15 lavastusele ja 121 filmile sai olla pealtnägijaks-tunnistajaks jõulukuu jooksul. Ja nagu ikka oli selles, isegi minu jaoks väga suures kultuurimahus nii head kui halba, nii kiiresti ununevat kui ka sellist, mis jääb kauemaks meelde. Kuigi aasta teatrielamuste TOP10 jäi samaks, nagu see on olnud juba alates 4.augustist (näib, nagu sügishooaeg sai korralikult jalad alla alles detsembris, paari-kolme erandiga oktoobrist ja novembrist), siis tervelt 4 lavastust tungisid aasta TOP20 sisse! Kõik need 4 ka VÄGA SUURT soovitust väärivad! Lausa üllatavalt 2 neist omakorda samast teatrist , ehk Eesti Draamateatrist, mis on ühtlasi ka kogu 2022.aasta 2 selle teatri lemmikut (3. Draamateatri looming on kogu Eesti teatrite aasta parimate seas kolmandas kümnendis). Ent 1 neist detsembri neljast tipust on Eesti Noorsooteatri lavastus... teater, millel ainsana on nüüd aasta lõpuks ka kogu teatriaasta teravaimas tipus, ehk 20 suurima elamuse seas tervelt 3 lavastust! Ja ega Endla uuslavastus on ka tugev nii Endla enda mõistes (aasta 2. suurim teatrielamus seal majas), aga läks ka raketina kogu teatriaasta TOP15 sekka!
Ehk siis pikema jututa asja kallale:
DETSEMBRIKUU SUURIM TEATRIELAMUS
1. "Võõrad" Eesti Draamateater
2. "Linda Vista" Endla
3. "Kõik ägedad asjad" Eesti Noorsooteater
4. "Cabaret Theatral" Eesti Draamateater
Kommentaar: "Võõrad" on küll Taavi Teplenkovi 2. lavastus, kuigi tema enda jaoks oleks see nagu esimene "päris", sest nagu ta ise ütleb, oli eelmine lihtsalt rohkem "lavale seadmine" (Laulasmaa mändide alla Eesti tippnaisnäitlejaid). See materjal on nii hästi teatrisse sobiv (kuigi on filmi ümbertöötlus teatridramatiseeringuks), kuna on iseenesest juba tegelastevaheline "mäng", ehk mängulisus on selle koodi sisse kirjutatud. Inimsuhted on ju alati põnevad, puudutavad lähemalt või kaugemalt kõiki. Draamateatri väikse saali ümberseade on ka midagi hoopis teistmoodi kui tavaliselt (vaatajad kahel poolel ja keskel on korter kus see mäng leiabki aset. Ja see mäng on niiii hästi mängitud ning niimoodi, et nii mitmeski mõttes on endal peas võimalik kaasa mängida. Eriline ja kummaliselt rahuldust pakkuv, huvitav ning omamoodi lõbus, ehkki minnakse ka sügavamaks.
Mingis mõttes on Endla "Linda Vista" samas žanris ning samasuguseid kaasamõtlemise-mängimise võimalusi ka vaatajale pakkuv. Inimsuhted ning nende keerukus, hea tekst ja samuti suurepärane mäng, kus karakterid headel näitlejatel mõnuga välja joonistatud. See on kahtlemata olnud ka natuke Ago Andersoni aasta, arvestades näiteks lisaks tema Issanda loomaaia "naisrolli" ning isegi Valgusingli vanakest. Aga kõige eredam vast ikkagi just see Linda Vista suhetekeeristes jobukakk, kes alguses on naisest lahku läinud, siis tekib mitu naist ja mehel lähevad silmad nii krõlli, et ei oska otsustada keda ta tegelikult tahab ning inimestega mängimisest teadaga on ootamas varem või hiljem vastav karistus.
"Kõik ägedad asjad" Eesti Noorsooteatris on lihtsalt niiiiivõrd äge ja eriline. See on eriliseks juba autoril kirjutatud, ehk laval on küll vaid 1 tegelane, aga publikust saavad mitmed talle vastumängija-rollid. Paras julgustükk, sest eestlased ju kardavad sellist 4.seina kaotamist, aga kõik lepitakse juba enne etenduse algust kokku ja kes kohe üldse ei taha, see saab muidugi keelduda. Aga sellel kurval lool on tegelikult nii armas isiklik lähenemine ning ridade vahel soe huumor, et kogu sellesse etenduse õhustikku on täiesti võimatu mitte armuda! Ja need "ägedad asjad" ja kogu see idee ongi äge ja isegi teatud mõttes poeetiline. Elu on ilus ja eriti ilus, kui saab osa sellistest armsatest lugudest ja vahvatest lavastustest, mis on nii-nii erilised! See on kahtlemata "Eesti Noorsooteatri aasta", mis tegelikult algas juba eelmise, ehk juubelihooajaga (ja isegi juba natuke enne seda), ent on sujuvalt ka sellesse uude hooaega üle kandunud.
Detsember oli minu jaoks Eesti Draamateatri "kuu", sest ka teine megasuur elamus tuli just sellest teatrist. Tegelikult on see "Cafe Theatral" selline koerust täis lavastus, et mõnel teisel hetkel võiks pidada seda mistahes positsioonil siin tipus olema, sest see lihtsalt on nii hea komöödia... Ja me ju teame, kui raske on head nalja teha ning head naljamängu üles leida. Eks kindlasti on siin oma roll olnud Andrus Kivirähkil, kelle sõrmed on dramatiseeringus mängus. Kabaree stiilis, nö. "numbritega", kus järjestikku keegi tegelastest on oma looga fookuses. Pikemate anekdootlike lugude paraad, milles kõikide tuttavate baari/kabaree filmide/telesarjade hinge sees, ainult, et täitsa eesti oma ning muidugi ka laulu. ja tantsunumbrid sees, tšakrate avamise sessioonist rääkimata (<-see lavastus on "legend" juba sündides!) :) Ja need lauludki on suuremas osas tuttavad, aga mõned alles esimest korda ja väga huvitavate, koomiliste sõnastustega eesti keeles. Kabaree konferansjee, noortele poistele silma viskav maadam Viire Valdma mängituna, muudab sellest teatriaastast natuke ka Viire-aasta, sest see kameeleonlik muutumismäng detailitäpsete psühholoogiliste nüanssidega rollis, millega ta hakkama sai suvel Elvas ning nüüd see kärts-mürts kamandaja veel otsa, hehh - ei pane põlvili mitte ainult oma noori kabareebaari poisse, vaid imetlusest terve teatripubliku! :)
PARIM LAVASTAJATÖÖ
1. Aare Toikka "Hell häving"
2. Taavi Teplenkov "Võõrad"
3. Helen Rekkor "Lohe linna all"
4. Peeter Jalakas "Libahunt"
Kommentaar: Instagrammis küll just mainisin oma välkarvustuses, et see "Hell häving" ei olnud otseselt lavastajateater, aga kui distantsimalt järele mõelda, siis neid detaile seal oli ikka sellevõrrra palju, et eks ta ikka ole seda ka. Lisaks vapustavatele näitlejatöödele on just peenmehhanismid, millele Aare Toikka on selle keerulise ehituse ja sisuga loo lavale üles ehitanud, paneb huviga sügavamaid seoseid looma teksti ja lavastamisel seatu, ehk tekstile toetuseks loodu vahel.
Taavi Teplenkovi lavastus on võidukäik selle tugeva loo lavaleseadmisel omapäraselt ka just seda ruumi arvestades, ent ka tegelaste vahele ja kõrvale sellised hoovad tõmmates, et tõesti istuks nagu ise ka koos tegelastega õhtut veetmas, oma mobiili saabuvaid sõnumeid ja kõnesid paljastades.
Heleni Rekkori visuaalmängud lastele lavastatuna on täisväärtuslikud ka täiskasvanute silmailu standardite järgi. Tõeline visuaalvõlur ja nii mõnigi kord saab just sellepärast ahhetada, ohkida või hirmujudinaid seljal tunda just sellepärast, kuidas Helen ühe või teise asja on lahendanud.
Libahundis on nii mitmeid riskantseid lavastajaotsuseid, kasvõi näiteks see esimene 10 minutit pimedas istumist ning näitemängu, nagu kuuldemängu kuulates...ent muidugi ei saa üle ega ümber tehnoloogia kasutamise eripäradest, mis võibolla pole ka ju just niiväga uus nähtus, aga see kuidas kogu visuaal ja tervik on kokku üheks seotud, selles on ometi midagi uut. Ja ma leian, et veel see kõige parem tabamine oli "Libahunt"i ka päriselt hirmujudinad sisse keevitamisel... Lugu on ju ikkagi pesueht eesti oma folk horror ja seda ka lavalt saab näha-tunda... Võõravihal on juured.
PARIM NAISPEAOSA NÄITLEJA
1. Kersti Kreismann "Regina Madre"
2. Henessi Schmidt "Hell häving"
3. Viire Valdma "Cafe Theatral"
4. Harriet Toompere "Võõrad"
5. Ilo-Ann Saarepera "Romeo ja Julia"
6. Katariina Tamm "Libahunt"
7. Marta Laan "Võõrad"
Kommentaar: 4 rolli detsembrist kogu teatriaasta TOP10sse! Henessi Schmidt'i vahepeal hillitsetud, siis jälle voogava poweriga mängitud "naine" duett-duellis oleks kindel võidumees, kui poleks olnud Kersti Kreismanni niivõrd naudinguliselt mängulusti täis Regina Madret. Isegi silmadega mängud ja vast ka tema enda jaoks eriline just sellepärast, et saab mängida oma poja vastu, aga nagu võrdsega. Ja see energia, mis lavalt publikusse voolab temast on täiesti eriline ning tuntav. Võimalusel soovitaksin isegi võimalikult lähedalt teda vaadata, sest nii detailides nüansirikast Kerstit saab minu arvates lausa üle pikema aja. Henessi suhtes olen kuulnud inimestelt eelarvamusi ja ise täheldasin ka temas teatavad kangust pikalt, aga kusagil seal Julia ja Juuditi vahel on toimunud midagi. Kangus on lahti kangutatud (kuigi mingid jääknähud veel kusagilt väga hetketi paistavad), aga enam ei ole ka tema naer pelgalt maskinaer, vaid sellesse on siginenud mängulist vabadust isegi hetketi. Ja see roll on juba kirjutatud "mängimiseks" ning Henessi võtab seda mõnuga. Viire Valdma muudab ka tühipalju "õhtujuhti", ehk kabaree teadustaja rolli millekski täiesti eriliseks, seda nii karakteriloome mõttes, aga ka lihtsalt lahedalt vaba bravuuriga mängulustiks, mis ju vaatajale mõjub ka vabastavalt. Meelelahutus suure M-iga :) Harriet Toomperel on tegelikult selles lavastuses 1 nii tugev lõik, et kuigi muidu ka ennast pealesurumatagi maksma panev selles kogu koosluses, ent siis ühes lõigus suisa vapustav (kõige aupaklikumas mõttes). Vaatad ja tunned tema valu. Ent see oli ka partnerlus Markus Luigega, milles on selle õhtu üks naeladest. Ei raatsinud ka lisaks Ilo-Anni, Katariinat ja Martat välja toomata jätta.
PARIM MEESPEAOSA NÄITLEJA
1. Ivo Uukkivi "Lennart. Pöördtooliaastad"
2. Jörgen Liik "Libahunt"
3. Ago Anderson "Linda Vista"
4. Markus Luik "Võõrad"
5. Pääru Oja "Hell häving"
6. Andres Raag "Regina Madre"
Kommentaar: Ivo Uukkivi Lennart Meri ja eriti pärast Egon Nuteri suurepärast paroodiat, on seda hämmastavam. Vaimustav rollitervik - mänguline, ehe, peaaegu märkamatute väikeste tabavate paroodiasisenditega, aga just nii vähe, et võibki silma kissi ajada ning tunnetada Lennut laval sekeldamas. Jõuline ka, nagu prototüüp. Samas kuivõrd raske on siin Jörgen Liik 2.kohale jätta, kui see, mida ta Margusega teeb, st. kuidas ta suudab ajal, mil kõik on tehtud-nähtud veelgi omakorda näitlejatöö ühe uue vormi luua ning sellega justkui ümberdefineerida, kuidas on ka võimalik veelgi mängida - see on IMELINE! Vaatemänguline ka, sest teda oleks nagu 3 ühes isikus - see pinge, mille ta oma keha sisemuse pingule tõmbab, teisalt keha ise oleks nagu lodev - eraldi temast endast ning kolmandaks teksti edastus, mis hääle, pinge kehas ja kehavälises eraldi - seda ei oskagi nagu sõnadesse panna - seda tõesti peabki ise nägema, et aru saada.
Ago Andersoni olema ju harjunud nägema koomikasoonega ning see pole Linda Vista rollist päriselt eraldatud, aga see istub kusagil küljel, millest Ago ise võtab kui tahab ja vajab midagi üheks kihiks juurde, muidu on see roll lausa hämmastava psühholoogilise sügavusega ja Ago enda skaala järgi täiesti skaalast väljas - milline üllatav ja nauditav just näitlejaoskusi imetlemapanev.
Ning tundub, et see teatava pingestatud on kõigi siinsete tippude pärusmaa, sest ka Markus Luik, kes petturist mehena kardab vahele jääda ning sellest valedekeeristes sügavamale langeb, ent kui siis ise saab aru, mida ta naine on teinud... Nende kõikide tunnete ameerika mägede lavale valamisel sellise meisterlikkusega on midagi uut ka Markuse kohta... mingi hoopis teistsugune uus küpsus, täiesti ootamatus kohas, umbes nagu kui tenor hakkaks järsku bassi madalaid noote võtma. Pääru Oja ja Andres Raag on ka oma uute rollide, ehk siis nende lahendustega kusagil "uues kohas", mis teeb näitlejatele au. Pääru intensiivsus ning just see, mida Henessil vaja ning Andres oma ema vastumängijana, kaotamata ega varju jäämata, kuidagi ülitõsine, isegi kipras kulmuga, mis omakorda need helgemad ja pehmemad kiired eredamaks muudab, kui ta needki seal vahel endast välja laseb.
PARIM NAISKÕRVALOSA NÄITLEJA
1. Kadri Rämmeld "Linda Vista"
2. Maria Annus "Romeo ja Julia"
3. Marika Barabanštšikova "Romeo ja Julia"
4. Hilje Murel "Cafe Theatral"
5. Carita Vaikjärv "Linda Vista"
Kommentaar: Kadri Rämmeldi ja Carita Vaikjärve lisaks peaks välja tooma ka Liis Karpovi, Liis lihtsalt oli kuidagi kõige väiksemas rollis neist kolmest, aga kõik 3 loovad Linda Vistas äratuntava inimtüübi, olgugi et kuidagi neist endast teistsuguse, aga seda mahlasem näitlejatöö, eksju. Kadri käib selle rolliga küll igasugustes registrites ja kõrgustel. Tema puhul iga kord imestad, et kuidas tal need kõik erinevad naised sisse ära mahuvad, olgugi, et pealepoole oleks ta nagu üsna samasugune, kui mõistad, mida öelda tahan. Maria Annus koos Andres Mähariga Julia vanematena ja tegelikult kogu näitlejate ansambel on väga tugev, lihtsalt see kergelt moonutatud, ehk vana mehe - noore naise suhte valulised käärid vähemalt minu jaoks ei hakanud päriselt tööle. Seevastu tekst on ju hea, mäng on hea ja samuti Marika Barabanštšikova näitab taaskordselt oma kõrgvormi. Suvel Ukuarus lõi ikka täiesti pahviks, aga siin hoopis teises puust, ent samuti täisväärtuslik karakter, omade eripäradega. Ja Hilje Murel... vähemalt kaksikrollis... või oli neid veelgi enam? Aga siin arvestasin joobeseisundis meest maha jätvat kabareestaari ning õnnismeelset umbluutajat, kes kõigil aitab tšakrasid avada - vaimustav, lihtsalt vaimustav rolliloome, aga ka lihtsalt selline oskus järjest endast tuua välja mängitava persooni kohane karakterinäitleja (purjus tegelane), kui lavastusjoonis just seda nõuab...siis jälle enda sisemusest nüansseerida loov lahendus (eneseabijuhendaja) , mida kokkuvõttes võib kameeleonlikuks nimetada - wow!
Siinjuures peab lisama, et Marial oli sellel aastal ju lausa suurepärane roll "Tõrksa taltsutuses", samuti Marika Barabanštšikoval Ukuarus ja Carita Vaikjärvel Suvitajates... ehk need, kes on heas mänguvormis, nad kohe on seda!
PARIM MEESKÕRVALOSA NÄITLEJA
1. Andres Mähar "Romeo ja Julia"
2. Meelis Rämmeld "Linda Vista"
3. Märt Avandi "Linda Vista"
4. Aarne Soro "39 astet"
Kommentaar: Andres Mähar lisab oma "Algus" ja "Tõrksa taltsutus" šedöövritele veel ühe suurepärase lisa vaimustavate rollide aastasse! Tema kuningas on jõuline ja minu jaoks lavastuse vaatet tugevaim roll, olgugi, et üldsegi mitte keskne. Meelis Rämmeldi "parim sõber", kes alguses on allasurutud, aga kui saab aru, et sõbral läheb paremini ja enda õnn on vaid "õnneks" iseenda jaoks mõeldud situatsioon, siis kadedusnoote ilmutav. Lihtsalt suurepärane karakteriseering igas misanstseenis üha uuesti. Ja Märt Avandi loob "inimese" lavale - sellise, keda pole Märdi mängitult (ega loomulikult ka kellegi teise poolt) kunagi varem näinud, ehkki oma mängulisuses loomelopsakuses ja isemoodi olekus, karikatuursuseski, ikkagi usutav! Aarne Soro kui laseb koomikuandele vaba voli laval täiega panna, no siis see on lihtsalt nähtus!
PARIM LASTE- JA NOORTETEATRI NÄITLEJA
1. Grete Konksi "Lohe linna all"
2. Tiina Mälberg "Lohe linna all"
3. Getter Meresmaa "Kõik ägedad asjad"
Kommentaar: Võiks ju tegelikult ka Margus Gronõi ja teisedki Lohe-tükist välja tuua. Uperpalli-trupi ka, ehkki seal otseselt sellist psühholoogilist karakteriloomet polnudki... Aga näiteks Maria Ehrenberg oma avali-silmadega-maailmaimetleja-siiruses teeb ju ka relvituks ja kisub kaasa mõtlema, mängima ja vaatama.
PARIM NOORE (ALLA 30A) NÄITLEJA ROLL
1. Henessi Schmidt "Hell häving"
2. Ilo-Ann Saarepera "Romeo ja Julia"
3. Grete Konksi "Lohe linna all"
PARIM TEATRIKORÜFEEST (60+) NÄITLEJA ROLL
1. Kersti Kreismann "Regina Madre"
2. Viire Valdmaa "Cafe Theatral"
3. Tõnu Kark "Cafe Theatral"
4. Rein Oja "Cafe Theatral"
5. Aivar Tommingas "Romeo ja Julia"
6. Raimo Pass "Cafe Theatral"
PARIM UUS NÄITLEJA/TANTSIJA/LAULJA, KEDA VAREM POLE TEATRILAVAL NÄINUD
1. Finn Adams "Kosaar"
2. Leonardo Celegato "Korsaar"
Kommentaar: Ei teagi kumb parem oli - sama head... Finn Adamsil lavalist sarmi voolab üle, Leonardo Celegatol jällegi tantsuoskusest... Mõlemad panid ahhetama.
PARIM ANSAMBLIMÄNG
1. Eesti Draamateater "Cafe Theatral"
2. Ugala "39 astet"
3. Eesti Draamateater "Võõrad"
4. Endla "Linda Vista"
5. Vanemuine/Tartu Uus Teater "Romeo ja Julia"
PARIM PISIROLL VÕI VÄHESTE SÕNADEGA ROLL
1. Amanda Hermiine Künnapas "Võõrad"
2. Tõnis Niinemets "Cafe Theatral"
3. Hendrik Toompere jr "Cafe Theatral"
4. Eva Koldits "Lennart. Pöördtooliaastad"
Kommentaar: Minu jaoks Amanda Hermiine Künnapase siiani parim roll, selline issi-tütar, kes nähvab emale nagu uss, aga isaga suudab täiesti eristada oma suhtumist teiseks. Niinemets ja Toompere - sõnatult võib ka nii palju öelda! Eva Koldits Helle Meri'na pani tundma, kuivõrd tahaks, et temal selles loos palju suurem roll oleks... ehk poliitikas liigutaks ka eraellu... Ja Eva loob seda vajalikku elektrit õhku nii väheste vahendite ja vähese lavaajaga, et see on lausa fenomenaalne, kui palju ta oma olekuga edasi jõuab anda.
PARIM INDIE-TEATRIS SAADUD ELAMUS
1. Ekspress Meedia teatriprojekt "Lennart. Pöördtooliaastad"
2. VAT Teater "Hell häving"
3. Paide Teater "Oaas"
4. Von Krahli Teater "Libahunt"
PARIM MUUSIKA-/TANTSU-/EKSPERIMENTAALNE TEATER
1. Eesti Draamateater "Cafe Theatral"
2. Paide Teater "Oaas"
3. Eesti Noorsooteater "Uperpall"
Kommentaar: Esimene kabaree, teine erinevate stiilide segasummasuvila ja kolmas mäng pallide, teineteise ja publikuga.
PARIM AVANGARD-/POSTDRAMAATILINE TEATER
1. Eesti Noorsooteater "Kõik ägedad asjad"
2. Paide Teater "Oaas"
3. Eesti Noorsooteater "Uperpall"
Kommentaar: Kas neist just ükski oli avangard, aga postdramaatiline vast siiski... vähemalt teatud vaatenurkadest.
PARIM KOMÖÖDIA
1. Eesti Draamateater "Cafe Theatral"
2. Eesti Draamateater "Võõrad"
3. Ugala "39 astet"
4. Endla "Linda Vista"
5. Eesti Noorsooteater "Kõik ägedad asjad"
Kommentaar: Ükski pole stiilipuhas komöödia, aga kõigis saab naerda või vähemalt muiata või sooja huumorit tunda.
PARIM PÕNEVIK/KRIMI/SCIFI/ACTION
1. Ugala "39 astet"
2. Von Krahli Teater "Libahunt"
Kommentaar: Esimene krimkasugemetega seikluskomöödia, teine rahvalike motiividega ehedaid õudusjudinaid tekitav sotsiaaldraama.
PARIM KUNSTNIKUTÖÖ
1. Jaanika Jüris "Lohe linna all"
2. Kristjan Suits "Nipernaaditalv"
3. Illimar Vihmar "Cafe Theatral"
4. Kairi Mändla "Oaas"
Kommentaar: Lohe linna all kasvuhoone ning kõik need Heleni visuaalmängude kunstilised toetused Jaanika Jüriselt, Kristjan Suitsu udune kõrkatevaheline ajahambapoolt puretud vana purre, mis viib taevasse, Illimar Vihmari ehe väike kabaree ning Kairi Mändla vähem on rohkem, ent ometi see mis on, see annab nii kõnekad aktsendid (kasvõi vaid viimase vaatuse kangad).
PARIM KOSTÜÜMIKUNSTNIK
1. Inaki Cobos "Korsaar"
2. Kristiina Põllu "Romeo ja Julia"
3. Annika Lindemann "39 astet"
Kommentaar: "Korsaar" oli lavastuslikult minu jaoks pettumus - nii lõbus ja piraatide tunnet ei tekkinud lavastuslikult ka selline voolav, väheste tipphetkedega... Aga kostüümid ja grimm oli tase (tantsijad ise muidugi ka... aga peale 2 mehe siiski mingit suuremat vaimustust ka esile ei kutsunud). Romeo ja Julia on juba iseenesest ju kostüümidraama, aga siin see Kristiina Põllu ühtne valitud ja loodud stiil oli silmale ilus. 39 astet lavastuslikult oleksin tahtnud selgemaid juhiseid lavastajalt kostüümikunstnikule (ega ma ei tea telgitagust...selline tunne jäi vaadates), et needki teeniksid paremini tervikut, aga Annika Lindemann (nagu ka varem olen täheldanud) on tegelikult kostüümide loojana üks meie huvitavamaid... isegi eraldivõetult.
PARIM GRIMMITUBA
1. Ugala "39 astet"
2. Estonia "Korsaar"
Kommentaar: Ugala grimmituba on VA-PUS-TAV - ja siin veel vaja ju selliseid kiireid vahetusi, kuna näitlejad mängivad erinevaid tegelasi ja kõik selline ei ole sugugi lihtne ja lihtsalt ettevalmistatav, siin on vaja korralikku läbimõtlemist ja selle peale saab Ugala grimmitoale kindel olla.
PARIM VALGUSKUNSNIK
1. Sander Põllu/Martin Koldits "Hell häving"
2. Siim Reispass "Oaas"
3. Priidu Adlas "39 astet"
Kommentaar: Hella hävingu pidevalt kaasamängiv valgusrežii on võtnud 2 mehe mõttetöö ja sellele saab vaadates tunnistajaks olla, et siin on palju rohkem kui tavaliselt. Oaas'i rock-kontserdilik show on üks, mis loob lavastust päris palju omalt poolt.
PARIM VIDEO-/VISUAAL-/TEHNILINE KUNSTNIK
1. Maria Elisaveta Roosalu "Oaas"
2. Sander Põldsaar "Hell häving"
3. Emer Värk "Libahunt"
Kommentaar: Maria Elisaveta Roosalu "Oaas"i videokujundus on sõna otseses mõtte ime. Vaatasin ja mõtlesin, et kuidas see seal lae ruudustikus oli seatud? Nii palju andis. Sander Põldsaarel tegelikult väga õrnalt videot lisatud, aga selline märkamatu, ent siiski oluliselt kaasamängiv oli puhas nauding. Kogu Emer Värki visuaalne külg oli vaatet Libahundi lavastuse suurim võlu.
PARIM HELILOOJA (ORIGINAAL)
1. Robert Jürjendal "Lennart. Pöördtooliaastad"
2. Kenn-Eerik Kannike "Oaas"
3. Lauri-Dag Tüür "Uperpall"
4. Tobias Tammearu "Regina Madre"
5. Jarek Kasar "Romeo ja Julia"
Kommentaar: Kuigi Jarek Kasari "muusika" otseselt minu maitse polnudki, siis just need sõnade mängud sinna juurde, mis jutustavate lauludena mõjusid, sellest ei saa päriselt siiski mööda vaadata. Kuid möödunud kuu suurima muusikalise elamuse sai kahtlemata helilooja Robert Jürjendali live's esitatud omalooming lavastuse keerdkäikude juurde Lennarti-lugudes. Ülejäänud 3 olid kõik vägagi kaasatõmbavad ja oma lavastustele juurdeandvad heliloomingud.
PARIM MUUSIKALINE KUJUNDUS/TÖÖ MUUSIKAGA/HELIKUJUNDUS
1. Robert Jürjendal "Lennart. Pöördtooliaastad"
2. Kenn-Eerik Kannike "Oaas"
3. Kristjan Priks "Nipernaaditalv"
4. Renzo van Steenbergen "Libahunt"
PARIM TEATRIS KUULDUD EESTIKEELNE LAUL, MIDA VAREM POLE SELLISES VERSIOONIS KUULNUD
1. Täpselt praegu "Oaas"
2. Chalice'i kirjeldavad laulud, mis toimub ja mis toimuma hakkab "Romeo ja Julia"
3. Kõik petavad "Cafe Theatral"
4. Algaja astronaut "Oaas"
5. Rulli kööki "Cafe Theatral"
6. Konservatiivse mehe laul "Cafe Theatral"
Kommentaar: tegelikult võiks lisada siia peaaegu kõik Cafe Theatrali laulud (vaid paar neist olid varasemast tuttavad ja kui õigesti mäletan, siis neistki ühel olid sõnad muudetud).
PARIM KOREOGRAAFIA FÜÜSILISE TEATRI LAVASTUSES
1. Jose Carlos Martinez "Korsaar"
2. Zuga ühendatud tantsijad "Uperpall"
PARIM KOREOGRAAFIA/LIIKUMINE/LAVAVÕITLUS DRAAMA- VÕI MUUSIKALAVASTUSES
1. Villiko Kruuse "Cafe Theatral"
2. Rauno Zubko(liikumine), Enar Tarmo/Andres Mirme(lavatrikid) "Romeo ja Julia"
3. Ingmar Jõela "Libahunt"
Kommentaar: Ma esiti arvasin, et Cafe Theatrali liikumise tegi Ingmar Jõela... Pole juba pikemalt Villiko Kruuse liikumisseadeid laval näinud ja sellepärast... aga nii mõnus oli. Romeo ja Julia igasugused trikitamised olid visuaalse naudingu efektiga. Libahundis on üks pikem liikumislõik, mis annab lavastusele omapoolse eripäraliku nõksu.
PARIM TANTSIJA TANTSULAVASTUSES
1. Leonardo Celegato "Korsaar"
2. Finn Adams "Korsaar"
PARIM TANTSIJA DRAAMA- VÕI MUUSIKALAVASTUSES
1. Tõnis Niinemets "Cafe Theatral"
2. Kadri Rämmeld "Linda Vista"
3. Karmo Nigula "Cafe Theatral"
4. Hendrik Toompere jr "Cafe Theatral"
5. Johannes Richard Sepping "Oaas"
6. Reimo Sagor "Romeo ja Julia"
7. Andres Raag+Kersti Kreismann "Regina Madre"
Kommentaar: Vau, vau, vau!!! Mu lemmikkategooria ja kas see olen ainult mina, aga nii hea meel, et viimastel aastatel on ka draamalavastustes kuidagi rohkem hakatud koreograafiat, ehk koreograafe kaasama. No ei võta kunagi dünaamikat ju selline vähemaks või mis?! Ja näitlejad oskavad oma liikumisse panna karakterit või siis mängida rõhuasetustega või luua tantsust tõesti "stseen", mis kõnetab.
MÕJUVAIMAD MUUSIKUD
1. Ans.Andrus "Oaas"
2. Bänd(Rebane/Muul/Altrov/Abner) "Cafe Theatral"
3. Estonia orkester, dirigent Lauri Sirp "Korsaar"
4. Eesti Draamateatri lõõtsade bänd (Oja/Nigula/Niinemets/Pass/Kaljuste) "Cafe Theatral"
5. Getter Meresmaa "Kõik ägedad asjad"
Kommentaar: Ehh... vahetasin pealkirjas "parimad" "mõjuvaimad" vastu. Siin hakkasid mängima juurde ka see, kui lähedal sai neile olla, mis kohas lavastuses muusika ja seeläbi ka muusikud on sisse toodud jne...
PARIM LAULEV NÄITLEJA TEATRILAVAL
1. Laura Niils "Oaas"
2. Karmo Nigula "Cafe Theatral"
3. Liisbeth Kala "Oaas"
4. Getter Meresmaa "Kõik ägedad asjad"
Kommentaar: Kui ülejäänud 3 on saanud juba ka varem laulmas nautida, siis Liisbeth Kala oli ses osas vast suurim üllatus... kuigi Laura paneb ikka sellise paugu Oasis oma retsitatiivi üleminekuga lauluks... Getter sai tegelikult laulda ainult möödaminnes... Seevastu Karmo Nigula laul oli üks kabareeõhtu ehmatustest :) Ahvatlev oleks tegelikult ka Raimo Pass siia nimistusse välja tuua.
PARIM KODUMAINE ORIGINAALDRAMATURGIA
1. Jaak Jõerüüt "Lennart. Pöördtooliaastad"
2. Karmo Nigula/Hendrik Toompere jr (idee), Andrus Kivirähk (dramaturg) "Cafe Theatral"
3. trupp, Oliver Issak, Kai Valtna "Oaas"
4. Piret Jaaks "Uperpall"
Kommentaar: Ma ei tea, kas Kivirähki dramaturgia on päriselt originaal, igatahes ju teiste idee peale kirjutatud, aga mõni asi tundus ka tuttav, aga eks võibki olla laenatut... elust näiteks :)
Kuu parim dramaturgia oli siiski selgelt Jaak Jõerüüdi oma. Aga eks Oaasis ja Uperpallis olid ka omad võlud. Uperpall nii interaktiivne kui ka väiksematele harivgi.
PARIM VÄISMAINE DRAMATURGIA ESMAKORDSELT EESTI TEATRILAVAL
1. Duncan Macmillan "Kõik ägedad asjad"
2. Paolo Genovese "Võõrad"
3. Tracy Letts "Linda Vista"
4. Philip Ridley "Hell häving"
Kommentaar: Kõik 4 väga tugevad. "Kõik ägedad asjad" juba oma kontseptsiooniltki. Ja Linda Vista sõnade valik, eriti mõned ühelauselised äraütlemised, aga ka eneseabiõpetuslik - kuidas käituda/mitte käituda kui Sind on maha jäetud. Hell häving oma isemoodi äraspidises poeetilisuses ning Võõrad oma mängulisuse ning üllatavate pööretega.
PARIM DRAMATISEERING/ADAPTSIOON
1. Helen Rekkor "Lohe linna all"
2. Andreas Aadel "Romeo ja Julia"
Kommentaar: Helen Ukraina muinasjuttude põhjal ja Andreas teada kelle, aga mõlemad väärivad ka just tekstidena esiletoomist.
10 MEELDEJÄÄVAIMAT TEATRIHETKE DETSEMBER 2022
1. "Oaas" - Paide inimene Anneli, tutvustab oma "oaasi" - Paide kunstikooli keldris asuvat petanque'i miniväljakut, lõbusad kohalikud vanamehed õpetavad, lasevad proovida ja lõpuks pakuvad kooki, kiluleiba ja vägevat õunamahla, sest ühel neist on 55.juubel. Teine, aga viib jutu mängukogemustele ja muule põnevale... tagasi teatrisse jalutades selgub, et meie teejuht Anneli on kunstnik Kristjan Suitsu ema.
2. "Hell häving" - laamendamine
3. "Kõik ägedad asjad" - Publikukaasamise stiil, ehk kogu Macmillani dramaturgia kontseptsioon, aga ka eestindus.
4. "Linda Vista" - "Psühholoogid annavad diagnoose, nagu kõik inimesed oleksid samasugused" ja üldse Lettsi dramaturgia.
5. "Lohe linna all" - Valge pardi teekond, eriti lõpus, kui ta tiivad laiali sirutab.
6. "Cafe Theatral" - tšakrate avamise sessioon saalile
7. "Cafe Theatral" - 2 mustapäist meest (Karmo Nigula ja Hendrik Toompere jr) tantsimas paso doblet
8. "Cafe Theatral" - "Madonna" ja teised nimepillamised kõigiga eluteel kohtunud Tõnu "Jüri" Kark suust.
9. "Oaas" - finaali nii peenelt mitmetähenduslik "Teen kõike armastuse nimel, aga ainult armastusest kõike teha ei ole võimalik".
10. "39 astet" - "vanamehed" ja kuidas Martin Mill on Aarne Sorole tooliks :)
----
TOP20 FILMI (121st), MIS SAID NÄHTUD AJAVAHEMIKUS 1. - 31.12.
1. Babylon (Kreisipöörane paroodia sellest, milline Hollywood oli 1920ndatel, ehk tummfilmide ajastul...kuidas see tegelikult siiani mingis mõttes pole muutunud...sest inimesed ajavad ikka sama asja taga. "Pagana" meelelahutuslik, ehkki sisaldab ka maitsevääratusi. 8,5/10)
2. Tar (Näitlikustatud olukord kuidas elu irvitab viimasena. Kui oled oled olnud vastik teiste vastu, siis lõpuks põled põrgupiinas. Kuulus naisdirigent/helilooja kasutab naisi ja mehi kuidas endale kasulik parajasti on. Teiste kellegagi arvestamata. Ka mitte oma naise või lapsegagi. Ja see tema sees olev mäda, hakkabki vaikselt temast teda ümbritsevasse ellu imbuma. Karma is a bitch. Võluv, et väga palju jäetakse ütlemata või välja mängimata ja endal tuleb nii ühtkomateist ise noppida. Intelligentselt konstrueeritud stsenaarium. 8,25/10)
3. Swimmers (Tõestisündinud (elu)lugu kahest ujujatest õdedest, kes on sunnitud sõja eest Süüriast põgenema Saksamaale ja ühest neist on saanud tänaseks kahekordne olümpialane! 8/10)
4. Marcel the shell with the shoes on (Aasta parim multikas on imeline, dokumentaalfilmistiilis, ehk justkui intervjuuna päris filmi ja stop-motion nukufilmi stiili segav lugu ühest nunnust teokarbist, kes otsib oma pere ja elab koos oma väga targa vanaemaga suures majas. 8/10)
5. Glass onion (Mõrvamüsteerium Kreeka miljardäri erasaarel. Benoit Blanc lahendab. Mega meelelahutuslik. Ilus silmale ka. Parem kui eelmine või igatahes sama hea. 8/10)
6. Bones and all (Jõhker aga stiilne õudukasugemetega road-movie inimestest, kellel on inimliha söömise sündroom. 8/10)
7. A man called Otto (Alguses mõtlesin, et no miks on seda filmi vaja ümber teha kui originaal oli juba piisavalt hea, kas tõesti ainult laiskadele ameeriklastele, kes subtiitreid ei viitsi lugeda... aga kusagil kolmandiku peal hakkas mind film enda poole võitma, kuniks hakkasin kordamööda nutma ja naerma ja siis juba korraga nutma ja naerma... Ei saa midagi öelda - lugu ise on hea ja head inimesed ning headus üldse on niiiiii ilus ja see muudab ka selle filmi lõppude lõpuks nii armsaks! 7,75/10)
8. Bränn alla mina brev/Burn all my letters (Biograafiline filmilugu, mis kulgeb kolmes ajastus. Inimsuhetes psühhoterrorist ja manipuleerimisest...Igaüks on ise oma saatuse sepp ja oma õnne valaja ning kui valid õnnetuna oleku, siis paratamatult kahetsed seda, aga siis on juba hilja nagunii 7,75/10)
9. Snipers/Ju ji shou (Väga hea sõjafilm ühest USA ja Hiina snaiprite pataljonide kokkupõrkest ühes Korea sõja mäekurus. Põnev, ükshaaval teineteisele pihta saamine ning strateegiline mäng vastastega, algusest kuni lõpuni välja. Oli nomineeritud Hiina filmiakadeemia mh, parima filmi ja parima režissööri tiitlitele ja võitis parima kaameratöö ja parima heli auhinnad. 7,75/10)
10. All the beauty and the bloodshed (Fotodest, fotograafist, inimestest, kes on kokku puutunud ühe ravimiga, mis tekitab sõltuvust, ehk nö.narkootikum ja selle toomise ning müügiga rikastunud perekonnast, kes on ühtlasi suured kunsti toetajad... Aga kas pool miljonit surunute inimhinge on väärt sellest möödavaatamist? Muidugi mitte! 7,75/10)
11. Emily (Ilus ajastufilm Emily Bronte'st, tema õdedest ja vennast ning muidugi lugude välja mõtlemisest, kirjutamisest ja suurest armastusest. Kurb film ka, sest saatus ei olnud tema poolel. 7,5/10)
12. The pale blue eye (Stiilne ajastu-krimka, kus seiklemas teiste seas ka Edgar Allan Poe noore kadetina. Huvitav süüdlase lahendus, mis on kogu aeg silme all, aga mina ometi ei arvanud ära. 7,5/10)
13. God's crooked ways/Los renglones torcidos de Dios (Vanakooli triller naisest, kes läheb eradetektiivina hullumajja, aga jääb sinna päriselt kinni... Kas konspiratsioon või naine ikkagi ongi päriselt hull? 7,5/10)
14. Worst ones/Les pires (Ühel suvel tullakse ühte Prantsusmaa linnakesse filmi tegema. Näitlejateks palgatakse kohalikud teismelised. Põrkuvad kunsti ja päris maailm, noorte ja täiskasvanute oma. Suurepärased, kogemusteta lapsnäitlejad! 7,5/10)
15. Children of the mist (Dokfim Vietnami mägikülast, kus tüdrukud pannakse juba 14 aastaselt mehele. Toimub ka pruudirööv, kus mehed ise saavad endale naise "röövida". Film keskendubki ühele tüdrukule kes tahaks pigem õppida ja ise vaadata ja valida. Huvitav nii isikuliselt kui kultuurilooliselt. 7,5/10)
16. Till (Afroameeriklasest ema saadab oma poja lõunaosariikidesse 1955.aastal ning ta lintšitakse seal julmalt. Algab ema võitlus kohtus, et kuri saaks palga...aga sellest kasvab midagi palju suuremat. 7,5/10)
17. Catherine called Birdy (Keskaegne Inglismaa ja lapseeas tüdruk, kes peab isa otsustatud vanade kosilastega maid jagama. 7,5/10)
18. The lost king (Tõestisündinud lugu 10 aastat tagasi juhtunud imest, mil 1 oma töös tüdinud, Richard 3ndast huvitatud naine, leiab endise kuninga hauakoha ja tema säilmed. Huvitav, et tegelikult Richard võibolla polnudki selline monstrum, nagu Shakespeare temast maalis... eriti kuna Villu ju kirjutas enda näidendi rohkem kui 100 aastat peale Richardi surma ja mida tema ka tegelikult siis teadis... aga kogu maailm usub praegu just Shakespeare'i kirjutatut.. 7,25/10)
19. Broker (Jaapani "suure" Hirokazu Koreeda autorifilm, mis laenab oma loo keskmesse Koreas päriselt kasutusel oleva beebipanga, ehk seal võivad vanemad viia oma mitte-soovitud lapse sellisesse agentuuri, mis otsib sellele lapsele siis uued vanemad - juba üle 100 000 lapse on nad niimoodi vahendanud. Selles filmis laps jäetakse asutuse ette ja selle vastuvõtjad hakkavad raha eest last maha sahkerdama. Ainult, et olude kokkulangemisel liitub sahkerdajatega beebi enda päris ema ka. 7,25/10)
20. Kupla/Bubble (Lihtne, aga mõjuv Soome peredraama, kus ema petab isa, aga tütar on saanud sellele jälile, ent ei taha pere lagunemist. 7,25/10)
----
Ülalkasutatud foto kuulub Eesti Draamateatrile ning on detsembrikuul suurima teatrielamuse kinkinud "Võõrad" lavastusest Heikki Leis'i pildistatud hetk.
