk oleks tal veel vaja tugevama eripäraga karaktereid mängida, et ülesanne oleks piiritletum ja nõnda need sisemised minad üles leida, millele karaktereid peale ehitada? Räägin siin nagu ise oskaks, aga püüan lihtsalt mitte lahmida, vaid konstruktiivselt asjale läheneda. Seekord oli aga kõige suuremaks avastuseks Mathias Leedo. Tema võimas häälematerjal ning selles tükis mitmed erinevad ja eriilmelised karakterid - sain veel ühe noore näitleja juurde, kelle edasist arengut ja teatrikäekäiku jälgida!

Eks ta suuremas osas oli ikkagi puhas ansamblimäng ning kõige lemmikumad stseenid olidki just need kus tegutseti koos (ees jorus laiali astudes, üleval fotol plangu taga, külgedel, nukku käsitledes jne). Lavastaja Taavi Tõnisson on oma lavastusliku külje ilmselt seda silmas pidades üles ehitanudki, sest isegi kui lavakeskmes oli keegi tegelastest ilma teisteta, siis ülejäänud olid lava äärtes teistele kaasa elamas... nagu oleksid nad kõikenägevad silmad ja kõikekuulvad kõrvad - kus tegijaid seal nägijaid. Ja muidugi eks rahvast olegi igal pool meie ümber...

Lavastuse visuaalne pool on kui üks silmakomm. Annika Aedma kunstikutöö nii lava kui kostüümide osas võlus ja koos Olga Privise seatud liikumise ja koreograafiaga praktiliselt lõid suurema osa atmosfäärist ja sellest erilisest tundest, mis viis nii ajastusse kui tekitas ka dünaamilise eripära. Seda hõngu saab väga tugevalt ka hiljem tagasi manada, milles seda etendust vaadates end tundis. Ruusmaa enda helilooming ja muusikaline kujundus oli ka väga ilus ja mis peamine - huvitav. Põnev valguskujundus, mis on samuti TÜ VKA üliõpilaste loodud Mari-Riin Paavo juhendamisel aitab omalt poolt atmosfäärile ning tunnete tekitamisele kaasa. Taavet Janseni juhendamisel töötanud TÜ VKA üliõpilased, kes andsid videokujundusega oma lisa väärivad ka vaid kiitust. Ning Taavil on väga hea silm selle kõige kokkusulandamiseks ja ohjes hoidmiseks. Jah, kunstiline tervik ja taustsüsteem etenduse lumma tekkimiseks on kahtlemata väga tugev! Rääkimata kogu sellest keerulisest sümbioosist, sest mängu on toodud ka veel nukk, keda väikse ja vaese inimese kehastuseks võiks pidada - oleme oma ühiskonna orjad. Liigume neid radupidi, nagu meid lükatakse-tõmmatakse. Kui keegi kõrgemalt tahab Sind süüdistada, siis pole Sul midagi teha... võid ju vastu võidelda, võid lamenti tekitada, aga see on suures plaanis vaid torm veeklaasis. Väiksest inimesest sõidetakse lihtsalt üle. Tean mitmeid inimesi, kes arvavad, et ka Eesti riigis on asjad nii. Mind nende inimeste pidev joru tüütab, aga võib-olla ei muutu ka asjad kunagi paremaks kui keegi ei viriseks? Minusugused lasevadki endast vaid üle sõita, sest elades, nagu orav rattas lihtsalt ei jõua ning ammugi pole selleks aega, et millegi suure üle viriseda ja võidelda... kuniks oled ise selle ohver ja siis on juba hilja?

Mis mind siiski lavastusliku külje pealt häiris oli see kõikide tegelaste karjumine. Ma ei tea, kas viga oli selles, et ma lavale liiga ligidal istusin või siis tahetigi näidata, et karju mis Sa karjud, kõik karjuvad ja siis ei kuulegi teineteist ja sedasi sõidab vanker edasi ikka sama teed ja midagi ei muutu... ei tea... Aga raske oli jälgida ja karaktereid pidevalt karjudes pole ka võimalik üles ehitada. Siis kui kakeldi ja mürati, siis ju see sobib küll, aga muu teksti edastusel oleks vaja olnud mingit eraldi häälerežiid tõusude ja langustega, mitte ühe pideva andmisega... Samas 5+ kassikräunatusele, mis ilmselt tuli Karolini ja Henessi vahelisest naiste-kaklusest - cat fight!!! Fight-fight-fight! See kogu stseen oli üldse igati särtsu täis...

Seega jah... ei saanud päriselt seda, mida enne etendust lootsin ja teisipidi tagasi vanalinnast läbi koju jalutades teatas ka teatrikaaslane, et tal hakkas sellest karjumisest pea valutama ning tema lemmikuks oli Mathias Leedo. Ilmselgelt vaatasime sama tükki... ja ilmselgelt oleme sama maitse ja lugemusega. Tema oli küll nõksu veelgi rahulolematum kui mina. Tema neid noori ei tunne üldse, minul lisandus ikkagi oma tibude arengujälgimise nüanss ka juurde...

Hinnang: 2+
Tundub, et minusugusele vaatajale on lugu sellevõrra oluline, et kui see ei kõneta, kui sellega ei saa isiklikult pinnalt suhestuda või tekitab rohkem küsimusi kui annab vastuseid, siis mõjutab see ka üldist teatrielamust nii palju, et tugevast kunstilisest küljest hoolimata ei saa tervikelamuseks piisavat ainest. Vähemalt "Protsessiga" oli nii. Kindlasti tuleb (ja on tulnud) ette ka erandeid. Samas tugevat ansamblimängu leiab siit küll ning lavastuslikke lahendusi, mis on seotud liikumisega - neid nautisin täiel rinnal. Näitlejatudengite ühenduses jäi mainimata, et ka Liivika Hanstin toob kogemustega näitlejana oma kohaloleku ja mänguga vajaliku nüansi sisse ja on küll kui üks teiste seas, kõige austavamas mõttes, ent siiski eriline.
Noorte tegemistahet ja -janu tunnistada on äge ning hoiab teatripildi suures plaanis elavamana. Kirest siin puudu ei tule, võib-olla ajab kohati isegi üle ääre, aga parem sedapidi kui, et puudu tuleks. Kui see kõik oleks olnud näiteks Tammsaare, oleks see muidugi olnud hoopis mingi teine lugu, ent me kõik ju vaatame oma enda isiklikult pinnalt teatrit... ja ega ainult Tammsaaret ka teatrites mängida loomulikult ei saa... aga kui see oleks olnud Tammsaare, siis usun, et sellise kunstilise ja lavastustehnilise ülesehitusega tükk koos teistsuguse sisuga oleks olnud vägagi kõnekas ning sellise kirega mängitult veel eriti huvitav. Jään igatahes huviga Pipit ootama, mis on 12.lennu järgmine lavaline ettevõtmine.

PS. Üks küsimus on tallinlasena tekkinud, et kui Panso-kooli tudengeid näeb ikka teatrites publiku seas üpris tihti... siis Viljandi kooli omad - kas nad käivad ainult Ugalas teatrit vaatamas või ma tõesti lihtsalt ei juhtu neid mitte kunagi nägema? Võib muidugi olla, et ma teen liiga ja ei tunne neid ära või tõesti satume kogu aeg erinevatele etendustele. Igatahes ma leian, et näitlejaõpilastel tuleks ka endal vaadata VÄGA palju ja väga palju erinevat teatrit. Mul on näiteks EMTA lavakooli 29.lennuga esimene kohtumine tulemas nüüd detsembris läbi nende esimese avaliku ühisülesastumise, aga juba eelnevalt on tekkinud paar sümpaatiat pmst sellelt pinnalt, et näen neid pidevalt teatris, vaatamas-õppimas ka läbi selle. Ka kogenud näitlejaid kohtab teatrites publiku seas ja no automaatselt nende aktsiad tõusevad, sest ilmselt nad on ka muidu üldisemas plaanis huvitatud teatrist - hoiavad end vormis ka sellega, et teavad mida tehakse mujal kui koduteatris ja see annab aimu mingist tundmusest, et nad ei tee seda kõike lihtsalt ainult töötegemise pärast. Selline mõttekäik lihtsalt, mis mõnikord jälle esile kerkib. Jällegi miskit, mida enda kännu otsast vaatad... eks igaüks hingega oma tööd tegev mistahes alal on igati huvitatud oma töö vastu laiemalt, mitte ainult selle igapäevase ärategemise suhtes...

Tekst lavastuse kodulehelt:

Protsess

1 H 40 MIN|NOORELE, TÄISKASVANULE|VÄIKE SAAL

Maalt linna tulnud ambitsioonikas noormees Josef K töötab pangas soojal kohal, hindab väga oma positsiooni ja pingutab selle säilitamise nimel. Kolmekümnenda sünnipäeva hommikul esitatakse talle süüdistus ning algab protsess. Milles teda süüdistatakse? Milline on tema kuritegu? Kas ta on mees, kes kaotab kõik, sest keegi esitas tema peale valekaebuse, või on see enesest teadlikuks saamise protsess, mille eesmärk on inimest õigele teele juhatada?

„Protsess” on psühholoogilist, füüsilist ning nuku- ja visuaalteatrit siduv noortelavastus, mis käsitleb inimeseks olemise baasteemasid.

Mängivad

NUKU teatri näitleja Liivika Hanstin ja TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia teatrikunsti 12. lend: Stefan Hein, Karolin Jürise, Loviise Kapper, Elena Koit, Grete Konksi, Mathias-Einari Leedo, Silva Pijon, Kristjan Poom, Henessi Schmidt, Maarja Tammemägi, Hans Kristian Õis, Elar Vahter, Mari Anton

Autor Franz Kafka
Dramatiseerija Mihkel Seeder (VAT teater)
Lavastaja Taavi Tõnisson
Kunstnik Annika Aedma
Liikumisjuht Olga Privis
Helilooja ja -kujundaja Vootele Ruusmaa
Valguskujundajad TÜ VKA tudengid Mari-Riin Paavo juhendamisel
Videokujundajad TÜ VKA tudengid Taavet Janseni juhendamisel
Tõlkija August Sang

TÜ Viljandi kultuuriakadeemia 12. lennu diplomilavastus

Esietendus 11. novembril 2018 NUKU teatri väikeses saalis
Vanusele: noored alates 16. eluaastast ja täiskasvanud
Ühes vaatuses, 1 h 50 min