sest meid on õpetatud madusid kartma - Teater Kelm

Olen terve elu elanud kellegagi koos. Lapsepõlves vanemate ja vennaga, kodust ära kolides ühikas kursakaaslastega, 21-aastaselt leidsin elukaaslase ja nii edasi... Sestap ei tea ma tegelikult, mida päris üksindus tähendab. Võin vaid aimata ja aduda läbi lühikeste eluhetkede, sõprade elude, kirjanduse, filmide ja teatri. Kui laastavalt see võib mõjuda inimpsühholoogiale või kuidas see üldsegi mind võiks mõjutada? Milline "üksik" mina oleksin? Kas oleksingi "üksik" või leiaksin asendusvariandi teiste inimeste eludest... Suure "lugude" nautijana tegelen teiste inimeste "väljamõeldud" elusid külastades või nende maailmates kolamisega ju niigi kogu aeg...

Teater Kelm'i värskeimas lavateoses on 2 tegelast. 2 üksikut, kellest üks on üksi jäänud ja leiab lohutust või üksindusest liba-väljapääsu alkoholi abil; teine tänu teiste inimeste eludes sobrades vast üksinduse käes niiväga ei siplegi... kuigi mis on päris ja mis näiline, seda peab vaadates igaüks ise kogema-otsustama.

"sest meid on õpetatud madusid kartma" on auteur Karl Koppelmaa värske teatrikeelega, kammerlik elupilt, kus kahe tegelase elusaatused avanevad, põrkuvad, segunevad ja... See mis juhtub lõpus tõstis veel terviku väärtust, sest näitab eluliselt ära, et haukuv koer ei hammusta, aga "vaga vesi - sügav põhi"...

Tegemist on teatavas mõttes karakteriuurimusega, kus värske on ka see, et "naine" on alkohoolik, mitte mees... nagu tavaliselt lugudes. Meest mängib Kristjan Sarv, kes nagu hea vein, saab laval üha paremaks, mida aeg edasi. Ühest küljest karakter, keda ta mängib, ei paista esialgu eriliste nurkade või konksudega, pigem sisemise põlemisega (noh umbes, nagu eesti meest tavaliselt ette kujutatakse - vaikse loomuga, oma mõtetes võib-olla jutukas, aga pinnapeale see välja ei paista). Kristjan suudab luua sellest tüübist väga ehtsa "taksojuhi", kes suhtub ellu tõsiselt ja jutustab (publikule) lugusid. Seejuures paistavad temast välja mitmed taksojuhilikud tundemärgid, nii välised kui sisemised. Pea lõpuni välja mõtlesin, et kohe-kohe lööb temas välja Matt Dillon, Von Trier'i "Maja, mille Jack ehitas" filmist ja ta teeb Lauli Otsari mängitud karakterile midagi vägivaldset, mida Matt tegi Uma Thurmanile või Riley Keough'le... aga ei, see taksojuht siin on teisest puust. Tabasin end taaskord mõttelt, et Kristjan on pikk ja kõhn, aga kui ta seal Kanuti Gildi Saali väiksel kammerlikul laval jalad harkis seisab, täidab ta ka laiusest lava nii palju. Rootsis, rootsi keeles, kasutavad õpetajad väljendit laste kohta, kes koolis on vaiksed ja vagurad, et nad võiksid võtta klassis "rohkem ruumi"... Kristjanil näitlejana laval sellega muret ei ole - see on võimas, kuidas ta võtab endale kogu lavaruumi kui ta seda vaid tahab. Vägev!

Lauli alkoholiusku pöördunud, elus pettunud ja enesetappu hauduv naine ("Bukowski") seikleb laval suure osa ajast poolalasti - andes sellega oma karakterile teatud tüübi-tunnetuse. Kuid vastupidi Kristjani omale, on selles karakteris pinnapeal neid eelmainitud konkse ja nurgataguseid rohkem käes. On üks hetk, mille Lauli lahendab nii, et tema esialgu kissis silmad tasapisi suureks kui tõllarattad suurenevad. Sellised detailid karakteriehituses on nagu tabavad leiud luules. Pole vist vaja mainidagi, kui seksikas, ent samaga vastuvõetamatu see langenud naine on. Huvitava perpleksuse on ta oma karakteriga saavutanud.

Kunstnikud Karoliina Kull ja Johannes Valdma ning valguskunstnik Marten Kaevats on loonud kujunduse, kus kõik alkoholipudelid ning üldse üha city-tibist alkohooliku elamine esile pääseb. Kasutatud on ka taustaseinal videot, aga kahjuks jääb see kuidagi tähelepandamatuks (esietenduse valgus oli pisut liiga tugev selle nägemiseks? või on lavaltoimuv liialt huvitav, et vaid korra-kaks sai tegelikult seda näha, mis seal taga on tahetud näidata). Kuid laval see pudelite ja lageda korteri tervik tuletab meelde küll teatud inimeste kortereid, kes on sedasorti tüübid, nagu Lauli mängitud naine. Kõige rohkem kunstnikutöös meeldis see, kui niigi pisike blackboxi stiilis lava oli suudetud keset etendust toimuva väikese muudatusega muuta - laiendada - kogu atmosfäär omamoodi muutus. Sellised lavaoleku "avanemised" (meenuvad näiteks NO-teatri "Misery" või Draamateatri "Lohe needus") annavad dünaamilisust kogu lavastustervikule ning tõstavad selle väärtust (ilmselt lihtsalt etendust jälgiv ei panegi seda tähele, kuigi olen kindel, et selline mõjub ka alatajuliselt).

Teater Kelm'i külastades meeldib ikka mõelda, et mida kelmikat seekord loo sisse on peidetud. Ilmselt on selle lavastuse puhul kõige vähem kelmikust võrreldes varasemate Kelm'i lavalugudega. On ju siin küll mõned huumorit pakkuvad laused-juhtumid, ent tervikuna mõjus minu jaoks ikkagi kurvalt. Kelmust tegi vast siiski meestegelane sellega, et oma pikksilmaga vastasmaja kortereid jälgis... Kuigi mõni võib sellist perversseks ka pidada, siis antud tegelane ei teinud seda sellise nurga alt (kes teda muidugi usuks, kui peaks vahele jääma :)). Temagi pigem "kogus lugusid". Ja kuna ta juba oma ellu sellega sisu tekitas, siis hakkas nendele jälgitavatele inimestele kaasa elama ja lõksus ta oligi... Samastusin isegi temaga sellest "lugudekoguja" küljest, kuigi muidu ei tundnud küll temaga mingit sarnasust... aga eks me olemegi oma "lugude" summad ning mõne inimese mõni lugu on mõne Sinu looga sarnane ja nõnda on see inimene ka mingist otsast Sinuga sarnane. Selline äratundmine võib just siis eriti üllatada, kui see tuleb niimoodi ootamatult - endast erinevast inimtüübist.

Lavaloo pealkirjaks on "sest meid on õpetatud madusid kartma"? mis on viide ühele loole, mida Kristjan Sarve tegelane jutustab oma lapsepõlvest. Minule tõi see meelde oma ussidega seotud lapsepõlvemälestused. Näiteks elas maal meiega samas külas üks venelaste pere, kus ka 2 poissi (mõlemad minust vanemad). Noorem neist, Artur, umbes 3-4 aastat minust vanem. Ükskord kutsus ta mind kaasa, et näidata midagi erilist. Viis mu metsa keskel olevale lagendikule, kus oli üks suur kivi. Sellel kivil oli terve pesakond surnud rästikuid. Artur ütles, et nad olid venna ja mingi teise poisiga materdanud nad kaigastega surnuks. Ma sain sellise šoki, et ka praegu, rohkem kui 30 aastat hiljem on see pilt silme ees, kuigi olin selle oma peas kuhugile sahtlisse peitu pannud. Aga Karl oma looga aitas selle sealt jälle esile kutsuda. Seegi on märk heast suuremast ja "päris" loost, mida ta siin tükis jutustab.
Ma olin pärast sellist vaatepilti nii šokis, et ju see oli ka vanaisale näha... või ma ei mäleta miks, aga ma rääkisin kogu juhtumist vanaisale. Vanaisa tahtis näha oma silmaga. Läksime tolle kivi juurde. Vanaisa oli maruvihane. Näitas, et kui kaikaga ussi lüüa, siis võib uss selle kaika ümber end keerdu tõmmata ja kui tõstad kaika uuesti oma peakohale järgmiseks löögiks, võib uss end lahti lasta ja Sulle endale pähe kukkuda ning Sind hammustada. Tundsin ennast ka süüdi, kuigi ausalt polnud selles koerustükis osaline. Jah, ka mind on "õpetatud madusid kartma"...

Kristjani tegelane jutustab läbi lavastuse mitmeid lugusid. Kõik need pisikesed elukillud on kas armsad või kurvad või ehmatavadki, aga samas ka elulised ja isegi mõistulugudena toimivad. Juhtumisi minu lemmik neist kõigist oligi just üks tema lugu oma vanaisast ja kuidas too käitus, kui tal külas käis. Mõistan seda vanaisa, kuigi jällegi usun, et ise küll selline kunagi olema ei saa. Aga kes teab. Igatahes on see lugu mind kummitama jäänud.

Muusika on mõnusalt integreeritud, nagu see olekski autor-lavastajat mõjutanud juba kirjutades, nagu ka viited Bukowskile ja teistele lavastuses mainitud, aga ka mainimata mõjuritele. Selline muusikast (muide väga heast muusikast) läbiimbunud lavastus saab sündida ainult juhul kui lavastaja on ise ka autoriks (või vähemalt dramatiseerijaks). Igatahes väga sümpaatne oli seda aduda. On olnud ka varem Karli loomingu puhul.

Tasub igal juhul see poolteist tundi minna kaasamõtlema, millist elu ikkagi keegi endale tahab ja kas ohjad on hea hoida enda kätes? Ja kui argpükslik on elu alkoholi uputada... Kuidas meie sõnumid lastele võivad mõjutada nende tervet elu. Kuidas tegelikult keegi ei saa teist päästa, kui see inimene ei taha "pääseda". Ja kas inimene võib kunagi nii sügavale langeda, et ta tõesti enam pääseda ei taha... Lisaks kõiki neid pikemaid ja lühemaid siinse 2 tegelase lugusid suuremaid seoseid ja paralleele looma või kasvõi enda eluloost tuttavaid mälestusi esile manama (nagu minuga juhtus).

Stockholmis elades lugesin statistikat, et Rootsi pealinnas elavatest inimestest 40% on üksikud. Keegi muidugi ei saa öelda, kas nad kõik ka päriselt "ükskikud" on, aga no elavad üksi oma korteris. Ehmatav arv. Ma ei tea, mis on vastav number Eestis või Tallinnaski. Igaüks meist on kokku puutunud üksikute inimestega või on ise üksik. Alkohol on kõige kergem ja lähim "sõber", keda seltsi kutsuda, et oma üksindusest pääseda. Ega keegi, kes ei ole üksi ei saa ka oma elust välja astuda, et teist aidata - meil kõigil omad tegemised-mõtted. Ei usu, et ka sellise loo jutustamine kedagi hoiab samasugust rada valimast... See rada peaaegu nagu valiks teatud olukorras oleva inimese. Kuid pigem aitab mõista, et me ei tea, mis inimeste eludes toimub. Miks inimesed teevad mingeid otsuseid ja kas see on üldse võimalik või on inimesel võimekust sellistest allakäigurööbastest end välja rabeleda? Ilmselt mitte, aga vähemalt säilib see illusioon. Mõnikord on hoopis nii kinnine inimene, kes ei näita seda väljagi ja temast ei loe mitte kui midagi, et tal on probleem. Kuigi tegelikkuses võib ta veelgi rohkem katki olla.

Hinnang: 4
Hästi kirjutatud ja mängitud. indie-teater, oma kõige ehedamal kujul! mõnus tükk, vaatamata ebameeldivale teemale. mõnus, et alkohoolik oli naine.

Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed Meeri-Lii Nairimäe fotod on pärit Teater Kelm FB lehelt):

“sest meid on õpetatud madusid kartma”

autor-lavastaja: karl koppelmaa
laval: lauli otsar, kristjan sarv
kunstnikud: karoliina kull, johannes valdma, martin koldits

“me ei ela oma elude kesksetes keeristes, meiega ei juhtu midagi, vähemalt vist midagi nii huvitavat, millest teistele rääkida
me oleme väiksed inimesed, mõtleme väikselt ja kirjutame väikeste tähtedega
me oleme tunnistajad, vaatlejad, pealtnägijad, me olime juures, kui oli elu ja oli surm ja kõik see igapäev seal vahel
me oleme kogujad, jäädvustajad,
me elame teiste inimeste elusid
me räägime teiste inimeste lugusid
me tunneme rõõmu nende üle
me tunneme nende valu
me igatseme neid
me vihkame
ja me ei kohtu enam kunagi”

“sest meid on õpetatud madusid kartma” on lavastus inimseisundist, inimeseks olemisest ja inimeseks olemisest loobumisest,
selles on tegelaste (ja nende läbi meiegi) püüdlus millegi kõrgema poole ja paratamatu ikaroslik läbipõlemine ja langemine,
ja samas on argipoeetiline, reserveeritud ja suuri teatraalseid tundepuhanguid vältiv mõtiskluste ja lugude kompilatsioon,
see on paradoksidega leppimise meditatsioon.

Esietendus: 28.09.2019, 19:30 Pikk 20

Etendus kestab 1,5h ja on ilma vaheajata.

AV Maria - Teater Kelm

Sisenedes Kanuti Gildi Püha Vaimu SAALi, oleks nagu jälle "vanas heas" Kelmis - pisikesest, boheemlaslikust ja seega ka kammerlikust saalist vaatab vastu räämas korter, millel tagaseinas auk ja sedakaudu on võimalik liikuda kõrvaltuppa või kööki(?) Toas on seintel tapeet osaliselt lahtine, pildid, narivoodi, mille alumisele osale on mingi kalts ette tõmmatud. Raamaturiiul, publiku poole seljaga teler ja selle vaatamiseks diivan ja laud ning terve posu kuhjadesse laotud videokassette...See ajab ka ajastu, mida selles lavaloos elatakse natuke küsitavaks - 80ndate lõpp? 90ndad? Või ikkagi praegune aeg, aga asotsiaalide kodu? Tulevik? Toas on nii palju kola ja vaatamist, et see lavastuse kunstnike Karoliina Kull'i ja Johannes Valdma loodud "pesa" on juba lavastustervikule väärtus omaette.

Ja siis "ärkavad" tegelased ja hakkab puzzle-ladumine... Saame teada, et selles korteris elavad isa ja tütar... Tütar mingil põhjusel pole terve elu sellest pisikesest uberikust välja saanud, aga ka isa ei saa sealt mingil põhjusel lahkuda... selle uksest välja minemisega on üldse midagi kahtlast... Aju hakkab kohe ülehelikiirusel teooriaid välja nuputama - kas tegemist on apolaküptilise maailmaga, et "väljas" varitseb oht? Kas tegemist on lapserööviga ja see isa polegi tegelikult isa ning "tütrel" on "välja minemine" keelatud? Ja kes on see kahtlane tegelane, kes esimese vaatuse alguse-pimeduses isa-tütre ukse taha kastitäie toidu- ja muu kraamiga toob, ehk nende eest hoolitseb? Ja miks? Ja kus on ema? Ajaviitmiseks isa ja tütar mängivad omavahel igasuguseid mänge - näiteks võtavad nad endale kirjandus-tegelaste minad... õdus ja armas - selgelt hoolivad ja armastavad nad teineteist ning isa proovib asendada tütrele kõiki neid "teisi inimesi". Kuid see olukord, milles ollakse jääb hämaraks... puzzle-tükke muudkui lisatakse lauale - terve esimene vaatus, aga pilti sellest veel päriselt kokku ei saa panna - maru põnev! Tütrel selgelt on antud olukorrast kõrini. Ka temal on "küsimusi" ja sellepärast on vaatajal nii lihtne võtta ka eoses tema suhtes poolehoid.

Igatahes on Teater Kelm TAGASI!!! Kogu see majajama ja saali kaotamine pani muretsema, et kas Eesti üks värskemaid ja omapärasemaid väikseid indie-teatreid kaob koos Kelmi-saali kadumisega. EI - siin nad on! Ja TAGASI laval on ka Andres Puustusmaa... Kuigi kas selle - pea paarikümne-aastase pausi järel saabki enam öelda "TAGASI". Eriti selles valguses, et tegemist on hoopis teise näitlejaga - küpse, laval pause armastav, kalkuleeriv, nüanssidega, rolli ülesehitav... mitte see edev ja esiletükkiv, puine ja ülemängiv kehkadivei, kelle peale praktiliselt iga kord minu rahulolematu "noore teatrihuvilise" nina kirtsu tõmbus, kui ta mõnda tükki vaatama minnes Draamateatri kavalehelt leidsin... Andrese ülemängimisest pole enam ei kippu ega kõppu! Pigem mängis ta oma noortele partneritele alla, ja seda kõige professionaalsemas mõttes. Kohe algusest kuni lõpuni välja hoidis midagi oma karakteris peidul, mida vaatajana oli terve tüki aja lõbus lahti urgitseda.

Ja kõikide nende "comebackide" põhjustajaks on auteur Karl Koppelmaa uus eesti algupärand - "AV Maria"! Väga omapärane lugu! Filmimaailmas selliste "kiiksudega" lugudega võidetakse originaalstsenaariumi-oscareid. Ja kiikse on siin mõnuga palju! Nii lahe, et Teater "KELM", ikka ja alati on mingis mõttes kelmikas ka. Siin näiteks peitub see kelmikus autori mängus publikuga. Nimelt ei saa eriti palju selle sisust rääkida, paljastamata mõnda väga olulist nüanssi, mille tõttu vaatajal jääks üllatus kätte saamata... ja neid "üllatusi", ehk ahhaaa-momente siin jagub. Sellepärast on sellest tükist kirjutades vaja liikuda eriti hapral jääl. Kardan, et juba oma sissejuhatuses olen midagi olulist paljastanud, kuigi katsun hoiduda "lõksudest". Sellepärast on ka üldse sellest tükist kirjutada raske... seda lihtsalt peab igaüks ise vaatama ja kogema ja laskma end huvitaval lool ja mängul kaasa tõmmata!

Tegemist on igas mõttes huvitava ülesehitusega - esimeses vaatuses mängitakse nagu mingit sotsiaaldraamat ning selgelt luuakse põhja teisele vaatusele. Pannakse paika jõujooned, suhted isa ja tütre vahel, istutatakse seemneid kahtlusteks ja antakse mõista, et midagi on pildil valesti. Kui ma vaheajal oma teatrikaaslaselt küsisin, kuidas temale meeldib - ise olin sellel hetkel veel kahevahel - üpris rahulik kulgemine, millest päriselt ei saa sotti, et kuhu see lugu edasi liigub... ja on ju küll neid lavalugusid, kus esimene vaatus ehitatakse lugu üles, aga teises vaatuses ei jõutagi kuhugi... Aga temal on palju parem nina arusaamaks heast, ehk kas asjast saab asja või mitte.... Nimelt läksid tal minu küsimuse peale kui nipsust silmad põlema - a la - oiii väga meeldib! No okei - ta on Lauli Otsari suur fän ja kuigi tihti pahandab, et teda nii tihti teatrisse vean, siis on mõned võlusõnad, mille peale tema vingumine muutub õhinaks ja "Lauli" nimi on üks nendest. Sõna-sõnalt tema kommentaar seal vaheajal oligi selline: "Lauli on ju niiiii nunnu ja mängib nii siiralt, kas Sa nii ei arva?" Ütlesin, et Lauli osas ma vaielda ei saa, aga muidu veel ei oska öelda... Mõtlesin veel, et tõesti - aus ja siiras mäng laval loob ehtsa tunde... mõnus vaadata kui näitleja läbi enda nii ehedalt elab laval seda olukorda, milles tema tegelane on... ja seda huvitavam vaataja jaoks ja näitleja mängu mõttes meisterlikum kui see tegelane või olukord on mingis mõttes imelik või kiiksudega...

Ja siis saabus teine vaatus! Mängu siseneb Markus Truup... ehk siis üks väga kummaline (freaky) karakter, keda ta esitab! Assa, kui huvitav ja mõnus on vaadata tema "animeeritud" liikumist laval. See hüpnotiseerib ja eriti veel "selle" karakteri muudab eriliseks ning "elavaks". Koppelmaa toob selle tegelasega sisse veel juurde kamaluga absurdi ja sürrealismi... ja seda kõike läbi teatava science fiction prisma... või on see pigem midagi täiskasvanute "muinasjutu" suunas? Igatahes vaimustavalt eriliseks muutub kogu trio tegutsemine selles kahtlases urkas... Markuse ebatavaline "tegelinski" on mängitud nii ägeda energiaga, et lavastuslikus mõttes suudabki vast sellise materjaliga vaid autor ise nii kavalalt luua jõupositsioonide bilansi, kus kaks on vastu ühele ja nad on ühel hetkel kiigel võrdselt õhus, siis vaikselt tekib aga kiigele kolmas ots ning tütar võtab külalisega sama tugeva või isegi tugevama jõupositsiooni. Huvitav balansseerimine ja tegelaste ning loo arengud!

Kuigi kunstilises mõttes mõnusalt sügav ning tegijate poolt hinge ja hoolega tehtud, siis olemuslikult ja ka loo mõttes tegelikult isegi pigem meelelahutuslik. Teises vaatuses jätkus see teooriate leiutamine, samaga kui lugu lahti hargnes ning erinevad otsad selgemalt hakkasid välja joonistuma ning suurem osa küsimärkidest ka vastuseid saama... Sellest hoolimata jäeti vaatajatele pidevalt piisavalt ruumi kaasamõtlemiseks ja mõtetearenduseks - millega ikkagi tegemist on? See pakub väga suurt lisanaudingut. Olen näiteks veendunud, et kui selle sama tüki oleks kirjutanud Kivirähk, siis oleks sellest saanud mingi absurdlik "Pöial-Liisi" lugu (mis minu peas kinkis näiteks täiesti ägeda loo veel lavaltoimuvale lisaks)... ja kes teab, võib-olla selles "Koppelmaa-loos" on ka killuke seda "Pöial-Liisit"...

Tervikule tagasi vaadates - minul need kõik juhtmeotsad seal loos päris viimseni kokku ei jooksnudki... aga antud juhul see polegi kõige olulisem. Pigem ongi parem nii - jätab mõned küsimärgid "õhku" ka, mille peale on omakorda võimalik teooriad juurde punuda.

Lõpp on siiski korralik, seda ei pea kartma, et kõik õhku jäetakse :)

Hinnang: 4 (no peaaegu, et plussiga... Mõtlen ja kaalun veel, sest sellised mängulised, originaalsed lood ja veel eesti näitekirjaniku kirjutatud ja auteur'i enda lavastatud - need on väärt asjad meie teatris! Karl Koppelmaa on tõusmas üheks huvitavamaks teatritegijaks, sest ta tundub tajuvat lavalepandavat materjali väga omalaadselt ja sellepärast on ka tulemus tihti pisut otsinguline ja seega vaataja oleks nagu koos tegelastega teadmatuses oleks - mis järgmiseks toimub? Seda on saanud täheldada ka tema teistes lugudes ja see teebki neist alati huvitavad ja avastuslikud. Autor ei ala- ega ülehinda inimeste võimet osalt juurde mõelda, aga samas saab sealt piisavalt, et rohkem ei tahaks ka. AV Mariat tajub igaüks enda elupagasi ja elust kaasahaaratud lugude pinnalt. Minul tekkisid teatud assotsiatsioonid, aga olen veendunud, et igal vaatajal tekkivad omad. Näiteks kõik need lood, mis on tuttavad uudistest, kuidas mõni mees on mõne tüdruku või naise oma keldrisse pannud ja ei lase teda sealt välja... paratamatult ühendad sellise loo vaatamisel selle nende "tuttavate" lugudega, mida oled kuulnud-näinud... aga teisalt jällegi kuhu Koppelmaal oma looga välja jõuab on hoopis midagi muud, mis vähemalt minu jaoks oli hoopis midagi täiesti uut. Ja seda suurem au ja tänu autorile.
Hea mängu ja originaalsete lugude austajatele tõeline maiuspala!)

Tekst lavastuse kodulehelt:

AV MARIA

Autor ja lavastaja KARL KOPPELMAA
Kunstnikud KAROLIINA KULL ja JOHANNES VALDMA
Valguskunstnik MARTIN KOLDITS
Laval LAULI OTSAR, ANDRES PUUSTUSMAA ja MARKUS TRUUP

Esietendus 24.01 aastal 2019
Kanuti Gildi Püha Vaimu SAALis

Kui faustlik minevik seob käed-jalad ja haare tuleviku järele ei küündi üle kambri uksepiidagi…
Kui lennukad unistused on muutunud unes lennukiga lendamiseks…
Kui kõik unistused on võimatud…
Kui pappakendele maalitud vaatest ja seinale liimitud tähistaevast peab piisama…
Kui terve elu elada valedes…
Kui üksilduse rusuvaist kütkeist saavad armastuse ahistavad ahelad…


Kas on siis väljapääsu?
Kas on siis veel lootust?
Kas on siis veel naeru?
Kas on siis veel usku?
Kas on siis veel pisaraid?
Kas on siis veel armastust?

Jah. Jah. Jah. Jah. Jah. Küllap vist.

"AV Maria" loo keskmes on isa ja tütar, kes ei saa lahkuda oma elutoast ja nii on nad teineteisest lahkumata elanud koos juba 20 ja pool aastat. Niigi keerulisse suhtevõrrandisse astub sisse aga Härra, kes lööb kõik pea peale.

Läbi/mäng - Teater Kelm

Surnud Hobuse Iseseisev Teatrikompanii (lühidalt S.H.I.T.) on toomas lavale postmodernset versiooni Vilde klassikust "Imet tabamas". Laval astuvad üles lavastaja Peeter Oja jr (Jürgen Gansen) ise; tema abikaasa Liisi Oja (Lauli Otsar), kes ei soostunud võtma oma mehe perekonnanime, kuna on oma pere ainus nime edasikandja (jah, tema enda perekonnanimi on ka "Oja"); geiliku olemisega Tamber (Markus Habakukk) või oli see nüüd Tambet, eriti selgelt ja üheselt kõik tegelased seda ei hääldanud, aga kelle tegelik nimi on hoopis Toomas ja ta oleks varem teinud kaasa näiteks suvelavastuses Kolm musketäri - 20 aastat hiljem (koos Indrek Sammuliga), kuid tema tegelane kärbiti välja; ning lisaks veel Leo Saalep'ina tumm näitleja Timmu (Risto Vaidla)...jällegi võin nimega eksida... Jah - postmodernses teatris võib peaosalist vabalt mängida ka tumm inimene! Tumm Timmu on sala-natsi, sala-homodevihkaja, sala-ma-ei-ei-tea-veel-mille-vihkaja ja sala-mitte-tumm. Etenduse lavaletoomises on osalemas ka kunstnik Joss ja meikija Liisi Krysztelsžtanzsky ja muidu asjade-värkide asjataja ning muusikaline kujundaja Koss(?)

Auteur Karl Koppelmaa on ilmselt saanud inspiratsiooni päris elust, sest S.H.I.T.-i on välja viskamas teatrimaja uus rahaahne omanik, kes on juudist nats ning lisaks veel maffiooso. Samuti on ju ka Teater Kelm oma praegusest saalist välja kolimas (ei tunne küll tausta ega tea põhjuseid, kas samuti on tegemist maja uute omanike ning kõrge üüri nõudmisega, ent paralleel on olemas). Muide lavastaja/näitekirjanik Koppelmaa on enda kanda jätnud selle ebameeldiva, uue üüriisanda rolli.

Etenduse käigus kantakse ka see postmodernistlik "suurteos" ette... no ei saanud jätta paralleele tõmbamata NO99 viimaste aastate lavastustega. Ei teagi, kas see oli eesmärgipärane paroodia, aga midagi olemuslikku tabatakse hästi. Veel tõmbasin paralleele Koppelmaa dramaturgilises käekirjas Uku Uusbergi (mõnede) näidenditega. Jäi mulje, et näitekirjanik on kogunud hulga häid ideid ning pikkinud need ühte lavastustervikusse, ka need, mis otseselt ei oma sidusust tervikuga, aga need on "pandud" sinna konteksti sobima. See jätab kohati hüpliku ja mitte-puhta tunde ka lavastustervikusse. Kõige rohkem kahju jääb sellest, et mitmed pallid mis õhku visatakse, neid ei püütagi kinni ja asjad jäävad nö. õhku rippuma ning liine ega mõtteid ei arendata lõpuni. Positiivne seejuures on muidugi üllatusmomentide olemasolu ja üldse see, et on ideid. Näiteks "natsi-nukuteater" meenub esimesena, aga ka lapseootus-teema, mis annab sisulisi ja mängulisi võimalusi... aga kui rasedal "veed" ära tulevad, siis lihtsalt tegutsetakse edasi, jäi mulje, et ka kunstniku pea veriseks kukkumine ja kogu see show oli lihtsalt ühe visuaalse surramurra sissetoomiseks - kui ta hiljem saali jookseb säraküünaldega, siis otse peadpidi kaussi ja kõik? Praktiliselt suurim osa liinidest jäid poolikuks või välja arendamata või muidu imelikuks. Samas võib muidugi õigustada seda sellega, et ka igapäevaelus jäävad paljud asjad poolikuks ning täit tõde ei näe, ei kuule, ei saa keegi teine teada peale selle isiku enda. Kui see oli sõnum, siis seda tabati. Teatraalses keeles ja meeles see ikkagi päris head muljet ei jäta.

Lavakujunduses kurameeriti halva maitsega. Kuigi seda ei saa kuidagi ette heita, sest ilmselgelt on seda tehtud väiketeatreid kimbutava olematu eelarve tõttu. Kogu see kilega kaetud seinade atmosfäär ning isegi hobuste-stseeni "sirmi"-kile jättis jällegi sellise kergelt räpaka mulje. Mis omamoodi sellisesse saali kummalisel kombel küll sobitus, kuid ometi oli pigem kontrastiks lavaltoimuvale, mitte toetavaks. Esteetilises mõttes tundsin midagi sarnast ka "Savann"-i vaadates. Samas kas see pole mitte tõelise kunstniku tunnus kui tema töödel on mingi läbiv tunnetus. Samas jällegi kostüümid, eriti "Tabamata ime" -lavastuse peakatetest aimdus fantaasiat ning mõnusalt olid need ka sisuga seostatud. Ja kõigele lisaks andsid näitlejate karakteritele koomilise varjundi.

 Kuna "Kelm"is on 4 näitlejat, aga loos tegelasi rohkem, siis kaasatud olid ka kunstnikud, valgustaja ja lavastajagi astub laval rollides üles. See on ühest küljest võimalus ja teisest küljest needus, et on just need näitlejad kasutada ja need peavad ka lavastust kandma. Kõik võib-olla ei sobi kõige paremini just nendesse rollidesse, aga samas on see võimalus just nimelt oma roll välja mängida huvitavalt ja põnevalt ning alati uut moodi. Selles suhtes säras (ja praktiliselt eranditult on alati säranud ka varem) Markus Habakukk. Hoogsa energiaga lahendatud geilik näitleja-roll, kes on enda arvates suurem näitleja kui ta tegelikult on. Aga mõnikord teeb imidž inimese ja sellist mõtlemist on Markus oma karakterisse osanud panna omajagu. Teine, kes viimasel ajal tundub minule meeldivat kõikides oma rollides - Lauli Otsar. Kui varem on ta meenutanud näiteks Mia Farrow'd, siis seekord tõi ta meelde noore Elizabeth Taylorit - silmad säramas, lausa põlemas peas, aimdused ühel hetkel Taylor'i Kass kuumal plekkkatusel särtsakast ja pahasest Maggie'st, siis jälle jõulisest ja teravast Kes kardab Virginia Woolfi Marthast ja kui tal turbanimoodi alusmüts selle lampmütsiga koos peas on, siis ka mõningaid sähvatusi Elizabeth'i vanemana mängitud rollidest, nagu näiteks Agatha Christie The Mirror Crack'd-is. Selles mõttes müts maha, et temas nii palju peidus on... ja eks rase naine, keda ta seekord mängis - hormoonid ju möllavad ning selles mõttes on ta justkui 100 naist minutis ning need emotsiooniskaala värelused siia-sinna toob Lauli kõik lavale.

Jürgen Ganseniga käib minu jaoks kaasas teatav koomiku-slepp, aga siin on ta üks tõsisemaid tegelasi. Lisaks veel lavastaja, kuigi mingis mõttes tüpaažilt on ta ebalavastajalik. Paratamatult jooksid mõtted sellele, et kas Koppelmaa on kirjutanud selle tegelase enda pealt? Jürgeni mängus jäi mul kaks mõtet teineteisega võitlema - ühest küljest jäi mulje õnnestunud Koppelmaaliku tegelase loomisest, ent samas päris lavastajamõõtu ta välja ei vedanud. Kuigi võib-olla oligi eesmärk olla just selline koomiliselt mittekoomiline tegelane, kes on selgelt oma lavastajatöösse igal hetkel mõtetega uppunud, et kõike muud, nagu isegi naise rasedust, ta tegelikult ei näe. On vaid tema kunst ja tema ja näitlejad-teatritegijad ning laveerimine teatri ellujäämise nimel. Eks tõelised lavastajad-kunstnikud vist ongi natuke sellised?! :)

Risto Vaidla kujuneb ehk isegi tüki peategelaseks. Ja üsna eriskummaline ta karakter ju ongi - "tumm näitleja"! Kuigi kõik polegi nii, nagu alguses silmale paistab. Selles tegelases on peidus igasugust... ja seda varjama on Risto meister. Kuigi ma juba olen sarnast mängu temalt näinud, siis on tunne, et ta pidevalt areneb näitlejana muudkui edasi ja edasi. Iga rolliga nagu laieneks see, kuhu ta oma karakterite olemuslikkusega välja jõuab. Siiski ka siin on ta selline tõsisema olemise ning alfameheliku olekuga just tema tüüptüübis kinni. Kuigi eks salapärase prantsuse naise poolt tagaigatsetuna ja esinäitlejana sobis ta selline rollilahendus väga hästi. Ning oma "plahvatusstseeni" kus ta ennast õigustab, selle mängib üheks tüki suurimaks - just nii nagu see peabki olema.

Tegelikult oli algus päris intrigeeriv ja selline kodune tunne oli tekitatud, nagu vaataks mugavalt telekast mingit intervjuud, alles siis kui hämaras "uus omanik" mängu tuli ja karakter lahendati ärritavalt ebaprofessionaalselt, siis sain aru, et midagi on ikkagi viltu. Siis hakkasid stseenid tekkima, kus oli sees geniaalseid mõttepoegi, aga need ei viinud kuhugi või viisid halva maitse piirimaile. Näiteks ratsutamistrenni stseen - naljakalt nukuteatrina ja vaheldumisi kepphobustel sõiduga lahendatud, aga siis tuleb mängu pissi müümine ananassimahla pähe ning geniaalsus ongi lõhutud. Lisaks hakkas stseen venima ja hea idee saigi rikutud. Sarnast tunnet oli läbi tüki korduvalt - hea mõte visatakse õhku või tuuakse mängu, aga ootad, mis sellest saab, ent tegelikult see kustub kas mingi halva lahenduse tõttu või jäetakse lihtsalt see välja arendamata. Dramaturg Koppelmaas on igatahes potentsiaali. Näiteks oli huvitavalt psühholoogiliselt lahendatud tumma Timmu "kõne" - ta õigustab oma halbu iseloomuomadusi ja see "kõne" paneb sellele tegelase kaasa tundma, kuigi samas mõtled, et selline inimene ja tema "õigustus" ju kaastunnet ei vääri - see on absurd, mida ta suust välja ajab... Ja ometi oled justkui sellel hetkel tema poolt. Võõristav, aga näitab dramaturgi võimet inimeste emotsioonidega manipuleerida. Jällegi ei jõuta ju tegelikult sellega eriti kusagile, okei teised, isegi vastleitud uus pruut pöörab talle selja, aga mis siis? Natsinukuteatrit rohkem välja ei võeta, kuhugi selle teemaga ikkagi välja ei jõuta. Näitleja muutub tummaks tagasi, aga siis ikkagi ei muutu... segane värk... Vähemalt "laps" sünnib ära, kuigi veed tulid juba tükk aega enne seda kui lõpuks haiglasse sünnitama minnakse :)

Hinnang: 2+ (Kummaliselt isalik tunne tekkis, isegi kui see tükk ei ole päris šedööver, siis millegipärast on raske neid etteheiteid teha. Lisaks ei olegi nagu pahane, et minu aega oleks raisatud või et see kõik natuke kooliteatri suunas oli kaldu, sest tegemisrõõm paistis liialt läbi. Neli näitlejatööd olid ju head ning sisus oli mõttepoegi, mis oleksid võinud väga heaks areneda. Ma arvan, et lõpuaplausi ajal lavale kallistama läinud lavastaja vanaema aitas tekitada minus vanainimeselikku heldimust ning just nimelt seda vanemlikku tunnet, et ma armastan ju ikka teater Kelm'i edasi ja tubli üritus oli see sellegipoolest, sest kõik tahtsid ju anda endast parimat. Kummaline tunne, seletamatu tunne. "Minu India" ja "Morten Mortensoni aed" olid tublisti õnnestunumad tükid, mis väärivad suuremat vaatajaskonda ja isegi suuremat saali, kui see u.50 inimest mahutav peatselt Teater Kelmi nime endal pühkiv saalike... Aga selles saalis on oma aura, hea aura, eriline ja omalaadne võrreldes kõikide teiste teatritega. Midagi boheemlaslikku, nagu Helsingi ja Stockholmi põrandaalustes kinodes ja teatrites. Kahju, et Teater Kelm sellest välja peab minema, aga ehk uus "kodu", kuhu maandutakse saab olema vähemalt sama hea. Jään huviga ootama järgmisi lavastusi!)

Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed Arvid Pirn'i ja Marleen Evisalu tehtud fotod on pärit Teater Kelm FB seinalt):

“Läbi/mäng”

Lavastaja: Karl Koppelmaa
Kunstnikud: Johannes Valdma, Karoliina Kull
Valgus: Martin Koldits
Laval: Lauli Otsar, Risto Vaidla, Jürgen Gansen, Markus Habakukk (lisaks ka lavastaja, kunstnikud ja valgustaja)

Esietendus: 15.03.2018

Surnud Hobuse Iseseisvas Teatrikompaniis töötab üks omapärane näitleja. 
Ta on tumm, mis on näitleja elukutset arvestades küllaltki raskesti ületatav takistus, kuid oma Pariisi Pantomiimikooli diplomi ning kolleegide postmodernismi armastusega on saanud temast trupis oldud paari aastaga asendamatu liige.
Ta on rahul. Kuni enam ei ole. Kõik lendab korraga vastu taevast. Salajane minevik Pariisist jõuab talle järele, teatrikompaniid ähvardab maffiasidemetega majaomanik väljaheitmisega ning kõigele lisaks on tumm näitleja armunud trupi uude grimmeerijasse, kuigi oli enesele lubanud, et ei aseta end iialgi nii ohtlikusse olukorda.

„Läbi/mäng“ on tragikoomiline lavastus möödavaikimisest.

Morten Mortensoni aed - Teater Kelm

Teater Kelm logol on küll kõik kolm hobust kummuli, aga minu kolmas elamus Teater Kelm laval toetub kindlalt neljale jalale.

Esiteks LUGU/TEKST - kuigi autoriteks on märgitud suisa 4, siis eeldan, et suuremas osas on see siiski autor-lavastaja Karl Koppelmaa kirjutatud (ülejäänud klassikud teenivad rohkem inspiraatorite ja laenatud lausete kinkijatena). Juba pealkiri on väga tabav, mida võib võtta (vähemalt) kahtpidi - aed kui elu metafoor või siis on Morten Mortenson, viidates nimele - surma kehastus ise... Igatahes laval avaneb vaatajatele Morten Mortensoni elu. Õigemini üks lõik sellest elust. Tekst on üles ehitatud tema elulistele (ja surmaga seotud) mõtetele ja tegutsemistele. Ja sellest elulõigust ning nendest tema filosoofiatest on võimalik teha üsna pikaleulatuvad järeldused ka Morten Mortensoni lavale mittemahtuva (ehk ülejäänud) elu kohta. Autor on seganud (kindlasti ka vaatajate) elust äratuntavaid tegemisi/mõtteid üllatavate teravate ja tabavate ütluste, isegi ülevindipööramiste ja tegutsemistega, mis annavad loole hoo, tegelasele karakteri ja tugeva põhja kogu lavastusele. Meeldejäävaimad, ehk ühtlasi mõjuvaimad on telefoniga helistamine ja valetamine eri inimestele oma asukoha (ja ka muu) kohta, ise pidevalt valedega vahele jäädes ja nendest välja keerutades. Samuti vanurite vabasurma lõik. Ja võib-olla terve etenduse nael - kuidas Morten teatab isa surmast läbi telefoni - "delikaatselt".

Teiseks LAVASTUS - väikeste, lihtsate, aga kavalate vahenditega on Koppelmaa suutnud luua sellise toimiva terviku, mis vaimustab oma koomiliste pärlitega ja muudkui üllatab ja üllatab ja üllatab. Mäng publikuga toimub alguses justkui nimitegelase käimatõmbamiseks ja hoogsa avapaugu andmiseks. Ja see töötab, kuigi osaleb vaid käputäis publikust, saab terve vaatajaskond hetkega kaasa haaratud. Edasi ilmuvad lavale auto, iseliikuv kalmuküngas, vaimud! (ma pidin šoki saama kui üks pikk valge kleit mu seljatagant mind riivates lavapoole läbi õhu hõljus) ja kõik mis on seotud muusikaga. Ei, see pole õudukas, žanri mõttes vast liigitaks selle live-muusikaliste visanditega tragidramöödiaks... kus räägitakse ka surmast, aga koomilises võtmes. Ehk siis sellist žanri ilmselt polegi olemas enne Koppelmaa'd või no ju ikka on, sest midagi pole ju uut siin päikse all, aga igatahes pole midagi sellist tükk aega kohanud teatris  :)

Kolmandaks MUUSIKA - Kristen Kütner'i muusikaline taustakujundus on vägagi suur osa kogu tervikust. Tundus, et see sisaldas nii tuttavaid meloodialõike kui ka tema enda loomingut, improst rääkimata ning kohati vestles see muusika Morten Mortensoniga, kohati oli talle saatjaks ja kohati andis omalt poolt särtsu talle sisse ning muidugi dramatiseeris omalt poolt kogu atmosfääri.

Neljandaks NÄITLEJA - Karmo Nigula on mistahes rollis olnud sümpaatne, mida teda siiani mängimas olen näinud. Siin tuleb tal olla ülejäänud kolme eelmainitud osa siduspunktiks, elustajaks ja tempo ning energia valitsejaks. Ja seda teeb ta tõeliselt hea hooga. Pikemates monoloogides pääseb tema oskus publikut-oma-peos-hoida eriti särama, aga mis on selle rolli võlu minu meelest, on see, et see erineb tema eelmistest tuntavalt. Siiani need esimesed armastajad ja päikselised poisid on Mortenis kusagil peidus, aga justkui kõverpeeglis. Võib-olla Karmo Revolvri-rollile on Morten kõige lähemal, aga seal ei olnud tal nii palju kandimist ega ka veel sellist vanale profile omast tugevat enesekindlust ega ka "kogu saali valitsemist" mängus, nagu tal praegu on. Tundus isegi justkui tüpaaži vastane roll, aga võib-olla pettis ka osavalt ära. Ja seda parem!

Hinnang: 4 (Oleks tahtnud, et see kõik pikem oleks olnud ja see on ju hea märk. Karmo Nigula kandis sõnalise poolega üksi terve nö. mittemono monoetenduse välja. Hea energiaga, tükk ei hakanud hetkekski venima, pidevalt üks üllatus ajast teist taga ja kokkuvõttes oli see morbiidsemate ja kurvemate teemade puudutamistest hoolimata üks lahe, äge ja meelelahutuslik elamus. Kelmikas. Sobis sinna Kelmi saali valatult. Üleminekud stseenist stseeni või siis anekdootlikust eluolukorrast teise andsid aimu mingist hakitusest, umbes nagu ideed oleks üheks jadaks kokku kirjutatud-mängitud, aga tegelikult ei saa ka sõrmega näidata, et kuhugile oleks komistatud - kõik muutus sujuvaks ja põhjendatuks kohe pärast üleminekuhetke esimest hetke.)

PS: Kui pidada väikest Kelmikat edetabelit, siis siiani on minu arvates selle verinoore teatri lavastuste TOP3:
1. Minu India ****
2. Morten Mortensoni aed ****
3. Riverside Drive ***
Kõik kolm on olnud väärt vaatamised. Lisaks on kahasse Kuressaare Linnateatriga tulnud lavale ka auteur Koppelmaa "Savann".

-----------
Tekst lavastuse kodulehelt (foto on leitud guugeldades, autor Ken Mürk):

“Morten Mortensoni aed”
Lavstaja: Karl Koppelmaa
Kunstnik: Johannes Valdma
Muusika: Kristen Kütner
Valgus: Martin Koldits
Laval: Karmo Nigula (Eesti Draamateater)
Esietendus: 16. novembril, Vene 33, kell 19:00

Üks vestlus proovist:
KARL: Elu on ju ikka komöödia?
KARMO: Jah. Elu on lill. Perses on siis, kui ära nopitakse.
KARL: Mis Morteniga juhtub siis selles loos? Ma mõtlen nooremaga. Vanem nopiti ju ära.
KARMO: Tundub praegu, et ta on kuskil teelahkmel ja otsib võimalust, kuidas edasi. Pole rahul oma valikutega.
KARL: Aga mis teda selleni viis? Et lilli on ära nopitud nii palju? Noh, kui nii läbi lillede öelda.
KARMO: Nojah. Ta tahaks teada, mis on elus oluline. Et enne, kui tema lill ära nopitakse, enne kui aed jääb tühjaks, et mille pärast muretseda ja mille pärast mitte.
KARL: Et kuidas edasi elada, kui oled olnud sunnitud tunnistama nii tihti seda, et ring tõmbub koomale.
KARMO: See on üldse huvitav asi, et kust me inimestena võtame selle jõu, et edasi minna, kui midagi läheb halvasti. Seda kurbust on ju elus palju, ka sellist väikest kurbust, mitte ainult suurt. Kust see jõud tuleb, suund tundub mulle kogu aeg edasi, edasi, edasi… aga mis on see, mis tagant kannustab. Seda ma ei tea.
KARL: Oleks ju tore, kui saaks enne oma eluloo valmis kirjutada ja siis elada seda. Et tead, et ainus eesmärk on jõuda stsenaariumi lõpuni.
KARMO: Nii oleks palju lihtsam ju, aga palju igavam ka.
KARL: Tead, et kõik need koomilised stseenid, mis su ellu on kirjutatud, pead ära mängima. Täie tõsidusega. Aga kas suudaks ka kirglikult nii elada…
KARMO: Kirge ei olegi iga päev vaja, pikas perspektiivis küll. Kihvt on ju elada. Aga iga päev ei jaksa selle peale mõtelda.
KARL: Aga mis kogu selle asja mõte on sinu jaoks?
KARMO: Et elu, et olemine on helge ja hea. Et olla või mitte olla valikut ei ole. Keegi pole mulle seda valikut andnud. Ju siis tuleb olla ja maksimaalselt olla.
KARL: Mina arvan, et sellele mitte olemisele ei tasuks üldse nii väga keskenduda, sellele hirmule ja sellele tõsiasjale, kui keegi lähedane ära nopitakse, vaid just vastupidi enda ja oma lähedaste olemisele. Ja kui jõuab kätte minu see hetk, see ära noppimise hetk, siis mina küll tahan, et ei tegeletaks selle äranopitusega, vaid olemise, elu pühitsemisega. Anekdoodid. Laulud. Tantsud. Mängud.
KARMO: Need on ju need asjad, mis meist alles jäävad.

Riverside Drive - Teater Kelm

Uus teater on ilma suurema kisa-kärata sündinud Tallinna vanalinna... Nii põnev!

Eestvedajateks (draamalavastustel) viimase lavaka lennu lõpetanud noored vabakutselised, kes tegelikult tänaseks on vaid pooleldi "vabakutselised"... sest teine pool neist on kutsutud ja mängimas Kuressaare Linnateatri trupis. Lisaks on neil mõnevõrra tegutsemist ka VAT Teatriga seonduvalt (siiani olen nendega kohtunud sealsetes tükkides "Revolver" ja "Don Quijote") ja minu meelest oma lavaka diplomietendustes ("Uhkus ja eelarve" ning "Elagu, mis põletab!") on nad veel eriliselt särada saanud.

Sedapuhku siis päris oma teatri lippu lehvitades. Ja kohe alustuseks peaks ütlema, et selle lipu alla ja nende trummi taktis lähen ma kindlasti veel marssima...

Teatrisaal ise meenutas mulle Helsingis ja Stockholmis elades külastatud põrandaaluseid piraatkinosid. Suitsused ja boheemlaslikud pesad, milles oma rolli mängib juba justkui iseenesest kaasa tugev atmosfääritunnetus. Mõnusalt kitsas ja intiimne, kus laval toimuv on sõna otseses mõttes käeulatuses ning kontakti mittesaamine näitlejatega on täiesti välistatud, sest antud juhul oled justnagu ise osalisena... istumas Jimi ja Fredi kohtumise asukohaks olevas pargis... nende vastaspingil.

Tegelikult tuleks kogu teatrielamuse kirjeldust alustada päris esimesest stseenist, kui näitlejad pole veel lavale saabunud. See oli üks erilisemaid alguseid... lavastaja Priit Pääsuke (kelle kohta ma tutvustusest lugesin, on vähemalt sama suur Woody-fän kui ma isegi - paljulubav!), kes selle lavastusega teeb oma teatrilavastuse debüüdi, on loonud täisti sürri tunnetuse salli. Lava tagaseinal jookseb video (ilmselt Riverside Drive'i tänavalt... või ilmselt lihtsalt mingilt "New Yorgi tänavalt", kus on tihedam liiklemine), kuid see sumune ja tossune õhk ja valgus, mis tekib filmi kuvamisest seinale, loob täiesti erilise tunnetuse saali. Justkui 3D efekti. See imeb endasse ning on piisava pikkusega, et oodata tegelaste saabumist ning kui see tegevus lõpuks lahti läheb, oledki juba täiesti sees ja põnevil, mis toimuma hakkab. Geniaalne!

Jim, kes on näitekirjanik ja keda esitab Bert Raudsep (ning keda tahaks teatris palju tihedamalt mängimas näha) on tulnud parki kohtuma kellegagi... Ta on teatavatel põhjustel ärevil...

...ja siis kõnetab teda mingi asotsiaali moodi, kuid siiski puhaste riietega mees, aga no kui on kinnastel niimoodi sõrmeotsad ära lõigatud ja neid ei kasutata ei bodypumbiks ega rattasõiduks, siis on sellel teatav eelarvamusi tekitav efekt... Mees pole muidu ka klanitud ning teatava kehakeele ja lõunasöögi söömisega pargipingil - seega tavaline 9st 5ni tööl käiv kontorirott ta igatahes ei ole - mees, kellel nimeks Fred ja keda kehastab Jürgen Gansen. Ta on ka natuke ründav ja toob rahutust ja ärevust - mis on tema motiivid ja ega kogu eesmärk pole otseselt selge...

Tasapisi selgub, miks Jim on pargis ja Fred pakub ennast talle appi... Fred-ist saab Jimi jaoks midagi psühholoogilaadset, sest Jimil on sees segadus ja eluolu on kriisis. Mängu siseneb naine... armuke... keda natuke (absurdi sobivalt) ülemängivalt esitab Lauli Otsar (kuid kes on mõnusalt Woody päriselu ex-abikaasat ja endist muusat Mia Farrow'd meenutav). Võib-olla veelgi suurema energia ja sisemise põlemisega teeb oma rolli ka Jürgen. Isegi Bert ei ole endale tavalise flegmaatilise mängustiiliga, vaid selgelt ärritatud ja ärevil, ent siiski palju vähema energia... või õigem oleks just öelda sisemise põlemisega kui tema kaks partnerit. Kuid see muudab tüki orgaanilisemaks, sest kõik inimesed ei olegi ju samasugused. Samas mõtlen viimasel ajal tihti just selle näitlejate "mängimise" peale, et kõige tabavam on ikkagi kui näitleja esitab oma loomulikkusele sobivaid rolle või siis otseselt ei "mängi vägisi", vaid leiab õiged toonid ning olemuse iseendast kui tahabki mingit tüüpi otseselt esitada. Kohe kui hakatakse "mängima", siis see ei tööta ja mõjub võõristavana. Selles mõttes meeldis mulle Lauli roll "Revolveris" temalt seni nähtud kolmest rollis kõige enam. Mul on tunne, et täpselt nagu ta ise pole veel 100%, nõnda ka mina ammugi suutnud veel tema mängudega nii hästi suhestuda (erandina just see "Revolver", kus ta mulle tõsiselt meeldis). Jürgen on nõksuvõrra rohkem sinapeal sellega, mida või pigem keda ta laval kujutab. Õigemini see rada, millega ta esitas kassi "Uhkuses ja eelarves" ning nüüd Fred-i "Riverside Drive"-s, see sobib tema sisemise keemiaga ning see tõmbab kaasa ja annab hoogu kogu tükile. Tõeline energiapomm ütleks :) Tema väljakutse ilmselt ongi nüüd hoopis teistsuguseid, ent toimivaid energiavälju ja kakteriseerimist endast avastada. Sest tegelikult ka ühes karakteris võib olla mitmeid toone, mis muudavad tegelase veelgi huvitavamaks ja mängujälgimise nauditavamaks. Kuigi tõesti, siin oli just kõik nii nagu peab... Temalt nähtud siiani 3 rolli põhjal (ma tema lavakaaegseid rolle Giurgea lavastuses Veider orkester, ega ka Toikka Ekke Mooris ei mäleta enam nii hästi) ei julge ma väga pikaleulatuvamaid järeldusi veel teha.

Bert Raudsep oli justkui tasakaaluks ja selles mõttes tema mäng oli küll ühest küljest tuttavlikum, kuid samas ka siduvam ja noorte hoogu ohjes hoidev... psühholoogilisemgi - kui nii võib öelda... ja kahtlemata dünaamilisem, sest tema rollijoonisest võiks välja tuua terve teekonna - skeptilisus alguses, vaikselt sisse tuues hirmu, avanemine, kõhklused ning lõpuks tegustemisvalmidus. Tema hoiab ka natuke publiku endaga kaasas, sest tema "kännu otsast" publik kogu lugu peamiselt jälgibki.

Woody tekstid ja filmidki võib ju laias laastus jagada kaheks - mängulised seiklused, kus on oma annus absurdi ja/või koomikassegi (või muusse konkreetsesse žanri) ulatuvaid sekeldusi... ja teiseks inimsuhtedraamad, mis on suuremas osas kas koduses miljöös või siis muidu keskendunud pere/paarisuhte vahelistele teemadele. Riverside Drive on natuke segu neist mõlemast, ehk ühest küljest on sürr olukord, kus keegi võõras (või on see peategelase teine sisemine mina?) tulnud kui ei-tea-kus-kohast ning võtnud endale vägisi suunava ja abistava rolli teise inimese elus ning teine inimene läheb veel sellega kaasa... Kuigi kas keegi kunagi päriselt ka nii teeks... sügavalt kahtlen :) Olles olukorras, kas jätta oma naist maha ning minna armukesega... samas kui armuke on kohe tulemas temaga kohtama...

Kangesti jääb tunne, et siin võiks rohkem mõelda tausta ja kogu loo ning tegelaste sidusust ning tekitada endale teooriaid, sest ilma selleta jääb kogu tükk kuidagi hõredaks ühe tervikliku teatrielamuse kohta. Paratamatult jääb selline tunne, et see on nagu lühinäidend, mis oleks laval venitatud terveks pikaks lavastuseks. Kusagilt on jäänud silma, et Teoteater ongi seda mänginud kui suurema lavastuse osana (ma pole kursis ega näinud Topeltwoodyt, millele viitan)... ja ilmselt toimiks see ka antud juhul paremini kui pakutaks kas siis teist osa (mis edasi saab) või mingit teist näidendit koos Riverside Drive'ga (peale vaheaega).

Nii palju kui seda on, on see mõnus absurd ja põnevus ning elekter - kuhu asi küll välja jõuab - on kuni lõpuni õhus ja lavastaja poolt hästi üles ehitatud. Ja olgu see veelgi juhuks kui keegi kriitilisematest rõhutustest võis midagi muud välja lugeda siis üle korratud, et kõigi kolme näitleja mängu on väga põnev jälgida.

Hinnang: 3 (imelik, aga kõige suuremaks puuduseks oli see, et oleks tahtnud rohkem... seega see mis oli, oli ju hea ning hinnang võiks või peaks olla kõrgemgi... Ent see hinnang siin on tervikelamuse eest. Ning selleks, et kõrgemat hinnangut anda oleks olnud vaja rohkem lugu, rohkem sisu... Selles mis oli, oli sisukus olemas ja mäng põnev ja mänguline! Woodyle tehti igatahes au. Ja lavastajal tuleb ka kindlasti silma peal hoida.)

Tekst (ja siinsed fotod) teatri FB lehelt:

Woody Allen "Riverside Drive“

Lavastaja: Priit Pääsuke
Dramaturg: Karl Koppelmaa
Kunstnik: Karoliina Kull
Muusika: Sten Sheripov
Valguskunstnik: Triin Suvi

Osades: Lauli Otsar, Jürgen Gansen, Bert Raudsep

Woody Alleni klassikaline elegantne, psühholoogiline, absurdne, realistlik ja sürrealistlik näidend ühes vaatuses.

Esietendus: 5.05 aadressil Vene 33

Pääsme hind on annetuspõhine (alates 15 eurost) ning neid saab lunastada Kultuuriklubi Kelmi kassast. Õpilastele ja tudengitele kehtib õpilaspileti alusel soodustus (8eurot).

Hall päev New Yorgis, isegi kergelt udune. Eraldatum koht Hudsoni kaldal, kust on võimalik vaadata laevu ja New Jersey rannikut. Näitekirjanik Jim ootab kedagi: vaatab aeg-ajalt närviliselt käekella, kõnnib edasi-tagasi. Ta üritab helistada, kuid vastu ei võeta. Tibutab uduvihma. Ta soojendab käsi, tõmbab niiskuse tõttu krae üles. Üks kasimata, pügamata hulkur jõllitab kirjanikku. See on Fred. Jim märkab kahtlast kõhedusttekitavat tüüpi. Ta on häiritud - tema kohtumine ei vaja kõrvalisi silmapaare. Lõpuks ligineb Fred Jimile ja hakkab rääkima.

Lavastaja Priit Pääsuke: “Woody Alleni fännina olen näinud ära pea kõik tema filmid. Tema loomingut iseloomustab hea dialoog, värvikad karakterid ja oskus inimese puuduste üle leebelt nalja visata. Woody Allenit pole Eesti teatris palju lavastatud ja mind haaras selle materjali lihtsus, absurd ja psühholoogiline pingestatus. Lavastamisega olen varem kokku puutunud nii filmirežissööri (“Must Peeter” ,“Impromptu”) kui ka produtsendina (“Polaarpoiss”). Mõni aeg tagasi tekkis mul suurem huvi teatri vastu ja nii alustasin õpinguid EMTA lavakunstikooli ning BFM-i ühismagistrantuuris filmi- ja teatrilavastamise erialal. Woody Alleni „Riverside Drive“ on minu lavastajadebüüt teatris.”