Aasia sõnatu teatri festival "1000 kurge" avamine

Eile avati Aasia sõnatu teatri festival "1000 kurge". Programmi valitud lavastuste etendusi saab 25.-.29.10 näha Tallinnas Viimsi Artiumis ning Tartus Tartu Uues Teatris ja Eesti Rahva Muuseumis. Tänasest veel 4 päeva maailmatasemel Aasia- ning aasiapärast kultuuri - kunsti, tantsu ja muusikat. 

Festivali üheks põhikorraldajaks on kunstiline kooslus *birdname, kuhu kuuluvad lavastaja-koreograaf Teet Kask, heliloojad Timo Steiner ja Sander Mölder ning produtsent Tiiu Tamm. 

Nimi “1000 kurge” viitab nii (jaapanlaste jaoks kõrgemaski hinnas) paberlindudele, mis sealses kultuuris sümboliseerivad pikka ja head elu (ning on sellega seonduvalt traditsiooniline kingitus pulmade ja sündide ajal), ent nagu ka festivali programmijuht Teet Kask lisas, on see ka viide Jaapani kirjaniku Yasunari Kawabata samanimelisest romaanist inspireeritult inimsüdame igavikulisele rännuigatsusele (ka Eestis väga armastatud kirjanik - oled lugenud tema LR-is ilmunud suurepärast "Lumine maa"? või ka just festivali nimekaimuks olevat Nobelistide-sarjas ilmunud romaani "Tuhat kurge"?) .

Festivalil astuvad üles etendajad Lõuna-Koreast ja Jaapanist ning avamisel sai ülevaate ja tunnetuse, millega on tegemist. Ühtlasi, kuna etteasted toimusid erinevates maja osades, siis õnnestus osalejatel tutvuda ka Viimsi Artiumi kui maja erinevate etendusruumidega.

Linnulennulist ülevaadet eilse kohta tulekski ehk alustada just Artiumist endast, sest juba uksest sisenedes astud selle maja atmosfääri, milles tunneb kohe ära loodusega kooskõla - puitu õhkab mõnusalt ja kivi on ka natuke kohal. Akende ees on loodus "tuppa tunginud" ning Artiumi aatriumi keskset õhku täidab sild, mis vähemalt näiliselt on ripptoestusega. Kõik on veel uus ja värske, aga mitte silutult-klantsitult, vaid selline, millega on lihtne suhestuda - kohe end koduselt tunda.

Esimesena sai Kammersaali astudes osa Shion Yokoo-Ruttas'e (Eesti/Jaapan) installatsioonist “Palun kasta, kui mind siin ei ole”. Ja seda, kelle taimed kastmist vajavad, tõesti (vist juba mõnda aega) kohal ei ole olnud, sest maa oli täis riisumata lehti... Aga ega nendega kastja midagi tegema ei pea - riisuda ju ei palutud (kas see oleks palju paluda? oleneb ju inimesest)... Huvitav on installatsioon ka tehnilises mõttes. Lummava tilkumise-heliga kusagilt kõrgusest ja maas muld, mis siis selle vee kõik endasse imab... järelmaitsena tekkis aga hoopis tunne, et kas seal üldse vett päriselt ka tilkus või oligi vaid helist tekkiv illusioon... aga tilkus ju küll - silmaga oli näha... või kas ikka oli? Oli, oli. Kuid terve päev seal tilkudes ja ei ainsatki installatsiooni alt tekkivat laiavoolamist? Muld on ju imeline imab palju endasse või on ikkagi see kunst ise üks ime? Sügise kolletunud lehed on igatahes imelised, isegi kui need ongi kunsti pandud. Selles pealkirjas on headus juba eoses peidus - keegi siiski kastab... Keegi jällegi hoolib. Kas ka hoolitseja hoolib ise taimedest... aga vähemalt sellest inimesest, kes on palunud. Taimed ise, mis installatsioonis on elavate kirjas, on pottides, ent nendeni tilkuv installatsioonivesi ei jõuagi... keegi kastab neid nagunii, sest Shion ise seal juures ei seisa... Ja meie, vaatajad, kastame neid imetlevate pilkudega...

Vastandlik - natüürmort ja elusloodus ühes... aga just esimene saab allatilkuva vee, ent teine on alles maa ja taeva vahel ning ei tegele veel mullastumisega. Mõtteid ühe installatsiooniga tuuakse pähe rohkem kui teinekord terve näitusega. Vaadatav, kuuldav, tunnetuslikult tajutav. Kas ka juba selles vastuoluliseski on midagi aasiapärast või see on siiski kunsti olemus iseenesest, maailmajao kultuurieripärast hoolimata?

Installatsiooni ühe "nööri" otsas rippusid ka kõrvaklapid, mis ilmselt lisasid kas muusika või sõnadega veel midagi juurde, ent kui mina nad kõrvadele panin, tuli sealt veel see kõikse haruldasem muusika - vaikus. 

Kammersaali kõrval asuvasse blackboxi viis festivali avasündmuse teekond edasi, kus samuti võrdlemisi kammerlikus atmosfääris saabus pimedusse lõikavasse mürkrohelisse laservalgusruutu Lõuna-Korea Nulhui Dance Company'sse kuuluv tantsija-koreograaf Siwon Choi. Oma kahevaatuselises ettekandes esitas ta 2 erinevat tantsu ehk 2 erinevat miniatuuri ehk 2 eraldi, kuigi tunnetusliku sidususega lugu. Esimene neist "Voog", ehk "The flow"... mis tuleb kohe ära mainida, oli lisaks tantsukunstile ka laulukunsti tutvustav. Kavalehe abiga sai teada, et tegemist on A-Leum Lee JeongGa plaadilt kõlava muusikaga ja see andis tugevalt tooni kurbust ja naudinguid endas segavale tantsule, millest tunneb ära mitmeid aasia tantsukunsti traditsioonidele viitavaid detaile. Detailide rohkus ja keskendumine tantsu ning üldse kogu liikumise jooksul on nö."eripära" juba iseenesest, sest ükski varvastekõverdus või isegi sõrmede positsioon ei ole läbimõtlemata, kujundit loomata vaatajatele pakutud. Roheline ruut kasvas ja pimeduses ruumi otsiv "taim" sai omale õhku juurde, kuigi hämarus hoidis seda (või siis teda) enda rüpes sellest hoolimata. Kuigi alles teise miniatuuri nimi oli "Tunnel", siis ometi oli juba siin tunnelisoleku tunne. Maa-aluses tunnelis, kus mingil põhjusel on üks taim kasvama hakanud. Otsides oma väljundit, oma elu. Ja kuigi piirid on paigas, ei saa, ega (inimene ka ju) tohigi nendesse jääda. Seda antud ala ära kasutades, kuid siiski ise mitte olukorra ohver olles vaid olukorda kontrollides. Õrn ja jõuline korraga. Alandlik ja ülev korraga. Liikumine ise kantud kehast algatamisega. Näiteks käte liigutamine ei oleks nagu üldse olnud mitte mõttetöö ja ajust antud käsklus, vaid need eendusid või tõmbusid tagasi hoopis kehalisest impulsist endast, mida oli vaadates täiesti isemoodi tajuda.

Tunnel-i tantsus sai valgus veelgi otsesema loojutustamiseks vajaliku rolli. Teatavasti tunnelist rääkides, seondub see ju tihi ka "tunneli otsas paistva valgusega". Ja ega ju sõnatu teatri puhul kunagi ei tea, aga oi kuidas iseendale meeldis sellest liikumisest leitud "lugu", kus inimene jookseb muudkui nende tunnelilõpu-valguste suunas, ent tihti siiski leidmata väljapääsu, leidmata lahendust ehk just nö. seda "tunneli otsa", sest pimedas olles hakkad haarama igast lootuskiirest ning need tunneliotsadki võivad osutuda vaid miraažiks - mitte päris valguskiireks, vaid tõesti pelgalt tühipaljaks lootuskiireks. Ja siis kui juba loobud, hakkab neid tegelikke tunneliotsi paistma. Ja mitmeidki... ning siis juba palju erksamalt! Ja võib isegi valida... Kas selles peegeldus ka Aasia inimeste oskus oodata? Vanema inimese tarkus? Sest eks ole ju aeg üks meie suurimaid õpetajaid. Nii eluline, nii selge kuid ometi sõnatult ning imekauni tantsuga esitatud. Sealjuures ei saa jätta kiitmata huvitavat esinemisriietust, mis omamoodi viitaks nagu origamile. Ent on oma peente kangatekstuuri-kriipsudega voolujoonelisuses ka viide esimesele tantsule "Voog" ja aitas illusioonide-mõtete tekkele omalt poolt kaasa.

Hetk aulas just kogetu üle õhkamist ning juba sisenesimegi Artiumi esindussaali. Kuigi keegi istmeid testida selles ei saanudki, sest kogu publik sai otsemat teed ise võimaluse "lavale astumiseks". Nimelt kõrgelt lavaääre tipust, lavalseisvate inimeste peade kohalt, hakkas laskuma jaapanlanna Asami Yasumoto. Jaapani kaasaegse tsirkuse kunstnik annab festivalil oma auhinnatud lavastuse etenduse "Cover your mouth" („Kata oma suu“), kus võib näha tsirkuse, kaasaegse tantsu ja muusika sümbioosi. Meile, festivali avaõhtul, anti sellest vaid põgus eelmaitse, et juba tervikut minna tagasi uudistama. Lisaks, seekord kasutas ta kaitsvat-hoidvat köit, kuid etendusel, nagu Teet Kask hiljem lisas, teeb ta seda kõike kilega. Selline vertikaaltants õhuakrobaadilt mõjus visuaalselt väga kummastavalt. Justkui vaataksid droonina kellegi lagipähe, kuidas ta liigub, kuidas ta tantsib. Originaalne lähenemine, mida ju muul juhul kui kusagilt kõrgelt aknalt alla inimesi tänavatel lihtsalt kõndimas vaadates saab vast ehk vaid aimu, ent siin tuleb mängu ka see tantsuline pool. Ja tegelikult kogu visuaal vast ehk pääsebki päriselt mõjule, mida pikemalt saada vaadata.

Juba enne oli tähelepanuväärselt silmatorkav vaadata Artiumi aulas kahte valget, umbes 3-4 meetri kõrgust kangast/paberit. Ja nüüd oli aeg nende täitumise käes. Kunstnik Matti Vainio asus seda Sander Mölderi DJ puldist väga huvitavate biitide ja helide saatel täitma, eesmärgiga luua seeläbi rütmistatult inspireeritult "1000 kurge" teos. Usun, et see on vaatamiseks väljas ka praegu Artiumis. Esialgu tundus natuke selline õlgakehitamapanev... ehk pigem tahaks ise pintsliga seal askeldada, aga lõpuks kui lõuend täis sai, leidis sealt ka päriselt need kõlanud rütmid üles. Kured ka. Tegelikult oli mustade joonte tekkimisel valgele pisut sama efekt, nagu vaadata kui keegi teeb kalligraafiat. Ise eelistaksingi vast pigem nõks veelgi mõtestatumat ehk just mõistusest lähtuvat tegevust ehk kalligraafia loomise vaatamist, aga Matti tegutsemine värviga muutus jällegi omamoodi tantsuks ning see oli ju puhas tunnetest tekkiv looming. Mis omakorda viis mõtted sellele, et kuigi erinevad oma detailides ja võibolla isegi sündimise-loomise-väljundi mõttes, siis pole see ju siiski mitte ainult Aasia, vaid üldse mistahes kunstile omane, et lõppude lõpuks kunsti kogemine ning tõlgitsus iseendale annab võimaluse ka iseendaga sügavamalt ja paremini tutvumiseks. Ning seda ka see Matti Vainio (ja ühtlasi ju ka Sander Mölderi) esitlus ju seega igatahes pakkus. 

Kujutava kunsti tekkimise ning helimaastikega samal ajal toimus Artiumi aatriumi rõdul vaatet kõige eelnevaga võrdne kunstiline elamus toidudisainer Helis Heiteri söödava installatsiooni Heiter x Terra Firma nii silmade kui suuga nautimine. Ehk see polnud siiski mitte lihtsalt mingi suvaline buffee, vaid tõesti sõna otseses mõttes kunst niisamuti. Ja aimata võis ka Aasia mõjutusi. Terra Firma on võrsuv lauamaastik installatsioon ja disainiuurimus. Mis väga läheda "vaatlusega" (loe: "mitte-ainult-silmadega-õgimisega") pakkus võimalust mõelda sellele, mida ja kuidas me sööme. Osa sellest toidust oli niiöelda kuivanud, justkui toidujäätmed, isegi hallitusliku efektiga, osa kasvas värskelt lauast välja (selle jaoks olid pisikesed käärid laual, et lõigata endale üks näpuotsatäis). Ilmselt ärgitamaks ka mõtlema, et kui kaugelt see toit meieni tavaliselt jõuab, mis võiks tõesti hoopis pigem oma aknalaualt noppida "päriselt" värskena (mitte kemikaalidega hoitult söömiskõlbuliku esteetikaga). Kogu installatsioonialus, ehk laud ise oli punasest savist ning loodud kasutades traditsioonilisi ehitusmeetodeid ja lisaks savile, oli seal ka muid looduslikke materjale, nagu näiteks kohvipuru…efektiloomiseks. Ja sellelt leitava eriskummalise toiduga kooskõlas üks tõeline Elamus- suure E-ga. Kui näiteks ülisuurte ubade või hoopis kivide või miks ka mitte linnupesa munakuhilatena olid selgelt äratuntavad tumedaks (arvatavasti soja abil) marineeritud kanamunad, siis mõningaid aasiapäraseid maiuseid ning nende konsistentsi ära arvata ei suutnudki. Laua vast maitsvamad annid siinkirjutaja arvates olid vahvalt hapud jõhvikad ei-tea-mille, sinihallitusjuustuna näivas krõmpsus glasuuris ning justkui kuivatatud umami-maitselised (soolanemagusad) "krõpsud" või olid need hoopis "küpsised", mis visuaalselt nägid välja, nagu kuivatatud seened (või hoopis tempura-millimallikad?)

Avamisüritus kestis veel edasi, kui ise sai sellest kunstist tiinest õhustikust Viimsi öhe astutud, mil veel üks vastandlik tunne tekkis, ehk mitte vanast maailmas uuemasse, vaid hoopis, nagu oleks teisest - "taasuuemast maailmast" vanasse naasnud.

Stockholm - Pariis - Valencia

Pidin teatavatel asjaoludel sõitma korraks Hispaaniasse, täpsemalt öeldes Valenciasse. Täiesti "järsku". Nii, aga miks mul siis siin üleval on foto Pariisi Jumalaemakirikust, eks? Aga sellepärast, et kõik ei lähe alati nii, nagu täpselt ette ära planeeritud. Et kõik algusest ära rääkida, pean vist alustama 26. ja 27.jaanuari vahelisest ööst. Sellepärast muideks pole ma jõudnud ka siin vahepeal midagi kirjutada, kuigi paar raamatut on (lugemisaastahulluses) läbi loetud ja mõnedest filmidestki veel kirjutamata... Nimelt 26. õhtul ei jäänud ma kuidagi magama. Saabus südaöö ja mul tuli töötegemise tuhin hoopis peale. Kirjutasin siis veel hoolega kirju kui kell hakkas 1 saama. Ise teadsin küll, et pean 3:30 öösel üles ärkama, et õigeks ajaks lennuväljale jõuda. Nimelt, et Stockholmist Valenciasse minna, selleks väga palju võimalusi polegi. Või noh, on ju küll, kui tahad terve päeva lennata ja läbi saja lennujaama. Aga ühesõnaga Valencias pidin ma kohal olema 28.jaanuari hommikuks, seega tuli minna 27ndal juba kohale. Ja kuna nagunii oli minek, siis mõtlesin, et lähen selle varasema variandiga meelsamini kui sellega, mis alles hilisõhtul kohale jõuaks.

Uinusingi umbes poole kahe ajal. Paar tundi sügavat und ja siis kõiksugu kellade ja eelkõige K koduse helistamise peale ärkasin õigel ajal üles. Vaevalt olin end riidesse pannud ja paar võileiba valmis meisterdanud kui kööki vaarub mu 9 aastane teatega, et tal on paha olla. Ma mõtlesin, et ju tal peabki olema, sest praegu on tal vaja hoopis unemaal olla. Sättisin ta siis enda voodisse magama, paksu suleteki alla. Äratuskellad ümber, et hommikul ta ikka õigeks ajaks jõuaks kooli minna. Ja kuna ma ise pidin öö ära olema, olin saanud tema klassivenna vanematega kokkuleppele, et poiss saab pärast kooli nende juurde öökülla.

Olin ainult suure ähmiga unustanud e-ticketi välja trükkida ja pidin veel need andmed üles kirjutama, lootes et minu oma kritseldatud tekstist neile piisab. Igatahes olin ma kella 4 ajal kodust väljas teel Arlanda Expressile ning umbes 5 ajal lennujaamas. Air France-i kassa oli suletud veel ning sain mõned eurod kaasa vahetada ja pärast seda ka ilma piletita siiski oma pardakaardi kätte.

Kui ma väravasse jõudsin istusin otse check-in leti ette ja lugesin Alvtegeni raamatut, mille olin kaasa võtnud, et see reisi jooksul lõpuni lugeda. Ja mis ma kuulen - check-ini tädid räägivad minust! Pidevalt minu nime mainides ja ähmis helistades kuhugile. Nonii, nüüd on midagi lahti ja ma ei saagi lennukile... käis peast läbi. Läksin leti juurde ja küsisin, et mis lahti? Nemad palusid mul natuke oodata... mõne aja pärast teatati, et pole hullu midagi, et minuga on kõik korras. Et mingi viga oli mu pileti registreerimisega, aga kõik on ok. Kuid siis kui check-in pihta, palus teine tädi mul ikkagi kõrvale jääda... natuke veel närvikõdi... kuni siis ikkagi lubati lennukisse siseneda.. no uhuhhh.

Pariisis teatati, et kuna lennuk jõudis varem sisse, siis suunatakse meid "parklasse", kuhu tuleb vastu buss, mis meid terminali viib. Olgu ära märgitud, et tegemist oli sulaselge valega. Nimelt jõudsime kohale täpselt õigel ajal, aga siis lennuk lihtsalt sõitis sinna va "parklasse" 10 minutit veel. Ja kuni suur lennuk tühjaks sai, läks veel umbes 10 minutit. Ja kuni me terminali jõudsime ning välja tollitsoonist - veel kümme minutit. Minul oli aga ümberistumise ajaks graafikujärgse maandumisega teisele lennule 50 minutit. Ja mul oli vaja Charles De Gaulle-i lennujaamas jõuda F terminalist D terminali. Panin jooksma. Kogu hingest jooksin. Samal ajal helistas K, et poiss ei läinudki kooli, vaid on kodus haige. Kotikontrollis kasutasin ära "Up in the air" filmis õpitud taktikat, mis töötas küll võrreldes teise sabaga, kuid võttis ikkagi päris korralikult aega. Kui oma värava juurde jõudsin, seisis seal veel mingi mees ja ma kaugelt olin rõõmus, et ikka jõudsin... lennuk oli ka veel gateway küljes kinni. Kuid see väravavalvur teatas, et checkin on lõppenud ja et ma pean pöörduma Air France-i teeninduskeskuse poole. Mina muidugi vastu, et lennuk on ju sees, et olge inimene, ma jooksin teiselt lennult... Tema aga vastu, et midagi pole teha. Läksin siis Air France-i teenindaja juurde sappa, ise püha viha täis, sest lennuk kükitas ju ikka veel sees. 10 minutit olin sabas ja just siis kui minu kord tuli, hakkas ka lennuk liikuma. Seletasin oma mure. Sain uue pardakaardi õhtusele lennule ja vabad käed, mida terve päevaga peale hakata. Kell oli 10 hommikul ning õhtune lend pidi väljuma peaaegu 9,5 tunni pärast.

Ja mida siis teha? Pariisis olen ma käinud umbes 5-6 korda. Polnud üldse tuju minna linnapeale kondama. Internetti ka ei saanud, seega töötegemisest ka ei tulnud midagi välja. Oleks ehk Lounge-i pileti ostnud, ehk seal oleks olnud internetijuhe (mu wifi nupp ei funksinud), ei tea. Raha ka polnud nii palju, et seda lounge-i peale raisata. Ei jäänudki muud üle kui minna metroosse ja kesklinna, ehk saab seal kusagil istuda ja tööd teha ja süüa mõnes hubases Pariisi Cafe-s?

Otsustasin siiski alustada Notre Dame-i ülevaatamisest. Olen seda kirikut küll paar korda varem ka näinud, aga sees pole käinud. Lisaks olen nende uste ümber olevate kujukeste suur fän ning mõtlesin, et läheks uuriks neid siis alustuseks natuke täpsemalt üle. Ilm muideks oli seal 0 kraadi lähedal (võibolla mõni närune pluss kraad), ehk üsna kõledavõitu... muidugi Eestis on praegu ju hullemad külmad, aga kodus Stockholmis oli umbes sama külm... võibolla mõned kraadid rohkem külma.

Aga Notre Dame-i ees oli üleval veel jõulukuusk täies ehteis. Ning palju noorte inimeste rühmi. Rõõmsad.. palju paarikesi, justkui nimme minu nina all suudlemas... Pariis on ju armastuse-linn, ei saa ka neile ette heita, et ma ise oleksin ju ka seal päris hea meelega kui naine oleks kaasas. Ma ei märkaksi neid võõraste suudluseid, sest oleks ise selle linna armulummuses. Aga jah, sedapuhku siis sain seda paremini keskenduda nende kujukeste uurimisele. Lisaks oli kell märkamatult saanud 12 ning algas jumalateenistus, millest ka hetkeks osa sain. Ja kuigi ma seal kiriku sees varem polnud käinud, siis väliskülg meeldibki mulle rohkem ning läksingi tagasi õue veel neid kujusid pildistama.

See peata ingel on üks mu lemmikuid :) Uskumatu ehitis just selle ornamentika pärast.

Edasi suundusin Notre Dame-i lähedal olevatele pisikestele tänavatele. Proovisin ühes Creperie-s löögile saada, aga ei õnnestunud, sest mingi Hispaania noorte grupp pidevalt tootis uusi tellijaid juurde ning ma lihtsalt ei saanud ega saanud letile lähemale, kuni lõin käega. Mõtlesin, et kui natuke kõnnin, tuleb kindlasti mõni teine sarnane asutus ette. Aga võta näpust, nagu ära nõiutud, ei tulnud! Ühel hetkel avastasin end Rue St. Germain-ilt ning sealt ühe kaardi, mille järgi selgus, et ega see Louvre -i muuseum ka seal eriti kaugel ole ning see on koht, kus ma oma Pariisis käimistega veel jõudnud pole. Otsustasin asja põnevamaks teha ning mööda pisikesi tänavaid edasi seigelda. Sihina umbkaudu Seine-i äärne ning enamvähem õige sild, mis Louvre-i viib. Teele jäi mulle mingi pisigaleriide linnaosa. Üks põnevam galerii kui teine, kuigi tõeliselt ägedat kunsti jäi mu silme ette vaid üksainus. Üks maal, millel oli selline räsitud olemisega vares. See maal peegeldas kõike seda, mida ma tunnen, et ma ei ole. Selline täielik kontrast minu olemusele ja loomusele. Huvitav äratundmine, minu enese jaoks.

Muidugi kõndisin ma selles kunstiuurimise hoos liiga kaugele ja kui Seine-i äärde jõudsin leidsin eest hoopis Musee d'Orsay. Suur Vincent Van Gogh-i plakatlik kangas kaunistamas seinal. Hmmm, miks ka mitte natuke Van Gogh-ile pilk peale visata? Astusin sappa. Saba nagu selgus oli mitte piletiostmiseks, vaid hoopis kotikontroll ja metallidetektor. No pagan, lahti koorima nagu lennujaamas ma küll ei hakka, et muuseumi pääseda. Oleks veel et Louvre, aga ma nagunii ju ainult "korraks mõtlesin pilgu peale visata". Lõin käega ja võtsin suuna Louvre-ile. Kaugel paistis ka Eiffeli torn, aga seal olen ma korduvalt käinud ning isegi tippu ära roninud. Ja seekord mõtlesin küll kavast heaga välja jätta.

Täielik nauding oli jalatuda mööda Seine-i kallast. See allee oleks ilmselt suveroheluses väga ilus. Kuid mingit nurkatoonilist mahajäetust, mis isegi mõjub luulelisena, sellest kohast küll annab kuidagi tunda. Tegelikult tuli see foto veel ilusam kuidagi välja kui see päriselt oli :) Seal ikka pidevalt jooksid jooksjad minust mööda ning see külm ning see teekvaliteet... aga ma ise olen mobiiliga tehtud foto kohta päris rahul :) Lahe tool seal ka, ootamas näiteks Claude Monet 'd maalima oma loodusvaadet... või hoopis mind ennast jalgu puhkama, kell oli ju juba 1, aga ma polnudki istunud alates sellest kui lennukist hommikul väljusin. Või tõesti hoopis luuletama?

Tool jäi seekord minust istumata ja mu mõtetesse vilksas, et kas on üldse mõtet sinna muuseumi minnagi, kui kõik alati räägivad, et seal ei piisa ühest tervest, ega kahestki tervest päevast, et kõik korralikult läbi vaadata. Aga Mona Lisa ju ometi peaks jõudma...

Ja olingi järsku kohal. Enne seda sain Louvre-i ees pargist oma crepe-i ka kätte. Pariisis pannakse võid pannkoogile maitseks koos suhruga, see oli natuke "uus" minu jaoks, aga sobis. Maitses.

Niisis Louvre!!! Juba see ehitis on nii võimas! Ja tegelikult seal eesolevas pargiski oleks võinud vabalt niisama mõnusalt aega veeta. Kuid ega ma pargis istumisele ka nüüd enam Pariisi-aega tahtnud raisata. Mul oli vaikselt hasart hinge pugenud ning mõtlesin, et peab ikka võimalikult palju suutma haarata... Pileti hind oli üllatavalt odav (umbes 10 eurot, või oli 10,5). Sama palju enamvähem kui Musee d'Orsay oma... hämmastav.

Lugedes Louvre-i tutvustus ja selle hoone erinevate tiibade tutvustust, sain aru, et heal juhul ma üldse jõuan neist kahte ning kuna ühes asusid Itaalia ja Hispaania maalid ning ühes Hollandi omad, siis valikut teha oli lihtne - võtsin endale 3 põhi eesmärki - 1. Leonardo Da Vinci ja Mona Lisa - kultuse pärast; 2. Rubens - sest tema inglimaalid on mu lemmikud ning 3. Vermeer ja Rembrandt. Hea lihtne ka, sest Da Vinci on ühes tiivas ja ülejäänud on teises.

Muidugi ega ma seal muidu silmaklappidega käinud, ikka pidevalt teele jäävaid asju ka uudistades. Ja muidugi pildistades. Nii lahe, et Louvre-is on lubatud pildistada nii palju kui süda kutsub! Ja ma väljusingi sealt pärast mitusada fotot rikkamana :) Kuid esimeses saalis kuhu sattusin, olid hoopis kujud. See siin fotol 16.sajandil tehtud reproduktsioon 2. või 3.sajandil tehtud Venus-e kujust. Kui mu prantsuse keel mind alt ei vea :) Skulpruutid ja kujud mind tegelikult nii väga ei huvita, aga see Veenus kõnetas mind küll. Ei tea, kas ta justkui viimasel hetkel märkas, et ma teda vaatan ja pildistan, et ei jõudnud kätt päriselt veel rindade katteks ette panna :) Ei, ei, ta nimme teeb näo, nagu hakkaks varjama, aga tegelikult just naudib seda, et teda passitakse. Ja kuidas tal see rätt ümber puusade on.. no kohe kohe kukub ära :) Justkui moe-pärast...

Hüppan nüüd küll vägivaldselt päris paljudest silmakompvekidest üle, otse selle esimese sihi, ehk eesmärgini. Maailma ehk kõige kuulsaim maal, kahtlemata üks Pariisi sümboleid, asetseb loomulikult omanimelises saalis (kuigi seal oli ka teisi taieseid). Tegemist on "uue saaliga" ja ma pean tunnistama, et ma kujutasin seda kõike kuidagi hoopis teisiti ette. esiteks ma arvasin, et tohutud inimmassid on seal ning et maal ise on imetilluke ja kusagil hästi kaugel kaugel...

Noh, eks ta ju kaugel oli ka, aga siin on ilma zoomita... ja isegi minusugune nägi päris hästi. Kusjuures küljepealt sai veel lähemale. Ja mis ma siis oskan öelda. Loomulikult pole see kõige ägedam ega ka kõige ilusam, ega ka kõige uhkem maal, mida ma näinud olen. Aga mul on Mona Lisaga küll üks kummaline fenomen. Nimelt tal on ju see kurikuulus kaval naeratus näol. Ainult, et kui ma tema silmi piisavalt pikalt jõllitan, siis tema kaval ja tagasihoidlik naeratus muutub hoopis irvituseks. Ja lisaks on mul tunne, et ta irvitab minu üle! No on alles ebameeldiv naisterahvas.

Nii vinge maal oli, et tegin ka tutvustavast sildist pildi. Sealt selgub (ja mida ma ka lisaks tean), et Léonard De Vinci (1452-1519) maalis selle õlivärvidega puidule Firenzes aastatel 1503-1506. Maali, nagu kõik teavad kutsutakse ka La Giaconda. Selle suurus on muideks 77 x 53 cm (üldse mitte nii väike kui ma arvasin juttude põhjal). Tegemist on Lisa Gherardini portreega, Francesco de Giocondo abikaasaga. Kunstiteadlased hindavad talle maalitud naeratust, tema käte delikaatset asendit, tema näo selget ilu (ok, maitse asi muidugi...:)), ettekujutatud maastiku müsteeriumi, mis on taustaks. Francois I ostis selle peatselt pärast kunstniku surma.

Fotolt saab aimu kui palju seal inimesi oli ja kui lähedale maalile lubatakse. Aga muidugi oli seal ümberkaudsetes saalides palju huvitavamat kunsti ning kahtlemata sama vingeid nimesid, näiteks - Caravaggio, Mantegna, Raphael, Veronese. Lisaks hispaanlased - Francisco de Goya y Lucientes (kelle maale nägin eelmisel aastal palju ka Stockholmi Nationalmuseumis) ja El Greco.

Lisaks olid samas tiivas ka Prantsusese 16.-18.sajandi maalid. Seal hulgas ka minu terve Louvre-i külastuse lemmikuks avastuseks osutunud Paul Delaroche-i "Noor Martüür". Maalitud on see 1855 õlivärvidega kangale. Suurus 170 x 148 cm. Paul Delaroche oli Romantismi-ajastu maalija, kes tegelikult oli omal ajal sama kuulus kui Delacroix. Minu foto on küll allpool igasugust arvestust, sest justkui saatuse käsi pani aknast paistva päikese peegelduma täpselt selles kohas, kus on tegelikult selle noore neiu "vette viskaja". Kes tahab paremat versiooni näha, see saab seda siit.

Tean tausta kohta nii palju, et selles lüürilises stseenis on noor ristiusku tütarlaps visatud Tiberi jõkke kinniseotud kätega. Seda (kinniseotud käsi) peetakse martüüri süütuse allegooriaks. Mõnedele pidavat see noor tüdruk meenutama Opheliat, Hamleti uputatud mõrsjat. Minu meelest kogu see maal on kuidagi nii traagiline, samas muinasjutuline ja sünge. Ja nii ILUS.

Kui jällegi rääkida võimsatest maalidest, siis üks võimsamaid oli minu jaoks see Jacques-Louis David-i 1805-1807 õlivärvidega kangale maalitud "Napoleni pühitsemine". Masiivne, suuruses 621 x 979 cm! Napoleon ise olevat volitanud David-i seda maalima. Sellel maalil on 191 inimest. Ja need riietused ning ehted ning kogu see olustik on tõeline ajalooline dokument sellest hetkest ja ajastust. Ja seda ju päris mitmes mõttes! Live-is vaadates kõik need tikitud kangad, mis neil inimestel seljas on ning detailideni välja joonistatud kroonid või ehted. Säilitades kompositsiooni nii inimeste suuruste kui ka võimsa saali kontrastiga ning uhke situatsioon muidugi veel lisab sellele atmosfäärile juurde. Selle maali ees seistes saab nii lähedale sellele ajastule kui ilmselt üldse võimalik on saada.

Mõned huvitavad faktid veel maali kohta - Napoleon I (1769-1821) seisab, tema on justkui ainus näitleja laval ja teised justkui tema passiivne publik. Josephine Beauharnais põlvitab vastavalt Prantsmaa tsiviilkoodeksile. Ta saab oma krooni oma abikaasalt, mitte paavstilt. Tribüünile istuma on maalitud Napoleoni ema Maria Letizia Ramolino, kes tegelikkuses tseremooniast osa ei võtnudki. Kroonidega naised seismas vasakul on Napoleoni õed. Paavstiks sellel ajal Pius VII, aga temale pole maalitud ei mitrat ega ka tiaarat. Lihtsalt ainult oma õnnistust andmas tseremooniale... Kusjuures kõrgemale rõdule on kunstnik maalinud ka iseennast. Nii põnev võib olla kunst!!!

Ka see Inges-i õlimaal jäi mulle silma. No kellele ei jääks :) 1814. aastal maalitud "Suur odalisk". Osalisk tähendavat konkubiini (või ka orjatari, aga siin ilmselt ikka konkubiini). Uskumatult realistlik. eriti need jalatallad! Ja muidugi tekstiil.

Ehee... lisa paljaid naisi :) Ma ehmatasin korraks, sest nägin seda maali kuidagi nii, et pöörasin end ümber ja seal ta lihtsalt oli mu nina ees laiumas :) Fontainebleau koolis maalitud 16.sajandi lõpus.
Arvatavasti õdede Gabrielle d'Estrées ja Villars-i krahvinna portree. Märksõnaks selle maali juures on "arvatavasti" :) Need on omaaegsed lesbid, ma ütlen Teile, lihtsalt ei sobinud võibolla seda sellel ajal välja nii otse öelda :) Okei... eks teatavat sarnasust neil ju on omavahel, niiet võibolla tõesti ikkagi "ainult" õed :) Tegelikult on maalil päris huvitav ajalooline taustalugu ka. Keda huvitab, võib selle ise välja uurida :) Ajan natuke kiusu ja ei viitsi kõike ka ära ette nämmutada :)

Ja oligi aeg teise tiiba kimada ning hollandlased üles otsida. Ning seal nad ka kõik reas olid! Johannes (Jan) Vermeer (1632-1675) 1668 aastal maalitud õlimaal suurusega 51 x 45 cm, ehk üsna pisike. aga seda sai selle eest täiest lähedalt, kasvõi nina vastu katteklaasi uurida. Samuti nagu tegelikult kõiki teisi maale ja kujusid peale Mona Lisa. No nii Vermeerilik. Ikka akna all olevad tegelased midagi tegemas :) Sedapuhku siis astroloog või astronoom.

Ja kohe seal kõrval ka "Pitsikuduja". Sedapuhku siis originaal. Alles natuke aega tagasi sai Dali reproduktsiooni ning ka ümbertöötlusi näha Stockholmi Moderna Museet-is, nüüd siis "päris värk". Muidugi uurisin, et kas nõela tera on paista, sest Dali oma Geeniuse päeiku-raamatus ütles, et ei ole... ja ei olnudki :) Tegemist on õlimaaliga kangale u. 1665-1670 24 x 21 cm suurusega. Ka siin mängib valgus suurt rolli, nagu ka teistes Vermeeri maalides. Tegin kõiksugu maali detailidest fotosid ka. Nii põnev on neid puurida ja uurida :)

Ja samas saalis, kohe Vermeeri kõrval olid ka Rembrandt-id reas. See siin on pärit aastast 1632. Maali nimeks "Filosoof mediteerimas". Oi kui mõnus oli neid detaile vaadata. Kuidas nad lähedalt on kui üks suur maalimüra, aga kaugelt vaadates hubane tuba, kus tegelikult üllatavalt palju detaile. Nii mahe ja rahulik. Louis XVI ostis selle kunagi ja sedakaudu ongi osaks hoopis Pranstusmaa varandustest.

Ja lõpuks ometi jõudsin oma Rubensi ja tema inglite juurde :) Petrus Paulus Rubens või Peter Paul Rubens või Pierre-Paul Rubens, olenevalt keelest, elas 1577-1640 ja maalis selle siin 1620/21. Üldsegi mitte tema kuulsamaid maale :)

Siin siis ka üks tuntumaid Rubensi maale "Külapidu". See õlimaal on maalitud umbes 1635. Suurusega 149 x 261 cm. Nimelt mõned aastad enne oma surma pöördus ta tagasi külapidude maalimise juurde, mille oli tegelikult välja arendanud Brueghel. Kuid Rubens lisas sellele stiilile oma ülevoolavust ja elujanu ning kompositsioonitunnetust ning elavaid värve. Louis XIV ostis selle maali omal ajal oma kollektsiooni.

Kell hakkas märkamatult 5 saama ning otsustasin veel Võidukaare juurde mööda Champs Elyseed kiirelt kõndida, sest mäletan, et seal oli ka metroojaam. Tegelikult kui ma esimest korda elus Pariisis käisin, siis mu sõber ja töökaaslane ET tõi mind kesklinna just nii, et väljusime sellest metroojaamast, mis asub Arc de Triomphe-i külje all. Ehk sealt väljudes saab sellise tõeliselt võimsa elamuse, sest see masiivne ehitis on nii võimas! Ühtlasi on see monument ka Place de l'Etoile-i ehk Pariisi tähtsaima liiklussõlme keskmeks. Kes ei tea, siis see on mälestusmärk Prantsusmaa eest sõdades võidelnud inimestele. Eriti Napoleoni sõdades. Seespool ja lael on kõikide kindralite ja sõdade nimed ja Arc de Triomphe-i all on I maailmasõjas hukkunud Tundmatu Sõduri haud.

Aga metrooga siis tagasi lennujaama ning seekord ma juba lennukist maha ei jää :)

Enne Valenciasse minekut vaatasin internetist järgi, et mis linnaga tegemist on ning mida seal kindlasti peaks ära nägema. Sain teada, et tegemist on Hispaania kolmandaks suurima linnaga Madriidi ja Barcelona järel. ning et seal on vinge Kunsti- ja Teaduskeskus. Kus muuhulgas asub Euroopa suurim akvaarium. Noh, nüüd muidugi olid kõik mu plaanid metsas. Sest kohale pidin saabuma alles pimedas umbes kella 22-ks. Kuid jälle oli saatuse näpp natuke mängus. Sest kohale jõudes selgus, et Hispaanias on üsna tavaline, et õhtusööki alustatakse kella 21 või 22 ajal ning et need õhtusöögid võivad kesta kella 2-ni öösel. Tegelikult kõige tavalisem õhtusöögi algusaeg ongi kell 8 õhtul. Kuid minu võõrustajad olid nii lahked, et tulid minu jamadele vastu ja ootasid mu ära. Ja üllatus-üllatus - kus meie õhtusöök aset leidis?! Just nimelt Oceanographic-u kõrval, ehk just selles samas kompleksis, mida ma näha tahtsin. No muidugi oleks ma tahtnud ka akvaariumi sisse pääseda, aga selleks kellaajaks oli see suletud. Aga ka arhitektuuriliselt oli tegemist tõeliselt võimsat silmailu pakkuva kompleksiga. Olin rahul ka selle nägemisegagi.

Ning koht kus meie õhtusöök aset leidis, seda ümbritses selline suur akvaarium - tegemist oli ümara ruumiga ning kalad pidevalt ujusid ringi. Mingi veevool oli ka sisse pandud, niiet kalad said küll all ja ülevalpool akvaariumis puhata, aga suurem osa pani muudkui ringiratast :) Neid hõbedasi kalu (kahte sorti) ma ära ei tundnud, kes seal tiirutasid (mulle küll öeldi, aga praeguseks on ununenud), kuid põhjas oli raid. Need latakad ägedad kalad, mõnel naljakalt sabad püsti :) Ja see söök...mmmmmmmmmmm... see oli mu elu kõige erilisem. Alates muidugi suus sulavast hanemaksast, kuid absoluutselt kõik oli nii hõrgutav, et ma pidin end vägisi tagasi hoidma, et mitte ka teiste osa ära süüa :) Alguses toodi mingeid maitsmis-appetizereid, niiöelda laua keskele, enne põhitoitu (milleks ma valisin temaatiliselt kala :)). Aga no see kõik oli täiesti üle mõistuse maitsev. Lisaks veel magustoit - mingi vaarika värk ja karamellijäätis meega röstitud pistaatsiapähklitega....

See foto ongi tehtud umbes kella 1 või poole kahe ajal, kui me lõpetasime ning hotelli poole suundusime... olin olnud jalgel peaaegu 22 tundi :) Ometi ei olnudki nii väsinud, kui oleks võinud arvata. Hirmus külm oli ainult...

Järgmisel hommikul äratus, dušš, töö, veel üks korralik Hispaania lõuna (Valencia on ju tuntud kui paella sünnikodu, seega ei saanud seal ju vähemalt ilma selleta käidud... lisaks need fantastilised punased veinid, mida mõlema söögi kõrvale pakuti...gracias, gracias, gracias, muchas gracias!!!:))) ja poole viiese lennuga tagasi läbi Pariisi Stockholmi. Palme nägingi ainult läbi autoakna lennujaama sõites :) Ei saanud lapsele midagi muud kui lennujaamast ühe hirmkalli hispaania küpsisepaki kaasa haarata ja võiks arvata, et sellega piirdubki kogu reis. Ei.

Minu ja Air France-i vahelt on mingil hetkel ilmselt jooksnud läbi must kass. Nimelt Pariis-Stockholmi lennul õnnestus mul kaasa saada toidumürgitus. Jõudsin koju umbes südaööl ning show alles läks lahti... kuni kella 3-ni ei saanud ma tualetivahet jooksmisest lahti. Lõpuks siis uinusin ning kui järgmisse päeva ärkasin, osutus see üheks kõige vastikumaks ja raskemaks... Kõige tipuks pole naist ka siin toetamas. Sellistest jamadest on ikka pere abi ja toega saanud üle... noh, õnneks lõpp hea kõik hea, aga ühel hetkel suures ärrituses tekkis täiesti selgroota oleku tunne, aga see teema jääb pereblogi lehekülgedele, kui sinnagi... et siis selline vahva aasta esimese kuu viimaste päevade seiklus. Vähemalt töö sai tehtud ja Louvre-is käidud. Ja muidugi väga meeldivate inimestega tuttavaks, eriti KAP ja TK. Muchas, muchas gracias :)

Salvador Dali näitus Dalí Dalí (Moderna Museet 17.01.10)

Täna oli viimane võimalus osa saada Salvador Dali näitusest Dalí Dalí, Stockholmi Moderna Museet-is, ehk Moodsa Kunsti Muuseumis. See oli minu jaoks esimene kord oma 2 ja poole aastase Rootsis elamise jooksul, kui sinna majja satun. Ometi olen tihe muuseumide külastaja. Ei tea, kas sellepärast, et sinnaminekul jääb tee peale Rahvusmuuseum (ja seal ma olen mitu korda käinud) või miks, aga lihtsalt pole varem jõudnud. Ometi oli see mu to-do listil juba siis kui Rootsisse kolimine oli alles ees. Noh, napilt oleks ka seekord minemata veel jäänud. Nimelt leidsin Dali näituse reklaami täiesti juhuslikult reedesest Metro lehest. Ja ma viimasel ajal eriti polegi lugenud seda lehte. Ju see oli saatuse sõrm, mis mind juhatas seekord :) Samaga avastasin, et Amy MacDonald-i kontsert on Stockholmis järgmisel esmaspäeval! Ja nüüd on mul ka pilet sinna juba olemas :)

Otsisin kohe riiulist üles Dali enda kirjutatud Geeniuse päeviku, et ettevalmistada oma visiiti maailmakuulsa kunstniku töödega esmakordseks päriselus kohtumiseks. Võibolla olen kusagil varem ka tema tööd näinud, aga teadlikult küll ei meenu, et oleksin. Ja sellist asja ju peaks mäletama... Päevik on päris kummaline, aga mõnusalt loetav. Päris lõpuni ei jõudnud enne vajalikku aega, aga ei jäänud kui mingi 40 lehekülge lõpust, mille loen nüüd kohe otsa.

Igatahes muuseumi jõudes sain paraja ehmatuse osaliseks! Sellist kassajärjekorda pole ma elades näinud mistahes muuseumis. Tuli meelde Madonna-kontsert :) Dali on ikka tõeline superstaar! No muidugi lisaks veel see fakt, et tõesti tegemist on ju nö. viimase võimalusega, sest järgmisel päeval võetakse näitus maha ja see rändab kuhu edasi.

Järjekord läks siiski piisavalt kiirest. mingi 20-30 minutiga sain oma pileti kätte ning edasi tuli piltidevaatamise sappa astuda. Näitus oli jagatud kahte suurde saali. Esimeses saalis olid Dali 30ndatest pärit tööd. Ja teises saalis ka muudest aegadest ning lisaks igasuguseid muid tema poolt viljeletud kunstivorminguid peale maalimise ja graafika.

Minu jaoks terve näituse lemmiktööd, kui nii võib öelda on siin. Ehk kõige pealt TOP 3:

1. Hitler Masturbating

See väike pärl oli peidetud ühe suure teleekraani kõrvale, millest lasti Dali intervjuud ning massiliselt rahvast passis seda ekraani ja ma pidin lausa turnima, et selle väikese maalini pääseda :) Jäi küll mulje, et üsna paljud näituse külastajad üldse seda lahedat Dalilikku naljanumbrit ei näinud. Raamatus Geeniuse päevik kirjutab Dali, et ta kahel korral oleks "peaaegu" Hitleriga kohtunud. Lisaks on Dali öelnud, et tema kinnismõte Hitleri suunal on alati südames olnud apoliitiline :) Aga Hitler oli Dali meelel tugevasti. Ma kujutan ette, et kui Hitler oleks maali valmimise ajal (see valmis muideks minu sünniaastal) olnud elus, siis Dali oleks vabalt võinud selle Hitlerile endale saata või kinkida.

Tegelikult on see masturbeeriv Hitler kuunstilises mõttes üsna eba-Dalilik minu meelest. Ja võibolla sellepärast ka niimoodi silma torkas. Muigele ajas kahtlemata :) Dali olevat öelnud (minu vabatõlge): “Alati kui ma hakkasin Hitleri nahkrihma maalima, mis läheb tema vöölt risti üle õla, pehmus mida väljendab tema sõjavarustuse tuunika ja Hitleri selle alt punnitav liha viis mind hoidvasse ja Wagnerlikku ekstaasi, mis pani mu südame taguma ja ekstreemselt harukordsesse erutatud ärevilolekusse, mida ma pole kogenud isegi armatsemisel." :) Ühel teisel korral tunnistas Dali, et näeb Hitlerit kui masohhisti, kes on otsustanud alustada sõda ja kaotada see sangarlikus stiilis.

Ka Lenini kuju ärritas Dali tundemeeli. Sellest võib lugeda nii tema päevikust kui ka sellel näitusel sai tõendi selle kohta, sest ühel maalil olid väiksed Lenini pead maalitud klaverile.

2. Sleep

See on jällegi just see stiil, mida Dali minu jaoks maalikunstis esindab. Selline sürrealistlik, värviline, temale tüüpiliste harkidega ning mingis mõttes sarnase suure ninaga inimene (tema ise). Rääkides Dali "tüüpilistest" elementidest, siis sellel näitusel ma üritasin tema ninasarviku sarvi leida tema maalidest, leidsin, aga siiski üpris vähe. Küll aga nägin elevandi pealuusid siin-seal :) Sellepärast oligi nii lahe, et sai tema päevikut veel enne näitust lugeda :)

Ma riputaksin sellise, mingis mõttes teatraalse maali küll omale magamistuppa meeleldi. Kahju, et ei saanud selle reprot, see oleks olnud lahe. Maalitud 1937, esindab samaga veel üht Dali kinnismõtete sangarit - Freud-i. Sama stiili on ka teised sürrealistid kasutanud. Eriti see unemaailma kehatus ning une, ehk reaalsusest äraolemises "toetamine". Ja need mahedad, mõnusad värvid on tõeline "puhkus silmale".

3. Dali Vermeer's Lasemaker-i reproduktsioon / Dali The paranoiac-critical study of Vermeer's Lacemaker. (ehk topeltteos, mis toimivad tervikuna)

Kurb muidugi, et arvutiekraanilt ei saa sellest geniaalsusest nii hästi aru, nagu reaalselt neid maalituna kõrvuti vaadates, natuke silmi vidutates ja hägustades. See on üks Dali geniaalsuse tunnustest, et ta oskas neid tervikuid huvitavalt jagada elementideks ning nende abil edastada sama pildi. See maal mõjus kahtlemata minu jaoks veel tugevamalt, kuna olin Dali kinnismõtetest ning samuti tema Vermeeri versiooni avamisest teistele lugenud tema "Geeniuse päevikust". Seda mis talle imponeeris Vermeeri Pitsikudujas (näiteks see, et nõela teravikku pole näha jne) ning kuidas ta seda ümber reprodutseeris. Vermeer oligi üks tema suurtest lemmikutest, kuigi mitte nii suur eeskuju nagu Picasso, keda Dali pidas oma "teiseks isaks". Kuid hämmastaval kombel näen ma Dali maailma ja see tundub minu jaoks palju huvitavam kui see meie tegelik maailm.

Edasi veel mõned tööd, mis olid näitusel üleval ning mis ühel või teisel põhjusel meelde jäid:

The enigma of Wilhelm Tell

See oli ainus maal, mille reprosid oli veel viimasel päeval alles muuseumi müügipunktis. Ja eks sellest saab aru... no kes sellist perversset asja endale seinale tahaks :) Noh, muidugi originaali veel, aga repro? :) Mina küll mitte.. Igatahes oli Wilhelm Tell ka üks tegelane, kes Dali mõtetes pidevalt külas. Teda vist intrigeeris see isa-poja värk. Tal oli vist oma isaga ka eriline suhe. Breton ja ka mingid teised sürrealistid olid selle maali peale raevu sattunud. Minul aga hakkas lihtsalt paha. Mul oli tegelikult pool ajast seal näitusel olles süda paha. Kõik see emotsioon ja võimsus ning kummalised teemad ja perverssused kokku ajasid mul vist sisikonna segi. Lisaks väsisin ma emotsionaalselt täiesti ära. See "Wilhem Tell", oli tõeliselt massiivne, kattis pool esimese saali ühest seinast. Ja jälle need kargud...

Metamorphosis of Narcissus:

Veel üks näide Dali mängimisest detailidega ning kujundite kokkusobitamisega nii, et need kas tekitaksid tervikuna mingi teise moodustise või vastupidi, mingi tervik oleks detailideks jaotatult mingite eraldi eksisteerivate elementide summa. Võimas!

Debris of an Automobile Giving Birth to a Blind Horse Biting a Telephone:

Järjekordne Dali perverssus. Kusjuures maal oli muidu palju tumedam ning ohtukuulutavam kui see siin arvutiekraanil tundub. Pime tänav on atmosfäärina oluline tunde-tekitaja. Avatud tagumik annaks justkui aimu otse vastupidisest, ehk et sünnitajaks on hobune, mitte auto. Loogilisem oleks ka (aja mõttes - enne oli ju hobune ja siis tuli auto)... Aga Dali mängiski tihti loogiliste vastuolulisustega. Ehk siis järjekordne sissevaade "Dali maailma".

Couple with their heads in the clouds.

See on kuidagi nii positivne ja ühendamas nii Dalilikku maastikku (temale tüüpiline kaelkirjak jalutamas esiplaanil), kuid ühtlasi täiesti omapärane teos, mis koosneb kahest erinevast maalist, mis on raamitud mõlemad samuti natuke omapäraselt... (see nägi välja nagu vasest raam) Aga mis minule mõjus, oli selle teose pealkiri ning nende kujude asend ning see mõte mida seeläbi Dali edastab. Mis on meie sees ja et "paar" on selgelt koos ning "samast ainest" ja "samal lainel". Võibolla ka sarnaste unistustega... ehk kokku igatahes "armunud paar".

Ja viimasena näide ka hoopis millesti muust kui maalikunst või graafikast, millest peamiselt näitus koosnes. Seal oli ka Dali disainitud riideid, filme, kujusid, elemente, eksperimente ning muud Daliga seonduvat. Kuid samuti olid esil Dali kujundatud ehted. Ja sellega oma mälestusteringi Dali näituse külastamisest lõpetangi:

Kuid rääkides veel Stockholm Moderna Museet-ist, siis sinna tasub ka nende püsinäitust minna vaatama. Ma arvan, et kindlasti võttis see Dali virrvarr mul silme eest kirjuks ning ma ei suutnud enam piisavalt hästi nende püsiväljapanekusse keskenduda. Ent midagi jäi meelde ikka. Nagu näiteks Peter Tillberg-i "Blir du lönsam lille vän" aastast 1972, Mis kaunistab ka Jonas Gardelli raamatu "Koomiku lapsepõlv" originaalversiooni kaant. Või kõigest 26 aastaselt enesetapu teinud Lena Svedbergi triptühhon vendade Kannedyte ning Lyndon B. Johnsoniga. Kuid eriti maailmanimedega kunstnike tööd, nagu näiteks Warhol, Picasso, Pollock (selle mehe kunstist pole ma kunagi aru saanud, ei saanud ka nüüd originaalis pikalt passides seda tööd), Miro, Max Ernst, Matisse, Modigliani või Edvard Munch. Kõik nad on selle muuseumi seinte vahel olemas ja mitmed neist mitmete ja mitmete töödega. Ehk Picasso oli see kõigekõigem minu jaoks isiklikult. Naljakas kokkusattumus. Ka Dali Geeniuse Päevikus olevas "kunstnike edetabelis", oli Picasso tipus :) Või oli see nüüd Raffael... igatahes pidas Dali Picassost väga lugu.

Sellistel näitustel käies tekib paratamatult tunne kui palju vaesemad on inimesed, kes ei viitsinud Dali näitust vaatama minna. Kusjuures lahe oli, et kohalik eestlaste kogukond oli küll agaralt esindatud. Jooksin seal kokku isegi kahe P klassikaaslase perega. Minu 9 aastane aga jäi koju. Ta küll lubas tulla kaasa minuga, aga kui asjaks läks siis teatas, et ta ikka ei tahaks. Ja pärast seda kui ma olin Dali raamatut lugenud, kunstniku kinnismõtetest kaka, peeretuste ja igasuguste perverssuste kohta, siis mõtlesin, et ehk ongi targem poissi mitte sundida seekord kaasa tulema. Kas ta olekski sellest kõigest aru saanud? Kahju muidugi, et vanem laps ei näinud. Temas on Daliga hämmastavalt palju sarnast (alates muidugi kunstnikukäest), aga sellest kirjutan täpsemalt kui Dali Geeniuse Päeviku raamatu lõpuni loen ja selle üle arutlen.

Midagi ilusat ja hingele...

Ma olen nii uhke oma tütre üle (pean siinkohal silmas 14-aastast)...
Temast on võrsumas kunstnik.
Näide on siin - joonistuse pealkiri on "When angels fall", inspireeritud Katekyo mangast. Astun üsna tihti näitustelt läbi... mõnikord lõunasöögi asemel ja üle ühe-kahe nädalavahetuse kindlasti naudin üht või teist kunstiliiki, aga ma pole üle pika aja midagi nii ilusat näinud...

Carl Larsson -i näitus Prins Eugens Waldemarsudde -s

Kahtlemata minu Rootsi lemmikkunstnik ning üks lemmikuid läbi aja kogu maailmas on Carl Larsson. Praegusel hetkel, kuni 31.maini on Prints Eugen-i kodumuuseumis - Prins Eugens Waldemarsuddes üleval 4-5 saalitäit tema teoseid. Lisaks Prints Eugeni erakogusse kuuluvad teosed, mida võib leida tema majamuuseumist, ehk lossi tubadest. Sest lisaks sellele, et seal on see Carl Larssoni näitus, on võimalik ka lossi uudistada. Ehk siis tolleaegset kuninglikku mööblit, esemeid ja kunsti. Kuid tegelikult on ju ka Nationalmuseum -is üleval Larssonit, ainult et mitte nii palju ja mitte just kõik need samad maalid (kuigi osaliselt on sellele näitusele toodud just nimelt sealt eksponaate juurde) ning mitte nii konsentreeritult. Kusjuures kogu see osa Djurgårdenist on hingematvalt ilus ja seal on täiesti fantastaliselt mõnus jalutada. (Sellest jalutuskäigust rohkem juttu ja fotosid ka varsti pereblogis).

Kuna muuseumis oli pildistamine keelatud ning K ei lubanud mul pätti ka teha, otsisin mõned sellel näitusel üleval olnud pildid internetist üles ning kopeerisin need siia:


See, nagu näha on kunstniku autoportree. Huvitav, et ta sündis Gamla Stan-is - P koolist paar maja edasi olevas majas (Prästgatan 78), aastal 1853. Tema vanemad olid väga vaesed ning tema lapsepõlv oli väga õnnetu. Kui ta oli 13 aastane, soovitas tema "vaestekooli" õpetaja, et Carl prooviks kunstikooli sisse saada ning ta võetigi sinna vastu. Sellest sai alguse ka tema kunstnikukarjäär. 1877 kolis ta Pariisi, kuid ei saavutanud seal edu. Prantsusmaal kohtus ta ka oma kunstnikust abikaasaga - Karin Bergöö -ga.


Carl ja Karin Larsson said kokku 8 last. Ning nemad ja üldse ta pereliikmed, olidki tema meelisteemadeks maalimisel. Lapsed siis: Suzanne (1884), Ulf (1887, suri 18 aastaselt), Pontus (1888), Lisbeth (1891), Brita (1893), Mats (1894, suri 2 kuuselt), Kersti (1896) and Esbjörn (1900). Minu meelest on ka tema maalide tuntavaimaks ehk iseloomulikuimaks stiiliks just sellised tubases miljöös maalitud pildikesed. Mõnikord on neis inimesed täiesti kõrvalised ning esile tuleb just tolleaegne Rootsi kodude sisustus. Selle ülaloleva maali nimi on "Jõulupäeva hommik" (kingitused ju lastel juba käes:)).

Muideks Bergmani filmi "Fanny ja Alexander" kodusisustus oli samuti inspireeritud Carl Larssoni maalidest!


Larsson maalis ka palju portreesid. Siin maailmakuulus Rootsi kirjanik - Nobeli preemia laureaat.

Ja siin teine kuulus Rootsi kirjanik... samuti Larssoni poolt igaveseks paberile jäädvustatud.

Selle maali nimi on "Hommikusöök grüünes". KEA valgustas mind, et Larssonit peetakse üldse läbimurdjaks selles suhtes, et tema oli esimene, kes hakkas lapsi ka täiskasvanutega võrdselt maalima, st. varem lapsed olid nagu mingi madalam klass ja eraldi. Aga Larssoni peres ja maalidel olid nad täiesti võrdväärselt olulised.


Siin üks motiiv Larssoni tütrest eelmiselt maalilt, mis on siiski ka täiesti iseseisev teos.


See on Carl-i abikaasa Karin. Maali nimi "Karin vid stranden" (Karin rannas). Näitusel maalidelt kirjeid lugedes, jäi mulje, et päris suure osa oma teostest pühendas ta Karinile ning tihti ju ka maalis teda. See tekitas kuidagi sooja ja armsa tunde ning mulje kunstnikust. Karin ise oli muideks ka sisustuskunstnik.

"Greta ja Dora Nora"


Hämmastav ja kahju ka, aga sellel näitusel Carl Larssoni reprosid ei müüdudki. Tahtsin väga oma Nationalmuseum-ist ostetud "Siis kui lapsed on magama läinud" maalile nö. "partnerit", aga pidin leppima ainult selle natuke postkaardist suurema kaardiga, mille maalinimeks on "Bruden" ning mis kujutab ei kedagi muud kui Larssoni enda "pruuti" Karinit :)

Kogu näituse lemmikmaaliks minu jaoks aga osutus see - "Keelatud vili" ("Förbjuden frukt"). Selles on nii palju tunnet ja hetketabavust ja kelmikust ning kurbustki. Ma võiks seda muudkui vaatama jäädagi! Selle maali reproduktsiooni tahaks küll väga :) Aga lepiksin sellegagi kui leiaks kusagilt eesti keeles välja antud Carl Larssoni enda kirjutatud raamatu "Mina". Kui kellelgi on üle kodus ja müüks selle mulle või kingiks... kirjuta palun, oleksin ülimalt tänulik- raamatud@hotmail.com

Carl Larssoni ametlik koduleht on siin: http://www.clg.se/start.aspx

Kui on soov vaadata internetist tema töid, millest mitmed muideks olid üleval ka sellel näitusel!: http://www.scandinaviantreasures.com/website1/gal1.html

Siit võib vaadata Rootsi televisioonis olnud uudist näituse kohta:

Nationalmuseum ja Skeppsholmen

Ajasin oma muuseumi-bande jälle kokku. Üllatus-üllatus, vastunurinad jäid seekord tulemata! Olen juba mõnda aega kibelenud Rahvusmuuseumi, ehk siis Stockholm Nationalmuseum -i vaatama, millist kunsti need rootslased teinud on. Aga ikka on midagi vahele tulnud. Nüüd aga on kogu linn täis "Lura ögat!" ehk eesti keeles "Peta silma!" või peaks ütlema "Silmapete!" näituse reklaame. Kunstitööd läbi aja, mis niiöelda vaadates tõesti inimese silmadele vingerpussi mängivad.

Kuningalossi juures avaneb Rahvusmuuseumile selline vaade. Saksa arhitekt August Stüleri 19.sajandil projekteeritud, Veneetsia ja Firenze renessanss-stiilis, 1866.aastal Blasieholmeni lõunakaldale valminud majas asub Rootsi suurim kunstikogu.

Rahvumuuseumi eest saab päris häid fotosid teha tervest kuningalossi hiilgusest!

Peta silma näituse üks tõmbenumbreid on see poiss, kes maali seest üritab välja pugeda.

Šokeeriv ja originaalne. Lura ögat -näitusel oli nii maale, kujusid, pildiinstallatsioone kui ka näiteks video, kus mererannal tulevad lained liivasele kaldale. Horisontaaliga kohakuti on kõis, mida silm ei näe, kui just otse ei vaata seda...mingil hetkel siseneb filmi tütarlaps, kes justkui kõnniks mööda horisonti! P lemmik oli "õhus iseenesest seisev telliskivi". Valgusega väga osavalt tekitatud maagiline efekt.

See siin on maal...kuigi jääb mulje, nagu tegemist oleks reljeefse teosega. Ei....see on tõesti täiesti tasasele pinnale maalitud!

Lisaks rändavale näitusele on esil ka hulganisti "aardeid". Ehk eredad näited Rembrandt-i loomingust. Esimene on "Vana naise portree" ja teine "Apostel Peetrus". Need sellised mahedad pruunid toonid on Rembrandt-ile nii omased minu meelest.

Rembrandt-i "Atoportree". Hirmus pisikene maalike. võibolla 10 x 10 cm...

Kui ma saaksin kogu majast ühe maali endale valida, siis oleks see Rubens-i "Veenuse jumaldamine". Vapustav elamus on seda lihtsalt vaadata ja nautida neid inglikesi ning detailiderohkust. Sellel maalil on kuidagi eriline aura ja atmosfäär, mida ma ei oska sõnadega seletada. See oli ka K lemmikmaal sellel näitusel. Talle jättis see tunde nagu "tited oleks pots ja pots maha sadanud ja mõned on alles kukkumas".

Need siin ongi "Tõde, Aeg ja Ajalugu", maalitud Francisco Goya Y Lucientes -e poolt. 1787.aastal.

Üks uhkemaid maale - Prantsusmaa kuninganna Marie Antoinette ja kaks tema lastest jalutamas Trianon-i pargis, 1785

Teatriaustajana jäi mulle loomulikult silma Jules Bastien-Lepage -i "Sarah Bernhardt".

Rootsi kunst - Nils Forsberg -i Sangari surm, 1888

See, aulas suurelt kõrguv "Karl XII surnukeha kojutoomine" on Gustaf Cederström -i meistriteos. Tundus, et just nimelt kohalikke oli maali ees eriti tihti ja palju.

Selle, Hanna (Hirsch) Pauli maali "Frukostdags" (Hommikusöögiaeg) eest ei saanud ma kohe kuidagi minema. See kuidas puude vahelt paistab hommikune päike lauale ning nõudelt peegeldub seda imelist valgust. Kogu see tausta-loodus ning köögi-teenijanna oma põllega ja see tool ja pink. See kõik on nii maagiline. Minu suureks rõõmuks õnnestus mul osta selle maali koopia (paberil). Tahan selle riputada oma maamaja köögi seinale! Ja siis muudkui passin ja passin :) Maalil on lähedalt vaadates näha kuidas tegelikult on sinna valgele kohale plätserdatud maali...aga kui imelise efekti see annab kaugelt vaadates...täiesti uskumatu...ning tegemist polnud ju "silmapette" näituse osaga. Vaid muuseumis samal ajal eksponeeritava "Üks maal - tuhat lugu" näituse eksponaadiga. Kuigi see kuulub Nationalmuseum -ile endale.

See Marcus Larson -i "Kosk Smålandis", 1856. aasta maal, oli S-i lemmik. P -i üks kahest lemmikust maalist oli see samuti. Teine mis P-le meeldis oli Juudit ja Olovernes (karm Juudit ja Olovernese pea korvikese sees). Üldse see on kuidagi tüüpiline, et nii minule lapsena kui ka minu lastele, kui vist üldes lastele tunduvad meeldivat rohkem sellised loodusmaalid.

Muuseumi 3.korrusel olidki maalid ning skulptuurid. Lisaks sellele "Peta silma" külalisnäitusele, oli põhirõhk Rootsi kunstil 18.sajandist kuni 20.sajandi alguseni, kuid esindatud on ka 17. ning 18.sajandi Hollandi ja Flaami ning 18.sajandi Prantsuse kunst. Korrus allpool oli "Kellade näitus" ning peamiselt Rootsi käsitöö ja disain.

P palvetas seal...ei tea mis ta sellest jumala-asjandusest ja usust üldse arvab või mõtleb. Igal juhul jumalaga seotud maalid muutsid ta mõtlikuks.

See ongi üks eksponaate 2.korruse rändnäituselt, ehk kell, mis on pärit 1600-ndatest. Kellakappide juures küsisime P-i käest, millises muinasjutus üks tegelane ronis kellakappi? Ta arvas ära pika mõtlemise peale. Aga kui näitusel jõudsime eebenipuust sekretäri juurde, küsisime, et millises muinasjutus olid ühel tegelasel "juuksed mustad kui eebenipuu". Selle vastusega jäi ta jänni. Aga selliste trikkidega annab laste muuseumikülastust teha huvitavamaks küll :)

Lapsed pidasid küll vapralt vastu (kolm ja pool tundi muuseumis rändamist!), aga kuna oli plaanis pärast muuseumi minna kastanimune korjama, siis P mingil hetkel ütles suures hirmus "Kes siis öösel kastanimune korjab!?" :)
Jalutasime muuseumi juurest üle silla Skeppsholmen -ile ning avastasime end keset värvilist lehesadu ja kõige ehtsamat, ilusat Rootsi sügist. Tegime terve seeria P-st pilte keset lehti. Siin paar näidet...

Kastanimune leidsime kokku kõigest 12 (ega me väga palju seal saarel ringi kah ei käinud, sest kõik olid väsinud). Kuigi siin fotol on näha lehti, siis millegipärast kastanite alt oli kõik piinlikkuseni puhtaks koristatud. Polnud ei mune ei lehti :) Aga vahtrate ja muude mäeveeru peal olevate puude all oli lehti palju. Samas puud ei jäta veel üldse raagus muljet...ehk siis seda värvilist sügist on veel loodetavasti kauaks!

Kristin ronis ka mäe otsa. Mul ei õnnestunud temast kuidagi näoga fotot teha, sest ta oli pidevalt upakil ning tahtis ikka kõrgemale ja kõrgemale :)

Skeppsholmen -i pardid. Sõbralikud ja inimestega ilmselt harjunud.

"Issi, koju!" Ehk siis kui ise ei mõista, siis on vaja suund kätte näidata :)

See Carl Larsson -i maal oli üks esimesi, mida Nationalmuseum -is nägin. Kuna selle reprosid või õigem oleks öelda paberkoopiaid müüdi fuajee kaupluses, siis sellisena näeb ta nüüd välja minu koduseinal! Selle akvarelli nimi "Siis kui lapsed on magama läinud". See on nii armas!!!!! Tegemist on tüüpilise Rootsi koduga 19.sajandist. Nurgas on kamin, aknal kasvavad taimed. Selline pikk pingimoodi tool ja ümmargune lauakene. Ema teeb veel õlilambi valguses näputööd ja isa loeb raamatut. Nii sossu ja eluline...leidsin kohe IKEA-st ka sobiva raami sellele. Nagu saatus!

Üldse oli üks vahva ja meeldejääv päev terve perega. Mul tuli mitu korda külmavärinad selle näituse maale vaadates. Sain sellise kultuurilaengu, et praegu neid ridu kirjutadeski võin veel ühe või teise tunde endale peale manada. Võimas elamus! Kui tihti ikka oma elus saab nautida kunsti sellistelt surmeistritelt nagu Gauguin, Cezanne, Renoir, Manet, Delacroix, Roslin, Chardin, Boucher, Rembrandt, de La Tour, Lorrain, El Greco, Perugino ning muidugi Rubens! Nad kõik on Nationalmuseum -i seintel olemas!