Sõltumatu Tantsu Lava PREMIERE'23 / Ka vaikus oli väljakannatamatu - Liisi Hint / So you think you can dance - Unholy Trinity

ETTEVAATUST TEKST SISALDAB SPOILEREID ning SIINKIRJUTAJA TÕLGITSUSI, KUI TAHAD VAADATA PUHTA LEHENA JA LASTA ENDA FANTAASIAL LENNATA, VAATA TOPELTETENDUS ISE ENNE ÄRA JA TULE ALLES SIIS ARVAMUSI VÕRDLEMA! (või loe "kahtlasemad" kohad üle hüpates)

Liisi Hint “Ka vaikus oli väljakannatamatu” ning Unholy Trinity “So you think you can dance” on Sõltumatu Tantsu Lava kaitsva katuse all toimuv ühe teatriõhtu jooksul kahe lavastuse järjestikku etendamine.

Kaksiklavastust tantsitakse-mängitakse egiidi all PREMIERE’23, mis on modern-, ehk nüüdistantsu uute tulijate tutvustamiseks loodud platvorm, nö. noorte proffide lavastusdebüütide tegemiseks. Ent kuna tõesti on need 2 osa, ehk 2 vaatust tegelikult ka 2 täiesti ise stiilis omaette lavastust nõnda erinevad, siis tahaksin neid siin ka täiesti eraldi käsitleda.

Ja muide, kuna ilmselgelt 2. jaoks on seda lavaseadet ning ülesehitust rohkem võiks ju mõelda, et loogilisem oleks sellega alustada ning “koristamine” ja asjade kõrvaldamine oleks ju lühem ning kiirem ja nõnda ka mõistlikum see hoopis 1. vaatusena teha…aga kes tervikõhtul osalenud, see saab aru, miks need tõesti peaks just sellises järjekorras publikuni jõudma.

Ehk siis esimene- Liisi Hint, koos kaasetendaja Maria Ladopoulos’e ning live-helikujundaja Doris Hallmägiga on saalis. Tantsijad pead vastakuti maas, seejuures need pead mingi riidepuntraühenduse sees. Õnneks ei teadnud, mida taheti öelda, seega puhta lehena sai hakata tõlgitsema “oma lugu”. Dramaturgina kaasatud Siret Campbell, ehk seega sidususte või "loo" otsimine sai juba ainuüksi sellest tiivad. Iiris Purge loodud valguskujundus omade fookustega andis ka suunda. 

Sissejuhatus läks käima... aga tegelikult kohe ei saanudki “otsa peale”. Jõudsin veel mõelda, et see tasapisi ning vaid tunnetuslikult rohkem ja rohkem liigutamine isegi venib, kui sain aru, et seda ongi vaja selleks, et jõuaks vaataja mõtteid haakida. Jõuaks viia lainele, jõuaks tegevustikku sisse muukida ning hakata mõtlema, mis siin tegelikult toimub? Minu jaoks rohkem veel kui kõik muu, andis kõige konkreetsema võtme kätte just nimelt heli. Selline kõva, tugev-jõuline, mis muutis lavalolijaid “väikesteks”. Just nii, ma kujutan ette, kuulevad väiksemad mutukad maailma helisid- teatud moodi “paisutatult”- milline kunstilis-tunnetuslik tabavus, kui see tõesti oligi helikunstniku eesmärk! Nõnda jõudsin kohe selleni, et see, mida vaatan on seotud loodusega…näiteks puukoore vahel ellu ärkavate üraskite... või kuna need ju kahjurid, siis isegi pigem sipelgatega. Tasapisi ärkavad, hakkavad ennast avastama ja uhkusega oma avastust ka teistega jagama. Ei saanud siiski 100% aru, kas esitajate teatav  naturalistlikkus oli ka veel 1 allajooniv viide loodusele ja loomulikkusele, ehk taotluslik või siis lihtsalt nii ongi nende puhul. Mõlemal tantsijal/tegelasel oli siin isemoodi kehaline helitekitamise vorm, mis oma kordustega muutus visuaalseks ja isegi tantsuliseks. Huvitav! Seejuures kui pealkirjale viidet otsida, siis peale oma esimesi avastusretkesid tagasi vanale turvalisele kohale vaikusesse tõmbudes, leitigi, et see vaikus on väljakannatamatu ning pigem juba teineteise võidu või oma kehaga tekitavate helide ja liikumisega isegi suhtlusvorm välja arendades on palju lõbusam, mõnusam… 

Armas väike novell. Sai läbi kiiremini kui oleks tahtnud, ehkki päris valutu see enam ei saaks vast pikema etenduse korral tantsijate endi jaoks olla (juba oli paista ihu punasemaks tõmbumist), seega täiesti mõistetav. Ja vaataja iseenda tõlgitsusega ka rahul - kohe algusest idanema pandud teooria pidas vett kuni lõpuni välja! Seejuures oli nii mõnus, et nad etenduse käigus kasutavad kogu oma lava ning suhtlust nii partneriga, aga ka vaatajatega, muutes kõiki osaks tervikust ning andes ühtlasi kogu etendusele terviklikkuse mõõtme. 4ndat seina otseselt ei kaotata, ent valitud publikuliikmed saavad silmside ja neile justkui otsese "näitamise" osaliseks (minu mõte ei jõudnud väga kaugele seda harutada, aga tagantjärgi targana võiks arvata, et publikuliige võis selles hetkes olla näiteks veetilga pakutav peegel või miks ka mitte üritus leida suhtlust kellegi välisega - võibolla isegi teise liigiga... ent siis leiti ikkagi, et oma on see õige kui siirduti partneri juurde). Samas, kes otseselt puhast "tantsu" läheb otsima, võib jääda janusse. Seda seal pigem vaatet sidusena ning tantsijate liikumistest tekkivate visuaalsete mängude mõttes ju on küll, ent tantsust endast mõjuvamaks ja vast konteksti mõttes olulisemaks muutuski kogu liikumisega loojutustamine vaatajate peades.

Vaheajal tahtmatult kuulsin lähedal seisvatelt neidudelt, kes ilmselt olid Liisi isiklikud tuttavad, et nemad nägid seal mingeid selgeid (tantsu)kunstnikule omaseid (“Liisilikke”) viiteid. Mõnus, sest ühel heal kunstnikul ongi tihti nagu oma keel, mida ta sobival määral iseendast oma teostesse paneb. Seda huvitavam saab olema kunagi tema järgmist, ehk mõnda tema teist lavastust kogeda. 

Tõeline üllatus(!), sest mind tegelikult ajas kogu teatriõhtule kodust välja hoopis just see nn. 2. osa, ehk otse öeldes "äratinistava" pealkirjaga “So you think you can dance”. Selle pealkirjaga telesarjast võiksin rääkida legende! Näiteks... kui kunagi SYTYCD 1.hooaeg eetrisse jõudis aastal 2005, kasutati seal ühe tantsu taustaks tollel ajal veel tundmatu naislaulja laulu “Pon de replay”. Kohe sai see meie tantsutrenni cd-le põletatud ja nõnda meie tantsisime Rihanna esimese laulu järgi juba natuke aega enne kui ta üleilma kuulsaks sai. Eestis vist tegelikult alles 2007 koos “Umbrella”ga, mille järel ka "Pon de Replay" uue ringiga meilgi raadiotesse jõudis. Saates osalenud tantsijaid on ju saanud noppida muuhulgas mängufilmidest, Lady Gaga ja Beyonce kontserdil taustatantsijatest, aga ka Oscari-gaala laulunumbrite tantsijate hulgast, paljudes telesarjades, nagu Dancing with the stars proffidena või näitlemas sarjades Glee, Roswell, Grey anatoomia või filmides West Side Story, Magic Mike ning ka mitmetes Broadway lavastustes. Puusalt võib visata 10 lemmiktantsu või -koreograafi, -osalejat jne läbi selle ühe teleajaloo-lemmiksarja 17 hooaja. Oli aeg, mil see tantsusaade-võistus oli iga tantsija igasuvine suurim ootus ja vast ka alatajuline “unistus”. 

Lavastuse enda mõistes kõik sai alguse sellest kui Unholy trinity, ehk Annabel Tanila, Daniela Privis ja Kärt Koppel korraldasid “So you think you can dance”i koreograafidele, kes tuleks ja paneks nad liikuma ühel tantsuvõistlusel osalemise jaoks. Nõnda leiti Birgit Plaser, kes selle Riivatu Kolmainsuse on muutnud hoopis õigupoolest Unholy Quaternity’ks (kuigi algne nimi on säilinud). Koos osaletigi siin Eestis ühel kohalikul tantsuvõistlusel DanceStar ning selle teekonna ongi noored tantsukunstnikud huvitavalt integreerinud oma lavastusse. Põneva gesamtkunswerk’ina väljatoodult saab ka publik kogu (juba ju aset leidnud) teekonna kaasa teha. 

Saalis on DJ, VJd, tantsijad, saatejuhid, jutustajad, mängijad, näitlejad, koreograafid ning ka publik muudetakse (passiivseteks) võistlejateks/pealtvaatajateks - elustub sõna otseses mõttes Shakespeare’i “all the world’s a stage”- kogu saal on lava ja kui publik oligi ühel hetkel tõesti "laval" ja see vaikselt jalge alt kaduma hakkas, siis oli tunne, et kas isegi lihtsalt sellel püsimine on ka veel 1 võistlus?! 

Möllu, showd, tantsu ja tantsimist, nalja ja ehedat dancehall’i feelingut- lahe ja interaktiivne. Ent kogu selle “fun”i vahelt tuuakse välja ka mõni tõsisem küsimus, nagu näiteks see alatine tantsijatelt-koreograafidelt "originaalsuse"-nõue. Nagu saatus (või AI?) viskas pärast etendust sotsiaalmeedias ette lause- "halvad kunstnikud varastavad, head kunstnikud laenavad"…ka Unholy Trinity mõtiskleb, et mis asi see originaalsus üldse tantsus on? Ja mõtleb seda nii, et publik mõtleb ka kaasa. Liigutused oma kehadega on ju ammu juba kõik tehtud ja välja mõeldud, kas tõesti seisneb see va tagaaetav originaal vaid nende liigutuste omapärases kokkupanekus, ehk nö. järjekorras? Esinejad küll sinna suunda ei liikunud, aga siinse vaataja mõttevool hüppas näiteks sinna, et ometi ajas on ju tants muutunud, on arenenud välja erinevad stiilid ning neid näib ka juurde arenevat-tekkivat (tiktok aitab siinjuures kaasa oma trendide tekitajana...näiteks eelmisel aastal ilmus välja tõeliselt kerele ja eriti jalgadele vatti andev "Pamureke feet", mida võib edukalt tantsudesse efektina integreerida jne jne jne) ning need stiilid on teineteisest mõnikord täiesti erinevad…järelikult ikkagi mõeldakse pidevalt uusi viise oma keha liigutada ning ka teadaolevaid stiile, liigutusi-liikumist tantsuliselt originaalselt tehes, ehk peitub sealgi originaalsuse mõiste? 

Teatris ju ka laiemalt on see teema alati üleval, et kõik on juba tehtud, ehkki noortelt oodatakse pidevalt mingit müstilist “uuendust”. Heh, aga see pole ju pingutades, ehk teadlikult vast isegi võimalikki? Kuidas siis veel mõnele tantsuvõistlusele koreograafiat tehes? Nagu ka varem, peab ikkagi keegi originaalse (omapärase või vaid kunstnikule iseloomuliku) lähenemisega midagi tegema, isegi vist mitte otseselt katse-eksituse meetodil, pigem näib, et mõnel ongi täiesti oma stiil ja kui see kannab, ehk nö. “peab vett” ning leiab kaasategijaid, edasiarendajaid, nii vist sünnibki midagi uut-originaalset? Kes teab, kuidas me 100-aasta pärast veel tantsime, kui mõelda sellele kuidas 100 aastat tagasi tantsiti…või sellest veel 100 aastat tagasi… 

Ka vähekasutatud ideed tunduvad tihti omanäolised, eriti kui neid tehakse isemoodi. Siin etenduses näiteks pandi kogu publik tantsima hüpete ja pikema kui 8-taktilise tantsuga! (ega ei pidanud ja mõni vanem vaataja ei teinud ka, aga minu vaateväljas see nakatavalt lahe atmosfäär kiskus küll, isegi ka kõik “seinalilled” kaasa tantsima, minu enda ka!). Ja oleme ausad, originaalsus tänapäeval on ikka küll täiesti võimalik, sest mõnikord vaatad mõnda tantsu ja see võlubki oma uudsete, tavaliselt kasvõi 1-2 väikse liigutusega teiste-tuttavamate seas, mida varem kogenud pole…ning isegi kui see polegi uus liigutus, siis on leitud uudne rakurss, et see visuaalselt kuidagi isemoodi mõjuks (alles vaatasin näiteks kuidas tantsu sees käsivartest moodustatud silmalaugude vahelt vaatas pea kui silmaiiris ning see “silm” pilgutas täiesti isemoodi ning seda hiphopi flow, ehk muu tantsuvoolu sees, lihtsalt ühe väikse nüansina ja oligi originaalsuse võlutrikk tehtud!). 

Ja isegi kogu siinse "So you think you can dance" lavastustervik oli ikka täiesti originaalne! Pole just midagi sellist kunagi kogenud, olgugi, et selle komponente ju küll…mis nagu küll kinnitaks ikkagi tegijate teooriat…aga tegelikult oli seal isegi hetki, mida päriselt polegi kogenud! Ehtne indie-teatri tunnetus jäi ka ehkki see auhinna-peo-lõpp, mis ilmselt ka võistlusejäljendamise-idee kaudu, ent teatrina siiski midagi täiesti isemoodi ja mis siis kui selline sponsori-kommertsi võõritus ju otseselt indie-olemusega kokku ei käigi, andis vahvalt kummastava lisamõōtme. Justkui tõesti südamest hoolitaksegi neist kõigist, kes kaasa osalema on tulnud. 

Lõpuks selgubki ka publiku seast võitja (minu etenduskorral olid küll kõik teised vähemalt peajagu võitjast üle, aga seda siiski vaid kasvu mõttes :)) ning saab teada, kuidas neil seal DanceStar tantsuvõistlusel tegelikult läks!

Hinnang: 4-

Midagi ju saaks veel siluda, sättida, teravamaks-täpsemaks-sujuvamaks ihuda lavastuslikus mõttes. Näiteks esimeses videolisandiga (kui see "loodus" üldse oli neil loo üdiks... Või ka teises oli mingid osad vast ka üleliigsed ning mitte terviku teenistuses (nt.päevikupidamine), olgugi, et ma millestki loobuda küll ei raatsiks. Ja mingi hoopis oma võlu (ja originaalsus) on peidus ka lihvimata teemantlikkuses! 

Igatahes 1 lausega - lahe ja lõbus heatuju- ja (otsapidi) osalusteater, mis väärib avastamist!

Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed fotod on pärit STL FB seinalt ja need tegi Kris Moor):

Liisi Hint “Ka vaikus oli väljakannatamatu”

Lavastaja, tantsija: Liisi Hint

Kaaslooja, tantsija: Maria Ladopoulos

Kostüümid: Liisi Hint, Maria Ladopoulos

Helikujundaja: Doris Hallmägi

Valguskujundaja: Iiris Purge

Dramaturgiline tugi: Siret Campbell

Kestus: 40 min

Esietendus: 16.veebruaril 2023 Sõltumatu Tantsu Laval PREMIERE programmi raames.

Lavastust on toetanud Eesti Kultuurkapital ja Berliini senati kultuuri- ja Euroopa osakond.

_____________________________________

 

Unholy Trinity “So You Think You Can Dance”

Autor: Unholy Trinity

Laval: Kärt Koppel, Birgit Plaser, Daniela Privis, Annabel Tanila

DJ: Stefano Mattozzi

Kunstnik: Kristel Zimmer

Video ja valgus: Mikk-Mait Kivi

Kestus: 40 min

Esietendus: 16.veebruaril 2023 Sõltumatu Tantsu Laval PREMIERE programmi raames.

Lavastust on toetanud Eesti Kultuurkapital ja elektron.art

PREMIERE`23:

Nüüdistantsu uute tulijate platvorm PREMIERE tutvustab sel aastal Unholy Trinity (koosseisus Annabel Tanila, Daniela Privis ja Kärt Koppel) ja Liisi Hinti debüütlavastusi.

PREMIERE on sari lavastajadebüüdiks, mis pakub professionaalset platvormi koreograafidele loomaks oma esimest liikumisel põhinevat lavastust.

Liisi Hinti “Ka vaikus oli väljakannatamatu” ja Unholy Trinity “So You Think You Can Dance” esietenduvad Sõltumatu Tantsu Laval koreograafidebüütide sarja PREMIERE raames 16. veebruaril samal õhtul. Etendused 16. – 17. veebruaril ja 6. – 8. märtsil. 7. märtsi etendusele järgneb arutelu, mida viib läbi Siim Tõniste.

Liisi Hint “Ka vaikus oli väljakannatamatu”

Kiht kihi haaval.

Löök löögi järel.

Üha valjemaks.

Kas kuuled?

Kõlab nii, nagu valulävi on peaaegu ületatud.

Tantsulavastus “Ka vaikus oli väljakannatamatu” otsib vastust küsimusele, kas läbi haavatava ja keerulise seisundi on võimalik leida uut väge ja võimu.

Laval kohtuvad kaks keha. Balansseerides mugavuse ja ebamugavuse piiril, õrnuse ja rünnaku vahepeal, otsivad nad viise, kuidas sisemaailma keerdkäikudest leitud absurdi välispidiseks pöörata. See on justkui nende isiklik ülestunnistus, millega nad soovivad dialoogi alustada nii iseendi, teineteise kui ka publikuga. Ühest korrast aga ei piisa ning antud korduvuses tekkinud rütm jääb ruumi kinni, hakates kajama, võimenduma ning muunduma. Kas nad annavad võimaluse end selle abil ennast vabaks lasta? 

Sest kuigi koorimine on kurnav, on vaikus veel talumatum.

Liisi Hint (1994) on arhivaar ja esimesi samme astuv tantsukunstnik, kes läbi isikliku kehalise ja meelelise kogemuse kirjeldamise püüab lahti mõtestada ümbritsevat absurdi. Hint tegeleb teemadega nagu identiteet, ebamäärasus, häbi, nähes uurimuse keskmesse seatud keha kui midagi personaalset ja samal ajal ühiskondlikku. Ta lõpetas 2022. a. suvel  etenduskunstide bakalaureuseõpingud Berliini Kunstiülikooli tantsukeskuses (HZT), püüdes kunstiliste avastuste käigus leida ka sidet varem Tartu ülikoolis omandatud ajaloo erialaga. Hetkel teeb Hint koostööd kursusekaaslase Maria Ladopoulosega. 

--- 

Unholy Trinity “So You Think You Can Dance”

SO you think you can dance

So YOU think you can dance

So you THINK you can dance

So you think YOU can dance

So you think you CAN dance

So you think you can DANCE

“So You Think You Can Dance” on Unholy Trinity debüütlavastus, mis on inspireeritud mitme Emmyga pärjatud samanimelisest tantsusaatest. Fiktiivse ja reaalse maailma emulsioonis otsivad kunstnikud koos professionaalse tantsuõpetaja Birgit Plaseriga põhjuseid tantsumaastiku killustumisele. Etendusruumi luuakse meelelahutus-simulatsiooni, mis ärgitab publikut empaatiaharjutusele: “Kuidas leida endas huvi selle vastu, mis tundub vale, igav või mõttetu?” Akadeemilise tunni jooksul kehastuvad etendajad saatejuhtideks, -külalisteks, -kohtunikeks, -võistlejateks ja -tehnikuteks. Vaatajal on võimalus kaasa elada traagilisele eduloole.

Teose loomist on mõjutanud mõtted mõtlejatelt Michel Foucault, Bojana Kunst, ABBA, Jean Baudrillard, Wolfgang Amadeus Mozart, Michael Göbel, Kai Valtna, Raido Bergstein, Birgit Plaser, Kärt Koppel, Daniela Privis, Annabel Tanila, Stefano Mattozzi, Mikk-Mait Kivi, Kristel Zimmer, Kärt Kelder, Ziwe, Fumudoh, Krõõt Kiviste, Markus Monak, Janet Jackson, Laura Sinimäe, Samira Elagoz, Ruslan Stepanov, Jengi, Billie Eilish (täieneb jooksvalt)

Unholy Trinity on kolm alustavat ja kõike keskpäraselt oskavat  tantsukunstnikku, kes ei kohku millegi ees tagasi. Nad julgevad ja tahavad proovida seda, mida varem ei ole proovinud, katsetada seda, mida pelgavad, pingutada, et mitte end korrata ja kogeda selleks, et jagada. Getter Jaani ütleb: “Elu on teater!” ja Unholy Trinity kirjutab sellele alla. Kui mitte tantsijate, siis vähemalt paberitega tantsuõpetajatena.

Unholy Trinity on oma maja ehitanud eˉlektroni festivalil “Nature as Magic”, pidu ja sünnipäeva pidanud Made in Estonia maratonil Kanuti Gildi SAALis, välja andnud oma raamatu performatiivses raamatupoes “Kausaal”, merchi tootnud elustiilifestivalil “Kasaganaan”, otsinud metseeni Maardu Dekennaalil, plaate keerutanud Tidi&Bande debüütplaadi “Hommikpäevõhtuöö” esitlusel ning korraldanud avaliku auditioni Greenfieldil Sõltumatu Tantsu Laval.

Unholy Trinity on Annabel Tanila, Daniela Privis ja Kärt Koppel.

Annabel Tanila on Saaremaalt pärit, Viljandi kultuuriakadeemia tantsueriala lõpetanud alustav etenduskunstnik, kes aktiivselt tegeleb kunstniku ego surma küsimusega. Ta uurib seda improvisatsiooni ja juhuslikkuse kaudu. Tema loomingut iseloomustab meeleolu tekitamine (teisisõnu vastava vaibi tekitamine) ja hirmutu po***ism. 

Daniela Privis on noor tantsukunstnik, keda huvitavad vormimängud ja pop-kultuurist pärit vaatemänguliste lahenduste lavale toomine. Talle meeldib distsipliinide vahel ujuda ja otsida inspiratsiooni sotsiaalmeedia trendidest. Tema visuaalset käekirja võib kirjeldada naivistlikuna, kohati naeruväärsena. Danielale meeldib uurida elu ja kunsti vaheliste piiride sulandumist.

Kärt Koppel on noor etenduskunstnik, kelle peamiseks töömeetodiks on otsimine. Otsimine, sest see tundub olevat parim ravim ignorantsuse vastu. Teda huvitavad pop- ja kõrgkultuuri vahelised äärealad, mida ta uurib teksti, sotsiaalmeedia ja etenduskunstide kaudu. Kärdi tööd on kontoriesteetilises kastmes haudunud ideed, kontseptsioonid ja vormimängud.

Two body orchestra - Roosna&Flak/Sõltumatu Tantsu Lava

 

Lavaltoimuv läheb liikvele, nagu science fiction - räägitakse “koodist” ja mängitakse helidega... Kui  sellele lavastusele kirjutatud tutvustavat sisukirjeldust lugeda (enne vaatamist), ei saa eriti midagi aru, mis ikkagi etenduses laval toimuma hakkab, mis on selle sisuline suund ja kas on üldse sisu või on tegemist puhta ambiendi-kogemusega, tunnetusliku elamusega, ilma loo ja millegigi reaalse sidususega. See lööb minu puhul alati alarmkella tööle - kas ikka tahetakse üldse midagi öelda? 

Teisalt jällegi tants kui kunstivorm vaatajale on alati tegelikult tõlgendamise küsimus ning kui kõik tegijate poolt ette ära rääkida, siis jääb vaatajal see oma avastus ning kunsti- ja eluvaheliste siduste/paralleelide tegemise rōõm saamata. Seega palun siinsetki võtta kui minu tõlgendust. Iga vaataja arvamus on õige. Iga vaataja liigub siin ise tantsijatega koos enda teekonnal. Ja sedasi saab nautida justkui enda peas tõlgendatava kaasautoriks olemist. 

Mina kujutasin ette neid kaht tegelast laval kui antikehasid, mis on sattunud inimese organismi... tead ju neid imelikke helisid, mis dokumentaalfilmidest on tuttavad, kui arstid inimeste siseorganeid "külastavad"... ka siinsed 2 oleksin nagu liikumas seal soolikate, lihaste, rasva ja kõõluste vahel mööda trakte, torusid ja kokkupressitud siseorganite vahesid. Vahepeal nahale lähemal, siis on valgus tugevam, siis jälle sügavamal, hämaramas. Vahepeal kostuvad kusagilt “väljast” hääled, ka inimeste kōnet, aga see kõik on kusagil... kaugel - kehast väljaspool. Ja meie vaatajatena olema ka seal "sees", sest kuuleme ja kogeme kõike koos nende "antikehadega".

Järsku teekond lõpeb, tehakse 40 kätekõverdust ja algaks nagu uus lugu, kuid kui juba oled teatavas mõttevoolus, siis mōtestasin sellegi sidusaks eelnevaga ning tekkis hoopis uus teooria... Võibolla on nad hoopis “heli” kehastus? Ja nüüd pääsesid nad kehast välja... Ja see heli hakkas nagu õhust tühjenev õhupall mööda seda ruumi visklema, põrkuma ja suunda otsima. Kuniks ka see teooria ammendas end ning sain aru, et vōib-olla see polegi siin üldse kindla "dramaturgiaga" tants, vaid puhas kehade keemia. Kuidas need kehad koos helide ja valgusega silmadele ja kogu atmosfäärile “muusikana” mōjuvad. 

Etenduse alguses jälgisin Kenneth Flak’i. Ise tantsiva (okei.. "endise" tantsiva) mehena tundus huvitav tema kontroll oma keha üle ja selle liigutamisel erinevate tantsustiilikomponentide sidumine voolavasse lüürilisse moderntantsu. Näiteks võis seal aduda pop and lock'i, oma teatava animeeritud hetkeliste peatustega ja siis edasiliikumisega. Aga vaikselt võttis Külli Roosna tähelepanu üle ja domineeris kuni lõpuni (tundus, et Kennethi nähtav taandumine toetavamaks, jälgivamaks pooleks oli veel üks mõtestatud osis, kuigi seda ühekordse vaatamise põhjal enda vaatamisõhinas seostada ei osanud ning liigitasingi pigem meisterliku partneri ansamblitunnetuse tekitamiseks ning ühtlasi oli ka vaja selle valguse ja helimaastiku kontrollijat). 

Kuid ülevaatlikult tahaks eraldi välja tuua, et see oli nii silmipaitav - vaadata sellist tantsu. Kohati sünkroonis, mis omakorda mõjus nagu riimid luules. Siis jälle eraldi - vabavärsis... Ambientatiivne tervik - kahe keha orkestri sümfoonia, mitte niivõrd "lugu" kui selline. Ent teatrist (jah, ka tantsuteatrist) lugusid otsivale maailmaavardav. 

See tund aega, mille etendus kestab, läheb nii kiiresti, pakkudes ka mõned muigamised, irooniat, mis mõjub nagu mittetaotluslik, kuigi ilmselgelt on siiski taotluslik (jalatsitega petanque’i-mäng või ka näiteks need juba mainitud esmapilgul justkui uitmõttena vahelelõigatud kätekõverdused). Kuna ma ei teadnud tehnoloogiaga seotuse tausta, siis viimaste stseenide eel käte ja jalgade ümber andurite/sensorite(?) äravōtmine mõjus kuidagi seosetult ja isegi grammivõrra liiga pikalt, aga see on tervikust nii väike osa, et ei lähe arvesse. Seevastu on kasutatud visuaalselt kaunilt (koos vastava valgusega) ning mõnuga kiirustamata akrobaatikat. Lisaks ka tekstilised väiksed sutsakad, kellele segamaks, kellele sidumaks oma mõtteid parajasti kogetavaga. Jõudes päris lõpuks välja universumisse - päikseni. 

Tagasivaatena jõudsin oma esialgse teooriani ringiga tagasi... kas see polnudki teekond kehasisemusest sinna kaugele välja... science fiction! Ja tervik ongi see "kood". Kood, mida on põnev (ja ilus ka) lahti muukida!

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Kris Moor'i tehtud fotod):

“Kuna igaüks meist oli mitu, oli juba tegemist kena hulgaga.” Deleuze/Guattari

“Two Body Orchestra” on hübriidne kontsert-tantsulavastus, mille keskmes on kehad.

Kehad kui organitest, impulssidest, tehnoloogiatest ja väljamõeldistest koosnevad võrgustikud – orkestrid iseenesest.

Lavastuses viiakse kehade ja tehnoloogiate vahelised erisused piirini, kus vaevu hoomatavad liigutused, nagu  hingamine, väike kehaasendi muutus, hakkavad mõjutama ja looma heliruumi.

Balanseeritakse maagia ja teaduse piirimail, jättes ruumi nii intensiivsusele, haavatavusele kui ka imekspanule.

Koreograafia ja esitus: Külli Roosna ja Kenneth Flak

Helidisain ja muusika: Kenneth Flak koostöös Külli Roosnaga

Valguskujundus: Kenneth Flak

Valguskujunduse konsultant: Thomas Dotzler

Kostüümid: Ursula Mängel

Tarkvara looja: Kenneth Flak

Produktsioon: Roosna&Flak

Kaasprodutsendid: Sõltumatu Tantsu Lava, Scenekunst Sør, Dansearena Nord

Esietendus: 7. oktoober 2020, Sõltumatu Tantsu Lava

Aiapäkapikk - Sõltumatu Tantsu Lava

Ma ei tea, kuidas Sina suhtud aiapäkapikkudesse, aga minu jaoks on nad alati olnud üks kahtlane rahvas. Ikka selline pokerface ees ja isegi kummaline irve näos, aga ise sõnagi ei ütle. Ja kui hetkeks selja pöörad, on nad märkamatult asukohta vahetanud nii, et isegi sussisahinat niitmata murul pole kuulda.

Ja sellest hoolimata pakkus Kadri Sireli Aiapäkapikk üllatuse, et ta ongi hoopistükkis selline negatiivne tegelane ja kaugeltki mitte nunnu nukukene, kes aia üle valvet peab ja kõiki inimesi ning aias toimetavaid väikeloomi ning putukaid kaitseb...

Sellest annab aimu ka raadiolaineid (või paralleeldimensiooni?) imiteeriv ning selgelt "häiritud" helilooming (autor Endamisi Salamisi), mis tegelaste toimetusi alguses saadab. Ja see annab selgelt mõista, et kõik siin pole täpselt selline, nagu silmale esialgu paistab.

Ei, "Aiapäkapikk" ei andnud vähemalt minule end lihtsasti kätte. Ka see oli mingis mõttes üllatus, et ootasin "tantsu"etendust, ent "tantsu" on siin vaid näpuotsaga. Tegemist on millegagi, mis on nii kaugel "kastist väljas", et sellisele ühest žanrimääratlust ei oskagi lõppude lõpuks anda. Ega ei peagi ju, aga elamuse peegeldusel annavad teatud raamid paremini edasi kogetut. Seega katsun läheneda kihte laiali lammutades sellele siiski, et (8nurkne!) "kast kogetule ümber ehitada".

No kahtlemata on tegemist füüsilise teatriga. Sisaldades tantsulist liikumist ajuti tegelaste enda poolt kui ka tervikpildis ansamblina. Maskiteater... ja maskidki ju tekitavad teatavat distantsi tegelaste suhtes ning "kahtlustusi" (miks nägu on varjatud? liikumatu miimika näol ei anna võimalust tõlgendada tüübi motiive ja tegutsemissiirust). Performanss, ehk etenduskunst - just kunsti tajusin selle teose olemuslikkuses - liikumise kunsti või pigem liikudes luues kujutavat kunsti. Poliitiline teater - kahtlemata, juba ainuüksi temaatika "puit" lööb praeguses Eestis kõik selle žanri kellad punaseks pluss pööraselt piiksuma. Psühholoogiline teater - manipulatsioon, allegooriad, mäng inimestega... suures osas läbi füüsilise, ent ka natukene on kasutatud sõnu. Sõnu küll just täpselt nii palju, et vaatajas veel omakorda mõtteid ja sidususi tekitada. Anda võimalust ära tabada päkapiku mõttemaailma, kuigi, oleme ausad, samaga tekitades omakorda küsimusi või pigem tõlgitsusvõimalusi ja kihte veelgi juurde.

Eks füüsilise teatri puhul saabki tänu vaatajalt eeldatava tõlgenduse, igast "kogejast" niiöelda teose kaasautor. Läbi silmade ja kõrvade saadud impulsid loovad ajus loo iseenda vastaval hetkel avatud meelest ja meelelisusest ning vastavate teemadega kursisolemisest lähtuvalt, ehk sellest kui lähedalt see vaataja hinge puudutab. Ühtlasi teeb juba ainuüksi selline eeltingimus füüsilisest teatrist teatri "mõtlevale inimesele". Ja seda oli kahtlemata ka STL-i ja Kadri Sireli "Aiapäkapikk".

Fotografiska ja STLi sisehoovis istet võttes torkas esimesena silma suur uks, millel sada "exit" märki. Lugu läheb lahti lähteülesandega, mida aiapäkapikk ringisagivatele inimestele annab - ehitada 8 nurkne kasvuhoone. Ei õnnestu see ei üht, ega teistpidi. Inimesed töötavad kui silmaklapid peas. Närviliselt. Ja kuigi neil on need sada exit-märki, et oma oravarattast iga kell väljuda, et näe nad neid, vaid üritavad iga hinna eest päkapiku käsku täita. No kas ei tule tuttav ette päris elust!? Keegi on ikka kusagil kõigil, kelle käske-soove-nõudmisi on vaja täita... olgu see või ühiskond või sisemine sundlus... kuigi tegelikult on selleks tavaliselt ikka keegi teine inimene... keegi "aiapäkapikk", kes on kusagil ja isegi ei tohiks mõjutada kuidagi igapäevaelu, aga näed - mõjutab ja kuidas veel!

Ka nende inimeste käitumismustritest võib lugeda ühtkomateist. Kuidas nad omavahel suhestuvad, kuidas liiguvad nii, nagu "sellises olukorras liigutakse" või tehakse koostööd või vastupidi.

Kusagil keskel paljastab aiapäkapikk oma tegeliku mõttemaailma. Miks ta neid "puid metsast ära toob". Ühtlasi muutuvad inimesed "poliitikuteks" - nüüd on ka nendel "maskid ees" ja tegutsemine läheb edasi teise hooga. Nüüd on nemadki natuke nagu "aiapäkapikud"... Tõlgendusi saab siit kujuneda mustmiljon. Kas see, et ta "lageraiet" korraldab, on tõesti põhjendatud "puude armastamise ja kaitsemisega" või põhjendab ta seda niimoosi iseendale? Või on see jällegi osav näide teistele silma puruajamisega? Rumal on ju see, kes enda kaitseks seletust ei leia. Kaval autor ka, kes nii mitmetasandilise psühholooglise tõlgendusvõimaluse suudab luua. Nagu osav horoskoobikirjutaja -igaüks ju leiab neist lugudest enda elu, mõtete või tähelepanekutega paralleele tõmmatavad seosed.

Kaval on Kadri ka sellepoolest, et on kutsunud kokku sellised nimed, kes vähemalt siinkirjutaja jaoks siiani on oma tugeva lavalise kohaloluga mingi teatava seletamatu x-faktoriga, mis nagu magnetina vaatma kisuvad. Arolin Raudva ja Kaisa Kattai eeskätt. Iga nende pilk, olemine ja valik annab füüsilisele juurde ning lummutab neid jälgima, nende tegutsemisega kaasa minema. Nüüd saab sellesse nimistusse lisada ka siit lavastusest avastatud uue etendaja, keda (minul) varem pole õnnestunud näha - Valeria Januškevitš. Valeria, eriti kui ta oma punapäise Angela Merkeli "õe" näo ette pani ja ühtlasi Arolin ning Kaisa "meesteks olid muutunud", siis tõmbas oma kehalise (järelmuljena tegelikult nurgelise) plastikaga või siis näo ja keha kakofooniaga tugevalt just seda, pigem hoopis britilikku ja kas ehk isegi kõrki naispoliitikut jälgima (noor Thatcher?). Joonas Tagel oli freeeky oma kollase habeme ja juustega maskis! :) Ja kui ta kasutas seal üht kummalist kõndi kohati, viis see mõtted tema keha liikuvus(võimekus)ele, mis omakorda tekitas kahjutunde, et siin selles kunstivormis tantsu rohkem ei kasutata... Kuigi õnneks tekkisid tantsulised assotsiatsioonid ka näiteks sellistest "piltidest", kui tantsijad neljakesi koos saepinki jäljendasid või labürindi lõid ja sellest siis teed välja otsisid. Sest eks me "inimesed" olemegi sellised, kes enda elu oskavad keeruliseks elada. Õnneks ka oma enda kokkukeedetud jamadest tee välja leida. Seejuures justkui vajame, et keegi meid suunaks, käseks, pooks ja laseks, kuigi arvame, et seda ei taha. Ja nõnda lasemegi ennast oravarattasse... Mõni "aiapäkapikk" on alati, kes on nii osav, et suudab teised liikuma panna nii, nagu tema seda soovib. On see siis raha... aga kui sügavamalt asjale järele mõelda, siis pigem siiski strateegilised oskused ja mõjujõud. Ragnar Uustal, kes siin "kogu kurja juure" kandjaks, ehk kavalaks manipulaatorist aiapäkapikuks, tundus pärast lavakat väga ühenäoline ja tabasin rohkem kui korra end mõttelt, teda laval vaadates, kui ühekülgseid rolle saab ta oma lavakarjääril tegema... ent siin on ta järsku hoopis teiseks muutunud. Ja ma ei pea silmas seda, et ta ju esitabki oma rolli maskis... ei. Poleks näiteks kunagi arvanud, et seal maski taga on tema, kui poleks teadnud. Aga lisaks veel mingi teatav küpsus, mida pole varem temas näinud. Tahaks Ragnarit kohe uuesti mõnes "maskita" rollis ka näha, et saada kogetule kinnitust... nagu vaataks midagi "värsket". 

Hinnang: Ma ei hakka seekord numbrilist hinnangut panema, sest see poleks aus draama- ja/või tantsuetendustega sarnasel skaalal ei üht ega teistpidi. Seega piirdun öeldes, et minul oli huvitav. Huvitav oma enda mõtetes sobrada ja Kadri Sireli omades ka, isegi kui need läksidki kaugelt kaarega mööda sellest, mida autor tegelikult öelda tahtis, leidsin ma enda arvates kasvõi illusioonid taotlusest üles. Ja see kõnetas mind. Tantsulises/liikumislikus mõttes oli siin kritiseerimist väärivat ju küll, aga tegemist ju esietendusega ning mul puudub ka Kadri esteetilise perfektsionismitaotluse tasemega varasem kokkupuude. Võib ju olla, et siin seda taga ei aetudki. Sellisel juhul vinguksin kõvema häälega. Aga panen selle "esietenduse" arvele. Näiteks aegluubist üleminekud tavakiirusele, need ei olnud tervikpildis silmale päris sujuvad ja läbivalt ühtlased või siis uute liikumuslike vau-efektide või loominguliste kombinatsioonide puudumine, ehk kogu nö. koreograafia koosnes sellisest, mida juba varem ka osistena näinud. Kuigi sellest jällegi pole midagi, sest siin oli see kõik täiesti uutmoodi kokkuseotud ja nagu öeldud, siis hoopis uues teatrižanris. Lisaks kõik need osised siiski olid kogu tervikloo teenistuses ja see paitab nii silma kui ka annab hoogu mõttevoolule.

PS. Siinkirjutaja pole näinud Kadri Sireli varasemat GnoomFM etendust "Kuidas ehitada aiapäkapikku?" ja kuigi see võiks rikastada kogupilti, siis tegelikult oli mõtteline järg, ehk "Aiapäkapikk" jälgitav ka laiemat tausta teadmata.

Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed Kris Moor'i tehtud fotod on pärit STL-i FB seinalt):

AIAPÄKAPIKK

Kadri Sirel

Sõltumatu Tantsu Lava, Fotografiska ja Telliskivi Loomelinnaku suvelavastus

Miks tabab inimest sageli kirg ehitada ja luua midagi uut? Miski üleloomulik tõmme materjali poole, millest võib kergesti saada sõltuvus. Ei ole midagi joovastavamat kui värske puidu lõhn. See meelitab, lummab ja hüpnotiseerib. Ehitada maja, ehitada aed, saun, puukuur, veranda, laud, tool, trepp. Lõppu ei näigi tulevat. Ja kui kõik on valmis, jääb veel paigutada aia õigesse nurka aiapäkapikk, kes iga su õnnestumisel ja ebaõnnestumisel silma peal hoiab. Sind kiidab või hukka mõistab.

Tantsulavastus “Aiapäkapikk” on kummastav armastuslugu ehitamisest. Loo keskmes on salapärane Aiapäkapikk, kes jagab oma isikliku raadiosaate GnoomFM kaudu äraspidiseid juhiseid, kuidas ehitada tuleks, ning valib muusikat, mille rütmis ehitama peaks. Nõnda kujuneb müütilisest kangelasest hoopis triksterlik diktaator, kes on varjatud groteskse maski taha. Lavastus võtab luubi alla ühiskondliku edasipürgimise ning levinud mõttemustrid. Kas pidev ehitamine on edu või salamisi ligihiiliv langus ja häving?

AIAPÄKAPIKK on järg tantsulavastusele “Kuidas ehitada aiapäkapikku?” – eelneva lavastuse nägemine ei ole antud kontekstis vajalik. Vaatama on oodatud kõik!

Lavastaja: Kadri Sirel

Etendajad/tantsijad: Joonas Tagel, Kaisa Kattai, Valeria Januškevitš, Arolin Raudva

Aiapäkapikk: Ragnar Uustal

Lavastuskunstnik: Helena Keskküla

Helilooja: Endamisi Salamisi

Valguskunstnik: Karolin Tamm

Lavastuse tehnik: Marko Odar

Helitehnik: Hendrik Põlluste

Kunstniku abi: Teele Kumm

Toetajad: Eesti Kultuurkapital, Telliskivi Loomelinnak, Fotografiska Tallinn
Esietendus: 30.07.2020 → STLi ja Fotografiska hoovis
Kestus: 1h

Between dreams and drowning - Paide Teater / Sõltumatu Tantsu Lava

Hei! Lepime kokku, et see siin ei ole kriitika eks! See on peegeldus, sest inimeste elu ei saa kritiseerida.

Ärkasin kell 18:46 ja automaatselt sisenes süsteemi paanika - teater algab kell 19 ja mina alles põõnan... Olin pannud kella tirisema kella 18ks, et enne teatrit dušialt läbi hüpata ja midagi hamba alla võtta, aga panin unes tirina kinni ning magasin süüdimatult edasi. Viimase kuu jooksul olin nädala Singapuris, ehk Eesti ajast 5 tundi ees, siis nädala Eestis, millele otsa 2 nädalat Kalifornias, ehk 10 tundi Eesti ajast taga. Nüüd on organism nii sassis ja kuidagi ei saa õigesse rütmi tagasi. Nõnda magan öösiti 3-4 tundi ja siis õhtu hakul on jälle uni platsis, kui pimedaks hakkab minema. Unenäod olid igatahes sekundiga silmist pühitud, minuti pärast olin autos ja 1900 sisenesin Telliskivis asuvasse Sõltumatu Tantsu Lava fuajeesse. Uhh, mind oodati ära... Ok, see tunne oli veel segu und ja reaalsust... sest tühja nüüd minu pärast etenduse algus hilines :)

Lavastuse autorid, lavastajad ja etendajad Steffi Pähn ja Ursel Tilk on kursaõde ja kursavend viimase Tallinna Lavakooli lõpetanud, 28ndast lennust ja sama lennu teisi lõpetajaid võis ka publiku seas näha. Ma hakkan vist vanaks jääma, aga see mõjub kuidagi nii südantsoojendavalt. Kui meid lõpuks saali lubati, oli Ursel seal juba laval ja Steffi istus publiku poolel patjadel. Saal läks puupüsti täis ja etendus sai alata.

Tegelikult oli mul millegipärast jäänud mulje, et tegemist saab olema tantsuetendusega (kas ehk sellepärast, et tegemist on Paide Teatri ja Sõltumatu "TANTSU" Lava kaasproduktsiooniga?), aga esimene asi, mida saali sisenedes märkasin, olid Urseli jalas olevad saapad - nendega ju küll mingiks eriliseks tantsuks ei saa minna... :)

No tantsuks läks küll, sest etendus sisaldas mitmeid, et mitte öelda ohtralt, tantsulisi lõike ja liigutusi. Elutants, mis saatis sisulist-sõnalist poolt. Kas mitte meie kõigi elud ei ole natuke nagu tants - vahepeal valss, siis tango, siis jälle pöörded, millel otsa moonwalk või lüüriline moderntants... Ok, ärme kaldu filosoofiliseks, kuigi just filosoofilisena see kõik kokku tunduski. Nimelt siltide armastajate jaoks võiks seda segu sõnadest ja tantsust ning sisust nimetada žanri mõttes koreograafilisbiograafiliseks etenduskunstiks.

Alguses Ursel joonistab meile ruumi silme ette, kus asub diivan ja kus asub kapp - umbes nagu Von Trieri Dogville, ainult gramm veelgi kangem, gramm veelgi enam vaatajalt fantaasiat nõudev, ehk ilma mahajoonistatud kontuurideta. Ja kogu lugu ei anna end kergelt kätte. Ursel paneb oma puzzlet tükk tüki haaval kokku, et seda pilti paljastada, mida ta öelda tahab. Ja see mida ta jutustab on ühe armastuse lugu. Nähtaval kohal keset lava on ka saksofon - pill, mida kasutatakse rohkem "SOOLO" kui orkestripillina... vihje(?) või siiski lihtsalt see on Urseli pill(?) Saksofonihelidega on kahtlemata hea viia atmosfäär bluusi ja sellest hiljem välja arenenud jazzi lainele... Sensuaalne on see pill ka... Ja nagu peatselt selgub, ongi tegemist õnnetu armastuslooga... "elubluus"... Urseli lavakeel on seejuures väga tundlik, et mitte öelda pisut närvilinegi - selgelt tekib tunne, et ta on siin jagamas midagi isiklikku, tükki oma hingest. Ja sellele, ajalises mõttes veel üsna lühikesele suhteteekonnale, võtab ta vaataja kaasa. Loomulikult kui too on valmis minema...

Läheb pea pool etendust, enne kui "elutantsu" siseneb ka Steffi. Kohe muutub etendus veelgi sõnalisemaks kui varem. Mingis mõttes kogu etenduse aja liigub see füüsiliselt üha sõnalisemaks ja samas muudkui intensiivistub.

Steffi sisenemine algab pauguga - saame teada, et siin laval tegelikult oleks pidanud olema üks teine tüdruk... See üks lause tekitab terve universumi kogu lavaloo kõrvale. Pähe tulvavad küsimused ja arusaamised. Ilmselgelt oleks see kogu lavastus hoopis midagi muud kui meie ees oleks tantsukunstnik ja näitleja... Nüüd siis hoopis kaks näitlejat. Samas paratamatult tekib tunne, et Steffi tuli kursavennale toeks. Ja sellepärast ei ole siin mitte ühe ja teise inimese lood, millest kokku tekib üks suur armastuslugu. Siin on kahe inimese lood. Kahe eraldi inimese lood, mis puutvad küll põrkudes (läbi näitlejakooli), aga ei segune mitte eluliselt, vaid käesoleva lavastusena. Seal on vaks vahet. Ka Steffi tantsib ja jutustab ühe elulise armastusloo, mis oma ajalise distantseerituse ja loo äratuntavuse ning dünaamlisuse tõttu tundub nüüdseks nii temale endale kui ka seda kuuldasaavatele koomilisena, kuigi tegemist on ka teatavas mõttes õnnetu, ehk ühepoolse armastusega.

Steffi mäng on palju mängulisem ja mitte nii sügav, aga seda jõulisem. Ta kontrolliks nagu ennast ja oma tundeid nii, nagu ta parajasti välja tahab paista. Ursel seevastu oli habras ja jättis mulje, nagu see, mida ta näitab on päris. Steffi näitamisviis on teatraalsem. Sõna jõu taha peituv. Sellel ajal kui Steffi on fookuses ja esitab oma lugu, on Ursel ka laval ja jälgib ning on isegi partneriks Steffile kusagil taamal. Steffit me Urseli loo ajal ei näe. Seegi on tundeerisus, mis tekib neid kaht poolt sellest etendusest vaadates.

Steffit kuulates tekkis selline tunne, et mingi ring sai nüüd täis. Oli vist esimene kohtumine selle 28.lennu kursusega. Etenduse nimeks "Impeerium", kui nad rääkisid, millist teatrit nad tahavad tegema hakata. Ja nüüd toob juba nii mõnegi rolli teha jõudnud noor näitlejanna ridamisi välja oma esimesi samme teatriteel - rolle, mida ta on jõudnud praeguseks elustada. Armsalt naiivne tundub see lõik kunagisest kursatööst, võrreldes preaguse reaalsuse ja kogemustega näitlejaga. Isiklikus plaanis, kogu sellel teekonnal läbi Urseli ja Steffi kooliajast tänaseni, on nad olnud kahtlemata (mitte ainult oma kursuse näitlejatest, vaid üldse Eesti noortest näitlejatest) minu lemmikute seas. Selles käesolevas etenduses pakub Steffi ühe lõigu, ütleme ühe stseeni, mis jääb kindlasti veel kauaks meelde ja mingis mõttes ilmestama ka seda peatselt lõppevat teatriaastat (üks aasta lemmikuid stseene üldse!)... Pean silmas seda kui ta räägib oma osatäitmisest Tšehhovi "Kajakas" ning ei saa kuidagi sõnu välja "milline oli Maša?" Eesti teatri avangardsem pool on ka hetkel teelahkmel - otsimas oma sõnu... pärast NO lõppu, Von Krahli uuenemist ja peatset tuhast tõusu, Vaba Lava skandaali ja teatavat rahutust ning üleminekuperioodi ning Kanuti Gildi segaputru, sest keegi peab ju kogu selle uuenduslikuma ja etenduskunstilikuma teatri läbi vedama uude aega (ehh, ka STLi abiga!)... okei... see seos võib näida kaugeltotsitud ja meelevaldne, ent ometi nii ma seda paralleeli vaadates tõmbasin. Sest see, mida need 2 noort siin oma jõududega on kokku loonud, on jälle midagi uut, ent ometi ka selgelt seotud sellega, mida nad oma kooliaegsetes diplomilavastustes tegid, ehk "jagasid iseennast" - meenuta kasvõi "Impeerium", "...ja peaksin sada surma ma..." ja "Kogudus"... sellesse ritta sobitub ideaalselt ka "Between dreams and drowning".

Hinnang: 4

Nii meeletult sümpaatne tundus see tervik. Esimeses pooles ma veel päris ei vaimustunud, ei haakunud etendava inimese armastuslooga, selleks oli vaja neid teise poole teatritee kogemusi, millest ise on saanud osa, et tõmmata mindki lähemale lugude sisekliimale. Kui ma sealt saalist kargesse Eesti novembriõhku sisenesin, oli mul sellest hoolimata, et olin jope teatrisse joostes kiiruga autosse unustanud, soe tunne sügaval südames. Olin nagu saanud kokku heade sõpradega, kes oma südant puistasid, samas tundsin kaasa millelegi, mis on päris. Kuigi vabalt võib-olla oli see kõik siiski vaid teater? Kõigepealt nuttev ja siis naerev mask, millest kokku tekkis tervik, mis pakkus elamuse. Elu on nii lõpmata imeline. Kunagi ei tea, mis järgmise nurga taga juhtub.

Nii ma sealt siis sukeldusin jälle Pöffilaintesse, et mitte öelda "uppusin" filmidesse... Ja üldsegi - kuidas nad teadsid? "Between dreams and drowning" indeed...

Tekst lavastuse kodulehelt (fotosid Tallinna etenduselt ei leidnud, seega kasutasin enda omasid):

Between Dreams and Drowning

Steffi Pähn, Ursel Tilk

Autorid ja laval: Ursel Tilk (Paide Teater), Steffi Pähn (Nuku)
Dramaturgid: Maike Lond Malmborg ja Alissa Šnaider
Valguskunstnik: Karolin Tamm
Helikujundaja: Kenn-Eerik Kannike
Produtsendid: Harri Ausmaa (Paide Teater), Triinu Aron (STL)
Projektijuht: Carolyn Mets
Esietendus: 20.11 kell 19.00 Paide Muusika- ja Teatrimajas
Kestus: 75’

Paide Teatri ja Sõltumatu Tantsu Lava koostöös jõuab lavale Ursel Tilga ja Steffi Pähna tantsulavastus “Between Dreams and Drowning”.

Armastaja jääb alati “nilbeks”. Ta teeb ennast lolliks, ta alandab ja naeruvääristab end kisades ma-armastan-sind – tühja tähenduseta sõnumit, mis ei sisalda mitte midagi muud peale iseenda. Justkui mantra, rituaal, mille ainus mõte on õigustada armastaja enesealandust. Nagu näitleja õudusunenäos: seista rambivalguses teadmata teksti, misanstseene ega rolli, abitu suur loom tammumas lolliks jäänuna keset puuri.
Umbes niimoodi analüüsib Roland Barthes armastaja subjekti oma “Armastaja diskursuses”, mille järelsõnas ta mõtiskleb selle üle, miks armastaja ei leia kohta tõsises akadeemilises arutelus, miks filosoofid ei julge teda süvitsi mõtestada – armastaja/armastus on banaalne, groteskne, sentimentaalne lollus – tabu, millel on oht haisema minna, kui teda liiga tõsisiselt võetakse. Tema koht on heal juhul fiktsioonis või lavalaudadel neljanda seina taga. Ta peab ilmtingimata olema pakendatud. Ilusti pakendatud. Distantsilt kannatab vaadata. Nii on turvaline. Nii ei saa sellega kokkupuutumine mindki labastada. Vaatamata sellele oleme vast kõik selle alasti tundega kokku puutunud ning sellele mõeldes halvab meid piinlikkus – see kuidas ma vihma käes tema nime karjusin, möödakäijad minu üle naermas, pole meenutamist väärt.
Või hoopis – see ei saanud ju olla mina!
Aga siin ta on, teie ees, kuskil unistuste ja uppumiste vahel. Halvatuna. Siiraste emotsioonide hallis tsoonis.

Lavastuse pealkiri ning idee sündisid Ursel Tilga (Paide Teater) ja Belgia tantsukunstniku Lore Borremansi mõtetest ja tunnetest. Samanimeline lavastus etendub hooajal 2020/2021 L. Borremansi lavastusena ka Belgias.