Aarne Üksküla - koostanud Rait Avestik

Muudkui ootasin ja ootasin "Aarne" raamatut... ja kohe pärast ilmumist sain selle kingituseks - 2 tükki! Juhtus nii, et kahe eri tahu pealt taheti mulle heameelt valmistada... Nõnda mul ongi nüüd 2 Aarnet kodus riiulil. Aga las olla. Võibolla ootab seda teost sama saatus, mis Jüri Krjukovi raamatul. Jüri raamatut aetakse praegu väga taga, sest enam pole poodidest saadaval juba aastaid (minul on nad nüüd kõrvuti - Jüri ja Aarne. Ja nagu sellest raamatust teada saab ning tegelikult ei hoidnud Aarne seda juba oma eluajal saladusena, et Jüri oli laval tema lemmikpartner.

Rait Avestik on koostanud raamatu kokku arhiivimaterjalidest ning värsketest esseedest Aarne õpilastelt, töökaaslastelt ja perekonnaliikmetelt. Läbivaks jooneks on ajaline telg. Sissejuhatuseks Aarne lapsepõlvest ja teatrisse jõudmisest, edasi liiguvad leheküljed rollide ja tööde läbi, Sest nagu ühele eestlasele kohane, oli tema töö tema elu ning just tema töö ning elus koos temaga kokkupuutunud inimeste kaudu saab ka pildi Aarne elust ja temast kui inimesest.

Lugesin raamatut esialgu lühikeste tükkide kaupa, et selle lugemise naudingut pikendada. Nõnda ka mitmed korduvad teemad ei hakanud häirima, vaid pigem kinnistasid ja kinnitasid, et need teemad olid õiged ning Aarne elu osad ning olulised just Aarnega seoses. Jõudes umbes 400nda leheni, ei suutnud enam vastu panna ja lugesin jutti lõpuni välja. Kokku on lehekülgi üle kolmveerand tuhande. Korralik "telliskivi". Väärikas ja väärt eepos väärikale ja väärt näitlejale. Heale, andekale ja targale inimesele.

Kunagi 7.Keskkoolis õppides oli meil ka üks autahvel kuulsatest kooli vilistlastest... ja seal olid nad kõik reas - Heino Mandri, Jüri Krjukov ning muiduga ka Aarne. Küll oli uhke tunne - minu 3 lemmikut ja kõik minu enda koolist (tegelikult tuleks seda laiendada viieks lemmikuks, aga Rein Aren ja Rein Malmsten on mujalt... Lisaks lõpetas veel üks meie Aarnega ühine lemmiknäitleja meiega sama kooli - Anu Lamp)! Aarne enda lemmiknäitleja oli Ants Eskola (Jüri ja teiste lisaks), aga Eskolat minul polegi õnnestunud teatris mängimas näha... Küll aga oli üheks minu suureks lemmikuks Eldor Valter, kes oli Aarne parim sõber. Esimene teater kuhu Aarne pärast Lavakooli 1.lennu lõpetamist suunati oli Rakvere Teater. Seal neil Eldoriga keemiad klappisid ning nõnda saidki neist parimad sõbrad kogu eluks. Eldor lahkus küll juba 90ndate alguses... Minu jaoks oli neis kahes ka laval mingit olemuslikku sarnasust, ainult et Aarne läks mööda erinevaid teatreid rändama - mängima siin ja seal, aga Eldor püsis ja jäi Rakvere Teatrisse.

Üks avastus, mida raamat minu jaoks pakkus oli Aarne otsekohesus. Minu jaoks on alati umbmäärasus inimestes natuke ärritanud. Seega näitlejad, kes ei julge otse asju välja öelda oma intervjuudes, näiteks mis nende enda lemmikud on, see näitab inimesena nende ebakindlust ja ebakindlus näitleja juures madaldab (minu jaoks) teda. Enesekindlus aitab teha näitlejat eriliseks, täheks ja kättesaamatuks ning imetlusväärseks. Näiteks lajatab Aarne raamatus otse välja, et ta Anu Lamp'i oma lemmikõpilaseks pidas. Nii aus ja otsekohene... ja no minu kui Aarne austaja jaoks ka arusaadav. Anu ongi imeliselt hea. Ega ta sellepärast ainult Anu ei armastanud - mitmed tema õpilastest olid talle armsad ning ta imetles neid. Näiteks Raivo Tamm'e kohta imetles tolle suutlikkust päevikut pidada. Samuti õppis ta nendelt. Raamatust kumavad läbi ka Aarne teised "lemmikud" igapäevaelus. Samuti sellised pisifaktid, et tema lemmiktoiduks näiteks oli hernesupp ning et ta sõitis alati ühistranspordis ja talle meeldis see, sest siis sai inimesi jälgida.

Raamat liigub ka Aarne rollepidi ning kõikide nende rollide kohta on toodud ära omaaegseid arvustusi kriitikutelt ja arvamusi teistelt teatriinimestelt. Juba enne raamatu lugemist oli teada Aarne kriitilisus oma enda tööde suhtes ning see, et ainus roll, mille kohta ta ise arvas, et see tal enamvähem välja tuli oli Endla Albee "Kes kardab Virginia Woolfi?" George. Kui ma ise peaksin oma läbi elu 2 lemmikut näitlejarolli välja tooma, siis oleks samuti see tema George üks neist kahest! (teine on 90ndate keskelt - Malviuse psühholoogilise draama võtmes lavastatud Jüri Krjukovi Draamateatri väikse saali "Äbliknaise suudluse" homost kommunisti Malina-roll). Ühtselt kiidetakse igat Aarne rolli. Mitte ühtki halba sõna ei kostu tema töö kohta. Ja ühtviisi kriitikutega olid vaimustuses ju ka publik. Ta lihtsalt oli nii hea, mida iganes ta ka ei mänginud.

Aarnest kui mängupartnerist maaliti juba tema eluajal pilt kui sellest kõige paremast partnerist läbi Eesti teatriloo, kes üldse võib teise näitleja jaoks laval olla. Räägitakse temast kui väga isetust mängijast, kes mängiks justkui partnerile alla ja tõstaks tolle esile. Ühtlasi Aarne puhul töötas see ka nii, et tema ise ei jäänud samuti varju. Huvitav kui Aarne pidas Krjukovit enda jaoks lemmikpartneriks, kas siis tema jaoks tegi Jüri seda ning ta õppis temalt selle nõksu või mida Aarne Jüri kaasmängus hindas?

Minu arvates peaks see raamat olema lava- ja eriti näitlejakoolitusel kohustuslikuks kirjanduseks. Siin on niivõrd palju ridade vahele peidetud, rääkimata otse välja kirjutatud olulisi õpetusi, mida näiteks praeguseid lavakooliõpilasi vaadates võib sõrmega näidata peale, et nad ei mõtle sellistele asjadele. Võib-olla ongi võimatu mõelda või sundida end mõtlema juba mängides teatud nõksudele, ent ometi oleks vaja, et inimesed teaksid, millele tähelepanu pöörata. Eeldades muidugi, et lugeja ise pole nii suure egoga ning ei tunnista ega tea, et tal mõni just selline asi õppida oleks vaja, mille kohta raamatust aimu saab. See on juba lugeja intelligentsuse ning avatuse ja vastuvõtlikkuse küsimus. Kui seda raamatut käsitletakse lavakoolis, siis oleks jällegi võimalik õppejõududel neid teemasid välja tuua ning haavamata kellegi tundeid pakkuda eneseavastuslikku (ja seeläbi eriti tugevalt kinnistuvat) võimalust pöörata õigete inimeste tähelepanu õigetele kohtadele raamatus.  Samuti tuleks kõigil teatrikriitikutel see raamat läbi lugeda. Usun näiteks, et ma enam kunagi ei kasuta sõnu "mängis oma tuntud headuses" :)

Jõudsin peaaegu kõik Aarne rollid ära näha pärast 1980ndat aastat. On siiski 2 lavastust, mida ka raamatu lugemine uuesti meelde tuletas, mida oleksin tahtnud tema mängitud tükkidest eriti näha - üks enne ja üks pärast 1980ndat esietendunud - Kaarin Raidi lavastatud Vallak/Unt "Epp Pillapardi Punjaba potitehas" ja "Ja anna meile varjud". Müstiline, kuidas mul see Mikk Mikiveri lavastatud Noren'i tükk, kus lisaks Aarnele mängisid teiste seas ka Ita Ever ja Jüri Krjukov omal ajal nägemata jäi. Mõnusat meenutust nii ühe kui teise lavastuse ja Aarne rolli kohta nende kaante vaheline pakub veel kõigele lisaks.

Sisulises mõttes jäi veel kõlama kuidas Aarnet kõik tema õpilased austasid. Ja kuivõrd erinev oli ta Komissarovist ja Karusoost nii õpetaja kui loomulikult ka inimesena. Aarne kaitses ka mitut õpilast, seda nii sisseastumiskomisjonis kui ka hiljem koolis, kui keegi sattus olema mõnel teisel õppejõul hambus või ise oma ebakindluse küüsis. Kindlasti jäi meelde tema tehniliste nikeradmiste hobi - ikka meeldis talle selliseid "projekte" teha. Käed oli tal ka muidu kuldsed, sest joonistama oli ta mihkel - kõik osaraamatud sirgeldas väikseid mehikesi täis, keda ise kutsus lõustadeks. Ta joonistas ikka väga hästi! Naised olid Aarne jaoks müstika. Ta eelistas ikka meestega asju ajada. Aarne paljudega pikka juttu ei vestnud, ega lähedaseks ei saanud. Samas kui need, kelle ta enda jaoks välja valis, nemad väidavad vastupidist. Rakvere Teatri Eldor Valteriga oli tal hea klapp - käisid koos kalal ja muidu ka olid nagu parimad sõbrad. Aga hiljem oli ka näiteks Ivo Linna temale oluline inimene ja sõber ja Iff räägib, et temaga koos Aarne olla olnud väga jutukas. Aarne üldse armastas "Reekviem"-i võttegruppi. Vaatasin hiljuti seda filmi ning sundisin lapsi ka vaatama. No peale minu ei suutnud keegi lõpuni vastu pidada - film oli ka minu arvates väga ebaõnnestunud, kuigi Aarnes ega ka teistes näitlejates polnud viga - lugu oli (minu jaoks) igav ja jama ning Ivo Linna roll oli peale loetud, mis tekitas võõristust. Aga ju siis neil seal ilmselgelt oli seda "tegemisrõõmu" :) Seda saab ka raamatust teada, mida noor Andrus Vaarik oma õpetajaga koos selles filmis mängimisest arvas :)

Palju oli ka kurvemaid teemasid - eriti valus oli ilmselt tema lavakoolist "kõrvale lükkamine" peale 40 kirjale allakirjutamist. Oluline oli tema vanemate surm kui Aarne oli alles laps ning see, et onu Priit tema kasvatamise üle võttis. Onu Priidust jäi mulje kui sama armsast inimesest kui Aarne ise ja võib-olla sellepärast ongi Aarnest just selline kujunenud ,nagu ta oli ehk onu teda inimesena kõige rohkem mõjutanud. Oluline on muidugi ka esimene abielu - alles lavakooli ajal sõlmitud Siina Ükskülaga. Kuigi Panso sellist asja ei sallinud... Lapselapsed sellest abielust on ju ka teatrisse jõudnud ja vähemat minu jaoks on see positiivseks plussiks nii Sandra kui Kristjani juures. Mõlemad saavad ka raamatus sõna.

Lähedased olid nad ka kursavend Mikk Mikiveriga ja Vanalinnastuudio asutaja Eino Baskiniga. Ükskülat kasutati teatrites selgelt üle ja üldsegi mitte temale väärilistes rollides ja lavastustes. Aarne muidugi mängis kõik auga ära. Tekkis loogiline sild, miks ta pensionieaks nii ära tüdines teatrist. Läbi kõlas ka see, et ta ise austas sisukaid ja tõsiseid tükke, kuigi ei-d öelda ei osanud ta eriti kellelegi. Isegi karjääri lõpus ta nö. lõpetas mitu korda mängimise ära, aga siis ei saanud Einole ära öelda või siis ei saanud Elmole ära öelda jne... Kui ta oma näitlejateed alustas Rakvere Teatris, ehk toonases väiketeatris, siis väiketeatris ehk VATis ta ka oma karjääri lõpetas (Nürnberg oli küll väga hea - eriti Aarne ja Katariina rollid selles). Väga armastas ta partnerina Leila Säälikut... Ka Katariina Unt oli väga hea näitleja tema jaoks (no eks meie teiste - Katariina fännide jaoks ka), aga seda sai ehk veelgi enam kuulda veel sellel ajal kui nad koos Nürnbergi tegid kui nüüd sellest raamatust. Aga Leilaga tegid nad Ugalas näiteks Albee "Kõik aias", mis on ka üks minu suuri lemmikuid ning seda "mängimas käia" Viljandis talle meeldis. Seda paljuski ka Leila pärast. Leila ongi imeline. Palun lavastajad, meelitage teda ikka mängima (hetkel näeb teda vist ainult Vanemuise "Suluseisus"). Aarne tegi vahest ka napsu, aga kui laval mängis siis ei saanud sellest keegi kunagi aru. Näitles igas olekus ka suurepärase ja hea näitleja rolli ära :)

Ja muidugi tema armastus Maša vastu. Muidu talle eriti kellegi arvamus peale lavastaja korda ei läinud, aga Maria Klenskaja - tema naine, tema oli Aarne jaoks oluline. Mariat ta vist ikka natuke kartis ka... aga samas arvestas ja armastas kindlasti... Ega Marial alati vist päris lihtne temaga ka ei olnud, aga ega ta seda ise raamatus ei kurda, sellest saab lugeja aimu läbi mitmete erinevate teiste lugude :) Läbi ja lõhki armas inimene ja armas raamat. Pakatab headusest, nagu selle peategelane.

Kui raamatut üldse milleski kritiseerida, siis olid need kellegi "mälupildid", mida mõnede Aarne rollide juures oli ära toodud. Selgelt ei olnud näiteks "Kontrabassi" rolli juures tegemist "mälupildiga", sest lihtsalt nii täpne ei saa kellegi inimese mälu olla. Selleks peaks olema masin :) Või vaatas kirjutaja videosalvestust ning kirjeldas oma nähtut või jagas pärast etendust üleskirjutatud lugu vms. Aga lugejana tunned kohe ära, et Sulle aetakse puru silma. Lisaks olid need raamatu kõige igavamad lõigud ka - ümberkirjutus lihtsalt ei toimi. Üldse oli kõige huvitavam raamatust lugeda Aarne enda ütluseid, intervjuusid ja arvamusi. Teiseks huvitavam teiste tema lähedaste lugusid ning teiste näitlejate meenutusi ja tema õpilaste omi. Ja alles lõpuks arvamusi, mida teised tema rollide kohta arvasid, ehk kriitikute lugusid. Kuidagi mõttetu tundub see, mida ikkagi keegi inimene arvab kellestki. Huvitavam on ju mida keegi tegi - see räägib temast palju rohkem kui see, kuidas ta seda tegi. See "kuidas" on nagunii väga erinev erinevate inimeste jaoks. Sama on ju minu endaga siin blogis - kellel ikka vahet on peale minu enda, et mida mina arvan. Aga eks siin tulebki välja siis lavastuste ja näitlejatööde peegeldaja roll, üldistusvõime või oluliste osiste ülestähendamine - nende läbi säilib midagi igavikku kaduvatest etendustest ja lavastustest ja töödest. Siis on võimalik anda seda vastukaalu meenutustele ka just õiges ajas tekkinud arvamustega. Peaaegu kõikide rollide kohta, mida raamatus käsitletakse, nende kohta on toodud erinevate inimeste nägemusi, seega annavad need laiema pildi ja kõlapinna. Erinevatest kildudest tekib kokku mosaiikpilt, mis mingi kujutuse võib kuidagigi edasi anda. Eks igal lugejal lähtuvalt tema eelnevatest teadmistest tekib mingi oma piltja seosed ning pusle kokkupandud kujutis. Aarne oli, on ja jääb Eesti teatri ja Eesti rahva jaoks erandlikuks, eriliseks ja tähtsaks.

Antud juhul on see täiesti tähtsusetu ning kõvasti kallutatud kuna subjekt oli minu jaoks nii huvitav ja hea... aga kuna selline komme siin blogis juba kord on, siis hinnang raamatule: 5

Nagu klassikud on öelnud - "saab nutta ja saab naerda" ja täpselt nii selle raamatuga ka on. Saab tõesti laginal naerda mingitele elulistele seikadele, juhtumistele... aga saab ka nutta, sest raamatus on kohti, mis tekitavad nii südamliku tunde, et kurku hakkab pitsitama. Lisaks veel saab palju teada, saab mõtlemis- ja arutlemisteemasid.

Kummaline tunne, aga kui ma raamatu lugemise lõpetasin, oli mul uuesti kahju, ehk teist korda tunne, et Aarne on nüüd lahkunud. Inimesed ei saa ju mitu korda lahkuda... seega ei ole ta tegelikult kuhugile "lahkunud"... ta on ja jääb meiega. Olgugi, et ainult oma rollides - meie mälupiltides, tema filmides ja salvestistes ja näiteks selles raamatus...  aga ta on meiega.

Tanel Ting - intervjuu 2.osa

Sissejuhatuseks tahaks veel öelda neile, kes Taneliga ise pole kohtunud-rääkinud, siis minule jättis ta sügava ja tundliku kunstnikuhinge mulje (üldsegi mitte see, kes ta Alexina laval on... või kui siis ainult mõnel hetkel). Üllatas väga, et ta oli nii usaldav ja veelgi rohkem üllatas, et ta ühest küljest on maalt pärit ja armastab väiksemat kogukonda, ent ometi võttis ette ja põrutas Austraaliasse pikaks ajaks - ennast otsima. Järelikult on mees kõikideks põnevateks väljakutseteks valmis. Tema sellised eneseotsingud ning erinevad õpingud tõid meelde Maughami raamatu Inimorjusest...

Kuigi juttu ajades oli ta väga lõbus, oli mingi kurbusenoot tema hääles, aga ma võin muidugi selle segi ajada tema mõtliku ja õigeid-täpseid sõnu otsiva meelelaadiga (intervjuu läks ju ikkagi Postimehesse). Igal juhul põleb ta tegemistahtest. Nüüd kus kool on läbi, on ju terve maailm valla... Omalt poolt loodan, et saab teda tihti laval näha... temas on midagi, mida Eesti teatrimaastikul hetkel ei ole. Lisaks oskab ta karaktereid luua ning laval huvitav olla. Seda on tõestanud vähemalt need 2 esimest rolli, mis ma temalt näinud olen (munk Thijl Ulenspiegelis ja Alex Kellavärgiga apelsinis).

Ja siit jätkub intervjuu:

Tead Sa juba praegu, mis tööd Sind ootavad pärast „apelsini“?

-    *      Suvel ootab mind veel „Lembitu – kuningas ilma kuningriigita“.

Kas on mingi roll, milles Sa ennast üldse ette ei kujuta?

-     *     Ma ei taha niimoodi kätt ette panna.

Julgeksid proovida kõike, mis pakutakse?

-     *   Praegu küll.

Ja millist žanri on kõige raskem, millist kõige kergem teha – komöödiat, põnevikku, sügavat draamat, lasteteatrit, tantsu-/või muid sõnadeta teatrivorme...?

-     *    Ma väga naudin tantsuteatrit. See on vist minu jaoks kõige sihukesem... selles on minu jaoks mingi eriline asi – selline „füüsiline teater“. Üldse, minu väga suur lemmik on Renate Keerdi tantsulavastused või siis füüsilise teatri lavastused, kuidas seda nüüd nimetada. Ja mulle endale meeldib ka niimoodi olla laval. Žanri puhul... on keeruline öelda, eks neis kõigis on peidus seda raskust. „Draama“ on kindlasti raske minu jaoks, sest ma olen seda kooliajal kas siis stseenide või etüüdidega saanud katsetada ja ma tunnen, et seal jällegi tekib see „kannataja“... et ma tahan kuidagi hakata läbi elama ise seda asja. Sellepärast see teebki minu jaoks selle raskeks. Aga praegu on küll see hetk, kus kõik rollid tunduvad hästi ahvatlevad, kui sellel lavastusel endal on olemas eesmärk ja lavastaja tahab seda teha, siis ma olen ka valmis igat rolli proovima. Peab olema mingi suurem tagamõte juures, sest kui see on lihtsalt tegemine, siis ei paku selle rolli mängimine mindagi. Olgu ta siis peaosa või ükskõik mis osa, siis see ei ole nii põnev. Minule meeldib just seda tervikut toetada, et lugu jõuaks rahvani. Loo jutustamine on minu jaoks see kõige põnevam.

Oled Sa sellist vinget partneritunnetust ka juba tunnetanud, et kellegagi on olnud superhea klapp?

-      *  Klappimise kohta ma ei oska niimoodi öelda... Mul oli väga suur au mängida Ugalas lastelavastust „Väike Pii ja kiigelaud“ ja seal oli üheks lavapartneriks Janek Vadi ja vot temaga koos laval... ma läksin sinna mängima ju ka kui ma olin noor, või mis noor... kolmanda aasta alguses... Ja no see oli üle pika aja selline lavastus, kus ma ei teadnud trupist niimoodi mitte kedagi, kellega ma oleksin koos laval olnud... Ehk olid Ugala näitlejad. Ja vot Janek Vadi. Olid sellised üksikud ja lühikesed stseenid, lastelavastus muidugi, aga kuidagi see tema energia või see kuidas ta toetab, kuidas ta mängib vastu, see oli esimesest hetkest kui me sealt lauatagant püsti tõusime ja proovisime, esimesest hetkest peale see oli lihtsalt hästi nauditav. See kuidas ma ise seda tunnetasin tollel hetkel, see on mul väga eredalt meeles. Ma ei ole veel nii palju saanud mängida või kogeda, ma praegu alles õpin seda tundma, et kuidas partneri mäng käib. Ma tunnen, et ma mingitel hetkedel tahan olla see, kes tahab ise kuidagi midagi päästa või ma arvan, et ma tahan midagi päästa ja siis üksinda joosta ja teha laval ja näidata kõikvõimalikult... aga just need hetked kui sa saad aru, et sa peadki just partnerit mängima ja teda toetama, siis kõik asi töötabki. Ma ei ole seda veel käppa saanud, seda ma otsin alles.

Oled oma karjääri alguses ja iga algus on ju mingis mõttes hirmuäratav, sest ei tea, mis ees on ootamas... mida Sa kõige rohkem kardad?

-      *   Praegu ma kardan seda, et kool saab nüüd läbi... kui suvi saab ka läbi.. siis ma kardangi natuke... või ega ma ei karda, võib-olla on see kõige rohkem „kahju-tunne“, et paraku elu võib käia seda teedpidi, et ma ei jõuagi enam lavale... Sest noori näitlejaid on palju ja tööd kõigile ei jätku, kahju oleks mitte enam lavale saada pärast kooli. Aga ma ei karda selles mõttes, et ma arvan, et ma hätta küll ei jää. Kui ka mängida ei saa pikka aega, siis nukraks teeks küll, aga elu läheb edasi ja küll tööd on ikka võimalik teha.

On Sul oma lemmiknäitlejad? Kellele Sa altpoolt üles vaatad?

-      *   Nüüd kui ma siin teatrikoolis olen õppinud, siis natuke on muutunud see kuidas ma näitlejaid vaatan. Enne teatrikooli ma vaatasin peaaegu kõigile näitlejatele altpoolt ülesse. Ma imetlesin väga näitleja-ametit. Aga teatrikoolis ma nägin kõrvalt, millised näitlejad mulle meeldivad. Ja mulle meeldivad sellised näitlejad, kes teevad tööd – kes tahavad areneda. Ja kõige rohkem ma olengi siin Viljandis näinud Ugala inimesi ja vist minu sellised kõige suuremad eeskujud ongi Martin Mill, Janek Vadi ja Aarne Soro. Kui olen näinud neid mängimas, siis nendes on midagi sellist, et ma näen kuidas nad „tahavad“ ja teevad tööd... Ja isegi pärast pikki aastaid teatris nad arenevad ikkagi edasi. Seda on nii ilus näha. Sellepärast ka, et ma olen neid kõige rohkem näinud. Kuna ma ise olen Viljandis, siis suur osa minu elust on siin ja ma väga tihti pealinna ei jõua ja teistesse linnadesse teatrisse.

Aga filmikunstis? Välismaalt?

-     *    Välismaalt? Benedict Cumberbatch on kindlasti üks, sest tema on ka selline „töötav“ näitleja ja ta on hästi mitmekülgne. Neid on jah väga erinevaid, kes on mingis žanris head. Ma ei oska praegu niimoodi välja tuua. Tegelikult kui ma võtan Alexi ja „Kellavärgi“ kohapealt, siis Heath Ledger ja Jokkeri roll. Ma just vaatasingi seda filmi... Ringo üldse andis meile sellise nimekirja filme, mida me vaataksime enne prooviprotsessi algust ja muidugi need filmid olid sellised kohati jõhkra sisuga filmid. Ja ma võtsin endale lisaks veel vaadata filme. Kui ma sain teada, et ma pean Alexit mängima, siis ma võtsingi just Heath Ledgeri Jokkeri rolli. Ma ei saa täpselt aru, kuidas on võimalik tabada ära sellist lähenemist rollile kui Sa mängid sellist kurikaela... Ta ise näitlejana oli 26-27 aastane, aga see roll tundus minu jaoks selline, et ta oleks pidanud ise inimesena omama elukogemust vähemalt 50 aastat. Ma ei oska ise seda paremini seletada. See on kuidagi nii imetlusväärne – see pühendumus ja leida see täius. Sellised näitlejad on hästi imetlusväärsed.

Kui palju lavastaja näitleja rolli võib mõjutada. Sisemiselt seda, mida näitleja tunnetab või teeb?

-     *     Ma pole veel väga paljude lavastajatega kokku puutunud, aga need lavastajad, kes meiega koos tööd on teinud – igal lavastajal on oma lähenemine ja mina usun seda, et näitleja peab usaldama lavastajat. Nad on erinevad – kes ütleb Sulle ülesande ette, kes ütleb kuidas Sa pead midagi tegema, aga mina olen aru saanud, et mina pean usaldama lavastajat, sest mina ei näe ennast kõrvalt, mina ei näe tervikut. Ja usun seda, et kõige olulisem ongi lavastaja ja teater peakski olema lavastaja nägu. Teatris peakski olema lavastaja kõige olulisem inimene, sest tema loob terviku. Mina näitlejana olen lihtsalt see üks mutter, kes aitab luua seda tervikut, aga mina ei ole kõige olulisem tegija - annan kogu oma panuse, et see tervik hakkaks tööle. Mulle meeldib tihti ise pakkuda ja tunnen, et minule sobib selline lavastaja, kes annab natuke vabadust, et ma võin katsetada ja proovida. Ta ei katkesta mind poole stseeni ajal ja ei ütle, et „Kuule, ära nii tee! See on vale lähenemine.“ Et ta näiteks laseb mul lõpuni teha ja siis ütleb, et kuule siit jäta see meelde ja kasuta seda ja arenda seda edasi või see võta maha. Mulle meeldib selline protsess kõige rohkem, aga igal juhul on iga lavastajaga põnev koos töötada. Isegi siis kui lavastaja ütleb mulle täpselt, et „nüüd mine sealt nurgast sinna nurka ja samal ajal keskel teed seda ja sellel hetkel ütled selle lause ja selle häälega ja nii valjusti ja selle mõttega“, kui ta teeb ka kõik ette ära, siis ma teengi ja täidangi selle, mis ta ütleb ja ma võtan sellest kogemusest selle, mis mind arendab või mis on minu jaoks sellest ikkagi see positiivne pool.

Kas Sul endal on ka lavastajageen kusagil olemas või tahad esialgu ainult näitlemisele keskenduda?

-     *     Tegelikult ma nüüd just katsetasin lavastamist kuu aega tagasi. See oligi selline meelega „katsetus“. Kooliajal ma võtsin endale igaks semestriks sihukese ülesande. Monolavastus oli ka tegelikult lavastamine, aga see oli natukene teistmoodi ja ma tahtsin veel saada seda kogemust, et kuidas ma pean teisi inimesi juhendama. Siis ma võtsingi endale sellise ülesande, et viimasel semestril teha kahe prooviga, ehk siis 2 õhtuga - kokku oli aega 6 tundi, et teha siis selline füüsiline liikumislavastus. Ühele muusikapalale, kokku vist mingi 15 minutit. Ja siis leidsin need inimesed akadeemiast, sellised, kellega ma olen lavapeal koostööd teinud ja kes on minuga head sõbrad, keda ma usaldan. Panin selle pundi kokku. Lavapeal oli 3 poissi, 3 tüdrukut. Võtsin ka ühe pedagoogi, keda ma väga austan ja panin tema ka lavale ja siis ma juhendasin neid. See oli väga lahe. Kindlasti, mis selle kogu asja minu jaoks ka natuke lihtsamaks tegi oli see, et need inimesed, kes seal olid, nad olid minuga „kaasas“, nad tahtsid teha ja nad tegidki minule selle esimese lavastamiskogemuse hästi lihtsaks. Pärast kahte proovi tegime avatud näitamise. Sinna tuli ka selline paarkümmend inimest vaatama. Tuli ikka positiivne tagasiside ka. Ütlesid, et oh väga lahe ja tee veel! See andis jälle sihukest inspiratsiooni juurde. Kindlasti kunagi kui tekib see võimalus, siis saab midagi veel katsetada-proovida.

Leidsin internetiavarustest Su blogi... Ma pean tunnistama, et sellepärast on mul seda praegust intervjuud natuke raske teha, sest ühest küljest soovin Sind kui näitlejat avada, aga Su blogi lugedes ja Su sügavamate mõtete labürindis ekseldes, tegelikult oleks vähemalt sama huvitav hoopis Sinuga filosoofilisemaid ja elulisemaid teemasid arutada... kevadel olid Sa üsna kurb... Kas praegu oled õnnelikum? Ja mis on üldse õnn Sinu jaoks praeguses hetkes?

-      *    Sõbrad! Sõbrad on minu õnn. Vist nii ongi, et kuna ma olen hästi selline introvertne inimene... (naerab) Öeldakse, et näitleja koha pealt on see nagu veider...

Jah!

-     *     Kuidas ma saan olla introvert kui ma tahan lavapeal olla, aga lavapeal ma tunnen mingisugust vabadust, mida ma elus vist ei tunne nii hästi. Ma tean, et kuidas muutuvad aastaajad, nii muutun ka mina. Kui talvel ma tahan lähedust, kevade alguses ma võib-olla tahan just olla üksinda. Praegu ongi niimoodi, et ma käin koolis, pärast kooli tulen koju ja olengi rahulikult oma toas, kas loen või vaatan filmi või siis kirjutan ja niimoodi võivad minna 2 nädalat mööda. Siis tekib jälle vajadus, et ma tahan inimestekeskel olla ja inimestega suhelda. Aga sõbrad on küll need, kellega ma olen õnnelik.

Aga muidu Sa oled maapoiss või linnapoiss?

-     *     Maapoiss. Saaremaalt. Talust.

Ei kujutagi ette ennast näiteks pealinnas elamas-töötmas.?

-     *     Eks ma arvan, et mingil hetkel võib see periood tulla küll, et pean või tahan minna korra suurde linna elama. Aga ma tean ka seda, et kindlasti kodutalu Saaremaal - see on see koht, kuhu ma kunagi tagasi kindlasti jõuan. Ma ei tea millal... Siis kui enam ei taha ringi joosta, siis ma kindlasti lähen sinna tagasi.

See suur linn, mida Sa katsetada tahad, see peaks ikkagi Eestis olema või ka kusagil kaugemal?

-     *     Jällegi ei tea. Eks näis.

Kirjutada Sulle meedib?

-    *      Meeldib. Siis kui on vajadus kirjutada. Nüüd ma ei ole küll pikalt-pikalt kirjutanud. No ma kirjutasin küll lõputööd ja siis sai jälle neid mõtterännakuid teha. Praegu on see „Kellavärgi“ periood ja kõik mõtted elan seal proovides välja. Ja õues ka päike paistab ja siis need nukrad mõtted ei ole ka nii kerged tulema. Siis kui on tegusam periood, siis ma nii palju ei kirjuta, aga kui on selline vaiksem periood, siis tuleb ikka see tuhin peale, et peab midagi jälle „välja“ kirjutama.

Tavaliselt need kes kirjutavad, need ka loevad... Kui loed raamatuid, kas siis oma peas lavastad selle ühtasi? Või näitled läbi tegelasi kui leiad mingi ühenduse nendega?

-     *     Ikka, ikka. Vahest isegi kui loen ja mingi tegelane hakkab väga meeldima, siis ma vahest ütlen tema repliigi endaette vajusti välja. Ma ei tea miks ma niimoodi teen, aga kui mingi side tekib mingi tegelasega raamatust, siis ma hakkan teda niimoodi alateadlikult analüüsima või kaasaelama.

Mis Su lemmikraamat on?

-     *     Ikka see sama „Üksindusse“.

Milline teatritükk ja milline film Sulle on suure elamuse andnud?

-    *      Kõige suuremad elamused on ikkagi need Renate Keerdi lavastused, need ei ole mulle kordagi pettumust valmistanud. Mingi müstiline asi on liikumislavastustes. Kuna seal ei ole sõnu ja on ainult keha... Minu jaoks on füüsiline teater olnud alati hästi aus teater. Minu arust kehaga ei saa valetada ja seal peitub see mingisugune tõde ja see mida lavastaja tahab öelda, see peegeldub sealt hästi välja. Aga film... viimane selline... ma ei tea kas ta nüüd oli elamus, aga kus oli väga ilus temaatika ja mis kõnetas – Captain Fantastic.

See Viggo Mortensoniga... Seal oli ka natuke seda „Üksindusse“ teematikat... ta ei olnud küll üksi, vaid perega koos, aga elasid ka looduses...

-     *     Jah ma ei oska öelda, mis selles on... see mingi hipilik eluviis... looduses elamine. Aga jah, see oli viimane film, mille temaatika mind väga kõnetas. Just selle hariduse kohapealt, need üldhariduskoolis käivad lapsed ja siis see iseõpetatud lapse vahe.

Nägin Sind ka telesarjas „Vabad mehed“, kuidas Sulle sarjades ja filmides mängimine maitseb?

-    *      Mulle väga meedib, aga ma pole saanud väga palju võimalust... või tegelikult peab lihtsalt ise tekitama need. Aga just see „Vabad mehed“ - seal seriaalis mängimine, kaamera ees maailm, hakkas väga-väga meeldima. Väga kahju on, et praegu polegi veel sellist praktikat ja kogemust saanud sellest valdkonnast. Isegi oma seminaritöö tegin tegelikult kaamera ees näitlemise kohta. Võtsingi uurida ühe filmi ja teatritüki. Mind tegelikult väga huvitab näo-miimika ja just silmade töö. Kuidas tegelikult silmad töötavad kaamera ees. Minu meelest hästi müstiline asi, et kui hästi töötavad silmad filmides. See ongi see, miks vahest filmid on paremad kui teatritükid. Kuidas filmis saab ära kasutada silmi. Ja kui näitleja on ära tabanud selle või siis režissöör on ära tabanud selle õige emotsiooni - kui võimsad hetked need tegelikult saavad olla. Aga ma väga loodan, et äkki tuleb veel seda võimalust saada praktikat. Väga huvitab see maailm. „Vabade meeste“ periood oli tõesti väga-väga arendav. Aga jah, võib-olla pärast kooli ongi aega ja võimalusi rohkem.

Korraks veel kooli juurde tagasi tulles - kuidas Sul oma kursusega on vedanud, kas on mõned lähedasemad sõbrad, kellega vähemalt esialgu koos oma teatriteed edasi astute samas suunas või lendate kõik igas ilmakaares laiali?

-    *      Ma olen väga tänulik, et mul oli selline kursus. Just see erisus, et olid venekeelse kultuuritaustaga ja eestikeelse kultuuritaustaga inimesed koos. Ja kuidas venekeelse kultuuritaustaga inimesed vaatavadki Venemaa teatrit ja kuidas need eeskujud on just sealt. Ja õppida nende kõrvalt. See on olnud väga arendav. Sa näed seda temperamenti, mis hetkel nad suudavad olla palju kirglikumad kui eestlased. Ja kui näed etüüdi, kas siis sihukest armastuse stseeni... tegime vist tollel hetkel etüüde Tšehhovi „Kajakast“... või siis nende pool tegi seda ja mis siis nendest seal rohkem välja tuli. See sütitas ka ennast proovima leidmaks ka seda teed. Mina õppisin nende kõrvalt väga palju. Tõesti! Need mingid plahvatuslikud emotsioonid – see vahest muutus seinast-seina – see oli hästi rikastav.

Mõnes mõttes te saite siis nagu laiema hariduse – kahe erineva kultuuritausta lähenemised näitlemistööle.

-     *     Mis ma alguses vist ka natuke segaselt rääkisin, et miks ma oleks tahtnud, et meil oleks kursusel olnud selline ühine lavastus, mis olekski rääkinud sellest temaatikast – kahest maailmast siin väikeses riigis. Sest mina, kes olen tulnud Saaremaalt, minul oli loodud selline pilt vene keelt kõnelevatest kui sellistest ebameeldivatest inimestest. Mina ei olnud Saaremaal kordagi kokku puutunud vene keelt kõneleva isikuga. Kui ma tulin Viljandisse, siis isegi ei osanud väga hästi vene keelt ka... üldse ei oskand vene keelt. Sest me küll õppisime, aga kui ei ole praktikat, siis ega see külge ei jää. Ja kui ma siin Viljandis hakkasin nendega koos õppima, siis ikka sain aru kui ebaõiglane see kohati on. Ma ei taha kõlada, et ma nüüd kuidagi kaitsen või tahaks püstitada mingit arutelu selle koha pealt, aga miks ma olekski tahtnud lavastust sellest, sest mingid asjad on valesti... nagu nihkes... Kui lihtne ongi, et räägib venekeelne inimene, siis Sul juba tekib arvamus. Aga kui erilised inimesed nad võivad olla, selle on mingi üldarvamus ära rikkunud.

Olemegi ringiga jõudnud algusesse – nagu Sa ütlesid... Minu sõpruskond teab, et ma tihti teatris käin ja tihti ikka küsitakse, kas seda või teist tasub vaatama minna ning muide sellel kevadel on konkurentsitult kõige populaarsem küsimus, et mis ma Rakvere Teatri „Kellavärgiga apelsinist“ arvan! Ilmselt olete rahvast huvitava materjali valinud. Edu teile suvelavastusega ja Sinule endale palju-palju huvitavaid rolle! Teatris näeme!

-    *      Suur tänu!

Tanel Ting - intervjuu Kellavärgiga apelsini peaosalist kehastava ja just täna Viljandi Kultuuriakadeemia lõpetava noore näitlejaga. 1.osa

Juuni alguses Postimehes ilmunud (maikuu lõpus tehtud) intervjuu 3 x pikem ja redigeerimata tervikversioon...

Tanel Ting on „Thijl Ulenspiegeli“ mungarüü vahetanud kunstiteose mõõtu valge pintsaku vastu „Kellavärgiga apelsinis“ ja kohe läheb balšoiks kjuuändeiks Rakvere Teatri suvelavastuse kohta... Kuid lisaks suveteatrile, tahaks natuke rohkem teada saada ka sellest plastilisest plastiliini moodi voolitavast uuest... tšurrr... „õppivast“ näitlejast... Ma küsin kiirelt... enne kui saan kolki... :)

Kas kõik eksamid on juba tehtud?

-        * Ja, just üleeile esitasin oma lõputöö ära. Kaitsmine tuleb 6.juunil.

Ja kuidas need lõputööd on läinud, mis lavapeal on tehtud?

-        *  Thijli kohta ma tundsin, et minu jaoks see materjal jäi natuke kaugeks. Kuna meie kursus on selline nagu ta on – kahekeelne, oleks tahtnud midagi sellist, mis kuidagi kajastaks seda. Kuna on just selline kursus - venekeelne ja eestikeelne. Selline ühine töö, nagu see kogu kursusega oli - oleks tahtnud natuke „valusamat“ teemat. Thijl tegelikult oli selles mõttes kasulik või põnev tegemine, et sai natuke seda teatrielu rohkem näha. Seesmiselt - milline see on ja kas see sobib minuga.

Ja teised?

-      *  No diplomilavastustest viimane on tulemas ja Dajana (Zagorskaja) lõputöö – „Wonderland“ – see oli minu jaoks kindlasti üks kõige arendavamaid lavastusi, mis ma kooliajal olen teinud.

Mis mõttes?

-      *    Just selle temaatika poolelt, kuidas Dajana selle kõik lahendas. Ta põimis sinna sisse „Pidu katku ajal“, „Alice Imedemaal“ ja meie, ehk siis näitlejate enda tekstid, mis me olime kirjutanud. Ta küsis meilt igalt ühelt küsimusi isikliku elu kohta ja arvamusi mingitel erinevatel teemadel. Me kirjutasime ausalt ja otse. Ja siis ta küsis luba, et kas ta tohib mingeid tekste kasutada ja põimis need lavastusse sisse. Kogu see protsess oli ka väga nauditav. Pahade asjade kokkusattumusel oli meil ainult kuu aega, et see lavastus välja tuua. Aga just see lühike protsess ja kuidas kõik inimesed olid hästi kaasas, kuidas me arutlesime, kuidas me tahtsime, et sellest tuleks maksimum - just see energia oli hästi nauditav seal. Ma nägin oma kursusekaaslastes mingit uut külge selles lavastuses. Ja sellisest mugavustsoonis väljaspool oli see lavastus, mis mulle ka väga meeldis.

Mis Sa arvad, kui vara teatrikooli jooksul tuleks publikuga kohtuda? Kui vara olid Sina selleks valmis?

-  *        Viljandis on ikka nii see olnud, et juba esimesel aastal, esimese semestri lõpus võib juba publik vaatama tulla. Vist küll enda kooli inimesed, aga Kalju (Komissarov) kuidagi tahtis niimoodi, et Sa võimalikult ruttu harjuksid inimestega ja minule on see väga meeldinud. See just nõuabki kõige rohkem harjumist - see vahetu kontakt inimestega ja kui publik on saalis. Sellel aastal ongi tegelikult see klikk ära käinud – just eile oli selle sama hetke kogemine. Meil oli Viljandi Kultuuriakadeemia 65. juubel ja ma sain olla seal gaala-juht. Kogu see protsess ja kogu see lavastus oli ka tudengite enda tehtud ja minu hea sõber Peep (Maasik) oli selle lavastanud ja ma tundsin ennast kuidagi hästi turvaliselt. Siis ongi, et näitlejana ei olegi väga raske lavale minna kui Sa saad usaldada kõiki inimesi ja Sa usaldad lavastajat ja tema usaldab Sind, siis Sa lähedki lavale ja need inimesed kes Su ees istuvad - Sa ei tunne nende ees mingisugust hirmu. Isegi kui midagi peaks väga valesti minema, siis Sa tead, et Sa oled heades kätes ja Sa oled hoitud. Ja need inimesed, kes saalis on, nad ei taha Sinule halba. Nad tahavad ka, et kõik õnnestuks. Näitleja-amet ongi selles mõttes hästi nauditav, et saalis istuv publik tulebki ju Sind vaatama. See mõistmine on toimunud just siin viimasel ajal. Esimestel aastatel oli selline tunne, et Sa pead kuidagi tõestama publikule, et Sa tahad laval olla ja ma ikkagi „oskan“. Ja siis see närv – justnagu see närv peabki sees olema. Kui nüüd see on ära kadunud, siis on see nagu vabadus ja see on väga nauditav. Just, et Sa julgedki vaadata publikule silma ja võttagi kontakti – see on hästi hea tunne. Mina usun küll, et mida rutem kokkupuude publikuga tuleb, seda parem. Aga see igaühele ei sobi.

Kuidas Sa üldse jõudsid selleni, et tahad saada näitlejaks?

-       *   Tegelikult mina ei ole selline, kes lapsepõlvest peale tahtis saada näitlejaks. Mina tahtsin saada tantsijaks. Tantsuõpetajaks. Ja niimoodi ma ka Viljandisse tulin. Aga siis juhtus väike vigastus ja ma võtsin aasta aega akadeemilist ja läksin Austraaliasse reisima. Kui ma tagasi tulin, siis otsustasin seda, et tantsijat minust ei saa enam.

Kas selle vigastuse pärast siis või?

-     *     No ta pani mind mõtlema küll. See oli selline põlvevigastus, mis kooliajal juhtus. Ma küll ravisin seda, aga kuu aja pärast ma vigastasin uuesti ja siis ma olin jälle kuu aega koolist eemal. Läksin tagasi ja vigastasin uuesti ja siis ma võtsingi akadeemilise, sest ma tahtsin natukene järgi mõelda. See lõi rööpast välja. Kui ma reisimas olin, siis ma sain aru, et ma tahan küll tantsijaks saada, aga see võib ka minu hobiks jääda. Ma sain ka aru, et mu väga suur soov on kuidagi noortega töötada ja sealt ka see vahetus - läksin huvijuht ja loovtegevuse eriala õppima, kui ma tagasi tulin. Kuna mul oli võimalik mingid ained üle kanda tantsuajast, siis mul tekkis hästi palju vaba aega ja liitusin ühe harrastusteatri trupiga ning sattusin jälle lavale. Üle pika aja siis ka teksti andma. Tantsinud ma olin laval küll. Kui ma lõputööd kirjutasin „Minu elu kunstis“, siis lugesin oma päevikuid ja sealt tuli ka see välja, kuidas ma olin Tartu Vanemuise väikses majas laval ja ma sain aru, et tegelikult minu koht on siin - ma tahan olla laval! Teadsin, et suvel on tulemas „teatrikunsti“-katsed ja otsustasin, et ma pean ikka proovima, et saada teada, nagu Kalju (Komissarov) ikka ütles, et kas minus on see mingi säde olemas või see „miski“. See oli puhtalt ka huvi pärast – kripeldus oli sees, et ma pean. Kõik rääkisid nendest katsetest, nagu mingist müstilisest kogemusest – 4 päeva ja Sa põhimõtteliselt ei maga, pead tegema etüüde ja kõike sihukest asja. Mõtlesin, et tahan teada saada, et kas ongi tõesti selline. Tulingi katsetele ja esimest päevast sain edasi. Siis mõtlesin, et oh, väga lahe. Siis ma läksin järgmisel päeval, okei, et kui ma nüüd edasi ei saa, siis ma võin vähemalt uhke olla. Kui ma kolmandasse päeva olin jõudnud, siis ma mõtlesin, et kui ma juba nii kaugele olin jõudnud, siis ma tahan juba sisse ka saada. Ja nii kuidagi valisingi selle tee. Kuigi ma olin ka väga rahul huvijuhi eriala peal. Millegipärast jah, otsustasin siis riskida näitlejaks hakata.

Milline oli vanemate reaktsioon kui Sa ütlesid, et plaanid minna teatrisse tööle?

-      *    Kui ma väike olin, pani ema mind peotantsu õppima. Tol hetkel ma tahtsin kõike muud teha kui tantsida, aga ta ikkagi sundis mind. Ja ma olen väga tänulik, et ta sundis. Nüüd mul küll enam isa ei ole, aga isa oli ka väga uhke kui ma tantsisin ja laval olin. Ütlesin küll emale, et ma lähen proovima, aga ega ma talle rohkem midagi ei maininud. Ja siis kui sisse sain, siis ma helistasin talle, et kuule nüüd ma vahetan uuesti eriala, et nüüd lähen hoopis näitlejaks õppima. Mu ema on mind alati hästi toetanud.

Kas ta käib Su kõiki töid ka vaatamas?

-     *     Ma olen ikka kutsunud, aga novot mu ema elab Saaremaal. Nüüd ta käis viimast „Thijl“-i etendust vaatamas. Ja ta oli jälle väga õnnelik. Kui ma kuskil lehes või telekas olen, siis ta ikka ütleb kui uhke ta on.

Aga närvi ei lähe, et poeg on teiste silme all?

-    *      Ei lähe, ei lähe. Ta ütleb kogu aeg, et ma olen õiges kohas. Et ma peangi olema laval. Noh... nagu emad ikka toetavad.

Diplom on ju ainult paber, aga millist kuupäeva Sa oma näitlejakarjääri alguseks pead?

-    *      Oi, mina ei pea ennast veel näitlejaks. Kohe kindlasti mitte.

Ohoh?

-   *       Ma arvan, et ma alles nüüd saan aru, mis see eriala üldse on. Ma arvan, et ma olen alles alguses. Ikka täitsa-täitsa alguses. Ma olen noor ja roheline alles. Need esimesed 2 aastat kui oli tihe eriala õppimine, siis Sa ahmisid seda kõike sisse. On jah nii, et kui Sa juba kooli sisse saad, siis on juba kuidagi hea öelda, et „ma olen nüüd näitleja“, aga kaugel sellest. Ma mäletan, et kui mul oli selline aine nagu Ametipärimus, milles me pidime tegema intervjuu inimesega enda valdkonnast. Mina tegin Piret Rauk’iga. Tema ütles ka väga hästi, et kui lõpetas kooli ära, töötas juba teatris, kui alles hakkas mõistma, et mis amet see tegelikult on. Ma olen selline algaja näitleja või mitte „algav näitleja“, aga „õppiv näitleja“.

Millise rolli eest oled siiani saanud kõige rohkem kiita ja kas see on ka kõige südamelähedasem Su senistest töödest?

-   *       Kiita... ma ei tea, mul ei tulegi praegu ühtki sellist rolli meelde, mille eest ma niiväga kiita oleksin saanud.

Minule väga meeldis see „Thijl Ulenspiegel“-i munga roll...

-   *       (naerab) Südamelähedasem... No kõige südamelähedasem roll on võib-olla see minu monolavastus. Mis oli üks (kooli)ülesanne, mis me pidime tegema. See oli kolmandal aastal ja ma mängisin seda küll ainult ühe korra. Mis mul südame väga soojaks tegi oli see kui palju inimesi seda lõpuks vaatama tuli. Ma olin kutsunud ja arvestanud, et no 50 inimest võib-olla äkki tuleb... aga tuli tunduvalt üle 100 inimese kohale. Suurem osa muidugi sõbrad, sest kui oled Viljandis nii kaua olnud, siis see jutt läheb liikvele. Aga just see temaatika, millest ma tegin - tegin raamatust, mille pealkiri on „Üksindusse“ ja see räägib ühest poisist, kes läheb reisima, et leida seda tõelist ennast. Ja niiöelda - õnne. See raamat oli tegelikult see põhjus, mis mind saatis Austraaliasse. Siis ma tundsin, et tahan nagu tagasi teha või siis austust avaldada sellele raamatule. Ja siis ma tegin sellest selle monotüki. See võib-olla, on minu jaoks see kõige südamelähedasem roll olnud. Ta võib-olla ei õnnestunud kõige paremini, aga minu jaoks oli see protsess, kus Sa pead ise tegema, ise ennast lavastama ja ise paned meeskonna kokku - kes teeb sulle muusikalise kujunduse ja kes paneb sulle valgust ja kus ma seda teen ja kogu see protsess kuidas tervikut luua. See oli väga-väga nauditav. Osadele inimestele see väga meeldis ka, niiet tegelikult vist oli hästi.

Kas Sa seda filmi ka oled näinud?

-     *     Jah.

Ja nüüd siis Anthony Burgessi „Kellavärgiga apelsin“ peaosa Rakvere Teatri suvelavastuses... Teete seda TÜVKA 11.lennu kursakaaslastega koos. Kas rollilahendus tuli kohe alguses kergelt või on see küpsenud millekski muuks tegemise käigus?

-  *        Ma ütlen väga ausalt, et ma ei tea, kas ma olen veel seda tabanud. Sest see on tõesti väga raske materjal. Kunagi nägin seda filmi ja film on tõesti geniaalne. Aga see oli õnneks väga mitu aastat tagasi ja ma ei ole nüüd enam üle vaadanud ja lavastaja Ringo (Ramul) ka ei ole seda filmi vaadanud. Otsutasime mitte vaadata, muidu hakkame midagi kopeerima või leiame sealt mingitele asjadele lahenduse. Aga ei taha... tahaksime leida oma lähenemise sellele. Ja kuidagi üldse selle materjaliga töötamine - vägivalla teema on selle koha pealt raske, et tabada ära... või vähemalt minule meeldib, kui ma neid rolle loon praegu või olen mänginud, siis mulle meeldib mõelda seda, et see keda ma mängin, olgu ta siis vaataja silmis halb või olgu ta mõrvar või positiivne tegelane, siis kui mina teda mängin, siis minu jaoks on ta alati kõige õiglasem tegelane. Sest...

... see oledki sellel hetkel Sina?

-  *        ...ma kuidagi nii hakkan teda mõistma paremini. Ja nüüd Alexi puhul on ka see kui me oleme neid proove teinud, siis mingitel hetkedel tõesti teeme ühe stseeni ära ja siis Ringo ütleb: „Stop!“ ja siis ma tõesti korra jään seisma ja mõtlema ja tahad ju siis kohe selle korraks maha raputada, selle tunde või selle... vahest tahab tulla peale ikkagi see, et „rõve tegemine“, aga siis mingil hetkel saad aru sellest loost sügavamalt, et tegelikult ta ju ei ole halb. See ümbrus on veel halvem, kus ta peab olema. See on tegelikult selline... valus materjal...

Kas on kuidagi teistmoodi kui oma kursakaaslane lavastab? Võrreldes näiteks Saaremäega, kes tegi „Thijl“-i?

-  *        Ikka on. Ikka on teistmoodi.

Saab ise rohkem kaasarääkida või mismoodi teistmoodi?

-     *     No muidugi need stiilid on hästi erinevad. Isegi meie kursusel õppivad lavastajad – nad on hästi erinevate lähenemistega. Mitte selles, et Üllar on juba pikaajaline lavastaja ja töötab teatris ja Ringo on veel alles noor ja õppiv lavastaja... asi vist polegi niiväga selles, vaid ma olen Ringoga koos kasvand ja rohkem koos läbi elanud ja proovides on ka see mõistmine parem üksteise suhtes. Kuidagi mingis mõttes kergem on arutleda. Kui kuidagi lähebki mingil hetkel tulisemaks, siis see on ka proovi sisene asi, see pole midagi isiklikku, vaid see ongi lihtsalt selline, et julged kuidagi avatum olla vist...

Mille kohta lavastaja Sulle kõige rohkem märkuseid teeb?

-    *      Ringo?

Jah.

-   *       (naerab laginal) Et ma „kannatan“ liiga palju.

Kannatad...?

-    *      Lavapeal, et ma näitlen kannatamist. See on minu väga suur probleem. Just see „läbielamine“... ta nimetab seda „kannatamiseks“. Mulle endale meeldib ka seda nimetada kannatamiseks.

Kes selle materjali üldse leidis ja valis?

-   *       Ringo ikka ise valis. Ma isegi mäletan, see oli vist esimesel või teisel aastal, kui me Ringoga rääkisime ja kuidagi jõudsime selle materjalini, siis ta mainis, et ta nii väga tahaks seda lavastada. Siis ma vist isegi ütlesin talle ka, et „Muidugi lavasta ära. Kooliajal ju kihvt, saad katsetada ja ära teha“. Aga siis tollel hetkel ta seda väga ei uskunud, et ta selle ära teeb.

Sina olid tema esimene valik sellesse Alex-i rolli?

-    *      Vot seda ma ei tea. Ma ei usu. Me saime need rollid teada alles esimesel lugemisel. Kes mängib keda. Ta ikka mõtles vist pingsalt, keda-mis rollidesse panna.

Kui Sa seda Alexit peaksid lahtimõtestama, siis mis on temas head, mis halba?

-    *      Minu jaoks on Alex väga tark tüüp. Ta on väga ilusa ilu-tundega. See kuidas ta armastab ilu, kuidas ta armastab muusikat ja kuidas ta tegelikult oskab väga ilusasti maailma näha või seda sõnastada – ta on väga poeetiline tüüp. Aga see maailm kus ta elab on ta muutnud selliseks, nagu selles loos ta on. Minu jaoks on Alex... ühes proovis me jõudsime ka selleni, et Alex on natuke oma ajast ees. See keskkond kus ta elab, on tema jaoks liiga igav. Ja sellepärast ta ongi selline. Miks ta on läinud selle vägivaldsuse teed – ta tahab kogeda midagi siirast... Siiras on halb sõna... Midagi sellist, mida seal maailmas ei ole ja mida ta saabki ainult läbi inimeste kannatuste. See kuidagi pakub talle rahuldust. Seda vist ei tohi öelda, et see on positiivne joon tema puhul, aga minu jaoks on. Lihtsalt, et see keskkond kus ta elab - ta ei sobi sinna. Ta on liiga tark selle keskkonna jaoks. Aga negatiivne – mis temas halb on? Võib-olla, et ta on liiga naiivne, ta on liiga enesekindel ja ta usaldab vist liiga pimesi.

See naiivsus ja pimesi usaldamine vist käivad käsi-käes ka?

-    *      Tegelikult küll.

Kui Sind päriselt pandaks vanglasse, mis Sa arvad, kuidas Sa seal hakkama saaksid? Laseksid enda peal katsetusi teha, et sealt kiiremini pääseda?

-    *      (muigab) Ma ei usu... ma ei laseks enda peal katsetusi teha... Ma arvan, et kui ma oleks vanglas, ma oleksin vaikselt omaette ja teeks aja ära ja teeks kõik niimoodi, et ma ei satuks mingitesse lisaprobleemidesse. Muidugi ma loodan, et ma sinna ei satu... (naerab)

Tunned Sa, et Sinus endas on mingid kurjad küljed peidus?

-     *     Mingit tumedust kindlasti on, aga ma ei tea, kas ma saan seda kurjuseks nimetada. Sest ma ei naudi vägivalda. Seda kindlasti mitte. Mulle ei meeldi relvad ja relva kätte võtta.. see on küll üks asi, mis ei sobi minuga. Ma usun ikkagi seda inimheadust natuke rohkem... aga tumedaid pooli on kindlasti peidus. Ma pole lihtsalt neid veel näinud nii selgelt.

See mängukoht on ka üsna ebatavaline (Nortsu angaar Rakveres)?

-    *      On... aga see on minu meelest täpselt see õige. See tabab seda õhustikku väga hästi. Ega seda tükki väga ei saakski mängida teatrimajas. Seal on vaja natuke teistsugust keskkonda, et see looks mingi teistsuguse õhustiku, mingi teistsuguse maailma vaatajatele. See toetab ikka väga palju.

Tead Sa juba praegu, mis tööd Sind ootavad pärast „apelsini“?

Homme intervjuu 2.osa....

Intervjuu Raivo E.Tamm'ega - 2.osa

Jätkame siit kus eile pooleli jäi...

Kas on endiselt mingitpidi teistmoodi tunne ka, kui mängid mõne oma lavakaaegse kursakaaslasega või on praeguseks juba nii palju vett ookeani voolanud, et kõikide heade kolleegidega, kellega kunagi koos oled mänginud on samamoodi nostalgiline või armas uuesti koos mängida?

• Eks ikka ole… näinud seda kõike... seda sündi ja esimesi hetki... teiste omasid... ja tead ja mäletad ja midagi tuleb meelde ja midagi on muutunud ja midagi ei ole muutunud ja eks ikka ole teistmoodi. Mul suvel on ees ootamas koostöö Rain Simmuliga.. mind kutsuti sinna “Julie ja tähed” Kristjan Sarve asemele. Ja praegu on see “Papad mammad”. Piret Kaldaga oleme seal koos. Ja tegelikult ma tunnen, et ma väga tahaks Toomperega midagi koos teha. Ma olen tema lavastustes paar korda teinud. Üks oli see Mrožeki “Suvepäev” ja Ulmani “Kajakamägi” Draamas ja Ugalas “Sada aastat…”. Ma vaatasin seda, mis ta oma juubeliks tegi, seda… seda Võigemastiga...

“Pangalaen”?

• Pangalaen jah… ma vaatasin, et Toompere, et kuradi kõva vend. Et see roll, mis ta seal teeb, et see teksti maht, mis seal on... Me käisime vaatmas, see oli selline kinnine etendus juubeli puhul, et ma olin täitsa vapustatud. Sellepealt ma ka mõtlesin, et tahaks temaga isegi sellist kahemehe-tükki teha. Ma isegi viskasin selle ka välja, aga see vist kuidagi ei jõudnud kuhugile see mõte, et võiks äkki teha uuesti selle Mrožeki “Immigrandid”. Mida kunagi mängisid Lutsepp ja Roman Baskin. Mõtlesin, et äkki… See oli siis Vanalinnastuudio all. Ma väga hästi ei mäleta seda materjali, aga mõtlesin, et äkki praegu siis selle suure pagulaste laine sees, et äkki oleks hea sihukest etendust teha. Et äkki Toomperega koos mängida seda. Aga see oli praegu vist selline hetkeline uitmõte...

Sa mainisid seda Matthew McConaughy’t ja selliseid suuri muutusi, mis ta on endaga teinud, et võtnud kaalust alla ja mänginud igasuguseid rolle. Kas Sul on endal ka midagi sellist drastilist vaja olnud rolli jaoks teha. Kas siis välimuses muuta midagi või iseennast sundida täiesti teistsuguseks?

• Ei ole. Aga mu kehakaal on elu jooksul mänginud üpris palju Ma olen vahepeal natuke tüsedam, siis ma olen jälle mingil hetkel ennast mingil põhjusel kätte võtnud. Mis ma olen mõelnud, et no nüüd ma nagu näen natuke sportlikum välja, aga see mu töös küll ei kajastu. Ei hakka mingeid hoopis paremaid rolle tulema või hoopis teistsuguseid rolle. Nüüd ma tegin ju veel selles “Kõntsa” prooviperioodis kaasa, aga siis ma jäin haigeks. Ma olen väga kerge külmetaja ja esimest korda kui see Kõnts sinna maha pandi proovis - ma jäingi haigeks. Ma olin ikka nädal aega haige ja siis kui ma tagasi tulin, siis nad olid hoopis teise suunda läinud ja oli hoopis teine asi ja siis otsustati, et neil ei ole nagu mõtet mind seal enam piinata… Millest on tegelikult natuke kahju ka… aga ju ta siis… ma ei tea… Lõppkokkuvõttes jah, tuli ta natuke teistsugune tükk kui alguses… meil oli materjal, mille põhjal me üritasime seda teha. Ja siis seal oli Jüri Nael ja mingid tantsuharjutused ja värgid... siis ma küll tundsin... see oli just see periood, et ma oli füüsiliselt nii vormist väljas, et mul oli raske kõike seda seal teha. Ma arvan, et kui ma praegu läheks, oleks hoopis midagi muud. Ma suudaks neid tantsusamme seal palju paremini hüpata ja karata. Seal ma tundsin küll, et ma ei jaksa ja mul oli raske.

Kas on olemas selline exceli fail ka, kuhu kirjutad üles rollid ja ka need tööd, mis Sul pooleli jäävad?

• Ei excelit ei ole. Mul on ikka vanakooli pastakas ja kaustik. Ja mul on kõik kirjas küll jah.

Vanakooli-mehena või mitte, aga miks Sul Facebooki pole?

• Ei tea.

Kas Sul libakontot ka pole ja naise oma ka ei kasuta?

• Ütleme, midagi ma olen kuskil tahtnud vaadata, näiteks telefonis... Ja vahest midagi nagu annab vaadata ja siis ma vaatan. Aga tihtipeale tuleb see kiri ette, et sa pead sisse logima, siis ma lõpetan selle asja ära. Kuskile logima ma siin küll ei hakka. Ma ei tea, ma ei oska öelda, sest näiteks mingi asja ma olen teinud. See on Stage32, see näitlejate oma. Sellele tuli mul mingi pakkumine Seenelkäigu ajal, kui ma käisin hästi palju festivalidel. Ja siis nad ise kuidagi leidsid mu üles ja kusagil listis ma olin sees. Siis ma tegin selle. Aga ma näen, et see on nii Ameerika ja Kanada keskne - nende mingid üritused, nende mingid asjad, nende mingid koolitused - no mis ma neist uurin ja loen. Ja mul on see Facebook ka kuidagi niimoodi… Mul abikaasa vaatab seda, aga ta on ka selline passiivne, et ta ei pane sinna toidupilte ja lapsepilte. Aga ta vaatab mis teised on pannud, aga ka mitte teiste laste- ja toidupilte, vaid mingeid lahedaid asju youtube’ist...

Ja siis näitab Sulle ka?

• Ja. Kes kuskil jube kihvtilt tantsib või kes kuskil jube kihvtilt laulab või… sihukseid asju ma küll vaatan. Aga ma ei ole nii kaugele jõudnud, et see mind nii palju mõjutaks, et ma nüüd tunnen, et ma pean ka nüüd endale selle keskkonna looma. Ei tunne nagu mitte mingit vajadust.

Rääkisime sellest esimesest rollist, aga kas Sulle meenub mõni roll, mida nüüd tagantjärgi mõtled, et kui oleks oma praeguste kogemustega seda võimalik teha, siis teeksid seda hoopis paremini või hoopis teisiti?

• Ma ikka tahan kogu aeg edasi minna. Ma olen oma loomu poolest vist selline, et ka näiteks reisimise suhtes kui on kuskil käidud ja vahest on peres tulnud jutuks, et äkki läheks uuesti sinna, siis mul on selline tunne, et ei… Seal võis olla väga tore, aga ma tahan järgmine kord kuhugile mujale. Ma arvan, et nende rollidega on ka niimoodi, et need mis on tehtud, need on tehtud, ei ma tahaks enam midagi uuesti mängida. Kogu aeg tahaks jälle midagi ikka uut teha.

Kas Sul on näitlemises veel midagi sellist, mida Sul oleks õppida?

• See mulle väga meeldib ja see on minu hirmus soov, et tuua sellist filmilikku stiili teatrilavale. Nappi stiili. Aga ma kardan, et ma ikkagi ise ka ei suuda seda lõpuni välja kannatada. Ma lähen ikkagi seda libedat teed, et olen liiga teatraalne. Äkki… ma ei tea… Ka filmis ma mõtlen, et võiks olla veel napim ja veel rohkem kivinägu.

Vähemaga anda rohkem edasi?

• Jaa, jaa. Teatraalsust vähemaks võtta. Võib-olla võib ka rahul olla, aga äkki võiks veel selles suhtes kaugemale jõuda. Julgem olla! Ikkagi näitlejal tekib see hirm, et äkki muidu ei saada aru või äkki ei panda tähele või ikka on vaja “näidata” midagi. Suudaks olla nii rahul ja nii relaxed, et ei kuku näitama, vaid oledki lihtsalt. Mulle nii hirmsasti meeldis see - üks parimaid komplimente, mis kadunud Jaan Ruus mulle ütles, et ta oli nii vaimustatud Seenelkäigu -filmist ja siis Pöffil, pärast peol tuli minu juurde ja võttis mul kõvasti käevarrest kinni ja pigistas ja ütles “kõige kohta on midagi öeldud, et see on Eesti see ja see on Eesti see - meie näitlejad. Aga ma olen kogu aeg mõelnud, et Eesti Jean Gabin’i pole olemas. Nüüd ma ütlen, et on. Seenelkäigu filmis. Ja mul on selline tunne, et kunagi noored režissöörid hakkavad Sind niimoodi kasutama, et toimub mingi tegevus, aga sina istud kuskil nurgas ja ei tee mitte midagi. Istud ja oled lihtsalt. Ja ongi nii, sina oled Eesti Jean Gabin.”

Aga see on ikkagi selline oskus, mis tulebki tegelikult või selleni jõutakse alles tüki aja pärast…

• Küllap vist.

Sest kui võtta noori näitlejaid, siis nendel on hirmus tahe teha ja näidata end… Aga see tegemistahe paneb neil jällegi silmad omamoodi särama ja paneb neid jälgima… aga just see teine pool, et jõuda just selle “olemiseni”…

• Mina mäletan, et üks minu esimesi filmirolle oli Toomas Hussari režissöörikäe all “Mis juhtus, Waldemar?” (1990). Filmiandmebaasis tituleeritud kui tugengifilm. Ma ei mäleta seda nime, aga keegi, kes lõpetas GIK-i, oli operaator. Ja Hussar oli režissööriks võetud ja siis seal mängisin mina, Mati Klooren ja Emil Rutiku. Ja ma olin mingi põetaja. See on Edgar Allan Poe novelli järgi. Ja ma mäletan, et filmivõtted olid nii lahedad. Seal Raekoja platsis, mingis vanas majas tegime ja mitu päeva filmisime. Mulle hirmsasti meeldib filmis olla… küllap kõigil näitlejatel. Ja pärast kunagi hiljem-hiljem kui ma nägin seda... Ma sain täieliku šoki. Mida ma seal teen, seal ekraanil (Raivo energiliselt raputab oma pead ja liigutab nägu) Mingi sihuke asi. Ma vaatasin ja olin täiesti šokis. Mõtlesin, et mis toimub? Vat see ongi see, et vasikas lasti esimesel aprillil välja esimest korda aedikust ja pani nii, et ei jõua järgi. Seal ma arvan ka, et saad sinna kaamera ette ja ei tea mis kõik ära teeks. Ma arvan, et tookord Hussar, kes oli äsja lavakast välja heidetud ja noor mees, ei olnud ka temast sel hetkel seal minu ohjajat nii palju, et oleks öelnud, et kuule, võta maha-võta maha…

Filmitegemisel Sind need ootepausid ei häiri?

• Ikka häirivad, see on raske, see on raske jah. Ütleme, et teleseriaalide puhul ka. “Papad Mammad” on üsna filmilik, see kuidas me seda üles võtame, ongi nagu filmivõtted. Aga need päevad on sellised 10-12 tunnised, vahest isegi 14 tunnised. Me oleme seal neljakesi, aga igas stseenis ei ole. Ja seal on ka vahest niimoodi, et tund aega on vahepeal pausi. Puhka… no Sa ei puhka. Seal maamajas on ka isegi voodi. No Sa ei suuda tund aega magada vahepeal. Ikkagi mõtled järgmist asja juba ja tegelikult ka see vahepeal tund tegevusetust väsitab. Isegi kui Sa õpid tekste. See ka väsitab. Vahepeal ongi juba selline tunne, et siis kütaks juba kogu aeg. Pole vaja sihukesi auke sinna sisse.

Motivatsioon on näitleja ametis sama tähtis kui mistahes teises ametis. Mis on Sinu hetke suurim motivaator? Mis paneb mängima üha uuesti ja uuesti?

• Nii nagu meil koolis seda räägiti, pidime päevikut pidama - Näitlejapäevikut.. Jälgida inimesi...

See on nii põnev! Tahaks nii kõikide näitlejate päevikuid lugeda…

• Eks ta tuleb sealt Stanislavskist alates, nii nad on kõik rääkinud. Panso on niimoodi õpetanud ja Komissarov meile. Jälgida inimesi, jälgida, jälgida, jälgida, kogu aeg. Ja mulle seda hirmsasti meeldib ka teha. Ma kogu aeg vaatan, ükskõik kus ma olen. Ja nii nagu Panso õpetas, et näitleja peab käima igal pool - peab sõitma trollibussiga, peab sõitma elektrirongiga, peab sõitma lennukiga, peab käima kinos, peab käima teatris, peab käima restoranis, peab käima Balti Jaama õllekas… et näha inimesi. Ja mina teen ka seda. See on üks minu hobisid. Ma jälgin inimesi ja ma selle kõik siia kuhugi endale talletan. Nagu käsn, imen seda kõike endasse. Inimeste reaktsioone või ka seda kui inimene üldse ei reageeri. See on võib-olla veel huvitavam. Midagi juhtub ja inimene üldse ei reageeri. Vaatad, et miks ta ei reageeri. Kummaline.

See räägib võib-olla rohkemgi…

• Ja seda kõike ma tahan... tekib kohe kibelus, et kus ma võin seda kohe kõike omalt poolt siis edasi anda ja välja näidata, ehk siis tagasi tuua inimesteni. Ja ütleme teatris ka, etendustel... kui ma ikkagi kuulen reaktsiooni saalist ja naeru. Ma arvan, et inimesed siis tunnevad ära selle ja on nemadki midagi sellist näinud ja need kummalised kohandumised ja ütleme, et kõik on õige ja sealt tuleb see rahva heakskiit ja reaktsioon ja see ongi see suurim tasu ja rõõm selle eest.

See teatritöö ise oma loomult on juba selline, et ikkagi mängitakse ühte asja õhtust õhtusse. Kuidas seda rolli värskena hoida. Mis käivitab jälle ja jälle tegemaks seda sama ägedalt kui eelmine õhtu?

• Püüad rahva pealt saavutada sama õhustiku, mis oli eelmine kord. Ja kui oli hea etendus, siis püüad seda uuesti taastada. Ega see igakord ei õnnestu. See ongi selline õnnemäng. Publikud on nii erinevad. Vahest mängid iga õhtu järjest ja iga õhtu on nii erinev. Vahest on sihuke tunne, et kas ma täna siis nii sitasti mängisin, et kohe mingisugust reaktsiooni ei tule. Näitlejad omavahel arutavad ka - mis täna on, et kas kohe mitte midagi ei saada aru või… pärast on jube võimas aplaus… ei saa aru...

Partnerid ka käivitavad?

• Muidugi

Milline on hea partner?

• Oleneb olukorrast, aga ma arvan, et võib-olla selline isetu, kes ei püüa ennast esile pressida.

Kas on selliseid?

• No Aarne Üksküla oli selline. See oli täpselt selline tunne, et ta paneb kühvli alla ja tõstab nagu sind esile. See oli selline vapustav kogemus - temaga koos mängida. Ma sain temaga 5 aastat Vanalinnastuudios erinevates etendustes koos olla. See oli nagu õppetunnid iga etendus. Ja samas, ega ta ise sellepärast kuhugi varju ei jäänud. Seda ei ole, et umbes inimesed pärast küsivad, et “Aarne Üksküla, ta mängis seal või?” Keegi ei küsi nii. Kõik mäletavad Aarne Ükskülat väga hästi. Väga lahe, et näitlejana serveerid oma partnerit, aga ise ei kaota sellega mitte midagi. Selline julge maneer.

Kas on mõned sellised endised Eesti näitlejad, kellega Sa tahaksid koos mängida?

• Eks ikka, ma arvan, et kõik need vanad korüfeed - Jüri Järvetid ja kõik kelle kohta nüüd tagantjärgi vaadatakse, et nad olid ikka tõelised ässad. Aga kui me nüüd hiljuti tegime seda Gurmee-teatrit, siis küsiti minu käest - kellega üle maailma, et ta ei pruugi enam siin elavate kirjaski olla, et kellega Sa tahaksid õhtustada? Ja siis ma ütlesin, et Leonhard Mezin. Sest tema on minu äi, aga ma ei ole teda näinud oma elus kordagi...ihusilmas. Ja mu abikaasa arvab, et mina oleksin Leonhard Merzinile väga meeldinud. Ta oli väga eestimeelne, tema tahtis väga, et Helenast saaks sõjaväelendur. Millegipärast tal oli nihuke soov. No mina olen lendur. Mul on lenduri paberid ja ma olen ohvitser ja ka ”eesti mees”. Viimasel ajal oleme saanud palju näha vene filme, kus Merzin mängib ja ta oli ikka võimas. Temaga tahaks ka filmis koos mängida kui see oleks võimalik. See oleks võimas. Meil on üks selline tore tutvus - Hussari kursavend - Paul Kuldkepp, kes õppis ka lavakas, aga visati sealt välja. Need kõik pudenesid seal minema. Meie nooremalt kursuselt, lõpuks ei jäänud ju sinna kedagi praktiliselt - Rosberg ja Tätte ja Matvere ja… A tema oli ka seal, aga siis läks ta sinna Ameerikasse ära. Ja nüüd ta ongi Ameerikas, praegu töötab ÜRO juures, aga varem ta oli selle Gussinski telekanalis. Peakontor oli New Yorgis ja tema töö oli monteerida kokku saateid- ja filme tutvustavaid treilereid ja siis ta neid seal järjest monteeris ja nüüd peale seda… eriti viimastel aastatel oleme hakanud hästi tihedalt suhtlema… kooliajal isegi mitte, aga nüüd me oleme nii suurteks sõpradeks saanud. Ja peale seda kui ma hakkasin Helenaga koos elama, siis ta on nii palju leidnud mingeid filme, millest ta ka ise kunagi polnud kuulnud ja kus näeb Merzinit. Ja siis ta võttis neid plaate ja saatis meile ja me oleme saanud ka vaadata, millest ka Helenal polnud aimugi, kus noor Merzin mängib mingis Vene vanas Mosfilmis.

Millist filmi ja millist teatrit Sa viimati vaatasid?

• Teater oli see viimane, kuhu kutsuti - NOs, see Lauri Lagle lavastus.

(Ettekandja tuleb meie laua juurde ja teatab, et nad kohe sulgevad kohviku ja minul tekib paanika, sest nii palju tahaks veel küsida ja teada saada…)

Kas Sul on oma lemmik telesari, mida jälgid iga nädal?

• Sai natuke vaadatud seda Kaardimaja ja see sama McConaughey mängis uurijat - True detective’is. See oli lahe. See meeldis. Ja esimene Riigimeeste hooaeg meeldis mulle ka väga. Mulle hirmsasti meeldis kuidas Teplenkov mängis. See oli ka midagi sellist hästi filmilikku ja hästi lahe oli. Ja mulle hirmsasti meeldis Külliki Saldre seal. Aga teine hooaeg, seda kui ma vaatasin, siis tundsin, et enam ei taha. Aga see esimene hooaeg oli väga lahe!

-------------------

Kui nüüd teatriteemadest natuke kaugemale liikuda, siis millised päevapoliitilised teemad Sind hetkel kõige rohkem kõnetavad? Kas Sul on väljakujunenud kindel arvamus Rail Baltica, metsade lageraite või pagulasteemade kohta?

• Rail Baltica kohta mitte. Ma pole süvenenud. Pagulaste kohta - see oli vahepeal nii üle paisutatud, mulle tundus. Tegelikult nagu pole ju nii väga siia Eestisse neid tulnud ja see ka ei… Aga see metsade raie, see on küll. Ütleme, et ma olen siin palju autoga ringi sõitnud ja nüüd ka jalgrattaga ringi sõitnud. Piisab isegi jalgrattaga sõitmisest, et jällejälle vaatad kuidas tee ääred on tühjaks raiutud. See on midagi nii ehmatavat ja nii ootamatut. Ma ju tean, et mets väga ruttu tagasi ei kasva, see võtab ikka väga palju aega… sihukest asja ma ei osanud oodata… Metsaveoautod on kogu aeg siin ringi kihutanud ju, juba tükk aega tagasi kui oli see hirmus õnnetus Pala koolibussiga. Aga see mis nüüd järsku toimuma on hakanud, et see nii massiliseks läheb....

Kas Sulle meeldib vaielda nende teemade üle?

• Pigem mitte.

Ja kuidas Su treeningud lähevad?

• Nooo, koormused kasvavad kogu aeg. Ja seda nüüd küll ei saa öelda, et kerge oleks. Kerge mul ei ole.

Treeneri ettemääratud kava täidad?

• Teen kõik ära. Jaa.

Jooksed ka ettemääratud pulsiga nii kiiresti ja nii kauge kui vaja?

• See on eriti raske, sest mul on ülesanne hästi madala pulsiga joosta ja see tundub veel raskem kui kiiresti joosta. Seda pulssi madalal hoida on maru keeruline. Pulss tahab väga kõrgeks minna, aga ma pean väga aeglaselt jooksma.

Kas Sul on seal Ironmanil eesmärk lihtsalt läbida või on juba oma peas tekkinud ka mingi ajaline eesmärk?

• Ei, ei. Nii nagu Ain-Alar (Juhanson) selle ka alguses välja ütles - minu läbimisaeg jääb ilmselt 7-8 tunni kanti. Ju ta siis nii on kui mitte veel rohkem. Aga tore on kui võib-olla peab kohtunike meeskondi vahepeal vahetama ja tore on kui nad mu ikka ära ootavad ja varem kinni ei pane. Aga ma olen rõõmus selle üle, et olen nii palju kuulnud, et ma olen niivõrd suureks eeskujuks väga paljudele inimestele.

Mis siin salata, mina mõtlesin ka, et kuigi ma pole üldse triatloni kunagi teinud, aga kui Raivo juba läheb, et võib-olla peaks ka proovima…

• Ma olen ka väga palju kuulnud... mitte, et nüüd keegi hakkab kohe triatloni tegema, aga lihtsalt inimesed on hakanud trenni tegema. Ja kui minu tiitel on “Hea eeskuju persoon”, siis ma arvan...

Väga hästi töötab! Eriti selliste minuvanuste meeste koha pealt.

• No naiste ka… Enne välist jalgratta-hooaega ma käisin Hiltoni Spas ja seal töötavad sellised noored ilusad neiukesed. Ja siis, iga kord kui ma läksin kapivõtit võtma, siis ikka (kõrgendatud häälega) “Teie olete meie suur eeskuju”... Niiet ma olen ka 25-aastaste neidude suur eeskuju (naerab)... ja mitte ainult õllekõhuga meeste eeskuju. See oli nagu eriti üllatav...

Öeldakse, et Sa olevat Eesti kõige hõivatum näitleja. Kui kaugele kalendris Sul on juba märge sees, et kusagil on vaja mängida?

• Ei, kalender ei ole väga täis. Järgmise kevadeni enam-vähem on etendusi teada. Aga eks neid tuleb kindlasti juurde. Mitte väga pikalt.

Kui keegi mängiks Raivo E.Tamme eluloost tehtavas filmis praegustest näitlejatest Sind, siis kes see oleks?

• No kellele ma sellist nuhtlust ikka määraksin… ega seda lihtne ei ole teha, sellepärast, et ma ise ju ei arva, et minus midagi nii erilist oleks. Ma olen näinud kui meil kooliajal kui me pidime kursusekaaslaseid järgi tegema, siis (Andres) Dvinjaninov läks lavale ja (räägib Dvinjaninovi häälega midagi arusaamatut) keegi ei saanud aru, et keda ta teeb. Mina ei saanud aru. Pärast ütles, et tema tegi Raivo Tamme järgi . Siis ma mõtlesin, et mis?? Mul on selline tunne, et mind ei ole sugugi lihtne järgi teha. Mul on sihuke tunne, et minus ei ole midagi erilist, millest kinni võtta, mida järgi teha. Arvan, et ega see ei ole näitleja jaoks lihtne ülesanne, hakata mind mängima. Aga see, mismoodi ma kodus näen, kuidas Helena mind järgi teeb… Ma niimoodi naeran! Igakord pühin pisaraid. See kuidas ta oskab mind järgi teha, see on midagi nii vaimustavat, et ma arvan, et...

Helena olekski kõige õigem…

• Helena oleks. Nii nagu ta Lumekuningannas lõigati kiilakaks, lõigatagu talle nüüd Raivo E.Tamme soeng. Ta saaks sellega väga hästi hakkama.

Ja viimane küsimus, olgu see “klassikaline”... Kus ja kes on Raivo E.Tamm 10 aasta pärast?

• Ma loodan, et kusagil väga ootamatus kohas, lisaks sellele, et ma ikkagi olen teatris ja televisioonis edasi. Mul on sihuke tunne, et minu elus tuleb midagi väga suurt. Mul oli enne see tunne, mingi aeg tagasi. Olin mingi 45 või niimoodi… midagi ei olnud nagu halvasti elus, aga mul oli niisugune tunne, et nii vist see ju ei jää. Midagi vist tuleb. Ja tegelikult on tulnud. Tuli mulle veel poeg, eks. Saab varsti 2 aastaseks. See on nii suur asi. Me enam ei lootnud. Me ootasime teda kaua ja me enam ei lootnud. Aga ta tuli. Aga mul on niisugune tunne, et see ei ole veel kõik. Olen valmis uuteks väljakutseteks ja mida iganes. Ma olen unistanud, seda võib naljaga pooleks võtta, nagu see vastus esimesele küsimusele, aga mulle näiteks meeldiks olla Eesti suursaadik kusagil või kuna ma olen ohvitser, siis võib-olla Eesti sõjaväeatašee kusagil. Midagi sellist, et midagi tuleb…

Midagi ka teatrist kaugemal…

• Jah. Teatris, ma ei usu. Kuhu ma ikka teatris kaugemale saan minna. Teatrit tuleb lihtsalt rahulikult edasi teha ja oleks vaid tervist, eks. Ma tunnen puudust eesti teatris vanadest meestest. Mulle see ei meeldi, et noored mehed - pannakse hall habe ette ja peavad vana tudi mängima. Ma ikkagi tahaks näha seda päris vana meest laval. Ma usun, et mida vanemaks ma jään seda seda lahedamaid võimalusi tuleb.

Kindlasti! Aitäh Sulle!

(foto on pärit Rakvere Teatri FB lehelt ja autoriks on Alan Proosa)