Mees, kes pidas oma naist kübaraks - Vl. Majakovski nim.Teater (Moskva)

Nüüd juba tagantjärgi targana võib öelda, et 'Kuldse Maski' festivali pakutud kolmas teatrielamus oli minu jaoks sisulises mõttes kogu festivali lemmik, kuigi lavastusena vast ehk vastupidiselt - kõige nõrgem. Kuid kuna mina olengi rohkem sisu peale väljas ning ootangi eelkõige tugevat faabulat, siis jäin elamusega kokkuvõttes rahule.

Etendus toimus Vene Teatri uhkes saalis, kuigi oleks pigem sobinud mõnda indie-teatri-saali, sest lavaline ülesehitus oli mõnevõrra kaootiline - oma taustaks riputatud kinolinaga, millele projitseeriti samuti laval keset kõike läbi etenduse seisnud kaameraga "patsientide" jutustusi nö.otse-ülekandena ning pidevalt laval olevatest muusikutest, kes kuidagi ripa-räpa külgedel toimetasid.

Oliver Sacks'i raamat, mis on dramatiseeringu aluseks, on ju maailmakuulus (ilmunud ka eesti keeles). Sacks ise on neuroloog (mõned teavad teda näiteks Robin Williams'i kehastatuna filmist "Awakenings") ning kogu ülesehitus seisneb erinevate kiiksudega patsientidega intervjuudel. Nõnda on neid "lugusid", mis üpris konkreetsete lõikudena esitatakse vaatajale ridamisi umbes 10. Kümme erinevat kiiksu, ehk normaalsusest kõrvalekallet, millel ka diagnoosiline haigusnimetus tegelikult olemas. Iseenesest on kuidagi kummaline naerda nende veidrike üle - nagu naeraks haigete üle ja see on nii ebamoraalne, kuid samas mis teha - naerma jab. Eks need on ka valitud sellest "naljakamast" otsast ja esitatud ka suure mõnu ja mahlaka lähenemisega. Muide raamatus on neid patsiente üle 20, seega kui etendus meeldis on mõistlik raamatust neid lugusid juurde ammutada.

Jah, üks hulluke või ullike järgneb teisele, üks hullem kui teine. Tegelikult mõnel neist vaid lihtsalt väike kummaline kiiks küljes ja muidu oleks tegemist täiesti normaalse inimesega. Mõne kiiks on naljakas, mõnel hoopis kurb, aga suurem osa nii üht kui teist. Seekordse publiku lemmikuks näis kujunevat aplausi ja naerupursete alusel hinnates ilmselt üks 89-aastane vanaproua, kellel Amor-i haigus peale tuli (neurosüüfilis). See tähendab, järsku keset kõike tuli nö. "särts" sisse ning hakkas uuesti himu tundma meeste järele. Kuid see ju hoopis naljakas mõttes selline haigus, millest lahti saada ei tahagi - elul on jälle värvid ja hoog - memm on justkui jälle "noor"! Kelmikas näitlejanna - Natalja Palaguškina - justustas seda ka sellises vahvas vormis publikule, kasutades tihti lausete alguses "Kuulge tüdrukud", nagu räägiks meiega kui oma sõbrantsidega. Otse loomulikult kiskus ka üha vaese mehe publiku hulgast endaga lavale kaasa tantsima ja nii mõnigi meist sai temalt amüseerima kutsuva silmapilgutuse :) Tulid meelde vene telekanalite aastavahetuse huumorisaated.

Samas paari sellise loo lõpp andis mõista, et sellest haigusest väljatulekuks oli vaja kõigest "peeglissevaatamist" ehk enda haigusest teadlikuks saamist. Mõni lugu lõppes kurvalt - paradoksaalselt kui ravi toimis ning inimene sai oma haigusest lahti, muutus ta elu tühjaks ja mõttetuks. Näidates ära, et võib-olla alati polegi vaja katkist asja parandama... Kuid inimaju on üks keerulisemaid süsteeme siin maamunal ja kus seda ette teada, mida sellega peaks tegema ja mida mitte - arstil lasub ju ikka kohustus ravida ja inimese normaalne tervislik seisund luua või säilitada. Kummaline tunne tekkis vaatajana, et kohe kui hakkasidki joonistuma välja mingid mustrid, siis paisati need järgmise looga jälle segi - me inimesed oleme tervetenagi nii erinevad, rääkimata siis haigetest. Kui mõni kruvi logiseb, siis kunagi ei logise need erinevatel inimestel täpselt samast kohast ja sama palju. Inimmõistus on ja jääb üheks kõigi aegade suurimaks müsteeriumiks.

Nende patsiendi-lugude jutustamisel on lavastaja Nikita Kobelev kasutanud erinevaid tehnikaid - muusikat, videot, jutustamist, dialoogi, publiku kaasamist ja füüsilist - igasuguseid stiile erinevateks lugude-jutustamise vorminguteks on kasutatud, kuid need kõik ei mõju päris orgaaniliselt, vaid jääb aimdus tahtlikust konstrueeritusest lahendada iga lõiku kuidagi isemoodi. Ja kuna vaatajana mõtled sellele, siis mõjub lavastuslik stiil ka pisut lihtsakese ja vales mõttes läbinähtavana.

Näitlejate stiilides oli ka kõiki mängu astmeid, tavalisest psühholoogilisest ja usutavast mängust kuni groteskse ülemängimiseni. Võib-olla oli see nõksu kultuurilises mõttes lähenemisena võõras... kuigi mitte otseselt võõras, vaid ütleks isegi, et äratuntavalt venelaslik. Sest teatav rahvuslik eripära lööb kohati välja. Seda kõige positiivsemas mõttes, sest eks selliseid "teistsuguseid" inimesi ole igal rahvusel ning eestlasena seda vaaates tekkis teatav duaalne distants - briti juurtega ameerikas töötanud tohtri lood, venelaste esitatuna - eestlaseid see ei puuduta... kuigi ise oma peas tead, et puudutab ju küll - pole me keegi kaitstud selle eest, et ühel hetkel peas mingi krõks ära käib (või on juba käinud) ning oledki ümbritsevate ja ühiskonna jaoks "kummaline" ehk nö. "haige".

Hinnang: 3+
Lõppkokkuvõttes kujunes sellest minu tänavuaastase "Kuldse maski" festivali kõige sisukam teatrielamus. Kuna lugusid oli nii palju, siis eks nad muidugi mõjusid erinevalt - mõni tugevamalt, mõni pani vaid õlgu kehitama, ühest ei saanud keelelises mõttes kõige paremini aru ja ilmselt läks midagi kaduma. Kuid lõppkokkuvõttes tervikuna on sellised etendused, kus jutustatakse mitmeid erinevaid lugusid vägagi teretulnud. Saab justkui 1 teatrielamuse asemel 10 :) Ja eks meid inimesi puudutavad ning inimestest ning meie psühholoogiast ja vaimsest tervisest rääkivad lood on ajatud ning toimivad endasse sissevaatamistena, kuigi "õnneks" räägivad teistest inimestest.
Lavastusena selline, ma ütleks "räpane" stiil ei ole minu maitse järgi, kutsub esile soovi korrastada või lõigata midagi välja (ja ma ei mõtle mitte tekstist, vaid kõikidest kokku-kuhjatud stiilidest), ehk iga lugu ei pea just omamoodi lahendama. nendes tegelaste kiiksudes oli juba piisavalt eripära. Kuigi teatri mõttes lihtsalt üksteise otsa neid jutustada kaotab ka teatraalse mõtte. Ja, keeruline, aga tehtav. Näitlejatel oli ka selles trupis väga erinev tase. Seega jäi kuidagi segane tunne sellest kõigest. Kuid mis peamini - lugu (lood) kandis ka selle segaduse võitjana välja. Komöödia või pigem dramöödia, mis kutsub raamatut lugema ning paneb mõtlema inimmõistuse hapruse üle.

---------
Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siin kasutatud foto):

Vl. Majakovski nim. teater, Moskva 

INIMENE, KES PIDAS OMA NAIST KÜBARAKS
Oliver Sacksi ainetel

kohtumised suurepäraste inimestega 

Lavastus: Nikita Kobelev
Kostüümikunstnik: Marina Bussõgina
Videokunstnik: Jelizaveta Kešiševa
Koreograaf: Aleksandr Andrjaškin
Valguskunstnik: Andrei Abramov 

Näitlejad: Julia Silajeva, Aleksandra Rovenskihh, Natalja Palaguškina, Pavel Parhomenko, Nina Štšegoleva, Roman Fomin, Anastassia Tsvetanovitš, Olga Jergina, Aleksei Zolotovitski 

Etenduse kestus 2 tundi 40 minutit (vaheajaga)
18+

Lavastus oli 2018. aasta „Kuldse Maski“ longlistis. Osales programmis „Russian Case“ 2017. aasta festivalil

Ülemaailmselt kuulsa Ameerika neuropsühholoogi ja kirjaniku Oliver Sacksi teosest „Inimene, kes pidas oma naist kübaraks", mis põhineb tema patsientide lugudel, sai ülemaailme bestseller ning sellel on huvitav lavaline saatus: Michael Nyman kirjutas ooperi, esimese draamalavastuse tegi aga Peter Brook. Majakovski-nimeline teater lavastab seda Venemaal esimest korda, et rääkida inimestest, kes püüavad üle saada oma erinevatest paradoksaalsetest kõrvalekalletest. Lavastuse loojad uurivad meediatehnika, eksootiliste muusikariistade ning delikaatse huumori abil neid kõrvalekaldeid kui avastusi, muutusi aju töös – kui inimese tavaelus tundmatuid teid.

Oliver Sacks, autorina oma kangelastest: „Neid võib nimetada veidrikeks, aga kujuteldamatut kaugetes kohtades, mille olemasolu on ilma nendeta isegi raske uskuda. Mina näen nende veidrustes imede ja muinasjuttude peegeldust".

Nikita Kobelev, lavastaja: „Mõtlesime lavastuse jaoks välja naljaka valemi „kohtumised suurepäraste inimestega". Me tõepoolest tahaksime, et etendus muutukski selliseks kohtumiseks – mitte tegelastega, aga inimestega, nende lugudega, mis absoluutselt ei sarnane üksteisega. Heites pilku nende haigusest segipaisatud saatusesse, uurib doktor Sacks sidet aju ja teadvuse vahel, teadvuse ja hinge vahel."

Kuningas Oidipus - J.Vahtangovi nim. teater

Festival "Kuldne mask" teine teatrielamus saabus ühel suurimal Tallinna teatrilaval - Alexela Kontserdisaalis. 1829-kohaline saal oli pilgeni rahvast täis kogunenud kuni 2.rõduni välja, et vaadata Sophoklese "Kuningas Oidipust Moskva J.Vahtangovi nim.Teatri esituses. Sellistel, paarituhandepealise publikuga koosvaadatud teatrietendustel, on täiesti isemoodi atmosfäär. Väga harva üldse kui Eestis nii suuri draamaetendusi korraldatakse. Muusikalid ja eriproduktsioonid on muidugi iseasi, aga kogeda draamateatrit ja just nimelt antiikdraamat sellises olukorras võis end rõdul istudes tõesti peaaegu, et ettekujutada end antiiksesse Kreekasse.

Sophoklese teost peetakse üheks parimaist Kreeka tragöödiaist. Keskkooli kohustusliku kirjanduse näol on tegemist ka tuttava looga suuremale osale publikust. Ikka see kurikuulus ennustus, mis peategelasele endale teadmata vähehaaval realiseerubki ning kogu tõde talle muidugi tükk tüki haaval paljastub. Ehk peamiselt 2 ennustust - see, et Oidipus oma isa tapab ning see, et ta emast talle naine saab.

Leedu juurtega lavastaja, Rimas Tuminas'e nägemus on Oidipuse-loost mõnevõrra olulisema kokkulõigatud versioon. Siit ei leia midagi üleliigset, kuid samas kogu lugu oma jubeduses ja jõhkruses saab jutustatud. Tuminas on lavastuslikus mõttes teinud väga julgeid, tarku, erilisi ning huvitavaid otsuseid, mis kokkuvõttes tekitab tunde detailideni paika konstrueeritud nägemusest. See on üks kujutava kunsti geniaalsuse tunnuseid. Eelkõige peangi seda sõna otseses mõtte "lavastajateatriks".

Ka laval ei ole midagi üleliigset ja sellega saavutatakse mingi teatud minimalistlik stiilisus. On lai ja avar väli. Keset kõike kusagil kauguses massiivselt suur, ka kummuli inimeste peadest kõrgem roostes raudtoru. Torus on augud. Mõlemal pool toru mõned toolid. Ning muidugi inimesed ka. Ja see ongi kõik. Kusjuures rohkem polegi vaja! See raudtoru hakkab etenduse jooksul elama ning võtab endale mitmeid tähendusi, nii lavakujunduslikke kui ka sümbolistlikke ja tõuseb sellega isegi üheks peategelaseks. Temaga saabuvad tegelased lavale justkui üle mäe ja maastiku (stiilselt jalgadega end püstti hoides ja toru keereldes õigesse asendisse), temaga lahkuvad lahkunud hinged (kätega nendest aukudest kinnihoides ja toru keereldes, viib tegelased lavalt pimedasse ja pahaendelisse lavasügavusse). Vaid inglid hüppavad sellel nii nagu soovivad, kiikudes ja kõikudes nii ees, peal kui külgedel. Sümbolistlikkus mõttes võib tõlgendada toru lõpmatutel viisidel. Minu jaoks näiteks kehastas see lisaks maastikule veel rahvast, surma ja saatust - jumalate jõudu.

Lavastuses kasutatakse ehtsat Kreeka koori (Kreeka Rahvusteatri koor), kes oma teksti esitab ka kreeka keeles. Ja teksti esitatakse nii laulude kui draamatekstina, luues sellega teatavat vajalikku aurat. Ja muusika (Faustas Latenas/Teodorus Abazis) on selles lavastus samuti mõjuv.

Võimsast ja mõjuvast lavastusest hoolimata, ärkas seal minu jaoks ka mitmeid olulisi rahulolematuse ilminguid. Mõnevõrra vastuoluliseks muutus nimelt minu kui vaataja asukoht saalis. Vaatasin seda 1. rõdu viimastest ridadest. Sisu sain sealt loomulikult tervikuna väga hästi kätte ning nautisin võimalust hõlmata tervet avarat lava ning igas selle osas toimuvat üheaegselt (lisaks põhifookuses tegutsevatele tegelastele, liikusid seal taustaks ning tervikpilti rikastamiseks ringi ka füüsilist teatrit esitavad tegelased... näiteks meeldis tiibadega naine, kelle tiivad liikusid visuaalset naudingut pakkuvalt või mees, kes jooksis ühest lava otsas teise ja tagasi ja uuesti ja tagasi - kuid see lava on tõeliselt lai! jne). Saada aimu kui pisikesed on inimesed selle suure "saatuse"toru ees.. kui jõuetud kui see neist üle rullib... Samas võin vaid ette kujutada seda tunnet, mida said tunda parteris esimestes ridades istunud inimesed, kellele lõpu eel anti aimu, et see sama suur rull võib vabalt ka üle lavaääre neile peale veereda... saatus võtab, mida või keda ta tahab - see ongi jumala käsi... Jah, tundsin isegi teatavat kadedust, et sellest "kogemusest" jäin jällegi nii kaugel istudes ilma.

Tegelikult ma usun, et see saal tervikuna kõige parem just rõdulistujatele selle etenduse vaatamiseks ei ole. Nimelt on draamaetenduses oluline ikkagi näha inimeste miimikat, nende nägusid. Antud juhul polnud see võimalik. Oli hetki kus kõrvaltegelastest kohe ei saanudki aimu, kellega parajasti tegemist on. Mitte ühegi tegelasega ei tekkinud kontakti. Kui oluline on selleks näha näitleja silmi. Silmad on hinge peegel ning need tegelased seal jäidki minu jaoks hingedeta olenditeks. Võin vaid aimata kui head oli Oidipust mänginud Viktor Dobronranov ning tema naist ja ema Iokestet mänginud Ljudmila Maksakova (kas ta tõesti on juba 78-aastane?!!!) kuid minule kui nende näitlejatega mitte-tuttavale vaatajale jäi arusaamatuks ja kaugeks ka nende mäng. Praegu nende mõlema varasemaid tegemisi uurides alles sain teada, et Maksakova mängis ka ühes läbi aegade minu lemmikutest vene filmidest - Agatha Christie romaani alusel väga õnnestunud ja osavalt õudust tekitavas "Kümme väikest neegrit". Arvestades Maksakova rollideprismat (Shakespeare'st, Tšehhovist ja Puškinist - Gogoli ja Tolstoini välja) oleksin veel eriti soovinud lähemalt näha tema Iokastet.

Kas just sellepärast või nimme lavastuslikust režiist johtuvalt on näitlejad pandud karjuma. See tähendab suuremas osas lavastust esitavad nad oma teksti alfaisastena (meeldiv erand kreeklaste vahepalad), ilma tonaalsete keerdkäikudeta, mis otseselt vaadates ühel hetkel häirima hakkas. Selleks, et mõjuda ning seda "tühja lava" täita oleks ka kavalavamaid ning mõjuvamaid mängustiile ja -nõkse. Võib-olla see oligi taotluslik, sest lõpus siiski pääses epiloog seda paremini jällegi mõjule, et see esitatakse ülejäänud lavastuse fortissimole kontrastiks pianissimos.

Nö. lavastusliku, lausa kliinilise puhtuse huvides on kostüümidega mindud kergema vastupanu teed. Peategelased ja kreeklased kannavad suisa tänapäevalikke ülikondi ja kleite. Vaid need füüsilised taustategelased ja mõned kõrvaltegelased on "õigesti" riietatud. Siin on mingi kummaline režii syntax error, sest ühest küljest taotletakse kreeka koori kaasamisel justkui mingit autentsust ja teisalt lõhutakse seda (minu jaoks suisa laisa) kostümeerimisega. Vastuolulisus, mida ma lahti kodeerida ei suutnud.

Negatiivsetest emotsioonidest on see lavastus tihke - ülbus, julmus ja hiljem seda suurem häbi. Võtsin ette viimastel aastatel Eestis lavastatud uue omadramaturgia ning tundub, et tragöödia kui žanr on väljasuremise ohus. Huvitav, kas praeguses ajas, mil info kõikvõimalikest õnnetustest ja julmusest ning sõdadest ja surmadest kandub meieni söögi alla ja söögi peale läbi kõikide meediakanalite ning kas sellepärast ei tahetagi uut tragöödiat veel ka teatrilavale just kõige meelsamini kirjutada? Ometi minu käesoleva aasta kõige hinnatum uus dramaturgia Eesti teatrilavadel - lätlase Lauris Gundars'i "Cabaret Siberia" näiteks on ka just oma sisuliselt olemuselt nimelt tragöödiaks liigitatav (mitte küll antiik-tragöödiaks, aga mõtlengi siin tragöödiat kui dramaturgia žanri laiemalt)... ehk tegelikult see ju mõjub ka tänapäeva kontekstis... Tragöödia mõjubki juba oma inimlikkuse olemuselt... muidu see poleks "tragöödia"! Sest ka need vanad antiiksed lood ikka veel mõjuvad... me inimesed suudame isegi seda ette kujutada toimumas aegadel kui inimesed ja jumalad olid lähemas kontaktis... see on turvaliselt kaugel ning esitatud teatava müstilise  ning põhitõdesid ja -väärtuseid paljastavate mõistulugudena. Tänapäeval tundub, et kui keegi midagi antiiktragöödia-laadset kirjutab, siis pigem kandub see komöödia valdkonda (näiteks väga õnnestunud "Praegu pole aeg armastamiseks"). Sellepärast jäävadki need vana-aja klassikud mõjutama tulevasi klassikuid. Sellepärast lavastatakse ja põhjusega ikka ja jälle ka neid suuri antiikseid tragöödiaid. Muidugi rikas materjal ka kui sellest on võimalik üha uusi ja uusi versioone luua. Üha uusi ja uusi inspiratsioone ammutada.

Hinnang: 3+ (usun, et minu jaoks sai "saatuslikuks" asukoht, kus ma seda saalist vaatasin. Kaldun arvama, et esimestes ridades istunud inimeste jaoks oli see üks "elu etendusi". Ka minu elamuse suurust peegeldav hinnang oleks kindlasti olnud kõrgem. Praegusel hetkel näitab see hinnang ainult lavastajatöö tugevust. Näitlejad oli võõrad ja jäidki kaugeks. Samas kõige olulisem oli nii ehk naa just see lavastuslik külg ning selles tugevalt esile tõusnud sümbolistika. Mis peaasi, mul oli huvitav ning ootasin kuidas kogu see asi Oidipusele näkku plahvatab. Kuidas naine korraks kui maharaiutud peaga madu maas vingerdab hirmus, et ta abikaasa teada saab, et ta tegelikult on hoopis tema ema... Oleks ainult tahtnud veelgi pikemat piinlemist näha. Kogu see haripunkti kontsentreeritus valitses ka ülejäänud etenduse üle. Kunstikuga koostöö ning lavastuse tervikkontseptsioon kaasates toru-elemendi andis sellele erilise pitseri ning jääb ilmselt kauaks meelde just nimelt tänu sellele kujundile. "Võimas" on kõige õigem sõna kogu lavastust kokku võtma.)

---------


Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinkasutatud foto):

J. Vahtangovi nim. teater, Moskva

Sophokles
KUNINGAS OIDIPUS
Ühine lavastus Kreeka Rahvusteatriga

Lavastaja: Rimas Tuminas
Stsenograafia: Adomas Jacovskis
Kostüümikunstnik: Maxim Obrezkov
Helilooja: Faustas Latenas
Kooripartiide helilooja: Teodorus Abazis
Koreograaf: Angelica Cholina

Näitlejad: Viktor Dobronravov, Ljudmila Maksakova, Jevgeni Knjazev, Eldar Tramov, Jevgeni Kossõrev, Vitalis Semjonovs, Valeri Ušakov, Oleg Forostenko, Artur Ivanov, Ruben Simonov, Maksim Sevrinovski, Jekaterina Simonova, Pavel Judin, Juri Tsokurov, Ilja Algaer, Panayotis Atanasopulos, Tanasis Vlavianos, Giorgos Gallos, Dimitris Georgiadis, Kostas Korakis, David Magaldadze, Sokratis Patsikas, Giorgos Stamos, Leonardos Kheyfets-Batis, Spiros Tsekuras, Fjodor Vorontsov, Jevgeni Piljugin, Aleksandr Galotškin, Yannis Zafeiropoulos, Tanyana Polosina, Maria Rival, Maria Berdinskihh, Anastassia Lukjanova

Etenduse kestus 1 tund 40 minutit (ilma vaheajata)
16+

Preemia „Kuldne Mask“ 2018. aasta nominant kategooriates „Parim draamalavastuse suurvorm“, „Parim lavastajatöö“, „Parim kunstnikutöö“.

Müüt Oidipusest on inimkonna ajaloos üks jubedamaid. Õnnelik valitseja, õnnelik mees ja isa ei jää hetkega mitte ainult kõigest ilma, vaid saab ka teada, et kõik, mille üle ta uhkust tundis, on tegelikkuses mahapesematu häbi, põhjus kahetsuseks ja valuks. Ühe hetkega variseb kõik kokku. Ja kokkuvarisemise põhjuseks on kellegi kurjus. Tema hädade põhjuseks on jumalate needus ja saatuse käigud. Rimas Tuminas on kaasaegse teatri üks paremaid lavastajaid, antud lavastuses räägib ta sellest, mis on kõige olulisem – duellist Saatusega, inimväärikusest ja oskusest Saatuse ees kummardada. See on jutustus hingejõust ja halastusest – kahest peamisest inimomadusest, mida ei saa ei röövida, allutada ega määrida. internetiväljaanne Teatral-online

J. Vahtangovi nimelise teatri lavastuses on Saatusel oma materiaalne kuju – võimukas, aja jooksul mustaks muutunud paljusilmne mitmemeetrise diameetriga toru, ajaloo võidusõit, kõrgemate jõudude tööriist, karistus õigetele ja valelikele. Kujundlikkuse ja koosmõjude poolest on stenograafiline valik võrreldav David Borovski kuulsa eesriidega Juri Ljubimovi poole sajandi taguses „Hamletis".

Rimas Tuminas aga ei lavasta sugugi mitte krimilugu, kuigi selles on olemas nii trilleri, õuduse, melodraama kui ka intellektuaalse draama elemente. Ta loob lavastuse, mis toetub ülimale eneseregulatsioonile, mis teadlikult väldib tavalisi lavastuslikke müstifikatsioone. Ta loob lavastuse aegade lõpust ja sellest, et ka apokalüpsise ning sellele eelnevate seikluste keerises on inimene, kes alguses tundub pisikese ja ülbena, kuid, olgugi et „haavatud nii, et ajud paistavad", on siiski võimeline otsustavateks tegudeks, tugevateks tunneteks ja andunud armastuseks. htaegu kahtlase ja väärika inimloomuse allutab siiski halastamatu saatus.
ajaleht Ekran i stsena

Kolm õde - Krasnõi Fakel

Eestis juba 14. korda toimuvale Venemaa nr.1 teatrifestivali "Kuldne Mask" Eestis toimuvale "satelliit-festivalile" jõudsin alles nüüd esimest korda. Kuigi alati kui neid Venemaa teatritippe siin näidatakse, on ka minuni kostunud järelkaja, kuivõrd vingeid asju festival ka Eesti kultuurielu rikastamiseks meile siia näidata toob. Tihti on need auhindade laureaadid kui ka silmapaistvad nominendid, mis on Eesti korraldajatele eriliselt silma jäänud.

Tänavune esimene "linnuke" sellest "pesast", mis Tallinna vaatajate ette laotati (festival sai alguse juba paar päeva tagasi Narvas ühe teise etendusega), on ei kellegi vähemtuntud näitekirjaniku kui Anton Tšehhovi enda tippteos "Kolm õde".

Tuleb tunnistada, et esialgu kui kuulsin, et venelased mängivad Eestis Kolme õde, siis vaimustusin hetkega mõttest, ometi kord oma silmaga näha live's vene keeles, vene dušaaga mängitud selle materjali üht versiooni! See, et tegelikult on tegemist teistlaadi haruldusega, nimelt "viipekeeles" mängitava Kolme õega, sain teada alles natuke enne festivali algust. See isegi valmistas kerge pettumuse... mis siiski üpris kiiresti asendus uue põnevusena, et kuidas siis sellest ikkagi aru saab? Kuidas näitlejad suudavad selle siiski sügava ja ristirästi psühholoogilise teksti mängida ilma arusaadavate sõnadeta välja? Lisaks kostus infot, et see tükk on ka mujal poleemikat tõstatanud oma erilisusega...

Nüüd kui seda Kultuurikatla blackboxis vaatasin pettusin uuesti - ekraanile lasti subtiitritena tekst... Sama hästi oleks see võinud olla suahhiili või mõnes muus tundmatus keeles... aga tekst ju ikkagi paljastab terve loo ning ei ole vaja otseselt näitlejate "suuga rääkimiseta mängust" seda endale lahtimõtestada. Kahju...

Kogu etendus kestis 4 ja pool tundi ning see oli jagatud 4 vaatusesse. Pausid andsid võimaluse natuke mõtiskleda, kuid nii pika tüki kohta, oleks siiski võinud 3,5 tundi "teatrit" koos pooletunnise pausiga saada tervikuna poole tunni võrragi lühemaks... Me siin Eestis oleme ju näiteks Tõe ja õigusega juba harjunud-kogenud pikemate tükkidega.. .kui sisu on tugev ja huvitav, siis ei ole kahetunnised vaatusepikkused probleemiks... Igatahes vähenes iga vaheajaga vaatajaid üha rohkem ja rohkem ning tagaridades istujad nihkusid vaikselt muudkui eespoolsematesse ridadesse...

Ja sisu on ju "Kolmel õel" tugev! Lavastaja Timofei Kuljabin eriti midagi olulist tekstist või liinidest välja ka ei jäta. Küll on tema rõhuasetused ning lavastuskeel minu jaoks Kolme õe kontekstis esmakordsed (olen erinevaid Kolmesid õdesid näinud juba teise käe sõrmi üleslugemisel abiks vajava arvu kordi näinud).  Iseenesest lavastuskeeles ei ole üldises plaanis midagi uut. Kurtide teatrid on ju täiesti olemas ning meil on ka näiteks VAT Teater teinud "Faust"-i tummfilmi-esteetikat kasutades (kuigi seal ikkagi "räägitakse" ka), samuti on "ilma seinteta" mängitud nii, et need "seinad" on maha joonistatud, võtame kasvõi kuulsaima sellise stiili kasutaja - Lars von Trieri filmis "Dogville". Küll pole ma kunagi varem täheldanud versiooni, kus ainult 1 kolmest õest Moskvasse minekut igatseb, ehk siis Kuljabini versioonis jääb tunne, et ainult Irina seda tegelikult soovib.

Kuljabin käib ka ajastutega väga vabalt oma versioonis ringi. Ka see pole midagi uut, ent antud juhul hakkas see mind näiteks häirima. Muusikavideod televiisorist ja nutitelefonid, selfie-pulgad ja kõlarid ning tänapäevane lapsevanker, samas kui riietusega viidati "õigesse" ajastusse, samuti olid parunid ja duellid... Kokku mõjus natuke nagu puder ja kapsad. Ne rõba ne mjasa...

Lavastuslik praak ilmnes ka 3ndas vaatuses, kui suurem osa vaatusest on "elekter ära" ning tegevust valgustatakse taskulampidega...Viimastesse ridadesse ei olnud seda tegevust suures osas näha. Muidugi teksti lugedes sai aru, millest jutt käis, aga ikkagi jäi häirima, sest midagi oleks nagu toimunud laua all, aga kuigi 3 õde olid koos, siis nagu ainult 2 oleks neist seal lauaall olnud... oleks tahtnud näha... samuti kamandati "vist" teenindaja magamast üles, aga kindel ei saa olla... nii jäi palju segaseks. Kuigi eks see oligi mõte, et kogu tulekahju tekitaski nö."segadust"... Ja eks nende erinevae aegade segamisele võib ju leida näiteks õigustuse, et tahetigi näidata, et tegemist on "ajatu" klassikaga, ent ometi häiris see (vähemalt mind).

Seevastu oli üllatav, kuidas mõned näitlejad suutsid end häälega "rääkimata" niimoodi laval kehtestada, et ka psühholoogiliselt sügavad rollid tulid emotsionaalselt valulikud ja võimsad välja! Eriti arvestades, et tegemist ei olnud ju vaegkuuljatest näitlejatega. Näitlejad oleks kui mänginud kurte, kes mängivad kurtidest 3 õde ja kogu nende kaaskondlaseid (peale 1 tegelase, kes räägib hääle, mitte žestidega). Olles elus kokku puutunud päris mitmete kurtidega, nii nendega, kes on sünnist peale kurdid kui ka nendega kes on kuulmise kaotanud, siis väga tabavad häälitsused käisid selle viipekeele juurde või oma emotsioonide väljendamisega koos.

Minu erilisteks lemmikuteks kujunesid Maša, Irina ja Soljonõi, seda just rolliloome tõttu. Nendes kolmes tegelases oli kui mingi sügavam tasand ja mitte ainult nähtavalolevad nivood. Eriti Mašat mänginud Darja Jemeljanova võitis mu südame. Kuigi tegelane ju petab oma meest... ent just siin on oluline ajastulikkus ning see võimatu armastus, mida ta Veršinini vastu tunneb... see mitte-minema-lasmise ja hullumise stseen... braavo! Samuti Linda Ahmetzjanova Irina, keda kõik mehed ihaldasid, kuid Irotška ei ole kunagi armastust tundnud ning lootiski saada Moskvasse vast eelkõige just nimelt sellepärast, et suures linnas on rohkem võimalusi "selle" ülesleidmiseks... Ja Linda mängib oma karakterile juurde mingi kurtidele omase meelemuutuste nõksu.. ühel hetkel lõbus ja vallatu, siis jälle üliemotsionaalne.. Mehed olid siin kuidagi taustatapeediks ning vaid 1 neist mängis minu jaoks enda karakteri tähelepanuväärse sügavusega... ja seda ühe kõrvalisematest tegelastest - Soljonõi... ehk Konstantin Telegin... Selle lühikese ajaga, mil ta Irinale armastust avaldab, teda lööb ja siis kappipugenud Irinale veelgi oma tundeid paljastab ning ühtlasi lubab talle, et kui tema Irinat ei saa, siis ei lase ta kellelgi teisel teda saada... võimas ja romantiline, aga samas ka õudne Irina jaoks. Alguses tekkis tunne kui vanast narrist, kes end noorele plikale ligi ajab (näitleja on sama vana kui mina - hämmastav, kas mina olen ka nii vana?!), kuid siis hetkega end naist lüües vastikuks muutes... väga võimekas näitleja, et end väikse stseeniga üheks olulisemaks trupi lüliks mängida. Lugesin, et lisaks seekordsele "trupi" võidule, on ta ise ka varem Kuldse Maski nominent olnud (aastal 2009 Macbeth'i rolliga). Samas muidugi müts maha tõesti kogu trupi ees, et nad kusagilt kuuldu põhjal üle aasta õppisid viipekeelt ning vaegkuuljate kultuuri ning neid laval vaadates tekkis tõesti tunne, et peaks lõpus aplodeerides mitte plaksutama, vaid "kurtide aplausina" käsi õhus heljutama.

Hinnang: 2+ (ei alanud just eriti paljulubavalt see "Kuldne Mask", kuigi siit muidugi oli ka palju noppida välja head. Kahtlemata oma pikkuse ja valguskujunduse või helikujunduse mõttes tekitas ikkagi sellise võimsa lavastuse -tunde, aga minu jaoks oli ka liialt palju häirivat. Viimaseks vaatuseks olin natuke liiga tüdinenud ja seda mitte niivõrd kestvuse pärast, vaid 3 vaheaega on minu jaoks lihtalt liiast... kuna kõik vaheajad kestsid ka igaüks 20 minutit! Oleg Golovki kunstnikutöö oli silmale ilus. Värvitoonid sobisid - pruunid, valged ja hallid ning koos valguskujundusega tekitas atmosfääritunnetuse, mis andis lavastustervikule väärtust juurde. Isegi Miley Cyrus'i punased huuled said tähenduse, sest see oli nii väljaspoolt selle etenduse värvigammat, et lõikas sisse oma huulte ja "muusikaga", mida kurdid saavad ju vaid läbi rütmivärinatunnetuse, ent huultelt lugemine on ka "teema"... Kõige väärtuslikum oli ikkagi Tšehhovi lugu ise... see mõjub alati... ning näitlejatööd! Kuid terviku mõttes päris rahule ei jäänud... Suur osa publikust tõusis lõpus seisma aplodeerides, aga no teater oli ju Novosibirskist ka kohale tulnud - see ju praktiliselt teispool maakera... ja nii pikk mäng ka...)

Endiselt on mu lemmik "Kolm õde" Sagadi mõisas nähtud Mikiveri lavastus, millel tihedalt kannul Šapiro lavastus - mõlemad Eesti Draamateatri kahurvägedega tehtud. "Kolm õde" tuleb nagunii veel kunagi elus vaatamisele, loodetavasti saab seda ühel hetkel ka vene keeles venemaa teatri esituses näha...

PS. Eraldi (negatiivse) elamuse pakkus kaaspublik. Millegipärast mu kõrval istunud vene prouad arvasid, et kui laval ei räägita, siis saavad nemad omavahel rahumeeli kommenteerida toimuvat. Üks ka kõkutas naerda kui oli täiega tõsine hetk. Telefonid helisesid, kuigi korrutati igalt vaheajalt tulles, et mobiilid oleks välja lülitatud. Teisel pool kõrval istunud paksem härra tahtis ka osalt minu toolist endale, seega tuli end eriti kokku tõmmata, et mitte päris nende prouade otsa nihkuda. Mingid purgid ja pudelid kukkusid publikul... Appiiiii...

---------
Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka ülevaolev foto):
Teater „Krasnõi Fakel“, Novosibirsk

Anton Tšehhov
KOLM ÕDE

Lavastaja: Timofei Kuljabin
Kunstnik: Oleg Golovko
Valguskunstnik: Deniss Solntsev
Viipekeele õpetaja: Galina Ništšuk
Vaegkuuljate kultuuri konsultant: Veronika Koposova, Tamara Šatula

Näitlejad: Konstantin Telegin, Ilja Muzõko, Anton Boinalovitš, Klavdia Katšusova, Valeria Krutšinina, Irina Krivonos, Linda Ahmetzjanova, Darja Jemeljanova, Deniss Drank, Aleksei Mežov, Pavel Poljakov, Andrei Tšernõhh, Sergei Bogomolov, Sergei Novikov, Jelena Drinevskaja

Etenduse kestus 4 tundi 30 minutit (kolme vaheajaga) 16+

Preemia „Kuldne Mask“ 2017, kategoorias „Žürii eripreemia Draamateatrile ja Nukuteatrile“. Nominent preemiale kategooriates „Parim draamalavastuse väikevorm“, „Parim lavastajatöö“, „Parim kunstnikutöö“, „Parim naisosatäitja“ (Linda Ahmetzjanova), „Parim mees kõrvalosatäitja“ (Konstantin Telegin). 

Timofei Kuljabin on tervet Prozorovite pere, nende külalised ja leibkondlased muutnud kurtideks – näitlejad õppisid poolteist aastat viipekeelt. Kogu Tšehhovi tekst ilmub tõlkena tiitrite paneelile lava kohal, vahel ka koos täpsustusega: „Veršinin: „Tram-tam-tam (SMS)", kui polkovnik tahab Mašale teada anda, et ta tema kõrval on. Ja-jah, kangelastel on mobiiltelefonid ja tahvelarvutid, Andrei lülitab arvuti sisse valju Windows'i laadimise heliga, Irina vaatab televiisorist klippe, kuid mingit muud agressiivset kaasajastamist ei ole, paljud kangelased kannavad möödunud sajandi stiilis kostüüme ja kõik joovad teed samovarist. Tšehhovi kangelaste teadlik kuulmisest ilmajätmine tundub veidra paradoksina: näidend on ju sellest, mida nad kuulevad, aga ei suuda üksteist kuulata; kui aga kangelased on kurdid, peaks see mõtet kohutavalt vähendama. Hämmastaval kombel aga sellist vähenemist ei teki. See, et kangelased vestlevad omavahel žestide keeles täidab lavastuse energiaga, „närtsinud Tšehhovist" pole jälgegi. Suhtlemine on täis liikumist, vesteldes peavad näitlejad üksteist vaatama, endale tähelepanu tõmbama, soovides, et neid kuuldaks, peab igaüks teist puudutama, teiste tempot maha võtma. Tundub, et Tšehhovis pole kunagi varem olnud sellist taktiilsust, kui otsese kontakti puhul, mille eest pole kuhugi pääsu.

See on ühtaegu nii vaikne kui ka väga kärarikas lavastus – selles on palju liikumist, lõbu, siin isegi tantsitakse – ka kurdid kuulevad ju vibratsiooni ning tunnetavad rütmi. Naer, pisarad, skandaalid, karjed – kõik see on peaaegu hääletu, aga samas väga avatud, justkui teravdaks kurtus kõike, sealhulgas ka miimikat. Edasi on aga vaja lihtsalt jutustada „Kolmest õest" uue pilguga. ajaleht Ekran i stsena

Festival KULDNE MASK Eestis

Osalesin täna Venemaa teatrimaastiku kõige parema, kuulsaima ja nüüdseks juba korralikult ka meie kultuuripilti juurdunud festivali tutvustaval pressikonverentsil, mis toimus Rahvusooper Estonia valges saalis. Ühtlasi startis ka festival, sest esimene etendus mängitaksegi juba täna Narvas ("Inimene, kes pidas oma naist kübaraks" -seda saab paari päeva pärast näha ka Tallinnas). Jagan siin seda infot edasi, mida pressile räägiti ja ühtlasi muudki pressi-infot mängimisele tulevate lavastuste kohta.

Kõigepealt sõnumid pressikonverentsilt:

Selline üritus saab teoks ainult tänu riiklikele toetustele ja teistele suurtele sponsoritele. Esimesena sai sõna EV kultuuriminister Indrek Saar, kes rõhutas, et tal on hea meel, et see festival saab üle Eesti toimuma. Balti riikide 100nda sünnipäeva puhul. Ja tekib ka mõtteline sild festivaliga Talveöö unenägu. Tänades läbi aastate sellesse festivali uskujaid ja panustajaid. Minister usub, et see festival saab jätkuvalt sooja vastuvõtu Eesti publikult.

Tallinna Linnavolikogu esimees Mihhail Kõlvart soovis rääkida emotsioonidest, sest minister sisust juba rääkis. Iga aasta on see festival natuke erinevat nägu ja erinevate emotsioonidega. Igal aastal korraldajad püüavad luua emotsiooni. Ta usub, et korraldajad suudavad seda teha. See on võimalik võib-olla sellepärast, et festivali korraldajad teavad, et teater on koht kus inimene kohtub iseendaga. Kui me seda mäletame ja teame, siis teame, mis on teatri sisu. See festival rikastab meie kultuurielu, aga eelkõige see rikastab meie vaimsust.

Vene Föderatsiooni suursaadik Aleksandr Petrov tänas, et sellist festivali saab Eestis korraldada.

Festivali Kuldne Mask peadirektor, Maria Revjakina tänas suursaadikut ja Eesti ministeeriumeid. Avaldas suurt kahjumeelt, et ei saanud sellel aastal tuua Eestisse Suure Teatri balletti. Kiitis Hermanise lavastust, millest paremat draamalavastust ei olevat olemas. Teatri olemuslikust olulisusest rõhutas aspekti, et teatris saab elada läbi asju, mida me elus muidu kunagi läbi elada ei saaks. Edasi soovitused - "3 õde", mis on tekitanud palju arutlusi terves maailmas, sest Tšehhov avatakse enneolematul moel ja vormil. "Tsirkus" on unikaalne teatri, kino ja muusika sümbioos. Teater algab lapsest ja kui lapsed ei avasta teatrit juba lapsena, siis vaevalt, et täiskasvanuna oskab ta sellega enda elu rikastada ja sellepärast on ka Kuldse Maski festivali osaks lasteteater. Seekord on Eestisse toodud Võlur Oz.

Sõna said ka sponsorite esindajad firmadest BLRT Grupp (Karina Kond) ja Skinest Grupp (Oleg Ossinovski).

Alvis Hermanise etenduse kohta öelda, et selle piletid müüdi läbi vaid paari päevaga. Lisaks Kuldse Maski võitjale, mängitakse ka tema 10 aastat tagasi lavastatud etendust, mida siiani edukalt mängitakse terves maailmas (sh. Broadwayl) ja mille peaosas Mihhail Barõšnikov (filmisõpradele tuttav ka kui oscari-nominent ja telesarjade-sõpradele Carrie peigmehena sarjast "Sex and the City). Lisaks rõhutas Alvis ise, et ka teine Kuldse Maski võitnud lavastus on veel Talveöö unenäo festivali kavas.

Alvis Hermanis rääkis, et mida erinevam inimene, seda huvitavam tema jaoks. Ta on rahvuselt lätlane, aga teda huvitavad väga ka teised rahvused. Iga rahvus on nagu müstiline hermeetiline saladus, mida teised täielikult mõista ei suuda, aga võivad proovida mõista, mis ongi väga huvitav.

Oleg Ossinovski ütles, et Alvis on terves maailmas armastatud ja ka tema armastab seda Alvise tükki, mis Eestisse tuuakse. Tema annab sellele igatahes hinnanguks viie! Kuldne Mask on festival, mida alati oodatakse ja mis teeb oktoobri eriliseks.

Sõna sai ka Raivo Põldmaa Tallinna Linnateatrist, kes ütles, et kõik Talveöö Unenäo etendused saavad nii eesti- kui ka venekeelse sünkroontõlke. Talveöö unenägu alles otsib enda nägu. Alati on see natuke erinev. Seekord Hermanise retrospektiiv ja 6 erinevat lavastust mängitakse detsembris. Piletid on müügis ja ka seal on 1 sõnadeta lavastus, millel polegi tõlget vaja. Ei tea kuidas tulevikus koostöö toimub, aga mõistlik on jõudusid ühendada, kuna vaatajaid on palju, aga raha vähe. meil on aastas üle 1 miljoni teatrikülastuse ja see on väga hea näitaja. Novembris on ilmumas ka Alvis Hermanise raamatu tõlge.

Lõpus lisas veel suursaadik, et Venemaal on Kuldse Maski festival riikliku tähtsusega ning selle säilitamise tähtsus on eraldi mainitud läbirääkimistel valitsuse tasandil.

----------

Festival „Kuldne Mask Eestis“ toimus esimest korda 2005. aastal ning see oli vene teatrifestivali esimene välismaine projekt, selleks ajaks oli festival juba vägagi ambitsioonikas ja mitmeprofiililine teatriprojekt, olles kõige prestiižikam professionaalsete teatriauhindade konkurss. 14.-nda festivali „Kuldne Mask Eestis“ kava näidatakse nii Tallinnas, Tartus, Narvas, Sillamäel kui Viljandis. Kavasse kuuluvad traditsiooniliselt vene teatrite viimase hooaja parimad lavastused ja mitte ainult pealinna teatrite omad. Turu-uuringute AS’i 2016. aasta uuringu „Teatri roll ja positsioon ühiskonnas“ alusel oli „Kuldne Mask Eestis“ kõige tuntum ja populaarsem festival riigis. Alates 2005. aastast on mängitud kokku üle 150 etenduse erinevates teatrižanrites – nii draama, ballett, nuku- kui ka muusikateatri etendusi. „Kuldse Maski“ etendusi on erinevatel aastatel vaadanud Tallinnas, Tartus, Viljandis, Kohtla-Järvel ja Jõhvis 73 064 vaatajat.

Sel aastal avatakse festival mitte Tallinnas, vaid Eesti sügispealinnas Narvas. Samuti toimub festivali raames esimest korda „Kuldse Maski“ ja Tallinna Linnateatri eriprojekt. Festivali „Talveöö unenägu“ raamides, mis on pühendatud lavastajale Alvis Hermanisele, mängitakse lavastaja ainsat Venemaal tehtud etendust, mis on „Kuldse Maski“ preemia laureaat, selleks on Rahvuste Teatri etendus „Šukšini jutustused“.

Projekti „Kuldne Mask Eestis“ eksklusiivsus seisneb selles, et tänu riiklikule toetusele – Eesti ja Venemaa kultuuriministeeriumid, samuti ka Tallinna ja teiste linnade linnavalitsused – toob festival siia parimad teatrietendused Venemaalt, mis on preemia „Kuldne Mask“ laureaadid ning seda sellisel kujul, nagu need olid kavandatud ja lavastatud.

Traditsiooniliselt toimub festivali raames ka mitmetahuline hariduslik OFF-programm – loengud, arutelud, näitused jms. Kõik OFF-programmi üritused on osalejatele tasuta.

Festivali peasponsor on kontsern BLRT Grupp. Eriprojekti sponsor - Skinest Rail Ltd

Kõik festivali raames toimuvad etendused on varustatud sünkroontõlkega eesti keelde.

Täpsem info lavastustest festivali kodulehelt www.goldenmask.ee

(kasutatud on Ira Poljarnaja fotot lavastusest "Tsirkus")

-------------

Pressiteade:

KULDNE MASK 2018

Sügis on teatrites avamiste ja esietenduste hooaeg. Juba 14-ndat aastat järjest koondab festival „Kuldne Mask Eestis“ kokku pretsedenditult suure hulga teatrisõpru vaatama Venemaa parimaid etendusi. Turuuuringute AS-i 2016-nda aasta uurimuse „Teatri roll ja koht ühiskonnas“ alusel nimetati festival Eestis kõige tuntumaks ja populaarsemaks. Seda külastab meeleldi ka eestikeelne publik, kelle mugavusi silmas pidades on kõik etendused varustatud sünkroontõlkega eesti keelde.

„Kuldse Maski“ selleaastast kava mängitakse 9.-17. oktoobrini Tallinnas, Viljandis, Narvas ja Sillamäel.

Festival avatakse Moskva Vladimir Majakovski nimelise teatri etendusega „Inimene, kes pidas oma naist kübaraks“ (lavastaja Nikita Kobelev). Süžee aluseks on kogu maailmast tuntud neuropsühholoogi Oliver Sacksi bestseller, tema raamatu „Inimene, kes pidas oma naist kübaraks“ järgi on lavastatud teatrietendusi, kirjutatud ooper, tehtud film. Inimesed ootavad „kohtumisi suurepäraste inimestega“, nagu nimetas oma etenduse žanri noor lavastaja Nikita Kobelev. Etendust mängitakse 9. oktoobril Narvas (Geneva Kultuurikesuses), 11. oktoobril Viljandis (teatris „Ugala“) ja 13. oktoobril Tallinnas (Vene teatris).

Festival mitte ainult ei laienda oma projektide geograafiat, vaid alustab koostööd ka uute lavadega. Pealinnas avatakse festival ühel kõige moodsamal ja ligitõmbavamal laval – Kultuurikatlas. Ka rahvusvahelistel teatrifestivalidel poleemikat tekitanud Timofei Kuljabini lavastus „Kolm õde“ (teater „Krasnõi Fakel“, Novosibirsk) märgiti samuti eelmisel aastal ära „Kuldse Maski“ žürii poolt, seda mängitakse Tallinnas, Kultuurikatlas 11. oktoobril. Etendus võib tunduda täiesti ootamatuna tänu uuele nägemisele klassikalisest teosest, sest selle kangelastelt on võetud kõnevõime, etendust mängitakse viipekeeles, kusjuures tegelaste emotsioonid on maksimaalselt paljastatud.

Veel üks sündmus, millest pole võimalik mööda minna – Kreeka Rahvusteatri ja Moskva Jevgeni Vahtangovi nimelise teatri ühistöö - antiik-kreeka tragöödia „Kuningas Oidipus“ Rimas Tuminase lavastuses, mille esietendus toimus Kreeka kõige vanemas amfiteatris Epidauruses. Leedu lavastaja tegi seal omad rõhuasetused ning jutustab loo inimese vastasseisust Saatusega, inimväärikusest ja hinge ning halastuse jõust. 12. oktoobril Alexela Kontserdimajas saavad vaatajad näha selle unikaalse ühisloomingu tulemust, mille eriliseks omapäraks pole mitte ainult suured näitlejad, vaid ka Ateenast pärit kreeka koor ning grandioossed dekoratsioonid.

Programmi „Laste weekend“ raames võib 13. oktoobril Sillamäel (Sillamäe Kultuurikeskuses) ja 14. oktoobril Tallinnas (Vene Teatris) näha Sankt Peterburgi Väikse draamateatri muusikalist etendust kõigi poolt armastatud muinasjutu alusel „Võlur Oz“ Jevgeni Karpovi ja Kirill Sjomini lavastuses. See etendus on mõeldud alla 6-aastastele lastele, nende vanematele ja kõigile neile, kelles laps veel elab.

15. oktoobril mängitakse kaasaegse dünaamilise kunsti austajatele Tallinnas Alexela Kontserdimajas Maksim Didenko muusikali „Tsirkus“ suurepärase Ingeborga Dapkunaitega peaosas ja mis on lavastatud Grigori Aleksandrovi legendaarse samanimelise filmi alusel. Etenduses on ka musta paroodiat ning seda, mida nimetatakse avangardseks atraktsiooniks. Lavastaja töötab virtuoosselt

eksperimentaalse ja populaarse, autoriliku ja traditsioonilisuse piirimail. Tema etendusi määratletakse performance’i žanrina.

Festivali põhiprogrammi lõpetab 17. oktoobril Salme Kultuurikeskuses ka eesti vaatajate seas populaarse lavastaja Dmitri Krõmovi etendus „Kaasavaratu“ (Teater Draamakunsti kool, Dmitri Krõmovi teatrilabor). Lavastaja on kandnud Ostrovski näidendi tänapäeva, järgides autori näpunäidet – „tegevus toimub kaasajal“ – omal moel, ehitades üles oma isikliku, unikaalse maailma: farsiliku, groteskse ja naeruvääristava.

Sel aastal toimub esimest korda „Kuldse Maski“ ja Tallinna Linnateatri ühisprojekt „Talveöö unenägu“, mis esitleb detsembris 5 etendust silmapaistvalt läti lavastajalt Alvis Hermaniselt koos sünkroontõlkega eesti ja vene keelde. Sellesse kavva on lülitatud Alvis Hermanise lavastus „Šukšini jutustused“, kus peaosi mängivad vene teatri- ja filmistaarid Jevgeni Mironov ja Tsulpan Hamatova. Etendus on preemia „Kuldne Mask“ laureaat.

Kuldne sügis koos „Kuldse maskiga“ toob meile erinevaid teatrielamusi igale maitsele.

Festivali „Kuldne Mask“ raames toimub ka sel aastal traditsiooniliselt ettevalmistatud OFF-programm.

10. septembrist kuni 20. oktoobrini on Alexela Kontserdimajas näitus „Teater ja film. Koosmõju kogemus“, kus vaatajajad saavad sukelduda Maksim Didenko uue lavastuse „Tsirkus“ atmosfääri. Etendus-muusikal, mis on lavastatud Grigori Aleksandrovi samanimelise filmi järgi, peegeldab möödunud ajastu sündmusi ja hingust, kui teater ja kino liikusid teineteisele vastu.

Traditsiooniline OFF-programmi hariduslik osa toimub 15. ja 16. oktoobril EMTA Lavakunstikoolis (Toom-Kooli 4), kus toimuvad tuntud teatriteadlase ja –kriitiku, Moskva Elektritatri „Kaasaegse vaataja ja kuulaja kooli“ kuraatori Kristina Matvijenko loengud. Loeng kestab 2 akadeemilist tundi ja toimub sünkroontõlkega eesti keelde.

15. oktoobril kell 14:00 EMTA Lavakunstikoolis (Toom-Kooli 4), toimub Kristina Matvijenko loeng, mis on pühendatud 1920-ndate ja 1930-ndate aastate kultuuriilmingutele ja avastustele Vseveolod Meyerholdi, Sergei Eisensteini ja terve plejaadi nende kaasaegsete näitel.

16. oktoobril kell 11:00 EMTA Lavakunstikoolis (Toom-Kooli 4), toimub teine loeng, mis on pühendatud kaasaegse teatri peamistele teoreetilistele ja praktilistele aspektidele, vene ja euroopa lavastajatel näitel, sealhulgas tuuakse näiteid ka Eesti teatrist.

www.goldenmask.ee

https://www.facebook.com/KuldneMaskEestis/ 

Lisainfot:

Ksenia Kuzmina                       

ksenia@fortius.ee                     

--------

Ise külastan (ja hiljem kajastan siin blogis):

11.10 "Kolm õde" Kultuurikatlas
12.10 "Kuningas Oidipus" Alexela Kontserdimajas
13.10 "Inimene, kes pidas oma naist kübaraks" Vene Teatris
15.10 "Tsirkus" Alexela Kontserdimajas
17.10 "Kaasavaratu" Salme Kultuurikeskuses