Ma olen tuul - Paide Teater / Vaba Lava

Fosse on üks kuratlikult keerukas autor. Kui ma esimest korda kuulsin, et Paide poisid võtavad ta käsile, ei saanud ma üldse aru - miks? Miks teha midagi raskesti seeditavat ja nišipublikule kui maailmas on nii palju huvitavaid näidendeid, mida meil pole veel lavastatud. Ei tea tausta, aga ju oli lavastaja Johan Elm'i jaoks idee fixe "Mina olen tuul" lavale tuua. Varem on Fosset Maarjamaal katsetanud närida vähemalt nii Lembit Peterson Theatrumis paaril korral (kaasa arvatud ka seda sama näidendit) kui ka Madis Kalmet Tallinna Linnateateris ("Sügise unenägu"), Heidi Sarapuu Variuses ning lavakooliaegselt ka Robert Annus VAT Teatris (ühislavastusena koos kursavend Uku Uusbergiga, kes targu toona võttis hoopis Albee enda lavastuse materjaliks). Minule pole ükski neist nähtud Fossedest meeldinud. Ainuke, kes ta minu jaoks "söödavaks" on siiani suutnud teha, on Tamur Tohver Polygon Teatris ja seda kavalalt ja kunstiliselt huvitavalt segades Mrožekiga lavastuses "Maja", ent ka selles mikstuuris oli just Fosse see nõrgem lüli...

Ja nüüd siis Johan Elm. Johan on selgelt "minu" lavastaja. Tema tundlik, ent ometi jõuliselt klaar väljenduslaad on jõudnud võita mu südame juba kõigest kahe tööga - lavakooliaegne "Noad kanade sees" ja tänavuaastase Kuldse Maski off-programmi eskiis, mille ta tegelikult valmistas ette vaid loetud tundidega. Kuid juba tõesti nende kahe tööga on ta minu jaoks end huvitavaks lavastajaks teinud. Just tema pärast eelkõige tahtsin siiski ka oma Fosse-eelarvamused alla suruda ning seekorset versiooni "Mina olen tuul"est vaatama minna. Üks Johani võimeid on keerulised asjad arusaadavaks muuta ning mis seal salata, lootus oli, et ta teeb seda ka Fossega.

Hmmm, kuidas nüüd võtta... Ka Paide poiste Fossega ma päriselt siiski rahule ei jäänud, aga... jah, Aga Johani võimekus minule Fosset lähemale tuua toimis. Ma arvan, et murdsin enda peas mingi teatud koodi, mis ka näiteks selle "Mina olen tuul" tegelikult võiks minu jaoks tööle panna. Nimelt terve etenduse aeg ei saanud lahti mõttest, et mis siis kui neid kahte meest mängiksid hoopis vanemad mehed? Näiteks Jaan Rekkor ja Ain Lutsepp? Või vähemalt üks vanem ja teine noorem? Kogu selle Fosse-rütmiga, oma mõminate ja jahhide ja ei'dega, mida korratakse iga repliigi vahele - need oleks nagu kaks karust kalameest paadis või pigem traaleril, mõlemad vähese jutuga tõsised mehed, aga üht neist painamas eksistentsiaalsed probleemid ja see paneb ta sõnu otsima... juttu tegema... leidmaks vormi end vaevavat sõbrale sõnastada... teine, tajudes sõbra vaeva, ei oska ka kuidagi turgutada teist rääkima ja siis see ongi selline mehiste meeste ebamehelikult habras vorm sõbraga suhelda... keset merd... kahekesi merel...

Tabavalt on seda kutsutud ka "mereltoimuvaks Godot'd oodates". Ei, ta ei anna end isegi nii lihtsalt kätte kui Beckett. See kihtide vahele peidetud lugu on pigem tundmustel töötav. Selle niiöelda tuumikloo jutustamisega on siin siiski saadud hakkama - see on isegi pisut liigagi ühemõtteliselt laval. Jättes siiski õige natuke ka igale vaatajale vaba voli tõlgendada seda nii, nagu ise soovib. Üks huvitavamaid teooriaid on minu arvates selline, et tegemist on tegelikult ühe ja sama, enesetappu teha kavatseva mehe kahe erineva poolega ning kogu dialoog on tegelikult sisemine dilemma, milles võitlevad kaks poolt - üks külg, mis proovib leida elust jõudu, teine, mis langeb üha sügavamale depressiooni.

Minule isiklikult siiski meeldib rohkem mõelda, et need seal merel olid kaks sõpra, kellest üks vaevu-vaevu saab üle huulte oma appikarje, sest ta on langenud apaatiasse ning isegi meri teda enam ei huvita, teine, kes neelab konksu alla ning proovib oma sõbrale sisendada elamise mõnu ning tuua välja häid asju, et teine leiaks oma mojo jälle üles. Kuigi, kas see on üldse võimalik, et keegi teine saab kedagi teist päästa? Mul on kartus, et sellisest olukorrast väljatulemiseks on ikkagi vaja inimesel endal leida üles see tee. Samas kui apaatses olekus ju "tee otsimine" polegi kellegi vastava meelelaadiga inimese võimete piirides... pigem võib vast see siis vaid "juhtuda kogemata", näiteks läbi armumise?

Elm'i lavastuses on minu jaoks mõned probleemid, mis on probleemid eelkõige minu enda jaoks. Mõni teine ei pruugi üldse suhestuda nendesse samalt pinnalt. Kuid lubage üks positiivne noot - tavaliselt maailmas mängitakse seda vaid natuke üle tunnipikkusena. Paide poiste Fosse on kodulehel eeldatavalt lubatud pooleteisetunnine - mis minu arvates on hädavajalik Fosselike rütmimängude tegelikuks harmooniaks muutumisel. Paraku Vaba Laval külalisetendusena nähtud versioon kestis etendus hoopis kõigest tund ja 20 minutit. Ma oleksin tahtnud selle "lubatud" 10 minutit lavastuse esimese poole pausideks. Sellepärast, et see vestlus kahe mehe vahel oleks kandvam, laevamiljöös orgaanilisem ning mitte nii "me mängime Fosset" vastu vahtimist. Selleks, et nende kalamehelikkus ja mõmisemine ning ohkavalt jahhitamine veelgi paremini tööle hakkaks.

Lugu hakkaski tööle alles söögitegemise stseenist, mis oli kusagil etenduse keskkohas. Alles siis leiti (minu arvates) õige tempo üles... Lõpu "riskimine" oli Johani seekordsetest lavastuslikest nõksudest lemmiklahendus. Aeglaselt edasi liikudes, kuigi tegelikult ju oli tegemist "ohtliku" olukorraga - sellega tabati Fosselikku vastuolulisust - aeglane liikumine, aga tegelikult eluohtlik käitumine.

Norida tahaks ka tõlke kallal või pigem selle kallal kuidas see tõlge lavale on jõudnud. Mõnes kohas jäi tunnetus eestikeelseks mugandamise vajalikkusest (olen lugu näinud ka norrakate enda lavastatuna), millepärast vingus vaid perfektsionist minus, aga mõtlesin seda rohkem kui kord teksti kuulates. Kunstnik Eugen Tamberg on viimasel ajal minimalistlikke lahendustega mitu korda võlunud, aga siis on saanud vastukaalu kostüümidest... seekord meeldisid need lainteks muutuvad kangad... Ja mastiköied aitasid luua atmosfääri ja muutsid paadi suuremaks purjekaks.

Iga uue muusikalise kujunduse ja helikunstiga saab uuesti ja uuesti tõdeda, milline väärtus on Kirill Havanski Paide Teatri jaoks. Ka seekordne oli igati tasemel. Seekord mitte niivõrd muusikaline, aga need kohinad ja naginad ja lained tõid natukenegi mere saali küll. Päris ausalt öeldes, siis ainult helikujundus tõigi.

Paide boybandist olid laval seekord vaid Joosep Uus ja Johannes Richard Sepping. Ma ei oska kommenteerida nende mängu, sest midagi ette heita mul pole (aga erilist vaimustus ka ei tekkinud - kõik oli ok). Mul lihtsalt oli soov näha vanemaid mehi nendes rollides. Või vähemalt ühes neist rollidest (ükskõik kummas, aga parem kui mõlemas). Ehk oleks see paadi natuke kreeni ajanud, sellisena mõjus siiski pisut klanitud (nii lavastaja kui Sepping olid ka habemed ära ajanud - kuigi see käiks ju meremehelikkuse juurde hästi) ja torm kõigest veeklaasis. Kuigi noore mehe eluväsimus on vast valusamgi kui vana mehe oma?

Hinnang: 3
Mu kriitika on vaid armastusest ja austusest. Tegelikult kokkuvõttes siiski üllatusin, et see minule niigi palju  meeldis. Midagi nendes meestes on, et nad suudavad tundeid luua. Ja pean siin silmas kogu truppi ja Fosset veel takkapihta. Võib-olla ongi see just nimelt "meestekas"... kuigi tegelikult ma ei julgeks seda soovitada ei naistele ega meestele. Vaid neile, kes teavad, mida "Fosse" tähendab. Tavateatrikülastaja jaoks võib see mõjuda võõralt, raskestiseeditavalt ning igavalt või isegi tüütult. Samas üllatusin, et kummalisel kombel minu ümber istunud noored näisid olevat lummatud lavaloost, aga vanemad inimesed haigutasid ja isegi demonstratiivselt häälekalt! Üks teatrikriitik suisa lahkus keset etendust - ei tea, mida ta enda arvates vaatama oli tulnud või tekkis tal mingi eraeluline paanika, et lihtsalt tuli keset näitlejate mängu saalist ära minna... sest see "Fosse" mida pakuti, oli küll kahtlemata piisavalt hea, et nende lainete vahel paratamatu lõpuni loksuda.

Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed fotod pärinevad Paide Teatri FB seinalt):

PAIDE TEATER JA VABA LAVA

“MA OLEN TUUL” ON MINIMALISTLIK, NAPI SÕNAKASUTUSEGA NÄIDEND, MIS ON AGA OMA SISEILMA POOLEST VÄGA RIKAS. AUTOR ON ASETANUD KAKS AINSAT TEGELAST KESET TINGLIKKU MERD, KESET TÜHJUST, MILLES NAD PEAVAD ÜLES LEIDMA SELLE, MIS NEID ELUS HOIAKS. JA SIIS VEELKORD OTSUSTAMA – KAS MA TAHAN SEDA?

PAIDE TEATER ON OMA ESIMESEL TEGEVUSAASTAL MÄNGINUD POST-DRAMAATILISE TEATRI VAHENDITEGA. “MA OLEN TUUL” ON PAIDE TEATRI ESIMENE LAVASTUS, MIS POST-DRAMAATILISUST ENDALE SIHIKS EI VÕTA.

MÕISTA ENDA KÕRVALSEISJAT ON PARATAMATU JA INIMLIK SOOV, MIDA ME KÕIK JAGAME. TEDA AIDATA ON JUBA VALIK. SEE EI PRUUGI OLLA LIHTNE, SEE VÕIB OLLA PIINLIK, AGA ENNE, KUI TUUL JÄLLE TÕUSEB, PEAME ME JU MIDAGI TEGEMA.

“MA OLEN TUUL” ON PAIDE TEATRI NING VABA LAVA NARVA JA TALLINNA TEATRIKESKUSTE KOOSTÖÖLAVASTUS.

NARVAS TOIMUVATEL ETENDUSTEL ON SUBTIITRITEGA SÜNKROONTÕLGE VENE KEELDE

ETENDUS KESTAB 1,5 TUNDI

ESIETENDUS 05.12.2019

AUTOR JON FOSSE

TÕLGE EVA EENSAAR-TOOTSEN

LAVAL JOOSEP UUS // JOHANNES RICHARD SEPPING

LAVASTAJA JOHAN ELM

KUNSTNIK EUGEN TAMBERG

HELIKUNSTNIK KIRILL HAVANSKI

PRODUTSENT HARRI AUSMAA

Between dreams and drowning - Paide Teater / Sõltumatu Tantsu Lava

Hei! Lepime kokku, et see siin ei ole kriitika eks! See on peegeldus, sest inimeste elu ei saa kritiseerida.

Ärkasin kell 18:46 ja automaatselt sisenes süsteemi paanika - teater algab kell 19 ja mina alles põõnan... Olin pannud kella tirisema kella 18ks, et enne teatrit dušialt läbi hüpata ja midagi hamba alla võtta, aga panin unes tirina kinni ning magasin süüdimatult edasi. Viimase kuu jooksul olin nädala Singapuris, ehk Eesti ajast 5 tundi ees, siis nädala Eestis, millele otsa 2 nädalat Kalifornias, ehk 10 tundi Eesti ajast taga. Nüüd on organism nii sassis ja kuidagi ei saa õigesse rütmi tagasi. Nõnda magan öösiti 3-4 tundi ja siis õhtu hakul on jälle uni platsis, kui pimedaks hakkab minema. Unenäod olid igatahes sekundiga silmist pühitud, minuti pärast olin autos ja 1900 sisenesin Telliskivis asuvasse Sõltumatu Tantsu Lava fuajeesse. Uhh, mind oodati ära... Ok, see tunne oli veel segu und ja reaalsust... sest tühja nüüd minu pärast etenduse algus hilines :)

Lavastuse autorid, lavastajad ja etendajad Steffi Pähn ja Ursel Tilk on kursaõde ja kursavend viimase Tallinna Lavakooli lõpetanud, 28ndast lennust ja sama lennu teisi lõpetajaid võis ka publiku seas näha. Ma hakkan vist vanaks jääma, aga see mõjub kuidagi nii südantsoojendavalt. Kui meid lõpuks saali lubati, oli Ursel seal juba laval ja Steffi istus publiku poolel patjadel. Saal läks puupüsti täis ja etendus sai alata.

Tegelikult oli mul millegipärast jäänud mulje, et tegemist saab olema tantsuetendusega (kas ehk sellepärast, et tegemist on Paide Teatri ja Sõltumatu "TANTSU" Lava kaasproduktsiooniga?), aga esimene asi, mida saali sisenedes märkasin, olid Urseli jalas olevad saapad - nendega ju küll mingiks eriliseks tantsuks ei saa minna... :)

No tantsuks läks küll, sest etendus sisaldas mitmeid, et mitte öelda ohtralt, tantsulisi lõike ja liigutusi. Elutants, mis saatis sisulist-sõnalist poolt. Kas mitte meie kõigi elud ei ole natuke nagu tants - vahepeal valss, siis tango, siis jälle pöörded, millel otsa moonwalk või lüüriline moderntants... Ok, ärme kaldu filosoofiliseks, kuigi just filosoofilisena see kõik kokku tunduski. Nimelt siltide armastajate jaoks võiks seda segu sõnadest ja tantsust ning sisust nimetada žanri mõttes koreograafilisbiograafiliseks etenduskunstiks.

Alguses Ursel joonistab meile ruumi silme ette, kus asub diivan ja kus asub kapp - umbes nagu Von Trieri Dogville, ainult gramm veelgi kangem, gramm veelgi enam vaatajalt fantaasiat nõudev, ehk ilma mahajoonistatud kontuurideta. Ja kogu lugu ei anna end kergelt kätte. Ursel paneb oma puzzlet tükk tüki haaval kokku, et seda pilti paljastada, mida ta öelda tahab. Ja see mida ta jutustab on ühe armastuse lugu. Nähtaval kohal keset lava on ka saksofon - pill, mida kasutatakse rohkem "SOOLO" kui orkestripillina... vihje(?) või siiski lihtsalt see on Urseli pill(?) Saksofonihelidega on kahtlemata hea viia atmosfäär bluusi ja sellest hiljem välja arenenud jazzi lainele... Sensuaalne on see pill ka... Ja nagu peatselt selgub, ongi tegemist õnnetu armastuslooga... "elubluus"... Urseli lavakeel on seejuures väga tundlik, et mitte öelda pisut närvilinegi - selgelt tekib tunne, et ta on siin jagamas midagi isiklikku, tükki oma hingest. Ja sellele, ajalises mõttes veel üsna lühikesele suhteteekonnale, võtab ta vaataja kaasa. Loomulikult kui too on valmis minema...

Läheb pea pool etendust, enne kui "elutantsu" siseneb ka Steffi. Kohe muutub etendus veelgi sõnalisemaks kui varem. Mingis mõttes kogu etenduse aja liigub see füüsiliselt üha sõnalisemaks ja samas muudkui intensiivistub.

Steffi sisenemine algab pauguga - saame teada, et siin laval tegelikult oleks pidanud olema üks teine tüdruk... See üks lause tekitab terve universumi kogu lavaloo kõrvale. Pähe tulvavad küsimused ja arusaamised. Ilmselgelt oleks see kogu lavastus hoopis midagi muud kui meie ees oleks tantsukunstnik ja näitleja... Nüüd siis hoopis kaks näitlejat. Samas paratamatult tekib tunne, et Steffi tuli kursavennale toeks. Ja sellepärast ei ole siin mitte ühe ja teise inimese lood, millest kokku tekib üks suur armastuslugu. Siin on kahe inimese lood. Kahe eraldi inimese lood, mis puutvad küll põrkudes (läbi näitlejakooli), aga ei segune mitte eluliselt, vaid käesoleva lavastusena. Seal on vaks vahet. Ka Steffi tantsib ja jutustab ühe elulise armastusloo, mis oma ajalise distantseerituse ja loo äratuntavuse ning dünaamlisuse tõttu tundub nüüdseks nii temale endale kui ka seda kuuldasaavatele koomilisena, kuigi tegemist on ka teatavas mõttes õnnetu, ehk ühepoolse armastusega.

Steffi mäng on palju mängulisem ja mitte nii sügav, aga seda jõulisem. Ta kontrolliks nagu ennast ja oma tundeid nii, nagu ta parajasti välja tahab paista. Ursel seevastu oli habras ja jättis mulje, nagu see, mida ta näitab on päris. Steffi näitamisviis on teatraalsem. Sõna jõu taha peituv. Sellel ajal kui Steffi on fookuses ja esitab oma lugu, on Ursel ka laval ja jälgib ning on isegi partneriks Steffile kusagil taamal. Steffit me Urseli loo ajal ei näe. Seegi on tundeerisus, mis tekib neid kaht poolt sellest etendusest vaadates.

Steffit kuulates tekkis selline tunne, et mingi ring sai nüüd täis. Oli vist esimene kohtumine selle 28.lennu kursusega. Etenduse nimeks "Impeerium", kui nad rääkisid, millist teatrit nad tahavad tegema hakata. Ja nüüd toob juba nii mõnegi rolli teha jõudnud noor näitlejanna ridamisi välja oma esimesi samme teatriteel - rolle, mida ta on jõudnud praeguseks elustada. Armsalt naiivne tundub see lõik kunagisest kursatööst, võrreldes preaguse reaalsuse ja kogemustega näitlejaga. Isiklikus plaanis, kogu sellel teekonnal läbi Urseli ja Steffi kooliajast tänaseni, on nad olnud kahtlemata (mitte ainult oma kursuse näitlejatest, vaid üldse Eesti noortest näitlejatest) minu lemmikute seas. Selles käesolevas etenduses pakub Steffi ühe lõigu, ütleme ühe stseeni, mis jääb kindlasti veel kauaks meelde ja mingis mõttes ilmestama ka seda peatselt lõppevat teatriaastat (üks aasta lemmikuid stseene üldse!)... Pean silmas seda kui ta räägib oma osatäitmisest Tšehhovi "Kajakas" ning ei saa kuidagi sõnu välja "milline oli Maša?" Eesti teatri avangardsem pool on ka hetkel teelahkmel - otsimas oma sõnu... pärast NO lõppu, Von Krahli uuenemist ja peatset tuhast tõusu, Vaba Lava skandaali ja teatavat rahutust ning üleminekuperioodi ning Kanuti Gildi segaputru, sest keegi peab ju kogu selle uuenduslikuma ja etenduskunstilikuma teatri läbi vedama uude aega (ehh, ka STLi abiga!)... okei... see seos võib näida kaugeltotsitud ja meelevaldne, ent ometi nii ma seda paralleeli vaadates tõmbasin. Sest see, mida need 2 noort siin oma jõududega on kokku loonud, on jälle midagi uut, ent ometi ka selgelt seotud sellega, mida nad oma kooliaegsetes diplomilavastustes tegid, ehk "jagasid iseennast" - meenuta kasvõi "Impeerium", "...ja peaksin sada surma ma..." ja "Kogudus"... sellesse ritta sobitub ideaalselt ka "Between dreams and drowning".

Hinnang: 4

Nii meeletult sümpaatne tundus see tervik. Esimeses pooles ma veel päris ei vaimustunud, ei haakunud etendava inimese armastuslooga, selleks oli vaja neid teise poole teatritee kogemusi, millest ise on saanud osa, et tõmmata mindki lähemale lugude sisekliimale. Kui ma sealt saalist kargesse Eesti novembriõhku sisenesin, oli mul sellest hoolimata, et olin jope teatrisse joostes kiiruga autosse unustanud, soe tunne sügaval südames. Olin nagu saanud kokku heade sõpradega, kes oma südant puistasid, samas tundsin kaasa millelegi, mis on päris. Kuigi vabalt võib-olla oli see kõik siiski vaid teater? Kõigepealt nuttev ja siis naerev mask, millest kokku tekkis tervik, mis pakkus elamuse. Elu on nii lõpmata imeline. Kunagi ei tea, mis järgmise nurga taga juhtub.

Nii ma sealt siis sukeldusin jälle Pöffilaintesse, et mitte öelda "uppusin" filmidesse... Ja üldsegi - kuidas nad teadsid? "Between dreams and drowning" indeed...

Tekst lavastuse kodulehelt (fotosid Tallinna etenduselt ei leidnud, seega kasutasin enda omasid):

Between Dreams and Drowning

Steffi Pähn, Ursel Tilk

Autorid ja laval: Ursel Tilk (Paide Teater), Steffi Pähn (Nuku)
Dramaturgid: Maike Lond Malmborg ja Alissa Šnaider
Valguskunstnik: Karolin Tamm
Helikujundaja: Kenn-Eerik Kannike
Produtsendid: Harri Ausmaa (Paide Teater), Triinu Aron (STL)
Projektijuht: Carolyn Mets
Esietendus: 20.11 kell 19.00 Paide Muusika- ja Teatrimajas
Kestus: 75’

Paide Teatri ja Sõltumatu Tantsu Lava koostöös jõuab lavale Ursel Tilga ja Steffi Pähna tantsulavastus “Between Dreams and Drowning”.

Armastaja jääb alati “nilbeks”. Ta teeb ennast lolliks, ta alandab ja naeruvääristab end kisades ma-armastan-sind – tühja tähenduseta sõnumit, mis ei sisalda mitte midagi muud peale iseenda. Justkui mantra, rituaal, mille ainus mõte on õigustada armastaja enesealandust. Nagu näitleja õudusunenäos: seista rambivalguses teadmata teksti, misanstseene ega rolli, abitu suur loom tammumas lolliks jäänuna keset puuri.
Umbes niimoodi analüüsib Roland Barthes armastaja subjekti oma “Armastaja diskursuses”, mille järelsõnas ta mõtiskleb selle üle, miks armastaja ei leia kohta tõsises akadeemilises arutelus, miks filosoofid ei julge teda süvitsi mõtestada – armastaja/armastus on banaalne, groteskne, sentimentaalne lollus – tabu, millel on oht haisema minna, kui teda liiga tõsisiselt võetakse. Tema koht on heal juhul fiktsioonis või lavalaudadel neljanda seina taga. Ta peab ilmtingimata olema pakendatud. Ilusti pakendatud. Distantsilt kannatab vaadata. Nii on turvaline. Nii ei saa sellega kokkupuutumine mindki labastada. Vaatamata sellele oleme vast kõik selle alasti tundega kokku puutunud ning sellele mõeldes halvab meid piinlikkus – see kuidas ma vihma käes tema nime karjusin, möödakäijad minu üle naermas, pole meenutamist väärt.
Või hoopis – see ei saanud ju olla mina!
Aga siin ta on, teie ees, kuskil unistuste ja uppumiste vahel. Halvatuna. Siiraste emotsioonide hallis tsoonis.

Lavastuse pealkiri ning idee sündisid Ursel Tilga (Paide Teater) ja Belgia tantsukunstniku Lore Borremansi mõtetest ja tunnetest. Samanimeline lavastus etendub hooajal 2020/2021 L. Borremansi lavastusena ka Belgias.

Eesti jumalad - Paide Teater

Vargamäel Paide Teatri "Eesti jumalate" etenduspaika jõudes (mis on muide uue mänguasukohaga nendel maadel), on laval kari hunte (või on need hoopis kurjad koerad ketis?), mõni nõksutab oma peput muusika taktis, mõni vaatab lõrisedes publiku suunas, mõni haugub teise loomaga mõni sõna juttu puhuda - palavus kindlasti murrab nende paksude vammuste all... Kaugusest (loomulikult "vasakult") saabub põrgupõhja uus vanapagan (Ursel Tilk), kaasas dokumendid, millega taevasse siseneda... "Taevakoerad" ei lase... Kuniks vanapagan nad kavala pettusega ikkagi endal jalust eest ära saab (vt. viimane foto siinse teksti lõpust) . Kuid vaevalt on koerad ulgudes neljas ilmakaares plehku pannud, kui golfiautoga saabub kohale taevaväravate valvur - Peetrus ise (Peeter Volkonski kehastuses, vt. 3.foto). Nagu ka Tammsaare "Põrgupõhja uues vanapaganas" - tuleb sarvikul minna taevasse pääsemiseks enne maapeale õndsaks saama... ja ongi sissejuhatus lavaloole, aga ka ühtlasi mõnus huumorihelistik, mis seda etendust saadab - publiku jaoks kätte antud.

Ja see, mis sellest hetkest edasi saama hakkab - no seda ei osanud ilmselt keegi ettegi kujutada! :)

Kui Vaba Lava ja Vene Teater pakkusid aasta alguses ühe terve senise teatriaasta eriskummalisema, aga ka mõjuvaima lavastuse "Ära imesta, kui Sinu maja süütama tullakse", mis oma olemuselt on techno-teater.  Siis Paide Teatri "Eesti jumalad" on folkpunkrock-teater! Teoloogiliste sugemetega? Muidugi! Aga see on ju tõukunud Tammsaare vanapagana-loost ja pealkirjaski ju "jumal" sees, seega ei tohiks see üllatusena tulla. Igavikulised teemad on juba tõesti eos siia sisse kodeeritud. Enne kui ma veel midagi ei teadnud tüki kohta, siis mõtlesin, et kes siis on need "Eesti jumalad"... mõned Vargamäe tegelased ja järjekordne Tõe ja õiguse tegelaste ümber tants ja trall... mkmmm... Tegijad ütlevad, et need oleme meie kõik - Eestimaa rahvas. Kuigi jah, väikseid vihjeid antakse, et mõni meist on siiski rohkem jumalam kui teine, siis otseselt kellelegi sõrmega ei osutata - kõik saavad oma osa kätte. Ja kui keegi ongi paha - siis oma palga ta ka varem või hiljem kätte selle eest saab! :) Ei, ei maksa arvata, et siit mingit moraalilugemist saab... ei - kõik on lõbus. Ka moraal, kui see kusagil luurab, on nii varjatud, et selle otsa komistades või astudes ja rehaga vasta vahtimist saades, ei jaga matsu välja.

Oli see siis komöödia? No mitte tõupuhas. Narda jah, saab kahtlemata. Muiata veelgi rohkem ja tihedamalt. Et mitte öelda pihku itsitada, millesed me eestlased oleme... Aga tegelikkuses on siin segu igasugustest žanritest. Oli see siis visuaalteater? Kahtlemata mõjusid nii mõnedki kunstilised otsused ja teostused visuaalset naudingut pakkuvatena ja eelkõige just silmailu ja läbi visuaali mõtteainest andvatena. Isegi unenäolistena - näiteks redelitega naljakad mehikesed mööda avarat Vargamäe välja laiali - kui oleks olnud pilved, oleks see tekitanud kindlasti veel omalaadse fantaasiamängu juurde, aga toimib tegelikult iga ilmaga. Nemad ongi need "Eesti jumalad", kes meie taeva siniseks värvivad? Jah, nemad ka... aga samuti meie, publik... sest meie saame otsustada, kas tahame, et meid lavale ei tirita selles teatriloos? Selleks tuleb näitlejatele midagi vastu pakkuda... aga seda on lihtne teha ja see ei maksa midagi... Kes vaatama läheb, saab teada, mis hinnaks on! :)

Lavastaja Jan Teevet on rikkalikult täitnud kogu selle lavaloo kõikvõimalike põnevate leidudega. Silmad otsivad ilmatusuurelt "lavalt" kogu aeg detaile ja leiavad neid ka. Kindlasti läheb osalt "mööda" kui mõnd mõtet natuke kauaks mõtlema jääda, aga kuna siin on liikumisdistantsid tavalavadega võrreldes kordades pikemad, siis küll jääb seda aega mõtlemiseks ka. Ja kuigi süües kasvab isu, siis lavastaja tõesti ei ole kitsi, vaid toidab pidevalt oma fantaasiatega ka publiku ettekujutlusvõimet muudkui edasi ja edasi.

Dramaturgiks on Johan Elm ja kuigi Tammsaare on ju siin otsapidi sees, siis tundub, et lõike oleks ka mitmetest teistest kohtadest, seotuna suurte lahmakatega omaloomingust. Aga kas selle "oma" autor on dramaturg või lavastaja? Nojah, ehk polegi see nii oluline, sest Paide Teatri loosungistki ja nende lavastuste afiššidest aimub koostegemise powerit. Ja hoopis see on oluline! Palju olulisem. Mõnus on ju kusagile kuuluda... olla "member" :) Paide Teatriga on küll alati ja seda juba selle nende lühikese tegevusaja jooksul suudetud tekitada tunne, et siia oled sa alati teretulnud, ükskõik kes või milline Sa ise oled - siin on "omad" ees - siia kuulud Sinagi. Ja isegi Sina, kes Sa kusagile mujale ei kuulu... Siin on Eesti kokku võetud... Eks ütle ju laulusõnadki, et "keskpõrandale kokku"... ja kui Eesti kaardile vaadata, siis seal keskpõrandal asubki ei miski muu kui Paide! :)

Tinglikult võib lavastuse jagada kahte ossa. Esimene pool või natuke üle poole on tegemist selle jubamainitud vanapagana "õndsaks" saamisega... aga no kus Sa siis saad, kui siin igasugused inimesed ja tüübid kõik sahmivad küüned endapoole ringi... Kui ta oma peast ilma jääb maises ilmas ja lavaavarus vabastatakse mõnes mõttes piiravast, kuigi samaga ka multifunktsionaalsest treilerist (toimib nii lavana, "pika lauana", sõiduriistana jne), jätkuks etendus nagu kontuuridega piiritletud lugude või stseenidega, mis lõdvalt ka tervikuks põimuvad, ent siiski rohkem mõjuvad, nagu sketšilike stseenidena. Näiteks nagu üks "tüüpilise eestlase päev", mida esitatakse kaigastega justkui tantsides, kuigi liigutused on pigem hakitud ja mitte otseselt tantsuliselt voolav. Siis jälle hoopis "lavakava", millesse on põimitud bussiintsident. Või jällegi päevapoliitiline laul "Eesti ilma ..., on Eesti ilma aruta". Kõik need "lõigud" või mõttepojad tundusid publikule õigesse kohta minevat, sest need ajasid naerma ja tundis kuidas tõesti laval esinejad ja pealtvaatajad on kui üks. Tegijate eesmärk sai täidetud - saadi kokku, võeti ennast kokku ja võeti Eesti kokku! :)

Näitlejatööd on... nagu teatriliit armastab öelda... "mitte psühholoogiliselt sügavad, mida sobiks aastaauhinnale nomineerida"... No eks ta raske ju ole tõesti sellises loos karakterit luua. Lisaks toimub suurem osa mängimisest justkui karjudes... kuigi tegelikult siin ei karjuta... lihtsalt õues ja sellises mänguvormingus jääb selline mulje. Samas vähemalt 2 üsna selget karakterit ju siin igatahes loodi - vanapagan ja Peetrus. Ursel Tilk on üldse üks parimaid noori näitlejaid Eestimaal ning seal Vargamäel oli ehk õige otsus panna just tema Peeter Volkonski Peetrusega maid jagama. Paratamatult tuli Volgi kursavend (minu suur lemmik) Urmas Kibuspuu (taaskord) meelde Urseliga ühenduses. Isegi kui Ursel mängib monoloogi jutustajat, näib temas olevad nii palju sügavust, nagu kunagi Urmasel tõsistes draama-rollides. Nii tahaks teda näha klassikalises psühholoogilises draamas (tema lavakooliaegne kursavend Sander Roosimägi tegi juba ühe ime tänavu - Tallinna Linnateatris Hans Christian Andersenina... usun, et Ursel on vähemalt samasuureks šedöövriks võimeline, kui roll on vastav). Sellelt mehelt saame veel tõsiseid tipptöid nägema! Johannes Richard Sepping'ust on saanud pagana osav publikuga mängija. Iga rolliga suudab ta üha rohkem ja rohkem meeldida. Kuhu niimoodi välja jõuab? Ma ei tea, kas kõigile publikus jääb tunne, et vähemalt ühe hetke mängiks ta nagu just ainult Sinule! Siin on ta ühes stseenis nagu kogu selle kummalise kabaree konferansjee. Kuid seda vaid hetkeks, osavalt-sujuvalt taandub ta juba järgmises stseenis ning annab teatepulga üle. Kõigile laval jagub aupaistet ja omad hetked säramiseks. Nõnda sõidutab kogu vankrit vedades alfaisasena Joosep Uus võimsa habeme ja (kadestamisväärt) huvitava soenguga kogu selle killavoori eeslavale ja aeg-ajalt võtab "juhtimise" oma mehise haardega üle. Kaks jumalannat tulevad ka selle lippudega ehitud vankriga lavale - üks kuldne, valge pika kasuka ja sama valgete sirgete juustega jõulisem ja sirgjoonelisem (Ilo-Ann Saarepera) ja teine üleni hõbedases ja sätendav, palju leebema olekuga, aga seda "kahtlasem" kleopatra (Maarja Mitt'i kehastuses). Peeter Volkonski võtab muheda vabadusega noortega koos lustimist ja see kandub publikusse komöödialainena iga kord kui Volk lava kaunistab :)

Ja kõik need... tahaks öelda "sajad"... tegelikkuses natuke üle kümne noore näitleja, kes kummaliste, unenägudest või Terry Gilliami filmidest tuttavliku esteetikaga või nagu mingi kunstmultifilmilike tegelelastena seal vahel siblivad, tantsivad, jooksevad, hüppavad, müravad ja veel mida kõike lavastaja nägemuse elustamiseks ei tee! Kui Paide Teatri tegijate lavakooliaegne kursavend Ingmar Jõela teeb oma Utopia Entertainmentiga sellist Moulin Rouge- suunda kabareed, siis kursavend Jan Teevetil on täiesti omanäoline ja omalaadne "punkkabaree" Eesti jumalate näol ette näidata. Mõelda vaid kui need mehed kunagi jõud peaksid ühendama, mis eriskummaline plahvatust sellest võiks sündida! :)

Kairi Mändla kunstnikutööle aitab kõvasti kaasa mängukoht - loodus ja kogu see avarus teevad suure osa ise ära :) Kui temalt oleks saanud suurtele mustadele kõlaritornidele varjamiseks mingid samasugused lehvivad kangad, mida muidu ohtralt ja tuule käes fantastiliselt sobivalt kasutati, oleks olnud perfecto. Praegu avaldus kunstnikutöö tugevus pigem kostüümides - need olid väga fantaasiarikkad ja põnevad. Suure karvamütsiga stiilne trummar, naiste kuldne kombekas valge karvase kasukaga ja teise hõbedane, lühike ja figuuri toonitav litridega(?) pliiatskleit ja meeste kasukad ja muidu naljakad ning mängulised ja jällegi fantaasiaid ärgitavad riietekombinatsioonid (vanapaganal olid jalas roosasegused liipsud aeroobikapüksid - mänguline viide "Kultuuritreeneritele"? :)) - veel kamaluga põnevaid nüansse puistatud noppimiseks ja lisaefektideks kogu "show"-le.

Kuid ma võin otse, ausalt ja keerutamata öelda, et minule poleks see kõik pooltki nii palju meeldinud kui poleks olnud seda muusikat! Kenn-Eerik Kannike ja Kirill Havanski muusikast olen olnud ka varem iga kord vaimustuses kui neid teatrisaalides kuulnud olen. Kenn-Eeriku koostööd Pepeljejeviga, näiteks lavastustes "Mees, kes teadis ussisõnu" ja "Primavera Paunveres" ning Kirilli eriliselt vaimustav helilooming lavastusele "Richard3", mida olen pidanud vastavate nägemis/kuulmisaastate tugevaimateks teatrimuusika loominguteks. Nüüd on kutsutud veel trummar Rauno Vaher live's biiti peale tegema sellele kõrvakommile! Nii stiilne, nii äge! Sellist mussi tahaks muidu ka kuulata!

Ehk siis ühest küljest see Vargamäe avarus, teisalt kogu see punkkabaree segatuna Vanapagana ja Peetrusega, kogu see killavoor kummaliste tegelaste ning hoogsate visuaalide vahetustega, ülevalatult laheda muusikaga rokist, pungist, tümpsuni ja punktiks veel kuldväravate kaudu Vargamäelt "ülesminek" - no ütleme nii, et me kõik saime seal õndsaks! :)

Hinnang: 4- (Ma ei tea, kas see oli hea teater... pean selleks oma keskmise eestlase karuarus endamisi aru pidama. See võtab kõvasti aega. Sellepärast ei olegi mõtet seda hinnangut siin tavapäraste kriteeriumite järgi võtta. Sama hästi võib see mõne aja pärast tunduda ülepaisustatult positiivne, kui kogu etenduselt saadud virrvarr pärast maha jahtub... Või hoopis vastupidi - see number on suure tõenäosusega kõvasti alahinnatud. Kulub aeg ja ma muudkui hakkan neid mõtteid käiama peas ning saabub selgus ja jooned tõmbuvad sirgemaks.... Kogu elamus oli lihtsalt liiga kompleksne, et üheselt ja kindlalt üks number siia valida. Aga ühte asja võin küll kindlalt öelda - kahtlemata oli see HUVITAV teatrielamus! Eriline. Midagi sellist, mida kunagi varem ühelgi teatrilaval suurel, ega väiksel, näinud/kogenud ei ole. Geniaalne? Või hoopis kokkuklopsitud? Visuaalteater? Päevapoliitiline? Kõike natuke, aga mis siis ikkagi lõppkokkuvõttes? Ju see, et ma päriselt ei saanud aru, mida kõige sellega kokku öelda taheti, sellest ka esialgu selline hinnang. Kuid kindlasti-kindlasti ei  olnud igav hetkekski. Kordagi ei tekkinud isegi tunnet, et teaks või arvaks - mida veel, mida järgmiseks ja kuhu see kõik välja jõuab! Igatahes vaatamist ja antud juhul lisaks ka "kogemist" väärt teatrielamus! Eriti tsipa "teistsuguse" teatri austajatele, mis ei ole põhivoolus, ega klassikalises mõttes nö. "psühholoogiline teater". Samas "psühholoogiline" küll :) Julgemate kunstiliste otsustega ja seega ka riskantsem. Kindlasti mitte igale maitsele. Arvestades minu külastatud etenduse publiku keskmist vanust, ehk tegelikult need, kes tavaliselt sealt Vargamäe-etendustelt otsivad pesueht või vähemalt Lennuklikku Tammsaaret ja keda ka seekord nägi publiku seas arvestatava protsendina, siis eriti nemad võiksid valmis olla vägagi üllatusterohkeks teekonnaks. See siin ei ole mitte üheski mõttes "tavaline"! :))

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed fotod):

PAIDE TEATER TOOB VARGAMÄEL PUBLIKU ETTE SUVELAVASTUSE „EESTI JUMALAD“

TULEVA SUVE HARIPUNKTIS – 25. JUULIL 2019 – ESIETENDUB ANTON HANSEN TAMMSAARE MUUSEUMIS VARGAMÄEL PAIDE TEATRI LAVASTUS „EESTI JUMALAD“. PAIDE TEATRI NOORED MEHED, PEETER VOLKONSKI, NÄITLEJANNAD MAARJA MITT JA ILO-ANN SAAREPERA (UGALA) TOOVAD KAHETEISTKÜMNEL SUVEÕHTUL KOKKU LIGEMALE POOL TUHAT INIMEST, OLGU NAD ORU VÕI MÄE TALUST, EESTLASED VÕI LÄTLASED, JÄRVAKAD, KIHNLASED VÕI MAAILMAKODANIKUD, AMMUSED TUTTAVAD VÕI NEED, KELLEGA POLE VEEL JÕUDNUD TUTTAVAKS SAADA. SEE KOKKU TULEMINE VARGAMÄE HEINAMAAL ON KORRAGA LIHTNE JA ÜLEV, TÄPSELT NAGU PÄIKESELOOJANG, MIS LÕPETAB PÄEVA.

SAAME KOKKU. VÕTAME ENNAST KOKKU. VÕTAME EESTI KOKKU.

LAVASTUS ETENDUB VARGAMÄEL 12 SUVEÕHTUL – SÄRAGU PÄIKE VÕI SADAGU PUSSNUGE.

ESIETENDUS 25.07.2019

ETENDUSE KESTVUS 2H

LAVAL JOOSEP UUS // JOHANNES RICHARD SEPPING // URSEL TILK // MAARJA MITT // PEETER VOLKONSKI // ILO-ANN SAAREPERA (UGALA TEATER)

LAVASTAJA JAN TEEVET

DRAMATURG JOHAN ELM

KUNSTNIK KAIRI MÄNDLA

HELIKUNSTNIKUD RAUNO VAHER // KENN-EERIK KANNIKE // KIRILL HAVANSKI

PRODUTSENT HARRI AUSMAA

ASSISTENT CAROLYN METS

LISAKS NIMETATUTELE TEEVAD LAVASTUSES KAASA NOORED VIIMSI NÄITETRUPIST EKSPERIMENT NING PAIDE TEATRI STUUDIOST.
EKSPERIMENT: EMILI KELLE, EMILY BRUUS, LIISA VESKI, EMMA LOTTA LÕHMUS, ALEX PAUL PUKK, GEORG KRIMM, HANS JOOSEP HANSON, OTT SALLA, JOONATAN KIVI.
EKSPERIMENT TRUPI JUHENDAJA KÜLLI TÄHT
PAIDE TEATRI STUUDIO: SAALE LIISBET TÕRV, MARLEEN ANDERSON, LISETTE TAUBE

Kaitseala - Paide Teater

Paide Teatril on olnud harukordne võimalus mitu korda tulla! Kõigepealt oli see "Richard3", mis tegelikult päriselt ainult Paide Teater ei olnud, vaid pigem üks suur koostöö erinevat koolide ja teatrite vahel. Siis tuli eksperimentaalne monolavastust "Koletis", mis nö. soojenduseks tutvustas üht tegijat Paide boybandist - Kirill Havanskit ja nüüd siis lõpuks esimene päris Paide Teatri enda tükk, kus osalemas terve trupp ning Rakvere Teatrist laenati veel külaliseks naispowwerit ka.

Minu suhe Paide Teatriga tegelikult algas juba Paide Teatrisse maandunud lavakooli lennu esindajate  ühe kooliaegse tükiga - "Kunst", mida toona just siin korra külalisena mängiti. Joosep Uus oli praegusest boybandist ka tolles lavastuses üks kolmest kandvast jõust. Lavakooli ajal meeldis minule see lähenemine, mida 28nda lennu näitlejaõpilastega läbi nende bakalaureuse-lavastuste rakendati, ehk nö. tutvustati neid inimestele läbi üsna isiklike mõtete (näiteks "Impeerium"-kes millist teatrit tahab hakata tegema, "Kogudus"-kõikvõimalikud isiklikud mõtted, hirmud ja unistused) ja nüüd Paide Teatris on meestel nutikas plaan ka tulla nii, et antakse tõeliselt publikule võimalus nendega ja selle teatriga tutvuda. Kui mina saali astusin võttis kohe uksel vastu Johannes Richard Sepping ja juhatas otse Paide Teatri suure saali lavale (publik ja näitlejad on selles tükis kõik "laval"). Hiljem tulid riburada teised näitlejad ka ja kõigiga sai teineteisele üks õnne-tonks tagumikule põlvega antud (meil oli kunagi kodus lapsepõlves emaga ka sama komme) ja nõnda olidki kohe kõik igatpidi kogu tegevustikus sees. Laval on ju nüüd juba "omad poisid + tüdruk". Kõik me oleme koos laval. Kõik me oleme kokku üks kogukond. Laval. Kaitsealal... sest lavalt väljaspool luuravad ohud... Ita Ever, kes on ka muide Paidest pärit, näiteks kunagi kukkus orkestriauku... läks kaitseala piirile mängima ja vat, mis juhtus! :)

Tegemist seega mingis mõttes "osalusteatriga", kuigi teatrit teevad siin ikka näitlejad (ja lavastaja). Publikul on võimalus küll siin-seal sekkuda, aga kelleltki seda otseselt ei nõuta (mõnelt palutakse küll, aga ei pea, kui ise nõus ei ole). Kuigi ma siin mingeid paralleele juba jõudsin vedada, siis tegelikult sellist teatrit pole ma kunagi "kogenud". Tegemist on millegi täiesti orginaalsega. Osalt nagu mingi reality-tv-show, sest näitlejad mängiks nagu "mänge" laval. Õigemini stseene, mille teemad on neil "seinale kirjutatud" (pole päris kindel, kas seal oli ka midagi või oli seegi üks mängitud mäng, aga näitlejad igatahes igal vahehetkel käisid sealt lugemas, mis järgmiseks teha tuleb), lavastaja Jan Teevet istus küljel ning võttis aega - stseen tuli piiratud ajaga ära mängida või vastupidi - aeg täis mängida, kui plaanitud jutt või tegevus juba enne kellahelinat tehtud sai. Ja teadagi kuidas nende "stseen stseeni järel ilma ühise narratiivi pistmata" tükkidega on, mõni stseen/lugu toimib paremini mõni mitte nii hästi, kuigi selles tükis on neil kõigil üht või teistpidi väärtus ja kõik kokku, kuigi väga eklektiselt neid mõtteid lendab siit ja sealt poolt kokku, moodustavad siiski hämmastavalt päris kokkukõlava terviku. Läbivaks teemaks teater. Kõik vaatama tulnud inimesed ju teatrist huvitatud, seega kindel teema, mis kõiki puudutab ja kõiki huvitab - nii tegijaid kui vaatajaid. Eks teater on ju seotud ka suurema pildiga ja sedasi puudutatakse riivamisi ka muud, mis teatriga kokku kõlab, aga selgrooks on teater. Teatriajalugu tuuakse sisse ja minusugused vanurid saavad meenutada Jüri Järvetit, aga ka Paide-poistega koos mänginud Ene Järvis võetakse jutuks... Üllataval kombel on Ene ise publikus ja võtab ka vastuseks sõna... seda üllatust vist iga selle lavastuse etenduste publik kogeda ei saagi :) Selle eest olen veendunud, et nendel poistel on kindlasti teisi "üllatusi" varuks, mis omakorda igast etendusest erilise teevad.

Aga võtame mõned sammud tagasi... Tüki alguses... kui pimedusest saab valgus ja kõik on lavalolemisega harjunud, antakse teada, et laval on näitlejad - kõik mida esitatakse, see on harjutatud - kuude pikkuse prooviperioodi tulemus - lavastus. Esitatakse midagi kindlat. "Mängitakse". Ja see ongi üks kogu etenduse konkse. Kui palju ikkagi tegelikult selles kõiges täpselt paigas oli ja kui palju ehtsalt sündis just tollel õhtul, just selles hetkes, just selliselt, see jääb vaataja jaoks pisut müsteeriumiks ning hea ongi! Minu jaoks terve etenduse kõrghetk, ehk kõige hingeminevam stseen esitati nii, nagu see tõesti oleks jutustatud vaid seekord, vaid eraldi kokkuleppe kohaselt Grete Jürgensoni ja lavastaja vahel, et ta jutustab ühe isikliku loo ("Minu elu kunstis" - hmmm kas mitte sellenimeline kirjatöö ei tule ka TÜ VKAs kirjutada kokkuvõtva lõputööna? Kuid siin on sellel Grete jutul hoopis teine tähendus ja lähenemine). See lugu ja just eriti see kuidas Grete seda jutustas... selles oli midagi nii üdini ilusat ja ma mõtlesin, et kas see ongi see, mida Ita Ever ja Aarne Üksküla on rääkinud, et neile meeldib, kui näitleja on laval "aus". Mida tähendab "laval aus olema"? Ilmselt erinevate inimeste jaoks erinevaid asju, aga minu jaoks oli Grete sellel hetkel aus (olen alati teadnud, et midagi sellist on temas peidus, mis nüüd keset Kaitseala temast välja plahvatas! WOW!). Ükskõik kas see lugu oli väljamõeldud või päris, oli see harjutatud või just tollel õhtul publikule südant puistates jutustatud, sellel pole vahet. Aga see KUIDAS Grete seda jutustas, KUIDAS ta mängis... ma tundsin seda mida ta seal laval tundis... temal tulid pisarad ja keegi poistest läks teda kallistama... Isegi kui poleks olnud ühtki teist stseeni, oli tänu sellele hetkele minu jaoks see teatrikülastus muutunud elamuseks! Ma oleksin tahtnud stseeni lõpus püsti karata ja Gretele aplodeerida (aga lõin põnnama, sest kartsin, et ülejäänud publik oleks võinud arvata, et keegi hull on sattunud publiku sekka). Kuigi elamuslikke lõike oli veel teisigi mitmeid!

Samas kõik ei olnud ka "minu jaoks", näiteks kui hakati monumente tegema ja eriti siis kui mängiti sisse kellegi eelmist etendust külastanud nõmeda külastaja rahulolematus (justkui keegi oleks kirjutanud tegijatele, et see mida tehakse on jama), nendes mõnedes stseenides vajus minu jaoks asi kuidagi ära. See polnud enam "kaitseala", vaid pigem "ründeala". Võib-olla selle monumentide stseeniga tundsin ennast puudutatuna... ning kui tuli see ilkumine mingi nõmediku üle veel hiljem otsa, siis ei leitud enam seda tüki alguse maagiat päriselt üles.

Monumentide tegemisel tehti 1 monument ka "teatrikriitikule, kes annab näitlejatele hindeid". Ma ise pole kunagi andnud. Kooliõpilastele küll, aga näitlejatele mitte. Ei meenu igatahes. Samas, kas mõni kriitik siis on? Millegipärast tundsin end sellest hoolimata puudutatuna, kuigi võib-olla teen ennast liiga tähtsaks? Väike mina, kellel tõesti teatrikooli õpilastele komme mõnikord enda hindeid panna, selle mõttega, et kunagi hiljem minna tagasi ning naerda iseenda üle kui need samad õpilased on saanud päris näitlejateks ja hakanud väga hästi mängima (või ka vastupidi)... Ja muidu ju võtaks seda austusavaldusena, aga enne tehti just monument Savisaarele... nii jäi mulje, et pandi Savipätsiga ühte patta :) Ah, mis sellest siis ikka. Kui see oligi minule, siis ju see on välja teenitud (kuigi natuke hilja on vana koera ümber kasvatada), aga vaatjana mõjus siiski häirivalt (kuigi mitmed neist korrutasid, just selle lõigu otsa, et pole vaja kõike siin esitatavat liialt analüüsida - ka sellest lugesin "sõnumit"... appi kui suure egoga võib üks inimene olla... aga võib-olla leiab sealt iga vaataja oma kodeeritud sõnumid üles?! :)) ning läks natuke aega, enne kui sai tükki tagasi sisse... või kas saigi enam...

No ilmselt siiski, sest kui teise vaatuse lõpus kutsuti kõik lava ette äärde ja hakkas tekkima tunne, et tükk hakkab kohe läbi saama, siis järsku oli väga kahju... oleks veel tahtnud turvaliselt oma kohale tagasi istuda ning veel neid stseene saada vaadata, mis lõpmatutel teatri-teemadel oleksid võinud veel ja veel tulla... Samas 2,5h juba teatrit ja selle noori näitlejaid avastanud, Grete lahti"mängimist tunnistanud, avastanud nii teatri kui enda kohta selles teatris üht koma teist... Seda oli tunduvalt rohkem kui tavaliselt teatrikülastustest saab. Stiilipuhast "kaitseala", mis oleks kaitsev ja pakataks headusest ja turvatundest, see oleks saanud olla ka veel parem, aga ma ei nurise. Kahtlemata oli see elamus ja ERILINE elamus. Paide boyband on tasahilju muutumas "omaks" ja armsaks - ühtviisi nunnud ja missioonitundega on nad kõik ja igatahes tahaks nendega veel taas ja taas kohtuda. Järgmine kord võiks juba kobedama tonksu põlvega neile tagumikku ka äsada! :)

Väga huvitav algus on olnud Eesti noorimal teatril! Nüüd on seal saanud näha teatrit väikses saalis ("Kunst"), suures saalis ("Richard3"), lava peal ("Kaitseala") ja lava all ("Koletis")... mida järgmiseks? Quo vadis, Paide Teater? Põnev!

Hinnang: 4- (Ülikoolis õppejõud Kristjan Port rääkis sellel sügisel pikalt ja laialt kuidas inimese loomulik olemine on mäng. Inimesed tahavad mängida. Nüüd kus tehnoloogiad üha enam meie eest tööd ära teevad, jääb meil aega üle ja tuleb välja, et me tahame mängimisega seda sisustada. See on meelelahutus. Mäng tihti ka arendab. Selle saatel aeg kulub kiiresti. Mäng on siiras, mäng on rõõmuvalmistav. Ja just seda suures osas oli ka Paide poiste + Grete "Kaitseala". Mäng teatriga ja teatriteemadel. Mäng, milles reeglid olid ette määratud, aga selle sisu hüppas siia ja sinna ning ei osanud oodatagi, mis järgmiseks juhtub... kuigi näitlejad väitsid, et tegelikult neil on kõik täpselt paigas... Aga ikkagi oli see mäng. Mäng, milles tähtis ei ole võit, vaid "osavõtt". Võidu peale mängitakse teisi mänge. Kaitsealal võiks ja peaks kõik olema kaitstud. Aga mis siis kui seal on hunt lambanahas? Seekord hunti polnud. Lambaid ka mitte, Aga selle eest oli Ene Järvis. Ja fantastilelt kelmikad Freda Purik'u tordivahulikud barokk-parukad, mis näitlejatele mingi isemoodi särtsu üheks lõiguks andsid :))

PS. Omamoodi sümboolseks kujunes see teatrikülastus ka isiklikus plaanis. Pole kunagi ühes aastas näinud nii palju erinevaid lavastusi. Kokku 181. 180 enne Kaitseala ning just Kaitseala oligi see 181. Vahetult enne jõule. Nüüd on uus aasta, uued tuuled. Aga kaitset vajame ju endiselt kõik edasi. Seega soe soovitus on sammud Paidesse seada ja seal tutvuda nii teatri kui teatritegijatega ning võtta sellest erilisest "alast" osa.

Ise käisin koos tütrega, kes ei saanud paljustki aru ja temale ei meeldinud. Ta tahab ka ainult sellist "klassikalist" teatrit, kus näitlejad laval mängivad ja tema vaatab.  Igasugune võõraste inimeste puudutamine tekitab temas kabuhirmu. Sellise hirmuga pole tõesti vaja "Katsealale" ronida. Seal tahad või ei taha saad nende näitlejatega kokku. Saad nendega tuttavaks. Nii tuttavaks kui ise tahad. Võid ka ainult tagasihoidlikult, viisakusest minimaalse teha, nagu mina. Ega ka minule tavaliselt "osalema sattumine" ei meeldi, kuid siin oli kõik väga okei. Tegelikult tegi ka mu tütar kõik kaasa ja mul on tegelikult hea meel, et keegi tema turvaalasse niimoodi sisse murdis. Selline ei tee kellegi psüühikale halba... pigem vastupidi. Elus tuleb igasugusteks olukordadeks valmis olla. Ka selliseks, et näitleja tuleb, annab kätt ja sõbralikult Su kohale juhatab...

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed fotod):

PAIDE TEATER "KAITSEALA"

"Me tuleme kokku, et nutta ja mäletada, naerda ja mõtiskleda, õppida, meelt avaldada ja ette kujutada. Et imestada tehnilise meisterlikkuse üle ja kehastada jumalaid. Et pidada koos hinge kinni meie võime üle väljendada ilu, kaastunnet ja ebardlikkust. Me tuleme kokku, et saada energiat ja jõudu. Et pühitseda erinevate kultuuride rikkust ja lõhkuda piire, mis meid lahutavad." Brett Bailey teatripäeva läkitus 2014 

Tänasel etendusel on kohti 125 inimesele. Saalis on viis näitlejat. Valguskunstnik. Lavastaja. Kunstnik. Dramaturg. Äkki keegi veel. Meid ühendab ainult see, et me täna õhtul siia jõudsime. Siia, teatrisse. Me ei lahku teatrisaalist järgneva kahe ja poole tunni jooksul. Me oleme koos.

Teatrisaal on korraga kaitseala ja ohutsoon. Kõik võib juhtuda.

Kõige olulisem küsimus: „Kas etendusel on vaheaeg?“ Jah, etendusel on vaheaeg, pakutakse kohvi, konjakit ja pirukat. Kõike, mida teater peab pakkuma. Aga tasuda saab seekord ainult sularahas.

KAITSEALA on Paide Teatri avalavastus.

"Inimesed publikus on sama olulised kui näitlejad, lavastaja, kunstnik, valgustaja, produtsent, Olku. Me ei ole cult, me ei ole poliitikud, me oleme need, kes me oleme. Live in the moment, mothafucka."
Johannes Richard Sepping

"See on teater. Ma ei saa võtta vastutust kogu riigi ja maailma inimeste eest. Läbi oma kõhkluste ja küsimuste üritame jõuda ka väljapoole endid."
Ursel Tilk 

“See on okei, kui sulle miski ei meeldi. Mulle näiteks ei meeldi kala. Mis siis. Uksed on kinni. Mitte lukus. Sa võid ära minna, tavaliselt inimesed ikka lähevad. Me lihtsalt ei soovita. Lõpus on üks väga lahe koht. Kui sa selle ära tabad, võid naabrile öelda. Siis saate võrrelda, kas mõtlete samamoodi.”Johannes Richard Sepping

“Me üritame pakkuda midagi tõelist, kuid karm tegelikkus on see, et meie istutame ainult seemned, mõtted tõelisuseks muudate ainult teie.”Joosep Uus

“Ma olen näitleja, kõik mida ma räägin, ei pruugi olla tõde. Kui ma ütlen, et ma armastan sind, siis ma ei pruugi seda tõsiselt mõelda. Või siis võin ka. Hehe. Mulle meeldib see töö.”Johannes Richard Sepping 

PAIDE TEATRI avalavastuse esietendus 21.november Paide muusika- ja teatrimaja suures saalis

laval ursel tilk // johannes richard sepping // joosep uus // kirill havanski // grete jürgenson (rakvere teater)

lavastaja jan teevet

dramaturg oliver issak

kunstnik freda purik

helimaastikud kirill havanski

produtsendid harri ausmaa // birgit sitska

etendus kestab 2,5h 

Koletis - Paide Teater

Paide Teater alustas!

Sissejuhatuseks on värskel teatril, Eestimaa südames, plaanis lisaks teistele lavastustele, tulla vaatajate ette ka monolavastustega. Paide Teatris alustab põhikohaga 4 meesnäitlejat ning kõik nad loovad ühe lavastuse, mis on nende enda mängule üles ehitatud. Nii vähemalt olen mina sellest aru saanud.

Esimene selline lavastus tutvustab Kirill Havanskit. Näitlejat. Tema häält, tema liikumist, tema olemist laval. Selles suhtes etendus täitis 100% oma eesmärki. Mina näiteks Kirilli kooliaegsete lavamängudega väga kergelt ei suhestunud. Nüüd, kui fookuses on ainult tema, ma nägin ja kuulsin teda ning nägin-kuulsin hoopis valmimat näitlejat. Kui varem tema diktsioon ja hääl oli kergelt võõristav, siis nüüd selle etendusega olen tema häälest täiesti vastupidisel arvamusel. Mõnikord on vaja olla teistest kõrvalnäitlejatest prii, et jälgija leiaks tee just selle näitleja juurde üles. Nii igatahes juhtus minuga. "Koletis"e näol on tegemist paljuski jutustava tekstiga... nagu monotükkidega ikka - dialoog, kui seda ongi, siis toimub see ühepoolselt - kõigest publikuga suheldes. Ja Kirilli hääl jutustajana on mõnusalt soe ja pehme. Mõjudes isegi žanrile vastandlikuna. Kuid see veel eriti paneb teda kuulama, sest mõjub huvitavalt kontrastsena - ei tea kas talle peaks kaasa tundma? kas teda peaks kaitsma? või on selles kõiges hoopis peidus mõni ootamatu konks ning tegelikkuses on kuri maskeerunud... nagu saatan seda tihti teeb?!

Nonii... ma läksin kohe kätluses Kirilli kiitmisega hoogu. Tegelikult viskan kohe alguses ka teise arvamuse õhku - see lavalugu tegelikult minule eriti ei meeldinud. Miks? Katsun selgitada.... aga selleks liiguks paar sammu tagasi.

Saabudes Paide Teatrisse, olin põnevil. Õudukad on žanrina üks minu lemmikud. Usun, et olen suurema osa õudusfilmiklassikutest ära vaadanud ning igal aastal proovin ka uute, kiidetud õudusfilmidega kursis end hoida. Tihti need suurema kassa teinud filmid ehk polegi nii head ja väiksemates on palju võimsam ning mõjuvam hing sees. Samuti loen üpris palju õudusraamatuid... viimasel ajal küll ajapuudusest tingitult vähem, ent näiteks Stephen King'i bibliograafia on mul praktiliselt loetud (vähemalt kõik 80ndatel ja 90ndatel tema poolt kirjutatud romaanid). "Pet semetary" näiteks oli kindlasti üks noorena loetutest siiani paremini meelde jäänud ja sügavamalt jahmatanud raamatutest (Minu King'i lemmik on "Misery", mille kogu õudus oli puhtalt psühholoogiline ning ei grammigi Kingile iseloomulikult üleloomulik). Arvan, et minu suurim viga "Koletis"t vaadates oligi eelkõige tugevama loo ootamine. Antud juhul on lugu ise marginaalne. Tausta teadmata aiman, et tegemist võiks olla kas Kirilli või kellegi elus juhtunud/olnud sündmustega. Vähemalt lähtekohaks oleks nagu kasutatud "päris" asja.... Ma ei tea, kas "Rico", kellega suhlemisest ja tegevustest Kirilli minategelasega lugu saab alguse ning kes on pidevalt "näitleja" juttudes üht või teistpidi sees, on tegelikult tegelase enda ettekujutatav sõber? tema alter ego? või Jekyll & Hyde'i stiilis teine mina? Või tõesti üks kummaline naabripoiss, nagu teda esitletakse? Minule meeldiks mõelda/tõlgendada, et see on peategelase ettekujutatav sõber, aga igaüks leiab ja otsustab kindlasti enda versiooni Ricost.

Ühel minu lapsel oli samuti nooremana "ettekujutatud sõber"... Potšok oli tema nimi ning me kõik elasime temaga koos, kuigi ta ilmutas ennast ainult lapsele... Kui mingi pahandus või õnnetus juhtus, siis oli ju süüdlane varnast võtta... aga mõnikord, teatud olukordades hakkasin ka enda mõistuses kahtlema, et kas see Potšok on mingi kahtlane tegelane, kes tõesti teispoolsusest kuidagi meie ellu sekkub... No see on juba üks teine lugu, teistsuguste "pahandustega"... Kirillil on oma - Rico...Paariks misanstseeniks ilmuks justkui see Rico ka lavale... väga kahtlase elukana... "Koletisena"? Kas meil kõigil elab keegi selline koletis sees, kes end mõnikord ilmutab? Või see polnudki Rico, vaid lihtsalt keegi saatana sigitis, kes "etendust" külastas?

Nii... jälle läks jutt omasoodu lippama... võtame korraks uuesti paar sammu tagasi sellesse alguspunkti...

Paide Teatrisse jõudes, ootas publik fuajees. Mänguks on valitud teatris üsna eriline koht - suure saali pöördlava all asuv keldri moodi kahtlaselt hämar ning kergelt räämas ja rõske, keldrilaadne asukoht. Kammerlikult umbes 100-le vaatajale kahte ritta ringi seatud toolidel oli vähemalt minu jaoks turvalisem valida teine rida (tegelikult selles etenduses see ei oma mingit vahet). Õuduka jaoks täiesti ideaalne saal! Alguses (vähemalt) 10 minutit etendusest kulgeb kottpimeduses... Ainult Kirilli häälele keskendudes ja seda olukorda ettekujutades, mida ta kordab mitu korda. Väga hästi hakkas pilt silme ees jooksma ning kontakt näitleja ning lavaloo ja atmosfääriga oli hetkega saavutatud... Esimene õuduslik tunne käis ka korra läbi - täielik pimedus... ja tegelane liigub mitte ainult publiku ees aimataval laval, vaid ka selgade taga... Oleksin ilmselt päris korraliku möirge lasknud eetrisse, kui keegi seal ja selles hetkes oleks oma käe mu õlale pannud! Kartsin seda ja sellest hoolimata oleksin korralikult ehmatanud... Hirm oligi keres ja algus seega paljulubav.

Kuid valgus tuli ja ühtlasi kadus õige pisut sellest maagiast. Jutustus liikus edasi... siia ja sinna ning Kirill tegutses väga mitmel viisil - küll tuli see lugu läbi ekraani kui ta kusagil peakohal, tollel pöörlava peal toimetas, küll tegutses ta mingi smuuti kallal, mille tegemisest ma otseselt aru ei saanud enda istekohalt, ent millega samal ajal jooksis ekraanil lapsepõlvest tuttav Tom & Jerry multikas ning mille abil oleks kui ise ka korraks lapsepõlve tagasi rännanud... Ja siin toimus ehk kogu etenduse kõige õõvastavam või õnnestunum õuduka-stseen... nimelt tänu videokunstniku Kärt Petseri oskusliku valiku aeglustada kassi tegutsemist "Killer" sildiga majja kadudes... mõnus kui sellise lihtsa, aga samas geniaalse trikiga suudetakse tekitada nii tugev emotsioon vaatajas. Olin võlutud ning andsin andeks, et ei saanud vähimatki aru, mida Kirill samal ajal tegi ja toimetas (hiljem selgus kui seda tehtud smuutit kellegile pakkus, aga selle tegemise mõttest ei saanud aru ka hiljem.. kas heli oleks pidanud mõjuma hirmutavana või milleks see lõik?)

Ma arvan, et tegelikult ehk nii kaugele kui hakkas rääkima Rico... ehk kui Kirill enam laval live's ei jutustanud, vaid tekst tuli kõlarite kaudu, umbes sellel ajal ma kukkusin kärult. Mind enam ei huvitanud või ma ei saanud selle tekstiga kontakti (kas siis hämaras lindilt juttu kuulates kui näitleja midagi laval ei tee, ongi selline uinutav efekt? Selles Rico jutustuses võis olla ka võti, et kes ta ikkagi oli, aga ainus mis minuni jõudis oli see, et teda ilmselt kiusati... kaevati maasse auk ning tema pandi sinna siise... aga mis seal siis erilist sai, seda ma aru ei saanudki... Samuti ei saanud sellest aru ka minu teatrikaaslane, kellelt pärast etendust küsisin, kas ta oskab mulle seletada või jutustada... aga ka tema "kukkus kärult" täpselt samal ajal... nõnda olime mõlemad teineteisest sõltumatult täiesti samal ajal etendusega sisuliselt kontakti kaotanud. Edasi muidugi ei olnud enam palju vahet, kes või mis või miks see üha unenäolisemana jutustusena hakkas mõjuma... Viimane lugu, kus see "koletis" ka ühes jutustuses ära mainitakse, siis mõjus juba isegi kerge pettumusena, et hoopis mingi unenäo elukas oli see "Koletis"... samas eks see vist lihtsalt oli üks dimensioon juurde... Ilmselt Koletis oli ikka kas näitleja või Rico... vähemalt nii oleks sellel kõigel rohkem mõtet. Skiso või ettekujutatud pahalane võiks ju psühholoogiliselt õudsana mõjuda...

Sellist tüüpi lavastuses on tegelikult "lugu" ise teisejärguline. Lugu on siin sees üldse hõredalt... Seda etendust ei tehtud ja seda pole ka vaja "loo"-mõttes. See lavastus teenib teisi eesmärke.

Freda Purik'u kunstnikutöö on üpris must-valgete ja nende varjundite või helkide värvigammaga - selles asukohas ja sellise lavaloo jaoks igati sobiv... klaasikillud... või pigem "peeglikillud"? Need ju toovad 7 aastat "õnnetust"...

Stseenidest tahaks ära mainida ka "tantsulõigu". Kirill ilmselt ei ole tantsija ning ma ei tea kui palju tal üldse sellise koreograafilise liikumisega elus on kokkupuuteid olnud (peale lavakooli-lavastuste), aga see kordustele ülesehitatud ning täiesti tõlgendatav lõik oli uskumatult intensiivne ja mõjus. Mõjuv oli see ehk ka sellepärast, et ta palju jalu betoonil hüppas ning seega korduvalt oma jalgu põrutas - kas teatriime või tõesti eneseohverdus kunsti nimel, ei tea... Kuid minu jaoks, kes draamalavastuste tantsuliikumise peale tihti nina kirtsutab või õlgu kehitab, nautisin seekord just seda...

Kokkuvõtteks loodan, et Paide rahvas sellise lavastuse peale ära ei ehmata. Kindlasti hakkab Paide Teatris näha saama ka traditsioonilisemat teatrit (juba praegu on näiteks väljas info laste jõuluetenduse kohta ning muudki, mis annab alust oletada väga mitmekülgseid ja eriliilmelisi lavastusi)... "Koletis" oli vast selline kõrgema kunstilise taotlusega, pigem performatiivse ja eksperimentaalsema lähenemisega lavastus. Noored, kui nad teevad nö "oma asja", siis tahavad ju ikka tõestada ning näidata midagi huvitavamat, otsingulisemat. Monotükina ja enda tutvustamiseks ei taha keegi mõjuda igava, kulununa ja seda "Koletis" ning Kirill Havanski kahtlemata ei olnud ka.

Hinnang: 2+ (järjekordselt sai tõestust minu jaoks tõdemus, et õudukas kui žanr on teatrikeeles kõige raskem teha. Või noh - teha ju saab, aga nii, et sellel oleks sisu, vormi ning mõjuks ka õudsana, seda juhtub teatrilaudadel haruharva. Samas siin oli huvitavaid elemente ning huvitav oli ka ülesehitus ning erinevate lavastuslike vormide kasutamine ühes lavastuses. Õudukale kohaselt pime, õigemini hämar ja kurjakuulutavalt kahtlane. Palju jäetakse vaataja enda otsustada, mida öelda tahetakse ning ühest küljest on see muidugi hea, aga teisalt jäi neid lahtisi otsi minu jaoks võib-olla natuke liiga palju või siis just nendes olulisemates kohtades. Seega lavalugu tervikuna minu jaoks päris toimivat elamust ei andnud. Teatrikaaslasega autosse istudes ja koju sõites arutasime kui ühest suust, et Kirill oli hea, olid mõned toimivad hetked, nagu Kirilli tants ja Tom&Jerry lõik, aga lugu tervikuna ei toiminud. Kas ehk on see toimivam 15-25 aastastele? Ilmselt. Samas vaadata ja kogeda oli ju küll. Jään täitsa ootama, mida teised Paide Teatri noored näitlejad ette võtavad, kuidas end tutvustavad ning kas leidub sama palju üllatusi, suudavad nad enda sama palju avada uute külgede pealt kui Kirill. Selles mõttes, kuigi tegemist oli žanri-teatri ning erilise lavastusliku vormi-teatriga, siis minu jaoks oli see kõige toimivam just nimelt "näitleja-teatrina". Just Kirilli enda mängus ja temaga tutvumise võimaluses avanes seekordse teatrielamuse suurim väärtus. Ja kuigi ei saanud nüüd kiita seda tervikut, nagu oleks tahtnud, siis igatahes on ülimalt hea meel, et Paides on nüüd teater!)

-----------
Tekst lavastuse kodulehelt:

PAIDE TEATER "KOLETIS"

üks näitleja kohtab juhuslikult metsas oma vana sõpra. nad ei ole aastaid suhelnud ega tea, kust või kuidas alustada. taaskohtumise rõõm asendub pikapeale halastamatu ebamugavusega. mõnda aega vaikuses istunud, märkab näitleja, et sõber sosistab midagi kaugusesse. ta nõjatub, et kuulda ning ajapikku suudabki segasest suminast sõnu eristada. sõnad kasvavad aegamööda pöörasteks lugudeks sõbra elust, hüpnootilisteks mälupiltideks, mis näitleja julmalt oma võimusse haaravad.

lood, mida sõber (rico) jutustab on kord südantlõhestavalt ilusad, kord verd tarretama panevad ning näitleja (Kirill) kuulab neid ainiti. mahajäetud mõisad, verest punetavad lumeväljad, pime koer, kellegi naeratus kusagil tühjal ja pimedal tänaval, vihmane hommik. näitleja keha ja aju täituvad järk-järgult hirmuga. mida aeg edasi, seda õõvastavamaks muutuvad need lõputud kujutluspildid. ta peab need lood endast välja saama. ta peab selle kõik ära unustama. maksku, mis maksab.

KOLETIS on lavastus, kus näitleja kirill havanski, kunstnik freda purik ja sõber rico sukelduvad ühes publikuga õuduslugude pimedasse maailma. kust algab hirm ning kus see lõppeb? kust algab väljamõeldis ja kus lõppeb päris? KOLETIS toob mustast pimedusest prožektorivalgusse hetke, mil meie aju muudab kaua kadunud sõbrast koletise ja laseb sellel mustast-mustast linnast pärit mustal-mustal mehel meid oma musta-musta maailma tirida. KOLETIS on PAIDE TEATRI sooloprojektide sarja esimene lavastus.

laval kirill havanski, sõber rico
kunstnik freda purik
videokunstnik kärt petser
helimaastikud kirill havanski ja trupp
tehnikud janek lehtpuu, viljar saarsalu
produtsent harri ausmaa 

esietendus 13.09.2018 

paide muusika- ja teatrimaja suure lava all 

etenduse kestvus orienteeruvalt 1h10min
vanusesoovitus 14+
kasutatakse vilkuvat valgust