Piip ja Tuut otsivad Ilonit - Piip ja Tuut Teater - 2025.a suveteatri 10.peegeldus

„Piip ja Tuut otsivad Ilonit“. Ei tea, mida ühes lastelavastuses peaks tegema, et seda ületada

Imelise muusikaga imeline lavastus imelise kunstniku liigutavast lapsepõlveloost – mida sa hing veel ühelt soojal ja päikselisel suveõhtul toimuvalt suveetenduselt ihkad?

Olen lugenud kõiki Ilon Wiklandi biograafilisi teoseid ja tema illustratsioonidega lasteraamatuid ning hoian Enno Tammeri koostatud „Ilon Wiklandi maailma“ ühe oma öökapiraamatuna, mida on ikka tore aeg-ajalt lehitseda. Teada saanud, et sel suvel lähevad Piip ja Tuut Ilonit otsima, teadsin mõistagi kohe, et pean seda nägema. Ja üldsegi mitte laste, vaid iseenda huvist.

Kõik selle suvetüki osalised – dramaturgina kaasatud Indrek Koff, muusikud Merit ja Märten Männiste ning Ilonit kehastav üks meie noorema põlve kaasahaaravamaid näitlejaid Emma Tross, Piibist ja Tuudust ehk Haide Männamäest ning Toomas Trossist rääkimata – tekitasid pesuehtsa ootusärevuse. Mõnulesin juba ette, mõeldes, mida see kõik kokku teatrielamusena tähendada võib.

Kõrgete ootuste korral on oht pettuda

Pahatihti... 

Loe tervikarvustust edasi siit: https://epl.delfi.ee/artikkel/120391521/arvustus-piip-ja-tuut-otsivad-ilonit-ei-tea-mida-uhes-lastelavastuses-peaks-tegema-et-seda-uletada

-----

Uskumatu, kuidas üks pereteatri lavastus võib olla täiesti võrdväärselt suur teatrielamus täiskasvanutele mõeldud lavastustega! Eks muidugi ilm aitas ka natuke kaasa, aga isegi halva ilmaga, oleks see ikkagi pugenud sedavõrd sügavalt hinge, nagu ma oma EPLi arvustuses kirjeldasin. Ja Emma ja Haide ja Toomas ja Merit ja Märten, kes selle Wiklandi Imedemaa siseõue laval seal selle kõik elustavad - nii üdini armas!

Mitte ainult lastele, lastele muidugi ka ning sobib isegi juba väga-väga väiksest peale... aga no tõesti, ka küünilistele vanameestele ja kõigile teistele kuivikutele ja pehmodele veel eriti, sest nutta saab lisaks naerule ka. Ja kõvasti! Õues võib ju üldse kõike palju kõvema häälega teha! :)

Kuuldavasti sel suvel etendused müüdi välja ning sestap olevat lootust, et järgmisel suvel otsitakse jälle Ilonit seal Haasalus asuvas Eestit ja Rootsit sisaldavas "imedemaas" taga, et kõik ta ikka üles saaksid leida! Mina küll enda oma leidsin! Aga ainult tänu Piibile ja Tuudule!

Spaghetti - Piip ja Tuut Teater - 2024 Suveteatripäevik 12.sissekanne

„Spaghetti“. Lõbus, õpetlik, musitseerima inspireeriv ja klounaadiga kurameeriv lavalugu 

Piip ja Tuut Teatri „Spaghetti“ pakub mõnusat muusikat, vahvat liikumist ja värviküllast teatriimesid pakkuvat kunstnikutööd. Öeldakse, et mitu kokka head suppi ei keeda, aga kuidas on lood spagettidega? Selle saladuse saab teada Piip ja Tuut Teatri meisterkokkade koguperekomöödiast.

Sissejuhatuseks üks tõestisündinud lugu. Kujuta ette Soomes asuva Tampere kesklinna. Peatänavat Hämeenkatu poolitab sild. Silla kõrval asus 1980ndatel Rosso-nimeline restoran (praegu on selle nimi Puisto), tollal üks kuulsamaid kohalikke itaaliapäraseid restorane. Kord seal seltskonnaga süües soovis keegi oma pastale ketšupit. Palve esitati ettekandjale ja saadeti ta kööki ketšupipudeli järele, ent tuli sealt tagasi mitte teada-tuntud punase kastmega, vaid hoopis vihast punaseks värvunud näoga kokaga, kes karjus juba kaugelt: „Välja minu restoranist! Või temale ei kõlba minu maitsestatud toit!“ Meie saime oma söögi siiski rahulikult lõpetatud, sest pärast kähmlust ketšupisoovijaga ja tolle õue talutamist tuli valge mütsiga köögijumal ja küsis, kas keegi meist veel ketšupit soovib. Keeldusime viisakalt, kuna selline soov oligi tõesti vaid ühel meist.

Peale selle, et Piip ja Tuut Teater on maailma parim, on nad ka maailma kõige targemad Eesti klounid, sest on osanud oma teatri hõlma alla võtta neli andekat näitlejat Viljandi lavakooli 12. lennust – Grete Konksi, Maarja Tammemäe, Stefan Heina ja Kristjan Poomi. Viimati nimetatu neist on nüüd jõudnud otsapidi BFMi filmirežissööriõpingutele ja valmis teinud oma debüütlavastuse. Eks ole ju režissöör teise nimega filmiLAVASTAJA.

Loe edasi kogu arvustust siit:
https://epl.delfi.ee/artikkel/120310175/arvustus-spaghetti-lobus-opetlik-musitseerima-inspireeriv-ja-klounaadiga-kurameeriv-lavalugu

Turunduslik tekst teatri kodulehelt (esimene siinsetest fotodest on pärit teatri FB seinalt):

Søren Ovesen "SPAGHETTI"

Meisterkokk ja tema abikokk teavad väga täpselt, kuidas itaaliapäraseid spagette õigesti valmistada. Seda tuleb teha nii, nagu vanas heas retseptiraamatus on kirjas ja nii, nagu seda on alati tehtud. Ei mingeid kõrvalekaldumisi. Aga kõik keeratakse köögis peapeale, kui külla tuleb näljane ja veidra olemisega naaber. Kivi ei jää kivi peale, ega pott pliidile. Spagetid valmivad ja maitse on…?

Südamlik ja koomiline lugu sellest, et ka kõige suuremad vastandid, ka kõige kuumemas kohas, nagu köök võivad üksteist rikastada ning erimeelsustest saab üle, kui oled avali meelega ja lased end üllatada.

Taani kaasaegse teatrimehe ja näitekirjaniku Søren Valente Oveseni võluv lugu on juba aastakümneid rõõmustanud noort teatripublikut üle Euroopa. Eestis jõuab näidend esmakordselt lavale 2024. aasta juulis Viscosa kultuuritehases Hiiumaal ning alates sügisest on mängupaigaks Piip ja Tuut Teater Toompeal.

Peredele ja lastele alates 3. eluaastast. 

Kestus 45 minutit

Lavastaja – Kristjan Poom (miisukal „Kassid“)

Koreograaf - Marge Ehrenbusch ("Cabaret Siberia", "Rebane - filosoof", miisukal „Kassid“, muusikal „Tallinna karud“ jt.)

Kunstnik – Inga Vares (miisukal „Kassid“, "Rebane filosoof", muusikal „Tallinna karud“ jt.)

Valguskujundus – Marita Keskküla (muusikal "Tallinna karud")

Helilooja - Tõnu Raadik (miisukal "Kassid"),

Laulusõnad - Grete Konksi

Plakatipilt – Haide Männamäe

Näitlejad – Maarja Tammemägi, Grete Konksi, Stefan Hein (miisukal „Kassid“, „King nr.39“, muusikal „Tallinna karud“ jt.)

Esietendus 2.07.2024 Viscosa kultuuritehases, Hiiumaal

Rebane-filosoof - Piip ja Tuut Teater

Eesti teatritest on viimasel ajal üle käimas väike Mrožeki-laine. Muidu üsna "kardetud"(?) autor on jõudnud viimase 5 aasta jooksul vähemalt 6 erineva lavastusena meie vaatajate silme ette ja nüüd siis juba seitsmes! Kõige popim läbi aegade Mrožek Eesti lavadel on ilmselt "Tango", mida näiteks Mati Unt on võtnud 2 korda ja Ingomar Vihmar korra ette (Ingomari oma on hetkelgi veel mängukavas ja tegemist on minu vist läbi aegade lemmiku nii Vihmari kui ka Mrožeki lavastusega!) Teise laiemalt tuttavana "Emigrandid", mille käesolevalgi aastal tõi Tallinna Linnateatris välja Peeter Tammearu. Isiklikud käesoleva sajandi lemmikute Mrožekitõlgendusse sekka kuulvad ka näiteks Salme Teatri "Suvepäev" (Jaanus Nuutre lavastatuna) ja PolygonTeatri "Maja" (Tamur Tohveri lavastuses, mixituna Fossega). Ent maailmakuulsa poola näitekirjaniku loomingupärandisse kuuluvast umbes 35st näidendist pole veel isegi pooled meie teatrite poolt "avastatud".

Piip ja Tuut Teater on võtnud kaks neljast 1976-1978 kirjutatud Mrožeki miniatuurist, ehk ühevaatuselised lühinäidendid "Serenaad" ja "Rebane - filosoof" ja need üheks, pisut üle tunni kestvaks täisväärtuslikuks teatriõhtuks kokku keevitanud. Neistki Serenaadi on saanud varem näha nii Von Glehni Teatris, aga ka Theatrumis VHK teatriõpilastega, Theatrum on ka rohkem nende rebaste-lugudega mänginud. Ka maailmas armastatakse neist lühematest, valmilikest näidenditest ühislavastusi luua, nii kõigest neljast korraga, aga ka erinevate kombinatsioonidena. Kõigi populaarsem ilmselt siiski just need 2, mis ka siin on kokku seotud. Liiatigi kui ühest kasvabki nii ilusti teine välja ka sisulise seotusega.

Piip ja Tuut Teatri jaoks on see omamoodi juubel-lavastus, nimelt on tegemist 10nda, muidu peamiselt lastele ja peredele lavastava-mängiva teatri, just eelkõige täiskasvanutele mõeldud lavalooga. Kuigi vabalt sobib see vaatamiseks ka noortele - keskkooliealistele, kes juba oskavad teha seoseid naiste-meest erinevate suhtumiste ja orienteeruvad suhte-teemadel ning taipavad-naudivad peenemaid allegooriaid, assotsiatsioone, mida näidendi loomtegelased inimeste maailmas esindavad. Ses mõttes ei pruugi see ju isegi kõigile täiskasvanud vaatajatele olla, kes selliseid nö. mõistumänge ei armasta. Kuigi midagi väga sügavat siin karta ka ei maksa. Kõik on hästi arusaadav ja lihtsasti kõigi jaoks tõlgendatav.

Kõige otsesem võrdlus esimese, ehk "Serenaadiga" oleks vast Krõlovi valmiga Rebasest ja varesest. Kuigi siin mõnusa-koomilise naiste-meeste erinevustest tingitud äratundmise ja irvitama-ajavate sidustega. Tegelasteks kaval Rebane (Stefan Hein), uudishimulik kukk (Kristjan Poom) ja blond kana (Haide Männamäe), brünett kana (Grete  Konksi) ja punapea kana (Maarja Tammemägi). Väga palju ei saagi sellest rohkem rääkida, sest see on lühike, terav ja üdini koomiline, ent kogu sisu on sealt vaja endal noppida ning just seoste loomine ongi see peamine nauding loo lahti kodeerimisel. Temaatikaks näiteks truudus ja selle murdmine, armukadedus, uhkus, hirm ja tolerants... ja loomulikult kogu inimlik ületrumpamisihalus, petmistaktikad ja mis kõik veel esitatud läbi loomade... sest ehk inimesedki ole ju "loomariigi" osa! Siinkirjutajal rändasid fantaasiad veel kaugele kogu loost edasi, kes või mis see rebane seal veel olla võis või oli... igale tegelasele ajas ta ju "oma juttu", kasutades "oma taktikat".. intelligentne loom... Puust ja punaseks, et eesmärk pühendab ka abinõud... ja seda (ka inimeste vahel) vahendeid valimata :)

Teine osa natuke sügavam, natuke tõsisem, natuke rohkem ajusid ragistama-ajav (loe: "ragistada-nõudev"). Siin on peaaegu rebase monoloog, olgugi, et figureerimas ka veel seesama kukk ning teinegi tegelane... keda mina siiski "inimeseks" pidasin ning tema vaikimist ning rebase monoloogi, nagu vasta teflonit minemist just nimelt "what did the fox say?"ga ühendasin. Olgu lisatud, et ühest küljest kahju, et seda kunagist hitti muusikalise kujundusena vihjeks juurde ei pandud, aga teisalt nii jäeti vaatajatele laiem tõlgitsusvabadus. Vahemärkusena - ei teagi, kes selle muusikalise kujunduse tegi (kas lavastaja Toomas Tross ise?), aga selles oli väga palju nauditavat (eriti 1 laul, mida ka ei tea, kas on originaallooming või pigem tundus siiski, nagu mingi varem loodud)! :)

Selle teise poolega võib juba natuke vabamalt ka siin tekstis ringi käia, ehk tegemist mitmete eksistentsiaal-filosoofiliste küsimustega... Rebase arutelu selles üle, et ta ei saa endale parata viib paratamatult mõtted sinna, et kas ja mis mahus selline on täiesti õigustav põhjendus ja millal mitte. Praeguses maailmas vägagi adekvaatne küsimus. Ja siis see poliitik, mis kavalpeas avaldub, kui ta saab aru, kellega ta seal vestleb... laul muutub poole lause pealt. Tõeline "poliitik" :)

Mängulises mõttes on Toomasel siin näitejuhtimise poolelt ühtpidi peen joonetõmme kukekanade ja rebase vahel. Lindudes on tugevalt aimata ka näitlejate antud lisanditega, et kuigi inimese kujuga, on nad ikkagi just nimelt kukk ja kanad! :) Aga rebasel, ehk Stefani mängus ma rebasele viitavaid nüansse ei leidnud. Aga kui mõelda kasvõi etüüdlikule rebase-mängimisele... siis ainsana meenub väga hästi tabatud Kristiin Räägeli rebane kunagisest tema lavakooli rollist "Väikses printsis". Ent vast naise peensusega ongi seda pisut kergem kuidagi loomaetüüdine ka luua? Teisalt jällegi meeldis see teatav kontrastlikkus, ehk Stefan-Rebane on läbivalt tõsine, ent tekstiedastus on pigem pehme, võiks öelda, et isegi mahe... Karm habe, aga siis see meelitav, kanadega stoiline-napisõnaline cool guy, hiljem oma pühamehele pihtiv ja hingepaljastav lobasuu... Selline vastuokslus andis isegi "psühhopaadi-mõõdu" välja. 

Kristjan Poom'il on väga hea koomikunärv mängijana ja siin saab ta seda mõnuga presenteerida, tabav sonks ja pidev selle korrastamine tõi tegelase närvilisuse ja kukeliku olemuslikkuse imehästi välja. Grimmikunstnik Evelin Poom-i tegelaste juuksed ning pisidetailid, nagu ka Kristjanile silmealt liikuvad valged jooned on tõesti pea tähelepandamatud, ent siiski tabavad lisandid. Isiklikult (no sest ma ju vaatan "luubiga" eks) natuke jäi häirima firmamärk lühikeste pükse alaääres ja no see võis ka olla taotluslik, et veelgi midagi karakteris ja tema inimesegaseotuses rõhutada... aga vist maitse asi... sets minu jaoks siiski kuidagi sobimatu. 

Kanad-kanakesed - üks ilusam kui teine... Põhilised seekordse koomika maaletoojad... ja näitlejate mäng seejuures ongi selle "kana"liks, mis tõesti ka publikuni kogu huumori viib. "8 kilo ülekaalus" blond oma juuksepaela rebasele visates tõi taaskord meelde trobikonna rebase ja kanade nalju... lisaks ühe mõtlesin kohapeal vaadates ise välja - 

Miks rebane ajab kana taga enne kui ta selle ära sööb? Aga sellepärast, et tal oli tavalise asemel seekord kiirtoidu isu... 

Haide "silmade suureksajamised" ning kogu edasi-tagasi arglik kokutav liikumine lõi kogu tema kanakarakterile ka laiema ja sügavama plaani. Grete "julgem" ja "võrgutavam" kana, kes tahab tunda end ihaldatuna on lopsakalt pealetükkiv ja Sa tunned ehedalt "selle naistüübi" tema karakteriseeringust ära. Maarja mõnusalt teravad "kanalikud" pealiigutused", ise sinisilmne ja justkui isemoodi arglik, aga "see naine", kes alati oma algatustega teiste kiiremate tõttu hiljaks jääb... Ehk midagi blongi ja brüneti vahepealset :) Kõik need mõtted, mis seejuures veel inimnaissooga ühendatud saavad :)))) Sealjuures on Haide ja Grete siin paaris koha ka tansupaar oma "kemplemiste-seikluste tulemustena" ja Marge Ehrenbuschi seatud liikumine on peenelt kontekstis sees, aga eriti üks, kus Grete ja Haide punases tantsivad kõrvuti, täis huvitavalt originaalseid pisidetaile... neid võis olla ka vaid 2-3 selle paarikordse kordusega lühikoreograafia sees, aga tõesti, kuigi vaid mõnede silmapilgutuste pikkune, visuaalselt uskumatult nauditav! Täitsa tants! Kuigi siin oli neid liikumisseadeid veel siin ja seal.

Inga Varese tare-tareke, ehk kuke ja kanade laut oma suurte akendega oli päris kobe kaasamängija seatud lavaliiklusele, kus kanad "kõrgemal rõdul" ja kas nad sealt alla rebase ligi julgevad tulla... või kes julgeb ja kes mitte. Teises osa lagunemist vaadates ära ei jõudnud mõtestada, aga küllap sellelgi oli mingi suurem kontekst, mida lihtsalt minu väike aju seekord lahti ei muukinud. Võibolla ka lihtsalt sisedünaamikaks vajalik või siis pidutsesid kanad need selle sellisse konditsiooni... Priidu Adlase valgusseaded alati tasemel ja seekord kuidagi nii märkamatult tabavalt integreeritud, et ma ei oska millelegi muule sõrme peale panna kui teise poole tuntav hämaram pool ja muidugi värvimängud, eriti kanade peo verepunane... sest sõõb rebane või söövad inimesed - lõpptulemus on sama...

Hinnang: 3+/4-

Kõik, mis oli, see meeldis. Kuigi oleks tahtnud ROHKEM! Isiklikult pinnalt meeldis see esimene pool oma rohkemate tegelaste ja lihtsama huumoriga ka rohkem kui teine pool ja selles mõttes eelistan alati teistpidi dünaamikat (aga see on puhas isiklik maitse eelistus ning siin ju lugu lihtsalt kulges sedasi). Teisalt oli see nende kahe loo ühendamisel tekkiv VALMi kui loo vormi seaduspärasus kokku igati huvitavalt kontseptuaalne ka terviku mõttes. Alguses põhitegevus ja siis lõpus mõistuseletus, mis kogu terviku raamistab ning midagi kavalalt ka õpetab. Ja ikkagi oleks tahtnud veel midagi... võibolla teada,  mis ikkagi rebasest saab... kuhu ta on "loomupärase" kiskjalikkusega välja võib jõuda? Sest rohkem kui kukest ja kanadest oli see siiski selle müstilis-sügava-laheda rebase lugu? See tähendab ise kui "mees" ja kunagi ka "lantiva", naistotsiva noorrebasena... samastusin ju täiega just eelkõige temaga (mitte selle kimehäälse kukega :)))))

Mrožek on jõuliselt saabunud Eestimaa teatritesse viimastel aastatel... tundub, et praegune aeg kõnetab ja tõmbab tema loominguga paralleele nii mitmetel tasanditel... Siin esialgu nii naiste-meeste vaheliste suhete, aga hiljem ka poliitilise sirgeselgsuse-viideteni välja ja kõike sealt vahepealt muidugi ka :)

Piip ja Tuut seekord rohkem täiskasvanute mängumaal... ja ilma punaste ninadeta... Aga kas ka pika ninata? No kui on laval kanad-kukk, siis peaksime hoopis rääkima "nokkadest"... ja kellel nupp nokib, see võib siit ka mitte ainult ühe, vaid päris hulgaliselt terasid leida...

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed fotod, mis kuuluvad Piip ja Tuut Teatrile):

Sławomir Mrożeki lühinäidendite õhtu ühes vaatuses

1977.a. trükivalgust näinud kaks Sławomir Mrożeki ühevaatuselist näidendit Serenaad ja Rebane – filosoof sobituvad ühte õhtusse ka tänases Euroopas. Esmailmumisest on möödunud pea pool sajandit, kuid Mrožeki allegoorilised lood on ikka erksad ja pakatavad satiirist justkui inimene ei muutuks kunagi. 

Kes on rebasenahas sündinud, see ei kaaguta.

Osades Stefan Hein, Kristjan Poom, Grete Konksi, Maarja Tammemägi, Haide Männamäe.

Lavastaja - Toomas Tross

Kunstnik - Inga Vares

Valguskunstnik - Priidu Adlas

Koreograaf - Marge Ehrenbusch

Grimmikunstnik - Evelin Poom

Plakati kujundaja - Lii Ranniku

Tehniline tugi - Marek Demjanov

Lavameistrid - Tõnis Kask, Ellon Tiivas

Täname kaastöö ja abi eest: Rene Topolev, Deevy Pukk, Terje Kessel-Otsa, Kadri Varblane, Saale Riikoja, Kaari Klesment, Lembi Mets

Etenduse kestus 1 tund ja 5 minutit (ühes vaatuses)

 

Pikad sammud - Piip ja Tuut Teater

Oh ja aH, ehk noormehed Otto (Mathias Ausmeel) ja Heinrich (Mattias Nurga) ning nende vahelisele sõprusele kiilu löömas üks femme fatale- Olga (siinkirjutaja nähtud versioonis Helo Kaplinski, aga mängib ka Iris Viru). Heinrich elab pisikeses toauberikus, majas kus üüriemandaks alatasa oma alkohoolikust põhjakäinud mehest vatrav proua Martin (Haide Männamäe). Lisaks on kostilisse armunud emanda tütar Leeni (Emma Tross). Tammsaare üks nö. kolmest üliõpilasnovellist “Pikad sammud” (“Noored hinged”, mis kuulub samasse tsüklisse, mängitakse ühes teises teatris edukalt juba kolmandat aastat). 

See on (näitlemisrindel juba suuremaidki tegusid teinud) Aksel Ojari lavastajadebüüt. Nii mõnusalt ehe, oma kammerlikkuses ja õiges vanuses näitlejatega. Aksel on ise ka dramatiseeringu autor. Aga eks nii palju kui on lugejaid, nii palju on ka ilmselt tõlgitsejaid. Mäletasin lugu teatrit vaadates kehvasti, meeles ainult tunnetus- risti noormeeste suhtumise muutus loo edenedes naistesse, mis siiski siinses lavastuses päris niimoodi välja ei koorugi. Siin on (taaskordselt selle Piip ja Tuut Mängumaja saali kasutuse mõttes kõik kuidagi uutmoodi huvitavalt lahendatud- kunstnik Oliver Reimann) laval puhas ja ilus ja valus noorte armumiste sasipundar. Tammsaare siiski igas mõttes oli täiesti õhus ja sõnades kohal. Eriline kiitus ka kostüümikunstnik Külli Pavelsonile, kes omalt poolt ajastulikult tegelased sajanditagusesse aega aitas nihutada ja vägagi stiilselt! Lavastuslikult pole Aksel seda lihtsalt lugu jutustades lavale pannud, vaid siin on ka mõned kaunistavad, poeetilised, kunstiliselt väärtuslikud misanstseenid vahel, mis annavad aimu noore lavastaja ambitsioonikusest. Pean silmas näiteks seda, kuidas mehed duetina jutustavad kes-kuidas-kuhu liikus... või peategelane tantsitamas mõlemat naist "pildilt välja"... millele, kes soovib ja viitsib süveneda, leiab ka sisuliselt sügavama seotuse.

Ja kõik need pisikesed muusikalised vinjetid, nii maitsekalt loo pöörete vahele kujundatud helilooja (Anna Pärt) enda poolt! Oleksin tahtnud näiteks tšelloga pala palju pikemalt kuulda! Ning viiulilõigud- üks ilusam kui teine! Tekstis on jutustuse Tammsaarelikud teksti teravad ütlused ehk noorte nipsakate targutajate elutõdemused alles, a la “Abieluõnn maitseb siis kõige paremini, kui muud õnned juba möödas on” ning kohati muudavad need seda kurba lugu ka kergemaks-lõbusamaks. Lausa imeliselt hästi sobitub Exupery palve siinse tekstiga, Sellise sidususe avastamine iseenesest võiks olla juba piisavaks tõukeks dramaturg-lavastajale see üldse lavale tuua. Mingil määral, aga varjab see ka mõnusalt lahtise novelli lõpu tegeliku tõlgitsuse ning jätab iseenesest väga ebaameerikaliku ning pigem just väga eluliselt saatusliku ning isegi traagilise tunde… tuled kustuvad, sa tead, et see on läbi, aga ometi plaksutama ei taha hakata, sest südames loodad, et ehk siiski kõik nii ei lõpe ja lugu läheb veel edasi... 

Mattias Nurga peaosas, oli minu jaoks uus lavatutvus. Huvitavalt suutis mängida oma tegelase tihti ka sõnatud tunded paistvaks. Samas see Heinrich oli hingeliselt väga sügav…läbi tema ka publik suhestus teistesse tegelastesse. Kuid siin loos nimelt on mehed ja nende hingevalu isegi müstilisem kui naiste oma. Seda tihti “mees”kirjaniku kirjutatult ei kohta. Siinsed mehed on ka ajastule kohaselt kombekad ja viisakad…isegi novellist tuttav, emand Martini juttude kuulamisel “kannatamine” lavaversioonis välja väga ei paista- pigem austatakse, ehk pieteeditunnet hoitakse ajastule kohaselt hinnas (isegi kahju, et see tänapäeval on natuke läinud lappama ja vōibolla see matsluse tõus ehk on veel üks suurimaid käitumuslikke muudatusi ajas, millel on paraku juured veel eriti laiali aidanud ajada meedia ja sotsiaalmeedia). Seda kontrastsem on muidugi lõpu konfrontatsioon- ainus julm (aga kas ka paratamatu?) tegu Heinrichi poolt. Või oli julm ka tema suhtumine Olgasse, kui too talle end iga hinnaga selgitada-vabandada püüdis…selle üle oleks põnev kellegagi vaielda! Eriti enda elukogemusest lähtuvalt, mil see “Olga” kingades olek veel ammusest toimumisajast siiski siiani hästi meeles. Samas meie ju näeme tema suhtlust ka Ottoga, tema kehahoiakut mehega kohtumisel ja selgeid märke, kellele ta süda kuulub... Heinrich peab leppima enda sisemise häälega, mis ju kujuneb eelkõige tüdruku tegude, mitte sõnade järgi.

Olga rollis (ise veel salamisi lootsin, et Iris Viru, sest tema lavaline x-faktor on juba tõestatud mh. Kordemetsa autorilavastuses "Ööpiltnikud"... aga oli hoopis, ka samast lavastusest tuttav, ent toona siiski millegi erilisega mitte meeldejäänud rolli teinud) Helo Kaplinski! Tuli teda siinses lavastuses vaadates pähe mõte, et see on suisa kuritegu, et ta õpib ülikoolis prantsuse keelt ja mitte näitlemist! Elasin nii sügavalt kaasa Helo mängitud tegelase hingevalule. Ja ta ise elas oma rolli nii sisse, et pisarad voolasid ning silmavärv valgus laiali…kui ilus kui näitleja suudab liigutuda ja liigutada ka vaatajat, et tahaks teda päriselt ka lohutada. Ja see põlvili kukkumine! Nii-nii eluline! Tahaks aidata tal selgitada teisele, aga kas sellises olukorras olekski üldse võimalik, kui need selgitused nagu teflonile kuidagigi ei haaku... teine inimene neid kuulda ei võta (või ei taha?) Ja kui ta partnerite puhul oli tunda kasvõi ajutigi “mängu”, siis Helo seal laval ja igas hetkes tõesti “on”. Näiteks kui seletab end voodil istudes Heinrichile…ta ei rõhuta sõnu, ei tee pause, mida iga näitleja ilmselt sellise tekstiga teeks… Ei, tal tuleb see otse hingest. Otse, nagu tulekski sellises olukorras päriselt. 

Mathias Ausmeelega käis kaasas iga tema ruumi sisenemisega kaaspubliku naer…Minul on kogemus vahvast Mathiase koomikutalendist VHK teatriklassi eelmise aasta lõpulavastusest, aga hinnates sellisest reaktsioonist, siis ju tal on see koomikuslepp mahukamgi… Sest siin see tegelane, ehkki alguses natuke kehkadivei, siis iga lavale ilmumisega kraadi võrra tõsisem, kuni vägagi õnnetu tegelaseni välja. Tema puhul oleks tõesti vahepeal mõni paus siinseal ka ära kulunud…Ent innuka noormehe kuju, kelle tunded on sees sassis, siis kes teab, võibolla sellise inimese jutt tulebki nagu kuulipildujast? Igatahes andis see karakterile tema “karakteri”. 

Emma Tross õrna, plikaliku, siin isegi lihtsalt lollitatava mandoliinimängu õpilasena, kes joobub igast oma armumise objekti pilgust - väike, aga tähelepanuväärne roll ja publik armastas iga tema lavale ilmumist, iga selle tegelase tillukestki edusammu, nagu tuulepuhang selles tunnetest raske õhuga pisikeses toas. Emandana Haide Männamäe annab muidu läbinisti noorte trupile vajalikku kaalu ja seeläbi ka kogu olukorrale-elupildile ehedust juurde…ning vōibolla muudab muidu “noortelavastusenagi” võetava täiesti ehtsaks täiskasvanute täisväärtuslikuks draamaks. Vast siiski 16+ vanusesoovitust ei peaks (väga pingsalt) järgima, siin midagi siivutut ega roppu pole. Pigem selle loo tegevustest saavad aru inimesed sellises vanuses, kes ise ka juba armunud on (või on kunagi olnud). Kestvus ka pool tundi kodulehel lubatust pikem, ehk 2h25m. 

Eestis on varem see novell jõudnud Theatrumis lavale 24 aastat tagasi, Katri Aaslav-Tepandi (toona veel Kaasik-Aaslavi) dramatiseeringu ja lavastusena. Küll hoopis teistsugune, kuigi ka siis tuli selle loo olulisemate kihtide seast hästi esile, nagu siingi, et inimesed on ikka vägagi tundlikud. Üks asi, mida nähakse-kuuldakse, usutakse või teatakse, aga lisaks veel aimamised, tundmised, varjundid ja seoste loomised... Ja seda ei saa kellelegi ette heita, kui tema just nii tunneb, nagu ta tunneb. Kaval inimene võib seda muidugi ka ära kasutada, mis liigitub juba tunnetega manipuleerimiseks... Aga kunagi ei tea ju kindlalt (teab ainult see, kes otsuseid teeb). Selle loo teeb keerulisemaks veel see, et siin on ju veel mängus ka sõprus... Kas armastustunded on miski, mille nimel kaotada-hävitada sõprus? Kuid armastus võidab ju kõik?! Või vähemalt peaks... Kui ei võida, siis pole see ju ka päris armastus... Sealjuures armukadedus võib tõesti pimestada. Armukadeduse pärast lõhutakse nii palju ilusat. Isegi sellist, mis tegelikult armukadedust ei vääriks. 

Kui see lavalugu on vaadatud, siis soovitan ka Tammsaare novell uuesti üle lugeda: https://et.wikisource.org/wiki/Pikad_sammud Eriti lõpu mitmeseletuslikult kavalat Tammsaare "aimata-jätmist"... Klassika, mis on õigusega klassika!

Hinnang: 4

Lõpus plaksutati 4 korda näitlejad kummardama ja osa publikust seisis püsti! Mina püsti küll seekord ei seisnud (teen seda üldse üliharva), aga tunnustan tuliselt noorte oskuseid ja lausa hämmastavat professionaalset taset! Näib, nagu iga lavastusega lähevad need selle maja noorte teatriprojektid muudkui paremaks ja paremaks! Minusugustele Tammsaare-fännidele on see nii ehk naa kohustuslik vaatamine ja vanameistrile tehakse sellise vaatajate ette jõudnud ilusa lavateosega kahtlemata au!

Tekst lavastuse kodulehelt:

A. H. Tammsaare PIKAD SAMMUD

Ajatu noorte armastuslugu Tammsaarele omases mõttekerguses ja tunnete hapruses.

Osades Mattias Nurga, Mathias Ausmeel, Helo Kaplinski või Iris Viru, Emma Tross ja Haide Männamäe.

Dramatiseeringu autor ja lavastaja Aksel Ojari

Lavastaja assistent Coco Rõõmusaar

Helilooja ja muusikaline kujundaja Anna Pärt

Lava- ja valguskunstnik Oliver Reimann

Valgus- ja helitehnik Rene Topolev  

Kostüümikunstnik Külli Pavelson

Etendust teenindavad Kaur Tõra, Grete Pertel ja Külli Pavelson

Originaalmuusika salvestuse koosseis Arp Eerik Reindla (viiul), Triinu Piirsalu (viiul) Annabel Soode (vioola), Simon Svoboda (tšello), Tähe-Lee Liiv (klaver)

Originaalmuusika salvestuse helirežissöör Rain Orgus

Trupijuht ja produtsent Oliver Reimann

Piip ja Tuut Teater

Etendus on kahes vaatuses ning kestab 2 tundi.

Soovitatav alates 16. eluaastast.

 

Mauno saladuslik kadumine - Piip ja Tuut Teater

Tänapäeva digimaailmas võib igaüks "ekraani sisse" ära kaduda... Nii juhtub ka Maunoga... ja emakeeleõpetajaga... ja raamatukogutädiga ja... See ei ole naljaasi - kuigi laval ongi kõik väga-väga naljakas! :)

Viiruseid on ju igasuguseid, mis siis kui mõni selline imebki inimesed kõige naha ja karvadega digimaailma - teisele poole ekraani ja siis jääbki sinna vangi?! Kui kõnekas, kui tänapäevane, kui tähtis ja kui vaimukas! Tegelikult on tegemist juba 2013.aastal Ilmar (Volli-lugude autor) Tomuski ilmunud samanimelise raamatu Liis Seina dramatiseeritud Marek Demjanovi lavastusega. 

Oleme ausad - me ju räägime ja räägime ja räägime sellest teemast, aga probleem on endiselt aktuaalne ja tundub, et ka süvenev... Sellepärast peame rääkima veel ja veel ja veelgi rohkem! Igas vormis, lootes, et kuidagi midagigi kohale jõuab. kasvõi skepsise tekitab kusagile hallide ajurakkude vahele.

Aga eriti lahe ju kui seda tehakse mitte moraali lugedes, vaid mõnusalt ja kavalalt, ühe vahvamast vahva lavaloo sisse on see oluline sõnum peidetud, mis siis hoopis alatajule mõjub ning samaga ka naerutab - nii on meeled valla ja vastuvõtlikkus hoopis tugevamalt töös - enese teadmatagi!

Ja millised vahvad 3 rolli toovad eelmisel aastal Viljandi lavakooli lõpetanud näitlejad vaatajate ette. Tegelikult on neid rolle seal igaühe jaoks veel rohkemgi. Sepo Seeman nimiosas, on ainult läbi ekraani laval, aga noored mängivad laval nii omavahel kui ka täpse režii läbi Mauno-Sepoga, et tegelikult etenduse lõppedes on lausa kummaline, et Sepo ei tulegi teistega koos kummardama - ta on ju hinges nii tugevalt seal kohapeal! :)

Teatrielamus on selline lustlik ja lõbus ning nagu öeldud, isegi krimkalike kalduvustega lugu (tuleb ju lahendada müsteerium, kuhu ja kuidas need inimesed üksteise järel kaovad... ja miks lapsed ise ei kao?), mis pidevalt korralikult naerma ajab ja seda peamiselt just karikatuursete ja lõbusate näitlejatööde pärast. Stefan Hein ja Kristjan Poom on juba mitmekordsed lemmikud, aga nüüd on Grete Konksi ka "kohale jõudnud". Tema papist (kunstnik Jaanus Laagriküll) prillidega prouva on lausa hüsteeriliselt naljakas!!! Kõik kolm näitlejat mängivad sellise hoo ja energiaga ja kammerlikult lähedalt sellest osa saada tõmbab niimoodi seiklustesse kaasa, et tõesti on tunne, nagu lahendaks seda mõistatust seal nendega koos. Kristjan Poomi diktsioon on lausa eraldi tähelepanuväärivalt terav ja selge - tõeline nauding on kuulata tema tekste. Ka tantsuliigutused tulevad tal nii ehedalt ja loomulikult. Stefan Hein on üks minu kogu nende kursa (ja üldse eesti noorte näitlejate seast) lemmikuid (eelkõige just tänu tema mitmekülgsusele ja karakteriseerimisoskustele) - siin on tal habe kadunud (ega ju nii pisikesel poisil, nagu ta seal laval mängib, veel kasva :)), aga tema kelmikus, soojus ja lahedus ei olegi habemes peidus (kuigi see vahvalt tema kaubamärgiks on kujunenudki)! See tuleb ikka temast endast! :) Ja Grete, ainsa tüdrukuna on nagu Blomkvisti-bande Eva-Lotta. Poistega maid jagades lööb vahepeal mõnusalt see "plika" ka välja, aga siis kohe sulandudes teistega ja see suhestus annab veel ühe kihi juurde. Ja no see juba mainitud prillidega tädi (vaata järgmist fotot!) - niiiiiiii lahe! Tõesti nagu Eesti oma ja tänapäevane Astrid Lindgreni lugu. Kogu seiklus toimub veel soojal ajal, ühes väikelinnas. Ideaalne kombinatsioon! Mängitakse ju järgnevatel mängukordadel sügavamale sügisesse ja nii toimib ühe eriti mõnusa suvepikendusena.

Kogu videolahendustega põnev segamine (video ja eriefektide autor Rene Topolev) annabki lavastajatööle omapära ning muudab selle lavaloo eriliseks - seda ju tänapäeva lapsed neelavad eriti hõlpsalt ja mõnuga. Lõppude lõpuks kujunes peamiseks sõnumiks vast ikkagi see, kui oluline on raamatuid lugeda! Ja seegi hästi peidetult ning kahtlemata ju ka väga tähtis. Muide, ka lapsevanemaid pole unustatud ning ohtralt on ka "meile" teksti sees noppimist ja nokkimist! 

Katri Rebane on kirjutanud sobiva heliriba ning isegi paar laulu, millest räpp "Ebamaine" jäi ka kõrvu ja pähe kummitama. Seejuures Marge Ehrenbusch on pisitillukesele Piip ja Tuut Mängumaja lavale suutnud luua isegi täitsa arvestatava tantsuliigutustega liikumise!

Sobib igas vanuses lastele (alates isegi 4-5stest) ja lapsemeelsetele ja isegi lastelavastusteskeptikutele, sest kõik on nii hoogne ja humoorikas, et lausa lust on seda kõike kaasa teha!

Väga lahe ja lõbus elamus! Üks senise teatriaasta kahest parimast lastelavastusest!

Hinnang: 4 (kuigi lastelavastusena veelgi kõrgem)

Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed fotod on teatri FB seinalt):

Ilmar Tomusk / Liis Sein / Marek Demjanov

MAUNO SALADUSLIK KADUMINE

Põnevuslugu lastele. Lavastus väärtustab päris sõpru, päris inimesi meie kõrval ning traditsioonilisi kogemise viise: raamatute lugemist ja ette lugemist, mängimist ja loodusega koos olemist.

Ühel õhtupoolikul tabab Luutsniku küla ullikest Maunot koduteel salapärane viirus, mis muudab ta digitaalseks. Koolipoisid Jaagup ja Andreas juhtuvad seda pealt nägema ja Mauno satub digitaalsena nende telefoni. Poisid helistavad tuttavale raamatukogu juhatajale Õilmele ja sealt levib viirus „Mauno“ kõikide raamatukogujuhatajate telefonidesse ja raamatukogudesse. Ühtlasi digitaliseeruvad kõik lasteraamatud ja raamatukogude juhatajad. Poisid jäävad aga viirusele immuunseks, kuna neile on lapsepõlves palju raamatuid ette loetud ja nad ise on otsustanud kooli lõpuks läbi lugeda kõik küla raamatukogus olevad raamatud.

Kuni Jaagup ja Andreas lahendust otsivad, seiklevad teised tegelased internetis, erinevates portaalides, ega leia seal rahu. Poistel õnnestub politsei, kooli direktori, kooliarsti ja raamatukogu juhataja Milvi abil siiski viirus murda ning digitaliseerunud inimesed ja raamatud internetiportaalidest tagasi päris ellu tuua.

Kestus 1 tund ja 10 minutit

Lavastus on loodud lastele, kuid kõnetab ka kogu pere

ning on pühendatud digikultuuri ja eesti rahvajutu aastale (2020).

Ilmar Tomuski põnevusloo "Mauno saladusik kadumine" on Piip ja Tuut Teatrile

dramatiseerinud Liis Sein.

Laval on Mauno rollis virtuaalne Sepo Seeman.

Põnevuslugu jutustavad erinevates rollides Grete Konksi, Kristjan Poom ja Stefan Hein.

Lavastaja ja produtsent - Marek Demjanov

Lavakujundus ja kostüümid - Jaanus Laagriküll

Muusika ja laulutekstid - Katri Rebane

Liikumisjuht - Marge Ehrenbush

Video, visuaalsed efektid ja valgus - Rene Topolev

Graafiline disain - Triin Heimann

Esitendus 12.sept kl 12 Piip ja Tuut Teatris

Piip ja Tuut ooperis - Hansuke ja Greteke - Piip ja Tuut Teater - Oopersümbioos

Seekordne Piibi ja Tuudu lavastus valmis tegelikult hoopis Tartu päevaks, kuigi mina noppisin selle elamustepagasisse (juba kooliaasta alguses) Kultuurikeskuses Kaja.

Tegemist on niinimetatud "ooperisümbioosiga", kus on draama ja ooper sobivas suhtes segatud üheks uueks kunstivormiks. Eesti esiklounidele lisaks olid Hansukese ja Gretekese rolli kaasatud Tuuri Dede ja Maris Liloson ning klaveril saatis neid Siim Selis.

Engelbert Humperdinck'i ooper (Piip ja Tuut muidugi suutsid sellest nimest väänata kohe kätluses ühe nalja naelapea pihta) sisaldab mitu väga tuttavat laulu, millest kuulsaim on ilmselt "hanepoegade laul"". Tead ju küll - "lumi tuli maha ja valgeks läks maa..."

Ja appi kui head hääled on Tuuril ja Marisel (Haidel ja Toomasel muidugi ka), aga no ooperidiivad polnud siin üldsegi "diivad", vaid mõnusalt lastesõbralikult lapsikud. Esimest korda kui nad oma operaatlikku võimast häälekõla ilmutasid, panid minu ees istunud pisikesed poisid käed kõrvadele. Ent üsna pea olid need käed jälle kadunud ja täie õhinaga elati terve (lühike) tund aega seiklustele kaasa ja vahet enam polnud, kas ooperlaulude või Piibi ja Tuudu lollitamiste taktis.

Tegelikult kohe alguses kui etendus algab ja lavakujunduseks, mis ongi tegelikult kogu stsenograafia - on mingid rullidel hoidikud, kus luuad tagurpidi rivis peal - luuotsad taevapoole. Kord täitis see metsa-funtsiooni, siis jälle sai neist kaks luuda katuseks kokku otsapidi panna kahelt poolt ning tekkis maja. Ja muidugi oli ka "nõialuud" kohe varnast võtta. Eriliselt vahvaks kujunestki "nõia-lõik"! Sest kes ikka "nõid" tahab ühes vahvas mängus olla, eks! :) Kusjuures täitsa põnev ju ka, aga isegi mitte kõige pisem vaataja saalis ei hakanud nutma! Sest kes ikka nutab kui nõiajaht Piibi ja Tuudu moodi on nii vahva ja äge, et Piip ja lõkerdab ka täiesti pidurdamatult naerda! :)

Ja temaga kooris kajas terve Kultuurikeskus Kaja rõkkavast naerust, sest ühtviisi naersid nii vanad kui noored - lapsed, vanemad ja kõige rohkem veel vanavanemad! :) Vahva oli märgata, et minu ees ja kõrval oli ka vene keelt rääkivaid lapsi. Piidi ja Tuudu huumor on täiesti universaalne! Kuigi eks seal ole nii nalju lastele kui ka otseselt nalju täiskasvanutele, aga need on nii kavalalt proportsioonis ja maitsekad, et igaüks leiab enda naljad kerge vaevaga ise üles. Kõige rohkem võidavad veel minusugused, kes oskavad lapsemeelsuse, nagu nupust peale keerata! Sedasi saab kellele tahes suunatud huumorile kõik naerud täiega kaasa naerda! :)

Tegelikult maru kaval moodus tuua läbi sellise "ooperisümbioosi" lapsed ooperile lähemale. Ütlemata nutikas. Niimoodi kui see pisik juba kusagilt sisse tuleb ise, siis võib tee ooperite juurde avastada varakult ning nõnda nautida neid terve elu. Sellise "Hansukese ja Gretekese" peale võib mõni saada inspiratsiooni ise ka heliloojaks või lauljaks hakata!

Kõigele lisaks veel suurepärane ja fantaasiarikas ning õigete värvidega valguskujundus kogu seda ägedat seiklust ja mängude mängu saatmas. No tõesti vaimustav, lõbus ja lahe!

Lisamärkusena ei saa jätta mainitama, et kuigi see etendus ju tegelikult ei toimunudki Piibi ja Tuudu "enda" mängumajas, vaid hoopis mustamäel, siis pannkoogitegemise käis ka Kajas asja juurde. Ja üldsegi mitte kajana, vaid ikka täitsa päriselt! Nagu selle vahva klounipaari etendustega ikka!

Hinnang: 4-
See hinnang on täiskasvanute teatritega võrreldes, ehk ilma lasteteatri hinnaalanduseta, aga tegelikult ons žanris oleks hinnang täiesti puhas 5. Ma ei tea, kas nad seda veel mängida võtavad, aga kindlasti-kindlasti tasub oma pipid ja kratid ja tatid ja tited kõik seda vaatama viia. Eriti soovitatav on saata vanavanemad lastelastega seda vaatama. Aga ausalt, minul ka igav ei olnud. Piibi ja Tuuduga ei ole kunagi!

Tekst lavastuse kodulehelt:

PIIP JA TUUT OOPERIS
HANSUKE JA GRETEKE

Piip ja Tuut on nagu Hansuke ja Greteke Engelbert Humperdincki samanimelisest lasteooperist. Piip ja Tuut nagu oskaksid ooperit laulda, vähemalt nad ise arvavad nii, kuigi pole varem laulnud ja natukene nagu ei oska ka. Selle eest Maris Liloson ja Tuuri Dede oskavad väga hästi ja nad ongi varem mitu korda ooperit laulnud, sest nad on ooperilauljad. Klaveril saadab Siim Selis ja nii sünnibki ooperisümbioos, mille käigus saab 45 minutiga vaatajatele selgeks kogu Hansukese ja Gretekese lugu ning ette kantud kõige kaunimad laulud, nagu näiteks: „Üks mehikene elutseb männikus“ või „Lumi tuli maha ja valgeks läks maa“.

Kestus 50 minutit. Peredele.

Lavastajad Haide Männamäe ja Toomas Tross
Laval Tuuri Dede, Maris Liloson ning Piip ja Tuut
Klaveril Siim Selis

Esietendus 29.juunil 2019 Vanemuise kontserdimajas Tartus

Nüüd ka terve etendus youtube'is üleval: 

Me mängime armastust - Piip ja Tuut Teater

Kui etenduse pealkirjale on lisatud laiend "noortelt noortele", siis pole ju mina sihtrühm ning seega ei oma ka otseselt sõnaõigust arvamiseks, kuidas see "minule meeldis". Kuid kuna mitmete selle trupi liikmete esimene lavakatsetus sama egiidi all, ehk eelmisel aastal esietendunud "Offline" oli mitmeski mõttes väga õnnestunud ning pakkus palju ka minusugusele keskealisele (kes ei taha kuidagi nõustuda mitte-nooreks-olemisega... tean kuidas nii mõnigi noor siinkohal pööritab silmi - veel üks selline vanur, kes ei ole tükk aega oma passi vaadanud... jah, mis teha... tunnen kaasa) siis tegelikult pole mingi ime, et ma ka selle "teise tulemise" etendusel end Piip ja Tuut Teatri saalist seda vaatamast leidsin.

Jaan Võõramaa psedonüümi all, Dajan Ahmet'i kirjutatud näidend "Me mängime armastust", on varasemast minule tuttav vaid Epp Eespäeva ja Rain Simmuli mängitud kuuldemänguna. Juba toona meenutas see minule Rudolf Allaberti Noorsooteatris lavastastatud "Härra Amilcar"i, kus Aarne Üksküla tegelane palkas endale ümber tegelased tema elu mängima nii, nagu ta soovis. Siin on üks noor tüdruk, kes pikema vaatluse ja otsingute tulemusena, valib välja tänavalt ühe poisi, kellel palub mängida temaga armastust... Sellepärast, et kogeda seda "õiget ja suurt tunnet". Kui pole kunagi kogenud, siis ju ei tea, ei usu, et selline asi üldse olemas on. Ja miks siis ajada terve elu taga sinilindu, mis võib-olla on vaid illusioon?

See on loo lähtekoht, kuigi tegelikkuses on siit edasihargnev üks moraalsete ja filosoofiliste küsimuste sasipundar, mida on väga mõnus oma peas vaadates ja ka pärast seda lahti harutada. Harutan neid küsimusi ja dilemmasid pisut siingi, kuid kellel on plaanis seda vaatama minna, siis ma pigem soovitan kõigepealt ära vaadata ja alles siis tulla siia tagasi kaasa mõtlema. Kuigi, mis seal salata, olen neid mõtteid ka varem vaaginud. Sellepärast ikkagi noortelt "noortele" - annab võib-olla pigem sihtgrupile hea võimaluse neid mõtteid esimest korda esimest korda läbi mõelda ning õigetesse sahtlitesse oma peas paigutada. Kus need vastavates elulistes olukordades jälle välja võtta ja ühendused juba tänu kunstilises elamuses kogetule läbimõeldud mõtetega teha.

Kui kõigepealt mõni sõna sellest mängukohast. Meile, kellele Piibi ja Tuudu Mängumajas käimine on juba vana tuttav, saavad kogeda pisikest üllatust, kuidas kogu lavastust lavale on seatud. Esiteks juba sissekäik majja toimub hoopis teisest uksest. Ja vaatajad on seatud istuma nägudega sinna suunda, kus kohast tavaliselt sisse saali toimub sisenemine. Annab kogu teatrisaalile täiesti uue ilme, nagu polekski Piibil ja Tuudul külas... Ja antud juhul me ju ei olegi!

Teatrimaja fuajeest on saanud hoopis noore tütarlapse esimese oma korteri köök/panipaik (seal käiakse kohvi tegemas, aga sealt paistab ka jalgratas) ja mis viib ka kusagil nurgatagusesse vannituppa. Publikuga samas ruumis on elutuba, mis läheb üle esikuks, kus on muidugi ka välisuks. "Ruum" selles kammerlikus loos muutub kuidagi tavalisest olulisemaks ja noor lavastaja Coco Rõõmusaar on seda ja selle erinevaid osasid suutnud lavastuse dünaamilise sisekliima tekkimiseks väga hästi ära kasutada. Hämmastavalt küps looming debütandilt. Olgu siinkohal veelkord rõhutatud, et nii lava peal kui lava taga, on suuremas osas tegemist tõesti teismelistega! Kuigi tulemus on nii professionaalne, mis ei reeda seda küll mitte kõige vähemagagi. Milleks teatrikoolid, kui mõnedel on juba loomulikust andest võimalik saavutada sellist taset? Eks muidugi noorte tegemisel on heas mõttes kambavaim ja seega on neid kriitilisi silmi ilmselt koos loomas tavalisest rohkem ja see võib hea ja usaldava keemiaga trupi puhul palju kaasa aidata. Kuigi seda eeldusel, et egosid surutakse kõvasti alla ning suudetakse näha teineteise silmadega. Ei tea ju, kuidas nendel noortel see loomeprotsess tegelikult toimus, kuid see tõesti oli lavastusena väga läbimõeldud ja korralik tervik.

Huvitavalt, aga ilmselt tänu muusikalisele kujundusele ning interjöörile tundsin hoopis kohe algusest, et ma ei viibi mitte mõnes eesti pisikeses, hubases ja ilusti koristatud noore tütarlapse korteris ning vast isegi mitte praeguses ajas, vaid hoopis 60ndate "armastuse pealinnas" Pariisis. Ja pärisel ei saanudki sellest tundest lahti. Ühel hetkel küll märkasin poisi jalas kolme triibuga Adi-tosse ja see kõigutas seda, aga pärast kodus vaatasin, et Adidas võttis oma triibud kasutusele juba 1940ndatel...

Noori "armastusega mängijaid" kehastavad siin nukulikult armas Emma Tross (wow, milline arenguhüpe mängus "Offline"st), kelle tegelases on vast päris korralik annus tüüpilist "täiuslikku armastusromaanide armastust" ihkavat idealistlikku noort, kogemusteta naist. Ja see "armastus" paraku võib sündida ainult nii, magu tema seda on ette kujutanud. Mehiselt tõsine ja neiu reeglitega mitte kuidagi nõustada soovivas noormehes, Oliver-Marcus Reimann'i kehastuses, on jällegi seda tüüpilist noort, kelle meelest kõigepealt "armastust mängitakse" ikka tavaliselt voodis ja voodi kaudu. Ja armastuseotsingul olevatele inimestele kohaselt, see tango, mida ikka alati kahekesi tantsitakse, võtab väga kirglikud pöörded. Nõnda naad seal laamendavad, tantsivad ja proovivad üha uuesti seda mängu alustada, et leida mõlemat rahuldava tee üksindusest välja. Ja eks siit kõrvaltvaatajana õpib ju palju - tüdruk on noorele kohaselt liiga idealistlik ja poiss ei taha alluda teise reeglitele, sellepärast ei taha see mäng neil ka kuidagi sujuda...

Sellepärast ei suju ka päris elus armastused, kus hakatakse esitama nõudmisi ja seadma reegleid- armastus tahab ise tekkida ja kasvada. Kuid "mängul" teadupärast ongi ju ikkagi "reeglid", mida päriselu loomulikul (ja õigel ning tervel) armastusel ei ole. Lisaks on mängul lisaks "algusele" ka "lõpp", mida päris armastusel (loodetavasti) alati ei ole. Kas "mängu"armastus võib ühel hetkel minna üle "päris" armastuseks? Tean enda elust (sellest ajast kui olin siinsete tegelaste vanuses), et võib küll, aga kuidas läheb nendel kahel turteltuil selles loos, seda tuleb endal vaatama minna :)

Tuleb tunnistada, et see lugu olekski nagu mõeldud just nimelt noortele ja noorte mängimiseks. Nii on see kuidagi eriti ehe. Saalid on suisa puupüsti täis noori (selge puudumine teatrimaastikul sellistest tükkidest! Seda tõestas ka hiljuti ülipopulaarselt Ugala poolt üle Eesti täis saalidele mängitud teise žanri, aga sama sihtgrupiga "Moraal"). Ja hinnates kaaspubliku reaktsiooni pealt, räägitakse siin sellises "linnukeeles", mida teised noored mõistavad.

Ükskõik kui sümpaatsed ka need näitlejad ei tundu, siis nende mängitavad tegelased on kordamööda lausa ärritavalt rumalad ja ka ebameeldivad. Niimoodi kavalalt tahab autor ja tegijad näidata ära, mis on õige ja mis mitte. Õpetavad ära tundma ka päris elus vastavaid "ohu märke". Kui ma seda "reeglite nimekirja" mehe asemel oleksin kuulnud, oleksin teistpidi sealt korterist lahkunud. Ja kuigi mees hakkabki minema ja naine saab ta jääma sellega, et ei mängita kõikide nende nõmeda reeglite järgi, siis igal võimalusel on tüdruk jälle ja uuesti oma reeglitega platsis... Teisalt jällegi mees läheb nii jõhkraks ja nõmedaks oma sõnadevalikuga ning isegi lisaks psüühilistele ka füüsilisi vägivaldsuse tunnuseid ilmutades, et tahaks sellele tüdrukule appi minna kaitseks või vähemalt karjuda, et "viska ta välja", sellisest mehest ei saa kunagi asja... Väga vajalik "õppematerjal" eluks ning väga soovitatav ka oma laste tulevikus tehtavatest valikutest ja nende käekäigust huvitatud lapsevanematel oma võsud sellist iseõppimist minna teatrisse saama.

Siin on nii palju ülikooliaegseid ühikas elatud kursa- ja koolikaaslaste suhete paralleele. Enesetapuga ähvardused, teise reeglitele allumised jne jne jne, et ma ei hakka neid välja toomagi. Ütlen vaid tulemuse - need kõik suhted purunesid varem või hiljem. Samas tean väga hästi juba pikemates suhetes enam mitte noorte vahel, et esitatakse teineteisele nõudmisi ja reegleid, mis sugugi seda suhet rõõmsamaks ja tugevamaks ei tee, aga olude sunnil "kannatatakse ära" (nendeks "oludeks" nii majanduslikud kui ka ühised lapsed jne jne jne - ei saa kahjuks täpsemaks minna, et mitte "näpuga näidata"). Ent sellest hoolimata, ei tohiks keegi kunagi kuulata kellegi teise arvamust. Igaüks peab oma vead ise tegema, oma vitsad ise kätte saama. Sest keegi ei näe teise kõrvade vahele, ega tea täit tõde, miks ja kuidas, seega on vaja ikkagi teha nii, nagu enda pea ja süda juhatavad. See lugu lihtsalt avardab silmaringi ning annab võimaluse mõned sellised teemad enda jaoks varem ette läbi mõelda ja seeläbi saada suurem võimalus pärast mitte kahetseda.

Hinnang: 3+ (Üllatavalt ehe ja küps lavastus ja lausa supertöö noortelt näitlejatelt. Eraldi aplaus veel Carolyn Veensalu seatud valsi eest - olen ju ikkagi "Danzu"mees, eksole :P Tegijad soovitavad, et noortele alates 16.aastastest, aga usun, et mõni küpsem 14-15 aastane saaks ka nendest teemadest juba hästi aru. Ja kindlasti mitte ainult noortele! Armastuse otsimine, leidmine ja "mängimine" on teema mistahes vanuses. Minul keskealisena igatahes igav ei hakanud, mõju avaldasid pigem loo tundmine ning mitmed teemad, mis juba varem on läbielatud ja -mõeldud. Sellepärast arvestades, et kogu lavastuse on teinud noored ja ka soovitusena noortele, oleks see numbriline hinnang kindlasti 5 lähistel.)

Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed fotod on pärit teatri FBst):

LAVASTUS NOORTELT NOORTELE
"ME MÄNGIME ARMASTUST"

„Me mängime armastust” on lugu tüdrukust, kes on tulnud maalt linna 
gümnaasiumisse ning tunneb ennast üksildasena. Ühel päeval kohtab ta 
tänaval viisakalt riietatud noormeest, kelle tüdruk endale külla kutsub. 
Kas see on algus millelegi uuele ja ilusale või saab ilmsiks tõde 
armastuse ebatäiuslikkusest?
Lavastuses mängivad Emma Tross ja Oliver-Marcus Reimann, kes varasemalt on lavastanud ülimenukaks osutunud õudussugemetega noortedraama „Offline“ ja mänginud koos ka noortesarjas „Miks mitte?!“.

Esietendus 6. augustil 2019 Piip ja Tuut Mängumajas (Toom-Kooli 13).
Lavastus on ühes vaatuses ning suunatud noortelt noortele (alates 16. a 
vanusest).

Autor: Dajan Ahmet
Lavastaja: Coco Rõõmusaar
Koreograaf: Carolyn Veensalu
Lavakunstnikud: Oliver-Marcus Reimann, Emma Tross
Valguskunstnik: Rene Topolev
Kostüümikunstnik: Külli Pavelson
Etendust teenindavad: Külli Pavelson, Coco Rõõmusaar, Paula Mets või
Maria Rannaväli ja Villem Verner Tragon
Trupijuht: Oliver-Marcus Reimann

Lavastus on ühes vaatuses ning suunatud noortelt noortele (alates 16. a vanusest).

Lavastuses kasutatakse ebatsensuurset leksikat.

Piip 20 Tuut juubeldavad - Piip ja Tuut Teater

Tollel päeval, panin ülikonna selga, lipsu ette, rabasin kodust kaasa maailma kolmandaks "suurima" Piip ja Tuut fänni (ma ise olen suurim ja vanim laps teiseks suurem... aga kuna tema ei saanud seekord tulla, siis sai suuruselt järgmine selle au ja rõõmu endale) ning me sõitsime --- GAAAALALE!

Piibi ja Tuudu 20 aasta JUUBELIGAALALE! Assamait kui uhke! Ja uhked olime ka meie ise - võite ette kujutada... tegelikult ei või, sest nii uhkeid te polegi üldse näinud, vohhh!

Maailma nunnumad ja "maailmakuulsaimad klounid, kes on kuulsad ainult Eestis", kogusid kokku näpuotsaga siit ja näpuotsaga sealt oma aastate läbi välja mõeldud trikitamisi ning kokku sai sellest üks suur ja uhke komöödiadraamatsirkusekontserdi ühepajatoit! Nomaeitea... juba mitmendat korda kui Piibist ja Tuudust kirjutan, kipuvad kõik laused lõppema hüüumärkidega... ju ma vist arvan, et muidu inimesed ei kuule või midagi... Või tahan ma ise iga sõna rõhutada neist kirjutades. Sest ma lihtsalt olen niii vaimustuses... absoluutselt iga kord kui neid laval näha on õnnestunud. Nagu mingi eriti haruldane ja eriline loomaliik, mida õnnestub vaid korra elus kusagil paksu katte taga näha...
No nii hull see siiski ei ole... seekord ju küll eriline, sest suurel laval ja suures majas, aga nunnus Piibi ja Tuudu mängumajas näeb ju neid ikka vahetevahel askeldamas veel... Seal mängumajas pakutakse muidu ikka pannkooke, aga seekordsel juubelipidustusel olid lauad lookas muudest (Marek Demjanovi) maitsvatest suupistetest... või noh, mis suupisted need ka olid - restoraaanigurmaaani pidupäev - kõrvitsasupp, pirukad ning muidiugi ka sünnipäevapeole kohaselt - TORT! Ja seda jätkus tervele suurele saalitäiele publikule! Vau! Näen oma vaimusilmas, kuidas kõik te, kes te saali ei mahtunud praegu suud gulpsate ja olete kadedusest rohelillad... jah, oleksin ise ka kui poleks saanud peost osa... Aga õnneks olin ma kohal! Viisin sünnipäevalastele kingi ka! Sest oleme ausad - mis sünnipäev see on kui kinke ei saa... anda :) Eksju!

Aga lavastuse kohta ka ikka mõni sõna...
Vaatasin seal neid kahte, mugistasin omaette (terve etenduse algusest lõouni ja pärast veel takkapihta kah) naerda ja tundsin ülevoolavat rõõmu! Rõõmu selle üle, et ma saan lihtsalt istuda ja vaadata ja vastu võtta seda mõnusat huumorit. Ja mitte ainult huumorit, vaid Piip ja Tuut teevad täiesti arvestatavaid tsikusetrikke! Ja Siim Aimla bändiga musitseeris ja terve saalitäis publikut muudkui rõkkas naerda. Lapsed muidugi eelkõige, aga ega vanemad eriti alla ei jäänud. Oli isegi hetki, mille peale mõni lapsevanem üle saali naerma purskas :)

Piipi ja Tuutu vaadates adud iga ihurakuga... ja eriti südame ning hallide ajurakkudega, et see, mida parajast oma silma- ja kõrvaluukide kaudu endale sisemistesse süsteemidesse lased, on midagi, mis on PÄRIS, midagi milles on kogu hing ja süda ja saba ja sarved õigel kohal. Sedasi lihtsalt Piip ja Tuut on ja nad teisiti ei oskagi kui andes endast kõik ja siis veel natuke...

Gaala-etendus polnud erand. Tore oli meenutada neid nalju ja laule, mis varemalt juba nähtud-kuuldud (oi kuidas ma ootasin ka seda Siimu Hamleti laulu, aga selle kuulmiseks tuleb ilmselt kunagi uuest Hamletit minna vaatama, sest see on kiivalt vaid tolles etenduses peidus), aga siit leidis veel hulga teisigi, mida siiani pole üldsegi õnnestunud kohata. Eriti meeldis näiteks lõpu lisaloona Piibi esitatud minutivalss... pärit etendusest "Ai heit mjuuzik"... mis omakorda lükkus mu "näha-soovide" tippu :) Tükk, kus Piip ja Tuut ei jõudvatki kohale ning nõnda tuleb lavatöölistel - Haidel ja Toomasel - ise näitemäng maha mängida - ainuüksi juba kontseptsioon on lahe! Ja nõnda oli lahe ka kogu "Piip 20 Tuut" juubeldab"! Klounid kisuvad ka vaatajad endaga kaasa laulma, tantsima ning mängima. Ühtviisi lustisid nii lapsed, vanemad kui ka vanavanemad. Mina seekord siis on noorema tütrega, kes muide oli ka VAIMUSTUSES!

Kustumatu mälestus jäi näiteks sellest narritamisest kus ämbrid pandi tissideks :) Akrobaatikast kui Piip seisab ühe jalaga Tuudu reiel ja teisega võtab tuge Tuudu kulklatagant ning mõlemal on käed harali laiali! Vau! Juba mainitud minutivalss ning alati-alati-alati kui Tuut oma Lõrri-lakaga lavale tuleb! Või ka klassikalisem klounaad, kui Tuut jookseb hirmsa hooga ümber laua, kuniks jookseb kõhuli lauale ja lendab üle selle koos terve lauaga kõhuli maha. Piibi laulud... ja veel see kuidas terve saal konna-laulu õppis ning Piip ja Tuut agaralt õpetasid kuniks tõesti kõik see publikumass ja Piip ning Tuut takkapihta koos kogu laulu ettekandsime ja -tantsisime! Ilmselt ei unune ka tomati ja kurgi laul, hernekauna poleemika - Kuidas öelda "Kauna sees" nõnda, et mitte keegi ei mõistaks seda nii, et mitte Leedus, vaid ikka "herne kauna sees" :)

Ja muidugi eriti hellaks teeb südame Piibi ja Tuudu armastus (see on veelgi suurem kui preili Landskrone ja härra Pilstickeri oma). Jah, seda neil teineteisele jagub... Tuut tegelikult kannab Piipi terve see aeg hõlma all oma südames! 💘 Ta näitas meile kõigile seda ka...
Ja nõnda südamesse poevad nad mõlemad kõikidele vaatajatele, kes neid külastavad!

Palju-palju õnne, kallid nunnumeetripurustajad! Pikka, pikka iga ning lõpmata palju põnevaid esinemisi, jõudu-jaksu ja rõõme ja inspiratsiooni ja metseene!  Kallistame!

Hinnang: 4 (Terve puupüstitäis Vaba Lava suur saal oli naeruna ja oma käed surisema plaksutanud enne kui Piip ükskord avavalsini jõudis :) Ja kuna neil peale taustabändiks oleva Siim Aimla trio kedagi rohkem lavale pole panna, siis tuleb kogu show ja tsirkus endal kahekesi ära teha. Sealhulgas kaelamurdvad akrobaatikatrikid ja näiteks ühes stseenis balansseerib Tuut 5m pikkust rehavart oma otsaesisel! Pärast saalist lahkudes kõik ümberringi ahhetasid kuivõrd lahe see kõik oli. Nii armas, et nad meil olemas on - Piip ja Tuut on rahvuslik aare!)

Tekst lavastuse kodulehelt (fotod on mu enda tehtud - telefoniga miljon korda zoomitud ja sellepärast kvaliteet on kehv, aga kuna ei leidnud ametlikke fotosid Vaba Lava saalis toimunud "Piip 20 Tuut juubeldavad" kohta, siis tuli neid siin kasutada):

PIIP 20 TUUT JUUBELDAVAD

Piip ja Tuut panevad esmakordselt ühte etendusse kokku säravaimad hetked oma
20 aasta lavastustest ja teevad 11-22.juulini Eestile tiiru peale. Kokku saavad suured ja väiksed sõbrad, et koos juubeldada.

Esietendus 11.07 2018 Viljandi Kaevumäe laval.

Autorid, lavastajad, näitlejad: Haide Männamäe ja Toomas TrossMuusika autorid: Siim Aimla ja Jarek KasarMuusikud: Siim Aimla ansambel 
Sobib vaatamiseks alates 3. eluaastast.
Etendus on kahes osas ja ühe vaheajaga ning kestab kokku 2 tundi.

PIIP 20 TUUT JUUBELDAVAD
gala, kus astuvad üles maailmakuulsad klounid, kes on tuntud ainult Eestis

Piip ja Tuut panevad ühte etendusse kokku säravaimad hetked oma 20 aasta kahekümnest lavastustest ja teevad pärast päikeselist suvetiiru viimase juubelietenduse. Vaba Laval saavad kokku suured ja väiksed sõbrad, et koos juubeldada. Etenduses mängib kaasa Siim Aimla ansambel. Piipu ja Tuutu näeb kord lavatöölise või Hamletina, siis karu ja põdrana, ooperiprimadonna või koristajana.

Etendus on kahes osas ja ühe vaheajaga ning kestab kokku 2 tundi.

----

Minu nähtud versiooni kohta eraldi:

Galaetendus on stardipauk Piip ja Tuut Teatri VÄIKSELE FESTIVALILE, kus tuuakse vaatajate ette kirev valiku oma lavastustest, mis on lavale jõudnud viimasel kümnendil, vanim 2008.a. ja värskeim 2018.a. Nädala jooksul pakume vaatamiseks seitset eri lavastust sõnadeta pantomiimist koomilise kontserdini, püstijalakomöödiast ise loodud muinasjutuni ja klassikalisest Shakespeare´st kaasaegse algupärandini.
Piip ja Tuut Teatri Väike Festival on oma nime vääriline, sest see on ühe väikese teatri väike teatripidu meie rohkearvulisele publikule. Hea võimalus ka meie uutel vaatajatel teatri tegemistega tutvust teha. Etendusi leidub peredele ja täiskasvanutele. Enamus neist toimuvad kodulaval Piip ja Tuut Mängumajas, kui kavas ei ole märgitud teisiti.

Piip 20 Tuut Teatri VÄIKE FESTIVAL:
3. ja 4.nov. kl 12 SOOLO KAHELE Batida Teater (Taani)
11.nov. kl 14 Piip 20 Tuut JUUBELDAVAD galaetendus Vaba Laval
12.nov. kl 19 Piip ja Tuut PIMEDAS JA TEKI ALL
13.nov. kl 19 AI HEIT MJUUZIK koomiline kontsert
14.nov. kl 19 Piip ja Tuut KÖÖGIS sõnadeta etendus
15.nov. kl 19 Piip ja Tuut HAMLET
17.nov. kl 12 PREILI LANDSKRONE JA HÄRRA PILSTICKERI ARMASTUSLUGU
18.nov. kl 13 ja 15 MINU VANAISA OSKAS LENNATA Energia avastuskeskuses

Piip ja Tuut Teater oli 2014.a. Salme Reegi nimelise teatriauhinna laureaat ja 2018.a. sama preemia nominent. Eelmise aasta Eesti teatristatistika põhjal kogus eraetendusasutustest enim vaatajaid Piip ja Tuut Teater (27 322). Enim külastatud lavastuste nimistus oli „Piip ja Tuut kontserdil“ kõigi Eesti teatrite seas kolmandal positsioonil.