Sitsi Silentium - Teatriühendus Misanzen

Terve lapsepõlve sai kuulda ettevõttest nimega Balti Manufaktuur. Sitsiriiet valmistavast kombinaadist, mis asub "kusagil Kopli kandis". Tänu Helen Rekkorile ja Teatriühendus Misanzeni lavastusele "Sitsi Silentium" on käesoleva suve veel mõnedel üksikutel augustiõhtutel võimalik kaasa teha üks harukordne ajamatk. Nimelt ehitatakse kogu piirkond ümber kontori- ja korterihooneteks - Manufaktuuri Kvartaliks ja selle käigus muudetakse ka praegu veel räämas ja ajahamba poolt puretud tehasehoone hoopis millekski muuks. Tükike ajalugu kaob igaveseks.

Ja tõeline ajaretk on see ka lavastusena! Üks sellesuvistest suurimatest teatriootustest. Ja tõesti, see "ootamine" õigustas end! Võimas, üle 100 aasta, eelmise sajandi teise kümnendi algusest kuni tänapäevani välja, jälgib lugu ühe naise eluteekonda noorest, vabrikusse tööle tulevast plikast, seniilse (ent sooja huumoriga kujutatud) vanamemmeni välja. Räägib küll jah ühest eesti naisest, kuid see lugu on ühtlasi paljudest meie naistest läbi 20nda sajandi elu keerdpunktide, nii suurte sotsiaalpoliitiliste kui ka isiklike - armumiste, pereelu ja muidugi töö. 

Helenile omaselt, kasutab ta lavastajaarsenali väga mitmeid erinevaid trikke. Aastad ja ajahüpped on siin nagu peatükid nii lavastuses kui ka Leegi elus (kui ilus nimeleid peategelase, ehk Silva Pijoni karakterile!). Kohe algusest peale on vaimustavalt maagiline tunne, et oled seal vanas sitsitehase hoones transformeerunud teise ajastusse! Kohaspetsiifilises lavastuses on lisaks elutraagikatele ka palju sooja huumorit, visuaalselt ahhetamapanevaid vaateid, huvitavaid liikumise ja helinduse sümbioose kuid imekombel ka kammerlikult intiimseid stseene. Sisulises, ehk ajarännaku ning kohaga seonduvalt hulgaliselt ka tõsielugagi ristumisi. 

Trupi nelja põhinäitleja lisaks teevad kaasa ka 14 tüdrukut, kes aitavad mitmel erineval viisil luua nii tehaseatmosfääri kui ka muidu “ühiskonda” ja muidugi Leegit ümbritsevaid naisi. Silva Pijon ise nii huvitav laval, igas oma misanstseenis silmatorkavalt tabava pingestatud mänguga. Üldse mõtlesin vaadates kui intelligentne rollijaotus Helenil - noor Silva, just enda tüpaažile sobivas, millega ta saab 101%ga minna kaasa ja tuua nii palju nüansse julgelt sellesse tegelasse sisse. Silva madal aldihääl ka rääkides, annab juba lähtekohana tõsise töönaise ja teatav intonatsioonides paljastuv murrakulaadne rääkimismaneer lisab sellele ka tõesti ehedalt maalt linna tulnud inimese tunnetuse. Seevastu laval märksa kogenum Piret Krumm’i karmi ja raamides järelvaataja/ülemusena, täiesti ju Pireti tavapärastest koomilise kaldega rollidest valgusaastate kaugusel - väljakutse (ja sedapuhku vägagi õnnestunud!) näitleja enda jaoks, aga seega ka samaga huvitav lahend vaatamiseks teatripublikule, kes Pireti teisi rolle teab. Ei oleks ettegi osanud kujutada kui hea traagik ta olla vōib! Pireti karakter on muidu ka mitmetasandiline. Kohati eluliselt vastuolulinegi, sest alguse karm naine laseb vaid vilksamisi vastavates loos juhtuvates hetkedes paista oma sooja südant, mis annab mõista selle tegelase psühholoogilisrealistlikust elulisusest. Rääkimata kogu "paha saab palga" teemast misläbi avaneb tal ka hoopis ühe teistsuguse karakteri mängimise võimalus selle sama rolli sees. Muide sealjuures kogu see mõte, ehk miks ta üldse veel "mängus" on, tekitab külmavärinaid oma paljastumise hetkel!

Rauno Kaibianen on (ilmselt tihedalt improviseerides) kasvatanud oma mänguvahendite pagasi vägagi suureks. Tegelikult oli see üks mõnus üllatus, et peategelase suurema fookusega eluloo sees tuleb jõudsalt esile ka Leegi abikaasa elukutsumuse lahtimäng. Rauno Rihard nimelt, kellega peategelane esmaselt kohtub küll tehasetööl, ent too otsustab järgida oma unistust, murda lahti argirutiinist ja seeläbi saab lihttöölisest hoopis teatrilavastaja! Muide, nagu lavastaja on öelnud, siis see tegelane põhineb päriselt eksisteerinud isikul Riho Hool, kes rebiski end niiöelda süsteemist lahti ja läks Paidesse teatrit rajama! Ja siin loos näiteks kogu see Libahundis Leegile Tiina mängimise õpetuse-stseen, samas kui Silva Leegi teda järele aimab, on oma vaimukuses KULDA väärt! Soe, koomiline, visuaalne ja armas ning Rauno ennastunustavalt hoogne mäng seejuures tõesti viib sinna harrastusteatritrupi ridadesse "õppima" ka vaataja :) Andres Roosilehel on huvitav võime end laval oma (vinge) hääle ja keskmisest suurema koguga niimoodi maksma panna, et ainuüksi tema olek loob kaalukust tema tegelastele. Siin tehasejuhina veel eriti sobivalt! Ja see väike kelmikas lõpus loodavad maagilise realismi vinjett - nagu täpp i peal ühtlasi Andrese karakterile, aga ka kogu lavastusele. Muide läbivalt see tehaserahva keelel "härra Sidrun" põhinevat samuti ühel kurikuulsal 1930ndate sahkerdajal, kel nimeks Isac Citroën (siinkohal ühtlasi soe soovitus osta ka kavaleht, kus tegijad nii tegelaste, ajastu kui ka koha taustu kogu kogemusele lisaväärtust andvalt paljastavad).

Lavastajal on taustajõudude-kaasloojatena kujunenud (arvatavasti) "ühist keelt rääkivate" kunstnike trupp ja arvestades näiteks paari viimast Helen Rekkori Misanzeni suvelavastust, siis ilmselgelt õigustatult, kuna nii "Õhtu on salameri" kui ka "Sõsara sõrmeluud" on lisaks visuaalsetele vapustustele ja tugevatele-huvitavatele lugudele, ka kunstiliste tervikutena meistriteosed. Kusjuures kõik seejuures veel väga eriilmelised. Näiteks seekordne kammerlikemate stseenide sissetoomine ja üldse teatav inimese- aga ka publikule mängulähedus on läbivalt realistlikum, ehk puuduvad Edgar Valteri teise ja kolmanda vaatuse ning Sõsara sõrmeluude miraažlikud muinasjutulised, ehk fantaasia suuremahulised loossesegamised. Sitsi-loos on küll ka visuaalsemaid stseene ja mängulisi komponente (juba inimesed tehasemasinatena või siis tehasemasinate taga töötajatena - kes kuidas vaadata-tõlgendada soovib kui ka justkui nukuteatrilike vahenditega stseen "lisapeadega"), kuid üldjoontest on see ikkagi eluloostki lähtuvalt sirgjoonelisem, ehk selles mõttes terviklikumgi.

Seega ei puudu siit Priidu Adlase valgusemängud. Seda eelkõige värvide näol. Värvid, mis toetavad nii sisuliselt (revolutsiooni punane) kui ka tunnetele partneriks, näiteks kurbusega koos tüdrukute kätes põlevate küünalde kasutamise stseenis pea märkamatu sinisega ("sinine on ju ikkagi kõige kurvem värv"!). Ent on stseene, kus valgusepaigutus on ka stseeniülesehitava funktsiooniga (Leegi ja Rihardi aknaläbivaatamised). Maarja Pabuneni kostüümikunst on ajastut tabav... aga kuna siin ju aeg kulub üle sajandi ning tegevuskohtigi on tehasest Pärnu rannani, siis on need maitsekalt erinevates lõikudes muutuvad, säilitades kunstilises mõttes oma stilistikat ja seega hoiab omalt poolt lugu koos. Kristjan Rohioja liikumine on nii suur lavastusliku kontseptsiooni osa, et on raske aru saada kus lõpeb lavastajatöö ja algab Kristjani oma. Kõik need laiema pildi visuaalsed panoraamid kui ka iga tegelase liikumismaneerid või rühmana tekkivad illusoorsed allegooriad. Igatahes on liikumisel siin vägagi oluline osa kanda. Sellepärast on ka tabav kasutada nii palju kõrvalosatäitjaid, sest sellise mahuga tekkis ka tehaseruumis tunne, nagu tõesti kogu see vabrik ongi naisi täis! Kõik toimetamas, sagimas, tööd rügamas. Spordivõistlusel jällegi ju sporti ei tehta, ent naised on kogunenud siia ja sinna... Muide huvitav tähelepanek, et nagu ilmselt sinna tehasesse tuli naisi üle Eesti tööle nii oli ka selles lavastuses esindatud tekstis nii saare kui tartu naised, rapla ja viljandi - kõik on siin koos. Ja see tõesti ongi kõigile! Sander Põldsaare videoga loob lavastaja nii ilusaid misanstseene kui tekitab ka juhtumeid, mida muidu polekski ehk võimalik laval kujutada. Muusikaline pool sulandub ideaalselt, ent emotsioonide teket toetavalt tervikusse. Villem Rootalu seekord "laule" pole kirjutanud, mis eelmisel korral oma huumoriga küllastasid lugu ennast, ent heli üldse selles kõlavas-kajavas ruumis on üks paras täppismäng. Laura Kōiv tegelikult tšehhiruumi üüratu suure "lava" ka kohati väikseks, isegi intiimseks muutmisel ning lavastuslikeks komponentideks muutuvate "värava" ja "kella" imeilusa metallsepistusega ei koorma, vaid hoiab just selle "variseva aja" ja "ajaloo" ideaalselt igas pildis kohal.  Kõik need kunstilised komponendid täiendavad ja on väga tugevaks raamistuseks sellele ühtlasi nii visuaalsele kui eluloolisele lavastusele. Tundub, et Helenil koostöös Mihkel Seederiga, kes aitas tema ideed (ka seekord) dramatiseerida, on juba ette teada õnnestunud loojutustamise pitser peal (kas oled näinud nende ühistööd "Tallinnville" VAT Teatris - kui mitte, siis sügisel kindlasti soovitan ette võtta - kontrastiks "Sitsile" vägagi tänapäevane ja justkui teisest otsast, isegi pisut futuristlik fantaasiamäng imetillukeses lavaruumis, ent seotuna ka otsapidi, kuigi pigem kujuteldavas plaanis Tallinnaga - samas see seal võib olla mistahes maailma linn).  

Kogu "Sitsi Silentium" lavaloos on nii palju detaile, mida saab vaadates nii sisulises, visuaalses kui mängulises mōttes noppida ja see muudab kogu teatrielamuse tõeliselt elamuslikuks ja igas väiksemaski stseenis naudinguks! Eks elulood üldisemalt ja siin ju ühtlasi ka "kohalugu", sisaldavad väga palju õpetlikku. Antud juhul pani see uurima rohkemgi, mis selle asutusega on seotud, ühtlasi selle lõiguga nii Tallinna, aga tegelikult kogu Eesti ajaloost. Naistesse suhtumine, naiste enda suhtumine, kuidas see ajas on muutunud... ja just meil siin koduses Eestis. Meie vanavanemad ja vanavanavanemad... elasid ju nemadki oma aja nii ohvrite, võitjate kui ka enda elu kangelastena... kuigi omas ajas me ju seda ise ei näe ja sellepärast on nii tänuväärne, kui keegi teatris-filmis-raamatus seda kujutada võtab. Nii ei kao ka see aeg päriselt... jääb alles nii kaua, kuniks on mäletajaid. 

Hinnang: 4+

Olen oma instagrammi peegelduse järgselt saanud mõned kirjad, nii tänusõnadega soovituse eest kui paaris on küsitud ka selle vanusepiirangu-soovituse kohta. Seega rõhutan siingi, et see tõesti sobib kõikidele vanustele, ühtviisi nii noorematele kui ka vanematele. Minu arvates seal ei ole küll midagi siivutut, ammugi mitte roppu, miks näiteks ei võiks seda ka 10-aastane vaadata. Surm ja ehk mõned täiskasvanute teemad ning vast sellepärast (rõhutamaks, et tegemist ei siiski pole otseselt lastele mõeldud tükiga) on ka tegijad pidanud targemaks seda 16+ vanuses soovitada. Mina võtaksin küll näiteks ka teismelise kaasa seda vaatama. Eriti kui on palju kogemust täiskasvanute teatrist varasemalt. See on tõesti üks väga ilus lavastus ja ise sain sealt palju teada. Jääb lapselegi hoopis teine pilt sellest Tallinna osast…et kunagi oli “siin hoopis nii”. Jah, Sitsi vabriku naisi kutsuti "Sitsi litsid"… see on ilmselt ainus, mis meenub, mis vast pole ju otseselt laste kõrvadele…aga eks selles eas juba teatakse ka seda sõna televiisorist ja filmidest ning ajalooliselt ka päriselt neid seal tehases töötavaid naisi kutsuti ja sellepärast on ka sellise sõnastuse kasutus igati õigustatud.

Tekst lavastuse reklaammaterjalist (siinsed fotod on pärit teatri FB seinalt ja nende autor on Martin Ahven):

Kohaspetsiifiliste ja visuaalsete lavalugude traditsiooniga teatriühendus Misanzen kutsub suvel 2021 publiku ajarännakule Balti manufaktuuri, et peatselt muutuvas kultuuripärandis taaselustada mastaapse kangavabriku mälu. 

 

“Sitsi Silentium”

Autor-lavastaja Helen Rekkor

Dramaturg Mihkel Seeder (VAT Teater)

Lavakunstnik Laura Kõiv

Kostüümikunstnik Maarja Pabunen

Liikumisjuht Kristjan Rohioja

Helilooja ja helikujundaja Villem Rootalu

Valguskunstnik Priidu Adlas (Eesti Draamateater)

Videokunstnik Sander Põldsaar

Osades Silva Pijon, Piret Krumm, Rauno Kaibiainen, Andres Roosileht (Eesti Noorsooteater)

Etenduse juht Eliisa Vellama

Kaasa teevad ka 14 tantsu- ja teatritaustaga noort näitlejat

 

Avalikkusele on hästi teada Kreenholmi vabriku kirju ja kohati ulmelisena tunduv ajalugu. Vähem aga teatakse, et säärase riik riigis tunnetuse kogemiseks ei pea pealinnast lahkuma, sest Põhja-Tallinnas paikneb siiani Sitsi kvartal, meenutamaks kunagist võimsat Balti Puuvilla Ketramise ja Kudumise vabrikut, mille mastaapsus ja värvikas minevik ei jää oma Narva õele kuidagimoodi alla. Tööstusrevolutsioon muutis eesti naiste iidse riituse, ketramise, masinlikuks tööks. Vaatamata ülipikkadele töötundidele ja kõrvulukustavale mürale, meelitas Sitsi vabrik aastatega ligi tuhandeid noori naisi, kes sisenedes sellesse masinavärki muutusid osaks suletud süsteemist, milles range klassivahe tingis inimese väljavaated. Siiski ei suutnud kõrged müürid taltsutada inimhinge janu teadmiste ja vabaduse järele, ega summutada vilgast seltsitegevust ning kodanikuühiskonna algeid.

 

Manufaktuurihoone on oma eluea jooksul olnud tunnistajaks mitmetele riigikordadele alustades tsaaririigist kuni taasiseseisvumiseni, ajatelge ilmestamas revolutsioonid, sõjad, esimese vabariigi ajal ühiskonda vapustanud rahapesuskandaal, okupatsioon ja kümnete tuhandete tööliste elulõimedest punutud kangas. Vaatajatele avaneb nii vabriku argipäev kui ka murrangulised sündmused. Selle lärmaka masinavärgi keskel aga otsib üksikisik võimalusi siiski kuidagimoodi vaikuses olla. Leida oma telg.

 

Teatriühendus Misanzen on varemgi publikut lummanud - “Üle vee” (Salme Reegi nimelise teatripreemia nominatsioon), ”Laineid lausudes”, “Süüria rahvalood” (etenduskunstide ühisauhinna nominatsioon), “Õhtu on salameri. Edgar Valteri rahutu rahu” (Ants Lauteri nimeline lavastajapreemia)  ja “Sõsara sõrmeluud” (sõnalavastuse originaalmuusika laureaat).

 

Etendused toimuvad 14., 15., 19., 20., 21., 25., 26., 27. ja 28. augustil algusega kell 20.00 Balti manufaktuuris (Manufaktuuri tänav, Tallinn).

Etenduse kestus on koos vaheajaga 2 tundi ja 20 minutit.

Sõsara sõrmeluud - Teatriühendus Misanzen

Tere tulemast visuaalidevõlur Helen Rekkori karmide, ent kaunite, kiiksude ja üllatustega rikkalikult täidetud eesti rahavapärimuste maailma. Nagu tegelikult suurem osa algupäraseid muinasjutte, tõusevad ka nende, folklorist Merili Metsavahi kogumikraamatus "Sõsara sõrmeluud" valitud 5 loo vaatamisel õõva jõul kuklakarvad. Ei, mingit tõsist õudukat pole vaja karta, ent näiteks vana tuttava Perrault'i "Sinihabe" tasemel küll. Ja üks teine Perrault'i muinasjutt, nimelt Tuhkatriinu ongi siin eesti omas kastmes täiesti olemas - segatuna veel libahundiliku lõpuga!

Mnjaa, lavastaja ise on need lood dramatiseerinud ning igas loos paitatakse vaatajate silmi värviliste, unenäoliste, stiilseks lihvitud vaatemängudega. Nagu öeldud - 5 lugu, aga teatritehnikaid, mis nende jutustamiseks on kasutatud, on vähemalt 2 korda nii palju: draama- füüsilisest-, varjuteatrist, objekti- ja nukuteatrini välja. Nii fantaasiarikas režii, nagu need reaalsusega vabalt ringi käivad lood ise! Iga lugu eraldi kubiseb ideedest ja erilistest jutustamisviisidest ja tervikuna ikka täiesti pahvikslööv visuaalide extravaganza. Lavastajateatri tase, mille lati on Helen ise oma eelmiste töödega (iseäranis "Õhtu on salameri"ga) nõnda kõrgele ajanud, ehk siis ootused on ka vastavad.

Ja kindlustamaks seekordset õnnestumist, on lavastaja kaasanud suuremas osas enda jaoks tuttava tiimi. Eks ikka luurele ole mõistlik minna nendega, keda usaldada ja kellega vastastikune mõistmine "toimib". Ja kahtlemata, kuigi tegemist on adapteeritud lugudega, mis oma läbikomponeeritusest ja jutustamiskontseptsioonist tingituna mõjub ka kui autoriteater, on see tegelikult ka ansamblimängu võidukäik. Seda nii laval kui ka lavataga kõik tervikuna kokku. Auteurilik tugev nägemus, millele iga tegija omalt poolt "kõrre pessa toob".

Priidu Adlas loob ühe senise teatriaasta parima valguskujunduse. See on siin nii oluline, et praktiliselt aitab luua ja käib käsikäes kogu režiiga. Värvidega edasiantav tunnetus, sümbioosis helilooja ja muusikakunsnik Villem Rootalu technot ja pärimuslikku muusikat segava kõrvuvoolava väärtmuusikaga pani siinkirjutaja tantsima istudes praktiliselt terve kogu etenduse tegelaste elusaatustele kaasa. Kinkides muuhulgas ka ühe aasta parima ja mõjusaima laulugi - "Ema mu ära tappis, isa liha ära sõi"! Maarja Pabuneni kostüümid, mis vastavalt loole kaasamängivad, aga eriti põhitoonide ja -materjalide poolest just "vanadele eesti lugudele" ideaalselt sobituvad. Nendele pannakse lugude käigus lisandeid, mis jätavad mulje märkamatust ja imekiirest kostüümivahetusest ühest loost teise, kuigi tegelikult on tegemist täiesti oma kostüümirežiiga. EKA stsenograafia taustaga Joanna Juhkam'i töödega varasemalt väga kursis ei ole (vaid üks minimalistlik lavastus Von Krahlis), aga siin loodud whitebox, mille peidust ilmuvad sakraalsed üllatused ja kõikvõimalikud muud sürpriisid panid nüüd selle tööga ta väga tugevalt eesti teatrikaardile. Fantaasiarikkus, mida tiivustavad "ilu" tiivad - teater ja eriti visuaalteater on ju ka kahtlemata "visuaalne" kunst ja seda "Sõsara sõrmeluud" pakub. Ja kuna tegemist tõesti viie erineva looga, mis kõik on vägagi dünaamilised, siis ähmastub ka piir mis liigub lavastaja ja liikumisseadja vahel. Igatahes saab Kristjan Rohioja siin ka tantsuseadeid sisse tuua, sest need annavad veel omakorda hoogu juurde, aga kogu liikumine on ka muidu, juba ka lava avarusest tingitult korralikku võhma näitlejatelt nõudev. Unustamata kõikvõimalikke mikk Mengeli tehnilisi trikke, kus käsikäes kunstniku suurte tüllide, linade ja mille kõige liigutamisest ja nende eelmainitud "üllatuste" paljastamisest - ei saa muud kui ahhetada!

Neid viit lugu on laval elustamas 3 nais- ja 3 meesnäitlejat. Teatav sünkroonsus, sümmeetrilisus, suurte ja väikeste komponentide visuaalne lavaline jälgimine samaaegselt ja kordamööda, võimsate üldplaanide vaheldumine detailsete lähi-fokusseeritud ja detailitäpsete ning detailirohkete laval toimuvate tegevustega - see loob sellise puhta, viimistletud ja lõpuni läbimõeldud visuaalide tunnetuse, mis muudabki vaatamise naudinguliseks. Kuid kogu selles visuaalide ja toetavate kunstide vahel neid lugusid, nagu pilte seinale riputamas on ju loomulikult näitlejad. Nendest neli, ehk Maarja Tammemägi, Rauno Kaibiainen, Kristian Põldma ja Sandra Lange on sellised, keda on saanud Heleni varasemates töödes (mõnda neist ka korduvalt) laval näha. Ajjar Ausma on teadagi tuttav (Cabaret Rhizome/STL/Zuga taustaga) tantsumees, kelle dramaatilistesse rollidesse sobivuse avastus väärib veel eraldi tähelepanu ja tänusõnu lavastaja aadressil! Lisaks täiesti uus lavatutvus/avastus Kat Sun, kes trupikolleegidele sugugi alla ei jää.

Tõesti ansamblitöö on see siin eelkõige, sest keegi pole neist teistest rohkem pea- ega kõrvalosas. Kõik on niiöelda oma stseenide valitsejad. Vastavalt loole siis kas rohkem kesksemas rollis või kõrvalisem. Ja omavaheline keemia hoiab neid teineteisest mitte esiletungimast, vaatajatelt endale tähelepanu tõmbamast. Kuna Maarja ja Rauno on siinkirjutaja erilised lemmikud lavastusest lavastusse, siis võiks ju jälgida just neid rohkem, aga ei - siin on kõik nii täpselt paigas ja tähelepanu jaotub tõesti võrdselt. Igaüks neist ometi saab ka ühes ja teises loos esile tõusta, sestap tuleb hakata kõrvutama kõigi 6 nimesid oma lemmikute sekka. 

Naised on siin mitmes loos kositavad ja mehed muidugi siis need, kes kosivad... kuigi kosilasteks ka teised naised nö."mehenahas". Naised siiski saavad peamiselt olla kõigis neis lugudes "head" - need, kelle heaolulule ja käekäigule vaataja oma positsioonilt kaasa elab. Mehed on siin lugudes need "kurja juured" - peni- või maonahas, laibasöödik või õe käte maharaiuja. Üks lugu (nimiligu), kus naine on "halb", seda irooniliselt mängib siin ka "parukaga mees"... Kas lavastaja teadlik vingerpuss või juhuslik kokkusattumus, see jääb müsteeriumiks.

Maarja Tammemägi on minu arvates meie üks eripalgelisemaid noori naisnäitlejaid. Täiesti žanrivabalt võib ta olla nii jõuline kui õrn nii komödienne kui ka sügavalt dramaatiline, alistuv mehenaine, kui ründav naissõdalane. Lavastaja käes savi, kellest voolidajust see, keda vaja, just selline millist vaja. Kuigi eks see ole ju lõppude lõpuks näitleja enda arsenal, millega ja kuidas ta oma tegelasega kõmmutama laval hakkab. Ja siin "Sõsaras" saab ta seda laia paletti päris mitmeti lavale tuua - kõrgi printsessina, laibasööja hirmunud naisena, venna petetud õena kui ka karikatuurse kasuõena - kõik ühtviisi usutavad ja kaasakiskuvad karakterid. Rauno Kaibiainen oma kelmikates karakterites on täiestu võrratu! Tema tugev improteatritaust on muutnud ta ettearvamatuks ning alati midagi uut-üllatavat pakkuvaks, nõnda ka siin. "Kuri kasuema" oma lopsakate lokkidega - mina arvasin arvestades säärejooksu varjuteatrina, et tegemist on tantsijanagi tuttava Ajjar Ausmaga, aga näe võta näpust - õnneks tulevad nad sealt sirmi tagant välja ka... Vähemalt sama üllatunud olin, et üheks võõrasema tütreks oli Kristian Põldma. minu tavalise teatrikaaslase suur lemmik (sedapuhku käisin üksi vaatamas ning ei saanud "fännist" mõjutatud), ent sellest hoolimata oli iga tema, isegi pisem sutsakas läbimõeldud ja -tunnetatud - ideaalne ansamblimängija! Sandra selgelt tundub ise nautivat ekspressivsemate tüüpide loomist. Mida karikatuursem, seda lõbusam. Ja need kahtlemata õnnestuvad tal ridamisi. Kuid siin on piisavalt stseene, ka kõrvalisi, mis ei nõua seda tulesädet, mis temast justnagu iga hetk väljapaiskuda tahaks. Ja selline varem mittemärgatud duaalsus tema puhul näitas teda kui näitlejat täiesti uue nurga alt. "Eesti oma Tuhkatriinu" tuli ka etenduse keskel minu juurde (okei, ega esimeses reas teisi mehi polnud võtta ka, aga jäägu see "illusioon") ja ütles mulle silma sisse "Sa oled nii kaunis mees"... Jah, lisaks muudele võtetele kaotatakse siin nimiloos ka neljas sein... mitte, et publik muidu mängleva kergusega pakutavaga kaasa ei läheks, aga lihtsalt selline reality-tv'lik lõik on nagu üks kogu nende trikitamiste reas veel üks (ja antud juhul ikkagi üllatav) komponent! Kuna ma õudusfilmide suure austajana olen nendega oma pika elu jooksul korralikult juba karastunud ning igaõhtused lood vangla telgitagustest, rääkimata enda kummalisest elusaatuselõikudest, mis kõik on juba korralikult visuaalselt endasse ammutatava materjali hirmutava võimekuse lahustanud, siis siin on ometi üks stseen (ja ma usun, et rolli mängib just see, et istusin esireas ning tegelaste ja vaatevälja vahel ei olnud isegi teisi "kaitsvaid" kaasvaatajaid ning olin loosse kogu saba ja karvadega imetud), mis tõesti hästi töötas hirmujudinaid tekitavalt. Eelkõige tänu ka Ajjar Ausma näitlejatehnikale selles stseenis. Nimelt laibasööjana. Stoilise rahuga, endal suu üleni verine (vaata üleval, esimest Siim Vahuri tehtud fotot), kõrval hirmunud olekus Maarja loodud abikaasa... Taustaks Villemi muusika ja kahtlane siniroheline Priidu valgus, mille tasutalt see punane veri suu ümber saab veel isemoodi õõva värvi. Vot selliste stseenide pärast ma teatris käingi! Need, mis tekitavad tundeid, tekitavad mõtteid, tekitavad vaimustust, mida kunstnikud on suutnud luua ning milliste tugevate emotsioonideni looga sümbioosis on võimalik vaataja viia! Ajjar on üldse kaugelt liiga vähekasutatud teatris. On see siis pühalike ja kandiline kirikuisa, armastav lapsevanem, lahe lollitaja poisiklutt või nagu siin hirmus surnute sööja - kõik see on selles näitlejas peidus, ole ainult lavastaja ja kutsu need välja. Ma ei tea, mis lavaline x-faktor temas peidus on, et nii kui ta prožektori alla lastakse, tuleb see temast välja paneb teda jälgima. Kat Sun, kes võib-olla vastupidiselt eelnevalt väidetule siiski on vast ainsana rohkem nagu kõrvalosas, saab küll siiski omad stseenid, millega end meelde mängib. Kaasa aitas (vähemalt seekord, ehk esimene kord) tema eriline soeng, aga ega juuksed pole see, mis temast siit kaasa lõppude lõpuks mälus tuleb, vaid teistega sarnane ansamblimängija kõrgem klass.

Eriliseks muutsid veel sisule ja vormile lisaks selle etenduse ja hiline mänguaeg - etendus algas kell 22 ja lõppes alles kell 0:45! See kõik oli nii hoogne, üllatusi täis ja põnev, et aeg lendas nagu linnutiivul. Eks muidugi nii hilja on meeled ka hoopis teistmoodi vastvõtlikud - emotsioonidega mängimine töötab hoopis teisel tasandil. Suurest Krulli tehasehoonest väljudes oleks nagu sisenenud hoopis teise maailma. Pisut juba unesegasena ja isegi võõrastav oli kuulda samal ajal sealt lahkuva kaaspubliku vaimustunud kommentaare... ja seda mitte sellepärast, et need "vaimustunud" olid - see oli isegi meeliülendav, kuna ise oli vähemalt sama lummatud, vaid pigem sellepärast, et me ei elagi selles kunstilises ja pealtpoolt tüünes, ent seest siiruviirulises maailmas, milles me just 3 tundi olime viibinud! Ja sellest hetkes seal Kopli liinid vahel tundus millegipärast hoopis see meie maailm turvalisena, pealtpoolt siiruviirulisem, aga seest tüünem.

Ja ometi, kui siis seal pärast etendust üksi oma autosse istusin, kuulsin järsku, 

kuidas tagaistmel kahiseb miski - 

keegi oleks nagu ühest otsast teise nihkunud. 

Vaatasin hirmunult tahavaatepeeglisse... 

Midagi oleks nagu vilksanud?

uhh, polnud seal kedagi... 

A järsku oli madu?!?

Hinnang: 4+ ehk 8/10st

Täna on selle lavastuse sellesuvine viimane esituskord ning siiani väljamüüdud saalitäied räägivad iseenda eest - see on väärt vaatamist ning minu poolt ka kaasa raudpolt kindel soovitus! Kuna augustikuud on järele jäänud veel 4 õhtut, siis võib juba ka kindlalt väita seda, et tegemist on ühe tänavusuvise TOP3 teatrielamusega! Eriti soovituslik neile, kes on vastuvõtlikumad millelegi ebatraditsionaalsele, kastist väljas lavastustele, aga armastavad ja austavad eesti rikast pärimuspärandit, mida oleme ausad, ei saakski "traditsionaalses teatrikeeles" piisavalt fantaasiarikkalt lavale tuua. Vau- efekt on siin garanteeritud!

Tekst lavastuse kodulehelt (siinsete fotode autor on Siim Vahur):

"Sõsara sõrmeluud" on teatriühendus Misanzeni lavastus samanimelise pärimuskogumikuainetel. Folkorist Merili Metsavahi on raamatusse “Sõsara sõrmeluud. Naine Eesti muinasjuttudes.” (kirjastus Hunt 2018) koondanud valimiku muinasjuttudest, milles naine esineb nii sündmusteahela käivitaja või peategelasena kui ka kandva kõrvaltegelasena. Misanzen on lood tõlgendanud 21. sajandiga kohanenud inimese perspektiivist endaleiseloomulikku visuaalteatri keelde, külastades nii argi- kui maagilist reaalsust. Neis küllaltki hämarais lugudes võib kohata nii libaloomi kui tuhkatriinusid, reetlikke lähedasi kui afääre, pritsib pisaraid ja verd.

Lavastusse valitud muinasjutud on kogutud vahemikus 1931–1955. Oma osa mängivad naise kujutamisel neis lugudes põimunud ajalis-kultuurilised kihistused - kui vanemad kihistused võivad viidata muinasaegsele matrilineaarsele elukorraldusele, siis hilisemates annab tooni ristiusuga omastatud patriarhaalne enesestmõistetavus. Motiive leidub nii muinasaegsest animistlikust maailmakäsitlusest kui ka tõlkekirjandusest ja filmisüžeedest ammutatud

narratiividest, samuti pole haruldased laenud vene legendidest ja imemuinasjuttudest. Samuti oleneb naise saatus ja staatus vestja taustsüsteemist ja maailmavaatest.

Teatriühendus Misanzen on varemgi publikut lummanud - visuaalteatriõhtu “Üle vee”/”Laineid lausudes” Viinistu kunstimuuseumi katlamajas ja merekuuris, “Süüria rahvalood” Vaba Lava kuraatoriprogrammis, “Õhtu on salameri. Edgar valteri rahutu rahu” Villike teatritalus Võrumaal. “Sõsara sõrmeluud” sünnib Misanzenile iseloomuliku visuaalteatri käekirjaga. Lavastuses mängitakse varju-, maski, nuku-, audio-, tantsu- ja objektiteatri vahendite ja võimalustega.

Lisaprogrammina järgneb teatriõhtule “vaikne reiv”, mille kunstiliseks juhiks on silent disco kuninganna Kat Sun. Muusikalises programmis kõlab pärimusmotiividest inspireeritud nüüdisaegne tantsumuusika, mille lõviosa moodustab Eesti artistide looming.

Lavastus "Sõsara sõrmeluud"

Merili Metsavahi koostatud pärimuskogumiku “Sõsara sõrmeluud. Naine Eesti muinasjuttudes.” (kirjastus Hunt 2018) ainetel

Lavastaja ja dramatiseerija: Helen Rekkor

Kostüümikunstnik: Maarja Pabunen

Lavakunstnik: Joanna Juhkam

Maskikunstnik: Sandra Lange

Koreograaf: Kristjan Rohioja

Helilooja ja helikujundaja: Villem Rootalu

Valguskunstnik: Priidu Adlas

Tehnilised lahendused: Mikk Mengel

Osades: Rauno Kaibiainen, Sandra Lange, Kristian Põldma, Ajjar Ausma, Maarja

Tammemägi, Kat Sun

Esietendus 14. augustil kell 22.

Järgnevad etendused 15., 21., 22., 27. augustil algusega kell 22:00.

Lavastust soovitame alates 16. eluaastast.

Toetajad: Eesti Kultuurkapital, AS Keskkonnateenused, DSA Eesti, Eesti Noorsooteater,

Kanuti Gildi SAAL, VAT teater

Õhtu on salameri. Edgar Valteri rahutu rahu - Misanzen

Eelmisel suvel kui "Õhtu on salameri" esietendus, olin isegi pisut nördinud, et seda mängitakse täiesti Eesti teises otsas (olen juba lapsest saadik suur Edgar Valteri austaja)... Nüüd kus see tee Lõuna-Eesti imelistele maastikele ette sai võetud, sain aru, miks seda seal mängitakse! Ja seda üldsegi mitte ainult sellepärast, et Ets, kellest tükk peaasjalikult räägib, elas oma elu viimased 15 aastat Urvastes, Võrumaal... vaid kõik see, mis selles ümbruskonnas kaasa hakkab mängima, annab lavastusele erilise ja muinasjutulise hõngu. On ju Edgarki tuntud tänu oma lasteraamatute fantaasiarikastele illustratsioonidele ning tema maalideski on just seda nö. muinasjutulisust.

Ehk siis tegemist on äärmiselt kohatundliku lavastusega, sest vaid Villike teatritalus saab õhtust salameri ja Edgar Valter, taas noorena paralleeluniversumis oma deliiriumis ringi rändab ning ei leia oma rahutuses rahu... või leiab ehk siiski...

Lavalugu ise saab alguse katuse all, küünis. Seal nimelt asub noorpaar Valtrite "Tallinna-korter". Ets tuleb just koju suure uudisega, et ta on auhinna võitnud Venemaal. Naine ootab külalisi, kes peaksid kohe saabuma Edgari kojutulekut ning nüüd ka juba kunstniku esimest suurt "võitu" tähistama. 1 külaline saabubki. Ainult, et see kahtlane mees saabub hoopis ilma kutseta ning tal on endal Edgarile kutse kaasas - Ets peab minema ülekuulamisele... midagi nõukavastast olla ta kusagil maininud ning nüüd on ta neil peos...

Kontvõõras visatakse välja ning Edgari ja Maimu vahele tõuseb sõnasõda. Maimu on tugev ja võimukas naine ning see "sõda" päädib sellega, et Ets pussitab end... Esimeses vaatuses justkui loo mõttes rohkem ei juhtugi ja teine vaatus, mis toimub õues paneb Edgari rändama oma deliiriumimaastikel... kõik, mis näha ja kuulda, oleks justkui Etsi pea sees - haigevoodis lamades tema unenägudemaal - maa ja taeva vahel...

Visuaalteater ei ole "minu" žanr. Ei tea, kas olen liialt mõttelaisk või on teater lihtsalt minu jaoks rohkem "lugude jutustamise" koht ning visuaalteater jällegi oma olemuselt pigem installatiivne, kujutav kunst või midagi muud kui traditsioonilises mõttes psühholoogiline teater. Kuigi psühholoogiline see ju igati on, sest visuaalteatri ehk üks tähtsamaidki ülesandeid on pakkuda silmailu. Ja ilu on ju vaataja silmades, seega iga inimese enda psüühikaga seotud. Kuid kui see silmakomm tõeliselt üllatab ning on just enda ilumeele mõistes suisa vapustav, siis kahtlemata tekitab ka võimsa elamuse. Just sellise pakubki "Õhtu on salameri". 

Kuid isegi kogu sellest silmailust hoolimata oli minu jaoks kõige tugevamaks osaks esimene vaatus. Kes mida teatrist kõige rohkem tahab leida, eks. Minu jaoks, nagu mainisin, on kõige olulisem "lugu" ning kuidas lavastaja ning näitlejad selle loo jutustamise on lahendanud. Esimene vaatus on suisa hõrk oma ajastulikkuse tabamise ning heade näitlejatöödega. Lisaks see žanripalett, mis kõik vaatajate ette laotatakse - alates romantikast ja armastusest, isegi väikseks hetkeks külastatakse soft pornot, kuigi kõik on vägagi sündsuse piires. Siis põigatakse huumorisse ning põnevikku. Melodraamast rääkimata. Sisse on segatud spioonidraamat, kuigi otseselt selleni ei jõutagi. Muidugi on see ju ka elulugu, ajalugu ning psühholoogiline kammerdraama. Teises vaatuses on helinduse mõttes tegemist suuremas osas audioteatriga. Klapid peas jõutakse ka nuku- ja maskiteatrisse, kus ootamas ka psühhedeelia ning unenäolisus, mis ilmestab Etsi deliiriumi. Valguse- ja varjuteater läbi põimituna füüsilise teatriga. Lisaks professionaalsetele näitlejatele sisenevad mängu ka amatöörid ja lapsed ning isegi linnud ja loomad. Kuni jõutakse välja rahvusromantikasse ja Etsi loomingu, ehk kunsti presentatsioonini välja. On ju küllaga näiteid nii teatrist kui filmidest, kus on proovitud toppida erinevaid žanreid ühte patta, kuid kahjuks need on väga harva edukalt toiminud. Kui, siis vaid ehk absurdiks keeratuna. Lavastaja Helen Rekkoril on see siiski õnnestunud ja väga loomulikult. Ei jää muljet, et sinna oleks neid eri stiile vägisi kokku topitud, vaid just nii ongi see kõik loomulik ning annabki selle väga erilise tunde ja imetabase teatrielamuse.  

Olen juba ammu kahtlustanud, et Helen Rekkor on võlur. Ainult tema mängud visuaalsete trikkide kokkusidumisega kannavad terve etenduse välja ning on üldse visuaalteatri minu jaoks "söödavaks" teinud. Umbes sama fenomen, mis Haide Männamäe ja Toomas Trossi ning klounaadiga - ainult Piip ja Tuut suudavad seda minu jaoks sellisel tasemel teha, et ma lausa ootan nende uusi töid. Sama lugu ka Heleniga - öelge "visuaalteater" ja ma hoidun sellest, öelge "Helen Rekkori visuaalteater" ja tunnen, et pean seda ilmtingimata nägema.

Teglikult on kaks õuelava, kus neid visuaalteatrilikumaid osasid mängitakse. Kõigepealt ühes kohas, keset aasa, kus on seatud 3 erinevat (kunstimaalidele viidates?) "raamistatud" lava, millest Ets läbi rändab, peatudes igas neist "piltidest" umbes 10 minutit. Kuni nii publik kui Edgar Valter liiguvad kolmandasse mängukohta. See on teatritalu õuel, väikse veekogu kaldal, kus tegelased sõidavad paadiga, kõnnivad sillal ning udust ilmub rääkiv hobune, kes Edgarit "õiges suunas juhatab". Samal ajal kui videokunstnikud Alyona Movko ja Sander Tuvikene pakuvad omalt poolt võimast vaatemängu, mis koos Priidu Adlase valgusmänguga tõstab selle finaalpildi oma rahvusromantiliste kaskede peegeldusega tollest veekogust üheks Eesti Teatri suurhetkeks. Palkmaja, mille palgid hakkavad lainetama... puuriidad, mis unenäoliselt moonduvad... seda tunnet, mida sellised visuaalmängud pakuvad, polegi võimalik sõnadega kirjeldada... liiatigi selline "ime" võtab lihtsalt sõnatuks. Seda lihtsalt peab igaüks ise oma silmade-kõrvadega kogema. 

Õhtu on salameres annavad palju tooni ka kunstnik Maarja Pabuneni töö ning Villem Rootalu helimaastikud. Maarja teise kunstniku töödest johtuv oma kunstiline nägemus ning kõik need pisikesed või ka suured (maja) detailid on väga sobilikud ning armsad. Kuid ka esimese vaatuse ajastule kohane atmosfääritekitamine ning ühe korteri loomine kusagile Võrumaa küüni... täiesti imeline! Villemi muusika on samuti lavastuse üldatmosfääri sobituv ning seda omalt poolt emotsionaalselt võimendav.

Esimeses vaatuses sain majas sees mängitud osast tugeva nostalgialaksu. Olid ajad kui peeti selliseid "kodupidusid"... näiteks sünnipäevadel kaeti laud kristallkausikestega, milles olid kartulisalat, rosolje, marineeritud- ja hapukurgid, lisaks ka sült ja marineeritud seente kauss, lisaks ka keedetud või naerusuisteks ahjus grillitud viinerid koos mõne suurema lihapraega... muidugi ka viilutatud vorstid, juustud, singid ja leivad-saiad ka. Unustamata viinapudeleid ja -pitse. Selles korteris on veel mitmeid ajastuhõngulisi äratundmist pakkuvaid detaile. Visuaalteater ka selles mõttes, et nende detailide ükshaaval ülesnoppimine "visuaalist" on kui boonus sisule, mida esimene vaatus pakub.

Külma dušina paiskab see mälestused isiklikust nõuka-aja lapsepõlvest. Meenus näiteks üks stseen, kui ema käskis kõik tuled kustutada, sest mingi "kontroll" oli saabumas. Akende juurest pidime eemale hoidma... Isa töötas Viru-hotellis ja muidugi oli meil korter täis kõikvõimalikku "nõukogude kodanikele sobimatut kraami"... Ja siis me ootasime... ootasime.. ning järsku kõlas uksekell - prrrr, sellele järgnes mitu nõudlikku koputust... ema oli minu ja mu noorema vennaga lastetoas ning me kõik kolmekesi olime teki all peidus... eks ema üritas seda mängulisemaks teha, aga reaalsus oli ju päris jube... ema tegelikult hoiatas ka ette, et kui midagi peaks juhtuma ja ta ära viiakse, siis kus kohast me abi saame... see polnud ka ainuke kord. Erinevas vormis kordus selliseid hetki läbi lapsepõlve. Virus töötavate meeste naistel oli ka ringkaitse ning helistati ja hoiatati telefoni teel kohe teisi kui midagi kahtlast oli toimumas... Nõnda sattus ka Edgar vales kohas ja kergelt purjakil valesid sõnu kasutama... Seintel on ju kõrvad.

Ja siin avaldubki eriti hästi Liisu Krass'i rolli sügav läbitunnetus ja seeläbi ka mõjuvus. Muidugi väärib kiitust ka tema ennastsalgav mäng, kus on vaja lasta kaasnäitlejal end käperdada, aga kuna ta ise on nii noor, et ei tohiks nõuka-aja olemust isegi mäletada, siis tema Eesti nõukogude naise ja veel umbes 50ndate aastate jõulise naise kuju on igati täistabamus. Ja sellele ajastu-naisele, mille ju suurte prillide ja teatava riietusega annab ka visuaalselt usutavalt luua, aga mingit olemuslikkust, kasvõi näiteks jalaga maad trampides, et plaadimängija nõel kordavast kohast edasi liiguks või see teatav tolleaegne haritud karjäärinaise teravus. Ta mängib (Etsi teise abikaasa) Maimu just sellist hädapätakat meest ohjavaks, aitavaks, juhendavaks, võimukaks kuid samas targaks naiseks. Vaatasin Liisut seal askeldamas ja tulid külmavärinad selle segu peale - kuidas Liisu mängib, milline tegelane tal on mängida ning kogu olukord - on ju teada, et leidub mehi, kes lausa vajavad, et neid keegi kõva naine kantseldaks. Julge valik muidugi ka lavastaja ning dramaturgi poolt. samas Edgar mõjus ka läbi oma intervjuude inimesena just sellisena, nagu nad on pannud Rauno Kaibiainen'il mängida. Ja Rauno võtab selle materjali ning olustiku ning transformeerub nooreks Edgar Valteriks. Kunstnikuks, kes on kergelt eluvõõras, ent ometi andekas. Sotsiaalselt pisut kohmakas, kuigi vägagi seltskondlik. Oma naist armastav, samas teda kuulav ja tema sõna kuulav. Ehk isegi tallaalune. Muidu ta ei saaks vist ka eriti hästi oma eluga hakkama...

Ja siis see lapse-teema. Ei tunne Edgari elu ja unistusi nii hästi, et vastu vaielda või kinnitada, kas see ka päriselt nii oli, aga dramaatilisust andis kogu vaatusele kõvasti juurde (minu jaoks oli vaatet kogu lavastuse nael). Suruda endas alla soovi saada last naise ambitsioonidele ning otsustele enda sisemisi soove allutades... Olen seda paari sõbra pealt ka elus näinud ja sellepärast hammustas see stseen mind eriti valustalt. Kui mees armastab naist nii väga... nii mõlema minu sõbra juhul kui ka ilmselt Edgaril tuli oma suurim soov alla suruda vaid sellepärast, et saaks olla koos naisega, keda armastas, aga kes ei taha last... Kas see on õige või vale, selles suhtes ei saa kunagi ükski kõrvalseisja teha otsust. Seda tunnetab iga inimene ise. Mõnikord on vaja ohverdada... kuigi on lihtne hukkamõista toda nõudvat-otsustavat inimest, sest see mõjuks justkui psühhoterrorina partneri suhtes... Tegelikkuses võib näiteks inimesel olla kabuhirm lapsesaamise/sünnitamise ees. Või ka väga sügav põhimõte - lapsi siia maailma mitte juurde tuua... Nii palju kui on inimesi, on ka erinevaid taustu, arusaamasid maailmast ja ennastõigustavaid otsuseid. Mõnda on võinud mõjutada lapsepõlv, mõnda enda pereliikmed, mõnda täiesti võõrad. Keegi ei saa üht või teistpidi selliseid inimesi hukka mõista - ei neid, kes ei taha lapsi, ega ka neid, kes on endas selle suure lastesaamissoovi teise inimese pärast alla surunud. Ütlen vaid nii palju, et mõlemad minu sõbrad ühel hetkel läksid lahku ning nüüdseks on nad ka mõlemad isad... üks sai oma esimese lapse alles 50-aastaselt... parem hilja kui mitte kunagi... Edgarki ei jäänud Maimuga (kes oli tema teine naine), vaid leidis kolmanda armastuse, tänu kellele sai endale ka kasutütre...

Uskusin igati kogu loodud Edgari olemuslikkust. Allaheitlik mees... teda ju kiusati lapsena (kutsuti kääbuseks) ja paljulapselise pere neljanda lapsena ei saanud ka vanematelt piisavalt tähelepanu ega armastust. Ka Edgar Valterist kirjutatud raamatus (pikas intervjuus) pihib ta ise, et oli oma naissuhetes allajääja... Sellest kõigest on dramaturg Liis Väljaots kujundanud ka loo selgroo.

Kolmanda tegelasena siseneb mängu üks kummaline mehike... Erki Aule eluliselt koomiliselt (need tema tantsuliigutused!) lahendatud veidrik-mees... ka sotsiaalselt kohmakas, nagu Edgar, ent ometi hoopis teise nurga alt... Kuid ta on võtnud nõuks mitte lihtsalt postitada Edgarile, mis tal vaja oli kohale toimetada, vaid ise isiklikult see kohale tuua... suure Edgari ande austajana (sellest saab ka teadmata järeldada, et Edgar oli juba varakult nö. avaliku elu tegelane Eesti kultuurimaastikul). Peenelt antakse aimu, et ka too külaline ise on kunagi "vahele jäänud" ja töötab nüüd seetõttu võimude heaks... sellepärast ta end ka Edgar Valteri korterist leidis... toomas Etsile seda kutset komissariaati... kagebešnikute ülekuulamisele... või mis iganes selle asutuse nimi toona siis veel oli... KGB on teine teema, millest võiks edasi pikemalt arutleda ja kogemusi jutustada, aga jätame selle ning liigume edasi õue, teise vaatusesse, Edgari deliiriumisse...

Näitlejatöödest teises vaatuses, ehk õues mängitud osas väga palju rääkida ei saa. Näitlejad on lihtsalt nii kaugel ning kogu heli lastakse publikule läbi kõrvaklappide. Rohkem loevad lavastatud "pildid" tervikuna ning tegelaste tegutsemine nendes piltides. Minu, kui "teksti ja loo" fänni jaoks on nendeski siiski sisulised sõnumid olemas... eriti meeldis mulle selle kolmik-raamistatud-lava esimene pilt, kui oli veel natuke segane, et mis värk ikkagi toimumas on... Ja see idee, et mingi rebane müüb Etsi maale... ainult, et need maalid on Edgari "maalimata jäänud maalid", sest ta tegi ju palju tööd ning joonistas praktiliselt pidevalt - juba esimeses vaatuses anti aimu, et temalt tuleb karikatuure söögi alla ja söögi peale... Järelikult ükskõik kui kaua ta ka pärast oma enesetapukatset seal "teises" või "kolmandas" ilmas ka ei viibinud, siis päris palju kunstitööd jäi seetõttu tegemata. Ka selles triptühhonis võib aimata teatud Edgari elu refrääne - 1. kunst, 2. lapsetus, 3. üksindus. Ja mis enda jaoks kõige huvitavam - ma ei tea, kas see oli juhus või lavastaja taotlus või hoopis minu enda fantaasia, et selline oli tegijate taotlus.

Kõike seda unenäolisust kroonimas 17.augusti noorkuusirp, mis siras taevas üle Võrumaa koplite, metsade ja aasade ning oli kõigi nende kolme pildiga silmanurgast pidevalt "kaadris" kõike justkui pealt valvates - tollel hetkel viibisime ju tema haldusalas...

Kuniks liikusime kolmandasse mängukohta... sealset visuaalset vaatemängu ma juba jõudsingi kiita. Kuid siin saabus ka lavastuse esimene kriitikat esilekutsuv detail - lõpu maalide projitseerimine maja seinale... ma ei tea, kas minu silmades oli midagi valesti, aga nendest maalidest ei saanud küll üldse sotti (ja need vahetusid minu jaoks liiga kiiresti). Ei tea, kas oligi taotlus jätta need maalid nii segaseks ja moonutatuks, et inimestel tekiks huvi ise uurida täpsemalt, millised Edgari maalid on, aga jah, see jättis muidu nii täpsele režiile ning sisukale lavastusele kummalise sigri-migri finaali. Kuigi mõttena ju igati õigustatud ning hea, et päriselt ka tema tööd kuidagi muidu kui Maimu ja Valteri korteri seintel olevate reprodena läbi vilksatavad. Aitas nö. luua teatavat tervikut ja hommage'ile veel üks väärt lisa. Ent jah, maja, millele neid kuvati, oli sellise ehitusega, mis just maalide-ekraaniks ei sobinud (võib-olla vaid nö."küljelt" vaates?) ning see tekitas vähemasti minus pigem isu vaadata seda ilu, mida pakkus seisva vee kaudu tekkinud peegeldus veeääres olevast loodusest, ehitistest ja tegelastest ning mõelda kogu äsjakogetud elamuse suurusele ning mõjuvusele.

Hinnang: 4+ (Osalt inimesi tõusid ka aplausi ajaks seisma. Olin väga valmis ka tõusma, kuid jäin siiski napilt istuma... Kuigi see ei vähenda kogu selle elamuse väärtust. Olin vaimustuses. Mingis mõttes ka veel etenduse lõppedes pigem selle esimese vaatuse lummas. Vähendamata teise vaatuse visuaalsetest kommidest (mida jagati ohtralt) saadud elamuse suurust. Palju magusat on ju kõhule ja hammastele halb, aga need siin oli "tervislikud" kommid... orgaanilised ning ökoloogilised... segatuna kohaliku võlujõuga ja vaimu ning ilumeelt toitvad. Olen tahtnud juba pikemat aega Rauno Kaibiainen'it näha mõnes kandvamas draamarollis. Ma ei tea, kas sain seda ka veel päriselt siitki... ikka on ta kas improteatris tegemas sada erinevat rolli ühes tükis. Siin küll esimeses vaatuses natuke saab seda, mida otsin, aga teises on ta tegutsemas juba rännakuteatris erinevatel maastikel, kaugustes. Mõnus oli tõdeda, et see, mida nägin Liisut tegemas TÜ VKA lavakooli ajal Thijl'is, sellele on tulemas kindlalt veelgi tugevamaid jätkutöid. Minu jaoks oli ta oma kursalt üks lemmikuid, ehk ka teatavas mõttes küpsem ja rohkem valmis näitleja kui mitmed teised ning nüüd hüppab ta omakorda suure hüppe kusagile kaugemale edasi. Temas on Eesti teatrite naisnäitlejatele mõeldes midagi iseäralikku ning vaid temale omast ja see teebki Liisust väga huvitava näitleja. Ka vahepeal nähtud Musta Kasti Prohvetis sai teda näha, ent seal see roll ei andnud eriti mänguruumi ja ta tundus olevat isegi natuke krambis... ja no "Litsid" sarjas ta ainult raiskab oma annet... sellises võltsnaerus, mida koos amatöörnäitlejannadega võõristavalt tekitatakse, ei ole ikka päris "see" kus Liisut näha tahaks. Erki Aule on küll vaid tooni andmas, kuid annab seda tähelepanuväärselt magus-hapus vormis - ühest küljest koomiline, kuid teisalt põlastusväärne, kolmandast kaastunnetki tekitav äpu... Kuigi ma jahun siin juba pikalt ja laialt ning kõigest kolmest näitlejatööst, siis eelkõige oli see ikkagi "lavastajateater". Helen Rekkor on loonud küll vaid väga lühikesest Edgar Valteri eluperioodist oma lavastuse, kuid see lavastus on väga laialt kandev ning sisuliselt ja visuaalselt võimas. Ärgitab kaasaelama, kaasa mõtlema ning kõditab nii nägemis- kui kuulmisaistinguid, pakkudes väga ilusat ja maagilist vaatemängu. Siin-seal on seda tembeldatud ka maagiliseks realismiks, siis kuigi sellega kurameeritakse, siis minu jaoks viide unenäolisusele ning mõned muud ehk esmapilgul maagilisele realismile viitavad hoovused, ei ole see seda siiski tervikuna. Kõigel oli nö. seletuslik tagapõhi. Maagiline realism on minu jaoks Marquez'i "Sada aastat üksildust", Rulfo "Pedro Paramo", Morrison'i "Armas" ja Kafka... Edgar Valteri rahutu rahu on siiski palju, palju parem... teisalt peetakse ka Süskind'i "Parfüüm"i maagiliseks realismiks ning see on üks kirjandusajaloo parimaid teoseid... Ei, ma siiski ei paneks seda Edgar Valteri eluloopilti maagilise realismi kasti... vähemalt tervikuna küll mitte... kui, siis paar neist teise vaatuse triptühhoni piltidest...Kuid igatahes soovitan kõiki neid vaatuseid ja "pilte" kahel käel! Ka pikem sõit sinna kaugele Eesti otsa tasub saadava elamuse näol igati ära. Saab nii mõtlemapanevat sisu kui ka visuaalset lavastustehnilist kõrgklassi pakkuvat naudingut. Elu on ilus, kuigi võib vahepeal tunduda kole. Mõnikord võib ka unenäos peituda filosoofia. Ja see võib-olla esitatakse Sulle hobuse suu läbi. Tähtis on edasi minna, kuid kõik olnu rändab tahes või tahtmata Sinuga pagasis kaasa... 

Nõnda ka elamus sellest harukordsest teatrietendusest.)

 Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed fotod on pärit Misanzen FB seinalt):

Õhtu on salameri. Edgar Valteri rahutu rahu

Kriitikute poolt tunnustatud ja publiku poolt palavalt armastatud lavastus etendub ka sel suvel Villike Teatritalus Võrumaal!

Edgar Valter on end Eesti rahva südamesse jäädvustanud võrratu karikaturisti, illustraatori ja lastekirjanikuna. Maalikunstnikuna on Valter aga oluliselt vähem tähelepanu pälvinud, ehkki tal kujunes aastate jooksul välja erakordselt huvitav laad ja stiil – tema maalidest õhkub rahu ning samblasse kätketud salapära.

Visuaalteatriühendus Misanzen („Üle vee“ - Eesti teatriaastaauhindade Salme Reegi nimelise auhinna nominent 2015, „Laineid lausudes“, „Süüria rahvalood“ – Eesti teatriaastaauhindade etenduskunstide ühisauhinna nominent 2017) eesotsas lavastaja Helen Rekkoriga (Ants Lauteri nimelise lavastajapreemia laureaat 2018) siseneb Edgar Valteri loomingu vähemtuntud meediumi – maagilisest realismist kantud maalide – kaudu tema loitsulaadsesse unenäomaailma, et luua täiesti erakordse Eesti kunstniku taiestest inspireeritud kohaspetsiifiline visuaalsusest ja installatiivsusest pakatav lavastus „Õhtu on salameri. Edgar Valteri rahutu rahu".

Lavastaja Helen Rekkor ja kunstnik Maarja Pabunen loovad koostöös videokunstnike Alyona Movko ja Sander Tuvikese, valguskunstnik Priidu Adlase, helilooja Villem Rootalu, dramaturg Liis Väljaotsa ja trupiga maagilis-nostalgilise maailma, mida on oodatud avastama ja kogema kõik Edgar Valteri ande austajad.

Lavastaja Helen Rekkor: “Valteri arhailise ja nostalgilise õhustikuga, reaalse ja ebareaalse piiril balansseerivais maalides joonistuvad välja mitmed läbivad motiivid – looduskeskkond mitmekihilise väljendusvahendina, arhetüüpsed Poiss ja Tüdruk või Mees ja Naine; inimesest väiksemad samblased ja lääbakil talumajad tähistamaks looduse ülimuslikkust tsivilisatsiooni ees; lisaks kõikvõimalikud liminaalsed olevused, kelles inimese ja looduse piir hägustub. Iga maal on nagu jutustus, millele saab ümber punuda lõputult narratiive, loomaks meditatiivset ja fantaasiarohket rännakut. Valteri maalidest kumab eestlasele arhetüüpselt omane harmoonia loodusega, oskus olla tasa, et kuulda ja tajuda rohkem.Edgar Valteri loo teekond rasketel aegadel ellujäämisest viimaks oma loomingu läbi tõeliselt suureks saamiseni peegeldab paljuski meie kõigi teekonda ning omandab EV100 kontekstis veelgi suurema tähenduse”

Lavastuses mängivad Rauno Kaibiainen ja Erki Aule (improteater IMPEERIUM), Viljandi Kultuuriakadeemia näitekunsti 11. lennu diplomand Liisu Krass, Marianne-Helena Rammo ning Antsla kooli õpilased Aron Aidla ja Getter Kõiv või Kristel Taal.

Etendused toimuvad Võrumaal Urvastes vallas Villikese tearitalus
NB! Lavastus toimub välitingimustes ning liigutakse esinemispaikade vahel.